Thursday 27 June 2019

SUVINE MINITRIPP RATTAGA 13.06. – 18.06.



13.06. Tallinn – Saku – Urge – Mahtra – Keava - Juuru – Kehtna



Selle suve esimene rattatripp viis Harjumaa, Raplamaa ja Pärnumaa teedele, sisaldades nii iga-aastast ühist rattamatka vabatahtliku reservpäästerühma kamraadidega kui ka üksinda seiklemist. Lisaks ootas laupäeval ees Pärnu-Jaagupis peetav kah iga-aastane vabatahtlike päästjate foorum, kus nii tõsist juttu aetakse kui ka õhtul jalga keerutatakse elava muusika saatel.          
         
Kolmapäeva õhtul näitas ilmaennustusportaal, et neljapäeva hommikul on oodata sademeid oma 9 mm. Hommikuks muutus see prognoos pisut leebemaks ja sademeid lubati enne lõunat „vaid“ 4 mm. Tegelikkuses aga enne õhtut meie rõõmuks suurt midagi alla ei tulnudki.

Alustasime teed koos Meelise ja Siimuga neljapäeva hommikul kella 10 paiku Tallinnast ja võtsime suuna Saku poole, kuna sealt kaudu saab päris pikalt sõita kergliiklusteel. Nagu öeldud, siis ilm meid ei kiusanud ja aega oli meil laialt käes. Kokkulepe oli, et kohtume teiste matkahuntidega Kohila lähistel asuvas Circle K tanklas kell 15. Sinna oli aega maa ja ilm. Sõitsime rahulikult ja pidasime ka ohtralt pause tee ääres. Ühe sellise pausi ajal, kui istusime pingil heki varjus ja konsumeerisime Saku Selverist lunastatud pirukat ja külma jooki, jõudis meile järele veel üks kamraad päästerühmast, Taavi. Nii et edasi kulgesime omas tempos juba neljakesi. Paar piiska higisele kerele ei morjendanud kedagi ja kõvemini ka sadama ei hakanud, kuigi kenasti pilve oli küll taevas tõmmanud. Mõne kilomeetri saime sõita ka maantee peal, kus rekkad mööda hakkasid voorima. Meenusid eelmisel suvel kogetud „rekkameetrid“ Rootsis, kus teeperv oli ratturile pea olematu ja külje alt uhas mööda kümneid veokeid. No see ei ole mõnus tunne, ei ole. Aga õnneks seda suurt teed oli meil tõesti vähe ja peagi jõudsime omadega Urge mäel asuvasse tanklasse. Seal võtsime ligi „kuuma koera“ ja külma õlle ja jäime ülejäänud seltskonda ootama. Lubatud ajal saabusidki Merca, Triin ja Tiit Kohilast rongi pealt ja sõit Mahtra suunas võis alata.

Teel nägime reinuvaderit, saba uhkelt püsti viljade vahel põllul metsa poole silkamas. Käis vist külapeal kanu noolimas. Lisaks lippas nobedalt üle tee veel üks karvane tegelane, kes suuruse ja värvi järgi hinnates võis nugiseonu olla. Mahtra kandis külastasime aga Väljaotsa talu pererahvast, kes kasvatavad lapsi ja vutte. Üks laps oli seejuures just samal päeval alles sündinud ja koju jõudnud. Siuke väike pamp oli värske emme õlal. Pererahvaks seal aga meie kaasvõitlejad päästerühmast Tiina ja Jan, kel loomulikult pole mahti rühma tegemistes eriti kaasa lüüa, kuna 3 last ja farmitäis linde vajavad hoolt. Aga suured õnnesoovid, Tiina & Jan !

Põgus peatus ja vestlus peetud sõitsime edasi. Keava kandi kurvilised teed oma tõusude  ja laskumistega on lihtsalt suurepärased rattaga sõitmiseks. Käisime läbi ka teele jäänud muistselt Keava linnamäelt, mis rajatud arvatavalt kusagil I aastatuhande lõpus. Nägime ka huvitavat salakäiku, mis ilmselt pidi seal võimaldama kiiret lahkumist vajadusel.

Keava linnamäel

Juurus leidsime eest järjekordsed matkasellid, kes meiega liitusid – Mari, Reet ja Henrik. Seal pidime külastama ka Mahtra talurahvamuuseumi, mille töötajaga oli Tiidul juba kokkulepitud, mis kell saabume. Ainuke viga oli selles, et kodanik enam ühtäkki Tiidu kõnedele ei lauatelefonil ega mobiilil ei vastanud, kuigi muuseum pidi veel ametlikult lahti olema. Nii et lasti üle jälle. Nagu ka meie sügisesel matkal (tookord matkasime jalgsi), kui Kurgjal C.R. Jakobsoni muuseumi töötajad samuti ära unustasid, milles varem kokkulepitud oli. Arusaamatu, et muuseumid ei taha raha vastu võtta, mida neile pakutakse. 

Nüüd oli eesmärgiks jõuda juba Kehtnasse, sest seal kuskil oli lootus saada öömaja ja kuuma sauna. Kehtna kandis avanesid taevaluugid oma täies hiilguses ja paduvihm kukkus meile kaela nagu pangest valatuna. Õnneks polnud varjualune enam kaugel ja varsti oma rattad ka kuuri alla nügisime. Edasi sai teadagi mis, kuniks vaikus kattis meie ulualuse. Need, kes Tallinnast oma sõitu alustasid, said õhtuks läbitud 90 km. Ja tänud võõrustamise eest, Tiit! 


14.06. Kehtna – Kivi-Vigala – Soontagana

Teine päev algas hommikul. Imestunud nägusid oli mitmeid. Või olid need ilmed tingitud millestki muust. Igatahes saime enne teeleminekut mõnusat kohvi, putru ja võileibagi. Nii oli hea päeva sadulas alustada. Vihma ka hommikul õnneks enam ei sadanud. Uue kaasteelisena oli meiega hommikul liitunud vana rattahunt Pets, kellega nii mõnigi kilomeeter sai ka Roheliste rattamatkal läbi sõidetud

Päev ise ei kulgenud seekord teps mitte viperusteta. Ühel metsavahelisel teel tundsin, et esiratas laperdab all kahtlaselt. Järgmises jalasirutamise kohas tehti kindlaks, et eesmisel rattal on laagritega ühel pool, aga peaks saama veel natuke sõita. Et järgmise poe juures vaatame ja otsustame, mis teha. Jätkasime teed, mina hoidsin arusaadavatel põhjustel tempoga nüüd tagasi. Et kui päris kinni või siis lahti jookseb, siis oleks kukkumine väiksema hoo pealt pisut „mõnusam“. Valgu poe juures võttis mehaanik Tiit asja vaatluse alla ja esimene ratas võeti alt. Paraku selgus tõsiasi, et oma Tuulemurdjaga edasi sõita poleks kuigi mõistlik ega tervislik. Kuna olime päris Rapla lähedal, siis tõstsime ratta Andrese  jeebi kasti ja sõitsime Raplasse, seal pidi teadaolevalt ka rattapood täitsa olemas olema. Rattapood (või õigem oleks öelda rattaosakonnaga spordipood) seal tõesti ka on, kuid mind nad seal aidata ei saanud. Öeldi, et meistrimeest pole, aga kui tahan, siis võin ratta sinna jätta ja saan selle teisipäeval kätte. No tänan, see variant ei sobinud kuidagi. Kas kogu esiratast ei saanud uut osta, sest neil ketaspiduriga versioon puudus. Nii et see lootus läks tühja. Küll aga pakkus Andres, kelle kodu on Kohilas, välja, et ta võib mulle oma ratast laenata matkamiseks. Mul oli tuju juba üsna nulli piirini kukkunud, aga see pakkumine seda pisut taas kõrgemale tõstis. Ja nii siis sõitsime Kohilasse, kus tõstsime minu ratta maha ja asemele läks kasti Andrese velo. Sügav kummardus Andrese ees, sest lisaks oma ratta laenuks andmisele viis ta pärast matka minu terviserikkega Tuulemurdja ka Tallinnasse. Tema ratas jäi veel mitmeks päevaks minu kätte, nii et tänu sellele sain ka oma isiklikku matka veel teha. Ka oma ratta sai Andres hiljem kätte Tallinnast. Palju sebimist, aga no mis sa teed, matkateed on teinekord käänulised ja konarlikud. Eelmisel suvel sõitsin 7000 km jutti maha ilma suuremate muredeta, aga küllap oli siis nüüd aeg saabunud, et rattatohter peab sekkuma.  

Ratas käes siirdusime matkajatele järele, kes olid omadega vahepeal jõudnud Kivi-Vigala lähedal asuvasse Olerex Enge tanklasse einestama. Õnneks sai ka minu sõit nüüd jätkuda. Natuke kulus teise mehe rattaga sõitmiseks harjumisega aega, aga muidu veeres päris kenasti.

Õhtuseks laagerdamise ja maailmaparandamise kohaks oli seekord Soontagana maalinn. Selleks, et Soontagana maalinna rajatud lõkkekohta jõuda pidime ratastega üle silla minema, et teisel pool oja paar kilomeetrit vesisel pinnasel veel vändata. Maalinn muuseas on eestlaste ringvall-linnuste rahvapärane nimetus ja need ehitatigi tavaliselt madalale kühmule või tasasele maale kokkukuhjatud ringvallile.  Avaste soo saarel asuv 7-8. sajandil rajatud Soontagana maalinn oli muistsete läänlaste üks tuntumaid kindlustusi. See koht oli mitme sajandi vältel neile heaks pelgupaigaks vallutajate eest. Praegu on sinna rajatud RMK telkimisala ja kõrval asub vaatetorn. Sättisimegi end paika, panime telgid üles ja tragimad vaaritasid süüa. Loomulikult käisime ka tornis ümbrust kaemas. Saime oma silmaga veenduda, et suure osa ümbrusest moodustavadki sood – Soontagana soo, Maalinna soo, Kärje soo, mis on kokku Avaste soo osad.  

Takuse särgiga ori jooksis hädas mu randa,
avatud salarajad võtsid laugastest üle ta kanda.
Minu südamesaarel onn sai kidurast kasest,
kahe kiviga taoti lahti ahel, mis vasest.

/Jäääär „Soo“/

Kuna mina sain mõnda aega autos liikuda, siis kogunes kilomeetreid pisut, vast oma 50 km. Tore oli see, et siin Soontaganal liitusid meiega järgmiseks sõidupäevaks ka uued liikmed - Marilis, Kris ja Indrek. Nõnda saab juba päris kobeda "mesilaspere" kokku, kui pidevalt ja vaikselt sumisejaid juurde tilgub :) Ja sel perel on ainult üks tõeline kuninganna, kes kogu püha ürituse on meile valmis planeerinud ja meie hinge eest hoolt kandnud - loomulikult on see Tiit :) 

olen soo, tantsime koos...

Professor, siin te juba olite! @Soontagana


Mõni "telk" oli selline

Päev lõppes seekord päikeseloojanguga. Tähistasime seda ühiselt, kellel sisaldas lustivedelik vajalikku B vitamiinini, kellel lihtsalt ürte, aga mõnus sumin lõkke paistel oli toredaks lõpetuseks sõidupäevale.   

15.06. Soontagana – Lavassaare – Pärnu-Jaagupi

Hommikul paistis päike ja läks üha soojemaks. Tuli hakata päikesekreemi kotist välja otsima. Mina olin suutnud oma ise-eemalduva varrega päikseprillid Kohilasse rännanud ratta kotti jätta. Üldiselt ei ole ei mõnus ega silmadele tervislik selle päikesega prillideta sõita, aga midagi polnud teha. Päikeseprillid on üldse mulle nõrgaks kohaks, alatihti suudan nad ära lõhkuda, maha unustada või päris ära kaotada. Nii ka nüüd.

Aga sõit läks ikka omasoodu. Vahepeal jõudsime omadega juba Pärnu linna välja. Vähemalt teeäärne silt seda meile kinnitas – Pärnu linn. Ahaste.

Pärnu

Ahastasime ka seal natuke aega külma õllega külmkapist, mis Andrese auto kastis kaasa sõitis. Ehh, Odessa! Elu on ikka lill mõnikord. Ja nii kulges sõit edasi – kilomeetrid väntamist, minutid pausi. Lõpuks jõudsime veel ühte muuseumisse, mille Tiit oli meile teele organiseerinud. Nimelt Lavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee, mis tutvustab kitsarööpmeliste raudteede ja kõige selle ajalugu, mis seal peal kunagi sõitsid Eesti- ja Liivimaal. Sealhulgas oli eksponeerimisel senini töökorras auruvedur.

Lavassaare Muuseumraudtee

Päev lõppes meie jaoks Pärnu-Jaagupis, kus oligi juba alanud vabatahtlike päästjate kokkutulek või foorum. Algas see traditsiooniliselt vabatahtlike kasutuses oleva või ajalooliste päästemasinate rongkäiguga. Või rongseesõiduga oleks paslikum öelda. Õhtu oli täis lusti ja ei jäänud ka tantsumeetrid mõõtmata rahvakunstiansambel Onud taktikepi all, päkkade välkudes. Igatahes. Ratta seljas kogunes kilomeetreid peaaegu sama palju kui tantsuplatsil ehk ca 70. 

Foorumi eksponaadid



16.06. Pärnu-Jaagupi – Kivi-Vigala – Vana-Vigala – Susla lõkkekoht


Ootamatult oligi kätte jõudnud pühapäev. Hommikul oli millegipärast natuke uimane ja unine olla. Ilmselt värske õhu mürgitus, mis see muud olla sai.  Kui kogu santlaager oli kokku pakitud oli aeg suuremale osale matkasellidest lehva-lehva teha, sest siit edasi jätkasime rattaga teed kuhugi koos Meelise ja Tiiduga. 3 kanget metsastanis.  

Väikese boksipeatusega Kivi-Vigalas jõudsime välja Vana-Vigalasse. Siin jõudis see tõehetk, kui sain oma matkarada üksinda jätkata, sest kui Meelis ja Tiit olid teel pühapäeva vääramatu lõpule kodus, siis mina siirdusin nüüd RMK eelmisel aastal valminud Penijõe-Kauksi matkarajale. Hüvastijätu söömaaeg Vana-Vigala kutsekooli ees ja siis läinud nad olidki. Oli ilus matk koos sõpradega, aga mõni hea päevakene metsade vahel seisis veel ees. Kuigi natuke kurb meel oli ikka.

Viimased 11-12 km Susla lõkkekohta läksid väga rahulikult, sest päike oli veel endiselt üpris kõrgel, aga Suslast järgmisse lõkkekohta poleks ka enam jõudnud ega viitsinud sõtkuda. Aega oli ja seda tuli ka juurde ainult. RMK on teinud matkaradade ja lõkkekohtadega ikka väga tänuväärset tööd. Tublid inimesed. Jõudsin Suslasse, panin telgi püsti ja jäin linnulaulu saatel meenutama möödunud matkapäevi. Läbi sai sõidetud kõigest 45 km. 

Susla


17.06. Susla lõkkekoht – Märjamaa – Kõrvetaguse – Varbola – Rabivere lõkkekoht

Seekord toimus siis äratus üksinda. Kuigi tegelikult polnud nii suure seltskonna keskel juba ammu ärganud, kuna see lärm hommikul, mis metsast kostus, oli päris kõrvulukustav. Sajad linnud vidistasid ja sädistasid üksteise võidu, et kes selle metsa kõige kõvem laulja on. Susla otsis superlindu. Mina olin ainuke kohtunik ja teatud puudusi ma sel kontserdil siiski tajusin. Linnud peavad veel harjutama kooskõla ja harmooniat. Aga muidu tublid.
RMK matkatee viis mind läbi ka Märjamaalt. Tegin väikese poepeatuse, et ihu paari pirukaga kosutada ja sõitsin jälle edasi. Märjamaa-Valgu teele pöörates märkasin kõrval pargipingi ääres põlevat prügikasti, polnud veel täit tuuri üles saanud leek. Läksin kallasin oma veepudeli sinna tühjaks, et ehk aitab sellest. Aga ei, pärast suurt suitsupahvakut, millest ka oma osa sain, tõusis leek uuesti. Aga siis oli juba ka sireenide saatel päästeauto kohal ja mehed asusid toimetama.

Märjamaalt sõitsin edasi, ikka mööda Penijõe-Kauksi rada.

Andrese ratas veeres küll kobedalt

Kauksi pole enam mägede taga

Nõnda metsade vahel kruusateel edasi kulgedes märkasin korraga eemal tee ääres kitse rahulikult einestamas. Minust nii oma 30 meetrit vast eemal. Ei kuulnud ega näinud mind. Võtsin rahulikult oma „õuna“ välja ja jäädvustasin teda. Minut aega võis küll mööduda, enne kui ta pea tõstis ja minu poole vaatas. Siis järsku võpatas, tegi segaduses olles tiiru valele poole ümber oma telje ja putkas siis nii suure hooga metsa kui vähegi jalad võtsid. Oleks ma jahimees, siis oleks võinud seekord saagi saada metsa minemata. Ei paistnud väga terane loom olema.  



Поpа-поpа-поpадуемся
На своём веку
Кpасавице и кубку,
Счастливому клинку.


Kelba külas tekkis mul endal ka väike segadusehetk, kui rõõmustasin asfaltteele jõudmise üle ja automaatselt seda mööda ka minema hakkasin. RMK rada läks aga mõnevõrra teises suunas. Kontrollisin just läheduses oleva maja ees asuvas bussipeatuses olukorda telefonis RMK matkaradade rakendusest, kui minu juurde astus peremees ja uuris mis ma toimetan siin. Pakkus külma kaevuvett ja ajasime pisut aega temaga juttu, kuulasin kuidas maal elu läheb. Ja siis oli aeg jälle õiges suunas väntama hakata. See asfalt oli nagu narrimiseks siia pandud, tuli kruusateele tagasi siirduda. Väike jalasirutuspeatus Kõrvetaguse lõkkekohas ning õhtuks jõudsin välja Rabivere lõkkekohta. Oli aeg jälle igapäevaseid laagritoimetusi toimetama hakata. Sõidetud sai sel päeval 61 km.  Nagu näha, siis läbitud kilomeetrite arv ei olnud noil päevil eriti märkimisväärne. Õhtu lõppes aga lõkketule ääres mõnuledes. 


18.06. Rabivere lõkkekoht – Kohila

Küll oli hommikul mõnus telgis külitada, poolunes olles. Juba eile hakkasid kahtlused tekkima, kas minu plaan jõuda homseks Aegviitu ikka teostub. Millegipärast ei olnud seda õiget minekut ja „duhhi“ sees, nagu eelmisel suvel üksi sõites. Ja vägisi lihtsalt kohale jõudmise nimel ei ole mõtet ka sõita. Seda enam, et 20.06. pidin jälle tööle minema ning hea oleks siiski kaks korda enne hinge ka tõmmata, kui metsast välja jõuan. Nõnda sündis hommikul telgis lesides otsus, et lebotan pool päeva siin samas Rabivere lõkkeplatsil. Ja nõnda saigi. Pärast telgist välja roomamist tegin gurmeejooki 3 in 1, mida sain otse potist juua, sest termokruus ununes Pärnu-Jaagupisse. Seejärel istusin katuse all varjus ja lugesin Uhhuduuri raamatut nende seiklustest Lõuna-Ameerika mägismaal.

Lõpuks sain siiski kola kokku ja asusin jälle teele. Kell võis juba 1 päeval olla ehk kõige kuumemal ajal. RMK juhatas ratturid jalgsimatkajatest pisut erinevat rada pidi, hiljem sai kiiresti selgeks ka, et miks. Mina muidugi ei lasknud sellest end segada ja jätkasin ikka nö punast joont mööda kaardil. Sinna teele pidi jääma ka metsavenna punker, nagu kaardilt lugesin. Ja sellest ei tahtnud ma mööda sõita. Aga ometi mööda ma sõitsin, sest mingi märki punkrist ma ei näinud rajal. Rada oli rattaga sõitmiseks ka selline muhe, et ajas muigama. Kuigi juba võsavahele sisenedes oli selge märk, et ratturid võiks mujale minna, kui risti üle tee oli korralik puu langenud, nii et ratas tuli sellest üle tõsta.






Vaat see on matkatee!

Risti-rästi oksad, edasi laudtee ja mõnus džunglilaadne rada, mida oli ikkagi nauditav läbida.  Üle okste tuli küll ratast alatasa käe otsas tõsta, aga tühja sellest. Aga punkrit ei leidnud. Kaardi järgi olin sellest oma 250 meetrit mööda pannud. Jätsin ratta džunglis raja äärde (ühtegi teist inimest seal loomulikult ei liikunud) ja läksin tagasi. Punkri asukoha leidsin üles, aga punkrit ennast ei olnud. Oli vaid mälestusmärk seal 1946. aastal langenud metsavendade mälestuseks.



Egas midagi ratta juurde tagasi ja minek edasi. Jõudsin Rabivere rappa. Veel hulga laudteed, kus ratast käekõrval lükata. Aga mis siis, aega oli mul käes kõvasti ja tuju päris hea. Väga lahe rajaosa, peab meeldima. Mööda mändidevahelist rada jõudsin Kõnnu järveni. Sild tuli tuttav ette. Olin seal rahvatantsulistega paar aastat tagasi talvel sattunud, kui raba mättaid kattis pehme lumi ja järve korralik jää.  Loomulikult tuli ka sulps vette ära teha. Ma tuhm inimeseloom ei taibanud silla otsast redelit minna otsima ja püüdsin kaldalt vette pääseda. Ei ole lihtne, kui vette astudes leiad end kohe pealtpoolt põlvi muda sees olevat ja vesi rinnuni, tuli kaldal oleva mätta abil ennast veest välja vinnata. Oleme ausad, ega ei julgenud lahti sellest mättast lastagi. Abi ju võtta poleks kuskilt, kuigi kalda ääres päästerõngas kenasti olemas. Naljaasi see ei ole, ei soovi niigi pikaks venivat uppunute nimekirja täiendada. Veest välja saades aga olin räpasem kui sinna sisse minnes. Tore elamus missugune. Aga ülimalt ilus koht kindlasti. 



Edasi enam midagi pajatada polegi. Peagi jõudsin omadega Kohilasse, kus tuli rongi peale istuda. Selline minimatk siis seekord. Ehk õnnestub augustis jälle RMK rada mööda matkata, siis juba Aegviidust ida suunas. Kokku sai selle minituuriga läbitud 331 km





No comments:

Post a Comment