SEIKLUS INDIAS 2020 - KOROONA ERI

India Vabariik (hindi keeles Bhārat Gaṇarājya)

Iseseisvus – 15.08.1947
Pindala – 3,28 miljonit km²

Rahvaarv – 1,35 miljardit inimest

Pealinn – alates 1911 New Delhi 

Religioon – hinduism (79%), islam (14 %)

Rahaühik – ruupia (1 euro = 81 ruupiat)

Sissejuhatus

"Aastas on kaks päeva, kus me ei saa teha midagi: eile ja homme!" (Mahatma Gandhi)

2017. aastal võtsin julguse kokku ja panin ennast kirja seiklusturismiga tegeleva ettevõtte Andmoments korraldatavale rattamatkale Nepalis. Sellelt matkalt sain kamaluga ülivingeid mälestusi ja kogemusi, aga ka enesekindlust, et saan minagi mägismaal sõidetud küll. Raske on, aga mõnus ka. Nepali lendasin tookord vahemaandumisega New Delhis Indira Gandhi nimelisel lennuväljal. Lennujaam on seal muidugi pirakas ja selle teenindajad häid mälestusi esimesel korral ei jätnud. Mõni seltsimees meenutas oma käitumisega pigem lipsuga ahvi, kuigi see oleks tüübile pigem kompliment ilmselt, sest ahvid on Indias pühad loomad, nagu lehmadki. Lubasin endale pärast seda, et New Delhi lennujaama mina enam oma jalga ei tõsta. 

Ometi läks teisiti ja see on järjekordne tõestus, et ära never ütle never. Käesoleva aasta alguses kutsusid Nepali matkakaaslased mind ootamatult osalema rattamatkal Nepali naabruses asuvas piirkonnas Kirde-Indias, Sikkimi osariigis. Sikkimi osariiki sisenemiseks on muuseas vaja lisaks India viisale ka eriluba. Lähtudes eelmise matka mälestustest võis oodata päikeselisi mägiseid matkapäevi heas seltskonnas. Lisaks pakkus suurt huvi India väikseim osariik Sikkim ise ka, mis oli varem hoopis iseseisev kuningriik, kuid 1975. aastal astus India osariikide rahuarmastava kollektiivi liikmeks. See oli aasta, mil juhtus teisigi olulisi sündmusi – näiteks suri meie male suurmeister Paul Keres ja sündis… noh, sündisin mina, kibe tõde, läks elu edasi me maal 😊  

Jõudsin Sikkimi piirkonna kohta juba välja mõelda ka hellitusnime – Sikimikimaa. Sanskriti ehk vanaindia keeles tähendab Sikkim „õnnelikku maad“, nii et tõotas palju head see matk. Ja siis tuli nagu välk selgest (ok, võib-olla mitte päris selgest, aga poolpilvisest) taevast uudis, et seoses kurikuulsa koroonaviiruse kiire levimisega on Sikkimi osariigi valitsus keelanud alates 5. märtsist välismaalastel osariiki sisenemise. Seega ei olnud meil nüüd ühtäkki võimalik sinna piirkonda enam matkama minna ja eriluba selleks kohalikul reisikorraldajal ei õnnestunud saada. Matk aga õnneks päris ära ei jäänud ja meile leiti teised rajad, kus rattaga ringi sõita. Kui aus olla, siis ei tekkinud sel ajal kordagi sellist mõtet, et äkki oleks mõistlik matk üldse ära jätta, sest olukord koroonaga ei olnud siis veel üldsegi nii hull. Sikkimi asemel saime nüüd reisida hoopis teise piirkonda, Põhja-Indias asuvatesse Pandžabi (Punjab) ja Himachal Pradeshi osariikidesse. Aga ka uus marsruut hõlmas väntamist Himaalajas, nii et häda polnud veel midagi.  

10. – 11. märts – seikluse algus

Alles paar kuud tagasi tehtud otsus reisil/matkal osalemise kohta saigi üsna pea tõeks. 10. märtsi õhtul pärast tööpäeva lõppu võtsin taksoga suuna lennujaama, et jõuda kell kuus väljuvale lennule Varssavisse. Varssavist viis Poola Õhk ehk LOT mind juba suviselt sooja Delhisse. Andmoments reiside eripära on see, et igaüks peab seikluse alguskohta sihtriigis ise jõudma, seepärast nüüd ka üksinda selle tee ette võtsin. Delhis maandus lennuk kella 11 paiku hommikul ehk tund aega plaanitust hiljem. Varssavis istusime lihtsalt tund aega lennuki peal ja vaatasime lakke. Meeskonnale ei paistnud õhkutõusmisega erilist kiiret olema. Kui küsisin stjuardessilt, et milles probleem, siis vastas ta, et kogu pagas pole veel lennukisse jõudnud. Ei tea, kui palju aega neil selleks siis vaja on. Aga Delhi lennujaamas läksid kõik protseduurid (tervisekontroll ja ankeedi täitmine, viisakontroll ning pagasi kättesaamine) üllatavalt kiiresti ja 45 minutit pärast õhulaeva maandumist olin juba mulle lennujaama vastu tulnud kohaliku džentelmeni juhatusel teel takso poole. Enne taksosse istumist riputati mulle kaela oranžidest peiulilledest punutud pärg ja öeldi "tere tulemast Indiasse!".  Lõhnas see kaelas päris tugevalt kolmveerand tundi kestnud sõidul hotelli. Hotellis aga ootasid mind juba ees Nepali matkast tuttavad Anu ja Margus alias Mäx. Mäx oli ühtlasi meie karjatamise eest vastutav isik. Matka ametlik algus oli plaanitud järgmisele päevale, nii et see esimene päev oli puhtalt meie enda sisustada. 

New Delhis hakkas mulle esimese asjana silma lõunamaale omane hullumeelne liiklus, mis on nagu kirsiks tordil muidugi vasakpoolne. Päris tõsiselt häiriv oli see kohutav lärm tänaval, kõik signaalitavad nagu viimsepäeva laupäev oleks kätte jõudnud, olgu sel tuututamisel mingi mõte ka või mitte. Loomulikul on seal liikvel palju kolmerattalisi veoteenust osutavaid ettevõtjaid oma rikšadel, nii kondimootori toel kui päris mootori jõul liikuvad. Väga palju on linnapildis näha ka hulkuvaid koeri, kes igal pool külitamas päikese käest varju otsides. Energiasäästlik eluviis on ilmselt Indiasse jõudnud! Muidugi oli väljaspool pealinna näha ka hulgaliselt pühasid lehmi stoilise rahuga ringi kooserdamas. Ühed söövad rohtu, kust leiavad, teised tuhnivad prügi hulgast, mida kätte saavad, kolmandad jalutavad niisama tee peal. Härjarakendki ei jäänud nägemata esimesel päeval keset New Delhit. 

  

Delhi vs New Delhi?

Sellega on pisut segased lood. India pealinnaks on New Delhi, mis on Delhi linna osa. Samas on seal ka samanimeline liiduterritoorium. Kui Delhi liiduterritooriumil elab kokku pea 18 miljonit inimest, siis Delhis sellest ligi 12 miljonit ja pealinnas New Delhis vaid alla 260 000. Ehk New Delhi on nagu linn Delhi linna sees. Umbes nagu Mustamäe oleks meil Eesti pealinn.

Delhi on teadaolevalt olnud üks reostunuma õhuga linnu. Linna ülemkohus on aga kehtestanud ühistranspordile (bussid, autorikšad, metroo) vesinikkütuse kasutamise kohustuse, mis peab vähendama õhureostust. Kasutatav kütus on ka põhjus, miks tavatakso on Uberist kordades kallim.

India ja koroonaviirus

Koroonaviirusest tuleb käesolevas kirjatükis loomulikult veel palju juttu, aga Indias üldiselt sellega seoses mingit lamenti keegi ei löönud, vähemalt linnapildis ei torganud midagi erilist silma. Ainult poliitikud muutusid üha aktiivsemaks meie sealviibimise ajal, sest osariike hakati riburadapidi kinni panema (nagu Sikkim juba varem oli jõudnud teha). Siiski oli Indias (ja on ka praegu) ametlikel andmetel nakatunute ja COVID-19 haiguse tõttu surnute arv üsna tagasihoidlik, arvestades nende rahvaarvu, eriti suurlinnades rahvastiku tihedust ja mitte just parimal tasemel hügieeni. 

Kogu selle jutu peale tuleb aga nüüd hiljem tagantjärgi tõdeda, et India valitsus võttis kasutusele eriti radikaalsed inimhulkade isoleerimise meetmed ja keelas inimestel üldse kodust väljuda 21 päeva kestel. See põhjustas paraja kaose nagu oli Eestis mõned päevad tagasi, kus poode tühjendati massiivselt kõigest. 

Niisiis, on aeg asuda asja juurde. Tšekkisin ennast hotelli Jivitesh sisse, et seejärel minna koos kamraadidega linnaga tutvust sobitama. Hotellist õnnestus meil saada erakordselt soodne pakkumine – auto koos autojuhiga anti terveks päevaks meie kasutusse. Juht viis meid kuhu soovisime ja ootas, kuni vaatamisväärsusega tutvusime. Maksma läks see meile kambapeale vaid 3000 ruupiat ehk ca 12 eurot näkku. Sohver oli ise ka aldis pakkuma meile kohti, kuhu tasub minna.

Indias tahab kohalik turistilt igal sammul võimalikult palju raha välja meelitada. Iseenesest aktsepteeritav on aga see, et nendes kohtades, kus pileti eest sisse saab, küsitakse kohalikult elanikult 30 ruupiat, aga välisturistilt 500 (0,3 € vs 6 €). Olen nõus kohalikku kultuuri selle mõne euroga toetama küll.  

Esimesed vaatamisväärsused olid siiski tasuta. Kõigepealt viis sohver meid omapärase hoone juurde, kuhu ise poleks kindlasti osanud minna – Agrasen ki Baoli. 60 meetrit pikk ja 15 meetrit lai kaevu eesmärki täitev mitmekorruseline ehitis (treppkaev), kus vesi tõsteti härga ja ratast kasutades korruse kaupa üles. Päris huvitav süsteem. Nagu näha, siis käivad inimesed seal praegu niisama astumas, istumas ja käest kinni hoidmas. 

Agrasen ki Baoli

Järgmisena viis autojuht meid kunagise mogulite imperaatori Humayuni hauakambrit vaatama, mis on ümbritsetud kauni aia ja erinevate suurejooneliste hoonetega. Sissepääsu juures oli kohati isegi raske astuda, ilma et oleks mõnele lamavale koerarakatsile peale astunud. Ilma pingutamata lugesin neid aelemas seal tükki 15. Tegemist oli suurepärase kohaga, kus oli väga mõnus rahulikult jalutada ja imetleda sajandite tagust meistritööd. Hauakambri laskis härra auks ehitada tema lesk 14 aastat pärast mehe surma, aastail 1569-1570. Hiljem maeti sinna teisigi pereliikmeid ja nüüd on seal üle 150 haua. Kohta nimetatakse seetõttu tabavalt ka mogulite dünastia nekropoliks. Muuseas, ehitis inspireeris hiljem muuhulgas ka tänapäeval üheks india sümboliks oleva Taj Mahali ehitamisel sajandijagu hiljem.   

Hauakambri lood 

Pärast kogu selle kompleksi nautimist sõidutati meid suure betoonist ehitatud ja marmoriga kaetud lootoseõie kujulise templi juurde, mida ümbritses tohutu ala ilutaimede ja põõsastega. Seda mürakat nimetataksegi Lootose templiks. India rahvuslille tiitlit kandva valge lootose õis on vaimse ja hingelise rahu sümbol.

Lootose tempel

Kuigi selle 34 meetrit kõrge ehitise näol on tegu bahai usuliste (hinduismist eraldiseisev religioon) jumalateenistuse majaga, siis on see koht mõeldud siiski kõigile, religioonist olenemata. Päikeseenergiat kasutavasse templisse seekord inimesi ei lubatud, aga ümber templi kõndisid meeletud rahvahordid, kellest enamus ka endast ja kivilillest selfisid tegi. Väidetavalt külastab seda Lootose templit aastas isegi rohkem inimesi kui Taj Mahali.  

Enne kui oma päevasele Delfi tuurile punkti panime, vaatasime eemalt veel omapärast punasest liivakivist 73 meetrit kõrget „torni“, mis kannab nime Qutub Minar. Sisse ei hakanud enam minema, aga tegu on eriti kõrge minaretiga. Ühtlasi nimetatakse seda ka võidutorniks, sest püstitati see moslemite poolt pärast võitu hindude üle 12-13. sajandil.   

Sõites niimoodi mööda Delhit ringi, erinevates piirkondades nägime, kui mitmekihiline ja eripalgeline on see suur linn. Kohati väga korralik ja isegi üllatavalt puhas, samas täielik agul, kus teeäärne täis vastu aeda kinnitatud koormakilesid, mille all inimesed hulgakesi elavad ja tee ääres kerjavad.

Päeva lõpetasime õhtusöögiga mitmekorruselise meelehutus- ja söögikoha Social katusekorrusel. Teisele korrusele oli millegipärast pandud eraldi nimi Antisocial. Ei tea, kas seal saab vaikuses ja rahus einestada. Saime kokku algselt samuti matkale tulema pidanud Dianaga, kes aga sihtkoha muutuse tõttu sellest loobus. Ta elab ise Delhis ja töötab Eesti saatkonnas. Lisaks Dianale oli viimasel minutil reisist loobunud veel kaks reisiselli, nii et seekord kujunes matkaseltskond üsna õhukeseks – 6 inimest + kohalik giid. Õhtune istumine oli igati tore ja meeleolukas seal katusel, kuni väike vihmahoog sundis hotelli ära minema ning päevale lõpliku joone alla tõmbama. 

Siinkohal tahaksin küll veel lisada, et ma pole kunagi aasia köögi suur austaja olnud, aga india söögid olid sel õhtul ja ka edaspidi tõesti head. Eriti üllatav oli minu jaoks see, et ka taimetoit võib täitsa maitsev olla😊

12. märts – matka ametliku osa algus

„Enda vihast kinni hoida on nagu hoida kuuma sütt, et sellega kedagi visata - põletada saad ikka sina“ (Mahatma Gandhi)

Hommikul saabusid hotelli ka kolm ülejäänud vanderselli – Merike, Priit ja Kristjan. Mõne aja pärast kohtusime ka oma kohaliku giidiga, kes järgnevad päevad meile teed hakkas juhatama. Tema nimi on Tapesh. Tutvusringis Tapesh hääldas Kristjani nime meie reisi sihtkohta arvestades tabavalt – Krišna, kes on ühtlasi üks paljudest hinduistlikest jumalustest. Tapesh ristiti omakorda koheselt ümber, et tema nime lihtsam meeles oleks pidada. Nii sai Tapeshist mõneks ajaks Mart. Hiljem selgus, et Mart sai teada, et ta meie gruppi juhtima peab hakkama, alles paar päeva enne matka algust. Algselt pidime ju hoopistükis  Sikkimis seiklema ja sel juhul oleks meid keegi teine juhtinud ja juhatanud. Nii et tänud tulemast ja olemast meiega, Tapesh-Mart.  

Esimeseks päevaks nägi ajakava ette väikest ekskursiooni New Delhis ja Old Delhis. Külastasime India üht suurimat mošeed Jama Masjid, mis rajatud 1656. aastal. 

Jama Masjid

Päris uhke ehitis on, aga ise ma sinna sisse ei läinudki. Selleks oleks pidanud oma lühikestele pükstele mingi kohaliku ürbi ümber tõmbama, sest sisse ei lubata sinna mehi lühikestes pükstes ja naistel ei tohi üldse midagi paljastatud olla, sh pea. Imetlesin hoonet väljastpoolt. Ühtlasi pidasin maha pika ja huvitava vestluse Mardiga, seda nii India poliitilisest süsteemist, Euroopa Liidust, eesti majandusest (millega jäin pisut hätta), reisimisest ja loomulikult ka sellest kurjast viirusest, mis liikvel on. Indiat see veel suures mahus kimbutama polnud jõudnud ja Mardi arvates oli põhjus selles, et nemad söövad värsket sööki (suuresti taimetoitu) ja seal on soe kliima. Mine võta kinni. Ka Eestis oli meie reisi alguseks nakatunud vaid kaks inimest. 

Pärast mošeed läksime vaatama kohta, kus India suurkuju Mahatma Gandhi põrm kunagi tuhastati. India poliitik ja filosoof Mahatma Gandhi (ehk Mohandas Karamchand Gandhi) on vägivallatu vabadusvõitluse sümbol, kes viis India ka iseseisvusele Briti Impeeriumi võimu alt 1947. aastal. Mahatma Gandhi tapeti hindu äärmuslase poolt 1948. aastal, sest süüdistasid teda liigses moslemimeelsuses. Tema sünnipäev 2. oktoober on kuulutatud rahvusvaheliseks vägivallatuse päevaks. Väga meeldiv ja rahulik oli see koht, kus inimesed käivad oma palveid lugemas. Hoopis erinev eile külastatud Lootose templist, mis oli nagu sipelgapesa.

Mahatma Gandhi tuhastamispaika külastavad paljud hindud. Gandhi tuhk paigutati erinevate pühapaikade juurde.

Pärast väikest jäätiseampsu istusime tagasi bussi ja tegime veel väikse tiiru mööda linna, näidati ära ümar parlamendihoone ja ka teisi valitsusasutusi. Lisaks sõitsime mööda veel ühest olulisest ehitisest – India värav (Indian Gate), mis meenutab triumfikaart. 

India värav

See on püstitatud 1921. aastal kümnete tuhandete india sõdurite mälestuseks, kes sõdisid ja langesid Briti armee ridades I Maailmasõjas ja 3. Inglise-Afgaani sõjas. Aga need tohutud pargid ja rohealad, mis selliseid monumente ümbritsevad on omaette muljetavaldavad. Lisaks saime vaadata argipäeva New Delhi liikluses. 

Pärast ringsõitu ootas meid mõnus külm õlu ühes nooblis puhvetis. Oli aeg jalga ja tagumikku puhata ning mekkida head Jäälinnu humalanektarit, mida tuntakse ka Kingfisheri nime all. 

Ühtlasi vestis Mart meile jutu jätkuks pikalt hindude pulmakommetest. Oli ta ju hiljuti isegi pulmad maha pidanud. Ja seal on mida rääkida ja kuulata, sest erinevad pulmarituaalid kestavad neil 7 päeva ja külalisi võib tulla isegi kuni 2000. Võib arvata muidugi, et säärast pulma ei saa teps mitte kõik hindud endale lubada. Kuigi kinni maksavad selle pulma nii pruudi kui peigmehe perekonnad ja see ei jää ainult pruutpaari enda kanda. Väga põnev oli kuulata. Tavaliselt käib sealkandis pruutpaari kokku sobitamine vanemate algatusel, kes viivad noored pärast usinat eeltööd kokku ja annavad algatuseks lühikese aja kohtumiseks ja tutvumiseks, et vaadata, kas võib asja saada. 

13. märts – Delhist Amritsari 

13 ja reede algas varakult – äratus kell 5.30, et jõuda 7.30 väljuva rongi peale. Kurikuulus India raudtee ootas avastamist. Rong viis meid sikhide linna Amritsari, Pandžabi osariigis.

Natuke lähemalt ka Pandžabist, sikhidest ja nende tähtsamast linnast Amritsarist. Sikhid väärivad küll pisukest tutvustamist.

Pandžabi osariik  

Ca 50 000 km² alal elab  27,7 miljonit inimest, kellest 58 % sikhid ja 39 %  hindud. Kõneldakse seal ametlikult pandžabi keelt. Pandžab või Punjab tähendab pärsia keeles 5 jõge. Sel lihtsal põhjusel, et osariik asubki viie jõe vahel, mis Himaalaja mäestikust alla voolab.

Sikhid tunduvad olevat üks põnev rahvas. Nad on ajalooliselt olnud sõdalased, kelle eesmärgiks on õiglane elukorraldus. Kusjuures nad peavad ka tänapäeval ennast väidetavalt sõdalasteks või vähemalt nende järeltulijateks. Sikh tähendab pandžabi keeles õppijat, kes usub vastavalt pühakirjale ainujumalasse, kümne guru õpetusse ning kes käib ainujumala õpetust ilmutavate gurude (vaimutarkuste edasiandjad ja kogukonna juhid) näidatud teed. Sikhide kõige püham koht maailmas on Amritsaris asuv ja üldse sikhismi sümboliks olev Kuldne Tempel, mille külastamine ka meil ees seisis. 

Sikhe on kerge ära tunda, sest sikhi mehed kannavad peas turbanit, selle all on aga juuksed, mida traditsiooniliselt sikhi mehed kunagi ei lõika. Juuksed annavad elujõu ja turban peaks sümboliseerima hingepuhtust. Sikhism on välja arenenud hinduismist ja islamist ning on täna suuruselt viies religioon maailmas. Nad eemaldusid hinduismist, sest neile ei meeldinud kummardada nii palju erinevaid jumalaid, samuti ei olnud neile vastuvõetav Indias levinud kastisüsteem, kus inimese tegevusala ei ole sageli vastavuses tema võimetega. Sikhe arvatakse olevat maailmas umbes 25 miljonit, neist Indias elab ca 20 miljonit. 

Sikhide jaoks on 5 olulist ususümbolit (pandžabi keeles algavad need kõik „k“ tähega) - puutumatud juuksed (kesh), raudne käevõru (kara), vööl olev mõõk (kirpan), puuvillased põlvpüksid (kachera) ning väike puidust kamm juustes (kanga).

Aga tagasi meie sündmuste juurde. Niisiis rongis möödusid tunnid. Delhist väljudes saime aknast näha juba hoopis teistsugust Indiat – lõppematud prügimäed, prügi sees ringi patseerivad koerad, kitsed ja lehmad, räiged hurtsikud, mis vaevu püsti püsivad. Rong tuhises lisaks tavapärastele linna moodi linnadele mööda ka tõelistest slummidest. Inimesed sellistes „magalarajoonides“ on sama armetud kui nende eluasemed. Lebavad koos elukatega kõikjal. Vahepeal läbis rong linna nimega Jalandar, kus asub eestlastele naljaka nimega paik, mis tagasihoidlikumad ehk punastama paneb – Niku park. 

India Raudtees töötab muide rohkem inimesi kui Eestis on elanikke – ca 1,4 miljonit. India raudteest oleme ju nii mõndagi kuulnud ja pilte näinud, sestap oli rongisõit üllatavalt inimlik ja rong polnud sugugi inimesi pilgeni täis pressitud. Isegi süüa ja juua tassiti nina ette. Pea 7 tundi kestnud rongisõit viis meid niisiis Pakistani piiri lähistel asuvasse 1,1 miljoni elanikuga Amritsari, mis on peamiselt asustatud sikhidega.

 Rongis polegi nii kitsas

Privet, Amritsar! Prekrasnõi gorod! 

Raudteejaama juures taksod juba ootavad

Amritsaris viis suur juht ja õpetaja Mart meid kõigepealt kohalikku söögikohta einestama. Kohta, kus just kohalikud söömas käivad ja kus ühtegi turisti peale meie näha polnud. Ukse ees saime käed pestud ja laua taha. Söök oli tõesti hea ja ehe, ei oska seda õieti kirjeldadagi. Ülepanni valge leib (hindi keeles roti) ja kõrvale pisut vürtsikas soum. Peale sai limpsida jogurti ja kohupiima vahepealset kraami, mis oli samuti igati maitsev ning tasalülitas veidi teravat maitset suus. 

Jätku leiba ehk rotit! 

                                                       See on näritud roti 

Pärast sööki viisime oma kodinad hotelli ära, seadsime end sisse, et siis juba kauaoodatud Kuldset Templit kaema minna. 

Kuldne Tempel aastast 1589 (Harmandir Sahib = Jumala asukoht). 

Templisse minekuks saime ka mitusada meetrit jalutada läbi Amritsari tänavate, kus igal sammul keegi midagi müüa pakkus.  

Teel templisse (Amritsar)

Siseneda tohib  templi kompleksi territooriumile ainult kaetud peaga ja paljajalu. Külalised saavad jalanõud enne väravat „kingahoidu“ anda, samuti jagatakse nii meestele kui naistele peakatteks rätte. Tempel asub keset roheka veega tiiki, mille puhastamine on automatiseeritud, selles elavad oma püha ja puutumatut elu ka päris pirakad kalad. Amritsar (Amrit Sar) ise tähendabki tõlkes „nektari tiiki“.

Nagu eelpool juba öeldud, on Kuldne Tempel sikhide jaoks kõige püham koht üldse. Ainult ööseks peatub seal pühakirja ettelugemine palvuste saatel. Et palvetama jõuda peab sikh end tiigi püha veega puhastama ja seejärel ootama tohutus järjekorras, mida templi sissepääsu ees näha oli. Puhastamine näeb välja nii, et nad võtavad peaaegu paljaks ennast (strateegiline koht jääb kaetuks siiski ja turban pähe) ja astuvad tiiki sisse ning uhavad endale kätega vett peale. 

Need odamehed juuresoleval pildil on oma elu pühendanud usule ja Templis teenimisele. Muud elu neil ei ole. Sinised "ürbid" ongi nende pühameeste äratuntavaks tunnuseks, lisaks kannavad templi territooriumil sikhi sõdalasele omaseid relvi - odasid. Ilmselt pigem sümboolselt. 

Foto autor: Grenade Singh

 Kuldne Tempel - kullapoleerijad on tööhoos 

 Mardiga poseerimas

"Abihooned" - keskmine seal torni all on söökla 

Nagu kalad vees

Tagareas Anu, Krišna, Priit, Merike ja mina, ees Mart ja Mäx

Alati rõõmsameelne ja tore matkakaaslane Merike

780 kg kulda on selle maja külge pandud

Tuhanded vabatahtlikud annavad templis oma vaba aega teiste teenimiseks (Mardi sõnul umbes 1000 inimest iga päev). Päevas antavat seal tasuta süüa (taimetoitu) ligi 100 000 inimesele (ma ei küsinud, et kas nad loetakse ninapidi üles kõik) ja selleks on seal suisa 4-korruseline hoone suurte lagedate saalidega, kus istutakse söömiseks põrandal. Lisaks söögisaalidele on ka abiruumid, kus Sikhid käivad vabatahtlikuna köögitoimkonnas nii söögi valmistamisel kui pärast nõude pesemisel. Õnnestus seda protsessi ka näha ja tõesti väga palju inimesi toimetab seal, sama palju ootab oma järjekorda, et ka oma panus anda. 

Kõik protsess on paika pandud, mis järjekorras seal toimetatakse. Kusjuures giidi sõnade järgi ka paljud rikkad käivad seal vabatahtlikuna abiks, et neile osaks saanud õnne eest midagi ühiskonnale tagasi anda (a la parema käega saad endale, vasakuga annad vastu). 

Oluline on ka see, et palverändurid võivad seal igal ajal istuda ja mõelda oma mõtteid, palvetada või mis nad parajasti tahavad. Ja nad ongi seal pikka aega varjus istumas ja magamas. 

Vanad sikhid templi väravas

Üks ajalooline seik ka vahele seoses Amritsari ja Kuldse Templiga. Nimelt otsustas 1982. aastal keegi sõjapealik Jarnail Singh Bhindranwale koos oma võitlejate ja pühameestega ennast sulgeda Kuldsesse Templisse ja kuulutada välja iseseisev sikhide riik. Tuhanded inimesed järgnesid nende püüdlustele. India valitsus eesotsas peaminister Indira Gandhiga ei suutnud neid rahumeelselt alistuma sundida ning 1984. aasta juunis alustas India armee operatsiooni „Blue Star“, mille käigus rünnati Kuldset Templit, sh tankidega. Sõjapealik tapeti, kuid lisaks temale hukkus veel ligi 500 inimest. Mõned kuud hiljem, 31. oktoobril, järgnes sellele sikhide kättemaks – Indira Gandhile tehti õnnestunud atentaat tema enda ihukaitsjate poolt, kes „juhuslikult“ olid sikhid.

Jalutuskäik templi ümbruses venis päris pikale, aga vaatamist väärt oli, igatahes. Siirdusime pärast seda tagasi hotelli õhtusöögile. Mekkisime söögi kõrvale ka India kõige populaarsemat vägijooki, milleks on kohalik rumm Old Munk. Legendi kohaselt esindavat see keelekaste jumalate ja kuningate jooki. Ja tõesti on see hea ja mahe kraam.

Pärast õhtusööki siirdusime Mäxi ja Krišnaga õhtusele jalutuskäigule, mingi kindla eesmärgita. Vaatama, kas seal ka öös asju on. Tundub, et on. 

Öös on asju

Ühel hetkel kuulsime kutsuvaid helisid kuskilt baarist. Läksime kontrollima, et mis siis toimub. Trepist alla minnes tervitas meid esimesena silt „Lets get fucked up“. Kui nii lahkesti kutsutakse, siis tuleb ju sisse astuda. Õlut müüdi baaris kaks ühe hinnaga, 630 ruupiat (7,5 eurot) + mingi maks lisaks 5%. Baaris kõlas aga kohalikus keeles bänd, selline mõnus kitarriga india pop. 

India popmuusika

India tarkuseteri õllesõpradele (mind ongi päris raske ära röövida!)

Ja oh seda lusti, mis seal toimuma hakkas. Pärast seda kui bänd oli järjest, st ühegi pausita lugude vahel, oma pool tundi esinenud läks mürts kõvemaks ja üks kohalik džentelman sisuliselt tõmbas meid tantsule, vastuvaidlemise võimaluseta. Platsil olid ainult mehed ja meri põlvini. Vägev kütmine oli. Üks kohalik autoriteet ilmselt tundis, et on liiga tahaplaanile jäänud ja läks sosistas sellele initsiaatorile, kes väljamaalased tantsule tõi, midagi kõrva sisse. See tõmbas ka koheselt tagasi, ilmselt ei olnud öeldud sõnad kuigi sõbralikud. Peagi bänd ka lõpetas ja edasi läks pidu juba tüüpilise ööklubi tümaka saatel. Kui enne oli baar mõnusalt hõre ja liikumisruumi oli, siis nüüd valgus baar tihedalt noori hindusid täis (kell võis olla 23-23.30). Meile oli see märguandeks, et aeg on lahkuda.    

Päeva jooksul selgus tõsiasi, et Finnair on tühistanud enamuse meie reisiseltskonna tagasisõidu piletid, kuigi mingeid riike või lennujaamu otseselt suletud sel hetkel veel ei olnud. Eestis hakkas reisikorraldaja kohe usinalt toimetama ja neile õnnestus broneerida piletid teisele Finnair reisile. Etteruttavalt võib öelda, et hiljem ka see tühistati. Mina polnud Poola LOT-st mingeid teateid saanud, nii et püsisin rahulikuna õndsas ja naiivses teadmises, et minu pilet 21.03. lennule on kehtiv. 

Turban peas teeb mehe sikhiks

Turbanit ta pühaks peab

Turbaniga nii Pandžabis

Kõik ta kätte saab.

Turban peast teeb lahti juuksed

Mis on kasvand eluteel

Ei turbanite vastu saa

Seal maal küll keegi veel.

/H. Käo "Kikilips" ainetel/

14. märts – kohtumine rataste ja Himaalajaga

"Sa ei tea kunagi ette oma tegude tagajärgi, aga kui sa midagi ei tee, siis ei saa olla ka tulemusi." (Mahatma Gandhi)

Hommikul saime taas 5 h bussisõidu võlusid, kui sõitsime Amritsarist külla nimega Garli, mis asus juba hoopis teises osariigis - Himachal Pradesh. Tee hakkas Himaalaja piirkonda jõudes meeldivalt ülesmäge kerima, tee ääres nägime aknast hulganisti pärdikuid ringi sebimas – kes istus posti otsas, kes kivi peal, kes siiberdas niisama edasi-tagasi, tagumikku nokkides. Ahve peetakse sarnaselt mitmetele teistele loomadele Indias pühaks loomaks. Hinduismis on palju jumalaid, nii kummardatakse jumalusena ka erinevaid loomi, sh ahve. Sellest tulenevalt on suur osa hindusid ka taimetoitlased, sest nad on vägivallatud loomade suhtes. Lisaks võisid loomad nende uskumuse kohaselt olla eelmises elus inimesed. Kuidas sa siis ikka kunagise võimaliku naabrimehe või sugulase pintslisse paned. Eriti püha on neile aga muidugi lehm, kes on Maa sümboliks. Lehm sümboliseerib hindudele kõike elavat ja vähenõudlikku andjat. Seetõttu ei tapa hindud lehmi mitte kunagi. Surnuks nälgimine samas nii suur probleem vist pole, sest kui tee ääres neist mõningaid vaadata, ei jää neist kuu valgel varjugi maha. Toidu hankimine pole mitte kõigi jaoks neist seal meelakkumine.  

Bussis läks vahepeal aga päris mürgliks kätte, kui üritasin vaikselt tukkuda ja klappidest muusikat nautida. Meie seltskonnadaamid ja bravuuritarid Anu ja Merike ei saanud istmetel enam niisama püsitud ja asusid mu nina all tantsu vihtuma vahekäigus. India umpa-lumpa musa voluum keerati muidugi põhja ka, nii et ma ei kuulnud enam isegi oma kõrvaklappidest tulevat muusikat. 

Himachal Pradesh

Bussidisko saatel olimegi vahepeal jõudnud järgmisesse osariiki – Himachal Pradesh. Õigupoolest see „pradesh“ tähendabki hindi keeles osariiki. Pisut hiljem selgus, et meil oli nende osariikidevaheliste sõitude ajastamisega päris täkkesse läinud. Nimelt oli Pandžabi osariiki just pärast meie lahkumist kehtestatud sissesõidu piirangud ja mõni aeg hiljem oleks olnud takistatud ka Himachali sisenemine. Aga meie saime nüüd nii ühes kui teises mõnusalt ringi liikuda.  

Himachal Pradesh on 55 673 km² suurune osariik Põhja-Indias, Lääne-Himaalajas. Seal elab ligi 6,8 miljonit inimest. Kõneldakse seal suuresti hindi ja sanskriti ehk vanaindia keelt (need on ametlikud keeled vähemalt). Kuna tegu on juba Himaalajaga, siis ei puudu seal muidugimõista ka mäed, kõrgeim tipp on Reo Purgyil 6816 meetrit. Imelised vaated lumistele tippudele juba hakkasid ka vaikselt avanema meile. 

Tsiki-tsiki-põrr, Himaalaja!

Lõunapaiku jõudsime hotelli, mil nimeks Chateau Garli. See on tõesti suurepärane hotell pisikeses asunduses, isegi võiks öelda muinasjutuline.  

Asjad tõstsime tubadesse ära (minu tuba oli erakordselt laia voodiga ja seal oli kiiktoolgi!) ja siis oli aeg rattad vastu võtta ja sõidukorda sättida. Esimene tiir ümbruskonnas ootas tegemist, vaatamata sellele, et väike vihmahoog oli koos meiega külla saabunud. 

Mu sõber Veelik ja mina ka

Rattasõidu alguseks läks vihm aga üle ja saime esimesel rattasõidupäeval rattaga lähemalt tuttavaks ning jalad soojaks. 17 km oli selline paras soojendus. Ridley firmamärki kandev laia rehviga ratas oli võrreldes Nepali matkaga oluliselt uuem ja parem, kerge raamiga ja hea jooksuga. Kõrgus merepinnast oli täna parimal hetkel 654 meetrit ehk ei midagi erilist, aga väikseid tõusunukke ikkagi kaasa tõi. Esimesed tehnilised probleemid ei lasknud ennast samuti liiga kaua oodata – juba esimese paari kilomeetri järel läks Mäxi rattal kett pooleks. Lihtsalt heast peast. Sellisteks puhkudeks oli meil aga kaasas veel teinegi tähtis kohalik poiss – rattadoktor Arvin, kes eestipäraselt muidugi Arviks muundus. 

Hey, ho Lets go!

Pärast mõnusat õhtusööki (supp ja parim lambaliha, mida vist üldse söönud olen) läksime külavahele kondama. Kõikjal oli maad võtnud sügav vaikus ja pimedus. Mõni peni vaid klähvis kuskil majade vahel. Ootamatult aga sattusime pimedal tänaval viinapoe manu, mis kujutas ennast pisikest boksi, kus kanget kärakat üllatuslikult kuni kella 11-ni õhtul müüakse. Ka hotellist oli seltskond mootorratturhiiri kanget kraami juurde ostma saabunud hotelli peremehe juhatusel. Ostsin ka ise seal ühe 375 ml Vana Munga, mine tea, millal vaja läheb. Maksis suisa 250 ruupiat ehk 3 eurot.

     
Kalla kallis Ema käsi, ära nüüd koonerda, klaasike veel!

                       Garli küla kärakapood. Kliente on. 

Õhtu lõpetasin mõnuledes üksinda oma hotellitoas kiiktoolis ja lugedes Rein Siku kirjutatud raamatut „Minu Ugrimugri“, kõrvale võtsin paar lonksu Vana Munka. Küll oli mõnus olemine. 

        Hiigelvoodi ja kiiktool

Matk ja kuri viirus

Paratamatult mõjutas ülehelikiirusega üle ilma juuri ajav koroonaviirus meie matka ja omavahelisi jututeemasid. Rääkimata sellest, et matk lõpuks seetõttu 2-3 päeva võrra plaanitust lühemaks jäigi. Niisiis, mida matka kestel olukorrast kuulnud olime ja mis perspektiivid terendasid:

1) Paar päeva pärast meie pundi Indiasse saabumist tühistas India valitsus kõik turistiviisad kuni 15. aprillini (esialgu). Seega üle noatera me riiki üldse jõudsime siseneda.

2) Üle noatera läks ka meie sisenemine ja lahkumine Pandžabi ja Himachali osariikides.

3) Saime vahepeal info, et paljud Finnairi lennud on tühistatud ja enamuse seltskonna piletid ühes nendega.

4) Lugesime uudiseid, et Eestis oli valla pääsenud tõeline koroonapaanika ja ostuhullus. Kõige populaarsemaks müügiartikliks sai WC paber, ühtlasi sai see kaubaartikkel ka enamiku naljade inspiratsiooniallikaks mõneks ajaks.

5) Ministrihärra Reinsalu oli andnud soovituse kõikidel eestlastel väljamaalt kohe koju tagasi tulla. Oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma. Aga see üleskutse meid veel ei kõnetanud. Kuna olime kusagil mägede vahel suurtest inimhordidest eemal sportlikku tegevust harrastamas, siis koju ei kippunud. Suurlinnadest eemale pääsenuna oli looduses ja mägedes sadulas sel hetkel hea olla. 

6) Samas läks iga päevaga olukord maailmas üha hapumaks, ei tahtnud uudiseid lugedagi. Täna käis vestlustel läbi ketserlik mõte (mitte küll liiga tõsiseltvõetav), et sõidaks rattaga Lõuna-Indiasse (ainult ca 3500 km) ja seilaks sealt mööda ookeane ja meresid siis tagasi Eestisse. 

7) Muremõtteid hakkas pigem tekitama see, et lennutransport oli kiiresti halbu pöördeid võtmas ja lennuvõimalused koju hakkasid kahanema iga päevaga.

                     Võitlus käib!    

Olukorra tõsiduse mitte kõige adekvaatsemale tajumisele aitas kaasa pilt India teedel ja tänavatel, kus inimesed jätkasid rahumeeli oma igapäevaelu ega ilmutanud mingit paanikat või hüsteeriat seoses viirusega. Jõudsin arusaamisele, et ülejäänud maailm on nakkava vaimuhaiguse küüsi langenud ja selle sümptomiteks on köha, palavik, kurgukipitus ja hingamisraskused. 

15. märts – esimene päris sõidupäev. Garli – Kangra

Käes on õhtumaa viimased tunnid

Kaunis ja kohutav loojang

Õhtumaal õhtu on käes

Ja õhtu ei tõota ju sooja

/Villu Tamme/

Hommikul saime siis lõpuks päriselt sõitma hakata, ega pidanud niisama jalgu soojaks väntama moepärast, nagu tõestamaks, et oleme ikka rattamatkale tulnud. Esimene stopp oli juba 10 km hiljem, 500 elanikuga külas nimega Pragpur. Mart tahtis meile demonstreerida sealset koloniaalajastust pärit arhitektuuri ja tänavaid. Päris vaatamist väärt asula oli kindlasti. Seda, et tegemist on erilise külaga, näitab asjaolu, et osariigi valitsus on 16. sajandil asutatud Pragpuri esimesena osariigis kuulutanud pärandkülaks (Heritage Village). Ja oli ka muhedaid vaateid läbi küla üle mägede. Lisaks erinevatele jumalustele viitavaid elemente, palvekohti, altareid. 

Pragpur 

Palvekoda

Pragpuri kitsastel tänavatel

Jätkasime keerutamist mõnusatel mägede vahel vooklevatel kitsastel asfaltteedel. Isegi mõned augud teekattes ei olnud liiga häirivad. Samas on esimene sõidupäev minu jaoks traditsiooniliselt üpris raskelt tulnud ja nii ka seekord. Ajasin käigud pikkadel laugetel tõusudel liiga madalale ja nõnda käisid põlved peaaegu lõua alla välja. Sahmisin nagu poolearune, jalad sõtkusid suuresti tühja. See omakorda ajas pulsi kiiresti punasesse. Neetud amatöör. Puhkepeatuses, kus sai vähe õhku kopsudesse tagasi hingata ja vett sisse luristada, oli küll selline tunne, et miks mind siia kutsuti. Õnneks tegin pärast pausi sõiduviisis mõned korrektuurid ja edaspidi läks juba ladusamalt väntamine. Peatuskoha kõrval silkasid mõned lapsed ringi, eemalt uudishimulikult  veidraid väljamaalasi luurates. Läksin võtsin bussist just sellisteks puhkudeks kotti pandud eesti komme ja tahtsin lastele anda. Nad aga selgelt pelgasid mind ega kippunud sugugi alguses komme vastu võtma. Mart siis rahustas neid ja kommid leidsid ikkagi uued õnnelikud omanikud. Väikseid kriimusilmseid hindu lapsi on päris tore vaadata. Aga kui kommid lastele antud jooksid teiselt poolt küngast välja nagu paisu tagant valla pääsenuna veel hulk rüblikuid lähemale kommiootuses, aga no mis sa teed - kes hiljaks jääb, see ilma jääb.

Bravuuritaridel jäi energiat ülegi

Lõunasöögi tegime suvalises teeäärses „tänavarestoranis“. Oodatud külma õlut seal loomulikult saada ei olnud, seega tuli leppida külma Coca-Colaga. Hulk suhkrut otse veeni. Söögiga hoidsin end tagasi, sest mingi sisemine hirm ikka oli, et mine tea, mis teha võib ja vähemalt enne hotelli jõudmist ei tahaks kuidagi, et põhi alt minema lendab.

Kui jutt õlle peale läks, siis Mart rääkis loo, kuidas ühel varasemal tema poolt juhitud matkal oli üks matkasell endale selga võtnud camel-back tüüpi koti. See on selline kott, millega seljas vett kaasas tassitakse rännakutel, kus voolik vedelikuga jookseb kotist otse suhu. Aga see tüüp olla kotti vee asemel õlut hoopis valanud ja jäänud selle liigmanustamise tõttu mingi hetk sadulas sisuliselt magama. Arusaadav, miks Mart üritas õllejoomise pause teepeal vältida. Hiljem mul õnnestus teda siiski veenda, et üks külm õlu ei tee eesti mehele miskit ja selle higistab vana paks kiirelt välja.

Sõit kulges pärast einestamist endiselt ikka üles ja alla, üles ja alla. Meile avanesid oivalised vaated mägedele, orgudele ja sügaval oru põhjas looklevale mägijõele. Tee ääres leidus meile ka hulgaliselt publikut - erinevas suuruses pärdikud sebisid ringi. Mõni passis niisama tee ääres kivi otsas, mõni jooksis mäekünkast üles metsa ja tagasi. Üks aga hüppas erilist osavust üles näidates tee pealt paari meetri kaugusel asuva puu otsa, vahetult enne puuni jõudmist viskas keha vibusse ja sai osavalt oksale end vinnata. Päris vaimustav sooritus oli, mille tunnistajaks sattusin! 

     Keegi pole öelnud, et publik peaks sportlaste poole näoga olema

Teele jäi lisaks ahvidele ja mägedele ka muud põnevat. Näiteks väike tunnel läbi mäe.

 Tunneli alguses paistab valgus

Kas me oleme ikka õigel teel?

Päeva lõpuks oli eesmärgiks jõuda Kangrasse, kunagise kuningriigi keskusesse. Seal ootas avastamist vana kindlus ehk Kangra Fort. Sinna jõudes saime ka tõsise mägironimise osaliseks, sest kindlus oli kõrgele mäe otsa ehitatud. See arvatakse olevat ehitatud algselt juba 4. sajandil e Kr. Ideaalne asukoht oli kindlusele valitud, sest lisaks kõrgetele kaljuseintele kaitses kindlust ka selle eest mööda voolav jõgi, milles kunagi teiste hulgas ka krokodillid turvameeskonna rolli täitsid. Aga kindluse „katuselt“ avanesid taas meeliülendavad vaated ümbrusele. Kindluse müüride vahele oli üle 1000 aasta tagasi asutatud ka Lakshminarayana tempel, kus pühenduti Višnu kummardamisele.

 Kuna omal ajal oli kombeks neid väravaid elevandiga maha joosta, siis tehti väravaid mitu ja teed sik-sakki, et elevant ei saaks sees lihtsasti liikuda

 Sealt tagant sai ennist rattaga sõidetud

 Ma olen tegija, tegija. Miks mind ei märgata, märgata :)  

Fragment Lakshminarayana  templist

Nägime ka rohelisi papagoisid puudeokstes sidistamas omavahel. Ilusad väikesed linnukesed madalamal toimetamas, uhked kullid ja kotkad vähe kõrgemal taeva all liuglemas, on see vast ilus vaadata silmale. Ikka ja jälle meenuvad legendaarse Saalomon Vesipruuli surematud read: „…ja linnud laulsivad ilusasti puude latvades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks seal kaunis vagane lugu olnud...“. 

Kindlus vaadatud, suundusime mõne kilomeetri kaugusel asuvasse hotelli Grand Raj. Kangra. Selleks päevaks olid juba kella kolmeks päeval sõidud sõidetud, sest hotellis saime teada, et võib-olla peame kohalikku haiglasse koroonatesti minema tegema. Valitsus nõudvat, et kõik riigis viibivad välismaalased peavad seda tegema. Võisime ringi kolada, et andvat teada. See asi siiski kuhugi ei jõudnud ja haiglasse meid keegi viima ei tulnud. Ükski meist mingeid sümptomeid polnud ilmutanud ja kõik tundusid olevat täie tervise juures (vastasel korral oleks olnud keeruline sealsetest tõusudest üles rühkida ka). Nõnda Mart ka valitsejatele kinnitas ja meil lubati lahkesti oma teekonda jätkata.

Ulmelised vaated Kangras, meie hotelli kõrvalt

Päevaga läbitud tee pikkuseks tuli 53 km, sõiduaeg 3,5 tundi umbes. Tõusumeetreid kogunes 890, laskumisi 720. Nii et asi oli parlanksis, sai nii tõusta kui laskuda. Lühikeseks jäi lihtsalt päev natuke. 

Õhtul selgus kurb tõsiasi, et ka mina ei pääse algselt ostetud lennupiletiga koju, sest Poola on transiidi Varssavi lennujaamas kinni keeranud. Ametlikult mulle lennufirma ega ka pileteid vahendanud firma esindaja midagi ei teatanud. Alles tagasi Eestis olles sain lõpuks kirja, milles teatati, et sa vist oma piletiga ei saa ikkagi koju tagasi. Mul ei olnud mingit tahtmist ennetähtaegselt hakata kodu poole tüürima. Maailm on hulluks läinud, näis mulle. Kaevatakse endale auku, millest välja ronimine võib üle jõu käia. Ega ma päris adekvaatselt ei osanud või suutnud siis asju muidugi näha. Püüdsin head tuju säilitada, ja ümisesin mõtteis  laulusõnu: „Aga mulle täitsa ükstakõik on see, ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee“.

16. märts – ülestõus. Kangra - Dharamsala

Esimene ülestõus toimus hommikul. Ajasime endale kargud alla ja kooberdasime sööma. Rajale saime kella poole üheksa paiku. Sellest päevast võis loota nii mõndagi head, kuid peale selle olid tal ka väikesed vead. Liitrite kaupa vanalt ja vaevatud ihult maha tilkunud higi iseloomustab päeva hästi. Vaated mägedele üles ja ülevalt mäelt alla kompenseerisid muidugi kogu vaeva. Nägime või siis oleks olnud võimalus näha teel Dhuala Dhar mäestiku lumiseid tippe, mis ulatuvad pea 6000 meetrini. Ei kujuta vaimusilmaski ette, et keegi inimene nende otsa kasvõi sel samal silmapilgulgi võis olla roninud. Aga mägironijatele on see 6000 alles eelmäng. 

Alguses olid väiksed tõrked ka siiski, sest bussijuht ei osanud Mardi valitud teed mööda järgi tulla ja Mart pidi jalgsi vastu minema. Seni saime nautida külanaise tööd, kes mingi looma sitta kuivama ladus paljakäsi. 

Korvpallis on väljend möödavisete kohta: viskas nagu sitta vastu lauda seina. Siin ongi sitt seina peale visatud. Viskaja ise ka pildil. 

Tõusu järel tõus, vahel kerge laskumine ja jälle üles. Nõnda see läks. Vahepeal tuli hingenatukese turgutamiseks teha puhkepause ka. Üks selline oli järjekordse teekasvatuse juures. Ma pole varem teekasvatusi nii vahetult näinudki ja see  pilt oli muljetavaldav küll, taamal veel paistmas lumised mäetipud. Kasutasime võimalust ja ostsime otse kasvatajalt kohalikku teed ka koju kaasa. Ruupiad vahetasid omanikku, teepakid bussi ja taas sadulasse, et mäkketõusu jätkuda. 

India on muidugi kuulus ka oma tee poolest. Õiget india teed nimetatakse masalaks. Masala tee ehk chai on India traditsiooniline vürtsitee. Ja see on juba üle 5000 aasta vana!

Teekasvatus

Sadulas vaikselt, aga kindlalt edasi rühkides tekib ikka mõtteid. Teinekord kuulad mis ümberringi sünnib. Kuulsin ees Anu ümisemas tuntud lauluviisi, et ikka korraks vaid ainult nanananaa... Vaikselt hakkasid sellele refräänile sõnad ise juurde tulema. Mõne aja pärast ümisesin juba ise:

Korraks vaid ainult saime veidi puhata

Korraks vaid küllap nii siis pidi olema

Korraks vaid saime hinge tõmmata

Korraks vaid, et siis tõusu jätkata

Gäng on koos

Mulle jõudis kohale elementaarne teadmine, et seda kilomeetrite kaupa jätkuvat pikka tõusu on kõige arukam üksinda võtta, saan iseendale kõige sobivama tempo valida (kuigi see sõna „tempo“ selles kontekstis väga kohane ei ole). Nii ma siis seal serpentiinidel üksinda ülespoole kulgesin. Üks hetk sõitis kohalik võimumees oma autoga minust mööda, kuid peatas siis mind kinni. Küsitles, et kuhu teel, miks ja kui kauaks plaanin sinna eesolevasse McLeod Ganj linnakesse minna. Tundis muidugi ka mu tervise pärast muret. Selgitasin, et oleme matkal ja ainult üheks ööks jääme. Meie vana hea Mart oli minust mõnisada meetrit eespool ja sinna politseihärra ja juhatasin vastuste saamiseks. Minu vastustega jäi rahule ja läks edasi, et meie Mardile mõni täpsustav küsimus esitada välismaalaste matkamise kohta. Mingeid probleeme ei tekkinud, haiglasse kontrolli ei saadetud ja sõiduluba ei tühistatud. Aga mägedevaated olid ikkagi unustamatud kõrval. 

 

Ja  meie muudkui ronisime ja ronisime...

                                      sportlane Mäx

                          sitke Anu

Pikad tõusud olid kulgenud üldiselt päris hõreda liiklusega teel, aga siis jõudsime Dharamsala linna ja seal oli liiklus juba väga tihe. Tegu on eriti värvikirevate hoonetega linnaga (eriti torkab värviküllus silma ülevalt poolt vaadates, kuhu hiljem jõudsime), kus resideerub ca 20 000 elanikku. Dharamsalas tegime ka peatuse, et lõunat süüa. Selleks viidi meid mingi kohaliku turismiarendaja hotelli restorani, kus saime laua väliplatvormile. Sealt avanes taaskord suurepärane vaade alla, terve ilm oli kui peopesa peal. Üks parima vaatega söögikohti, kus kunagi sööma olen sattunud. Ja siin sai härra velorokkar ka väljateenitud külma humalanestega oma kurku kasta ja hinge turgutada. Lisaks värskele kurgile ja tomatile, mida Priit oli tee äärest ostnud ja lahkesti pakkus. Kuigi hing hõiskas nagunii juba seda vaadet nautides, kotkad peakohal tiirlemas.  

 Vaade restoranilauast

 Hoitakse silm peal turistidel

Kohalikud restorani ees puhkamas

Kõhud täis pargitud hea ja paremaga, jätkasime teed läbi raskuste tähtede poole, sest ega tõus veel lõppenud polnud, oh ei. Varsti aga jõudsime mingisse täiesti ülerahvastatud linna. Selgus, et see oligi meie vana hea McLeod Ganj. Kitsas peatänav inimesi pungil täis. Olimegi kohale jõudnud, parkisime rattad eemale parklasse ära ja panime oma kodinad hotelli. Päeva läbisõit kilomeetrite poolest miskit erilist polnud, vaid 40 km, kuid viimased 20 km oli peaasjalikult tõus ja ega enne sedagi meelakkumine see sõit polnud. 

40 km on petlik number, arvestades, et päeva keskmiseks sõidukiiruseks saime tubli 11 km/h. No kohati oli see vaevu 3-4 km/h ka, nii et kogu see aeg nii hirmsasti ei õnnestunud ikkagi kihutada. Maksimaalseks kiiruseks tuli 49 km/h, kuigi see jäi eelmise päeva parimale tulemusele alla, kui korra sain kätte ka 58 km/h. Polegi elus veel enne ratta seljas sellist kiirust kätte saanud. Olime sõitnud päevaga umbes 680 meetri pealt merepinnast õhtuks minu kellaarvamise järgi 1700 meetri peale. Tõusumeetreid tuli päeva lõpuks kokku 1289 ja laskumist 325 meetrit. Kuigi hommikul lubas Mart, et päevadistantsiks saab olema 48 km ja tõuseme 2000 meetri kõrgusele merepinnast, siis tegelikud numbrid osutusid mõnevõrra tagasihoidlikumaks. Aga mina ei kurtnud sellegi üle.  

Mart (Tapesh) ja tema moto

McLeod Ganj - dalai-laama residents

Duncan McLeodi, va surematut mägilast, me sealkandis mõõgaga vehkimas ei kohanud. Hoopis dalai-laama residentsi tahtsime kaema minna. Tegelikult see McLeod Ganj pole omaette linn, vaid on Dharamsala linna osa – Ülem-Dharamsala. Ja seal allpool, kus me ennist lõunatasime, on järelikult Alam-Dharamsala. Elementaarne, Watson. Dharamsalades liigub ringi arvukalt tiibeti munkasid. Põhjus peitub selles, et McLeod Ganj on see koht, kus elab eksiilis esibudist, praegune ehk 14. dalai-laama Tenzin Gyatso, kes põgenes Indiasse 1959. aastal. Koos temaga on piirkonnas varjupaiga saanud veel tuhanded mungad. Lisaks on dalai laama ka sealsamas resideeruva Tiibeti valitsuse juht eksiilis. 

                           84 aastane Tenzin Gyatso, dalai laama juba aastast 1940

Kui olime end Citruse nimelisse hotelli sisse kirjutanud ja kotid tuppa vedanud või lasknud vedada, mõne korra rahulikult sisse-välja hinganud, läksimegi vaatama, kus see vana hea dalai-laama siis elab. Kõigepealt nägime templit, kus mungad palvetamas käivad. 

Tempel

Üht munka nägin oma palverituaali tegemas nii, et viskas end templi poole kõhuli ja ajas kohe püsti, niimoodi korduvalt ja korduvalt. Palvetamine näib sel moel ühtlasi olevat väikse trenni eest ka. Ikka keha ja vaimu harmoonia vms. Tegime tiiru ka templile peale, päripäeva nagu kord ette näeb, pööritasime ka palverattaid, et õnn meile reisi lõpuni päris selga ei keeraks ja saatus natukenegi halastaks (peab siinkohal etteruttavalt ütlema, et see ka töötas ja õnne meil reisi lõpus ka oli). Templi kõrval oli veel üks maja ja seal dalai-laama elabki. Selgus ootamatult, et peremees oli sel hetkel ka kodus. Kusjuures tavaliselt olla ta väidetavalt isegi turistidega kohtumas käinud, aga käesolevas kriitilises olukorras viirusega see loomulikult võimalik pole. Väga põnev oli igatahes teada, et mingi paarisaja meetri kaugusel minust asub maailma üks populaarsemaid ja olulisemaid inimesi. Seda miljonite inimeste jaoks.  

Templi asukoht ei ole pahasti valitud

Kuna hotell, kus majutusime, oli end täiesti alkoholivabaks kuulutanud, aga väikest õhtust õlut oli ju ometi vaja keha ja vaimu lõõgastuseks, siis siirdusime ühiselt enne õhtusööki väikesesse õdusasse baari mõnusat ja väsitavat päeva vääriliselt tähistama. Pärast õhtusööki ei toimunudki enam midagi. Küll aga oli veel arutamist ja mõtlemist seoses reisi edasise kulgemisega ja kodumaale naasmise võimaluste vaagimisega.

Pool seltskonnast ehk Merike, Priit ja Mäx otsustasid järgmisel päeval otse tagasi New Delhisse sõita, et esimesel võimalusel lennukile minna. Neil õnnestuski varasemaks ajaks piletid saada. Kuna tagasi pealinna oli mitusada kilomeetrit vaja sõita, siis kulus neil selleks terve päev. Anu, Krišna ja mina  võtsime väikese riski ja otsustasime ühe päeva veel matkata ja alles siis tagasi pöörduda. Mina pean mäest alla rattaga sõita saama! Ostsin hotellis ka endale uue lennupileti - 300 euro eest sain pileti Qatar Air lennule läbi Doha Helsingisse. Paar päeva hiljem oleks selle pileti eest juba märkimisväärselt (loe: sadu eurosid) rohkem pidanud maksma, sest kõik lennupiletite hinnad kallinesid tundidega. Selle plaani järgi tuli Helsingist edasi Tallinna juba laevaga sõita. Risk oli see, et kas viimase laeva peale (22:30) jõuame või mitte, umbes tund aega oli puhvrit, et Vantaa lennujaamast Läänesadamasse jõuda. Kuidas see kõik õnnestus, sellest pisut edaspidi. 

Lõpuks oli stress ja pinge ka meie seltskonna kätte saanud. Asi oli transpordi mõttes päris hapuks läinud globaalselt ja tagasisõiduvõimalused jäid aina väiksemaks. Päeva võtaks aga kokku pisut kohendatud laulusõnadega (kaunite baleriinide asemel on see ood läbitud serpentiinidele):

Kaunid serpentiinid, kaunid serpentiinid

Muinasjutulised tõusud seisavad meil ees.

Kaunid serpentiinid, kaunid serpentiinid

Graatsilised pikad kurvid väiksel mägiteel.

Kaunid serpentiinid, kaunid serpentiinid

Sadulates hõljume kui lilled tuulehoos.

Kaunid serpentiinid, kaunid serpentiinid

Sport on läinud moodi, kui siin väntame me koos.

/Heldur Karmo ainetel/ 

17. märts – veere, veere rattakene. Dharamsala - Palampur

Hommikul toimis esialgu kõik nagu tavaliselt – hommikusöök, asjad kotti ja kotid bussi peale. Algas laskumine mäe otsast jälle maa peale tagasi. 3 km hiljem jõudsime mingi tankla juurde ja siin lõppes see „nagu tavaliselt“ osa, sest tuli jätta hüvasti Merikese, Priidu ja Mäxiga, kes istusid nende jaoks tellitud auto peale ja  alustasid tagasiteed Delhisse. Anu, Krišna ja mina koos Mardiga tegime aga ühe sõidupäeva veel enne naasmist karmi reaalsusse. Kui naljaga pooleks öelda, siis terad eraldusid sõkaldest ja võttegrupp jätkas teed uuenenud koosseisus (tervitused siinkohal võttegrupi asutajaliikmetele Andrusele ja Joelile!), rahulikult ja head tuju säilitades.

Mõnisada meetrit tuli tagasi üles rühkida, et siis teist teed mööda uuesti alustada pikka laskumist mäest alla. 

Värvikirev Alam-Dharamsala ülevalt

Alam-Dharamsala alt

1700 meetri pealt oli vägevat laskumist pikalt, kohati päris järskude ja keerutavate kurvidega.  Pea 10 km saime jutti alla tuhiseda. Sealt edasi jätkus tee samuti valdavalt langevas trendis, mõnede päris arvestatavate tõusudega ka siiski sekka. 1700 meetrilt olime korraga "kukkunud" 1100 peale, siis kerkisime uuesti 1270 peale, siis taas allamäge 970-le ja lõpetuseks tõus tagasi 1200 meetri peale. Mis see 300 meetrit siia sinna, üles või alla siis ära ei ole, eks ole. Ja nii saime päeva lõpuks 72 km kokku. Laskumist tuli 1433 meetrit, aga ka tõusumeetreid kogunes ikkagi päris palju – 990. Äärmiselt mõnus sõidupäev oli. Kohati tuhisesime hoogsalt allapoole, nii et tuul sasis minu hõrenevaid juuksesalke kiivri all. Ja sellele järgnesid taas ronimine ja higi valamine. Üks paar lisajalgu oleks vahepeal marjaks ära kulunud. Vaateväljas ikka need vanad head lumiste tippudega mäed. Suured tänud meile, et veel üheks päevaks endale matka nautimise võimaluse andsime.  

Siiski saime lisaks mägede vaadetele ka inimloomaga seotud vaatamisväärsusi veel külastada. Andretta külas asus savikoda, kus inimestele tehakse käsitöö koolitusi, lühemaid ja pikemaid. Andretta näol on tegemist sisuliselt kunstnike külaga, mis rajatud juba 1920-ndatel aastatel. Ka India kuulsamaid kunstnikke Sobha Singh tegutses siin. Mõningaid tema teoseid saime ka külas asuvas majakeses näha, kus ka suveniire ja muud pudi-padi turistidele müütatakse. 

Savikoja ees rõõmustas möödakäijate silmi üks saksa lambakoer, kes maadles suure kivimürakaga. Nagu oleks tegemist olnud Kalevipoja koera Irmi, Armi või Mustukesega. See vaatepilt meenutas Kiirt filmis „Suvi“, kui ta Tootsi juures põllumehe praktikal olles suuri põllukive veeretada üritas. 

 Kohalik tsunft ehk käsitööliste vennaskond

Käsitööpunker üle vaadatud, kus lühike tutvustuski meile ette kanti, siirdusime viimasesse ööbimiskohta Palampuris. See on üsna pisike linnake 3500 elanikuga. Õigupoolest olime sealt juba ka varem läbi sõitnud, aga nüüd siis panime tõesti lõpliku punkti seekordsele rattamatkale. Loomulikult ootasid meid maasikana tordi otsas lõpetuseks ees ka mahlakad pikad tõusud. Matk sai otsa kaks päeva ettenähtust varem. See ei ole üldse tore, aga tõele au andes oleks saanud ka oluliselt halvemini minna. Võime selle matka tituleerida vist koroona eri aunimetusega, sest kõvasti mõjutusi see matkale jättis. Kuna pool seltskonnast oli sunnitud varem lahkuma, siis selleks ööks saime igaüks endale hotellis privaattoa. Mingi hotellitegelane tuli ja lülitas esimese hooga hindikeelsete selgituste saatel mu toas konditsioneeri sisse. Pulti ma ei leidnud, millega toatemperatuuri soovikohaselt reguleerida. Kui temperatuur oli kukkunud 16 kraadini, siis ühendasin konditsioneeri uuesti seinast lahti ja inimsõbralik temperatuur toas taastus.    

Kell 10 õhtul oli linn juba täiesti välja surnud ja pimedusse mattunud, vähemalt see linnaosa, kus meie hotell paiknes. Siiski oli tänaval üks pisike urgas, kus oli võimalik kaks õhtust õlut lunastada, 160 ruupiat tükk. Ja oligi pidu läbi jälle.  

18. – 19. märts – tagasi koju 

Nii pikk, nii pikk on ratturil tee kauge kodu poole minna

Kuid musta muretaeva all, kui raske ka ei oleks tal

Ta jõuab, ta jõuab sinna…

Pudrust, omletist ja kohvist koosnev hommikusöök kell 7, et siis juba pikemaks ajaks bussi peale kolida. Kella 12 ajal saime teada, et buss vahetatakse välja auto vastu, sest bussijuhil oli tervisega probleemid tekkinud. Õnneks ei köhinud ta ja seega ilmselt polnud tegu koroonaga. Lisaks bussijuhile, kes meid Amritsarist saadik saatnud oli, jätsime hüvasti ka rattadoktor Arviga. Mehine käepigistus neile koos tänusõnade, mõningate kupüüride ja eesti kommidega ja jätkasime teed juba uues ja kiiremas sõiduvahendis.

Peatusi tegime vahepeal nii einestamiseks kui niisama jala sirutamiseks. Tee ääres nägime jälle kanepit vabalt vohamas. Lisaks isetekkelised prügimäed ja hulkuvad lehmad, nagu ikka Indias. Üks tüüp laotas otse meie silme all kotitäie oma paska tee äärde maha.

Kaubanduskeskus

Mardil läks bussisõidu ajal lõpuks süda haledaks ja õhtu saabudes hakkas peatuste ajal meile kuskilt õlut ette kandma. Ega ta isegi patust puhas polnud, maitses temalegi see pärast matka. Sõit läks vähe lõbusamaks küll, ei saa salata. Ole meheks, Mart, Tapesh. 

Hommikul oli Mart öelnud, et sõit Delhisse kestab umbes 12 tundi, aga kohale jõudsime 15 tunniga. Eks oli ettenägematuid asjaolusid, mis ei võimaldanud kiiresti jõuda ja ka liiklus oli metropolile lähenedes üpris umbes. Kuna Anu ja Krišna lennuk väljus juba öösel kell 3, siis nemad viskasime Delhisse jõudes kohe lennujaama ära, mina aga sain veel minna mõneks tunniks hotelli külitama, sest minu lend läks alles hommikul 9.40. Lendude osas oli meil olnud väike segadus, sest ma teadsin, et nemad ka selle lennuga lähevad, aga võta sa näpust.

Mõne tunni sain niisiis hotellis pikali olla ja 4.30 juba äratus. Kohaliku aja järgi 11.30 maandus lennuk Dohas ja 16.10 väljus järgmine lend juba Helsingi suunal. Doha lennujaamas oodates oma lendu kuulsin kõrvalt ka eesti keelt, noored kaasmaalased olid samuti koduteel. Küsisin nende plaane Helsingist edasi jõudmise osas, sest tõsine kahtlus oli, kas ikka jõuan viimasele Tallinna suunduvale laevale. Nemad plaanisidki ööseks Helsingisse jääda.   

Maandudes Helsingis sain teada, et Tallinki kiirlaev Megastar väljumine oli pool tundi edasi lükatud, et koju kiirustavad eestlased peale ikka jõuaks. Kuulsin, et ka Eesti konsul Indias, New Delhis, oli esitanud Eestisse vastavasisulise palve. Nüüd oli rahu majas, sest enam polnud vaja muretseda laevale jõudmise pärast. Pealegi jõudis ka lennuk pool tundi ettenähtust varem Helsingisse. Nüüd oli ainuke mure Vantaas asuvast lennujaamast sadamasse jõuda, mis pole just väike maa. Ainuke moodus oli nagunii takso võtta. Õnneks eestlased üksteist ikka vajadusel  toetavad ja nii ka need noored kaasmaalased. Arvestades soodsaid asjaolusid olid nemadki otsustanud ikkagi samal päeval Eestisse jõuda. Lennujaamas said nad mul ka sabast kinni ja võtsid punti, et ühiselt sadamasse minna taksoga. Ehk 43 euro asemel pääsesin nüüd 15 euroga. Olen neile tänulik, et mind üles korjasid lennujaamas.

Tuleb vist arvata, et dalai-laama juures McLeod Ganj templis käik ja palverataste pööritamine tasus ennast ära, sest kuidagi hästi soodsalt kulges meie tagasitee koju.  Praegu aga on Indias olukord mitmekordselt karmistunud ja inimestele on kehtestatud 21 päevast kodust väljumine. Ja sealt veel edasigi. Kes keelust kinni ei pea, saavad nuudiga piki jalgu või tagumisi põski. Nii et oli tõesti viimane aeg sellest riigist lahkuda ja koju ära tulla. Kodus oli aga ees ootamas karantiin 14 ööpäeva.

Karantiin, karantiin

Istume me täna siin

Õhtul kodus paksu teki all

Karantiin, karantiin

Vabadus on möödas siin

Varakevadisel tänaval

/T. Trubetsky ainetel/

Fotosid saab veel  näha siin: 

https://www.flickr.com/photos/162189912@N02/albums/72157713724218843