SEIKLUS VIETNAMIS - osa 5

26. novembri hommikul on äratus kell 5.15 ja hommikusöök 5.30. Teenindab ikka sama taat. Ees ootab paaditripp Mekongi jõel. Hommikusöök ja päikesetõusuõlu keres, paar külma poissi veel pauna ka kaasa pandud ja asutamegi end minekule. Esimene vaatamisväärsus peaks olema ujuv turg. Kusjuures see turg töötab ainult hommikul vara, mis tõttu peamegi juba päikesetõusuga liikuma hakkama. Vanamehe turistide vedamiseks ettenähtud 10-kohaline paadiront ei taha aga esialgu kuuldagi, et peaks kuhugi minema hakkama ja lihtsalt ei käivitu.

Meie "reisilaev"

10 minutit mehhaanikutööd suudab paadi siiski ümber mõtlema panna ja saame teele asuda. Päästevestid lebavad paadi päras hunnikus, ühtegi päästerõngast pardal ei näe. Järgmised 6 tundi tuleb enamuse ajast paadis veeta. Mootori podisedes hakkame Mekongi jõe poole liikuma, vastu päikesetõusule. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis on jõe vesi siin kõikjal helepruuni värvi. Kõikjal vees hulbib lisaks ujuvale „vesimaltsale“ palju erinevat sodi. See on Vietnamis kõikide jõgede puhul nii olnud, kus me olnud oleme. Pool tundi sõitu ja jõuame kuulsale ujuvale turule. Mina kujutasin seda turgu vaimusilmas ette küll pisut teistsugusena, kui see tegelikult on. Arvasin, et seal on mingi ujuvpind, kus peal hulbib turg ja liiguvad inimesed (ma polnud ainuke, kes nii seda ette kujutas). Tegelikult on tegu kümnete erineva suurusega paatide, väikelaevade ja laevadega, mis pakuvad müüa kõikvõimalikku kraami - puuvilja, juurikaid, söögikraami, riideid, tarbeesemeid, samuti kuuma kohvi ning külma või vähem külma õlutki. Enamus paate juhitakse siin ahtrist ühe inimese poolt, kus kaptenihärra või –proua (paljud paadijuhid olidki just vanemad naised) tüüri käe või jalaga opereerib. Ka aerudega juhitakse paati ahtris püsti seistes (aere kasutatakse sageli ka siis, kui paadil pika sabaga mootor olemas) ja aere ettepoole surudes. Mitte istudes ja enda poole tõmmates, nagu me harjunud nägema oleme. Kapteniisand teeb turule 3 tiiru peale, et me ikka näeksime kõike ja soovitavalt midagi ka ostaks. Ostusoove meil siiski pole ja tiirutada ühes kohas ka rohkem ei viitsi.

Ujuva turu kauplejad. Tavaar võetakse paati "emalaevast"

Sõidame edasi, kuigi me täpselt ei teagi kuhu. Taat keerab mõne aja pärast äkitselt paadi, mille mootor pidevalt pahaselt turtsub ega taha kuidagi sujuvalt töötada, ühe paadisilla äärde. Kaldale meil minna siiski ei lubata. Üllatuslikult võtab kapten särgi seljast ja läheb vette ning sukeldub paadi alla. Inglise keelt ta ei pursi, kuid kätega teeb meile selgeks, et vaja oli sõukruvi sinna ümber kogunenud maltsast puhastada. Sellest ilmselt ka see mootori tõrkumine. Aga vaade oli ikkagi üpris hämmastav.

Kaptenihärra tööülesandeid täitmas

Kruvi puhas, liigub laev vähe kabedamalt küll. Siiski peab kapten veel mitu korda paadialuseks käima ning oma tööriistadega taas mootorit motiveerima. Aga ta liigub siiski ja jääb üle loota, et peab lõpuni ikka vastu. Pool tunnikest sõidame ja kapten tüürib paadi taas kalda suunas. Härral on oma paadi silla juurde tüürimisega pidevalt tõsiseid raskusi, kuidagi ei taha õnnestuda. Sedapuhku viiakse meid jõeäärsesse toitlustusasutusse ja saab lõpuks otsadki kinnitatud läbi häda. Peremehed tahavad vahepeal ikkagi end kergendada ja jalga sirutada ka. Ega külm õlugi ei jookse mööda külgi maha, sest vahepeal on päike oluliselt kõrgemale roninud ja korralikult kütma hakanud.

Peagi pöörab kapten laeva otsa ümber ja alustame tagasiteed. Enam ei üllatugi, kui suvalises kohas paat kaldale juhitakse ja kätega näidatakse, et kaduge paadist välja. Asume kuhugi poole jalutama, päike lajatab juba mehiselt lagipähe, aga külmast õlust võib praegu ainult und näha. Peagi saabume mingi templi juurde, aga meie "giid" on vaiksem kui haud, nii et selle nimi jääbki meile saladuseks. Siiski on seal pagoda ja Budaj kuju ikkagi vaatamistväärt. Ka suures hoones, mille ukse lävel tuleb jalanõud ära võtta, on uhked budistlikud jumalused reas. Üks mees põlvitab kordamööda igaühe ees neist ja paneb nende ette viirukid suitsema. 

Ja siis paati tagasi. Tagasi pambusest hüttide juurde läheme aga teist teed pidi, ringiga mööda Mekongi lisajõgesid. Tee peal näeme jõe ääres ka tõelisi hurtsikuid, kus inimesed elavad. Suurlinna majadest ja elust on siin asi juba päris kaugel.

Mõni aeg liigume vaikselt edasi, kapten käib jälle vees oma asju ajamas ning peagi maandume uuesti kaldale. Paistab eemalt mingi toitlustuskoha moodi asi olevat, aga võta näpust. Süüa me siin ei saa, vaid meid viiakse hoopis linnu- ja kalakasvatust vaatama. Sisenemisel kohe esimese puu küljes näeme silti, milles ähvardatakse, et viljade puu pealt omavolilise noppimise eest on ettenähtud trahv 100 000 dongi. Hea, et vähemalt kohe vangi ei panda. Tegu on aga võimsate viljadega, mis kasvavad erilehise leivapuu otsas. Neid vilju nimetatakse jakadeks.

Jakad

Jaka võib kaaluda suisa kuni 36 kg ning kasvada kuni 90 cm pikaks ja 50 cm laiaks. Eriline jurakas ühesõnaga. Viljad kasvavad otse puutüvel ja jämedatel okstel. Jaka on magus ja maitseb tõesti päris hästi (nagu hiljem teada saame), aga selle kääritatud sisust küpsetatakse ka leiba. Vaat sulle siis. Aga selles kasvatuses, kuhu pealik pidas vajalikuks meid tuua (ilmselt sai oma kopika kenasti kätte selle eest), näeme vabalt ringi sebimas muu hulgas muskusparte ning vees sulistamas sägasid. Kalad ootavad ilmselt pannile minekut. Lisaks näeme ära ka draakoniviljapuu ehk teise nimega pitaya. Kahjuks ilma viljadeta.

Draakoniviljapuu ehk pitaya (kaktuseline)

Sellega üldiselt meie paadimatk päädibki ja peagi oleme ringiga tagasi kohas, kus päeva sai alustatud. Kuigi vahepeal käis läbi mõte, et võiks üheks ööks veel siia jääda, siis see mõtteks ka jääb, sest päev on alles poisike ja siin pole suurt midagi terve päev otsa teha. Pakime asjad kokku, tasume oma arved ja hakkame marssima. Paar kilomeetrit tuleb astuda oma kottidega, et suure tee äärde jõuda. Seal peame leidma transpordi, et Can Tho kesklinna jõuda, kuhu meil aegsasti juba hotell broneeritud on meie suure juhi ja organisaatori poolt. Üldse ongi terve reisi kõikvõimalikud orgunnid (lennupiletid, hotellide broneeringud, taksod) ühe seltsimehe kaela jäänud, kes seda kõike on olnud lahkesti nõus tegema. Nii et siinkohal erilised tänud Sultanile suure vaeva nägemise eest! Lisaks jäi kogu gps-ga seotud kaardimajandus ja teejuhtimine tema kaela. Nii on igatahes täitsa mugav reisida, ei saa salata.

Pärast mõningast kuuma päikese käes praadimist saab selgeks, et bussiga siit ei pääse lähiajal sinna, kuhu vaja oleks, seega jääb üle takso võtta. Tehtud, mõeldud. Kaks erinevat taksot ja olemegi lõpuks hotellis Khoa Phu. Hotelli tuba on sedapuhku päris kitsas, et seal kolmekesi majandada. Üldiselt aga peab ütlema, et hotellid on Vietnamis olnud täiesti korralikud ja elatavad, tubades on konditsioneerid ja seinal lameda ekraaniga telekad. Paaris hotellis oli ainult kummaline lahendus see, et tualettruum oli avatud ehk vahesein ei olnud päris laeni välja. Kuna hotell asub suurest peatänavast pisut kõrval, siis tekib korraks lootus, et siin saab olema hea rahulik uni. Aga kui juba mõni hetk hiljem puurima ja haamriga kopsima hakatakse hotelli kõrval, siis see lootus ka kohe sureb. See hotell on aga hea selle poolest, et admini juures on külmkapp, mis sisaldab muude karastusjookide hulgas õlut Saigon. Kusjuures poehinnaga ehk 15 000 dongi. Seda kappi saab hotelli personal nüüd järgmise kolme päeva jooksul korduvalt taastäita.

Paar tunnikest laseme hotellis saia luusse (leiba siinmail ju ei ole!), õhtu saabudes aga asuvad öölased taas tegudele. Vaja leida sobiv söögikoht ja linna tahaks ka kaeda. Khoa Phu hotellis on administraatoriks väga kena ja abivalmis vietnami neiu, kes valdab ka väga head inglise keelt. Tema annab meile mustvalge linnakaardi ja juhatab meile sellel olulisemad kohad ka kätte, mida vaadata ja kus soodsamalt süüa saab. Umbes 25 minutit jalutamist ja jõuame ööturule, mis tegutseb suures ja üsnagi uhkes turuhoones, mis avatakse alles kell 6 õhtul. Mina lunastan 70 000 dongi (alla 3 €) eest väga suure T-särgi, millel kujutatud Vietnami kaart. Ma pole tingimises kõige osavam kärbes ja oleks oma nodi kindlasti soodsamalt ka saanud, kuigi alghinnaks käratati kohe 120 000. Külmkapi magneti eest käin välja veel 40 tuhhi ehk 1,6 €. Ega ma tegelikult ei põe, et natuke rohkem maksan kui saaks, sest need on meie mõistes ikkagi sendid, mille üle kauplemine käib.    

Marssides üle tiheda liiklusega tee panen tähele, et see vererõhku ei tõstagi enam nii nagu varem. Oleme vist kohanenud kohalike oludega ja nagu vanad kalad lähevad sirge seljaga rollerite nina eest läbi. Õhtu lõpeb vaikselt hotellis õlut libistades.     

Hommikul kell 8 ajab esimesena üles mitte linnulaul, vaid kõikvõimalike tööriistade kasutamisega kaasnevad helid - puurid, relakad jms. Selleks korraks siis jälle magatud, aitäh. Täna on siis jälle esmaspäev, 28. november. Mõni päev veel on jäänud seda reisi, nii et tuleb järelejäänud aega hästi kasutada. Minu puhul ilma rollerita, sest olen otsustanud, et selleks korraks on motoriseeritud kaherattalisel liikumisega kõik. Sai juba sõidetud küll. Teised aga soovivad siiski jälle rollerid rentida ja linnas ringi uhada. Lasevadki hotelli administraatoripreilil endale kusagilt lähedusest rollerid tellida. Mingi preili tuleb selgitama, kuidas asjad käivad, unustamata väikest kildu visata mina kauni õllekõhu kulul. Väike Vietnami koomik! 
Nüüd tuleb aga välja nuputada, mida ise peale hakata päevaga. Näen administraatori laual erinavaid pakkumisi turistidele, sealhulgas ühte päevatuuri, mis sisaldab nii vaatamisväärsusi linnas kui ka maapiirkonna külastamist. Hinnaks aga kohalikus mõistes päris soolane 720 000 dongi ehk 30 eurot. Ma olen juba valmis selle ka välja käima, isegi tripi korraldajaga olen telefoni teel ühenduses, kui Lauri teatab, et ta ka ei viitsi rolleriga sõita ja et võiks hoopis mööda linna ringi jõlkuda ja vaadata, mida siin head leidub. Mulle sobib. 

Jalutame peatänavast eemale, laveerime kümnetest tänavakauplejatest mööda jõe suunas. Vaatame, kuidas tehnikamees otse tänaval rolleri rehvi lapib, kasutades selle käigus ka tuld ja tõrva. Ristmikul enne jõge ostame ühest nurgapealsest poekesest draakoniviljapuu punase isuäratava vilja. Väga magus valge viljaliha, tõesti hea. Ostu sooritades seisab mu kõrvale samuti millegagi kauplev noor poiss. Vaatab mulle otsa, paneb käe õlale ja naeratab sõbralikult. Nagu oleks ammune tuttav. Päris ebamugav hakkab, ma ei saa aru, mida ta tahab ja ta ei räägi ka sõnagi (mitte et sellest nagunii tolku oleks). Õnneks saab Lauri vilja kätte ja eemaldume. 

Liigume edasi mööda jõe äärt. Mida kaugemale kesklinnast jõuame, seda rohkem ümbritsev elukeskkond muutub, silmanähtavalt. Kilomeetri kaugusel pole inimesed enam ainult turistide jahil, vaid elavad lihtsalt oma elu ja teevad oma tegemisi. Lapsed jooksevad mööda, kihistavad naeru ja tervitavad valgeid oma lõbusa halloooga. Suure silla pealt läheme üle jõe ja hakkame mööda teist kallast tagasi jalutama. Järsku näeb Lauri "juuksurisalongi" ja otsustab juuksed maha  ja lõua puhtaks ajada. Meistrimees võtab asja tõsiselt ja teeb oma asja korralikult, kusjuures habet aetakse noaga. Hinnaks vaid 30 000 dongi. See nö salong on siin ilmselgelt kohalikele orienteeritud, aga ega tal ühe turisti vastu ka midagi ei olnud.

Juuksurisalong Can Tho moodi

Ootan varjus seistes, kuni juuksur toimetab. Äkki tuleb üks taat kõrvalasuvast kohvikumoodi kohast plastmassist tool näpus ja pakub istet. Päris tore liigutus temast, võtan tänuga vastu. Nõnda võtan tee äärde toolile istet ja vaatan möödapõristavaid rollereid. Pool tunnikest hiljem jalutame edasi. Teele jääb üks söögikoht, aga kuna tundub, et pere ise einestab ja klientidele veel süüa väga ei taheta anda, siis istume maha ja tellime ainult ühe külma Larue õlle. Külm õlle seisneb selles, et tuuakse peaaegu kuum 0,33 liitrine õllepudel, õllekann ja suur kamakas jääd. See on üsna tavapärane moodus õlut jahutada siinkandis. Jupi kaupa niristad õlut klaasi, et jää õlut päris veeks ei muudaks, aga üsna hästi töötab ja saabki kuumast õllest nagu võluväel külm. Või vähemalt joodav. 

Jätkame oma Kolgata teed. Jõe ääres kõndides näeme kalamehi. Üks noor kuli püüab kaldalt 4 erineva õngega, igaühe otsa riputab erineva sööda. 2 minutiga tõmbab esimese pisikese sägapoisi välja ka juba. Kohe kõrval on vees kaks noorhärrat, kes üritavad kalda lähedale võrke üles panna. Üks neist sukeldub võrgu ühe otsaga, teine istub sõiduauto rehvi siselohvi peal ja hoiab kaussi võrguga süles. Huvitav nende tegemisi jälgida. 

Kalamehed

Teeme oma tiiru veel pikemaks ja läheme teisele poole jõge ka kondama. Paistab, et siinpool jõge algab linnas teine Vietnam. Õigemini kolmas, sest ka kesklinnast vähem maad eemale oli eluolu oluliselt muutunud. Nüüd oleme puhta džungli veerele jõudnud. Seda linnaosa pole mõtet lähemalt tundma õppida ja läheme paralleelselt jõega, et teiselt sillalt õigele poole jõge tagasi minna. Teine sild osutub olevaks üsna uus jalakäijate sild ja see on päris võimas. Sillalt avaneb suurepärane vaade Mekongi jõele selle täies hiilguses. Pildile mahub ka piirkonna suurim vantsild. Can Tho sild on 2,7 km pikk ja 23 meetrit lai, asub 39 meetri kõrgusel veepinnast. 2007. aastal toimus selle ehitamise käigus raske õnnetus, kui osa sillast varises kokku ja üle 50 ehitustöölise hukkus. Sild avati lõpuks 2010.a. ja läks maksma tagasihoidlikud 343 miljonit USA dollarit. 

Can Tho sild üle Mekongi jõe

Seejärel võtame suuna tagasi hotelli poole. Jõe ääres vaatame pakkumisi paadisõitude kohta. Mõte on, et homme võiks veel jõele minna, et äkki õnnestub krokodille näha ja niisama džungli vahel kulgeda. Kaks mammit saavad meil varrukast kinni ja esitlevad oma teenuseid. Kuna teiste härradega tuleb ka olukord kooskõlastada, siis esialgu käsi ei löö, aga lubame, et kaalume varianti. Tuleb anda kõrvalasuva kuju järgi Ho Chi Minhi ausõna, et läheme. Ette tõtates tuleb siiski tõdeda, et paaditripi küll võtame, aga hotellist saame selles osas parema pakkumise. Nii et prouad jäävad seekord meist kahjuks ilma. 

 Suur juht ja õpetaja

Enne hotelli liikumist fotografeerime suure juhi kuju keset parki ja seejärel jõuame jälle ööturu juurde. Kuna kell on peaaegu 6 õhtul, siis kaen perra, kas saab veel paar T-särki osta. Saab, kuigi ametlikult pole turg täna veel avatud. Sedapuhku õnnestub saada 130 000 dongi ehk ca 5 euro eest 2 särki. Müüjanna teeb solvunud nägu lõpuks hinnaga nõustudes. Alghinnaks keevitas taas 1 särk 120 000 dongi. Selline tunne tekib, nagu ma oleks talt võileiva pealt vorsti ära virutanud. Turu lähistel ostame 20 000 dongi (alla 1 euro) eest koti jakat, mida hea koduteel krõmpsutada. Vilja sisu on kollane ja maitseb tõesti hea. 

Päris korralik jalutuskäik tuli täna välja, ikka üle 10 km sai maha jalutatud. Nüüd on aeg võtta kerge karastusjook ja siis õhtust sööma minna koos ülejäänud kamraadidega. Sedapuhku einestame keset kõnniteed, lastekasvu inimestele mõeldud plastiktoolidel istudes. Menüüks sealiha, praemuna, mingi imelik vorst ja mage riis. Hind tervelt 1 euro. Homme aga taas jõele.