Tuuletallajad Lätis 2009 ehk Ergli maraton

2009. aastaks polnud tuuletallajatel kirg vabaduse ja rattaga rändamise vastu kuhugi kadunud. Aasta pärast rändamist Saksamaa ja Hollandi teedel võtsime nõuks naaberriiki väisata. Rääkisime augu pähe veel ühele rännuhimulisele noorsandile Kidrale, kes nõustuski meiega liituma. Nagu hiljem selgus, siis esialgsed plaanid ja see, mis tegelikkuses välja kukub ei pruugi teps mitte kattuda. Nimelt võtsime plaaniks sõita rattaga Valmierasse, sealt istuda rongi peale ja sõita vahepeatusega Riias Lääne-Lätis asuvasse Liepajasse ja sealt võtta suund Leedu ja Palanga poole. Kuhu me tegelikkuses välja jõudsime, see selgub pisut hiljem.

Proloog – roheliste rattaretk „Kuidas elad, Pärnumaa?“

Seekord kattus meie rännaku algus traditsioonilise roheliste rattaretkega, mis algas 8. mail ja lõppes 10. mail Kilingi-Nõmmel. Sealt oligi plaanis otse lõuna suunas tuhiseda, sest Läti piir sealt märkimisväärselt kaugel ei ole. Roheliste retkest pikalt siinkohal ei kirjuta, aga tegemist oli päris lõbusa ettevõtmisega, kus meiega liitus soliidses eas härrasmees Henn. Meeldejääv oli seik teisest laagripaigast Jõulumäel, kus Henn karjus õige mitu korda üle laagri „Kentaur“, pidades seda mütoloogilist olendit ise jaapani jumalaks. Selle veidra sõjahüüu põhjuseks oli asjaolu, et eelmises laagripaigas polnud ta öösel suure kisa tõttu magada eriti saanud ja üks suuremaid häirijad oli taas otse meie telkide läheduses (kuigi retkel osalejaid oli üle 2000) omale sobiva koha leidnud. See nokastunud rattahunt oli siis kätega tümpsu muusika saatel vehkides hüüdnud inglise keeles, tont seda teab mis põhjusel, „get down“, mida Henn kuulis aga kentaurina ja nii ta oma sõjahüüdu siis kuuldavale lasi.

Retk ise oli taaskord tore, aga laupäeva hommikul saime kõva sahmaka paduvihma, mis metsavaheteed Ikla piiripunkti poole päris mudamülkaks muutis ja seetõttu sõidule teatava pitseri jättis. Aga üldiselt oli järjekordselt avastamisrõõmu ja rändamise lusti küllaga. Roheliste retke pikkuseks oli sedapuhku 75+90+73km=238 km.

Tuuletallajate matka algus – 10. mai

Kokkulepe Läti retke kolmanda liikme isand Kidraga oli, et saame pühapäeval 10. mail Kilingi-Nõmmest juba mõnevõrra Läti poole asuva Rae järve juures kokku ja liigume siis sealt ühiselt edasi. Ja nii ta läks ka. Esimese öö veetsime veel Eestimaa pinnal, kuigi üsna Läti piiri lähistel. Leidsime Jäärja lähistel ühe mahajäetud lagunenud majavraki. Kuigi tarekese katus oli enamuses sisse kukkunud, siis sellegipooles oli veel koht, kus sai vajadusel vihmavarju minna.

Tareke enne Läti piiri


Maja juurde jõudes selgus, et olime tahtmatult ühel toredal metskitse paarikesel omavahelist olemist häirinud ja need nüüd metsa poole silkasid. Vana sokk enne metsa sisenemist veel seisatas ja heitis meile pahase pilgu, et olime tema randevuud nii häbematul kombel häirinud. Ära pikka viha pea hea kitseisand, ega me meelega!

Ei saa me läbi Lätita – 11. mai

Esmaspäeva hommikul kella 8 paiku ärkasime vihmasabina peale, mis õnneks siiski peagi üle läks. Käod olid ka õhtust saadik vist juba kukkunud ja lasid hommikul sama vilega edasi. Aga teekond Läti suunas võis alata. Suund oli võetud Valmiera ja sealt edasi juba Cesise poole. Vahepeal oli retke vanemate kogu pärast kaardi uurimist jõudnud otsusele, et Valmieras ei hakka me rongi peale siiski minema, vaid liigume sealt alla Ergli suunas. Sealt meie hädad alguse saidki.

Esimeseks pikemaks puhkepaigaks sai Mazsalaca nimeline väike kohakene pärast 51 km läbimist. Istusime ja mekkisime Cesise alust ja puhkasime jalga. Valmieras varustasime ennast kõige vajalikuga õhtuks ja asusime laagriplatsi otsima. Leidsime selle umbes kella 17 paiku, kui hommikusest laagrist oli läbitud ca 80 km. Meeliülendav oli, et ilm oli meiega pisut lahkemaks muutunud ning soojaks ja päikseliseks läinud. Laagripaik üleval, saime ka nautida niisama olemist ja kohaliku 38%-lise piiritusejoogi „magusat“ maiku. Õhtu tõmbab jahedaks ja siis kulub kerge suutäis külmarohtu marjaks ära. 

12. mai

Järgmisel päeval väntasime mööda esimesi mõnusaid tõusukesi Cesisesse. Cesises käisime ilusat vana lossi vaatamas. See on üldse päris kena linnake, istusime ühe tiigi äärde einestama, kus paar musta luike kümblesid.

Cesises


Cesisest lahkudes ootas meid juba pisut mehisem maastik. Need tõusud olid „pisut“ hullemad kui Otepää ümbruses asuv kuppelmaastik. Nimelt saime ca 2 km järjest ülesmäge sõita, et siis kohe järgmist ronimist alustada. Pärast kaardi pealt lugedes selgus, et selle koha peale oli kaardil märgitud tingmärk, mis tähistas „huvitavat mäge“, mille kõrgus merepinnast on 255m. Südant soojendab, kui jõuad tõusu tipus asuvasse kurvi ja näed, et tõus jätkub veel vähemalt pool kilomeetrit. Võttis pisut vere ninast välja, perse praksus kergelt verevalumitest ja jalad tudisesid all, kui üles päästva bussipeatuseni jõudsime. Vaatasime Meelise ja Kidraga eesootavat ja prahvatasime korraga sõnagi lausumata naerma – ees ootas meid järjekordne tõus. Pärast 10-15 minutilist istumist hakkasime juba ka ümbritseva looduse ilu nägema, sest vaade oli tõesti kena. Kidra, va vapper tinasõdur, aga teatas optimistlikult, et paar siukest tõusukest veel ja olemegi juba kohal ju. Bussipeatuses istudes kerkisid tumedad pilved pea kohale, mis tõotasid meile kindlat vihmasagarat koos äikesega. Seetõttu otsustasime natuke veel istuda ja oodata, kuni vihm üle jääb. Korra müristas, aga äikesevihm otsustas meid seekord siiski säästa ja pööras enne meie kohale jõudmist teise suunda. Umbes kella 18 paiku leidsime ühest metsarägastikust ka endale sobiva ööbimispaiga. Enesetunne enam kõige värskem ei olnud selleks ajaks ja laagripaiga leidmine oli seetõttu tore palsam me vaevatud hingele kehale.  Päeva teekonnaks kujunes ca 70 km, mis pole ise miski eriline distants, aga maastikku arvestades mitte midagi hullu kah.

Ergli – 13. mai

Hommik saabus koos päikesega, tuli oma vanad kondid telgist välja ajada, sest ees ootas järjekordne päev võitlust „Läti Alpidega“. Ainult, et hommikul ei osanud me veel aimatagi, millised teed meid ees ootavad. Vastasel juhul oleks me neid tõenäoliselt üritanud vältida. Nagu öeldud, olime otsustanud, et jätame siiski rongisõidu vahele ja läheme vaatame otse alla Lõuna-Läti suunas, kuidas seal eluolu on. Mõeldud tehtud. Nii pisikestest asjadest saavad alguse legendid, mida veel aastaid mäletada!! Nimelt viis tee meid otse Ergli suunas.  Alguses polnudki liiga hull, kuigi tõusudele lisandus ka kerge tormituuleke vastu, mis tahtis suisa püksid jalast puhuda.

Viecepalgas tahtsime poest midagi kehakinnituseks hankida, aga kohalik taat, kes vist ise poe suunas sammus, juhatas meid otse vastupidises suunas sellele, kus pood tegelikult asus. Ju vist kartis, et me kõik kangemad õlled eest ära ostame ja otsustas konkurendid kõrvaldada. Saime päris tükk aega seal ringi tiirutada, enne kui poe üles leidsime – see asus päris kaugel sellest, kuhu meid juhatatud oli. Taat poleks vist sel hetkel meie silme ette soovinud sattuda, sest liiga eriti tänulikud me talle selle sigaduse eest polnud. Poest lattide eest lunastatud kraamiga siirdusime edasi järgmisesse asulasse – 6 km kaugusel asus Ineši mõis, mille juurde poole 12 paiku jõudsimegi. Seljataga oli selleks ajaks 23 km. Selles paigas juhtus erakordne lugu, et süüa saime enne kui õlut. Isegi Kidra kõht hakkas protestima, et mis pull see on.

Inešist edasi sõites selgus, et lätlaste jumalal oli meile veel ühteteist varuks – umbes kilomeetri pärast lõppes asfalt, kuid tõusud jätkusid. Kruusateed olid täiesti treppi sõidetud ja kurvilised. Ka laskumistel ei saanud puhata, sest kurvid olid sissepoole nii kaldus nagu velotrekil, et nõudis suuri jõupingutusi, et ennast teepeal hoida ja kurvis laskumisel mitte kraavi lennata. Selle peale poleks tahtnud mõeldagi, mis siis oleks saanud, kui mõni rekka oleks vastu tulnud. Need tõusud ja laskumised lahtise kruusa peal treppi sõidetud teel olid ikka füüsiliselt päris kurnavad ja Kidra teataski ühes peatuspaigas hingetõmbepausi ajal, et tema rohkem ei viitsi ja ta läheb kohe homme hommikul koju ära!! Soovisime talle selles ettevõtmises siis edu, kuna ühtki ühistransporti kuskilt ligilähedaltki ei lähe. Peale kella 16 leidsime teeäärsel heinamaal paiga, kus oma santlaager püsti panna, sest edasi sõita tol hetkel ei soovinud meist keegi, kuigi läbitud sai mitte eriti muljetavaldavad 50 km.

Mella unistas murul lebades ja läti õlut kulistades, et tahaks sauna saada praegu. Kidra imestas seepeale, et miks taevapärast ta sauna tahab, tõusudel saime juba higistada ju küll. Aga murul päikse käes lebada ja õlut juua oli päris hea lõõgastus pärast sellist päeva. Järgmise päeva peale polnud isu mõeldagi, sest sarnased teed pidid veel ca 50 km jagu jätkuma. Huvitavad teed Lätis ikka, arvestades, et meie kaardi andmetel pidi see tee tugimaantee olema ja suunduma otse Riiga. Lisaks sellele liiguvad seal stratosfääris keeristormi pilved vastupidises suunas tuulega. Mina oskasin isegi rohelist taevast näha ja tegin meeldiva avastuse, et läti käod, kelle kisa muidu kõik kohad täis on, polnud meile veel siia järele jõudnud. Päris suured ilmatargad olime. Mella avaldas veel pettumust, et vihma pole peaaegu üldse saanud, mispeale tegi Kidra talle minu meelest ausa pakkumise ta esimesel võimalusel jõkke lükata. Seal peaks ka piisavalt märjaks saama.

Minu meeltesegaduse tipphetk saabus ka selles paigas. Nimelt pärast seda, kui teised jüngrid üsna varajasel tunnil põhku olid pugenud, otsustasin ma sealsamas heinamaa kõrval asuvasse metsa ringi tuulama siirduda. Loomulikult eksisin ma seal ära ja välja tõi mind sealt Kidra, kui ma olin mõnda aega ohoo-ohoo! hüüdnud. Seda tänitamist selle seigaga seoses ei jõudnud pikka aega ära kuulata. Aasta orienteeruja tiitel ja Ergli metsavahi aunimetus peaks vähemalt mul see aasta kindlustatud olema.

Ergli maraton – 14. mai

Järgmisel hommikul oli ilm pisut pilvine, aga ei midagi hullu. Üsna nobedalt saime umbes kell 9 oma kodinad kokku ja siis sadulasse – meie kolgata tee ootas meid. Ikka need samad treppisõidetud lahtise kruusaga tõusud ja laskumised. Korraks naeratas meile ka läti jumal ja saatis meile vahelduseks ka mõnisada meetrit asfalti. Asfaldijuppi saatis see-eest meid paras vastutuule puhang, et meil liiga kerge ka ei hakkaks. Väike jalasirutus ühes jubedas bussipeatuses, kus küll peldik oli sisse tehtud, aga sellegipoolest olid lätlased oma ihuhädasid kergendanud peatuses sees. Selles kohas leidis meie ühine püha üritus ka uue nime – Ergli maraton.

Ergli, Ergli über alles... 


Ergli kohanimena on kogu selle retke märksõnaks, mis tuletab meile igavesti sealseid jalgratturi moraalii laostavaid kruusateid meelde. Vahemärkusena, et mulle on silma hakanud ka mitmed teisi toredaid kohanimesid selles piirkonnas – Licupe, Liburi, Licmuiza. Vahepeal uurisime, et palju siis neid kilomeetreid juba seljataha on jäetud kokku. Tulemus polnud laita – 482 km koos roheliste retkega.

Kella 15.00 paiku sai lõpuks see kolgata tee otsa ja jõudsime jälle asfaldile Suntaži nimelises kohakeses. See-eest oli taeva kogunenud ähvardavad pilved, mis meile midagi head ei tõotanud. Seekord pisut suuremas ja inimlikumas bussipeatuses jalga puhates hakkaski sadama. Kruusatee pealt seega räästa alla. Varsti pidi hakkama ka laagripaigale mõtlema, sest õhtu kippus kätte jõudma. Järgmises puhkepaigas järjekordses bussipeatuses, kui vihma oli juba kenasti ladistanud ja taevas ühtlaselt hall, sähvatas Mellal idee, et võiks kuskil bussipeatuse taha metsa telgi üles panna ja kasvõi bussipeatuses teed vaaritada, vähemalt ei saja otse lagipähe. Kidra võttis sõnasabast kinni ja tormas üle tee asuvasse kuusikusse, mis eemalt vaadates võhikule võis tunduda täiesti mõttetu võpsikuna. Samas meie pundi ainuke puhas maalaps oli targem ja teadis, et kuuskede alumiste okste all on piisavalt ruumi, mis võib ka vihmavarju pakkuda, kui oksad piisavalt tihedalt on. Ja nii täpselt läkski, et saime suure kuuse alla telgi üles panna ja vihm sinna tõesti läbi ei olnud tulnud. Seega oli ka tore uudis see, et maapind oli telkimiseks sobilikult kuiv. Edasise õhtu pühendasime selle suurepärase idee autori kiitmisele ja tänamisele, tänu kellele ei pidanud me järgmised 15 km telkimispaika otsima suures vihmas, aga samuti tavapärasele tee ja läti piiritusejoogi manustamisele. Lisaks pöörasime näod taeva poole ja palusime, et jumal oleks inimene ja laseks edasi meil ilma vihmata rännata.  Ja siis põhku. Teadmisega, et magame siis täna kuuse all.

Inimloomaaed – 15. mai

Oh seda rõõmu, hommikuks oligi vihm vaibunud. Ronisime kuuse alt taas päevavalgele ja kella 9 paiku ka minekule Sigulda suunas. Maastik oli selles piirkonnas juba pisut inimsõbralikum, kuigi vastutuul kimbutas endiselt. See on teatavasti ratturite „kutsehaigus“. Samas kippus ilm ka külmemaks minema. Mõtlesime, et ainuke asi, mida me veel maitsta pole saanud, on lumi. Õnneks nii kaugele asi siiski ei läinud - maikuus ei saja lund isegi Lätis mitte. Sigulda, kus asub ka kuulus talispordikeskus suure kelgurajaga, on mäe otsas, kust rattaga üles ronimine on paras ettevõtmine – 11% tõus. Läti politseinikud mõõtsid meil seal tõusul kiirust, ise irvitasid habemesse. Hea, et meid veel kiiruse ületamise eest maha ei võetud. Turaida lossi juurde päris üles ei jaksanudki vändata, viimased paarsada meetrit läksime ratas käekõrval. Turaida lossi sisse me ei läinud sularaha kitsikuse tõttu – pilet maksis 3 latti. Kidra sai vähemalt Sigulda kepikesi täis müügipunkti ees pilti teha.  Lisaks saime võimsat liivakivipalndit imelteda sealmail.

Laagripaigaks leidsime Vidrižis ühe liivakarjääri taha rahuliku telkimiskoha seekord üsna varakult – juba poole 5 paiku. Enne seda istudes poe ees välgatas meie geniaalsetes ajudes äriplaan – teha loomaaed, kus ainsateks eksponeeritavateks isenditeks oleksime meie ise. Püherdame seal poris ja roomame mööda maad või upitame ennast üles järgmise õlle järele, täis kui templielevandid. Võre peal oleks silt, et loomade söötmine ja jootmine on kohustuslik ja tingimus, et jook ei tohi olla alla 5% alkoholisisaldusega.  Sealt poe eest oma ärimeeste mõtetega siirdusime siis teisele poole karjääri magama. Täna sai läbitud 55 km.

Kuupaiste sonaat – 16. mai

Järgmine päev oli laupäev, hommik taas meie rõõmuks päiksepaisteline ja pilvitu, isegi mina sain ilma suurema kobinata kargu alla. Muidu ma hommikuti esimesed tund aega siunan ja manan kõiki maapõhja, kes härrat julgevad tülitada.  See-eest kallid kaimud ei unustanud mind taaskord mõnitada minu orienteeruja võimeid meenutades.

Sõit kulges suhteliselt rahulikult. Enne Limbažit tuli meile üks härrasmees vastu, kes sööbis meie mällu sellega, et oli vist viimati vett näinud aastal 1974 – nahk oli ühtlaselt mustaks tõmbunud (tegu polnud neegriga). Eeskuju missugune meilegi, vett mittenäinud karvikutele, tulevikuks. Kella 12 paiku jõudsime Limbažisse, mis on üsna tore väike Läti linnakene, oma „pühajärvega“ (a la Tallinnas Lasnamäe karjäär). Selle püha järve ääres puhkasime ka läti õlle seltsis jalga. Mõtlesime, et nüüd võiks tagasi minna Turaida lossi juurde ja võtaks neid 11% tõuse ja langusi. Aga ülesse mineku ja ka laskumise põnevamaks tegemiseks sõidaks esimese või tagumise ratta peal nagu tsirkusekarud. Polnud just laita plaan, aga tagasiminek jäi seekord siiski ära teatud kaalutlustel.

Ilm kippus vaikselt pilve minema ja tuul oli ka korralik, meie lohutuseks pole Eesti ning Kidra saun ja seapraad enam mägede taga – kõigest 2 päeva jäänud.

Laagrisse jäime kella 5 paiku, ühte metsatukka. Päevadistantsiks seekord 67 km ja piirini jäi siit u 35 km.

Varjatud öömaja metsas 


Olles juba einestanud ja õllegi lahti teinud lamasime metsa all nii, et tee pealt märgata meid ei saanud. Korraga peatus just selle tee kohal, mis meie laagripaika tõi, auto ja üks läti proua tuli autost välja ja hakkas pisut tõtlikul sammul otse meie suunas tulema. Mõtlesime, et mis nüüd siis, kui korraga proua peatus, uuris kõhkleval pilgul pisut ümbrust ning kükitas meid märkamata maha oma ihuvajadusi rahuldama. Meie ees aga avanes kummaline vaatepilt – täiskuu säras oma täies hiilguses.  Oli päris koomiline see vaatepilt ning üritasime oma naeru hääletuna hoida (irvitasime ise seesmiselt nii et kõveras), et vaesele lätlannale tahtmatult mitte infarkti põhjustada. Võib vaid ette kujutada inimese tunnet, kes tuleb suvalises kohas maanteelt metsa ja seal aelevad mingid eestlased juba ees. Meelis oli sunnitud lätlase infarktist päästmise nimel lausa näoga samblasse sukelduma – oma näoga kaitses naise ilu.  

See õhtu jäi Läti pinnal ühtlasi meie viimaseks. Ja kuigi keha Ergli kuppelmaastikust oli juba pisut nõder, oli siiski natuke ka kahju lahkuda. Oleme lisaks lätlastele retkel näinud ka kõiksugu muid nokalisi ja käpalisi isendeid – kitsi, rebaseid, sookurgi, kanakulli, kaeluskotkast (toetudes Kidra ornitoloogilistele teadmistele). Mõnda kohalikku varest ja kägu ka lisaks (toetudes enda ornitoloogilistele teadmistele).  

Tagasi kodumaa pinnal - 17. mai

Pühapäev jõudsimegi oma rännakuga jälle Eestimaa pinnale. Päev algas jälle minupoolse porisemisega – miks raisad mul magada ei lase ja juba kell 9 üles peksavad. Aga ülesse ma sain ja ratta selga peagi asusime. Kella 1 paiku saabusime tagasi Eestimaale. Iklast saime veel viimast korda ka läti õlut, mida asusime piiri lähistel männikus ka lahendama, kiiret meil kuhugi ju ei olnud. Siinsetel teedel oli mõnevõrra mugavam pedaale tallata, sest selliseid 250 meetriseid „huvitavaid“ mägesid nagu Erglis Pärnumaal eriti ei esine, nii et anna ainult jalgadele valu.

Oma retke viimase laagripaiga leidsime poole 6 paiku u 33 km Pärnust – seljataga u 66 km. Ja see oli ootamatult hea ja lahe laagripaik – RMK poolt spetsiaalselt matkajatele tehtud paik väikeste kämpingute ja lõkkekohtadega, isegi WC majake oli olemas. Ühesõnaga ideaalne koht, mis suveajal võib päris ülerahvastatud olla. Praegusel ajal peale meie seal ühtegi hingelist õnneks ei olnud. See oli ka paras paik päikese käes ja ohtrate sääskede toidulauana mekkida veel viimast korda läti samakat, mida seal brändi pähe müüdi. Või nagu ise hellitavalt seda jooki kutsusime – läti palsam. Kuna laagrikoht oli täpselt Tolkuse raba kõrval (roheliste retkel seal juba käisime), siis otsustasime, et läheme sinna hommikul päikesetõusu vaatama. Äratus seega kell 4.30, et õigeks ajaks kohale jõuda. Vaade seal rabas varahommikul on rabavalt ületamatu, sellist looduseilu ei kohta just iga päev. Rabast tõusis auru, kergelt oli veel hämar. Ja kui päike oma nina välja pistis, siis see võttis päris hinge kinni (kõlagu see nii banaalselt kui tahes), saime seda kõike vaatetornist imetleda. Sel hetkel klüll tundus, et pole ilusamat asja olemas kui päikesetõus rabas. Ja ega vist ei olegi. Kõndisime ka raba  laudtee läbi, mõtlesin, et on paras aeg ka jalgupidi mülkasse astuda, õnneks Meelis järgis ka koheselt minu eeskuju. Aga siis läksime Kidraga veel rappa ka omadega, 2/3 isikkooseisust hüppas vette. Väga mõnus karastus oli see.    

Päikesetõus Tolkuse rabas

Pärast paari tundi magamist siis uuesti sadulasse ja Pärnu raudteejaama poole teele – viimased 33 km. Kokku sai selle retkega maha sõita 753 km, arvestades ka roheliste retkel läbitud maad. Juhhei!

 

 

 

Optimistide suvelaager Ukraina vihmametsas 2010

Aasta siis oli 2010. Kevade saabudes hakkasime Mella ja Kidraga plaanima väikest rattatrippi mõnes põnevas paigas. Valisime lõpuks sihtkohaks endise vennasvabariigi Ukraina. Kokkusätitud plaan nägi ette, et pakime oma rattad kokku ja läheme koos nendega bussi peale, mis meid (ümberistumisega Riias) läbi Läti, Leedu ja Poola otse Ukrainasse Lvivi linna viib. Sealt edasi pidime sõitma rongiga Odessasse ja sealt juba kuhu jumal juhatab, tee viib ja jalad väntavad.  

13. mai

Ettevalmistused tehtud jõudiski kätte kauaoodatud lahkumispäev. Buss väljus Tallinna bussijaamast kell 06.30 varahommikul.

Rataste otsas Tallinna bussijaamas

Takso viis rändajad varakult koos suurte pakkidega bussijaama.  Riia bussile saime suhteliselt hõlpsalt peale, kuigi südamesse murdis mure nende suurte ja mahukate pampude pärast – bussi pakiruumid pole teatavasti kummist. Selgus, et selle suuremõõtmelise pagasi eest tuleb ka bussijuhile eurosid luftitada. Tühja kah, mõtlesime, peaasi, et peale võetakse ja kohale veetakse. Riia bussijaamas teatas bussijuht, et 30 eurot tuleb kokku maksta rataste vedamise eest. Tundus kahtlaselt palju. Pääsesime (pärast ähvardust, et kui tšekki nõutama hakatakse, siis maksab iga mees 25 eurot) siiski 20 euroga. No asi seegi.

Järgmisena tuli oodata Lvivi bussi. Selle pealt maha jäämine oleks tähendanud Ukrainast vaid helesinist unistust, sest Riiast Lvivi sõidab buss ainult üks kord nädalas. Lvivi bussi peale trügis päris arvestatav hulk inimesi suurte kohvritega, nii et hinge hakkas vägisi pugema kahtlus, et selle kahekordse bussi peale, kus nii väiksed pagasiruumid taga on, sääraste kastidega küll ei mahu. Kui teiste reisijate asjad olid peale saadud küsis üks bussijuhtidest, et kas maksame ka neile. Jaatava vastuse puhul ütles, et taks on kokku 60 eurot. Polnudki muud valikut kui nõustuda ja bussijuhid hakkasid kaste peale upitama. Läbi suure pingutuse saadi õnnelikult rattad koos muu kraamiga bussi peale ja sõit Ukraina poole võis alata kell 12.00. Suurem ärevus ja stressitekitav närvipinge seoses bussi peale saamisega oli nüüd seljataga ja pingelangus suur. Hea meel oli tõdeda, et vanarahva tarkus „raha paneb rattad käima“ oli seekord sõna otseses mõttes tõeks osutunud ja ratastega bussi peal nüüd tõesti olime.  

16.15 jõudis buss Leedu linnakesse nimega Marijampole ja sealt siirdus edasi Poola poole, kuhu jõudsime juba poole tunni pärast. See suur ja otsatuna tunduv Poola! Kell 20.00 sõitis buss endiselt mööda Poola maanteed. Väike elevus tekkis bussis naisreisijate vahel, kes ei suutnud kokkuleppele jõuda teleka vaatamise osas, tahtsid temperamentsete slaavitaridena vaata et karvupidi kokku minna. Lõpuks lahenes tüli sellega, et telekas pandi lihtsalt kinni, kuna ühe naisreisija „pisike tütreke“ (14 aastane tsikk) ei saanud puhata.

23.45 jõudsime lõpuks Poola-Ukraina piirile, kust edasi lubati sõita alles kella 2 paiku öösel. Piirivalvurid peavad ka oma leiva välja teenima. Pärast piiri ületamist saime kohalikust tanklast ka esimese ukraina õlle oma liigagi kainete näppude vahele. Sõita oli ju veel oi kui palju kilomeetreid.

14. mai

Bussisõit Tallinnast Lvivi kestis kokku üle 25 tunni ja kella 8 paiku saabus buss vihmasesse Lvivi (saksa keeles nimetatakse seda millegi pärast Lembergiks, elanikke seal 752 000, kellest tervelt 88% on ukrainlased). Lviv on Ukraina suuruselt seitsmes linn, kuid Lääne-Ukrainas suurim.

Peagi olid rattad sõiduvalmisv pandud ja asusime linna poole teele olukorraga tutvuma. Esimesest einelauast suutsime mööda minna.

Doitše bratvurst


Kohe bussijaamast üle tee minnes tabas meid omapärane vaatepilt - kesklinnas 9-korruselise kortermaja ees einestas murul mustavalgekirju lehm. Tuuletallajad arutasid isekeskis, et võib-olla toodi lojus 8. korruselt liftiga välja jalutama ja hommikust sööma. Ei tea ju kohalikke kombeid ja eluolu.

Pärast seda, kui peaaegu terve päeva oli ilm meid kimbutanud lakkamatu vihmaga pöördus see pärast lõunat korraga selgeks, päikesepaisteliseks ja väga soojaks, andes meile aega enne rongile minekut perroonil oma hilpe kuivatada.

Hilpude kuivatamine Lvivi raudteejaamas

Esmamulje Ukrainast ja Lvivist oli selline, et seal on väga palju nõukogude aega meenutavat – lagunenud ja räämas hooned, vanad nõukogude autoimed jms. Hiljem, kui mägedes juba otsapidi olime, sai selgeks küll, miks siin Hyundaisid ja KIA-sid pole – need ei peaks sellele valule lihtsalt vastu, mis neid nendel auklikel mägiteedel tabab. Pargis keksisid kohalikud mustlased ringi, käies möödakäijatelt kordamööda raha lunimas. Lviviga pikema tutvumise jätsime siiski tagasituleku päevale – samast kohast pidime 2 nädala pärast uuesti bussi peale trügima. Või vähemalt üritama.

Olulisem oli aga nüüd Odessa rongi peale saada. Esialgu öeldi raudteejaamast, et ratastega ei võetagi peale, mis tekitas juba kerget ärevust. See lükkaks kogu matkaplaani pea peale. Rong pidi väljuma 19:45, selleks tuli veel mitu tundi oodata, enne kui tõehetk saabub. Ja lõpuks selguski kibe tõsiasi, et ei saanudki rongi peale. Mella käis asja veel uurimas ja talle tehti „aus“ pakkumine, et 1000 grivna (u 2000 krooni) eest võivad tuuletallajad rongi peale vabasse kupeesse ronida koos oma ratastega. See summa aga oli liig mis liig ja polnud matka eelarvega teps mitte kooskõlas. See oli siis kinnitus, et raha eest saab seal maal kõike. Aga kui raha ei ole, siis sõidadki rattaga.

Seega tuli meil nüüd välja mõelda uus plaan ja masendusest rongist mahajäämise või õigemini mahajätmise pärast üle saada. 22 grivna eest saime probleemideta kohaliku rongi peale (kohalike ja pikamaa liinide raudteejaamad asetsevad kusjuures eraldi, mida valvab terve hulk mundrikandjaid), mis pidi meid vähemalt linnast välja viima. Linnast oli aga vaja kohe välja saada, kuna hakkas pimedaks minema ja ratastega keset suurt linna pole kuigi tark jääda ööd lageda taeva alla veetma. Seda, kas rongijuhiks oli piilupart, me teada ei saanud, küll aga selgus juba varakult, et see rong sõidab tsuh-tsuh-tsuh, umbes 20 km/h. Üks proua kooserdas mööda vagunit ringi ja tassis kohalikele härradele kilekottidega õlut ette väikese juurdehindlusega ja siunas meid oma arusaamatus keeles, oletatavasti üsna ebatsensuursete väljendaitega, kui tema intonatsioonist ja näoilmest võis välja lugeda. Põhjuseks olid vagunis istmete vahel olevad rattad, mis liikumisruumi pisut takistasid ja see ei meeldinud talle sugugi. Näitamaks oma frustratsiooni virutas isegi jalaga ühele rattale. Lõpuks ronisime rongist Pidmonastiri nimelises kohas maha ja asusime endale ööseks telkimisplatsi otsima. See ei olnud lihtne, kuna väljas oli vahepeal täielik kaamos maad võtnud. Üks kohalik härrasmees, kes näitas meie suhtes suurt sõbralikkust üles, pakkus meile enda juures ulualust. Kuna me aga ei soovinud tüli teha ja tahtsime esimese öö ikka välitingimustes ööbida juhatas mees teesuuna kätte, kuhu poole tüürida, et telkimiskõlbulik plats leida. Ühe võsa alla saime lõpuks telgid üles ja sellega võisime ka kergemini hingata. Päris kurnav ja erinevaid emotsioone pakkunud päev oli õhtusse jõudnud. Oli aeg jalga puhata ja head ukraina kesvamärga nautida.    

15. mai

Hommik saabus kohalike vikerviiside saatel. Lähedal asuval karjamaal demonstreeris üks kohalik tundmatu tenor lehmadest koosneva publiku ees oma suurepärast lauluhäält, loomade nüpeldamiseks mõeldud kantsik käes. Kontsert oli oivaline ja meenutas mingi eluka armuhüüdu põlismetsas, aga peagi otsustasime tema kütkestava hääletämbri rüpest ennast lahti kiskuda ja edasi liikuda. Õnneks oli ilm ilus ning peagi saime telgi kokku, misjärel võis asuda Ukraina vaatamisväärsusi avastama. Esimesed kilomeetrid paraku rattaga sõitmist eriti ei võimaldanud – tõenäoliselt lehmade karjatamiseks mõeldud tee oli üpris künklik, mudane ja kitsas. Aga mõne aja pärast jõudsime mööda seda rada kulgedes külasse, kus sai esimest korda ka sööki ja jooki külapoest grivnade eest lunastada. Poe ees janu kustutades nägid Eestis uhke autopargiga harjunud silmad esimest korda veidrat (aga ette rutates Ukrainas küllaltki tavalist) vaatepilti, kus külamees hobuvankriga poe manu veeres, et vajalikku söögikraami kaarikuga koju vedada. Lähedal künka otsas seisid kõrvuti suisa kolm kirikut keset küla, valikuvõimalus missugune.

Kolm kirikut keset küla

Kuna eelmisel õhtul olime rongi aknast vilksamisi ühe lossi varemeid silmanud, siis nüüd nende suunas liikusimegi. Lossi juurde jõudes selgus, et tegu on äärmiselt vaatamisväärse, punastest kividest ehitisega Staroje Selos, mille praeguseni säilinud osa rajati 17. sajandi keskel.

Staroe Selos

Lossi juures oli meeldiv ka puude all hommikueinet süüa. Lossi kõrval ootas üks järjekordne hobuvankrimees stopp märgi ees, et ega rongi tulemas pole. Ohutu liiklus eelkõige!

Ukraina liiklus



Edasi tulid tee peale ka esimesed üpris aukartust äratavad tõusud. Loodus hakkas vaikselt märku andma, kuhu me saabunud oleme.  Kella poole nelja paiku jõudsime oma teekonnal külakesse nimega Miljatitš. Poe ees istudes ja jalga puhates oli näha elavat liiklust külas – hoburakendid, lehmad, kanad-kuked, inimesed, koerad, kitsed ja muud pudulojused.

Uulitsal

Tõeline naturaalmajanduslik piirkond paistis olevat, kus autosid liigub suht vähe. Üks vana hea "kopikas" oli päris veidral moel ära tuunitud ja läikivad valuveljed alla keeratud. Tõenäoliselt oli tegu kohalike üleküla kärbestega, kes sellega naiste hulgas tehtud mehed olid.  

Peale kella kaheksat leidsime laagriplatsi metsa all. Ilm oli küll õhtuks jälle vihmale pööranud. Õnneks lubas vähemalt kuivalt telgi üles panna. Leidsime lohutust telgis vihmavarjus istudes kohalikust kangest keelekastest, mida seal gorilkaks nimetatakse. Silma hakkas see, et erinevad gorilkad on enamasti kunstnikerdustega (tahaks öelda, et esmaabi) pudelitesse villitud ning hommikuks terve päeva püsivaid tervisekahjustusi ei tekitanudki. Lisaks veel päris odav kraam ka. Kidral läks natuke pahasti oma ratta sadulaga, pidi lootma, et see päris ära ei lagune tagumendi all ja palja pulga otsas edasi ei pea väntama. Uue infona saime mobiiltelefonist teada, et kõneminut Eestisse maksab kõigest 47 krooni, nii et muudkui helista ja lobise terviseks.

16. mai

Järgmisel hommikul selgus ebameeldiv tõsiasi, et vihmavaling polnud öö jooksul lakanud ja ladistas muudkui edasi. Poole 12-ni istusime telgis ja ootasime, et vihm üle jääks. Kuna ilma paranemise lootust ei olnud, tuli lõpuks ikkagi teele asuda. Kaua sa ikka passid siin sedasi. See oli ka ainuõige otsus, sest nagu hiljem selgus, siis sel päeval vihm ei jäänudki üle. Kuna kõik matkamehed olid luuüdini märjad otsustasime selleks päevaks Ukraina kliimaga võitlemise lõpetada ja kobisime kella nelja paiku Šeretsi külas hostelisse, mille eest tuli kokku „tervelt“ 180 grivnat välja käia. Aga saime seal selle eest vahelduseks natuke kuivas olla ning läbivettinud hilpe ja muid esemeid kuivatada. Samuti ei teinud paha ka oma ihu pesta pärast 4 päeva teel olemist. Viimased kukrusse jäänud grivnad vahetasime hosteli baaris rõõmsalt õlle vastu ja lasime mõnuga voodi peal leiba luusse. Läksime Mellaga pärast mõningast pikutamist alevi vahele poodi ja pangaautomaati otsima, sest sularahakriis oli ilmselgelt terendamas. Veelgi hullem – ka nälg, kui poed ka edaspidi ei kavatse pangakaarte tunnistada (enamikes läbitud poodides polnud isegi kassaaparaate, kaarditerminalist siis rääkimata. Näpukalkulaatorid oli maksimum, mis seal tehnikat meenutas). Tee peal hakkas silma, kuidas kohalikud noorsandid suvalise auto rattale jalaga virutasid ja auto signalisatsiooni üürgama panid. Eks noored peavad ikka kuidagi ennast lõbustama, arusaadav. Ja oh seda imet, pangamasin keelduski sularaha eraldamast sisserännanutele. Eks see tõotas järgmiseks päevaks arvatust pikemat teekonda ilma söögi ja joogita.

SMS vahendusel saime rõõmusõnumi Eestist, et Lvivi kanti lubab ilmateade veel terveks nädalaks vihma. See teadmine tegi kõigil kohe südame alt soojaks.  Selle peale polnudki muud targemat teha, kui toas pudelil Ukrainkal kork maha keerata ja loota, et siin Ukrainas veel kunagi ka päike tuuletallajate peale paistma hakkab. Läbi põranda kostus meeleolukat umpa-umpa muusikat kohaliku Mati Nuude esituses, mis nagu unelaul mõjus. Ahjaa, päeva parim uudis oli see, et Ukrainasse on Microsoft Office 2010 jõudnud!!

17. mai

Hommik algas õnneks ilma vihmata. Päeva eesmärgiks oli jõuda Karpaatide (täpsem oleks öelda Ees-Karpaatide) lähedusse Truskovetsi linna külje alla, mis on päris korralik turismimagnet oma mägede ja tervisliku vee allikatega. Peale kella 11 jõudsime Kolodrubi külasse, kus lehmad rahulikult omapäi mööda tänavat ringi jõlkusid, nagu see kuulukski neile. Kedagi ei paistnud see küll morjendavat, ainult tuuletallajate imestunud näod reetsid, et see midagi ebatavalist võiks olla.

Enne kella nelja jõudsime natuke suuremasse asulasse või õiemini linna Drogobõtši. Linn on isegi mingi rajoonikeskus ja elanikke seal oma 77 000. Seal linnas lahenes sularahaprobleem ja õnnestus ka esimest korda päeva jooksul midagi hamba alla saada. Keset keerutavaid tuuli einestades avastas Kidra, et tee peal on selline tühine asi nagu telgi kattekile ära kadunud. Arvestades ilmaolusid oleks see tõotanud edaspidiseks küllaltki sõna otseses mõttes märgasid unenägusid telgis. Aga läks siiski hästi, sest linn oli piisavalt suur, et õnnestus ehitustarvete pood leida ja sealt koormakile telgi katmiseks hankida. Edasisi klimaatilisi tingimusi arvestades oli see väga kasulik ost enda looduse stiihia eest varjamiseks. Rattaga kulgemise osas olid nüüdseks aga saabunud juba ka korralikud tõusud, kust oli paras tegemine üles rühkida.


Õhtul kella seitsme paiku asusime Truskovetsi külje all metsa telki üles panema. Koormakile osutus päästerõngaks uppuvatele rottidele – ükski tilk ei saanud sealt läbi pressida. Ja tõele ja kilele au andes ei pressinudki.

Telgiga karuperse laanes


Koht oli küll suhteliselt ebameeldiv ja mingid valgete õitega taimed (esmavaatluse järgi harilikud mudasoo-valgelaugud) eritasid üsna ebameeldivat odööri, aga valikuvõimalused looduslikult kauni ööbimiskoha leidmiseks puudusid. Ja päeva lõpuks kujunes esimest korda üsna korralik kilometraaž arvestades maastikku –63 km. 
 

18. mai 

Järgmisel hommikul ei olnud keegi üllatunud, et vihma jälle kallas. Seekord istusime ja ootasime ainult kella üheteistkümneni, aga ei olnud lootustki, et midagi paremuse poole võiks minna. Ja metsaalune oli ööga veel suuremaks mudalaukaks muutunud. Me kannatus lõpuks katkeski, sest telgis polnud ei süüa ega juua, mistõttu otsustasime Mellaga Truskovetsi tagasi jalutada 1-2 km, et poes käia. Poest telgi poole tagasi kõndides sündis ime ja päike hakkas ennast tasahilju ilmutama. Vihmapaus andis hea võimaluse telk ja asjad kokku panna ja asuda teele Borislavi poole. Ilm oli aga ainult petlikult ilusaks läinud - meelitas ratturid metsast välja ja lasi siis kohe uue valingu kaela. Sadas õhtuni välja. Borislavi poole mäest üles vänderdades läks üks eesti numbriga BMW mööda, mis korrakski väikest elevust tekitas. Ülejäänud elevus kulus mäest üles turnimiseks.

Borislavist välja sõites tabas meid järgmine nöök – minu rattal läks taguminsel rattal rehv katki. Ja vihma ladistas edasi nagu oavarrest. Tuli kotid ratta pealt maha tõsta ja ratas kummuli keerata. Uus sisekumm oli mul küll kaasas, aga selgus, et see ei sobi – enne matka oli ratas hoolduses käinud ja meistrimees oli taha laiema rehvi pannud. Polnud muud teha, kui mu kompsud Mella ja Kidra ratta peale tõsta (et saaksin ratast käekõrvalgi veeretada) ja asuda siis jalgsi laagripaiga otsingutele ratas käekõrval. Mu ratta selga istuda ei olnud võimalik. Mäest üles. Ei saa öelda, et oleks kõige soodsam olukord olnud, kuidagi ei tahtnud Ukraina vanajumal elu kergeks teha tuuletallajatele Eestimaalt. Nagu oleks meiega mingi kana kitkuda (Eesti tegi kossus kunagi Ukrainale pähe?), et kõikvõimalikud õnnetused otsustas tee peale veeretada. Jäi üle ainult ennast lohutada rahvatarkusega, et mis ei tapa, see pidavat tugevamaks tegema. Olime Ukrainasse tulnud lootuses sooja ilma ja päikest eest leida, aga selle asemel saime päevi kestvat lausvihma ja jahedat õhku.

Paljulubav taevas ja tee

Niisiis tuli edasi rühkida (lõpuks 4-5 km) ratas käekõrval, 12% mäest üles. Tõusul ei paistnud lõppu tulevatki. Karta on, et sellisest mäest, mille teed katavad ühtlased augud (teed on täielik katastroof seal kandis!) oleks ka tervete rehvidega ratta seljas üsna keeruline üles saada. Kella 19.30 paiku saime telgi kuskil keset mäge teeäärses võpsikus suurte puude alla kuidagimoodi üles, kõik asjad märjad. Erilist jututuju sellel õhtul meil ei olnud. Mõtiskledes selle üle, milliseid imelisi elamusi olime siis senise teekonna jooksul Ukrainas kogenud -  Odessa rongist jäeti maha, iga päev praktiliselt oli vihma sadanud, minu rattal läks kumm katki, Kidral jukerdas sadul. Aga nagu öeldakse, et raskused on selleks, et neid võita (tollel hetkel tundus see tarkusetera rohkem tühja targutusena) ja püssi ega muud relvastust keegi õnneks põõsasse telgi kõrvale ei visanud. Küll aga tulid nii mõnedki vandesõnad huulile kogu selle saaga peale mõeldes. Ja mõte liikus lisaks veel selles suunas, et kogu sellele jandile oleks krooniks see, kui tagasi minnes jääks ka Lvivist Tallinna suunduva bussi pealt maha.  

19. mai

Hommikul ärgates selgus, et vihm on lakanud (ei või olla!), aga pilves oli ikkagi päris kõvasti, nii et pikka pidu ja kuiva heina ei tõotanud ka see päev. Kuna see ööbimispaik asus keset tõusu (ei teagi, mis ime läbi see koht leiti, sest olime ju mäe nõlva peal) läksid Mella ja Kidra hommikul maad uurima, mis maastik  ees ootamas on. Eelvaatlus tehtud sai laager kokku ja koos kodinatega teele asuda. Mida üles mägede poole läksime, seda jahedamaks ja hõredamaks õhk ka läks. Juba eelmine õhtu andis märku, et ka telkimiskohtadega ei ole mägedes just hõisata – iga künka otsa telki üles ei saa panna, ilma et keegi telgist välja veereks. Veel üks asi, mis ratta juures hakkas üles ütlema kohaliku maastiku iseärasuse tõttu, olid pidurid. Õigemini piduriklotsid, need kippusid päris kiiresti ära kuluma. Juba andiski tunda, et tagumist pidurit pole eriti mõtet sõtkuda, erilist mõju see kiirusele ei avaldanud. Õnneks esimene pidur pidas kauem vastu ja andis lootust, et ehk õnnestub mägedest siiski alla ka jõuda tervete kontidega. 9 päeva jäi ju veel ikkagi sõita. Ega kohalikud elanikud meid oma rataste ja rattakottidega nendel sopastel teedel ja lausvihmaga eriti tervete inimestena ei osanud näha, mõnel oli isegi pisut haletsev nägu meid vaadates – vihmamehed Eestist. Aga muidu on Ukrainas, vähemalt Lääne-Ukrainas, inimesed eestlaste vastu väga sõbralikud ja lahked. Ida-Ukraina oma venemeelsusega võib-olla nii lahke poleks, aga mine tea ka.

Pärast kella 12 saime jälle tuult tiibadesse ja otsapidi metsast välja. Teekond jätkus esialgu ratas käe kõrval ülesmäge. Ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi. Tagasiveeremisel oleks kenakese hoo muidugi üles saanud. Umbes 2 km trügisime jätkuvalt tõusvas joones kulgevat mäge mööda. Seejärel 2 km ka mäest alla – see võttis isegi rohkem võhmale kui üles trügimine. Sellise järsaku peal tuleb tublisti muskleid rakendada, et ratast koos pagasikilodega kinni hoida. Sõita ka ei julgenud, sest mingi 60 km/h kiirus poleks mingi küsimus olnud – kuna kanti ei tundnud ja arvestades võimalikke ohte seoses teeoludega, siis ei söandanud. Shidnitsa külast läksime läbi ja varsti oligi aeg jälle laagrisse jääda. Üsna varakult seekord, kell polnud veel neligi. Kuna leidsime sobiva kuusetuka, siis otsustasime sinna jääda, mitte saviaugusopa teed mööda jätkata oma Kolgata teed. Ja öö kuuse all magada. Varasemad kogemused näitavad, et kuuse all on päris sobiv ööbida. Võrreldes eelmiste ööbimiskohtadega oli see isegi üllatavalt rahuldav, mõnus hõre kuusemets, aga samas ülevalt piisavalt tihe kaitsmaks telki vihma eest. Metsa alla jõudmiseks tuli aga natuke vaeva ka näha, sest teed ja metsa eraldas savine mudalaugas.

Öömaja ja kohalik külmarohi

Kohalikud linnud võtsid laulu üles. Loodusemees Kidra teadis selle peale arvata, et nad soovivad üksteisega vahikorda astuda, seepärast lärmavadki nii hirmsasti. Me oleks ise võinud ka lärmata, kui mõni kena Ukraina preili tuuletallajaid oleks ümmardama tulnud.

20. mai

Äratus kell 8. Polnud mõtet kauem passida, sest vihma ei sadanudki seekord. Jahe oli küll veidike magada, aga vähemalt kuiv. Sõita tuli mööda erakordselt savist ja märga teed, mis oli lisaks ka päris auklik ja lahtiste kividega. Ratastest hakkas selle pärast lausa kahju, mis vett ja vilet nad pidid saama seda teed läbides. Kohati sai ka ratast käe kõrval läbi aukude trügida. Aga vahepeal oli lihtsalt meeleolukas tõus.

Kella 11 paiku jõudsime Tustini poe juurde. Viimased kilomeetrid olimegi sunnitud jalgsi tulema – märjal, savisel, aukus ja lahtiste kividega teel laskuda pole eriti ohutu. Pood oli küll sel hetkel suletud. Kuna kohalikud vaikselt aga kogunesid poe juurde võis eeldada, et müüja mingil hetkel siiski kavatseb poe avada. Seepärast otsustasime poe piduliku avamise ära oodata, sest polnud ka teada, kus järgmine kord saab keha kinnitada ja janu kustutada. Vaatamist paistis olevat, ronisime teed mööda mäe otsa. Mäe otsast avanes harukordselt kaunis vaade ümbritsevatele metsadele ja mägedele. Isegi mingi lossi varemed olid mäe otsas.

Vaade Tustini külale

Sellistel hetkedel tundsime, miks me olime vabatahtlikult nendesse vihmametsadesse tulnud ennast leotama. Välimuse järgi olime nagu ühed kasimata tondid, karva kasvanud ja pesemata. Mella, kellele meeldis šamaaninõia kombel aegajalt harukordsetel vihmapausi hetkedel vihma manada, hakkas ka seal oma vihmapalvust ulguma. Sest juba peaaegu tund aega polnudki vihma tulnud. Aga mäe otsast alla jõudes rõõmustaski karvatonte avatud pood. Kerge eine manustatud asusime taas teele. Sedapuhku viis tee (oo, asfalt!!) päris mitu kilomeetrit mäest alla, nii et ei pidanud üldse väntamagi. Veider tunne oli kuidagi, arvestades eelmisi kilomeetreid. Poole kahe ajal saabusime külakesse nimega Verhije Ovidne ja lasime vorstidel ja saial taas hea maitsta, tavapärane päevane roog. Vaade oli aga taas maagiline – ümberringi kaunid suured mäemürakad laiumas.

Isegi sinist taevast näitas korraks, mida polnud mitu päeva näinud juba. Selles külas jalutas paar hobust mööda teed omapead. Tundub, et Ukraina koduloomad on üpris iseseisvad – peremees annab käsu kätte, millal kodus tagasi peab olema ja mine, kus tahad. Tee ääres siblisid ka kanad ja paar kalkunit. Rahumeelset õnneks, meil polnud plaanis nendega seal tänupüha tähistama hakata. Vahelduseks ka mõni vahva mälestusmärk Ukraina ajalooliste tegelaste kohta.

 Tarass Ševtšenko (see ülemine tüüp), peetakse kaasaegse ukraina kirjanduse rajajaks

Aga ilm läks üha ilusamaks, Mellal tärkas soov isegi päikeseprille välja kaevata koti põhjast. Päikesekiirt polnud tükk aega enam näinud. Sest nii kui päike välja tuli, nii läks hoobilt ka päris soojaks õhk. Kidragi rabas särgi maha, et päikest võtta. Tuleb kõik võimalused päikest võtta ära kasutada, mida vaestele eesti turistidele võimaldatakse. Enne poe juurest lahkumist saime taas ka mingis veidras keeles „raua needmist“ kuulda, kui kaunima õitsemisaja minetanud maani täis ja märgunud püksiesisega „neiu“, kes ennist poe juures putkas õndsa und oli näinud, meile oma sõnavara tutvustas umbes 10 minutilise tiraadiga. Paraku polnud meil võimalik tema sarmikast „luulest“ aru saada. Ka sõnavõtu põhjus jäi küllaltki arusaamatuks. Arvasime küll, et võib-olla oli asi selles, et Mella talle korvi oli andnud ja ta nüüd solvus. Ei tea. 

See päev tundus meie õnn üldse kuidagi kummaliselt soodne olevat. 18.40 leidsime ülikauni laagripaiga jõe ääres, mägede vahel. Isegi kotis olnud märgi riidehilpe oli võimalik mõnda aega kuivatada ja jões saime ennast loputamas käia.

Korraks sai asjad isegi kuivama riputada

Õhtu poole hakkas taevas aga vargsi jälle pilve kiskuma ja tulid ka esimesed piisad. Sadu. Telgis istudes oli lisaks vihmakrabinale telgi katusel kuulda ka võimast vee kohinat, mida telgi taga vooklev üsna kiire vooluga jõgi tekitas. Oli siiski päris kena päev seljataga, mida nüüd telgis gorilkat trimbates hea meenutada oli.  

21. mai

Järgmisel päeval otsustasime mitte edasi liikuda ja veel üks öö samas laagripaigas veeta. Nädal oli täpselt möödas sõidu algusest ja koht väga lahe. Pealegi oli eelmise päeva ilus ilm asendunud taas vihmaga ning ei olnud soovi kohe riideid ja asju taas märjaks teha. Ei olnud suurt kiiret ka edasi tormata. Mella ja Kidra käisid hommikul külakeskuses poes mandi järel ja polnud koha peal viga midagi. Vihm oli suhteliselt vahelduva tugevusega - vahepeal tuli tugevamalt, vahepeal ainult tibutas. Oli tahtmine teisel pool jõge asuva suure, mingist tundmatust kivimist mäe otsa turnida. Teisele poole jõge viis suur rauast rippsild.

Tuuletallajad Rokkar, Mella ja Kidra

Isegi vihm jäi mäkkeronimise ajal üle. Ja tasus sinna üles ronida küll. Ülevalt avanes selle matka parim vaade, igasse kanti vaadates paistsid üha uued mäed, lisaks see jõgi. Alla ronides vihm jälle tihenes. See hakkas juba vaikselt nalja tegema. Kaua see võib meid nöökida niimoodi? Õhtu saabudes tuli jälle külasse poe manu sammud seada. Kella 7 paiku, kui mandiga poest tagasi jõudsime Mellaga, hakkas korraks isegi päikest sadama. Söök ja jook keresse ja telki magama. Tasub ära märkida veel, et riided said iga päevaga üha kuivemaks kotis!  Samas oli kõrvalasuva mäe otsas konstantselt süsimust pilv ja sadas palju rohkem, nii et oleks võinud hullemini vast ka veel minna, kui see pilv oleks heaks arvanud allapoole tulla.

22. mai

Hommikul käisime Kidraga veel korra üleval mäe otsas. Kell 9 panime laagri kokku ja tuli teele asuda. Kuigi pisut kahju oli küll sellest kohast ära minna. Ja siis muudkui anna jalgadele valu. Kella 12 paiku sõime Ljubinitsi bussipeatuses saia ja liha.

Ukrainas on komme, et poes juuakse viina, isegi vastavad lauad ja toolid on selleks poodi toodud. Ljubinitsi pood polnud erand. Samal ajal, kui poe ees mustlased Kidra käest küsitud kaarti uurisid, istusid nende prouad poes ja jõid rahumeeli viina. Eks ole ajaviide seegi.

Meie teekond jätkus aga endiselt lausvihmas. Kella kolme paiku istusime Ulitšna külas katuse all vihmavarjus pea tund aega. Külad pakuvad seal üldse üpris häid istumiskohti tee ääres sellise ilma tarbeks. Mulle saadeti Eestist sõnum, et seal on samal ajal 28 kraadi sooja ja päike kõrvetab. See tegi ikka meele rõõmsaks, kui tuled lõunasse sooja saama, aga on hoopis vastupidi – lõunas on 15 kraadi sooja ja vihm, Eestis aga leitsak. Sürr. Kidrale hakkas ka vist ilm mõjuma – arvas, et selles bussipeatuses läks kana bussi peale ja sõidab jänest! Üksteist vahtides leidsime, et Lvivskije Novostis peaks ilmuma esikaane lugu, kuidas jõe ääres (eelmises laagripaigas) jõuranud karva kasvanud ja räpased parmud osutusid Eesti turistideks. Tundub mõne kohaliku Õhtulehe loo moodi küll. Ja milline promo Eestile meie poolt. Ega kodumaa heaks pole millestki kahju!

Kella 5 paiku õhtul tundus kõik ideaalne – päike oli paistma hakanud, tee peale jäi kena järv, kus sai ka ujumas käia. Hea koht ka telkimiseks. Aga siis hakkas juhtuma – üks mees tuli ligi ja ütles, et selles kohas ei tohi me telkida, kuna ta on sinna mingid kalamehed kutsunud. Ilmselt olime tahtmatult tema maale oma santlaagri püsti pannud. Polnudki muud teha, kui asjad jälle kokku pakkida ja uut laagrikohta otsima asuda. Ja siis hakkas muidugi jälle sadama. Sähvis välku ja paugutas ka veel lisaks lausvihmale. Pärast tund aega ühe suure tamme all kükitamist üritasime ikkagi edasi minna ja laagrikoha leida. Järve ääres olid ülejäänud kohad lootusetud telkimiseks – täiesti läbi vettinud mülkad. Heinamaa peal järve taga paistis kõrgem koht olevat, aga sinna minnes vajus jalg ikkagi pahkluuni vee alla. Ühiselt nimetati kogu matka juba ellujäämislaagriks ja täna oli siis selle laagri 10. päev. Alles kella üheksa ajal õhtul leidsime enam vähem sobiliku koha, kuhu telk püsti panna, Stabniki asula külje all võsas. Märg nagu kurat. Magada õnnestus poolenisti pea alaspidi ja käbid tagumikku torkimas telgi all. Mugav nagu vesivoodis, ausõna. 

23. mai

Järgmiseks hommikuks polnud sittagi muutunud. Üle kella kaheksa magada ei kannatanud. Üpris vesine olemine oli. Mellat tabas veel kerge paanikahoog, kuna arvas, et oli fotoka kuhugi ära kaotanud. Õnneks see tõeks ei osutunud, see oli järve äärest kiire kolimise käigus lihtsalt teise kohta sattunud kotis, kus ta tavaliselt oli.

Poole 11 paiku jõudsime pärast kaart mägedes ringiga tagasi Truskavetsi. Sealt jalutasime ratas käe kõrval läbi ja istusime maha jooma nagu Kungla rahvas muistsel a`al vms. See päev oli ka mingi usupüha Ukrainas, igal pool kirikukellad tagusid ja inimesed seisid karja kaupa kirikute ees, hakkas silma ka see, et kõik kohad oli mingeid puuoksi täis riputatud. Jutlused kajasid üle linna. Inimesed käisid ringi lilled näpus ja uhkelt riidesse sätitud. Pidupäeva puhul oli ka päike ennast ilmutanud. Kohalikud miilitsad tundsid meie käekäigu vastumillegipärast huvi. Õnneks ei kahtlustanud nad seekord tuuletallajaid üheski surmapatus ega tahtnud meid vastutusele võtta, uurisid niisama, mis teeme sealkandis, heatahtlikult. 

Edasi, või õigemini siis tagasi, viis me tee jälle läbi Drogobitši Lvivi suunas. Tee peal bussipeatuses väike õlu ja uued tagumised piduriklotsid ratastel alla. Päike lõõmas ja viimaks oli võimalus ka ilma vihmata märja nahaga mõnda aega sõita. Higi voolas ojadena. Päev mööduski vihmata, nii uskumatu kui see ka ei olnud. Kella seitsme paiku keetsime teed ja tegime terviseabi profülaktikat kohaliku hundijalaveega. Laagripaik sai mingisse hobuste koplisse karjamaale. Õnneks ükski uudistama meid ei tulnud, kuigi Kidra, kes oli oma magamiskoti Mella ja minu vahele sättinud telgis, mingil määral perutas küll.   

24. mai

Äratus kell 9. Kella üheteistkümne paiku nautisime juba päikest ja sooja Dobrivljani bussipeatuses. Huvitav, mitu päeva seal kirikupühi peetakse, Gruševis käidi ka 24. mail uhkete riietega kirikus – jõulud maikuus?  Sai poe ees süüa ja imestada. Mella polnud nõus seejuures oma taskunuga kotist välja võtma, sest see oleks muidu rasvaseks saanud. Kidra oli kole mossis selle peale, sest tema nuga võis täitsa vabalt rasvaseks saada.

Pärastlõunal jõudsime kuskile pärapõrgusse, kus mul läks teistkordselt tagumisel rattal sisekumm.  Ühe katuse all sai õlle kõrvale kumm lapitud, aga seal särasid ka kohalikud vaimuhiiglased. Üks tüüp sõitis Jawaga peaaegu katuse alla välja ja kukkus selle pealt otse maha, nii juua täis oli. „Jobanaja hata“ urises üks tüüp, ise irvitas. Hata tähendab maja ukraina keeles, teist sõna pole vist vajadust tõlkida.

Õhtu eel jõudsime külasse nimega Bõstritsa. Istusime poe ees ja arutasime päevasündmusi ja kuhu laagrisse heita. Korraga tuli üks vanem härra ligi ja tegi juttu, et kust poisid tulevad ja kuhu lähevad. Kutsus siis poodi sisse, kus kaeti laud söögipoolise ja gorilkaga. Ja nii ta läks – viin härra poolt ja siis viin tuuletallajate poolt. Kui poest välja mineku ja laagrisse teele asumise aeg oli, siis tundsime, et sellises olekus pole eriti võimalik ratta seljas püsida. Miron (seesama lahke härrasmees), kellele olid tema naine Anna ja tütred oma lastega poodi järele tulnud. Ilmselt polnud see esimene kord, kui taat käe kõrval viidi tuppa magama, sest oma silma enam ta ei suutnud avada. Tuuletallajad võeti lahkelt kaasa. Panime telgi Mironi ja Anna aeda ning istusime pingi peale. Ja läks järgmine gorilka, ei saa ju ära ka öelda.  Telgi ülespanemise protsess jäi mõistatuseks, sest eriti sellest mälupilti polnud kellelgi. Sellist vinti polnud terve retke jooksul veel üles saanud, kui Mironiga viina vihtudes.  

Mironi ja Anna juures

25. mai

Hommikul oli mul suu üpris paks ja aega olukorra seedimiseks - et vahvad vandersellid ja kuidas siis nüüd korraga niimoodi välja kukkus. Pärast veega näo loputamist paluti tuuletallajad lahke pererahva poolt veel tuppa, kus pakuti sooja sööki ja pereisa poolt muidugi ka kaks pitsi viina. Pärast sööki näitas pererahvas oma elamist, siis vahetati postiaadresse (e-mailidest ei tea nad mitte midagi) ja telefoninumbreid ning tehti nende maja ees pilti. Ja oligi aeg edasi liikuda, tänusõnade ja kummarduste saatel. Väga toredad inimesed on. Djakuju. Pererahvalt saime teada, et ukraina keeles aitäh on djakuju. Ja selle peale vastatakse nazdaroovije ehk võta heaks. Pole päris sama tähendus, mis vene keeles.

Aga teekond siis muudkui jätkus. Kella 11 paiku istusime, vanad rattahundid, järgmise poe ees, pool 2 aga juba Goroditše poe ees. Seal tahtis üks nn kohalik bojaar Kolja meie rahalist seisu pisut korrigeerida enda kasuks. Seda polnudki terve Ukrainas viibimise ajal veel juhtunud, kuigi meid oli hoiatatud seesusguste „ärimeeste" eest. Esialgu tõi poest viina, mida pidime lihtsalt viisakusest piisakese võtma. Eelmise päeva sahmakas oli veel hästi meeles, nii et erilist isu selle järele ei olnud. Mida aeg edasi, seda rohkem ta tahtis meid (turiste) peaaegu et vägisi enda juurde külla keelitada. Õnneks üks teine kohalik, kes nägi ja kuulis, kuidas see Kolja poes tahtis kogu ostetud kraami eestlaste maksta jätta, astus meie kaitseks välja. Ilmselt oli Koljal plaanis eestlastelt seitse nahka koorida sel ilusal kevadõhtul. Üldse küsisid paljud kohalikud, et ega meid keegi solvanud Ukrainas pole. On ise lahked ja tahavad, et külalistega midagi halba ei tehtaks ka teiste poolt. Eestis sellist asja vist ei kuule. Selle lahke päästja nimi oli Igor, kes ütles, et see Kolja on tavaline sitaratas, mitte mingi külaautoriteet ja lubas ise meid kuhugi veesilma äärde juhatada. Ja viiski ühe väikse järve äärde. Sinna sai laager püsti pandud ja Igorile tänutäheks ka mõned klähvakad gorilkat pakutud. Võttis pahuraks, kui lonksust ülejääva osa topsist vastu maad virutas. Nagu meil oleks seda joogipoolist jalaga segada olnud. Aga neil on selline komme lihtsalt, et edasi ei anta topsijääki, pole midagi teha.

Üks nokk tuli veel õhtul telgi juurde õlut nuiama, kusjuures tahtis ka sõpradele viia. Seda ta muidugi ei saanud, aga oli oht, et ta võib oma semudega tagasi tulla ja võtta ka muid meelepäraseid esemeid kaasa, aga õnneks jäid asjad siiski alles. Üpris ebameeldiv koht oli sellegipoolest.

26. mai

Pärast minu hommikust põlvini mudas solberdamist (põõsas käimine osutus oodatust komplitseeritumaks) panime asjad kiiresti kokku ja tegime sealt minekut. Enne järgmist peatust poe ees kooserdasid täiesti süüdimatult keset teed sedapuhku kitsed. Pool üks istusime Sambiri raudteejaamas, nautisime päikest ja rüüpasime kesvamärga, ainult paar päeva jäi veel Ukrainas olla. Ilm ja muud jamad olid meid nöökinud küll mehemoodi, aga nüüd kui päike väljas, oli ikka hea meel, et just sinna kanti ratastega läksime. On ju kõvasti mida meenutada. Poole kolme paiku hakkas jälle vaikselt tibutama, kuiva ilma oligi juba liiga kauaks hoidnud vist. Poe ees, müüri peal sahmisid üksnokk-mustvindid edasi-tagasi, ju neil mingid soovid olid. Poe räästa all olid ka mingid satikad, Kidra arvas, et need võivad pääsukesed olla. Selles külas tekkis ka pealkiri kogu meie ettevõtmisele. Kidra arvas, et optimistide suvelaager Ukrainas on täitsa sobiv nimi. Jäi üle nõustuda. Kidra võlgneb selle au eest siiamaani meile 1000 grivnat (iga teenus=1000 grivnat jutt tekkis juba Lvivis, kui meid rongi pealt maha jäeti). Kui arvasime, et selles reisistaadiumis on kõik hädad juba seljataga, siis eksisime järjekordselt. Mu rattal läks ka kolmandat korda külavaheteel tagumise ratta rehv katki. Sedapuhku suure aupauguga, nii et ka "mantlil" oli kena auk sees. Parandada seda enam polnud võimalik, nii et tuli edasised kilomeetrid taas ratas käekõrval liikuda. Küll see tegi meele heaks ikka. Selgeks sai ka see, et Lvivi me ratastega tagasi sõita ei saa, seega tuli Ukraina raudtee teenuseid veelkord kasutada. Aga rongi peale tuli enne ka jõuda, me olime sel hetkel kusagil pärapõrgus. Mingit põlluvaheteed mööda sammusime siis. See päev tuligi laager jälle suvalise võsa taha üles panna, päris märg oli olemine ja mitte eriti meeliülendav.  

27. mai

Äratus kell 9.30, et rongi peale jõuda. Kaardi pealt mingi küla peilisime välja, kust rong võiks minna Sambiri suunas – ilmselt tuli seal ka öömaja võtta, enne Lvivi rongi peale minekut. Tammusime siis põlvini märjas savis ja mingit purretpidi üle jõe. Mella arvas, et see oli raudselt Stalini vanaisa meistriteos. Raudteejaamas selgus, et rongini on aega üle 3 tunni.

Lõpuks jõudsime õnnelikult Sambiri ja võtsime hotellis Imperial toa 310 grivna eest. Päris õudne oli meie välimus, ime, et meid üldse tuppa lasti – oleks voolikuga paras üle lasta olnud eelnevalt. Aga pesta oli küll äärmiselt mõnus. Kotis olid mul sokid isegi lõpuks ära kuivanud (neid sai kuivatada matka algusest saadik). Ja siis  siirdusid „härrad“ restorani kolmekäigulisele õhtusöögile, ühel uhkem „frakk“ seljas kui teisel. Seekord oli päriselt ka kolm käiku, mitte leib, vorst ja pakisupp nagu tavaliselt. Korralik toit teeb südame soojaks küll, kui peale pakisupi ja tee pole mitu nädalat midagi sooja saanud (Kidra organism ei pidanudki sellele valule vastu, pikaks bussisõiduks on ju tore, kui seest segamini peksab). Tühja sellest 160 grivnast. 

28. mai

Lahkumispäev. Kell 12.32 läks rong Lvivi ja sealt saime ka läbi linna bussijaama muidugi jalgsi kõndida ratta kõrval, oma 9-10 km. Õnneks oli päike viimaseks päevaks meile halastanud. 19.30 saime rattad tendi sisse mässitud (komps oli oluliselt väiksem kui Tallinnast tuldud pappkarpidega).

Valmis koduteeks

Selle päeva esimene suutäis sai siis söödud juba kell 19.45. Buss väljus 21.00. Lvivi bussijaamas ringi takseerides kohtusime ühe eestlasega, kes oli samuti Ukrainas rattaga sõitmas käinud, üksinda. Tal läks ratas suhteliselt kiiresti katki ja „oli sunnitud“ mõne päeva Mustal merel mingi sõjaväeaegse sõbraga jahi peal mõõdutundetult alkoholi tarvitama. Ei vedanud tõesti mehel!
Rattad saime suhteliselt hästi seekord bussi peale ja sõit kodu poole läkski lahti. Kui Riiast Lvivi sõites tegi buss iga 4 tunni tagant peatuse, siis nüüd saime 14,5 tunni jooksul jalgu sirutama ainult ühe korra. Mellal läks selles mõttes muidugi paremini, et kahtlane nägu nagu tal on, võeti ta Ukraina-Poola piiril bussi pealt ainukesena maha oma kompse lahti laotama. Tema viga oli vist selles, et oli julgenud piirivalvurile isegi otsa vaadata, kui too reisijaid bussis takseeris. Aga lõpuks said kõik kannatused kannatatud ja sõit lõppes edukalt Tallinna bussijaamas. Seekordne kilometraaž kujunes mingi 400 km ringi, aga arvestades sealset maastikku ja meie (õigemini minu) äpardusi, siis pole kõige hullem.

Kui nüüd keegi küsib, et miks, arvestades jutu sisu, oleme oma matka pealkirjaks pannud optimistide suvelaager Ukraina vihmametsades, siis sellele on seletus täitsa olemas. Need mõtted ja väljendid tekkisid kõige raskemates oludes, kui juba mitu päeva oli lakkamatult sadanud ja mingit lootuskiirt ei paistnud kusagilt. Näiteks, kui keegi ütles, et näe, vihma ei sajagi, siis oskas keegi kindlasti lisada lause lõppu: „veel“.  Või siis, kui keegi lootusrikkalt pakkus, et „kas mulle tundub või taevas lähebki selgemaks“, siis tuli kindlasti vastuseks „tundub!“. Selliseid pirne tuli muidugi teisigi, kus väikemaski optimismis kahtlustatav matkakaaslane maapeale tuli tagasi tuua. Nii need optimistid kord juba on.