Kuulan makilt pisut rocki
Võtan ennast veidi jokki
Minu juuste all on küpsemas üks plaan.
Pimedus kui laskub õue
Panen musta kanga põue
Lahkun majast nõnda vaikselt nagu saan
Juba mõnda aega oli minu juuste all küpsemas
üks plaan. Plaan minna eemale linnakärast, minna metsa. Ja muidugi ikka oma
truu kaaslase Tuulemurdjaga. Esimene mõte oli sõita rattaga terves
tükis ja järjest läbi RMK 2018. aastal valminud matkarada Penijõelt Kauksisse. Eelmisel
aastal juba tegin natuke selle rajaga tutvust, nüüd tahtsin vähe pikemalt seda läbida. Aga nagu öeldakse, et kui tahad jumalat naerma ajada, siis räägi talle
oma plaanidest. Nii ka nüüd ei läinud plaan üldse mitte nii nagu see minu vaimusilmas
ettenähtud oli. Õigupoolest muutus see juba enne matka algust. Põhjus seisnes
peamiselt selles, et tahtsin väga oma eksirännakute järel jõuda ka tuletõrje
igasügisesele rattasõidule, mille alguskohaks oli sel aastal pisike Välgi küla
Tartumaal. Oleme seal ikka reservpäästerühma ehk RPR kambaga käinud ja vähe
pikemaltki ette võtnud. Lähtuvalt Penijõe-Kauksi matkaraja pikkusest (615 km) ja minu kasutada olevast ajalimiidist, oleks mul sinna õigeks ajaks jõudmine aga terve raja läbimise korral keeruline
olnud. Seda isegi heade rajaolude ja viisaka ilma korral. Seega oli plaanides vaja
teha mingid muudatused. Valisin optimeerimiseks raja alguse osa ja otsustasin alustada
Penijõe asemel Kohilast. Esiteks saab Kohilasse minna ise rongiga ilma sõpru
tülitamata transpordisooviga ja teiseks sõitsin Kohila ja Penijõe vahel juba
eelmisel aastal ka (Vana-Vigalast Kohilasse). Seega jääb mul sellest jupist
nüüd läbimata vaid lõik Penijõel asuv Matsalu rahvuspargi külastuskeskus –
Rumba – Hirvepark (mitte segamini ajada Hirvepargiga Tallinnas) pikkusega 40
km.
Veetsin puhkuse alguses mõned päevad Aegna saarel ning nautisin vaikust ja rahu, merd, päikest ja tuuli. Nüüd oli aeg vahetada mereõhk metsakohina vastu ning nautida juba rattasadulas vaikust ja tuuli, päikest ja rahu. Tööl hakkasid asjad küll ootamatult ja kahtlaselt sinna suunas liikuma, et ma peaaegu poleks saanudki puhkusele minna, aga õnneks pääsesin viimasel hetkel veel pakku. Nii polnud enam muud vaja teha, kui tõsta oma matkatavaar rattale ja veereda rongi peale. Ees ootas tee looduse rüppe, kus kaaslasteks vaid linnulaul, päikesepaiste, vihmavalingud ja tuuleiilid. Ja nii mõndagi veel, mida ma sel ajal veel ei osanud aimatagi. Lisaks RMK valge-kollase-valge värviga rajamärgid ja rohelist värvi RMK infotahvlid, mis enamasti kajastavad läbitud ja eesoleva distantsi kohta uusimaid uudiseid. Need märgid peaks aitama õigel teel püsida, kui silmad lahti hoida ja märke osata märgata. Niisiis, teele!
02.09. Kohila – Järlepa – Paunküla – Ardu – Hiieveski RMK lõkkekoht
Siin
mind ükski võim ei taba, olen piiramatult vaba.
Nüüd võin teha, mida tahan. Olen prii!
Rongi pealt astun Kohilas maha kella kolmveerand kaheteistkümne paiku. Alguses oli kavas esimesel päeval ainult 50 km vändata, seetõttu ei läinud ka väga varasele rongile. Aga rattasõit võis alata ja hing rinnus hõisata.
Olin paar päeva varem Aegnal juhuslikult RMK kodulehte piilunud ja avastanud info, et Kohilas olla mingi sild üle Keila joa ära korjatud, nii et tuleb väike ring teha. Ümbersõit on jõutud siiski samuti ära tähistada ja see viib läbi Lohu mõisa territooriumi. Matka algus on suurepärane – ilus ilm ja väga mõnusad teed, mis vonklevad metsade vahel, läbi erinevate alleede. Sekka saab ka heintes liikuda.
Enne Järlepat asuval ristteel saan infotahvlilt teada, et koht on seotud pärimuslugudega. Näiteks 1934. aastal on selle risttee kohta kirja pandud selline lugu: “Järlepa ristteel käisid kratti tegemas. Me leidsime poolelitehtud krati sealt. Kangapoolisi oli seest täis, punase lõngaga oli seotud, puust sarved olid peas. Me viskasime puruks. Üks kalts oli ümber seotud. Kolme varastud ahjuluua paeltega pidi siutud olema”.
Ka Järlepa mõisa ees jookseb väga ilus allee, mida oma
kohalolekuga austavad nii võimsad lehised kui ka õlipuuliste sugukonda kuuluvad
saared. Lausa lust on vändata! Vahepeal puhkan jalga Naisteraba lõkkekohas,
kuigi ümberringi ei paista olevat ühtegi naist, keda rabada.
Õnnestub korraks ka õigest teeotsast
mööda panna. Õigem oleks öelda rajast, mis põõsaste vahele juhatab. Rattaga
mööda sõites ei pannud valge-kollane-valget märki tähele. Hea mitusada meetrit
hiljem sain alles aru, et olen valesti pannud. Oma eksimisest saad aru selle
järgi, kui tükk aega puude või postide küljes ühtegi rajamärki ei näe, sest
üldiselt on need pandud küllaltki tihedalt. Korraks vannun pisut, aga ei ole midagi
hullu tegelikult. Oleks pidanud lihtsalt varem ära keerama, nagu klassikud
ütlevad.
Teede peal on mitmes kohas suured puud ennast pikali visanud ja nii pean mõnigi kord neist raske rattaga üle turnima. Niisama oksaräbu on samuti siin-seal.
Ega elu ei peagi meelakkumine olema
Peagi jõuan Paunküla RMK lõkkekohta. Siin paistab kõik tutikas olevat – WC, katusega laud, laavu. Ja veel mingi veider seinteta katusealune, puidust lamamisasemega. See on igati kiiduväärt koht ja ka kaunis Suur Kaksjärv asub lõkkekoha kõrval. Mina ööbima siia siiski ei jää. Plaanid on teel hakanud jälle vähe ümber joonistuma ehk matk tahab ennast ikka vägisi ise luua. Nii sõidan hoopis maanteed kasutades Ardu ja sealt edasi Paunküla veehoidla ääres asuvasse Hiieveski lõkkekohta telkima. Põhjuseks, miks ma nii toimetan, on asjaolu, et mu rattapaunast puuduvad hetkel toitumiseks tarvilikud kaubad. Aga sinna Paunküla lõkkekohta ja selle ümbruskonda võiks veel kunagi sattuda, igati mõnus on seal ringi kolada. Mitu järve lähestikku, raba, kaunis männimets ja matkarajad.
Uusehitis Paunküla lõkkekohasArdu poe ette jõudes tunnen, et ramm
on ihu maha jätnud. Ma pole päeval lolli peaga midagi peale paari piruka ja
batooni hamba alla pannud, seetõttu menetlen juba enne poodi sisenemist peaaegu
terve kamašokolaadi endale naha vahele. Siis saan omale jalad alla ja lunastan poest
õhtuks vajaliku proviandi. Raputan endale tuhka pähe – nagu kuradi algaja, et
niimoodi energiavõlga jäin. Peaks ju nii palju juba kogemust küll olema, et
seda ära hoida, aga võta näpust. Et seda enam ei korduks, teen endale suulise valju
noomituse.
Hiieveski lõkkekoht jääb tegelikult
Oandu-Ikla matkarajale, aga mis siis sellest. Lõkkekoht on suure platsi
tagumises servas, metsa ääres. Ei midagi erilist, aga ajab asja ära. Väike
sulpsakas veehoidlasse ja siis juba toimetama telgi ja muude igapäevaste
asjadega, mis matkarutiini juurde kuuluvad. Püüan tule üles teha, aga lõkkepuud
on niisked ja lõket üles ei saagi. Üritan puid peenestada kiilu abil, mis
puukuuri kõrval seisab ja saan puu pooleks ka, aga kummalisel kombel läheb ühel
puhul pooleks see halg, mis käes on, mitte see, mis kiilu peal pihta saab. Väga
kaua ei viitsi jännata selle tuletegemisega ja pole tegelikult korralikku
süütematerjaligi. Naudin siis niisama õhtut, väike siristamine põõsastelt ja puudelt vaid
taustamuusikaks.
Laagri asukoht – Hiieveski RMK
lõkkekoht
Läbitud vahemaa – 65 km
Sõiduaeg – 4 h 42 min (ei olnud väga
kiiret kuhugi, nagu näha).
03.09. Hiieveski – Aegviidu – Jäneda –
Lehtse – Tõõrakõrve RMK lõkkekoht
Hommik algab kerge vihmakrabinaga
telgi katusel. Telgist välja ajangi seetõttu end alles kell 10. Igahommikune laagri
kokkupakkimine on matka juures üks tüütumaid asju, aga pääsu pole – kahjuks asjad
ise kotti ei roni ja telk kokku ei lähe. Väga mõnus ei ole ka märga telki kotti
suruda, nagu täna. Tunniga saan oma kola lõpuks kokku, paar võileiba ja kruusitäis
3 in 1 gurmeejooki hinge alla ning tee võib alata. Esmalt on vaja ennast tagasi
Penijõe-Kauksi matkarajale navigeerida ja siis võib juba edasi vaadata, mis
saama hakkab.
Kell 2 jõuan omadega Voose lõkkekohta, kus saab väheke jalga puhata. Läbitud on tagasihoidlikud 22 km. Ei ole see tänane tee ratturile just liiga armulik – läbi võsa, maltsa ja heina tuleb ennast pressida, mitmel korral ka ratas käekõrval. Ajab vanduma. Rada ise on kohati vaevumärgatav, aga õnneks RMK märgid puudel juhatavad piisavalt hästi teed, et ei teki kahtlust, kas see on ikka see tee, kus ma peaksin olema. On küll.
Takistusrada
Vahelduseks saan veidi aega ka võsast väljas kruusatee peal sõita, et siis jälle “džunglisse” siseneda. Tundub, et see matk saab korralik seiklus olema. Tänased rajad väga rattaga sõitmist ei soosi. Annan endale aru, et ega mind vägisi keegi siia metsa ei ajanud rattaga, aga kiruda ja vanduda võib sellegipoolest. Tuleb ära kannatada ja oodata ilusamaid hetki, nagu olid eile. Esialgu neid veel siiski ei tule. Selle asemel tulevad hoopis huvitavad sillad, sellised libedikud. Sealt alla pudeneda väga ei tahaks.
Üle silla ja otse maltsa sisse
Kell 4 saan korraks hõlpu, kui jõuan võsast välja Aegviitu. Seal saan kohvikus natuke kuivada ja sooja söögiga oma vaevatud keha kosutada. Kulub marjaks ära. Aga siis tuleb ikkagi edasi sõita ja paremad palad ootavadki alles ees. Vihma on tulnud siinkandis omajagu ja see on metsavahelised rajad märjaks ja mudaseks teinud. Jõuan peagi suurepärastele mudateedele Kõrvemaa maalilisel maastikul. Rattahundid ütlevad selliste radade kohta singlid. Ei jää tulemata ka Kõrvamaale väärilised tõusud. Nelijärve kandis on üks tõus eriti vahva, kui mudast libedaks muutunud teel tuleb järsust tõusust ratas koos kogu krempliga üles rebida. Samm-sammu haaval, ratas käe otsas. See nõuab korralikku füüsilist pingutust. Metsas kohtun hulga noortega, kes Nelijärvel ilmselt mingit laagrit peavad. Nad vaatavad imestusega pealt, et mida imet see inimene siin rattaga ukerdab, suur koorem veel peal ka, kui siin pole jalgsigi lihtne liikuda. Saan ponnistuse järel aplausi osaliseks ja see tõstab moraali küll natuke.
See mudane tõus on tegelikult järsem ja libedam, kui pildi pealt võib tundudaOli see vast meeleolukas laskumine
Viimaks õnnestub metsast välja pääseda. Et siis kohe, vahetult enne Jänedat, endale veel üks ekstratiir korraldada pehme pinnase sees, nii öelda kauba peale. Ei märganud jälle õigest kohast ära keerata. Auhinnaks on veel üks järsk tõus mäkke, millest ratas üles sikutada. Küll teeb tuju heaks. Jänedal saan lõpuks jalga puhata poe ees, teen hinge kosutava õlle ja püüan rahuneda.
Edasi viib tee läbi Lehtse Tõõrakõrve lõkkekoha poole, kuhu plaanin jääda ööseks laagerduma. Kui korraks arvan või loodan, et tänaseks on ehk jamad lõppenud, siis eksin. Viimane pingutus tuleb veel – nimelt vahetult enne laagrikohta jõudmist tuleb kahest kraavist ratas läbi või üle tassida. Viimane kraav sellise meetrise sügavusega umbes.
Kraav!
Tõõrakõrve lõkkekoht
Ööbimiskohta jõuan kohale pisut enne päikeseloojangut ja see on kuradi hea tunne. Kergendus ka,
sest ihu on kaunikesti kurnatud sellest muda- ja võsarallist. Ja lõpuks on tore ka see, kui saab tagumiku maha
panna mujale kui ratta sadulasse. Kuulutan päeva lõppenuks. Oli põnev ja
katsumustega päev. Võsale, mudale ja kraavidele lisaks hulk teele pikali
viskunud puid, millest oli vaja kas üle turnida või läbi võsa mööda minna. Nagu
tõkkepuud, mis on spetsiaalselt minu jaoks siia ette tõstetud.
3300 kilukalurit on täna teele jäänud.
Tuleb hakata kaotatut tasa tegema, hernesupi ja õllega peaks hakkama saama küll.
Laagri asukoht: Tõõrakõrve RMK
lõkkekoht
Läbitud vahemaa – 70 km (jupp maad
sellest ratas käekõrval)
Sõiduaeg – 5 h 23 min
04.09. Tõõrakõrve – Ohepalu – Kadrina
– Porkuni
Hommikul kuulen läbi une hirmsat
mürinat. Mitu suurt veokit sõidab mu laagri kõrvalt mööda.
Üks neist jääb minu suureks rõõmuks seismagi ja käiab kohapeal mõnuga oma masina võimsat mootorit, et ma mingil
juhul selle eluka nurrumist maha ei magaks. Kuna pisut hiljem selgub, et see
tee on lubatud läbimiseks vaid Kaitseväe loaga, kuhu sissepääs on tõkkepuuga piiratud,
siis võib eeldada, et tegu oli Kaitseväe monstrumitega, mis oma
asju ajama sõitsid. Oma nina telgist välja ei viitsi siiski pista, et lähemalt asja
uurida. Peagi kuulen laske tulirelvadest. Isegi valangut tõmbab keegi. Olen ilmselgelt end sõjatandri
kõrvale parkinud. Eks sa maga siis niimoodi. Kell on alles 8, kurat!
Kuna eile sadas päris suure osa päevast vihma, siis riputasin õhtul sõiduriided ööseks pink-laua katuse külge kuivama. Ära nad siiski ei ole kuivanud, nii et saan uut sõidupäeva märgades riietes alustada. Eriti tore on märja pikkade varrukatega sõidupluusi selge ajamine, mille varrukatest veel hommikul vett välja väänasin. Ka märgade jalatsite jalga tõmbamine on meeliülendav elamus. Kui hommikused toimetused tehtud ja minu maine vara taas rattale tõstetud, asutan end liikuma.
Kõigepealt tuleb Kaitseväe poolt oma valduste kaitseks paigutatud tõkkepuu alt koos rattaga läbi roomata, et siis juba oma teekonda jätkata.
Väljudes Kaitseväe territooriumilt. Seekord on teel päris tõkkepuu.Olles mõnda aega asfalt- ja kruusateed mööda sõitnud näitab RMK märk ühel hetkel, et aeg on jälle võssi minna, sõbrake. Sõna otseses mõttes. Mingit tee moodi asja siin ei paista olevat, aga on näha, et keegi on siit varem ka siiski läbi läinud. Rajamärkki tõendab, et suund on õige. Kõigepealt tuleb aga üldse metsa pääsemiseks ka arvestatav kraav ületada.
Welcome to the jungle!Ja siis… jälle algab kõik, algab uuesti. Kõik on jälle nii nagu eilegi. Võsa, muda, vesi. Vesi, võsa, muda. Ja siis pori ja sopp takkapihta. Eilsed “teed” võib ära unustada, sest nüüd tulevad veelgi erilisemad mülkad. Porilombid on 10-15 meetrised, sügavusega kuni pahkluuni (selle teadmiseni jõuan muidugi seeläbi, et näen, kuhu maani ratas sisse vajub). Ümbert ei mahu kuidagi minema, seega otse ja omadega läbi. Liiga aeglaselt ei julge minna, sest kinni ei taha jääda ja jalgupidi sopa sisse maanduda. Kiiresti sõites aga on jalad kohe märjad. Ja jalad on just hakanud kuivaks saama. Kuigi tegelikult suurt vahet polekski olnud, kas nii või naa, sest üsna pea on mõlemad jalad nagunii läbimärjad. Järgmise atraktsioonina saabuvad porised sügavad roopad. Mingid mootorsõidukid on siin oma töö ausalt ära teinud. Kahe roopa vahel on nii kitsas, et keeruline on leida kohta, kuhu ennast sõitma mahutada. Kohati kõnningi seetõttu jälle jala roopa otsas, ratas käe kõrval.
Järved ja jõed. Matka-eri. Harilik hall-mudamölakas
Neid lompe muudkui tuleb ja tuleb, kuni jõuan päästva sillani, mis selle vahva rajalõigu lõpuks lõpetab. Silla ees on silt, et sellele võib korraga astuda kuni 3 inimest. Natuke kööbakas näeb see välja tõesti, nii et ma astun siis seekord ikkagi üksi sillale, mu kaherattaline kaaslane Tuulemurdja truult kõrval.
Keegi Max oma sõpradega.Edasi jätkan teed juba mõnevõrra inimlikemates tingimustes, aga jalgadelt on pärast seda kadalippu puhast kohta keeruline leida. Vahepeal oli küll selline tunne, et see jama ei lõpegi ära. Keelele tahtsid tulla sõnad Eno Raua loost:
Tõlla ees meil tormab neli tori täkku, tagumiku alt neil läbi lendab maa.
Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa.
Järgneva rajalõigu Tapa-Pikassaare
oosistikul, Ohepalu looduskaitsealal olen enda arvates nüüd auga välja teeninud.
Tõesti mõnus tee – keerutav, mõõdukate tõusude-laskumistega, kohati pisut libe,
nii et tagumine ratas viskab väikseid võnkeid sisse. Oosi otsast avanevad alla
mõlemale poole ilusad vaated, kellel aega on vaadata. Nauding. Metsade vahelt lõpuks
välja jõudes saan hinge tõmmata Ohepalu RMK lõkkeplatsil, mis asub
millegipärast keset lagedat välja.
Edasi tulevad juba kruusa- ja asfaltteed, millel määrdunud valge inimese kombel vändates jõuan peagi Kadrinasse. Tsivilisatsioon! Mind väga ei morjenda asjaolu, et nagu porikärakas inimeste vahel liigun. Isegi Tristvere kohvikusse sööma ja pärast seda ka poodi julgen oma nägu näidata, et keha kinnitada ja õhtuks moona hankida.
Võtan ainuisikuliselt vastu otsuse veidi oma teed veel kord optimeerida. Pärast Kõrvemaa küngastel turnimist ja eelnenud poris sumpamist jätan järgnevad Neeruti mäed seekord vahele ja jätkan RMK poolt rattamatkajatele soovitatud teed mööda edasi. Kuna eelmisel aastal alles sai Neeruti mägedest üle ja läbi "sõidetud", siis tean, mis seal ees ootaks ja seekord sellest möllust loobun. Ei ole põhjust praegu ennast täiendavalt karistada. Liiga palju selle üle enam südant ei valuta ka, et mingi osa rajast jääb tegemata. Need künkad ei ole koormatud rattaga sõitmiseks just kergete killast. Sõidan seega mõnusal asfaltteel nagu mees muiste. Puhkepausi teen väga ilusa uusrenessanss- ja uusgooti stiilis 19. sajandi lõpus ehitatud Lasila mõisa peahoone juures. Seejärel ongi järgmine peatus Porkuni järv, kuhu ennast ka paika sean. On aeg telk üles panna.
Lasila mõisa härrastemaja. Praegune Lasila põhikool.Laagri asukoht: Porkuni järv
Läbitud vahemaa – 51 km.
Sõiduaeg – 3 h 46 min
05.09. Porkuni – Tamsalu – Järva-Jaani – Paide
Olen jõudnud arusaamisele, et matka puhul pole niivõrd oluline jõudmine punktist A punkti B (nt Penijõelt Kauksisse), vaid pigem matk ise. Seega ei võtnud mul väga pikalt aega otsustamaks, et lähen täna väikese kõrvalpõikena matkarajalt ära. Pidusse. Kuna õemees peab õhtul Paides sünnipäeva, kus ka ühine WRC Rally Estonia vaatamine päevaplaani kuulub, siis lähen ja üllatan teda. Tema teab seni, et ma olen rattamatkal ja Paidesse ei tule.
Porkunist Paidesse on umbes 60 km, aga need ei
tule lihtsalt. Sõita saan küll eranditult asfaldil, aga see pagana vastutuul on põldude vahel
sõites kõva. Aga noh, ega see meest lõpuks ei takista, kui mehel siht silme ees. Hingeldan
vähe ja mõni tund hiljem olengi juba Paides.
Paides leian lisaks sünnipäevalapsele
eest paraja seltskonna ja suure telgi, kuhu telekas ralli vaatamiseks üles
riputatud. Ja muidugi palju head sööki-jooki! Õe enda tehtud leib, erinevat
sorti kalad (sh suitsukala!), salatid, snäkid, külmad õlled 😊
Mis sa hing matkalt tulles veel ihkad, lisaks soojale dušile! Saame õhtu käigus
ka suurema lataka paduvihma, mis lõpuks päädib mitu tundi kestva lausvihmaga.
Õnneks oleme kenasti suure telgi katuse all peidus ega lase sellest end segada.
Tuul sakutab telki mehiselt nagu üritaks seda tühjaks raputada. Mõte läheb küll
korraks sellele, et küll oleks “tore” see õhtu kuskil telgis vihmavarjus kössitades
mööda saata. Minu piduõhtu väga pikaks ei kujune, sest organism nõuab
kategooriliselt puhkust ja und. Tuleb keha korraldustele alluda, kui luugid vägisi kinni vajuvad. Üks
sangar on langenud.
Läbitud vahemaa – 60 km
Sõiduaeg – 3 h 29 min
06.09. Püssi – Alulinna RMK lõkkekoht
Mul on sõber Meelisega kokku lepitud,
et ta viskab mind autoga pühapäeval uuesti kuskile rajale tagasi. Sondasse
näiteks. Kuna Paidest lahkumise kellaaeg läheb pisut hiliseks, siis pillab
Meelis mind maha Püssi poe ees. Siit ei ole muud varianti, kui Alulinna lõkkekohta
kohe telkima minna. Tagasihoidlik 13 km seega vaid täna sõitu. RMK lõkkekoht on
küll päris mudane, aga see-eest on seal olemas laavu, nii et telki õnneks üles
panema ei peagi pori sisse.
Mu meelen kuldne kodukotus,
ma sagedast näe und veel sest,
kos õndsa esä kallis katus
mind varjas, väikest latsekest.
Alulinnas on praegu küll ainult võsa,
aga muinasajal oli selles Aa mõisast paari kilomeetri kaugusel asuvas kohas
linnus. Tegemist oli soolinnusega, mis rajatud soos paiknevale kõrgendikule,
kuhu ligipääs oli seetõttu raskendatud. Linnuse paeplaatidest ehitatud
ringvalli jäänuseid on siin ka praegu mingil määral võimalik näha, kui otsida.
Juuresolev infotahvel aitab muidugi kaasa. Kreutzwaldi poolt ülestähendatud
rahvapärimuse kohaselt olevat Alulinna ehitanud keegi nõid eluasemeks oma vanemale
tütrele, keda ta seal kinni hoidis. Ilus elu.
Laagri asukoht – Alulinna RMK lõkkekoht
Läbitud vahemaa – 13 km
Sõiduaeg – 0 h 45 min
07.09. Alulinna – Valaste – Toila – Sillamäe - Mummassaare RMK lõkkekoht
Hommikul on ilm pilvealune, aga ei saja vähemalt. Ilmateade lubab vihma alles õhtuks. Alulinnast sõidan läbi Saka (ilusa Saka mõisa jätan seekord vahele, sest selleks peaks sõitma 3 km edasi ja 3 km tagasi) ja jõuan peagi oma eksirännakutega põhjarannikule. Umbes 20 km pikkune katkematu paekivijärsak Sakast Toilani on põhjaranniku puhas kuld. Kõrgeim koht on Ontikal, kus panga kõrgus merepinnast on 56 meetrit. Sellel teelõigul avanevad tõesti suurepärased vaated merele. Teele jääb muidugi ka Valaste juga, mis on teadagi Eesti kõrgeim oma ca 30 meetriga. Olen Valastel korduvalt käinud, aga ära ei tüdine vist kunagi. Saka-Ontika-Valaste-Toila on üldse üks mu lemmikuid teelõike Eestis. Valastel teen peatuse ka kohvikus, kus menetlen ära kohvi ja pannkoogi jäätisega. Ja sooja päikese käes teen sellele lisaks ka ühe hea külma õlle. Elu on jälle lill.
Ta niriseb siiski! Valaste juga
Järmine peatus ongi Toila. Suurepärases kohas asuv Ida-Virumaa alevik, mis on kuulus nii pankranniku, saksa sõjaväe kalmistu kui ka Pühajõe ürgoru liivakivipangal asuva Toila-Oru pargi poolest. 19. sajandil rajati sinna loss, mis 1930-ndatel läks Eesti töösturite omandisse. Nemad aga kinkisid selle omakorda Eesti Vabariigi riigipeale suveresidentsiks. Riigipea (täpsemalt peaminister riigivanema ülesannetes) oli tollal muidugi Konstantin Päts. Käesoleva aasta veebruaris avati seal lossipargis ka Konstantin Pätsi auks skulptuur, mille autoriks Seaküla-Simson. See on kindlasti külastamist väärt koht pargis, aga tegelikult on terve park ilus. Lisaks on seal 6 meetrit pikk hõbeallika koobas ja päris mere ääres Nõiametsa paviljon. Loodusehuvilistele on see park kindlasti samuti põnev oma mitmekülgse ja liigirikka taimestikuga.
Nõiametsa paviljon Toila-Oru lossipargis
Imetlen Toilas veel merevaadet ülevalt rannikult, aga lõpuks tuleb siiski hakata edasi liikuma. Toilast viib tee Voka kaudu Sillamäe suunal. Võsastikust läbi ei hakka seekord tungima ja võtan kuulda RMK poolt ratturitele antud soovitusi teevalikul. Kümmekond kilomeetrit enne Sillamäed avastan suurepärase vaatega koha otse pankranniku ääres, umbes 25-30 meetri kõrgusel merest. Kukkumismaad on siin igatahes kõvasti. Nagu looduslik telekas avaneb vaade põõsaste vahelt, mille ette on igaks juhuks kivide vahele tõmmatud kett. No et lollakad autoga siit alla ei saaks lennata.
Ilusad vaated pankrannikul
Siia on end sisse seadnud omaette kogukond, kes ka ümbruse eest hoolt kannavad. Inimesed toimetavad. Üks kohalik härrasmees tuleb ka minuga juttu ajama. Selline sõbralik, tunneb huvi minu tegemiste vastu. Tema räägib oma matkamuljetest Lapimaal, mina juttu oma matkast. Huvitav ja tore on. Naudin siin tavalisest pikemalt peatust ja ilusat päikeselist ilma. Kauaks seda päikest enam ei tundu olevat, sest tumedad pilved juba vaikselt kogunevad pea kohal ja hakkavad tasahilju rahumeelset matkahunti ähvardama. Aga ma väga ei kiirusta sellegipoolest liikuma hakkama. Kui tuleb vihm, siis tuleb ja saan jälle märjaks. Mis seal ikka, pole esimene ega viimane kord.
Sillamäel hakkabki pärast väikest
istumist järve kaldal sadama ja tuleb ikka korralikult vett kaela. Ootan mõne
aja poe ees vihma vaibumist, aga see on asjata lootus. Taevas on täiesti hall
ja tundub, et seda vihma vist jätkub kauemaks. Mis seal ikka, tuleb sajuga
edasi sõita. Sillamäe keskusest veeren alla mere äärde, kust tee viib läbi juba
varasemalt tuttavate metsaradade, kuni jõuan Mummassaare RMK lõkkekohani. Peab
tunnistama, et see ei ole just minu lemmik koht laagerdamiseks – palju liiva ja
laua katus on kõvasti vihma läbi lasknud, nii et laud ja pingid katuse all on
täiesti märjad. Nühin pinki istumiskõlbulikumaks ja passin seal natuke aega
niisama. Et mis siis teha. Ilm aga mõne aja pärast paraneb ja kuskil puude
vahelt on näha isegi esimesi päiksekiiri. Lähen teen uurimisretke mere äärde,
mis asub lõkkekohast vaevalt paarisaja meetri kaugusel. Kuna sellesse
metsatukka, kus lõkkekoht asub, päike õhtul ilmselt ei jõuagi ja meri ka ei
paista, siis võtan oma seitse asja ja kolin mere äärde. See on koht, kus RPR
matkal kunagi oleme juba telkinud. Mere kaldale jõudes on nüüd juba ka päikest
näha, lisaks ohtratele lainetele meres, mis tekivad justkui eikuskilt ja siis ründavad
raevukalt kallast tekitades korraliku mühina. Sõiduriided saan kuivama riputada
keset randa üles pandud kolmhargile. Ilmselt on see moodustis sellel eesmärgil
siia ka konstrueeritud ja on varem sama rolli täitnud.
Panen oma telgi metsa all asuvale väikesele muruplatsile üles. Toiduga saab toimetada kalda pool asuvatel suurtel kividel, nii ei pea märjas rohus seda tegema. Meri möllab häälekalt terve õhtu. Mõnus on istuda ning vaadata ja kuulata seda looduse ürgset jõudu. Isegi päikeseloojangut saab lõpuks näha. Ilus lõpp päevale.
. Õhtu Sillamäe lähistel
Laagri asukoht – Mummassaare RMK lõkkekoha lähistel, mere ääres
Läbitud vahemaa – 54 km
Sõiduaeg – 3 h 39 min
08.09. Mummassaare –
Viivikonna – Iisaku
Tänane eesmärk on õhtuks jõuda
Iisakule. Kui RMK kaardirakenduse äppi vaadata, siis on karta, et päris
huvitavad teed saavad olema. Mõnes kohas ei paistagi kaardi peal mingit teed
olevat. Esialgu pole siiski häda midagi. Sinimägedest kulgen läbi ja oskan
kuidagi ennast sealsest uhkest II Maailmasõja 1944. aasta Sinimägede lahingutele
pühendatud memoriaalist mööda navigeerida, aga otsustan, et kuna olen seda mitu
korda juba vaatamas käinud, siis ei hakka tagasi Grenaderide mäele ka sõitma.
Järgmine suurem koht peale Mustanina (oi
mis ilus nimi külale!) on Viivikonna, kunagine kaevandusasula. Tänaseks suures
osas maha jäetud ja välja surnud, kuigi inimesi seal siiski veel elab. Kunagised
uhked hooned on lagunenud ja räämas. Enamus hoonetel puuduvad aknad või on need
kinni löödud. Eesti haldusreformid on Viivikonna asumit väntsutanud sinna-tänna
– kuni aastani 2017 oli see Kohtla-Järve linnaosa (asub umbes 30 km kaugusel),
nüüd aga kuulub Viivikonna Narva-Jõesuu linna koosseisu. 1950-60-ndatel aastatel
oli see aga hoopis Narva linna hallata. Igatahes avaneb selles asulas silmale
väga trööstitu vaatepilt.
Viivikonna häärberid
Järgnev rajalõik on jälle legendaarne. Alapealkiri võiks sellele olla näiteks “Porilase marss. Metsaveokite jälgedes”. Vaheldumisi mudamülgas, paks liiv, vesi. Ja siis vastupidi. Suured porikraavid. Mõnigi vandesõna ja roppus pudeneb huulilt. Ilmselt minu varasemate päevade katsumused ja hädaldamised ikka kahvatuvad tänaste olude ees. Isegi ratas käekõrval on keeruline seda “teed” läbida. Turni ümbert või murra läbi. Korraks maandun jalgupidi mutta ka, sest ratas lihtsalt jääb kinni. Ja liiva peal on ka koormatud rattaga suhteliselt keeruline sõita. Vererõhk tõuseb taas uutesse kõrgustesse ja jalad on kaetud ühtlase porikihiga.
Mina mülkas müdistan.... Mina laukas ladistan.
Kui mudaaugust lõpuks välja pääsen, siis ootab mind tiheda ja ühtlase killustikuga kaetud tee, millel toimetavad töömehed oma traktoritega. Keskmiselt 9-10 km/h on enamus ajast liikumiskiirus.
Ah mul matkast rõõmus meel! Oh mis vahva rattatee!Paar kilomeetrit hiljem tuleb uus
väljakutse, sest nüüd saan sõita juba nagu kuumaastikul (mitte et ma kuu peal varem sõitnud oleks ja teaks sealset maastikku), kus tee - kui seda ikka on kohane teeks nimetada - on kõvasti kreenis
ühele või teisele poole. Iga natukese aja tagant on võimalus läbida ka suuri lompe.
Vähema kui off-road autoga pole siia rajale vast mõtet trügida. Vahepeal kolin mõne
meetri kaugusel jooksvale raudteele ja tassin oma ratast seal mõnikümmend
meetrit, et suuremast pasast tee peal mööda pääseda. Ja siis jälle… karga porri,
karga porri… ai-tummeri ker-kommeri, ma ütlen!
Lõputu õudusena tundunud teekond leiab
ühel hetkel siiski oma oodatud lõpu, kui jõuan Liivjärve lõkkekohta. Umbkaudu
11-12 kilomeetrit võis olla seda roppust. Google maps ei näita seal mingit rada ka
jalakäijale, kust mina sain läbi sõita rattaga. Järgneb väljateenitud õlu, mis
on nii hingele kui ka ihule kosutuseks. Seejärel tulevad ratta puhastamise protseduurid.
Nii palju, kui see kohapeal võimalik on. Survepesu vajaks hoopis praegu ratas. Ratta
puhastamiseks kulub õige mitu aega. Kett, hammasrattad. Porilaua ja
ratta vahe on kõntsa paksult täis, mida üritan maast korjatud orkide ja pulkadega
sealt välja pressida.
Siinkohal saab mu kannatustekarikas
selleks korraks täis ja hakkab ülegi ajama. Aitab küll sellest jamast ja enese
piinamisest. Motivatsiooni kipub üksi sellistes tingimustes "sõitmiseks" vajaka jääma. Rattamatk peaks olema lõbus, aga sellistes
mülgastes on see kõike muud kui tore ja lõbus. Võib-olla alles hiljem tagantjärgi
sellele tagasi vaadates võiks see olla naljakas, aga hetkel see mind ei lohuta.
Kopp on ees. Seega keeran pärast pausi Liivjärvel ratta RMK rajalt maha ja lähen päeva
sihtkohta Iisakul mööda asfaltteed. Ilma süümepiinadeta.
Iisakul oli plaanis tegelikult telkida Iisaku mäe RMK lõkkeplatsil, aga kuna ilmateade ennustab terveks õhtuks vihma, siis otsustan hoopis öömaja kasuks. Broneerin Iisakul Tamme Teemajas endale toa. Ei näe suurt mõtet vihma käes olla terve õhtu, kui on võimalik ka teistmoodi. Lisaks tahaks pärast tänast sõitu ennast puhtaks kasida.
Iisakule jõudes saan teate hosteli
perenaiselt, et ma helistaks ette ja ta tuleb kohale. Kohtumegi hosteli ees.
Lahke perenaine pakub, et ma võin oma ratta ka majja sisse tõsta, kuigi ma
ütlen, et ratas pole teab mis puhas. Aga hostel on selline, et öömajalised
saavad oma toa, lisaks on nende kasutada köök kogu vajaliku inventariga ja
hoone keskel on suur tühi ruum, kus saaks põhimõtteliselt korraliku tantsuõhtu
maha pidada. Sinna suurde ruumi oma ratta lükkangi ja pargin ukse kõrvale seina
äärde. Väga lahke pakkumine, avaldan tänu. Õues ongi juba sadama hakanud
vahepeal. Pärast pesuprotseduuri käin veel vihmasabina saatel paarisaja meetri
kaugusel poes mandi järel ja asun siis lebotama. Telekas kanaleid üles ei leia
(mis tõttu jääb õnneks nägemata Eesti vutikoondise mannetu kaotus Armeeniale),
aga selle asemel on olemas Netflix ja youtube. Õhtu sisustan kahe suurepärase
vene filmiklassika vaatamisega – “Briljantkäsi” ja “Vene kalapüügi eripära”.
Minu meel saab sellega lahutatud. Поскользнулся,
упал, потерял сознание, очнулся – гипс!
Riided kuivavad ja telekast tuleb vene komöödia
Öömaja – Tamme Teemaja, Iisaku
Läbitud vahemaa – 64 km
Sõiduaeg – 4 h 40 min
09.09. Iisaku –
Tudulinna – Lohusuu – Vilusi
Hommikul lösutan mõnuga tükk aega mugavas voodis ja mõtisklen edasise tegevuskava üle. Läbirääkimised iseendaga on konstruktiivsed. Arupidamise tulemuseks on järeldusele jõudmine, et ma ei viitsi seda mudarallit jätkata ja sõidan Lohusuu suunal edasi hoopis suurt teed pidi. Nagunii on Penijõe-Kauksi projekt läbi kukkunud juba algusest peale ja täiendav enese piitsutamine enam midagi juurde ei anna. Parem naudin siis sõitu valge inimese kombel viisakates oludes.
Enne teeleasumist külastan Tamme Teemaja
kõrval asuvat Dello nimelist pagar-kohvikut. 5 euro eest saan kohvi ja pudru.
Puder on pisut kuivavõitu ja kipub suus ringi käima, vaatamata väiksele
moosituutule selle peal. Aga vajaliku energia saan siiski kätte ja mõnusa kohvisõõmu kah. Seejärel korjan oma
kodinad kokku ja kaon siit. Nad pole mind näinud. Lükkan rattalt maha pudenenud puru kokku ja teen
minekut. Võtme viskan ukse taga olevasse postkasti, nii nagu kokku lepitud sai.
Sõidan marsruudil Iisaku – Tudulinna –
Rannapungerja – Lohusuu. Tudulinna minekuga tuleb küll väike ringi sisse, aga see
on selleks, et vältida suurt Jõhvi-Tartu trassi. Valik osutub õigeks ja see asfalttee on
kuradi hea, pealegi üsna hõreda liiklusega. Veelgi autovabam ja mõnusam kui Iisaku - Tudulinna lõik, on tee
Tudulinnast Rannapungerjani. Tee keerutab ja on ägedalt kurviline, samas mõnusate
väikeste tõusude-laskumistega. Ja autosid praktiliselt ei näegi. Ilm on ka soe ja päikseline. Rannapungerjas bussipeatuses teen boksipeatuse, kus minu õnneks
kohalikud põngerjad kallale ei kipu ja saan peagi Lohusuu poole edasi väntama
asuda. Sinna on umbkaudu veel 8 km ja sealt omakorda 7 km Vilusile, kuhu olen
broneerinud taas ööbimise katuse all, Päevatalu kämpingus. Põhjus varjumiseks on jälle õhtuks
saabuvad vihmapilved. Mõtlen endamisi, et kas hakkan õige vanaks jääma, et ei kõlba tundide
kaupa enam vihma käes sõita ja õhtul lompide vahel telkida?! Tont seda teab. Who cares.
Poole nelja paiku jõuan juba Vilusile, sest tee- ja ilmaolud on olnud tõesti suurepärased. Tänane keskmine
sõidukiirus on 19,2 km/h. Eile oli võrdlusena näiteks keskmine kiirus 13,8 km/h. Sedagi
päeva esimese poole arvelt.
Kämping on tore, isegi töötav külmik
on toas. Meenub, et oleme ka siin RPR-ga rattamatkal ööbinud. Kämpingutel on siin huvitavad kaladega seotud nimed. Mina sain seekord Koha-Kati nimelise onni.
Naabriks Rääbise-Reeda tare. Viskan rattakotid tuppa ja kastan end pisut
Peipsi mitte just liiga jaheda veega.
Kämpa ees on väike katusealune ja vaade avaneb otse Peipsile. Külm õlu paitab kurku ja kosutab hinge. Ei ole laita olukord. Kämpade vahel jõlgub vabalt ringi suur ja uhke landseer marki koer. Eelmisel korral siin olles oli neid suisa kaks.
Päevatalu peremees on külalislahke.
Kui nad on oma ehitustööd lõpetanud kutsub ta ka mind pererahva juurde
õhtusöögile (olen hetkel ainus kunde), kus pakutakse azuu suppi. Lisaks saan
lipsu taha valada ka tervisenapsu. Asjaolu, et teised ise ei võta tundub
kahtlane. Pudelis paistab piprakaun ja ka see teeb ettevaatlikuks. Peremees
õpetab, et hingama peab õigesti seda juues. Kurat, nagu eetrit hakkaks sisse
võtma (igaks juhuks lisan, et olen ainult eetri joomisest kuulnud)! Aga ei, nii
hull pole. Hingan sisse, siis pits tühjaks, loen mõttes viieni ja hingan välja.
Nii pidavat naps tervisele kõige paremini mõjuma. Korralik surin käib kerest
läbi küll ja üsna terav oli see tervisenaps. Tänud peremehele.
Aga see pole veel kõik. Kutsutakse ka
sauna ja seda ei lase ma endale muidugi kaks korda öelda. Vihaga lähme kohe sauna!
Siin kasutatakse tammevihta. Igavesti mõnus. Väljas aga sajab juba pikemat aega
vihma.
Öömaja
– Päevatalu kämping,
Läbitud
vahemaa – 45 km
Sõiduaeg
– 2 h 21 min
10.09. Vilusi – Välgi
Peremees pakub hommikul kohvi ja närin
veel koti põhjast leitud võileiba. Vilusele jõudmisega on üks osa matkast
lõppenud, edasi tuleb juba liikumine vabas looduses inimeste keskel, ainult et
sinna tuletõrjujate matka alguskohta on vaja kõigepealt ka jõuda. Sinna on
umbes 50 km kanti vaja vändata, aga see on tallamiseks mõnus tee ja esialgu on
ka tuul minu jaoks soodne, kuigi puhub juba mehiselt.
Sõita saan asfaltteel päris pikalt Peipsi kallast mööda, Kasepää külast läbi. Peatused teen Omedu jõe suudme juures ja Omedu poe ees, vaatega Peipsi järvele. Kiiret ei ole kuhugi, sest RPR kaasväntajad, kes kuskilt Jõgevalt hommiku poole hakkasid samuti Välgi poole liikuma, jõuavad Välgile ilmselt pärast lõunat. Seega tsillin ilusas kohas mõnuga.
Häda ajab härja kaevu. Või isegi siia. Katus ja uks pole tingimata peldiku juures vajalikudAinult talupoe klientidele. Või neile, kes rattaga läbi tulevad.
Peipsi äärest Pala poole ära keerates hakkavad tuuled näkku puhuma ja liikumiskiirus väheneb hoobilt oluliselt – 27-28 km/h pealt 13-14-ni. Välgile jõuan juba kella 4 paiku, peale kahe tuletõrje aastapäeva rattasõidu ja rogaini võistluse korraldaja pole rohkem platsile kedagi veel saabunud. Matk ja võistlus ise toimub ju alles homme. Aga Välgil asub ka üks üsna muljetavaldav kirik - 19. sajandil ehitatud Püha Aleksander Nevski õigeusukirik.
Sellest raamatust tahaks ka natuke rääkida. See on Are Kalvø “Matk põrgusse”. Soovitav kirjandus matkasõpradele, isegi kui raamatu sisukirjeldus võib tekitada alguses vastakaid emotsioone, nagu see minuski tekitas. Olen matka jooksul seda raamatut ennegi õhtuti lugenud, jätsin meelega selle just matka tarbeks. Tegu on norra koomiku poolt vaimukalt kirjutatud jutustusega laialt levinud matkavaimustusest, mida ta ise ei mõista, aga mida ta siis Norra mägedesse otsima läheb. Raamat on täis pikitud matkamisega seotud klišeesid, mida, tõele au andes, sageli kasutataksegi matkast rääkides või matkal olles. A la “alles looduses olles saad aru, kui väike sa ise oled”, “kui ilus päev looduses”; “mäed täidavad mu alati erilise rahuga”, "söök ja jook maitseb pärast väsitavat matkapäeva palju paremini", “pole olemas halba ilma, on valed riided”, “head jalanõud on kõige alus” jne). Mis muidugi ei tähenda, et need laused tõele ei või vastata. Päris mitmedki repliigid, mida Kalvø korduvalt mainib, käivad ka minu pihta, sest mulle meeldib samuti looduses matkamas käia. Ja see on lugedes kole naljakas, kui ennast ka sealt ära tunned, kelle üle ta heatahtlikult ironiseerib. Samas on huumori kõrval raamatus ikkagi päris palju tõeterasid ka, kui järele mõelda. Näiteks kogenud matkajate (ei pea silmas matkajuhte) hinnangud matkapikkuse või raskusastme kohta ei pruugi algajale matkajale olla alati päris adekvaatsed, kuigi kogenud matkajate soovitusi tasub muidugi ikka kuulata. No ja vot sellist raamatut on just matkal väga muhe lugeda.
Vahepeal saan teateid ka RPR kamraadidelt, kes peaks ju samuti juba kohale jõudnud olema, aga ei ole teps mitte. Ütlevad, et on teel. Lõpuks oskavad nad Välgist 15 km kaugusel asuvast Maarja-Magdaleena nimelisest külast sõita Välgile 4 tundi. See on vägev saavutus. Ja lugupeetud reisijad on lõpuks saabudes pisut hallide nägude ja räsitud olekuga, justkui oleks äsja raske tööpäeva lõpetanud põllul.
Seekord pandi telk üles minu eestMagamine leiab siin aset Päästeameti suurtes kollastes telkides, mis tavaolukorras päästjatele puhkamiseks üles pannakse, kui vajadus pikemalt tulekahju paigas viibida. Õhtul saab sauna koos tiigisuplusega, mis on taas väga teretulnud. Ja naerda saab. Ja koos semudega lõbusalt lällata hiliste (või siis varajaste) tundideni.
Öömaja
– Välgi, kollane hiigeltelk
Läbitud
vahemaa – 51 km
Sõiduaeg
– 3 h 19 min
11.09. Tuletõrje aastapäeva rattasõit
Hommikul käib platsil kõva sahmimine, sest kohale on saabunud suur hulk päästeametnikke, päästjaid ja vabatahtlikke päästjaid, kes osalevad kas rattarogaini võistlusel või rahulikumal rattamatkal, kus võidu peale ei kihutata. Registreerimine, paar pirukat ja kohvi sisse ja üritus võib alata. Kõigepealt tuiskavad rajale võistlejad, nii et kepsud välguvad. Kui sportlased on rajale läinud, siis saame ka meie peagi oma sõitu alustada. Tagasihoidlikult rivi lõpus. Ja nõnda me kulgemegi terve sõidu. Aeg-ajalt näeme võistlejaid sinna-tänna kihutamas nagu kurjast vaimust vaevatud, aga meil pole kiiret kuhugi. Ükskord ikkagi jõuame finišisse ka, kui paljud on juba alustanud teekonda koju. Meie koju ei lähe, vaid jääme veel üheks õhtuks Välgile.
Veel üks sild nõudis enese ületamist
Enne saunatamist käime autoga Alatskivi poest manti toomas. Läheme läbi ka sealsest tanklast, sest üks kamraad nõuab nõela ja niiti endiselt. Aga ei saa, sest netu. Hiljem loeme uudistest Terviseameti hoiatust, et need, kes ajavahemikus 09.09.-13.09. külastasid nimetatud tanklat, peaksid lähiajal oma tervist jälgima, sest tanklas olevat käinud (ilmselt siis 09.09) ka üks koroonatõbine. Vot sulle siis sähh! Kas hakkame paanitsema? No ei hakka. Nõela ja niiti aga ajame taga veel ka Kallastelt, aga ei midagi. Õmblemiseks vajalik riistvara pole siin vist populaarne müügiartikkel. Õhtul teeme jälle sauna, mekime seda ja teist ja kolmandat, isegi lõke läheb üles. See õhtu jääb aga üpris üürikeseks, sest väsimus ajab härjad põhku.
Maailm läbi peldiku vaateaknaLäbitud vahemaa – 36 km
Sõiduaeg – 2 h 25 min. Mis me ülejäänud aja tegime, küsite? Sellest ajalugu paraku vaikib.
12.09.
Välgi – Tartu
Septembrikuise rattasõidu dekaadi viimane
päev ongi käes. Seltskond jaguneb pooleks – osad lähevad otse auto peale ja
teevad minekut. Teised mõõdavad veel viimased kümned kilomeetrid sadulas ja lähevad
rongi peale Tartusse, kui muidugi just Tartus ei juhtu elama. Maastik on
meeleolukas, tõusude ja mõõnadega ja kiirus muljetavaldav, sest eesmärgiks on
jõuda kell 3 Tartust Tallinna poole väljuvale rongile. Välja arvatud need, kes
Tartust vastupidises suunas liikuvale rongile lähevad. Peatuse teeme
teel Tartusse Juula mõisas. Väga mokkamööda on seal pakutav mulgipuder
suitsuliha ja koduse hapukurgiga, kõrvale käsitööleivakesed ja hää käsitööõlu.
Jõuame sinna õigel ajal, sest tunnikese pärast tuleb sinna mingi seltskond
midagi tähistama.
Veidi veel pedaalide sõtkumist ja
juba Tartu paistabki. Tartlane juhatab meid raudteejaama suunas mööda väga
ilusat kergliiklusteed, mis pole asfalt ja on kaetud pisikeste kividega. Suhteliselt kiire juba
on. Jõuame 5-liikmelise pundiga järele paarikesele, kes täidavad kahekesi terve
tee. Keegi meist tilistab rattakella, et üks eesolija meid märkaks ja pool teed meile
vabaks teeks. Noorhärra vasakul pool läheb aga kellukast kuuldes nii ähmi täis, et
vajutab kõrvale tõmbamise asemel pidurid põhja, nii et jääb risti keset teed
oma rattaga. Meil pole pundiga kuhugi minna ja mina maandun pärast väikest
omavahelist kokkupõrget kõhuli maha, täpselt ühe jämeda puu ette. Õnneks mitte
pihta. Kutt tuli vähemalt vaatama, mis must sai, aga ühtegi vabandust tema huulilt
ei tulnud, lasi kiiresti jalga. See on siis kokkupuude tsivilisatsiooni ja heade mõtete linnaga, pärast 10-päevast äraolekut. Vahva. Põlv on päris verine ja väheke katki,
sest väikesed kivikesed teel on oma töö teinud. Aga tuiskame edasi, sest rongi
väljumiseni on juba väga vähe aega, ei taha, et see pingutus nüüd lõpuks ikkagi luhta
läheks. Saame veel Tartus mõnuga tõusu võtta, aga jõuame raudteejaama 3-4
minutit enne Rongi väljumist. Veri on mööda jalga sokki juba nirisenud. Õnneks
mul on esmaabi kotike kaasas ja saan selle mõne minutiga natuke haava puhastada
ja suurema vere ka maha nühkida. Steriilse sideme tõmban kiiresti haavale ümber, paar
plaastrit ka lisaks väiksematele kriimudele ja peaks asja ära ajama. Veritseva jalaga vaevalt rongis
teretulnud oleksin. Läheb õnneks ja tee Tallinna poole saab alata. Vot selline
lõppvaatus siis minu matkale. Oli palju emotsioone pakkunud ja värvikas matk. Ei kahetse midagi.
Läbitud vahemaa – 43 km
Sõiduaeg – 2 h 32 min
Kokku:
Matka aeg – 02.09.-12.09.
Läbitud vahemaa – 552 km