MAKEDOONIA - BALKANI AVASTAMATA PÄRL
12. august
Ettevalmistused on kõik
kenasti tehtud, lennukipiletid, hotellikohad ja rendibussid broneeritud,
marsruut paigas ning sõit võibki alata. Esimene lend viib meid Istanbuli, sest otselende Tallinnast Skopjesse veel kahjuks pole. Järgmisel hommikul peaks uus lennuk juba
sihtpunkti meid viima. Istanbuli lennujaamas
tunnike ootamist ja seejärel toimetatakse meid ööbima lennujaama
läheduses asuvasse Radisson Blue 5 tärni hotelli. Pole nii luks hotellis vist ööbinudki, vähemalt, mis puudutab hotelli sisulist poolt. 7-eurone õlu
hotelli baaris lipsu taha ja seejärel türgi roogasid maitsma. Hotelli portjee viib meid
mõnisada meetrit eemal asuvasse söögikohta põhimõtteliselt nööri otsas. No et me ikka valesse kohta oma raha ei viiks. Seejärel tagasi hotelli ja tuttu.
Startivate ja maanduvate lennukite mürina, aga ka naabertoast kostvate
ebainimlike ja üsna võigaste häälitsuste tõttu öösel eriti sõba silmale ei
saagi, kell 5 hommikul aga juba start taas lennujaama, et lasta Turkish
Airlines`i võimsal ja mugaval Boeingul meid toimetada Makedooniasse. Meie sihtriigi
ametlik nimi “passis” on Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik (alates 12.02.2019 on riigi ametlik nimi Põhja-Makedoonia Vabariik) . Ees ootamas siis
meid riik, mis on Eestist väiksem pindalalt (25 713 km²), kuid pisut suurem
rahvaarvult (ca 2 miljonit elanikku) ning mis iseseisvus või eraldus erinevalt teistest
Balkani riikidest vägivallatult, seda vaid vähem kui 3 nädalat pärast Eesti
taasiseseisvumist (08.09.1991).
13. august
Skopjest paarikümne
kilomeetri kaugusel asuvas Aleksander Suure lennujaamas on esimene ülesanne bronnitud rendibussid vastu võtta. Plaaniks on teha nendega tiir peale Makedooniale.
Õnneks sujub kõik tänu meie roolimeeste Ainvari ja Toomase majandamisele tõrgeteta.
Ilm on kohe algusest peale
lõunamaale kohaselt meeldivalt palav, pea 30 kraadi. Üldse varieerub ilm
Makedoonia ühest otsast teise sõites 18 kraadist ühel õhtul Ohridis (lausa
pakane) 40 kraadini riigi idaosas.
Rendibussid vastu võetud,
üle vaadatud ja üllatuste vältimiseks tagastamisel ka fotografeeritud, saamegi
teele asuda. Esimese päeva eesmärgiks on paari vahepeatusega jõuda Ohridi linna
välja. Peagi saame aga hakata juba kohalikele ka obrokit maksma kiirteemaksu
näol. Seda siiski ametlikult ja viisakalt. Mitteametlikke maanteelõive reisi
jooksul ei peagi kordagi maksma ja kohalike mundrimeestega filosoofilisi ja
sotsiaalmajanduslikke vaidlusi maha ei pea samuti pidama. Ja see teemaksu summa
on üpris talutav - 1-1.50 € sõltuvalt sõiduki suurusest.
Esimeseks
vaatamisväärsuseks sellel imeilusal mägisel maal on Matka kanjoni suured mäed
Treska jõe kallastel. Saame mägedevahelist vaadet nautida nii jalgsi liikudes
kui ka 400 dinaari (u 7 €) eest lootsikuga jõe peal õõtsudes.
Matka kanjon
Paadid on küll päevinäinud
ja päästeveste meie paatidesse ei jagu. Päästerõngas siiski ühes paadis on,
õigemini selle katusel. Päris hea mõte on päästerõnags katusele panna. Aga teisel paadil pole katustki, kuhu rõngas riputada. Sõit ise on jõel väga nauditav.
Makedoonia paadimees viib meid oma põriseva sõbraga mööda jõge Vrelo nimelisse
koopasse, mille teises otsas asub mäe sees järveke, mis 15-20m sügav. Natuke
jõge mööda edasi liikudes asub ka üks Euroopa suurimaid veealuseid koopaid (läbi
uuritud ca 200m, ilmselt veel oluliselt sügavam), mida käivad usinasti euroopa
sukeldujad avastamas.
Treska jõel
Matkal käidud, viib tee meid edasi Loode-Makedooniasse, Albaania piiri lähistel asuva Tetovo linna
suunas, kus elanike hulgas moodustavadki enamuse albaanlased (nagu üldse riigi
loode- ja läänepoolses osas), kellega makedoonlastel on olnud ajaloos palju
kanu kitkuda. Tetovo ise asub Šari mäe jalamil. Umbes nädal enne meie reisi
toimus Tetovo linnast Albaania poole mägedes loodusõnnetus, kui piirkonnast
käis üle karm torm koos sellega kaasnenud maa- ja kivilihkega, mis muutis osa
teid läbimatuks, rebis majadelt katuseid ning milles hukkus ka inimesi. Meie
teele katastroofi tagajärgi õnneks siiski ei jää.
Järgmiseks sihtmärgiks on
meile Makedoonia suurim rahvuspark Mavrovos (ca 730 km²), mille keskmes
maaliline Mavrovo järv. Inimesi eriti järve savine põhi ei paista huvitavat, küll
aga on järve võlusid nautimas kohalikud lehmad, kes rahulikult sõrgupidi vees
sulistavad.
Mavrovo järv ja vesilehmad
Seejärel juba otse ja
omadega Ohridi suunas, kuhu kella 18-ks õhtul jõuamegi. Ohrid on ca 42 000
elanikuga linnake samanimelise järve kaldal, mis asub Edela-Makedoonias. Linn koos
järvega kuulub Unesco maailmapärandi hulka oma haruldase looduse, linnas ja
selle ümbruses asuvate kloostrite ja monumentidega. Ohridit peeti kunagi
Balkani Jeruusalemmaks – seal oli 365 kirikut, iga päeva kohta aastas üks.
Moslemitest türklased (osmanid) aga hävitasid neist 364 oma vallutusretke
käigus. 10.-11. sajandil oli Ohrid lühikest aega ka Bulgaaria impeeriumi
pealinn. Ja muuseas, Ohridit peetakse kirillitsa sünnikohaks.
Ööbime festivali toimumise ajal järgnevad 4 ööd
hotellis Prestol, mis pole küll Radisson, aga on täiesti korralik
sellegipoolest. Priima vaade avaneb toa aknast Ohridi järvele.
Vaade hotelli rõdult Ohridi järvele
Kohapeal selgub, et selles hotellis ööbib ka
teine eesti rahvatantsu esindus, 3 erinevast rühmast moodustatud 34-liikmeline naiskond Mulgimaalt, kes esinevad meiega samal festivalil. Need olid tulnud otse bussiga Eestist kohale. Samal ajal toimub aga veel üks festival Ohridis ja seal esinevad lisaks
meile ja naiskonnale veel kaks assambleed Eestist. On ikka agarad ja ogarad festivalikorraldajad seal Ohridis! Ja seda maikuust alates. Pidu pidu otsa, ei lõpe iial otsa.
Hotell asub meil u 7 km
linnast väljas, mistõttu liikumine ja linnaskäik natuke komplitseeritud.
Ainsaks transpordi võimaluseks leiame olevat oma rendibussid koos meie tublide
ja enamasti suhteliselt kainete juhtidega. Õhtul teeme veel väikse
sopingutuuri Ohridi linna, mille käigus saame aimu, et kõik polegi seal nii
roosiline, kui internetis piltide pealt paistis. Linn on räämas, majad lagunevad
ja tänavatel vanad roostes ja tossavad autopannid. Silma hakkab linnas ka lõunamaistele riikidele omane huvitav liikluskultuur, kus õigus on sellel, kes julgeb minna, ükskõik, kas keerad kellelegi ette või mitte. Aga inimesed ise paistavad olema rõõmsad
ja rahul. Turistide hordid ei ole Makedooniat veel avastanud (see on ainult
ajaküsimus), mistõttu on ka hinnad nii poodides kui eriti söögikohtades väga odavad.
Näiteks õlu (Skopsko minu vaieldamatu lemmik) maksab söögikohtades ja hotellide
restoranides 60-90 dinaari (1-1,5 €), poodides aga 30-60 dinaari (0,5-0,8 €).
Skopsko, ehtne ja hea
14.
august
Teisel Makedoonias viibimise päeval ootab meid ees ekskursioon Ohridis.
Spartakiaadi korraldajate poolt organiseeritud, giidiga ja puha. Orgunn tundub
esialgu olevat sama arusaamatu kui sealne liiklus. Kõigepealt pekstakse meid
linna jõudes keset teed liiklusummikus bussi pealt maha ja edasi tuleb kuskile tipa-tapa minna. Meie bussijuhid peavad seejuures ise vaatama, kuhu ja kuidas bussid
ära parkida saab ja kuidas ülejäänud seltksond pärast üles leida. Korraldajaid see ei paista väga morjendavat. Igatahes segadust
on palju. Järve äärde jõudes liigume koos ülejäänud spartakiaadil osalevate
rahvatantsurühmadega kaootilise rahvahordina edasi, teadmata,
kuhu välja peame jõudma.
Lõpuks saab see kirju seltskond siiski kokku ja peagi ka erinevatesse gruppidesse
jagatud, igaühel oma giid. Meie giidiks on päris arusaadavat inglise keelt
valdav tegelane, kes osutub ühtlasi ka üheks festivali korraldajaks. Kõigepealt
tutvustab giid meile lühidalt linna ajalugu ning seejärel siirdume vaatama,
mida vanalinn meile vaatamisväärset pakub. No eelmisel õhtul nähtud kesklinn oma aguli uulitsatega (päriselu) ja täna nähtav vanalinn on nagu kaks erinevat maailma.
Ei usuks, et neid lahutab vaid mõnisada meetrit. Vanalinn on kaunis oma
kitsaste nimetute tänavate (tänavanimesid näha küll vähemalt kuskil eriti ei olnud) ja laheda arhitektuuriga. Ronime päikeselõõsas mööda üsna arvestatavat tõusu mäe tipu poole, kus asub linna kindluse müür.
Kõigepealt näidakse meile 11. sajandil (osaliselt juba 9. sajandil) rajatud
St Sofia kirikut, mis oli linna 365-st
kirikust ainus, mis jäi osmanite poolt purustamata ja seetõttu arusaadavalt ülimalt tähtis paik kohalike jaoks. Selle
kiriku detail muuseas peaks vikipedia andmetel olema (vähemalt kunagi oli) Makedoonia 1000 dinaarise rahatähe peal. Kirikud ja kloostrid on Makedoonias
väga huvitava arhitektuuriga, aga ühesugused.
Oma teed jätkame ikka mäest üles ning nüüd jääb teele ca 200 aastat
e Kr rajatud antiikteater. See ehitati mägede vahele, et
tuul ei segaks akustikat. Võtavad eestlased teatris ka kodumaise Kungla rahva
viisi üles ja see kõlab tõesti hästi. Antiikteatrit kasutati tol ajal muidugi ka
gladiaatorite võitluspaigana ja hiljem ristiusuliste hukkamiskohana. Vanast
antiikteatrist võiks olla säilinud siiski rohkem, aga väidetavalt olla Jugoslaavia
sõjaväelased suure hulga ehitise kividest lihtsalt laiali tassinud.
Pärast põgusat
teatriskäiku ronime jälle edasi. Higist leemendades ja õhku ahmides ca
30-kraadises soojas jõuamegi mäe otsa kindluse müüride juurde. Kindlus kuulus
kunagise Bulgaaria impeeriumi valitsejale tsaar Samuilile 10. sajandi lõpus,
11. alguses, kes siin ka resideerus. Kindluse müür ise on 3 km pikk, 16 m kõrge
ja 1,8 m paks. Ja sealt ülevalt linnale ja järvele avanev vaade on tõesti
vinge. Ilmselgelt see kompenseerib kuhjaga kogu jalavaeva ja valatud higi.
Ida-Euroopa turistid teevad enne lahkumist kiired suveniiri sopingud ja siis
tagasi hotelli. Seal on esimene asi hotellist ca 300 m kaugusel asuva Ohridi
järve läbipaistvasse ja karastavasse vette sulpsata ja üks hea külm Skopsko
sisse kulistada. Hommikune jalutuskäik siin kuuma päikese all osutus küllaltki
pikaks ja higinäärmeid kurnavaks.
St Panteleimoni kirik
Ja siis ongi käes päeva kulminatsioon – algab riietumistseremoonia, et ennast masohhisti kombel paksude rahvariide kihtidega katta ja õhtuseks
tantsulkaks valmis seada. Tõele au andes, selleks sai ju siia tuldudki. Täna on meie esimene
esinemine väljaspool Eestit. Ja sellele eelneb muidugi ka rongkäik. Kuigi päike
on õhtuks tagasi tõmmanud, siis temperatuur on ikka arvestatav (u 27 kraadi).
Rahvariided seljas liigume bussidega linna,
kus juba terve hulk erinevate rahvaste rühmi uhkelt oma rahvariietes ees
ootamas. Keegi siin ilmselt ei tea, kus see esinemispaik üldse asub. Aga peagi algab marss rahvaste sõpruse ühtses
rivis, lippude lehvides ja „võitluslaulude“ saatel. Lippudest näen Ukraina, Tšehhi, Läti lippe. Hiljem
ka Türgi ja Iisraeli lippe. Publikut raja ääres isegi leidub, vastupidiselt
minu ootustele. Meie ees kõnnivad 34 mulgitari, nii et moodustame päris
korraliku „eesti leegioni“ selles pikas rivis. Ei lähegi kaua, kui eesolevad
daamed eestikeelse laulujoru juba üles võtavad, nagu meitel rongkäigus kombeks
on. Muuhulgas tuleb ettekandmisele Õllepruulija täies mahus. Kõrvaltvaatajale
võib muidugi üpris kummaline näida see kummardamise koht laulus. Kui kummardama
asub samaaegselt 50 inimest kolonnis arusaamatu jorina saatel, siis võib see
tõenäoliselt mingi usulise palvusena näida küll. Ja nii
mitu korda. Aga noh, väike õllepalvus Taara poole enne esinemist tundubki igati asjakohane.
Kui massid esinemisplatsil lõpuks kohal,
peab üks kohalik provva oma emakeeles avakõne, millest külalised küll keegi aru ei saa ja hakkabki pihta. Meie oleme
esinemise järjekorras 7. Igal rühmal on korraldaja ukaasi kohaselt etteasteks
aega 12 minutit, millest enamik (sh meie) siiski kinni ei pea. Olemine läheb
aga järjest kuumemaks, mis on tingitud nii õhutemperatuurist kui
erutusevärinast hinges. Ikkagi välismaa ja ei saa Eesti lipu all häbisse jääda
ju. Enne meid astuvad veel üles ukraina
kaks rühma (ühed neist olid päris vägevad akrobaadid), tšehhid (see värvikirev
rühm oli vist küll vanuses 4-50), kaks kampa türklasi (üks uimasem kui teine) ja
bulgaaria baabad oma daatidega.
Ja siis ongi meie kord püünele astuda. Kui enamikel
rühmadel laval esinejad vahetusid ning teised said sel ajal hinge tõmmata, siis
meie peame kogu triangli järjest läbi kepsutama. Oeh. Lava katavad osaliselt vaibad, mille ääred
pole kinni. Esimene koperdamine ei lase ennast kaua oodata ja see tahab mind kohe ninali tõmmata. Õnneks suudan mingi ime läbi siiski jalgadele jääda (eelmainitud palvus Taara
poole ilmselt aitas).
Peab ettevaatlikum olema. Kõhuli käia oleks päris pläss siin.
Kui kolm tantsu läbi (Kolme kandi lood,
Tuustep, Aissa), siis hakkab juba tunda andma, et siin on tõesti kuradi kuum, lisaks
on ju päev otsa mööda linna ringi trambitud (sh mäe otsa), mis jalgadetööle ilmselt liiga ergutavalt ei mõjunud. Tunnen, et ka aklimatiseerumine on olnud puudulik ja üldse on vormiajastus
päris sitt. Aga pooled tantsud on ju alles ees. Oeh. Killadi-kõlladi tahab juba
päris hinge seest võtta ja pulss on vist 180. Aga tuleb edasi panna, suure
surmaga võiduka lõpuni. Kaks grammi rahulikuma Valtsikese loo ajal hingamine mõnevõrra taastub, aga jalad
hakkavad all tuld välja lööma. Lohutan end sellega, et ainult 1 lugu on veel, kuigi
see on kõige kiirem Võru vigurlugu. Ja selle ajal juba loengi iga
kombinatsiooni ja sammu, mis lõpule lähemale viib.
Juhuu!
Lõpuks on see läbi. Higist märg nagu kassipoeg. Kuskilt läbi udu kostab midagi
plaksutamise moodi. On tunne, et äkki see liiga untsu ei läinudki, kuigi paar väiksemat apsu sisse mul tuli.
Kummardame publikumile ja püüame võimalikult väärikalt lavalt maha saada. Minul
kepsud all igatahes tudisevad nagu vastsündinud vasikal, virvendava pildiga
Ainvar talutatakse kaasa poolt eemale toibuma. Hing on otseses mõttes
paelaga kaelas. Ja teisedki tantsuhundid ahmivad õhku, käed põlvedel nagu oleks
äsja maratoni läbi teinud. See oli nüüd üpris vägev kogemus, poleks eluski arvanud,
et see nõnda raskeks katsumuseks võib osutuda. Sellistes „vatijopedes“ palavas
kliimas ja päevast kilometraaži arvestades pole mingi jalutuskäik pargis, tuleb tõdeda.
Vaatame ka mulkide etteaste ära, katsume plaksutada
ja kaasa elada, kel selleks juba jaksu on, omasid tuleb ju toetada. Seejärel ei
pea aga vastu ja kooberdan kõrvalasuvasse restorani, vehklen sõrmedega ja
suunan need otsustavalt õllekapi suunas, ise sisisen läbi hammaste „Piva please“. 90 raha
ja külm õlu voolab seal samas leti ääres kõrist alla. Tõeline elupäästja sellel hetkel.
15.
august
Laupäeva hommikul on natuke rohkem aega
rahulikult ärgata ja siis sööma minna. Hommikusöök on hotellis üsna nadi. Kui
5-10 minutit pärast hommikusöögi algust kohale loivan, on enamus neist
vähestest toiduanumatest serveerimislaual praktiliselt tühjad, isegi kuuma vett lahustava kohvi jaoks ei ole. Õnneks siiski tuuakse juurde näpuotsaga, näiteks soojaks
aetud viinerit, mille sööja peab kile seest ise välja rappima. Aga no hea küll,
anname andeks. Soojaga väga suurt isu polegi. Tuju peab üleval hoidma, sest täna
on ootamas taas huvitav päev – hommikul viiakse laevaga Ohridi järvele. Ja õhtul
jälle esinemine.
Laev muidugi määratud ajaks kai äärde ei tule,
aga keegi ei imesta ega pahanda selle pärast enam. Juba oleme aru saanud, et
aja kulgemine Makedoonias on natuke teistsugune kui meil Eestis. Eks tuleb
oludega kohaneda. Vaatame hoopis põnevusega kai ääre pealt järve, kus mingid magevee
maod põhjas ringi vingerdavad. See on täitsa lahe vaatepilt. Meie näeme üsna
väikseid isendeid, aga nad kasvavad seal päris võimsaks (https://www.youtube.com/watch?v=aBLIczPmwlY)
ja kütivad kalu. Õnneks ujumiskohas selliseid tegelasi ei kohta.
Lõpuks saabub ka laev, mis alguses inimesi väga
täis ei topitagi, arvestades eelnevalt nähtud laevu järvel kruiisimas,
inimestest pungil. Kohti välistekil siiski napib, seega leiame Ainvariga
istumiskoha päikesevarjus laevatrepil.
Härrad laevasõitu nautimas
Kuid
lootus pooltühjas laevas sõita on enneaegne. Üsna pea teeb laev veel ühe
peatuse, kus laevale tulevad kaks suurt rühma – taidlejad Lätist ja
Bulgaariast. Nüüd läheb laev küll päris puupüsti täis ja kohti pole ka
siseruumis. Ja siit edasi algab muidugi ka üsna tihe traageldamine mööda laeva.
Saame oma taguotsa iga natukese aja tagant kergitada, nii et hommikune
virgutusvõimlemine saab sellega ka ühtlasi tehtud. Sõit järvel on ilus. Järve
helesinine värv muutub vahepeal õige tumedaks, oleme oluliselt sügavamasse
kohta jõudnud. Ohridi järve puhul on tegu Balkani kõige sügavama järvega
(sügavaim koht 288m). See olevat üldse üks sügavamaid ja vanimaid järvi
Euroopas. Ligi 20% järve veest tuleb kevadel 10 km kaugusel asuvast Prespa
järvest, mis asub Ohridi järvest u 160 m kõrgemal – Ohrid 695 m merepinnast,
Prespa 853 m. Aastast 1979 on Ohridi järv arvatud Unesco maailma looduspärandi
hulka.
Laevasõit
läheb mööda ühest huvitavast ja unikaalsest kohast, mida nimetatakse Bay of
Bones („Kontide laht“). See kujutab endast vee peale ehitatud küla, mis on
autentne rekonstruktsioon asundusest u 1200-700 e Kr. Kuskil tund aega sõitu ja
oleme kohal St Naumi kloostri juures, kus mõneks tunniks laevalt maha läheme.
St Naumi kloostrist ainult paari kilomeetri kaugusele jääb Albaania piir (otse
üle mägede on sinna isegi vaid mõnisada meetrit).
Laevast
maale minnes asub taas vägesid juhatama meie giid. Seekord teeb ta seda vene
keeles (põhjuseks, et meiega on liitunud ka üks ukraina punt, kes inglise keelt
ilmselt ei tönka). Sellest susinast, mis nüüd kuuldavale tuleb, aga enam palju
aru ei saa, vehkigu kätega sinna juurde palju tahab. Klooster ise on ilus, nagu
nad kõik. Selle kloostri teeb aga eriliseks asjaolu, et sinna on kloostri
rajaja Püha Naum (St Naum või Sveti Naum) u aastal 910 ka ise maetud. Pilet
päris siseruumi maksab 100 dinaari (1,7 €). Selle eest on võimalik sisse minna
hauakambrisse, panna kõrv vastu St Naumi hauda ning kuulata tema südametukseid.
Selline legend on. Õigeusklikud seda ka teevad ja löövad seejuures tõsimeelselt
ja usinalt risti ette, võtavad seda legendi vist tõsiselt. Pole oluline, et nad
enda südametukseid kuulevad. Usk on tugev.
Kloostri
hoovis sibab ka üks paabulind ringi, üritab ennast puhevile ajada ja on vist
üldse üks üleküla kärbes seal, kellest soovitatakse heaga eemale hoida. Seal
ongi hoiatav silt, et lind võib lastele ohtlik olla, kuid siiski ei takista see
üht ukraina mammit oma pisipoega saatma teda peo pealt toitma. Näitan
demonstratiivselt prouale märki, aga see kehitab ainult õlgu. Lind aga juba
torkabki nokaga poisi suunas. Ega lolle mingid märgid ei takista.
St Naumi püsielanik
Kloostris
küünalde süütamisele ja Püha Naumi haua peal koogutamisele järgneb aga veel üks
paadisõit. Allikaterikas jõgi Crn Drim (Must Drim), milles on ilus sinine
savine põhi, mille kaudu Prespa järvest vesi kevadeti Ohridi järve suububki.
Seltskond jaguneb paatidesse ja iga paatkond saab oma kohaliku mõlamehe. Meile
satub üks noor ja üsna lõbus ning jutukas noorsand. Räägib asjast ja rebib
kildugi. Kõneleb muuhulgas, et nooremad naised, kes tahavad käima peale saada,
võiks seda vett juua, sest see pidi olema selleks soodustav element, nö püha
vesi. Jõe peal tuleb meile vastu mitu paaditäit mulgi naisi, kes laulavad kõik
Viljandi paadimehest. Ja meie noorel paadimehel läheb vunts sirgu küll nende
leelotamise peale.
Pärast
lõbusat paaditrippi tuleb sissekandmisele väike külm Skopsko õlu mõnusas
puudealuses söögikohas, kus üks kohalik preili näljastele ja janustele ka
rahulikku klaverimuusikat mängib. Osad meie naised tormavad aga juba nagu paisu
tagant valla pääsenuna pärlite leti suunas, põsed erutusest punetamas
(Makedoonia on tuntud pärlitootja maana). Osade meeste näod ka punetavad, võib
arvata, mis põhjusel. Ja ega pärlite lettidega asi ei piirdu, sest pärast seda
tormatakse ühisrindena suveniiride „tänavale“, uued sihid silme ees. Meie
Ainvariga kõnnime pärast õllega kosutamist niisama, tutvume olukorra ja
ümbritsevaga. Siis aga jalutab Ainvar, käed taskus ilusasti oma naisele esimese
suveniirilauakese juures „sülle“. Põgenemine ei tule enam kõne alla, sest juba
on teda märgatud. Tulebki luftitada oma sajalisi, muidu löövad koid sisse! Ja
jume läheb jälle punakamaks. Seda mängu on täitsa huvitav jälgida, kuna endal
säärased kohustused puuduvad. Siiski on siin turistipesas raha paigutamiseks ka
mõistlikum müügikoht, mis sisaldab ka külmkappi. Natuke tuiame veel ringi ja
siis kõik see mees laevale ja sõit tagasi Ohridisse. Täna õhtul veel üks
etlemine ees, tuleb vaim valmis panna. Tuul ja lainetus on päris mehised tagasi
sõites ja laev meie saabumise sadamasse lainetuse tõttu ei keeragi, mis tõttu
saame ootamatult enne sööki veel ühe lisakilomeetrikese jala kõndida.
Ja
juba saabubki aeg taas riided vahetada ja bussi rattad linna poole keerata, et
taas enne festivali ühes rongkäigus marssida. Siin armastatakse ikka neid
rongkäike teha, iga päev tuleb marssida. Järve ääres veel ka üks suurem
fotosessioon ja poseerimine. Aga rongkäik kisub täna üsna kummaliseks
ettevõtmiseks – paterdame nagu eksinud pardipere mööda linna ringi, enne kui
korraldajad ka aru saavad, kuhu ja miks tantsuhordid on vaja juhatada.
Rongkäigus osalevad erinevate samaaegselt toimuvate festivalide tantsijad. Saan
nüüd aru, miks vähe keeruliseks kisub seda hallata. Ristmikul saame kokku
teiste Eesti rühmadega ja nüüd on 4 punti eestlasi peaaegu koos. Kui siia
lisada 2 läti rühma, siis on tegu korraliku baltlaste invasiooniga Balkanile.
Esinemiskoht
on seekord kaugemal, pisut mäest üles vaja ronida. Natuke aega veel ja
„karneval“ võib taas alata. Oleme küll esinemisjärjekorras seekord viiendad,
aga pärast kolmanda rühma lõpetamist kuuleme ootamatult meie nime hüütavat. Et
siis ei mingit soojendust ega muud jama, vaid kohe joostes lava poole ja
„lahingusse“. See lava on ka huvitav – tugevalt vetruv laudpõrand, mida katavad
taas lahtise servaga vaibad. Ja ei lähe palju mööda, kui mina jälle sinna oma
õrnade jalakestega kinni jään ja korralikult koperdan. Taas hoiab Taara mind ja
pääsen ninali prantsatamisest. Seekord on aga esinemine väheke inimsõbralikum,
sest ilm on jahedam ning enne ja pärast esinemist saab ka jalga puhata pingi
peal istudes. Suuremaid viperusi meil tantsudes rohkem ei esine ja pärast
lõpukummardust suudan täitsa viisakalt lavalt ära jalutada. Tehtud!
Rahvusvahelise festivali kogemuse võrra jälle rikkam.
Väljas
on sooja ainult 18 kraadi, seda mõnusam on öine suplus soojas Ohridi järves.
16. august
Täna
hommikul on mõnus tunne ärgata teadmisega, et esinemised on üsna rahuldaval
moel tehtud ja edasi tuleb ainult üks lust ja lillepidu. Esimeseks lustiks on
hommikune suplus järves ning peaaegu soe viiner, härjasilma ja lahustuva
kohviga. Lahustuva kohviga, mõtelge!
Seejärel
asutame end minekule, nagu iga hommik. Täna on plaanis ringi vaadata Galičica
rahvuspargis, mis peaks asuma ca 20 km kaugusel hotellist. Tee tõotab täna
päris kõrgele viia. Rahvuspark ise on 227 km² suurune ala Ohridi ja Prespa
järve vahel, Galicica mägedes. Kõrgeim mäetipp on Magaro 2254 m kõrgusel.
Üleval peaks eelinfo põhjal olema korraga näha nii Ohridi kui Prespa järv.
Pärast
väikese „mäemaksu“ tasumist saame bussidega alustada mööda serpentiine mäkke
ronimist. Vaade aknast alla läheb üha muljetavaldavamaks. Samas eriti ohtlik ei
tundu sõit, sest puud ja teepiirded jäävad bussi ja kuristiku vahele. Isegi
vaatamata sellele, et bussijuht tallab korralikult gaasipedaali, tegemaks
bussile ülesliikumise kergemaks.
Vahepeal jääb teele üliilus koht, kõrgusest vaatega järvele, kus igal
fotoka omanikul on kerge oma kaamera täis pildistada. Siin on ka üks infotahvel
ohutusnõuannetega ekstreemsportlastele, kes siit „seljakotiga“ või muude
lendamist soodustavate abivahenditega alla soovivad hüpata. Lisaks on ka mingi
väiksemat sorti õigeusu rajatis. Sellest võib aru ka saada, sest oleme ülemise
korruse peremehele juba piisavalt lähedale jõudnud, et tasub asjaosalistel
tervituseks paar sõna kosta. Ei jookse see mööda külge maha ka nendel
lenduritel, kel siit ühendus maapinnaga mõneks ajaks katkeb, et järgmine
kokkupuude ei jääks viimaseks selles ilmas.
Tõeline
tee mäkke aga alles algab. Bussiga liigume mõnisada meetrit edasi ja peatume
kohas, kus kõrgust merepinnast öeldakse olevat u 1500 m. Edasi tuleb minna nüüd
juba jalgsi. Kui eelnevalt olin arvanud, et siit ainult natuke maad tuleb meil
jalutada ja ongi kõik, siis tegelikkus kujuneb oluliselt sportlikumaks ja
aeganõudvamaks. Samas ka põnevamaks.
Ja
siis alustamegi vaikselt mäkke rühkimist. Umbes pooletunnise kõndimise järel
näitab teeviit, et oleme JUBA oma 800 m edasi liikunud. No vägev tempo. Kui
alguses tõusis tee metsa vahel, siis edasi läheb see juba puhtalt kivide peal.
Ehk metsane ala mäel saab otsa. Ühed matkajad tulevad vahepeal vastu, ütlevad, et
päris tippu peaks olema maad oma paar tundi, aga platoole, kus juba Preska järv
ka paistab, võib-olla üle tunni (distantsi mõõdetakse seega ajaühikutes). Kõlab
lohutavalt. Päike lõõmab mehiselt pea kohal ja särk on juba ammu seljast
lennanud. Väike istumispaus, lonks külma õlut „kerisele“ ja head ronimist -
tipa-tapa üles poole.
Teel kõrgustesse
Jõuame
järgmise teeviida juurde, kus mäetipu poole näitab kahes erinevas suunas. Kerge
hämming ja mõttepaus, mille lahendab otsustavalt Urmas, kes praktiliselt
söösthüpetega mäkke tormab nagu mägikits kivide vahel. Juba ongi peanupp
nägemisulatusest väljas. Ka Toomas otsustab väikese spurdi kasuks mööda
mäekülge üles. Kui kuuleme kellegi hüüdeid samast suunast, siis ei jää
ülejäänud seltskonnalgi muud üle, kui võtta ka jalad kõhu alt välja ja ronida
edasi.
Jõuame
mõne aja pärast mingi kolossaalse metallist juraka juurde, mis mäe otsa betooni
sisse on püstitatud, mida tegelikult ka alt bussi juurest tillukesena näha on.
Mõtlen, et võis seda küll vahva siia mäe otsa püstitada olla omal ajal. Ja mis
otstarve sel üldse oli, kas mingi megalahmakas infokandja mägimatkajatele,
kurat seda teab.
Lähen
mõnikümmend meetrit veel üles poole, kust on näha ka Prespa järv. Sellega on
mägimatka põhieesmärk minu jaoks täidetud. Ja motivatsioon edasi tipu poole
pürgida on sellega nagu peoga pühitud. Kaja, Ulvi ja Jane istutavad ennast
samuti betoonaluse peale ja jääme siia pidama, 1930m kõrgusel merepinnast ja ca
2,3 km kaugusel busside juurest. Mind motiveerib ronimise asemel kotis kaasa
veetud Skopsko, mis teab kui külm enam pole, aga see eest maitseb pärast
sellist ronimist väga hästi. Imeline vaade avaneb nii ümbritsevatele mägedele
kui ka Ohridi järvele.
Ülejäänud seltskond jätkab vapralt teekonda tähtede poole. Nad jõuavadki 2254m kõrgusel merepinnast asuva Magaro mäe tippu välja. Vastavalt tagasituleku suunale kõnnivad nemad kokku ca 3,5–5 km. Pole midagi öelda, müts maha. Eks jääb natuke endal ka kripeldama, et mott otsa sai, oleks võinud ikka lõpuni minna. Sellegipoolest sai ronida päris korralikult, oma 2 tundi läks üles ronimisega. Ja allatulek on samuti omaette ooper, sest järsak on päris suur ja maapind kiviklibune kohati, nii et tahab libisema hakata. Paar korda saabki käpad ja tagumised põsed maha. Kuna ülejäänud allatulijad Jane, Ulvi ja Kaja osutuvad taimeteadlasteks ja lillelasteks, kel vajadus iga kivi taga olev lible üle nuusutada või kotti pista, siis kiirendan sammu ja irdun sellest seltskonnast. Kui kivide pealt metsa vahele jõuan, läheb edasi juba ludinal allamarss. Ja peagi olengi jälle all. Natuke kannatust ja peagi on ka kõik teised mägironijad õnnelikult busside juures ja tagasisõit võib alata. Enamusel õnnelik irve näol. Igatahes oivaline kogemus, peaks kunagi veel proovima. Ja vaated olid ikka tõeliselt oivalised.
Tee tippu on konarlik
Bussiga
mäest alla sõit on umbes sama põnev kui ülesminek, juhile ilmselt „põnevamgi“.
Taas siledale maale jõudes triivime ühes teelejäävas asunduses oma tagumikud
esimesse restorani, sest teadagi tuleb mäkke ronides tühjenenud patareid
taaslaadida kosutava külma õlle ja sooja söögiga. Ei saa öelda, et restoran
hingehinda võtaks. Mul läheb söögi ja 2 õlle peale näiteks 300 dinaari (ca 5
€), Urmas ütleb, et tal läks 2 prae, pudeli veini ja 2 magustoidu peale 500
dinaari (ca 9 €).
Pärast
mägedes käiku on kerge kümblus hotelli juures järves vägagi omal kohal ja
õhtuseks istumiseks moona varumine Ohridist kulub ka ära. Seejärel ootab ees
minek pidulikule koosviibimisele hotellis Desaret paar kilomeetrit meie
hotellist eemal. Eeldame, et ees ootab viisakas õhtusöök, kingituste jagamine
korraldajatele ja teistele rühmadele (oma Eesti sümbolitega nänn on meilgi
kaasas, mida jagada) ning seejärel jalakeerutamine kohaliku tümpsu saatel
lõbusas seltskonnas.
Nii
aga paraku ei lähe. Jõuame kohale, siseneme hotelli ja jääme ootama, et kuhu
end istuma seada. Kuna keegi ei reageeri meie sisenemisele (seal siiberdasid
edasi-tagasi mingid tegelased, kes aga ei teinud meid nägemagi), otsustame
istuda esimesse vabana näivasse lauda. Paar kelnerivormis tüüpi astuvad
seepeale ligi, hakkavad seletama, keelavad meil sinna istuda ja ei paku esialgu
muud kohta ka, vaata ise, kuidas saad. Pärast lühikest vestlust saadavad meid
siiski teise lauda, kuhu pidid sloveenid hoopis tulema, aga pole seni saabunud.
Päris üleoleva suhtumisega poisid siin hotellis, ilmselt on tähtsamad need
vennikesed kui hotelli külalised. Ootame, vaatame, aga midagi ei juhtu. Lauad
jäävad tühjaks, vett on võimalik ainult mingist vaadist niristada. Seega tuleb
baarist ise vaadata joogipoolist. Toomas sai päris sooja lake sealt, kuid
pärast kerget sõnavahetust oli baaridaam siiski nõus õlleklaasi JÄÄD lisama, et
natukenegi juua kannataks. Tõsine ice beer. Tundub, et me siin väga teretulnud
seltskond ei ole.
Peagi
hakkab kinkide üleandmine. No peaasi, et korraldajad oma nodi ikka kätte
saavad, ülejäänu pole väga oluline. Meie kraam läheb lisaks korraldajatele ka
festivalil igati meeldejäävad etteasted teinud lätlastele ja ukrainlastele.
Üllatuslikult saame ka meie neilt nänni, mis iseenesest teeb head meelt. Kuigi
sellest „pidulikust koosviibimisest“ endast on juba sügavalt siiber. Poleks
oodanud lõunamaa poistelt sellist vastuvõttu, kus teenindaval personalil ja
korraldajatel on täiesti savi külalistest. Vaimusilmas kuulen, kuidas nad
laulavad (eesti keeles muidugi) – „miks sa pidid olema, miks sa pidid tulema,
mine palun minema, mine palun põlema“. Ja minema me lähemegi. Kuulutame selle
farsi lõppenuks ja sõidame bussiga hotelli tagasi. Meil omavahel hotelli
sisehoovis, kõrvuti suuremas koguses mulkidega, parem istuda, kui seal
Desaretis teenindajate ülbeid molle vahtida ja sooja õlut larpida.
17.
august
Täna
on käes see päev, mil lahkume Ohridist. Olid igati lahedad ja huvitavad päevad
vastuolulises Ohridi linnas ja Ohridi järve ümbruses, lisaks esmakordne
osalemine välisfestivalil. Tänaseks oli esialgu plaan minna Pelisteri
rahvusparki, mis asub ca 80 km kaugusel Ohridist, aga kuna eile sai juba
piisavalt mägironimist harrastatud, siis otsustame, et jätame täna vahele.
Pelisteri rahvuspargis on kõrgeim koht 2600m kõrgusel, nii et oleks rassimist olnud
mehe moodi. A vat ei viitsi täna, tee või tina. Meil on jalgu ka järgnevatel
päevadel veel vaja. Aga siiski, ette rutates võib öelda, et ronimata sel päeval
mõnedel siiski ei jää.
Esimene
peatus pärast Ohridist lahkumist on Prespa järv, mida ülevalt Galicica mägedest
juba nägime. Järv on hoopis teistsugune võrreldes Ohridi järvega – kõrkjad
järve kalda ääres, liivarand ja liivane põhi järves, seetõttu on ka vesi
sogane. Kuna väljas on endiselt paras leitsak, kupli all eilsest õhtust
kergekujuline pohmell ja hinges iiveldus, siis suplus on ülimalt mõnus ja
värskendav. Viimased nö eilased nähud saab kenasti järvevees maha uhtuda.
Värskendav on ka üks külm õlunaad pärast suplust rannarestorani baarist terve
euro eest. Inimene on nagu auto – kui vana õli välja lasta joosta, tuleb uus
kohe peale kallata. Nii ka mul. Samas panen tähele, et osade rühmakaaslaste
puhul läheb enese käima tõmbamiseks paremini peale hoopis kangem kraam kohaliku
piiritusejoogi näol (nö konjak). Tundub, et ka mõnel teisel podiseb see
sisepõlemismootor ja kõik klapid ei taha veel hommikul korralikult töötada.
Vees kümmeldud, pea parandatud ja paneme edasi.
Tunnike
või pisut vähem sõitu ja jõuame Makedoonia suuruselt teise linna Bitolasse (ca
74 000 elanikku), aga sellest sõidame siiski peatumata läbi. Eesmärgiks on
hoopis paarkümmend kilomeetrit eemal asuvad antiikse Heraklea linna varemed.
See linn rajati 4. sajandil e Kr Makedoonia kuninga Philippos II (kes muuseas
oli Aleksander Suure isa) poolt. Linn sai oma nime mõistagi Vana-Kreeka
mütoloogiast tuttava kangelase Heraklese järgi. Säilinud on seal peamiste
vaatamisväärsustena osaliselt fragmendid basiilikast (tollel ajal oli basiilika
vastavalt piirkonnale kas valitseja koda või kiriku hoone), sh mosaiigid, ning
osa antiikteatrist.
Tiir
ajaloos tehtud jätkame teekonda. Jõuame piirkonda, kus igal pool paistavad
suured tubakapõllud. Siin kandis on praktiliselt iga majapidamise hoovis näha
tubakalehti kuivamas. Sellest siin ilmselt peamiselt elataksegi.
Tubakasaak kuivamas
Piirkonna
keskuseks on Prilepi linn, kuhu ka täna ööbima jääme. Prilep ise on suuruselt
neljas linn Makedoonias ca 66 000 elanikuga. Esmakordselt on Prilepit mainitud
aastal 1014 kui kohta, kus impeeriumi valitseja Samuil (seesama härra, kelle
kindlust Ohridis külastasime) sai väidetavalt südamerabanduse ja suri, kui
nägi, kuidas Bütsantsi sõjavägi pärast hävitavat Kleidioni lahingut tuhanded
tema sõjamehed pimedaks torkas ja ülejäänud maha tappis. Oli tol ajal samuti
palju toredaid inimesi.
Prilepis
toimetame kodinad hotelli ja läheme linna peale kondama. Osad tahavad kohalike
kaubanduslike väärtustega tutvuda, teised jälle hirmsasti midagi hamba alla
saada. Nii et toimub jagunemine sektsioonidesse. Näljasemad siirduvad
saagijahile. Lühikese otsimise järel leiamegi mingi söögikoha, mille peremees
või teenindaja (ei saagi aru, kumb too härra rohkem on) väga inglise ega vene
keelt ei mõika. Seda tõestab härra sellega, et kuigi Toomas oli temalt küsinud,
et kas tellitava prae juurde käivad mingid kartulid või muud säärast lisandit, siis
vehib ta arusaamatult kätega ja peaga ning lahkub. Kui toidud ees kannab ta
Toomasele ette lisaks puust lõikelaua moodi anumale sätitud praele igavese
hunniku friikartuleid. Mina tellin pizzat ja seda kannatab häda pärast süüa ka,
aga vaene Toomas jääb hunnikutele nina ees vaatamata nälga, sest tema taluvuse
piirid on see roog ilmselgelt ületanud.
Kui
meil söödud ja teistel sopatud saame jälle kokku ja läheme bussi peale. Kuna
kell on alles poisike, siis on täna veel ees ka kaks vaatamistväärt paika. Kõigepealt
sõidame linnast natuke välja ja keerame Varoši küla vahele. Varsti muutub aga
tee bussidele läbimatuks, kuigi Toomas valge suksuga püüab kangekaelselt
tohutust august keset teed üle või mööda murda.
Siiski pääseme edasi üksnes jalgsi. Külm õlu on minul näpus muidugi, aga
suurt tungi üles mäkke kindluse varemete juurde ronida ma hetkel ei tunne.
Suuremad mägironijad Tiina ja Urmas on juba jõudnud poolde mäkke turnida,
ilmselgelt on plaanis ka see mägi ära võtta. Mäe otsas asuvad 13.-14. sajandist
pärit Markovi Kuli kindluse varemed, mis oli Serbia printsi (osadel aladel ka
kuningas) Marko Mrnjavčevići residents. Graniitkivist mäe otsas jookseb päris
pikk müür 120-180 meetri kõrgusel.
Mina
koos Merle, Kristina, Jane ja Ainvariga päris üles ei viitsi ronida, vaid jääme
nõlvale vaatama, kuidas üks kohalik külamees lehmi ja kitsi karjatab. Paar
eeslitki on eemal rohtu näksimas. Enne kui seltskond tagasi mäe otsast jõuab
asuvad elukad kellade kolinal mäest alla kodu poole astuma, peremehe vits vastu
külgi tantsimas aegajalt. Huvitav vaatepilt, sest minna tuleb neil üsna järsku
nõlva mööda. Aga vaated on taas meeliülendavad, nii alla linnale kui ka üles
mäkke.
Huvitav kivi
Taamal Prilepi linn
Selle mäega veel tänased ronimised ei lõpe. Busside ja bussijuhtide jaoks valu ja vaev õigupoolest alles algab. Veel üks korralik mägi ootab vallutamist, mille otsas asub 12. sajandist pärinev Treskaveci klooster (teise nimega St. Bogorodica), kus olemasoleva info põhjal täna elab endiselt 1 munk. Meie jaoks on ajakriitiline sinna üles jõuda suhteliselt nobedalt, sest päike hakkab loojuma ja pimedas seal üleval pole midagi teha. Asume aga mööda serpentiine üles keerutama. Seekord on need tõusud aga tunduvalt järsemad kui eile, samas teed on ikkagi päris korralikud. Õnnestub lõpuks üles jõuda, täpselt päikeseloojanguks. Nii et 5-10 minutit seisame ja imetleme vaadet ning siis juba päike kukubki horisondi taha. Ikkagi tasus tulla, sest vaade on taas oivaline.
Vaade
Treskaveci kloostri lähistelt
Päike
magama saadetud liigume tagasi hotelli. Ühine püha õhtu söömaaeg hotellis
Kristal Palas ootab. Lauda teenindab lahe ja humoorikas härrasmees, samas on
näha, et võtab oma tööd tõsiselt. Seltskond laua ümber ja nende soovid on kirju
nagu kihnu seelik, nii et tööpuudust mehel ei ole meiega. Kui esimese õllega
ühele poole saan ja kelneri tähelepanu pälvin, küsin viisakalt, et kas ma
saaksin veel ühe õlle?! Vastus on lühike, aga ülimalt üllatav ja koomiline –
kiire ja kindel „No“. Ise irvitab. 20 sekundiga on uus õlu siiski juba laual.
No siuke koomik on sattunud meile, pole paha. Järgmise õlle tellimisel piisab
juba näpuviibutusest, kui härra juba toimetama asub. Söögid ise on ka täitsa
head, seda ka järgmisel hommikul.
Pärast
õhtusööki uuritakse, mis kingitusi festivalilt meile jagati. Iga soovija saab
nokatäie mingit ukraina napsi, mis osutus konkurentsitult kõige põnevamaks
kingiks ukraina kolleegide poolt. Kõik need nännid, v.a. naps, rändavad
sõlekese õpetajate tuppa, kui kunagi eluga Eestis tagasi oleme.
18. august
Hommikul
tass kohvi ja keedemuna keresse ning uutele seiklustele vastu. 55 km kaugusel
Prilepist asuvad Stobi iidse linna varemed, kuhu suunas ka oma busside rattad pöörame.
See on oluliselt suurem ja huvitavam koht kui Heraklea linna jäänused, mida sai
eile külastada. Stobit on esmakordselt mainitud 197 e Kr. Hiljem oli see
Vana-Rooma provintsi keskus, mis oli tähtis strateegiliselt nii kaubanduse kui
sõjapidamise jaoks. Seejärel juba edasi
pealinna Skopjet väisama. Täna osa rühma liikmeid irdub seltskonnast ja läheb
lennuki peale, aga enne saame veel mõned head tunnid pealinnas hängida.
Skopjes
elab üle poole miljoni elaniku. Antiikajal kandis linn nime Scupi. Alates 148 e
Kr kuulus see Vana-Rooma riigile. Aastal 395 läks Scupi Bütsantsi koosseisu
ning sai tähtsaks kaubandus- ja sõjaväekeskuseks. Aastal 518 hävitas maavärin
Scupi peaaegu täielikult. Olgu ära mainitud, et maavärin on linna hävitanud
veel mitmeid kordi. Näiteks 11. sajandil hävis linn maavärina tagajärjel.
Viimati on maavärin Skopjet laastanud 1963, mil hävis ca 80% linnast ja hukkus
üle 1000 inimese.
Aastatel
972–990 oli Skopje Esimese Bulgaaria Impeeriumi pealinn, pärast mida sai
pealinnaks juba meie vana hea Ohrid. 1346.a. kuulutas kuningas Uroš IV end
nendel aladel serblaste ja kreeklaste tsaariks ning tegi oma pealinnaks Skopje.
Alates 1392 oli Skopje Ottomani impeeriumi (praeguse Türgi) koosseisus, kandis
nime Üsküb ja oli Kosovo vilajeti (ehk provintsi) pealinn. Türgi võimu alt
vabanes alles 1912 Esimese Balkani sõja järel.
Kondame
mööda Skopje kesklinna, sealhulgas vaatame Kale kindlust (türgi keeles
tähendabki „kale“ kindlust), mis on ehitatud Rooma keiser Justinianuse poolt 6.
sajandil. See siiski erilist muljet ei avalda. Küll aga on väga muljetavaldav
Skopje vanalinna südames asuv suur väljak, mis on täis erinevaid võimsaid
skulptuure, nii purskkaevudega kui ilma. Esindatud on nii tsaar Samuil,
Justinianus valge marmorkujuna troonil istumas kui loomulikult hiigelsuur
pronksist Aleksender Suure kuju. Tema on siin riigis ikka A ja O, teda on
kujutatud nii hobuse seljas istumas kui mõõk taevasse suunatuna seismas. Ja on
ka muidu muljetavaldavaid ja veidraid kujusid.
13. august
Matka kanjon
Treska jõel
Mavrovo järv ja vesilehmad
Seejärel juba otse ja
omadega Ohridi suunas, kuhu kella 18-ks õhtul jõuamegi. Ohrid on ca 42 000
elanikuga linnake samanimelise järve kaldal, mis asub Edela-Makedoonias. Linn koos
järvega kuulub Unesco maailmapärandi hulka oma haruldase looduse, linnas ja
selle ümbruses asuvate kloostrite ja monumentidega. Ohridit peeti kunagi
Balkani Jeruusalemmaks – seal oli 365 kirikut, iga päeva kohta aastas üks.
Moslemitest türklased (osmanid) aga hävitasid neist 364 oma vallutusretke
käigus. 10.-11. sajandil oli Ohrid lühikest aega ka Bulgaaria impeeriumi
pealinn. Ja muuseas, Ohridit peetakse kirillitsa sünnikohaks.
Ööbime festivali toimumise ajal järgnevad 4 ööd
hotellis Prestol, mis pole küll Radisson, aga on täiesti korralik
sellegipoolest. Priima vaade avaneb toa aknast Ohridi järvele.
Vaade hotelli rõdult Ohridi järvele
Kohapeal selgub, et selles hotellis ööbib ka
teine eesti rahvatantsu esindus, 3 erinevast rühmast moodustatud 34-liikmeline naiskond Mulgimaalt, kes esinevad meiega samal festivalil. Need olid tulnud otse bussiga Eestist kohale. Samal ajal toimub aga veel üks festival Ohridis ja seal esinevad lisaks
meile ja naiskonnale veel kaks assambleed Eestist. On ikka agarad ja ogarad festivalikorraldajad seal Ohridis! Ja seda maikuust alates. Pidu pidu otsa, ei lõpe iial otsa.
Skopsko, ehtne ja hea
14.
august
Pärast põgusat
teatriskäiku ronime jälle edasi. Higist leemendades ja õhku ahmides ca
30-kraadises soojas jõuamegi mäe otsa kindluse müüride juurde. Kindlus kuulus
kunagise Bulgaaria impeeriumi valitsejale tsaar Samuilile 10. sajandi lõpus,
11. alguses, kes siin ka resideerus. Kindluse müür ise on 3 km pikk, 16 m kõrge
ja 1,8 m paks. Ja sealt ülevalt linnale ja järvele avanev vaade on tõesti
vinge. Ilmselgelt see kompenseerib kuhjaga kogu jalavaeva ja valatud higi.
Ida-Euroopa turistid teevad enne lahkumist kiired suveniiri sopingud ja siis
tagasi hotelli. Seal on esimene asi hotellist ca 300 m kaugusel asuva Ohridi
järve läbipaistvasse ja karastavasse vette sulpsata ja üks hea külm Skopsko
sisse kulistada. Hommikune jalutuskäik siin kuuma päikese all osutus küllaltki
pikaks ja higinäärmeid kurnavaks.
St Panteleimoni kirik
Härrad laevasõitu nautimas
Kuid
lootus pooltühjas laevas sõita on enneaegne. Üsna pea teeb laev veel ühe
peatuse, kus laevale tulevad kaks suurt rühma – taidlejad Lätist ja
Bulgaariast. Nüüd läheb laev küll päris puupüsti täis ja kohti pole ka
siseruumis. Ja siit edasi algab muidugi ka üsna tihe traageldamine mööda laeva.
Saame oma taguotsa iga natukese aja tagant kergitada, nii et hommikune
virgutusvõimlemine saab sellega ka ühtlasi tehtud. Sõit järvel on ilus. Järve
helesinine värv muutub vahepeal õige tumedaks, oleme oluliselt sügavamasse
kohta jõudnud. Ohridi järve puhul on tegu Balkani kõige sügavama järvega
(sügavaim koht 288m). See olevat üldse üks sügavamaid ja vanimaid järvi
Euroopas. Ligi 20% järve veest tuleb kevadel 10 km kaugusel asuvast Prespa
järvest, mis asub Ohridi järvest u 160 m kõrgemal – Ohrid 695 m merepinnast,
Prespa 853 m. Aastast 1979 on Ohridi järv arvatud Unesco maailma looduspärandi
hulka.
Laevasõit
läheb mööda ühest huvitavast ja unikaalsest kohast, mida nimetatakse Bay of
Bones („Kontide laht“). See kujutab endast vee peale ehitatud küla, mis on
autentne rekonstruktsioon asundusest u 1200-700 e Kr. Kuskil tund aega sõitu ja
oleme kohal St Naumi kloostri juures, kus mõneks tunniks laevalt maha läheme.
St Naumi kloostrist ainult paari kilomeetri kaugusele jääb Albaania piir (otse
üle mägede on sinna isegi vaid mõnisada meetrit).
Laevast
maale minnes asub taas vägesid juhatama meie giid. Seekord teeb ta seda vene
keeles (põhjuseks, et meiega on liitunud ka üks ukraina punt, kes inglise keelt
ilmselt ei tönka). Sellest susinast, mis nüüd kuuldavale tuleb, aga enam palju
aru ei saa, vehkigu kätega sinna juurde palju tahab. Klooster ise on ilus, nagu
nad kõik. Selle kloostri teeb aga eriliseks asjaolu, et sinna on kloostri
rajaja Püha Naum (St Naum või Sveti Naum) u aastal 910 ka ise maetud. Pilet
päris siseruumi maksab 100 dinaari (1,7 €). Selle eest on võimalik sisse minna
hauakambrisse, panna kõrv vastu St Naumi hauda ning kuulata tema südametukseid.
Selline legend on. Õigeusklikud seda ka teevad ja löövad seejuures tõsimeelselt
ja usinalt risti ette, võtavad seda legendi vist tõsiselt. Pole oluline, et nad
enda südametukseid kuulevad. Usk on tugev.
Kloostri
hoovis sibab ka üks paabulind ringi, üritab ennast puhevile ajada ja on vist
üldse üks üleküla kärbes seal, kellest soovitatakse heaga eemale hoida. Seal
ongi hoiatav silt, et lind võib lastele ohtlik olla, kuid siiski ei takista see
üht ukraina mammit oma pisipoega saatma teda peo pealt toitma. Näitan
demonstratiivselt prouale märki, aga see kehitab ainult õlgu. Lind aga juba
torkabki nokaga poisi suunas. Ega lolle mingid märgid ei takista.
St Naumi püsielanik
Kloostris
küünalde süütamisele ja Püha Naumi haua peal koogutamisele järgneb aga veel üks
paadisõit. Allikaterikas jõgi Crn Drim (Must Drim), milles on ilus sinine
savine põhi, mille kaudu Prespa järvest vesi kevadeti Ohridi järve suububki.
Seltskond jaguneb paatidesse ja iga paatkond saab oma kohaliku mõlamehe. Meile
satub üks noor ja üsna lõbus ning jutukas noorsand. Räägib asjast ja rebib
kildugi. Kõneleb muuhulgas, et nooremad naised, kes tahavad käima peale saada,
võiks seda vett juua, sest see pidi olema selleks soodustav element, nö püha
vesi. Jõe peal tuleb meile vastu mitu paaditäit mulgi naisi, kes laulavad kõik
Viljandi paadimehest. Ja meie noorel paadimehel läheb vunts sirgu küll nende
leelotamise peale.
Pärast
lõbusat paaditrippi tuleb sissekandmisele väike külm Skopsko õlu mõnusas
puudealuses söögikohas, kus üks kohalik preili näljastele ja janustele ka
rahulikku klaverimuusikat mängib. Osad meie naised tormavad aga juba nagu paisu
tagant valla pääsenuna pärlite leti suunas, põsed erutusest punetamas
(Makedoonia on tuntud pärlitootja maana). Osade meeste näod ka punetavad, võib
arvata, mis põhjusel. Ja ega pärlite lettidega asi ei piirdu, sest pärast seda
tormatakse ühisrindena suveniiride „tänavale“, uued sihid silme ees. Meie
Ainvariga kõnnime pärast õllega kosutamist niisama, tutvume olukorra ja
ümbritsevaga. Siis aga jalutab Ainvar, käed taskus ilusasti oma naisele esimese
suveniirilauakese juures „sülle“. Põgenemine ei tule enam kõne alla, sest juba
on teda märgatud. Tulebki luftitada oma sajalisi, muidu löövad koid sisse! Ja
jume läheb jälle punakamaks. Seda mängu on täitsa huvitav jälgida, kuna endal
säärased kohustused puuduvad. Siiski on siin turistipesas raha paigutamiseks ka
mõistlikum müügikoht, mis sisaldab ka külmkappi. Natuke tuiame veel ringi ja
siis kõik see mees laevale ja sõit tagasi Ohridisse. Täna õhtul veel üks
etlemine ees, tuleb vaim valmis panna. Tuul ja lainetus on päris mehised tagasi
sõites ja laev meie saabumise sadamasse lainetuse tõttu ei keeragi, mis tõttu
saame ootamatult enne sööki veel ühe lisakilomeetrikese jala kõndida.
Ja
juba saabubki aeg taas riided vahetada ja bussi rattad linna poole keerata, et
taas enne festivali ühes rongkäigus marssida. Siin armastatakse ikka neid
rongkäike teha, iga päev tuleb marssida. Järve ääres veel ka üks suurem
fotosessioon ja poseerimine. Aga rongkäik kisub täna üsna kummaliseks
ettevõtmiseks – paterdame nagu eksinud pardipere mööda linna ringi, enne kui
korraldajad ka aru saavad, kuhu ja miks tantsuhordid on vaja juhatada.
Rongkäigus osalevad erinevate samaaegselt toimuvate festivalide tantsijad. Saan
nüüd aru, miks vähe keeruliseks kisub seda hallata. Ristmikul saame kokku
teiste Eesti rühmadega ja nüüd on 4 punti eestlasi peaaegu koos. Kui siia
lisada 2 läti rühma, siis on tegu korraliku baltlaste invasiooniga Balkanile.
Esinemiskoht
on seekord kaugemal, pisut mäest üles vaja ronida. Natuke aega veel ja
„karneval“ võib taas alata. Oleme küll esinemisjärjekorras seekord viiendad,
aga pärast kolmanda rühma lõpetamist kuuleme ootamatult meie nime hüütavat. Et
siis ei mingit soojendust ega muud jama, vaid kohe joostes lava poole ja
„lahingusse“. See lava on ka huvitav – tugevalt vetruv laudpõrand, mida katavad
taas lahtise servaga vaibad. Ja ei lähe palju mööda, kui mina jälle sinna oma
õrnade jalakestega kinni jään ja korralikult koperdan. Taas hoiab Taara mind ja
pääsen ninali prantsatamisest. Seekord on aga esinemine väheke inimsõbralikum,
sest ilm on jahedam ning enne ja pärast esinemist saab ka jalga puhata pingi
peal istudes. Suuremaid viperusi meil tantsudes rohkem ei esine ja pärast
lõpukummardust suudan täitsa viisakalt lavalt ära jalutada. Tehtud!
Rahvusvahelise festivali kogemuse võrra jälle rikkam.
Väljas
on sooja ainult 18 kraadi, seda mõnusam on öine suplus soojas Ohridi järves.
16. august
Täna
hommikul on mõnus tunne ärgata teadmisega, et esinemised on üsna rahuldaval
moel tehtud ja edasi tuleb ainult üks lust ja lillepidu. Esimeseks lustiks on
hommikune suplus järves ning peaaegu soe viiner, härjasilma ja lahustuva
kohviga. Lahustuva kohviga, mõtelge!
Seejärel
asutame end minekule, nagu iga hommik. Täna on plaanis ringi vaadata Galičica
rahvuspargis, mis peaks asuma ca 20 km kaugusel hotellist. Tee tõotab täna
päris kõrgele viia. Rahvuspark ise on 227 km² suurune ala Ohridi ja Prespa
järve vahel, Galicica mägedes. Kõrgeim mäetipp on Magaro 2254 m kõrgusel.
Üleval peaks eelinfo põhjal olema korraga näha nii Ohridi kui Prespa järv.
Pärast
väikese „mäemaksu“ tasumist saame bussidega alustada mööda serpentiine mäkke
ronimist. Vaade aknast alla läheb üha muljetavaldavamaks. Samas eriti ohtlik ei
tundu sõit, sest puud ja teepiirded jäävad bussi ja kuristiku vahele. Isegi
vaatamata sellele, et bussijuht tallab korralikult gaasipedaali, tegemaks
bussile ülesliikumise kergemaks.
Vahepeal jääb teele üliilus koht, kõrgusest vaatega järvele, kus igal
fotoka omanikul on kerge oma kaamera täis pildistada. Siin on ka üks infotahvel
ohutusnõuannetega ekstreemsportlastele, kes siit „seljakotiga“ või muude
lendamist soodustavate abivahenditega alla soovivad hüpata. Lisaks on ka mingi
väiksemat sorti õigeusu rajatis. Sellest võib aru ka saada, sest oleme ülemise
korruse peremehele juba piisavalt lähedale jõudnud, et tasub asjaosalistel
tervituseks paar sõna kosta. Ei jookse see mööda külge maha ka nendel
lenduritel, kel siit ühendus maapinnaga mõneks ajaks katkeb, et järgmine
kokkupuude ei jääks viimaseks selles ilmas.
Tõeline
tee mäkke aga alles algab. Bussiga liigume mõnisada meetrit edasi ja peatume
kohas, kus kõrgust merepinnast öeldakse olevat u 1500 m. Edasi tuleb minna nüüd
juba jalgsi. Kui eelnevalt olin arvanud, et siit ainult natuke maad tuleb meil
jalutada ja ongi kõik, siis tegelikkus kujuneb oluliselt sportlikumaks ja
aeganõudvamaks. Samas ka põnevamaks.
Ja
siis alustamegi vaikselt mäkke rühkimist. Umbes pooletunnise kõndimise järel
näitab teeviit, et oleme JUBA oma 800 m edasi liikunud. No vägev tempo. Kui
alguses tõusis tee metsa vahel, siis edasi läheb see juba puhtalt kivide peal.
Ehk metsane ala mäel saab otsa. Ühed matkajad tulevad vahepeal vastu, ütlevad, et
päris tippu peaks olema maad oma paar tundi, aga platoole, kus juba Preska järv
ka paistab, võib-olla üle tunni (distantsi mõõdetakse seega ajaühikutes). Kõlab
lohutavalt. Päike lõõmab mehiselt pea kohal ja särk on juba ammu seljast
lennanud. Väike istumispaus, lonks külma õlut „kerisele“ ja head ronimist -
tipa-tapa üles poole.
Teel kõrgustesse
Jõuame
järgmise teeviida juurde, kus mäetipu poole näitab kahes erinevas suunas. Kerge
hämming ja mõttepaus, mille lahendab otsustavalt Urmas, kes praktiliselt
söösthüpetega mäkke tormab nagu mägikits kivide vahel. Juba ongi peanupp
nägemisulatusest väljas. Ka Toomas otsustab väikese spurdi kasuks mööda
mäekülge üles. Kui kuuleme kellegi hüüdeid samast suunast, siis ei jää
ülejäänud seltskonnalgi muud üle, kui võtta ka jalad kõhu alt välja ja ronida
edasi.
Jõuame
mõne aja pärast mingi kolossaalse metallist juraka juurde, mis mäe otsa betooni
sisse on püstitatud, mida tegelikult ka alt bussi juurest tillukesena näha on.
Mõtlen, et võis seda küll vahva siia mäe otsa püstitada olla omal ajal. Ja mis
otstarve sel üldse oli, kas mingi megalahmakas infokandja mägimatkajatele,
kurat seda teab.
Lähen
mõnikümmend meetrit veel üles poole, kust on näha ka Prespa järv. Sellega on
mägimatka põhieesmärk minu jaoks täidetud. Ja motivatsioon edasi tipu poole
pürgida on sellega nagu peoga pühitud. Kaja, Ulvi ja Jane istutavad ennast
samuti betoonaluse peale ja jääme siia pidama, 1930m kõrgusel merepinnast ja ca
2,3 km kaugusel busside juurest. Mind motiveerib ronimise asemel kotis kaasa
veetud Skopsko, mis teab kui külm enam pole, aga see eest maitseb pärast
sellist ronimist väga hästi. Imeline vaade avaneb nii ümbritsevatele mägedele
kui ka Ohridi järvele.
Tee tippu on konarlik
Bussiga
mäest alla sõit on umbes sama põnev kui ülesminek, juhile ilmselt „põnevamgi“.
Taas siledale maale jõudes triivime ühes teelejäävas asunduses oma tagumikud
esimesse restorani, sest teadagi tuleb mäkke ronides tühjenenud patareid
taaslaadida kosutava külma õlle ja sooja söögiga. Ei saa öelda, et restoran
hingehinda võtaks. Mul läheb söögi ja 2 õlle peale näiteks 300 dinaari (ca 5
€), Urmas ütleb, et tal läks 2 prae, pudeli veini ja 2 magustoidu peale 500
dinaari (ca 9 €).
Pärast
mägedes käiku on kerge kümblus hotelli juures järves vägagi omal kohal ja
õhtuseks istumiseks moona varumine Ohridist kulub ka ära. Seejärel ootab ees
minek pidulikule koosviibimisele hotellis Desaret paar kilomeetrit meie
hotellist eemal. Eeldame, et ees ootab viisakas õhtusöök, kingituste jagamine
korraldajatele ja teistele rühmadele (oma Eesti sümbolitega nänn on meilgi
kaasas, mida jagada) ning seejärel jalakeerutamine kohaliku tümpsu saatel
lõbusas seltskonnas.
Nii
aga paraku ei lähe. Jõuame kohale, siseneme hotelli ja jääme ootama, et kuhu
end istuma seada. Kuna keegi ei reageeri meie sisenemisele (seal siiberdasid
edasi-tagasi mingid tegelased, kes aga ei teinud meid nägemagi), otsustame
istuda esimesse vabana näivasse lauda. Paar kelnerivormis tüüpi astuvad
seepeale ligi, hakkavad seletama, keelavad meil sinna istuda ja ei paku esialgu
muud kohta ka, vaata ise, kuidas saad. Pärast lühikest vestlust saadavad meid
siiski teise lauda, kuhu pidid sloveenid hoopis tulema, aga pole seni saabunud.
Päris üleoleva suhtumisega poisid siin hotellis, ilmselt on tähtsamad need
vennikesed kui hotelli külalised. Ootame, vaatame, aga midagi ei juhtu. Lauad
jäävad tühjaks, vett on võimalik ainult mingist vaadist niristada. Seega tuleb
baarist ise vaadata joogipoolist. Toomas sai päris sooja lake sealt, kuid
pärast kerget sõnavahetust oli baaridaam siiski nõus õlleklaasi JÄÄD lisama, et
natukenegi juua kannataks. Tõsine ice beer. Tundub, et me siin väga teretulnud
seltskond ei ole.
Peagi
hakkab kinkide üleandmine. No peaasi, et korraldajad oma nodi ikka kätte
saavad, ülejäänu pole väga oluline. Meie kraam läheb lisaks korraldajatele ka
festivalil igati meeldejäävad etteasted teinud lätlastele ja ukrainlastele.
Üllatuslikult saame ka meie neilt nänni, mis iseenesest teeb head meelt. Kuigi
sellest „pidulikust koosviibimisest“ endast on juba sügavalt siiber. Poleks
oodanud lõunamaa poistelt sellist vastuvõttu, kus teenindaval personalil ja
korraldajatel on täiesti savi külalistest. Vaimusilmas kuulen, kuidas nad
laulavad (eesti keeles muidugi) – „miks sa pidid olema, miks sa pidid tulema,
mine palun minema, mine palun põlema“. Ja minema me lähemegi. Kuulutame selle
farsi lõppenuks ja sõidame bussiga hotelli tagasi. Meil omavahel hotelli
sisehoovis, kõrvuti suuremas koguses mulkidega, parem istuda, kui seal
Desaretis teenindajate ülbeid molle vahtida ja sooja õlut larpida.
17.
august
Täna
on käes see päev, mil lahkume Ohridist. Olid igati lahedad ja huvitavad päevad
vastuolulises Ohridi linnas ja Ohridi järve ümbruses, lisaks esmakordne
osalemine välisfestivalil. Tänaseks oli esialgu plaan minna Pelisteri
rahvusparki, mis asub ca 80 km kaugusel Ohridist, aga kuna eile sai juba
piisavalt mägironimist harrastatud, siis otsustame, et jätame täna vahele.
Pelisteri rahvuspargis on kõrgeim koht 2600m kõrgusel, nii et oleks rassimist olnud
mehe moodi. A vat ei viitsi täna, tee või tina. Meil on jalgu ka järgnevatel
päevadel veel vaja. Aga siiski, ette rutates võib öelda, et ronimata sel päeval
mõnedel siiski ei jää.
Esimene
peatus pärast Ohridist lahkumist on Prespa järv, mida ülevalt Galicica mägedest
juba nägime. Järv on hoopis teistsugune võrreldes Ohridi järvega – kõrkjad
järve kalda ääres, liivarand ja liivane põhi järves, seetõttu on ka vesi
sogane. Kuna väljas on endiselt paras leitsak, kupli all eilsest õhtust
kergekujuline pohmell ja hinges iiveldus, siis suplus on ülimalt mõnus ja
värskendav. Viimased nö eilased nähud saab kenasti järvevees maha uhtuda.
Värskendav on ka üks külm õlunaad pärast suplust rannarestorani baarist terve
euro eest. Inimene on nagu auto – kui vana õli välja lasta joosta, tuleb uus
kohe peale kallata. Nii ka mul. Samas panen tähele, et osade rühmakaaslaste
puhul läheb enese käima tõmbamiseks paremini peale hoopis kangem kraam kohaliku
piiritusejoogi näol (nö konjak). Tundub, et ka mõnel teisel podiseb see
sisepõlemismootor ja kõik klapid ei taha veel hommikul korralikult töötada.
Vees kümmeldud, pea parandatud ja paneme edasi.
Tunnike
või pisut vähem sõitu ja jõuame Makedoonia suuruselt teise linna Bitolasse (ca
74 000 elanikku), aga sellest sõidame siiski peatumata läbi. Eesmärgiks on
hoopis paarkümmend kilomeetrit eemal asuvad antiikse Heraklea linna varemed.
See linn rajati 4. sajandil e Kr Makedoonia kuninga Philippos II (kes muuseas
oli Aleksander Suure isa) poolt. Linn sai oma nime mõistagi Vana-Kreeka
mütoloogiast tuttava kangelase Heraklese järgi. Säilinud on seal peamiste
vaatamisväärsustena osaliselt fragmendid basiilikast (tollel ajal oli basiilika
vastavalt piirkonnale kas valitseja koda või kiriku hoone), sh mosaiigid, ning
osa antiikteatrist.
Tiir
ajaloos tehtud jätkame teekonda. Jõuame piirkonda, kus igal pool paistavad
suured tubakapõllud. Siin kandis on praktiliselt iga majapidamise hoovis näha
tubakalehti kuivamas. Sellest siin ilmselt peamiselt elataksegi.
Tubakasaak kuivamas
Piirkonna
keskuseks on Prilepi linn, kuhu ka täna ööbima jääme. Prilep ise on suuruselt
neljas linn Makedoonias ca 66 000 elanikuga. Esmakordselt on Prilepit mainitud
aastal 1014 kui kohta, kus impeeriumi valitseja Samuil (seesama härra, kelle
kindlust Ohridis külastasime) sai väidetavalt südamerabanduse ja suri, kui
nägi, kuidas Bütsantsi sõjavägi pärast hävitavat Kleidioni lahingut tuhanded
tema sõjamehed pimedaks torkas ja ülejäänud maha tappis. Oli tol ajal samuti
palju toredaid inimesi.
Prilepis
toimetame kodinad hotelli ja läheme linna peale kondama. Osad tahavad kohalike
kaubanduslike väärtustega tutvuda, teised jälle hirmsasti midagi hamba alla
saada. Nii et toimub jagunemine sektsioonidesse. Näljasemad siirduvad
saagijahile. Lühikese otsimise järel leiamegi mingi söögikoha, mille peremees
või teenindaja (ei saagi aru, kumb too härra rohkem on) väga inglise ega vene
keelt ei mõika. Seda tõestab härra sellega, et kuigi Toomas oli temalt küsinud,
et kas tellitava prae juurde käivad mingid kartulid või muud säärast lisandit, siis
vehib ta arusaamatult kätega ja peaga ning lahkub. Kui toidud ees kannab ta
Toomasele ette lisaks puust lõikelaua moodi anumale sätitud praele igavese
hunniku friikartuleid. Mina tellin pizzat ja seda kannatab häda pärast süüa ka,
aga vaene Toomas jääb hunnikutele nina ees vaatamata nälga, sest tema taluvuse
piirid on see roog ilmselgelt ületanud.
Kui
meil söödud ja teistel sopatud saame jälle kokku ja läheme bussi peale. Kuna
kell on alles poisike, siis on täna veel ees ka kaks vaatamistväärt paika. Kõigepealt
sõidame linnast natuke välja ja keerame Varoši küla vahele. Varsti muutub aga
tee bussidele läbimatuks, kuigi Toomas valge suksuga püüab kangekaelselt
tohutust august keset teed üle või mööda murda.
Siiski pääseme edasi üksnes jalgsi. Külm õlu on minul näpus muidugi, aga
suurt tungi üles mäkke kindluse varemete juurde ronida ma hetkel ei tunne.
Suuremad mägironijad Tiina ja Urmas on juba jõudnud poolde mäkke turnida,
ilmselgelt on plaanis ka see mägi ära võtta. Mäe otsas asuvad 13.-14. sajandist
pärit Markovi Kuli kindluse varemed, mis oli Serbia printsi (osadel aladel ka
kuningas) Marko Mrnjavčevići residents. Graniitkivist mäe otsas jookseb päris
pikk müür 120-180 meetri kõrgusel.
Mina
koos Merle, Kristina, Jane ja Ainvariga päris üles ei viitsi ronida, vaid jääme
nõlvale vaatama, kuidas üks kohalik külamees lehmi ja kitsi karjatab. Paar
eeslitki on eemal rohtu näksimas. Enne kui seltskond tagasi mäe otsast jõuab
asuvad elukad kellade kolinal mäest alla kodu poole astuma, peremehe vits vastu
külgi tantsimas aegajalt. Huvitav vaatepilt, sest minna tuleb neil üsna järsku
nõlva mööda. Aga vaated on taas meeliülendavad, nii alla linnale kui ka üles
mäkke.
Huvitav kivi
Taamal Prilepi linn
Selle mäega veel tänased ronimised ei lõpe. Busside ja bussijuhtide jaoks valu ja vaev õigupoolest alles algab. Veel üks korralik mägi ootab vallutamist, mille otsas asub 12. sajandist pärinev Treskaveci klooster (teise nimega St. Bogorodica), kus olemasoleva info põhjal täna elab endiselt 1 munk. Meie jaoks on ajakriitiline sinna üles jõuda suhteliselt nobedalt, sest päike hakkab loojuma ja pimedas seal üleval pole midagi teha. Asume aga mööda serpentiine üles keerutama. Seekord on need tõusud aga tunduvalt järsemad kui eile, samas teed on ikkagi päris korralikud. Õnnestub lõpuks üles jõuda, täpselt päikeseloojanguks. Nii et 5-10 minutit seisame ja imetleme vaadet ning siis juba päike kukubki horisondi taha. Ikkagi tasus tulla, sest vaade on taas oivaline.
Vaade
Treskaveci kloostri lähistelt
Päike
magama saadetud liigume tagasi hotelli. Ühine püha õhtu söömaaeg hotellis
Kristal Palas ootab. Lauda teenindab lahe ja humoorikas härrasmees, samas on
näha, et võtab oma tööd tõsiselt. Seltskond laua ümber ja nende soovid on kirju
nagu kihnu seelik, nii et tööpuudust mehel ei ole meiega. Kui esimese õllega
ühele poole saan ja kelneri tähelepanu pälvin, küsin viisakalt, et kas ma
saaksin veel ühe õlle?! Vastus on lühike, aga ülimalt üllatav ja koomiline –
kiire ja kindel „No“. Ise irvitab. 20 sekundiga on uus õlu siiski juba laual.
No siuke koomik on sattunud meile, pole paha. Järgmise õlle tellimisel piisab
juba näpuviibutusest, kui härra juba toimetama asub. Söögid ise on ka täitsa
head, seda ka järgmisel hommikul.
Pärast
õhtusööki uuritakse, mis kingitusi festivalilt meile jagati. Iga soovija saab
nokatäie mingit ukraina napsi, mis osutus konkurentsitult kõige põnevamaks
kingiks ukraina kolleegide poolt. Kõik need nännid, v.a. naps, rändavad
sõlekese õpetajate tuppa, kui kunagi eluga Eestis tagasi oleme.
18. august
Hommikul
tass kohvi ja keedemuna keresse ning uutele seiklustele vastu. 55 km kaugusel
Prilepist asuvad Stobi iidse linna varemed, kuhu suunas ka oma busside rattad pöörame.
See on oluliselt suurem ja huvitavam koht kui Heraklea linna jäänused, mida sai
eile külastada. Stobit on esmakordselt mainitud 197 e Kr. Hiljem oli see
Vana-Rooma provintsi keskus, mis oli tähtis strateegiliselt nii kaubanduse kui
sõjapidamise jaoks. Seejärel juba edasi
pealinna Skopjet väisama. Täna osa rühma liikmeid irdub seltskonnast ja läheb
lennuki peale, aga enne saame veel mõned head tunnid pealinnas hängida.
Skopjes
elab üle poole miljoni elaniku. Antiikajal kandis linn nime Scupi. Alates 148 e
Kr kuulus see Vana-Rooma riigile. Aastal 395 läks Scupi Bütsantsi koosseisu
ning sai tähtsaks kaubandus- ja sõjaväekeskuseks. Aastal 518 hävitas maavärin
Scupi peaaegu täielikult. Olgu ära mainitud, et maavärin on linna hävitanud
veel mitmeid kordi. Näiteks 11. sajandil hävis linn maavärina tagajärjel.
Viimati on maavärin Skopjet laastanud 1963, mil hävis ca 80% linnast ja hukkus
üle 1000 inimese.
Aastatel
972–990 oli Skopje Esimese Bulgaaria Impeeriumi pealinn, pärast mida sai
pealinnaks juba meie vana hea Ohrid. 1346.a. kuulutas kuningas Uroš IV end
nendel aladel serblaste ja kreeklaste tsaariks ning tegi oma pealinnaks Skopje.
Alates 1392 oli Skopje Ottomani impeeriumi (praeguse Türgi) koosseisus, kandis
nime Üsküb ja oli Kosovo vilajeti (ehk provintsi) pealinn. Türgi võimu alt
vabanes alles 1912 Esimese Balkani sõja järel.
Kondame
mööda Skopje kesklinna, sealhulgas vaatame Kale kindlust (türgi keeles
tähendabki „kale“ kindlust), mis on ehitatud Rooma keiser Justinianuse poolt 6.
sajandil. See siiski erilist muljet ei avalda. Küll aga on väga muljetavaldav
Skopje vanalinna südames asuv suur väljak, mis on täis erinevaid võimsaid
skulptuure, nii purskkaevudega kui ilma. Esindatud on nii tsaar Samuil,
Justinianus valge marmorkujuna troonil istumas kui loomulikult hiigelsuur
pronksist Aleksender Suure kuju. Tema on siin riigis ikka A ja O, teda on
kujutatud nii hobuse seljas istumas kui mõõk taevasse suunatuna seismas. Ja on
ka muidu muljetavaldavaid ja veidraid kujusid.
Keiser Justinianus
Lisaks näeme Ema Theresale pühendatud majamuuseumi. Ema
Theresa on väidetavalt Skopjes sündinud ja selles majas ka elanud. Samuti on
vaatamistväärt 14. sajandil ehitusega alustatud Türgi kivisild. Renoveeritud on
silda iga paarisaja aasta järel ja renoveerimistööd on pooleli ka praegu.
Ilmselt on eelarve vahepeal otsa saanud ja tuleb jälle natuke oodata. Samuti on
väga äge teine sild, mille mõlemas servas on seismas rida kuulsate inimeste
kujusid, kel siinkandis tegemist on olnud.
Aeg läheb kiiresti ja kell 18 jätame Kaja, Sveta ja
Viljariga Aleksander Suure lennujaama ees hüvasti ja alustame sõitu ööbimiskoha
suunas, mis asub 100 km kaugusel asuvas veinipiirkonnas Kavadarčis. Täpsemalt
ööbime Popova Kula veinimõisas, mis on igati uhke hoone, 17m kõrge torniga.
Kõrval laiuvad kohe ka viinamarjapõllud.
Majutume
igati hubastesse tubadesse, mis igaüks kannab mingi viinamarjasordi nime,
millest veini tehakse. Minu ja Toomas P toa nimi oli näiteks Cabernet
Sauvignon. Õhtul on meil ees loomulikult peen õhtusöök veinimõisa restoranis,
kus veinigurmaanid saavad meelepärast keelekastet erinevate kohalike veinide
näol. Meie Ainvariga sellest loobume ja ragistame selle
asemel hoopis kangemat kraami endale sisse – kohalik Rakija Žoltõ (kuldne). Hea
ja kvaliteetne 40 kraadine kohalik „samakas“, hõrgu viinamarja aroomiga ja
kevadise maitsega karge jook, mis tõmbab torud tolmust korralikult puhtaks.
Päeva lõpp.
19.
august
Hommikul teevad suuremad huvilised tiiru veinimõisas giidi saatel. Ise
ei viitsi minna, vahin niisama ringi. Kui Popova Kula veinimõisast lahkume,
sõidab üks tegelane mõisast meiega kaasa ja juhatab meid läheduses asuva mägijõe
juurde. Jõgi ise on väga madal, nii 30
cm ehk, aga sinna on tehtud paisukoht, nii et kohati ulatub vesi isegi ninani.
Ja pea 40 kraadises kuumas on ülimõnus
kümmelda. Ka Ainvar, kes kõige aktiivsem ahven lainetes pole seni olnud, on
mingil põhjusel oma kere vette ajanud. Ilmselt on päike kuuma andnud mehe
moodi.
Pärast suplust viib tee kahe kose juurde. Esimene neist asub Gabrovo
küla lähistel, u 15 km Strumicast. Jõgi jookseb mäest alla ja kukub parimas
kohas u 8m kõrguse kosena. Selleks tuleb meil mõnisada meetrit üles minna, et
koseni jõuda. Mina ei suuda muidugi vastu panna, koorin end lühkarite väele, tühjendan taskud väärtsulikust kraamist ja lähen
esimest korda elus kose alla. Taas üks mõnus elamus – väga tugevalt kukub vesi
turjale ja on justkui massaaži eest, ühtlasi üpris külm ja ka väga puhas vesi.
Kümblus kose all
Edasi sõites ootab meid veel üks kosk. Smolare külast üles
minnes asub Makedoonia kõrgeim kosk, 39,5 m kõrge. Selle ümber kõrguvad rohkem
kui 100 aastat vanad pöögid. Kosk asub Belasica mägedes ja on u 630 m kõrgusel
merepinnast (seega üle 60m madalamal kui Ohridi järv, kust me tuleme).
kosk Smolare küla lähistel
Turistide jaoks on siin rajatud tee, milles on 300 kivist astet ja mille ääres
puude külge on erinevaid tarkuseteri riputatud puust plakatitel.
Kose juurest
tagasi jõudes on turistidele mugavalt loodud muuidugi ka kena söögikoht kõrgete
puude vilus. Üks külm skopsko õlu kulub selle kõndimise peale ka marjaks ära.
Õhtu saabudes jõuame Berovo linna lähistel asuvasse hotelli Aurora
resort. Hotell asub u 1100m kõrgusel ja õhtul on tunda juba päris jahedat
kliimat ka vahelduseks. Siiski väike basseinis sulistamine ja seejärel
valmistumine viimaseks pühaks õhtusöömaajaks. Homme õhtul ootab juba ees lennujaam ja lend
Istanbuli.
20.
august
Lisaks
Eesti Vabariigile on täna suur tähtpäev ka Jaagul, ikkagi esimene tõeline
juubel. Mehine käepigistus ja õnnesoovid Jaagule! Ja tulebki taas teele asuda.
Enne Skopjet läbime veel paar asundust ja kuulsa kivilinna. Kõigepealt jõuame
Kratovosse. Kratovo on üsna väike linn, kus elab alla 7000 inimese ja mis asub
600m kõrgusel merepinnast. Linn asub kustunud vulkaani kraatris ja on kuulus
oma sildade poolest (need on tõepoolest uhked vanad sillad). Kratovo nime all
mainiti linna esmakordselt juba 1330.a. See oli kunagi tähtis
kaevanduspiirkond, kus kaevandati kulda, hõbedat, rauda ja vaske.
Kõnnime
niisama linnakeses ringi. Kuna on jätkuvalt üsna palav (üle 30 kraadi), siis
põikame Ainvariga korraks kuumavarju ühte tänaval ette sattunud suvalisse
baari. See osutub aga üheks lahedamaks väikeseks baariks, kuhu mu jalg astunud
on. Baaris õhkub Makedoonia ja kohaliku piirkonna ajalugu ja kultuuri. Seinad
on täis erinevaid ajaloolisi esemeid alates vanadest rahvariietest lõpetades
kunagiste relvadega, rääkimata ajalugu kajastavatest piltidest. Istume jahedas
ruumis, mekime baaris pakutavat Gorskitsa 60 dinaarist (ca 1 €) õlut ja
lihtsalt naudime olukorda.
Järgmisena
jääb teele Kuklica, u 100 elanikuga küla Kratovo lähedal. Seal Kriva jõe orus
on looduslikult formeerunud suured kivisambad (üle 120), mis meenutavad inimest
(„stone dolls“). Legend räägib, et kujud tekkisid sellest, et üks kohalik mees
ei osanud otsustada, kumbaga kahest naisest ta abiellub. Nii otsustas, et
abiellub mõlemaga samal päeval, aga erinevatel kellaaegadel. Esimene laulatus
oli pooleli, kui sinna sattus juhuslikult naine, kellega mees pidi hiljem
abielluma, et kes siis seal veel samal päeval pulmi peab. Ja nägi, et abiellub
mees, kellega ta pidi ise abielluma mõni tund hiljem. Siis needis ta kõik
kohalolijad ära ja muutis nad kivist kujudeks (nagu kohalik versioon meie
Kivinõiast).
Kuklica
kivisambad
Viimaseks
linnaks teel Skopjesse on Kumanovo linn, suuruselt kolmas linn Makedoonias ca
70 000 elanikuga. Siin on meie peamiseks plaaniks viimaste dinaaride
sirgekslöömine ja nänni kokkuost. Sisseostude tegemiseks avastame ka lõpuks ühe
Selveri-taolise suurema kaubakeskuse. See on tõesti siin haruldus.
Pikka
pidu siin aga pole – sopatud, kõht täis õgitud ja teele lennujaama suunas. On
aeg reisile punkt panna, kuigi üks öö tuleb veel ka Istanbulis hotellis veeta.
21.
august
Hommikul
läheb Istanbulist lennuk 11.25 Tallinnasse. Et asi meeldejäävam oleks, siis
avastame Tallinna lennujaamas, et kogu meie pagas on Istanbulis lennukist maha
jäänud. Pärast mõningast ootamist saame teada, et pagas peaks paari päevaga ka
koju jõudma. Mind see väga ei lohuta, sest
korteri võtmed on pagasis, mis seikleb edasi võõrsil.
Lõppsõna
Oli
igatahes huvitav reis väga põnevas riigis, kuhu turistide hordid alles hakkavad
teed leidma. Mõned asjad jäid veel seal silma. Nimelt on Makedoonias komme
surnud lähedaste pildid tänaval elektripostide külge kleepida koos
nekroloogiga, kus antakse ühtlasi teada ka matuse tseremoonia aeg. Selline
informatsiooni edastamise viis siis seal mail. Siiski on see samm edasi
võrreldes Gruusiaga, kus ühes külas pandi puusärk keset tänavat lahtisena
välja, et möödakäijad saaks viimast korda austust avaldada. Või noh, tont seda
teab, miks. Igatahes päris kõhe oli.
Põllumajandus
on Makedoonias ilmselt üks tähtsamaid elatusallikaid – tohutud puu- ja
juurvilja (virsik, viinamari, ploom, õun, tomat, kurk, paprika, alõtša, mais,
melon jne) ning tubakakasvandused vastavalt piirkonnale. Sageli kasvatavad ühes
piirkonnas ühte konkreetset vilja (nt Prilepi kandis tubakat) ja suur osa
kohalikest elanikest sellega ka seotud on. Veavad saaki nii autodel, taktoritel
kui ka hobu- ja veiserakenditel. Nägime ka eesleid saaki vedamas.
Bussis
saime sõiduajal ka kohalikest puudest teada, kuna meie hulgas oli ka
asjatundjaid puude alal. Nt saime teada, et Makedoonias on hulgaliselt papleid,
küpresse, mände, pööke, plataane. Mina nägin selgelt, et olid ka
tennispallipuud - puu otsas olid tennispalli meenutavad viljad. Asjatundjad ei suutnud anda nendele puudele
ka muud nimetust.
Oma
bussidega (Opel Vivaro ja Ford Transit) sai läbitud selles toredas riigis kokku
1200 km (allikas - kaine autojuht sinisest bussist).
Keiser Justinianus
Lisaks näeme Ema Theresale pühendatud majamuuseumi. Ema
Theresa on väidetavalt Skopjes sündinud ja selles majas ka elanud. Samuti on
vaatamistväärt 14. sajandil ehitusega alustatud Türgi kivisild. Renoveeritud on
silda iga paarisaja aasta järel ja renoveerimistööd on pooleli ka praegu.
Ilmselt on eelarve vahepeal otsa saanud ja tuleb jälle natuke oodata. Samuti on
väga äge teine sild, mille mõlemas servas on seismas rida kuulsate inimeste
kujusid, kel siinkandis tegemist on olnud.
Aeg läheb kiiresti ja kell 18 jätame Kaja, Sveta ja
Viljariga Aleksander Suure lennujaama ees hüvasti ja alustame sõitu ööbimiskoha
suunas, mis asub 100 km kaugusel asuvas veinipiirkonnas Kavadarčis. Täpsemalt
ööbime Popova Kula veinimõisas, mis on igati uhke hoone, 17m kõrge torniga.
Kõrval laiuvad kohe ka viinamarjapõllud.
Kümblus kose all
Edasi sõites ootab meid veel üks kosk. Smolare külast üles
minnes asub Makedoonia kõrgeim kosk, 39,5 m kõrge. Selle ümber kõrguvad rohkem
kui 100 aastat vanad pöögid. Kosk asub Belasica mägedes ja on u 630 m kõrgusel
merepinnast (seega üle 60m madalamal kui Ohridi järv, kust me tuleme).
kosk Smolare küla lähistel
Turistide jaoks on siin rajatud tee, milles on 300 kivist astet ja mille ääres puude külge on erinevaid tarkuseteri riputatud puust plakatitel.
Kose juurest tagasi jõudes on turistidele mugavalt loodud muuidugi ka kena söögikoht kõrgete puude vilus. Üks külm skopsko õlu kulub selle kõndimise peale ka marjaks ära.
Lisaks
Eesti Vabariigile on täna suur tähtpäev ka Jaagul, ikkagi esimene tõeline
juubel. Mehine käepigistus ja õnnesoovid Jaagule! Ja tulebki taas teele asuda.
Enne Skopjet läbime veel paar asundust ja kuulsa kivilinna. Kõigepealt jõuame
Kratovosse. Kratovo on üsna väike linn, kus elab alla 7000 inimese ja mis asub
600m kõrgusel merepinnast. Linn asub kustunud vulkaani kraatris ja on kuulus
oma sildade poolest (need on tõepoolest uhked vanad sillad). Kratovo nime all
mainiti linna esmakordselt juba 1330.a. See oli kunagi tähtis
kaevanduspiirkond, kus kaevandati kulda, hõbedat, rauda ja vaske.
Kõnnime
niisama linnakeses ringi. Kuna on jätkuvalt üsna palav (üle 30 kraadi), siis
põikame Ainvariga korraks kuumavarju ühte tänaval ette sattunud suvalisse
baari. See osutub aga üheks lahedamaks väikeseks baariks, kuhu mu jalg astunud
on. Baaris õhkub Makedoonia ja kohaliku piirkonna ajalugu ja kultuuri. Seinad
on täis erinevaid ajaloolisi esemeid alates vanadest rahvariietest lõpetades
kunagiste relvadega, rääkimata ajalugu kajastavatest piltidest. Istume jahedas
ruumis, mekime baaris pakutavat Gorskitsa 60 dinaarist (ca 1 €) õlut ja
lihtsalt naudime olukorda.
Järgmisena
jääb teele Kuklica, u 100 elanikuga küla Kratovo lähedal. Seal Kriva jõe orus
on looduslikult formeerunud suured kivisambad (üle 120), mis meenutavad inimest
(„stone dolls“). Legend räägib, et kujud tekkisid sellest, et üks kohalik mees
ei osanud otsustada, kumbaga kahest naisest ta abiellub. Nii otsustas, et
abiellub mõlemaga samal päeval, aga erinevatel kellaaegadel. Esimene laulatus
oli pooleli, kui sinna sattus juhuslikult naine, kellega mees pidi hiljem
abielluma, et kes siis seal veel samal päeval pulmi peab. Ja nägi, et abiellub
mees, kellega ta pidi ise abielluma mõni tund hiljem. Siis needis ta kõik
kohalolijad ära ja muutis nad kivist kujudeks (nagu kohalik versioon meie
Kivinõiast).
Kuklica
kivisambad
Viimaseks
linnaks teel Skopjesse on Kumanovo linn, suuruselt kolmas linn Makedoonias ca
70 000 elanikuga. Siin on meie peamiseks plaaniks viimaste dinaaride
sirgekslöömine ja nänni kokkuost. Sisseostude tegemiseks avastame ka lõpuks ühe
Selveri-taolise suurema kaubakeskuse. See on tõesti siin haruldus.
Pikka
pidu siin aga pole – sopatud, kõht täis õgitud ja teele lennujaama suunas. On
aeg reisile punkt panna, kuigi üks öö tuleb veel ka Istanbulis hotellis veeta.
21.
august
Hommikul
läheb Istanbulist lennuk 11.25 Tallinnasse. Et asi meeldejäävam oleks, siis
avastame Tallinna lennujaamas, et kogu meie pagas on Istanbulis lennukist maha
jäänud. Pärast mõningast ootamist saame teada, et pagas peaks paari päevaga ka
koju jõudma. Mind see väga ei lohuta, sest
korteri võtmed on pagasis, mis seikleb edasi võõrsil.
Lõppsõna
Oli
igatahes huvitav reis väga põnevas riigis, kuhu turistide hordid alles hakkavad
teed leidma. Mõned asjad jäid veel seal silma. Nimelt on Makedoonias komme
surnud lähedaste pildid tänaval elektripostide külge kleepida koos
nekroloogiga, kus antakse ühtlasi teada ka matuse tseremoonia aeg. Selline
informatsiooni edastamise viis siis seal mail. Siiski on see samm edasi
võrreldes Gruusiaga, kus ühes külas pandi puusärk keset tänavat lahtisena
välja, et möödakäijad saaks viimast korda austust avaldada. Või noh, tont seda
teab, miks. Igatahes päris kõhe oli.
Põllumajandus
on Makedoonias ilmselt üks tähtsamaid elatusallikaid – tohutud puu- ja
juurvilja (virsik, viinamari, ploom, õun, tomat, kurk, paprika, alõtša, mais,
melon jne) ning tubakakasvandused vastavalt piirkonnale. Sageli kasvatavad ühes
piirkonnas ühte konkreetset vilja (nt Prilepi kandis tubakat) ja suur osa
kohalikest elanikest sellega ka seotud on. Veavad saaki nii autodel, taktoritel
kui ka hobu- ja veiserakenditel. Nägime ka eesleid saaki vedamas.
Bussis
saime sõiduajal ka kohalikest puudest teada, kuna meie hulgas oli ka
asjatundjaid puude alal. Nt saime teada, et Makedoonias on hulgaliselt papleid,
küpresse, mände, pööke, plataane. Mina nägin selgelt, et olid ka
tennispallipuud - puu otsas olid tennispalli meenutavad viljad. Asjatundjad ei suutnud anda nendele puudele
ka muud nimetust.
Oma
bussidega (Opel Vivaro ja Ford Transit) sai läbitud selles toredas riigis kokku
1200 km (allikas - kaine autojuht sinisest bussist).