Juba viiendat aastat toimus juuli suvisel nädalalõpul vabatahtliku
reservpäästerühma liikmetega ühine rattamatk. Seni on sõidetud Ida-Virumaal,
Lääne-Virumaal, Läänemaal ja uuesti ida pool liikudes Narvast alla Peipsi
suunal. Seekord oli plaani võetud sõit Lõuna-Eestis, setode ja võrokeste kandis.
Kuna samal ajal toimus sealmail Ostrova külas
muusikavestival, siis klappis see hästi rattasõiduplaanidega. Üks ei
sega ju teist. Kuigi rattasõit seetõttu tavalisest pisut lühemaks jäi, siis
arvestades sealset maastikku, see ilmselt kedagi liialt ei kurvastanud ja
säästis ihurammu ka õhtuseks jalakeerutuseks.
Neljapäev
Esimesed matkahundid (Peeter,
Tiit, Meelis, Andres oma poisi Rasmusega ja Margus) startisid neljapäeva
hommikul kell 8, et minna rongiga Tartusse ja sealt siis juba sõita rattaga
ca 45 km kaugusel asuvasse esimesse ööbimiskohta Laho lõkkeplatsil. Kuna rong oli meie saabudes juba
ratastest pungil, siis olime sunnitud rattad selleks mitteettenähtud vagunisse
lükkama. Me ei jõudnud veel õieti iitsatadagi, kui vagunisaatja juba meie
juurde vuhises ja ähvardas, et tal on õigus meid ratastega rongist maha tõsta,
kui me tal ees töllerdame. Väikese tigeda „raudtee hitleri“
demonstratsioonesinemine lõppes meile siiski õnnelikult, sest liikumisruumi jäi
vagunisse piisavalt ja fuuria halastas meie peale. 2 tundi hiljem juba astusime
rongist Tartu raudteejaamas maha. Ülejäänud rattaseltskond pidi saabuma alles
õhtuks, seega jäi meile päris palju aega päevaseks kulgemiseks. Seetõttu
võtsime suuna hoopis Põlva peale ja et kuna täpselt sinna teepeale jääb Eesti
lennundusmuuseum, siis loomulikult läksime seda kaema. Polnudki seal enne
käinud.
Pärast pisukest väntamist
jõudsimegi Tartu külje all Langel asuvasse muuseumi. Õigel ajal jõudsime, sest
kohe hakkas ka vihma rabistama. 10 € pilet ning vaatamist ja lugemist jätkub selles
muuseumis pikemaks ajaks. Väikestele poistele ilmselt põnev koht, sest redeliga pääseb mõne lennuki kokpitti ka piiluma. Muuseumi mitmetes angaarides leidub vanu
sõjalennukeid (hävitajad, luure- ja pommituslennukid), paar reisilennukit, mõned
helikopterid, lisaks muuotstarbelised lennukid. Näiteks vana hea Antonov AN 2
va metsavaht või moosiriiul nagu neid kunagi kutsuti. Lennukid ja kopterid on
muuseumis peamiselt pärit idaplokimaadest (NSVL, Tšehhi, Poola), aga ka Rootsist
ja USA-st. Lisaks lennumasinatele saab näha vanu maa-õhk tüüpi rakette,
õhutõrjekahureid, radareid, lennukimootoreid lahtivõetuna jms. Isegi üks vana
õnnetu tank T 34 oli seal vanaduspõlve veetmas. Soovi korral saab muuseumis kasutada
ka atraktsioone simulaatorite näol. Kuna meil oli ratta seljas ees ootamas
piisavalt atraktsioone, siis sellest seekord loobusime. Selline huvitav
teadmine veel seoses lennukitega, et enne Teist Maailmasõda oli Eesti
õhujõududel suisa 65 lennukit. Praegu on õhuväel kasutada vaid käputäis
lennuvahendeid - helikopterid Robinson, transpordilennukid AN-2
ning renditud õppereaktiivlennukid L-39.
Muuseum väisatud jätkasime
teed. Ilm oli vahepeal rahunenud, kuigi vahepeal näitasid taeva üha tumenevad
toonid küll väheke tormisemaid märke. Õnneks suurem maru jäi olemata ning isegi
päike hakkas vaikselt pilve tagant piiluma. Teel Põlvasse tehti ka mõned boksipeatused, mis
sisaldas tutvumist maapiirkonna kaubandusasutustega ehk maakeeli külapoodidega. Näiteks olid
selline vahva pood nagu Rebase A & O. Matkahunt Rebane
oli meiega alles õhtul ühinemas, seega jäi tal omanimelises poes seekord
käimata. Küll aga sai ta võimaluse shopata Orava kaupluses. Pärast väikest poodlemist ja poe ees kõõlumist saime esimest korda ka vette
sulpsatada. Seda tegime ühes pisikeses mõnusas järves nimega Palojärv. Palojärve
ümber on suisa kahel pool järve ametlikud telkimisalad, sh RMK lõkkekoht. Järv ise on mõnus, ujumisala
on ümberringi piiratud sillaga, kuni 10 m sügav. Tiit veeres (pigistas rattast
viimast oleks õigem öelda) järveni vaevu välja, kuna rehv otsustas koostöö
lõpetada. Nii et temal oli võimalus karastava supluse asemel (millest ta
külmale veele viidates siiski vabatahtlikult loobus) hoopis sisekummi vahetama hakata. Tehes seda
seejuures nii nagu Jumal teda loonud on ehk hilbutult, ainult kindad olid käes.
Pärast suplust ja kummivahetust saime pisut keha kinnitada läheduses asuvas Ihamaru
külakohvikus. See nimetab end Pizza Oliiviks, kus aga pidi nii pikk ootejärjekord
olema, et pizzat ei saa. Hiljem mõtles müüjapreili siiski ümber ja soovitas
tungivalt ikkagi pizzat tellida, sest seda saab kiiremini kui suppi. No müstika. Eelistasin ikkagi jääda enda tellimuse juurde
ja libistada hinge taha pizza asemel väike tomatisupp. Ja ega see külm õlugi
mööda külgi maha ei jooksnud. Aga Ihamaru kandis pidi veel siuke vahva kunagine
popsiküla olema nagu Täiküla.
Matka kestel kerkis meie huulile üks mõnus Contra Erisaatest pärit lauluke, mida ikka ja jälle keegi joriseda võttis. Seal olid näiteks sellised read, mis loodusesõpradel ikka meelel ja keelel:
Mulle ei meeldi oksaraag, minu sõber on mootorsaag.
Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju loodusekroon...
Peaegi liitus meiega
Henrik ja sõitsime läbi Põlva Mooste vallas asuva Laho poole. Korralikud tõusud
juba andsid endast vaikselt (või siis mitte nii vaikselt) märku. Põlvast vähem
kui 10 km ja olimegi esimese päeva sihtpunktis Lahojärve (seda on nimetatud ka
Lohu järveks) ääres asuva RMK metsaonni juures. 2,7 ha suurune Järv, mille
suurimaks sügavuseks on 6 meetrit, asub metsa sees ja seda ümbritseb turbasamblaõõtsik.
Seljataga natuke alla 60
km. Ülejäänud matkav seltskond (Mari, Reet, Triin, Triin, Hermo, Taavi, Katre, Heete ja Merle) koos viilivate pealtvaatajatega (Kaija, Mariann) saabusid Lahole
motoriseeritud sõiduvahenditega. Meie transportöör Rain on siinkohal kiidu- ja tänusõnad ära teeninud, sest meie matkaträni sai ilusti ja igale poole tema poolt ära veetud, nii et saime kergema jalaga tõuse võtta :) Lahe ööbimiskoht oli - sai supelda järves, lõket teha, kesvamärga
mekkida, niisama seltskonda ja loodust naudelda. Ja nii see päev oma otsa
leidis.
Sõitsin
džiibiga Võrtsjärve ette, lasin õli põhjavette.
Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon...
Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon...
Reede
Hommik ei alanud just kukelauluga
ega käo kukkumisega, küll aga väikese varahommikuse suplusega järves. Eelmise
päeva taak tuli ju seljast maha uhtuda. Sai olemise värskemaks küll. Keha
kinnitatud oli aeg sadulasse istuda. Matkaseltskond oli teisel päeval rohkem
kui 10-pealiseks kasvanud, moodustades teedele juba arvestatava ratturikarja.
Päeva esimene sihtpunkt Mooste ei asunud mägede taga, vahemaad oli ainult mõni kilomeeter. Kuigi sealkandis on kõik külad mägede taga. Sõnaotseses mõttes. Eriti hästi
saab sellest aru rattaga sõites. Saime jalad kenasti soojaks, et siis Mooste
poe ees päikese käes nautida jäätist ja külma õlut ning uudistada Mooste mõisa.
See algselt 16. sajandil rajatud (tänaseni säilinud hoone ehitati 20. sajandi alguses) suurepärane
mõis on Eesti terviklikumalt säilinud mõisaansambleid oma uhkete
kõrvalhoonetega (nt viinavabrik, käsitöökoda jms). Kõrval asub folgikoda. See
on endine karjalaut, mis hiljem (2010) renoveeriti folgikojaks. Seal toimub
palju erinevaid üritusi – festivalid, kontserdid, pulmad jne. Nt 31. juulil
esinevad seal Jaanid - Tätte ja Pehk.
Lollakatel
kõrtel mõtet ma ei näe, asfalteerin Munamäe.
Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon.
Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon.
Folgikoda, mõisahoone, viinavabrik
Järgmine pikem peatus oli
Võhandu jõel asuv Leevaku hüdroelektrijaam. Ja on vist ütlematagi selge, et ka kauplus. Ilm oli juba
päris soojaks läinud ja vaja jahutada oma sisepõlemismootorit. Iga mootor vajab ju kütet. Aga too hüdroelektrijaam
(mis erilist muljet siiski ei jätnud) hakkas algselt tööle 1917. aastal ja taastati selle töö 1993. Töötab siiamaani.
Aga nagu hiidlased
ütlevad, et ega see tee ei vii kuhugi, kui ise ei lähe. See on väärt
tarkusetera, mida tasub matkal järgida, kui on soov kuhugi jõuda. Niisiis jälle sadulasse ja „pajeehali“. Üks
küngas ja siis teine ja kolmas jne. Mõned laskumised ka ikka, osa neist olid
juba päris kobedad, aga kõik rattamatkajad teavad, et igale laskumisele järgneb
tõus. Kuni saab jälle jalga sirutada. Järgmisena tegime seda vahemaandumisega Orava poe ees samanimelise järve kaldal. Keha ja hing tahab kosutamist. Orava järv või
Orava Mõisajärv nagu seda ka võib nimetada, asub Haanja kõrgustikus (oo jaa!),
Peipsi alamvesikonnas. Järve suuruseks on 12 ha ja suurim sügavus 12,8 m.
Tagantjärgi sain teada, et järves vohab kenasti sinivetikas Oscillatoria
redekei J
Oravalt edasi Obinitsale
on vaevalt 10 km, aga see-eest millised vahvad tõusud ja laskumised. 12 %-ne tõus
võttis kõvemadki mehed hingeldama ja silmi pööritama, käiguvahetajad muudkui
ragisesid. Meenus, et kui Meelisega Lätis sai samasugust tõusu võtta rattaga, siis
kohalik politsei mõõtis meil kiirust ja itsitas omaette. Põrssad! Meid peale mäekünka
enda kedagi siin kiusamas pole (ilmselt on kõik Eestimaa politseinikud ka
saadetud Tallinna Euroopa tähtsamaid „pintsakuid“ turvama).
Võtsin
kätte noa terava, tapsin ära lendorava.
Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon.
Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon.
Läbi raskuste Obinitsa
poole, aga sinna me jõudsime, higipull otsaees leemendamas. Obinitsa on küla
Meremäe vallas Võrumaal. 2014. aastal valiti Obinitsa Helsingis peetud
soome-ugri noorteühenduse kongressil soome-ugri kultuuripealinnaks 2015. See ei
ole just laita tiitel ühele külale. Obinitsa poe taga asuvas pargis oli suurte
nuppudega malelaud üles seatud. Peetriga pidasime mehise lahingu maha, kuigi mäng
lõppes vääramatult nii nagu lõppema pidi J
Tal ja Botvinnik
Obinitsast meie päeva sihtpunkti Ostrovasse jäi ainult ca 6 km, aga veel üks 12 %-ne tõus tuli ära ronida. Need on sellised pikad-pikad tõusud, vaatad, et kas see ei saagi ükskord otsa. Aga no sai ikka, kus ta pääseb. Mõned sadulas, mõned ratas käekõrval, aga üles said kõik. Ja meele tegi rõõmsaks ju see, et selleks õhtuks olid pingutused seljataga ja ees ootas pidu ja pillerkaar. Telk üles, tiigist läbi, kõht täis ja festivali melu ja muusikat nautima. See päev sai maha vändatud oma 64 km.
Obinitsast meie päeva sihtpunkti Ostrovasse jäi ainult ca 6 km, aga veel üks 12 %-ne tõus tuli ära ronida. Need on sellised pikad-pikad tõusud, vaatad, et kas see ei saagi ükskord otsa. Aga no sai ikka, kus ta pääseb. Mõned sadulas, mõned ratas käekõrval, aga üles said kõik. Ja meele tegi rõõmsaks ju see, et selleks õhtuks olid pingutused seljataga ja ees ootas pidu ja pillerkaar. Telk üles, tiigist läbi, kõht täis ja festivali melu ja muusikat nautima. See päev sai maha vändatud oma 64 km.
Ostrova festival
Aga festivalist endast ka.
Päris korraliku esinejate nimekirja olid korraldajad kokku saanud – Dagö,
Apelsin, Winni Puhh, Sõpruse Puiestee jt. Sattusin Ostrova festivalile esimest korda. Ja ühtlasi ka viimast, sest
korraldajad plaanivad alustada laiaulatuslikku marjakasvatust muusikafestivali
korraldamise asemel. Igatahes oli see muusikapidu väga meeleolukas ja sai selle
väga kenasti ühildatud rattamatkaga.
Dagö ja Sõpruse Puiestee
Suvised muusikafestivalid
on olnud üldse väga toredad üritused ja minu suvised lemmikud. Neid on olnud vägagi
erinevaid - nt rokkarite kunagine lemmik Rabarock Järvakandis, ka Rock Ramp
Viljandis, punkarite suvine koosviibimine Punk`n`Rolli pungipeol (erinevates
kohtades üle Eesti – Kilingi-Nõmme, Kohtla-Nõmme Ida-Virus, Raadi Tartus),
rahvalikud pidustused Viru Folgil Käsmus või Ostrova festivalil Setumaal,
muidugi Viljandi Folk (kuhu ma ise sattunud veel polegi) lisaks ka segu erinevatest stiilidest Lelle
Alternatiivist Punk & Rock-ni välja.
Mõned festivalid on
kahjuks oma tegevuse lõpetanud - nt
Rabarock, Rock Ramp, Lelle Alternatiiv ning nagu eelpool mainitud, siis ka
Ostrova festival. Need on olnud kohad, kus inimesed saavad ennast vabalt tunda,
nautida sõprade seltskonda ja enda maitsele sobivat muusikat. Ja esinejate
hulgas on olnud ka tegijaid nii siit poolt sood kui ka laiast ilmast. Iga pidu
saab ükskord otsa, otsa lõppeb korraldajal ramm. Või raha. See on kurb.
Laupäev
Laupäevaks oli meil
plaanitud nii, et enne kui festivali täie rinnaga taas nautima hakkame teeme
väikese rattatiiru ka. Olime ikkagi rattamatkale tulnud. Lõuna-Eesti on ju
rattamatkajate paradiis oma võluvate nõlvade ja liivaste metsaradadega.
Igatahes oli mõte minna Piusa ürgorgu ja sealseid ilusaid liivakivipaljandeid vaadata.
Olin eelmisel aastal sealt alles rattaga
läbi sõitnud, seega lugesin raja läbitavaks. RMK matkatee täpselt Piusa jõge
mööda ürgorus kulgeb ja sedamööda sõitma pidimegi. Asusime niisiis laupäeva
hommikul alles ärkavast festivalilaagrist teele.
Ratta
alla jäi koerakoon ATV on kiirem kui loom.
Looduse
kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon.
Et minna edasi, siirdusime kõigepealt tagasi Obinitsale, oli ju sooviks üha uuesti seda 12 %-st laskumist ja sama
suurt tõusu proovida, äkki läheb täna kergemini. Ei läinud. Obinitsast
väntasime Lindora kaudu juba metsade vahele Piusa jõe ürgorgu. Ja eks siis
huvitavamaks läkski.
Pärast
väikest viperust Meelise rattaga jõudsime peagi Härma müüri juurde. See on
tegelikult Härma mäemine müür ehk Keldri müür ja on Eesti kõrgeim
liivakivipaljand - kuni 43 m kõrge, paljandi nähtava osa kõrgus on 19 meetrit.
Nagu me kõik teame, siis Härmä mäemine müür on ülemdevoni liivakivi, gauja
lademe paljand. Gauja lademe paksus on kuni 183 meetrit ja see koosneb
kvartsliivast, kirjudest savidest ja peeneteralistest kobedatest
purdkivimitest, milles leidub loomulikult ka kala- ja taimejäänuseid.
Härma müüri juures sai ka väike jõesuplus tehtud. Kui mõned matkahuntidest külmavaresed olid eelnevalt järves ujudes kurtnud külma vee üle, siis siin oli vesi päriselt ka külm nagu kurat. Et veel parem oleks, siis hakkas müüri juurest lahkudes vaikselt sadama ka. Kuigi vihmasadu oli kohati tihe (mis õnneks siiski väga kaua ei kestnud), siis tegelikult see väga palju ei häirinud, sest soe oli. Küll kippus segavaks faktoriks kujunema tee, sest see muutus metsas päris liivaseks. Eks sa pressi ennast mäest üles, kui tagumise otsa teega risti viskab. Kohati sai ka maltsa vahel ja ümber lompide laveerida. Nii et vägisi tuli vahel mäest üles ronida ratas käekõrval. Ainult Reet vajus kõigi imestuseks sujuvalt tõusust üles ilma maha tulemata nagu mängleva kergusega.
Liivased metsarajad aga väga pikalt meid ei saatnud, varsti saime taas ratturisõbralikumat teed mööda kulgeda. Järgmine sadulast maha ronimise koht oli teine liivakivipaljand – Make müür ehk Möldre müür. Seal on kalda kõrgust kuni 17 meetrit. Make ja Möldre nimi tuleneb sellest, et läheduses oleva Möldre küla veski kandis Make nime. Make veski omakorda sai oma nime Hendrik Make järgi, kes 1883. aastal rajas selle vesiveski.
Külmakapi uue soetan vana metsa alla poetan.
Looduse
kroon, looduse kroon inimene on ju looduse kroon.
Makest
edasi tuli aga ratastega trepist üles turnida, et tee peale tagasi pääseda.
Sealt sai juba rahulikumalt mööda kruusa- ja hiljem asfaltteed
Vana-Vastseliinani välja sõita. Vana-Vastseliina asub loomulikult Vastseliina
ehk nagu nad ise ütlevad Vahtsõliina vallas. Muuseas, Vahtsõliina kihlkund om
kihlkund Võromaa hummogujaon. Vahtsõliina kihlkunnast hummogu poolõ jääs
Setomaa, lõunõ poolõ Lätimaa, õdagu poolõ Rõugõ kihlkund, põh'aõdagu poolõ
Põlva kihlkund ja põh'a poolõ Räpinä kihlkund. Kihlkunna suurus om päält 600
km². Vot nii, sai see ka maha öeldud.
Vana-Vahtsõliinas
asuvad aga piiskopilinnuse varemed. Linnuse ehitamist alustati juba 1342, kuid
hiilgeajad jäid 16. sajandisse. Tollal oli see muuseas katoliku maailmas
palverännakute sihtkohaks, sest linnuse kabelis asuva püha risti kummardamine
andis palveränduritele 40 päeva pikkuse
patukustutuse. Linnus sai korraliku põntsu Liivi sõjas Ivan Julma sõjameeste
poolt, kuid suurema hävitustöö tegi Peeter I sõjavägi Põhjasõja algul (muide,
Peeter I ise olevat ka seda linnust enne Põhjasõda külastanud).
Jänesel on pikad kõrvad, nende eest ta ära mõrvan.
Looduse
kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon.
Piiskopilinnuse varemed (pildid 2016)
Vana-Vastseliinast Vastseliinasse ei peetud mõistlikuks ega vajalikuks enam edasi sõita, kuna sealt oleks pidanud sama teed mööda uuesti tagasi tulema. Parem targalt seista, kui lollilt joosta, ütles rahvatarkus. Seega esitati poetellimused autoga kulgejale ja ise siirduti juba tagasi Ostrova suunas. Sinna jäi veel läbi Meremäe sõites oma 10 km. Kokku laupäevase sõidu pikkuseks umbes 38 km, aga arvestades ka vahepealseid teeolusid, siis oli see päris piisav. Ja parajal määral väsitav.
Vana-Vastseliinast Vastseliinasse ei peetud mõistlikuks ega vajalikuks enam edasi sõita, kuna sealt oleks pidanud sama teed mööda uuesti tagasi tulema. Parem targalt seista, kui lollilt joosta, ütles rahvatarkus. Seega esitati poetellimused autoga kulgejale ja ise siirduti juba tagasi Ostrova suunas. Sinna jäi veel läbi Meremäe sõites oma 10 km. Kokku laupäevase sõidu pikkuseks umbes 38 km, aga arvestades ka vahepealseid teeolusid, siis oli see päris piisav. Ja parajal määral väsitav.
Tagasi jõudsime kuuma
päikese all. Käevarred olid isegi päris punaseks küpsenud. Oli just paras aeg oma kere punetavate kätega
sauna lohistada ja saunaesises tiigis kümmelda. Külm õlu läks selle peale
muidugi nagu kerisele, ainult viskamise vaev. Saunast tulles oli ka härra nälg
kohale jõudnud. Mõtlesime kohalikku sööki ja jooki proovida. Selleks sobis
mingi riisiroog praetud räimedega. Maitses tõesti hästi. Söögi alla veel pitsikene
kohalikku kanget kraami handsat. Või siis han`sat. Handsa pole setude jaoks
lihtsalt mingi kärakas, vaid oluline kultuuri osa. Handsa on rukkilinnastest tehtud ning kaks
korda läbiaetud jook, kangust kindlasti üle 40 kraadi. Erinevus tavalisest
puskarist (setud ise keelduvad handsat puskariks nimetama) seisneb selles, et handsa
etanool destilleeritakse veeauru abil. See muudab handsa tunduvalt puhtamaks
joogiks, samas kui tavalisse puskarisse jääb sisse hulk kõrvalprodukte. Handsa
tegemiseks kulub rohkem kui nädal aega. Ja pohmakat ei pidavat tekkima :)
Vetsu minema ma ei vaevu lasen häda otse kaevu.
Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon.
Ja siis võis laupäevane festivali melu täie rinnaga nautima hakata. Oli, igatahes, väga meeldiv seltskond, pedaalisõtkumine, loodus ning lõpuks pidu ja pillerkaar.