Talvised tegemised Nõmmeveski kandis

 

Viimased paar aastat on võrreldes varasemaga enneolematult palju inimesi arusaadavatel  põhjustel leidnud tee loodusesse. Nüüd jõulueelsel ajal on ilmselt see arv veelgi suurem. Ei ole minagi mingi erand. Kuna pühapäeval, 19.12., korraldasid Leigarid mõnusa ühepäevase matka Nõmmeveski ümbruses, siis mõtlesin, et miks mitte teha sellele eelnevalt lisamatkakene koos ööbimisega Nõmmeveski RMK hubase laavu katuse all. Lisaboonus oli veel see, et eelmisel päeval oli mul puhtjuhuslikult ka sünnipäev, nii et hea iseenda seltsis aega veeta ja seda tähistada looduslikus keskkonnas. Värske õhu ja õllega:) Kaalumisel oli Nõmmeveskile minek ka rattaga ja ca 65 km poleks ka miskit hullu, aga selle negatiivne pool oleks see olnud, et pühapäev oleks pidanud tagasi ka sõitma ja teiseks - poleks saanud läbi Viru raba minna. Seega jäi peale matkamise viis "kand ja varvas". Viimati sai Nõmmeveski lõkkeplatsil ööbitud eelmisel talvel, korralike külmakraadide ja lumehangedega. Nüüd olid tehiolud pisut teised (täna oleks muidugi ka tore olnud rabas sussi sahistada, kui lumi jälle tagasi sadas), aga erinevus ju rikastab. 

Niisiis viskasin seljakoti selga, sest koju jäägu sumadan, kikilips ja kaap oodaku ka oma aega veel. Autobuss stardiga umbes täpselt 12.30 siirdas mind sujuvalt Loksa tee peatusesse ja sealt tee läbi Viru raba Nõmmeveski suunas võiski alata. Suunurgad olid rõõmust ja elevusest ülespoole suunatud ja samm lennukas, kui alustasin läbi männimetsa lumisel teel jalutamist. Kui linnas oli riukalik ilmavana koheva lumevaiba jõudnud juba maast ära koristada, siis metsas seda lund leidus mingil määral endiselt. Jääd ka. Raba algust tähistas traditsiooniliselt laudtee, mis oli vahelduvate ilmaolude tõttu jäiseks muutunud, nii et seal kõndimine muutus veidi aeganõudvamaks, sest laudteelt maha libisemise korral oleks kindlasti sattunud jalgupidi veega kaetud jääle või vesisesse laukasse. See poleks väga tore olnud, arvestades, et ees seisis veel hulga kilomeetreid kõndimist ning ööbimine välistingimustes. 

Ligi 235 ha suuruses Viru rabas pole ehk praegu liikumas selliseid horde kui koroonaajastu tipphetkedel, aga perekonniti seal liikujaid siiski leidus. Tee äärde jäi ilusaid jääga kaetud ja sätendavaid rabajärvekesi ja väiksemad veelompe, eriti tore vaade neile avanes paari kilomeetri kaugusel raba algusest asuvast vaatetornist. Ikka laukad ees ja älved taga. 

Sellele liuväljale pole mõtet kippuda. 

Rattaga rabasse asja pole

Rabast edasi viis matkatee mööda Jõelähtme-Kemba ja seejärel Liivapõllu teed. Jalga puhkasin ja õlut rüüpasin ühe ilmselgelt nõukaajast pärit ning tänaseks ammu mahajäetud ja pehkinud kämpingu juures. Isegi laud ja pink oli olemas. 

Laud on kaetud

Teed oli vaiksed ja vähese liiklusega. Aeg aga tiksus õhtu ja pimeduse poole. Lootsin algselt küll valges kohale jõuda, aga aega rabateel kulus arvatust rohkem ja selle lootuse matsin juba varakult maha. Nautisin parem rada ja ümbrust. 

Siin on igasuguseid isendeid liikunud. 

Seda bussi vist täna ikka ei tule?! 

Kusagil 16.30 paiku jõudsin pärale Nõmmeveski RMK lõkkekohta. Nutikas kell näitas, et maha olin laapinud 14 km, milleks kulus üle 3,5 h koos peatustega. Kohale jõudsin juba päris pimedas, nii et püüdsin oma eluks vajaliku kola kiirelt lahti pakkida ja seejärel lõkke süüdata. Aga taaskord suutsin ennast üllatada. Nimelt selgus lõkkekohas, et olin pärast linnas poodlemist ja ostetud tavaari seljakotti ladumist väliseks ööbimiseks vägagi vajaliku eseme - magamisaluse - poodi unustanud. Lisaks sellele olid koju jäänud ka söögitarbed. Vähemalt iseennast olin märganud kaasa võtta ning ka magamiskott ja nuga olid õnneks kotti jõudnud. Hea seegi. Tundub, et aasta lisandudes turjale on midagi kuskilt vähemaks jäänud. Mälumaht näiteks. Ei tea, kas need asjad ongi pöördvõrdelised siis?! 

Lõkke tegemiseks kulus oma pool tundi, terve Postimees ja hulk närvirakke. Puud lihtsalt ei olnud nõus niisama vastupanuta põlema minema. Lõpuks see siiski õnnestus ja sain natuke sussitada lõkke peal. Vähemalt seni, kuni juba korraliku leegiga põlenud lõke otsustas lihtsalt heast peast jälle ära kustuda. 

Tõestus, et lõke ikkagi mühises...mõnda aega vähemalt

Ei viitsinud uuesti mässama hakata ja püüdsin sooja saada mõne teise abivahendiga. Ees ootas küll üks põnev ööbimine laavu puidust põrandal - magamisaluse ja lõkketa. Õues võis isegi paar kraadi plussi olla. Võib-olla. Ja tõesti ei saa öelda, et uinumine lõpuks ülemäära kergelt oleks läinud või liiga soe oleks olnud. Mis kõige tähtsam - eluvaim jäi sisse ja värskes õhus ööbitud sai. Hommikul oli uni aga õite magus, nii et magamiskotist välja raatsisin looduse tungival kutsel ronida alles kella 10 paiku. Kell 11.30 oli Leigarite keskmiselt segase rühmaga kokku lepitud kohtumine matkaraja alguspunktis ehk Nõmmeveski kanjoni lähistel asuvas parklas. Minu lõkkekohast asus see umbes 450 meetri kaugusel. Jõudsin enne minekut oma toimingud kõik ära teha, kaasa arvatud pudru ja gurmeejoogivee keetmise ja pudru ära helpimise noa abil (sest muud inventari selleks mul ju polnud). Lisaks jõudsin nüüd valges ka natuke ümbrust imetelda. RMK Nõmmeveski lõkkekoht asub ju otse Valgejõe kõrge kalda peal, kust alla jõe äärde viib puidust trepp. Ahjaa, mõlema päeva tripp jäi suures osas ju Eesti esimese RMK matkaraja Oandu-Ikla trajektoorile. Ma polegi varem sellel ei istunud, astunud ega vändanud. Nüüd vähemalt mõni kilomeeter sai jalutatud, parem kui mitte midagi. 

Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome - segapuder ja gurmeejook (3in1)

Tee veeprotseduuride poole. Või jääprotseduuride, kellele mida vaja, sest vett jää alt tuli ikka õngitseda silla kõrvalt. 
 

Ja siis kodinad kokku ja kohtumispaiga poole teele. Arvasin end teadvat rada sinna silla lähistele parklasse, sest alles mitte liiga ammu sai Nõmmeveski kandis ringi tuuseldatud. Vaatamata sellele panin ikka puusse. Ma olen täiesti võimeline igal pool ära eksima, iseasi, kas seda asjaolu nii tihti tõestama peab. 

Siiski kohale jõudsin ja koos Leigarite mõnusa seltskonnaga võis väike päevarännak alata. Esimene vaatamisväärsus oli Vasaristi juga, mida mu silmad varem näinud ei olnudki. Tõesti vinge koht ja äge vetemöll, mida tasub vaatama tulla. Tegelikult olid esimeseks vaatamisväärsuseks siiski ühed isevärki rohelised asjad maas, mis lugupeetud matkajuhi sõnul on tedreisanda väljaheited valgel lumel. Jälle targem, pole varem olnud au sedasorti väljaheiteid metsas kohata.      

Vasaristi joastiku astangud

Vägev vetevool Vasaristi joal

Tegelikult on tegemist Vasaristi joastikuga, mis asub 7 km pikkuses Vasaristi ojas ja koosneb kolmest peamisest astangust kõrgusega kuni 1,6m. Koos kümnekonna madalama astanguga langeb vesi 10 meetriga umbes 4 meetrit. Suisel kuivemal aal ei pruugi siin vett palju olla, kuid praegu on selle eest mehe moodi ja kevadisel suurvee ajal võib veelgi võimsam vaade olla, meelitades Lahemaa rahvuspargi territooriumil asuva joastiku juurde rohkelt uudistajaid. Mühiseb ja keeb juga. 

Leigarid Vasaristi joa ääres  

Edasi jalutasime valge-punaste märkidega puudel tähistatud Oandu-Ikla matkateel läbi ilusa männimetsa üles päris-päris kõrgele Vasaristi oja kohale. Omapärane vaade avanes, kui keset metsa oli telefonitoru ühe pooliku pehkinud puutüve otsa asetatud, justkui oleks tegu otseühendusega tsivilisatsiooniga.  

Häda korral helista 112!

Vaated ülevalt ja alt olid tõesti muljetavaldavad. Nägime nii Vasaristi ja Valgejõe ühekssaamise kohta, kopra töödeldud suurt mändi, mis veel siiski jeeli-jeeli püsti püsib kui ka veidraid mände, mille tüves teine puu elu naudib. 

Üks puu maas, teise kallal veel vaja vaeva näha

Selliseid looduse vingerpusse on seal mitmeid

Aga sellega polnud meie väike matk veel lõppenud, sest matka alguskohast teisele poole jääb Nõmmeveski juga, 1920-ndatel rajatud vana hüdroelektrijaama (mis andis tollal elektrit Joaveski puupapivabrikule ning hävis tulekahjus 1964. aastal) jäänused ja vägagi vaatamist väärt kanjonorg. Valgejõel asuv umbes 16-17 meetri laiune Nõmmeveski juga on Lahemaa kõige veerikkam juga ja see on tõesti muljetavaldav. Vahutava veega joa vaatele lisab võimsust ja ürgsust 470 meetri pikkune kanjon, mis on kujunenud joa taganemisel.  Ühesõnaga, kui pole veel Nõmmeveski juga ja kanjonit (ja ka Vasaristi juga) külastanud, siis tasub seda kindlasti teha. 

Nõmmeveski juga ja kanjon 

Lõpetuseks RMK lõkkekohas vorstide sussitamine lõkketulel ja tore päev leidiski oma otsa. Riided olid muidugi lõkkesuitsust korralikult läbi imbunud ja lehkasid kõvasti, nii et üks koer, kelle juurest enne kojuminekut läbi sõitsime, pidas mind ilmselt saabunud jõulupraeks, sest tahtis vägisi mind noolida oma teravate hammastega. 

Rada: https://flow.polar.com/shared/7e5cb37b9183f2b993182e06a7c8cce7

RATTAMATK 30.07. – 04.08.2021

 

30.07. Lihula – Varbla puhkeküla 40 km

Meil RPR-s korraldatakse juba aastaid igal suvel ühine rattamatk. Seekord toimus see nime all “Suveratas 2021”.  Stardipaigaks oli vesisevõitu reede pärastlõunal Lihula päästekomando esine. Mõned kangemad olid juba paar päeva varem matka alustanud, ülejäänud sõidutati aga mugavalt bussiga kohale, rataste jaoks korraldati eraldi kaubik. Luks värk, mis nii viga Pärnumaale rattamatkama minna, kuhu ju rongiga enam ammu ei saa. Aitäh selle eest, hea Eesti riik! Nõnda siis alustasime Lihulast ja õhtuks pidime jõudma umbes 40 km kaugusel Läänemere kaldal asuvasse Varbla puhkekülla. Arvestades, et õhtu oli vihmane ja märg, siis oli vähemalt mõnedel hea teada, et ees ootab katusealune öömaja kämpingu näol. Kuna saateauto oli meil sabas, siis polnud suurt mõtet kogu kraami rattaga kaasas vedada, nii et selles mõttes oli lihtsam. Võiks isegi öelda, et mugavusmatk. Mõnikord võib ju mugavamalt ka ringi rännata. Samas saatis meid esimesel päeval lisaks saateautole ka vihm. 

Start Lihulas

Kuigi vihmaga sõita just kõige toredam pole, siis teadmine, et homme saab olema ilusam ja helgem, annab jõudu ja toetab moraali. Pärast asfaldilt mahakeeramist muutus liikumine vaevalisemaks – tee oli metsa vahel porine ja märja liivaga. Ehk siis aeglane. Teele jäi vahepeal Vatla baar, mis minu jaoks tuli küll üllatusena. Nii et sai vahepeal kuivaks tilkuda, jalga puhata, keha kinnitada ja kurku kasta. Ja siis jälle pedaalidele valu.  

Varblasse jõudsime päris hilja. Noh, tõele au andes sai alustatud ju ka ebatavaliselt hilja. Sest kes siis kell 17 matkama hakkab?! Vastus on lihtne – meie! Aga ei soovitaks seda siiski teha, sest nii jääb mõndagi teel ehk nägemata. Samas, vihmaga on nagunii keeruline ümbritsevat ilu märgata ja ei kipu ka kõrvalepõikeid tegema, et näiteks lähedalasuvat mõisa kaeda. Õhtuks vanajumal õnneks rahunes maha ja laskis meil ka ilma vihmata olla. Osad seltsimehed istusid veel mõnda aega katusega pinklaua ümber jõmisemas. Aga siis tuttu – kes kämpingusse, kes telki. Ja uni sai õite magus. 

31.07. Varbla – Pootsi 50 km 

Hommik oli helge ja ilus. Päike paistis, meri sillerdas ja tuju oli hea. Oli aeg suunduda hommikusöögile jalutuskäigu kaugusel asuvas puhkeküla peamajas. Mis viga kohvi lürpida ja hommikust putru süüa, kui aknast avaneb suurepärane vaade merele. 

Kämping Varblas

Enne teeleminekut saime veel oma rattaid väheke puhastada, sest Taavil oli kaasas (ei vedanud seda rattaga kaasas siiski) selleks otstarbeks sobiv agregaat, mis võimaldas rattale vett pritsida. Rattad lausa kiljusid rõõmust, kui pori- või liivakihist vabanesid. Ja siis oligi varsti aeg jälle teele asuda. Päikeseketta valvsa pilgu all.  

Tänane sõit oli üks ütlemata mõnus kulgemine, metsas ja väikestel asfaltteedel. Väike boksipeatus Kullis, Saulepi poe juures ja jälle edasi. 

Saulepi pood 

Hea oli rahulikult veereda mööda ilusaid metsavahelisi teid, mis jooksid kohati ka päris mere lähedalt mööda. Ühe koha peal saime rattad ka läbi üsna kõrgete pervedega ja veesisaldusega kraavi nügida. Õnneks oli vesi madal ja saime enam-vähem kuiva jalaga üle.  

Mõneks ajaks jäime pidama Tõstamaale, kus külastasime kohalikku päästekomandot. Päästjad olid lahkesti nõus meile oma päästetehnikat näitama ning olnud sündmustest pajatama. Oli, igatahes, väga huvitav. Pärast komandokülastust tegime mõnusa sooja lõunasöögi Cotze maja kohvikus, et viimaseks teejupiks Pootsile ihurammu koguda. 

Tõstamaa päästekomandos

Järgmise peatuse tegime Tõlli külas asuva Tõrvanõmme hiiglasliku männi juures, mis näeb tõesti omapärane, suursugune ja uhke välja. Tegu on looduskaitsealuse põlispuuga, mille võral on vikipeedia andmetel 8-haru, võra läbimõõt on 24m, puu kõrgus on 14,5m ja 90 cm kõrguselt on puu ümbermõõt 4,5m. Muljetavaldav jändrik. 

Lahe jändrik - Tõrvanõmme mänd

Enne õhtust telkimis- ja saunatamiskohta Pootsil käisime läbi ka Pootsi veinimõisast. Mõisa juures asuva suure tiigi peale oli ehitatud 30-meetrine piraadilaev, kus toimusid suveetendused “Nõidkapteni needus”. Kõlab nagu järjekordne osa filmisarjast “Kariibi mere piraaadid”, ainult Johnny Deppi polnud naispere kurvastuseks kusagil. 

Piraadilaev Pootsi mõisas

Ja siis olimegi juba oma õhtuses laagerdamise paigas. Mis muud kui telgid üles, paar lonksu õlut kurku ja varsti ootaski meid juba mõnus saun ja aftersauna tšill.  

RPR matka gäng, hetkel kaadris vähendatud koosseisus:

RPR matkahundid

01.08. Pootsi – Audru – Koonga – Vana-Vigala laululava 103 km

Hommik tõi kaasa mõningase viivituse, kuna taevast hakkas sulaselget vett alla tulema. Ohtrasti. Kui vihmaladin vaibus, siis läks minu ja Meelise jätkutee ülejäänud matkaseltskonna teest aga lahku, sest nemad siirdusid mere äärt pidi plaanitud matka lõppkohta Valgerannas, kus nad taas bussi peale läksid. Aga meie plaan oli pealinna suunas tagasi väntama hakata, sest puhkus tahtis veel sisustamist saada ja meie iha mööda ilma ringi hulkuda polnud veel ammendunud.  

Kella poole ühe paiku jätsime siis lõpuks jumalaga ja asusime pedaale tallama, vaatamata sellele, mida tagumik sellest plaanist arvas. Ei läinudki palju aega, kui ootamatult jõudsime Lindi looduskaitsealale jääva samanimelise raba veerele, kus ka pisike vaatetorn olemas. Raba on ikka ilus vaadata, olgu või selle servast. Seega paus 15 minutit.

 Lindi raba

Edasi kulgesime Audru suunal. Enne Audrut sai maantee korraga jalgrattureid täis, kes liikusid oluliselt kiiremini kui meie. Lausa kihutasid, võiks öelda, oma sportlike velosipeedidega. Audru poe ees seisteski muudkui vurasid mööda, üks kõvem pedaalihunt kui teine. Pärast vaatasin, et tegu oli Filter maanteekarikasarja kuuluva Pärnu 20. rattapäeva sõiduga. Meelelahutus missugune.

Audrust edasi viis tee Koonga suunas, kus oli plaanis ka väike poepeatus teha. Kaardil paistis piisavalt suur koht ja Coopi pood ka täitsa olemas. Ainult, et meie saabumise ajaks oli see juba suletud. Pühapäeval on see nimelt avatud ainult kella kolmeni. Neetud, tühjad pihud. Hea, et Meelis arvas, et interneedusest peaks üle kontrollima, et kas äkki meie lõpp-peatuses Vana-Vigalas samuti pood selleks ajaks juba kinni pole, kui meie sinna jõuame. Ja selgus, et oligi. Seega läks isegi hästi, et selle fakti juba nüüd avastasime ja mitte kohale jõudes. Meil õhtuks ju midagi söödavat ega eriti mitte midagi joodavat ju ei olnud. Tuli nuputama hakata, et kuidas siis saama, et kõht tühjaks ja kurk kuivaks ei jääks.   

Tehtud ja mõeldud. Ei jäänud muud üle, kui väheke korrigeerida oma plaane ja teha lisatiir, sest Tallinn-Pärnu maanteel Jädiveres asub Olerexi Enge tankla, kus saab kohapealgi miskit hamba alla ja mõned õlunaadid kotti pista. Ühel varasemal rattamatkal koos RPR-ga olime seal samuti burksiga maiustanud, nüüd siis jälle. See ümbersõit tähendas aga umbes 19 lisakilomeetrit ja päeva lõpuks tuli täis 103 km. No ei olnud küll plaanis sotti sõita, aga inimene teeb plaane ja jumalad naeravad, nagu öeldakse. Või et kui tahad jumalat naerma ajada, siis räägi talle oma plaanidest.

Vana-Vigalasse me siiski õhtuks välja jõudsime. Nüüd oli vaja hakata telkimiseks kohta otsima. RMK Peraküla-Ähijärve matkarada jookseb sealt läbi ja teadsin, et kuskil tiigi ääres peab olema Hirvepargi lõkkekoht. Kaks prouat suunasid meid õigele rajale ja tungisime nõnda omadega väikest rada pidi võssi sisse. Ja seal leidsimegi eest mingit rohelist ollust täis kasvanud pikliku kujuga tiigi. Selgub, et selles Hirvepargis on juba 19. sajandi esimesel poolel (suureti 1832) istutatud palju erinevaid huvitavaid puude võõrliike – siberi lehised, valgenulud, palsamnulud jms. Meie ees asuval pisikesel saarekesel oli istumiskoht ja kummaline 13 veskikivist laotud torn. Vikipeedia teab rääkida, et legendi järgi olevat sellega suudetud lausa peatada kummitava mõisaproua tegevus. Juhul, kui kivid terved püsivad. Kellegi kuri käsi on seal küll vahepeal laamendamas käinud, aga püsib torn siiski endiselt püsti. Kas pärast vandalismiakti lugupeetav proua mõisas kummitama hakkas, selle kohta meil andmed puuduvad. 

Hirvepargi kummitustevastased veskikivid 

Üks häda selle pargiga oli veel – ilmselt tänu vesisele ja niiskele ümbrusele oli see park erakordselt heaks elukohaks sääskedele ja muudele putukatele, kes meile ka kohe turja lendasid nagu oleks pidusöök ise metsa tulnud. Tõele au andes, tuligi ju. RMK kohani me ei jõudnudki, vaid taandusime sealt pargist väärikalt Meelise tungival ettepanekul. Eks ta oli õige otsus ka, kuigi minu jaoks oli vaimusilmas juba öömaja olemas olnud. Nüüd tuli uut kohta jahtima asuda. Tee peal kohtasime meie õnneks samasid prouasid, kes meile juba enne teed näitasid ja tegid seda nüüd uuesti (olgu nemad tänatud!) – soovitasid vaadata laululava juurde, sest seal peaks vaikne ja rahulik olema. Sinna me siis läksimegi ja sinna me ka jäime. Päev oli olnud pikk, sisaldas natuke stressi, aga enamasti siiski puhast matkarõõmu. Nüüd oli aeg istuda ja õhtut nautida, otse laululava kõrval ja peal.    

Vana-Vigala laululava ja laulutelk 

02.08. Vana-Vigala – Padise RMK lõkkeplats 74 km

Hommikul valitses ümberringi vaikus ja rahu. Mis peamine, vihma ei sadanud. Lauluväljaku kõrval on kaks kuivkäimlat, milles igasugune santehniline instrumentaarium puudub ja kus on ainult põrandas augud. Isegi Lenini jalajälgi ei ole, kujutad sa pilti. Polegi ammu sellist peldikut külastanud, aga ajas asja ära ja parem kui mitte midagi. Kõrval voolavas Vigala jões sai veel teha kosutava kümbluse koos šamponeeritud pesuprotseduuriga ja mõnusalt värske algus päevale oligi tehtud. Meelis määris mingi spetsvahaga veel oma vuntse, et ikkagi ontlik välja näha ja et vurrud otse suhu ei tikuks sõidu ajal. Igaühel omad probleemid. Seejärel asjad kotti ja minekut. 

Siiski, enne päriselt teele asumist veeresime nagu 2 kakukest mööda 222-meetrist paekivimüüri ehk näljamüüri äärt jooksval pargiteel küllaltki adekvaatses seisukorras Vana-Vigala mõisahoone juurde, kus tänapäeval asub põhikool. Aga see nn näljamüür sai nime 1867. aasta viljaikalduse järgi, kui mõis laskis talupoegadel ehitada müüri, vastutasuks andis neile vilja. Kusjuures kivid müüri ehitamise jaoks tuli tuua umbes 30km kauguselt Koongast, kuna lähemal ess olnud.  Kuna oli näljaaeg, siis said talupojad sellega natukenegi söögipoolist. Mõis üle vaadatud võtsime (igaks juhuks lisan, et ikka maksime ka) poest natuke toidupoolist, mille konsumeerisime Vana-Vigala bussipeatuse pingil ning siis jätkus sõit juba omasoodu edasi, Padise suunas. 

Esimene peatus tuli juba mõne kilomeetri pärast, kui teele jäi Teenuse pood. Poe ette on seal värskelt tehtud mõnus katusega pinklaud, mille taga hea väikest kosutavat õlunaadi libistada. Tegu on küll väikese poega ruumiliselt, kuid valik on täiesti korralik. Pidavat ka ümbruskonnas teatud ajal kõige kauem lahti olema. Perenaine, vanem venelannast proua, tuli meiega juttu rääkima. Muuhulgas tutvustas oma eesti-vene segakeeles ka plaani, millega juba ka algust tehtud - ehitada maja teises küljes ruumid ööbimiseks külalistele. Üldiselt väga ettevõtlik proua, kes saab väga hästi omadega hakkama. 

Vahepeal saime mõnda aega nühkida põldude ja metsade vahel kruusateed, mis kohati sõidetav, kohati kivine, aga ei midagi liiga hullu. Kui üks jupp välja arvata, mis alloleval pildil näha.

See tee sai õnneks otsa

Järgmine tore peatus oli Kasari jõge ületava Russalu silla juures, mis sai uue kuue alles 2020. aastal. Vaat see on ikka uhke ja ilus kunagise Russalu mõisa paekivist sild. Mõisa peahoonet ennast säilinud pole, küll aga mõned kõrvalhooned. Istudes sillal tuli üks kollastes töörõivastes härra meie juurde juttu puhuma. Pigem saime ootamatult hoopis osa kohaliku mõisa ja mõisnikke puudutava ajaloo tutvustusest. Mees on ajaloohuviline ja tema esivanemadki selle kohaga seotud, seega teadis rääkida nii mõndagi ka kunagiste mõisahärrade ja nende perede tegemiste kohta siin. Kutsus sissegi ja näitas vanu fotosid ning siin resideerunud aadlisuguvõsade vappe. Siin olla elanud eriaegadel näiteks von Uexküllid (tuttav nimi filmist “Verekivi”, mis peremehe sõnul tegelikust elust väga kaugel), von Baranoffid, von Manteuffelid, von Rosenid jt. 

Krahv 

Russalu sild

Teinekord tuleb teel ette ikka väga toredaid üllatusi ja põnev oli kuulata, aga varsti oli aeg siiski liikuma hakata. Sihiks Riisipere külje all asuv Alexela tankla, kus saab nii midagi hamba alla kui ka ühte koma teist teemoonaks kotti pista. Õhtuse moona tõime väikese kõrvalepõikega Vasalemmast ja siis juba otse ja omadega Padise RMK lõkkekohta öömajale. Õigemini öötelgile. Suure tee pealt tuli kohalejõudmiseks siiski pisut orienteeruda, aga ses osas olid heaks abimeheks puude külge joonistatud RMK matkaraja valge-rohe-valged märgistused. See koht jääb samuti RMK Peraküla-Ähijärve matkarajale. Mul endal sellest rajast täielikult läbitud vaid Aegviidu-Ähijärve lõik. Sel suvel juba oli tegelikult plaanis ka Peraküla-Aegviidu ära teha, aga saatus tahtis seekord teisiti. Aga küll jõuab veel. 

Padise lõkkekoht on täiesti mõnus lõkke- ja telkimiskoht keset metsa. Kõik vajalik on olemas – katusega pinklaud, WC, prügikast, kaetud lõkkekoht, puud. Saame sisuliselt ka öelda, et ööbisime kloostri taga metsas. Padise klooster ise aga mitmel korral nähtud ja seekord sinna eraldi ei läinud, kuna järgmisel päeval läks tee edasi kloostriga vastupidises suunas ja õhtul ei olnud ka suuremat kihku veel mõni kilomeeter sõita selle tarbeks. Panime siis telgi üles, süütasime lõkke, sõime, jõurasime. Ja siis tuli selline latakas paduvihma kaela, mille sarnast pole ammu näinud. Nagu sein oleks meie ette kerkinud eikusagilt. Õnneks meie olime aga katuse all peidus ja saime vaatemängu lihtsalt vaadata ja imestada selle jõu üle, mida loodus pakub aegajalt.   

Padise RMK lõkkekoht

Natuke sajab ja natuke põleb


03.08. Padise – Keila-Joa – Vääna 40 km   

Hommikul panime oma santlaagri kokku ja siirdusime Keila-Haapsalu maantee ääres asuvasse Postimehe trahterisse sööma ja kohvitama. Seejärel peatusime korraks rattalähkrite sisu täiendamiseks taas Vasalemma Meie poe juures, istusime pingil ja nautisime päeva. Õhtuks oli plaan meie ühise sõbranna Marje juurde Väänasse jõuda. Pole teist päris kaua aega näinud ja nüüd siis avanes võimalus.      

Mina olin see navigeerijapoiss, abiks sõber Kuugli mapp. Enne küllaminekut tuli ka mingi pood tee peale sättida ja Keila-Joa tundus selleks parim valik. Niisiis, suund Keila-Joale. Umbes 5 km hiljem tekkis mul kerge paanikahoog, sest mu armas ämblikuvõrguline i-telefon polnud seal, kus ta mul kogu aeg olnud on. Ei olnud ka rattakotis. Kuskilt ei leidnud. Meenus, et asetasin selle korraks Vasalemma poe juures pingile ja nüüd siis olin veendunud, et sinna see ka jäi. Seega ootas ees lisa 5+5 km. Nii vahva tunne oli, et mitte öelda sitt. Viskasin rattakotid maha, neist üks oli nipukatega kinni seotud ja lõikasin ka selle lahti, et saaks kiiremini ära käia. Jõudsin vaevalt paarsada meetrit sõita, kui libistasin käe sõidupluusi taskule… ja oeh, seal see telefon ka oli. Üsna loll tunne oli, aga vähemalt avastasin selle piisavalt varakult ega pidanud mitmeid kilomeetreid tühja sõtkuma.  

Ega edasi päev eriti paremaks ei läinud, sest suuremad sekeldused ootasid meid alles ees. Nagu öeldud, navigeerisin meid kuugli mapi järgi, mis ühel hetkel näitas, et võime suurel teel sõitmise vältimiseks sellelt maha keerata ja otse panna. Tõestust sai see, et põhimõte “milleks ringi minna, kui otse saab”, alati ei kehti. Eriti ei kehtinud see meil seekord. Oleks me 4 km pikema tiiru teinud vastavalt autodele mõeldud teel, siis oleks edasised jamad ära jäänud. Samas, oleks seal küüned, siis ta roniks ilmselt puu otsa. Tagantjärele mõeldes muudavad säärased eksirännakud matka vast isegi vürtsikamaks, mis niipea ei unune. Ja kui sellest midagi ka kõrvataha peaks jääma, oleks eriti hästi. 

Nii me liikusime kuugli mapi ja minu uljal juhtimisel mööda kaardil jalakäijatele märgitud rada. Jõudsime karjääri juurde, kus minul tekkisid küll kerged kahtlused (kõhklusi ei olnud), et peaks äkki ikkagi mööda autoteed minema, oli veel võimalik pääseda. Aga siiski jätkasime otse, kus metsa vahel sisulist teed enam polnud, oli vaid rohtukasvanud tee moodi asi, mille ilmselt mingid sõiduvahendid olid siia kunagi jätnud. Aga siiski oli märgatav rada olemas. Ja ka kaart endiselt näitas, et kaikki on kunnossa. Olime juba võib-olla isegi oma paar kilomeetrit liikunud, enamasti ratas käekõrval, kui korraga kaart käskis keerata paremale, mis siis, et mitte mingit rada sinna suunas näha ei olnud. Kuna enam ei tahtnud sama rada tagasi jalutada, siis läksime võssi sisse, et ehk kuskilt see rada meile siiski end ilmutab. Aga tutkit, brat. Ei ilmutanud midagi ja meie olime omadega korralikus rägastikus. Närvid juba pingul nagu viiulikeeled. Nii on ka omavahelised nähvamised kerged tulema. Närvide rahustuseks tegime ühe ja viimase õlle, mille Meelis koti põhjast suutis välja kaevata, ja ragistasime edasi. Kaart näitas, et olime teest vaid 200m kaugusel, et kui raske sealt läbi murda ikka on. Koomikud. Teed näha polnud ja raske oli ka suunda selles padrikus valida, et ikka soovitud suunas liiguks. Teele jäid ka mahakukkunud puud, millest ratast üle vedada, lisaks raskesti läbitav rägastik. Seal ei tahaks jalgsigi olla, rääkimata siis koos rattaga. Oh seda kirumist ja vandumist siis. Lõpuks paistis aga tunneli lõpus ehk puude tagant valgust. Ronisime siis ähkides ja puhkides lõpuks võsast välja ja otse ühe maja õuele. Nii et ei jõudnud mitte oodatud teeni, vaid külamehe hoovi, aga pääsemine seegi. Jalutasime rattad käekõrval teiselpool maja oodatava tee suunas, vabandasime maja ees seisva peremehe ees, et nõnda tema hoovi tungisime. Ta vaatas meid kahtlase ja imestava pilguga ning küsis, et kas te sealt võsast tulitegi või? Eks imestaks isegi sarnases olukorras, kuid meie olime pääsenud sellest jamast. 

Liikumine Keila-Joa suunal nägi välja nii, kuigi paremad palad päris võssis jäid pildistamata arusaadavatel põhjustel:

Seal kuskil peaks tee olema?! Google maps ju nii ütles :)

kahel pool on igatahes vesi... 

... vapralt edasi, ei sammukestki tagasi...

Oleme me ikka õigel teel?! 

See on täiesti korralik tee ju, ära vingu! 

Saime teele ja peagi parkisime rattad juba Keila-Joa poe ette. Keila juga ei olnud enam mingit isu vaatama minna, nagu algselt oli plaanis. Poetripp tehtud, külakostiks tort rattakottide otsa rihmadega kinni tõmmatud väntasime 8km kaugusele külla. Järgnesid saun ja lõõgastav õhtupoolik. Närvid vajasid küll väikest taastusravi.      

Järgmine päev jäi üle vaid vändata ära koju Tallinnasse, 24 km. Järjekordne meeleolukas matk oli tehtud.