Thursday, 15 September 2022

KOSSUTRIPP MILANOSSE 01.09-09.09.2022

Korvpalli Euroopa meistrivõitluste finaalturniiri alagrupimänge peeti sel aastal neljas linnas – Milano, Köln, Praha ja Tbilisi. Eesti alagrupp mängis Milanos. Juba varakult sai lennupiletid ja elamise ära broneeritud ja selge siht silme ees – kohale! 

Minu jaoks oli tegu viienda välisreisiga, mille eesmärgiks toetada Eesti korvpallikoondist võõrsil. Esimene toimus juba 2006. aastal, kui käisime bussireisil Lätis ja Horvaatias ning tulime tagasi kahe 30-punktilise saunaga. Teine kord oli  aastal 2015 Riias toimunud EM finaalturniiri alagrupimängud. Seal oli viimase mänguni Lätiga edasipääsu võimalus, kuid lõpuks oli tulemuseks siiski 1 võit (Ukraina üle), 2 nähvakat (Tšehhilt ja Belgialt) ning 2 väiksemat kaotust (Leedult ja Lätilt). Kolmas ja neljas kord olid 2019 MM valikmäng Georgias, Tbilisis ja 2020 käesoleva EM-i valikmäng Põhja-Makedoonias, Skopjes. Sealt tulime koju uhkete võitudega. Nüüd siis ootas ees viies turnee ja teine finaalturniir.      

Etteruttavalt turniiri kohta. Sarnaselt 2015. aastaga oli ka seekord lõpptulemuseks 1 võit (Suurbritannia üle), 2 nappi kaotust (Ukrainale ja Horvaatiale) ning kindlamad kaotused hiljem veerandfinaali jõudnud Itaaliale ja Kreekale. Mõned märksõnad või märklaused, mis jäävad kossureisi meenutama. Ootusärevus enne EM-i ja enne igat mängu. Häälekas ja äge kaasaelamine Eestist tulnud fänniarmee (erinevatel hinnangutel 2000-3000) poolt. Itaallaste võimas hümni laulmine. Pettumus Ukraina ja võidurõõm Suurbritannia mängudes. Põnev lahing kuni lõpuni Horvaatia vastu ja pärast mängu kõva laul rongis teel linna. Muidugi ka see kuulus kergesti meeldejääva nimega inimmonstrum Kreekast Giannis Antetokounmpo, kelle hüüdnimeks ongi the Greek Freak. Ja lõpuks on itaaliareisi lahutamatuks osaks ka itaalia köök – pizza ja pasta ja lasagne, millest viimane osutus minu kindlaks lemmikuks seal – ja itaalia õlu (mitte vein), nt Birra Moretti, Ichnusa, Peroni (mis kuuluvad küll välismaistele õlletootjatele).   


1. september – kossutripp alaku

Enne reisi algust oli tegelikult väike mure ka kohale saamise osas seoses lennunduses suvel nähtud kaosega, sest meie lennupiletid olid juba ammu ostetud just Lufthansa lendudele läbi Frankfurdi, kus palju jama olime näinud. Vaatamata reisijate arusaamatule solgutamisele Frankfurdi lennujaamas, kus lausa 3 korda muudeti väravat, kus lend väljub (kas see ongi see sakslaste kuulus ordnung, kus keegi ei tea, kuhu see lennuk pargib, mis reisijad moemekasse Milanosse tassib?!) ja lendude mõningasele hilinemisele, võib öelda, et meil läks lendudega hästi ja jõudsime kenasti Milanosse. Oli hea mõte minna sinna päev enne mängude algust, sest kohapeal selgus, et järgmiseks päevaks oli Lufthansa pilootide ametiühing kuulutanud välja ühepäevase streigi, mis tõttu selle päeva lennud kõik tühistati. Ja Eesti fänne oli sellel päeval Lufthansa lendudega tulemas küll. Eks igaüks pidi siis alternatiivi leidma, kuid pole kindel, kas ikka kõik soovijad jõudsid esimeseks mänguks 2. septembri õhtul kohale. 

Lennujaamast siirdusime ühistransporti kasutades Air bnb kaudu broneeritud ööbimiskohta Navigli linnaosas. Meie eluaseme lähedusse jäi ka omavahel ühendatud Naviglio Grande kanalite võrk. Kanalite ääres on omakorda palju baare ja restorane, kus keelt kasta ja kõhtu täita. Kolmekesi (kossureisil nagu ikka koos Tarmo ja teise Margusega) elasime 8 päeva vana ja aeglase liftiloksuga kortermaja katusekambris, mis läks maksma näo peale 232 eurot ehk 29 eurot öö. Oluliselt odavam kui kuskil hotellis oleks olnud. 

Lufthansa lennukites on endiselt maski kandmine kohustuslik. Milano ühistranspordi on ametlikult kohustuslik FFP2 maski kandmine, aga kuna väga paljud kohalikud seda seal siiski ei tee, siis läksime ka meie vooluga kaasa ja jätkasime õhu tarbimist ilma vahefiltrita. Ega keegi ei kontrollinud ka kordagi.   


2. september – esimene mängupäev

Turniiri esimene mäng oli kohe korraldajamaa Itaaliaga ja see algas alles 21.00 õhtul. Seega oli aega enne seda veidi linnaga tutvuda.

Esimese päevaga õnnestus meil ka juba veenduda, et erinevalt mõne eesti kossufänni pessimismist Milano osas, on seal vaatamist ja avastamist mõneks päevaks küllaga. Eriti kui õues on 25+ kraadi sooja ja päike paistab. Ja päris palju vaatamisväärsusi asub suhteliselt lähestikku. Esimene objekt, mida avastasime, oli Sforza nelinurkse ringmüüriga kindlus (castello Sforzesco) 15. sajandist. Päris muljetavaldav ehitis oma tornide ja kõrge müüriga, peab nentima. 



Castello Sforzesco (Sforza kindlus)

Samas lossi lähistel pargis (Parco Sempione) asub 108 meetri kõrgune vaatetorn (Torre Branca), kuid see oli kahjuks sel ajal suletud, kui meie sinna sattusime. 

Kohe sealsamas kõrval asub ka Pariisi triumfikaart meenutav ehitis, mida Milanos nimetatakse Rahu kaareks ehk arco della pace. Selle marmorist võimsa rajatise ehitamist alustati Napoleoni valitsemise ajal 1807 teele, mis viis (ja viib ka praegu) Milanost Pariisi.  

Rahu kaar

Hankisime seejärel ühistranspordi piletid - 12 euro eest saime piletimasinast sõidukaardi kolmeks päevaks, sõida siis sellega palju tahad selle aja jooksul. Ja sõita meil ka tuli, sest võistlushall asus sisuliselt linnast väljas. Metroo on sinna jõudmiseks ja tagasisõiduks kõige kiirem ja tõhusam variant. 

Käisime metrooga ka Milano jalkastaadioni San Sirot vaatamas ning sealt tõi metroo meid otse Milano sümboliks oleva Milano katedraali ehk toomkiriku (Duomo di Milano) ette. See võimas gooti stiilis ja tohutu hulga skulptuuridega kaunistatud ehitis, mis asub linna väljakul (piazza del Duomo) peaks väidetavalt mahutama 40 000 inimest ja selle valmimiseks kulus pea 6 sajandit.

Väljak koos toomkirikuga on igas mõttes Milano keskpunktiks. Väljakul seisab uhkel hobuse seljas Itaalia kuningas Vittorio Emanuele II, mille täna on endale platsdarmiks valinud sajad tuvid. 



Duomo katedraal


Vittorio Emanuele II

Seega saime juba esimesel päeval korraliku kultuuriannuse kätte. 

Varsti oligi aeg hakata mänguks valmistuma. Algselt pidid fännid kogunema sel samal Duomio väljakul, kus esinejaks reklaamiti ka eesti räpiguru Genka. See asukoht viimasel hetkel aga muutus ja kontsert viidi üle hoopis spordihalli juurde. Meie jaoks jäi see variant ära. Mingi EM-i kossumelu Duomio väljakul küll oli, isegi palli patsutasid noored, aga ei midagi liiga huvitavat. Mängueelsed söögid ja joogid tegime ühe kanali ääres asuvas välikohvikus. Seal kandis liikus igapäevaselt ka palju teisi Eesti sümboolikat kandvaid kossusõpru. Sini- või valgesärke hakkas üldse tänavapildis igal pool silma. Seda fänniarmee hulka arvestades pole ka ime. 

Mängud toimusid Milanos 1990. aastal valminud ja 12 700 pealtvaatajat mahutavas spordihallis Mediolanum Forumis (algse nimega Forum di Assago). 

EM maskott Bounce

Kauaoodatud avamäng ise algas teadagi hümnidega. Meie andsime endast parima, aga väga muljetavaldav oli, kui võimsalt kõlas itaalia hümn seal saalis. Italia fänne oli loomulikult palju rohkem ka, aga siiski müts maha, nad laulavad suu ja südamega. Oma lipuvärvidesse maalitud nägudega itaalia fännid meie tribüüni ees all olid ka lahedad, aplodeerisid ka Eesti fännisektori suunas, kui sealt kõva möllu tuli.   

Mängust endast palju rääkida pole. See kulges pärast esimest veerandaega Itaalia dirigeerimisel ja kuigi teisel veerandil meil korraks ka oma momentum oli (Kriisa sütitas meeskonna ja rahva oma emotsionaalsusega ja vahe vähenes 15-lt 6-le), tuli meil lõpuks vastu võtta päris kindel kaotus 62:83. Tore on see, et Eesti tulihingelisemad fännid tõmbasid rahva käima ka rasketel hetkedel, aga seekord siis läks nii ja tugevam võttis oma.



Eesti-Itaalia

Pärast mängu algatas keegi metroos 80-ndatest pärit saksa koomikute laulu, kus tehti nalja itaallaste üle ja see jäi meid saatma terve reisi vältel, hakkasid kummitama geniaalsed sõnad:

Bella donna, mamma mia, alimenti Ciao-ao,

Roma Roma, Napoli, amore mio

Mozzarella, mortadella, tarantella

Eccola per me, Zuppa romana 😊


3. september – kõige valusam kaotus

Päeval oli taas veidi aega, sest mäng Ukrainaga algas 17:00. Jalutasime Tarmoga vanalinnas, kus võib näha palju lahedat arhitektuuri. Mööda tänavaid ringi patseerides jõudsime juhuslikult 1607. aastal rajatud Ambrosiuse raamatukogu (Biblioteka Ambrosiana) juurde, mis sisaldab ka lahedat kunstimuuseumi, mil nimeks Ambrosiuse pinakoteek (Pinacoteca Ambrosiana). Pilet oli 15 eurot ja läksime muidugi sisse. Raamatukogu on vana ja võimas, aga kunsti on ka põnevat, sest esindatud on seal kuulsad itaalia kunstnikud Leonardo da Vinci, Raffael, Boticelli, Tizian, Caravaggio jne. Palju religioosset kunsti, kohati päris julma. 




Ambrosiana väljastpoolt

Ja kunstisaalis, kunstisaalis... 

Nooled keres, so what?




Vendetta? 


Astroloogiline kell


Mõned raamatud on

Pärast jalutamist väike söök keresse ja mängule. Enamus mängust oli meie poiste kontrolli all, Nad mängisid innu ja hasardiga, palju paremini kui eile itaalia vastu. Rahvas ergutas nagu jõudis ja oli suur lootus see mäng ka ära võtta. Siiski libises viimasel minutil mäng käest ja vastu tuli võtta väga-väga valus ühepunktiline kaotus 73:74. Ukraina juhtiski vist ainult üks kord ja see on ka lõpptulemus. Nende viimase korvi puhul oli meil ka veidi ebaõnne – vastase kolmesele saadi näpud kenasti vahele, aga pall lendas korvi suunas, kus Kotsar seda ei märganud korraks ja sellest piisaski vastasele kergeks korviks. 7 sekundit enne lõppu oli pall meie ja võimalus viimastel sekunditel ikkagi võita, kuid Kriisa libises läbimurdel ja oligi kõik, sest Kullamäe hädavise oli juba lootusetu.  

See valus kaotus võttis mul jututuju ära ja masti maha selleks õhtuks. Fännid kogunesid küll meie korterile mugavalt lähedal asuvasse restorani Doppio Malto, kus järgmist mängu ühiselt vaatama hakati, aga mina loobusin sellest ja jalutasin üksinda mööda kanali äärt. Järsku kuulsin valju muusikat kuskil läheduses ja avastasin mitme bändiga tasuta rockmuusika kontserdi, kus sarnaselt paljudele Eestis toimuvatele väiksematele kontserditele oli bändide liikmeid vast rohkem kui publikut. Musa oli täitsa kuulatav, seega võtsin laua ääres preilide poolt müüdava väikse 2-eurose õlle ja jäin kuulama. Mürts aitas hästi äsjast kaotusevalu unustada ja mõtteid sellest eemale peletada. Päris äge oli, mõni muusik ronis mööda seinu ja treppe isegi. 


4. september – kossuvaba päev

Turniiri kestel oli 2 nö puhkepäeva, see tähendab, et mängu polnud. 4. september oli esimene neist. Jäime oma trammiga veidi hilja peale, mis tõttu tormasime raudteejaamast läbi nagu tuulispask, et rongist mitte maha jääda. Oma arust nibin-nabin viimasel minutil või õigemini isegi peale viimast minutit rongile jõudnuna selgus, et rong seisis jaamas veel 20 minutit. Keegi midagi reisijatele ei öelnud, aga tundus, et lihtsalt kus meil kiiret. Ega liiprid eest kuhugi kao ja sõidugraafikud on  nõrkadele. Alleaa, nagu kommentaator Kruus armastab öelda.  Sõitsime rongiga Milanost ca 45 km kaugusel Šveitsi piiri lähistel asuvasse Como linna, mille juures asub samanimeline järv. Nagu selgus, tegid seda sama ka kümned teised Eesti koondise poolehoidjad ja ega see ju eriti üllatus ei saa olla, sest Como järv on üks peamiseid külastuskohti turistidele Milano lähistel.

Kõigepealt läksime funikulööriga või maakeeli öelduna köisraudteega mäest üles Brunate külla, kuhu on nii oma 1 km sõitu, puhtalt tõusumeetreid ca 500m ja suurim kalle 55%. 


1 km allamäge (tagasi)

Kuna kusagil Brunate külast edasi reklaamiti ka 1927. aastal avatud itaalia füüsikule Alessandro Voltale pühendatud tuletorni (Faro Voltiano), siis asusime sinna rühkima. Rühkima on õige sõna, sest ega sinna minek kerge ei olnud. Koos väikese võssapanekuga rajal näitas kell vahemaaks ca 2 km. Päris terav oli see kalle seal ka, Brunatest tuletornini tõusumeetreid 150. Aga ülevalt avanev vaade Alpide lõunajalamil asuvale Como järvele, mägedele ja järve äärt katvatele küladele oli muidugi kogu seda vaeva ja valatud higi väärt. Magnifico! 

Selline tee läks tuletorni juurde:





Vaated Volta tuletornile alt, ülevalt ja järvelt:




 Veel mäe otsast ilu:



Como järv ülalt, taamal Alpid

Como järve näol on tegu Itaalia suuruselt kolmanda järvega, mille pindala 146 km², ühtlasi on see ka Euroopa sügavamaid järvi, sügavusega kuni 410 m. Loomulikult tuli seda järve ka alt poolt lähemalt vaadata ning pärast tund aega elavjärjekorras ootamist siirdusimegi ühe väiksemat sorti laeva pardale, millega ühele mitte liiga kaugel asuvasse linnakesse Tornosse viidi, vaateks mõnusalt kõrguvad mäed. Mäe otsast paistmas ka tillukesena näiv tuletorn, mille otsas alles äsja olime olnud. Muuseas, laevas oli ka maskikandmine kohustuslik, aga muidugi seal värskes õhus sõites seda keegi ei teinud. 


Tornio sadamas



Laevareis 

Tahtsime tegelikult pikemat laevasõitu, kuid tagasisõidu pileteid samaks päevaks enam polnud. Nii et siis istusime Tornos tunnikese, nautisime sooja ilma, külma õlut, ilusat vaadet ja siis juba laevaga Comosse rongile ja Milanosse tagasi. Oli üks äge päev.  


5. september – kolmas mängupäev

Seekord oli mängu algusajaks juba 14.15. Seega suurt midagi enne mängu ette polnud võtta peale söömise. Jala kilomeeter metroosse ja siis kohapeal sai vaadata, et mis ja kuidas. Hallis oli toitlustusala, kus sai nii õlunaadi kui miskit hamba alla, soovi korral. Õlle ja toidu müük saalis oli korraldatud omapäraselt – nimelt seisad ühe järjekorra ära, kus maksad ja saad vastu „kviitungi“ ja siis lähed sellega teise järjekorda, kus antakse ka mant kätte. 2010. aastal kuskil Ukrainas meenub veel sarnane ostu-müügi tehnika, aga mujal sellist moodust kohanud pole. Võib-olla see on siis efektiivne, sest nö kassasaba oli alati pikem kui õllesaba ise, sest kassasabasid oli oluliselt vähem. Sai ka korraga nt 2 ära maksta ja kviitungi peal märgiti ära, et üks on veel saadaval. Selle peale tulin alles mitmendal päeval muidugi. Aga nt Itaaliaga mängus loobusime isegi üritamast kuhugi järjekorda minna, sabad olid otsatud.  

Aga mäng ise. Eesti-Horvaatia. Optimistlikumad fännid arvasid enne mängu, et meil on reaalne võimalus Horvaatia NBA ja Euroliiga ässadele (nt Saric, Bogdanovic, Zubac, Simon, Hezonja) ära ka teha, aga mina nende hulka ei kuulunud, peab tunnistama. Õigus oli siiski neil nagu töö käigus selgus, sest tegelikult oligi mäng tasavägine ja võidetavgi, kuigi kerge initsiatiiv oli terve mängu horvaatidel. Lõpuks tuli alla jääda vaid 3 punktiga 70:73. Napp kaotus taas, aga samas nii valusat maiku vähemalt mulle suhu see ei jätnud kui eelmise mängu kaotusest Ukrainale. Mis siis, et sisuliselt oli edasipääsu arvestades tegu Eesti jaoks ellujäämismänguga. Kutid mängisid ju hästi. Kripeldama jäi siiski Jõesaare möödavisatud üks vabavise kümmekond sekundit enne mängu lõppu (tabas kolmest viskest kaks), millega oleks saanud mängu viigistada. Üldse oli vabavisetega selles mängus lood kehvasti meie poistel – vaid 10 18-st ehk 56% (Kotsar viiest üks).



Eesti-Horvaatia

Ja Eestist kohale lennanud TalTechi tantsutüdrukud ja -poisid panid ka vingelt.



Tagasiteel linna oli näha, et ka teistel fännidel polnud kaotus masti seekord maha võtnud ja metroos pandi korralik laulukoor püsti. Liiga kaua ei üüratud, aga natuke ikka võib. Üksikud horvaadid proovisid ka midagi vahele lõõritada, aga eestlased vaigistasid nad suhteliselt ruttu. Tuju oli hea ja suhtlus vastase väheste fännidega sõbralik.
       

Õhtuks kogunesid fännid lokaali nimega Carsberg ÖL. Teenindusega oli selles kohas nagu oli ja kõigest teenindajad päris aru ei saanud, mida klient soovis, aga tühja selles. Toimus ka korvpalli teemaline mälumäng, milles minu võitluskaaslased saavutasid tubli kolmanda koha. Auhinnaks oli kahepeale üks Eesti koondise väike maskott ilves. 


Seejärel oli aeg hakata ühiselt vaatama õhtust mängu Itaalia-Ukraina vahel. Mäng oli põnev ja lõppes suure üllatusena ukrainlaste võiduga, kes tõmbasid peoperemeestele mütsi korralikult silmadele – 84:73. Eriti jääb meelde ukide poolt poolelt väljakult teele saadetud sööt korvi kohale, mille kamraad võimsa pealtpanekuga ka realiseeris. Sellised üllatustulemused lisavad suurturniiridele alati vürtsi. 


6. september – võidupäev!

Mängu algus taas 14.15. Vastaseks Suurbritannia ja nende alistamine tundus ilmselt kõikide fännide ja ka meeskonna enda jaoks nö kohustuslik. Nad olid ka seni kõik mängud tappa saanud, aga suurelt. Ukide käest suisa 30-ga.

Enne mängu jagasid Eesti fännid väravas jälle maid kohalike turvadega. Või noh, turvad jagasid pigem ikka maid meie fännidega. Jälle, sest sama oli olnud eelmisel päeval, kui turvad ei lubanud sisse tribüünile viia suurt Eesti lippu (no seda väga suurt), kuigi esimesed kaks mängu probleemi polnud. Mingid kuradi ametnikud mõtlevad ise oma arunatukese ja kätte antud võimuga kohapeal uusi reegleid välja. Vaidlemine oli nagu peaga vastu seina jooksmine. Lõpuks toodi põhjuseks lipu materjal, mis olevat kergesti süttiv ja tuleohtlik. Eelmises mängus see ei olnud ju tuleohtlik. Tule taevas appi! Aga nüüd olid taas uued seltsimehed platsis, kes lipu lubasid lahkelt sisse (enam ei olnud tuleohtlik), aga näomaalimise vahendid keelati ära. Sest et nad võisid. Kohalikud jupijumalad. Uhh. Ja muuseas, suurt Ukraina ja Eesti lippudega kaunistatud valget plagu kirjaga „Slava Ukraini“ ei lubatud samuti tribüünile. Mitte mingil juhul.   

Mäng oli aga Eestile üks lust ja lillepidu. Suurbritannial ei olnud meile absoluutselt mitte midagi vastu panna, Eesti kutid said end välja elada ja kütsid vastasele korraliku sauna – 94:62. Meie edasipääsu lootus oli küll juba varem sisuliselt kustunud, aga mõnus palsam hingele oli see siiski.

Pärast mängu läbisime taas müügikadalipu ja kosutasime end kes millega, sest üks mäng oli plaanis veel kohapeal ära vaadata. Järgmisena astusid areenile Ukraina ja Kreeka. 6-eurose õllega olin vahepeal häälepaelad taastanud, et need nüüd uuesti pingule tõmmata – „Uk-raa-ii-naa! Uk-raa-ii-naa!“ kajasid meie tribüünil hüüded trummi saatel. Ukraina kaotas, aga vastane oli kõva ka. Nägime ära nende monstermehe, maailma parimaks peetava mängija Giannis Antetokounmpo, heas mõttes laamendamise platsil. Selle valitseva NBA meistri gabariidid ja kiirus on päris hirmsad - pikkus 2.11, kaal 110 kg, käteulatus 2.21. Eks sa mängi sellise kiire koljati vastu, aga Eestil seisis see mäng alles ees.   


7. september – jälle puhkepäev

Algselt pidime teisel kossuvabal päeval rongiga Parmasse sõitma, aga noh, tõele au andes eriti ei viitsinud. Kui lõpuks olin endale kargud alla ajanud, kohvi ära lürpinud ning jogurti ja puuvilja hommikusöögiks lipsu taha lükanud, oli päike juba kõrgel taevas. Niisama ei viitsinud aga ka passida, seega läksin jälle kondama. Kondasin oma 10 km mööda linna. Läksin uuesti vanalinna, Duomo väljakule, imetlesin katedraali. Tegin pilti Leonardo da Vinci skulptuurist, mis seisab kuulsa La Scala ooperiteatri esisel platsil (piazza della Scala). Teatri hoone suurt muljet ei avaldanud, aga nähtud siiski, vähemalt väljastpoolt. Da Vinci kuju takseerides üks noor itaallane pöördus mu poole (mul Eesti värvides särk seljas), plaksutas käsi nagu meie kossuhallis – Esti! (plaks-plaks-plaks) Esti! (plaks-plaks-plaks). See oli lahe moment, küllap oli saalis olnud Itaaliaga mängus ja avaldas muljet.


La Scala


Maestro ise

La Scala lähedal on veel üks muljetavaldav klaasist kõrge võlvkäiguna rajatud passaaž, mis ühendab Duomo väljakut Scala väljakuga. Ehk kõnnid nagu tänaval, millel klaasist kuppel pea kohal. Tänava ümber Vittorio Emanuele II galerii hooned. Tegu on suure moekeskusega, kus esindatud olulised tuntud kaubamärgid – Prada, Christian Dior, Louis Vuitton, Versace jpt.

Tagasihoidlik värav Duomio väljakult moe uulitsa kaudu Scala väljakule




Vittorio Emanuele II galerii

Õhtuks aga olid meil suured plaanid. Nimelt oli kolmapäev, mil algasid ka jalgpalli meistrite liiga alagrupimängud. Ja juhuslikult sattus sellele päevale Inter Milan – Bayern München kohtumine. Hind oli veidi soolane, aga ka mitte liiga, arvestades mastaape. 59 eurot. Mäng ise eriti põnev polnudki ja kumbki klubi ei kuulu ka minu lemmikute hulka (pigem vastupidi), küll aga oli äge kogu see melu selle ümber. Ja publikuarv ikkagi suisa 59 000! Meie seljataga üleval tribüünil olid saksa klubi fännid ja need olid täitsa pöörased ju. Teleka vahendusel ei adu pooltki sellest möllust, mis seal kohapeal toimub. Eks lendas alla ka sodi ja vedelikke (vähemalt õlu ei saanud see olla, sest seda staadionil ei müüda), kuid Interi poolehoidjad ei teinud sellest suurt numbrit. Ultramad Interi fännid olid muidugi ka staadioni teises otsas, aga nende kisa ja möll meieni ei jõudnud nii võimsalt. Mäng lõppes 0:2 Bayernile. Imestan, et suhteliselt sujuvalt läks selle massi laialiminek, ei läinudki nii kaua aega tagasijõudmiseks, kui ma kartsin. 

San Siro väljastpoolt



Inter Milan - Müncheni Bayern ja saksa fännid

8. september – viimane mäng

Möödunud nädal ja kogetud emotsioonid olid oma jälje jätnud, enam päris sellist duhhi üleval polnud kui reisi esimestel päevadel. Viimane mäng oli Kreeka ja selle esikoljatiga. Enne mängu tõmmati halli kõrval üles see Ukraina-Eesti plagu, mida sisse ei lubatud. 

Slava Ukraini! 

Pusisid poisid, mis pusisid, aga jõudude vahekord oli selge. Kreeka näol oli tegu ikkagi ühe kogu EM-i favoriidiga ja mingeid järeleandmisi nad Eestile ei teinud, vähemalt mitte enne, kui kõik klaar. Lõppskoor 69:90 oli isegi veel mõistlik, arvestades vahepeal tablool olnud nukramat seisu -30. Meelde jäid mängust Kitsingu leivanumber Giannis Antetokounmpo vastu ehk superstaar tegi ka vea Kitsingule kolmese viskel nagu paljud teised enne teda (ja ilmselt ka pärast teda) ning Kerr Kriisa julgus Giannisele teele ette seista – tulemuseks viga ründajale, kes pärast seda mängu ka enam jätkata ei saanud, sest Koljat sai kerge vigastuse kokkupõrkes Taavetiga. Pärast mängu ütles Kreeka koondise peatreener Dimitris Itoudis, et  tema arvates näitasid Eesti koondis ja Milanosse reisinud fännid, et Eesti on korvpallimaa. Olen temaga päri - meie mäng! Tegelikult kiitis Eesti fänne turniiri kestel ka kuulus saksa kossuäss Dirk Nowitzki, kes ka meie mängudele saali oli tulnud. Ka kossuportaal Basket News kirjutas: "Üks asi, mis Milanos on esile tõusnud, on Eesti fännide kaasa elamine oma koondisele, seda ükskõik mis olukorras. Neid on palju, nad teevad kõva lärmi ning panevad mängijaid tundma, nagu nad oleksid kodus“. 

Mis veel selle kossufestivali kohta öelda. Väga äge oli. Ja on aina põnevamaks läinud. On olnud palju põnevaid mänge, mida nüüd juba teleri vahendusel saanud vaadata (Türgi-Prantsusmaa, Hispaania-Leedu, Soome-Horvaatia, Serbia-Itaalia, Kreeka-Saksamaa, Itaalia-Prantsusmaa), kus suuremad staarid on kõvasti hiilanud oma oskustega ja mõnes mängus on vastase korvid päris ribadeks loobitud. On langenud juba ka suuremad favoriidid (Serbia, Kreeka, Sloveenia) ja koju on läinud turniiri kõige suuremad staarid (Atentokounmpo, Doncic, Jokic, Markkanen). Põnevust jagub lõpuni. Eriti kõvasti oskas üllatada Poola, kes juba otsapidi 1/2 finaalis.  

Ainuke asi, mis natuke häirib, on see jätkuv trend, et Euroopa riigid, sealhulgas korvpalli suurriigid, kodustavad ja naturaliseerivad (suure rahaga ilmselt) endale ameeriklasi, kes oma kodumaal muidugi koondisse kunagi ei pääse. See (üks naturaliseeritud välismaalane) on reeglitega lubatud, aga see ei ole ilus. Minu arust on absurdne fakt, et EM alagrupiturniiri enim skoorinud nö rahvuseks on ameeriklased. Kas tõesti nt Hispaania sugune kossuriik ei suuda endale koondisse leida/kasvatada uusi talente, kui vanemad mängijad eest ära lähevad?! Sportlikku mänguilu see ei vähenda, kuigi mõnes mängus võib natuke mõru maik juurde jääda küll võitja osas.  

 

Sellega oligi vahvamast vahvam kossutripp Milanosse lõppenud. Eesti koondise tulemuste üle võib nii- ja naamoodi arvata, aga mina küll pettunud ei ole. Pingutust, võitlust, ühtehoidmist ja emotsiooni oli kõvasti. Emotsioone said küllaga ka pealtvaatajad. Edasipääs 1/8 finaali oli tegelikult ju käeulatuses kandiku peal olemas, aga seekord veel ei õnnestunud seda sealt ära noppida. Loodetavasti järgmine kord. Järgmine EM juba 3 aasta pärast ja pöidlad pihku, et me sinna taas ka jõuame.