Thursday, 21 January 2016

Makedoonia 12.08. - 21.08.2015




MAKEDOONIA - BALKANI AVASTAMATA PÄRL


16 inimesest koosnev seltskond isehakanud rahvatantsijaid koondnimetuse “Mis rühm see on?” all otsustas, et aeg on küps osaleda mõnel vahval välisfestivalil. Valik langes Makedoonias, Ohridi linnas toimuvale rahvastespartakiaadile rahvatantsus ehk rahvusvahelisele festivalile Ohrid Waves 2015.



12. august
Ettevalmistused on kõik kenasti tehtud, lennukipiletid, hotellikohad ja rendibussid broneeritud, marsruut paigas ning sõit võibki alata. Esimene lend viib meid Istanbuli, sest otselende Tallinnast Skopjesse veel kahjuks pole. Järgmisel hommikul peaks uus lennuk juba sihtpunkti meid  viima. Istanbuli lennujaamas tunnike ootamist ja seejärel toimetatakse meid ööbima lennujaama läheduses asuvasse Radisson Blue 5 tärni hotelli. Pole nii luks hotellis vist ööbinudki, vähemalt, mis puudutab hotelli sisulist poolt. 7-eurone õlu hotelli baaris lipsu taha ja seejärel türgi roogasid maitsma. Hotelli portjee viib meid mõnisada meetrit eemal asuvasse söögikohta põhimõtteliselt nööri otsas. No et me ikka valesse kohta oma raha ei viiks. Seejärel tagasi hotelli ja tuttu. Startivate ja maanduvate lennukite mürina, aga ka naabertoast kostvate ebainimlike ja üsna võigaste häälitsuste tõttu öösel eriti sõba silmale ei saagi, kell 5 hommikul aga juba start taas lennujaama, et lasta Turkish Airlines`i võimsal ja mugaval Boeingul meid toimetada Makedooniasse. Meie sihtriigi ametlik nimi “passis” on Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik (alates 12.02.2019 on riigi ametlik nimi Põhja-Makedoonia Vabariik) . Ees ootamas siis meid riik, mis on Eestist väiksem pindalalt (25 713 km²), kuid pisut suurem rahvaarvult (ca 2 miljonit elanikku) ning mis iseseisvus või eraldus erinevalt teistest Balkani riikidest vägivallatult, seda vaid vähem kui 3 nädalat pärast Eesti taasiseseisvumist (08.09.1991).

13. august
Skopjest paarikümne kilomeetri kaugusel asuvas Aleksander Suure lennujaamas on esimene ülesanne bronnitud rendibussid vastu võtta. Plaaniks on teha nendega tiir peale Makedooniale. Õnneks sujub kõik tänu meie roolimeeste Ainvari ja Toomase majandamisele tõrgeteta. 
Ilm on kohe algusest peale lõunamaale kohaselt meeldivalt palav, pea 30 kraadi. Üldse varieerub ilm Makedoonia ühest otsast teise sõites 18 kraadist ühel õhtul Ohridis (lausa pakane) 40 kraadini riigi idaosas.  
Rendibussid vastu võetud, üle vaadatud ja üllatuste vältimiseks tagastamisel ka fotografeeritud, saamegi teele asuda. Esimese päeva eesmärgiks on paari vahepeatusega jõuda Ohridi linna välja. Peagi saame aga hakata juba kohalikele ka obrokit maksma kiirteemaksu näol. Seda siiski ametlikult ja viisakalt. Mitteametlikke maanteelõive reisi jooksul ei peagi kordagi maksma ja kohalike mundrimeestega filosoofilisi ja sotsiaalmajanduslikke vaidlusi maha ei pea samuti pidama. Ja see teemaksu summa on üpris talutav - 1-1.50 € sõltuvalt sõiduki suurusest.
Esimeseks vaatamisväärsuseks sellel imeilusal mägisel maal on Matka kanjoni suured mäed Treska jõe kallastel. Saame mägedevahelist vaadet nautida nii jalgsi liikudes kui ka 400 dinaari (u 7 €) eest lootsikuga jõe peal õõtsudes.


Matka kanjon
Paadid on küll päevinäinud ja päästeveste meie paatidesse ei jagu. Päästerõngas siiski ühes paadis on, õigemini selle katusel. Päris hea mõte on päästerõnags katusele panna. Aga teisel paadil pole katustki, kuhu rõngas riputada. Sõit ise on jõel väga nauditav. Makedoonia paadimees viib meid oma põriseva sõbraga mööda jõge Vrelo nimelisse koopasse, mille teises otsas asub mäe sees järveke, mis 15-20m sügav. Natuke jõge mööda edasi liikudes asub ka üks Euroopa suurimaid veealuseid koopaid (läbi uuritud ca 200m, ilmselt veel oluliselt sügavam), mida käivad usinasti euroopa sukeldujad avastamas.  


Treska jõel
Matkal käidud, viib tee meid edasi Loode-Makedooniasse, Albaania piiri lähistel asuva Tetovo linna suunas, kus elanike hulgas moodustavadki enamuse albaanlased (nagu üldse riigi loode- ja läänepoolses osas), kellega makedoonlastel on olnud ajaloos palju kanu kitkuda. Tetovo ise asub Šari mäe jalamil. Umbes nädal enne meie reisi toimus Tetovo linnast Albaania poole mägedes loodusõnnetus, kui piirkonnast käis üle karm torm koos sellega kaasnenud maa- ja kivilihkega, mis muutis osa teid läbimatuks, rebis majadelt katuseid ning milles hukkus ka inimesi. Meie teele katastroofi tagajärgi õnneks siiski ei jää.
Järgmiseks sihtmärgiks on meile Makedoonia suurim rahvuspark Mavrovos (ca 730 km²), mille keskmes maaliline Mavrovo järv. Inimesi eriti järve savine põhi ei paista huvitavat, küll aga on järve võlusid nautimas kohalikud lehmad, kes rahulikult sõrgupidi vees sulistavad.  

Mavrovo järv ja vesilehmad

Seejärel juba otse ja omadega Ohridi suunas, kuhu kella 18-ks õhtul jõuamegi. Ohrid on ca 42 000 elanikuga linnake samanimelise järve kaldal, mis asub Edela-Makedoonias. Linn koos järvega kuulub Unesco maailmapärandi hulka oma haruldase looduse, linnas ja selle ümbruses asuvate kloostrite ja monumentidega. Ohridit peeti kunagi Balkani Jeruusalemmaks – seal oli 365 kirikut, iga päeva kohta aastas üks. Moslemitest türklased (osmanid) aga hävitasid neist 364 oma vallutusretke käigus. 10.-11. sajandil oli Ohrid lühikest aega ka Bulgaaria impeeriumi pealinn. Ja muuseas, Ohridit peetakse kirillitsa sünnikohaks.
Ööbime festivali toimumise ajal järgnevad 4 ööd hotellis Prestol, mis pole küll Radisson, aga on täiesti korralik sellegipoolest. Priima vaade avaneb toa aknast Ohridi järvele. 

Vaade hotelli rõdult Ohridi järvele

Kohapeal selgub, et selles hotellis ööbib ka teine eesti rahvatantsu esindus, 3 erinevast rühmast moodustatud 34-liikmeline naiskond Mulgimaalt, kes esinevad meiega samal festivalil. Need olid tulnud otse bussiga Eestist kohale. Samal ajal toimub aga veel üks festival Ohridis ja seal esinevad lisaks meile ja naiskonnale veel kaks assambleed Eestist. On ikka agarad ja ogarad festivalikorraldajad seal Ohridis! Ja seda maikuust alates. Pidu pidu otsa, ei lõpe iial otsa.
Hotell asub meil u 7 km linnast väljas, mistõttu liikumine ja linnaskäik natuke komplitseeritud. Ainsaks transpordi võimaluseks leiame olevat oma rendibussid koos meie tublide ja enamasti suhteliselt kainete juhtidega. Õhtul teeme veel väikse sopingutuuri Ohridi linna, mille käigus saame aimu, et kõik polegi seal nii roosiline, kui internetis piltide pealt paistis. Linn on räämas, majad lagunevad ja tänavatel vanad roostes ja tossavad autopannid. Silma hakkab linnas ka lõunamaistele riikidele omane huvitav liikluskultuur, kus õigus on sellel, kes julgeb minna, ükskõik, kas keerad kellelegi ette või mitte. Aga inimesed ise paistavad olema rõõmsad ja rahul. Turistide hordid ei ole Makedooniat veel avastanud (see on ainult ajaküsimus), mistõttu on ka hinnad nii poodides kui eriti söögikohtades väga odavad. Näiteks õlu (Skopsko minu vaieldamatu lemmik) maksab söögikohtades ja hotellide restoranides 60-90 dinaari (1-1,5 €), poodides aga 30-60 dinaari (0,5-0,8 €).




Skopsko, ehtne ja hea

14. august  
Teisel Makedoonias viibimise päeval ootab meid ees ekskursioon Ohridis. Spartakiaadi korraldajate poolt organiseeritud, giidiga ja puha. Orgunn tundub esialgu olevat sama arusaamatu kui sealne liiklus. Kõigepealt pekstakse meid linna jõudes keset teed liiklusummikus bussi pealt maha ja edasi tuleb kuskile tipa-tapa minna. Meie bussijuhid peavad seejuures ise vaatama, kuhu ja kuidas bussid ära parkida saab ja kuidas ülejäänud seltksond pärast üles leida. Korraldajaid see ei paista väga morjendavat. Igatahes segadust on palju. Järve äärde jõudes liigume koos ülejäänud spartakiaadil osalevate rahvatantsurühmadega kaootilise rahvahordina edasi, teadmata, kuhu välja peame jõudma.
Lõpuks saab see kirju seltskond siiski kokku ja peagi ka erinevatesse gruppidesse jagatud, igaühel oma giid. Meie giidiks on päris arusaadavat inglise keelt valdav tegelane, kes osutub ühtlasi ka üheks festivali korraldajaks. Kõigepealt tutvustab giid meile lühidalt linna ajalugu ning seejärel siirdume vaatama, mida vanalinn meile vaatamisväärset pakub. No eelmisel õhtul nähtud kesklinn oma aguli uulitsatega (päriselu) ja täna nähtav vanalinn on nagu kaks erinevat maailma. Ei usuks, et neid lahutab vaid mõnisada meetrit. Vanalinn on kaunis oma kitsaste nimetute tänavate (tänavanimesid näha küll vähemalt kuskil eriti ei olnud) ja laheda arhitektuuriga. Ronime päikeselõõsas mööda üsna arvestatavat tõusu mäe tipu poole, kus asub linna kindluse müür.   
Kõigepealt näidakse meile 11. sajandil (osaliselt juba 9. sajandil) rajatud St Sofia kirikut, mis oli linna 365-st kirikust ainus, mis jäi osmanite poolt purustamata ja seetõttu arusaadavalt ülimalt tähtis paik kohalike jaoks. Selle kiriku detail muuseas peaks vikipedia andmetel olema (vähemalt kunagi oli) Makedoonia 1000 dinaarise rahatähe peal. Kirikud ja kloostrid on Makedoonias väga huvitava arhitektuuriga, aga ühesugused.  
Oma teed jätkame ikka mäest üles ning nüüd jääb teele ca 200 aastat e Kr rajatud antiikteater. See ehitati mägede vahele, et tuul ei segaks akustikat. Võtavad eestlased teatris ka kodumaise Kungla rahva viisi üles ja see kõlab tõesti hästi. Antiikteatrit kasutati tol ajal muidugi ka gladiaatorite võitluspaigana ja hiljem ristiusuliste hukkamiskohana. Vanast antiikteatrist võiks olla säilinud siiski rohkem, aga väidetavalt olla Jugoslaavia sõjaväelased suure hulga ehitise kividest lihtsalt laiali tassinud.    


Pärast põgusat teatriskäiku ronime jälle edasi. Higist leemendades ja õhku ahmides ca 30-kraadises soojas jõuamegi mäe otsa kindluse müüride juurde. Kindlus kuulus kunagise Bulgaaria impeeriumi valitsejale tsaar Samuilile 10. sajandi lõpus, 11. alguses, kes siin ka resideerus. Kindluse müür ise on 3 km pikk, 16 m kõrge ja 1,8 m paks. Ja sealt ülevalt linnale ja järvele avanev vaade on tõesti vinge. Ilmselgelt see kompenseerib kuhjaga kogu jalavaeva ja valatud higi. Ida-Euroopa turistid teevad enne lahkumist kiired suveniiri sopingud ja siis tagasi hotelli. Seal on esimene asi hotellist ca 300 m kaugusel asuva Ohridi järve läbipaistvasse ja karastavasse vette sulpsata ja üks hea külm Skopsko sisse kulistada. Hommikune jalutuskäik siin kuuma päikese all osutus küllaltki pikaks ja higinäärmeid kurnavaks.

St Panteleimoni kirik
Ja siis ongi käes päeva kulminatsioon – algab riietumistseremoonia, et ennast masohhisti kombel paksude rahvariide kihtidega katta ja õhtuseks tantsulkaks valmis seada. Tõele au andes, selleks sai ju siia tuldudki. Täna on meie esimene esinemine väljaspool Eestit. Ja sellele eelneb muidugi ka rongkäik. Kuigi päike on õhtuks tagasi tõmmanud, siis temperatuur on ikka arvestatav (u 27 kraadi).  
Rahvariided seljas liigume bussidega linna, kus juba terve hulk erinevate rahvaste rühmi uhkelt oma rahvariietes ees ootamas. Keegi siin ilmselt ei tea, kus see esinemispaik üldse asub.  Aga peagi algab marss rahvaste sõpruse ühtses rivis, lippude lehvides ja „võitluslaulude“ saatel.  Lippudest näen Ukraina, Tšehhi, Läti lippe. Hiljem ka Türgi ja Iisraeli lippe. Publikut raja ääres isegi leidub, vastupidiselt minu ootustele. Meie ees kõnnivad 34 mulgitari, nii et moodustame päris korraliku „eesti leegioni“ selles pikas rivis. Ei lähegi kaua, kui eesolevad daamed eestikeelse laulujoru juba üles võtavad, nagu meitel rongkäigus kombeks on. Muuhulgas tuleb ettekandmisele Õllepruulija täies mahus. Kõrvaltvaatajale võib muidugi üpris kummaline näida see kummardamise koht laulus. Kui kummardama asub samaaegselt 50 inimest kolonnis arusaamatu jorina saatel, siis võib see tõenäoliselt mingi usulise palvusena näida küll. Ja nii mitu korda. Aga noh, väike õllepalvus Taara poole enne esinemist tundubki igati asjakohane.
Kui massid esinemisplatsil lõpuks kohal, peab üks kohalik provva oma emakeeles avakõne, millest külalised küll keegi aru ei saa ja hakkabki pihta. Meie oleme esinemise järjekorras 7. Igal rühmal on korraldaja ukaasi kohaselt etteasteks aega 12 minutit, millest enamik (sh meie) siiski kinni ei pea. Olemine läheb aga järjest kuumemaks, mis on tingitud nii õhutemperatuurist kui erutusevärinast hinges. Ikkagi välismaa ja ei saa Eesti lipu all häbisse jääda ju.  Enne meid astuvad veel üles ukraina kaks rühma (ühed neist olid päris vägevad akrobaadid), tšehhid (see värvikirev rühm oli vist küll vanuses 4-50), kaks kampa türklasi (üks uimasem kui teine) ja bulgaaria baabad oma daatidega.  
Ja siis ongi meie kord püünele astuda. Kui enamikel rühmadel laval esinejad vahetusid ning teised said sel ajal hinge tõmmata, siis meie peame kogu triangli järjest läbi kepsutama. Oeh.  Lava katavad osaliselt vaibad, mille ääred pole kinni. Esimene koperdamine ei lase ennast kaua oodata ja see tahab mind kohe ninali tõmmata. Õnneks suudan mingi ime läbi siiski jalgadele jääda (eelmainitud palvus Taara poole ilmselt aitas). Peab ettevaatlikum olema. Kõhuli käia oleks päris pläss siin.
Kui kolm tantsu läbi (Kolme kandi lood, Tuustep, Aissa), siis hakkab juba tunda andma, et siin on tõesti kuradi kuum, lisaks on ju päev otsa mööda linna ringi trambitud (sh mäe otsa), mis jalgadetööle ilmselt liiga ergutavalt ei mõjunud. Tunnen, et ka aklimatiseerumine on olnud puudulik ja üldse on vormiajastus päris sitt. Aga pooled tantsud on ju alles ees. Oeh. Killadi-kõlladi tahab juba päris hinge seest võtta ja pulss on vist 180. Aga tuleb edasi panna, suure surmaga võiduka lõpuni. Kaks grammi rahulikuma Valtsikese loo ajal  hingamine mõnevõrra taastub, aga jalad hakkavad all tuld välja lööma. Lohutan end sellega, et ainult 1 lugu on veel, kuigi see on kõige kiirem Võru vigurlugu. Ja selle ajal juba loengi iga kombinatsiooni ja sammu, mis lõpule lähemale viib.
Juhuu!  Lõpuks on see läbi. Higist märg nagu kassipoeg. Kuskilt läbi udu kostab midagi plaksutamise moodi. On tunne, et äkki see liiga untsu ei läinudki, kuigi paar väiksemat apsu sisse mul tuli. Kummardame publikumile ja püüame võimalikult väärikalt lavalt maha saada. Minul kepsud all igatahes tudisevad  nagu vastsündinud vasikal, virvendava pildiga Ainvar talutatakse kaasa poolt eemale toibuma. Hing on otseses mõttes paelaga kaelas. Ja teisedki tantsuhundid ahmivad õhku, käed põlvedel nagu oleks äsja maratoni läbi teinud. See oli nüüd üpris vägev kogemus, poleks eluski arvanud, et see nõnda raskeks katsumuseks võib osutuda. Sellistes „vatijopedes“ palavas kliimas ja päevast kilometraaži arvestades pole mingi jalutuskäik pargis, tuleb tõdeda.   
Vaatame ka mulkide etteaste ära, katsume plaksutada ja kaasa elada, kel selleks juba jaksu on, omasid tuleb ju toetada. Seejärel ei pea aga vastu ja kooberdan kõrvalasuvasse restorani, vehklen sõrmedega ja suunan need otsustavalt õllekapi suunas, ise sisisen läbi hammaste „Piva please“. 90 raha ja külm õlu voolab seal samas leti ääres kõrist alla. Tõeline elupäästja sellel hetkel.
15. august  
Laupäeva hommikul on natuke rohkem aega rahulikult ärgata ja siis sööma minna. Hommikusöök on hotellis üsna nadi. Kui 5-10 minutit pärast hommikusöögi algust kohale loivan, on enamus neist vähestest toiduanumatest serveerimislaual praktiliselt tühjad, isegi kuuma vett lahustava kohvi jaoks ei ole. Õnneks siiski tuuakse juurde näpuotsaga, näiteks soojaks aetud viinerit, mille sööja peab kile seest ise välja rappima. Aga no hea küll, anname andeks. Soojaga väga suurt isu polegi. Tuju peab üleval hoidma, sest täna on ootamas taas huvitav päev – hommikul viiakse laevaga Ohridi järvele. Ja õhtul jälle esinemine.
Laev muidugi määratud ajaks kai äärde ei tule, aga keegi ei imesta ega pahanda selle pärast enam. Juba oleme aru saanud, et aja kulgemine Makedoonias on natuke teistsugune kui meil Eestis. Eks tuleb oludega kohaneda. Vaatame hoopis põnevusega kai ääre pealt järve, kus mingid magevee maod põhjas ringi vingerdavad. See on täitsa lahe vaatepilt. Meie näeme üsna väikseid isendeid, aga nad kasvavad seal päris võimsaks  (https://www.youtube.com/watch?v=aBLIczPmwlY) ja kütivad kalu. Õnneks ujumiskohas selliseid tegelasi ei kohta.
Lõpuks saabub ka laev, mis alguses inimesi väga täis ei topitagi, arvestades eelnevalt nähtud laevu järvel kruiisimas, inimestest pungil. Kohti välistekil siiski napib, seega leiame Ainvariga istumiskoha päikesevarjus laevatrepil.

Härrad laevasõitu nautimas

Kuid lootus pooltühjas laevas sõita on enneaegne. Üsna pea teeb laev veel ühe peatuse, kus laevale tulevad kaks suurt rühma – taidlejad Lätist ja Bulgaariast. Nüüd läheb laev küll päris puupüsti täis ja kohti pole ka siseruumis. Ja siit edasi algab muidugi ka üsna tihe traageldamine mööda laeva. Saame oma taguotsa iga natukese aja tagant kergitada, nii et hommikune virgutusvõimlemine saab sellega ka ühtlasi tehtud. Sõit järvel on ilus. Järve helesinine värv muutub vahepeal õige tumedaks, oleme oluliselt sügavamasse kohta jõudnud. Ohridi järve puhul on tegu Balkani kõige sügavama järvega (sügavaim koht 288m). See olevat üldse üks sügavamaid ja vanimaid järvi Euroopas. Ligi 20% järve veest tuleb kevadel 10 km kaugusel asuvast Prespa järvest, mis asub Ohridi järvest u 160 m kõrgemal – Ohrid 695 m merepinnast, Prespa 853 m. Aastast 1979 on Ohridi järv arvatud Unesco maailma looduspärandi hulka.

Laevasõit läheb mööda ühest huvitavast ja unikaalsest kohast, mida nimetatakse Bay of Bones („Kontide laht“). See kujutab endast vee peale ehitatud küla, mis on autentne rekonstruktsioon asundusest u 1200-700 e Kr. Kuskil tund aega sõitu ja oleme kohal St Naumi kloostri juures, kus mõneks tunniks laevalt maha läheme. St Naumi kloostrist ainult paari kilomeetri kaugusele jääb Albaania piir (otse üle mägede on sinna isegi vaid mõnisada meetrit).
Laevast maale minnes asub taas vägesid juhatama meie giid. Seekord teeb ta seda vene keeles (põhjuseks, et meiega on liitunud ka üks ukraina punt, kes inglise keelt ilmselt ei tönka). Sellest susinast, mis nüüd kuuldavale tuleb, aga enam palju aru ei saa, vehkigu kätega sinna juurde palju tahab. Klooster ise on ilus, nagu nad kõik. Selle kloostri teeb aga eriliseks asjaolu, et sinna on kloostri rajaja Püha Naum (St Naum või Sveti Naum) u aastal 910 ka ise maetud. Pilet päris siseruumi maksab 100 dinaari (1,7 €). Selle eest on võimalik sisse minna hauakambrisse, panna kõrv vastu St Naumi hauda ning kuulata tema südametukseid. Selline legend on. Õigeusklikud seda ka teevad ja löövad seejuures tõsimeelselt ja usinalt risti ette, võtavad seda legendi vist tõsiselt. Pole oluline, et nad enda südametukseid kuulevad. Usk on tugev. 


St Naumi kloostris
Kloostri hoovis sibab ka üks paabulind ringi, üritab ennast puhevile ajada ja on vist üldse üks üleküla kärbes seal, kellest soovitatakse heaga eemale hoida. Seal ongi hoiatav silt, et lind võib lastele ohtlik olla, kuid siiski ei takista see üht ukraina mammit oma pisipoega saatma teda peo pealt toitma. Näitan demonstratiivselt prouale märki, aga see kehitab ainult õlgu. Lind aga juba torkabki nokaga poisi suunas. Ega lolle mingid märgid ei takista.  

St Naumi püsielanik
Kloostris küünalde süütamisele ja Püha Naumi haua peal koogutamisele järgneb aga veel üks paadisõit. Allikaterikas jõgi Crn Drim (Must Drim), milles on ilus sinine savine põhi, mille kaudu Prespa järvest vesi kevadeti Ohridi järve suububki. Seltskond jaguneb paatidesse ja iga paatkond saab oma kohaliku mõlamehe. Meile satub üks noor ja üsna lõbus ning jutukas noorsand. Räägib asjast ja rebib kildugi. Kõneleb muuhulgas, et nooremad naised, kes tahavad käima peale saada, võiks seda vett juua, sest see pidi olema selleks soodustav element, nö püha vesi. Jõe peal tuleb meile vastu mitu paaditäit mulgi naisi, kes laulavad kõik Viljandi paadimehest. Ja meie noorel paadimehel läheb vunts sirgu küll nende leelotamise peale.

Pärast lõbusat paaditrippi tuleb sissekandmisele väike külm Skopsko õlu mõnusas puudealuses söögikohas, kus üks kohalik preili näljastele ja janustele ka rahulikku klaverimuusikat mängib. Osad meie naised tormavad aga juba nagu paisu tagant valla pääsenuna pärlite leti suunas, põsed erutusest punetamas (Makedoonia on tuntud pärlitootja maana). Osade meeste näod ka punetavad, võib arvata, mis põhjusel. Ja ega pärlite lettidega asi ei piirdu, sest pärast seda tormatakse ühisrindena suveniiride „tänavale“, uued sihid silme ees. Meie Ainvariga kõnnime pärast õllega kosutamist niisama, tutvume olukorra ja ümbritsevaga. Siis aga jalutab Ainvar, käed taskus ilusasti oma naisele esimese suveniirilauakese juures „sülle“. Põgenemine ei tule enam kõne alla, sest juba on teda märgatud. Tulebki luftitada oma sajalisi, muidu löövad koid sisse! Ja jume läheb jälle punakamaks. Seda mängu on täitsa huvitav jälgida, kuna endal säärased kohustused puuduvad. Siiski on siin turistipesas raha paigutamiseks ka mõistlikum müügikoht, mis sisaldab ka külmkappi. Natuke tuiame veel ringi ja siis kõik see mees laevale ja sõit tagasi Ohridisse. Täna õhtul veel üks etlemine ees, tuleb vaim valmis panna. Tuul ja lainetus on päris mehised tagasi sõites ja laev meie saabumise sadamasse lainetuse tõttu ei keeragi, mis tõttu saame ootamatult enne sööki veel ühe lisakilomeetrikese jala kõndida.
Ja juba saabubki aeg taas riided vahetada ja bussi rattad linna poole keerata, et taas enne festivali ühes rongkäigus marssida. Siin armastatakse ikka neid rongkäike teha, iga päev tuleb marssida. Järve ääres veel ka üks suurem fotosessioon ja poseerimine. Aga rongkäik kisub täna üsna kummaliseks ettevõtmiseks – paterdame nagu eksinud pardipere mööda linna ringi, enne kui korraldajad ka aru saavad, kuhu ja miks tantsuhordid on vaja juhatada. Rongkäigus osalevad erinevate samaaegselt toimuvate festivalide tantsijad. Saan nüüd aru, miks vähe keeruliseks kisub seda hallata. Ristmikul saame kokku teiste Eesti rühmadega ja nüüd on 4 punti eestlasi peaaegu koos. Kui siia lisada 2 läti rühma, siis on tegu korraliku baltlaste invasiooniga Balkanile.

Esinemiskoht on seekord kaugemal, pisut mäest üles vaja ronida. Natuke aega veel ja „karneval“ võib taas alata. Oleme küll esinemisjärjekorras seekord viiendad, aga pärast kolmanda rühma lõpetamist kuuleme ootamatult meie nime hüütavat. Et siis ei mingit soojendust ega muud jama, vaid kohe joostes lava poole ja „lahingusse“. See lava on ka huvitav – tugevalt vetruv laudpõrand, mida katavad taas lahtise servaga vaibad. Ja ei lähe palju mööda, kui mina jälle sinna oma õrnade jalakestega kinni jään ja korralikult koperdan. Taas hoiab Taara mind ja pääsen ninali prantsatamisest. Seekord on aga esinemine väheke inimsõbralikum, sest ilm on jahedam ning enne ja pärast esinemist saab ka jalga puhata pingi peal istudes. Suuremaid viperusi meil tantsudes rohkem ei esine ja pärast lõpukummardust suudan täitsa viisakalt lavalt ära jalutada. Tehtud! Rahvusvahelise festivali kogemuse võrra jälle rikkam. 
Väljas on sooja ainult 18 kraadi, seda mõnusam on öine suplus soojas Ohridi järves.


16. august 

Täna hommikul on mõnus tunne ärgata teadmisega, et esinemised on üsna rahuldaval moel tehtud ja edasi tuleb ainult üks lust ja lillepidu. Esimeseks lustiks on hommikune suplus järves ning peaaegu soe viiner, härjasilma ja lahustuva kohviga. Lahustuva kohviga, mõtelge!
Seejärel asutame end minekule, nagu iga hommik. Täna on plaanis ringi vaadata Galičica rahvuspargis, mis peaks asuma ca 20 km kaugusel hotellist. Tee tõotab täna päris kõrgele viia. Rahvuspark ise on 227 km² suurune ala Ohridi ja Prespa järve vahel, Galicica mägedes. Kõrgeim mäetipp on Magaro 2254 m kõrgusel. Üleval peaks eelinfo põhjal olema korraga näha nii Ohridi kui Prespa järv.

Pärast väikese „mäemaksu“ tasumist saame bussidega alustada mööda serpentiine mäkke ronimist. Vaade aknast alla läheb üha muljetavaldavamaks. Samas eriti ohtlik ei tundu sõit, sest puud ja teepiirded jäävad bussi ja kuristiku vahele. Isegi vaatamata sellele, et bussijuht tallab korralikult gaasipedaali, tegemaks bussile ülesliikumise kergemaks.  Vahepeal jääb teele üliilus koht, kõrgusest vaatega järvele, kus igal fotoka omanikul on kerge oma kaamera täis pildistada. Siin on ka üks infotahvel ohutusnõuannetega ekstreemsportlastele, kes siit „seljakotiga“ või muude lendamist soodustavate abivahenditega alla soovivad hüpata. Lisaks on ka mingi väiksemat sorti õigeusu rajatis. Sellest võib aru ka saada, sest oleme ülemise korruse peremehele juba piisavalt lähedale jõudnud, et tasub asjaosalistel tervituseks paar sõna kosta. Ei jookse see mööda külge maha ka nendel lenduritel, kel siit ühendus maapinnaga mõneks ajaks katkeb, et järgmine kokkupuude ei jääks viimaseks selles ilmas.

Tõeline tee mäkke aga alles algab. Bussiga liigume mõnisada meetrit edasi ja peatume kohas, kus kõrgust merepinnast öeldakse olevat u 1500 m. Edasi tuleb minna nüüd juba jalgsi. Kui eelnevalt olin arvanud, et siit ainult natuke maad tuleb meil jalutada ja ongi kõik, siis tegelikkus kujuneb oluliselt sportlikumaks ja aeganõudvamaks. Samas ka põnevamaks.   

Ja siis alustamegi vaikselt mäkke rühkimist. Umbes pooletunnise kõndimise järel näitab teeviit, et oleme JUBA oma 800 m edasi liikunud. No vägev tempo. Kui alguses tõusis tee metsa vahel, siis edasi läheb see juba puhtalt kivide peal. Ehk metsane ala mäel saab otsa. Ühed matkajad tulevad vahepeal vastu, ütlevad, et päris tippu peaks olema maad oma paar tundi, aga platoole, kus juba Preska järv ka paistab, võib-olla üle tunni (distantsi mõõdetakse seega ajaühikutes). Kõlab lohutavalt. Päike lõõmab mehiselt pea kohal ja särk on juba ammu seljast lennanud. Väike istumispaus, lonks külma õlut „kerisele“ ja head ronimist - tipa-tapa üles poole.




Teel kõrgustesse

Jõuame järgmise teeviida juurde, kus mäetipu poole näitab kahes erinevas suunas. Kerge hämming ja mõttepaus, mille lahendab otsustavalt Urmas, kes praktiliselt söösthüpetega mäkke tormab nagu mägikits kivide vahel. Juba ongi peanupp nägemisulatusest väljas. Ka Toomas otsustab väikese spurdi kasuks mööda mäekülge üles. Kui kuuleme kellegi hüüdeid samast suunast, siis ei jää ülejäänud seltskonnalgi muud üle, kui võtta ka jalad kõhu alt välja ja ronida edasi.

Jõuame mõne aja pärast mingi kolossaalse metallist juraka juurde, mis mäe otsa betooni sisse on püstitatud, mida tegelikult ka alt bussi juurest tillukesena näha on. Mõtlen, et võis seda küll vahva siia mäe otsa püstitada olla omal ajal. Ja mis otstarve sel üldse oli, kas mingi megalahmakas infokandja mägimatkajatele, kurat seda teab.

Lähen mõnikümmend meetrit veel üles poole, kust on näha ka Prespa järv. Sellega on mägimatka põhieesmärk minu jaoks täidetud. Ja motivatsioon edasi tipu poole pürgida on sellega nagu peoga pühitud. Kaja, Ulvi ja Jane istutavad ennast samuti betoonaluse peale ja jääme siia pidama, 1930m kõrgusel merepinnast ja ca 2,3 km kaugusel busside juurest. Mind motiveerib ronimise asemel kotis kaasa veetud Skopsko, mis teab kui külm enam pole, aga see eest maitseb pärast sellist ronimist väga hästi. Imeline vaade avaneb nii ümbritsevatele mägedele kui ka Ohridi järvele. 
Ohridi järv mäe otsast vaadatuna
Ülejäänud seltskond jätkab vapralt teekonda tähtede poole. Nad jõuavadki 2254m kõrgusel merepinnast asuva Magaro mäe tippu välja. Vastavalt tagasituleku suunale kõnnivad nemad kokku ca 3,5–5 km. Pole midagi öelda, müts maha. Eks jääb natuke endal ka kripeldama, et mott otsa sai, oleks võinud ikka lõpuni minna. Sellegipoolest sai ronida päris korralikult, oma 2 tundi läks üles ronimisega. Ja allatulek on samuti omaette ooper, sest järsak on päris suur ja maapind kiviklibune kohati, nii et tahab libisema hakata. Paar korda saabki käpad ja tagumised põsed maha. Kuna ülejäänud allatulijad Jane, Ulvi ja Kaja osutuvad taimeteadlasteks ja lillelasteks, kel vajadus iga kivi taga olev lible üle nuusutada või kotti pista, siis kiirendan sammu ja irdun sellest seltskonnast. Kui kivide pealt metsa vahele jõuan, läheb edasi juba ludinal allamarss. Ja peagi  olengi jälle all. Natuke kannatust ja peagi on ka kõik teised mägironijad õnnelikult busside juures ja tagasisõit võib alata. Enamusel õnnelik irve näol. Igatahes oivaline kogemus, peaks kunagi veel proovima. Ja vaated olid ikka tõeliselt oivalised. 





Tee tippu on konarlik
Bussiga mäest alla sõit on umbes sama põnev kui ülesminek, juhile ilmselt „põnevamgi“. Taas siledale maale jõudes triivime ühes teelejäävas asunduses oma tagumikud esimesse restorani, sest teadagi tuleb mäkke ronides tühjenenud patareid taaslaadida kosutava külma õlle ja sooja söögiga. Ei saa öelda, et restoran hingehinda võtaks. Mul läheb söögi ja 2 õlle peale näiteks 300 dinaari (ca 5 €), Urmas ütleb, et tal läks 2 prae, pudeli veini ja 2 magustoidu peale 500 dinaari (ca 9 €).

Pärast mägedes käiku on kerge kümblus hotelli juures järves vägagi omal kohal ja õhtuseks istumiseks moona varumine Ohridist kulub ka ära. Seejärel ootab ees minek pidulikule koosviibimisele hotellis Desaret paar kilomeetrit meie hotellist eemal. Eeldame, et ees ootab viisakas õhtusöök, kingituste jagamine korraldajatele ja teistele rühmadele (oma Eesti sümbolitega nänn on meilgi kaasas, mida jagada) ning seejärel jalakeerutamine kohaliku tümpsu saatel lõbusas seltskonnas.

Nii aga paraku ei lähe. Jõuame kohale, siseneme hotelli ja jääme ootama, et kuhu end istuma seada. Kuna keegi ei reageeri meie sisenemisele (seal siiberdasid edasi-tagasi mingid tegelased, kes aga ei teinud meid nägemagi), otsustame istuda esimesse vabana näivasse lauda. Paar kelnerivormis tüüpi astuvad seepeale ligi, hakkavad seletama, keelavad meil sinna istuda ja ei paku esialgu muud kohta ka, vaata ise, kuidas saad. Pärast lühikest vestlust saadavad meid siiski teise lauda, kuhu pidid sloveenid hoopis tulema, aga pole seni saabunud. Päris üleoleva suhtumisega poisid siin hotellis, ilmselt on tähtsamad need vennikesed kui hotelli külalised. Ootame, vaatame, aga midagi ei juhtu. Lauad jäävad tühjaks, vett on võimalik ainult mingist vaadist niristada. Seega tuleb baarist ise vaadata joogipoolist. Toomas sai päris sooja lake sealt, kuid pärast kerget sõnavahetust oli baaridaam siiski nõus õlleklaasi JÄÄD lisama, et natukenegi juua kannataks. Tõsine ice beer. Tundub, et me siin väga teretulnud seltskond ei ole.


Peagi hakkab kinkide üleandmine. No peaasi, et korraldajad oma nodi ikka kätte saavad, ülejäänu pole väga oluline. Meie kraam läheb lisaks korraldajatele ka festivalil igati meeldejäävad etteasted teinud lätlastele ja ukrainlastele. Üllatuslikult saame ka meie neilt nänni, mis iseenesest teeb head meelt. Kuigi sellest „pidulikust koosviibimisest“ endast on juba sügavalt siiber. Poleks oodanud lõunamaa poistelt sellist vastuvõttu, kus teenindaval personalil ja korraldajatel on täiesti savi külalistest. Vaimusilmas kuulen, kuidas nad laulavad (eesti keeles muidugi) – „miks sa pidid olema, miks sa pidid tulema, mine palun minema, mine palun põlema“. Ja minema me lähemegi. Kuulutame selle farsi lõppenuks ja sõidame bussiga hotelli tagasi. Meil omavahel hotelli sisehoovis, kõrvuti suuremas koguses mulkidega, parem istuda, kui seal Desaretis teenindajate ülbeid molle vahtida ja sooja õlut larpida.  
17. august 

Täna on käes see päev, mil lahkume Ohridist. Olid igati lahedad ja huvitavad päevad vastuolulises Ohridi linnas ja Ohridi järve ümbruses, lisaks esmakordne osalemine välisfestivalil. Tänaseks oli esialgu plaan minna Pelisteri rahvusparki, mis asub ca 80 km kaugusel Ohridist, aga kuna eile sai juba piisavalt mägironimist harrastatud, siis otsustame, et jätame täna vahele. Pelisteri rahvuspargis on kõrgeim koht 2600m kõrgusel, nii et oleks rassimist olnud mehe moodi. A vat ei viitsi täna, tee või tina. Meil on jalgu ka järgnevatel päevadel veel vaja. Aga siiski, ette rutates võib öelda, et ronimata sel päeval mõnedel siiski ei jää.

Esimene peatus pärast Ohridist lahkumist on Prespa järv, mida ülevalt Galicica mägedest juba nägime. Järv on hoopis teistsugune võrreldes Ohridi järvega – kõrkjad järve kalda ääres, liivarand ja liivane põhi järves, seetõttu on ka vesi sogane. Kuna väljas on endiselt paras leitsak, kupli all eilsest õhtust kergekujuline pohmell ja hinges iiveldus, siis suplus on ülimalt mõnus ja värskendav. Viimased nö eilased nähud saab kenasti järvevees maha uhtuda. Värskendav on ka üks külm õlunaad pärast suplust rannarestorani baarist terve euro eest. Inimene on nagu auto – kui vana õli välja lasta joosta, tuleb uus kohe peale kallata. Nii ka mul. Samas panen tähele, et osade rühmakaaslaste puhul läheb enese käima tõmbamiseks paremini peale hoopis kangem kraam kohaliku piiritusejoogi näol (nö konjak). Tundub, et ka mõnel teisel podiseb see sisepõlemismootor ja kõik klapid ei taha veel hommikul korralikult töötada. Vees kümmeldud, pea parandatud ja paneme edasi.
 
Tunnike või pisut vähem sõitu ja jõuame Makedoonia suuruselt teise linna Bitolasse (ca 74 000 elanikku), aga sellest sõidame siiski peatumata läbi. Eesmärgiks on hoopis paarkümmend kilomeetrit eemal asuvad antiikse Heraklea linna varemed. See linn rajati 4. sajandil e Kr Makedoonia kuninga Philippos II (kes muuseas oli Aleksander Suure isa) poolt. Linn sai oma nime mõistagi Vana-Kreeka mütoloogiast tuttava kangelase Heraklese järgi. Säilinud on seal peamiste vaatamisväärsustena osaliselt fragmendid basiilikast (tollel ajal oli basiilika vastavalt piirkonnale kas valitseja koda või kiriku hoone), sh mosaiigid, ning osa antiikteatrist. 


Tiir ajaloos tehtud jätkame teekonda. Jõuame piirkonda, kus igal pool paistavad suured tubakapõllud. Siin kandis on praktiliselt iga majapidamise hoovis näha tubakalehti kuivamas. Sellest siin ilmselt peamiselt elataksegi.

Tubakasaak kuivamas

Piirkonna keskuseks on Prilepi linn, kuhu ka täna ööbima jääme. Prilep ise on suuruselt neljas linn Makedoonias ca 66 000 elanikuga. Esmakordselt on Prilepit mainitud aastal 1014 kui kohta, kus impeeriumi valitseja Samuil (seesama härra, kelle kindlust Ohridis külastasime) sai väidetavalt südamerabanduse ja suri, kui nägi, kuidas Bütsantsi sõjavägi pärast hävitavat Kleidioni lahingut tuhanded tema sõjamehed pimedaks torkas ja ülejäänud maha tappis. Oli tol ajal samuti palju toredaid inimesi.

Prilepis toimetame kodinad hotelli ja läheme linna peale kondama. Osad tahavad kohalike kaubanduslike väärtustega tutvuda, teised jälle hirmsasti midagi hamba alla saada. Nii et toimub jagunemine sektsioonidesse. Näljasemad siirduvad saagijahile. Lühikese otsimise järel leiamegi mingi söögikoha, mille peremees või teenindaja (ei saagi aru, kumb too härra rohkem on) väga inglise ega vene keelt ei mõika. Seda tõestab härra sellega, et kuigi Toomas oli temalt küsinud, et kas tellitava prae juurde käivad mingid kartulid või muud säärast lisandit, siis vehib ta arusaamatult kätega ja peaga ning lahkub. Kui toidud ees kannab ta Toomasele ette lisaks puust lõikelaua moodi anumale sätitud praele igavese hunniku friikartuleid. Mina tellin pizzat ja seda kannatab häda pärast süüa ka, aga vaene Toomas jääb hunnikutele nina ees vaatamata nälga, sest tema taluvuse piirid on see roog ilmselgelt ületanud.

Kui meil söödud ja teistel sopatud saame jälle kokku ja läheme bussi peale. Kuna kell on alles poisike, siis on täna veel ees ka kaks vaatamistväärt paika. Kõigepealt sõidame linnast natuke välja ja keerame Varoši küla vahele. Varsti muutub aga tee bussidele läbimatuks, kuigi Toomas valge suksuga püüab kangekaelselt tohutust august keset teed üle või mööda murda.  Siiski pääseme edasi üksnes jalgsi. Külm õlu on minul näpus muidugi, aga suurt tungi üles mäkke kindluse varemete juurde ronida ma hetkel ei tunne. Suuremad mägironijad Tiina ja Urmas on juba jõudnud poolde mäkke turnida, ilmselgelt on plaanis ka see mägi ära võtta. Mäe otsas asuvad 13.-14. sajandist pärit Markovi Kuli kindluse varemed, mis oli Serbia printsi (osadel aladel ka kuningas) Marko Mrnjavčevići residents. Graniitkivist mäe otsas jookseb päris pikk müür 120-180 meetri kõrgusel. 


Mina koos Merle, Kristina, Jane ja Ainvariga päris üles ei viitsi ronida, vaid jääme nõlvale vaatama, kuidas üks kohalik külamees lehmi ja kitsi karjatab. Paar eeslitki on eemal rohtu näksimas. Enne kui seltskond tagasi mäe otsast jõuab asuvad elukad kellade kolinal mäest alla kodu poole astuma, peremehe vits vastu külgi tantsimas aegajalt. Huvitav vaatepilt, sest minna tuleb neil üsna järsku nõlva mööda. Aga vaated on taas meeliülendavad, nii alla linnale kui ka üles mäkke.
Pudulojused einestamas

Huvitav kivi


Taamal Prilepi linn

Selle mäega veel tänased ronimised ei lõpe. Busside ja bussijuhtide jaoks valu ja vaev õigupoolest alles algab. Veel üks korralik mägi ootab vallutamist, mille otsas asub 12. sajandist pärinev Treskaveci klooster (teise nimega St. Bogorodica), kus olemasoleva info põhjal täna elab endiselt 1 munk. Meie jaoks on ajakriitiline sinna üles jõuda suhteliselt nobedalt, sest päike hakkab loojuma ja pimedas seal üleval pole midagi teha. Asume aga mööda serpentiine üles keerutama. Seekord on need tõusud aga tunduvalt järsemad kui eile, samas teed on ikkagi päris korralikud. Õnnestub lõpuks üles jõuda, täpselt päikeseloojanguks. Nii et 5-10 minutit seisame ja imetleme vaadet ning siis juba päike kukubki horisondi taha. Ikkagi tasus tulla, sest vaade on taas oivaline.

Vaade Treskaveci kloostri lähistelt

Päike magama saadetud liigume tagasi hotelli. Ühine püha õhtu söömaaeg hotellis Kristal Palas ootab. Lauda teenindab lahe ja humoorikas härrasmees, samas on näha, et võtab oma tööd tõsiselt. Seltskond laua ümber ja nende soovid on kirju nagu kihnu seelik, nii et tööpuudust mehel ei ole meiega. Kui esimese õllega ühele poole saan ja kelneri tähelepanu pälvin, küsin viisakalt, et kas ma saaksin veel ühe õlle?! Vastus on lühike, aga ülimalt üllatav ja koomiline – kiire ja kindel „No“. Ise irvitab. 20 sekundiga on uus õlu siiski juba laual. No siuke koomik on sattunud meile, pole paha. Järgmise õlle tellimisel piisab juba näpuviibutusest, kui härra juba toimetama asub. Söögid ise on ka täitsa head, seda ka järgmisel hommikul.
Pärast õhtusööki uuritakse, mis kingitusi festivalilt meile jagati. Iga soovija saab nokatäie mingit ukraina napsi, mis osutus konkurentsitult kõige põnevamaks kingiks ukraina kolleegide poolt. Kõik need nännid, v.a. naps, rändavad sõlekese õpetajate tuppa, kui kunagi eluga Eestis tagasi oleme. 


18. august

Hommikul tass kohvi ja keedemuna keresse ning uutele seiklustele vastu. 55 km kaugusel Prilepist asuvad Stobi iidse linna varemed, kuhu suunas ka oma busside rattad pöörame. See on oluliselt suurem ja huvitavam koht kui Heraklea linna jäänused, mida sai eile külastada. Stobit on esmakordselt mainitud 197 e Kr. Hiljem oli see Vana-Rooma provintsi keskus, mis oli tähtis strateegiliselt nii kaubanduse kui sõjapidamise jaoks.  Seejärel juba edasi pealinna Skopjet väisama. Täna osa rühma liikmeid irdub seltskonnast ja läheb lennuki peale, aga enne saame veel mõned head tunnid pealinnas hängida.

Skopjes elab üle poole miljoni elaniku. Antiikajal kandis linn nime Scupi. Alates 148 e Kr kuulus see Vana-Rooma riigile. Aastal 395 läks Scupi Bütsantsi koosseisu ning sai tähtsaks kaubandus- ja sõjaväekeskuseks. Aastal 518 hävitas maavärin Scupi peaaegu täielikult. Olgu ära mainitud, et maavärin on linna hävitanud veel mitmeid kordi. Näiteks 11. sajandil hävis linn maavärina tagajärjel. Viimati on maavärin Skopjet laastanud 1963, mil hävis ca 80% linnast ja hukkus üle 1000 inimese.
Aastatel 972–990 oli Skopje Esimese Bulgaaria Impeeriumi pealinn, pärast mida sai pealinnaks juba meie vana hea Ohrid. 1346.a. kuulutas kuningas Uroš IV end nendel aladel serblaste ja kreeklaste tsaariks ning tegi oma pealinnaks Skopje. Alates 1392 oli Skopje Ottomani impeeriumi (praeguse Türgi) koosseisus, kandis nime Üsküb ja oli Kosovo vilajeti (ehk provintsi) pealinn. Türgi võimu alt vabanes alles 1912 Esimese Balkani sõja järel.

Kondame mööda Skopje kesklinna, sealhulgas vaatame Kale kindlust (türgi keeles tähendabki „kale“ kindlust), mis on ehitatud Rooma keiser Justinianuse poolt 6. sajandil. See siiski erilist muljet ei avalda. Küll aga on väga muljetavaldav Skopje vanalinna südames asuv suur väljak, mis on täis erinevaid võimsaid skulptuure, nii purskkaevudega kui ilma. Esindatud on nii tsaar Samuil, Justinianus valge marmorkujuna troonil istumas kui loomulikult hiigelsuur pronksist Aleksender Suure kuju. Tema on siin riigis ikka A ja O, teda on kujutatud nii hobuse seljas istumas kui mõõk taevasse suunatuna seismas. Ja on ka muidu muljetavaldavaid ja veidraid kujusid.


 
Aleksander Suur


Keiser Justinianus





Lisaks näeme Ema Theresale pühendatud majamuuseumi. Ema Theresa on väidetavalt Skopjes sündinud ja selles majas ka elanud. Samuti on vaatamistväärt 14. sajandil ehitusega alustatud Türgi kivisild. Renoveeritud on silda iga paarisaja aasta järel ja renoveerimistööd on pooleli ka praegu. Ilmselt on eelarve vahepeal otsa saanud ja tuleb jälle natuke oodata. Samuti on väga äge teine sild, mille mõlemas servas on seismas rida kuulsate inimeste kujusid, kel siinkandis tegemist on olnud.      

Aeg läheb kiiresti ja kell 18 jätame Kaja, Sveta ja Viljariga Aleksander Suure lennujaama ees hüvasti ja alustame sõitu ööbimiskoha suunas, mis asub 100 km kaugusel asuvas veinipiirkonnas Kavadarčis. Täpsemalt ööbime Popova Kula veinimõisas, mis on igati uhke hoone, 17m kõrge torniga. Kõrval laiuvad kohe ka viinamarjapõllud.

Popova Kula veinimõis
Majutume igati hubastesse tubadesse, mis igaüks kannab mingi viinamarjasordi nime, millest veini tehakse. Minu ja Toomas P toa nimi oli näiteks Cabernet Sauvignon. Õhtul on meil ees loomulikult peen õhtusöök veinimõisa restoranis, kus veinigurmaanid saavad meelepärast keelekastet erinevate kohalike veinide näol. Meie Ainvariga sellest loobume ja ragistame selle asemel hoopis kangemat kraami endale sisse – kohalik Rakija Žoltõ (kuldne). Hea ja kvaliteetne 40 kraadine kohalik „samakas“, hõrgu viinamarja aroomiga ja kevadise maitsega karge jook, mis tõmbab torud tolmust korralikult puhtaks. Päeva lõpp.  
19. august  
Hommikul teevad suuremad huvilised tiiru veinimõisas giidi saatel. Ise ei viitsi minna, vahin niisama ringi. Kui Popova Kula veinimõisast lahkume, sõidab üks tegelane mõisast meiega kaasa ja juhatab meid läheduses asuva mägijõe juurde. Jõgi ise on väga madal, nii 30 cm ehk, aga sinna on tehtud paisukoht, nii et kohati ulatub vesi isegi ninani. Ja pea  40 kraadises kuumas on ülimõnus kümmelda. Ka Ainvar, kes kõige aktiivsem ahven lainetes pole seni olnud, on mingil põhjusel oma kere vette ajanud. Ilmselt on päike kuuma andnud mehe moodi.
Pärast suplust viib tee kahe kose juurde. Esimene neist asub Gabrovo küla lähistel, u 15 km Strumicast. Jõgi jookseb mäest alla ja kukub parimas kohas u 8m kõrguse kosena. Selleks tuleb meil mõnisada meetrit üles minna, et koseni jõuda. Mina ei suuda muidugi vastu panna, koorin end lühkarite väele, tühjendan taskud väärtsulikust kraamist ja lähen esimest korda elus kose alla. Taas üks mõnus elamus – väga tugevalt kukub vesi turjale ja on justkui massaaži eest, ühtlasi üpris külm ja ka väga puhas vesi.


Kümblus kose all

Edasi sõites ootab meid veel üks kosk. Smolare külast üles minnes asub Makedoonia kõrgeim kosk, 39,5 m kõrge. Selle ümber kõrguvad rohkem kui 100 aastat vanad pöögid. Kosk asub Belasica mägedes ja on u 630 m kõrgusel merepinnast (seega üle 60m madalamal kui Ohridi järv, kust me tuleme).


kosk Smolare küla lähistel

Turistide jaoks on siin rajatud tee, milles on 300 kivist astet ja mille ääres puude külge on erinevaid tarkuseteri riputatud puust plakatitel. 




Kose juurest tagasi jõudes on turistidele mugavalt loodud muuidugi ka kena söögikoht kõrgete puude vilus. Üks külm skopsko õlu kulub selle kõndimise peale ka marjaks ära.  
Õhtu saabudes jõuame Berovo linna lähistel asuvasse hotelli Aurora resort. Hotell asub u 1100m kõrgusel ja õhtul on tunda juba päris jahedat kliimat ka vahelduseks. Siiski väike basseinis sulistamine ja seejärel valmistumine viimaseks pühaks õhtusöömaajaks.  Homme õhtul ootab juba ees lennujaam ja lend Istanbuli.
20. august  
Lisaks Eesti Vabariigile on täna suur tähtpäev ka Jaagul, ikkagi esimene tõeline juubel. Mehine käepigistus ja õnnesoovid Jaagule! Ja tulebki taas teele asuda. Enne Skopjet läbime veel paar asundust ja kuulsa kivilinna. Kõigepealt jõuame Kratovosse. Kratovo on üsna väike linn, kus elab alla 7000 inimese ja mis asub 600m kõrgusel merepinnast. Linn asub kustunud vulkaani kraatris ja on kuulus oma sildade poolest (need on tõepoolest uhked vanad sillad). Kratovo nime all mainiti linna esmakordselt juba 1330.a. See oli kunagi tähtis kaevanduspiirkond, kus kaevandati kulda, hõbedat, rauda ja vaske.

Kõnnime niisama linnakeses ringi. Kuna on jätkuvalt üsna palav (üle 30 kraadi), siis põikame Ainvariga korraks kuumavarju ühte tänaval ette sattunud suvalisse baari. See osutub aga üheks lahedamaks väikeseks baariks, kuhu mu jalg astunud on. Baaris õhkub Makedoonia ja kohaliku piirkonna ajalugu ja kultuuri. Seinad on täis erinevaid ajaloolisi esemeid alates vanadest rahvariietest lõpetades kunagiste relvadega, rääkimata ajalugu kajastavatest piltidest. Istume jahedas ruumis, mekime baaris pakutavat Gorskitsa 60 dinaarist (ca 1 €) õlut ja lihtsalt naudime olukorda.

Järgmisena jääb teele Kuklica, u 100 elanikuga küla Kratovo lähedal. Seal Kriva jõe orus on looduslikult formeerunud suured kivisambad (üle 120), mis meenutavad inimest („stone dolls“). Legend räägib, et kujud tekkisid sellest, et üks kohalik mees ei osanud otsustada, kumbaga kahest naisest ta abiellub. Nii otsustas, et abiellub mõlemaga samal päeval, aga erinevatel kellaaegadel. Esimene laulatus oli pooleli, kui sinna sattus juhuslikult naine, kellega mees pidi hiljem abielluma, et kes siis seal veel samal päeval pulmi peab. Ja nägi, et abiellub mees, kellega ta pidi ise abielluma mõni tund hiljem. Siis needis ta kõik kohalolijad ära ja muutis nad kivist kujudeks (nagu kohalik versioon meie Kivinõiast).

Kuklica kivisambad

Viimaseks linnaks teel Skopjesse on Kumanovo linn, suuruselt kolmas linn Makedoonias ca 70 000 elanikuga. Siin on meie peamiseks plaaniks viimaste dinaaride sirgekslöömine ja nänni kokkuost. Sisseostude tegemiseks avastame ka lõpuks ühe Selveri-taolise suurema kaubakeskuse. See on tõesti siin haruldus.
Pikka pidu siin aga pole – sopatud, kõht täis õgitud ja teele lennujaama suunas. On aeg reisile punkt panna, kuigi üks öö tuleb veel ka Istanbulis hotellis veeta.
21. august

Hommikul läheb Istanbulist lennuk 11.25 Tallinnasse. Et asi meeldejäävam oleks, siis avastame Tallinna lennujaamas, et kogu meie pagas on Istanbulis lennukist maha jäänud. Pärast mõningast ootamist saame teada, et pagas peaks paari päevaga ka koju jõudma.  Mind see väga ei lohuta, sest korteri võtmed on pagasis, mis seikleb edasi võõrsil.

Lõppsõna

Oli igatahes huvitav reis väga põnevas riigis, kuhu turistide hordid alles hakkavad teed leidma. Mõned asjad jäid veel seal silma. Nimelt on Makedoonias komme surnud lähedaste pildid tänaval elektripostide külge kleepida koos nekroloogiga, kus antakse ühtlasi teada ka matuse tseremoonia aeg. Selline informatsiooni edastamise viis siis seal mail. Siiski on see samm edasi võrreldes Gruusiaga, kus ühes külas pandi puusärk keset tänavat lahtisena välja, et möödakäijad saaks viimast korda austust avaldada. Või noh, tont seda teab, miks. Igatahes päris kõhe oli.
Põllumajandus on Makedoonias ilmselt üks tähtsamaid elatusallikaid – tohutud puu- ja juurvilja (virsik, viinamari, ploom, õun, tomat, kurk, paprika, alõtša, mais, melon jne) ning tubakakasvandused vastavalt piirkonnale. Sageli kasvatavad ühes piirkonnas ühte konkreetset vilja (nt Prilepi kandis tubakat) ja suur osa kohalikest elanikest sellega ka seotud on. Veavad saaki nii autodel, taktoritel kui ka hobu- ja veiserakenditel. Nägime ka eesleid saaki vedamas.
Bussis saime sõiduajal ka kohalikest puudest teada, kuna meie hulgas oli ka asjatundjaid puude alal. Nt saime teada, et Makedoonias on hulgaliselt papleid, küpresse, mände, pööke, plataane. Mina nägin selgelt, et olid ka tennispallipuud - puu otsas olid tennispalli meenutavad viljad.  Asjatundjad ei suutnud anda nendele puudele ka muud nimetust.
Oma bussidega (Opel Vivaro ja Ford Transit) sai läbitud selles toredas riigis kokku 1200 km (allikas - kaine autojuht sinisest bussist).