Esmalt pean ära märkima, et pealkiri on pisut eksitav. Sõna "mehed" peaks olema ainsuses, sest ma käisin sellel rännakul üksinda. Aga mitmuses kõlas paremini. Arukas lugeja saab aru küll, millele see viitab. Sellega seoses meenub, et kunagi ühe kooliõpilase sule läbi olevat tema kirjandis Vilde romaanist "Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid" saanud "Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid" :)
Nagu viimased 9 aastat, nii toimus ka tänavu Käsmus suurepärane suvine muusikafestival Viru Folk. Seekordne folk oli pühendatud meie hea naabri Soome 100. sünnipäevale. Olen varasemalt käinud seal rattaga nõnda, et sõitsin rongiga Kadrinasse ja sealt üles Palmse ja Võsu kaudu Käsmu. Sel aastal mõtlesin, et teen veidi teisiti ja sõidan otse Tallinnast rattaga Käsmu välja.
Nagu viimased 9 aastat, nii toimus ka tänavu Käsmus suurepärane suvine muusikafestival Viru Folk. Seekordne folk oli pühendatud meie hea naabri Soome 100. sünnipäevale. Olen varasemalt käinud seal rattaga nõnda, et sõitsin rongiga Kadrinasse ja sealt üles Palmse ja Võsu kaudu Käsmu. Sel aastal mõtlesin, et teen veidi teisiti ja sõidan otse Tallinnast rattaga Käsmu välja.
Puhkus algas juba reedel, nii sain kohe hommikul Tallinnast liikuma hakata. Hiljemalt kell 17 tahtsin Käsmus olla, sest osa saada uuest folkkollektiivist Krunks More. Sõitsin Tallinnast välja ja pärast Maardu järve ületasin Peterburi maantee. Vastavalt kaardile pidin just sealt jõudma õigele teeotsale, mis Rebala poole siirdub. Sellele vaatamata jõudsin hoopis Jõelähtme jäätmekäitlusjaama juurde. Ja sealt tirinal siis suurele teele tagasi. Hiljem tagasi sõites nägin, et jõudnuks sealt teed kaudu küll õigele rajale, oleks pidanud lihtsalt varem ära keerama.
Sõitsin siis läbi Rebala Mannivale, kus asub suur golfikeskus ja kus on suurem hulk tähistamata väikseid tänavaid. Milline neist on aga Kivikirve ja kus asub Ristikangru uulits? Katseeksituse meetodil ja võõrkeeles nõu küsides jõudsin siiski lõpuks vajaliku rippsillani, mis mind üle Jägala jõe Jõesuule viis.
Sealt edasi juba väikese ringiga Kaberneemele, kus sai rahulikult kohalikus kohvikus keha kinnitada. Ilm oli õnneks ilus, nii et ka väike õlu ei jooksnud mööda külge maha. Polnudki varem Kaberneemes käinud, väike mõnus rannaküla. Ja väga heaq kalasupp. Kohaliku kokapoisi valge kass tuli ka laua peale võid noolima, nii et siis lõunasöök kahele :) Kohviku ees parkisid kaks kohaliku vabatahtliku päästekomando päästeautot, nii et tundsin end turvaliselt.
Vaated Kaberneeme kandis
Edasi viis tee läbi Kahala, Kolga ja Kotka juba Võsule. Seal väike sopingu tuur ja seejärel ootas juba Käsmu, kus oli esimese hooga vaja vahetada pilet käepaela vastu, maksta telkimiskoha eest ja telk üles panna. Kui kõik tehtud sai juba keskenduda põhilisele - folkimisele väga ilusas kaptenite külas. Maha sai sõidetud algselt plaanitud 92 kilomeetri asemel 103 km. Mõnus väntamine oli ja ei võtnud sugugi võhmale.
Käsmust endast ka natuke. Käsmu nime, ka Kesamo või Kasperwiek, mainitakse esmakordselt ürikutes 1453. aastal. Käsmu oli algselt suvine kalastamiskoht. Püsiasustus tekkis 16. sajandil. Esimesed suuremad laevad osteti salasoola vedamisest saadud rahaga. Hilisemat piiritusevedu peeti Käsmu uhketele meestele mittesobivaks. Aktiivne merendustegevus jääb 19. sajandisse ja 20. sajandi esimesse poolde. Siis ehitati laevu, sõideti merd, ehitati kirik (1863), merekool (1884), majakas (1891) ja rahvamaja (1918). Enamus ehitisi valmis Käsmu meremeeste endi rahaga. Ilmselt siis meremehed ei joonud ikkagi Kuradisaare kõrtsis kogu merel teenitud raha maha, nagu legend kõneleb.
Edasi viis tee läbi Kahala, Kolga ja Kotka juba Võsule. Seal väike sopingu tuur ja seejärel ootas juba Käsmu, kus oli esimese hooga vaja vahetada pilet käepaela vastu, maksta telkimiskoha eest ja telk üles panna. Kui kõik tehtud sai juba keskenduda põhilisele - folkimisele väga ilusas kaptenite külas. Maha sai sõidetud algselt plaanitud 92 kilomeetri asemel 103 km. Mõnus väntamine oli ja ei võtnud sugugi võhmale.
Käsmust endast ka natuke. Käsmu nime, ka Kesamo või Kasperwiek, mainitakse esmakordselt ürikutes 1453. aastal. Käsmu oli algselt suvine kalastamiskoht. Püsiasustus tekkis 16. sajandil. Esimesed suuremad laevad osteti salasoola vedamisest saadud rahaga. Hilisemat piiritusevedu peeti Käsmu uhketele meestele mittesobivaks. Aktiivne merendustegevus jääb 19. sajandisse ja 20. sajandi esimesse poolde. Siis ehitati laevu, sõideti merd, ehitati kirik (1863), merekool (1884), majakas (1891) ja rahvamaja (1918). Enamus ehitisi valmis Käsmu meremeeste endi rahaga. Ilmselt siis meremehed ei joonud ikkagi Kuradisaare kõrtsis kogu merel teenitud raha maha, nagu legend kõneleb.
Aga niisiis folk. Esimene bänd oli eelpool mainitud Krunks More, kelle repertuaarist teadsin ainult ühte lugu - "Anna aega", mis on üsna tempokas ja mõnus folklugu. Siin oli hea võimalus nendega ka lives tutvust teha.
Krunks More
Olen vist ikka pehmoks läinud - mees, kes käis varem peamiselt punk- ja rockbände vaatamas, nautis Käsmus folk umpa-umpa muusikat. Värske õhu ja õllega muidugi. Tuju ei viinud alla isegi asjaolu, et kohapeal müüdi peamiselt Pulsi õlut. Organism harjub kõigega ja pulss kiiremaks ei läinud sellest pisiasjast!
Pärast esimest kontserti toimus ka folgi ametlik avamine. Folgipeo avajaks oli Soome suursaadik Eestis koos Soome endise presidendi ja estofiili Tarja Haloneniga. Masti heisati Soome lipp (mitte koka vana särk õnneks, nagu Kukerpillid laulavad), mida saatsid väikesed poisid saksofonidel.
Olen vist ikka pehmoks läinud - mees, kes käis varem peamiselt punk- ja rockbände vaatamas, nautis Käsmus folk umpa-umpa muusikat. Värske õhu ja õllega muidugi. Tuju ei viinud alla isegi asjaolu, et kohapeal müüdi peamiselt Pulsi õlut. Organism harjub kõigega ja pulss kiiremaks ei läinud sellest pisiasjast!
Pärast esimest kontserti toimus ka folgi ametlik avamine. Folgipeo avajaks oli Soome suursaadik Eestis koos Soome endise presidendi ja estofiili Tarja Haloneniga. Masti heisati Soome lipp (mitte koka vana särk õnneks, nagu Kukerpillid laulavad), mida saatsid väikesed poisid saksofonidel.
Avamine
Ja siis läks pidu lahti mitmel rindel - kontserdid pealaval, Vinteri laval, metsalaval, majakalaval, Käsmu kirikus ja rahvamajas. Nagu Viru Folgil ikka, oli Käsmu tänavad täidetud erinevate kauplejatega, pakuti süüa, juua ja kõiksugu erinevat pudipadi, hilpe ja suveniire. Minu lemmikuks said kõike muud kui tervislikud, aga see-eest tõesti väga head soojad krõbedad kilud, mida müüdi topsides. See oli üks paremaid õllesnäkke, mida ma olen saanud. Ja aeg voolas omasoodu ja kiiresti, üks bänd alustas, teine lõpetas. Lisaks kuuluvad traditsiooniliselt Viru Folgi juurde tänavamuusikud, keda võib sel ajal Käsmus päris palju leida, eriti just nooremaid, kes oma oskusi saavad inimhulkadele näidata ja ehk mõne eurogi nõnda teenida. Täitsa oskuslikud ja toredad olid nad, kuidas sa siis kellelegi midagi ei viska :)
Esimese õhtu parimad palad olid kahtlemata Untsakad ja Dagö. Untsakad tähistasid juhuslikult oma 25. tegutsemisaastat, mistõttu olid neil ka külalisesinejad - Üllar Saaremäe ja Margus Põldsepa käe all harjutavad noored Lõõtsavägilased. Pungitaustaga Saaremäed oli väga lahe sellises koosluses esinemas näha. Ja oli näha, et mees ka ise nautis olukorda. Dagö oli samuti oma tavalisel heal tasemel.
Teise päeva hommikul telgist väljudes tervitas mind taas mõnus päikesepaiste. Esimene protseduur oli rattaga mere äärde sõita ja seal hommikune karastav suplus teha. Seejärel suund Võsule, kuhu Käsmust viib pea terves ulatuses kergliiklustee. Võsul oli tarvis sularaha varusid täiendada ja ka rattapauna ühte ja teist tarvilikku pista, mida laagriplatsil ehk hiljem vaja võiks minna. Ja siis juba suund tagasi Käsmu, sest uued kontserdid ei lasknud end kaua oodata.
Päeva alustuseks esinesid Käsmu igati väärikas väikeses kirikus Henry Laks ja Marten Kuningas, esitades kitarri saatel kordamööda oma laule. (muuses, Henry Laks on minu meelest natuke Trubetsky moodi läinud - seistes pisut kühmus ja staatiline). Kontserdi lõpetas Laksi legendaarne lugu "Tule kui leebe tuul", aga see toimus kitarri asemel rohkearvulise publiku nipsutamise saatel.
Järgmisena astus Vinteri laval üles soomlaste huvitava nimega bänd Kassiahastus. Põhimõtteliselt on tegu soomlaste Kukerpillidega, nad ka esitasid Kukerpillide lugusid soome keeles. Tagatipuks tulid Kukerpillid kontserdi lõpus ka ise lavale. Väga mõnus ühiskontsert oli see.
Pärast Kassiahastust oli aega pisut ringi kolada, midagi hamba alla otsida ja topsike õlunaadi lipsu taha kulistada. Seejärel seadsin sammud Käsmu rahvamajja, et juba varakult ukse taga koht järjekorras sisse seada, sest ees oli ootamas Lauri Saatpalu monoetendus "Kuidas ma koera sõin". Järjekord läks tõsiselt pikaks ja kindlasti mitte kõik soovijad sisse ei mahtunud. Mis siis, et eelmine päev oli see etendus siin korra juba olnud. Saan aru ka miks nii palju huvilisi oli, sest etendus oli tõeliselt hea.
Laupäevase õhtu naela Öösorrini jäi pärast etendust palju aega, enne sai veel ühte minu jaoks tundmatut soome bändi nimega Värttina kuulata. Mis seal salata, päris kena oli neid silmale vaadata.
Värttina laulja üritas küll vihma eemale manada oma loitsuga, aga paraku ebaõnnestunult. Taevaluugid avanesid ja suur hulk vett kukkus meile kaela, üha tugevneva hooga. Sadamas hakkas sadama. Ega enam pidama ei jäänudki, kogu aeg kallas nagu pangest krae vahele. Järgmisena pidigi Metsalaval lõpuks üles astuma Öösorr, kes väga harva kontserte annab ja keda seetõttu ootasin kõige rohkem. Läksin umbes 15 minutit varem kohale. Esimene hämming oli väravas, kuhu miksipärast oli tõke ette tõstetud. Siiski teatas tütarlaps, et kontsert pidavat ikka toimuma, vaatamata ilmale. Läksin siis platsile, aga seal ei näinud ühtegi hingelist - ei bändimehi, helitehnikuid ega ka müüjaid, rääkimata publikust. Õlletelgile oli kate ette tõmmatud. Mõtlesin, et mis hekk see on?! Lõpuks ilmus üks helimees siiski välja ja temalt sain lõpliku kinnituse, et kontsert toimub. Inimesedki hakkasid riburadapidi platsile imbuma. 10-minutilise hilinemisega kontsert alguse saigi, publikut kogunes lõpuks võib-olla 30 ringi. Parem ikka, kui päris privaatkontsert. Oli hea nagu alati.
Olen mees, kes on tõtanud tundmatuid teid.
Olen tuli, mis kustunud ammu.
Olen jälitand ingleid ja püüdnudki neid.
Äkki ärkan ja kiirendan sammu.
Vihma lädistas edasi ka pärast kontserti, kui mulle äkitselt meenus, et hommikupoole (st kui päike veel lõõmas) olin kogemata telgi uksed valla jätnud. Tuli jalad kõhu alt välja võtta ja vuta-vuta telgi juurde lipata. Seda maad oli Metsalava juurest oma 2 km julgesti. Jõudes telgi juurde sai eelaimdus kinnitust - telgi eesruum ujus korralikult. Paras veekiht oli sinna kogunenud, aga õnneks telgis sees oli täiesti kuiv. Ikka parem kui kunagi Rabarockil, kui hommikul pärast ööläbi kestnud vihmasadu päris veeloigus ärkasin. Kui telgi eeskoda veest tühjaks sahmitud seadsin sammud tagasi festivalialale, sest pealaval oli esinemist alustanud soome metalbänd Finntroll. Väga kaua seda ei kannatanud siiski kuulata, nii et kuulutasin selle kontserdipäeva ametlikult lõppenuks ja siirdusin tagasi telki. Oli aeg, et Onu Bella ja ÖÖRAHU.
Viimane festivalipäev algas õnneks sootuks ilusama ilmaga kui eelmine lõppes. Varasematel folkidel olin pühapäeva enda jaoks kavast välja jätnud ja pärast suplust asunud asju pakkima, et rattaga tagasiteed alustada. Esmaspäeval pidi ikkagi tööle minema. Seekord oli lugu teisiti. Kuna puhkus alles algas, siis kiiret polnud kuhugi ja sain rahulikult ka pühapäevaseid kontserte kuulata. Aga kõigepealt ikkagi rutiinne suplus meres ning tiir Võsule ja tagasi. Hommikusöögiks kohv ja pannkook moosiga ja siis juba üle tee asuvasse kirikusse, kus 12.30 alustas oma etteastet tuntud näitleja Tõnu Tepandi, kes on aga lisaks näitlemisele juba aastakümneid ka vanu eesti luuletusi kitarri saatel ette kandnud. Lisaks on Tepandi 1992-1997 olnud Riigikogu liige ning 1994-2000 Eesti Teatriliidu esimees, alates 2006 ka lavakas professor. No on tegija vana. Ja tema kontserti oli väga lahe kuulata. Ei imesta üldse, et kirik oli paksult rahvast täis, nii et paljud istusid põrandal või seisid püsti tagareas.
Tõnu Tepandi kontsert kirikus
Pärast kontserti sai natuke Käsmu külas taas ka ringi jalutada, külma õlut päikese paistel nautida, sadamas paate vahtida, meremuuseumi külastada ja torni ronida.
Ja siis juba uutele kontserditele. Pühapäev möödus kiiresti, üles astusid riburadapidi veel Villu Talsi & Martin Müller, Rüüt (eesotsas Eesti parima lõõtsamehe Juhan Uppiniga), Mari Kalkun & Runorun. Nõnda see päev veeres järjekordselt oma vääramatu lõpu suunas.
Algselt oli mul plaan tehtud nii, et pühapäeva päeval mingil ajal lahkun Käsmust ja sõidan Pärispea poolsaare suunas ning otsin mõne laheda telkimiskoha Käsmu heinamaa asemel, kus ma folgi ajal sain ennast parkida. Aga siis hakkasin mõtlema, et mis ma ikka enne festivali lõppu ära lähen, kui mul pole kuhugi kiiret. Ja nõnda jäigi. Kõigepealt aga tuli taaskord ette võtta sõit rattaga Võsule, et ka pärast festivali lõppu telkides oleks midagi suust sisse ajada. Vahetult enne Käsmut Võsult tulles on mere ääres lahe laevakujuline platvorm ehitatud, ilmselt lindude vaatlemiseks või siis et niisama jalga puhata.
Enne õhtu lõppu nägin veel mingit soome instrumentaalansamblit Soomest, mil nimeks Kimmo Pohjonen Skin, milles isa mängis akordionit ja tütar trumme. Üsna omapärane kooslus, kuigi üks tütar jäi veel tervise tõttu tulemata. Ja siis saigi see läbi. Eks iga hea asi saab ükskord otsa, otsa lõppeb pillimehel ramm. Publik lahkus ja mina pakkisin heinamaal oma kodinad kokku ja kolisin ümber Käsmu poolsaare otsa, ikka merele lähemale. Ja siis saabus vaikus, mida ainult meremühin saatis. Ei ühtki hingelist peale minu. Lihtsalt ole ja naudi.
Esmaspäeva hommikul oli äratus väga mõnus ja rahulik. Ainult mõned turistid olid juba Käsmu üles leidnud ja jalutasid laiu suunas, mida rahvasuus Kuradisaareks kutsutakse. See on laid Käsmu poolsaare tipus, kuhu saab jalgsi läbi mere astuda, vee madalseisu ajal pääseb isegi kuiva jalaga. Rahvas ei seosta saart kuradiga ega vanakurjaga, vaid vandesõnaga „kuradi” ehk „kuradi saar”. Nimelt olla olnud saarel kõrts, kus mehed merelteenitud raha maha jõid. Ilus lugu:) Ise piirdusin seekord eemalt vaatlemisega, sest aeg oli vaikselt tagasiteed alustada. Käsmu poolsaarel on mitu matkarada tehtud, millest ühte on kirjade järgi võimalik läbida rattaga. Seda mööda siis liikuma hakkasingi. Tee oli päris korralikult männi ja kuuse juurikaid täis, nii et see sõit kuigi mugav seal ei olnud. Tee peale jäi suur rändrahn nimega Matsikivi. Kivil kõrgust 4,3 m ja ümbermõõt 23,4 m. Sellised rändrahnud tekitavad alati minus teatud aukartust oma võimsusega. Mingil hetkel oli ühelt poolt näha meri ja teiselt poolt Käsmu järv. Üsna haruldane vaatepilt ilmselt.
Läbisin päevaga järjest kolm poolsaart - Käsmu, Pärispea ja lõpuks maandusin Jumindas. Teepeal väike restoranipaus Viinistul ja siis jälle edasi. Ikka mööda rannikut, nii palju kui võimalik. Läbi Suurpea, sealt alla Loksale. Seejärel juba Juminda poolsaarele, otsima sobivat ööbimiskohta. Päris Juminda tipus asub mälestusmärk 1941. aastal toimunud merekatastroofile, kus Saksa ja Soome õhu- ja mereväed hävitasid hulganisti Eestist Kroonlinna suunas pagevaid Nõukogude laevu, kus paraku peal ka suur hulk Eesti tsiviilisikuid. Just Juminda poolsaare kohal sattusid laevad soomlaste ja sakslaste paigutatud miinitõketele, samaaegselt tabas laevu pommi- ja torpeedorünnakud. Vikipeedia teab rääkida, et 195 laevast uputati 55, kuid koha peal on natuke teised andmed - 225 laevast uputati üle 60. Hukkunute arv võis olla ca 15 000 (teele asus Tallinnast üle 40 000).
Mälestusmärk vaadatud siirdusin juba ennist välja vaadatud kohta ööbima. Märkasin Juminda külas, et seal nõiad ei ole teps mitte teretulnud. Selline keelumärk oli üleval:
Naskali lahe ääres pankrannikul avanes suurepärane vaade, sinna end ankrusse sättisingi.
Päeva distantsiks tuli 68 km ja ära põles selle käigus 2200 kilokalurit.
Ja jäigi veel vaid viimane päev teel olla, aga ka selleks tuli veel läbida ca 65 km. Ei saa öelda, et päris mõttetu sõtkumine kodu poole oleks olnud. Näiteks sattusin läbi minema Kiiult ja seal olevast kunagisest mõisniku kaitsetornist. Perenaine oli ukse peal ja kutsus lahkesti sisse. 1 € eest rääkis ka juttu juurde, et rumal linnamees ka aimu saaks, mis nende kandis on toimunud. Kiiu Torn ehk Kiiu vasallilinnus või mungatorn rajati oletatavasti 1520. aasta paiku kohaliku mõisahärra von Tiesenhauseni poolt kindlustatud tornelamuks. Tegu olevat Eesti väikseima linnuseehitisega. Üsna kitsas oli küll. Lisaks sõdadele pidi see torn kaitsma mõisahärrat omaenda talupoegade eest, keda ta liiga leebelt ei kohelnud. Soovitan läbi astuda suisel aal, mil see avatud on.
Elutuba tornis
Kiiu torn
Enne kojujõudmist väike puhkehetk Karukella bussipeatuses, seltsiks kohalik dessantõlu :) Kohalik härrasmees polnud suutnud sellele päkkasid päris silma ajadagi. Ega ei imesta ka.
Mina pole varem näinud, et lemmikloomadele on nõnda suur kalmistu rajatud.
I don't want to be buried in a Pet Sematary,
I don't want to live my life again.. /Ramones/
Aga Jõelähtmel selline viimane puhkepaik olemas on:
Siin puhkab rahus Batman
Ja lõpetuse nimekiri esinejatest, keda õnnestus Viru Folgil kuulata-näha:
Krunks More
Untsakad
Dagö
Henry Laks & Marten Kuningas
Saatpalu monoetendus "Kuidas ma koera sõin"
Kassiahastus (FIN)
Värttina (FIN)
Öösorr (vihmas ja tormis)
Finntroll
Tõnu Tepandi
Villu Talsi & Martin Müller
Rüüt
Mari Kalkun & Runorun
Kimmo Pohjonen Skin
No comments:
Post a Comment