Põhja-Makedoonia 2020

Rahvaarv - ca 2,1 miljonit

Pindala - 25 713 km²

Pealinn – Skopje

Rahaühik – denaar (1 euro = 61 denaari) 

Seekordseks reisisihtkohaks oli Balkani poolsaare keskosas asuv Põhja-Makedoonia, endise nimega Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik. 2019. aastal toimunud nimevahetuse põhjuseks oli kalli naabri Kreeka soov, et tänapäevast Makedoonia riiki eristataks selgelt Kreeka Makedooniast. Reisi eesmärgiks polnud sedapuhku mitte üksnes riiki uudistada, vaid elada kaasa eesti korvpalluritele, kes 20.02.2020 kohtusid 2021. aasta EM valiksarja raames kohaliku koondisega. Õnneks kurikuulus koroonaviirus polnud sinna veel oma kombitsaid ajanud ja kossulahingu sai kenasti maha pidada (erinevalt näiteks Itaaliast, kus hulk võistlusi juba ära jäetud).  

19. veebruar

Niisiis, nõndaviisi. Äratus kell 4 hommikul, sest lend Varssavi suunas väljus kell 6. Varssavis saime enne järgmist lendu mitu head tundi parajaks teha. Koos ülejäänud Eesti tugitoolispordi koondisega. Kokku sai meid tükki 7,5 korralikku suurekaliibrilist tugitoolisportlast! Üks andis kaliibrilt sellise 0,5 mõõdu välja, sest erinevalt teistest ei jää temast kuuvalgel varjugi maha. Ülejäänute puhul seevastu ütleks kaal, kuhu peale nad meeltesegaduses peaks sattuma, ilmselt seda, et tulge palun ühekaupa kaalule. Fännireisid on lõbusad, kõigil fännidel alati kindel siht silme ees ja arusaamine, miks me seal riigis oleme. Võitle, Eesti, võitle!

Varssavist lendasime niisiis edasi ja kell 12.40 kohaliku ajaarvamise järgi maandusime Skopje lähistel asuvas lennujaamas. Kuni aastani 2018 kandis see lennujaam Aleksander Suure nime, aga siis see nimi sealt eemaldati, et Kreekale meele järgi olla. Tollal oligi neil sooviks lõpuks 27 aastat kestnud riigi nime tüli naabriga ära lahendada.

Lennujaama olime tellinud hotellist endale takso järgi. Mingi segadus seal oli ja lõpuks pidime Tarmoga kahekesi hotelli sõitma veidral moel Citröen Berlingos. Hea, et kongi ei pistetud veel koos kottidega. Aga kohale jõudsime ja mis seal ikka pahandada. 

Kui asjad tuppa ära paigutatud läksime hotelli kõrval asuvasse rahavahetuspunkti kohalikku raha vahetama ja siis juba tutvumistuurile Skopje kesklinnas. Tarmo soovis esimese hooga veel endale ka kohaliku telefonikaardi teha ja seda saigi peaväljakul asuvas keskuses teha. Mina ootasin väljas, kui koheselt hakkasid erinevas vanuses tegelased tulema oma kaupa pakkuma või lihtsalt raha lunima. Päikeseprillid lasin endale vajalikust vähe krõbedama hinnaga pähe määrida, aga neid läks edaspidi seal vaja ka. Siis tulid lapsed mängu. Kuidas sa ei anna siis, kui väike kriimusilmne laps sulle vesiste silmadega otsa vaatab?! Aga nii kui see plikatirts ära läks olid juba järgmised platsis. Pidin ise eemale tõmbuma, sest kõigile hädalistele pole minu võimuses abikätt ulatada. Sillal istusid ka prouad väikeste lastega süles almust palumas. Tahtsin sealt juba ära. Aga keskendun parem kohalikele vaatamisväärsustele, sest kurb oli inimesi seal nõnda vaadata. 

Kõige suurem vaatamisväärsus ca poole miljoni elanikuga Skopjes ongi peaväljak koos oma võimsate skulptuuridega. Tegelikult on terve kesklinn täis pikitud kõikvõimalike mehikestega skulptuure ja kujusid. Peafookuses on selles osas loomulikult Makedoonia Aleksander ehk 4. sajandil enne Kristust elanud võimukas maadevallutaja Aleksander Suur. Mehe auks, kellest suurema territooriumi suutis vallutada vaid Tšingis-khaan,  püstitatud kujud on võimsad ja vägevad. Üks neist, alles 2011. aastal valminud ja 22 meetrit kõrge „Sõdalane hobusel“, on tekitanud ka üksjagu poleemikat ja tüli kalli naabri Kreekaga, kellele taaskord ei meeldinud, et Skopje Aleksander Suur püsti pannakse. Peavad teda hoopis oma ajalooliseks kangelaseks. Oli ta ikkagi vanakreeka tuntud filosoofi Aristotelese kasvandik ja osa hellenistlikust kultuurist.  

 Sõdalane hobusel

Sõdalane ilma hobuseta

Ratsamonument on valve alla võetud!

Lisaks on Skopje kesklinnas püstitatud monumente veel loendamatule hulgale kuulsatele või vähemkuulsatele tegelastele. Näiteks Ida-Rooma keiser Justinianusele, kes sündinud Skopje (tollase nimega Scupi) lähistel ja kes lasi linna üles ehitada pärast selle hävimist maavärinas aastal 518. 

Justinianus I

Samuti kuulsale Ema Teresale, kelle sünnikoht samuti Skopje. 

 Ema Teresa kuju taga tema mälestusmaja

Aga ka kirillitsa tähestiku välja mõelnud piiblitõlkijad vennad Kyrillos ja Methodios on linna peaväljakul koha sisse võtnud. 

Kirillitsa mehed

Rääkimata kirjanikest, vabadusvõitlejatest, poliitikutest, tundmatutest naistest, kerjustest ja muidumeestest. Kujusid on tõesti metsikult palju. 

 Kunst kuulub rahvale! 

Tegime tiiru ka vanalinnas ehk Türgi bazaaris, mis türgi keeles tähendab turgu. Vanalinn kui turuala ongi muidugi pungil täis igasugu restorane, baare, kaubitsejaid ja ärisid. Linna uuemat osa ning peaväljakut vanalinnaga ühendab aga 15. sajandist pärit uhke kivisild, mis viib üle Vardari jõe. 

üks uulits Old bazaaris 

Tuurid esimeseks päevaks tuuritatud siirdusime kohalikke roogasid proovima. Tarmo oli ettenägelikult hotelli lähistel eelnevalt interneedusest ka sobiva söögikoha välja vaadanud. Tõtt öelda jäigi see minu jaoks selle üürikese Skopjes veedetud aja parimaks kohaks. Söögikoha nimeks oli Gradska Kafeana ehk siis tõlkes linnakohvik (град = linn), mis asus Maksim Gorki tänaval. Uksest sisse astudes ei olnud esialgu kuskilt aru saada, et tegu mingi avaliku söögikohaga on, aga katse-eksituse meetodil uksi katsudes siiski leidsime õige ukse ka üles. Külma Skopsko õlle kõrvale sai proovida kohalikku šašlõkki ja ka traditsioonilist Shopska salatit (koosneb kurgist, tomatist ja sinna peale riivitud mingist mõnusast juustust). Kõrvale ka paar kohalikku napsi, milleks on piirkonna joodavaim kärakas nimega žoltõ rakija ehk kollane viinamarja brändi, kuhu lisatakse maitseks ka aniisi. Paljud ajavad seda puskarit ka ise kodus ja seda kodukootut müüakse, nagu mulle tundus, ka avalikes baarides. 10 euro eest saime paraja hunniku süüa, 2 0,5 l õlut ja pitsi rakija imejooki. Peremees tõi omalt poolt 1 pitsi lisaks, et me liiga vara ei tahaks ära minnaJ Õlu maksab Skopje baarides (ja ka hotellis) vahemikus 90-120 denaari (1,4 – 1,9 eurot) ja pits kohalikku kanget maksab 1 euro.      

Esimesed väljendid makedoonia keeles tuli ka ikka ära õppida ja see tõi nii mõnelegi kohalikule naeratuse näole, kui minu ponnistusi kuulsid. Näiteks tere on sealses keeles здраво (kõlab sarnane vene keelega pisut), vene keelega sarnaneb ka tänan = благодарам (vene keeles благодарю), samuti „kaks õlut“ = две пиваJ üks õlu = едно пиво. Tere hommikust - добро утро. Nii et täitsa arusaadav ju. 

Õhtu lõpp möödus hotellist ümber nurga asuvas väikeses mõnusas täissuitsetatud rockibaaris Garson, kus kaks härrasmeest kitarri saatel vanu rockihitte ette kandsid ja tegid seda täitsa hästi. Sellega seoses peabki märkima, et Makedoonias on üks asi, mis tugevasti häiris – kõikides söögikohtades ja baarides suitsetatakse sees ja üsna ohtrasti. Väiksemates kohtades, kus ruumi vähem ja laed madalamad, oli päris keeruline seetõttu viibida, eriti hull oli sinna sisse astuda, sest ruum oli nii täis suitsetatud, et õhk ei paistnud isegi läbi. Rääkimata sellest lebrast, mis sealt külge jäi. Tüübid ise suitsetavad aga söögi ajal ka, olgu lauas lapsed või mitte.  Eestis kaotati õnneks see baarides suitsetamine juba aastal 2007, nii et oleme nüüdseks söögi- ja joogikohtades harjunud inimsõbraliku õhuga.   

Live Garson baaris 

Kohalikud on juba koha sisse võtnud!

20. veebruar – mängupäev !

Hommikul ärgates oli juba kerget ärevust tunda hinges, sest kauaoodatud mänguni ei jäänud enam palju aega. Hotellis väike hommikusöök. Reis ei oleks fännireis, kui juba hommikusöögi ajal ei tervitaks see seltskond päeva külma õllega. Siinkohal meenub, et kui aastal 2015 Riias toimusid korvpalli EM finaalturniiri alagrupimängud, siis seal alustasid eesti fännid päeva suisa sampusega, mis hotelli poolt oli hommikusöögi laua kõrvale välja pandud. 

Päeval siiberdasime niisama mööda linna pisut ringi, aga kui õige aeg käes, siis kogunesid fännid spordihalli lähedal asuvasse baari viimaseid ettevalmistusi mänguks tegema. Ja siis juba ühiselt spordihalli. See 2008. aastal valminud spordihall kannab muuseas Boris Trajkovski nime. Tegemist oli Makedoonia presidendiga, kes 2004. aastal tippkohtumisele minnes Bosnia-Hertsegoviinas lennuõnnetuses  hukkus.    

Mängust ka. See oli lihtsalt suurepärane. Nagu tuntud spordikommentaator Kalev Kruus tabavalt ütles, siis esimesel poolajal pühkisid eesti kutid Põhja-Makedooniaga põrandat – poolaeg võideti 45:23 (seejuures 2. veerandaeg suisa 25:5). Ja ehki teisel poolajal hakkas ka vastane paremini mängima saavutasime siiski lõpuks väga väärtusliku võidu võõrsilt skooriga 81:72. Olen nüüd viimase aasta jooksul kaks korda välisriigis käinud meie koondisele kaasa elamas ja mõlemal korral tulime koju magusa võiduga. Viimati täpselt aasta tagasi Georgias ja nüüd Põhja-Makedoonias. Juhei ja sügav kummardus mängijatele!

Õhtu lõppes ikkagi huvitavalt. Üks hetk sain aru, et oleks aeg tuttu minna. Toani jõudsin kenasti, aga seal arvasin ekslikult, et mul pole kaarti, mis ukse avaks ja istusin koridoris olnud toolile Tarmot ootama. Oma soni ja mängupileti avastasin järgmisel hommikul samuti ukse tagant, pilet oli ilusasti soni peale paigutatud, nagu kord ja kohus J  

21. veebruar

Päev algas kerget sorti pohmelusega, aga on ka hullemaid aegu nähtud. Ees oli ootamas meeleolukas päev, sest olime Tarmoga broneerinud koha 4 tunnisele ekskursioonile (maksma läks 25 € nina kohta). See sisaldas sõitu linna kõrval asuva Vodno mäele, mille otsa on makedoonlased ehitanud igavese kolaka metallist risti, nimetavad seda Milleeniumi ristiks. Seejärel üks kloostrikülastus ja lõpetuseks Skopjest umbes 16 km kaugusel asuv Matka kanjon. 

Enne ekskursiooni vaatasime üle Skopjes sündinud kosovoalbaania päritolu roomakatoliku nunna Ema Teresa mälestusmaja, seejärel Skopje peaväljaku läheduses alles aastal 2012 valminud ning 4,4 miljonit eurot maksma läinud Makedoonia värava ehk triumfikaare ja Kale kindluse üleval mäel.  

Ema Teresa mälestusmajas

Kohalik triumfikaar

Ja siis juba tuurile. Ekskursiooni seltskonna moodustasid giid koos bussijuhiga, meie Tarmoga ning veel kaks noort, kes pärit Soomest. 

Niisiis tuurile. Väikebuss viis meid kõigepealt Vodno mäe jalamile, kus edasi saime sõita juba köisraudteega – laias laastus kergitas see sõiduvahend meid 500 meetrilt 1000 meetrile merepinnast. Kõrgeim punkt 1066 meetrit wikipedia andmetel. Vaated, mis Milleeniumi risti juurest lumistele mäetippudele ja alla linnale avanesid, olid muidugi maagilised. Lihtsalt vaata ja imetle.  Metallist rist on ise ka paras kolakas, 66 meetrit kõrge ja selle sees liigub ka mingi lift veel üles. Püstitati see otseloomalikult Jeesus Kristuse 2000. sünnipäeva auks ja kiituseks. 

Lumi! 

Vaated Vodno mäelt

Milleeniumi rist

Loomuliku jätkuna sellele ristile viis tee bussis meid edasi 1164. aastal valminud Püha Panteleimoni kloostri juurde Gomo Nerezis. Hoones on muljetavaldavad freskod või seinamaalid, millest varasemad pärinevat juba 14. sajandist. 

St Panteleimoni klooster

Järgnes oodatud Matka kanjon, kus voolab Treska jõgi mägede vahel. Olen seal varem korra käinud ka, aga ei väsi uuesti vaatamast seda looduseilu. Paadiga saime minna ka ühte koobast vaatama. Makedoonia paadimees viiski meid oma põriseva paadiga mööda jõge Vrelo nimelisse koopasse, mille sees asub 15-20 meetrit sügav järveke. Loomulikult sisaldab see koobas kõigile tuntud stalaktiiti. Natuke jõge mööda edasi liikudes asub ka üks Euroopa suurimaid veealuseid koopaid (praegu jõutud spetstehnikat kasutades umbes 240 meetri sügavusele, aga see on tegelikult veel oluliselt sügavam), mida käivad usinasti euroopa sukeldujad avastamas. Igatahes oli mõnus paadisõit ja tsill, ilm oli ka igati mõnus. Igatahes julgen küll soovitada seda kohta, kui Skopje kanti satute. 

Matka kanjon ja koobas

Ja oligi aeg jälle Skopjesse tagasi pöörduda. Buss viis meid juba nähtud Makedoonia värava juurde ja sellega põhimõtteliselt asi lõppeski. Õhtut sisustasime naabruses olevas Garsoni baaris, elava muusika, suitsuvingu ja külma õllega. Mõnel tugitoolisportlasel oli veel õhtuses linnas põnevaid seiklusi, millest nad ilmselt lastelastelegi saavad pajatada külmadel talveõhtutel. Rohkem ei ütle midagi, kui seda, et huvitaval kombel liiguvad ka tänapäeval Skopjes ringi mehed, kelle auto pagasiruumis võib leida AK 47. Ja veel nii mõndagi „põnevat“, mida vast Tallinnas näha ei õnnestu tavainimesel. Pole imestada, kui selle peale mõned õlled sisse libistanud põhjamaa meestel bravuur ära kipub kaduma. Neil läks õnneks, sest väikese raha eest lubati neil siiski oma teed minna.  

22. veebruar

Ja hakkaski meie lühike, kuid võidukas ja seiklusrikas Balkanimaa reis lõpule jõudma. Kuna lend oli alles õhtul saime veel nii mõnegi tunni ja denaari keskväljaku kõrval asuvas baaris sirgeks lüüa. 

Tasus käimist, ringi vaatamist ja kaasa elamist.