Juba mõnda aega oli hinges kipitanud soov rattaga matkama minna. Tõsta oma 7 asja rattale ja minna. Nüüd siis avanes selleks aeg ja võimalus, et teha kohe 2 erinevat matka jutti – seda nii iseenda seltsis kui ka päästerühma ehk RPR toreda kambaga. 2015 läbisin rattaga RMK matkaradadel Aegviidu-Ähijärve vahelise osa, aga teine jupp ehk Peraküla-Aegviidu oli täiesti unarusse jäänud. Aeg oli see viga parandada. Üksinda. Teise matka aga olime plaaninud nii öelda Jaanist Jaani, läbi veel ühe Jaani. Ehk Järva-Jaanist läbi Kolga-Jaani Suure-Jaanisse. Alustasin pühapäevast ja lõpetasime koos ka pühapäeval.
 |
| Siin kummitab! |
PÜHAPÄEV 31.07.
Distants: 55 km
Marsruut: Tallinn – Türisalu
pank – Keila juga – Treppoja – Leetse RMK lõkkekoht.
Pühapäeva hommikul käisin
Eesti Vabaõhumuuseumis veel Leigaritega esinemas ning pärast seda vahetasin rahvariided rattariiete vastu, tõstsin kotid rattale ja
panin lääne suunas leekima, soe tuuleõhk silitamas mu hõrenevaid juuksesalke ja
päike säramas pea kohal. Nägu naerul.
Lihtsalt hea on kulgeda mööda veatut kergliiklusteed ja seda kuni Murasteni välja. Vahepeal suutsin valearvestuse tõttu teha ka ühe päris idiootse mahapöörde Vääna-Jõesuus, mis tingis selle, et mul tuli omajagu meetreid koormatud ratast liiva seest läbi lohistada. Sai pulsi üles nii füüsise mõttes kui ka pahameelest omaenda lolluse üle.
 |
| Liivaralli, aga vaade on ilus! |
Hing sai aga veidi palsamit, kui saabusin võrratu vaatega Türisalu pangale. Istu ja naudi. Terve rida autosid seisis ka juba seal ühtses rivis, hulk inimesi oli samuti tulnud kaunist pühapäevast päeva nautlema.
Järgmise vaatamisväärsusena
jäi teele 6 meetri kõrgune Keila juga. Kummaline, et pole sinna varem ligi läinudki, kuigi mööda
on sõidetud nii ratta kui autoga.
Esimese päeva lõpetasin Leetse RMK lõkkekohas, mis asub Pakri poolsaare idapoolses küljes. Õhtul laagris olles ja asju lahti pakkides avastasin, et olin koju unustanud teised lühikesed püksid, lisaks ka pikad püksid. Need viimased oleks küll tagantjärele mõeldes liigseks pallastiks olnud. Polsterdusega rattapükstega ei ole just kõige meeldivam pärast sõitu ka õhtuläbi olla ja nii nädal aega. Esimesed 3 päeva pidin selle olukorraga siiski leppima. Väikestes külakohtades pükse paraku saada ei ole. Paldiskis oleks võinud ka otsida, aga siis olid juba muud mõtted peas.
 |
| Leetse telkimiskoht |
Distants: 70 km
Marsruut: Leetse – Pakri juga – Pakri tuletorn – Paldiski
– Harju-Risti – Nõva – Allikjärve RMK
Hommikul ajasin kargu alla kella 9 paiku ja 10-ks olin juba platsilt kadunud. Edasi viis tee piki rannikut. Pakri poolsaare tipus asub Pakri neem ja selle lähedal Pakri juga. Nii ma kaardilt välja lugesin ja seda otsima ka suundusin. Ega sekeldused ei lasknud ennast kaua oodata taaskord. Jõudsin jälle liiva sisse, lisaks sain ka heina sees sahistada ja metsas ragistada, sest tee mu ratta all lihtsalt lõppes ühel hetkel ära. Trügisin ikkagi edasi, sest läheduses kõrval pidi kaardi järgi veel üks tee minema ja lootsin, et miski rada ikkagi mind selleni juhatab. Ei juhatanud, hoopis ekskavaator tuli teele ette, mis oli kogu eesoleva ümbruse üles kaevanud. Ranniku matkaraja märgistus, mida juba mõnda aega olin näinud ja mis andiski lootust, keeras ka kuskile arusaamatusse võssa.
 |
| Lust ja lillepidu ehk teekond tundmatusse |
 |
| See tuli küll ei tea kust välja |
 |
| Pakri pank |
 |
| Pakri tuletroni ees |
Lõin käega ja väntasin edasi. Vaated olid endiselt kaunid ja jõudsin neid imetledes peagi Pakri tuletorni juurde, mis oli küll veel suletud varase kellaaja tõttu ja üles ei pääsenud. All oli ka vaatamist. Tuletorni juurde on püsti pandud valget alasti naist koos murdunud purjega kujutav skulptuur – Amandus Adamsoni (kes ise Pakri poolsaarelt pärit ja suri ka Paldiskis) skulptuuri „Laeva viimne ohe“ klaaskiudplastikust suurendatud (üle 3 meetri kõrge) koopia. Ilus ja sobib sinna kohta hästi, sest sümboliseerib see ju hukkuvat laeva. Algselt seisis see kuju aga hoopis Paldiskis ja toodi poolsaare otsa alles 2018.
 |
| "Laeva viimne ohe" |
Läbi 1915. aastal ehitatud
Peraküla munakiviteed maabusin õhtuks RMK Allikjärve lõkkekohta, kust enam
vähem algab ka RMK Peraküla-Ähijärve matkarada, mis kokku 820 km pikk. Jah, ka
Eestis on võimalik sellist pikkust kokku saada. Järv ise oli veidi kinni
kasvanud ja lõkkekohas ees juba venelased. Tundus, et olid kohe mitmeks päevaks
tulnud, auto oli päris vee lähistele pargitud. Venekeelne jutuvada oli kohati päris
vali, nii et tuli kaasavõetud klapid pähe panna ja eestikeelset musa kuulata
selle asemel. Oleks tahtnud siiski vette ka minna, aga rattapükstega ju ei saa
ja teiste inimeste ees päris paljalt ei tahaks.
 |
| 0! |
 |
| Allikajärv |
TEISIPÄEV 02.08.
Distants: 71 km
Marsruut: Allikjärve – Nõva – Vihterpalu – Keibu – Padise – Vasalemma – Ohtu RMK
Hommikul alustasin Peraküla – Aegviidu matkarajaga. Kui eelnevalt sõitsin peamiselt Google Maps
abil, siis nüüd pidin hakkama RMK rajamärgistust jälgima ja silmadega otsima. See vajab natuke harjumist ja juba
alguses õnnestuski ühest pöördekohast mööda panna, nii jõudsin hoopis tagasi Nõvale, kust ka eelmisel päeval läbi sõitsin. Külm õlu
ja jäätis olid päikese käes head küll, aga plaanis seda polnud. Poe ees asuva
laua taha võtsid istet ka kaks kohalikku härrasmeest (kolmas tundus isegi kaine
olevat, tema istus roolis), kes oma sõnade järgi juba mitmendat päeva olid
viina joonud. Ja polnud sellega veel lõpetanud, sest pudelist kuugati kangemat
ka minu juuresolekul. Ühel turskemal sellil oli artikuleerimisega selgeid raskusi,
nii et ma poolest tema jutust aru ei saanud. Teine oli veidi selgem, aga nägu
ka kaunikesti ära joodud. Samas olid nad sõbralikud, pakkusid isegi toorest
lesta mulle teele kaasa, mida nad ise pidid just puhastama minema. Siiski
loobusin sellest lahkest pakkumisest, sest soovi päev otsa rattakotis toorest kala
vedada eriti ei olnud. See selgem vennike rääkis ka ühe kohaliku anekdoodi, mille siia ka ümber trükin. Nimelt olid külamehed Ants, Endel ja Mati, kellel kõigil olid lapsepõlves unistused. Endel tahtis saada kosmonaudiks, Ants olümpiavõitjaks ja Mati
joodikuks. Esimesed kaks olid nüüdseks ennast põhja joonud ja unistused saavutamata
jäänud, aga Mati oli ainsana neist oma unistused täitnud ning tegutseb oma valitud alal ka veel
edasi 😊 Küla poe ees saab ikka erinevat kohalikku folkloori kuulda.
Pärast lõbusat kohtumist Nõval tuli tagasi RMK rajale tee leida. Ei läinudki palju aega mööda, kui jätkasin juba ametlikult rajal. Ja peagi olin omadega jälle ka liiva sees, sest rada oli läinud päris mere lähistele. See pehme ja mõnus rannaliiv muidugi rattaga sõitmist ei võimalda, nii et paar järgnevat kilomeetrit sain jõu- ja ilunumbreid liiva sees teha. Olin lootnud, et äkki rattaid ei suunata liiva sisse püherdama, aga võta näpust. Aga ma ei kurda, lihtsalt raske oli!
 |
| 100 meetrit vast mereni (vaatajast paremal) |
Õnneks saavad lõpuks kõik raskused seljatatud ja mõne aja pärast jätkusid juba rattatatavamad
teeolud. Isegi kitsale asfaldile jõudsin, kus leidsin ees olevat kunagi bussipeatusena kasutusel
olnud palkidest ning pinklauaga varustatud majakese. Oli kosutav natuke jalga puhata. Muuseas, selle onnikese ja asfaldijupi olid külamehed ise sinna omal ajal teinud. Külma
õlleni läks veel veidi aega, sest kohalik umbes 50-ndates aastates mees tuli
juttu ajama. Huvitav vestlus oli, sest ka tema oli rattasõber ja sellega ka
matkamas käinud hiljuti mööda saari.
 | |
|
Kui veel teele jäävatest elusolenditest rääkida, siis nägin just külast väljumisel metsa kõrval oleval aasal võimsaid kaskaade sooritavat ja valjuhäälselt "haukuvat" sokuisandat (ilmselt üritas mind peletada) ja ka tee ääres vonklevat kollase kuklalaiguga nastikut. Pilti ei jõudnud kummastki kahjuks teha. Üks kohtumine oli siiski veel. Nimelt kui ma metsa all oma rattaga mässasin, kappas minu imestuste saatel üks uljas ratsamees mööda, suvalisel metsavahe teel.
 |
| Põgene, vaba laps! |
Laagrisse jäin seekord Ohtu RMK lõkkeplatsile. Teele jäänud RMK lõkkekohtadest ei olnud seni näinud ühtegi päris inimtühja ja polnud erandiks ka Ohtu. Eks suvekuudel matkamisel tuleb sellega arvestada, aga miskit hullu ka selles ei ole, kui just päris läbu su kõrval püsti ei panda.
KOLMAPÄEV 03.08.
Distants: 67 km
Marsruut: Ohtu – Keila – Jõgisoo – Metsanurme – Saula RMK
Kolmapäeval tuli teha
sunnitud kõrvalepõige rajalt – sõita läbi Keila ja osta ära lõpuks need neetud
lühikesed püksid. Pikki pükse ei hakanudki soodaste ilmaolude tõttu otsima. Püksid sain Rõõmu
kaubamajast, aga puuvillasest materjalist, millega ujuma ikka ei kannata minna. Muid seal aga ei leidnud. Aga rattapükstele mõnus vaheldus õhtul ikkagi. Võiks eeldada, et Keilast leiab
ka sportlikke pükse, aga ei viitsinud ega raatsinud pikemalt seal oma kallist
matkaaega kulutada. Hot dog kerre ja minekut.
Tagasi RMK rajale saamine oli alguses veidi keeruline, sest üle raudtee ei pääsenud remondi tõttu. Nii pidin lisaringi tegema ja lõpuks kuskil raudteesilla alt songermaal läbi ukerdama.
 |
| Teel Keilast välja |
Aga RMK raja üles leidsin kenasti. Metsade vahele tagasi, hurraa! Jõgisoo, Metsanurme. Metsanurme RMK platsil avanes veidi võigas vaatepilt, kui prügikott oli korralikult ära rapitud ja kogu saast mööda platsi laiali. Ei tea, mis elukas seda teinud oli, aga tundsin vajadust see jama kõrvaldada.
 |
| Enne... |
 |
| ... ja pärast |
Seejärel Tõdva poest õhtune moon ja siis juba laagripaiga suunas. Kuigi RMK teed ja rajad on ikka isepärased, peab nentima. Vahel naudid, vahel kirud ja vannud. Enamasti siiski naudid. Näiteid rajalt:
 |
| Meeleolu on meil hiilgav, terve mets meil mängumaa! |
Saula RMK lõkkekoht. Esimene lõkkekoht, kus polnud peale minu hingelistki. Noh, kui linnud välja arvata.
Distants: 87 km
Marsruut: Saula RMK – Alavere – Kose-Uuemõisa – Pikva –
Vetla – Aegviidu (55 km üksi)
Aegviidu – Mägede RMK – Albu – Aravete – Rava järv
Seekord tahtsin veidi varem üles tõusta, sest päev tõotas päris pikk tulla – ikkagi üks matk oli lõppemas ja teine algamas. Tõusingi, oma 15 minutit vist. Aga enne kella 10 olin siiski teel. Kõige pealt Kose-Uuemõisa poe peatus ja siis täpsemad sõiduplaanid paika. RPR kambaga oli kokku lepitud kokkusaamine 15.00 Aegviidus. Ja sinna oli mul ikkagi üle 50 km sõita, kui jätkata RMK rada. Sõitsin järgmise peatuskohani, milleks oli Alavere RMK lõkkekoht ja seal tuli otsustada, kas teha nüüd natuke sohki ja sõita mööda külavaheteid otse Aegviitu või siis ikkagi jätkata RMK rajal.
 |
| Alavere RMK laua taga kohtusin selle sõbraga |
Valisin ajakokkuhoiu mõttes esimese ja lõikasin sellega muidugi ka näppu, sest otset ei olnud selles sõidus küll midagi. Kaart näitas, et tee Aegviitu Pikva kabeli ja mõisa kaudu läheb, aga seda muidugi ta ei öelnud, et pärast Jägala jõge ületavat Pikaveski silda on tee peal värav ees, mis ka lukustatud nagu kord ja kohus. Aeg aga tiksus ja tekkis väike mure, et kas nö rajameister ise õigeks ajaks kohale jõuab kohtumispaika. Raja olin nimelt mina kokku pannud, kus seltskonnaga võiks sõita. Kuna arvestatavat alternatiivi ei olnud, siis tuli tagasi RMK rajale minna. Ringiga muidugimõista. Kusjuures pärast ümbersõidu alustamist tekkisid teeäärde erateed tähistavad liiklusmärgid. Õnnest ükski peremees kägisema ei tulnud, et ma nende valdusi läbin omavoliliselt. Aga sealtkandi teedelt jäid meelde veel kaks ronka, kes mul tee peal ees patseerisid. Minu lähenedes tõusid lendu ja maandusid umbes 100 meetrit eespool taas teele. Kui jälle lähenesin kerkisid ka muidugi lendu, aga seekord maandusid minust hoopis sadakond meetrit tagapool. Nii et õppimisvõimelised linnud olid.
 |
| Pikva Miikaeli kabel, Kose koguduse abikirik |
 |
| Ma olin teenindav transport - teenindasin küll vaid iseennast |
Selle päeva läbitud kilomeetrid kokku näitavad, et kohe alguses Aegviidu poole mööda RMK rada minnes oleks umbes sama maa olnud kui nüüd välja tuli. Ainult stressi ja pingutust oli nüüd rohkem. Ajaline arvestus läks ju ämbrisse ja tuli jalgadele valu anda. Valu sai antud ja kohale Aegviitu ka jõudsin isegi enneaegselt, kus meie seltskond juba söögikoha juures rõõmsalt sumisemas.
Seega matka esimene pool oli sellega lõppenud. Finito. Teatud mööndustega loen siiski nüüd Peraküla-Ähijärve raja läbituks. Mida öelda RMK raja kohta? Teid oli absoluutselt igat sorti, heast kuni rõvedani - nii liiva, heina, muru, mulda, asfalti, siledat ja kivist kruusateed. Rajamärgistus oli samuti seinast seina – vahel täiesti hea, aga teinekord on rattaga sõites küll pagana keeruline neid märgata, osaliselt ka olid märkide vahed päris pikad, et jõuaks kahtluseuss hinge pugeda - kas olen ikka õigel teel, kus see kuradi märk on?!
 |
| Hea märgistus! |
 |
| Krani - viimane puhkepaik enne Aegviidut |
Nüüd siis aga uued tuuled. Enne teeleminekut ühispildistamnine Aegviidu matkakuju ees. Aegviidu, mis on erinevate matkateede keskpunktiks (Peraküla-Ähijärve, Oandu-Ikla, Penjõe-Kauksi matkateed siin kõik kohtuvad korraks), on ju siiski Eesti matkapealinn.
 |
| Mitte et ma midagi kardaks, aga päike on erakordselt ere |
Ühiselt jäi vändata ca 33 km, minul aga juba 55 seljataga. Nüüd siis jätkus matk karjakesi. Üksinda on tore matkata, aga seltskonnaga samuti. Veidi erinevad matkavormid need on ja üks ei ole teisest parem. Mõlemal on omad eelised. Üks neist eelistest kambaga sõites oli meie puhul see, et oli võimalus kasutada saateautot, kuhu suurema osa oma kaasaveetavast tavaarist sai paigutada.
Sõit läks kõigepealt läbi Kõrvemaa metsade Mägede järve juurde, kus enamik meist ka päikesest sillerdavasse vettevalla kalpsas. Mina jäin lolli näoga kaldale passima, sest et püksid, noh 😊Üldiselt oli kulgemine metsade vahel ja külateedel mõnus – Albu, Aravete ja lõpetuseks Rava järve kaldale tšillima ja õhtuseid toimetusi toimetama. Rava järve ääres on ka RMK lõkkeplats, aga sinna me siiski ei läinud, sest juba eelmisest päevast oli meie ees sõitmas veel üks mitmepealine seltskond (jälitasime neid!), kes sama rada tundus sõitvat ja ka Rava juurde ööbima tuli. Nii et heitsime ennast maha teisel kaldal, kus muidu rand on, aga seekord kedagi polnud. Leidsin kõrkjate vahelt salajase koha, kus ka mina veerõõme maitsta sain ilma kaaskodanike ilumeelt ja silma riivamata.
 |
| Rava järv Järvamaal |
REEDE 05.08.
Distants: 72 km
Marsruut: Rava – Jalgsema (Sandiväsitaja tee) –
Järva-Jaani – Koeru – Väinjärve – Purskav allikas – Pajusi külamaja
Hommikul avastas üks härra, et rattal on kodar katki. Õnneks oli saateautos kohe varnast asendusratas võtta, sest üks matkasell pidi alles õhtul ühinema. Kuna ühinejaks oli naissportlane, siis oli asendusratas ka muidugi naisteratas. Milles ei ole midagi halba. Samal ajal saateauto transportis vigastatud ratta ravile lähimasse teeninduspunkti. Lisaks purunenud kodarale vahetati mehaanikuisanda poolt igaks juhuks kohe 8 tk ära.
Esimene sihtpunkt oli Jalgsema, mis on legendaarse Johan Pitka sünnikoht. Jalgsema külamaja juurest läheb matkaliste jaoks huvitava nimega tänav – Sandiväsitaja. Ei saanud ahvatlusele vastu panna ja tegime ühe grupika...grupipildi ka ikka.
 |
Vandersellid vallatud Sandiväsitaja teel |
Edasi viis tee juba Järva-Jaani vanatehnika muuseumide keskusse, mille osadeks on rikkalik vanatehnika varjupaik ja ka tuletõrjemuuseum, kus näha iidamast-aadamast pärit tuletõrjevankreid, käsi- ja mootorpritse, sõidukeid ja muud tuletõrjetehnikat ja vahendeid. Ja loomulikult romude varjupaik on uhke. Vaatamist on seal igatahes pikemaks ajaks.
 |
Tehnikasajand |
 |
| See isend oli kuidagi eriti nunnu teiste seas :) |
Pärast tuletõrjemuuseumi külastamist kustutasime janu Koerus, Januses Käos. „Käod“ jäid rahule ja said täispugituna siirdada end Järvamaa suurima järve, kalgiveelise ja segatoitelise Väinjärve (36,5 ha, suurim sügavus 11,5m) äärde ka ihule värskust andma. No kes sai, kes ei saanud muidugi. See Väinjärv on ikka tõsine plaaž, korralikud hordid olid seal veemõnusid nautimas.
Järgmisena jäid teele
erinevad allikad (Oostriku, Sopa), kuid kahjuks jäid need miskipärast vahele. Külastasime aga teelt veid kõrvale jäävat intrigeerivat Purskavat allikat. Tekkis see huvitav allikas nõnda, et geoloogid
kaardistasid 1980ndatel Oostriku jõe
ümbrust ja sattusid puurimise käigus veesoonele. Nii see purskama hakkas ja
teeb seda tänase päevani. Suurvee ajal 0,7 meetri kõrguseni, kunagi olla isegi kuni 1 meeter olnud. Aitasime ka ühel
kohalikul taadil tema ohtral hulgal veekankud täita külma ja hea allikaveega. Ehk siis kohalikud kasutavadki seda nö veevõtukohana. Muuseas, allika juures kohe on ka RMK lõkkekoht, kus ööbides oleks kosutav vesi omast käest võtta.
 |
| Purskav allikas |
Päeva lõpetasime Pajusi külamaja juures, kus üks matkaselli tuttav pakkus telkimisvõimalust või ulualust ja sauna. Saunast muidugi me ära ei öelnud, aga ööbisin või ööbisime (kes kuidas, ei mina tea) siiski, igatahes, väljas. Vastutust ei langenud seejuures kellelegi.
LAUPÄEV 06.08.
Distants: 63 km
Marsruut: Pajusi – Põltsamaa loss – Kolga-Jaani – Parika
järv – Suure-Jaani – Lõhavere RMK
Hommikul, enne kui
vihmavalingud Pajusi kandi üles leidsid, läksin kümblema mõnesaja meetri kaugusel asuvasse
Liivoja veehoidlasse, aga see oli nii madal, et enda märjaks kastmiseks tuli
sisuliselt põhjas roomata. Pärast juhiti tähelepanu, et teisel pool veehoidlat
(kuigi veehoidlaks on seda minu arvates keeruline nimetada, sest mis veehoidla see on, kui selles vett ei ole) on ka normaalne koht ujumiseks.
Kuigi peaaegu kogu matka aja
sain ja saime peamiselt päikest ja sooja õhku tunda, siis laupäeval mõned tunnid ikka
tuli vihma ka. Nagu suured teletupsud oma erivärvi kilekuubedes asusime teele.
Vaatasime üle Põltsamaa lossi ja külastasime selles toimetavat veinikeldrit. Isegi sooja suppi saab seal. Tegelikult on Põltsamaa lossis võimalik palju kauem aega veeta (tasub nende kodulehte vaadata vaid), aga meie siiski väntasime edasi. Vahepeatusega Kolga-Jaanis Reimani kohvikus (sest et kohalikke kohvikuid tuleb ikka külastada) ootas ees loodusvaatlus Parika rabas asuva Parika järve vaateplatvormilt. Oli mõnus.
 |
Põltsamaa, ehtne ja hea! |
 |
Reimani kohvik Kolga-Jaanis |
 |
Kaine rool Kolga-Jaani poe ees. |
 |
Oma jalgade pildistamine on viimase aja mood |
 |
| Parika rabajärve vaateplatvorm |
Kuigi pidime lõppsihtkohta Lõhavere RMK lõkkeplatsile läbi Olustvere sõitma, siis läksime kõigepealt siiski järgmisesse ning ühtlasi viimasesse Jaani ehk Suure-Jaani. Ja seal istusime muidugi jälle sööma, nagu Kungla rahvas kuldsel a`al. Ja istusime nii kaua kuni mõlemad kohalikud poed olid uksed kinni pannud ja meid tühjade pihkudega jätnud. Õigem oleks küll öelda, et ise jätsime. Aga polnud häda. Suure-Jaanis toimus samal õhtul mingit sorti järvepidu ja kõvemad poisid läksid otse sinna jalga keerutama. Ja keerutasid varajaste hommikutundideni. Laagrisse jäime ikkagi 3 km kaugusel asuvas Lõhavere RMK lõkkekohas. Kõrval asub seal ka Sakala vanema Lembitu kantsina tuntud Lõhavere linnamägi.
 |
| Poolpidune Lembitu |
Ei saa maha salata ka ühise matka huumorinurka. Kuskil tee peal lasi üks matkakaaslane YouTube’ist Meie Mehe anekdootide varasalvest pärineva „muinasjutu“ „Loomade seadused“. Kuulasime ja irvitasime. Matka lõpp kulges ka seda meenutades ja irvitades. Üldisest kontekstist väljarebitud näide (pardon juba ette, loodusesõbrad, kes juhtuvad lugema), mis lugedes ei pruugi muidugi teab mis naljakalt kõlada, aga siiski: „Skunks oli peaaegu nagu jänes, ainult väga haisev. Ta lõhnas halvasti ja teda peksti ainult siis, kui ta oli kilekotis, sest siis ei olnud hais nii tugev. Ühekorra oli skunksil sünnipäev. Ta kutsus kohale kõik loomad, sest ta oli ahne ja tahtis kingitusi saada. Loomad kinkisid talle uue rohelise kilekoti ja peksid teda selles kuni teadvuse kaotuseni. Skunks lämbus kilekotis ära ja suri. Ta maetigi kilekotis väga kaugel metsas, sest surnuna haiseb skunks veel rohkem. Pärast tulid väga kauge metsa elanikud ja andsid kõigile korraliku keretäie, sest neile ei meeldinud surnud skunksi lõhn. Ja naabritega on vaja hästi läbi saada…“. Võib-olla elamine metsas teeb ka oma töö :)
PÜHAPÄEV 07.08.
Distants ja sõiduaeg: 15 Km 47 min
Marsruut: Lõhavere – Olustvere – Võhma
Rong Võhmast Tallinna – 1,5 h püsti
Pühapäeval saigi pidu läbi. Läbi Olustvere Võhmasse rongi
peale ja kogu moos. Jäi üle veel vaid täislastis oleva ratta kõrval 1,45 h püsti
seista ja võiski joone alla tõmmata mõnusale matkale. Jälle üks tore matk läbi.
Kokku sai läbi vändatud seekord täpselt 500 km.
