Esimene nädal Vietnamis on möödunud pöörase kiirusega. Käes on jälle esmaspäev, sedapuhku 21. november. Kuna vahepeal pikendasime hotellis viibimise aega, siis peame hommikul teise tuppa ümber kolima. Seejärel kerge hommikusöök hotelli einelas - praemuna, võileib ja kohvi. Muud sisse ei lähegi. Mõni mees tangib aga kohe nii, nagu oleks viimnepäev kätte jõudnud. Nagu Tõnisson, anna ainult kätte. Hommikusöögi kõrvale kostab selles hotellis kõlaritest rahulik ja vaikne klassikaline klaverimuusika.
Täna on plaanis sõita 30 km kaugusele Hoi Ani, mille vanalinnas võiks tore olla ringi jõlkuda. Selle jupi läbime loomulikult rolludega. Enne veel, ca 10 km kaugusel Da Nangist, jääb teele aga veel üks lahe koht - marmormäed. Peamiselt lubjakivist ja marmorist kaljud, mida nimetatakse ka 5 elemendi (vesi, tuli, maa, metall, puu,) mägedeks. Sinna on rajatud terve kompleks. Mägede sees on koopad, millest on tehtud budistide pühad toad ning kuhu on püsti pandud hulk suuri budistlikke pühakujusid. Lisaks muidugi ka templid ja mediteerimise koht. Päris võimsa mulje jätab kogu see asi siin.
altar templis
Haakrist ehk svastika on budismi üks sümboleid, mida kasutatakse õnne ja heaolu märgina. Algselt võis svastika aga olla päikese sümbol.
Marmormägede kohta on ka üks legend. Kord oli draakon Non Nuoci rannas veest välja tulnud ja sinna muna jätnud. 1000 päeva ja 1000 ööd möödus ja munast koorus välja ilus neiu. Muna koored jäid aga rannale ja lõpuks kasvas neist 5 müstilist marmormäge.
Marmormäed vaadatud, võtame suuna Hoi Ani. See on Vietnami mõistes üsna väike iidne linnake, kus elab „ainult“ pisut üle 120 000 inimese. Linn on tuntud oma vanalinna poolest, mis on kantud UNESCO maailmapärandi hulka. Vanalinna pääsemiseks tuleb isegi pilet lunastada 120 000 dongi (5 €) eest. Tõele au andes pidi see hind sisaldama ka sissepääsu muuseumi ja templisse, kuhu me mingitel asjaoludel siiski ei jõua.
Ka see linn on sarnaselt Da Nangile olnud oluline Kagu-Aasia kaubanduse sadamalinn, eriti oma hiilgeaegadel 15. – 19. sajandil. Pärast Nguyeni dünastia lõppemist on linna tähtsus oluliselt vähenenud, samal ajal muutus kaubanduse keskpunktiks naabruses asuv Da Nang. Ilmselt tänu sellele jäi suur osa Hoi Ani linnast järgnevaks paariks sajandiks puutumata ja vanalinn säilis endisel kujul.
Hoi An tähendab tõlkes rahulikku kohtumispaika. Päris rahulikuks seda linna nimetada praegu ei saa siiski, sest turistidest kihab siin igal pool. Ja iga kohalik tahab loomulikult turistist oma osa saada. Proovin tänaval jalutades mingit banaanist tehtud õlist magusat plönni huvi pärast. Kõige hullem mekk ei olegi, isegi täitsa söödav. Linnakesel pole üldiselt vigagi, aga kõik kohad on kohalikke väikeettevõtjaid ja kaupmehi täis, igaüks pakkumas just kõige paremat ja ekslusiivsemat tavaari. Loomulikult. Sellest lehmakauplemisest hakkab küll väheke siiber saama.
Kui linnas ringi töllerdades aega surnuks lööme avastavad austatud kaasvõitlejad ühest rätsepaärist, et siit saab ülisoodsalt endale ülikonna lasta teha. Ja kääribki juba perenaine käised üles ja asub tööle kallale. Mõõdulint lendab vihinal ümber esimese peremehe piha. See vahva rätsep on tabanud neli kärbest ühe hoobiga. Härrad käivad veel mitu päeva siin end mõõdistada laskmas ja ürpe selga proovimas. Lisaks ülikondadele lähevad loosi ka triiksärgid ja lipsud. Mina ei viitsi hakata jantima, et nende transpordiga hiljem jamasid vältida, kuigi tagantjärele mõeldes oleks paar särki ja lipsu võinud ikkagi kah ju kaasa võtta. Oinas. Selle asemel sooritan oma sisseostu vastaskuurist, ostan 2 T-särki, millel kohaliku riisikaabuga preili rikša seljas. Pole kah viga, kuigi Vietnamis on vist särkide suurused natuke teise mõõtkavaga. XL on Eesti mõistes ilmselt L, L aga kindlasti mitte L, pigem M. L suurus läheb mulle üldjuhul Eestis selga, aga siit ostetud särk ei lubanudki. Hea et XL-gi selga mahub. Loovutan hiljem ostetud särgi mõne õlle eest saledamale reisikaaslasele, sest selle särgiga pole mul midagi peale hakata. Ülikondade transportimiseks (päris palju reisist ju alles ees + lennusõidud) ostetakse hiljem eraldi kotid, millest üks on päris muljetavaldav vesipühvlinahast suur pruun kott. See näeb tõesti uhke välja.
Parajasti siis, kui hämarduma hakkab jõuame tagasi Da Nangi. Tipa-tapa veel mere äärde ja... laintesse heidan end. Ujuma minnes avastan, et jalg on millegipärast päris paistes ja valus käies. Pole aimugi, kust selle olen saanud, ei mäleta, et oleks kusagil väänanud. Aga hullu ka otseselt ei ole, lonkan natuke ja loodan, et hullemaks ei lähe. Eks kohalik Tiiger aitab ka ravida. Ja üks päevakene jälle siin õhtusse kulgenud.
Järgmisel päeval (22. november) otsustan korraks aja maha võtta ja paikne olla. Tuuritamise vahepeal lihtsalt lebotan ega tee suurt midagi peale magamise, meresupluse ja linnas ringi kolamise. Ühtlasi teen endale rollerivaba päeva. Teised sõidavad kohe peale hommikusööki Hoi Ani rätsepmeistri manu hilpudele järgi. Seal selgub aga, et need polegi valmis veel ja peavad uuesti tagasi minema. Parata pole midagi.
Mina lappan hotelli toas oma miljoneid. 3 miljonit sain kokku, vaja see nüüd laiaks lüüa! Ega miljonäri elu pole meelakkumine. Lõpuks vean oma laisad kondid siiski õue, soe õhk pidi neile head tegema.
Pärast rahas suplemist lähen mere äärde. Korjan mõned karbid rannalt, naudin päikesepaistet. Hommikupoole oli siin juttu mingist pisikesest tsunamipoisist, mis pidavat liikvel olema suunaga Da Nangi poole. Jään siis seda ootama. Kahjuks või õnneks see ootus aga ei täitu, nii et tuleb muud atraktsiooni leida päeva sisustamiseks.
Ämblikmehed
Mere ääres jalutades jälgin veel, kuidas kalamehed ümmarguse paadiga üritavad lainetest läbi merele murda. Ei ole seda lihtne teha ühe pambusest toikaga. Säärased lootsikud tunduvad siin muidu päris populaarsed sõiduvahendid olevat.
Selles kuumuses on söögiisu
üsna minimaalseks jäänud. Täna näiteks pärast hommikusööki ei söögi terve päeva jooksul rohkem mitte
midagi. Ja kõht tühjaks ei lähe ka. Külm tiigriõlu libiseb aga ikka endise hooga, ei see janu otsa saa. Ainult et see õlleke läheb
kiiresti kerest välja ka, nii et vinti sellest ei jõua jäädagi.
Ülejäänud rollerhiired saabuvad ka
lõpuks pilkases pimeduses hotelli tagasi, jagavad muljeid. Mingi seltsimehe käest
said osta kohalikku samakat ja tasuta mingit muud "kraami" ka lisaks.
Nimeks sellel Can Sa, nagu ärimees väitis. Õhtul tehakse inimeste peal
loomkatseid ja selgub, et õite vägev kraam teine - mõni peremees õpib selle abil uuesti kõndima, mõni roomama, mõni
teeb söösthüppeid asfaldi peal, mõni kallistab puud, mõni mõmiseb niisama
tõusva kotka asendis, nii et peopesad on maas, aga põlved mitte. Nagu amööbid öisel inimtühjal uulitsal. Omas
värvikirevas fantaasiamaailmas. Elu on seiklus, nagu öeldakse. Järgmised kolm päeva kuluvad muljete vahetamisele, kes mida nägi või kuidas selle "reisi" ajal ümbritsevat tajus (õigem vist oleks öelda, et ei tajunud). Aga sellest
praegu ajalugu vaikib. Ma olin Mart Kivastiku raamatust "Vietnami retsept" lugenud, et midagi taolist võib juhtuda, aga oma silm on kuningas. Oli korralik etendus, sain aukoha esimeses reas. Ja täiesti tasuta.
Ba Na
Uus päev. Juba 23. november,
mis tähendab, et reisi lõpuni jääb veel vaid nädal. Viimane nädal päikest ja
sooja. Päev tõotab igatahes põnev tulla, sest ees ootab köisraudtee Ba Na Hills
keskuses, mis rajati prantslaste poolt juba 1919. Seal asub maailma pikim vahepeatuseta köisraudtee rada, mis infoallikate sõnul olevat 5,8
km pikk. See on ka Guinessi rekordite raamatus üles tähendatud rekordina. Kaks rada avati 2009, kõige pikem sai valmis lõplikult 2013. Kolmel köisraudtee trassil on kokku 201 vagunit, mis suudab transportida üles-alla 3000 inimest tunnis. Päris muljetavaldav.
Ba Na asub Truon Soni mägedes Kesk-Vietnamis. See on Da Nangile samuti üsna lähedal, ehk mingi 25 km. Nii et rollerid jälle istumise alla ja tuld. Läbi Da Nangi kesklinna sõit on ikka natuke midagi muud, kui äärelinnas või üldse linnast väljas töristada. Tihe sõelumine käib ümberringi. Lisaks rollerite massile pean jälgima, et viimase kaasvõitleja selg paistaks, sest maha ei taha jääda (ülejäänud on ju kogenud rollerihundid juba). Kuigi üks tüüp sõidab veel mu seljataga ka igaks juhuks, siis sellegi poolest tuleks punt koos hoida. Õnneks valgusfoorid siin pisut peatavad voolu ja jõuan teistele jälle vaikselt järele. Teisele poole linna äärde jõudes lähevad teed väiksemaks ja liiklus hõredamaks, kuid siiski tuleb ette olukordi, kus kõks mõne kohaliku uljaspeaga ei ole kaugel. Vahetult enne Ba Na keskusesse jõudmist muutuvad teed väga kurviliseks ja käänuliseks, vahepeal on ka liiklusmärgid, mis soovitavad hoogu maha võtta, kui ei taha järsus kurvis välja sõita ja üle ääre alla lennata. Võtan hoo maha, nii et jään teistest maha, aga kuna lõpp paistab, siis vahet enam pole. See rolluga sõit siin liikluses tundub mõnikord ellujäämislaagrina, aga kogemustepagas ja vilumus aina suureneb.
Pargime rollerid suurde parklasse ära, mis on täitsa tasuta, kuigi mingi paberilipakas valvuri poolt meile antakse, kui rollud väravast sisse ajame. Ba Na näol on tegu suuremat sorti turistimagnetiga, nagu võis ka arvata. Pilet maksab päris palju - 600 000 dongi ehk umbes 25 €. Selgub, et selle eest igale poole veel ei saagi. Üleval küsivad sindrinahad veel 70 000 juurde, kui tahad edasi minna või alla tagasi. Turistil jälle kott peas kenasti. Õnneks saab hing kohe varsti pai ka kõrgel mägede kohal köisraudteed mööda üles vuhisedes. Kahjuks selgub, et pikim raudtee on remondis ja peame nende lühematega leppima. Aga ikkagi avanevad suurepärased vaated õhukabineti aknast! Sedasi viib rong meid pea 1400 m kõrgemale, üle jõgede, koskede ja džungli. Esimene naudingut täis sõit kestab 16 minutit.
Ba Na köisraudteel mõnnamas
Esimesest peatusest viib mägitramm natuke kõrgemale, kus on jälle vaatamist pikemalt. Nt klooster mäe peal (pildil vasakul), kus mungad elavad.
Kõik on väga ilus - värvikirevad aiad, pühakujud ja muudki. Lihtsalt suurepärane. Siin pole sõnu vajagi tegelikult. Need aiad on sellised aastaringselt. Armastuse aed (Le Jarden D`Amour) koosneb üheksast erinevast aiast.
Kaunid
baleriinid, kaunid baleriinid –
muinasjutuhaldjad
on nad soojas suveöös.
Kaunid
baleriinid, kaunid baleriinid –
graatsilised
valged luiged vaiksel järveveel.
Kaunid
baleriinid, kaunid baleriinid
hiigellaval
hõljumas kui moonid tuulehoos.
Kaunid
baleriinid, kaunid baleriinid –
kõik nad ühtemoodi, kui neid vaadata vaid koos.
kõik nad ühtemoodi, kui neid vaadata vaid koos.
Käime läbi ka prantslaste poolt 1923 rajatud Debay veinikeldrist, mis on kaevatud Ba Na mäe sisse ja on 100 meetrit pikk. Vahakujude muuseumi jätame seekord külastamata.
Siis sõidame trammiga tagasi alla, et taas õhurongi astuda ja teiselt poolt uuesti üles liikuda. Sedapuhku kestab reis ainult 3 minutit. Üleval avaneb alguses vaatepilt, mis pole üldse mitte vietnamlik. Pigem ameerikalik sätendav ja värviline. Vasakule jäävad väravad laste fantaasia- ja lõbustusparki, kus palju erinevaid mänge. See pidavat olema Aasia suurim siseruumides asuv lõbustuspark. Mine võta kinni, kas see tõele ka vastab. Jätame selle vahele, kuna lapsi meil kaasas ei ole. Lisaks on siia mäe otsa rajatud prantsuse keskaegse linnakese koopia - tänavad, väljak, loss, katedraal. Täies suuruses. Isegi poodide ja tänavate nimed on prantsuse keeles. Kohe üldse ei sobi kokku kõrvalasuvate budistlike hoonete ja kujudega. Lisaks on siin Lääne turistide jaoks muidugi hulk hotelle, suveniiriärisid, restorane, spasid jms. Me sellele kõigele siin erilist tähelepanu ei pööra, vaid kõnnime edasi ülespoole, seal paistavad ka Vietnamile omased templid ja muud hooned. Ja see on tõesti hoopis teine tera. Seal leiame Linh Chua Linh Tu templi, Linh Phong Tu pagoda ja torni.
Linh PÜhong Tu Pagoda
Linh Chua Linh tempel
Kõik soovitu nähtud hakkame vaikselt alla tagasi liikuma. Lossi juures
märkame äkki ahvipärdikut, kes istub keset teed ja kelle toimetusi
turistid huviga jälgivad. Astume ka muidugi ligi. Äkki kahmab pärdik ühe
turisti käes olevast kilekotist kinni, rebib selle katki ja kahmab seest midagi
maitsvat. Päris kiired liigutused olid, kotiomanik ei jõudnud reageeridagi.
Natuke krõbistab saadud manti, kuid seejärel ahv kaotab huvi turistide vastu ja siirdub rahulikult trepist üles.
Istub müüri peale ja hakkab kuskilt saadud plastpudelit lahti keerama, et
värskendada ennast joogiga. See õnnestubki tal, kuid pudel on tagurpidi ja jook
valgub maha. Seda hakatakse siis vaikselt lakkuma sealt. Päris lahe tegelane,
väärikas ahv.
Köisraudteega tagasi alla sõites tekib tihe udu (oleme korraliku pilvemassiivi sees) ja hakkab lädinal vihma sadama. Aknast välja vaadates ei näe enam mitte muffinitki. Ainus lohutus on see, et vähemalt üles tulles oli ilm ilus ja selge. Ühtlasi hakkab hinge väike ärevus tulema, sest märja teega ja lompidega on veel toredam rolleriga sõita. Siiski on mu erutus enneaegne ja alla jõudes vihma enam ei saja. Pärast mõne suveniiri ostu asutame endid minekule. Päris mitmed setmed tunnid läks seal mägedes ära nagu niuhti. Enne veel saame aga olla tunnistajaks Vietnami noore pere tülile. Kutt viskab meie ees äkitselt seljakoti vastu maad ja astub vaikides neiu juurest minema. Oh sa jutt kus siis tuleb sealt väikese naisterahva seest hääl! Hakkab kätega vehkima ja valju häälega (vietnami keeles muidugi) tüübile noomitust tegema. Sellist kõvahäälset kädistamist pole enne kuulnud ja loodetavasti ei kuule ka tulevikus. Kõrvadel hakkab valus kohe. Kui Jürgen Ligi oleks seal olnud, siis ta oleks ilmselt neiule öelnud, et ära kaaguta!
Tagasitee Da Nangi läheb üsna kiiresti. Sõidame seekord pisut teist teedpidi ja see kulgeb nüüd mõnusalt sirgelt. Saab natuke julgemalt gaasi peale väänata. 75 - 80 km/h (tavapärane kiirus oli u 45-60 km/h) on siiski minu jaoks piir, kuigi eriti palju liiklejaid teel ei ole enne linna jõudmist. Uljamad noorhärrad ületavad ka maagilise 100 km/h piiri. See teelõik ongi kõige vabam ja mõnusam rollerisõidutee, mis Vietnamis rataste alla sai võetud. Ühe vea tegin enne sadulasse istumist - panin päikeseprillid seljakotti, kuna päike oli kuhugi ära eksinud mõneks ajaks. Tulemus on see, et nüüd peab pidevalt silmavalguvat vett minema pühkima, et nähtavus oleks ikkagi hea.
Superlahe päev on olnud. Kõigi muljed Ba Na köisraudteelt on ülipositiivsed. Ootasin ise ka seda väga ja kuigi pikim raudtee oli suletud, siis jäin ikkagi samuti rahule. Õhtu lõpetuseks teeme kerge supluse meres ja mõned külmad tiigripoisid. Ja siis vaatame hotelli toas legendaarset filmi Rocky V. Eile vaatasin üksi olles Viimast Mohikaanlast. Kõik USA filmid, mida telekas näidatakse. See tegelikult natuke üllatab küll, arvasin, et USA filmid on siin tabu, aga võta näpust. Isegi A-Rühm lastakse eetrisse, kuigi need tegelased olid ju süžee järgi otseselt Vietnami režiimi vaenlased. Lõpuks aga on aeg unele.
No comments:
Post a Comment