TANTSUTRIPP COLOMBIASSE 23.04.-09.05.2023

 Colombia Vabariik 

Rahvaarv – 52,1 milj

Pindala – 1,14 milj km²

Iseseisvus – 20.07.1810

Pealinn – Bogota (2640m merepinnast)

Rahaühik – colombia peeso          

Ajavahe Eestiga – 8 h

Keel - hispaania 

13 kliimavöödet – tundrast kõrbeni, hõlmates Andide mäestikku, Tatacoa kõrbe, Kariibi mere ja Vaikse ookeani rannikut, Amazonase vihmametsi. 

Seekord sai ettevõetud reis koos Leigaritega, et teisel pool Atlandi ookeani, Lõuna-Ameerikas asuvas Colombias veidi tantsu lüüa. Osalesime Cali linnas (ametliku nimega Santiago de Cali) toimunud rahvusvahelisel folkloorifestivalil "1er Encuentro Mundial de las Culturas Populares", mis maakeeli peaks tähendama  midagi sellist - esimene ülemaailmne rahvakultuuride kohtumine. Olime need õnnelikud väljavalitud, kel oli au sel festivalil esindada Eestit.

Mägede vahel orus asuvas Valle del Cauca departemangu halduskeskuses Calis elab üle 2,2 miljoni inimese, olles sellega Colombia suuruselt kolmas linn. Võrreldes pealinnaga asub Cali oluliselt madalamal ehk ca 1000 meetri kõrgusel merepinnast. Ekvaatori suhtelise läheduse tõttu sisuliselt puuduvad Cali piirkonnas  erinevad aastaajad, kuid on kuivhooajad ("suvi") ja vihmahooajad ("talv"). Temperatuurid erinevad vaid mõne kraadi võrra ja meie mõistes on seal ikkagi kogu aeg soe. Märtsist maini pidigi olema seal üks vihmahooaegadest (teine oktoober-november), kuid meie oma reisi jooksul saime ainult ühe korraliku sahmaka vihma ja sedagi vaid lühikest aega. Temperatuur oli parematel hetkedel ikka üle 30 kraadi, isegi õhtusel ajal oli veel üle 25 kraadi sooja. Päike teeb kiiresti oma töö, kui lühikeste riietega ringi käid ja päikesekreemi ei kasuta. Sain seda sõna otseses mõttes omal nahal tunda juba esimesel päeval jõe ääres istudes, kui käed pea poole tunniga punaseks ja valuliseks läksid. Seda vaatamata sellele, et päikese ette ka mingid pilveräbalad olid end sättinud.   

Cali on looduse poolest rikas linn - sealt voolab läbi suisa 7 jõge (maailmas pidi giidi sõnul selliseid linnu vaid 2 olema ja mõlemad nad on Colombias), seal kasvab  ligi 268 000 puud ja elab suurim arv liike linde - üle 560. 

Oluline märksõna Cali kohta on tants, sest seda linna tuntakse peamiselt  salsapealinnana. Või ka peopealinnana. Ise nad räägivad, et Calis on sisuliselt iga päev võimalik kuskil salsat tantsida, kas siis erinevates klubides või suisa tänaval. Salsa on calilaste (hispaaniakeelne nimetus nende kohta on Caleños) südametes ja jalgades. Salsa peab olema see miski, mis aitab seljataha jätta nende ajaloolist taaka seoses kokaiini ja narkokartellidega (oligi Cali kartell). Veel mõni aastakümme tagasi oli see tõsine probleem ja lokkas kuritegevus (narko, röövimised, mõrvad). Päris ära kadunud see narkovärk ja kuritegevus pole ka praegu, kuigi kartelle kui selliseid enam ei ole. Seda näitas asjaolu, kuidas festivali korraldajad meid iga hinna eest kaitsta püüdsid, kehtestades meile omad turvalisusega seotud reeglid, mida tuli järgida.   

Tali in Cali 

Festivalist veidi lähemalt. Nagu eelnevalt mainitud, siis korraldajad olid esinejate suhtes ülikaitsvad - grupiti tohtis liikuda vaid politseieskordi saatel ja nendega kooskõlastades. Juba lennujaamast hotelli teele asudes oli meil "saba taga". Ju peeti meie turvalisust prioriteediks numero uno ehk kõige tähtsamaks, et ühegi külalisega mingil juhul midagi ei juhtuks. See paneks nende turismiarendusele loomulikult tugeva põntsu, kui kasvõi üks selline intsident juhtuks. Kuigi linnapildis nähtu põhjal võis tunduda, et korraldajate hirmudel on veidi suured silmad, siis mine sa tea ka, meie nende eluolu ja asju ju ei tunne. Tagasi Eestis olles lugesime uudist, et üks noor jalgpallur olla Calis relvastatud röövi käigus surma saanud. 

Festivali korraldus oli üldjoontes hea, esinemised ja proovid algasid võrdlemisi täpselt, kuigi teatud asjade juures toimusid viimase või eelviimase hetke muudatused. Nõnda tekkis ka meile nö töö käigus planeerimata esinemine juurde, mis osutus isegi üheks lahedamaks. Rühmadele oli eraldatud täpne aeg proovideks ja esinemisteks ja sellest peeti kinni. Isegi esinemise ajal tiksus kell vähemalt ühes kohas lava kõrval sekundeid 0 poole. Veidi segased lood olid toitlustamisega (lõuna- ja õhtusöögid), mida korraldajad lubasid omal kulul tagada (nende kulu olid ka ööbimised hotellis). Pidi olema päevaraha esineja kohta, mille eest võisid grupid ise vaadata, kus söövad, kuid segadust oli palju. Rahad ei kippunud aga õigeaegselt liikuma ja lõpuks selgus veel, et kuna üks sponsor on ära langenud, siis toimuvad edaspidi kõik toitlustused hotellis. Sellega tuli siis oma liikumisi plaanides arvestada.  

Festivalil oli esinejaid 17 riigist, nii Lõuna-, Kesk- ja Põhja-Ameerikast (Colombia, Tšiili, Venezuela, Ekuador, Brasiilia, Kuuba, Costa Rica, Mehhiko, Kanada, USA), Euroopast (Eesti, Rumeenia, Ungari, Sloveenia, Poola) kui Aafrikast (Keenia, Ghana). Colombiast ja Calist oli muidugi suurem hulk värvikaid taidlejaid. Ehk päris kirju seltskond sai kokku ja silmnähtavalt tunti koos esinemisest ja olemisest rõõmu. Säärase festivali korraldamine ja planeerimine on ilmselt keeruline, millega meie jaoks kaasnes palju ootamist ja passimist. Kohati tundus, et võib-olla ka põhjendamatult palju. Aga see ei varjutanud kogu reisi põrmugi, sest muuta seda asjaolu ei saanud ja tuli sellega lihtsalt leppida. Esinemisi oli meil kokku 7, lisaks 2 töötuba, galaetendus, rongkäik ja lõputseremoonia. Nüüd aga asja juurde. 

23. aprill - reisi algus

Minu jalg polnud varem Lõuna-Ameerika pinnale astunud, seega oli ärevus enne reisi tunnetatav. Reisiseltskond ehk kohalikus keeles "artistas" oli suur - grupijuht, 1 laulja, 2 moosekanti, 21 sussisahistajat. 

23. aprilli varahommikul kell 4 kogunesime pikaks lennupäevaks Tallinna lennujaama. Esimene vahemaandumine oli Frankfurdis. Pärast 5-tunnist ootamist lennujaamas viisid rauast linnud meid edasi juba üle ookeani Bogotasse (lend ca 12 h) ning sealt  omakorda veel siselennuga Santiago de Calisse, maandudes lõpuks Alfonso Bonilla Aragoni nimelises lennujaamas. Colombiasse (ei nimeta riiki teadlikult Kolumbiaks, sest kuigi eesti keeles on see mööndatavana korrektne, siis kohalike jaoks ei sobi näiteks nimekuju Columbia) sisenemine oli üllatavalt bürokraatiavaene - ei nõutud ei eelnevalt täidetud migratsioonilehte ega ka mingil kujul COVID tõendit, kuigi sellised nõuded meile teadaolevalt kehtisid. Seega oli kõik peaaegu ladusalt läinud, kui välja arvata Tiiduga juhtunu. Nimelt Bogota lennujaamas läks elektroonilise värava läbimisel Tiidu tähelepanu korraks kõrvale ja juba see värav sulguski. Kuna süsteem luges, et Tiit on juba sisenenud, siis sama piletiga teist korda seda teha ei saanud. Õnneks aitas üks kohalik reisisell veidi tõlkimisega ja Tiit läks tagasi ning sai letist uue paberi, millega pääses väravast õnnelikult läbi. Tõlkida on seal vaja küll, sest kohalikud naljalt inglise keelt ei mõika, mõningate eranditega. Grupi tasandil olid meie suudeks ja kõrvadeks bonned ehk meie teejuhid ja abilised Maira ja Veronica, aga personaalselt said vajalikud asjad aetud ikka peamiselt käte abil.  

Lendudega olime teinud väikese ajas rändamise, sest kell oli võrreldes koduse ajaga tagasi tiksunud 8 tundi, nii et reisi esimene ööpäev oli meie jaoks 32h pikk. Cali lennujaama oli meile vastu tulnud Veronica, kelle juhtimisel istusime bussi, millega meid hotelli toimetati. Politseieskort saatmas. Hotell nimega Torre de Cali Plaza on muljetavaldav tornehitis - 183m kõrge ja sel on 44 korrust. Ühtlasi on see linna kõrgeim ehitis.     

Hotelli fuajees tervitas meid silt Bienvenidos ehk tere tulemast! Ja eestikeelne tere!  Regasime end siis sisse ja tuppa tuttu, sest saabusime ikkagi öösel. 

24. aprill - esimene esinemine 

Meie tuba (olime selles viiekesi) asus 14. korrusel ja sealt avanes hommikul imeline vaade linna ja eemal kõrguvale künkale või mäele, mille otsas keset telekommunikatsiooni antennide rägastikku seisid kolm suurt risti. Seda "küngast" nimetetaksegi Kolme risti mäeks (Cerro de las tres cruces), aga selle juurde tuleme veel tagasi.

 

Hommikusöögi järjekorras seistes patsutas mu õlale hallipäine rõõmsas tujus taat, ütles Aloha! ja küsis seejärel, et kas me oleme Eestist (nähes mu T-särgi varrukal sinimustvalget embleemi)? Tegu oli Hawaii härrasmehega, kelle eesnimi on Joe ja perekonnanimi meile hääldamatu, kuigi ta proovis meid seda hääldama panna. Ülevoolavalt rõõmsameelne mees ja tõstis meilgi tuju. 

Õue astudes tervitas meid aga mõnusalt soe õhk justkui öeldes: "Tere tulemast Colombiasse!" Tõmbasime kopsud sooja õhku täis ja läksime Maira juhatamisel jalutama hotelli läheduses asuvasse piirkonda, kus leidub palju erinevaid einestamise võimalusi, alates mammidest, kes müüvad frititud pirukalaadseid tooteid ja lõpetades tänavarestoranidega. Kuna tundsin, et jalad hakkavad jubedalt kihelema, siis ostsin apteegist Maira soovitusel omapärase asja -  päikese- ja putukavastane kreem, 2 in 1. Peab meeldima. 

Enne õhtuseid toimetusi läksime Tiiduga hotelli kõrvalt mööda voolava Cali jõe äärde istuma, päikest ja sooja ilma nautima. Tegime ühe tillukese kohaliku karastusjoogi ja jagasime esimesi reisimuljeid. Tagasi hotelli jalutades nägime muru sees seismas huvtavat tegelast. Saime teada, et tegu on sealkandis laialt levinud isendi iguaaniga. Äge harjaga tüüp. 

N

Iguaanipoiss

Õhtupoolikul ootas meid ees juba esimene esinemine, esinemiskohaks kaasaegse kunsti muusemi (Museo la Tertulia) hoovi püstitatud lava. Transport hotellist esinemiskohta toimus ikka politseieskordi saatel - mitu tsikliga politseinipreilit ja jeep, mille kastis automaatidega varustatud üksuslased. Ristmik pandi korraks kinni, et me saaks vippide kombel liiklusest läbi vurada. 

Kohale viidi meid juba aegsasti, et saaksime teha soundchecki ja lavaproovi. Lava oli väike, mis tõttu pidi esinemisjuht optimeerima natuke koosseisuga ning jagama laval tantsijad kahte ossa. 

Proovi ja esinemise vahele jäi rohkesti vaba aega, mida sisustasime jalutuskäiguga Rio Cali ääres. Maira viis meid 3 tonni kaaluvat ja 3,5 meetrit kõrget pronksist kassiskulptuuri (el Gato või Gato del Rio) vaatama, millest on kujunenud Cali üks populaarsemaid vaatamisväärsusi. Kohalikud on selle kuju üle uhked, sest see loodi colombia kunstniku poolt aastal 1996, et aidata päästa Cali jõgi. 10 aastat hiljem lisasid teised kunstnikud sinna veel hulga kassiskulptuure, mis kujundatud ja värvitud erimoodi. Kohta nimetataksegi nüüd kassipargiks.       

El Gato ja El Tuvi 

Lisaks kassidele saime ka kõrval olevas muuseumihoones väikest näitust vaadata. Minule hakkas üks huvitav velosipeed silma. Ei tea ainult kellele see mõeldud on. 

Esinemiseks anti meile aega 15 minutit. Lisaks meile olid selles kohas lavale tulemas Tšiili, Hawai, Venezuela ja punt kohalikke tantsijaid. Rahvast oli kogunenud omajagu, rohkem poleks sinna kohta vist mahtunudki. 

Lava on meie päralt:

Tšiili stiilinäide

Publik elas ka häälekalt esinejatele kaasa, sh ka meile. Kuigi kerge värin oli enne esinemist sees, siis läks esimene esinemine siiski korda ja tunne oli mõnus. Väike kergendus oli ka, et miskit väga untsu ei läinud, sest olin ikkagi alles esimest korda Leigaritega välisfestivalil. Teisi esinejaid saime piiluda vaid lava tagant või kõrvalt, sest mujale polnud meid ette nähtud ja ruumi ka nappis. Aga viimasena laval käinud Venezuela paistis oma erakordse energilisusega küll hästi silma.   

Esimese päeva lõpetuseks oli meile selgeks saanud, et siinmail liiguvad ringi ühed pisikesed tüütud putukad, keda eurooplase kõrv ei kuule ja silm ei seleta, aga kelle tegevuse tagajärgi on väga hästi näha ja tunda. Jalad punetasid punnidest ja ajasid hirmsasti sügelema. Huvitaval kombel meeldis nendele satikatele just alumistel jäsemetel toimetada ja käte kallale nad ei kippunud. Võib-olla on eestlased nende jaoks liiga pikad ja käed nende tegevusraadiusest väljas? Igatahes sai nii mõnigi meist ennast Colombias ka liigikaaslaste arvestuses tavalisest pikemana tunda. 

25. aprill - teine esinemine 

Teine päev ja kohe ka teine esinemine. Aga hommikupoolikuks oli meile planeeritud külaskäik kaubakeskusesse nimega Chipichapa. Veidi üle 2 km distants hotellist kippus jalgsiminemiseks suur probleem olema, me ei soovinud bussi või taksoga liigelda. Linna võiks ju ka jalutades vaadata. Lõpuks läbi häda siiski nõustus Maira minema jala, andis aga jalgadele korralikult valu. Tegelikult võib Maira tõrksusest isegi aru saada, sest 25-liikmelist gruppi annab karjatada.  Päike hakkas juba kütma vaikselt, oli üle 30 kraadi sooja. Ei sobi kurta, kui Eestis olla samal ajal veel lundki nähtud. 

 

Lastesaates "Mõmmi aabits" otsis karuisa oma tuletõrjekiivrit taga: "Kiiver, kus on mu kiiver". Mõmmi: "Isa, kiiver on sul ju peas!". Selle ülaloleva pildi alla võib seda paratsiteerida Mõmmi ja ema dialoogiks. Ema: "Kauss, kus on mu kauss?". "Ema, kauss on sul ju peas". 

Chipichapa on päris pirakas ostukeskus, aga siis me veel ei teadnud, et samas kaubamajas tuleb meil mingi aeg ka esineda. Praegu oli lihtsalt vabad käed ostlemiseks, kellel kuidas süda lustib. Minul väga ei lustinud, käisime teise härraga poest läbi ja lahendasime pingil istudes väikese kohaliku õlle ära. Õlled on üldiselt Colombias enamasti lahjad, 4%. Club Colombia (4,7%) on umbes nagu meie Originaal nii joodavuse kui kanguse poolest. 0,33l purk läks justkui kerisele, aurus ära nagu poleks olnudki. Lisaks Club Colombiale olid seal veel levinumad sellised õllesordid nagu Poker ja Andina.

Päeva teine pool kuulus taas tantsule. Sedapuhku oli meil õnn pääseda esinema tõeliselt suurepärasesse arhitektuuripärli, teatrisse nimega Teatro Municipal Enrique Buenaventura, varasemalt lihtsalt Cali linnateater (või munitsipaalteater). Väga uhke ehitis nii seest kui väljast, valminud 1918 ja mahutab 1040 pealtvaatajat, kuulutatud ka riiklikuks mälestiseks. Võib kohe ära öelda, et oli küll uhke tunne seal esineda, saime seda teha suisa kaks korda. Esinemist oodates tehti meile veel lühike ekskursioon ka hoones, nii et saime päris ülemiselt rõdult saalile ja lavale pilgu heita. Suurejooneline saal, imelised rõdud ja laemaaling. Väikeses saalis võtsid Leigarid korraks laulugi üles.   

Teatro Municipal Enrique Buenaventura

Lava jättis küll paremat soovida, sest põrand oli publiku suunas päris tugevalt kaldu, nii et pidi  veidi ettevaatlik olema seal keerutades. 

                                           Rahvas on piletijärjekorras 

Saal läks publikut täiesti täis, sh ka kõik rõdud. Ja rahvas elas kaasa, oli näha, et neile meeldib, mis nad näevad. Eriti meeldis rahvale laul, mis kõlaski seal saalis erakordselt ilusasti. Ära saadeti meid lavalt suure aplausi saatel, nagu artistid kunagi. See esinemine oli taas kõva elamus ja kogemus. Selliseid emotsioone Eestis esinedes juba ei kohta. Ja siis see saal ka veel. Võimas. 

26. aprill - kolmas esinemine ehk Cali teater vol 2

Kolmas päev ja kolmas esinemine. Hommikul pikka magamist polnud - hommikusöögiks munapuder, kohv ja mahlased puuviljad keresse, rahvariided selga ja bussi. 9.30 juba esinemise algus, publikuks peamiselt kooliõpilased. Äkki on siis õppeprogrammi osa, et tundide ajal aetakse teatrisse tantsu vaatama.   Aga saal oli ka hommikusel esinemisel peaaegu täis, vaid ülemistel rõdudel oli veidi vabamat pinda. 

Need ongi need Leigarid

Seekord oli diil selline, et pärast esinemist vahetame kohapeal riided ära ja buss viib need ise hotelli. Meie plaanis oli veekeskusesse minna, aga öeldi, et saame vaid ühe otsa tasuta bussi kasutada ja peame valima kas hotelli või ujuma. Bussidega olid üldse imelikud lood. Ei teagi, milles kühvel oli. Võib-olla siis tõesti oli neil iga penn arvel. Rääkimata sellest, et korraldajad oleks võinud meile ise ka vaba aja tegevusi korraldada või mõelda, need tuli kõik ise planeerida, bonne kaasabil muidugi. Ja siis turvalisuse eesmärgil kehtestatud piirangud ka veel, millega grupijuht koos bonnega pidid igapäevaselt maadlema. 

Teatrimajast väljumisel toimus maja ees publikuks olnud õpilastega meeleolukas kohtumine ja tehti ühispilte. Õpilased tahtsid väga valgete väljamaalastega suhelda ja kasutasid selleks nii õpetaja abi kui usinamad ka oma inglise keele õppevihikut. Tundus tõesti, et see oli nende jaoks põnev. Ka minu juurde tulid rüblikud küsima ja esimene küsimus oli, et kui vana olen. Ja mis saabki tähtsamat olla sellest, et kui vana see kiilanev eurooplane on :)    

Kui teatri juurest olid õpilased bussidega ära viidud, aga meie bussini oli jälle veidi aega, siis leidis keegi mõnikümmend meetrit eemal asuva salsakallakuga hotelli, kus Veronica eestkostel ja käepaela randme ümber sidumisel tohtisime korraks hoovi puude varju istuda ja ühe mõnusa külma Club Columbia lipsu taha libistada!

13.00 saime bussi peale ja meid tarniti sinna lubatud veeparki (Aqua parque de la Cana). Mul olid selle osas mõningad eelarvamused, aga tegelikkus oli päris lõbus. Pikk bassein, kus oli ruumi ujuda. Mingi hetk hakkasid seina seest suured lained tulema, justkui oleks keset ookeani sattunud. Enamus Leigaritest otsustas ka  torusse liugu laskma minna, milles veevool vesiliuglejad suure hooga alla basseini saatis, plärts ja plärts. Ma jätsin selle atraktsiooni vahele ja sabakont oli mulle selle eest ilmselt tänulik. 

Kui veemõnud juba nauditud, saabusid sõbrad kõuemürin, äike ja paduvihm. Et  veepark ikka oma nime õigustaks, sest vett oli peagi igal pool ja taevas tõmbus üha tumedamaks. Õnneks oli läheduses puid ja katusealuseid, mille alla varjuda. Lõpuks olime sunnitud siiski minema vihma kätte, sest buss va kurivaim oli ebasobival ajal saabunud meid teisaldama ohutusse (ja kuiva) hotelli. Siiski oli endiselt ilm väga soe, nii et see väike sahmakas krae vahele ei teinud midagi. Ümbruses võis aga näha ja imetleda huvitavad ja veidraid puid. 

Ainus vihm reisi kestel, aga selle eest hää loodus andis ka topelt

27. aprill - neljapäev on galapäev

Hommikul pikka magamist ei olnud, nagu ikka. Kell 9.30 asusime liikvele ja lausa jalgsi! 

Colombia kuulsa salsamehe Jairo Varela (ameerika üheks olulisemaks salsagrupiks peetava Grupo Niche asutaja, helilooja ja vokalist) nime kandval väljakul, kus maha joonistatud 7 joont sümboliseerimaks linnas voolavaid jõgesid, oli üks huvitav hiidtrompet. See ongi püstitatud mainitud Jairo Varela auks ja selle kõlakodade moodi torude all on võimalus salsat kuulata ja soovi korral kaasa kepsutada. 

Jairo Varela trompet

Siit algas ka meie ca tunnine giidiga linnatuur. Meile räägiti linna jõgedest, puudest, lindudest, viidi uhketesse kirikutesse, muuseumisse. Alustuseks nägime Simon Bolivari auks püstitatud monumenti, kes oli silmapaistev juht vabadusvõitluses Hispaania vastu. Ta aitas 19. sajandi alguses saavutada nii Boliivia, Colombia, Ecuadori, Panama, Venezuela kui Peruu iseseisvuse. 

Senjoor Simon Bolivar

Seejärel jalutasime edasi, vaatasime ilusat linnaarhitektuuri ja loodust. 

                                                Rio Cali 

Puud

Iglesia (kirik) la Ermita on väga ilus ja auväärne kirik, mis asub Rio Cali ääres. Ja seest on see väga armas ja lihtne. 

Iglesia la Ermita

Teine kirik on Cali vanim, 1545 valminud hispaania koloniaalstiilis iglesia de la Merced. 

 

                                    Iglesia la Merced

Edasi tegime tutvust linna peatänavaga, kus rahvas käib jalutamas ja nädalavahetustel ka salsat tantsimas - Boulevard del Rio Cali. Külastasime  arheoloogiamuuseumi (Calima Gold Museum), mille eesmärgiks on säilitada, uurida ja tutvustada piirkonda asustanud elanike kunstilisi ja kultuurilisi väljendusi. Calima kultuur hõlmab tegelikult erinevaid kultuure, mis asusid seal piirkonnas erinevatel aegadel vahemikus 1600 eKr kuni 200 pKr).

Calima muuseum

Hotellis selgus, et mingid kohalikud kultuuriameti tegelased tahavad meile kingitusi anda ja koos pilti teha, ikkagi kallid külalised teiselt kontinendilt. Isegi sinimustvalge motiiviga kruus kingiti koos kohaliku magusa pakiga, lisaks oli neil meie auks kaasas ka suur sinimustvalge lipp. Väga tore neist ju. 

Pärast lühikest tseremooniat lükati meid taas bussi ja ees ootas oluliselt vaevarikkam osa päevast. The Gala. Kui välja arvata meie grupijuht ja kaks paari, kes tseremoonial osalesid vahetult, siis me ei pidanud õnneks rahvariideid kandma, sest ees ootas tundide pikkune ootamine kunagise härjavõitluse areeni (Arena Canaveralejo) tribüünil betoonkivil istudes. Mingi pool tundi saime vaid väljaspool areeni üht  kummalist karnevalilaadset janti vaadata ja osavusmänge proovida. 

Mina küll ei tea, mis asjad need olid ja miks

Eeskavas olid riikide esinduste läbimarss lippudega ja lõppematuna tundunud kõned kohalikelt poliitikutelt ja kulturnikutelt, millest me muidugi tuhkagi aru ei saanud. Kuigi me vast paljust ilma ei jäänud selle tõttu. Kui tähtsad inimesed olid saanud kõik hinge pealt ära öelda ja üksteist tänada, algas gala tantsuline osa, ilmselt Colombia gruppide poolt esitatuna.  

Selg ja jalad jäid betoonil istudes päris kangeks, aga minna ei saanud kuhugi. Olime enne gala algust juba mitu tundi varem platsis. Miks, see jäigi mulle arusaamatuks. Süüa olime saanud kella 12 ajal. Tülpimus ja väsimus tuli peale. 

Lõpuks kell 9 saime kivi pealt püsti ja areenilt välja, kuid seda vaid selleks, et seal uuesti ootama asuda, millal meie buss saabub. 

Riikide lipud kõik laval, lava ees Colombia piirkondade esindajate lipud. Ülejäänud kaadri moodustavad riikide esindused.  

28. aprill - esinemine kaubamajas

Hommikul ei aetudki meid bussi peale, vaid alustasime päeva hoopis jalutuskäiguga Cali vanima linnaosa San Antonio suunas. Mingi hetk soovitasid bonned kõigil seljakotid kõhupeale sättida, et pikanäpumehed ei saaks salaja jaole. Kusjuures kohalikud käisid seal samamoodi, nii et ilmselt mõistlik soovitus. 

Tee peal nägime kummalist masinat, mis mingit jooki välja pressis. Selgus, et sel moel saadi suhkruroost vedelikku, mis turisti joogitopsi maandus. 

Ja pildile jäi veel üks vägev masin. Ilmselt on tegu kohaliku Jaan Tatikaga, sest riistapuu on muljetavaldav, kahjuks polnud mahti selle kõiki funktsioone välja uurida. Piltide teisi osalisi ei kommentaari. 

Vaatamisväärsustest jäi meie teele San Francisco kirik, mille ees trepil magas üks härrasmees. Üleüldse lebab päris palju kodutuid igal pool kõnniteedel, nii nooremaid kui vanemaid. Nad ei kerja tänaval enamasti, vaid nad lihtsalt on seal. Nagu osake linnaelust. 

Iglesia de San Francisco  

Nii see elu selles linnas on 

Kuldse kohvriga kodutu 

Tänavad oli selles piirkonnas täis kauplejaid, kel lettidel kõikvõimalikku träni. Aga mingit pealetükkivust seal pole ja keegi sind varrukast tirides oma kaupa ostma ei keelita ja midagi pähe määrida ei ürita. Väga vaikne ja viisakas. Kulgesimegi nõnda mööda tänavaid, kuni oli juba aeg miskit hamba alla saada. Lõunasöögiks siirdusime Busca por Destra restorani, kus õnnestus kohalikku sööki proovida - pannil serveeritud bandeja paisa nimeline roog (punased oad, tumedam riis, grillvorst, sealiha, avokaado, maisijahuplönn) maitses tõesti hästi. Ja ruum ise oli ka stiilne.   

Kohalik kulinaaria 

Uhke restoran

Pärastlõunal läks taas asjatamiseks - bussi peale ja Chipichapa kaubanduskeskusesse tantsima, laulma ja pilli mängima. Kõlab päris sürrilt, et esineda mingis kaubamajas, aga tegelikkus ei olnudki nii hull. Rahvast oli isegi rohkem kui oodata oleks osanud, elasid meile kaasa ja tulid julgelt ka ise tantsupõrandale, kui publikuga tants tuli. 

Õhtul viis Maira meid vaatama, kuidas reede õhtul linnas melu käib. Cali jõe ääres olev peatänav ja selle läheduses kõrvaltänavad on rahvast täis - kes tantsib pool-live muusika saatel salsat, kes kuulab ja kes tšillib niisama ja rüüpab vägijooki. Inimesed tunnevad end vabalt ja naudivad sooja õhtut. Meiegi suud ei olnud seinapraod ja proovisime Maira soovitatud õllekokteili. Näod läksid esimese sõõmu peale krimpsu, sest see oli hapu, topsi äär aga soolaga kokku määritud. Omapärane. 

Kuna järgmine päev pidime juba 7.30 bussile minema, siis väga kaua rahva olengust osa võtta ei saanud. Kell 10 tuppa ja tuttu. Olgu reede või mitte reede. Samas on keeruline magama jääda, kui tänavalt kostub selline mürgel, nagu oleks terve linn kõrvaltuppa pidutsema kolinud. Ja varahommikul hakkavad kiirabiautod sireenide huilates üksteise järel mööda kihutama, nagu oleks neil kuskil lähedal pesa.   

29. aprill - esinemine huvikoolis

Somos Pacifico Technocentra Cultural - see oli tänase äärelinnas asuva esinemiskoha ametlik nimetus, mis tähistas just 10. tegutsemisaastat. Festivali korraldajate soov oli viia festival võimalikult laiale rahvale, erinevate kogukondadeni. Selle avaliku- ja erasektori koostöös rajatud asutuse eesmärk on parendada raskemas olukorras kogukondade inimeste elutingimusi ja võimalusi õppimiseks ning vaba aja paremaks sisustamiseks, seda nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Nende mõtteks on areng läbi kunsti, kultuuri ja tehnoloogia ühendamise. 10 aastaga on sealt läbi käinud üle 125 000 õpilase. Meile selgitati, et väliskülaliste esinemine seal on kogukonna inimestele, õpilastele väga oluline, sest näevad ka teisi kultuure. Ja tõesti, hoov oli väikseid huvilisi täis, kes olid algusest peale elevil, tahtsid meiega suhelda ja koos pildile saada.

Keskusest üle tee oli üks prügikonteiner, mille ümber tiirlesd megasuured linnud. Sarnaselt meie kajakatega, aga tumesulgsed ja päris jõhkra välimusega. Ühe ornitoloogiast huvituva koolivenna abiga selgus, et tegu on ronkkondori ehk musta raisakotkaga või ka Uue maailma raisakotkas. 

Kraaks, raisakotkas, kahe peaga must B-52... nagu laulis ans Raisk 

Esinemine tehtud, hotellis riided vahetatud läksime jälle sööma kesklinna. No meile meeldis süüa lihtsalt. Imestusväärt, et see kitsas söögikoht, kuhu Maira meid viis, suutis isegi 27 inimest ära mahutada, kuigi vähemalt üks kohalik inimene pidi kiiremini oma söögi lõpetama, kui ta ehk soovinuks. Kala oli hea ja värske mahl samuti. Nõudepesijal oli aga päris suur tööpõld ootamas, sest juba enne meie söömaasumist oli lahtise köögi letile asetatud nõudekuhi muljetavaldav. 

Linnupojad palukeste ootel

Köök on avatud

Kultuurikeskuse hoovile pandud laval vaatasime ka teiste esinejate etteasteid. Peamiselt vist kohalikud. Tagasiteel koju astusime läbi käsitööturult, kus algselt ka Leigarid pidid oma "kaupa" pakkuma, kuid läks teisiti, sest ajaliselt ei klappinud asjad. Turg oli üles sätitud peatänavale püstitatud pikka avatud telki. Midagi erilist see aga endast ei kujutanud. 

Turu juures aga oli veel üks kollektiiv parasjagu tantsu löömas, hiljem sain teada, et need on Colombia naaberriigist Ecuadorist. 

Teel festivalitänavalt "koju" jäi teele ka selline pilt, mis pani küll õlgu kehitama, arvestades, et meie hotellist paarisaja meetri kaugusel on vabatahtlik päästekomando ja ma ei tahaks uskuda, et nad sellest ohtlikust august midagi ei tea. Aga vabatahtlikel päästjatel on seal igati võimas tehnika kasutada, alustades redelautost lõpetades kiirabiga, sinna vahele veel suured kustutusautod.   

Õhtul tegin neiberhuudis veel väikse ringkäigu ja nautisin sooja ilma Cali tänavatel. Väga vaikne ja rahulik oli, kuigi pimedas pole ilmselt üksinda kõige mõistlikum seal liikuda. Kusjuures õhtuti läks väga varakult ja väga kiiresti pimedaks. 

                                                Õhtune Cali jõgi

Meelelahutusbuss, kus käib salsatants täies hoos. Foori punase tule ajal ronis juht kabiinist välja, tühjendas põie vastu esiratast ja istus rahulikult tagasi, nagu midagi poleks olnud. 

Lõuna-Ameerika jalkahuvilised 

30. aprill - töötuba kultuurikeskuse õuel

Hommikusöök söödud kogunesime taas, et linna avastama minna. Kuna selgus, et me üleeile planeeritud San Antonio piirkonda välja ei jõudnudki, siis nüüd oli kindel plaan see üritus teoks teha. Selleks polnud tarvis teha midagi muud, kui tänavakaubanduse takistusribast kaarega ümber minna, et ei tekiks liigseid ahvatlusi 25 inimesele. Sellise karjaga on päris keeruline tänaval monoliitselt liikuda.

Jalutamine oli meeleolukas ja vaatamist küll. Läbisime purskkaevuga pargi, kus kuumavastases võitluses võtsin kaevust peoga vett ja värskendasin pead. Bonne aga vaatas etteheitva pilguga ja raputas pead - nii ei tohi. Ma ei saanudki teada, miks see keelatud on. Mingeid sellekohaseid märke ka juures ei olnud või midagi, mis aitaks vaest turisti, et teadmatusest kohalikke kombeid ei rikuks. Küll oli olemas silt, mis keelab reostada purskkaevu. Võib-olla siis minu sõrmekesed kvalifitseeruvadki reostamise alla. 

San Antonio on küll vana (Cali vanim linnaosa, koloniaalasjastust), ilus, boheemlaslik ja tore, kuid siuke veidi turistikas piirkond. Käsitöömeistrid ja kunstnikud pakuvad tänaval oma "toodangut", piirkonnas on palju hotelle ja restorane. Eraldi lahe koht on suur park, mille künka otsas vana San Antonio kirik. Ja omakorda selle otsas on megasuur puu, millest ei taha keegi mööda minna. Kohalikud tegid ka selle juures uhketes kleitides pilte. 

Iglesia de San Antonio, aastast 1747

Pildil on mulle tundmatu puu, aga selle küljes rippuv isend kõlab tuttavalt

Kolme risti mägi ka teiselt mäelt

Tänavad on lahedad, värvikirevad. Heatuju allee, võiks öedla. Mõned hooned võivad veidi üllatada - majaesine fassaad on ilus ja uhke, kuid maja külgede jaoks pole  materjali ilmselt jätkunud, sest sealt vaatab vastu juba kohati lagunev punastest tellistest müür. Ja vaade linnale on ülevalt muidugi kaunis. 

Pildikesi San Antonio uulitsatelt:

Oli meeleolukas San Antonios, aga tegemist ootas ka veel üks tantsuõpituba. Või õpitantsutuba. Kultuurikeskuse hoovi oli püstitatud lava, kus eri riikide grupid siis käisid oma tantse õpetamas. Kui esinemised kestsid meil 12-30 minutit, siis selleks töötoaks eraldati meile suisa terve tund. Ja see oli äge kogemus. Vaatamata sellele, et veel vaevu 15 minutit enne algust olid kohale saabunud vaid üksikud inimesed, siis tegelikult läks kõik hästi - rahvast kogunes päris palju ja nad tegid rõõmuga kõik kaasa ka, mida Leigaritel neile pakkuda ja õpetada oli. 

Õpituba tehtud, edasi oli plaanis minna veel vaatama teiste riikide esinduste esinemist (sest polnud neid seni väga näha õnnestunudki), kuid ootamatult saabus teade, et me ikka ei või minna. Põhjuseks see, et kuna kohalikud jalgpalliklubid (America de Cali ja Deportivo Cali) sel õhtul omavahel madistavad, siis see võib kujutada külalistele turvariski. Seetõttu paluti meil lahkesti ära hotelli minna. Sama linna jalkaklubide duelle nimetatakse derbideks ja need kipuvad igal pool maailmas sageli soovitust tulisemaks minema, fännid lähevad pehmelt öeldes lolliks. Kuna Leigarid kandsid töötoas punast särki ja ühe vihavaenulise klubi mängijad kannavad samuti punast särki, siis arvati, et me võime seetõttu linnas kohalike pähe kolakat saada. Mulle tundus see veidi ülepakutud võimalus, et vaid särgivärvi järgi vaadatakse, kellele peksa anda, kuid teha polnud midagi ja tuli ära hotelli kobida. Selle punasärkide klubi hüüdnimi on muuseas Los diablos rojos ehk punased kuradid (neid "punaseid kuradeid" on vist terve ilm täis), nii et tont neid teab. Juhtusin ka ühte nende mängu telekas vaatama ja see toimus suurel staadionil, kuid täiesti tühjade tribüünide ees. Ma ei tea, kelle kodustaadion see oli, aga selle klubi fännid olid ilmselt mingi sigadusega hakkama saanud, mille eest klubi karistati. Eks neid pooletoobiseid jalkahuligaane ole paljudes riikides, kuid lõunamaine veri võib hakata kergemini vemmeldama. 

1. mai - töörahvapüha

1. mai on Colombias ka tähtis püha ja siis ei pidavat lendama ei linnud ega moskiitod. Et miskit ei toimu. See aga ei tähendanud, et niisama päeva maha tahtsime vedeleda. Vaatamata pühale tuli varakult söömas käia ja hotelli fuajees koguneda. Ees ootas sõit kolme risti juurde, oma patte lunastama. Tegelikult meil üldse vedas, et kuhugi minna saime. Grupijuht ja teejuht Maira võitlesid eelmise päeva hilisõhtuni  selle eest, et ikkagi saaksime bussiga mäele minna. Nimelt oli info, et päeval toimuvad linnas meeleavaldused ja oi-oi-oi, mis siis küll juhtuda võib! Ullikesed lootsid vist, et istume terve päeva hotellis. Igaks juhuks. Lõpuks jõudis teema isegi linnapeani välja, kes halastas meile ja andis oma dabroo, et võime ikkagi mäele minna (ühel varasemal päeval soovisime juba mäele minna, aga siis ei lubatud ja jäigi ära). Tundus igati loogiline, et kui me oleme kesklinnast eemale mäe otsa läinud, siis seal ohtu meile ju ei ole. Vaevalt, et demonstrandid sinna meile järele tulla viitsivad ja teiseks, mis neil tantsivate turistide vastu peaks olema?! Pigem ikka poliitikute suunas nende viha on suunatud. 

Bussisõit mäkke oli äge, nagu arvata võibki. Palju keerutamist ja nökerdamist kitsastel teedel, palju klähvivaid nähvitsaid külavahel. Me olime vist küll ainukesed, kes  mäkke bussiga sõitsid, sest enamus läksid ikka mootoriga või ilma mootorita rattaga või otsemat teed pidi jalgsi. Muidugi saatis meid hotelli juurest mäkke politseieskort. Vahetult enne tippu anti meid pidulikult üle järgmistele korravalvuritele, kel rinna peal risti ka meie kaitseväes tuntud automaat Galil. Mäe otsas on valmisolekus teine politseiüksus, kes kõigel silma peal hoiab. 

Mägi asub 1480 meetri kõrgusel merepinnast ja sealt alla linna avanevad suurepärased vaated. Nad on sinna mäe otsa rajanud ka väikese välijõusaali, nii et, kel huvi ja soovi, siis kangid ja rööbaspuud ootavad. Kohalikud härjad ja härjatarid igatahes oma jõu ja ilu numbreid seal kõigile näitavad. 

Keskmine rist on 26 meetrit kõrge, teised 22. 

Nägin vilksamisi ka matkaraja lõppu, mis alt jalamilt mäe otsa tuleb ja panin sellele silma peale. Kange tahtmine oli see ikka ära teha. Tegelikult oli tahtmine juba täna tulla, koos Lauriga, aga eelmisel õhtul, olles kuulnud probleeme üldse selle mäe peale mineku lubamisel, otsustasime, et me ei korralda Mairale pärast tema suurt töövõitu infarkti uudisega, et kaks eesti meest lähevad omapäi jalgsi sinna üles. Tundus mõistlik otsus, aga kripeldama jäi ikkagi. 

Edasi jalutasime (jah, meile uuesti vastu tulnud politseinike saatel) mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Montebellosse, 1270m kõrgusel merepinnast asuv Cali äärelinn, kus elab meie kaitseingel Maira. Teel saatsid meid kaunid vaated mägedele ja orus olevatele asulatele.

                                    Meie ihukorravalvurid

Montebello asub mäe nõlval, nii et Kolme risti mäe juurest saime omajagu allamäge kõndida. Külastasime üht väikest erakooli, kus Maira ka ise oli kunagi käinud - Collegio de las Aguas. 2004. aastal eraõiguslike fondide ja riigi toetusel loodud koolis õpib 200 õpilast, kes on pärit vaesematest peredest ja kellele tahetakse pakkuda paremaid õppimisvõimalusi. 

Seal istusime, olime, vaatasime. Maira juurde tuli keegi tegelinski, kes koolis toimetab ja palus, et kas võiksime kooli tarbeks tantsida võ laulda midagi videosse, mida nad saaksid siis koolitöös pärast kasutada. No me tegime siis hoopis mõlemat - Lõuna-Ameerika õpilased saavad vaadata, kuulata ja miks mitte ka ise video järgi proovida Kiigadi-Kaagadit ja Kangakudumist. Olid tänulikud ja rõõm oli ka meiepoolne. Oli tore ja armas väike kool.  

Cali tähtsad sümbolid kõik kirjas kooli seintel. Sebastian de Belalcazar oli hispaania konkistadoor/vallutaja, kes rajas Cali linna (1536).  

Koolist edasi viis Maira meid... oma koju! Jah, 27 inimest mahtusid tema eluruumidesse ära. Maira tutvustas oma elamist ja ajasime niisama juttu. Meie nägusid vaadates ta aga aimas, et karm põhjamaa rahvas vajab nüüd kindlasti kosutust ja juhatas meid kõrvalasuvasse poodi. Kulus tõesti selle kuumaga humalane keelekaste ära. Maira oli ka meie lõunasöögi enda juurde koju tellinud, nii et lõunatasime tema juures. Algselt oli küll lootus kohaliku elaniku kokakunsti nautida, aga seal siiski loobuti sellest suurepärasest võimalusest 27 inimesele süüa teha. Võib-olla seetõttu, et 1. mai oli, ei tea. Igatahes orgunnis Maira mingist söögikohast kõigile supikese ja prae. 

Kui kõhud täis pugitud oli aeg suplema minna. Jalutasime veidi ja jõudsime avaliku basseini juurde, kus kostus hirmus lärm. Basseinivõlud meelitasid osa meist sinna jääma oma tugrikute eest, samas kui teine osa soovis ikkagi lubatud mägijõge, kuhu pidi olema vaid 15 minutit jalgsi minna. Astumine pärast külateelt väljumist metsavahel vonkleval rajal oli lihtsalt mõnus. Ujumiskoht oli kilkavatest noortest küll pungil ja puude küljes olid mingid ebameeldivad okkad, mis enda külge tahtsid meid haakida, aga mõnus jahe jõevesi sai ära proovitud. Hiljem liikusime veel radapidi edasi, kus suurem ja rahvarohkem suplemiskoht on. Seal vaatlesime niisama ja veemõnusid proovima ei hakanud. 

Vetteminekuga on poisil nii kiire, et hüppa või pükstest välja!

Looduslik spa

Tagasi jalutades viis Maira meid ka oma vanaema juurest hoovist läbi. Natuke piinlik oli sinna sisse trügida inimesi segama, aga kus sa sellega - kutsuti ikkagi lahkelt sisse, näidati elamist. Kausi sees esitleti meile tooreid kohvipuu vilju, mida me Lauriga kohe ka pärast loa küsimist suhu toppisime, aga kuhu need teps mitte sattuma ei pidanud. No pole mingid pähklid, mida krõbistada ja sellest saime ise ka aru, sest süüa need tõesti ei kõlvanud. Ka kohvi mekki ei tajunud. Colombia kohv on aga muidu kuulus ja selle tootmine on Colombia majanduse oluline osa.   

Arvestades juttu, et 1. mail ei toimu midagi, siis selles külas oli elu küll. Kell oli aga sealmaal, et võis hakata tagasi sõitma. Meile oli antud korraldus, et enne kella 4 me oma nägu linnas näidata ei tohi. Sest et töörahvas avaldas meelt ja kardeti, et meie tervisele võib kahjulik olla, kui nende teele peaksime sattuma. Ei tea, mis kaigastega metsaliste kamp seal tänavatel siis meelt avaldamas käib.  

Meie hotellis korraldati 1. mai pärastlõunal rühmadevaheline pidu, kus iga grupp sai teistele õpetada ja näidata omi asju. Jõudsime küll teistest oluliselt hiljem kohale, kuid Eesti asi ei jäänud ajamata ja meie tantsudel oli minekut. Minu lemmik oli Kaarli lõõtsamängu saatel Mustlane-kiitsakas, mida tantsisime võõramaalastest härradega ja see kukkus kuradi ägedalt välja. Lõbus oli! Nii et vaikne ja vagur olema pidanud 1. mai kujunes tegelikult väga lahedaks ja toredaks päevaks. 25 000 sammu sai ära tallatud. 

02. mai - õpituba ilma õpilasteta

Hommikul pidime järgmist töö- või õpituba minema tegema ühte huvitavasse tantsu- ja koreograafia keskusesse -  el Centro de Danza y Coreografia la Licorera. Keskuseks on kujundatud hiiglaslik hoone vanas tööstuskompleksis, kus avarad saalid võimaldavad korralikke poognaid teha. Hoones oli kunagi viinavabrik, aga nüüd luuakse ja lüüakse seal tantsu. Ainus, mis puudu oli, olid inimesed sellest keskusest, kellele pidime oma tantse õpetama. Mehhiklased õpetasid kõigepealt meile oma tantsu, aga pidid seejärel lahkuma järgmisse kohta. Meile jäi vaid käputäis inimesi (peamiselt ürituse korraldusega seotud ilmselt), kellele eesti tantsu õpetada. Aga ega siis töötuba selle pisiasja pärast tegemata ei jää, et inimesi pole. Tantsisime siis omavahel, need, kellele kohalikke ei jagunud. Ei tea, mis põhjusel selle asutuse inimesed meid oma juuresolekuga ei rõõmustanud, aga küllap oli mingi möödarääkimine või muu korralduslik äpardus. Igatahes kõrvalsaalis käis samal ajal usin balletitund täiskasvanutele (silma hakkasid ukselt vaid mehed). 

Päev jätkus hiljem käsitööturu külastamisega (Parque Artesanal Loma de la Cruz), kus lisaks käsitööle erinevates kaubakioskites ka muud turistile meelepärast kaasaostmiseks leidus. Päike aga paistis jätkuvalt kaunikesti kuumalt, mis tõttu nõudis organism poodlemise vaheajal ka ühte külma kohalikku õlunaadi. Puhtalt tervise nimel, et kuum ära ei võtaks!  

Avanes vaade ka taamal kõrguvale Christo Rey ehk Kuningas Kristuse 26m kujule, mille lähistele meid kahjuks ei viidudki. Ja muidu oli ka muhedaid hetki, mida seal hulkudes näha sai. 

Señor y Señora colombianos 

Õhtul viidi meid ööklubisse nimega La Topa Tolondra. Lavale tuli üks härrasmees koos naisabilisega ja hakkasid meile hoogsalt salsa samme õpetama. Huvitav oli, aga kerge mitte. Kiire sahmimine käte, jalgade ja puusadega. Jälgisin hiljem salsatajaid ja päris mitut meile õpetatud sammukombinatsiooni ma tavakasutuses ei märganud, tundub selline vabakava olema, kus erinevad elemendid vahelduvad. 

It´s Salsa-time

Väga pikaks see salsatund ja neile lisandunud keenialaste õpituba ei kujunenud, sest hommikul ootas ees järjekordne esinema minek. Aga meile teatati õhtul ka üks rõõmusõnum - seoses ghanalaste ootamatu lahkumisega avaneb meil veel üks võimalus esineda ja seda polnud vaja meile mitu korda öelda. Lahe. 

03. mai - taas teatrisse ja püünele  

Hommikul oli äratus vara, sest juba 7.00 pidime valmis olema bussi minema, et sõita esinemiskohta, colombia poeedi ja kirjaniku Jorge Isaacsi nimelisse teatrisse (Teatro Jorge Isaacs de Cali). Teater, mis avati publikule aastal 1931 ja mahutab 1189 pealtvaatajat, asus meie hotellist vaevalt mõnesaja meetri kaugusel, nii et sinna saanuks hõlpsasti jalgsi minna. Aga kus sa sellega, nii need asjad ei käi, et muudkui läheme jala. Seega tuli taas rahvarõivad näpu otsa võtta ja bussiga minna, mööda kitsaid tänavaid keerutades ning politseieskordi saatel. Kohapeal lavaproov, soundcheck ja asusime taas ootele. Õnneks lubati seekord vahepeal ka majast väljuda, mis oli juba privileeg. Kava järgi pidi esinemine algama kell 10, aga ootamatult paluti juba 9.30-ks end valmis panna ja astusimegi lavale ettenähtust varem.  

Aega esinemiseks oli seekord 15 minutit. Publikuks taas peamiselt koolilapsed, kes tegid tublisti häält esinemise ajal. Meie lõpetades skandeeriti lisalugu, aga kuna kava on minutipealt paigas, siis seda ei lubatud. Hea tunde tekitas ikka. Lisaks meile esinesid seal veel Hawaii, Rumeenia ja Keenia, kellest õnnestus näha veidi Hawaii ja Rumeenia esitust. Hawaii oli osavusele ja lisaatribuutikale rõhku pannud (matšeeted ja rõngad), Rumeenial olid esiplaanil valgetes sukapükstes mehed, kes tantsides kätega sageli oma jalgu armastasid puudutada, samas nende naised oskavad eriti kiiresti ja osavalt mehe käe all keerutada.  

   

Rumeenia

Esinemine edukalt tehtud viidi meid hotelli tagasi. Paar tundi jäi vaba aega, enne õhtust eeskava.  Mina kasutasin seda aega jälle hotelli kõrval jõe ääres istumiseks, sest eelistasin toas pikutamise asemel vaadata oma sõpra iguaani ja erinevaid tiivulisi, kes seal aeg-ajalt end ilmutasid.  Mulle see harjaga sell hirmsasti meeldis ja tore oli jälgida, kuidas ta väärikalt puu otsa astus ja tema üllatavalt pikk triibuline saba mööda puud järgi lohises. 

Amigo

Ja oli aeg jälle esinema startida. Siin oli aga tehtud väike möödapanek korraldajate poolt, sest selgus, et meile oli järele saadetud vaid mingi õnnetu pisike bussinirakas, kuhu meist vaid käputäis õnnestuks mahutada. Ilmselt jäi kellelgi korraldajatest kahe silma vahele asjaolu, et Ghana koondis oli lahkunud ja neid asendama oli kutsutud mitu korda suurema koosseisuga Eesti. Bonned veidi sebisid telefoni teel ja korraldajad kupatasid peagi juba esinemispaika teel olnud Kanada bussi meie hotelli juurde tagasi. Nii et osad meist läksid minibussiga ja osad koos kanadalastega. Kanadalased meie peale millegipärast eriti sooja pilguga ei vaadanud ega vist ka osanud aimata, et ida-euroopa turistid mõikavad ka inglise keelt.  

Seekord asus esinemiskoht veidi kaugemal, hotellist ca 15 km kaugusel lõunas asuva ICESI eraülikooli juures, mille õuele oli lava üles seatud. Ülikoolilinnak ise on päris mahukas, 141 000 ruutmeetrit nagu ütleb sõber internet. Aga meile piisas ka veidi vähemast. Isegi kui lava oli veidi väiksevõitu, siis mahtusime kenasti ära, kuigi taas kahes osas. 

Esinemiskorda saime jälle oodata, aga olime juba harjunud passima. Satikad olid selles kohas eriti õelad, ei vaevunud ennast varjama, vaid närisid me jalgu avalikult ja aplalt. Eksootiline pidusöök oli ikkagi otse nende õuele toodud ja nad lasid hea maitsta.  

Meie kava oli sedapuhku 30 minutit ja see oli ühtlasi meie viimane etteaste Colombias, nii et seal oli väga hea nendele eripalgelistele ja ägedatele esinemistele joon alla tõmmata. Rahvas elas hoogsalt ja mõnusalt kaasa, aga säärane kaasaelamine tekitas kohati ületahtmist, et ikka võimalikult hästi välja tuleks suurepärase publikumi ees. Kuna ei ole selliste emotsioonide saatel harjunud esinema, siis võis tulemus vabalt olla vastupidine. Nõnda avastasingi ühe tantsu ajal, et olin olulise liigutuse tegemata jätnud, mis tõttu oli partner jäänud minust valele poole. Püüdsin halva mängu juures head nägu tehes olukorrast võimalikult elegantselt välja ujuda ja mitte lasta end sellest veast rööpast välja viia. Vaatamata sellele väikesele kalale loen selle ekspromt tulnud esinemise enda selle reisi lemmikuks, isegi kui asukoha mõttes oli meil võimalus üles astuda ka uhkes teatrimajas. Pärast esinemist ülikooli sööklas väike burks ja mahlake kosutuseks kõhtu ja oligi aeg tagasi kesklinna hotelli sõita.      

04. mai - väljasõit loodusesse 

Sellest päevast lootsin rohkem kui välja kukkus. Buss sõidutas meid ühe teise Cali läheduses asuva mäe otsa, mille kõrgus parimal hetkel oli ca 1700m. Ostsime kõik hotelli administraatori käest puude vaatamise eest pileti 10 400 peeso eest (2+ eurot), mille eest viis giid meid rajale nimega Runakay,  mis olla seotud kunagi sealkandis elutsenud indaanihõimudega.  

Ca tunnine tiir puude vahel oli iseenesest tore, kuni jõudis mingisse aiandushuviliste nurka. Kõik kasvatatavad taimed räägiti ära, et mis ja kus. Mitmed neist meilgi tuntud. Muidugi kokapõõsast mu silmad varem näinud ei olnud, oli põnev. Meie bonne tõttas kokapõõsast nähes justkui vabandades märkima, et see koka oli iidsel ajal indiaanlastel vajalik teatud seisundi saavutamiseks. Colombias on endiselt see kokaiinivärk veidi hell teema, mida nad sooviks üldse unustada. Lisaks kokapõõsale saime näha ka muid vilju kandvaid puid ja põõsaid. 

See vili pidi teatud kõhuprobleemide vastu aitama, aga kasutusjuhiseid ei hakka siinkohal kirjeldama

See pole puu, vaid taim ja banaan on mari. 

Tiir sai täis ja seltskond juhatati suure basseini äärde, et nüüd võite päikest võtta ja supelda. Viitsisin vist oma 10-15 minutit seal olla, basseinivesi oli veidi liiga soe. Läksin kondama ja vaatama, kas veel miskit põnevat on leida. Selgus, et tegu on Yanaconase hotelli ja puhkekeskusega, kus on veel mitmeid basseine. Päris künka otsas saab magada ka hotelli poolt püsti pandud telkides, nimetavad seda kämpinguks. Hetkel oli enamus puhkekeskuse alast inimtühi, kuid bonne sõnul on nädalavahetusel pilt teine. Süüa sai suures sööklas, kus näpuga näitasid kokatädile (mitte selle koka!) road ja joogid kätte ja head isu. Laudade all olid koerad, sellised siledakarvalised ja küllalt hea toitumusega. Üks ei viitsinud end isegi püsti ajada, et lihatükk vastu võtta. Ja ega seal muud ei olnudki teha. Proovisin küll veel mingile mäkke suunduvale rajale minna, aga tutkit brat - seal oli värav ees ja ainult koos giidiga võib liikuda. Nii pidin basseini juurde tagasi loivama ja ootama järgmist väikest tuuri giidi vedamisel. Ülejäänud seltskond aga nautis päikest ja basseini täiel rinnal. Mõne punast nahka vaadates vast isegi liiga täiel rinnal. 

Lesila

Linnukesed basseini ääres

Teine tuur osutus palju lahedamaks, sest nüüd viis giid meid mäe otsa, kus asus 18 meetrit kõrge Andide Neitsi või siis Yanaconase Neitsi kuju (La Virgin de los Andes o de Yanaconas). Ehitatud on see aastal 1942 rahu lootusega, et see aitab II maailmasõja kiiremini lõpetada. Künkalt avanesid Cali linnale veel paremad vaated kui kolme risti juurest. See väike tuur päästis minu jaoks suuresti ka päeva, mis oli muidu soe ja tore, aga veidi igav. Puhas turistikas jälle. Oleks võinud siis kasvõi kuulsa Christo Rey kuju juurde meid viia.  

Ülekäigurada! 

Yanaconase Neitsi

Õhtuks olid kossid päris täpiliseks puretud. Mõnel oli see pilt veelgi hullem. Ja kus sügeles! 

05. mai - rongkäik

Hommikupoolik oli sedapuhku täiesti prii, tee mis ise soovid. Mina tilberdasin senjoor Bolivari parki ja nautisin head värsket puuvilja. Kaubandus käis pargis juba täie hooga. Müüja pakkus mulle ootamise ajaks istet ja sain seljatagant tema tegevust jälgida. Üllataval kombel oli see tänavakaubandus seal pargis küllalt sanitaarne ja puhas - kauplejad kasutasid puuvilja hakkimisel kindaid, lisaks oli kohe kõrval spetsiaalne kätepuhastamiseks mõeldud veeanum. No tip-top.  

Kiosk

Kuna ma olin kogu ennelõunase aja omapäi, siis ülejäänud seltskonna tegemistest ma ei teagi midagi. Mina kondasin lihtsalt linnatänavatel, vaatasin maju ja inimesi. Juhuslikult avastasin google mapsist kolme risti matkaraja alguse (sendero la tres cruces) ja jalutasin selle alguskohta vaatama. Sain aimu kõrguste vahest juba linnatänavatel, sest sinna matkaraja alguspunkti tuli kõvasti ülesmäge rühkida. Selline pilt avaneb selle raja stardis, tekitab ju ahvatlusi. 

Mäkke ronimiseks siiski polnud aega, sest asjalik osa päevast seisis veel ees - rongkäik. 14.00 läksime bussile, mis viis meid ühe kooli (Colegio de Santa Librada) suurde võimlasse, kuhu juba festivali osalised olid kogunema hakanud. Kes istus ja mõtles omi mõtteid, kes tegi käsitööd, kes musitseeris teiste moosekantidega, kes tegi pilte värvikast seltskonnast.

Ja siis hakkasime minema. Rongkäik oli nagu rongkäik olema peab - tantsud, laulud, pillimäng, lehvitamised, pildistamised. Väga valjuhäälne ka. Meie ette ja taha sattusid suurte trummide põristajate rühmad - Panama ees ja Cali grupp järel. Lärmi suutsid nad teha nii kõvasti, et meie pillid lõõts ja viiul ei tahtnud paari meetri kauguselegi kosta. Aga vaatamata sellele, kas muusikat oli kuulda või ei, siis liikudes mingid tantsusammmud tuli ikka seada. Nt Kuhhaanuška oli seekord üks pop edasiliikumise viis. 

Rongkäik väga pikk polnud (1,5-2 km), aga rahvast jagus algusest lõpuni raja äärde. Lehvitati ka mööduvatest autodest ja motikatelt. Rongkäik lõppes suure lava juures, kus rahvasumm oli veelgi tihedam. Lõpusirgel tekkis tunne nagu oleks mõne suure velotuuri finiš, koridor meile läks üha kitsamaks. Löödi patsi publikuga ja nukke kokku (neil ka see nukkide komme täitsa olemas). Igatahes rõõmsaid inimesi oli palju.  

Finišis. Signega. 

Rongkäik läbi saanud pugesime hordide vahelt läbi, et hotelli tagasi minna. Teel hotelli tegime korraliku grupika ka, isegi korravalvur tuli pildile.

Õhtul läksime suure lava juurde tagasi, sest seal tegelikult veel esineti. Meid juhatati nagu vippe läbi rahva ja leiti sobivad seisukohad, kus ikkagi hea nähtavus oli. Rahvast oli kõvasti ja ise sealt kuhugi läbi pressida oleks keeruline olnud. Meie huviorbiidis oli Ukraina, aga boonusena nägime ka Ekuadori hoogsa kava ära. Mulle meeldisid mõlemad kavad, nad olid energiat täis ja ägedad. Ukrainlaste poolt ka mõned akrobaatilised elemendid, mille puhul tekkis kahtlus, et kas neil on gravitatsiooniga omad suhted või lihtsalt eiravad seda. 

06. mai - lõputseremoonia 

Hommikul pidime kell 8 juba hotelli fuajees olema, sest mingid ristivanemad tahtvat kohvi meile anda. Andsidki, tegid pilte ka meiega, aga ega ma targemaks ei saanud, mis asju nad ajasid ja mis ristivanemad?! Kohalikku lehte pilt meiega ja uudisnupuke, ilmselt. Colombias on ristivanematel oma ristilaste elus küll väga oluline roll (29. juunil tähistatakse isegi ristilaste päeva), aga ma ei saanud pihta, kuidas meie sellesse pilti pidime sobituma. 

Enne veel, kui festivalile lõplikult joone alla tõmbasime, külastasime hommikul kohalikku loomaaeda. Loomaaeda võib suhtuda erinevat moodi, aga eks loomi on ikka tore näha, kui ei kiusa ennast mõttega, et see on loomade piinamine. Osade liikide puhul on jah veidi kurb vaadata, aga mis seal teha. Loomaaed oli küllaltki loogiliselt üles ehitatud külastajate jaoks, võrreldes näiteks Tallinna loomaaiaga. 

Lõvid, jaaguar, puuma, tiiger, ahvilisi mitmeid liike, must karu, kapibaarad, nutriad, inimesed, roomajad, flamingod ja muud tiivulised... ja muidugi iguaanid, keda oli tõesti igal pool, nii puurides sees koos teiste liikidega päikest võtmas kui ka puurist väljas suvaliselt jalutamas. Lisaks loomadele oli loomaaaias ka kahejalgseid palju. Liigagi palju. 

 

Jaana Lind

Kiisu 

Monkey business

Kaiman mõnnab

MÕMM!

                                                        Emud

What`s up, doc? 

Täna ei viitsi küll midagi teha!

Esimesed triibulised

Tiir loomaaias tehtud oli aeg hakata end lõputseremooniale sättima. Meist oli seal oma roll lisaks grupijuhile veel ühel paaril, ülejäänutele jäi pealtvaatamise rõõm. Ehk iga riigi esindused pidid ka publiku eest läbi marssima ja lehvitama, pärast veidi ka tantsima. Panime hotellis Leigarite särgid selga ja läksime ootama, mis saama hakkab. 

Üritus toimus korraliku künka ees laval, kallaku peale oli publikule istumine tehtud. 16.30 viidi meid kohale ja tseremoonia algas juba 18.30. Kõva ja soe istumisalune ei olnud eriti meelepärane, nii et läksin publiku seljataha jääva künka tippu murule, ajasin sõrad sirgu ja ostsin 5000 peeso eest Pokeri õlunaadi, et ootamisaeg läheks kiiremini. Ja mis seal salata, sooja päikese käes ei tee üks külm õlu paha. Tädi müüski künka otsas erinevaid jooke külmakastist. Kui olin ka ülejäänud seltskonda messengeri kaudu informeerinud murul lebotamise võimalusest imbusid minu juurde sujuvalt veel mitmed Leigarid. Pokerteam.  

Ei pea betooni peal istuma ja ootama, kui saab ka murul olla.

Tseremoonia algas kahe esinemisega - kohalik puuetega inimeste tantsurühm ja seejärel poolakad, kes ise avaldasid soovi, et tahaks väga seal esineda. Ja oli vaadata, sest ega meiegi poolakaid siin esinemas näinud ei olnud. Seejärel tulid riikide esindused lavale, peeti jälle kõnesid. Ja siis veel paar kõnet, enne kui keegi kõnet tahtis pidada. Laval olev seltskond sai (pärast viimast kõnet) ka liikuda ja tantsu vihtuda eestkõneleja juhendamisel. 

Esineda soovijaid leidus seejärel veel, sedapuhku lauluga. Tseremoonia kestis kokku oma 3 tundi. Lisame sinna 2 tundi ootamist, nii et taas päris väsitav oli.  Niisama olemine. Ootamine jätkus tee ääres, et lõpuks mõnele vabaks osutuvale bussile pääseda. Viimasena võeti meid ka ikkagi pardale ja viidi ära hotelli, et midagi ei juhtuks. Ja sellega oligi festivali osa programmist lõppenud. Kurb, aga pidulik.

Jõudsime hotelli tagasi, aga aeg veel nii hiline polnud, et peaks pikali viskama. Oli laupäeva õhtu, nii et läksin linna, et veel kord kogeda seda Cali lahedat salsavaibi. Ei pidanudki pettuma. Boulevard del Rio Cali oli taas inimestest pungil, ühe hoone rõdu peal paar tüüpi juhatasid "tantsupidu" koos pillimängijatega (osaliselt tuli muusika ka makilt) ja rahvas tantsis. Seda oli lihtsalt fun vaadata, kuidas tänaval inimesed tantsivad. Seltskonniti ja paari kaupa.  

It´s salsa time! 

07. mai - lahkumispäevalaupäev  

Mairal oli päevaks välja pakkuda plaan, et minna toiduturule ja siis kõndida veeparki basseinimõnusid nautima. Mul polnud siiski soovi minna ei turule ega basseini. Pealegi oli mul endale juba plaan valmis, sest endiselt oli üks suur soov täide viimata. Ei kooskõlastanud korravalvuritega, vaid lihtsalt läksin. Tegelikult korraldajad tahtsid, et kogu grupp oleks koos, aga ei mina seda teadnud. Ja hotelli fuajees ja maja ees patseerivad politseinikud ei teinud teist nägugi, kui hotellist väljusin.   

Haarasin niisiis härjal sarvist ning asusin ronima Kolme risti mäele. Mind pani hämmastama, mis rahvahordid seal rajal üles-alla liikusid. Nagu oleks Pirita terviserajale sattunud, kus igal pool inimesed. Ja nad ronivad osavalt nagu noored mägikitsed. Mõned lähevad joosteski. Nende jaoks on raja algfaasis eraldi sportlaste rada märgistatud (sendero deportistas), mis läheb otse üles. Lihtinimeste rada nimetatakse eukalüpti rajaks (sendero eucalipto) ja see läheb siis laugemalt ja suurema ringiga. Kuna tegu Bataclani looduspargiga (ecopark), siis sinna ongi istutatud muude puuliikide seas (nt mango, akaatsia jne) ka eukalüpte. Vahepeal keerasin ka sinna deportistase tee peale, et mitte liiga pikka kaart teha. See oli tõesti päris järsk, nii et sai keha kiiresti soojaks.  

Üles sportlaste rada, paremale loodusenautlejad

Üsna eriilmeline on see rada. Algatuseks lõppematuna näivad trepid...

See visa vana on teel alla, selg ees

... vahepeal metsast teed ja seejärel juba kivine raja osa. Viimane kolmandik umbes andis isegi veidi mägironimise mõõdu välja, kus edasi liikumiseks tuli aegajalt kasutusele võtta ka nelivedu. Päris raske teekond on, aga rõvedalt äge ka! Mõni koht tekitas alguses veidi kõhedust, kuna oli ikka päris järsk, aga üles sealt roomasin. Pulss läks muidugi kiiresti 165 peale, nii et pidin vahepeal natuke hoogu maha võtma ja hinge tõmbama. Tark ei torma. Eriti tark, kellel pulss 170 ligi.  

Teel üles. Nagu mardikad mööda mäenõlva üles siblimas. 

Rajal on mitu nö joogipunkti, kus võimalik osta vett, puuvilja ja puuviljajooki. Külm puuviljatükkidega jook poole mäe peal, 5000 peeso eest (u 1 eur) on nagu taevakingitus. Sai pulsi veidikeseks ajaks maha, mõnus oli puude vilus ennast kosutada. 

Pärast tugevaid ponnistusi mäe otsa jõudes oli rahulolutunne suur. Särk oli seljas kaltsmärg, aga tõus oli iga valatud higipiiska väärt. Paar seljakotis kaasa tassitud väikest õlut tundusid nagu elutööpreemiana. Meeletult äge oli! Nautisin üleval katuse all istudes ja higist leemendades auga väljteenitud õlut ja vaatasin, kuidas kohalikud rööbaspuudel jõu ja ilu numbreid teevad, nii mõnigi loomulikult palja ülakehaga. 

Kätekõverdusi saab nii ka teha

Öeldakse, et mäelt allatulek ei ole teps mitte lihtsam ülesanne kui üles ronimine. See oligi hoopis isemoodi elamus. Silme ees avanes lummav vaade linnale, aga samas ei saanud liigselt nautlema jääda, sest samme seades pidi ettevaatlik olema, kuhu oma jalaga astud. Üks proua oligi ilmselt kukkunud, sest lamas kohe laskumise alguses rajal kanderaamil, inimesed toimetasid ta ümber. Valuoiged lasid aimata, et küllap miskit on puru. Veelgi kehvemad oleks lood aga siis, kui see juhtuks keset mäge, kõige järsemas kohas. Et mismoodi siis inimese alla või üles saaks toodud?! 

Mäest üles minek ja alla tulek võtab umbes sama palju aega, mul kulus mõlemat pidi 1 tund. Ülespoole minev rada (alla tullakse ülemises osas teist teed) on järsem, aga lühem. Alla tulles keerutab rada rohkem, aga on veidi vähem järsk. Sellegipoolest peab vaatama jalge ette ja hoolega valima oma järgmisi samme.  Mõni koht ülespoole liikudes oli küll selline, kus mõtlesin, et siit küll alla ei tahaks tulla, õnneks ei pidanudki. 

Siit hakkas asi allamäge kiskuma:

Hotell paistab

Kivikuningas Eestist

Alla jõudes hing hõiskas sees ja naeratus ei tahtnud tükk aega näolt kaduda. Päeva lõpuks üle 29 000 sammu ei ole ka paha tulemus. 

Kolme risti mägi paistab kohalikele oluline teema olevat. Lisaks vaba aja veetmisele, mida seal ikka paljud ka teevad, on sel ka usuline taust, sest ülestõusmispühal ronivad kohaliku koguduse liikmed oma usu märgiks mäe tippu.

Saime õhtupoole teada, et just sel päeval oli Calis toimumas naiste vehklemise MK etapp, kus meie parimad samuti kohal, eesotsas Lehise, Embrichi, Beljajaeva ja Kirpuga. Oleks varem sellest teada saanud, siis oleks päris äge olnud neile minna kaasa elama. Meid oli ju päris arvestatav arv, oleks sinimustvalge välja võtnud ja häälekalt toetanud, äkki oleks tulemused veidi ka paremad neil tulnud. Hiljem tulime nendega samade lendudega tagasi Eestisse. 

  

08. mai - lahkumispäev  

Sellest päevast jääb kõige rohkem muidugi meelde emotsionaalne lahkumine hotellist ja meie bonnedest. Kingitused, tänusõnad ja lõpetuseks ühine laul hotelli ukse juures. Olid väga meeleolukad 2 nädalat Colombias, ilusas linnas nimega Cali. Ees ootas piiiiikk-piiikkk kodutee. 

Maira ja Veronica

Kokkuvõtteks

Ma usun, et kõik asjaosalised jäävad Colombia reisi meenutama kui üht toredat, meeleolukat ja põnevat reisi, mis oli tulvil küll hobusekannatust nõudvat ootamist, veidi tüütut kontrolli kohalike võimude poolt ning veel tüütumaid pisikesi õelaid putukaid, kuid samas palju lusti ja rõõmu, emotsioone täis tantsu ja naeru, seiklust ja kultuuri, päikest ja sooja. Ja kuigi me eriti Cali linnast väljaspool asuvat Colombiat ei näinud, siis ka see linn ja selles kulgev elu sisaldab mõndagi vaatamisväärset. 

Hotelli kohta peaks ka siiski midagi ütlema. Oli üldiselt OK, ilusate vaadetega hotell. Söök oli veidi üheülbaline, aga ei midagi hullu. Kuigi päris palju aega võtab 14. korrusele ja alla sõita liftiga ja lifti ootamine. Paar arusaamatust oli personaliga seoses pesupesemisega, millist teenust hotell pakkus. Näiteks viisime pessu 8 rahvarõivaste valget särki, mille hind hinnakirjas on 16 000 peesot (3-4 eurot). Nemad tembeldasid kõik need särgid aga kleidi taolisteks esemeteks ja määrasid neile hinnaks 28 000. Jah, naiste särgid ongi pikad, allapoole põlvi, kuid 4 meeste valget särki pandi samasse kategooriasse ja me ei olnud sellega nõus. Vaidlus oli pikk, tuldi tuppa neid vaatama ja antigi lõpuks osa raha tagasi. Hiljem ei tahetud minu pesu vastugi võtta, pidin endast minema spetsiaalselt administraatorileti juurde märku andma. Töötas. Lisaks nõuti viimasel päeval juba mitu päeva tagasi pestud ja makstud pesu eest uuesti maksmist, väites, et ei ole makstud. Puudus allkirjaga maksedokument, aga mida nad ise ei väljastagi. Päris pikalt oli vaidlust, vaadati turvakaamerate salvestisi. Korralik peedistamine käis, aga lõpuks jõuti arusaamisele, et pesu vastu võtnud töötaja on ilmselt selle raha tuuri pannud, sest salvestiselt selgus, et ikka on makstud. Jutt ei olnud suurest rahast, aga põhimõtteliselt ju kaks korda ei maksa sama asja eest. Ja personal ajas ka oma jonni pikalt. No ei tekita positiivseid tundeid selline kohtlemine. Aga kokkuvõttes oli ikkagi kõik tore. 

Minule jäävad Santiago de Calist meelde salsa vaib linnaelus (on aru saada, et see on nende inimeste elu lahutamatu osa), hurmav kolme risti mägi (vaadatuna nii alt, keskelt kui ülevalt), San Antonio värvikirevad tänavad ja majad, palju tänavakunsti, Cali jõgi, Boulevard del Rio Cali oma meluga, muljetavaldavalt suured puud ja lahedad draakonit meenutavad iguaanid, kohalikud toidud (riis sobib seal kõigega, sealhulgas kartulid ja spagetid; praega koos võib saada magusa küpse või praetud jahubanaani, lisaks maisijahust arepad, riisiroog ubade ja lihaga bandeja paisa) ja puuviljadest tehtud kosutavad ja karastavad viljalihaga joogid (jään puudust tundma!), sõbralikud inimesed, erinevad esinemispaigad alates uhkest teatrimajast lõpetadas kaubanduskeskuse ja ülikooli hooviga. Tore oli näha niivõrd eriilmeliste kultuuride esindajaid tantsimas, kuigi oleks tahtnud neid rohkemgi näha saada. Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka sooja kliimat. Tahan sinna tagasi.