Tuuletallajad Lätis 2009 ehk Ergli maraton

2009. aastaks polnud tuuletallajatel kirg vabaduse ja rattaga rändamise vastu kuhugi kadunud. Aasta pärast rändamist Saksamaa ja Hollandi teedel võtsime nõuks naaberriiki väisata. Rääkisime augu pähe veel ühele rännuhimulisele noorsandile Kidrale, kes nõustuski meiega liituma. Nagu hiljem selgus, siis esialgsed plaanid ja see, mis tegelikkuses välja kukub ei pruugi teps mitte kattuda. Nimelt võtsime plaaniks sõita rattaga Valmierasse, sealt istuda rongi peale ja sõita vahepeatusega Riias Lääne-Lätis asuvasse Liepajasse ja sealt võtta suund Leedu ja Palanga poole. Kuhu me tegelikkuses välja jõudsime, see selgub pisut hiljem.

Proloog – roheliste rattaretk „Kuidas elad, Pärnumaa?“

Seekord kattus meie rännaku algus traditsioonilise roheliste rattaretkega, mis algas 8. mail ja lõppes 10. mail Kilingi-Nõmmel. Sealt oligi plaanis otse lõuna suunas tuhiseda, sest Läti piir sealt märkimisväärselt kaugel ei ole. Roheliste retkest pikalt siinkohal ei kirjuta, aga tegemist oli päris lõbusa ettevõtmisega, kus meiega liitus soliidses eas härrasmees Henn. Meeldejääv oli seik teisest laagripaigast Jõulumäel, kus Henn karjus õige mitu korda üle laagri „Kentaur“, pidades seda mütoloogilist olendit ise jaapani jumalaks. Selle veidra sõjahüüu põhjuseks oli asjaolu, et eelmises laagripaigas polnud ta öösel suure kisa tõttu magada eriti saanud ja üks suuremaid häirijad oli taas otse meie telkide läheduses (kuigi retkel osalejaid oli üle 2000) omale sobiva koha leidnud. See nokastunud rattahunt oli siis kätega tümpsu muusika saatel vehkides hüüdnud inglise keeles, tont seda teab mis põhjusel, „get down“, mida Henn kuulis aga kentaurina ja nii ta oma sõjahüüdu siis kuuldavale lasi.

Retk ise oli taaskord tore, aga laupäeva hommikul saime kõva sahmaka paduvihma, mis metsavaheteed Ikla piiripunkti poole päris mudamülkaks muutis ja seetõttu sõidule teatava pitseri jättis. Aga üldiselt oli järjekordselt avastamisrõõmu ja rändamise lusti küllaga. Roheliste retke pikkuseks oli sedapuhku 75+90+73km=238 km.

Tuuletallajate matka algus – 10. mai

Kokkulepe Läti retke kolmanda liikme isand Kidraga oli, et saame pühapäeval 10. mail Kilingi-Nõmmest juba mõnevõrra Läti poole asuva Rae järve juures kokku ja liigume siis sealt ühiselt edasi. Ja nii ta läks ka. Esimese öö veetsime veel Eestimaa pinnal, kuigi üsna Läti piiri lähistel. Leidsime Jäärja lähistel ühe mahajäetud lagunenud majavraki. Kuigi tarekese katus oli enamuses sisse kukkunud, siis sellegipooles oli veel koht, kus sai vajadusel vihmavarju minna.

Tareke enne Läti piiri


Maja juurde jõudes selgus, et olime tahtmatult ühel toredal metskitse paarikesel omavahelist olemist häirinud ja need nüüd metsa poole silkasid. Vana sokk enne metsa sisenemist veel seisatas ja heitis meile pahase pilgu, et olime tema randevuud nii häbematul kombel häirinud. Ära pikka viha pea hea kitseisand, ega me meelega!

Ei saa me läbi Lätita – 11. mai

Esmaspäeva hommikul kella 8 paiku ärkasime vihmasabina peale, mis õnneks siiski peagi üle läks. Käod olid ka õhtust saadik vist juba kukkunud ja lasid hommikul sama vilega edasi. Aga teekond Läti suunas võis alata. Suund oli võetud Valmiera ja sealt edasi juba Cesise poole. Vahepeal oli retke vanemate kogu pärast kaardi uurimist jõudnud otsusele, et Valmieras ei hakka me rongi peale siiski minema, vaid liigume sealt alla Ergli suunas. Sealt meie hädad alguse saidki.

Esimeseks pikemaks puhkepaigaks sai Mazsalaca nimeline väike kohakene pärast 51 km läbimist. Istusime ja mekkisime Cesise alust ja puhkasime jalga. Valmieras varustasime ennast kõige vajalikuga õhtuks ja asusime laagriplatsi otsima. Leidsime selle umbes kella 17 paiku, kui hommikusest laagrist oli läbitud ca 80 km. Meeliülendav oli, et ilm oli meiega pisut lahkemaks muutunud ning soojaks ja päikseliseks läinud. Laagripaik üleval, saime ka nautida niisama olemist ja kohaliku 38%-lise piiritusejoogi „magusat“ maiku. Õhtu tõmbab jahedaks ja siis kulub kerge suutäis külmarohtu marjaks ära. 

12. mai

Järgmisel päeval väntasime mööda esimesi mõnusaid tõusukesi Cesisesse. Cesises käisime ilusat vana lossi vaatamas. See on üldse päris kena linnake, istusime ühe tiigi äärde einestama, kus paar musta luike kümblesid.

Cesises


Cesisest lahkudes ootas meid juba pisut mehisem maastik. Need tõusud olid „pisut“ hullemad kui Otepää ümbruses asuv kuppelmaastik. Nimelt saime ca 2 km järjest ülesmäge sõita, et siis kohe järgmist ronimist alustada. Pärast kaardi pealt lugedes selgus, et selle koha peale oli kaardil märgitud tingmärk, mis tähistas „huvitavat mäge“, mille kõrgus merepinnast on 255m. Südant soojendab, kui jõuad tõusu tipus asuvasse kurvi ja näed, et tõus jätkub veel vähemalt pool kilomeetrit. Võttis pisut vere ninast välja, perse praksus kergelt verevalumitest ja jalad tudisesid all, kui üles päästva bussipeatuseni jõudsime. Vaatasime Meelise ja Kidraga eesootavat ja prahvatasime korraga sõnagi lausumata naerma – ees ootas meid järjekordne tõus. Pärast 10-15 minutilist istumist hakkasime juba ka ümbritseva looduse ilu nägema, sest vaade oli tõesti kena. Kidra, va vapper tinasõdur, aga teatas optimistlikult, et paar siukest tõusukest veel ja olemegi juba kohal ju. Bussipeatuses istudes kerkisid tumedad pilved pea kohale, mis tõotasid meile kindlat vihmasagarat koos äikesega. Seetõttu otsustasime natuke veel istuda ja oodata, kuni vihm üle jääb. Korra müristas, aga äikesevihm otsustas meid seekord siiski säästa ja pööras enne meie kohale jõudmist teise suunda. Umbes kella 18 paiku leidsime ühest metsarägastikust ka endale sobiva ööbimispaiga. Enesetunne enam kõige värskem ei olnud selleks ajaks ja laagripaiga leidmine oli seetõttu tore palsam me vaevatud hingele kehale.  Päeva teekonnaks kujunes ca 70 km, mis pole ise miski eriline distants, aga maastikku arvestades mitte midagi hullu kah.

Ergli – 13. mai

Hommik saabus koos päikesega, tuli oma vanad kondid telgist välja ajada, sest ees ootas järjekordne päev võitlust „Läti Alpidega“. Ainult, et hommikul ei osanud me veel aimatagi, millised teed meid ees ootavad. Vastasel juhul oleks me neid tõenäoliselt üritanud vältida. Nagu öeldud, olime otsustanud, et jätame siiski rongisõidu vahele ja läheme vaatame otse alla Lõuna-Läti suunas, kuidas seal eluolu on. Mõeldud tehtud. Nii pisikestest asjadest saavad alguse legendid, mida veel aastaid mäletada!! Nimelt viis tee meid otse Ergli suunas.  Alguses polnudki liiga hull, kuigi tõusudele lisandus ka kerge tormituuleke vastu, mis tahtis suisa püksid jalast puhuda.

Viecepalgas tahtsime poest midagi kehakinnituseks hankida, aga kohalik taat, kes vist ise poe suunas sammus, juhatas meid otse vastupidises suunas sellele, kus pood tegelikult asus. Ju vist kartis, et me kõik kangemad õlled eest ära ostame ja otsustas konkurendid kõrvaldada. Saime päris tükk aega seal ringi tiirutada, enne kui poe üles leidsime – see asus päris kaugel sellest, kuhu meid juhatatud oli. Taat poleks vist sel hetkel meie silme ette soovinud sattuda, sest liiga eriti tänulikud me talle selle sigaduse eest polnud. Poest lattide eest lunastatud kraamiga siirdusime edasi järgmisesse asulasse – 6 km kaugusel asus Ineši mõis, mille juurde poole 12 paiku jõudsimegi. Seljataga oli selleks ajaks 23 km. Selles paigas juhtus erakordne lugu, et süüa saime enne kui õlut. Isegi Kidra kõht hakkas protestima, et mis pull see on.

Inešist edasi sõites selgus, et lätlaste jumalal oli meile veel ühteteist varuks – umbes kilomeetri pärast lõppes asfalt, kuid tõusud jätkusid. Kruusateed olid täiesti treppi sõidetud ja kurvilised. Ka laskumistel ei saanud puhata, sest kurvid olid sissepoole nii kaldus nagu velotrekil, et nõudis suuri jõupingutusi, et ennast teepeal hoida ja kurvis laskumisel mitte kraavi lennata. Selle peale poleks tahtnud mõeldagi, mis siis oleks saanud, kui mõni rekka oleks vastu tulnud. Need tõusud ja laskumised lahtise kruusa peal treppi sõidetud teel olid ikka füüsiliselt päris kurnavad ja Kidra teataski ühes peatuspaigas hingetõmbepausi ajal, et tema rohkem ei viitsi ja ta läheb kohe homme hommikul koju ära!! Soovisime talle selles ettevõtmises siis edu, kuna ühtki ühistransporti kuskilt ligilähedaltki ei lähe. Peale kella 16 leidsime teeäärsel heinamaal paiga, kus oma santlaager püsti panna, sest edasi sõita tol hetkel ei soovinud meist keegi, kuigi läbitud sai mitte eriti muljetavaldavad 50 km.

Mella unistas murul lebades ja läti õlut kulistades, et tahaks sauna saada praegu. Kidra imestas seepeale, et miks taevapärast ta sauna tahab, tõusudel saime juba higistada ju küll. Aga murul päikse käes lebada ja õlut juua oli päris hea lõõgastus pärast sellist päeva. Järgmise päeva peale polnud isu mõeldagi, sest sarnased teed pidid veel ca 50 km jagu jätkuma. Huvitavad teed Lätis ikka, arvestades, et meie kaardi andmetel pidi see tee tugimaantee olema ja suunduma otse Riiga. Lisaks sellele liiguvad seal stratosfääris keeristormi pilved vastupidises suunas tuulega. Mina oskasin isegi rohelist taevast näha ja tegin meeldiva avastuse, et läti käod, kelle kisa muidu kõik kohad täis on, polnud meile veel siia järele jõudnud. Päris suured ilmatargad olime. Mella avaldas veel pettumust, et vihma pole peaaegu üldse saanud, mispeale tegi Kidra talle minu meelest ausa pakkumise ta esimesel võimalusel jõkke lükata. Seal peaks ka piisavalt märjaks saama.

Minu meeltesegaduse tipphetk saabus ka selles paigas. Nimelt pärast seda, kui teised jüngrid üsna varajasel tunnil põhku olid pugenud, otsustasin ma sealsamas heinamaa kõrval asuvasse metsa ringi tuulama siirduda. Loomulikult eksisin ma seal ära ja välja tõi mind sealt Kidra, kui ma olin mõnda aega ohoo-ohoo! hüüdnud. Seda tänitamist selle seigaga seoses ei jõudnud pikka aega ära kuulata. Aasta orienteeruja tiitel ja Ergli metsavahi aunimetus peaks vähemalt mul see aasta kindlustatud olema.

Ergli maraton – 14. mai

Järgmisel hommikul oli ilm pisut pilvine, aga ei midagi hullu. Üsna nobedalt saime umbes kell 9 oma kodinad kokku ja siis sadulasse – meie kolgata tee ootas meid. Ikka need samad treppisõidetud lahtise kruusaga tõusud ja laskumised. Korraks naeratas meile ka läti jumal ja saatis meile vahelduseks ka mõnisada meetrit asfalti. Asfaldijuppi saatis see-eest meid paras vastutuule puhang, et meil liiga kerge ka ei hakkaks. Väike jalasirutus ühes jubedas bussipeatuses, kus küll peldik oli sisse tehtud, aga sellegipoolest olid lätlased oma ihuhädasid kergendanud peatuses sees. Selles kohas leidis meie ühine püha üritus ka uue nime – Ergli maraton.

Ergli, Ergli über alles... 


Ergli kohanimena on kogu selle retke märksõnaks, mis tuletab meile igavesti sealseid jalgratturi moraalii laostavaid kruusateid meelde. Vahemärkusena, et mulle on silma hakanud ka mitmed teisi toredaid kohanimesid selles piirkonnas – Licupe, Liburi, Licmuiza. Vahepeal uurisime, et palju siis neid kilomeetreid juba seljataha on jäetud kokku. Tulemus polnud laita – 482 km koos roheliste retkega.

Kella 15.00 paiku sai lõpuks see kolgata tee otsa ja jõudsime jälle asfaldile Suntaži nimelises kohakeses. See-eest oli taeva kogunenud ähvardavad pilved, mis meile midagi head ei tõotanud. Seekord pisut suuremas ja inimlikumas bussipeatuses jalga puhates hakkaski sadama. Kruusatee pealt seega räästa alla. Varsti pidi hakkama ka laagripaigale mõtlema, sest õhtu kippus kätte jõudma. Järgmises puhkepaigas järjekordses bussipeatuses, kui vihma oli juba kenasti ladistanud ja taevas ühtlaselt hall, sähvatas Mellal idee, et võiks kuskil bussipeatuse taha metsa telgi üles panna ja kasvõi bussipeatuses teed vaaritada, vähemalt ei saja otse lagipähe. Kidra võttis sõnasabast kinni ja tormas üle tee asuvasse kuusikusse, mis eemalt vaadates võhikule võis tunduda täiesti mõttetu võpsikuna. Samas meie pundi ainuke puhas maalaps oli targem ja teadis, et kuuskede alumiste okste all on piisavalt ruumi, mis võib ka vihmavarju pakkuda, kui oksad piisavalt tihedalt on. Ja nii täpselt läkski, et saime suure kuuse alla telgi üles panna ja vihm sinna tõesti läbi ei olnud tulnud. Seega oli ka tore uudis see, et maapind oli telkimiseks sobilikult kuiv. Edasise õhtu pühendasime selle suurepärase idee autori kiitmisele ja tänamisele, tänu kellele ei pidanud me järgmised 15 km telkimispaika otsima suures vihmas, aga samuti tavapärasele tee ja läti piiritusejoogi manustamisele. Lisaks pöörasime näod taeva poole ja palusime, et jumal oleks inimene ja laseks edasi meil ilma vihmata rännata.  Ja siis põhku. Teadmisega, et magame siis täna kuuse all.

Inimloomaaed – 15. mai

Oh seda rõõmu, hommikuks oligi vihm vaibunud. Ronisime kuuse alt taas päevavalgele ja kella 9 paiku ka minekule Sigulda suunas. Maastik oli selles piirkonnas juba pisut inimsõbralikum, kuigi vastutuul kimbutas endiselt. See on teatavasti ratturite „kutsehaigus“. Samas kippus ilm ka külmemaks minema. Mõtlesime, et ainuke asi, mida me veel maitsta pole saanud, on lumi. Õnneks nii kaugele asi siiski ei läinud - maikuus ei saja lund isegi Lätis mitte. Sigulda, kus asub ka kuulus talispordikeskus suure kelgurajaga, on mäe otsas, kust rattaga üles ronimine on paras ettevõtmine – 11% tõus. Läti politseinikud mõõtsid meil seal tõusul kiirust, ise irvitasid habemesse. Hea, et meid veel kiiruse ületamise eest maha ei võetud. Turaida lossi juurde päris üles ei jaksanudki vändata, viimased paarsada meetrit läksime ratas käekõrval. Turaida lossi sisse me ei läinud sularaha kitsikuse tõttu – pilet maksis 3 latti. Kidra sai vähemalt Sigulda kepikesi täis müügipunkti ees pilti teha.  Lisaks saime võimsat liivakivipalndit imelteda sealmail.

Laagripaigaks leidsime Vidrižis ühe liivakarjääri taha rahuliku telkimiskoha seekord üsna varakult – juba poole 5 paiku. Enne seda istudes poe ees välgatas meie geniaalsetes ajudes äriplaan – teha loomaaed, kus ainsateks eksponeeritavateks isenditeks oleksime meie ise. Püherdame seal poris ja roomame mööda maad või upitame ennast üles järgmise õlle järele, täis kui templielevandid. Võre peal oleks silt, et loomade söötmine ja jootmine on kohustuslik ja tingimus, et jook ei tohi olla alla 5% alkoholisisaldusega.  Sealt poe eest oma ärimeeste mõtetega siirdusime siis teisele poole karjääri magama. Täna sai läbitud 55 km.

Kuupaiste sonaat – 16. mai

Järgmine päev oli laupäev, hommik taas meie rõõmuks päiksepaisteline ja pilvitu, isegi mina sain ilma suurema kobinata kargu alla. Muidu ma hommikuti esimesed tund aega siunan ja manan kõiki maapõhja, kes härrat julgevad tülitada.  See-eest kallid kaimud ei unustanud mind taaskord mõnitada minu orienteeruja võimeid meenutades.

Sõit kulges suhteliselt rahulikult. Enne Limbažit tuli meile üks härrasmees vastu, kes sööbis meie mällu sellega, et oli vist viimati vett näinud aastal 1974 – nahk oli ühtlaselt mustaks tõmbunud (tegu polnud neegriga). Eeskuju missugune meilegi, vett mittenäinud karvikutele, tulevikuks. Kella 12 paiku jõudsime Limbažisse, mis on üsna tore väike Läti linnakene, oma „pühajärvega“ (a la Tallinnas Lasnamäe karjäär). Selle püha järve ääres puhkasime ka läti õlle seltsis jalga. Mõtlesime, et nüüd võiks tagasi minna Turaida lossi juurde ja võtaks neid 11% tõuse ja langusi. Aga ülesse mineku ja ka laskumise põnevamaks tegemiseks sõidaks esimese või tagumise ratta peal nagu tsirkusekarud. Polnud just laita plaan, aga tagasiminek jäi seekord siiski ära teatud kaalutlustel.

Ilm kippus vaikselt pilve minema ja tuul oli ka korralik, meie lohutuseks pole Eesti ning Kidra saun ja seapraad enam mägede taga – kõigest 2 päeva jäänud.

Laagrisse jäime kella 5 paiku, ühte metsatukka. Päevadistantsiks seekord 67 km ja piirini jäi siit u 35 km.

Varjatud öömaja metsas 


Olles juba einestanud ja õllegi lahti teinud lamasime metsa all nii, et tee pealt märgata meid ei saanud. Korraga peatus just selle tee kohal, mis meie laagripaika tõi, auto ja üks läti proua tuli autost välja ja hakkas pisut tõtlikul sammul otse meie suunas tulema. Mõtlesime, et mis nüüd siis, kui korraga proua peatus, uuris kõhkleval pilgul pisut ümbrust ning kükitas meid märkamata maha oma ihuvajadusi rahuldama. Meie ees aga avanes kummaline vaatepilt – täiskuu säras oma täies hiilguses.  Oli päris koomiline see vaatepilt ning üritasime oma naeru hääletuna hoida (irvitasime ise seesmiselt nii et kõveras), et vaesele lätlannale tahtmatult mitte infarkti põhjustada. Võib vaid ette kujutada inimese tunnet, kes tuleb suvalises kohas maanteelt metsa ja seal aelevad mingid eestlased juba ees. Meelis oli sunnitud lätlase infarktist päästmise nimel lausa näoga samblasse sukelduma – oma näoga kaitses naise ilu.  

See õhtu jäi Läti pinnal ühtlasi meie viimaseks. Ja kuigi keha Ergli kuppelmaastikust oli juba pisut nõder, oli siiski natuke ka kahju lahkuda. Oleme lisaks lätlastele retkel näinud ka kõiksugu muid nokalisi ja käpalisi isendeid – kitsi, rebaseid, sookurgi, kanakulli, kaeluskotkast (toetudes Kidra ornitoloogilistele teadmistele). Mõnda kohalikku varest ja kägu ka lisaks (toetudes enda ornitoloogilistele teadmistele).  

Tagasi kodumaa pinnal - 17. mai

Pühapäev jõudsimegi oma rännakuga jälle Eestimaa pinnale. Päev algas jälle minupoolse porisemisega – miks raisad mul magada ei lase ja juba kell 9 üles peksavad. Aga ülesse ma sain ja ratta selga peagi asusime. Kella 1 paiku saabusime tagasi Eestimaale. Iklast saime veel viimast korda ka läti õlut, mida asusime piiri lähistel männikus ka lahendama, kiiret meil kuhugi ju ei olnud. Siinsetel teedel oli mõnevõrra mugavam pedaale tallata, sest selliseid 250 meetriseid „huvitavaid“ mägesid nagu Erglis Pärnumaal eriti ei esine, nii et anna ainult jalgadele valu.

Oma retke viimase laagripaiga leidsime poole 6 paiku u 33 km Pärnust – seljataga u 66 km. Ja see oli ootamatult hea ja lahe laagripaik – RMK poolt spetsiaalselt matkajatele tehtud paik väikeste kämpingute ja lõkkekohtadega, isegi WC majake oli olemas. Ühesõnaga ideaalne koht, mis suveajal võib päris ülerahvastatud olla. Praegusel ajal peale meie seal ühtegi hingelist õnneks ei olnud. See oli ka paras paik päikese käes ja ohtrate sääskede toidulauana mekkida veel viimast korda läti samakat, mida seal brändi pähe müüdi. Või nagu ise hellitavalt seda jooki kutsusime – läti palsam. Kuna laagrikoht oli täpselt Tolkuse raba kõrval (roheliste retkel seal juba käisime), siis otsustasime, et läheme sinna hommikul päikesetõusu vaatama. Äratus seega kell 4.30, et õigeks ajaks kohale jõuda. Vaade seal rabas varahommikul on rabavalt ületamatu, sellist looduseilu ei kohta just iga päev. Rabast tõusis auru, kergelt oli veel hämar. Ja kui päike oma nina välja pistis, siis see võttis päris hinge kinni (kõlagu see nii banaalselt kui tahes), saime seda kõike vaatetornist imetleda. Sel hetkel klüll tundus, et pole ilusamat asja olemas kui päikesetõus rabas. Ja ega vist ei olegi. Kõndisime ka raba  laudtee läbi, mõtlesin, et on paras aeg ka jalgupidi mülkasse astuda, õnneks Meelis järgis ka koheselt minu eeskuju. Aga siis läksime Kidraga veel rappa ka omadega, 2/3 isikkooseisust hüppas vette. Väga mõnus karastus oli see.    

Päikesetõus Tolkuse rabas

Pärast paari tundi magamist siis uuesti sadulasse ja Pärnu raudteejaama poole teele – viimased 33 km. Kokku sai selle retkega maha sõita 753 km, arvestades ka roheliste retkel läbitud maad. Juhhei!