THBILISI / თბილისი 22.02. - 26.02.2019
Kunagine
Ibeeria (või Iveeria, kohalikus keeles Kharthli, ajalooline piirkond Gruusias)
kuningas Vakhtang I Gorgasali (446-502) läks kord tänase Thbilisi aladel jahile. Tal õnnestus haavata üht faasanit, mis kukkus kuumaveeallikasse ja kees ära. See
looduslik väävlit sisaldav kuum vesi avaldas kuningale nii suurt muljet, et ta
otsustas sinna aladele linna rajada ja nimetas selle linna Thbilisiks ning tegi sellest uue kuninga residentsi. Thbili tähendabki gruusia keeles „soe“.
Aga nüüd asja juurde.
22.02.
– 23.02.
Üle
kuue aasta oli möödunud ajast, mil sai viimati Gruusiat ja Thbilisi linna
külastada ja nüüd oli saabunud aeg sinna tagasi pöörduda. Seekord küll ainult
mõneks päevaks, eesmärgiga kaasa elada Eesti korvpallikoondise mängule Gruusia
mägedepoegadega. Seekord lendasid Gruusiamaale Margus alias Suur Karu, Tarmo
alias Jalg ja teine Margus alias Pallur. 13 aastat tagasi toimunud kossureisil
Horvaatiasse me Tarmoga endale sellised hüüdnimed saime, kui ühest „jalgpallurist“
(läksime reisile otse jalgpallimängult ja kandsime seetõttu Eesti koondise jalkasärke)
sai kaks isikut – Jalg ja Pallur. Nimelt hilinesime Krakovis hommikul bussile
oma pool tundi (magasime sisse). Buss tahtis väljuda, aga siis öeldi bussist,
et see jalgpallur on puudu veel. Keegi mäletas sedagi, et neid oli ju kaks
lausa. „No pole midagi“, teadis tähtsam härra öelda, „siis üks on Jalg ja teine
Pallur“. Kuna Tarmo jõudis esimesena bussi, siis sai tema nimeks Jalg ja minule
jäi Palluri aunimetus J
Kossusõpru
läks peale meie aga kohale veel teisigi omadele kaasa elama. Korvpall pidavat
ju ikkagi meie mäng olema. Lennujaama pubis Legend tegin ühe traditsioonilise
samanimeline õlle, tervitasin tuttavaid nägusid ja siis astusimegi juba
lennukisse. Erinevalt 2012. aastast enam
Tallinnast Thbilisisse otselende ei lähe, seetõttu tuli teha tiir läbi
Varssavi. Kell kuus õhtul tõusis lennuk Tallinnast õhku ja pärast vahepeatust
Poolas maandus LOT airlines lennuk järgmisel hommikul kohaliku aja järgi kell
kuus ehk plaanitust tund aega hiljem Thbilisi rahvusvahelisel lennuväljal. Olime
endale tellinud hotellist takso vastu ja see toimetas meid nüüd hotelli magama.
Vahepeal tegime hotellis hommikusöögi ja siis kebisime põhku
tagasi. Kella ühe paiku saime endale lõplikult jalad taas alla, oli aeg minna kolama. Hotell asus mitu kilomeetrit vanalinnast eemal, kenasti üleval mäe otsas, kust avanes
imeline vaade alla linnale. Lasime endale takso tellida ja
sõitsime vanalinna. Esimene samm oli broneerida järgmiseks päevaks aeg
kuulsasse väävlisauna.
Saun broneeritud suundusime juba köisraudteega üle
Mtkvari (ehk Kura) jõe mäe otsas asuvat Narikala kindlust vaatama.
4. sajandil pärslaste
poolt rajatud Narikala kindluse müürid kõrguvad praegu linna kohal, mida
kindluse rajamise ajal veel polnud olemas.
Vaade kindluse kõrvalt linnale
Kindluse lähedal seisab uhkelt ka
suur alumiiniumist "Gruusia ema" kuju, Kharthlis Deda.
Gruusia ema
See 20 meetri kõrgune
gruusia rahvarõivastes naise monument püstitati Sololaki künka tippu
esmakordselt aastal 1958, Thbilisi linna asutamise 1500. aastapäeval. See
gruusia rahva ema hoiab ühes käes veinikaussi nendele (külalislahke rahva
sümbol), kes tulevad rahus, paremas käes aga mõõka nendele, kes tulevad kurjade
kavatsustega. Kindluse müüride kõrval asub veel ka botaanikaaed, lisaks on
kõrgel mäe otsas tänaseni tegutsev Püha Nikolause kirik. Kindlus ise sai suuri kahjustusi 1827. aasta
maavärinas, aga vaatamist väärt on see tänaseni.
Mäel kohtusime ka teiste Eestist saabunud kossusõpradega. Tegime "väikese" pitsi kohalikku rahvuskärakat tšatša (chacha – kange, veini tegemisel viinamarjapressimise jääkidest
tehtud gruusia brändi, mida pakutakse Thbilisis ja kogu Gruusias iga nurga
peal), see oli tõesti hea maitsega. Tšatšal pidavat olema ka
raviomadused ja seda soovitatakse paljude haiguste korral. Põhimõtteliselt võib Gruusias istuda soojaveeallikas, juua tšatšat ja peaks olema terve kui purikas. Väike profülaktiline
laksakas lipsu taha valatud ostsin kõrvalasuva leti juurest 30 lari ehk ca 10
euro eest ka halli soni, mida seal riigis ringi kõndides edaspidi ka uhkelt kandsin. Ühtlasi
aitas see kelmika veebruarikuu päikese vastu, mis ilma sonita otsaesise juba
meeldivalt punetama pani. Sooja oli kusjuures seal oma 15 kraadi parimal hetkel, nii et päike hakkas külge küll.
Jalutasime mäel edasi. Kohalikud moosekandid istusid
pingil ja lasid oma näppudel käia, üks kitarril ja teine suupillil. Meie
seltskonnas oli kaks vennikest, kes ka muusikat armastavad. Ja juba vahetaski
kitarr moosekanti ja kõlama hakkas eesti keeles vana hea malevalaul. Teised
kodanikud ümbruses vaatasid imestusega, et mis toimub – üks eestlane mängib
kitarri, teine eestlane laulab ja üks kohalik kalamaja kauboi mängib suupilli,
vahetades lauljaga kordamööda mikrit. Mäel pakuti turistidele ka muid atraktsioone peale kauba ja märjukese müügi. Näiteks võimalus lasta end pildistada eksootiliste elukatega, mil ilmselt Gruusiaga mingit pistmist pole, aga mis sellest.
Apsoss uute sõpradega
Edasi turnisime veel päris mäe tippu välja, nii et saime
seejuures ka naha märjaks. Mingi kohalik džigitt hüppas müüride otsas ühelt
kivilt teisele, sealt valele poole müüri pudenemisel oleks olnud 100% fataalsed
tagajärjed talle. Aga tema ei lasknud end sellest väikesest pisiasjast häirida
ja kargas päris osavalt seal ääre peal edasi-tagasi. Meile piisas niisama
turnimisest mäe otsa ja tagasi.
Kellele lüüakse hingekella?
Mägedepoeg 1
Mägedepoeg 2
Mägedepoeg 3
Pärast suurepäraste vaadete imetlemist istusime jälle köisraudtee rongi
peale ja vihisesime üle jõe alla tagasi. Oli aeg maitsta pisut gruusia kööki
Kura jõe kalda lähedal asuva restorani terrassil päikese paistel. Janu
kustutamiseks voolas kurku üks külm kohalik Argo nimeline õlu.
Kõht täis söödud hakkasime jalutama hotelli Gogabašvili
uulitsal, mis asub vanalinnast 3,5-4 km kaugusel ja on juba ka mõnevõrra kõrgemal
merepinnast võrreldes vanalinnaga. Meie hotell asus pea Mtatsminda mäe külje
all. Jalutuskäik hotelli osutus üsna kurnavaks, päris kõrgele tuli ronida. Aga samas oli mõnus ka. Teised seltsimehed viskasid hotelli jõudes mõneks ajaks külili, mina aga tuiasin aguli vahel niisama omaette ringi. Õhtul avanes hotelli eest vaade mäe otsas asuvale teletornile, mis iga mõne
sekundi järel värvi vahetas
Valgus,
siniheleroheline valgus, see kõrguses kiirgab, hele valgus, tundmatu ja kirgas öine valgus, mis
lummavalt kinni hoiab (Gunnar Graps)
Aeg läks nõnda omasoodu ja tuli taas kuhugi kõhtu täitma
siirduda. Härra Jalg kindlal juhtimisel läksime seekord ühte hubasesse kohalikku söömasaali, et üks korralik sealiha šašlõkk sisse vintsutada endale ja see maheda
veiniga alla loputada. Esimene pudel, mis lauale toodi mahutas oma 1,5 liitrit
punast veini. Aga see polnud kaugeltki kõik. Kui punane vein otsas küsisime
baarmenilt soovitusi veinide kohta. Nüüd toodi lauale juba savist kann koos
väikeste savikausikestega. Nagu kolm karu oleks laua taga olnud oma kaussidega.
Meil paluti peremehe poolt sama veini maitsta kõigepealt klaaspokaalist ja seejärel
savikausist. Peab tunnistama, et see maitse oli kausist juues tuntavalt parem,
kuigi vein oli ju sama. Olime sellega lakekausi tiitli auga välja teeninud,
sest kausist oleme ometigi veini lakkunud.
Kes on minu kausikesest joonud?
Kõhud täis läksime jälle kõndima.
Sattusime täiesti juhuslikult mingisse baari, kus oli just esinemas üks igati
korralik kohalik ansambel. Sinna me oma õhtut lõpetama jäimegi. Ja selle
koha nimi, kuhu me nõnda sisse sadasime, oli Nali baar. See ei ole nali. Elagu Nali ja Naps ja rock`n`roll
!
Vahest meile kõigile
kuluks ära veidike
puhata ja teha väike
Nali ja Naps.
Oled tont või lätlane
ristitud või patune
vahest tuleb teha
väike
Nali ja Naps
(Sal Saller)
(Sal Saller)
24.02. – Eesti Vabariigi 101. sünnipäev
Järgmine päev oli nö mängupäev ja ühtlasi oli võimalus
tähistada võõrsil Eesti Vabariigi 101. sünnipäeva. Aga õhtuni oli veel palju
aega, mis tuli ka ära sisustada. Näiteks oli üks saunaskäik ees.
Enne sauna minekut tegime veel aega parajaks vanalinnas,
jalutasime ringi ja istusime teisel pool Mtkvari (Kura) jõge kuningas Vakhtang
I Gorgasali (see on see tüüp, kes Thbilisi linna rajas 5. sajandil
soojaveeallikate kohale) suure ratsamonumendi ja 13. sajandist pärit Metehhi
(või Metekhi) kiriku juures, nautisime vaadet linnale ja Mtatsminda mäele.
Thbilisi linna rajaja ja Metehhi kirik
Selle
hobuse selga istutatud kuninga kuju autor on muuseas sama, kes meisterdas
Narikala kindluse lähedal asuva hiiglasliku Gruusia ema kuju. Metehhi kirikut aga
kasutati tsaariajal hoopis vanglana ning nõukogude ajal teatrimajana. 13.
sajandist pärit kirik kõlab päris põneva kohana, kus teatrit teha.
Lisaks tehakse Thbilisis teatrit ka kõveras tornis. Nimelt tegutseb seal Rezo Gabriadze rajatud nukuteater ja seal etenduvat igal täistunnil kellamäng „Elu ringkäik“.
Lisaks tehakse Thbilisis teatrit ka kõveras tornis. Nimelt tegutseb seal Rezo Gabriadze rajatud nukuteater ja seal etenduvat igal täistunnil kellamäng „Elu ringkäik“.
Kohalik Pisa torn
Kella üheks siirdusime eelmisel päeval broneeritud väävlisauna,
kus sügavalt maa seest voolab väävli ja teiste mineraalidega rikastatud kuum
vesi. Külmad õlled kaasas astusime sauna sisse ja koheselt tungis ninna üsna
räme lehk, ma ütleks isegi, et päris raipehais. Võttis aega, et sellega
harjuda. Saun oli broneeritud 1,5 tunniks ja nõnda oli meil aega lebotada
soojas vannis, külm õlu käeulatuses, vahepeal väike tiir lavale ja siis uuesti
sooja vette. Lavaruumis eriti soojust polnud, aga ega sellest nirust kerisest
polnudki midagi oodata. Sooja vanni kõrval oli lisaks ka väike külmavee „auk“
ja päris hea oli vaheldumisi külmas ja kuumas vannis istuda. Aeg lendas nõnda
varbaid sirutades, sõpradega juttu puhudes ja mõnusat gruusia õlut mekutades
kiiresti. Kui lõpuks igati kaunist saunahoonest väljusime, siis selgus, et juhuslikult
olid samal ajal ka teised eestlastest kossufännid sealsamas hoones (neid saunu
on seal ümbruses päris mitu tükki) väävlisauna nautinud.
Saun
Pärast sauna mõtlesime, et käime hotellist läbi ja siis pargime enne mängu kuskil kered korralikult täis. Thbilisis liikudes kasutasime üldiselt Taxify teenust ja sõit hotelli ja vanalinna vahel maksis
vaid 4 lari (see teeb kolme peale kokku 1,3
eurot). Ilmselt oli see mingi ajutine erihind, mida aga teised kohalikud
taksistid ei saanud pakkuda ja olid seetõttu üsna pahased taxify tüüpide peale.
Eks ta ole ka igal pool mujal paksu verd tekitanud. Ühelt teele ettejäänud
tüübilt küsisime tema sõiduhinda ja ta pakkus, et võib meid ära viia 20 lari
eest. Taksomeetreid nad ju ei tunnista, seega nimetavad lampi mingi hinna, mis
võiks sobida. Viis korda kallim hind muidugi meile ei sobinud. Saatsime ta
omateed selle pakkumisega. Järgmise takso saime juba 8 lari eest, millega olime
ka päri.
Hotellis oli meil vaja selga ajada spetsiaalselt Eesti –
Gruusia mänguks teha lastud valged triiksärgid, kus peal kirjad nii eesti kui
gruusia keeles ning krae peal mõlema riigi lipuvärvid. Selle särgi juurde kuulus nagu maasikas
vahukoore otsa ka hall soni, mille olin Narikala kindluse juurest eelmisel
päeval ostnud. Ja oligi käes aeg
siirduda tagasi linna, et hakata mänguks ja Eesti sünnipäevaks ettevalmistusi
tegema.
Kokku oli lepitud kindel baar, kuhu fännid kogunevad, et ühiselt häälepaelad korralikult sisse „õlitada“, nagu hea tava ette näeb. Või noh, pigem siis sisse
õlutada. Tellisime süüa ja juua kohaliku kombe kohaselt ehk palju. Menüüks minul
lambalihasupp hartšoo, lisaks hinkaalid ja hatšapuri. Ja väike chacha ka
muidugi ergutuseks. Teenindaja oli selles toitlustusasutuses igatahes väga tore
ja kena ka, nimi kõlas minu kõrvale päris eestipäraselt Mari (kirjapilt võis
olla muidugi erinev). Ja mängust oli ta ka täiesti teadlik. Lahkusime mängule
sõbraliku aasimise saatel mängu lõpptulemuse osas.
Takso viis meid spordihalli, mis ehitatud juba aastal
1961. Kuigi hoonet on renoveeritud 2007. aastal, siis jättis see ikkagi sellise
nõukaaja monstrumi mulje. Mahutab aga päris palju vaatajaid, peaaegu
10 000 inimest. Endiste Nõukogude Liidu vabariikide hulgas olevat see
olnud suurim. Tegu on kuppelsaaliga, mida nimetatakse suursuguselt Tbilisi
Spordipaleeks. See palee on kuulutatud ilmselt spordiürituste ajal
alkoholivabaks, sest õlut seal publik enne mängu ega mängu ajal osta ei saanud.
Thbilisi spordipalee
2015. aastal kaotas Eesti korvpallikoondis sealsamas
saalis kontrollturniiril Gruusiale suisa 35 punktiga (55:90). Viimati kohtuti omavahel
aga mullu novembris Tallinnas, kus võitjana väljusid samuti mägedepojad. Eesti
koondis oli Gruusia mänguks läbi viimas korralikku verevahetust (mitte segamini
ajada veredopinguga!), sest oma koondisekarjääri lõpetasid eelmise mängu järel
Serbiaga Kristjan Kangur, Gregor Arbet ja Janar Talts. Oli saabunud aeg, kui
noored peavad ise kaela kandma hakkama, seda küll õnneks neist ka mõnevõrra
suurema kogemustepagasiga kolleegide toel. Ja noored olid igati tublid, sest
võõrsilt võeti kohalike üle tubli võit 84:77.
Läheb lahti!
Fännide ühine univorm
Suurepärane kingitus Eestile
sünnipäevaks ja Gruusiasse reisinud korvpallisõbrad said seega lisaks ilusatele
Tbilisi vaatamisväärsustele väga mõnusa elamuse ka mängusaalist. Meelde jäi veel see ka, et märkasime, kuidas
tribüünil oli rida mingit politsei eriüksust, kes justkui valvasid kedagi.
Alguses kahtlustasin, et ehk keegi vägev VIP on tribüünil, aga hiljem selgus,
et nad valvasid hoopis vange, kes mängule oli toodud. Meil Tallinnas käivad
aegajalt ajateenijad mänge vaatamas, seal siis vangid. Iseenesest ju tore.
Seejärel oli aeg jätkata pidustusi vanalinnas, sest
meeleolu oli teadagi ülev ja rõõmus. Linna jõudes nägime, et mäe otsas asuv
teletorn on Eesti sünnipäeva auks värvunud sinimustvalgeks ja seda oli väga
südantsoojendav vaadata.
Pallur, Jalg ja Suur Karu. Taamal sinimustvalge teletorn
Pärast mõningast tiirutamist vanalinna tänavatel,
otsides võimalikku peatuskohta, maandusime lõpuks samas kohas, kus enne mängu
olime istunud. Teenindaja Marile edastasin väikese sõbraliku kommentaari seoses
äsja lõppenud mänguga, mille tulemusega ta ka juba kursis oli. Tundus, et ta
oli sellele vaatamata meie üle rõõmus. Suur Karu oli enne mängu lubanud, et kui
Eesti võidab, teeb meile umbes 250 lari maksva šampuse välja. Mees pidas sõna
ja varsti oligi uhke pudel meie laual ja saime klaase kokku lüüa kodumaa
sünnipäeva ja Eesti võidu auks. Ja nii
see õhtu möödus, kus õlu ja vein voolas ning vesipiip tossas.
Gruusia Mariga
25.02. – sinine esmaspäev
Öösel särab kuu su
kohal,
tähehõbe ka.
Minu mägi, mu
Mtatsminda,
sinust laulan ma!
Kõigest parem, kaunim
kõigest
mulle oled sa –
minu mägi, mu Mtatsminda,
sinust laulan ma!
(Tsabadze / Karmo)
Hommikul
kell pool üksteist ajasime ennast üles, sest hommikusööki pakuti hotellis kella
11-ni. Suuremat isu polnud, aga midagi oli vaja siiski hamba alla panna. Olime
ühes tükis õhtul kenasti hotelli jõudnud, pärast mõningast otsimist leidis Jalg õnneks ka oma prillid Suure Karu voodi alt üles ja päev võis alata. Veel
üks tore päevakene Thbilisis oli ees ootamas.
Võtsime
seekord ette tee Mtatsminda mäele. Mtatsminda mägi tähendab kohalikus keeles
„Püha Mägi“. Mäel asub ka kirik ja selle lähedal on tähtsate inimeste
matmispaik (näiteks on sinna maetud Gruusia esimene president Zviad
Gamsahurdia). Mägi asub 770 meetri kõrgusel merepinnast, sinna pääseb üsna uue
ja moodsa funikulööri ehk köisraudteel sõitva trammilaadse sõidukiga. Mäest
üles oli sõita 500 meetrit. See transpordivahend mäkke tehti sinna esmakordselt
juba aastal 1905.
Funikulöör
Mtatsminda
mäel asub 210 meetrit kõrge teletorn, selle läheduses on lõbustuspark, mille
juveelikrooniks on 65 meetrit kõrge vaateratas. Ootasime kaasseltsimehed ära ja
astusime ka vaateratta kabiini. Üleval tipus olles oli kuulda küll tuule päris tugevat
ulgumist akna taga, aga samas ei värisenud ega rappunud meie sõiduk tuuleiilide
tõttu vähimalgi määral. Umbes 10-12 minutit ja oligi tiir tehtud. Vaade oli üleval muidugi oivaline.
Enne mäe otsast tagasi alla laskumist tegime istumispausi
väikeses välikohvikus, kus saime kuulda elamusi ja mälestusi eelnevast õhtust.
Ja siis oli aeg leida linnast koht, kus veel kord kohalike roogadega keha
kinnitada. Väikeses omapärases söögikohas proovisin ka lambašašlõki ära, aga
see nii hea siiski polnud kui seast tehtud šašlõkk. Aga õlu oli selle eest
täpselt sama kosutav. WC oli ka märkimist väärt – istumine oli tehtud
kõrgemale, nagu oleks kuningatroonile asunud.
Troonil. Koht, kus kuningas ka jala käib.
Kuna söögikoha lähedusse jäi ka Gruusia ja ühtlasi kogu
Põhja-Kaukaasia suurim kirik, siis läksime vaatasime selle ka ära. See on ortodoksne
Sameba Püha Kolmainsuse katedraal, mis valminud päris hiljaaegu – ehitatud
aastatel 1995-2004. Kiriku ehitamise eesmärgiks oli tähistada Jeesus Kristuse
2000. sünnipäeva. Väike juubel, miks mitte. Ehitust rahastati suuresti anonüümseks jääda soovinud
ärimeeste poolt ja ka tavainimeste annetuste toel. Kohalik taksojuht teadis mu
eelmise Tbilisi külastuskäigu ajal rääkida, et üks suurannetajaid oli praegugi Gruusia poliitika halliks kardinaliks peetav miljardär Bidzina
Ivanišvili, Gruusia peaminister aastatel 2012-2013.
Sameba PÜha Kolmainsuse katedraal
Ja
sellega võibki joone alla tõmmata seekordsele Gruusia visiidile. Järgmisel hommikul kell
kuus väljus lennuk Thbilisist Varssavi suunal, seal mõnetunnine tiksumine
lennujaamas ja varsti olimegi kodus tagasi. Aja piiratuse tõttu seekord
Tbilisist väljapoole ei jõudnud, aga ka ainuüksi selles linnas on mõneks päevaks
vaatamist ja tegemist küllaga. Kindlasti lähen aga Gruusiasse tagasi, sest see
ilus maa lihtsalt kutsub mind.