GEORGIA EHK MAAKEELI SAKHARTHVELO
See oli minu jaoks nüüd kolmas kord Georgiat külastada ja iga kord on reis olnud erinev. 2012 rentisime auto ja tegime Georgiale tiiru peale (https://marghusthali.blogspot.com/2019/04/). 2019 käisin Tbilisis Eesti-Georgia korvpallikoondiste mängu vaatamas ja siis piirdusimegi Tbilisiga. Seekord kulgesime selles toredas riigis ringi nii nagu jumal juhatab. Ja etteruttavalt võib öelda, et juhatas hästi :) Mingi masterplan oli paigas, aga seiklemiseks ja ühest linnast ja kohast teise liikumiseks me praktiliselt ühistransporti (marsrutkad, rongid) ei vajanudki (ainsaks erandiks Kobuleti-Batumi-Kobuleti ca 25 km ots).
Seekord moodustus reisiseltskond viiest ontlikust härrasmehest - Meelis, Risto, Vallo, Jüri ja siinkirjutaja. Georgia tripist oli meil juttu olnud juba pikemat aega, aga seekord haarasime härjal sarvest kinni ja tegime mõtte ka teoks.
Sinna minekuks sai valitud sihtkohaks Tbilisi, kuhu viis meid lennufirma LOT läbi Varssavi. Georgias oli mõte rännata erinevaid ägedaid kohti külastades läände Musta mere äärde ning kodumaale tagasi pidime tulema otselennuga Kutaisist.
24.09. - Tbilisi. Seiklus alaku.
Talinna lennujaamas läks juba turvakontrollis põnevaks, sest ühel härral tuvastas masin seljakotist... padruni. Siis läks sagimiseks ja helistamiseks. Isegi politseiga kontakteeruti. Lõpuks õnneks laabus. Mul endal leiti kevadel Tallinna lennujaamas reisi alustades paukpadrun, aga sellega polnud suuremat muret, kui et see võeti lihtsalt ära. keegi ju meelega seda lennukile kaasa ei taha võtta, ikka on jäänud kuskilt laskmiselt või minu puhul õppusel kuskile koti põhja. Hea tava kohaselt (see tava on juba üsna mitmeid aastaid vana) ei saa enne lennuki peale minna, kui pole lennujaama Aviatori baaris reisi õnnestumise nimel ühte Saku Legendi ära lahendanud.
Lend Varssavi väljus õhtupoolikul 18.30, seal mõni tund veel ootamist ja kohaliku aja järgi u 5.30 maandusime Tbilisi lennujaamas.
Reisi juurde tagasi. Hotelli Blissdom viis meid takso, mille juht käis teel välja ka võimaliku toosti mõõdu välja andva tarkusetera - "sageli on meil võimalused, aga pole soovi. Või on soovi, aga võimalusi pole. Et need soovid ja võimalused ühtiksid!". Kõlab hästi.
Hotell oli meil broneeritud, aga pidime välja uurima, kas saame ka varahommikul sinna sisse, enne broneeringus märgitud aega. Paraku selgus, et tutkit, brat, enne kella 15 pole võimalik. Seega tuli pea 9 tundi nüüd kuidagi ära sisustada. Ise suht magamata ka veel.
Kui 5 meest lähevad koos reisile, siis võib juhtuda, et reisi algus kulgeb veidi tormiliselt. Ega kuidagi teisiti ei läinud meilgi. Olles hotellist saanud eitava vastuse liikusime pärast väikest poepeatust (seal on osad poed 24h lahti ja alkomüügi piirangut pole) linna läbiva Kura ehk Mtkvari jõe poole, mekkimaks veinitootmise poolest kuulsa Georgia õlletoodangut. Liikudes ringi haakisid meile koheselt sappa kodutud koerad, kes visalt meil sabas sörkisid. Ja neid üllatavalt siledakarvaseid kodutuid koeri nägime sisuliselt kõikjal, hiljem lugesin, et see ongi seal kogu riigis suur probleem. Paljud koerad on (vähemalt suuremates linnades) ära märgistatud - suur latakas kõrvas, kus on kirjas tema registreerimise number ja on kaugele näha - ja see näitab seda, et antud peni on kastreeritud või steriliseeritud ja vaktsineeritud. (ilmselt peamiselt marutaudi vastu).
Üks tegelane astus hiljem eriti truult me kannul ja asus vajadusel meie kaitsele. Ristisime ta millegipärast Virveks. Käis meie ees, ajas teel lamavaid või kõndivaid koeri eest minema ja haukus inimeste peale, kes meie lähedusse sattusid. Mis kõige lahedam - teisel päeval leidis ta meid uuesti üles ja kaitses sama innukalt.
 |
Koos uute sõpradega valgust oodates. Kell 6 hommikul.   |
 |
Tbilisi-Virve |
 |
Rahu sild |
 |
| Käib kõvem arutelu maailmaasjade üle |
 |
| Lauakene, kata end! |
Pärast enda keha ja vaimu turgutamist proovisime üle tee asuvasse ajaloomuuseumisse siseneda, aga sealne turvamees leidis, et me oleme nii joviaalses meeleolus ega ole seetõttu nende hindamatute eksponaatide jaoks piisavalt ohutud (oleks võinud ju vabalt juhtuda, et kukume mõne kahurikuuli katki vms) ega lasknud meid sisse. Järgmisel hommikul istusime taas samas kohas, kui see turvamees tuli muuseumihoonest välja. Küsisime, et kas täna lubatakse sisse.Tüüp vastas, et tal savi, tema tööpäev on läbi. Aga me ei tahtnudki enam.
Mis siis ikka, seadsime sammud hoopis kuskile mujale. Mingi tänava nurga peal pakkusid kohalikud päevatrippe. Üks tüüp rääkis esialgu Kahheetia külastamisest ja tundus hea mõte, et kuulame ära vähemalt. Saime ühele lainele ka sellega, et keegi meist ei talu (pehmelt väljendudes) naaberriiki ega selle elanikke. Kontori seina peal oli kirjas ka teisi pakkumisi neil, nii Risto pakkuski, et võiks hoopis Kazbegi suunas minna. Ja nõnda saigi. Leppisime kokku, et hommikul kell 9 kohtume samas paigas ja sõit võib alata. 150 larit 5 peale maksin ette ja järgmine päev tuli maksta veel 150. Ehk u 20 eurot näo peale terve päeva eest, koos giidiga. Eelnevalt sellist mõtet meil küll polnud, et ka Kazbegi suunas liigume, aga nagu ma kamraadidele juba enne reisi ütlesin, et see võib vabalt ennast ise kujundama hakata ja nii just läkski. Üks asi viis teiseni ja teine kolmandani ja nõnda edasi.
Esimene päev oli aga vaja siiski veel ära sisustada, sest oli alles hommik. Õnneks Tbilisis seda probleemi pole, et kuhugi minna poleks. Esimene asi on muidugi minna köisraudteega üle Kura jõe mäe otsa Narikala kindlust vaatama. Vaated on imelised ja ronida saab kah. Seda viimast võimalust kasutasime me Valloga kahekesi, sest kindluse viimases otsas saab üles liikumisel ikka käpaga kividest tuge ka otsida, päris lahe turnida oli.
 |
| Kolm musketäri - Portos, D`Artagnan ja Portos 2 :) |
 |
| Ma ei tea, mis asi see seal mäe otsas on, aga ta on |
 |
| Foto on tehtud 2019 reisil |
 |
| Meri on põlvini, nalja on nabani, pihus on pudeli kael... |
 |
| Selle selfiga on vist küll üle hea maitse piiri mindud :) |
Minge üles mägedele, tuule õrna õhule! Vaatke alla oru põhja, üle lille hiilguse!
Teise päeva hommikul seadsime sammud samasse söögikohta, kus olime eelmisel hommikul, sest teised tahtsid ka nüüd seda munarooga, mille mina olin hinkaalide asemel tellinud. Poolel teel leidis meid üles ka Virve, nagu eelnevalt juba mainisin ja saatis meid truult söögikohta, istus kogu söögiaja seal laua all, võttis palukesi tänulikult vastu ja pärast saatis meid bussi peale. Tahtis tegelikult ise ka bussi astuda, aga seda paraku tal teha ei lubatud. Oli meeldiv kohtuda, Virve!
Kell 9 olime kohtumispaigas, maksime tasu ära ja ootasime teisi Kazbegisse soovijaid. Mainin ära ka turismibüroo nime - selleks on Fabulous Georgia Travel Company (rendivad ka autosid, nagu selgub nende reklaamlehelt). Vallo leidis nurga tagant ka koduveini ostmise võimaluse ja peab nentima, et päris hea kraam oli. Reisisaatjaks oli blond naisterahvas, kes kõneles kordamööda vene ja inglise keeles. Vene keeles tuli rääkida, sest näiteks minu pingi taga istus vene paarike ja kõrval Lätist pärit mees, kelle emakeel ilmselt samuti vene keel. Aga oli ka eurooplasi ja Aasia päritoluga inimesi pardal.
 |
| Bussijuht ja giid |
Bussisõidu sihtpunkt oli Stepantsminda, endise nimega Kazbegi. Giidi sõnade kohaselt kasutavad kohalikud endiselt pigem Kazbegi nime. Tee ise on üle 200 km pikk vana Gruusia sõjatee, mida praegu kasutatakse transiidiks Venemaale.
Asula nimega on omaette lugu. Kuni aastani 1925 kandis see munk Püha Stephani järgi Stepantsminda nime. Kuna 1921 oli Georgias kehtestatud nõukogude võim, siis hakkasid punased asju ja kohti ümber nimetama. Nii nimetasid nad selle asula ümber Kazbegiks. Põhjuseks see, et sellest külast oli pärit kirjanik Alexander Kazbeg, kes oli oma teosega "Isatapja" ("Patricide") Stalini lemmikkirjanik. Kusjuures Stalin kasutas selle teose peategelase nime Koba ka oma pseudonüümina. Linn sai oma algse nime tagasi alles aastal 2007.
Aga sai nüüd natuke ajast ette rutatud, jätkan teekonnaga. Tee äärde jäid arvukad suveniirimüütajad. Esimene huvitavam peatus tehti (nagu tegid seda sama ka mitmed teised turiste vedavad bussid) Argavi jõele paisutatud kauni Žargavi või Jargavi veehoidla juures, kus meilgi anti võimalus miskit põnevat soetada lisaks fotosessioonile. Aga veehoidla vesi oli ilus rohekassinine. Ühtlasi saime teekonnal teada ka fakti, et Georgia on maailmas 3. kohal hüdroelektrienergia tootmises.
 |
| Vasakpoolne on Khevsuriani valvetorn |
 |
| Anauri |
Seejärel tehti meile mitte eriti meeldejääv söögipeatus teeäärses restoranis koos veinide degusteerimisega. Ees ootas meid aga kohtumine mägedega. Enne veel tekkis sunnitud peatus, sest ühes suunas oli tee lagunenud ja seetõttu avatud vaid pool teed. Veidi ootamist ja sõit võis jätkuda.
 |
| Järjekord |
 |
| Vaated ooteajal |
 |
| Pildile peaks olema mahutatud ka lumine Kazbegi tipp |
Imelised vaated vaadatud asusime tagasiteele. Üles sõites jätsime igaks juhuks veel paar vaatamisväärsust vaatamata, sest olulisem oli ikkagi näha mägesid. Seega oli ka tagasi sõites paar peatust.
 |
| Mineraalne punane vesi on alla voolanud |
Tee äärde mäe otsa on 1983. aastal püstitatud pirakas monument (nn Sõpruse memoriaal), mis pidi olema pühendatud 200 aastat varem sõlmitud leppe mälestusele. Nimelt 1783 sõlmiti venemaa ja Kharthli-Kahhethi (Ida-Georgia alad) kuningriigi vahel nn Georgijevski leping, millega Georgia idaosa alad läksid vene impeeriumi protektoraadi alla. Sellega võttis vene impeerium endale kohustuse kaitsta neid alasid välisvaenlaste (eeskätt Türgi) eest ja viis sinna oma väed. Üllatus-üllatus, juba vaevalt paarkümmend aastat hiljem annekteeris tsaari-venemaa need niinimetatud protektoraadi all olevad alad. See lisainfo siin mälestusmärgi ehitamisel polnud aga ilmselt oluline - ikkagi rahvaste sõprus ja muud sellist jampsi. Muuseas, samal aastal (1783) hõivas vene impeerium ka Krimmi poolsaare, millega lõppes 3 sajandit kestnud Krimmi khaaniriik.
 |
| "Sõpruse memoriaal" |
Jüri vestles teekonnal eespingil istudes bussijuhiga. Juht ütles pärast trippi, et teekond edasi-tagasi on ca 450 km ja buss võtab selle ajaga ca 70 l kütust. Pole ime, sest mäkkeronimine on päris mehine seal. Juht sai meilt ka väikese vanaka.
Lõpp-punktis küsis reisikoraldaja meilt edasiste plaanide kohta. Kuuldes, et liigume homme Mtskheta ja Gori suunas pakkus kohe ka võimaluse, et korraldab meile juhiga sõidu. Kurat, no pole paha. Maksin kohe 250 larit ära ja leppisime kokku, et kohtume hommikul kel 9 samas kohas.
Õhtu polnud sellega veel lõppenud. Käisime söömas. Risto läks ära magama, aga meie sattusime mingile tänavale, kus käis vilgas ööelu. Väikesed õlled või vein ette ja peagi tellis Vallo (sai sealt hüüdnime Paide Rockefeller) kolm (!!) vesipiipu. need olid klaasist anumad, erimaitsega ja seal sees oli näha ka mingeid taimi, käbisid jms. Hind oli erakordselt soolane Georgia kohta, nii et pigem tõmmati meile ilusasti kott pähe ja seoti otsad lõua alla kinni ka veel. 3 piipu, 300 larit tükk. Johaidii. Aga võib-olla olid mingid ülikallid imettegevad taimed seal sees?! Või oli seal tegu eksitusega nende poolt arve tegemisel ja meie tagusime kõik küsimusi esitamata kinni:) Noh, igatahes korralik õppetund, et tasub siiski küsida enne, et mis maksab saiapäts, mis maksab väike saiapäts, mis maksab saiapäts.
 |
| Legendaarsed piibud |
26.09. - Mtskheta-Uplistsikhe-Gori
Hommiksöök taas samas kohas (seekord Virvet polnudki) ja siis kohtumispaika. Selgus, et see tripp oli ainult meie pundile korraldatud, mis tähendas, et kogu auto oli meie päralt ja peatusi tehti vastavalt kallite klientide soovile. Autojuht oli ka väga tore vana, rääkis teele jäävatest kohtadest, võimaldas soovitud pause jne. Lisaks rääkis meile lõpuks Goris ka öömaja välja.
Aga sõidu esimene sihtpunkt oli kohe Thbilisi külje all asuv Mtskheta linn, mis asub Mtkvari (Kura) ja Aragvi jõgede ühinemiskohas. Mtskheta oli varajase Georgia idaosa aladel asunud Ibeeria kuningriigi pealinn 3. sajandist eKr kuni 5. sajandini pKr. Mtskheta on üks vanimaid linnu Georgias, rajatud 5. sajandil enne Kristust. Praegu elab linnas ca 7600 inimest. Öeldakse, et kui reisisell lahkus Georgiast Mtskheta linna külastamata, siis pole ta seal riigis õieti käinudki.
Mtskhetas külastasime Georgia suuruselt teist, Svetitskhoveli katedraali. See valmis aastal 1029. Katedraal on pikka aega olnud üks peamisi Georgia õigeusu kirikuid ja üks piirkonna austatumaid kultuspaiku, kuna usutakse, et selle püha ehitise alla on maetud Jeesuse rüü, mida too kandis, kui ta risti löödi. Läbi sajandite on katedraal olnud kuningate matmispaigaks.
Selle püha ürituse ümber oli aga jälle terve hulk suveniirikaupmehi, veinijäätise müüjaid jms. Ühesõnaga, olulisest religioossest kohast on saanud turismi tõmbenumber.
 | |||
Svetitskhvoveli klooster
|
 |
| Väikeettevõtlus |
 |
| Jvali klooster kaugelt |
 |
| Mtkvari ja Aragvi jõgede ühinemine |
 |
| Jvali klooster lähedalt |
 |
| Vunts kisub sirgu selles kohas |
 |
| Hurmaad |
 |
| Vanaperemees teeb veini |
 |
 |
| Planeerimatu, aga lahe boksipeatus |
Ja päev polnud veel kaugeltki lõppenud. Järgmine suurepärane vaatamisväärsus oli Uplistsikhe koobaslinn, mis rajati umbes 3000 aastat tagasi Kura jõe vasakkalda kaljule. Uplistsikhe tähendab tõlkes jumalate kindlust.
Kunagi oli Uplistsikhe väga oluline kultuuriline keskus, kus toimusid usuteenistused ning ohverdused. Seal on mäe sees alates varasest rauaajast kuni hiliskeskajani rajatud ruumid, kus kunagi elati (sh ruum kuningannale, ühisruum, väiksemad eluruumid madalamat tõugu inimestele, veinikamber, haigla jne), mäe otsas oli veel ka kirik. Väga lahe oli seal koos Vallo ja Jüriga ringi turnida ja uudistada, mis siis, et olin seal juba kunagi käinud.
 |
| Püha Jüri kurja ussi materdamas |
 |
| Hostel hoovi poolt |
 |
| Hostel tänava poolt. P.S. seda särki kandsin esimest ja viimast korda (enne seda aastat) 2019 Tbilisis, kui Eesti kossufännid käisid selles erilise kujundusega tehtud särgis koondisele kaasa elamas |
Hommikul kõige magusama une ajal (peale kella 5) hakkasid kuked kirema. Seeriate kaupa - nt 4 kiremist, mõni minut vahet ja uuesti... ja nii pea 2 tundi. Tahtsin minna ja neid veidi lotist sakutada. Just jääd magama ja hakkab jälle peale. Muidu öömaja oli väga OK. Hommikuks olid ka peremees ja perenaine kohal, saime 100 lari eest (kokku) ka hommikusöögi ja kohvi.
Peremehega rääkisime edasiste plaanide osas ja saime kokkuleppele, et me käime jala kesklinnas Stalini (edaspidi nimetatud türbel) muuseumis ära ja kui tagasi oleme, siis selleks ajaks sebib peremees meile oma tuttava, kes meid Borjomi kanti ära viib. Hinnaks sai 70 lari.
Muusemisse läksime niisiis jalutades, ca 2 km üks suund. Muuseas, muuseumi kõrval on maja, kus türbel kahjuks sündis (hetkel meid sinna sisse ei lastud, sest põrand olevat sitas seisus), mis avati Beria algatusel memoriaalmuuseumina juba türbli eluajal 1937. Huvitav on ka fakt, et pärast venemaa agressiooni Georgiasse 2008. aastal riputati muuseumi sissepääsu juurde teade, et muuseumis sisalduv info on ajaloo võltsimine ja tüüpiline näide nõukogude propagandast, millega püüti legaliseerida ajaloo veriseimat režiimi. Millegipärast see teatis aga 2017. aastal eemaldati.
Kuna ma muuseumis olin käinud, siis ei viitsinud uuesti türbli larhvi ja tema kola seal vaadata. Tema isiklikus üle 80 tonni kaaluvas soomustatud vagunis käisin ära, läksin siis ostsin poest paar külma õlut ja istusin suure pargiala pingile seedri varju maha.
 |
| Türbli sünnimaja |
 |
| Türbli isiklik transport |
 |
| Türbli ajalooanaal |
Seejärel läksime hostelisse tagasi ning peremees möllis meile juhiga auto, mis meid Borjomi kanti pidi viima. Tahtsime Akhaldabas üles leida koha, kus 2012 ööbisime esimeste klientidena veel ametlikult avamata hostelis, kus tollased peremehed vennad Koba ja Žura kostitasid meid heldelt. Koha leidsime üles, aga peremees oli nüüd teine, kes küll tundis vendi. Olevat olnud partnerid juba tollal. Pigem tahtis ennast kulisside taha varju jätta selle äriga. Oma sõnade kohaselt oli mees kunagi NLKP seltsimees, endine Borjomi linnapea ja piirkonna kuberner. Lisaks sõidutas Tbilist Gorisse meid väidetavalt endine eriüksuslane ja Akhaldabast Kobuletti veel ka mingi endine politsevõll, kes vene keelt ei mõika. Mine siis võta kinni, kas ja kui palju sealt jutust tõde oli. See Važa oli aga küll oma sõnade kohaselt kõvemaid mehi piirkonnas ja sealkandis ei pidavat tema teadmata keegi liikuma.
Jäimegi sinna ööbima. Õhtupoolikul saime mõnuleda maa seest voolava 42-kraadise mineraalvee basseinis. Peremees näitas ka kohta, kust see vesi 2,5 km sügavuselt välja tuleb. Kuumas vees leotamise vaheajal "kümblesime" Jüriga 18 kraadises kiire vooluga madalas mägijões. Põhjakividest tuli seal end jõuga kinni hoida, et vool ära ei viiks.
 |
| Ütlevad, et see on saun |
 |
 |
| Peremees on end ümbritsenud tornide ja müüridega, mille vahe pudulojused ringi jõlguvad |
 |
| Važa |
 |
| Koht, kus soe vesi 2,5 km sügavuselt pinnale tuuakse |
Õhtul kogunesime söögilaua taha, nii kahe- kui neljajalgsed.
Söögiks tellisime sašlõkki, suurepärast tomati-kurgi-sibula värsket salatit (see on sealmail alati hõrk ja mõnus), mingit linnuliha (tsõpljonok), mis maitses väga hästi, lisaks ka mingit kala, mida meie seltskond samuti kiitis. Ja liitrid veini muudkui kanti lauda. Võrreldes 2012. aastaga samas kohas, siis vahe on suur - tollal kostitasid vennad meid ise, pidasid meid külaliseks, aga nüüd olime kliendid, kes päris korraliku kopka lõpuks sinna jätsid.
Jürile toodi valget kuiva veini (nagu juba heaks tavaks saanud) ja meile punast, alguses Kindzmarauli ja järgmisena Khvanchgara suurepärast veini. Nende veinide hinnavahe on ka olemas, 25 lari (ehk 25 ja 50 lari liiter). Mõne asja eest tasub rohkem maksta ja see oli just üks nendest kindlasti. Mina ei ole suurem veinisõber, aga see viimane oli tõesti mahe ja mõnus jook. Ja kulus seda jumalate nektarit ikka mitmeid liitreid.
Peremees Važa, kes meiega tükk aega lauas veini jõi (tal oli sõbra toodetud mingi oma vein, mida väidetavalt testis), kehastus tamadaks ehk peojuhiks, kelle toostide ajal jooki võetakse. Ja tooste ridamisi ka tulema hakkas, mis kõik pikad ja venivad, aga neile olulistel teemadel kõik. Teemadeks inimene ise, juuresviibijad, naine, lapsed, sõbrad, kadunukesed (uskumuse kohaselt - kui jood pokaali põhjani, siis samal ajal täitub kadunud lähedase pokaal). Üldse on kord, et kui toosti ütleja soovib, siis peavad kõik oma pokaali põhjani jooma. Kohalikud kasutavad pokaali asemel ka erineva eluka sarve, mis loomulikult tulebki põhjani võtta, sest lauale seda panna ju ei saa.
 |
| Öömaja |
 |
| Tamada lausub toosti |
 |
| Linnuliha |
 |
| Söögi- ja joogisaal |
28.09. - Kobuleti
Hommikul keerasid ülejäänud mehed alles teist külge, kui Vallo juba kõrvalolevast mäest üles tuiskas, kindel siht silme ees. Käiski tipus ära, aga alla tulles oli kaunikesti okkaline. Sõna otseses mõttes siiski, sest tükk aega nokkis enda külge haakunud okkaid ära. Päris ebameeldivad paistsid need välja küll.
 |
| Selle mäepoisi Vallo vallutas (näeb kohapeal järsem välja) |
Pärast hommikusööki oli aega tiksuda, õhtul pesus käinud riided veel õues kuivamas. Kaks kilekotitäit musta pesu maksis 40 larit 5 peale ehk u 3 eurot per kärss.
Važa kaudu saime taas auto koos juhiga, kes meid Kobuletti viiks, aga see tuli alles kell 1 päeval. Tegime siis aega parajaks sooja päikse käes mõnuledes paari jääkülma Karva õllega (kannud võeti külmkapist), jalutasime jõe ääres ja pakkisime oma kola kokku. Juht saabus õigeaegselt ja kell 1 võiski sõit Musta mere ääres asuvasse Kobuletisse alata. Sinna ikka oli maad, reisi pikim lõik maismaad mööda ca 230 km. Sõiduhind kokku 350 lari ehk 25 eurot näkku selle maa peale, pole hullu. Meile jäi selle transpordivahendiga liigeldes ikkagi vabadus soovitud kohas peatusi küsida ja see pole sellise maa läbimisel üldse halb boonus. Bussiga oleks muidugi odavam (nt Gorist Kobuletisse on u 260 km ja maksab 10-15 €), aga Akhaldabast alustades oleks pidanud lisaks kuskil ka ümber istuma ja seejärel oleks saanud mõnuga tundide kaupa loksuda.
Juht aitas meil Kobuletis ka öömaja leida. Važa soovitatud koht meid ei rahuldanud, ka juht ise raputas pead, kui seda üle vaatasime. Peatee ääres küsis paari mehe käest infot läheduses asuvate ööbimisvõimaluste kohta ja päris kiiresti ka leidsime ulualuse. Hostel asus Kobuleti keskusest paar kilomeetrit eemal, David Agmashenebeli tänaval. Sellenimeline härrasmees oli teisisõnu 11.-12. sajandil Ühendatud Georgia riigi kuningas David IV ehk David Ehitaja.
Hosteli võtsime seekord 3 ööks, sest oli plaan nautida Musta merd ja teha tiir ka Batumis marsrutkaga. Meri oli kusjuures ööbimiskohast vaid kiviviske kaugusel praktiliselt. "Lisaboonusena" oli maha jäetud ja räämas lõbustuspargi jäänuste lähistel otse mere kaldal ka kõva tümakabaar (kes tahab külastada, siis Atlantida Club on see koht), kust imelised (sageli venekeelsed) meloodiad meilegi ilusasti kätte kandusid õhtuti. Ja millega nii mõnelgi meist huvitavad seiklused meenuvad... või siis ei meenu :D
Õhtusöögi võtsime läheduses välimuse järgi korralikust pubist, aga õnnestunud see valik ei olnud ja seda just teeninduse poolest. Osa roogi tuli külmalt sisse higistada. Kui puudulikule teenindusele viitasime ühele turskele asjapulgale, siis see hakkas kätega vehkides seletama, tegi tühjadest taldrikutest pilti ja lisas, et olete ju söögi ära söönud, mis te enam seletate, kohe oleks pidanud pretensioonid esitama. Esitasime tegelikult, kes polnud sama seltsimees, kuid asjatult. Ilmselt läks tüüp ärevile, sest arvas, et hakkame nüüd midagi nõudma. Eks olekski selle peale tahtnud hinnaalandust, aga ei viitsinud temaga seal maid jagama hakata, poleks ka ilmselt tolku olnud. Klient seal kohas kuningas igatahes pole ja rohkem sinna kohta me muidugi ka ei läinud.
Õhtul pidime rõdul tee peal külapere käest saadud chachat konsumeerima koos Risto poolt valmis ostetud suupistetega, aga kaks kambajõmmi Mella ja Vallo olid kuraasi täis saanud ja otsustasid eelmainitud läbustusasutusse meeleolukat õhtut jätkama minna. Nii et see plaan lükkus edasi.
 |
| Selles küpsetatakse leiba |
 |
| Teel Kobuletisse. Kaupa on. |
 |
| Kobuleti, Agmashenebeli 416. Teine korrus, kaks vasakpoolset rõduga tuba olid meie omad |
29.09. - Kobuleti-Batumi-Kobuleti
Kõhud taas täis vitsutatud, tegime minekut marsrutka peale - 3 larit näo eest ehk ca 1 euro, et sõita laias laastus 30 km kaugusel asuvasse Batumisse. Päeva põhiline eesmärk oli delfinaariumi külastus, sest kaks meist pole sellises kohas varem käinud, aga tegelikult see on piisavalt äge koht, et uuestigi vaadata. Mõne lisalari eest viskas juht meid lõppjaamast edasi otse delfinaariumi ette, ostsime piletid ära ja läksime Musta mere ääres promenaadil asuvasse baari külma õlut limpsima.
 |
| Härrad jõudsid kohale ehk mehed ja meri |
Linnast endast ka pisut. Batumi on Georgia suuruselt teine linn ja on Georgia koosseisu kuuluva autonoomse vabariigi Adžaaria (Ajaria) pealinn, kus elanikke ca 179 000. Adžaarid ise on islamiusulised georgialased (või grusiinid, kui soovite). Suvel on inimesi linnas muidugi oluliselt rohkem, sest Batumi on teada tuntud suur merekuurort oma uhke rannapromenaadi, restoranide ja hotellidega.
Kell 4 algava šõuni oli palju aega, tegime seda siis parajaks. Lisaks baaris lösutamisele proovisime Jüriga merevee ka ikka ära. 25 kraadi oli vee temperatuur ja vesi on päris soolane. Ei ole mõnus tunne, kui vesi suhu satub. Mina sulistasin niisama ranna lähistel soolastes lainetes, Jüri tegi aga pooletunnise ujumise otsa ka ära kaldaäärt pidi. Must meri on hea selle poolest, et see läheb juba mõne meetriga sügavaks ja pikka jalutamist ei ole.
Ülejäänud seltskond suristas samal ajal tõuksidega promenaadil ringi.
 |
| Ehh, Batumi! |
 |
| Aleopp! |
 |
| Kas tohib tantsule paluda? |
Pärast šõud jalutasime läbi promenaadi ja linnatänavate paari kilomeetri kaugusel asuvasse bussipeatusse ja sõitsime Kobuletti tagasi.
Mella tundis õhtusöögi ajal end veidi halvasti ja läks tuppa ära, meie aga tegime uue kõhu punnisöömise festivali koos värske õhu, veini ja õllega. Õhtu lõpetuseks tahtsin veidi siiski liikuda veel. Jalutasin juba pimedal tänaval Kobuleti kesklinna ja tagasi, oma 6 km tuli kokku nagu minu sportlik ajanäitaja käe peal fikseeris. Väikse vihmasabina sain ka kaela, aga see tuli ainult lühikest aega. Tagasiteel kaesin ka seda imekohta, kust mürtsu kostis taevani. Enne müravabrikut tuli vastu veel üks omapärane seltskond, kus oli 2 noormeest, 2 neiut, 2 koera ja... 1 püha isa oma maaniulatuvas mustas rüüs. Ei tea, kas see viimane käis midagi sisse õnnistamas või olid muud soovid kell veerand 1 öösel hingede õnnistuseks. Minu jaoks aga oli viimane aeg tuttu siirduda.
30.09. - Makhuntseti kosk ja Tamara kaarsild
Hommikul käisin pärast ärkamist kohe tiiru meres ära, et mõnusalt värskena päeva alustada. Seejärel hommikusöök baaris Smile.
Eile hakkas Batumis promenaadil kõndides silma reklaam, mis pakkus väljasõite Batumist umbes 30 km kaugusel asuva kose juurde. Kõlas intrigeerivalt, lisaks polnud meil veel päevaks nagunii kindlaid plaane, seega kandsin selle mõtte kamraadidele ette. Keegi sõrgu vastu ei ajanud, nii et siis otsustasime, et käime ära. Risto rääkis hommikul peremehega ja saimegi taas auto koos juhiga enda kasutusse. Hinnaks 5 peale 200 lari (u 14 eurot näkku) ja läheb kaua läheb.
 |
| Ja ka see ei ole veel kõik! |
Kosk oli nii ja naa - on paremat nähtud, aga tasus ikkagi minna. Üsna kõrgelt kukkus teine, ca 30 meetrilt (nagu meie Valaste umbes), aga hetkel mitte eriti veerohke. Muidugi oli teel kose juurde ka hulk suveniiri- ja veinikaupmehi oma tavaari pakkumas.
.jpg) |
 |
| 5 lari eest lubati koos pilti teha ja lasti kohalikku rahvaviisi ka |
 |
| Queen Tamara Arch Bridge ehk kaarsild |
Tagasiteel oli ka veel tegemisi. Tegime juhile ettepaneku kuskil joodavat pakutava ja ühte teist teenust võimaldava koha juures peatus teha. Peagi sisenesimegi Batumi õlletehase baari - puhas külm õlu ja suitsukala olid just need asjad, mis hetkel puudu olid. Imeline elu!
 |
| Batumi õlletehas |
 |
| Vaateratas kõrghoone küljes |
Juht pidas lisaks vajalikuks meid oma tuttava veinipoodniku juurest läbi viia, nagu see säärastel puhkudel kipub tavaline olema. Olgu peale. Mekiti ja ka osteti. Mina nautisin lihtsalt kaupluse tootevalikut ja interjööri.
 |
| Veini kodu |
 |
| Mildiani pereettevõtte toodang, loomulikult iidseid georgia traditsioone järgides. |
Õhtuhämaruses tuli meil geniaalne mõte linna lõbustusparki minna, kus 2012. aastal sai Meelisega veidi hullata ühel atraktsioonil, mis kõigepealt taeva alla meid kergitas ja siis õhukaarikut pööritades hooga nägu ees maa suunas loopis...ikka üles-alla, üles-alla.
 |
| Aastal 2012 |
Peatasime tee ääres takso, mille juht püüdis meile selgitada, et see lõbustuspark on praegu suletud (ikkagi 30. september juba), aga mis see meid morjendas, ütlesime, et me läheme ikkagi. Et mis sa kohalik ka asjadest tead! Oh üllatust, lõbustuspark oligi suletud ja pime. Takso viis meid, lollakaid, poole hinnaga tagasi. Astusime ühte baari, tellisime neiult õlut. Oma 15 minutit ootasime kindlasti, aga midagi ei juhtunud ja keegi meist välja ei teinud. Läksime minema, aga küll siis neiukene tuiskas kätega vehkides meile järele, et makske ära. Et siis mille eest? Kutsus üle tee olevast baarist mingid vennikesed appi menetlema ja meid veenma, et me peaks ikka raha ära maksma. Kuigi tellitut ei saanud, aga tema olevat juba välja valanud. Mõned minutit vaidlesime nendega Ristoga, aga rohkem ei viitsinud, Ristos viskas mingid ühikud ja läksime ära hotelli juurde. Järgnes veidi omavahelist plõksimist, et mis ja kuidas, aga ei midagi hullu. Lõpuks istusime Valloga Smile kõrval asuvas baaris, maitsesime veel kohalikku brändit, vaatasime, kuidas kohalikud tüdrukud baaris uljalt tantsu lõid. Baarimees tõi lisaks tellitud brändile Vallole kohvi ja mulle ühe õlle. Raha ei küsinud kohvi ja õlle eest. Ülejäänud sündmuste osas, mis järgnesid (või võisid järgneda), ajalugu vaikib. Mõni asi võib jääda Georgiasse, aga lisaarutelusid ja menetlust sellega seoses oli ka veel hiljem. Puru silma ajamine paistis ka olevat üheks reisi osaks saanud.
01.10. - Martvili kanjon, Prometheuse koobas ja Kutaisi linn
 |
| Hommikusöök Georgia moodi |
Oli aeg jätta Kobuleti ja Musta merega hüvasti. Kobuleti öömaja peremehe kaudu saime ka Kutaisisse sõiduks auto koos juhiga. Meie hosteli juurest oleks olnud veidi üle 120 km Kutaisisse, aga päris nii ei läinud, kui arvasime. Läks palju paremini. Tee peal juhtus nii, et politsei pidas auto kinni ja juhile tehti väidetava pideva joone ületamise eest (kui õigesti mäletan) trahv 40 larit. Juhi nägu tundus õnnetu selle tõttu ja maksime talle selle trahvi kinni. Lisaks sellele, et see tundus lihtsalt õige tegu, osutus see ka teeneks meile endale. Juht küsis meie plaanide kohta ja kuuldes, et tahame homme Martvili kanjonisse ja Prometheuse koopasse minna ütles, et võime sinna juba täna minna. Tuleb vaid väike tiir sisse teha. Tehtud, mõeldud - minu jaoks reisi kõige oodatumad atraktsioonid tulid meile kätte varem, kui arvasin. Plaan oli ju need asjad alles järgmisel päeval ära vaadata. Arvestades, et meid seni reisil saatnud imeline soe ja päikseline suveilm lõppes sama päevaga, siis oli see ideaalne lahendus meile, sest järgmisest päevast läkski jahedamaks ja vihmaseks.
 |
| Hurmaa peatus teel. Mina sain täiesti küpse ja magusa vilja, ülihea. |
Martvili kanjon
Kõigepealt sõidutas juht meid Martvili kanjonisse (neid kanjone on sealkandis veel mitmeid), mis asub Lääne-Georgias Samegrelo piirkonnas Martvili omavalitsuse alal Gachedili küla lähistel. Seda 240 meetri kõrgusel merepinnast asuvat ja 2400 meetrit pikka Abasha jõe erosioonikanjonit nimetatakse ka Gachedili ja Abasha kanjoniks. Asub Kutaisi linnast ca 50 km kaugusel.
Kanjonit on võimalik nautida nii 700-meetrisel matkaringil kui ka kummipaadiga kaljude vahel kulgedes u 300-350 meetrit. Seda pole palju, aga nauditavaid vaateid seda enam. Pilet ongi eraldi jalgsi rajale ja paadisõidule, kokku 32 lari ehk u 11 eurot. Kõige odavam pole, aga tegu on ikkagi väga populaarse turismi vaatamisväärsusega. Matkaringile minekuks tuleb kõigepealt õige teeots leida, muidu on ootamatult finiš käes ja kogu moos. Nagu meil juhtuski. Vallo oli ainus, kes taipas paadisõidult tulles õige teeotsa pealt ära keerata. Kuna ta kiitis väga neid avanenud vaateid, siis ma läksin ja ostsin uue jalgsiraja pileti. Õigesti tegin ka, sest see oli tõesti äge, mida nägin - 50-70 meetrit kõrged kaljuseinad, nende vahel vooklev rohekat tooni jõgi otsimas teed vabadusse, sillad, platvormid, kaskaadsed joad kividelt alla voolamas.
 |
| Martvili kanjon |
Koobast nimetetakse lähedal asuva küla järgi ka Kumistavi koopaks. Asub see karstikoobas Tskaltubo munitsipaalüksuses Imereti regioonis, ca 20 km kaugusel Kutaisist. Kuni 80 meetrit maapinna all asuva koopa kogupikkus on 11 km, millest 1,8 km on külastajatele avatud ning on valgustatud. Prometheuse koobas on üks Georgia rahvuslikest vaatamisväärsustest ja seda põhjusega. Lisaks jalgsi uudistamisele saab sügaval jahedas koopas, õrnsinises üliselges vees ka 10-minutilise paadisõidu teha. Kogu see võlu läks maksma 32 lari per kärss.
Prometheuse nime kannab koobas selle pärast, et legendi järgi olla koobas samas piirkonnas ehk Suur-Kaukasuse mäestikus (Väike-Kaukasus asub Lõuna-Georgias), kus Zeus aheldas Khvamli mäe külge titaan Prometheuse, kuna too oli jultunud kombel jumalatelt Olümposel varastanud tule ja õpetanud inimese seda kasutama. Aga koobas on vägev. Nagu ikka - stalaktiidid ja stalagmiidid. Ehk tõeline looduse kunstiteos.
 |
| Prometheuse koobas |
Koopast väljudes viis buss meid tagasi alguskohta. Kui kanjon ja koobas ära imetletud võtsime suuna viimasesse ööbimiskohta Kutaisis, kus veetsime viimased 3 ööd hotellis Discovery.
Ka Kutaisi linnast lühidalt. Imerethi regiooni pealinnaks olev Kutaisi on Georgia suuruselt kolmas linn (130 000 elanikku), mis asub Lääne-Georgias, Rioni jõe ääres. Linna nimi kirjutatakse ka Khuthaisi, millest khuata tähendab kivist. Neid kive ja mägesid seal kandis leidub ohtrasti.
Tegu on väga vana linnaga, Euroopas väidetavalt vanuselt viies. Esimesed teated linnast juba 6.-2. sajandist eKr Kolchise riigi ajast. Kutaisi on olnud Georgia riigi pealinn 10. sajandist kuni 1122. aastani ja Imerethi kuningriigi pealinn 15.–19. sajand. 2012-2018 asus linnas Georgia parlament. Ega linn ise teab mis vaatamisväärsus pole, küll on see strateegiliselt heas kohas, kust saab kas minna põhja poole vaatamisväärsusi uudistama (asuvad mitmed neist ka suht lähedal) ja samas on seal ka lennujaam, kust ka meie otselennuga koju saime. Siiski, keskväljakul asuv Kolchise kuldsete loomakujudega (need on suurendatud koopiad Georgiast leitud arheoloogilistest kullast leidudest, millest vanim "Tamada" pärinevat isegi 7. sajandist eKr) purskkaev on kaunis.
 |
| Gerojam slava! Esimese õhtusöögi ootel Kutaisis. |
 |
| Kolchise purskkaev Kutaisi kesklinnas |
Algselt oli plaanis sel päeval minna Martvili kanjonisse ja Prometheuse koopasse, aga kuna need kohad said juba eelmisel päeval ära vaadatud, siis tänaseks jäi veel leida transport ja minna kaema ka Okatse kanjonit. Ilm oli juba tõmmanud jahedamaks ja vesisemaks. Õnneks mitte liiga vihmaseks, sest päris tõsise vihmaga sinna kanjoni matkarajale ei lubatagi.
Niisiis, hommikusöök sisse pugitud asusime tänaval otsinguile. Sisuliselt juba paarisaja meetri jalutamise järel seisis tee ääres auto, mis turistidele teenust pakkus. Tema auto jäi meile viiele küll kitsaks, aga tüüp võttis lühikese vestluse järel kõne oma druugile ja oligi varsti diil olemas, et ca 20 minuti pärast on kutt kohal. Hinnaks 150 lari. Hiljem selgus, et 200 lari tuleb veel luftitada, sest külastuskeskuse juurest rippuva matkaraja ("hanging trail") alguskohta on ca 3 km mägist maad. Selle läbimiseks pakutakse seal turistidele jeebiteenust, sest see tee on omaette elamus, on nagu tee ja samas ka offroadi tunne. Päris järsk. Lubatakse sinna vaid 4x4 autoga. Kui sind peaks vaja olema sealt ära vedada, siis see oleks üsna kallis lõbu, selgitas meie 4x4 mees. Üks turist oligi oma lahjema ubrikuga tee peal seismas ja kaalus, kas julgeb minna edasi. Meie juht ütles talle aga selgesõnaliselt, et tõmba parem heaga tagasi, sest selle sõiduvahendiga sa kohale küll ei jõua.
Samanimelise jõe järgi nime saanud Okatse kanjon ise asub Gordi külas, Khoni omavalitsusüksuses, veidi alla 50 km Kutaisist, on 520 meetri kõrgusel merepinnast. Kanjoni sügavus varieerub vahemikus 20 kuni 100 meetrit.
Minul oli juba hommikul tervis nöökima hakanud. Külastuskeskuses, kus 17 lari eest rajapileti lunastasime (kohalikele on hind muide ca 9 lari), sain tualetis korralikult oma sisikonda välja lasta. Väga keeruline olukord, kui ei saa aru, kas peaks nägupidi poti suunas olema või siis teistpidi. Või korraga. Õnneks läks seejärel olemine veidi paremaks ja sain rajale ikkagi minna.
Rada on metallist ja piisavalt kõrgete piiretega konstruktsioon, kuhu lubatakse 10 inimest korraga, alla 1.20 pikki lapsi ei lubata. Pärast nägingi, kui üks suurem seltskond tuli lapsega, aga paar neist olid sunnitud lapsega tagasi kõndima (tulid ilma jeebita jalgsi starti).
Rada on 780 meetrit pikk ja lõpeb võimsa 20-meetrise platvormiga, mis kõrgub mäest eemale tühjuse kohale. Vaated on imelised, kuigi meie vaadet ümbrusele segasid veidi pilved, mille sees sisuliselt olime.
Ohutuse mõttes on rada ühesuunaline, nii et stardikohta tagasi minemiseks, kus meid jeep ootas, tuli kõigepealt omajagu metalltreppidest tagasi üles ronida (rada algas pikema allakäigutrepiga) ja seejärel jäi veel 645 meetrit kivisillutisega teed.
Peab tunnistama, et mõningase vibra võttis raja läbimine sisse küll, kui seal kuristiku kohal tuli kõndida. Ebamugav tunne oli, kui jalge all näed tükki tühja maad. See on suht imelik, sest vaid 5 aastat tagasi kargasin 160 meetriselt sillalt alla. Siin oli see kuidagi teistmoodi .
 |
| Pilt Wikipedia lehelt |
.JPG) |
 |
| Sild mitte kuhugi |
 |
| Pilvepealsed poisid |
 |
| Risto kohalikega juba kaarte tagumas. Okatse kanjoni külastuskeskuse juures. |
 |
| Tagasiteel Kutaisisse. Hobused lähevad koju. Et tempo liiga uljaks ei läheks on esijalad köidikuga kokku seotud. |
 |
| Meeleolukas hoone kesklinnas |
 |
| Toiduturg |
Georgia on "kõike saab maa" ja asjad lihtsalt sujuvad ja kui ei suju, siis pannakse sujuma.
Inimesed on toredad
Venelasi ongi päris palju Georgias.
Lenini jalajälgi leidub endiselt kõikjal. Ju neile siis meeldib.
Hinnad pole ehk igal pool nii soodsad kui arvasin, aga nuriseda väga ka põhjust pole.
Lisaks georgia tähestikus tänavasiltidele on nüüd enamasti näha ka arusaadavamas keeles silte. 2012 oli sellega Tbilisis paras jant, et õiget teed sõita linnast välja.
Mega palju kodutuid koeri, kes järgnevad mööduvatele inimestele, sh istuvad välikohvikute juures ja ootavad oma momenti.
Teedel ringiaelevad veised ja sead pole vahepeal kuhugi kadunud.
Hea koduvein, mis voolab ojadena
Söögiorgiad, mida annab pärast tasandada
Imeline loodus - mäed ja koopad, meri ja jõed, kanjonid. Kui Georgias juba ringi rännata, siis Martvili kanjon ja Prometheuse koobas võiks olla must be sihtkoht.
palju suurejoonelisi vanu kirikuid ja kloostreid, on osanud sageli ka jumalale lähemale mäe otsa need meisterdada
Teede ületamine on huvitav, lihtsalt hakka minema, kui tahad üle saada. Lõunamaa värk.
