Rahvaarv - ca 2,1 miljonit
Pindala - 25
713 km²
Pealinn –
Skopje
Rahaühik –
denaar (1 euro = 61 denaari)
Seekordseks
reisisihtkohaks oli Balkani poolsaare keskosas asuv Põhja-Makedoonia, endise
nimega Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik. 2019. aastal toimunud
nimevahetuse põhjuseks oli kalli naabri Kreeka soov, et tänapäevast Makedoonia riiki
eristataks selgelt Kreeka Makedooniast. Reisi eesmärgiks polnud sedapuhku mitte
üksnes riiki uudistada, vaid elada kaasa eesti korvpalluritele, kes 20.02.2020 kohtusid
2021. aasta EM valiksarja raames kohaliku koondisega. Õnneks kurikuulus
koroonaviirus polnud sinna veel oma kombitsaid ajanud ja kossulahingu sai
kenasti maha pidada (erinevalt näiteks Itaaliast, kus hulk võistlusi juba ära
jäetud).
19. veebruar
Niisiis,
nõndaviisi. Äratus kell 4 hommikul, sest lend Varssavi suunas väljus kell 6.
Varssavis saime enne järgmist lendu mitu head tundi parajaks teha. Koos
ülejäänud Eesti tugitoolispordi koondisega. Kokku sai meid tükki 7,5 korralikku
suurekaliibrilist tugitoolisportlast! Üks andis kaliibrilt sellise 0,5 mõõdu
välja, sest erinevalt teistest ei jää temast kuuvalgel varjugi maha. Ülejäänute
puhul seevastu ütleks kaal, kuhu peale nad meeltesegaduses peaks sattuma, ilmselt
seda, et tulge palun ühekaupa kaalule. Fännireisid on lõbusad, kõigil fännidel alati
kindel siht silme ees ja arusaamine, miks me seal riigis oleme. Võitle, Eesti, võitle!
Varssavist
lendasime niisiis edasi ja kell 12.40 kohaliku ajaarvamise järgi maandusime Skopje
lähistel asuvas lennujaamas. Kuni aastani 2018 kandis see lennujaam Aleksander
Suure nime, aga siis see nimi sealt eemaldati, et Kreekale meele järgi olla.
Tollal oligi neil sooviks lõpuks 27 aastat kestnud riigi nime tüli naabriga ära
lahendada.
Lennujaama
olime tellinud hotellist endale takso järgi. Mingi segadus seal oli ja lõpuks
pidime Tarmoga kahekesi hotelli sõitma veidral moel Citröen Berlingos. Hea, et
kongi ei pistetud veel koos kottidega. Aga kohale jõudsime ja mis seal ikka
pahandada.
Kui
asjad tuppa ära paigutatud läksime hotelli kõrval asuvasse rahavahetuspunkti
kohalikku raha vahetama ja siis juba tutvumistuurile Skopje kesklinnas. Tarmo
soovis esimese hooga veel endale ka kohaliku telefonikaardi teha ja seda saigi
peaväljakul asuvas keskuses teha. Mina ootasin väljas, kui koheselt hakkasid
erinevas vanuses tegelased tulema oma kaupa pakkuma või lihtsalt raha lunima.
Päikeseprillid lasin endale vajalikust vähe krõbedama hinnaga pähe määrida, aga
neid läks edaspidi seal vaja ka. Siis tulid lapsed mängu. Kuidas sa ei anna
siis, kui väike kriimusilmne laps sulle vesiste silmadega otsa vaatab?! Aga nii
kui see plikatirts ära läks olid juba järgmised platsis. Pidin ise eemale tõmbuma,
sest kõigile hädalistele pole minu võimuses abikätt ulatada. Sillal istusid ka
prouad väikeste lastega süles almust palumas. Tahtsin sealt juba ära. Aga
keskendun parem kohalikele vaatamisväärsustele, sest kurb oli inimesi seal nõnda
vaadata.
Kõige
suurem vaatamisväärsus ca poole miljoni elanikuga Skopjes ongi peaväljak koos
oma võimsate skulptuuridega. Tegelikult on terve kesklinn täis pikitud
kõikvõimalike mehikestega skulptuure ja kujusid. Peafookuses on selles osas
loomulikult Makedoonia Aleksander ehk 4. sajandil enne Kristust elanud võimukas
maadevallutaja Aleksander Suur. Mehe auks, kellest suurema territooriumi suutis
vallutada vaid Tšingis-khaan, püstitatud
kujud on võimsad ja vägevad. Üks neist, alles 2011. aastal valminud ja 22
meetrit kõrge „Sõdalane hobusel“, on tekitanud ka üksjagu poleemikat ja tüli
kalli naabri Kreekaga, kellele taaskord ei meeldinud, et Skopje Aleksander
Suur püsti pannakse. Peavad
teda hoopis oma ajalooliseks kangelaseks. Oli ta ikkagi vanakreeka tuntud filosoofi Aristotelese
kasvandik ja osa hellenistlikust kultuurist.
Sõdalane ilma hobuseta
Ratsamonument on valve alla võetud!
Lisaks
on Skopje kesklinnas püstitatud monumente veel loendamatule hulgale kuulsatele
või vähemkuulsatele tegelastele. Näiteks Ida-Rooma keiser Justinianusele, kes
sündinud Skopje (tollase nimega Scupi) lähistel ja kes lasi linna üles ehitada
pärast selle hävimist maavärinas aastal 518.
Justinianus I
Samuti kuulsale Ema Teresale,
kelle sünnikoht samuti Skopje.
Aga ka kirillitsa tähestiku välja mõelnud
piiblitõlkijad vennad Kyrillos ja Methodios on linna peaväljakul koha sisse
võtnud.
Kirillitsa mehed
Rääkimata kirjanikest, vabadusvõitlejatest, poliitikutest, tundmatutest
naistest, kerjustest ja muidumeestest. Kujusid on tõesti metsikult palju.
Tegime
tiiru ka vanalinnas ehk Türgi bazaaris, mis türgi keeles tähendab turgu. Vanalinn
kui turuala ongi muidugi pungil täis igasugu restorane, baare, kaubitsejaid ja
ärisid. Linna uuemat osa ning peaväljakut vanalinnaga ühendab aga 15. sajandist
pärit uhke kivisild, mis viib üle Vardari jõe.
üks uulits Old bazaaris
Tuurid
esimeseks päevaks tuuritatud siirdusime kohalikke roogasid proovima. Tarmo oli
ettenägelikult hotelli lähistel eelnevalt interneedusest ka sobiva söögikoha
välja vaadanud. Tõtt öelda jäigi see minu jaoks selle üürikese Skopjes veedetud
aja parimaks kohaks. Söögikoha nimeks oli Gradska Kafeana ehk siis tõlkes
linnakohvik (град = linn), mis asus Maksim Gorki tänaval. Uksest sisse astudes
ei olnud esialgu kuskilt aru saada, et tegu mingi avaliku söögikohaga on, aga katse-eksituse
meetodil uksi katsudes siiski leidsime õige ukse ka üles. Külma Skopsko õlle
kõrvale sai proovida kohalikku šašlõkki ja ka traditsioonilist Shopska salatit
(koosneb kurgist, tomatist ja sinna peale riivitud mingist mõnusast juustust). Kõrvale
ka paar kohalikku napsi, milleks on piirkonna joodavaim kärakas nimega žoltõ rakija ehk kollane viinamarja
brändi, kuhu lisatakse maitseks ka aniisi. Paljud ajavad seda puskarit ka ise
kodus ja seda kodukootut müüakse, nagu mulle tundus, ka avalikes baarides. 10
euro eest saime paraja hunniku süüa, 2 0,5 l õlut ja pitsi rakija imejooki.
Peremees tõi omalt poolt 1 pitsi lisaks, et me liiga vara ei tahaks ära minnaJ Õlu maksab Skopje baarides (ja ka
hotellis) vahemikus 90-120 denaari (1,4 – 1,9 eurot) ja pits kohalikku kanget
maksab 1 euro.
Esimesed
väljendid makedoonia keeles tuli ka ikka
ära õppida ja see tõi nii mõnelegi kohalikule naeratuse näole, kui minu
ponnistusi kuulsid. Näiteks tere on sealses keeles здраво (kõlab sarnane vene keelega pisut), vene keelega sarnaneb ka tänan = благодарам
(vene keeles благодарю), samuti „kaks õlut“ = две пиваJ üks õlu = едно
пиво. Tere hommikust - добро утро. Nii et täitsa arusaadav ju.
Õhtu
lõpp möödus hotellist ümber nurga asuvas väikeses mõnusas täissuitsetatud rockibaaris
Garson, kus kaks härrasmeest kitarri saatel vanu rockihitte ette kandsid ja
tegid seda täitsa hästi. Sellega seoses peabki märkima, et Makedoonias on üks
asi, mis tugevasti häiris – kõikides söögikohtades ja baarides suitsetatakse
sees ja üsna ohtrasti. Väiksemates kohtades, kus ruumi vähem ja laed madalamad,
oli päris keeruline seetõttu viibida, eriti hull oli sinna sisse astuda, sest
ruum oli nii täis suitsetatud, et õhk ei paistnud isegi läbi. Rääkimata sellest
lebrast, mis sealt külge jäi. Tüübid ise suitsetavad aga söögi ajal ka, olgu
lauas lapsed või mitte. Eestis kaotati
õnneks see baarides suitsetamine juba aastal 2007, nii et oleme nüüdseks söögi-
ja joogikohtades harjunud inimsõbraliku õhuga.
Kohalikud on juba koha sisse võtnud!
20. veebruar – mängupäev
!
Hommikul
ärgates oli juba kerget ärevust tunda hinges, sest kauaoodatud mänguni ei
jäänud enam palju aega. Hotellis väike hommikusöök. Reis ei oleks fännireis,
kui juba hommikusöögi ajal ei tervitaks see seltskond päeva külma õllega. Siinkohal meenub, et kui aastal 2015 Riias toimusid korvpalli EM finaalturniiri alagrupimängud, siis seal alustasid eesti fännid päeva suisa sampusega, mis hotelli poolt oli
hommikusöögi laua kõrvale välja pandud.
Päeval
siiberdasime niisama mööda linna pisut ringi, aga kui õige aeg käes, siis kogunesid
fännid spordihalli lähedal asuvasse baari viimaseid ettevalmistusi mänguks
tegema. Ja siis juba ühiselt spordihalli. See 2008. aastal valminud spordihall kannab muuseas Boris Trajkovski nime. Tegemist oli Makedoonia
presidendiga, kes 2004. aastal tippkohtumisele minnes Bosnia-Hertsegoviinas lennuõnnetuses hukkus.
Mängust ka. See oli lihtsalt suurepärane. Nagu tuntud spordikommentaator Kalev
Kruus tabavalt ütles, siis esimesel poolajal pühkisid eesti kutid
Põhja-Makedooniaga põrandat – poolaeg võideti 45:23 (seejuures 2. veerandaeg suisa 25:5). Ja ehki teisel poolajal
hakkas ka vastane paremini mängima saavutasime siiski lõpuks väga väärtusliku
võidu võõrsilt skooriga 81:72. Olen nüüd viimase aasta jooksul kaks korda
välisriigis käinud meie koondisele kaasa elamas ja mõlemal korral tulime koju
magusa võiduga. Viimati täpselt aasta tagasi Georgias ja nüüd
Põhja-Makedoonias. Juhei ja sügav kummardus mängijatele!
Õhtu
lõppes ikkagi huvitavalt. Üks hetk sain aru, et oleks aeg tuttu minna. Toani
jõudsin kenasti, aga seal arvasin ekslikult, et mul pole kaarti, mis ukse avaks ja
istusin koridoris olnud toolile Tarmot ootama. Oma soni ja mängupileti
avastasin järgmisel hommikul samuti ukse tagant, pilet oli ilusasti soni peale
paigutatud, nagu kord ja kohus J
21. veebruar
Päev
algas kerget sorti pohmelusega, aga on ka hullemaid aegu nähtud. Ees oli
ootamas meeleolukas päev, sest olime Tarmoga broneerinud koha 4 tunnisele
ekskursioonile (maksma läks 25 € nina kohta). See sisaldas sõitu linna kõrval
asuva Vodno mäele, mille otsa on makedoonlased ehitanud igavese kolaka
metallist risti, nimetavad seda Milleeniumi ristiks. Seejärel üks kloostrikülastus
ja lõpetuseks Skopjest umbes 16 km kaugusel asuv Matka kanjon.
Enne
ekskursiooni vaatasime üle Skopjes sündinud kosovoalbaania päritolu
roomakatoliku nunna Ema Teresa mälestusmaja, seejärel Skopje peaväljaku
läheduses alles aastal 2012 valminud ning 4,4 miljonit eurot maksma läinud
Makedoonia värava ehk triumfikaare ja Kale kindluse üleval mäel.
Ema Teresa mälestusmajas
Kohalik triumfikaar
Ja siis juba tuurile. Ekskursiooni seltskonna moodustasid giid koos bussijuhiga, meie Tarmoga ning veel kaks noort, kes pärit Soomest.
Niisiis
tuurile. Väikebuss viis meid kõigepealt Vodno mäe jalamile, kus edasi saime
sõita juba köisraudteega – laias laastus kergitas see sõiduvahend meid 500
meetrilt 1000 meetrile merepinnast. Kõrgeim punkt 1066 meetrit wikipedia
andmetel. Vaated, mis Milleeniumi risti juurest lumistele mäetippudele ja alla
linnale avanesid, olid muidugi maagilised. Lihtsalt vaata ja imetle. Metallist rist on ise ka paras kolakas, 66
meetrit kõrge ja selle sees liigub ka mingi lift veel üles. Püstitati see
otseloomalikult Jeesus Kristuse 2000. sünnipäeva auks ja kiituseks.
Lumi!
Vaated Vodno mäelt
Milleeniumi rist
Loomuliku
jätkuna sellele ristile viis tee bussis meid edasi 1164. aastal valminud Püha Panteleimoni kloostri juurde Gomo Nerezis.
Hoones on muljetavaldavad freskod või seinamaalid, millest varasemad pärinevat
juba 14. sajandist.
St Panteleimoni klooster
Järgnes
oodatud Matka kanjon, kus voolab Treska jõgi mägede vahel. Olen seal varem
korra käinud ka, aga ei väsi uuesti vaatamast seda looduseilu. Paadiga saime
minna ka ühte koobast vaatama. Makedoonia paadimees viiski meid oma põriseva paadiga
mööda jõge Vrelo nimelisse koopasse, mille sees asub 15-20 meetrit sügav järveke.
Loomulikult sisaldab see koobas kõigile tuntud stalaktiiti. Natuke jõge mööda
edasi liikudes asub ka üks Euroopa suurimaid veealuseid koopaid (praegu jõutud
spetstehnikat kasutades umbes 240 meetri sügavusele, aga see on tegelikult veel
oluliselt sügavam), mida käivad usinasti euroopa sukeldujad avastamas. Igatahes
oli mõnus paadisõit ja tsill, ilm oli ka igati mõnus. Igatahes julgen küll
soovitada seda kohta, kui Skopje kanti satute.
Matka kanjon ja koobas
Ja
oligi aeg jälle Skopjesse tagasi pöörduda. Buss viis meid juba nähtud
Makedoonia värava juurde ja sellega põhimõtteliselt asi lõppeski. Õhtut
sisustasime naabruses olevas Garsoni baaris, elava muusika, suitsuvingu ja
külma õllega. Mõnel tugitoolisportlasel oli veel õhtuses linnas põnevaid
seiklusi, millest nad ilmselt lastelastelegi saavad pajatada külmadel
talveõhtutel. Rohkem ei ütle midagi, kui seda, et huvitaval kombel liiguvad ka
tänapäeval Skopjes ringi mehed, kelle auto pagasiruumis võib leida AK 47. Ja veel nii mõndagi „põnevat“, mida vast
Tallinnas näha ei õnnestu tavainimesel. Pole imestada, kui selle peale mõned
õlled sisse libistanud põhjamaa meestel bravuur ära kipub kaduma. Neil läks
õnneks, sest väikese raha eest lubati neil siiski oma teed minna.
22. veebruar
Ja
hakkaski meie lühike, kuid võidukas ja seiklusrikas Balkanimaa reis lõpule jõudma. Kuna
lend oli alles õhtul saime veel nii mõnegi tunni ja denaari keskväljaku kõrval
asuvas baaris sirgeks lüüa.
Tasus käimist, ringi vaatamist ja kaasa
elamist.