Kreeka (ajaloolise nimega Hellas, kreeka keeles Ελλάς)
Pealinn - Ateeena
Rahvaarv - 10,7 miljonit
Pindala - 131 940 km²
Vana-Kreeka lakkas olemast 146 eKr, kui läks Rooma riigi koosseisu.
Iseseisvus - 25.03.1821 Osmani impeeriumi ehk türklaste võimu alt. Algas Kreeka vabadussõda.
Saari - sitaks (üle 1400, millest asustatud 227)
Lühike eellugu: juba pikemalt mõttes mõlkunud Kreeka reisist sai mõni aeg pärast lennupiletite broneerimist ootamatult Ina ja minu pulmareis. Ainult, et koos tunnistajatega, kes oskasid õigel ajal õiges kohas olla :)
Kui eelmise aasta
sügisesel koolivaheajal käisime Inaga külastamas Itaaliat, kus saab tunda
iidse Vana-Rooma ajalugu ja hõngu, siis sel aastal seadsime sammud (lennukite abiga
muidugi) Kreeka pealinna Ateenasse. Ina on juba aastaid koolis lastele õpetanud
Vana-Kreeka ajalugu (muidugi ka Vana-Roomat, aga need sellid võtsid ju palju asju
kreeklastelt üle, sest oli mida võtta) ja nüüd lõpuks avanes võimalus need paigad
ka oma silmaga üle vaadata. Ühest nädalast jääb muidugi väheks, et kõike jõuaks
näha, aga olulisemad kohad ikka. Kreekat peetakse ikkagi lääne tsivilisatsiooni
hälliks ja demokraatia sünnikohaks. Vanad kreeklased andsid maailmale
olulise osa teadusest, filosoofiast, kunstist, teatrist, spordist
ja arhitektuurist. Kuulsaid mõtlejaid, kirjanikke ja teadlasi võiks
jäädagi üles lugema, mis tänapäeval enamikule tuttavad - Socrates, Platon,
Aristoteles, Pythagoros, Archimedes, Hippokrates, Sophokles,
Euripides. Ateenas toimusid nii antiiksed olümpiamängud (776. aastal eKr
Olümpias) kui ka esimesed kaasaegsed (1896). Rääkimata Vana-Kreeka
äärmiselt põnevast mütoloogiast ja jumalatest. Me elaks hoopis teistsuguses
maailmas, kui seda kõike ei oleks olnud ja on vägev saada võimalus näha neid ajaloolisi paiku, kus see kõik sündis.
Mõningad tähelepanekud ka
kreeklaste, Kreeka ja eluolu kohta. Palju on toredaid kreeklasi. Aga inimesed
suitsetavad igal pool, sealhulgas toitlustuskoha söögilauas. Liikluses teeb igaüks
põhimõtteliselt seda, mida heaks arvab - nt vanamees jalutab punase tulega rahulikult üle tee,
kuigi autojuht tema järele keset ristmikku ootab. See taat polnud ainus.
Rollerijuhid on päris hullud, igalt poolt sõeluvad. Ja neid motikaid ja võrre
on seal kõvasti. Meenutab natuke Kagu-Aasiat. Inglise keelt räägitakse Kreekas üsna hästi (vähemalt Ateenas ja turistikohtades), Itaaliaga ei saa üldse võrrelda, aga eks need peavad end
veidi tähtsamaks ka. Söögid on väga head, sai korralikult õgitud (lisakilod ei jäänud tulemata)! Sissepääs
riiklikesse muuseumidesse ja arheloogiliste mälestiste juurde maksab üldjuhul
20-40 eur, aga huvitaval kombel kehtib soodustus või lausa priipääse kuni
25-aastastele EL noortele. AI ütles selgituseks, et Kreeka
Kultuuriministeeriumi eesmärk on teha Euroopa tsivilisatsiooni hälliks olev
iidne ajalugu noortele võimalikult kättesaadavaks.
Ja kui palju seal on kasse,
joppenpuhh! Nii palju pole neid küll kuskil näinud. Ja kõik on ilusad ja sileda karvaga, sest neid ka toidetakse seal
usinalt, sh turistide poolt. Kiisud sebivad ümber turistide, nuruvad sööki ja silitamist. Saavad mõlemat. Kassid on üldiselt linnades ja koerad kogunevad maakohtadesse,
küladesse, nii et hierarhia on neil seal paigas.
23. oktoober - hakkame jälle sättima
Sarnaselt aastaga 2024 (kui käisime samuti Kreekas, ainult et Rhodose saarel) olid meil seekordki reisikaaslasteks Kadri ja Vallo. Nad tulid Paidest, tõid auto meie maja juurde ja sõitsime ühiselt Boldiga lennujaama. Ja reis võiski alata.
Lend Ateenasse käis läbi Frankfurti. Enne maandumist saime tunda päris mehist raputamist ja jõnksutamist õhuaukudes. Frankfurdis oli meil armuaega järgmise lennuni 1,5 h. Mitte just liiga palju, kui arvestada, et see on üks Euroopa suurimaid transpordiühendusi. Jõudsime siiski kenasti, kuigi pidime päris kaugele teise terminali ja teisele tasandile rändama eelmise lennu väravast.
Mõne tunni pärast olimegi kenasti soojas Ateenas, kus 60 euro eest vedas taksojuht meid lennujaamast u 25 km kaugusele kesklinna lähistel asuvasse apartmenti nimega Hestia, kuhu olime broneerinud 2 ööd. Taksojuht palus siira näoga luba taksos suitsetada sõidu ajal. Kui ta seda luba ei saanud, siis oli solvunud:) Olime broneerinud Hestiasse 2 ööd, et ei peaks kohe hommikul jälle sahmima hakkama. Muide, Hestia oli vanakreeka mütoloogias koldetule- ja kodurahujumalanna, perekonna kaitsja. Maja katusel on terrass, kust avaneb vaade lähedal asuvale mäele ja linnale.
| Vaade maja katuseterrassilt |
Kauba eest maksmisega tekkisid kohe probleemid. Mitte et kaardiga maksta ei saaks, vaid kohalike kaupmeeste makseterminalil on numbrid sassi löödud ja nii ei olnud võimalik käe sees olnud harjumuspärast liigutust nuppude vajutamisel kasutada, vaid pidime välja mõtlema, mis see kood siis numbriliselt ikka on. Minul kulus selleks aega hommikuni, kui sain värske peaga mõelda ja pärast 2 valesti sisestatud koodi lõpuks õige kätte. Ina oli samuti hädas. Ainult Vallo sai rahus olla, sest ei tegelenud kaardimaksega üldse, vaid maksis telefoni äpiga, mis mingeid koode ei küsinud. Muuseas, Kreekas saab ka vanadest ATM-dest raha kätte kaardiviipega, st ilma kaarti masinasse sisestamata. Meil see justkui uus asi.
Väikesed ärid on Ateenas üllatavalt kaua avatud, kuigi lugesin enne, et poed pannakse päris varakult kinni. 22.30 sai rahulikult veel viinamarja ja kraadiga karastusjooki osta. Kell 23 saime lõpuks ka õhtust sööma. Ega sel kellaajal enam palju kohti pole, kus süüa saaks. Kere oli päris hele küll. Kohe meie apartmentide lähedal asub Pharaoh nimeline koht, mis paistab kohalike seas olevat populaarne (kuigi jah, oli ka reedene õhtu), sest meile leidus koht ainult õues, nii et meie Inaga saime istuma padjaga pehmendatud aknalauale. Baari tööjaotus oli kummaline - neid oli vist 5 erinevat, kes meid teenindas. Üks korraldas meile lauda, teine tõi menüüd ja ütles, et veine tutvustab kolmas, kolmas siis tutvustas veine (ja tema oli sommeljee, mitte mingi kelner!), neljas võttis tellimuse ja tõi lauda, viies käis küsimas, kas kallitel külalistel on veel soove. Toiduserveerija tekitas segadust - küsis kaheksajalga lauda tuues, et kas on soov rooga teistega jagada. Mõtlesime, et küsiti ainult kaheksajala kohta, aga toodi hoopis kõikide söögid jagamiseks, nii lammas kui mingi jänesepasta. Kukehautist ei olnud.
Tagantjärgi uurides selgub, et tegu on üpris tõsise restoraniga, mis pärjatud ka Michelini auhinnaga 2024. Restorani köök toimib ilma elektri ja gaasita, tuginedes üksnes puuküttega pliitidele, söegrillidele ja puuküttega ahjudele, et tuua esile traditsiooniline Kreeka köök selle kõige ehedamal kujul. No pole paha.
Lõppude lõpuks laabus kõik esimesel päeval kenasti - jõudsime kohale, saime asjad tuppa, ihu pestud, kõhud täis ja keeled märjaks.
24. oktoober - rannalaupäev
Päev algas taas hommikuga. Hommikusöögi koha leidsime linnas ringi liikudes üsna juhuslikult. Oluline oli, et menüüs sisaldusid munatooted. Mina sain araabiapärast shakshukat (pärit Tuneesiast). Pooltoored praemunad punase poslamasla ja paprikaga :)
Kuna laupäev pidi ilmaennustuse kohaselt olema sisuliselt reisi ainuke tõeliselt päikeseline ja soe päev, siis otsustasime plaane ümber tõsta ja teha see algselt hilisemaks plaanitud kohustuslik Vahemere suplusetiir kohe ära, kui võimalus veel on.
Enne randa siirdumist käis Vallo kohaliku habemeajaja teenuseid proovimas. Meie samal ajal jalutasime läheduses asuva arheoloogiamuuseumi juurde, istusime pingile ja hingasime sisse ajaloohõngu, mida sellest majast õhkub rohkem kui küll. Aga siis asusimegi teele Vouliagmeni randa, kuhu oli minna umbes 25 km, võtsime selleks vana hea Boldi. Lähemal kesklinnale on võimalik ka vette saada, aga ma olin selle koha juba eelnevalt välja valinud, küll kalkulatsiooniga, et sealt sõidame edasi Poseidoni templi juurde. See sõit jäi paraku praegu järgmist korda ootama.
Linnast väljasõit on ikka vaevaline ja aeganõudev, aga 45 minutit ja 20 euri hiljem olime kohal. Rand on üsna suur ja väga korralik, sissepääs 15 eur nägu. Aga see eest on olemas lamamistoolid palmileheliste varjualuste all, WC, riidevahetuse kabiinid, dušivõimalus ja, ma rõhutaks, et mis peamine, rannabaar:) Inimesi oli päris palju rannailma tulnud nautima, sest õhk ja vesi olid mõlemad 23-25 kraadi kanti. Rannavalvegi töötas. Vesi oli mõnus, aga väga soolane. Läänemeri on selle kõrval nagu mageveekogu. Räägivad siin, et kui Vahemerre kurke visata, siis saavat neist tulisoolased kurgid.
Ina veetis vist rohkem aega vees kui kaldal. Kuigi 3 h rannas ei ole minu jaoks just kõige atraktiivsem ajaveetmisviis, siis peab tunnistama, et oli tõesti mõnus.
| Siin on pallimängud ja olümpia vist au sees |
Õhtul läksime, pärast väikest raginat, Inaga mereannirestorani otsima ja leidsimegi juhuslikult kuskilt nurgatagusest kohast. Google maps abiga. Mereannid olid klaasiga külmikus ja klient sai näpuga näidata, mida soovib. Lubati ka pilti teha "toorainest" (tehti isegi kambri aken lahti, sain sinna telefoni sisse torgata), kes alles hiljuti meres rõõmsalt oma elu elasid.
Valisime mingi keedetud roosa kala (mis küll ei näinud kõige apetiitsem välja, aga maitse oli päris hea), karpe, frititud sardiine. Meid teenindas muhe tüüp, kes pidevalt naeratas. Seal oli tööjaotus paigas - sees istusid peremees ja perenaine (ilmselt tegelik töödejuhataja) ja muhemees vehkis teenindada. Aga boss jooksis pärast meie lahkumist tänava otsa meile järgi, et mulle mahaununenud nokamüts ära tuua. Ikkagi inimene! Efharisto, nagu ütlevad kreeklased, kes tahavad tänada.
25. oktoober - road tripi algus
Järgmine hommik ei alanud kõige positiivsemate nootidega, sest õues sadas vihma. Hommikusööki see siiski ei seganud. Peab ülema, et mõnusad road on seal Kreekas nii hommikul, päeval kui ka õhtul. Ja värsked mahlad. Ja kreeka salat.
Plaan oli järgmiseks paariks päevaks rentida auto ja sõita vaatama ka Peloponnesose poolsaart, kus nii mõnigi äge ajalooline paik avastamist ootab. Rendiautoks osutus Mini Cooper Countryman, mis võib tagantjärgi öelda, teenis meid hästi ja ruumi oli piisavalt. Roolis oli Ateenast välja sõites Vallo, mõnda aega Ina ja seejärel edasi Kadri. Suured tänud juhirolli ülevõtmise eest, kuigi eriti palju muid võimalusi ei jäetudki vaesele Kadrile:) Mina valisin endale teistsuguse juhirolli ja teatavasti ma autoga sõidan ainult kõrval- või tagaistmel. Auto rent maksis 260 eurot 3 päeva (sisaldas ka kütust selleks ajaks ehk tagasi tulles ei pidanud paaki uuesti täis panema). Kindlustus oli olemas, nii et iga võimaliku mõlgi pärast ei pidanud muretsema, kuigi õnneks neid ei tulnudki. Samas oli liiklus kohati kaootiline, eriti hullud ongi rollerisõitjad, kes tulevad ei tea kust ja lähevad ei tea kuhu. Kuidas tahavad.
Esimene ilusam vaatamisväärsus oli Korinthose kanal, mõned kilomeetrid enne ajaloolist Korinthose linna. Võimas kanal on rajatud selleks, et Korinthose lahest Joonia meres pääseks otsem ja ohutumalt Saroni lahte Egeuse meres. Kanali pikkus on 6,5 km, laius 20-25 meetrit, aga muljetavaldav on just kõrgus - kuni 80 meetrit. Ehitus kestis 11 aastat ja valmis 1893. Vot on ikka korralik kraav tehtud!
Lisaks vaadete nautimisele tegutsevad sillal ka benjitajad, sest sealt saab nööri otsas alla ka hüpata. Kõlab tuttavalt, sest ise olen ka sillalt alla karanud, nimelt 2017 Nepalis. Kuigi see oli veidi kõrgemalt, kui vabalangemine oli juba 100 meetrit ja silla kõrgus ise oli 160m. Aga praegu siit, oluliselt madalamalt sillalt alla vaadetes ei tekkinud küll tunnet, et äkki hüppaks. Oi jummel.
|
| Pirakas kaubalaev näeb välja nagu mängulaev |
Lootsin Korinthose linnas ka midagi põnevat leida, aga isegi süüa ei leidnud. Tegelikult on seal kandis näiteks Akrokorintose
kindlusmägi ja Apolloni
templi (560 eKr) varemed, aga sõitsime siiski edasi, neid paiku otsimata. Tagantjärgi vaadates ei olnudki halb otsus.
Järgmine sihtpunkt oli minu jaoks üks reisi olulisemaid, Mükeene arheoloogiline leiukoht, kust igal sammul sisuliselt pritsib sulle antiikajalugu näkku. Tervet Kreeka ajaloolist perioodi (u 1600-1100 eKr) on nimetatud Mükeene perioodiks, rõhutamaks selle piirkonna olulist rolli tollel ajal.
Kuna aga kell hakkas hiliseks minema, süüa polnud saanud ja üsna varsti tõotas pimedaks minna, siis otsustasime Mükeene jätta järgmiseks päevaks ja sõitsime ööbimiskoha välja, Nafplioni (Nauplion) linnas, mis asub Peloponnesose poolsaare idaosas. Vahemaa Nafplioni ja Mükeene vahel oli vaid 25 km. Nafplioni linn oli pärast iseseisvussõda 19. sajandi esimesel poolel kaasaegse Kreeka riigi esimene pealinn. Linn, mis pole kuigi suur (ca 15 000 elanikku), on Argolise lahe (tuntud ka kui Argolida või Argose laht)
oluline meresadam. Päris tõsised luksusjahid ja -laevad seisid seal kai
ääres.
Oli ette teada, et hotelli juurde autot parkida ei saa, sest hotell asub ajaloolise Syntagma väljaku (eesti keeles Konstitutsiooni väljak) ääres ja see on autovaba tsoon. Hotellist soovitati parkida lähedal asuva sadama parklasse. Aga oi jeerum, kus seal parklas on sagimist. Täiesti triiki täis. Meil joppas kõvasti, et leidsime ainsa vaba parkimiskoha. Edaspidi auto juures käies nägime ka, kuidas inimesed ootasid lihtsalt järjekorras mõne auto lahkumist, et saaks asemele parkida. Ju siis ei olegi neid parklaid seal kesklinnas eriti.
Vanalinna märgadel tänavatel olin nagu lehm libedal jääl. Minu kulunud tallaga skecheritega oli seal märgadel ja libedatel kividel pea võimatu inimese moodi liikuda.
Ööbimise võtsime taas 2 ööks, seekord hotellis nimega Athena. Kahene tuba maksis 174 eurot 2 ööd. Päris kitsas tuba oli, nii et polnud asjugi kuhugi panna. Aga ei hullu, nagunii olime enamus ajast väljas.
Õhtusöögiks võtsin kreeka moussaka, mis on päris hea. Ahjuroog, kus osisteks oliiviõliga praetud kartul ja baklažaan, purustatud tomatid, hakkliha. Kattekihiks bešamellkaste, riivjuust jm. Lisaks võtsime, nagu igal õhtul, ka kreeka salatit, mille kohustuslikud osised on tomat, sibul, oliivid ja fetajuust. Eriti oluline, et aedviljad oleks värsked ja küpsed. Ja tõesti, Peloponnesose kreeka salati tomat oli eriti mahlane. Ma pole varem suur kreeka salati sõber olnud, aga seal ei saanud võtmata jätta ja see oligi päriselt hea. Ina sõi jälle mereande - krevette. Kah loogiline valik mere ääres, eriti kui oled mereannifänn.
26. oktoober - Mükeene!
Tänaseks lubas ilmateade palju vihma taas, aga ainult hommikupoolikul veidi vesistas ja päeva oodatuimas kohas tuli lausa päike välja. Ina arvas, et see tuleneb sellest, et seto nõid meil kaasas ja vihmajumal ei saa meist jagu, pingutagu, mis ta pingutab. Nii ei saanudki me eriti märga. Pärast hommikusööki hotellis asusime teele.
Esimene vaatamisväärsus oli Tirynose tholos ehk taru kamberhaud, mis rajati 1300 aastat eKr mingile kohalikule võllile. Sellised olid Mükeene tsivilisatsiooni monumentaalsed valitsejate ja muu eliiidi matsmispaigad. Aga need aastaarvud, millest Ateenas ja Peloponnesosel juttu oli, on päris hämmastavad, enamus kohti ja vaatamisväärsusi on pronksiajast ehk Euroopas umbes 2000-500 aasta eKr, Kreekas aga kui ühes varaseimas kõrgtsivilisatsioonis umbes 3000–1100 eKr.
Selles kohas saime noppida puu otsast esimesed apelsinid ja nägime esimesi oliivipuid. Ja hauakambri kõrval kõrgus Iliase mägi.
![]() |
| Päris ühtekad apelsinialleel:) |
Seejärel jätkus tee päeva põhieesmärgi ehk Mükeene arheloloogilise leiupaiga suunas. See oli suurepärane, aga veidi üllatuslikult on seal ka oktoobris suured turistide hordid, busside kaupa voorisid kohale. Samas, eks põhjus ole ka selge, sest see on ikkagi suurepärane ajalooline koht. Alates kuningas Atreuse hauakambrist kuni lõvivärava ja kõrge mäe otsas asuva akropolini (akropol tähendab polise ehk linnriigi keskele kaljukünkale ehitatud kindlust, mis pakkus ohu korral elanikele kaitset ning kus asusid ka tähtsaimad templid). Mükeene akropol arvatakse olevat rajatud u 1500 eKr, sest sellest ajast pärinevad seal olevad hauaehitised (nt ringhaud).
Kindlustusi ülalinnas (u 1350 eKr) tuntakse praegu "kükloopilisena",
sest ehituseks kasutatud kiviplokid olid nii suured, et hilisemad kreeklased ei
uskunud, et inimesed olid võimelised neid tõstma. Seepärast arvasid nad, et
need müürid olid kokku tassitud suurte ja väga tugevate, ühe silmaga
mütoloogiliste tegelaste ehk kükloopide poolt.
Mükeene ise oli teisel aastatuhandel enne Kristust vanakreeka tsivilisatsiooni olulisemaid keskusi ja ka sõjaline tugipunkt. Mükeene kultuuri iseloomustas sõjaline ja tugevalt kindlustatud aristokraatlik ühiskond. Ehk kaunikesti sõjakad oldi ja väärtustasti üle kõige vaprust, relvi ja kangelastegusid. Nende võim põhines kindlustatud lossidel, sõjalisel üleolekul ja rikkalikul matmiskultuuril. Mükeene kultuuri suuremad keskused olid Mükeene, Argos, Tirynos ja Pylos, millest kolme esimest me ka nägime, lähemalt või kaugemalt.
Sealt Mükeene mäe otsast ümbrust vaadates võis aru saada, miks see sõjaline tugipunkt oli. Sinna pidi olema pea võimatu jõuda võõrvägede poolt, niivõrd kaugele oli kõik näha ja ise oldi nii kõrgel. Lisaks massiivsetest kividest laotud kindlusemüürid ise.
Mükeene põhileiukohast veidi eespool asub Atreuse varakamber. See on tegelikult ikka hauakamber, aga ajaloolise eksituse ja müütilise pärimuse tõttu tuntakse seda ka Atreuse varakambri või Agamemnoni (tema on väljamõeldud tegelane ehk Mükeene kuningas Homerose eeposes "Ilias", mis kõneles Trooja sõjast) hauakambri nime all. Atreuse varakamber on Mükeene tsivisatsiooni kõige paremini säilinud mesitaru- ehk kuppelhaud (tholos), mis ehitati umbes 1250 eKr. Sees on hauakambri läbimõõt 14 m ja kõrgus 13 m.
| "Näe, seal see varakamber ongi!" |
Mükeenes arheoloogilisel alal või leiukohas alustasime tuuri sealsest arheoloogiamuuseumist (neid leidub Kreekas küll pea igas linnas vist). Vanim ese, mida nägin oli 2200 aastat eKr! Muuseum ei ole küll suur, aga päris muljetavaldav, ainult giidikõnet kuulavaid turiste oli palju.
Pärast muuseumi tegime kohustuslikud fotod Lõvivärava ees, mille juures muidugi tungles paras turistide hord, ja ronisime akropoli juurde.
13. sajandil eKr ehitatud Mükeene Lõvivärav oli kindluse peavärav ja näeb uhke välja -
emalõvide lubjakivist reljeef, millel päid küll säilinud pole (need ehitati eraldi). Lõvivärav oli Mükeene kuningate sümbol ja pidi näitama nende võimu nii omadele
kui võõrastele. Nendest hiiglaslikest lubjakiviplokkidest laotud, kohati kuni 20 meetri kõrgust müüri (kusjuures müür laoti ilma mingi mördita, suurte kivide vahemikud täideti väiksemate kividega, et müür püsiks stabiilne) nimetatakse samuti kükloopiliseks müüriks, millest siin varasemalt Tirynose hauakambri juures juba juttu oli. Müüri ehituskividena kasutati ümbruskonna mägedest murtud lubjakivi ja tugevat settekivimit konglomeraati ehk looduslikult tsementeerunud kiviklibust koosnevat kivimit. Lõvide reljeef aga tahuti kõvast ja peeneteralisest lubjakivist, mis valiti seetõttu, et seda sai pronksist saagide ja puuridega täpselt töödelda. Lisaks kasutati töödel pronksist peitleid ja haamreid. Tuletan meelde, mis ajastust me räägime siin!
Ilmselt mõnelgi võib tekkida küsimus, et kuidas need mürakad sinna kohale saadi ümberkaudsetelt aladelt, need kaalusid ju ikkagi isegi kuni paarkümmend tonni. Need veeti karjääridest puidust kelkude ja rullikute abil. Raskete kivide liigutamiseks rajati ka spetsiaalsed mullast ja kividest kaldteed ning kasutati tõstmiseks puidust kangisüsteeme.
Kindluse müüride sees, Lõvivärava lähedal asub suur A-ringhaud, mis haarati kindlustuse sisse 1250 eKr tehtud laiendustööde käigus ja sinna oli varasemalt maetud kuninglike perekondade liikmeid 16. sajandil eKr (millest ka teadmine kogu Akropoli kindlustuse rajamise aja kohta). Need maetud olid tõeline sõjaaristokraatia eliit. Kokku on leitud sealt 19 surnukeha ja lisaks palju kuldesemeid, relvi, ehteid jms.
Mükeene A-ringhaud![]() |
Lahkusime Mükeenest tulvil ägedaid mälestusi ja sõitsime tagasi paari kilomeetri kaugusel asuvasse Mükinese külla, kus eelnevalt hakkas üks söögikoht silma. Söögikoha kõrval asus aga ka üks keraamikapood, kus leidus palju erinevaid põnevaid esemeid. Me Inaga ostsime kaks lahedat keraamilist taldrikut, millest üks kujutab sobivalt tarkusejumalanna Athenat ja teine veinijumal Dionysost. Poe kõrval olid kasvamas jälle vägevad ämmakeeled, mis punetasid viljadest. Ja neid ämmakeeli leidub tõesti igal pool.
| Ämmakeel ehk viigikaktus |
Edasi läks jälle põnevaks, seekord teistmoodi. Teel järgmisesse sihtkohta Larissa kindluse juurde sattusime nimelt ääretusse mandariini ja apelsini kasvatuse piirkonda, kus neid oli suisa kilomeetrite kaupa. Sõit viiski meid läbi kasvanduse ja ühel hetkel ei pidanud me enam kiusatusele vastu ja jäime seisma, sest pilt ümberringi oli liiga ahvatlev. Me polnud keegi varem sattunud omapäi keset mandariini ja apelsini metsa. Ühtegi hingelist lähedal polnud ja nõnda me läksime esimest korda elus mandariini- ja apelsiniraksu. No nagu lapsena sai käidud õunaraksus. Apelsinid päris valmis polnud, aga süüa kannatas ja oli ikka hea. Mandariinid olid valmis ja mahlased. Lisaks oli lähedal ka granaatõunapuid, noppisime ka sealt mõned (õhtul oli mõnus selle seemneid mandariiniga mekkida). Puid oli tõesti sadu seal ümberringi, nii et ei kannata keegi sellega suuremat kahju, et 4 põhjamaalast mõned lõunamaa viljad puu küljest noppisid. Aga nii kui liikuma saime, hakkasid ka autod vastu voorima. Hea ajastus, sest natuke häbi oleks ikka olnud kohalike nähes varastada:)
Larisa kindlus asub 289 meetri kõrguse Larissa mäe otsas, kuhu sõitmine oli paras keerutamine mööda järske serpentiine. Kindluse nimi tuleneb kreeka-eelsest pelasgide keelest ja tähendabki tõlkes tsitadelli või kindlustatud mäge. See kindlus mängis kriitilist rolli Kreeka iseseisvussõja ajal, kui aastal 1822 hoidis väike hulk kreeka võitlejaid kindlust oma käes, viivitades osmanite armee edasiliikumist.
Kreekas on selliseid kindlusi ilmselt paljude mäeküngaste otsas. Kuigi peale müüride seal Larissa juures palju säilinud pole, siis on põnev ikka. Lisaks suurepärane vaade linnale ja taamal sillerdavale merele.
Otse mäe kõrval asub muistne Argose linn, mida peetakse üheks Euroopa ja Kreeka vanimaks pidevalt asustatud linnaks (asutatud umbes 6.–5. aastatuhandel eKr). Need aastanumbrid on ikka jätkuvalt müstilised.
| Hellas! |
| Iidne Argos |
| Taamal Argolise laht |
| Noored on juba kirikus ootel |
| Kreeka aaskäoking |
Tagasiteel Nafplioni tegime möödaminnes veel väikese vahelepõike kunagise püramiidi meenutava rajatise juurde. Kõvad ehitusmeistrid on tol ajal olnud ikka.
Tee tagasi Nafplioni viis päris pikalt mööda mere äärt ja meri erutas Inat niivõrd, et pidi ilmtingimata vahepeal karsummi meres ära tegema. Sulps tehtud olimegi varsti nagu nipsti linnas tagasi. Teel parklast hotelli jäi silma üks turistiäri, kus müütati rahvusvaheliselt tuntud tegelaste pildi või muude sümbolitega ja kirjadega nokamütse ja omapäraseid päikseprille. Ina tahtis midagi Mardile osta ja ennäe, Vallo teravsilm märkaski kohe sobivat nokamütsi, millel kiri ja pilt Smart. Ideaalne kingitus, sest Mart sõidabki Smardiga. S-Mart :) Ina sai endale ka viisakad päikseprillid, aga peab nentima, et ta kipub ikka poodides ja baarides olema suht lahtise käega. Lahke hing, mis sa teed.
Kuna ilm oli suht vesine, siis õhtusöögi tegime väljaku ääres asuvas hubases baaris. Järjekordsed road, kreeka salatid, õlled või veinid või muud joogid. Sööke oodates harjutas Ina Vallo kindlal juhendamisel ITali allkirja :) Kusjuures, täitsa adekvaatne tuli lõpuks välja juba.
Pärast õhtusööki (oeh, see õgimine oli seal Kreekas ikka päris tervistkahjustav tegevus) läks Ina tuppa puhkama raskest päevatööst. Oli juba üsna pime. Vallo ja Kadri läksid kõndima ja mina ka, aga omapäi. Vahepeal on vaja veidi üksinda ka olla. Hiljem selgus, et lõpuks jõudsime samasse kohta mere ja kalju ääres, lihtsalt nemad läksid mööda mere äärt pikemat rada, mina otsemat teed üle künka.
Kuna guugli mapp näitas, et lähedal ehk u 500 meetri kaugusel on rand, siis tahtsin järgmiseks päevaks üle vaadata, kas seal ka ujumine on võimalik. Itaalias eelmisel aastal samal ajal oli kogemusi, et rand oli, aga ujuda ei saanud. Guugel juhatas otse üle kõrgete astmetega treppide, mööda vanadest müüridest, kuni jõudsingi randa. Ina läbi messengeri soovitas ujuma ka minna, kui juba seal olen. Endal seda mõtet esialgu polnud, aga kuna rannas ühtegi hingelist näha ei olnud, siis ajasingi riided maha ja tormasin paljalt Vahemere lainetesse! Kas keegi veel saab öelda, et on alasti Vahemeres ujunud? :) No oli hea küll sulistada, kõrval lahmakas mägi, mille otsas valgustatud Palamidi kindlus. Kindlust oli varasema plaani kohaselt kavas minna järgmisel päeval autoga vaatama, kui linnast lahkume. Aga alt oli ka pimedas hea vaade, mägi tundus päris järsk.
Tagasi hotelli jalutasin ringiga ja sain nautida Nafplioni kitsaid vanalinna tänavaid. Kell 22.50, muuseas, pole probleemi Kreekas kioskist õlut osta. Vahepeal tekkis üldse mõnikord tunne, et me elame mingis teises Euroopa Liidus, nt kui restorani kõrval lauas hakkab proua tuima näoga suitsu tegema. Või kui õhtusel ajal poest (ok, see ei olnud kaubanduskeskus, vaid pigem koht, kust saab staffi osta) õlut ostes on ka müüjal endal poolik õlu ees. Või teise poe härra ees on tuhatoosis suitsev sigaret, kui klienti teenindab. Lisaks see lennujaama taksojuht, kes küsis luba sõidu ajal taksos suitsetada. Ikka selline anarhistlik riik veidi tundub.
27. oktoober - Nafplion
Pärast hommikusööki läksime linna peale kondama, üks öö oli veel broneeritud Nafplioni ja seda ajaloolist linna polnud jõudnud ju veel avastadagi. Jalutasime seda rada pidi, mida kõndisid eile pimedas Vallo ja Kadri ehk rannapromenaadil. On küll ilus!
Teele jäi ka sadama sissepääsu juures meres Agioi Theodoroi väikesaarel asuv kindlus Bourtzi, mida peetakse selle sümpaatse rannikulinna üheks sümboliks. Kindluse rajasid veneetslased 1471–1473, et kaitsta linna sadamat piraatide ja mererünnakute eest. 19. sajandil kasutati kindlust vanglana ja hiljem ka Palamidi kindluses tegutsenud timukate elukohana.
Ina ja minu siht oli taas merre pääseda! Ja seda me ka saime, samas kohas, kus mina õhtul pimedas kümblesin. Päevavalges oli veelgi imelisem vaade Palamidi mäele ja selle otsas olevale samanimelisele kindlusele! Ja linna pool mäe otsas oli veel üks kindlus.
| Palamidi kindlus Palamidi mäe otsas |
| Aken Euroopasse! |
Pärast kindluse visiiti tegime enne teeleminekut eine mereäärses restoranis, kus menüüs olid minul sardiinid, Inal meriahven ja ühiselt muidugi kreeka salat (kuidas sa ilma selleta ära lähed, häbene silmad peast!). Kohtusime siin taas ka Kadri ja Valloga. Söögid söödud, õlunaad kõhus, autosse ja teele.
Järgmine vaatamisväärsus juba ootas meid - Epidaurose antiikteater, mis ehitati u 340-330 eKr ja mahutas kuni 14 000 pealtvaatajat. Kusjuures Vana-Kreeka antiikteater ei ole sama, mis Vana-Rooma amfiteater, sest Vana-Kreeka antiikteater (kuulsamad Ateena Dionysose teater, Epidaurose teater) oli ehitatud loodusliku mäenõlva sisse ja oli poolringikujuline, see sai alguse 6. sajandil eKr jumal Dionysose auks peetud pidustustest ja seal esitasid meessoost näitlejad tragöödiaid, komöödiaid ja draamasid. Rooma amfiteater (kõige kuulsam Rooma Colosseum) aga oli hoone (st ei toetunud looduslikule mäenõlvale, vaid oli ehitatud massiivsetele võlvidele), kus istmed olid paigutatud täisringi kujuliselt ja see oli mõeldud pigem veristeks vaatemängudeks - gladiaatorite võitlused, metsloomade võitlused, hukkamised. Areeni all oli seal maa-alune käikude ja puuride süsteem areeni gladiaatorite ja loomade toomiseks areenile.
Võrdlusena panen siia ka Colosseumi pildid, millest esimesel näha ka areenialused käigud.
Epidaurose teatris korraldatakse tänaseni Ateena-Epidaurose festivalil antiiktragöödiaid ja kontserte. Teatri akustika on maailmakuulus - olles ülemises reas (ja neid ridu seal juba on!) võib kuulda all laval vaikset sosinat või mündi kukkumist põrandale. Ina tahtis ka katsetada, kas see on ikka tõsi. Meie läksime üles välja, tema oli laval ja laulis vaikse häälega - ja tõesti, sõnad olidki üles kuulda, kuigi teda ennast oli napilt näha! Mina sain siinkohal esimese suurusjärgu kalaga hakkama - Ina palus, et ma filmiksin tema laulmist, aga midagi läks nihu ja ei saanud hakkama (ise olin jumala kindel, et telefon hakkas filmima ja vaatasin reaalpilti). Väga piinlik lugu, Ina oli pettunud ja pahane. Ta kusuures oli teadlik, et seal ei ole lubatud laval laulda ja kepsud seetõttu väriseseid ka veel hiljem. Kohalik tegelane tuligi minuga rääkima (ma seal andsin oma arust kätega vehkides märku, millal võib laulma hakata), kusjuures väga sõbralikul toonil selgitas, et laulmine ei ole siin lubatud (seega ta pidi ka kuulma), sest mis siis saaks seal, kui kõik turistid kukuks seal laval laulma.
| Salaagendid hoiavad silma peal, kui aega on |
Kuna olime Vallost, Kadrist eraldi kõndimas, siis värava juures asuvas kohvikus tegime Inaga istumise pausi värskendavate jookidega. Ei läinud palju mööda, kui meid hakkasid piirama erinevas vanuses ja värvis kassid. Kõige väiksemad olid kõige julgemad, üks neist istutas end kärmelt Ina sülle ja jäi ootama midagi hamba alla ja silitamist. Seda ta ka sai ja peagi kiisuke uinus Ina süles.
| Veel uudishimulikke tooli all |
Ja oligi aeg tagasi Ateenasse siirduda. Tagasihoidlik 140 km. Linna sisenedes võttis Vallo tüüri üle, liiklus Ateenas läks päris kaootiliseks. Segadus tekkis öömaja adressaadiga, sest Kadril ja meil näitas otsing öömaja hoopis erinevas kohas, kuigi aadress sama. Selgus, et mõne kilomeetrise vahega ongi seal 2 täpselt sama nimega tänavat ja aadressi - Kolokotroni 15. Pole väga imestada, kui arvestada, et see pole suvaline nimi, vaid Theodoros Kolokotronis oli Kreeka iseseisvussõja (1821-1832) kangelane ja Osmanite riigi (Türgi) vastase vabadusvõitluse suureks sümboliks. Iseasi, kui mõistlik on samas linnas 2 samanimelist tänavat.
Öömajaks broneerisime seekord apartmendi (Kolokotroni Loft), mille moodustavad kaks erinevat magamistuba koos vannitoaga ja üks ühine elutuba, kus lisaks ka kööginurk ja külmkapp. Võtsime korteri kõigiks järgnevaks 4 ööks, hind 4 peale kokku 500 eur. Ehk ca 31 eur per öö per nägu. Ei ole Ateena vanalinna lävel kõige kallim hind. Asukoht on sel ka suurepärane. Välisuksest sai sisse koodiga, korterivõti oli ukse kõrval karbis, mis avanes samuti koodiga. Leppisime kokku, et kui liigume eraldi, siis viimasena väljuja paneb võtme karpi.
Hommikul avastasin, et elutoa aknast paistab taamal mäe otsas Ateena maamärk - Akropolis asuv Parthenoni tempel. Ateenat külastades on Athenale pühendatud tempel küll see koht, kuhu lihtsalt peab minema. Ja meie saime seda vaadata juba korteri aknast! Aga selle maiuspala füüsilise külastamise jätsime vähe hilisemaks.
Pärast rendiauto tagastamist läksime sööma tee peal ettejuhtuvasse kohta. Astusime sisse helide saatel, sest 2 härrasmeest seal parajasti musitseerisid - üks kitarriga, teine kreeka näppepilli buzukiga. Oli oivaline õhtusöök. Tippi läks muidugi veidi liiga ohtrasti, aga las ta läks:) Õhtul mekutasime veel põllult kaasa nopitud mandariine ja kranaatõuna seemneid. Aga korra sain veel Ina käest riielda, et jäi päeva kõrghetk filmimata. Jube kahju on endal ka, aga mis sa enam teed.
Täna sai maha marsitud üle 22 000 sammu, hakkab juba reisimõõtu välja andma :)
28. oktoober - EI ehk kreeka keeles OHI päev
28. oktoober on Kreekas rahvuspüha, aga mitte nii hull püha, et elu seisma jääks. Oluline siiski. 28.10.1940 ütles Kreeka peaminister EI Mussolini nõudmisele, et Kreeka lubaks Itaalia väed oma territooriumile (see suurepärane pakkumine kõlab tuttavalt meie 1939. aastaga). Sellega kaasati Kreeka II MS keerisesse. Itaalia selle peale küll muidugi ründas Kreekat, aga neist polnud asja ja jagu nad Kreekast ei saanud. Kreeka okupeeriti alles pärast sakslaste rünnakut. Tähtpäeva tähistatakse nii armee kui üliõpilaste paraadidega erinevates linnades. Sel päeval on tasuta sissepääs riiklikesse muuseumidesse (Eestis võiks ju ka nii olla, et nt ajaloomuuseumisse lastakse tasuta võidupühal).
Veetsime päeva sekord paaridena eraldi - omad jutud, omad huvid jne. Tasuta sissepääs on ka kuulsasse arheoloogiamuuseumisse. Jalutasime Inaga korterist sinna jalgsi, umbes 1,5 km mõnusa ilmaga. Muusuemis ootasid meid ees kardetud rahvahordid, mis olid nii suured, et oli võimatu midagi keskendunult vaadata või lugeda. Seega tegime pärast esimese saali sisuliselt läbijooksu otsuse, et tuleme reedel tagasi ja vaatame rahulikult, mis siis, et tuleb pilet osta (mis pole küll ka eriti odav, 39 eur). Natuke siiski jõudsime näha ka. Kõige vanem eksponaat, mis silma hakkas, oli vist aastast 1800 eKr. Ehk räägime taaskord pronksiaja (ehk muuhulgas Mükeene kultuuri õitseaja) tegemistest, nagu oli ka Mükeene muuseumis.
| See peab küll kogenud muuseumihunt olema! |
Siirdusime siis Inaga tagasi korterisse ja puhkasime pisut jalga, laadisime nii end kui telefoni akusid. Selgus, et otse meie elamise kõrval on veel üks muuseum - rahvuslik ajaloomuuseum! No oleks pehmelt öeldes arusaamatu, kui ei astuks sisse muuseumi, mis sul põhimõtteliselt naabermajas asub. Selgub, et Kreekas on ajalugu ka pärast antiikaega ja see muuseum keskendubki Kreeka lähemale ajaloole alates 15. sajandist. Oluline osa loomulikult Kreeka iseseisvussõda ja riigi loomine pärast seda. Kusjuures selles majas töötas aastatel 1875–1932 Kreeka parlament. Ajalooline parlamendi istungitesaal on praegugi vaatamisväärsus.
Selles muuseumis oli rahvast õnneks oluliselt vähem, muuseum ise oli ka oluliselt tagasihoidlikum, aga vaatamist väärt ikka. Kohalikud rahvarõivad piirkondade kaupa, maalid, ehted, relvad jms lahedat.
Siinkohal tahan ära märkida, et Kreekas (eriti Ateenas) viibides tekkis mul selline vabaduse tunne või vaib ja see oli mõnus. Kord paistab olevat majas, aga samas on ka anarhiat selles virvarris. Kuigi Ateena tänavatel on ka tumedamaid pooli - arusaamatu liiklus, palju kodutuid (eriti suurte tänavate ääres), siis ma tajusin ka teatud suursugusust endiselt Ateenas. See võimas ajalugu vist on kandunud tänapäeva, kahjuks mitte kõikide jaoks.
Pärast seda ajaloomuuseumi läksime paika, mis oli tegeklikult tänase päeva põhieemärgiks minu jaoks - nimelt Panathinaiko staadion, kus peeti aastal 1896 esimesed kaasaegsed olümpiamängud ja mis ehitati kunagise Panathenaikoni staadioni kohale. Algne staadion ehitati sinna umbes 330–329 eKr ja seal peeti ka antiiksed olümpiamängud. See peaks olema interneeduse andmetel ainuke staadion maailmas, mis on valgest marmorist tehtud. Ja on ilus vaadata. Teekond korterist staadionile viis ka läbi suure ja ilusa pargi, mis asub Kreeka parlamendihooine taga ja mille nimetus on Kreeka Rahvusaed. Me millegi pärast tormasime sealt sirge seljaga läbi, kuigi seal on ka mõndagi vaatamisväärset. Nt kilpkonnatiik.
| Metsistunud maja staadioni kõrval |
Üsna staadioni lähedal asuvad ka Zeusi templist säilinud sambad, aga nende ümber oli sätitud tellingud mingiteks renoveerimistöödeks, nii et sinna lähedale ei hakanud minema. Pilet oli ikka 20 euri.
Läksime pärast pikemat jalutamist jälle korterisse jalga puhkama. Mina tegin hiljem veel ühe õhtuse jalutuskäigu Akropoli juurde, kuhu oli ainult veidi üle kilomeetri minna. Esiteks selleks, et hommikul oleks teada, kuhu vaja minna ja teiseks - sest juba kripeldas. Mulle meeldivad need kitsad tänavad, mis siin vanalinnas on, kuigi suurel hulgal on igasugu suveniiri müüjaid ja kohvikuid. Igal sammul sisuliselt. Samas, mis siin imestada, kui see asub Akropolise külje all kohe.
Bronnisin igaks juhuks õhtul juba järgmiseks päevaks Akropoli piletid ära konkreetseks kellaajaks, et ikka kindlasti sisse saaks. Eelmisel aastal umbes samal ajal näiteks Rooma Foorumisse ja Colosseumi ei saanud nii, et lähed kohale, ostad pileti ja marsid sisse. Aga piletite esitamiseks oli vaja tõmmata ka eraldi app alla.
Päeva lõpuks seekord tagasihoidlikud 26 000 sammu.
29.10. - Akropol!
Ja saabuski lõpuks päev, mil saime minna üles mägedele, tuule õrnal õhule. Ehk siis hommikusöök söödud suundusime Akropolile.
Akropol ehk akropolis ise tähendab kõrgele künka otsa rajatud kindlust. Kreeka keeles tähendab akros „kõrgeim“ või „serv“ ning polis tähendab „linna“ (antiikajal olid polised linnriigid). Kreekas on akropole palju, aga kuulsaim neist kahtlemata Ateenas. Ateena linna keskele 150 meetri kõrgusele kaljukünkale ehitati kindlustus umbes 1400 eKr. Seal müüride vahel on hulk kuulsaid hooneid (nagu Parthenoni tempel, Nike tempel jne), mis ehitati sinna hilisemal ajal, alates 6.-5. sajandist eKr, mil algaski Ateena Akropoli klassikaline ajastu.
Meil oli sisepääsuks kindel kellaaeg paigas. Läbi kitsaste tänavate kohale jõudes oli seal juba hulk rahvast ees ootamas sissepääsu. Sest sisse lastakse ainult kindlatel kellaaegadel hulgakesi korraga. Veidi kokutamist oli väravas proua piletikontrolöriga, sest app ei näidanudki ostetud piletit alguses, vaid kõigest broneeringut. Aga natukese sahmimise järel saime siiski kenasti sisse. Sisenedes juba avanes imeline pilt ajaloole ja võimsale loodusele.
Kohe sissepääsu lähedal asub vana hea veini, pidustuste, ekstaasi, viljakuse ja teatri jumala Dionysose teater. Seda 6. sajandil eKr rajatud teatrit peetakse üldse maailma vanimaks teatriks, see oligi rajatud jumal Dionysose auks peetud pidustuste jaoks. Mahutas kuni 17 000 inimest. Selles tearis esitati esmakordselt antiikaja suurnimede Aischylos, Sophokles, Euripides ja Aristophanes tragöödiad ja komöödiad. Need nimed peaks kooliajast tuttavad olema küll.
| Kõige rikkamate linnakodanike kohad |
Ei läinud palju aega, kui avanes vaade järgmisele vabaõhuteatrile hilisemast ajast, mida on ka rohkem uuendatud. Rooma konsul Herodes Atticus rajas odeioni (tähendab kreeka keeles laulmiskohta) 161. aastal pKr oma abikaasa Regilla mälestuseks. See oli mõeldud muusikalisteks esinemisteks, luule lugemiseks, kõnede pidamiseks jms. Seda võimast lava kasutatakse kontsertideks ja etendusteks ka tänapäeval.
Erechtheion – marmorist tempel, mis valmis 421-407 eKr. Parthenoni kõrval Ateena akropoli kuulsaim ehitis, seda eelkõige nn karüatiidide koja tõttu, mille talastikku kannab kuus naisekujulist sammast (karüatiid on maani rüüga seisva naise kuju, mis talastikku kandes täidab Vana-Kreeka ehituskunstis samba, piilari ülesannet). Pühendatud on see elkõige jumalanna Athenale ning kuningas Erechtheusele ja Poseidonile
Ja siis juba üleüldse ilmselt üks kuulsamaid antiikehitisi maailmas, mis on kindlasti Ateena sümboliks.
Parthenon – vanakreeka mütoloogias tarkuse-, julguse-, sõja-, õiguse- ja õigluse jumalanna Athena tempel. Lisaks on ka neitsilikkuse jumalanna koos Artemise ja Hestiaga. Parthenon tähendabki vanakreeka keeles neitsi elukohta. See dooria stiilis marmorist tempel valmis aastatel
447–438 eKr.
Parthenonist veidi allpool asub u 420 eKr ehitatud ioonia stiilis võidujumalanna Nike tempel, mis on Ateena akropoli vanim ja väikseim tempel.
Ühest otsast sisse, teisest välja. Tore oli jalutada pärast ka Akropoli eest läbi, suurepärane vaade otse alt mäele ja kindlusele. Ja siis tagasi vanalinna. Plaka on Akropolise jalamil asuv vana Ateena linnaosa, kus on kitsad tänavad, kohvikud, tavernid (kreeka kõrtsud) ja väikesed poed. Muidugi ohtralt suveniiriide müüjaid.
Minu sooviks oli pärast Akropoli külastust osta kuskilt vanalinna tänavalt kreekapärane T-särk ja mõni suveniir. Esimese poe juufres, mis teele jäi, tegid kohe sisseviskajad oma tööd eeskujulikult ja juba leidsimegi end poe keldrikorrusel särke proovimas. Ostsime T-särgid (kusjuures minul õnnestus millegipärast osta 2XL suurus, mis on mulle nagu kleidi eest). Ina sai ka soodushinnaga Pythagorose peekri, mis on iseenesest ka väga huvitav asi. See arvatakse olevat Vana-Kreeka matemaatiku ja filosoofi Pythagorose leiutis aastast u 500 eKr. Seda nimetatakse ahnuse või õigluse peekriks, sest seda saab täita ainult teatud piirini (peekri sees on üks kumerus ja selle juurde märgitud peenikene joon) ehk igale joojale on ettenähtud õiglane mõõt. Ja kui valad ahnusest üle piiri ehk üle selle kumeruse tipu, siis jookseb põhjas olevast augukesest kogu peeker tühjaks ja ongi tühjad pihud. Nagu sõber AI selgitab, siis see on sifooniefekt - hüdrostaatilise rõhu ja raskusjõu mõjul hakkab jook peenikese toru kaudu peekri põhja alt välja voolama ja jookseb kuni peeker on tühi. 2500 aastat tagasi leiutatud vigur, ei ole paha. Eesmärgiks oli see, et inimene säilitaks veini juues mõõdukuse.
| Siin see peeker on ja puuviljad otse põllult |
Vaatasime üle ka Hadrianuse värava jäänused. See on aastal 131 või 132 pKr valgest marmorist ehitatud Vana-Rooma stiilis ja 18 meetrit kõrge triumfikaar, mis tähistas sümboolset piiri Vana-Ateena (Theseuse linna) ja keiser Hadrianuse rajatud uue Rooma kvartali vahel.
Pärast lühikest hingetõmbepausi korteris läksime uuesti linnapeale kondama. Syntagma väljakul asuva Kreeka parlamendi hoone ees nägime ka veel vilksamisi vahtkonna vahetuse tseremoonia lõppu, mida nad teevad seal päris teatraalselt - ülikõrge ja aeglase jalaheitega. Sellel on ka oma praktiline mõte - et taastada vereringe pärast tund aega kestnud liikumatut seismist. Ja päris põnev riietus on neil vahimeestel, eriti toredad on nende tuttidega jalanõud! Laigulises mundris asjamees (ilmselt vahtkonnaülem) sättis hoolega vahimehe riietust, et rippuv peakaunistus oleks täpselt õiges kohas. Vorm pärineb Kreeka iseseisvussõja aegsete mägivõitlejate ehk kleftide rõivastusest. Nad on presidendikaardiväe eliitüksus ehk evsoonid ja nende ametlik ülesanne polegi valvata parlamendihoonet, vaid hoopis seal samas asuvat Tundmatu Sõduri hauda, mis avati aastal 1932 ja on pühendatud kõigile Kreeka eest lahingutes langenud tundmatutele sõduritele. Lisaks on ende üleanne valvata presidendipaleed ning heisata ja langetada pühapäeviti pidulikult Ateena akropolil Kreeka riigilipp. Igaüht sinna valvama ei lasta ja sellesse üksusesse valitakse ajateenijate seast vaid kõige pikemad ja vastupidavamad vabatahtlikud, kes peavad olema vähemalt 1,87 meetrit pikad ja läbima kurnava viienädalase väljaõppe.
| Kreeka parlamendihoone ja Tundmatu Sõduri haud |
Kuna ilm oli kuiv ja soe, siis mõtlesime, et teeme veel ühe sulpsu soojas meres, sest koduses Tallinnas saame ainult külma merevett katsuda. Võtsime taas Boldi ja sõitsime lähimasse randa. Seekord mitte 25 km kaugusele suurde randa, vaid u 9 km kaugusele, kus lihtsalt saab vette minna. Käras küll, vesi oli ju ikka sama märg ja soe.
| Meri on oma töö teinud |
| Näkineiud peidus vees on jões või merelainetes. Kui vee pealt päike pimestab sind kutsuvad, nad kutsuvad |
Õhtusöögi tegime samas mereanni restoranis, kus sõime ka reisi alguses. Proovimise pärast võtsin ka ühe pisikese ouzo pudeli, et olgu see ka ära mekitud. Kreeka salatist aga hakkas küll üleküllastumine tekkima. Pealegi, Peloponnesosel oli see üldiselt parem kui Ateenas.
| Ouzo valikuga neil kitsas küll ei ole |
30.10. - Agoraa
Ja oligi käes viimane reisipäev. Meil Inaga oli käimata veel üks ajalooline ja oluline paik Ateenas - Agoraa. Kõndisime sinna korraliku ringiga (sisuliselt ümber agoraa) ja enne, kui suure kaarega väravasse jõudsime nägime tee kõrval jalutamas kilpkonnaonu, samuti lendlemas rohelisi papagoisid.
| Ikka edasi, ikka edasi... ei sammukestki tagasi! |
Sisuliselt sündiski seal agoraal tänapäevane demokraatia, sest rahvakoosolek oli kõrgeim võimuorgan, kus vabad meessoost kodanikud arutasid riigiasju, võtsid vastu seadusi ning otsustasid sõja ja rahu üle. Koosolekud algasid ohverdustega jumalale ning otsused langetati enamasti avalikult käe tõstmisega.
Agoraa on oma olemuselt võrreldav Vana-Rooma foorumiga, millest on tänaseks küll rohkem säilinud ja seega rohkem vaadata kui agoraal. Mõlemad olid linnade keskpunktid, mis täitsid sarnast sotsiaalset, poliitilist ja kaubanduslikku rolli.
Agoraa kõrval asub Attalose
stoa ehk sammaskäik, mis oli vanakreeka arhitektuuris piklik, kitsas
eesruum, enamasti tagaküljelt suletud seinaga ja esiküljel avatud sambareaga.
See stoa kingiti Ateenale Pergamoni kuninga Attalos II poolt vahemikus 159-138
eKr ja hävis juba aastal 267 pKr. Tänapäevasel kujul taastati stoa
1950-ndatel ja täna asub seal Agoraa muuseum. Viskasin sinna ka põgusalt pilgu
peale.
Lisaks asub agoraa arheoloogilisel alal ka 5. sajandil eKr ehitatud tule-, vulkaanide-, metallurgia-, sepatöö- ja käsitöö jumal, Zeusi ja Hera poeg Hephaistosele pühendatud marmorist tempel, mis on üks paremini säilinud antiik-Kreeka templeid üldse - peaaegu täielikult on säilinud katus, kõik 34 sammast ja suur osa selle friisidest ning marmorist laekaunistustest.
Teel tagasi linna astusime sisse sisuliselt esimesse söögikohta, kus jutukas sisseviskaja oma tööd jälle hästi tegi. Ina sai midagi kanasupi laadset, mina tellisin moussakat, mis oli selles kohas kohe eriti suur. Ja muidugi külm jook karastuseks, sest eks oli juba kõnnitud ja vaadatud ka.
Pärast agoraad oligi veel üks suurem objekt külastamata Ateenas - riiklik arheoloogiamuuseum. Analoogne Napolis (jah, mitte Roomas) jättis väga sügava mulje. Seekord tuleb tõdeda, et sellist objekti ei tasu jätta viimaseks päevaks, vähemalt kuluks vahepeal ka vähem aktiivne päev ära, kus samme ei pea kümnetes tuhandetes mõõtma :) Muuseumisse läksime ja loomulikult nii mõndagi ka nägime, aga see käik osutus veidi liiga tormakaks läbimarsiks, mitte tundidepikkuseks uurimiseks-lugemiseks. Aga muuseum on äge, esemeid on seal juba aasta 6500 paiku eKr
| Savikujukesed 6500-5300 eKr |
| Ilus asjake teine jah |
| Antiikaja kakelung - kohe lõuga! |
| Autentsed seinamaalingud |
| Põgene, vaba laps! |
Lugesin muuseumis ka Vana-Kreeka pulmatraditsioonide kohta. Muidugi on jutt rikaste kreeklaste pulmadest. Kuna abielu tseremoonia on endalgi äsja seljataga, siis tooksin Vana-Kreeka pulmajutu ka siinkohal välja.
Niisiis, nõndaviisi. Vana-Kreeka pulmad. Pulmi peeti tavaliselt aasta 7. kuul. Proaulia oli traditsioonilise kolmepäevase Vana-Kreeka pulmatseremoonia esimene
etapp, mis leidis aset pulmade põhipäevale eelneval päeval. Siis toodi jumalale
ohvriande. Pruut käis pulmaeelses puhastusvannis, kuhu vesi toodi rongkäigus Vana-Kreeka
kõrge ja kitsa kaelaga rituaalse savinõuga Kallirhoe purskkaevust, kus oli
kõige puhtam vesi. Tüdrukut, kes kandis seda nõud, saatsid tõrvikutega naised
ja rongkäiku saatis flöödimäng. Vannile järgnes pruudi riietamine tema sugulaste poolt. Õhtul esitleti pruuti, kes oli kaetud peplosega
(Vana-Kreeka traditsiooniline naiste ülerõivas), peigmehele. Peigmees, kes kandis peas mürdiokstest (armastusjumalanna Aphroditele pühendatud püha taim) punutud
pärga, viis seejärel pruudi oma majja. Paar sõitis tavaliselt majja kaarikus, mida vedasid
härjad või muulad. Neile järgnesid jalgsi paranymph ehk peigmehe sõber, kelle ülesanne
oli kaitsta pruuti ja aidata ta koju tuua; nympheutria ehk pruudi vanemate poolt saadetud pruudi
abiline (meie mõistes äkki pruutneitsi); pruudi ema, kes kandis tõrvikut ja teised sugulased. Kõlas
pulmalaul, mida saatsid lüüra- ja flöödimängijad. Pruutpaar võeti peigmehe majas vastu mehe ema poolt, kes samuti kandis tõrvikut. Pulmajärgsel päeval, Epaulial, saatis
pruudi isa ning sõbrad ja sugulased pruutpaarile kingitusi (ehted, nõud, riided,
majapidamistarbed).
Pärast muuseumi külastust saatsin Ina korterisse ja ise läksin kondasin veel Plaka linnaosa tänavatel. Ostsin mõne T-särgi - Zeusi ja Hera pildiga mulle ja Inale (tagasihoidlik abielupaar - jumalate kuningas ja kuninganna) ning Pythagorose pildiga Mardile tundus kah igati sobiv olema. Ei saa salata, teekonna kestel ei sülitanud ka õlleklaasi. Nii see viimane õhtu läks ja õnnestuski lõpuks grammike rohkem kui vaja vinti jääda. Vallo ja Kadri olid ju alles väljas, kui magama vajusin ja võtit karpi ei märganud panna, sest olime ju ka ise korteris. Aga kui kõik magavad ja telefonile ei vasta, siis mis sest tolku on, et oleme korteris. Nad vaesed pidid tund aega ukse taga olema, enne kui kuulsin telefoni ja suutsin nad sisse lasta. My bad noh, ei teinud meelega. Aga säärane oht tiksus mul tegelikult kukla taga algusest peale, et korteris olijal võib ununeda võti ukse taha karpi panna. Ja see realiseeruski, häda oli selles, et ma ei kuulnud ka telefoni, kui Vallo ja Kadri üritasid meeleheitlikult Facebook kõnet teha, kui sõnumid ei aidanud.
30.10. - 25 000 sammu.
31.10. - tagasitee
Lennuk väljus laupäeva hommikul kell 8:10. Seega oli äratus umbes 5 paiku. Kusjuures Ina ütles, et öösel kell 3 olid mul riided seljas ja tahtsin veel sirge seljaga linnapeale minna, aga õnneks see lollus jäi tegemata. Esimene lend Frankfurti sujus kenasti, enamasti magades, kui üks saksa õlu välja arvata. Frankfurdi lennujaamas oli meil seekord oluliselt rohkem aega kui minnes, u 3,5 h. Ja süüa oli vaja. Ja õlut oli vaja juua. Aja viiteks. Ja nõnda see reis oma lõpu leidiski - lõbusalt! Oli tore. Mina tänan reisikaaslasi!
![]() |
| Meie oleme kaks lõbusamat selli, mu sõber Vallo ja mina ka. Ei meie sarnast teist ei ilmas leidu, kui sõber Vallo ja mina ka |
| Tõusime ära reisi lõpuks |
![]() |
| Väikesed suveniirid - Pythagorose peeker, savitaldrikud ja loomakujuke Mükeenest ning oliivioks otse puu otsast Tirynose hauakambri juurest |










