SAKARTVELO ehk GEORGIA ehk GRUUSIA 08.07. – 23.07.2012

GEORGIA (gruusia keeles Sakharthvelo)

Iseseisvus - 26.05.1918 ja 09.04.1991  
Pindala - 69 700 km²

Rahvaarv - 3,7 miljonit 
Pealinn - Thbilisi (1,08 miljonit elanikku) 

START (08.07.)

2012. aasta alguses tekkis soov minna suvel väikesele ringreisile Gruusiasse. Või siis tegelikult Georgiasse nagu kohalikud eelistavad. Nad peavad Gruusia nime russitsismiks ehk nõukogude aja jäänukiks. Samas ise nimetavad nad oma riiki hoopis kolmanda nimega – Sakharthvelo. Nimi Georgia tuleb Püha Jüri ehk Georgi järgi, kes legendi järgi olla kurja lohe enda maha tallanud. Siiski kasutan selles üllitises ikkagi suupärasema Gruusia ja grusiinide nimeversiooni, ei midagi pahatahtlikku. Antagu mulle andeks. 

Sedakorda said reisikaaslastena kokku minu õde Kristi, tema abikaas Risto, sõber Meelis ning siinkirjutaja. Kauaoodatud reis sai alguse 8. juulil, mille hilisõhtul seadsime oma sammud lennujaama. Otselend Thbilisisse väljus Tallinnast 23.40 ja pärale jõudsime kohaliku aja järgi kell 4 varahommikul.

Eeltööna olime juba välja vaadanud marsruudi ning broneerinud rendiauto. Thbilisi lennujaamas vehkiski üks konksus ninaga onkel minu passi koopiaga, mis tähendas rõõmusõnumit, et rendiauto oli õigel ajal lennujaama toodud. Jäi vaid üle arveldada ja siis teele asuda. Kell 4 öösel oli õues alles kottpime, nii et ei olnud dollarite pakki just kerge luftitada. Rendiauto hinnaks oli 65 $ ööpäev, millele lisaks tuli maksta 300 $ deposiiti juhuks, kui peaksime auto sõidu ajal kuidagi ära lõhkuma. Rendiautoks, mis sai kaheks nädalaks meie koduvankriks, oli punane Mitsubishi Pajero io. Hiljem ristisime ta mingil põhjusel punaseks Mona Lisaks. 

 

Lõpuks said asjad aetud ning asusime otsima väljapääsu Thbilisist. See osutus oodatust raskemaks ülesandeks, sest sinna suunda (Rustavi), kuhu alguses planeerisime sõita, lennujaamast teed ei läinud. Seega tuli kohe tripi esimesel päeval teha plaanides muudatused. Planeeritud veinipiirkonna Kahheetia asemel otsustasime siis Mtskheta poole sõita. Ka see osutus üpris keeruliseks, sest lennujaamast läbi linna sõitmiseks tuli mitmeid kordi teed küsida. Kella poole seitsmeks hommikul polnud veel linnast kaugemale jõudnud, sest õnnestus ühte teed edasi-tagasi sõita. Thbilisis mingeid tänavasilte näha ei olnud (vähemalt Euroopa inimesele arusaadavas keeles), nii et lennujaamast ostetud kaardist suurt tolku ei olnud. Esimene mulje Thbilisist ei olnud ka just kõige meeldivam – vanad lobudikud majad, iga teine autojuht kujutas ette, et on ralliäss, kellele on kõik manöövrid lubatud jne. Aga teid koristati usinalt – iga saja meetri tagant toimetas üks oranžis vestis proua suure luuaga. Silma hakkas ka see, et tänavatel oli väga palju hulkuvaid koeri.

MTSKHETA (09.07.)

Kella kaheksa paiku hommikul jõudsime lõpuks Mtskhetasse, mis asub tegelikult ainult paarkümmend kilomeetrit Thbilisist põhja suunas ja on üks vanimaid linnu Gruusias – rajatud ligi 1000 aastat enne Kristust. 3.-5. sajandil oli see Gruusia idaosa aladel asunud Ibeeria kuningriigi pealinnaks, praegu elab linnas ca 10 000 inimest. Hiljem rääkisid kohalikud, et seal linnas asub ka kunagise võimsa kuninganna Tamara matmiskoht, mille puudutamisel pidi inimesel kõik edaspidi hästi minema. Kahjuks saime seda liiga hilja teada ja seetõttu jäi meie tulevase elu õnn kindlustamata.

 

Mtskhetas saime esimest korda ka kohalikku kööki proovida. Tänavalt juhatas üks mees meid majade vahelt kuhugi pigem remonditöökoda meenutavasse auku, kust kaudu jõudsime ootamatult kenale platvormile, mida ümbritsesid erinevad viljapuud. Esimesed kohalikud hõrgutised lauale toodud tõstis peremees ka pudeli kangemat lauda. Kell oli siis 9 hommikul! Aga mis seal ikka, tuli peremehega kokku lüüa lugupidamise märgiks. Päris hea ploomiviin oli kusjuures, aga no mis vara, see vara. Kogu söök läks meile kamba peale maksma 25 lari (2 lari oli tol ajal umbes 1 euro). Pakkusime taadile 40 larit, aga ta andis 15 tagasi ja keeldus kategooriliselt rohkem võtmast. 

Kuigi Mtskheta on väga ilus väike linnake, siis oli aeg siiski edasi sõita.  Võtsime suuna Kazbegi mäe suunas, kus asub ka Gruusia kõrgeim mäetipp (üle 5000 m merepinnast). Piirkond oli väga ilus, aga ka päris kõhe oli autosõit kuristiku serval. Kella üheteistkümne paiku jõudsime Ananuri 13. sajandist pärit kirik-kindluse juurde, ületades selleks ka meeletult suure ja võimsa silla üle Aragvi jõe. 

Terve tee olid silmad punnis auto aknast välja vaadates. Põhjamaalasele oli esialgu väga harjumatu ja omapärane, et nii siin mägedes kui ka paljudel teistel teedel jalutasid tee peal rahulikult lehmad ringi, keda ei paistnud mööda kihutavad autod üldse morjendavat. Päris sageli tuli tõpra pärast auto kiirus maha pidurdada, et saaks temast mööda sõita. Lehmal täiesti poogen, jõllitas ainult tuimalt seljataha, et no mida te traavite siin oma autodega.

Lõunaks jõudsime juba päris kõrgele, oma 3000 m merepinnast. Seda oli ka jahenevast õhust tunda. Vaatepilt oli muidugi lummav, nii et lihtsalt tuli see väike kõhedus alla neelata ja vaadet nautida. Peagi jäi meile teele kaunis vaateplatvorm, kust avanes võimas vaade Kuradi orgu. Seal oli ka suur betoonist monument, mis valminud 1983. aastal tähistamaks Nõukogude Liidu ja Gruusia vahel sõlmitud rahvaste sõpruse ehk Georgijevski lepingut. Joonistused monumendi seinal sisaldavad kilde mõlema riigi ajaloost. Aga päris külm hakkas seal. Taamal paistvad lumised mäetipud ja sügav kuristik olid liiga suurepärased, et külmast välja teha.

 Vaated mägedele, Kuradi orule

Sõpruse memoriaal

Kolleegium otsustas, et päris üles Kazbegisse (praegu on selle koha nimi Stepandsminda) välja ei sõida, sest tee olukord oli sõitmiseks pehmelt öeldes kohutav ja autol hakkas bensiin ka vaikselt otsa saama. Lisaks olime kõik praktiliselt magamata öise õhulennu tõttu. Seega ümberpöörd ja mäest alla tagasi öömaja otsima. Veidi kahju oli, aga parata polnud. Leidsime öömaja Kveshvis, väikeses talikuurordis, 35 lari eest nägu, mis sisaldas ka kahte söögikorda. Talvisel perioodil olevat see päris populaarne koht talisportlastele. Hosteli rõdu peal oli mõnus istuda, mägesid vaadata ja kohalikku väga head  õlut maitsta. Tundsime end nagu kuninga kassid. Esimene päev mägistel teedel oli juhtidel seljataga, kõik elus ja terved, sh ka auto. Enne esimese Gruusia päeva lõppenuks kuulutamist ja põhku heitmist saime veel korraliku õhtusöögi hostelis, esimest korda ka kohalikku imerooga hatšapurit maitsta. Roog kadus taldrikult mõne minutiga. Lihtsalt ebanormaalselt hea. Tellisime kohe ka lõuatäie kohalikku õiget naksakat – tšatšat. Karmide meeste jook, aga maitse oli hea. Ja siis tuttu. Pikk päevatee kaob öösse. 

UPLISTSIKHE, GORI (10.07.)

Hommikul väike söök (veel suhteliselt inimlik) ja vihmasajus asusime taas teele. Perenaine lohutas, et ehk paar päeva sajab veel vaid. Andsime talle paar Eestist kaasatoodud šokolaadi ja siis tegime minekut. Sõitsime läbi Dušethi linnakesest (ei jäänud otseselt teepeale, aga tahtsime lihtsalt erinevaid linnu näha) ja kella ühe paiku jõudsime Kaspisse. Ostsime tee äärest arbuusi ja läksime seda konsumeerima kohta, kus avanes taas suurepärane vaade mäe pealt alla. Ja arbuus oli ikka ülihea ja magus ning ka külm õlu paitas seedeorganeid. 

Vihm oli üle läinud ja ilm läks kogu aeg soojemaks. Piknik peetud võtsime suuna Gori poole, kus asub seltsimees Stalini muuseum. Magistraalilt mahasõitu ei leidnud (ilmselt suure silla remondi tõttu), seetõttu tegime oma 20 km lisaks, aga kohale jõudsime. Stalini muuseumi ees oli ka väiksem majake. Giid, kes piletiga koos meie käsutusse anti, ütles, et see on maja, kus Jossif päriselt sündis kunagi, needuseks kogu inimsoole. Muuseumi juures oli ka üks kuulus vagun, millega seltsimees mööda Venemaad sõitis. Päris huvitav muuseum oli. 

Stalini sünnikoht

Sm Stalin 

Ca 48 000 elanikuga Kura jõe ääres asuv Gori linn on Gruusias strateegilise tähtsusega linn, sest asub peamisel Gruusia lääne- ja idaosa ühendaval teel.  Linna asutas Gruusia kuningas David Ehitaja 12. sajandi alguses. Gori sai 2008. aastal Venemaa ja Gruusia vahel toimunud sõjalises konfliktis Venemaa poolt kõvasti kahjustada (langes ka Vene vägede valdusesse mõneks ajaks), aga meie külaskäigu ajaks neist pommitamistest midagi enam õnneks näha ei olnud.

Gori linnast sõitsime edasi otsima kuulsat Uplitsikhe koobaslinna. Polnudki väga keeruline leida ja tasus väga minna.

Uplistsikhe 

Uplistsikhe tähendab tõlkes jumalate kindlust, see on rajatud Mtkhvari ehk sellesama Kura jõe kõrgele kaldakaljule ilmselt juba 3000 aastat tagasi. Kunagi oli Uplistsikhe väga oluline kultuuriline keskus, kus toimusid usuteenistused ning ohverdused. Seal on mäe sees ruumid, kus kunagi elati (sh ruum kuningannale, ühisruum, väiksemad eluruumid madalamat tõugu inimestele, veinikamber jne), mäe otsas oli veel ka kirik.

Pärast koobaslinnas jalutamist hakkas nälg tagumikust näpistama. Lootsime, et leiame ehk samast külast midagi, aga tutkit brat. Kuna kohalikust poest süüa ei saanud, siis siirdusime tagasi Gorisse. Gruusia siseruumides asuvates baarides süüa ei kannatanud, kuna seal konitasid kõik. Mingi spordibaar jäi teele, kus saimegi kõhutäidet. Ja mitte vähe. Sisse õgiti hatšapuri, kartulid, šašlõkk, salat. Maksma läks 77 lari nelja peale. Etteruttavalt võib öelda, et see jäigi kõige kallimaks söögikohaks terve reisi jooksul.

Uuesti Gorist välja sõites asusime öömaja otsinguile. Mtkvari jõe ääres leidsime koha, kus telk üles panna, suure silla alla. Enne kui telgidki üles said tormas Risto juba kalale. Ei saanud jätta võimalust kasutamata ju.

Laagrikoht ja Mona Lisa

Kahe päevaga olime läbinud 500 km, seega täpselt rendifirma lubatu piires. Meile anti limiit, et päevas võib sõita kuni 250 km. Hämaras rahulikult telgi kõrval jõe ääres õlut rüübates nägime mingit tulukest liikumas, nagu oleks keegi väikse taskulambiga lähemale tulnud. Selgus, et eemal lendles hoopis üks liblikaline, silmad sätendamas nagu meie jaaniussidel.

TKIBULI (11.07.)

Hommikul oli Risto juba kukelauluga ärganud ja kalal käinud, aga saak... ütleme nii, et ilmselt ei leidnud kohalike kaladega ühist keelt. Panime aga asjad kokku ja ratastele. Teisel pool silda asus Kareli nimeline asundus ja sinna siirdusime hommikust sööma. Suhteliselt ebarahuldav oli see söök minu jaoks sedapuhku.

Kui enda ümber ringi vaadata, siis peab nentima, et Gruusias on ikka oma ajad ja kombed – aiad on roostes ja selle sisemus umbe kasvanud, sest rohida keegi ei viitsi, autot pestakse otse jões, samas kui inimesed (eriti muidugi vanemad) istuvad päevad läbi oma majakese ees pingil. Kusagil suvalise küla vahelt õnnestus Meelisel ja Ristol õhtuks tšatšat osta. Kuna Risto oli roolis, siis oli Meelis see, kes peremehe kaupa kõigepealt proovima pidi ja terve klaasitäie kohe lipsu taha valada sai, veendumaks, et tegu väärt kraamiga ja müüja aus mees on. Olevat jupiks ajaks ladva kihama löönud ja joodud kraam aeg-ajalt krooksatustena ka ennast meelde tuletas. Ostsid terve liitri vaid 6 lari eest. Müüja oli muidu töötu, aga keeldus sellele vaatamata kopikatki küsitust rohkem võtma. Põhimõttelised mehed seal Gruusias.

Edasi sõitsime läbi Šida Kharthli piirkonnas asuva Hašuri linna ja sealt võtsime suuna Khuthaisi ehk Kutaisi poole. 1734 meetri kõrguselt läks tee ka üle mäe. Ja jätkuvalt kooserdasid lehmad mööda teed, eelistades sõiduteed rohumaale, mis samas kõrval asus. Kristi ostis tee äärest mingi kummalise maiustuse – pähkel viinamarja massi sees. Meelis küll arvas, et see on raudselt pähkel seakõrva sees. Süüa igatahes minu maitse järgi ei kõlvanud.

Zestopani nimelises külakeses sõime ja tankisime ning siis edasi Imerethi piirkonda Tkibuli lähistele, kus kaardi järgi pidi olema üsna suur järv. Õhtul oli plaanis teha üks väike tšatšatša õhtu ja selletarvis oli vaja üks looduslikult kaunis koht leida. Sõit läks otse üles mäkke ja keerutas päris mehiselt. Korraga peaaegu mäetipust möödudes avanes silme ees paremal pool liivast kaljusein ja vasakul suur järv. Kaugelt vaadates nagu tõeline muinasjutt, lähemale minnes aga täiesti katastroofiline prügimägi terve järve kalda ulatuses, nii kaugele kui silm ulatas. Täiesti sürrealistlik vastuolu looduse ja plastikpudelite hunnikute vahel. Sõna otseses mõttes tonnide viisi sodi kallastel. Suutsime siiski ühe maalapi leida, kuhu telk üles panna, kus otseselt sodi sisse astuma ei pidanud. Natukese eemal leidsime isegi ujuma minekut võimaldava sodivaba koha.

Rannamõnud 

tša-tša-tša 

Pärast karastavat suplust tõime lagedale oma õhtumoona – melon, virsikud, tomatid, kurgid, hatšapuri ja loomulikult tšatša. Mõni külm õlu ka hakatuseks sooja päikese käes. Omaette etenduse pakkusid veel lehmad, kes ühtses rivis esilehma kindlal juhtimisel (inimkarjatajat läheduses polnud) hakkasid järvesopis asuvat raudsilda ületama. Selja taga kolistasid samuti lehmad oma kelladega. Risto lubas neil öösel kellad kaelast ära rabada, kui see jama ka öösel jätkub. Lisaks lehmadele pakkusid meile kultuuriprogrammi ka kohalikud noored. Noorhärrad tagusid oma trumme ja näitsikud tantsisid. Kohale veeres ka ilmselt kohalik autoriteet oma Audi A6-ga, millest pudenes igast august lõppematul hulgal lapsi välja. 

Väike kange juba hinge taha libistatud läksime Kristiga ökopunk pilte tegema – mina võtsin positsiooni sisse selles solgis, mida kalda äärses vees ohtralt vedeles, taamal paistmas kaunid ja kõrged mäed. Olin hetkeks solgiaugu kuningas. 

Morsk omadega pasas

Nagu ikka taolistel puhkudel, sai kärakas liiga vara otsa, aga soov pisut tinutada polnud meid veel maha jätnud. Autorooli siiski keegi ei kippunud, sest me oleme ikkagi mõistlikud inimesed. Üks lähedal istunud kalamees arvas, et paari kilomeetri kauguselt peaks saama lisa osta. Asusime Meelisega kahekesi jalgsi teele, üks arukam kui teine. Nimetatud kohas siiski midagi ei müüdud, aga saime häälega lähimasse linna, mis asus ca 8 km kaugusel telkimiskohast. Ega see meid, härgasid, ei takistanud, kui oleks pidanud kasvõi jalgsi see 8 km tagasi marssima. Igatahes noorpaar viis meid täpselt selle poe ette, kus tšatšat müütati. Joogilisa käes asusime tagasiteele. Paari kilomeetri jalutamise järel joppas meil tankla juures üks takso saada ja edasi kulges tee juba libedamalt. Peamine ülesanne sai täidetud ja natuke ka ümbruskonda nähtud. Mis edasi sai sel õhtul, sellest ajalugu vaikib.    

KOBULETI, BATUMI (12.-14.07.)

Hommikul ööbimiskohast lahkumisel ei tahtnud auto enam käima minna. Selgus, et aku oli õhtuse makikuulamisega sootuks tühjaks läinud. Õnneks tuli üks kalamees meile appi ja saime auto teise auto abil ikkagi käima, tänutäheks talle abivalmiduse eest üks väike Vana Tallinn, küllap kulub kala püüdes ära.

Päike paistis hommikul endistviisi. Mida Musta mere poole me liikusime, seda kuumemaks ilm läks. Sõit läks aga nüüd taas Tkibuli suunas, sinnasamasse, kus öösel sai järel käidud. Tkibuli on umbes 14 000 inimesega linnake Imereetia piirkonnas, kus kaevandatakse kivisütt ja ümbruskonnas kasvatatakse teed. Tegime linnas hommikusöögiks väikese vürtsika kebabi. Risto ja Meelis asusid pärast sööki auto kallal pusima, sest hommikuse käivitamisega olevat mingi kaitse läbi läinud ja nüüd ei tahtnud konditsioneer enam töötada. Selle kuuma ilmaga polnud see just hea uudis. Mina larpisin sel ajal ajaviiteks külma õlut ja nautisin vaadet mägedele. Konditsioneeri tööle ei saanudki, nii et sõit Khuthaisi möödus lahtiste akendega. Midagi hullu polnud, väike ebamugavus lihtsalt. Tee ise oli aga kaunikesti sitt. Vahepeal hakkas silma, et üks lehm ei viitsi enam jala minna ja ootab bussipeatuses bussi. Juurdlesin, et ei tea, kas pilet on tal olemas või sõidab jänest?

Khuthaisis (kirjutatakse ka Kutaisi) tegime jalgsi väikse tiiru ja istusime varjus. See on suhteliselt kena linn, Gruusia suuruselt kolmas, kus elab ca 148 000 inimest (võrdluseks, et Thbilisis on 1,15 miljonit elanikku). Linna nimi tuleneb sõnast khuata ehk kivine. Khuthaisi asub Rioni jõe ääres ja on Lääne-Gruusia majanduslik ja kultuuriline keskus. Khuthaisist on teateid juba 2. sajandist eKr Kolchise riigi ajast. Ta on olnud nii Gruusia riigi pealinn (10. sajandist kuni 1122. aastani) kui ka Imerethi kuningriigi (15.–19. sajand) pealinn. Nii et päris suur ajalugu on sel linnal. Ja muuseas, 2012. aastal kolis Khuthaisi linna Gruusia parlament. 

Pikalt Khuthaisis siiski ei peatunud, sest juba ootasime Musta mere äärde jõudmist. Sõitsime sinna läbi sadamalinn Poti (Phothi), kus sõime õhtust kena palkoni peal. Poti laadale paraku ei sattunud. Linn asub Rioni jõe suudmes ja on selline suur Paldiski, kust tahaks kiiresti ära minna. Nõukogude ajal oli Potis tähtis sõjasadam. Sarnaselt Gori linnaga ei jäänud ka Poti puutumata 2008. aasta sõjalises konfliktis Venemaaga. 8. augustil 2008 ründasid Venemaa sõjalaevad Poti linna, tekitades seal suuri purustusi. Mõne päeva jooksul hõivasid Abhaasiast lähtunud Vene üksused linna ja sadama umbes kuuks ajaks.

Kella kaheksa aja õhtul jõudsime lõpuks Kobuletisse (Khobulethi), Musta mere ääres asuvasse kuurortlinna, kus elanikke ca 17 000. Suvel muidugi oluliselt rohkem. Linnaõigused anti sellele linnale millegipärast aastal 1944 ehk siis sõja ajal.  Linna sissesõidul keerasime mere äärde ja Risto mahitusel otsustasime Kobuletis öömaja otsida. Üks taat seisiski tee ääres öömaja pakkumisega silt auto peal. Väike läbirääkimine ja võtsime taadi peale, kes juhatas meid enda maja juurde, kus pool teisest korrusest pakuti meie kasutusse. Küsisime, et kas saab ka kaks ööd olla. Ei olnud probleemi. Lõpuks ööbisime seal isegi kolm ööd. Väga hea asukoht otse kesklinnas ja mere äärde oli sealt ainult ca 300 meetrit. Hind 10 lari inimese pealt ühe öö eest oli väga soodne.

Öömaja ees viinamarjade keskel

Sõidetud oli juba 900 km, nüüd oli aeg ka sõidust hinge tõmmata ja rihm lõdvemale lasta. Õhtul saime pererahvalt ka koduveini, mis oli päris hea ja hapukas. Veini trimbates tekkiski plaan jääda sinna kolmeks päevaks, millest ühel päeval oli plaan teha väljasõit Batumisse ja tagasi.  

Kobuletis olid lahedad poollahtised marsrutkad, ilma akendeta. Läksime veel samal õhtul sellega piki peatänavat, mis ligi 15 km pikk, lõbustusparki kaema. Läksime ka vaaterattale pimedas helendavat linna vaatama.

Lõpuks valgete linade vahele jõudnuna oli uni eriti magus. Sellegipoolest ärkasime järgmisel hommikul juba kell üheksa. Väike hommikusöök läheduses asuvas baaris (kus süüa tegid öömaja pererahva sugulased muidugi), kus saime ka tähtsamad sõnad gruusia keeles teada. Aitäh = madloba, tere = kamarõtšoba. Sel viimasel peaks rõhk olema sõna lõpus. Nende meeldejätmiseks kulus meil, keelegeeniustel, muidugi mitu päeva. Ja siis lõpuks suplus Mustas meres. Meri on seal soolane ja väga soe. Mõni meeter kaldast oli vesi juba ülepea. Kuna päike kõrvetas kõvasti, siis läksime edasi vilus olevasse kohvikusse õlut rüüpama. Kõrvallaua ukrainlased tervitasid meid kannu kohaliku valge veiniga. Lihtsalt chill.

Valged inimesed Musta mere ääres

Õhtu poole läksime uuesti lõbustusparki, käisime ka valges ilmarattal ära. Meelisega ronisime ka ühe teise viguri otsa. Ma üldiselt selliseid masinaid ei seedi, mis mind üles taeva alla viskavad ja siis sealt alla kukutavad, aga ma olin rahul, et ikka läksin. Päris mega elamus oli. Alguses tõsteti meid taeva alla jalgu kõlgutama ja seal ootasime, kuni all inimesed peale laetakse ja siis läks lahti. Oma 20 meetri kõrgusel istudes oli mõnus jalgu kiigutada, aga samast kohast nägu ees üsna kiiresti maa poole lennata oli päris omapärane elamus. Võttis häälepaelad korraks valla küll.

Teel taevasse

Seejärel jalutasime piki linna peatänavat, kus just õhtul elu käis, sealhulgas igasuguse tavaariga kauplemine. Ööelu oli päris lahe – mingis baaris lõid lapsed tantsu, teised mudilased paterdasid mööda tänavat. Meelis otsustas enne ööbimiskohta siirdumist veel Mustas meres pesunaist teha. Ega seda vist iga mees öelda ei saa, et on paljalt Mustas meres ujunud. Enne ööbimiskohta siirdumist astusime Meelisega veel samast baarist läbi, kus hommikust sõime ja tegime igaks juhuks veel paar suutäit tšatšat. See viis meid juba parajasse konditsiooni, mis tekitas teatud komplikatsioone toa ukse ülesleidmisel. Eks on vaja Gruusia rahva terviseks pitsike ikka võtta, mingi austus peab ju olema. Ja elu on seiklus.   

        

Hommikul tegime väikese söögi ja siirdusime siis peremehe taksoga Batumisse. Läksime taksoga, sest marsrutka juht, kellega pidime minema, ei tulnud kokkulepitud ajaks kohale. Selgus, et ta buss oli ära lagunenud. 

Sadamalinn Batumi (Bathumi) on Adžaaria autonoomse piirkonna (ametliku nimega Adžaaria Autonoomne Vabariik) pealinn. Ühtlasi on 8. sajandil asutatud Gruusia suuruselt teine linn, kus elanikke 163 000. Batumit teatakse ka kui Musta mere Las Vegast, kuna seal pidavat hasartmängud ja kasiinod väga levinud olema. Ise sellele väitele tõestust otsima ei läinud. 

Istusime üleslöödud promenaadil, õhk +32, vesi +26 kraadi. Käisime ka delfinaariumis etendusel, mis oli igavesti vägev etendus. Kuigi paljudele on sellised etendused ilmselt vastukarva.  

Batumi delfiinishow

Batumis saime keset linna juhuslikult kokku kahe eestlasega, kellest ühte isegi teadsin mõne aasta tagusest ajast, kui ühes trennis kossu käisime mängimas. Omapärane kohtumine kaugel võõrsil. 

 

Kella seitsmeks õhtul jõudsime tagasi Kobuletisse. Läksime Meelisega uuesti samale atraktsioonile, kus eilegi sai käidud, lihtsalt tõmbas kohe sinna tagasi maa ja taeva vahele maapealset paradiisi vaatama. 

KHULO (15.07.)

Hommikul einestasime seekord inimlikumalt – ilma hinkaalide ja hatšapurita. Ei saa kohe varahommikul nii rammusat asja endale sisse ajada ja lõputult ei jaksa ka seda süüa. Läksime veel viimast korda Musta merre sulistama ja seejärel tegime mere äärest minekut. Plaan oli sõita läbi Batumi ja edasi Türgi piiri lähedalt läbi mägede vahelt ja sealt tagasi Thbilisi poole. Kuna teiste üüriliste mersu seisis meie „Mona-Lisa“ ees ja takistas meie teeleminekut, siis tuli meil tunnike oodata, et nad mere äärest tagasi tuleks ja auto eest ära ajaks. Enne lahkumist andsime üle pererahvale eestimaised kingitused ja vastu saime mehemürakast perepojalt mehise musiläraka põsele, mis on tavaline austusavaldus ja tervitus Gruusias. Aga see oli siiski kaunikesti rõve. 

Batumis on ka suur botaanikaaed ja kuna eile jäi seal käimata, siis läksime nüüd. See on väga suur ja liigirohke aed, nii et vaatamist oli seal küll. 

Botaanikaaias

Batumist lahkudes tegime tee ääres järjekordse arbuusipikniku. Hea mahlane suutäis. Arbuusi süües vaatasime, kuidas lehmad mööda mäenõlva üles rühivad. Aga tee ise oli jälle mägine, aknast välja vaadates võisime imetleda sügavat kuristikku. Ja ilm oli endiselt üsna kuum. Päevasel ajal tagasihoidlik 38 kraadi sooja, alles pärast kella kuut õhtul hakkas ilm jahedamaks minema. 

Kell seitse õhtul jõudsime väikesesse külakesse nimega Khulo (või siis Hulo), sealt leidsime endale ka järgmise kodumajutuse. Kokku olime maha sõitnud juba 1055 km. Panime asjad tuppa ja vaatasime natuke ringi. Hulo on mõnus väike koht Edela-Gruusias, Adžaarias. Vanamehed mängisid puudevilus oma veidrat lauamängu. Meie istusime ja vaatasime seda natuke aega, aga pihta eriti ei saanud selle mängu mõttele. Veeretasid täringut ja tõstsid oma nuppe edasi tagasi. Ja siis üks võitis.

Khulos 

Öö maja :) 

Ringkäik tehtud läksime istusime kodumajutuse väikesel rõdul ja tarvitasime päikese paistel kohalikku õlut. Ristol ja Kristil vedas, said oma tuppa toreda õõtsuva reformvoodi. Risto kommentaar voodile oli selline, et selle valmistanud meistrimehele peaks medali andma ja voodi muuseumile kinkima. Meie Meelisega seevastu saime korraliku laia voodi, mida küll õnneks ka lahti vedada sai. Meelisega on ohtlik siiski ühes voodis magada, see unistas kellestki kodumaisest piigast, mine tea, mis hull hoog öösel peale tuleb. Aga mõnus õhtupoolik oli ja õlunaadid läksid mulinal kurgust alla. Autost tuli lõpuks ka Kobuleti pererahva käest saadud koduvein välja tuua, et veelgi parem magada oleks. Selle protsessi käigus suutsin pimedas mingi metallist juraka otsa koperdada ja oma põlved katki kukkuda. "Valuvaigisti" oli vähemalt kohe võtta. 

ASPINDZA (16.07.)

Hommikul läks sõit mööda auklikku teed päris pikalt ülesmäge. Mäed on seal karmid ja tee toores – 50 km läbimiseks läks ca 3,5 tundi, mille käigus sai läbitud miljon auku teel, kümme oja, viisteist silda ja kokku sai kogutud viis kilo tolmu. Pole ime, et meie neliveoline Mona Lisa hakkas lõpuks streikima sellistes tingimustes sõitmise vastu. Aeg-ajalt kippusid mingid näitajad nulli minema ja auto tuli välja suretada, sealhulgas keset pikka tõusu. Tarkusetera automatkajatele – võta korralik remondikomplekt kaasa, kui on pikem sõit ja on olemas meistrimehed, kes sest asjandusest ka miskit jagavad. Hetkel tuli edasi sõita ilma konditsioneerita, mis oli ainuke moodus, kuidas Mona Lisa oli nõus liikuma.  

Vahepeal jäi meile teele silt Goderdzi 2025m. Seal läheduses asub suusakeskus, kus inimesed käivad alla laskmas, aga sinna meil asja polnud. Lõpuks jõudsime pärast seda häda ja viletsust kaunites mägedes asulasse, kus lootsime öömaja saada – Aspindza. See on 2800 elanikuga alev Kura jõe ääres, Samtshe-Džavahhethi piirkonnas. Nimi Aspindza tuleneb pärsia keelest ja tähendab kohta, kus puhata. Meile sobis puhata küll kohas, mis arvatakse olevat asustatud juba aastal 888.  

Kohalikust poest juhatati meid kuskile urkasse, kus aga polnud vett, nii et sellest öömajast loobusime. Tolm oli ikkagi vaja maha pesta. Lähedal nägime aga lausa inglise keeles silti Guesthouse ja seda läksimegi üle vaatama. Kell 15.30 olidki toad käes nagu niuhti, hinnaks taas vaid 10 lari nägu. Kilometraaž kokku 1175 km.

Õhtul selgus, et autol oli probleem lisaks konditsioneerile ka piduriklotsidega, mis Risto sõnul olid suhteliselt kulunud. See just suurt optimismi ei tekitanud sellisel maastikul. Meelis võttis kõne rendifirmale, kuid esilagu eriti targemaks ei saanud. Hiljem aga öeldi, et vahetage kuskil teel klotsid ära ja saatke arve neile. Selleni aga asi siiski ei läinud.

Käisime poes, ostsime ohtrasti külma õlut kuuma leevenduseks ja istusime terrassil. Ristol korraga sähvatas seoses auto probleemidega. Tõime Meelisega tema palvel poest teipi ja meistermehaanik Risto tegigi auto jälle korda, nii et saime sellega sõitu jätkata. Ei tea, mis imet meie "Mägi Ivar" selle teibiga tegi, aga töökorda auto sai. Poes saime aga omaette kogemuse võrra rikkamaks kohalikust eluolust. Meie ees järjekorras valas üks naisterahvas leti peale väikesest kilekotist hunniku pudelikorke, vastu anti selle eest purgikaasi. Veider vahetuskaup, aga ju siis seal nii asjad käisidki. Kui järjekord meieni jõudis küsisime musta teipi. Müüa seletas midagi, millest me alguses suurt aru ei saanud, toppis siis meile pihku mingi tšeki. Selgus, et pidime selle tšeki viima ukse all kassas istuvale tütarlapsele, kellele tuli maksta raha ja seejärel siirduma tagasi sinna leti juurde, kus lõpuks oma teibi kätte saame. Päris huvitav töökorraldus.

  

Enne lõplikku ankrusse jäämist tegime ka väikese jalutuskäigu paarisaja meetri kaugusel asuva kiirevoolulise Kura jõe äärde. Selles majutuskohas saigi meie punane auto omale auväärse hüüdnime – Mona-Lisa. Mis põhjusel? Tont seda teab.      

VARDZIA, KHERVTISI JA AKHALDABA (17.07.)

Äratus oli hommikul hiline, alles kell 10. Risto oli perenaiselt tellinud hommikusöögiks omletti ja praekartulit. Ai jaa, vaat see oli küll üks tõeliselt hea hommikusöök! Kõhud täis ronisime taas autosse ja Risto sai asuda lapatsit vajutama. Nagu Hunt Kriimsilm laulis oma legendaarses lastesaates: „Ma olen juht, ma olen autojuht ja keegi mind kinni ei pea“.  

Kell üks päeval jõudsime koobaskloostri juurde Vardzias, mis on kohustuslik vaatamisväärsus kõikidele turistidele, kes Gruusiat külastavad. See on Kura jõe kaldakaljusse aastatel 1150-1205 rajatud koobaslinn Lõuna-Gruusias. Aastast 1999 on see taas ka tegutsev klooster. Gruusia kuningriigi valitseja Giorgi III käsul ehitati see algselt kindluseks ja sõjaliseks kompleksiks, aga muudeti usuliseks keskuseks tema tütre, kuninganna Tamari poolt 1185. aastal. Siis rajatigi sinna klooster ja koobastest kasvas välja 50 000 elanikuga linn. Väga suurepärane koht ja tasus vaatamist.

Vardzia

Pärast Vardzia külastust pöörasime otsa ümber ja sõitsime tagasi. Järgmine peatuspaik oli arvatavalt esmakordselt juba 2. sajandil enne Kristust rajatud kindlus Khertvisis. See oli samuti päris muljetavaldav ehitis mäe otsas. 

Ronisime õige turisti kombel müüride vahele ka. Seal avanev pilt eriti ei üllatanudki enam. Lehmad aelesid ringi ja närisid muru müüride vahel. Enne autosse istumist läksime korra kõrval voolava Paravani jõge ületavale rippsillale ja siis vaatasime eesleid, kes rahumeeli mööda tänavat jalutasid supermarketi suunas. Supermarket ise oli tüüpiline kuut (teede ääres oli seal igal pool sarnased „supermarketid“), kus mingi tegelane puuvilja, veel mõnda toidukaupa ja alkoholi müütas. Peale õlle seal midagi joodavat näiteks ei olnudki (see tähendab mitte midagi alkoholivaba), aga peab au andma – see õlu oli külmkapis neil mõnusalt külm ka.

Oh seda eeslit! 

Edasi sõitsime läbi Borjomist (või siis Bordžommist), aga otsustasime, et seekord sealsesse Bordžomi-Haragauli rahvusparki sisse ei lähe, kuna oli vaja juba öömaja otsima hakata. Hiljem lugesin mingist reklaamvoldikust, et seal on võimalik mitmeid päevi matkata, samas ka soojas mineraalvees supelda. Matkarajad on 4 – 50 km pikad. Bordžomi on linn Samtshe-Džavahhethi piirkonnas, Kura jõe orus. Bordžomi on eelkõige tuntud muidugi boržommi mineraalvee poolest, mida saadakse linnalähedastest allikatest.

Edasi asusime otsima teeäärset söögikohta ja öömaja. Mingis hotellis küsiti 50 lari öö eest, mille muidugi ära põlgasime. Sõitsime edasi, Meelis aegajalt küsis tee ääres olevatelt inimestelt vihjeid kodumajutuste kohta (meil oligi välja kujunenud rollijaotus – Risto on rool, Meelis teeküsija, Kristi kaardilugeja ja mina joodikfotograaf). Ühelt juhuslikult šašlõkimeistrilt Akhaldaba nimelises asulas saimegi vihje mingi roosa maja kohta, kust tasub küsida. Alguses nägime seal vanaprouat askeldamas, kes eriti vene keelt ei tönganud, lõpuks said Risto ja Meelis mingi härrasmehega pikemale jutule. Selgus, et tegu on poolelioleva (lõppjärgus, st viimased viimistlused ja veevärk) hotelliga ja härra Žura teatas, et võime seal tasuta öömaja saada. Käisime samas kohas veel šašlõkki söömas, kus meile teed juhatati (see oligi Gruusia reisi parim liha üldse) ja siis tagasi roosasse majja. Sõidetud kokku 1345 km.

Ennast sisse seadnud istusime jõe ääres, mina käisin muidugi järjekordselt jões ujumas ka, kus vool oli tõesti tugev. Seejärel läksime maja ette vilusse õlut jooma. Varsti tuli meie juurde peremehe vend Koba ja tema käest kuulsime nii mõndagi Gruusia tegeliku elu ja olu kohta, mis erines kõvasti sellest, mida telekas olime näinud ja kuulnud. Selgus, et neil on suur viha president Saakašvili vastu (keda me suureks demokraadiks olime pidanud), kuna tavalistel inimestel on elu ikka väga raskeks tehtud. Venemaaga suhted olid sellised, et mingit kaupa sinna praktiliselt vedada ei saanud, mis tähendas, et paljud inimesed olid tööta, põllumehed viskasid oma saaki lihtsalt minema, kuna sellega polnud midagi teha. Juuresolevas külas näiteks elas 3000 inimest, kellest umbes sajal oli töökoht. Karm. Kusjuures halvem pool veel oli see, et inimesed pelgasid presidendi kohta halvasti öelda, sest keelatud oli teda avalikult kritiseerida. Keelust üleastunute suhtes olid järgnemas repressioonid (sama kuulsime paraku ka teiste inimeste suust, kellega kokku puutusime reisil). Näiteks üks Koba sugulane, kes oli teatanud, et kavatseb sügisestel presidendivalimistel teise kandidaadi poolt hääletada, sai võimuorganite käest niimoodi peksa, et jäi töövõimetuks. Oli ka juhuseid, et inimesed kaovad lihtsalt ära. Vanglad olid väidetavalt poliitilisi vange täis. Näiteks olevat Saakašvili ärimeestele enne valimisi öelnud, et tal on valimisteks 10 miljonit lari vaja, kui ärimees keeldus, siis võis ta vanglas lõpetada. Kohalikke elanikke kiusasid võimud üldse palju, aga see-eest turiste ei puututud. Turistid olid nagu pühad lehmad, kelle nimel kõike tehaksegi põhiliselt. Et kõik näeks ilus ja hea välja. Ehk siis on tegelikult võlts. Koba ütles, et viiest miljonist grusiinist elab Gruusias võib-olla ainult kolm.  

Kui Koba lahkus, siis lubas, et tuleb õhtupoole tagasi ja toob meile nende tehtud veini. Jäime seda huviga ootama, teades kui hea nende vein on. Hommikuks lubati vanni, kuhu tuleb 30-40 kraadi soe vesi otse maa seest 300 meetri sügavuselt.

Õhtu saabudes nägimegi vendi askeldamas meie öömaja ümber (päeval ehitasid nad endale kõrval asuvale maale restorani). Varsti kaetigi meile laud, kuhu kanti mitmeid liitreid veini ja suur hunnik kohalikke hõrgutisi – hatšapurid, šašlõkk, salat, kohalik suurepärane leib. Õhtu oli lõbus ning tša-tšat ja veini voolas ojadena. Tõeline Gruusia külalislahkus. Seal on tavaks, et kõik lauas olijad peavad kordamööda toosti ütlema. Mitte mingit tilu-lilu a la „terviseks“, vaid midagi tõelist ja olulist, mis tuleb südamest. Seepärast tuli ikkagi enne kõvasti nuputada järgmist toosti. Päris hea vile saime nõnda üles heast veinist ja veel paremast seltskonnast. Lahedad vanad olid need Žura ja Koba. 

Žura ja Koba

RUSTHAVI, JANDARI JÄRV JA PÄRAPÕRGU (18.07.)

Hommikul külastasime ka seda eelpool mainitud sauna, mis meie mõistes on 1,5 x 3 m bassein, kuhu soe vesi jookseb otse maa seest. Lösutasime seal nõnda nagu hülged Liivi lahes. Pärast mõnusat kümblust vahetasime lahkete peremeestega kontakte, jätsime hüvasti ja jätkasime oma teekonda.

Jõudsime peagi omadega taas Mtskhetasse. Seal sõime lõunat sama koha peal, kus ringreisi alguses. Ikka hinkaalid jms. Maksime ära ja asusime juba lahkuma, kui peremees haaras Meelisel nööbist kinni, et kuule vanapoiss, teeme ikka põlist jooki ka väikese klaasikese. Nagu reispassiks või nii. Mina oleks peaaegu juba uksest välja pääsenud, aga kokamutt vibutas ka mulle paljutähenduslikult sõrmega – kus sa lähed, linnupoeg, marss tuppa tagasi! Nii et sain ka mina au osaliseks peremehega kokku lüüa ja tulukese silma juba lõunaks. Oh sa jutt, kus käis kerest läbi. Ei ole see kärakas nii varasel kellaajal mingi meelakkumine! Tšatša maitse tuli veel tükk aega hiljemgi suhu tagasi. Vanamehe käest saime takkapihta veel ühe ilge musiläraka ka jälle põsele. Meeldejääv seiklus, oma veidral moel lahe ka.  

Edasi sõitsime Thbilisist läbi Rusthavi nimelise linna suunas. Plaan oli Aserbaidžaani piiri ääres asuva järve ääres ööbida ja sealt edasi kuulsasse David Gareja kloostrisse sõita. Sooja oli 35 kraadi, aga õnneks autos konditsioneer töötas nüüd laitmatult. Kella kolme paiku päeval jõudsime Rusthavisse, mis asub Khvemo Kharthli piirkonnas Kura jõe ääres. 1948. aastal linnastaatuse saanud Rusthavi on Gruusia suuruselt neljas linn, kus elab oma 128 000 inimest. Linn oma kõrgete elamutega erilist muljet ei avaldanud, seetõttu sõitsime sealt otsejoones läbi.

Pärast mõningast otsimist leidsime Jandari järve ka üles, millele küll esialgu ligi ei pääsenud, sest merimalts kasvas igal pool vee ääres. Lõpuks leidsime mingi metsatuka, kus ka mõned kohalikud päikese ja kuuma eest varju olid otsimas. Seal kandis pidi + 40-45 kraadi üsna tavaline teema olema. Täielik kõrb, isegi taimestik oli suhteliselt kidur. Aga järvevesi pakkus vähemalt mõningast jahutust. Sinna metsatukka panime ka telgi üles.

Sel ajal, kui me Kristi ja Ristoga metsa all varjus ajaviiteks kaarte tagusime märkas Meelis, et selle õllevaruga õhtul kaugele ei purjeta. Metsatukale lähenes üks VAZ 2106, kuhu ta end peale möllis ja läks lähimasse külla külameestelt head veini ostma. Meelis naasis oma „ristiretkelt“ kolme liitri veiniga, mis läks maksma suisa kuus lari. Varsti saabusid aga ka külamehed meie juurde, kaasas hulk sööki, veini ja „tilk“ tšatšat. Külakostiks. Kolm külameest, kellest üks oli nagu bossi moodi tegelane, kuna tal on töökoht. Suur jõmm oli, aga mitte just kõige teravam pliiats. Üks vaiksem mees ajas tunduvalt arukamat juttu ega praalinud tühja. Boss kallas äkki klaasi pilgeni kanget kraami täis ja näitas näpuga minu peale: „toost sulle!“. Ehk siis võttis klaasi põhjani ilmselt minu terviseks. No ma tänan. Ma ei teadnud kohalikke kombeid, aga eeldasin, et pean siis sama tegema. Austuse värk noh. Terve klaasitäis tšatšat korraga lipsu taha, vot see on omapärane saavutus. Aga tüübid olid lahked ja sõbralikud, neile meeldis, et me just Eestist oleme. Eestlased on seal üldse au sees rahvas. Vein voolas aegamööda kurku, kuni saabus mõneks ajaks vaikus.

Külameestega aega veetmas Jandari järve ääres

Öösel magada praktiliselt ei saanud. Telgis oli väga palav, õues kiusasid sääsed. Esimene koht, kus Gruusias oldud aja jooksul kohtasime nii palju õelaid putukaid. Tõusmas oli ka torm. Mina jäin tukkuma mõneks ajaks, aga pea kohal käis korralik välgumäng. Taevas oli kohe valge olnud sähvimisest, nagu hommikul Meelis ja Risto rääkisid. Päris kahju kohe, et just sel ajal need üürikesed uneminutid sattusid tulema ja ise sellest vaatemängust ilma jäin.  

Äratus saabus ootamatult, mina ei saanud mitte midagi aru. Järsku kõik rabelesid ja jooksid edasi-tagasi nagu peata kanad. Viskasime peaaegu veel öösel joostes asjad kokku, hüppasime autosse ja tegime minekut. Torm oli nii suureks läinud, et tekkis oht, et puud me pea kohal võivad meile pähe sadada, seega oli ohutum sealt kiiresti jalga lasta. Minuni see teadmine ei jõudnud tükk aega. Maast ega ilmast ei saanud aru. Varahommikul oli just uni saabunud, kui kiiruga üles peksti. Järgmised pool päeva oli minu jaoks üks tume maa ja tiksumine. Teised hiljem kõnelesid, et seda David Gareja kloostrit nägime kaugelt, aga kuna maapind oli sellest vihmast saviseks ja pehmeks läinud, siis ei riskinud kinnijäämisega ning pöörasime otsa ringi ning sõitsime tagasi Thbilisi poole. 

SIGHNAGHI (19.07.-20.07.)

Pärast äkilist sööstlahkumist viimasest ööbimiskohast hakkasin lõunaks elule tagasi tulema. Siis sain ka teada, et David Garejasse me ei lähe seekord ja suund on võetud Sighnaghi (või Signagi) linnale. Väidetavalt olla see linnake koht, kuhu president Saakašvili oma väliskülalised viis, kui ta Gruusia president oli. Tahtsime üle vaadata, kas vastab tõele jutt, et linn väliselt hiilgab, sisemuses mädaneb.  

 

Enne Sighnaghisse jõudmist käisime teel söömas. Kohalikud kõhukad härrad õgisid tohutu hunniku hinkaalisid, millele lisandus veel ka šašlõkk. Selles valguses ei olnud üllatav, et minu tellimus 3 hinkaalit naerdi ettekandja poolt välja. Et nii vähe ta ei hakka tegemagi. Kõhu saime siiski täis ja peale jõime imejooki tarhun. Mäletate, see oli too roheline kemikaal, mida limonaadiks nimetati.

Ühes linnakeses tabas meid taas ootamatu vaatepilt – keset tänavat seisis avatud kirst, milles kadunuke sees. Võdinad jooksid üle selja. Matuselised seisid tee ääres ja nutsid, vanemaealine lahkunu oli aga oma avatud puusärgis keset tänavat. Seejärel võeti kirst õlgadele ja hakati mööda tänavat vaikselt liikuma. Oli aeg see linn seljataha jätta ja oma teed jätkata. Kella nelja paiku päeval jõudsime Sighnaghisse. See linn asub tuntud veinipiirkonnas Kahheetias, olles pisut üle 2000 elanikuga riigi üks väiksemaid linnu.  Lisaks veini tootmisele on seal oluline koht ka turismil. Tänu veinipiirkonna kuulsusele oli turiste seal tõesti palju näha. 

Esialgu tundus linnas kõik kaunis ja hiilgav. Hiljem aga leidis kinnitust jutt, et tegu on sõna otseses mõttes Potjomkini külaga. Peatänavast natuke eemale minnes avaneb masendav vaatepilt, kuidas sealsed kohalikud inimesed tegelikult elavad. Peatänaval aga on näha ilusad majad, restoranid ja hotellid. Natuke sellest eemal roostes katusega lobudikud.  

Peaväljakul uurisime inimestelt ööbimise võimaluste kohta. Oli üsna selge, et siin nii soodsalt ei pääse nagu siiani olime saanud. Meelisega võtsime esimesest restoranist külma õlle, hind 3,30 lari oli kõige kallim õlu, mida Gruusias joonud olime. Tegelikult eurodesse ümber arvestades oli see ikkagi odav, eriti restoranist ostes. Risto läks samal ajal ühe kohalikuga hotelli üle vaatama, kuhu võiks paika jääda paariks päevaks. Mõne aja pärast saabuski heade uudistega tagasi – saime kaks kahe inimese tuba, hinnaga 30 lari tuba/öö. Läks oodatust ikkagi soodsamalt, sest pole ju palju maksta inimese pealt kahe öö eest 30 lari ehk tollase kursiga ca 15 eurot. Ja milline vaade avanes meie toa rõdult! Võib öelda, et isegi kahe milline. Mäe otsast vaatasime alla kaugusse, taamal samuti mäed ja külad. 

Vaade hotelli rõdult

Tõime poest manti ja istusime hotelli rõdul oma vaadet nautima. Ootasime kuni kuumem aeg üle läheb, siis läksime linnaga lähemat tutvust tegema. Pärast kella kuute õhtul läks ilm juba inimlikuks. Õhtuseks plaaniks oli muidugi kohalikku veinitoodangut degusteerida. Kaugelt polnud vaja seda otsida, kuna hotelli kõrval tänava ääres müütas kõrvalmajas elav proua nii veini, tšatšat kui ka kõiksugu puuvilju. Ilmselt alkoholi müügilubade pärast nad seal muretsema ei pidanud. Ja õhtul, kui esimesed ringkäigud linnas tehtud, selgus, et see nende vein ongi nii hea nagu me lootsime. Meelis ümises tuntud Vennaskonna laulukest “Surm Pariisis“: „Juua kohvi, veini küünlavalgel, lukshotellis veeta viimne öö…“. Viimne öö ootas meid küll alles järgmisel päeval, aga siiski tunne oli sama. Ja rõdult kaugusse vaadates oli lahe vaatepilt, kus mägede kohal valged pilved seisid paigal. Palusime hotelli teenindajal, kes meie passe küsima tuli, kirjutada meie nimed gruusia tähestikus. Kirjutaski kaks korda paberile oma nime ja kirillitsas. Tubli ja aitüma. 

Järgmine päev algas väikese hommikusöögiga ühes varjualuses kaunis restoranis. Peremees Sergo oli mõnus ja lahke vana. Saime omletti ja kotletti. Kui mina võtsin soojarohtu ühe hea külma õlle näol, siis Meelis tellis terve kannu kohalikku veini. Sellega teenis peremehe heakskiidu, sest see vein oli tema enda tehtud. Ja terve reisi jooksul oli see vist esimene koht, kus müüdi normaalset kohvi. Üldiselt tundus, et seda polegi mõtet Gruusias küsida. Pärast hommikusööki ostsime mõned meened olematu raha eest. Edasi kooserdasime niisama linnas ringi, tundsime end marurahulikult.  

Kristi ja Risto hobusetuuril Signagis

Õhtusöögi tegime naabrimehe soovitatud kohas, härra viis meid lausa kättpidi kohale. Aga see ei olnud just eriti muljetavaldav. Mina tellisin seljanka (õigemini – soljanka) ja ette toodi kauss, kus rasva sees ujumas ülivürtsikad liha- ja hapukurgi tükid. Suhteliselt söödamatu minu jaoks. Kristi ja Risto said ülesoolatud kanašašlõki, mis Ristol ka veel jupp aega hiljem tunda andis. Meelis tellis eksootilise nimega Abhaasia šašlõki. Veider jurakas taldrikul osutus lamba(pära)sooles olevaks kummaliseks lihaks. Ühesõnaga olime paremat maitsnud Gruusias. 

Pärast sööki kõndisime hotelli tagasi, ostsime „naabrimuti“ käest ka Eestisse viimiseks kohalikke jooke – mitu liitrit valget ja punast (nende sõnade kohaselt musta) veini, mõni ka gruusia kanget. Müüja tundus olevat sealmail ise tehtud mees, omas uhket maja ja mersut. Rääkis meile kohalikust elust-olust, et vesi ja gaas neile seal tasuta, elekter ca 40 lari kuus. Muid makse ei olevatki. Üpris rikas taat tundus olevat. Ostis kolme miljoni eest oma poja Ukraina vanglast välja näiteks. Meie aga asusime taas vaadet nautlema veinikese ja õlunaadi seltsis. Meelis pidas vajalikuks teha enne tagasipöördumist korralik maniküür endale küüneviiliga. Risto kahtlustas, et Meelis kardab oma siidisukad muidu katki tõmmata.     

Pärast seda, kui ülejäänud kamp oli magama läinud, otsustasin mina, et läheks vaataks kohalikku ööelu ka, midagi ikka peab olema ju reede õhtul. Esialgu ei hakanud midagi ega kedagi põnevat silma, peale ühe täringuid loopiva seltskonna. Ühest väikesest baarist kostus aga valju gruusia muusikat. Kui ukse vahelt sisse piilusin nägin kahte gruusia tütarlast kohalikku tantsu vihtuvat omavahel. Astusin uljalt uksest sisse. Baaris nägin istumas ka üht suuremat seltskonda, mis koosnes ainult vanematest prouadest, kes olid juba üsna joviaalses meelolus. Lisaks minule oli baaris veel mõni turist. Võtsin baarist ühe Mtieli õlle (parim kohalik õlu), mis maksis üllataval kombel isegi vähem kui poes (1.50 lari) ning istusin lauda olukorda jälgima. Neiud, kes ennist tantsu vihtusid minu kurvastuseks lahkusid praktiliselt kohe, kui olin lauda istunud. Jõudsin väikest pettumust juba tunda, kui prouade pidu võttis äkitselt täistuurid üles. Memmed asusid sellise kuraasiga oma tantse vihtuma, et hoia mütsi kinni. Püüdsin käega ebaviisakana näida võivat naeru varjata. Ei saanud aga kaua seal endamisi kihistada, kui üks prouadest juba viipas mulle, et tule löö ka kaasa, mis sa passid siin. Mõtlesin, et tühja kah, mis seal ikka. Mõnigi sõõm head gruusia veini ja õlut hinge taga ka juba. Läksingi. Aga seadsin tingimuseks, et pandaks õige gruusia rahvamuusika peale (sest vahepeal kõlasid ka venekeelesed mitte midagi ütlevad lood) ja nad tantsivad seda oma tantsu. See soov ka täideti. Üks proua asus mind koheselt välja õpetama, nii et peagi juba tulidki mul elu esimesed gruusia rahvatantsu sammud, mida saatsid sõrmede ja käte viibutused. Ikka tõeline gruusia tants oli. Vahepeal läksin lauda jalga puhkama. Memmed olid silmnähtavalt rahul, et nendega tantsu lõin. Ja juba mõne minuti möödudes saabus mu lauda esimene klaasike head valget veini (ma pole eriline veinisõber, aga see oli tõesti nagu jumalate nektar, paremat pole saanud ei selle reisi jooksul, ega ka enne ja pärast reisi), seejärel tõsteti lauale järjest taldrikutäis arbuusi, veel veini, hinkaalid, veini ja siis jälle tagasi tantsupõrandale. Ikka näppudega nipsutades alt üles ja siis peopesad taevapoole ümber oma telje jne. Selgus, et memmed tähistasid ühe proua sünnipäeva ja nad kõik töötasid mingis majutusasutuses. Väga vinged mammid olid ja väga äge elamus oli see tantsulka minu jaoks. Foto eestlasest tantsulõvist jäi vist mõnegi mammi fotoalbumit ehtima. 

THBILISI (21.07.-22.07.)

Hommikusöögiks oli taas kohvi ja omlett, samas kohas, kus eelmisel päeval. Sergo ei ole ikka lihtne mees. Rääkis, et naine on tal pärit Siberist ja on pesuehtne venelanna. 2008. aastal, kui oli sõjaline konflikt Venemaaga, oli ta öelnud, et Putinini tema käed ei ulatu, aga ühe venelase saab maha lüüa küll. Oma naise nimelt. Ja selle jutu peale tõmbas oma leti alt välja ca 40 cm pika teraga väitsa ja tegi liigutuse, kuidas kellegi kõri läbi tõmmatakse. Karm vana., kohe näha, et mägede poeg. Aga omlett ja kohvi olid seal ikka väga head.

Kell kaksteist lahkusime Signagist ja asusime teele reisi algus- ja lõpp-punkti, Thbilisisse. Enne seda põikasime veel läbi ühelt turult, aga midagi erilist sealt ei näinud – nagu Balti jaama turg.

THBILISI

Gruusia pealinnaga on seotud üks legend. Kunagine Ibeeria (või Iveeria, praegune piirkond Gruusias) kuningas Vakhtang I Gorgasali (446-502) läks tänase Thbilisi aladel ühel päeval jahile. Tal õnnestus haavata faasanit ning saatis oma pistriku seda otsima. Pärast pikka otsingut leiti faasan kuumaveeallikast küpsenuna. See looduslik väävlit sisaldav kuum vesi avaldas kuningale nii suurt muljet, et ta otsustas sinna aladele linna rajada ja nimetas selle linna Thbilisiks. Thbili tähendabki gruusia keeles „soe“.

Thbilisi asub Kura (või siis Mtkvari) jõe mõlema kalda terrassidel Ida-Gruusias. Esimest korda sai Thbilisi kogu Gruusia pealinnaks 1122. aastal. Täna on Thbilisis elanikke ca 1,15 miljonit. Ilmselt on paljudel meeles Thbilisis toimunud verevalamine 9. aprillil 1989. aastal, kui nõukogude armee sõdurid ründasid Gruusia iseseisvust nõudnud rahvuslaste meeleavaldust teravaks ihutud sapöörilabidatega ning pisar- ja mürkgaasiga, tappes 21 inimest, kellest suurem osa olid naised. Mitusada inimest sai veel viga. Gruusia sai taas iseseisvaks 1991. aastal, kui 9. aprillil viidi läbi iseseisvusreferendum. Esimesena liiduvabariikidest. 9. aprillil peetakse tänaseni Gruusias rahvusliku ühtsuse päeva. Eestis oleks ka vaja oma rahvusliku ühtsuse päeva. 

Meil oli plaan suured kotid lennujaama ära panna, siis rendiauto ära anda ning lõpuks maanduda ööbimiskohta, milleks olime välja vaadanud Rock’n’roll hosteli. Paraku Thbilisi lennujaamas kottide hoiu võimalust ei leidnud, seega tuli plaanid ümber teha. Kusagil linnas saime suvalisel tee ääres passinud taksojuhil nööbist kinni, kes pidi meid kõigepealt hostelisse ja seejärel rendiautofirma asukohta viima. Taksojuht aga ei olnud kuulnudki mingist Rock’n’roll hostelist. Tiirutasime tükk aega ringi, hiljem selgus, et ka õigest kohast läksime paar korda sirge seljaga mööda. Õnneks lõpuks jõudsime siiski kohale tänu ühele kohalikule, kes teed juhatas.

Rock`n`Roll Thbilisis

Sekeldused polnud sellega veel lõppenud. Selgus, et rendiautofirma oli vahepeal teisele aadressile kolinud (meile sellest ei teatatud muidugi) ja taksojuht ajas nüüd seda taga. Järjekordselt saime tiirutada, kohale jõudes algas uus keberniit. Rendifirma töllid kontrollisid, kas saab lollidele turistidele juba varem autol olnud mõlgi kaela määrida, et ei peaks meile tagatisraha 300 $ tagasi maksma. Pika vaidlemise peale nõustuti siiski raha tagastama, aga aega ja närve kulus omajagu nende peale. Taksojuht Roland lubas lahkesti aga meile ka õhtul väikese ekskursiooni Thbilisis teha ja mis meil sai sellise pakkumise vastu olla. 

Õhtul võttiski Roland meid peale. Teel Mtatsminda mäe otsa, kus teletorn tuledes säramas, rääkis ta legendi, kuidas Thbilisi alguse sai. Sellesama jutu, millest eespool juba juttu oli. Enne teletorni juurde jõudmist, keset tõusu, pidas Roland äkki takso kinni, suretas välja ja pani vabakäigu sisse. Takso hakkas mäest alla liikumise asemel veerema mäest üles. Täiesti huvitav ja üllatav kogemus. Kohaliku legendi kohaselt olevat sinna mäe sisse kunagi ufod maandunud. Teised versioonid selle kohta on magneetiline jõud mäe sees ja lihtsalt illusioon mäe tegeliku kallaku suhtes. Müstiline ja lahe igal juhul. Mäe otsas avanes suurepärane vaade öisele linnale ja tegime üleval väikese tiiru. Kõik on seal turistide jaoks tehtud ja väga kallis. Teel mäest alla tagasi sõitsime läbi tunnelist, mis Rolandi sõnade kohaselt oli tehtud tolleaegse miljardärist presidendikandidaadi Ivanišvili poolt tema kodu varjamiseks inimeste eest. Tema maja ulatuvat viis korrust ka veel maa alla, nii et üpris vaene mees oli neil see presidendi kandidaat. Linnas tiir tehtud viis taksojuht veel meid enda juurde väikesele kostile. Külalislahkuse järjekordne näide. Ei kujuta ette seda Eestis juhtuvat. Pakuti kohvi ja mingit magusat ollust, mis olevat arbuusi koorest tehtud. Kell oli juba pool kaks öösel, kui ükskord tagasi hosteli jõudsime. Hosteli terrassil istus sellisel kellaajal veel hosteli peremees, mingi noor ekstreemsportlane. Temaga jätkus samuti juttu  kauemaks. Rääkis meile veel mõnedest huvitavatest kohtadest, kuhu Gruusiasse reisides tasub minna. Näiteks Dušketia, Mestia, Ushba mägi, Kaaxis Sveti – majake suure kivi otsas.

Ja märkamatult oligi kätte jõudnud meie viimane päev Gruusias, mis tõotas päris palju ootamist. Lennuk pidi väljuma alles kell 4.45 öösel. Saime veel linnas aega parajaks teha, sh käisime Põhja-Kaukaasia suurima kiriku juures, kus toimusid pulmad nagu konveieril – üks lõpetab ja teine kohe alustab. Seejärel vaatasime ringi ka vanade asjade turul. Sõber Tõnule ostsime näiteks 2 kitsesarve, mille seest grusiinid veini ja ka kangemat joovad. Ja tava on, et seda tuleb ühe jutiga teha. Istusime ka üle Kura jõe viiva koleda ja röögatult kalli klaasist silla juures väikeses restoranis õlleklaasi taga. Hämardudes läksime istuma suure ja uhke purskkaevu ette, kus klassikalise muusika saatel toimus värviline vetemäng.

 

Kell üksteist õhtul kutsusime taksojuhi meile järele, võtsime hostelist oma kotid ja oligi aeg lennujaama siirduda. Taksojuhile andsime veel kotis olnud Vana Tallinna (kuigi mees ütles, et ta juba 25 aastat ei joo) ja magusat kraami lastelastele. Lubas ka tulevikus Thbilisi saabuvaid eestlasi Rock`n`Rolli viia, tänu meile sai ilmselt temast linnas üks väheseid taksojuhte, kes sinna minna oskab. Kella neljani öösel saime lennujaamas vahtida ja siis oli aeg astuda lennukile, mis meid koju tagasi tõi  

Gruusiast ja grusiinidest jäid ainult head mälestused, väga suurepärased kaks nädalat oli. Täitsa usun seda legendi, et kui jumal kunagi Maa peal rahvastele maid jagas, siis grusiinid jäid esialgu ilma. Hiljem hakkas Jumalal aga grusiinidest kahju ja ta andis neile osa oma maadest. Seal on tõesti jumalik maastik ja loodus. Soovitan soojalt.