MRSO seiklused Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis ehk ei saa me läbi Lätita. 02.-05.07.2026

Mis rühma see on? tegutseb taas.  

Bänd on koos!

Kunagise taidluskollektiivi Mis rühm see on? isehakanud rahvakunstnikest koosnev seltskond käib juba aastaid igal suvel ühiselt erinevaid kauneid Eestimaa paiku üle vaatamas ja mõnusasti ühiselt aega veetmas.  Igal aastal on erinev korraldaja, kas üksinda või paaris. Seekord oli juhtimispult usaldatud Pahale Toomasele. Seekord ei piirdunud ma üksnes Eestimaa looduse imetlemisega, vaid põikasime Lõuna-Eestist ka Põhja-Lätti. Toomase ettevalmistused olid tehtud eeskujulikult (ka kohepeal oludega tutvumas ja diilitamas käies) ning ööbimiskoht valitud lihtsalt oivaline - Vaskna turismitalu. Julgen kindlalt soovitada. Seekord saime, nagu ikka, näha, kuulda ja katsuda erinevaid vaatamisväärsusi, nii looduslikke kui inimkätega loodut, ajaloolisi kui kultuuriväärtusi ning kohtuda omapäraste inimestega.

2. mai

Kogunesime riburadapidi ööbiskohta Vaskna turismitalus. Ilusa Vaskna järve (37 ha, kõrgus merepinnast 242m) kaldal asuv majutusasutus on suurepärane. Elamine on seal nö 2-toalistes "korterites" (aknast vaade järvele), lisaks on saun, kümblustünn, grillimisvõimalus. Meie oleme täiesti terved inimesed ja tahtsime seda kõike saada. No ja saime ka! Erisuguseid dekoratsioone ja erinevaid lilli (eraldi kohe pojengiaed) on selles kohas igal pool - toas, maja seintel, aias. Mõned näited allolevalt.

Iga uks viib 2-toalisesse elamisse

Meie toa "toavaimud"

Vaskna järv, sai päris palju sinna sulpsu tehtud

Esimene õhtu mööduski taaskkohtumise tähe all - külma õlle, kuuma sauna ja järvemõnude saatel. 

3. mai 

Kuna päevakava oli tihe, siis kella 10-ks juba olime teele asunud. Esimene pikem peatus oli Tsirgumäe toidusalus. Tegu on sisuliselt sohu (pinda täideti alguses suisa 70 cm), ajaloolise Taheva mõisa aladele rajatud metsaaed, kus söödavad taimed kopeerivad looduslikku ökosüsteemi ja looduslikke mustreid. Kihtide kaupa toimetades (ikka kõrgest puurindest kuni madala samblakihini) peaks peremehe, kelleks on Tsirgumä Toidusalu MTÜ asutajaliige Heldor Sepp, sõnul mahtuma ühte kohta rohkem taimi, putukaid ja loomi, kes kõik koos loovad terve ja toimiva ökosüsteemi. Ei puudu seal majapidamises ka kitsed, kanad ja koer, kes pperemehel truult kõikjal sabas sörgib, lisaks on koolilastele toimetamiseks loodud lastekasvuhoone. On rajatud ka avalik restoran, kus shiitake ehk tammeseened ja steik firmatoiduks. Seeni kasvatavad nad seal ka muidugi ise - pakkude tüvedel. See on omaette protsess, mida oli huvitav kuulata ka minul, kes ma seeni üldse ei söö.  Ja krooniks on muidugi uhke püstkoda, kus on hea maailmaasju arutada, eriti tore pidavat külmal talvel olema - nagu muiste, lõke kesest koda ja inimesed ümberringi. 

Roheline eluviis ja maailmavaade üle vaadatud, jätkasim teekonda. Valgamaal, Taheva-Hargla kandis ringi liikudes tasub silmad lahti hoida bussipeatuste juures, sest sinna on installeeritud väga lahedad puuskulptuurid, mis kujutavad bussiootajaid. Alguses bussid reaalselt ka peatusid kujude juures, sest bussijuhid ei saanud eemalt aru, et ootajad on puidust ja mitte lihast-luust :) Hiljem saime  töökojas meistri Andrres Rattaseppaga endaga ka kohtuda ja tema jutte kuulata. Ja rääkida ta mõistab! 

Igavesed ootajad. Kõik kolmekesi. 

Sarise kuningas

Edasi siirdusime Eesti-Läti piiri lähistele. Tellingumäe uuest 25m kõrgeusest metallist vaatetornist (varasem puidust torn oli 5m madalam) avanevad kaunid vaated käänulisele Mustjõele ja selle luhtadele. Taamal paistis juba ka Lätimaa, sest üsna lähedal suubub Mustjõgi Koiva ehk Gauja jõkke. 

Mis rühm see on?

Ekskursioon jätkus ja nüüd juhatas Toomas meid juba omadega päris Lätti. Täpselt suundusime vaid mõned kilomeetrid eesti piirist asuvasse Apesse ehk eestipäraselt Hopasse. Ja veel täpsemalt Vaidva või Vaidava jõe kaldal asuvat Nõiakaljusid vaatama (Raganu klintis), mis mis tegelikkuses on 8-10 meetri kõrgune liivakivi paljand ja on siuliselt vaese mehe Taevaskoda või siis Taevaskoja väike vend. Nõiakaljud seepräastk, et seal on koopad, kus pidavat rahvapärimuse kohaselt kohtuma nõiad. Vaatepilt on tegelikult üsna kena. Läti suhteliselt auklikud teed nii kenad ei ole, kui suurelt Riia-Pihkva maanteelt ära keerata.   

Nõiakaljud

Ja oligi aeg majutuskohta tagasi sõita - ees ootamas järvesuplus, saun, grill. Ja muidugi ei pääse üle ega ümber iga-aastasest viktoriinist paarismängina, kus avaneb suurepärane võimalus oma ignorantsust demonstreerida. Hõivasimegi koos Inaga auväärse viimase koha. 

Aga mis puutub Haanja kandis liikumist, siis sealsed sõiduteed on igatahes huvitavad - tee keerutab vasakule-paremale, tõuseb üles ja jälle kukub alla... nt 12 %. Ja nii kogu aeg. Põhja-Lätis on tõusud ja laskumised väheke laugemad. 

4. mai

Laupäeval võytsime taas suuna Läti poole, sihiks väike ja ajalooline linn Aluksne. Ennbe veel põikasime läbi veel ühe vaatetorni juurest Korneti-Peļļi kaitsealal ning Drusku linnamäe juurest. Korneti vaatetorn on 27 meetrit kõrge ja seal on võimalik väljapoole torni eenduva metallsõrestiku peal seistes otse enda alla vaadata. Tekkis küll veidi kõhe tunne. Vaade ümbritsevatele Alūksne ja Haanja kõrgustiku metsadele ja järvedele on ilus küll, aga eks need vaated on kõigist tornidest sellised üldjuhul. 

Drusku linnamägi

27 meetrit otse alla

Riburadapidi tagasi üle märja aasa

Järgmine sihtpunkt oli kunagistel Vana-Võrumaa aladel asuv Põhja-Läti väikelinn, ca 6100 elanikuga Alūksne (eesti keeles Aluliina, saksa keeles Marienburg) oma ohtra ajaloo ja kauni loodusega. Algatuseks tegime väikese ronimise Templi mäele, mis iidne latgalite linnamägi ja muinaslinna asupaik. Legend jutustab, et Põhjasõja päevil kandnud vene sõjamehed mütsides mulda kokku, millega tekkis mäe otsast võimalus Linnusesaarel asuva linnuse pihta tulemuslikumalt tulistada.

Templi mäe nime sai ta sellest, et aastal 1807 lasi Alūksne parun von Vietinghoff Põhjasõja sündmuste ning sõdinud poolte, Vene ja Rootsi, väepealike auks mäeharjale ehitada graniidist rotundi ehk Kuulsuse templi. Inglise keeles kõlab paremini - temple of honour ehk au tempel. 

Mäe otsast avanes vaade Aluksne ehk Aluliina järvele, kus parajasti peeti veemoto võistlust ja kiirpaadid andsid kõvasti vee peal kuuma. 

Templi lähedal on mäeotsas järjekordne vaatetorn, mis on snistest kõige kõrgem - 37 meetrit. See on juba veidi tummisem torn. 

Vaevalt sadakond meetrit edasi jõuamegi Aluliina järve äärde, mille keskel on linnusesaar ja seda ühendab kahelt poolt kaldaga puust sild. Linnusesaar on saar mõistagi seetõttu, et saarel asuvad Mareinburgi või siis Aluliina või siis Aluksne ordulinnuse varemed. Kuna tegu oli siiski Liivimaa orduga, siis on paslik nimetada seda tolleaegse nimevariandi järgi ehk Marienurgi linnus. Linnus valmis aastal 1342. Kuna linnus pühitseti Maarja kuulutamise päeval, siis seetõttu sai ka koht nimeks Marienburg.  Säilinud on linnusest veidi müüri ja müüride vahele on püsti pandud kohalikele laululava (a la Paides Vallimäel), taastatud on üks kaheksast linnuse  tornidest, mis mingil määral ajalooliselt säilinud. Mulle torn küll meeldib, aga nii, kui näo müüride vahele pistsime Inaga, nii juba putkast tuiskas proua välja ja suundus kiirel sammul meie poole. Eeldasime, et mitte ajalootundi andma, vaid Torni külastamise piletiraha kasseerima. Jätkasime siiski teed, sest torn ju nähtud ja pikalt aega polnud ka. 

Paaritunnisele jalutuskäigule järgnes lõunasöök läheduses asuvas kohvikus Es Te Cafe, mis käis suhteliselt kiirestsit, sest seltskonna toidud olid varem ettetellitud juba. Kohvikus viibimise ajal läks taevas väga tumedaks ja alla tuli korralik sahmakas vihma. Sellks ajaks aga, kui meil oli aega laevasõidule minna, läks ilm taas ilusaks. Järvel tegime kolmveerandtunnise sõidu laeval, mille nimi oli muidugi Marienburg. Tore oli see, et audiogiid ümbritseva kohta teadmiste jagamiseks, mida kaptenihärra vahetevahel lasi, oli eesti keeles. Oli küll üks meeldiv ja mõnus laevasõit!  

Paadiralli veel täies hoos taamal

Pärast laevasõitu läksid teised veel külastama Bänitise kitsarööpmelise rongi muuseumi, aga meie Inaga tõmbasime päevale joone alla ja sõitsime tagasi Vaskna turismitallu. Peremees, kes oli igati lahe ja jutukas vana, juba sättis tünnile puid alla. Teatas lõbusalt, et oli Evansit (WRC tüüp, teate küll) näinud, sest Lõuna-Eesti ralli oli just siit läbi läinud. Aga vaevalt olime katse alla jõudnud, kui taevast vallandus jälle vihmalaviin, korralik hall kardin kerkis silme ette.    

Õhtul aga mõnus koosviibimine koos avaliku alandamisega viktoriini tulemuste avalikustamisel:), saun, kümblustünn, grill ja tšill ning üllatavalt poulaarseks osutunud karaoke. 

-        

-       

       Karula rahvuspark, Ähijärv

       Musthamba tamm, ristipuu 

M

Puhkus päris Itaalias 17.-25.10.2025

 

ITAALIA 

Sellesügisese koolivaheaja reisi sihtkohaks valisime välja Itaalia lõunapoolsema osa, kuhu jäävad suured linnad (Napoli ja Rooma), Capri saar ja ajaloolised vaatamisväärsused. Lõuna-Itaalia ja Rooma on olnud minu unistuste reiside nimekirja tipus juba aasta(kümne)id. Nüüd võtsin härjal sarvist kinni, kui oli vaja leida sügiseseks reisiks, mil oleks juba soov ihule taas veidi sooja ligi lasta, uut sihtkohta. 

Napoli külastamine tähendab ühtlasi võimalust näha oma silmaga selle lähedal asuvat kuulsat Pompei linna, milles olnud elu hävitas väga kiiresti ja konkreetselt Vesuuvi vulkaan. Kiviviske ehk ca 1,5 h tunnise rongisõidu kaugusel olev Rooma oma monumentaalsete ehitiste ja ajalooga tundus juba siis "must be" külastus, lisaks võtsime soovituse toel plaani samuti küllaltki lähedal asuva Capri saare (õige otsus!). Ehk plaanis oli lennata läbi Helsingi Napolisse, sõita rongi ja laevaga seal ringi (täpne reisiplaan veel joonistus töö käigus), seejärel kiirrongiga Rooma ja sealt tagasilend koju. Kõlas nagu plaan. 

Enne seekordset reisi kangastus 2022 Milanos käik, kus sõpradega korvpalli EM vaatamas käisime nagu ka tuhanded teised kossuusku eestlased. Ja asjasse puutuvana meenub üks rongisõit teel mängusaali, kus üle rongi kõlas eestlaste ühislauluna Saksa bändi Schrott nach Acht poolt kuulsaks lauldud pilalugu „Zuppa Romana“ sõnad, mis on täis klišeesid itaallaste kohta:

„Bella donna, mamma mia, alimenti, Ciao-ao!

Roma Roma, Napoli, amore mio!

Vino secco, amaretto, Rigoletto, Eccola per me

Zuppa romana!"

Ehk umbes "oh jumalikult kaunis naine, ja need toidud (mitte alimendid), olge tervitatud!  Rooma ja Napoli, olete minu arm! Kuiv vein, amaretto, Rigoletto (Verdi ooper) - siin need mul kõik on! Rooma supp (kõike segamini)!

See laul jäi mind terve selleaastase reisi saatel kummitama ja tabasin end ikka ja jälle neid sõnu ümisemas. Eriliseks teeb selle ju asjaolu, et meie reisi peamisteks sihtkohtadeks olidki Rooma ja Napoli 😊

Juba enne asja juurde asumist paar tähelepanekut. Tagantjärgi oleme targemad ja saame anda soovituse teistele – populaarsetes turismikohtades (nt Pompeij, Sansevero kabelmuuseum, Rooma Colosseum ja Foorum ühine pilet) tasub piletid ette osta, sest muidu võib mitte piletit saada soovitud ajal, kui loota kohapeal ostmisele. Foorum ja Colosseum on ühise piletiga, aga ühekordse sissepääsuga – eraldi sisenemine Foorumisse ja Colosseumi, aga kui Foorumist minna Colosseumi, siis pärast tagasi Foorumisse enam ei pääse.  

Nagu teada, siis inglise keel Itaalias väga levinud ei ole, aga suurlinnades midagi ikka räägitakse, saab hakkama. Ja kui ei saa, siis kuidagi ikka saab - käed-jalad appi. Inimesed on sõbralikud ja lahedalt temperamentsed. Nende puhul on kätega rääkimine sama, mis suuga. Käib paralleelselt. 

Uudiseks oli meile see, et Itaalias on turistimaks, aga majutuskohad miskipärast tahavad seda sularahas. Napolis näiteks oli see 5 eur päev näo eest. Roomas ununes 3 päeva (4 öö) eest ca 40 eurot maksmata (majutusepidajat füüsiliselt me ei näinud kordagi), pole keegi sellest hiljem puudust tundnud, nii et mine võta kinni. 

Söögid on seal ikka head. Ina nautis lisaks Napoli pizzale peamiselt mereande sisaldavaid roogi, mina mitmel korral pastat. Lasanje oli teistsugune, kui siit saab - hea! Ja head pizzat saime muidugi ka. Napoli elaniku käest ei ole mõtet küsida, kus tehakse parimat pizzat :) Õige Napoli pitsa, mis minu lemmikuks siiski ei ole, on tomatite ja mozzarella'ga valmistatud pitsa, kusjuures tomatid peavad olema kas San Marzano tomatid või pomodorini del Piennolo del Vesuvio, mis kasvavad Vesuuvi mäest lõunapool asuvatel vulkaanilistel tasandikel. Peen värk. Ja siis see tiramisu, mida sõime restoranis - sulab suus, imeline isegi mitte kõige suurema magusasõbra jaoks. 

17. oktoober – hakkame sättima! 

Reedel, 17. oktoobri hommikupoolikul asjatasin veel tööl, aga lõunast juba lennujaama väljalendu ootama. Esimene, pooletunnine lend viis üle lahe Helsingisse, kus tuli mõni tund aega surnuks lüüa. Helsingi lennujaam ei ole rahakotile eriti mugav koht selleks, aga arvestades, et lõppsihtkohta pidime alles õhtuks jõudma, siis olime sunnitud õlle/prozzecco kõrvale ka midagi hamba alla saama. Ootaja aeg on pikk, nagu öeldakse, aga lõpuks siiski saabus aeg lennuki peale sättida ja varsti olimegi juba taas õhus ja 3,5 tunni pärast  ka Itaalias, Napolis. See on Itaalia  suuruselt 3. linn Rooma ja Milano järel, elanikke on seal 908 000. Kui kedagi huvitab. 

Napolis tervitas meid mõnusalt soe õhk (kogu Itaalias veedetud aja kestel oli temperatuur püsivalt 20 kraadi ümber ja päikese käes soojemgi). Lennujaama olin ette broneerinud piletid nn transfer bussile, mis lennujaamast peaks inimesi kesklinna vedama. Kuna aga seda ei õnnestunud meil parajasti leida ja ootama jääda ei viitsinud (ei teadnud, kas oleme ka üldse õiges kohas), siis köhisin hääle puhtaks, lasime end esimesel taksojuhil ära rääkida ja sõitsime hoopis taksoga majutuskohta. Takso on Itaalias küll päris kirves – mõne kilomeetrine sõit maksis 55 eurot ja see on ikka naeruväärselt kallis. Aga kohale me saime. Napolisse olin broneerinud apartmendi esimeseks kaheks päevaks, aga selle otsimine Mercato väljaku ääres (Piazza Mercato) võttis veidi aega, kuna ma pimedas ei leidnud õiget majanumbrit ja väravat üles, mis omaniku poolt olevat kaugjuhtimise teel avatud. Lõpuks siiski õnnestus leida, aga koht ise valmistas kerge pettumuse. Alguses ei saanud aru, et mis see vanamees seal ringi sebib meie korteris. Selgus, et korter koosnebki mitmest toast, kus saavad ööbida mitmed reisisellid. WC oli toas privaatne, aga kööginurk ja külmutuskapp olid ühised. Hind 165 eurot 2 ööd. Harju keskmine. 

Seadsime end sisse ja läksime söögikohta ja poodi otsima. Google maps abil ühe koha leidsime, mis veel sel suht hilisel kellaajal avatud, aga seal saime mingit lurri süüa. Selle asemel, et minna sööma meie ööbimiskohaga samas majas ja otse meie ukse kõrval olevasse pizzarestorani, kus oli päris palju sööjaid. Inimesed seisid puntras ka maja ees ootel. Ja köögis toimetas terve meeskond. Järelikult on tegu kohalike seas populaarse söögikohaga, aga meie läksime väsinud peaga ei tea mida otsima. Õhtu lõpetuseks tellisime siiski sealt tuppa kaasa ka ühe Napoli pizza. Pizza ja piazza sõnu ei tasu muidugi segamini ajada, sest üks on söök ja teine väljak itaalia keeles.  

Esimene õhtu Itaalias saigi otsa. Kujunes küll veidi närviliseks kohati, aga eks see ole reisi alguse asi. Eriti, kui veidi väsinud reisist ja tahaks juba kohe kohal olla. Teine päev oli plaanis end välja puhata ja seejärel Napolis ringi vaadata. 

18. oktoober – Napoli

Napolis on piisaval hulgal kohti, mida vaadata. Google mapsi abil reastasin minu poolt enne reisi välja valitud vaatamisväärsused ööbimiskohast loogilisse järjestusse (st vastavalt liikumistrajektoorile), aga need asjad ikka ei lähe alati täpselt nii nagu plaanitud. Näiteks minu poolt oodatud Sansevero kabelmuuseumisse seekord ei pääsenud, sest et selleks päevaks olid piletid juba välja müüdud. Järgmiseks päevaks pakuti vaba aega, aga siis tahtsime juba Pompeisse minna. Seega tuli veidi kohendada edasist kava ja külastada seda muusemi hiljem, kui tuleme tagasi Napolisse. 

Kõndisime mööda rahvarohket vanalinna tänavat, kus igal sammul kohvikud, kauplused. Tegime ise ka esimese kohvi- ja pirukapeatuse tänava ääres. Ina kiitis taevani kohalikku espressot ja väga maitsvat saiakest. Tõesti see krõbeda koorikuga magus saiake lausa sulas suus. 

Tüüpilised kitsad Napoli vanalinna tänavad

Seejärel ootas meid ees esimene suurem vaatamisväärsus - 14. sajandist pärit uhke Napoli katedraal (Duomo di San Gennaro).  

Neid katedraale on seal suurlinnades tõesti pea igal sammul, üks võimsam kui teine (eriti, kui nendesse sisse astuda). Võiks arvata, et palju sa neid kirikuid ikka viitsid või jaksad vaadata, aga peab tunnistama, et need itaalia katedraalid vähemalt mind küll ära ei tüüdanud, kuigi külastasime neid oma lühikese reisi kohta päris palju. Vahepeal tekkis isegi hasart, et kui palju neid jõuame "ära võtta". Mõned pühakojad on juba väliselt imposantsed, aga mõned väljaspoolt vaadates ei tundugi midagi erilist (kui üldse laseb aimata, et tegu on katedraaliga), aga seest on need enamuses väga rikkalikud ja vägevad (nagu katoliku kirikud enamasti ongi) – lae- ja seinamaalid, freskod, skulptuurid, kulda-karda. 

Ühes väljastpoolt mittemidagiütlevas kirikus, mis oli sedapuhku ka üllataval kombel seest sama mittemidagiütlev (st tagasihoidlik), peeti parajasti laulatust, kusjuures pruutpaar luges parajasti ette oma truudusevandeid. See oli nii tagasihoidlik, et polnud isegi midagi pildistada, aga sisse piilusime ikkagi. 

Väljast...

... ja seest sama kirik

Napoli linna kohta peab ütlema, et see on endiselt legendaarse Argentina jalgpallivõluri (1986. aasta maailmameistri) Diego Maradona linn, kes siin 1980-ndatel aastatel sisuliselt jumala seisusesse tõusis, viies 1987 Napoli jalgpalliklubi kaptenina esmakordselt Itaalia meistriks. Ja siis veel ka kordas seda saavutust. Teda on endiselt terve linn täis – tema nimega särgid on igal pool müügis, nii poodides kui tänavalettidel, särke näeb ka rippumas tänavate kohal, hoonete seintel on suured maalingud Maradona pildiga (nii 30 aasta tagused kui uuema välimusega). Lisaks on igat sorti muud nänni tema kujutisega saadaval suveniiripoodides.

Kiri tähendab "Jumala käsi", mis viitab tema kuulsale käega löödud ja kehtima jäänud väravale 1986 MM-l, pärast mida tuli Argentina ka maailmameistriks 

Isegi pizzarestoranis on Maradona olemas

Jõudsime oma eksirännakuga lõpuks kauaoodatud kuulsasse Napoli riiklikusse arheoloogiamuuseumisse (Museo Archeologico Nazionale di Napoli), mida loetakse Itaalia üheks olulisemaks muuseumiks. Veetsime seal lausa 3 tundi, sest oleme ausad, seal on mida vaadata. See on muljetavaldav muuseum, milles saab avastada Vana-Rooma ajalugu, selle seoseid erinevate kultuuridega. Eriti tugevalt on see ajalugu mõjutatud muidugi Vana-Kreekast. Õigupoolest võtsid roomlased suures osas kreeklaste müüdid omaks ning samastasid oma jumalad kreeka jumalatega (nt Jupiter - Zeus, Poseidon - Neptun, Mars - Ares, Pluto - Hades, Juno - Hera, Venus - Aphrodite jne). 

Arheoloogiamuuseumi kollektsioon sisaldabki Kreeka, Rooma ja renessansiajastu teoseid, sh esemeid, mis pärit lähedalasuvast Pompeist (skulptuurid, freskod, ehitiste tükid, olmeesemed). Aga muuseumi hoonel on endal ka korralik ajalooline pagas - ehitati see 1585. aastal ratsaväe kasarmuks ning aastatel 1616–1777 asus seal Napoli ülikool.

MANN ehk Museo Archeologico Nazionale di Napoli

Muuseumis leidub hulgaliselt erinevaid skulptuure, mis kujutamas antiikaja filosoofe, väejuhte, imperaatoreid, aga ka mütoloogiast tuttavaid tegelasi (nt Achilleus, Herakles, vanakreeka jumalused Athena, Hera, Afrodite jne), samuti kauneid sarkofaage, mille külgedel detailselt kujutatud erinevaid tegelasi, samuti võib näha jumalatega seotud esemeid (nt peeker, mis kujutamas vanakreeka mütoloogiast tuttavat veinijumal Dionysost).  

On eraldi Vana-Kreeka saal, kuhu sisenedes peab valged „haiglasussid“ jalga torkama pisikestest glasuurtükkidest moodustatud mosaiikpõranda kaitseks. Seal leidub hulganisti esemeid, mis pärinevad juba 300-500 aastat eKr - nt imelised erineva suurusega keraamilised amforaad (punase- ja mustafiguurilises vaasimaalitehnikas) Vana-Kreeka inimeste elu kujutavate motiividega – sealt on sisuliselt võimalik avastada kogu Vana-Kreeka ajalugu ja mütoloogiat pildis. Muljetavaldav oli päikesekella saal – maalid, skulptuurid.

Napoli riikliku arheoloogiamuusuemi sisu kuulub ikka maailma ajaloolise kultuuripärandi kullafondi. Paljud esemed ja freskod on pärit just Pompeist. Skulptuure vaadates hakkavad mõbned detailid silma. Näiteks vägevad riigijuhid ja kangelased on kujutatud tillukese tilluga ja suursugused daamid suurevõitu ninaga. Ina ajalooõpetajana teab, et see oligi antiikajal seal iluideealiks. 

Dionysose lapsepõlv veinipeekril

Fresko, mis kujutab Vanakreeka mütoloogiast pärit Kentauri ehk hobuinimene (või inimhobu). 

Mosaiik põrandal, mis tõttu peavad külastajad nendes ruumides susse kandma

Tagasihoidlik amforaa ajastust 400-500 eKr (ja papud)

Pompeist leitud esemed. Nendes hoiti härraste toitu soojana

Farnese pull, arheoloogiamuuseumis aastast 1826

Põlvitav barbar

Herakles

Lõunasöögi tegime kohvikus, mis tegeleb peamiselt mereandidega (O`Cerriglio – Trattoria pizzeria marinare). Seekord mulle toidu tellimisel sõna ei antud - Ina koos teenindaiajaga panid paika, mis kala ma söön. Kõige parem see kala polnud, aga tühja sellest. Rohkem häiris ümberringi toimuv möll ja kära. Mitmed mürsikueas lapsed võisid teha kõike, ilma, et keegi vanematest, kes laua taga tsillisid, oleks välja teinud. Teise laua otsas istuval vanahärral (paistis olevat korralik autoriteet peres) juhtus olema sünnipäev (87., kui õigesti aru saime). Kui see krapsakas ja rõõmsameelne teenindaja, kes ka meid teenindas, hakkas itaalia keeles ka rahvusvaheliselt  tuntud sünnipäevalaulu üles võtma, siis me Inaga võtsime laululõnga üle ja laulsime taadile sulaselges eesti keeles – palju õnne sulle, palju õnne sulle...  

19. oktoober – Pompei, Sorrento 

Järgmisel päeval ootas meid ees kauaoodatud Pompei! Minek oli rongiga Garibaldi raudteejaamast, mis asub peajaama allkorrusel. Sättisime õhtul asjad kottides ümber ja jätsime Ina kohvri raudteejaama pakihoidu, sest muidu oleks tal sellega Pompeis päris tüütu olnud kolada. Nüüd jäi osa tavaari meid 3 päevaks Napolisse ootama. 36 euro eest. 

Meie esimene Napoli öömaja oli üsna suure tee äärres, mis tähendas üldiselt lärmakat keskkonda. Aga hommikul imestasime, et kuidas väljas nii vaikne on. Selgus, et seal joosti pühapäeva hommikul rahvast – mõlemas suunas olid teed kinni ja jooksjate rivi päris pikk. Meie aga võtsime oma seitse asja ja asusime raudteejaama pole teele, kuhu oli umbes 1 km minna. Väikese kohvipeatuse tegime tänava ääres asuvas kohvikus. Need itaallaste kohvid ja saiakesed on lausa omaette teema. Sulab suus, midagi pole teha. No ja siis padavai kohaliku rongi peale. Rongis nägime juba eemalt kõrgumas aukartustäratavat Vesuuvi, teades, mida see vulkaan on korda saatnud. 

Rongis ostsin meile Pompei piletid ära igaks juhuks (vätimaks ebameeldivaid üllatusi), saine meile grupipileti ehk koos giidiga. Proovisime piletiga eelnevalt ka kahekesi sisse lipsata, aga ei õnnestunud. Ja väga hea, et ei saanud, sest pärast giid rääkis palju Pompei ajaloost ja tolle aja teadaolevast elust seal. Kuigi Ina suust sain palju ka varem juba teada. See ala, kus seal ringi liikuda saab, on väga suur, seega on hea, kui keegi huvitavamatesse kohtadesse kohale juhatab ja selle kohta kõrva sisse ka lugusid vestab. Näiteks oli huvitav kuulda juba tol ajal ehitatud veesüsteemist (akvadukt), kus rikkamad endale koju vett juhtisid torudega, samuti räägiti termide küttesüsteemist ehk kuidas torudega basseini alt vett kuumaks aeti. Vihmavett koguti katuses oleva augu kaudu, kust vesi sisse tuli ja see koguti põranda all olevasse mahutisse. Sinna koguti kõik eluks vajalik vesi.  

Natukene Vesuuvist ja Pompei ajaloost ja saatusest ka. Pompei on Vesuuvi jalamile asutatud juba 6. sajandil eKr. Aastal 79 hävitas 1280 meetrit kõrge Vesuuv, Euroopa ainus vulkaan, mis on ka viimase sajandi jooksul pursanud, Pompei ja veel ühe linna (Herculaneumi). Kusjuures aastal 62 oli Pompeid tabanud veel ka tugev ja purustav maavärin, millest linn oli just taastunud/taastumas, kui tuli uus ja veelgi tugevam pauk – vulkaanipurse, mis mattis linnad 2 päevaga (24.-25. august) mitmemeetrise tuha ja valge pimsskivide kihi alla, tappes seal kõik elava. Inimesed hukkusid tuha, kukkuvate kivide, kokku varisevate majade või mitusada km/h liikuva lõõmpilve ehk püroklastilise voolu (üle 1000 kraadise temperatuuriga mürgiseid gaase ja vulkaanilist setet sisaldav tulikuum pilv) tõttu. Kusjuures lõõmpilv tabas linna veidi hiljem, kui mõned inimesed võisid juba loota, et on katastroofist pääsenud. Vesuuv paiskas kuuma tuha ja kivid lausa 32-34 km kõrgusele. Ma ei kujuta küll ette, kus on teadlastel selline info, aga seda ETV2-s näidatud dokumentaalfilmis "Pompei. Uued avastused" (2024) väideti. 

Linn konserveerus tuha all ja unustati pikaks ajaks. Nagu seda poleks olnudki. Esmalt avastati Pompei tuha alt 1599. aastal, kui itaalia töölised sattusid linna kohal tunnelit kaevates ladinakeelsete raidkirjade ja armatsevaid paare kujutavate värviliste maalingutega müüri otsa. Suuremad kaevamistööd algasid 18. sajandil ja need ei ole veel ka tänaseni lõppenud. Kaugel sellest - 66 ha suurusest maa-alast on mainitud dokumentaalfilmi andmetel läbi uurimata u 1/3. Üllatavalt palju. 

Kuna linn tuha all säilis väga hästi, siis sealt on saadud hindamatut teavet tolleaegse elu ja olme kohta. Pompei on muidugi UNESCO maailmapärandi nimistus, kuna see on "ainus arheoloogiline leiukoht maailmas, mis annab täieliku pildi iidsest Rooma linnast. Pompeid külastab väidetavalt 2,5 miljonit turisti aastas. See oli enne täielikku hävingut olnud jõukas linn, kus elas varasematel andmetel 10 000–20 000 inimest. Hilisemate väljakaevamistega saadud andmete (nt 2020 leitud hauakivilt saadud info) põhjal  on arvatud ka, et seal võis elada isegi üle 30 000 inimese vulkaanipurske ajal. See oli linn, kus elasid kõrvuti väga rikkad roomlased ning väga vaesed ja orjad. Linnas olid luksuslikud villad, poed, avalikud saunad, eraldi pesumajad ropprikastele (sisuliselt tehti juba keemilist pesu). Pesumaja omamine oli juba eraldi rikkkuse tundemärk. Vaeste kasutuses olid muidugi väiksed eluruumid, kuhu pidi mahtuma 10-15 inimesega. 

Kaevamiste käigus on leitud ka hulk suuri küpsetusahjusid, kus arvatakse olevat olnud tööstuslikud pagaritöökojad ning kus valmistati leiba. Leitud on juba üle 40 pagaritöökoja, mis oli sel ajal hea äri peremehele. Dokumentaalis näitas ka tuha all säilinud ümarat leivapätsi, kus veel meistri sõrmejäljed peal. Säärast ahju nägime ka ise seal viibides. Selle ees oli jahvatuskivi, mida ajasid ringi muulad või muud säärased loomad. Tööd tegid muidugi orjad. Kuna kaevamised kestavad, siis jätkuvalt leitakse uusi väärtuslikke esemeid. Näiteks selles dokumentaalis näidati kolme purustatud luudega skeletti - 1 noorem naine, 1 vanem naine ja 1 pisike laps, kes hukkusid majas neile peale kukkunud kivide tõttu, mis nende luud purustas. Nagu öeldi - kiire surm ja aja tardumine samal hetkel. Pääsemislootust polnud linnasviibijatel sel ajal enam kellelgi. 

Kuigi Vesuuvi peetakse jätkuvalt üheks maailma kõige ohtlikumaks vulkaaniks, siis sellegipoolest on mäe nõlv kaetud elumajadega (vikipeedia andmetel elab mäe ümbruses ca 3 miljonit inimest). Ehk ajalugu inimest eriti vist ei õpeta, sest Vesuuv on hiljem ka korduvalt kuuma enda seest välja pursanud, viimati 1944. Ootame järgmist pauku. 

Veider tunne oli linnas ringi uidata, arvestades, mis seal juhtunud oli. Kauneid fragmente ja värve on sellest ajast säilinud. Väga põnev oli vaadata dokumentaalist, kuidas arheoloogid panid kokku varisenud hoonest korjatud freskode tükke (kusjuures freskod olid tehtud lakke) kokku nagu puzzlesid, tuues päevavalgele muljetavaldava kunstilise tasemega teosed. 

Pompeis on säilinud peamiselt hoonete alumised osad, sest ülemised osad hävisid vulkaani tagajärjel, paljudel juhtudel kukkusid katused kokku (mattes sinna alla seal purske eest varju otsinud inimesed), kuna ei pidanud paksule pimsi ja tuha kihi raskusele vastu, mis sinna peale maandus.

"Ülekäigurada", kust inimene sai kuiva jalaga teel voolavast sitast ja veest üle minna.

Ühel katusega kaetud alal, kus kaevamistööd käimas, saime näha ülevalt poolt metallkontsruktsioonidelt ruumide paigutust ja sisu. Seal pildistada ei tohtinud, sest enne ei soovita seda avalikkusega jagada, kui ise on piisavalt jõutud uurida, mis sealt maa seest välja on tulnud. 

Jalutuskäik oli päris pikk ja päädis veel väljapääsu juures oleva minimuuseumiga, kus näidatakse esemeid, mis linnast leitud.

Foorum ehk turuplats

Nii inimene suri aastal 79. Tema keha kuju säilitamiseks on kasutatud valutehnikat. Seee, et ta hoiab kätt hingamistee ees, viitab sellele, mis põhjustas surma

Olevat olnud õnnesümbol tol ajal :) Erinevast materjalist fallose kujudega kaitsi end pahade vaimude eest  

Saun. Kuumaveebassein. Küte alt. Olemas ka külmaveebassein

Rennid on tekitatud hobuvankritega teel sõites

Eluruum

Fresko Pompeis

Õnnetute säilmed

Katuses on auk, kust vihmavesi selles mahutisse juhiti ja sealt toru kaudu põranda all olevasse tünni voolas. Nii koguti loodusest vett elamiseks 

Pompei. Taamal vanakuri Vesuuv

Pompei nähtud läksime taas rongile, et jõuda õhtuks Sorrentosse, mis asub samanimelisel poolsaarel. See üsna väike linnake (ca 15 000 elanikku) asub ranniku ääres kõrge kalda peal. Ja seda linna on inimeste poolt kiidetud kui soovitatavat sihtkohta. Jõudsime linna pimedas, nii et paremad vaated jäid järgmist päeva ootama. Hotelli nimi oli "paljuütlev" Turist, mis pigem nõukaaega meelde tuletas. Aga positiivne selle juures oli see, et seal oli ka bassein, kus mõnuga kümmelda sai. Kuigi me olime ilmselt vist ka ainsad hotelli külalised, kes basseini sihtotstarbeliselt kasutas. Basseini ümber olid sidruni, apelsini ja oliivipuud. 211 eurot 2 ööd kahele. Hotelli leidsime alles Sorrentos kohapeal, kui liikusime raudteejaamast kesklinna suunas. Oli söögikohast, kus keha kinnitasime, kõige lähem. Vaevalt mõnisada meetrit jalutamist. 

20. oktoober – Sorrento, Capri

Ärgates rõõmustas meid aknast paistev kaunis päikeseline ilm ja sinine taevas. Pärast väikest sulpsu basseinis ja hommikusööki jalutasime mööda linnatänavat kohe ranniku äärde, et nautida suurepärast vaadet merele ja naabruses asuvatele mägedele. Sorrento on mõnus vaikne linnakene, eriti võrreldes Napoliga. Roomast rääkimata.  

Vaade sillalt

Päris kõrge rannik

Gelato ehk jäätis. Ja Vesuuv. Ja Napoli laht Türreeni mere Calabria rannikul. 

Gelato. Ja Vesuuv. Ja Napoli laht Türreeni mere Calabria rannikul. 

Värvidemäng keerleb päikse säras

Sorrento piirkonnas toodetakse kuulsat sidrunilikööri limoncellot. Toodetakse mujal ka, aga originaal on siit. Just Sorrento poolsaarelt ja Capri saarelt pärit sidrunid on need kõige õigemad, mille tulemuseks on vähemalt sorrentolaste arvates vaieldamatult parim limoncello. Kangust on selles joovastava toimega märjukeses üldjuhul 32% ja seda valmistatakse kangest alkoholist (sh grappa), sidrunikoorest, veest ja suhkrust. Aga saime mekkida sellest ka erineva kangusega versioone. Lisaks, itaallased pidavat seda usinasti villima ka ise kodudes. 

Meie pettumuseks ei olnud Sorrentos võimalik merre sulpsata, mida nii kaua oodanud olime. Kuigi Google maps näitas, et seal on avalik rand olemas, siis kalda ja vee vahele tõmmatud ketid rääkisid enda eest. Ilmselt on hooaeg lõppenud. Nende jaoks ei kannatanud selleks ajaks nagunii juba ammu enam vette minna. Lootus jäi veel Capri saarele, mille külastus oli planeeritud järgmiseks päevaks. Kuna ilmateade ähvardas järgmiseks päevaks aga vihma, siis otsustasime eksprompt korras hoopis kohe laevaga Capri saarele sõita ja seal üks korralik karsumm ära teha.  

Laevapileti ostsin sadamas põhimõtteliselt jooksupealt ja kohe pidime ka laevale tormama. sest väljumiseni olid loetud minutid. Laevasõit ei kuulu üldiselt Ina lemmiktegevuste hulka, aga seekord tegid vist nii vaated mööda voolavale Sorrento poolsaarele kui ka ees terendavale Capri saarele imet ja sõit (u 30 min) möödus peaaaegu valutult. Tegelikult vist hoopis sadamas kai ääres mõneminutiline loksumine tekitas huvitavaid tundeid, aga vajailikke tablette ju kaasas polnud, kuna veel hommikul kehtis plaan, et Caprile läheme alles järgmisel päeval. 

Pean ütlema, et ma ei osanud sellest saarest päris seda oodata, mis meile muudkui lähemale roomas. Minu ettekujutluses oli saar rohkem romantika, ranna ja päikese saar, aga tegelikkuses on see hoopis imeliste vaadetega kaljusaar. Reisi alates sai kapteni käest, kes enne seiklusrikka merereisi algust pakkus kundedele ka võimalust teha pärast kohale jõudmist väiksema laevaga tiir ümber Capri saare, mõne rahaühiku eest nii vett, külma õlut (0,33 l pudel 5 euri) kui ka topsi limoncellot (papist pits 2 euri) lunastada. Sest et kohalik kraam tuleb ju ikka ära proovida, kui juba siiakanti satutud on. Limoncello on selline huvitav rüübe – hapukas ja poolkange.  

Nagu ikka, Capri saarest endast  ka natuke.

Tule saarele sa, tule saarele sa... 

CAPRI on kaunis saar Vahemere osaks olevas Türreeni meres Campania ranniku lähedal. Capri saarelt on leitud inimtegevuse jälgi juba kivi- ja pronksiajast. Rääkimata siis Rooma imperaatoritest ja keisritest, kes saarele villasid rajasid. Eriti tõusis saar esile keiser Tiberiuse ajal, kes aastal 27 saarele kolis ja sealt kogu impeeriumi kuni oma surmani ehk 10 aastat valitses. Capril saarelt on inspiratsiooni saanud ka paljud eesti kunstnikud, nt Konrad Mägi, Ants Laikmaa. Kui üle 100 aasta tagasi meeldis Ants Laikmaale Capri saar muude võlude hulgas selle hindade pärast, mis olnud taskukohasemad nii Roomast, Napolist kui ka Tallinnast, siis tänapäeval on jutud teised. See on praegusel ajal ikka päris elitaarne saar, kus vaevalt midagi enam odav on. Kallid luksuskaubad, lukshotellid ja tipprestoranid on meie maksevõime ulatusest päris kaugel. Küllap on sel saarel oma suvituskoha leidnud nii mõnedki rikkad ja ilusad, kuulsad ja kummalised.  

•       Saare keskuse moodustab Capri linn (7278 elanikku), kuid saarel on teinegi          linn - Anacapri.

•        Saare rahvaarv on 12 903 (2022 andmetel)

•        Saare pindala on 10,4 km2

•        Kõrgeim punkt 589 m

Saarel on funikulöör, mis ühendab Marina Grande (ita k Suur sadam) sadamat Capri linnaga. Jalgsi sadamast üles linna tulla on küll üsna lühike maa, kuid järsu kaljutõusu tõttu raske läbida. Köisraudtee edasi-tagasi pilet maksab ca 5 eur ning mäkke sõites on see omaette elamus, kust juba avanevad põnevad vaated saarele ja sadamale. Samas võib saarel üles-alla sõita ka lahedate kabriolett taksode ja väikeste bussidega. 

Taksod

Aga esimene asi, mida me Capril tegime, oli muidugi merre ujuma minek, sest seda olime mõlemad ammu oodanud. Ilus helesinine merevesi oli mõnusalt soe ja väga soolane, üle 20 kraadi kindlasti. Kui hea oli lasta end soolasel veel kanda! Lihtsalt hõljud laine peal. Kohaliku sadamakohviku töötajad väljendasid hiljem küll ühemõtteliselt oma arvamust ujumise kohta sel aastaajal, millest neile teenindamise käigus hiljem veidi rääkisime. Sest et kuradi külm on ju! Kui 21-22 kraadi on nende jaoks juba võimatu missioon, siis peaks neile talisuplusest ka rääkima, nt Paide järves oli detsembri alguses veetemperatuur 2 kraadi, Linnahalli taga meres 7 kraadi 😊  

Kesvamärg ja memmemusi :) Sadama kohvikus 

Kui suplus supeldud ja eine võetud nimetatud kohvikus, ostsin funikulööri piletid ja suundusime mäkke ehk siis Capri linna avastama. Mäel tuli kõigepealt muidugi teha fotosessioon ümbritsevatest vaadetest, mis olid taaskord oivalised. 

Seejärel võtsime mööda kitsaid tänavaid suuna härra Augustuse (esimene Rooma keiser, kes valitses aastatel 27 eKr kuni 14 pKr) aedu vaatama. Augustuse järgi on aiad nimetatud, sest keiser külastas saart aastal 29 pKr ning see meeldis talle niivõrd, et ta tegi Napoli linnaga vahetuse saades Ischia saare vastu Capri saare. 

Võtsime teel veel ühe limoncello, mis seekord oli koos jääga nii külm, et tahtis hambad suus lahti võtta. Aga teistsugune keelekaste kui laevas ja sobis imeliselt meid ümbritseva sooja ilmaga ja kaunite vaadetega.

Jäine limoncello

Augustuse aiad (Giardini di Augusto) pakuvad suurepäraseid vaateid Faraglioni kivimitele, Marina Piccola lahele ja käeulatuses kõrguvale kaljuseinale. 

Ülaloleval pildil on kuulus jalgtee Via Krupp, mis on ehitatud 1900-1902 ja ühendab San Giacomo kloostrihoonet ja Augustuse aedade piirkonda Marina Piccolaga. Saksa töösturi Friedrich Alfred Kruppi tellitud rada läbib umbes 100 m kõrguste vahet.  Lisaks olevat see tee  ühendus Kruppi luksushotelli Grand Hotel Quisisana ja Marina Piccola vahel, kus ankrus oli tema merebioloogia uurimislaev. Salaja olevat rada viinud ta aga ka Fra Felice'i koopasse, kus peeti kohalike noortega seksorgiaid. Kui skandaal pinnale kerkis, paluti kröösusel viisakalt Itaaliast lahkuda. 

vaade alt Via Kruppi jupilt

Neid vaateid võikski jääda imetlema, aga meie aeg saarel oli siiski väga piiratud. Pealegi tuli tingimata üks kord veel ka merest läbi käia.      

Capril propageeritakse oma nn õnnekellukest (lucky bell), mis peaks kogu õnne ostja õuele tooma. Ka meie laeva kapten ei unustanud seda mainida enne meie laevast väljumist. Ina ühe sellise ka ostis. Kusjuures kellukad on üllatavalt kallid, u 20-50 euri vahel. 

Meie seekordne tripp saarele osutus küll väga üürikeseks, aga selle eest piisavalt elamusterohkeks ja mõnusaks. Hästi veedetud päev! Kell 4 väljus juba laev tagasi Sorrentosse. Jõudsime vist viimastena laeva, mis oli inimestest pungil, aga meile oli jäetud ilmselt parimad istekohad, sest saime külg ees laeva konstruktsioonil istudes nautida vaadet nii tahapoole eemalduvale saarele kui ka silme ette ilmuvale Sorrento poolsaarele. Ülejäänud reisijad olid näoga sõidusuunas. Laevas pakuti taas limoncellot, aga seekord segatuna prozzecoga, mis maitses ka väga hästi. 

Hotellis kümblesime veel basseinis ja käsime söömas kohas, kus juba eelmisel õhtul olime maitsnud kohalikke roogi . Ina nautis väga (eriti selles söögikohas) mereanni risotot, mina võtsin seekord sealiha suitsutatud mozzarella ja tomatikastmega. Oli kah hea! Ääremärkusena lisan siinkohal, et pasta ja lasanje on Itaalias tõesti nii head nagu räägitakse!

Nagu kala vees!

Hiljem õhtul, olles teel tagasi hotelli poest varuks ostetud söögi-joogikraamiga, jäi teele üks avatud ukse/aknaga baar, kus mees mängis (olles poolenisti tänaval) fono saatel saksofoni. Kõlas intrigeerivalt ja astusime sisse. Ja jäime sinna 2 tunniks! Sest möll oli kõva, muusik hea ja saime lõpuks ka ise etteaste osaks, kui elavalt muusika taustal õues tänavasillutisel tantsu vihtusime. Sellega õnnestus ka paar inimest sujuvalt lisaks baari suunata. Kõlasid Itaalia vikerviisid (bella  ciao, bella Ciao...) ja ka rahvusvahelisemat muusikat leidus repertuaaris (nt Queeni). Kusjuures tüüp ei teinud ühtegi pausi selle aja jooksul, olime kuni võiduka lõpuni. Saime ka mehelt ja paarilt külastajalt publikumist kiita, et olime justkui numbri osa. Ja meil oli ka väga lõbus! 

Maestro

Naaberlauast haarati ka ameeriklanna tantsu lööma

Hilisemal õhtutunnil vaatasime hotellis veel mingit itaalia telekanalit, kus saatejuhid väljendasid ennast lahedalt itaallaslikult temperamentselt, emotsionaalselt, kätega vehkides, grimasse tehes ja kõrgeneva hääletooniga. Italiano fero - äge Itaalia! 

21. oktoober – tagasi Napolis

Hommikul tegime veel tiiru basseinis, kuigi see vist oli jahedate ilmade tõttu juba suletud, sest köied olid liikumisteedele ette sätitud. Ina tõstis ise nööri eest ära ja sulps vette. Ei mingit küsimust. 

Ilm hakkaski veidi vesiseks tõmbuma (hea otsus oli eelmisel päeval Capril ära käia), seetõttu otsustasime mitte enam pikemaks siia linna vihma kätte patseerima jääda, vaid sõita kohe Napolisse tagasi. Pealegi jäi seal ka nii mõndagi veel vaatamata, lisaks olin järgmise päeva lõunaks meile broneerinud piletid Sansevero kabelmuuseumisse, kuhu eelmisel korral sisse ei saanud. 

Seekord sain ööbimiskoha teisel pool Napoli vanalinna, aga see piirkond oligi veel avastamata ja Inale meeldis kogu sealne arhitektuur ja miljöö palju rohkem. Ööbimiskoht oli võrreldes muude kohtadega küllalt OK ja hind 86 eurot oli senistest kõige soodsam. Tuba asus 3. korrusel, kuhu sai liftiga, mis küsib aga 10 senti ots vahemikus kell 08.00 – 19.00. Esimest korda nägin tasulist lifti. 3 kümnesendist oli lubatud lifti kõrval olevalt aluselt võtta. Väga huvitav süsteem. Ööbimiskoha asukoht aga oli päris hea – kuningaloss lähedal, suur toidupood ka. Poodides on Itaalias huvitavad sulgemisajad tihtipeale – 20.30, 20.45, 21.30.  

Viskasime asjad tuppa ära ja jalutasime mööda Via Toledot. See on üks Napoli peamisi ja vanimaid tänavaid, mis ulatub Dante väljakust (kus posti otsas seirab ümbrust tuntud kirjanik Dante "Jumalik komöödia" Alighieri) kuni Plebiscito väljakuni ning on tuntud oma arhitektuuriliste vaatamisväärsuste, kaubanduse, toidu ja melu poolest. Plebiscito väljakul asub 17. sajandil ehitatud neoklassikalises stiilis Napoli kuninglik palee. Väljakul asub ka järjekordne suur ja võimas katedraal, mida kroonib tohutu suur kuppel. 

Käisime läbi ka 19. sajandi lõpus valminud kõrge klaaskupliga Umberto (ehituse aegne Itaalia kuningas) ostugaleriist, kuhu paljud peened kauplused, kohvikud, ettevõtted on kokku korjatud. Sarnanes Milano ostugaleriiga, aga seal olid esindatud veel oluliselt peenemad kaubamärgid (Gucci, Christian Dior, Armani jne).  

Hakkas juba hämarduma, kui jõudsime lõpuks uhkete tornidega keskaegse lossi juurde (Maschio Angioino ehk Castello Nuovo), mis ehitatud aastal 1282, uuesti 1479. See loss on olnud Napoli, Aragoni ja Hispaania kroonitud peade kuninglik residents kuni 1815. aastani. 

Umberto galerii

Castello Nuovo

Veel üks kindlus künka otsas

Kuppelkatedraal

Kuningaloss

Õhtu lõpetuseks sattusime veel ka marmorist vanakreeka merejumal Neptuni purskkaevu juurde, kes seal oma kolmhargiga alamate kukil ümbrust seirab. See on ehitatud juba aastal 1601.

22. oktoober – Napoli, Rooma

Hommikul jalutasime natuke aega parajaks, kõndisime vanalinna tänavatel, istusime kohvikus, maitsesime head kohvi ja saiakest, käisime loomulikult kirikus või paaris. 

 Napoli on kahtluseta jalgpallilinn

Kell 12.30 oli meil broneeritud giidiga tuur Sansevero kabelmuuseumis (Museo Cappella Sansevero). See rajati kabelina aastal 1590, aga nüüd on kasutusel muuseumina. Fotografeerimine ruumides on keelatud. Minu ettekujutluses oleks see koht pidanud küll suurem ja uhkem olema, kui ta tegelikult on. Kaks ruumi, maalid seinal, skulptuurid. Põhifookus oli seal kabelis kunstnik Sanmartino poolt aastal 1753 loodud elusuuruses marmorist Jeesuse kujul. Kuju on kaetud läbipaistva surilinaga ja see on nikerdatud samast kiviplokist kui kuju ise. Peetakse väga tähtsaks ja märkimisväärseks skulptuuriks ajaloos.

Seda fotot ei ole ma muidugi ise teinud, vaid varastasin avalikust interneedusest

Edasi jalutasime raudteejaama ja võtsime seal pakihoiust välja Ina kohvri. Oli aeg asuda teele Rooma poole, kuhu Napolist on üle 200 km. Rong sõitis seda umbes 1 h 10 minutit, rongi kiirus oli kohati isegi kuni 300 km/h.  

Kui ei usu...

ROOMA

2,7 milj elanikku (rahvaarvult Euroopa Liidu kolmas linn)

Praegune Itaalia pealinn oli ajaloos järjestikku ka Rooma kuningriigi, Rooma vabariigi ja lõpuks Rooma impeeriumi pealinn. Juba antiikajal kujunes arusaam, et Rooma on ainulaadne ja püsiv linn. Jumalikku päritolu. Seetõttu nimetati ja nimetatakse ka praegu Roomat igaveseks linnaks (Urbs Aeterna), esimest korda tegi seda luuletaja Tibullus 1. saj eKr. Samuti on teada tuntud ütlus, et kõik teed viivad Rooma, mille aluseks on keiser Augustus uskumus, et Rooma ongi kogu maailma keskpunkt. Tema pani ka Roomas aluse teedeehitusele aastal 27 eKr. Lisaks on Roomat hilisemal ajal peetud lääne tsivilisatsiooni hälliks. 

Rooma mütoloogia järgi asutati linn umbes 753 eKr. Rooma loomise kohta on legend vendadest Romulusest ja Remusest, kelle ema oli üks Vesta neitsidest ja isa sõjajumal Mars. Oma võimu kaotamist pelgav onu käskis sulasel nad tappa, kui nad väiksed olid, kuid sulane jättis vennad Tiberi jõe äärde, et keegi nad leiaks. Emahunt nad leidis ning kasvatas ja toitis neid nagu oma poegi. Poisid siis kasvasid suureks, rajasid oma linna, millest saigi Rooma. Kuna nad ei suutnud aga ära jagada, kes linna valitsema hakkab, siis lõi üks vend teise tüli käigus maha. Lihtne. 

Hakkasime jalgsi ööbimiskoha poole liikuma. Aga Rooma on linn, kus igal sammul vaatab sulle ajalugu vastu. Nii jäi teele ka kohe esimene pärl, mida ka üldiselt turistide jaoks kohustuslikuks külastuskohaks peetakse Roomas (põhjendatult) – 1732-1762 Trevi väljakule ehitatud samanimeline vägev purskkaev. Trevi purskkaevu ümbritsesid isegi oktoobris sajad inimesed, kes ootasid oma võimalust pildistamiseks. Kuulus purskkaev on olnud olulisel kohal ka Federico Fellini filmis "La Dolce Vita" (1960). Purskkaevu keskne figuur on merede valitseja titaan Okeanos, kes seisab merekarbikujulises kaarikus, mida veavad kaks merihobu, keda omakorda juhivad kaks triitonit. Üks hobune on rahulik ja teine perutav, sümboliseerides nii mere kahte erinevat seisundit – rahulikku ja tormilist. Päris huvitav on lugeda, et 2011. aastal olevat purskkaevust välja korjatud suisa 951 000 euro väärtuses münte, mis anti üle heategevusorganisatsioonile Caritas, kes kasutab raha vaestele mõeldud toidupoe rahastamiseks.

Trevi purskkaev

Liikusime sealt uljal sammul edasi, kuni selgus, et mul on google mapsi sisestatud vale aadress ja kõndisime suht vales suunas juba pikemat aega. Uuesti ei hakanud orienteeruma ja Ina tellis Uberi (Bolti seal pole). Ööbimiskohta pidime sisse saama koodiga, aga mul hakkas just telefon tühjaks saama. Läks kiireks, sest oli vaja peremehega suhelda, kuidas see sisnemine täpselt ikka käib, sest see ei olnudki nii lihtne. Õnneks saime lõpuks siiski sisse, higipull otsa ees. Käisin õhtul omapäi veel kolamas, pärast väikest limoncello napsi ja õlut... ja siis oli juba keeruline õigeid nuppe üles leida ukse taga. 

23. oktoober – Rooma

Hommikusöök söödud läksime antiikseid ajaloomälestisi otsima, millest üks kuulsam kui teine. Juba paistsid esimesed sambad Rooma Foorumi juurest, taamal kõrgus kauaoodatud Colosseum. Jälle selgus tagantjärele tarkusena, et piletid oleks tulnud ette ära osta. Kuna me seda aga ei teinud, siis sellel päeval sobivaks kellaajaks piletit ei saanudki. Aga sellest polnud ka tegelikult midagi, sest terve järgmine päev oli ka veel meie käsutuses. Regasime siis järgmiseks päevaks ära telefonis ja siirdusime teisi imelisi vaatamisväärsusi kaema.

Kohe Foorumi lähedal on Kapitoolium, üks Rooma seitsmest künkast, millel asus sama nime kandnud kindlus. Kapitooliumi väljakul seisab uhkelt ratsu seljas Rooma keiser Marcus Aurelius, selja taga Kapitooliumi ehk senaatorite palee (Palazzo Senatorio). 

Kapitooliumi palee kõrval asub kuulus Kapitooliumi emahunt (Lupa Capitolina) - pronkskuju, mida peetakse Rooma sümboliks. 19. sajandi kunstiteadlaste järgi oli Kapitooliumi emahundi loojaks etruski skulptor Vulca ning see valmistati ca 500 aastat eKr. 21. sajandil alguses aga jõuti analüüside tegemisel järeldusele, et see ei saanud olla valmistatud antiikajal, vaid on ilmselt tehtud 11.-12. sajandil pKr. Päris selge see asi ei ole siiani. Vennad Romulus ja Remus lisati skulptuurile 15. sajandil Firenze skulptor Antonio del Polaiolo poolt.

Kapitooliumi väljakult lahkudes vaatasime üle hilisemast ajast pärit, aga väga suursugused ehitise – Veneetsia väljakul asuva mälestuskompleks Vittoriano. See jagamatu Itaalia sümbol koosneb hiiglaslikust marmorist hoonest, hulgast monumentidest ja purskkaevudest, sai valmis aastal 1911 ja oli algselt pühendatud Itaalia kuningale Vittorio Emmanuele II-le (1820-1878). Tema oli seotud Itaalia ühendamisega ja seetõttu nimetatakse teda "Isamaa isaks". Monumendi osa on ka eraldi Isamaa altar. Kui alguses oli see monument pühendatud kuningale, siis 1921. aastal lisati sinna Tundmatu Sõduri kuju, et meeles pidada ka rohkearvulisi sõdureid, kes ühtse Itaalia eest oma elu andsid. Seejärel kasutas Vittorianot ära Mussolini, kes nägi selles suurepärast kohta oma fašistlike rahvakogunemiste pidamiseks, eriti patriootlik koht tõesti.

Padre del patria ehk Isamaa isa

Ignoto militi ehk tundmatu sõdur

Järgmisena leidsime tee Rooma Panteoni juurde. Panteon (ladina keeles Pantheon) on uhkete sammastega 43 meetrit kõrge tempel, mis ehitati aastatel 115-125 pKr, on pühendatud kõigile Antiik-Rooma jumalatele. See on ainuke täielikult säilinud Vana-Rooma ehitis. Alates 7. sajandist on Panteon olnud katoliiklik Santa Maria Rotonda kirik. Hoones asub kuulsa itaalia kõrgrenessansi kunstniku Raffaeli haud, mille juures seisavad kaks inimest sinistes rõivastes auvahtkonnas.

Panteoni ees tuli ka järjekorras seista veidi aega. Seal kuulsime, kuidas üks härra oma daamidest koosneva kaaskonnaga soovis Panteoni siseneda, aga esitas ta selleks hoopis Colosseumi piletid. Ilmselt ei teinud vaene mees vahet nendel maailmakuulsatel ehitistel. Kuna piletid on seal kellaajaliselt paigas, siis jäi neil ilmselt nüüd nende piletitega ka Colosseumi sisse pääsemata.

Kuppel

Ilmselt on sellest kotkast hilisematel aegadel sümbolite kujundamisel snitti võetud

Kunst kuulub rahvale ja siin puhkab Raffael

Roomas on terve rida kohti, mille külastamine tundub lihtsalt kohustuslik. See käib nii Trevi purskkaevu, Rooma Foorumi, Colosseumi kui Panteoni kohta, aga ka Vatikan kuulub sellesse nimekirja. 

Teel teise riiki jäi meile ette veel üks katedraal, kuhu sisse astusime, samuti huvitav tsitadelli moodi ehitis Vatikani läheduses. See on tegelikult Püha Ingli loss (Castel Sant`Angel) ehk Rooma keiser Hadrianuse mausoleum. Lugu oli selles, et algselt (ehk 2. sajandil) tellis Rooma keiser Hadrianus selle mausoleumina endale ja oma perele, aga hiljem kasutasid paavstid hoonet kindluse ja lossina. Tänasel päeval on see kasutusel muuseumina. Katusel olev kuju on Peaingel Miikael, kelle järgi hoone ka oma nime sai. 

Hadrianuse mausoleum ehk Püha Ingli loss

Vatikan ise asub keset Roomat ja moodustab omaette riigi (enklaav – riik riigis). Riigi pindala on 0,44 km² ja rahvaarv 882. Kuna rahvast liikus seal ringi  palju, siis ei läinud sisse trügima, et vaadata Sixtuse kabelit (mida tagantjärgi võib kahetseda), milles on ajaloolise pärlina Michelangelo laemaalid. Püha Peetruse väljakul asub hilisrenessansi stiilis Rooma Peetri kirik ehk Püha Peetruse basiilika (Basilica di San Pietro in Vaticano), mis on sisse pühitsetud 1626 AD. Lisaks kirikule on seal võimsad sambad, mis kokku moodustavad sammaste kolonnaadi ja nende kohal katusel on terve rida skulptuure. 

Imetlesime parajasti kirikut ja tegime pilte, kui meie poole pöördus lähedal seisnud meesterahvas sulaselges eesti keeles ja küsis, et kas läheme ka paavsti vastuvõtule. Mina olin kindel, et tüüp teeb nalja, aga ei teinudki. Selgus, et seal ongi kohapeal mitmeid eestlasi, kes läksidki bossi vastuvõtule. Täitsa huvitav, et kes nii tegijad meil on, kellele selline au osaks langeb, sest päris iga jope juba sinna ju ei pääse. Sellega seoses meenub mõne aasta tagune rattamatk Põhja-Indias (2020), mille käigus sattusime ka praeguse dalai laama residentsi juurde Dharamalas ja peremees olevat olnud ka kodus sel ajal. Temagi kohtub aegajalt inimestega, aga kuna tollal oli just alanud suur Covidi katkuperiood, siis sel ajal see muidugi võimalik ei olnud. 

Püha Peetruse väljak. Foto: vikipeedia

Dooria sambad

Püha Peetruse kirik ehk basiilika 

Ja oli aeg taas paiksema ja lõõgastavama tegevuse juurde asuda – õhtusöök, väike prozzecco ja itaalia õlu.

24. oktoober – Rooma, igavene linn. 

Kuna eelmisel päeval Rooma Foorumi ja Colosseumi juurde ei pääsenud, siis tuli selleks kasutada viimast Roomas viibimise päeva. Seal on palju erinevaid sambaid, triumfikaari, skulptuure. Külastamiseks saab osta küll ühe pileti, aga sissepääse on kaks. Enne oleks soovitav siseneda Colosseumi ja seejärel Foorumi alale, kus on sambad, kaared, templid, Vesta neitside kujud (Vesta tempel 7. sajandist eKr). Me käisime Foorumi ala läbi ja läksime siis kõrval asuvasse Colosseumi, soovides pärast uuesti tagasi tulla. Aga tutkit, teist korda sama piletiga Foorumi alale ei lasta.  

Rooma Foorum (ita k Foro Romano) ehk väljak ehitati Kapitooliumi künka kõrvale orgu 7. sajandil turuplatsiks, aga hiljem sai sellest rohkem Vana-Rooma poliitilise- ja kohtuliku elu keskus. Aga mitte ainult, sest see oli ka võidukäikude ja valimiste toimumiskoht, seal peeti avalikke kõnesid ja kriminaalprotsesse, aga ka gladiaatorite matše. Paljud olulised ehitised asusid Foorumi lähedal.

Siit saab 3D-na näha, milline see kõik tervena välja võis näha: https://www.youtube.com/watch?v=EmMmuonCXbI 

Vespasianus ja Tituse tempel aastast 81 AD

Keiser Domitianuse poolt oma vanema venna Tituse auks püstitatud võidukaar mälestamaks Tituse võitu koos oma isa Vespasianusega juudi mässu üle Juudamaal.

Vesta neitsid Vesta templi juures - Vana-Rooma ainsad naissoost preestrid, kes teenisid kodu- ja perekonda kaitsvat jumalanna Vestat

Colosseum on suurim iidne amfiteater, mis kunagi ehitatud. See oli lõbustuste, vaatemängude ja vaba aja veetmise keskus, kus toimusid gladiaatorite ja metsloomade võitlused, imiteeritud merelahingud. Aga seal korraldati ka hukkamisi. Arvatakse, et Colosseumis hukkus umbes 350 aasta jooksul, mil seda kasutati erinevateks vaatemängudeks koguni 400 000 inimest, sealhulgas gladiaatoreid, orje, vange ja lugematu arv meelelahutajaid.

Coloseumi ehitamist alustas imperaator Vespasianus 72. aastal ja lõpetati see aastal 80 tema järeltulija Tituse juhtimisel. Kunagi mahutas see hiigelrajatis kuni 80 000 pealtvaatajat, mis on võrreldav tänapäevaste suuremate jalkastaadionitega. 

Kui aus olla, siis mina isiklikult ootasin millegipärast Colosseumist muljetavaldavamat pilti, aga võib-olla olid lihtsalt lootused liiga kõrgel. Aga uhke värk sellegipoolest. 

Kui neid antiikehitise müüre vaadata, siis võib märgata seal müürides auke, et miks need seal on? Lubjakivitellistest müüre ei ühendatud mördi, vaid raudklambritega. Hiljem, kui Colosseum enam kasutust ei leidnud, aga metall oli väärtuslik kraam, siis hakati metalli sealt eemaldama ja tekkisidki augud. Keskajal kasutati Colosseumi isegi kivimurruna, kus ehitusmanti laiali tassiti. 

Keskel on näha gladiaatorite ruumid, mis oli tegelikult areeni all

Algselt asus Colosseumi teise ja kolmanda astme välisarkaadides kokku 156 jumala, kangelase ja pooljumala kuju. 

Jalutasime veel ümber Foorumi alade, üritasime uuesti sisse pääseda, aga ei olnud ette nähtud. 

Sellega oligi sisuliselt meie reisi jõudnud lõpule. Oli, igatahes, väga huvitav.  

Helsingi lennujaamas oleks peaaegu õnnestunud Tallinna lennukist maha jääda. Ma nimelt kuulsin, et Tallinna suunduva lennu väravat on muudetud, nii et läksime südamerahuga viidatud uude väravasse ootama. Ootasid ka teised eestlased. Kuni ühel hetkel kuulsime kõlaritest: "Ina Hannus, Margus Tali - minge väravasse nr x. Seal on juba LAST CALL!" Panime siis punuma ja õnneks ka jõudsime. Nad olidki arvanud, et istume valet lendu oodates. Selgus, et enam-vähem samal ajal väljus koguni 2 lendu Tallinna. Kusjuures lendude neljakohalisest numbrist erines ainult viimane, a la 2023 ja 2025. Ja siis peagi jõudsimegi suvisest Itaaliast sügisesse Eestimaale. Oli tore ja mõnus.