RPR rattamatk 2016

Rattamatk 20.07. - 24.07.        

RMK matkast olen saanud nüüd mõned päevad kosuda (http://marghusthali.blogspot.com.ee/2016/08/rmk-radadel-ahijarvelt-kantsile.html). Kuna saan ka ratta hooldusest kätte paar päeva lubatust varem, siis pole uba enam puhkuse ajal Tallinnas passida. Mis muud kui hommikul rongile ja uus matk võib alata. Esimesed paar päeva tuleb üksinda veereda, siis peaks saama kokku Meelisega ning seejärel ülejäänud päästerühma rattahuntidega. 

Üksildane uitaja maanteel: Rakvere – Kunda – Viru-Nigula – Aseri – Liimala rand  (68 km)

Niisiis kolmapäeva hommikul rongiga Rakverre ja sealt üritan üles rannikule jõuda. Tee Kundani on tuim maanteel nühkimine, päris tugeva vastutuulega. Pärast Tallinn-Rakvere maanteelt Kunda poole pööramist on sõita üpris ebamugav, kuna alatasa kihutavad mööda haagisega metsaveoautod, tsisternid, rekkad, bussid ja põllutöötraktorid. Päris kõhe hakkab, kui selline elukas sinust mõnekümne sentimeetri kauguselt mööda uhab. Kundasse jõudmine on selles mõttes kergendus. Saarepiiga kohvikus väike eine. Meelis annab teada, et ta ei saa ikkagi tulla matkale. Olime kokku leppinud, et kui hästi läheb, siis saame kokku homme hommikul Purtse kandis, aga kuna ei ei läinud hästi, siis see jääb ära. Tuju läheb natuke miinusesse, aga mis teha.

Kavatsesin Kundast Letipea neeme otsa minna, aga see plaan oli ilma GPS-ta ilmselgelt liialt optimistlik. Teed sinna Kunda poolt kaart ei näitagi, aga sõidan ühte väikest kruusateed pidi, mis viib küll esialgu soovitud suunas, aga välja jõuan sellele vaatamata hoopis Viru-Nigulasse. See jääb Letipeast risti vastupidisesse suunda. Aga no tühja sellest, pole Viru-Nigulas ka varem käinud. Pealegi näen siin väga uhket mälestusmärki Vabadussõjas langenutele.

Viru-Nigulast on Aserisse 9 km. Pärast poeskäiku satun juttu ajama ühe hallipäise saksa vanahärraga, keda ennist märkasin ka Kundas liikumas. Selgub, et ta on matkal olnud järjest 55 päeva ja selle ajaga läbinud juba üle 5000 km! Karm vana – keskmiselt 90 km päevas, ja nii juba peaaegu 2 kuud jutti. Suurepärane eeskuju, kuidas pensionil olles aega veeta. Ta alustas Saksamaalt, sõitis läbi Taani ja Norra, ülevalt põhjast keeras alla Soome poole ja siis Helsingist laevaga Tallinna. Sihib nüüd samuti Narvat ja sealt edasi lõunasse. Soovin talle edu ja hoiatan, et pärast Narvat tuleb ilmselt ringi sõita või loota heale õnnele, et kaevandustest läbi pääseda. Inglise ja saksa keelega võib seal hätta jääda, ma kardan. Eriti kui tekib võimalus kellelegi auk pähe rääkida.

Aserist lähen tagasi Narva maanteele ja vahetult enne Purtset keeran uuesti alla, kus viit näitab Liimala randa. See nimi meenub seoses priitahtlike pritsimeeste foorumiga, mis mõni aasta tagasi Purtses toimus. Rattateede sinised märgid on siin küll hästi läbi mõeldud - juhatab sind mööda üsnagi järsku laskumist ülevalt alla üle silla ja siis ütleb, et ole nüüd hea poiss ja mine  tuldud teed kenasti tagasi. Fucking hell noh. Natukese seiklemise peale jõuan siiski õige teeotsani ja peagi veerengi tuttavasse randa, kus 3 aastat tagasi suurem laager püsti oli. Kell on 17 läbi natuke.

Vaevalt saan tugevate tuuleiilidega võideldes telgi üles, kui hakkab sadama. Ja nõnda sajab kella 9-ni välja. Sel ajal kössitan telgis, vahepeal tukun, vahepeal loen Rita Metsa raamatut „Imepärane Eesti loodus“. Lõpuks krabin telgi katusel vaibub ja saan nina õue pista. Üllatuseks saalib vihmaga siin autodega ikkagi päris palju romantikuid või niisama nautlejaid. Mind see ei sega, kuniks lärmi ei ole. Aga ise küll ei viitsiks niisama vihmaga tuulises rannas jalutada. Ja tuul on tõesti kõva. Süüa ei viitsi enam nii hilja teha, keedan teed ainult. Varsti hakkab päike loojuma, vihm oskas õnneks õigel ajal seisma jääda, isegi pilved hajuvad vaikselt. Niisiis võtan märjal pingil istet, teen suu „magusaks“ ja naudin päikeseloojangut mere kaldal.  

Liimala – Purtse – Valaste – Toila – Vaivara – Sillamäe – laager (67 km)

Hommikul nii pikka kohmitsemist ei ole nagu RMK matkal, isegi kohvi ei tee. Purtsesse on ainult mõni kilomeeter, lähen einestan seal. Kohale jõuan 15 minutit enne kella 11, aga avatakse Purtse loss söödikutele kell 11, seega saab natuke aega parajaks teha. Korraga sõidavad kaks rattamatkajat minu juurde. Tegu on taas sakslastega, keskealine abielupaar, kes mööda ilma ringi seikleb. Räägivad, et tulid Tallinnast ja lähevad edasi samuti Narva-Jõesuu ja Narva poole. Arutame härraga ka võimalusi pärast Narvat Peipsi suunas edasi liikuda, sh võimalust teelejäävaid kaevandusi läbida. Kuna endal seisab ka sarnane teekond varsti ees, oleme lootusrikkad, et äkki ikkagi õnnestub. Sakslasel on rattakaart, mis näitab, et peaks ikkagi rattaga läbi saama, vähemalt otse Peipsi suunal. Seejärel soovime üksteisele head lakki, nemad asuvad Narva-Jõesuu poole teele, mina lähen lossi härra kombel hommikust sööma. Söögiks paneeritud Purtse räim toorsalatiga ja kohvi. See on nii suurepärane hommikune suutäis, et oleks kahvli ka peaaaegu ära söönud. Meeldiv ja sõbralik teenindus lossipreili poolt aitas ka mõnusale hommikueinele kaasa. Aitäh! 

Edasi sõidan võimalikult ranniku lähedalt – enne Aa´d keeran maanteelt mere suunas, seejärel Saka mõis, Ontika, Valaste juga. Tuul on läinud päris pööraseks, 20 km/h saab haruharva rauda, kuigi sõidan mööda head lauget asfaltteed. Valastel teen pikema boksipeatuse – plinn sahvtiga (loe: pannkook moosiga) ja kohv. 3 aastat tagasi sai siin RPR matkal ka mõnnatud. Lähen kaen vaateid natuke ja siis istun veel mõnda aega Valaste kohvikus, libistan õlut, vaatan merd.

                      

Vahepeal meenub mulle, et ainuke asi, mis seekord koju ununes on selline tähtsusetu jubin nagu… rattapump! Jääb üle pöidlaid ja varbaid hoida, et ilma viperusteta vähemalt Vaivarasse jõuan.

Järgmine suurem koht on Toila, väga mõnus alevik otse pankrannikul. Isegi päike tuleb täna esimest korda välja. Muide, Ontika maastikukaitselalal paiknev pankrannik Saka mõisast Toilani ehk ligi 23 km on Eestis pikim pank, mis kulgeb katkematult ja on kuni 56 m üle merepinna. Toilas väike õllepaus, nautides taas kõrgelt suurepärast merevaadet. Aega on kella 18-ni veel palju, mil matkakaaslastele raudteejaama vastu vaja jõuda.  

RPR matk – sõidetagu!

Veel pisut kamikazet Narva maantee kitsas servas ja varsti olengi Vaivara raudteejaamas. Natuke saab päikese käes lösutada enne tähtsate külaliste saabumist. Enne rongi nsaabumist märkan, et raudteejaamas istub seljakotiga Heete, arvasin miskipärast, et ta läheb rongi peale Narva. Mine tea neid looduslapsi. Varsti aga saabubki rong ja sealt ronivad riburadapidi maha oma täislastis ratastega Rebase-Mari, Siilikese-Liis, Rebase-Mari õde Reet, Krista, Tiit ja Peeter. 

Kui koorem maas siirdume Sillamäe Konsumisse mandijahile. Heete lubas lahkelt jahisaagi laagripaika transportida, mis tõttu langeb ostukorvidesse ka teatud klaasi villitud tooteid. Enne linnaruumist eemaldumist läheme Heete mahitusel pisut kesklinna suunas ja linna poolt treppide juurest alla otse mere äärde. Tunnistan, et see ala Sillamäe kesklinnas on üllatavalt ilus küll. 

Edasi juba mereäärt mööda esialgu suurepärasel rattateel, hiljem väiksemal metsarajal.  Vahepeal tuleb küll natuke maad üle kiviklibu ratast lükata, et siis jälle mõnusalt metsavahele tagasi pöörata. Üks hetk jõuame natuke suuremale metsateele ja keerame alla mere poole. Tuttav koht esimesest RPR rattamatkast Ida-Virumaal, jõuame samasse laagrikohta Udria maastikukaitsealal otse merekaldal. Tänased sõidud ongi sõidetud. Mingi väiksematsorti noorteseltskond peab küll lähedal õhupallidega sünnipäevapidu, torbikud peas, aga las nad siis peavad.

Väike suplus meres tehtud (mmmõnus!), seame põõsaste vahele tuulevaiksemasse kohta üles väliköögi ja läheb vaaritamiseks. Õdedel lendab pealt sampusekork, teistel avanevad muud suupärased karastusjoogid ja algab matka lõõgastav osa. Mõnus sumin Aramise ja teiste heade kaaslaste seltsis kestab pimeduse saabumiseni.

Me kohal on taevas, me jalge all maa,

siin vahepeal olla on hea.

Võin teha just seda, mis õigemaks pean,

mind keelata keegi ei saa.

Jaa, jaa, jaa hommik on kaugel,

nüüd joogem ja laulgem.

Igas päevas võiks olla veel teinegi päev

ja joogiklaas mõlemas käes

(J.Tätte)

Pärast päikest läheb mingi aeg siiski ka silm looja. Kuna telk sai liialt suure kaldega kohta, siis saab öösel aegajalt ennast jalgadega tagasi üles trügida, sest vahepeal kipuvad jalad telgiuksest välja vajuma.

Laager – Narva-Jõesuu – Narva – veehoidla – Balti SEJ – Eesti SEJ – ümbersõit – Viivikonna – "karulaane laugas" – Nõmmejärve (97 km)

Sel matkal pikka pikutamist hommikul ei tule ilmselt, peale 8 juba läheb sebimiseks. 8:40 võtan siis ka kargu alla. 9:20 on asjad koos ja juba ka ratta peal #ready 2 go! A tutkit. Endiselt toimub üks suur sebimine – kes sööb, kes kohvitab, kes kohmitseb, kes naeratab niisama. Istun siis kivi peale maha ja vaatan merd. Kui tundub, et laager hakkab enam vähem kokku saama, katsun harjumusest rehvid ka üle. Kurja, esimene rehv on pooltühi. Ja tont teab, kust luuavarrest see pauk nüüd tuli. Tiidult laenatud pumbaga löön uuesti õhu sisse ja jään pöialt hoidma, et ehk peab. Ja praktiliselt terve päeva peabki vastu kenasti.

Lahkume laagrist lõpuks 10:30. Väikese kaarega suure tee peale, siis vasakule ning otse ja omadega Narva-Jõesuhu. Seal teeme pärast kergeid "vibratsioone" meeleoluka hommikuse lõunasöögi Lemmiku kohvikus. Söögid eriliseks gurmaaniunistuseks ei ole ja vaimustusehüüdeid ei kuule. Herilased arvavad aga, et siit saab ja tulevad terve oma kärgperega jaole. Kui natuke ajas ette rutata, siis järgmine soojasöögikord saabub juba pärast poolt ühte öösel Nõmmejärve ääres laagris. Sellele vaatamata on matkaliste näksidevarud vist ammendamatud, sest enamikul suurem osa ajast suu matsub. Enne lahkumist Jõesuust väike poeskäik Maximas.          

Järgmine sihtmärk on Narva, kuigi tee peale jääb ka mälestusmärk nõukogude sangaritele tanki T-34 näol. Neid punaväelasi on siinkandis ikka kõvasti maha tõmmatud, arvestades mälestusmärkide rohkust piirkonnas. Üks mälestusmärk on muidugi ilgem kui teine, aga see selleks. Tanki juures on kohustuslik fotopeatus – täpselt samasugune pilt sai tehtud meie esimesel ühisel rattamatkal 3 aastat tagasi. Mõned tegelased on ainult vahetunud.

Ja siis juba Narva peale, mis asub siiski lähemal kui ma arvasin. Sõidame kindluse juurest mööda ja peatume korraks maletava Paul Kerese juures. Kerese vastas on mõnus koht sisse võtta, sest laual on küll seis Kerese viimasest mängust, kuid skulptor on pooled sassi ajanud ja nii on Keresel hetkel laual 2 vankrit vähem. Berta 4 lööb Berta 5 - šahh!

Külm ja kosutav õlu lipsu taga kamba peale ja jäätis söödud viinapoe ees siirdume otse edasi, et lahkuda Narvast veehoidla kaudu. Seal olevat kuulu järgi miski Veneetsia moodi asi. Möödume 1857-1862.a. Kreenholmi saarele Joala mõisa rajatudinglise stiilis hiigelsuurest Narva Kreenholmi Manufaktuuri kompleksist, mis jätab üsna vägeva mulje. Varsti jõuame ka oodatud äärelinna kanalite juurde, kus on suur garaažide kompleks, mis mõeldud paatide parkimiseks. Räämas garaažid ja osaliselt kinnikasvanud kanalid on üsna veider vaatepilt.

Kas just päris Veneetsia...

Küll aga avaneb lummav vaatepilt natuke maad hiljem, kui jõuame 1950-ndatel rajatud Narva Veehoidla äärde, kus kaks kohalikku tirtsu paadi vettelaskmise kohas libedat betoonipidi kilgete saatel ujuma üritasid minna.  

                           

Taamal paistavad põlevkivikaevandused ja Balti soojuselektrijaama korstnad. Hakkame jõudma piirkonda, kus tuleb loota heale õnnele, sest läbi kaevanduste on meil täna vaja pääseda, et Kurtna järvede juurde jõuda.

Kerge õlle- ja kommipaus peetud jätkame oma teekonda. Varsti möödume ka sellest Balti SEJ-st, mille korstnaid ennist eemalt nägime. Ei lähe ka kaua, kui jõuame juba hiigelsuure Eesti SEJ juurde, tõehetk hakkab aina lähemale jõudma. Ühel sillal on märk, et üle 80 tonnistele sõidukitele keelatud! Teeme veel paar ühispilti SEJ juurde (sh nõukogude 8. armee sõdurite mälestuseks) püstitatud suurtüki juures ja elektrijaama ees muidugi ka. Üldiselt on selliseid monumendid (8. armee üksused osalesid nt Tallinna hävitamisel 1944 septembris, kuigi sakslased olid juba läinud) masendavad, arvestades, et nt Lihula märk teise poole võitlejatele koristati Eesti riigi poolt ära.  

Napp kilomeeter edasi on teepeal tõkkepuu ees. Kohe ronib oma putkast välja G4S turvamees ja hakkab kätega vehkima – prohooda netu.

Ja nii ongi. Ilus plaan lendaski vastu taevast. Üks piirivalve jeep sõidab ka meie juurde ja vennike selles kinnitab, et ei nemad küll aidata ei saa. Oleks me varem ülemusega kokku leppinud, oleks saanud, aga nüüd ei saa. Tee või tina. Tilk tõrva tänasele matkale on kättesaadud – oleme valel ajal vales kohas. Mis siis ikka, tuleb tagasi sõita. Kuna suurele maanteele ei taha siiski minna, siis leiab Tiit gps-st veel ühe võimaluse, et seda vältida. Nõnda satume suurte killustikukividega kaetud metsavahelisele teele. Tekib esimest korda hääletus, kes on nõus seda mööda minema, kes läheks ringi. Mina läheks ringi, pikem maa küll, aga liiguks ikkagi kiiremini. Enamus otsustab aga, et läheme siit ja enamuse tahtmine sündigu. Ikkagi demokraatia ja värk. See on küll paras kolgata tee, 3,5 km sõidame alla 10 km/h, üritades pidevalt kõvemat pinnast tee peal leida. Kui üks umbkeelne noorhärra teiselt poolt vastu tuleb, saame teada, et pääsemine pole enam kaugel. Varsti olemegi normaalsel, ilma killustikuta metsateel ja kulgeme natuke nobedamalt edasi. Krista ja Siil tulevad vaikselt tagant järgi. Metsadevahelist kruusateed saame veel jupp aega sõita, kuni jõuame natuke suuremale teele ja sillal teeme peatuse. Mina saan jälle pumbale valu anda. Tea, kas see õnnetu rehv peab laagrini vastu või ei?!

Tiit oli teepeale vastu tellinud homse saateauto Andresega roolis, silla juurde ta nüüd jõuabki. Ei lähe kaua, kui ka Krista ja Siil kohal on. Krista otsustab, et aitab küll ja kolib siit auto peale. Ja anname ühtlasi suurema kandami ka ratta pealt ära jeebi kasti. Uuesti kohtume nendega 5 km pärast Viivikonnas, endises kaevandusasulas. Hulga mahajäetud ja lagunenud nõukogudeaegsete hoonete kõrval on mõned majad siiski ka endiselt kasutuses, nii et päris välja surnud ei ole. Hiljem saan teada, et siin elab isegi peaaegu 100 inimest veel, kunagistel hiilgeaegadel aga oli elanikke pea 9000. Veelgi üllatavam on fakt, et täna on Viivikonna ametlikult Kohtla-Järve linnaosa, keskusest ca 25 km kaugusel. Aga see on ikka üsna masendav tondilosse täis kummituslinn.      

Meie jaoks saabub aga taaskord oluline hetk, kuidas edasi?

Või tagasi? Kui tagasi, siis tuleks oodata, et Andres esimese „kastitäie“ rattureid ära viib ja siis tagasi tuleb, so 42 km üks ots. Kuna sõidetud juba 80 km, siis 42 km rattaga enam kõne alla ei tule, aeg ka hiline juba. Edasi minnes ei tea aga isegi vanakuradi vanaema, kas siit pääseb rattaga läbi või ei. Kuigi kilomeetreid ei tundu liiga palju – Siili gepsu hinnangul umbes 15. Otsus saab varsti valmis. Mari, Tiit ja siinkirjutaja alluvad Siili agitatsioonile ning (vaatamata Krista keelitamisele) lähevad siiski edasi.

Sadu lakkas ja nüüd on stardirada ootamas
keegi ei lehvita ja peagi kaugel taga on maa
ja see pole kõik mind ootab vabadus

ja valgus, hele valgus, ainult valgus.

Üks pilet tundmatusse
head aega, mõtlen sulle
maailm on suur
võib-olla siiski kohtume

(A.Aule)

Ja saaga algab. Viivikonnast lahkumisel läheme peagi roostes tõkkepuust mööda ja seejärel läbi megasuurte kaevandusmasinate roomikutest jäänud roobastest Viivikonna põlevkivikaevandusse. Kaevandus ise töötab ja masinate hääli on kuulda. Üle põlevkivihunniku ronides jõuame päris laiale betoonist valatud teele, mis kaevanduse vahel vonkleb.

Saan taas oma esimest rehvi pumbata. Tea, kas oli ikka hea mõte sellega siia karupe...ee..laukasse ronida. Praegu veel peab läbi häda vastu. Väike navigeerimine ja gps-de ühildamine Tiidu ja Siili poolt ja edasi. Sedamööda sõites näeme varsti ees töötavat ekskavaatorit, tee ääres aga on silt:

No positiivne. Nokk ümber, natuke maad tagasi ja toru äärtmööda üles ronima. Siil ja Mari ütlevad pärast, et olid tööde suunast pauke kuulnud, nii et läks õnneks!

Kuskil sealpool peaks olema raba ja tee saavat kohe-kohe otsa. Ja saabki. Õnneks Siili GPS näitab, et üsna lähedal peaks olema uus tee, mille kaudu võimalik Kurtna järvestiku suunas liikuda. Veereme siis oodatava tee suunas, toru kõrvalt. Ikka julgem minna.

Enne teelejõudmist tuleb ratastega ületada paari-kolme meetri sügavune kraav ja siis muldvallist üles.

Tee peale välja murdes valdab meid rõõm, tundub nagu oleks suurem jama seljataga ja nüüd on ainult vormistamise küsimus, et laagrisse jõuda. Mis siis, et pimedaks hakkab minema. Õlle- ja kommipaus. Siilikese Teekonna kommid ei ole hetkel eriti populaarsed. Õlu läheb libedamalt. Natuke maad edasi sõites tunnen, et rehv on jälle toss. Sedapuhku täiesti toss. Tänks. Tiit on juba leidnud vajalikud vahendid ja varulohvi ning asub vahetama rattatule valgel. 10 minutit ja tehtud. Mina oleks sellega vähemalt tund aega pimeduses jännanud või jalgsi edasi marssinud, õnneks tuntakse sõpra hädas raskel hetkel. Tänud Tiidule!

Eksirännak võib jätkuda, teed on maruliivased, nii et erilist hoogu siin üles ei saa. Võtab vaikselt vanduma ja vahepealne suurem optimismipuhang on raugenud. Põõsastal rippuvate lindikeste järgi näeme, et oleme ennast toonud rattakrossirajale (selgub, et sellel peetakse homme ka võistlused). Mingi hetk jõuame pisut suuremale metsavaheteele, aga raja ääres seisev suur X märk ei saa head tähendada. Peagi tulebki laskumine teel, mis täidetud... killustikuga! Tule taevas appi, nad kuradid on ilusa metsavahe tee killustikuga täitnud. Ja nõnda kohe jupp maad. See võtab sõnatuks. Või noh, mõned sõnad tulevad huulile küll, aga need ei kannata trükimusta. 

Nõmmejärve äärde jõudes paneme veel igaks juhuks õigest teeotsast mööda, nii et Andres tuleb meile jeebiga vastu. Ja kell 00:30 jõuamegi juba laagrisse. Viimase 17-20 km (täpsem info puudub) läbimiseks kulus ca 3 tundi. Järjekordne seiklus Sekontias on saanud õnneliku lõpu. Õnneks on head inimesed telgid vahepeal üles pannud, nii et pole muud vaeva kui asjad telki, ennast vette kasta ja siis makarone kühveldama. Lohmin neid nagu poleks 3 päeva midagi süüa saanud (tegelikult ainult pisut üle 12 tunni). Väike õlu ja väike naps ja siis tuttu. 

Nõmmejärv – Kuremäe – Lohusuu – Vilusi (84 km)

Hommikuvalguses näeme seda ka, kuhu me siis laagrisse tulime öösel. Mõnus väike järveke see Nõmmejärv (või Nõmmjärv). Järv asub Konsu külas ning kuulub Kurtna järvestikku (kus on üle 40 järve). Ühtlasi asub see Kurtna maastikukaitsealal, on ca 15 ha suur ning kuni 7,5 m sügav. Läbi Nõmmejärve juhitakse kaevanduste veed Konsu järve, seda on küll hea teada. 

Hommikul telgis läbi une kuulen ATV põrinat ja kellegi kärkimist, kes nõuab resoluutselt, et plats olgu varsti puhas. Ülevalt tee pealt sisse keerates igatahes mingit infotahvlit selle kohta ei olnud, et siin varsti äksioniks läheb. Siit läheb nimelt rattakrossi võistluse rada läbi, mille start on vastaskaldal. Mõtlen, et me peaksime ka mingi diplomi saama, sest läbisime osa rajast öösel kottpimedas. Mis viga päevavalguses uhada! 

Siiski ei soovi karjale spordihärgadele jalgu jääda ja katsume enne nende saabumist minema saada. Täna ühinevad meie matkale ratta seljas Mariann, Henrik ja Indrek (tema küll kulgeb omas tempos kusagil teises mõõtkavas), saateauto teenust pakub nagu mullugi Andres (palju mugavam on suurema pagasita kulgeda), autodega järgnevad ka esimese päeva vapralt sadulas üle elanud Krista ning Kaija oma musta noolega. Kuremäel liitub ka Heli.Täna peaks sõit olema asfaltteedel ja tore on teada, et õhtul on ees ootamas ka saun. Kella 10 paiku lahkume, et jõuda ekskursioonile Kuremäe kloostris. 19. sajandi lõpukümnendil rajatud Kuremäe klooster on õige nimega Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster. Rattad saame Maidu onu juurde jätta ja tema meile ekskursiooni tegema hakkabki. Saame teada, et iga ruutmeeter siinkandis on püha ja kõik, mis siin juhtub või tehakse on puhtalt jumala tahe. Vaatame püha allikat, püha kuivanud tamme (kuivamise põhjuseks see, et õigeusklikud tassisid sellelt koore ümbert, olles veendunud selle ravitoimes), kalmistut kiriku kõrval (kus ka pikaajalise kloostriülema Igumeenja Varvara haud), võimast peakirikut ja teisi nunnade kasutuses olevaid hooneid (söögimaja, elumajad, haigla).

Kloostrit peetakse üleval Venemaalt tulevate rahadega. Seda ei saa olla vähe, sest elektritootmiseks on seal püsti pandud 2 suurt tuulegeneraatorit. Huvitava faktina kasutati Vabadussõja ajal kloostrihooneid hoopis tüüfusehaiglana.

Pärast kloostrikülastust ja huvitavaid jutte teeme kohalikus kohvikus kerge eine ja siis tuleb jälle sadulasse istuda. Järgmised kilomeetrid lähevad ludinal, peamiselt allamäge asfaltteel. Jaamakülas poepeatus ja siis juba Peipsi äärde. Remnikus tahab Peeter korraks kunagist Piirivalve väljaõppekeskust kaeda, kus nüüd toimetavad ilmselt mingid lastelaagrid. Ja siis ujuma Peipsi merre. Jääme kindlaks, et kuna teist kallast ei näe, siis on see meri. Väga mõnus suplus. Ka lepatriinud on selle koha avastanud suvitamiseks, näen neid rohus poole meetrisel alal paarkümmend tükki vähemalt.

Aga mõtted hakkavad õhtusele saunale minema, nii et kütame edasi... 5 km lausa. Siis on Alajõe pood – kes tahab jäätist, kes külma õlut. Enne Vilusi kämpingusse jõudmist vaja tiir teha ka Lohusuu supermarketis, varustamaks end õhtuks küpsiste ja rosinatega. Poodi minna oskab igaüks, aga sealt väljamurdmine on juba iseasi. Kassas raha makstud võtan ostetud kraami ja tahan kiiresti välja lipsata (läheduses olevad põõsad tunduvad väga kutsuvad), vaatan, et ees on uks, avan selle ja… olen naksti jälle poes tagasi. Hämming. Vaatan naeru lõkerdavat Siili leti ees ja taandun välja, püüdes viimast väärikuseraasu säilitada. Ikka juhtub, mõtlen. Poe ees on teisedki niiöelda omas elemendis. Igatahes Tiidu suu läbi saab Rebase lihasest õest lihav õde. Naerukoorid alustavad ja võidavad. 

Lohusuu supermarketi ees: 

Ja 20:30 paiku olemegi Vilusil kohal. Meid tervitavad varem saabunud rühmakaaslased, veidra olemisega peremees, 3 keset hoovi lösutavat Landseeri ja Peipsi meri. Asume oma tavaariga toimetama. Vaatan, et kõigile kämpingutele on siin nimi pandud. Oleme Tiidu, Henriku ja Petsiga ühes kämpas, mille nimi on Haugimaimu. Hea, et mitte haugimälu. Kuigi homme hommikul võiks see olla küll täitsa asjakohane nimi. Aga Mari õde Reet saab endale kämpingu nimega RääbiseReet. See on natuke ebareaalselt koomiline! 

Meiega samal ajal oli Vilusile maandunud veel üks seltskond, venekeelne perekond Lätist. Pereisaga saame saunas pikemalt jutule, alguses vene ja pärast inglise keeles, olenevalt ülejäänud seltskonnast, kes parasjagu saunas. Selgub, et tüüp on Saksamaal sportvõimlemise treener, näitab oma nutiföönist meile isegi videot, kuidas ta oma tütart treenib. Karm ala.

Aga saun on oodatult hea. Sekka käik Peipsisse, kus olen nagu morsk kalda ääres 30-40 cm sügavas vees, sest kaugele ei viitsi jalutada. Pärast sauna natuke kirillvorsti ja õlut. Täna tuleb Une-Mati paljudele üsna varakult.  Aga mõned kangemad jaksavad kauem Peipsi ääres kividel maailmaasju arutada. 

24.07. Vilusi – Mustvee – Torma – Laiuse – Jõgeva (42 km?)

Ja hakkabki lõpule jõudma meie seiklusrikas rattareis. Oli igatahes väga meeldiv. Hommikul veel üks sulps Peipsisse, lõuatäis kohvi peale ning siis asjad kokku (taas auto peale) ja minek. Vilusist sõidame läbi Mustvee ja Torma ning enne Laiuset teeme veel ühe ühise supluspeatuse Otiaru paisjärves, mis asub üle tee Laiuse ordulinnuse varemetest. Laud on kaetud igatahes rikkalikult:

Jõgeva raudteejaama jõudes on seljataga viimase päeva kohta korralik 42 km. Teele jääb muidugi ka meeleolukaid puhkepause, allolev võtab hästi matka meeleolud kokku ka:

    

15.45 läheb rong Tallinna. Suurem osa rattaid läheb Andrese auto peale, ainult Krista ja minu velo tulevad käekõrval perroonile. See oli õnn, et need autole läksid, sest muidu me poleks rongile mahtunud. Tartust juba oli peal suurem punt ratastega ja Jõgeval oli ka peale meid veel seltskond. Isegi meie 2 ratast ei taha sisse mahtuda ja läheme sunnitult teise vagunisse, seal kus esimese klassi härrad/daamid reisivad. Mina esindan ka seal 1. klassi ukse peal ainsana pööblit, truult oma rattale seltsiks. Teised tellivad lisapileti ja maanduvad mugavatele istmetele:

Läbi käia ei jõua me kõiki teid,
aga jääb ka meist endast kord maha
hõõguvaid lõkkeid ja sädemeid
ja üks väikene vingerdav rada.
Ja kui satub kord keegi me rajale,
ega tea kust see algab või läeb,
saab ta toetuda mändide najale,
kust kaugele merele näeb.

(J. Tätte)

Tänud kõigile osalistele! Järgmine aasta jälle.