Tahad või ei taha (enamasti muidugi ei taha), aga mõnikord tekivad mõtted, et miks ma oma
asju nõnda ajanud olen ja kuidas see kõik siis nüüd nii läks?! Mille eest?! Kes
see tegi? Ise tegi. On helgemaid hetki, kus kõik on lahe või kehvemal juhul
paistab vähemalt tunneli lõpust valgus. Ja on tumedamaid momente, kus saad aru,
et valgus seal tunneli lõpus on vaid vastutuleva rongi tuledest. See kõlab
võib-olla masendavalt, kuid on ühtlasi olnud nii mõnigi kord käimatõmbavaks või
sütitavaks jõuks, mis sunnib midagi sellist ette võtma, mida niisama heast
peast ei teeks. Ei viitsiks, ei tahaks, ei saaks või ei julgeks. Tekib hetk,
kui saad aru, et tuleb midagi ette võtta, ammutada uut jõudu ja energiat
millestki teistsugusest. On vaja end rutiinist ja piiravatest raamidest välja
rabeleda ja lihtsalt minna vooluga kaasa, mis sind kuskile poole tugevasti
tõmbab. Kui säärane tunne peale tuleb, siis on raske sellele vastu põtkida ja
pole ka mõtet. Seejuures tuleb ületada nii mõnedki takistused, mis tavaliselt
segavad paljusid asju tegemast, olgu selleks mugavustsoon, laiskus, hirm,
alalhoidlikkus või vabanduste otsimine millegi mittetegemiseks. Nagu öeldakse,
siis hirm on see, mis inimese araks teeb, aga hirmusid on ka erinevaid – nt
minu puhul on olnud suur hirm kõrguse ees, samuti teadmatuse ees. Hirmude puhul
on tõsi see, et nendest ülesaamiseks on vaja need ise ületada, nendega silmitsi
seista. Ja kui suudadki lõpuks enda hirmudega hakkama saada, siis see on kuradi
hea tunne. Selleks pole vaja muud teha, kui astuda esimene samm, mis
teadupärast see kõige raskem ongi.
Igasuguseid
katsumusi ja tegevusi on muidugi erinevaid – on neid, mis lihtsalt panevad
korraks vere kiiremini käima ja tekitavad vägeva adrenaliinilaksu. Teised
tegemised saavad ootamatult osaks sellest, kes sa oled. Kolmandad on suunatud
jälle väljapoole. Kõik need kokku rikastavad su teadmisi, annavad põnevaid ja vajalikke
kogemusi ja oskusi. Mõned saadud kogemused panevad nii mõnegi asja üle järele
mõtlema. Väärtushinnangud ja arusaamad võivad selle käigus muutuda ja järsku adud, et sinust on päriselt ka kellelegi kasu. Õigemini annab see
võimaluse kasulik olla. Või siis, et sa tegelikult ka saad asjadega hakkama,
kui piisavalt tahtmist ja pealehakkamist on. Selleks ei ole kunagi liiga hilja, aga see peab lõpuks
tulema ikkagi iseenda seest, teised võivad ainult sind suunata nende teadmiste
ja kogemuste poole, anda võimaluse nendest osa saada ja seeläbi areneda.
Mina
hakkasin uusi motivatsiooniallikaid lähemalt otsima 10-15 aastat tagasi.
Esialgu piirdusid need iga-aastaste rattamatkadega siin ja sealpool piiri. Aastal
2011 sattusin esmakordselt kokku vabatahtlike päästjatega. Seda tänu sellele,
et töökohas (Eesti Post tollal) soovisin osaleda esmaabi koolituses, mida
tuli juhuslikult läbi viima üks pikaajaline vabatahtliku reservpäästerühma (lühidalt RPR)
liige. Väike taustauuring internetist ja peagi avastasin end juba koos sõbraga vabatahtlike
päästjate I taseme koolitusel, millele järgnes juba peagi ka tase II. RPR on
üks isemoodi organisatsioon, mis tegutseb juba aastast 2002.
See on üks tore
seltskond, kes on võtnud südameasjaks, et suurendada inimeste hulka, kes mistahes
ohuolukorras saavad hakkama, et meie väikeses riigis langeks õnnetuse ohvriks
oluliselt vähem inimesi kui see seni on olnud. Nagu öeldakse, et pidev töö
semestri kestel tagab edu sessil, siis harjutamine ja kordamine on ka RPR-s
tarkuse ema. Iga-aastane Aegna laager.
Aegnal toimetamas
Pean
tunnistama, et RPR tegevus on minu jaoks viimase paari aasta jooksul pisut
unarusse jäänud, sest avastamist on tahtnud ka teised asjad, aga loodetavasti see
edaspidi muutub. Näiteks sel kevadel läbisin vabatahtliku merepääste I taseme
koolituse Revali merekoolis, mis kestis päris mitu päeva. Oli raske, oli ka
põnev. Tahtsin sinna juba ammu minna, aga ühtlasi annan endale aru, et
merepäästjat minust siiski ei saa. Igaüks lihtsalt ei sobi selleks.
Revali merekoolis
Et sellest
merepääste koolitusest veel väheks ei jääks, siis alates augustist kuni
novembri lõpuni 2019 käisin läbi ka Kaitseliidu sõdurioskuste baaskursuse (SOK), mis
kestis 7 nädalavahetust ja oli üks korralik andmine Lõõla õppekeskuses, Järvamaa metsade
vahel ja Jõgevamaal Kirna külas asuvas lasketiirus. Seal oli võimalus ka oma lisaihuliikmeks
saanud automaatrelvast AK4 kätt harjutada nii lamades, põlvelt kui püsti asendist.
Kunagi iidsetel aegadel sai küll ka ajateenistus läbitud, aga sellest kõrvade
vahel enam suurt midagi alles polnud jäänud. Kaitseliidu tegevuses aga plaanin kindlasti
tegevust jätkata, sest päris õppimine alles algab, kui enam pole instruktorit
selja taga õpetamas ja selgitamas, kui lihtne see kõik ongi.
Lahingpaarilisega Lõõlas SOK lõpetamisel
Eelnevat vabatahtlike tegevust puudutavat juttu kokku võttes võin öelda, et olles näinud
neid asju natuke lähemalt ja osalenud erinevatel koolitustel ja õppustel, reaalses otsingutegevuseski, siis minu täielik respekt
kuulub kõigile vabatahtlikele päästjatele ja merepäästjatele, samuti
kaitseliitlastele. Aga ka abipolitseinikele, kelle tegemistega küll väga kursis
pole. Nemad panustavad kaaskodanike turvalisuse nimel ühte väga tähtsat asja
järjepidevalt – vaba aega, mida nad võiks ju muidu kasutada ka pere ja
sõpradega koos olemiseks või hobide harrastamiseks. Nad ongi teistsugused
inimesed, sest nad vaatavad ja näevad oma ninaotsast kaugemale, hoolivad ümbritsevast
keskkonnast ja inimestest ning teevad endast kõik, et teistel oleks hea ja turvaline
olla. See on nagu sõõm puhast õhku muidu ühiskonnas levima kippuva hoolimatuse,
tülitsemise ja vastandumise vahele.
Aga
sellest kõigest ei ole mulle veel piisanud. Aastal 2012, töötades Eesti Postis,
lõin punti kolleegidega, kes lihtsalt nalja pärast hakkasid rahvatantsu
tegema ühe tuntud tantsujuhi (Kadri Tiis) juhendamisel, et paar kuud hiljem see
Viljandi Pärimusmuusika Aidas kolleegidele aastalõpupeol ette kanda. Karud pandi labajalga tegema. Esinemine
läks suht võssa, aga see „nali“ on päädinud nüüd sellega, et olen osalenud 2014
ja 2019 üldlaulu- ja tantsupeol ja ka 2015 meeste tantsupeol. Lisaks on olnud
arvukalt igasugu muid esinemisi ja üks neist ka väljaspool Eestit – festivalil Makedoonias
Ohridi linnas. Suviti saab mind koos teiste leigaritega taidlemas näha
Vabaõhumuuseumis. Nii et rahvatantsu pisik on mind enda sisse korralikult
mässinud. Peab paika ütlus, et kui sõrme annad, siis võtab terve käe, nii et ei saa arugi.
Tantsupidu 2019
Leigarid 50 juubelietendus
Aga no ega
seegi pole veel kõik. Motivatsiooni ja energiat tuleb otsida ikka erinevatel
rinnetel. Aastast 2005 olen käinud rattamatkadel ja ei oska praegu küll ette
kujutada aastat, mil ei lähe ühelegi rattamatkale. Pigem on neid ikka mitu igal
aastal, lühemad või pikemad. Mingeid hullusi tuleb teinekord ka ette võtta.
2017. aastal panin ennast kirja AndMoments nimelise ettevõtte poolt korraldatud
matkale Nepali. Võib juba ette arvata, et riigis,
kus asuvad Himaalaja mäed ja mille aladest 40% asub kõrgemal kui 3000 meetrit, ei
saa rattasõitmine olla meelakkumine. Ei olnudki. Aga erakordselt vägevaid
elamusi pakkus ta samuti, lisaks sellele, et kohati sai ikka hambad ristis
viimast võtta kohalikust rendirattast.
tsiki-tsiki põrr! Himaalaja!
Lisaks rattapedaalide sõtkumisele õnnestus üks suurem elamus veel saada matkalt. Vaatamata minu kõrgusekartusele võtsin ühe kamraadi eeskujul kätte ja hüppasin nööri otsas ühelt 160 meetri kõrguselt sillalt alla! See oli uskumatu elamus ja väga suur eneseületus.
Lenda Juri Gagarin, lenda...
Sarnast hirmu, ärevust ja hilisemat tohutut emotsioonide rallit olin tundnud vaid aasta varem tehtud langevarju tandemhüpet, mille sõbrad mulle juubeliks olid kinkinud. Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada, mis nende hüpete ajal ja vahetult pärast mind valdas. Sellist sisemist virvarri pole rohkem kogenudki.
Seni tähelepanuväärseim
rattamatk toimus aga eelmisel suvel, 2018 aastal. Siis lihtsalt ei saanud teisiti, kui
võtsin töölt palgata puhkust, kolisin korteri tühjaks, pakkisin vajaliku kraami
rattale ja läksin kolmeks kuuks rändama. Töötu ja kindla elukohata hulkurina J Nii sai teoks juba paar aastat
küpsenud plaan teha jalgrattaga 100 päevaga (Eesti Vabariik sai ju just 100
aastaseks) tiir ümber Läänemere. Lõpuks sai see tehtud ka – 97 päeva ja 7000 km
hiljem oli tiir ümber lombi tehtud ja tunne rinnus vägev.
Kroonlinnas Koidula maja ees.
Sellest matkast saab pikemalt siit lugeda: https://www.rokkarmatkab.ee/2018/03/
Miks ma
seda kõike üldse kirjutan? Sest tahan oma järjekordse kahe sama numbriga
sünnipäeva puhul öelda, et väga äge on olnud proovida erinevaid asju, ennast
korduvalt ja korduvalt ületada, saada superägedaid ja kasulikke kogemusi,
teadmisi ja oskusi. See on andnud mulle nii palju, mis aitab tunda, et olen elus
ning täis energiat ja elurõõmu. Aegajalt tuleb energiakaevu aga jälle täita, et
see tühjaks ei saaks. Julgen öelda, et pole mõtet kahetseda seda, mis on tehtud
ja pole ehk õnnestud, vaid seda, mis on jäänud tegemata, kas kõhklemise või
mitte piisava tahtekindluse tõttu. Tahtmine ja soov kogeda uusi asju on minus
endiselt olemas. Küll oleks ja on tore seda kõike oma kaaselutöölistega jagada.
Lõpetan klišeega - iga maraton algab esimesest sammust ja iga vägev ettevõtmine
positiivsest ja optimistlikust suhtumisest.
Seega, kui võimalus on teha midagi ägedat, siis haarake selle härja sarvist kinni ja lihtsalt tehke ära! Isegi, kui see tundub võimatuna või ületamatuna esialgu.
Seega, kui võimalus on teha midagi ägedat, siis haarake selle härja sarvist kinni ja lihtsalt tehke ära! Isegi, kui see tundub võimatuna või ületamatuna esialgu.
Elu on nagu üks suur peegel, mille ees
seisad üksinda - see on täpselt see, mida sa näed ja näed täpselt seda, mis see
on. Tõde. Kas seda endale tunnistada tahad või mitte või kas see meeldib või
mitte, on juba iseasi. Tuleb ette, et mõnikord osutub peegel ka kõverpeegliks,
mis moonutab pilti vaataja silmade jaoks, siis tuleb midagi ette võtta, et pilt
jälle sirgeks tagasi saada. Parem on naerda ise elu üle, kui lasta elul enda
üle naerda.