Friday 6 January 2017

SEIKLUS VIETNAMIS - osa 6


29. november. Täna on äratus jälle varasem, sest väike paadimatk Mekongi jõel seisab veel kord ees. Plaanis on külastada krokodillikasvandust ja niisama sõita mööda väiksemaid kanaleid, mis džungli vahel voolavad. Krokodille muuseas siinmail enam vabas looduses ei olevatki, nii et ainuke võimalus neid näha ongi too kasvandus. Paaditripp peaks kestma 4 tundi ja läheb maksma 150 000 dongi näo peale ehk pisut üle 6 euro. Sobib.

Seekord saame aga natuke kauem magada, lausa veerand seitsmeni. Põhjuseks see, et kuna meil ujuv turg on nähtud juba, siis pole vajadust enne kukke juba välja tormata. Diil sai tehtud hotelliga, nii et Mekongi paadimees tuleb härradele ise hotelli järgi kell  6.30. Tema eestvedamisel läheme takso peale, mis meid kenasti jõe äärde paadi manu transpordib. Silma torkab, et linnas käib nii varakult juba vilgas elu, tee on rollereid täis. Väiksed lapsedki peavad nõnda vara tegutsema hakkama, nii mõnigi rüblik tukub ema-isa süles rolleri peal. Üks ema sõidab isegi jalgrattaga kahe lapsega nii, et ise istub ja väntab pakiraamil (!), üks laps on sadulas ja teine ees pulga peal. Ilmselt elu nõuab ja kuidagi peab kohale saama, kui muid võimalusi napib.  


Niisiis, nõndaviisi. Nagu ütles Martin Roll "Viini postmargis". Astume paati. See on oluliselt väiksem kui too eelmine, millega paar päeva tagasi kulgesime. Alguses oli küll kerge kahtlus, kas see 5 tugevat eesti mehemürakat välja kannatab, aga nagu selgub, siis pole probleeme. Isegi mõnusam on selles paadis, sest tagumik on veepinnale lähemal, saab üle parda ka näpuga vett katsuda. Kapten ise seisab ahtris ja juhib paati oma tüürirauaga, mille külge kinnitub ka mootor.


Sedasi käib see paadi juhtimine

Mõne aja pärast viib boatmaster meid kaldale, siin see va krokodillikasvandus asubki. Sõitsime siit tegelikult ka eelmise jõetripi ajal mööda, aga meil polnud siis halli aimugi, et siin midagi sellist asub. Ainult krokodillikasvandus võis ta ka kunagi olla, aga nüüd on siin mitmeid teisigi elukaid puuri pandud. Näeme kohalikke pärdikuid (mõni neist on ka puuris ketti pandud, ilmselt selleks, et üksteist päris ära ei sööks), nahkhiiri rippumas omas elemendis, varaani vees sulistamas, saarmaid, okassiga, kalkunitolkameid. Paabulinnud jalutavad siin päris vabalt ringi. Makedoonias oli ühe kloostri juures nende kohta hoiatussildid väljas, et pole mõtet neid torkida, võivad inimest rünnata ka. Siin ilmselt pole neid keegi torkida tahtnud, sest mingit hoiatussilti ei näe lollile inimloomale.











                                                              Krokodillikasvanduse kaasüürnikud


Krokusid on siin päris ohtralt, osad lösutavad kaldal ja võtavad päikest, nii omaette kui üksteise otsas. Mõned lebotavad aga vees. Kellel lõuad koos, kellel pärani laiali.             
                 
                                                            whats up, doc? 








                                                  Gena lagistab naerda


Krokodillid on küll üsna muljetavaldavad, aga kuna tegu siiski kasvandusega, siis on nende saatus juba ette teada. Kahjuks ei kasvatata neid niisama vaatamiseks, vaid inimloomale aksessuaaride tootmiseks. Sama krokodillide tiigi kõrvalgi on müügipunkt, kus müügiks krokodillinahast rihmad, kingad, käekotid ja muu träni. Hingehind on nende kohta igas mõttes sobiv väljend, sest esiteks pidid ürgsed elukad selle tarvis oma naha turule tooma (sõna otseses mõttes), et keegi neid asju kanda saaks ja teiseks tuleb edeval inimesel nende eest ka palju raha välja käia. Kuigi kindlasti on siin hinnad oluliselt odavamad kui Euroopas samalaadset toodet osta. Ei viitsi sellesse eriti süvenema hakata. Vaatame parem elusaid loomi.
Loomad vaadatud jalutame edasi. Sellest kohast on kerkimas päris arvestatav vabaaja keskus. Ei oska sellele muud nime mõeldagi, kus peagi valmiv lõbustuspark ja krokodillid koos. Samuti on juba valminud hulk majutuseks mõeldud majakesi. Ja tööd käivad usinalt edasi. Meie pilgud saadavad muidugi väikesi noori ja võluvaid vietnamlannasid, kes oma tööd pargis vaikselt kädistades teevad.   

Seejärel tagasi paati ja jätkame teed. Meie paadivana on vahepeal alusele katuse aretanud. See oli tal küll hea mõte, sest päike va kurinahk keevitab üpris tuliselt otse lagipähe ja põhjamaa viikingid võivad ju muidu kuumarabanduse või vähemalt päikesepiste saada.  Edasi sõidame juba mööda väiksemaid kanaleid, mis jooksevad läbi vohava looduse. Igati mõnus ja nauditav kulgemine. Vahepeal "ujub" meist üks pühvel mööda, oli teine päris ära koolend.

                                                         See siin on sild, muide



                                                             Banaanivabariik




Jõeidüll 

Kell 13 oleme jälle hotellis. Kõndida tuli oma 2,5 km jalgsi läbi linna. Esimene asi jõe äärest lahkudes on muidugi väike külm tiigriniru 0,33 l purgis. Läheb nagu kerisele, mõnust susisedes. Tõmbame hotellis mõnda aega hinge ja siis uuesti tänavale. Mõned härrad soovivad ka kohalikel soengukunstnikel end tõestada lasta. Juuksurisalong on seekord tõesti salongi moodi. Samas kohas on võimalik lasta lisaks juukselõikusele ka teistest piirkondadest karvad eemaldada, samuti massaaži saada. Ei oska  arvata, kas traditsioonilist või lisateenustega. Igaks juhuks ei küsi ka. Esimene kunde on Helar. Kui oma kolmveerand tundi on soengut piiratud, siis minu kannatus katkeb. Lähen liigun natuke ringi, tutvun ümbritsevate kaubanduslike vaatamisväärsustega. Õnnestub taas ka külm õlunaad näppude vahele saada. Ca 10 minuti jooksul õnnestub ristmikul näha kahte väiksemat sorti rolleriõnnetust. Mõlemal juhul oli juhiks naine, kel kaasas lapsed. Ja mõlemal juhul kukkus roller koos reisijatega külili. Õnneks üpris tagasihoidliku hoo pealt. Kui esimesel juhul suurem laps hakkas nutma pigem ehmatusest, siis teisel juhul sai laps ilmselt rohkem haiget, sest roller viidi abivalmis kaasliiklejate poolt kõnniteele, et õnnetuses osalenud saaksid toibuda. Kuid midagi väga hullu siiski ei juhtunud.

Pärast Helari ja Kristo mitmetunnist iluteenuste sessiooni võtame suuna jälle hotelli poole. Tee peal ei saa esialgu aru, et miks kohalikud lausa avalikult meie suunas naertu pugistavad, et mitte öelda irvitavad laia lõuaga. Lõpuks jõuab kohale, et neile teeb nalja valge mees palja ülakehaga, higist leemendamas. Nendel endal ju tundub üpris vilu olevat. Irvitagu pealegi. A u nas pisnisplan. Meil on päeva jooksul küpsenud plaan, et täna õhtul oleks mõistlik aeg oma hubases hotellis kohalikku kärakat mekkida. See aga pole siinmail sugugi nii lihtne, et lähed poodi ja ostad. Tavalistes poodides, kus saab küll õlut hankida, kangemat kärkunni ei ole. Päris pika maa jalutame maha, aga lõpuks siiski õnnestub. Nagu Toots oma Lati Patsiga. Ära tõime. Üks hullem mürk kui teine.

    Me kolmekesi tuleme pilukate maalt...  

Viie peale kolm putlit ei ole just suurim kogus kanget, mida elus joodud on, aga pähe hakkab nagu kurat. Ainuke, mis maitse poolest natukenegi kannatab juua, on see keskmine. Teised on õudus kuubis. Aga lisaks õllele, mida nagunii enne sai alla ja pärast peale libistada, hakkab kenasti sarve. Samas on varsti reis läbi ja viimane võimalus end kohalikust samakast veidi vinti võtta. Sellega on tänaseks sidelõpp.


Hommikul tuleb asjad kokku pakkida ja natuke sajatuhandelisi luftitada rahakotis. 2 ööbimist hotellis ja jõetuur lähevad kokku maksma 410 000 dongi (see teeb oma 17 eurot). Ja siis tuleb bussijaama kuidagi saada. Hotelli administraatoripreili (meie ühine lemmik) tellib takso ja kontrollib tee ääres igaks juhuks, et me takso peale ikka läheme ka (mine hulle tea, äkki ei tahagi ära minna!). Kaks noorsandi on juba peal taksos, mis peaks mahutama 7-8 inimest. Kristo saab ukse alla tumba moodi istekoha. Meil hakkab juba üsna kiire, aga taksojuht võtab veel tee äärest tibinaid peale. Üks läheb juhi ja kõrvalistuja vahele, arusaamatuks jääbki, kuidas ta seal istuda saab, aga pisike nagu ta on, saab. Taha pingile tuleb samuti lisaks üks neiu. Nii et auto on rohkem täis kui ta mahutama peaks. Me hakkame väheke närviliseks muutuma, sest meil bussipiletid reserveeritud kindlaks kellaajaks, aga sedamoodi ei tundu, et me bussijaama kohe jõudma hakkaks. Ühel tagasipöördel libiseb korraga külgmine lükanduks lihtsalt lahti ja Kristo suudab vaid imekombel autost väljakukkumist vältida oma tumba otsast. No mida põrgut, võiks siinkohal küsida?!  Autojuht muigab külma rahuga ja moka otsast tuleb: "sorry!". Kogu see taksosõit kuulub müstika valdkonda ikkagi, aga takso jõuab 3 minutit enne bussi väljumist bussijaama. Kiirelt lunastame 100 000 dongi eest bussipiletid ja saamegi siiski peale. Ees ootab 170 km ja 3,5 h sõitu.  See sõit ei ole just meeldivamate killast. Juba hommikul oli kõht valutama hakanud ja tõmbasin "reisiootuses" või pigem kartuses paar söetabletti sisse, et õnnestuks sõit üle elada. Õnneks andiski pisut järele. Bussis aga eesistmel olev vanaproua oksendas sõidu jooksul 3 korda. Peatuskohas võttis vanaeit ja viskas oma oksekoti bussi kõrvale murule. Mis siis et läheduses olid prügikastid ka olemas. Palju toredaid inimesi. Bussijuhi abi pidas bussis vajalikuks meid korrale kutsuda, et bussis peab vait olema - "kiip sailent, söör!". "Mine pe...e, söör", oleks tahtnud talle vastata. Nagu me oleks karjunud üle bussi. Kohalikud võisid kädistada küll bussis, aga ainult meie juures käib korraldusi jagamas.  
  
Lõpuks saab bussisõit läbi ka siiski ja oleme jälle Saigonis tagasi. Viimane päev Vietnamis. Majutame ennast hotelli nimega Galaxy. Hotellis tulevad telekast inglise keeles uudised.  Saan teada, et Saigonis on 13 rasedal avastatud kurikuulus Zika viirus. Kolame veel ringi linnas, ostame viimased suveniirid kaupnaistelt ja vanad head vietnami salvid apteegist. 60 000 dongi eest ka üks kohalik valge poolik kaasa kodumaale, millel nimi Nep Moi. Pähklimaitseline. Väikese paduvihma saame ka veel kaela enne lahkumist.  Ja tulebki üritusele joon alla tõmmata. 

Hommikul, 1. detsembril, läheb lennuk 11.30. Sõiduaeg on seekord 10 tundi (tulles oli lend tund aega lühem). Tagasilend on üsna nüri ja päev on väga pikk. Täna  kestab ööpäev meie jaoks 29 tundi, sest ajavahe on Eestiga võrreldes 5 tundi. 30-kraadisest miinuskraadidesse tulek tahab jälle kohanemisaega.

Mida öelda kokkuvõtteks? Kas tasub Vietnamisse minna? Igatahes. Minule jättis Vietnam küll positiivse mälestuse. Sai näha ja kogeda paljutki põnevat ja ilusat. Vietnam on kiiresti arenev maa ja sinna läheb aina rohkem turiste, sh Eestist. Endisest peaaegu et vennasvabariigist on saamas uus suur turistimagnet.
  


                              kõnealuse kirjatüki autor Minh Mangi hauakambri juures











Thursday 5 January 2017

SEIKLUS VIETNAMIS - osa 5

26. novembri hommikul on äratus kell 5.15 ja hommikusöök 5.30. Teenindab ikka sama taat. Ees ootab paaditripp Mekongi jõel. Hommikusöök ja päikesetõusuõlu keres, paar külma poissi veel pauna ka kaasa pandud ja asutamegi end minekule. Esimene vaatamisväärsus peaks olema ujuv turg. Kusjuures see turg töötab ainult hommikul vara, mis tõttu peamegi juba päikesetõusuga liikuma hakkama. Vanamehe turistide vedamiseks ettenähtud 10-kohaline paadiront ei taha aga esialgu kuuldagi, et peaks kuhugi minema hakkama ja lihtsalt ei käivitu.


Meie "reisilaev"
10 minutit mehhaanikutööd suudab paadi siiski ümber mõtlema panna ja saame teele asuda. Päästevestid lebavad paadi päras hunnikus, ühtegi päästerõngast pardal ei näe. Järgmised 6 tundi tuleb enamuse ajast paadis veeta. Mootori podisedes hakkame Mekongi jõe poole liikuma, vastu päikesetõusule. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis on jõe vesi siin kõikjal helepruuni värvi. Kõikjal vees hulbib lisaks ujuvale „vesimaltsale“ palju erinevat sodi. See on Vietnamis kõikide jõgede puhul nii olnud, kus me olnud oleme. Pool tundi sõitu ja jõuame kuulsale ujuvale turule. Mina kujutasin seda turgu vaimusilmas ette küll pisut teistsugusena, kui see tegelikult on. Arvasin, et seal on mingi ujuvpind, kus peal hulbib turg ja liiguvad inimesed (ma polnud ainuke, kes nii seda ette kujutas). Tegelikult on tegu kümnete erineva suurusega paatide, väikelaevade ja laevadega, mis pakuvad müüa kõikvõimalikku kraami - puuvilja, juurikaid, söögikraami, riideid, tarbeesemeid, samuti kuuma kohvi ning külma või vähem külma õlutki. Enamus paate juhitakse siin ahtrist ühe inimese poolt, kus kaptenihärra või –proua (paljud paadijuhid olidki just vanemad naised) tüüri käe või jalaga opereerib. Ka aerudega juhitakse paati ahtris püsti seistes (aere kasutatakse sageli ka siis, kui paadil pika sabaga mootor olemas) ja aere ettepoole surudes. Mitte istudes ja enda poole tõmmates, nagu me harjunud nägema oleme. Kapteniisand teeb turule 3 tiiru peale, et me ikka näeksime kõike ja soovitavalt midagi ka ostaks. Ostusoove meil siiski pole ja tiirutada ühes kohas ka rohkem ei viitsi.



Ujuva turu kauplejad. Tavaar võetakse paati "emalaevast"

Sõidame edasi, kuigi me täpselt ei teagi kuhu. Taat keerab mõne aja pärast äkitselt paadi, mille mootor pidevalt pahaselt turtsub ega taha kuidagi sujuvalt töötada, ühe paadisilla äärde. Kaldale meil minna siiski ei lubata. Üllatuslikult võtab kapten särgi seljast ja läheb vette ning sukeldub paadi alla. Inglise keelt ta ei pursi, kuid kätega teeb meile selgeks, et vaja oli sõukruvi sinna ümber kogunenud maltsast puhastada. Sellest ilmselt ka see mootori tõrkumine. Aga vaade oli ikkagi üpris hämmastav.
Kaptenihärra tööülesandeid täitmas
Kruvi puhas, liigub laev vähe kabedamalt küll. Siiski peab kapten veel mitu korda paadialuseks käima ning oma tööriistadega taas mootorit motiveerima. Aga ta liigub siiski ja jääb üle loota, et peab lõpuni ikka vastu. Pool tunnikest sõidame ja kapten tüürib paadi taas kalda suunas. Härral on oma paadi silla juurde tüürimisega pidevalt tõsiseid raskusi, kuidagi ei taha õnnestuda. Sedapuhku viiakse meid jõeäärsesse toitlustusasutusse ja saab lõpuks otsadki kinnitatud läbi häda. Peremehed tahavad vahepeal ikkagi end kergendada ja jalga sirutada ka. Ega külm õlugi ei jookse mööda külgi maha, sest vahepeal on päike oluliselt kõrgemale roninud ja korralikult kütma hakanud.


Peagi pöörab kapten laeva otsa ümber ja alustame tagasiteed. Enam ei üllatugi, kui suvalises kohas paat kaldale juhitakse ja kätega näidatakse, et kaduge paadist välja. Asume kuhugi poole jalutama, päike lajatab juba mehiselt lagipähe, aga külmast õlust võib praegu ainult und näha. Peagi saabume mingi templi juurde, aga meie "giid" on vaiksem kui haud, nii et selle nimi jääbki meile saladuseks. Siiski on seal pagoda ja Budaj kuju ikkagi vaatamistväärt. Ka suures hoones, mille ukse lävel tuleb jalanõud ära võtta, on uhked budistlikud jumalused reas. Üks mees põlvitab kordamööda igaühe ees neist ja paneb nende ette viirukid suitsema. 







Ja siis paati tagasi. Tagasi pambusest hüttide juurde läheme aga teist teed pidi, ringiga mööda Mekongi lisajõgesid. Tee peal näeme jõe ääres ka tõelisi hurtsikuid, kus inimesed elavad. Suurlinna majadest ja elust on siin asi juba päris kaugel.






Mõni aeg liigume vaikselt edasi, kapten käib jälle vees oma asju ajamas ning peagi maandume uuesti kaldale. Paistab eemalt mingi toitlustuskoha moodi asi olevat, aga võta näpust. Süüa me siin ei saa, vaid meid viiakse hoopis linnu- ja kalakasvatust vaatama. Sisenemisel kohe esimese puu küljes näeme silti, milles ähvardatakse, et viljade puu pealt omavolilise noppimise eest on ettenähtud trahv 100 000 dongi. Hea, et vähemalt kohe vangi ei panda. Tegu on aga võimsate viljadega, mis kasvavad erilehise leivapuu otsas. Neid vilju nimetatakse jakadeks.
Jakad

Jaka võib kaaluda suisa kuni 36 kg ning kasvada kuni 90 cm pikaks ja 50 cm laiaks. Eriline jurakas ühesõnaga. Viljad kasvavad otse puutüvel ja jämedatel okstel. Jaka on magus ja maitseb tõesti päris hästi (nagu hiljem teada saame), aga selle kääritatud sisust küpsetatakse ka leiba. Vaat sulle siis. Aga selles kasvatuses, kuhu pealik pidas vajalikuks meid tuua (ilmselt sai oma kopika kenasti kätte selle eest), näeme vabalt ringi sebimas muu hulgas muskusparte ning vees sulistamas sägasid. Kalad ootavad ilmselt pannile minekut. Lisaks näeme ära ka draakoniviljapuu ehk teise nimega pitaya. Kahjuks ilma viljadeta.



Draakoniviljapuu ehk pitaya (kaktuseline)

Sellega üldiselt meie paadimatk päädibki ja peagi oleme ringiga tagasi kohas, kus päeva sai alustatud. Kuigi vahepeal käis läbi mõte, et võiks üheks ööks veel siia jääda, siis see mõtteks ka jääb, sest päev on alles poisike ja siin pole suurt midagi terve päev otsa teha. Pakime asjad kokku, tasume oma arved ja hakkame marssima. Paar kilomeetrit tuleb astuda oma kottidega, et suure tee äärde jõuda. Seal peame leidma transpordi, et Can Tho kesklinna jõuda, kuhu meil aegsasti juba hotell broneeritud on meie suure juhi ja organisaatori poolt. Üldse ongi terve reisi kõikvõimalikud orgunnid (lennupiletid, hotellide broneeringud, taksod) ühe seltsimehe kaela jäänud, kes seda kõike on olnud lahkesti nõus tegema. Nii et siinkohal erilised tänud Sultanile suure vaeva nägemise eest! Lisaks jäi kogu gps-ga seotud kaardimajandus ja teejuhtimine tema kaela. Nii on igatahes täitsa mugav reisida, ei saa salata.

Pärast mõningast kuuma päikese käes praadimist saab selgeks, et bussiga siit ei pääse lähiajal sinna, kuhu vaja oleks, seega jääb üle takso võtta. Tehtud, mõeldud. Kaks erinevat taksot ja olemegi lõpuks hotellis Khoa Phu. Hotelli tuba on sedapuhku päris kitsas, et seal kolmekesi majandada. Üldiselt aga peab ütlema, et hotellid on Vietnamis olnud täiesti korralikud ja elatavad, tubades on konditsioneerid ja seinal lameda ekraaniga telekad. Paaris hotellis oli ainult kummaline lahendus see, et tualettruum oli avatud ehk vahesein ei olnud päris laeni välja. Kuna hotell asub suurest peatänavast pisut kõrval, siis tekib korraks lootus, et siin saab olema hea rahulik uni. Aga kui juba mõni hetk hiljem puurima ja haamriga kopsima hakatakse hotelli kõrval, siis see lootus ka kohe sureb. See hotell on aga hea selle poolest, et admini juures on külmkapp, mis sisaldab muude karastusjookide hulgas õlut Saigon. Kusjuures poehinnaga ehk 15 000 dongi. Seda kappi saab hotelli personal nüüd järgmise kolme päeva jooksul korduvalt taastäita.

Paar tunnikest laseme hotellis saia luusse (leiba siinmail ju ei ole!), õhtu saabudes aga asuvad öölased taas tegudele. Vaja leida sobiv söögikoht ja linna tahaks ka kaeda. Khoa Phu hotellis on administraatoriks väga kena ja abivalmis vietnami neiu, kes valdab ka väga head inglise keelt. Tema annab meile mustvalge linnakaardi ja juhatab meile sellel olulisemad kohad ka kätte, mida vaadata ja kus soodsamalt süüa saab. Umbes 25 minutit jalutamist ja jõuame ööturule, mis tegutseb suures ja üsnagi uhkes turuhoones, mis avatakse alles kell 6 õhtul. Mina lunastan 70 000 dongi (alla 3 €) eest väga suure T-särgi, millel kujutatud Vietnami kaart. Ma pole tingimises kõige osavam kärbes ja oleks oma nodi kindlasti soodsamalt ka saanud, kuigi alghinnaks käratati kohe 120 000. Külmkapi magneti eest käin välja veel 40 tuhhi ehk 1,6 €. Ega ma tegelikult ei põe, et natuke rohkem maksan kui saaks, sest need on meie mõistes ikkagi sendid, mille üle kauplemine käib.    

Marssides üle tiheda liiklusega tee panen tähele, et see vererõhku ei tõstagi enam nii nagu varem. Oleme vist kohanenud kohalike oludega ja nagu vanad kalad lähevad sirge seljaga rollerite nina eest läbi. Õhtu lõpeb vaikselt hotellis õlut libistades.     

Hommikul kell 8 ajab esimesena üles mitte linnulaul, vaid kõikvõimalike tööriistade kasutamisega kaasnevad helid - puurid, relakad jms. Selleks korraks siis jälle magatud, aitäh. Täna on siis jälle esmaspäev, 28. november. Mõni päev veel on jäänud seda reisi, nii et tuleb järelejäänud aega hästi kasutada. Minu puhul ilma rollerita, sest olen otsustanud, et selleks korraks on motoriseeritud 
kaherattalisel liikumisega kõik. Sai juba sõidetud küll. Teised aga soovivad siiski jälle rollerid rentida ja linnas ringi uhada. Lasevadki hotelli administraatoripreilil endale kusagilt lähedusest rollerid tellida. Mingi preili tuleb selgitama, kuidas asjad käivad, unustamata väikest kildu visata mina kauni õllekõhu kulul. Väike Vietnami koomik! 
Nüüd tuleb aga välja nuputada, mida ise peale hakata päevaga. Näen administraatori laual erinavaid pakkumisi turistidele, sealhulgas ühte päevatuuri, mis sisaldab nii vaatamisväärsusi linnas kui ka maapiirkonna külastamist. Hinnaks aga kohalikus mõistes päris soolane 720 000 dongi ehk 30 eurot. Ma olen juba valmis selle ka välja käima, isegi tripi korraldajaga olen telefoni teel ühenduses, kui Lauri teatab, et ta ka ei viitsi rolleriga sõita ja et võiks hoopis mööda linna ringi jõlkuda ja vaadata, mida siin head leidub. Mulle sobib. 
Jalutame peatänavast eemale, laveerime kümnetest tänavakauplejatest mööda jõe suunas. Vaatame, kuidas tehnikamees otse tänaval rolleri rehvi lapib, kasutades selle käigus ka tuld ja tõrva. Ristmikul enne jõge ostame ühest nurgapealsest poekesest draakoniviljapuu punase isuäratava vilja. Väga magus valge viljaliha, tõesti hea. Ostu sooritades seisab mu kõrvale samuti millegagi kauplev noor poiss. Vaatab mulle otsa, paneb käe õlale ja naeratab sõbralikult. Nagu oleks ammune tuttav. Päris ebamugav hakkab, ma ei saa aru, mida ta tahab ja ta ei räägi ka sõnagi (mitte et sellest nagunii tolku oleks). Õnneks saab Lauri vilja kätte ja eemaldume. 

Liigume edasi mööda jõe äärt. Mida kaugemale kesklinnast jõuame, seda rohkem ümbritsev elukeskkond muutub, silmanähtavalt. Kilomeetri kaugusel pole inimesed enam ainult turistide jahil, vaid elavad lihtsalt oma elu ja teevad oma tegemisi. Lapsed jooksevad mööda, kihistavad naeru ja tervitavad valgeid oma lõbusa halloooga. Suure silla pealt läheme üle jõe ja hakkame mööda teist kallast tagasi jalutama. Järsku näeb Lauri "juuksurisalongi" ja otsustab juuksed maha  ja lõua puhtaks ajada. Meistrimees võtab asja tõsiselt ja teeb oma asja korralikult, kusjuures habet aetakse noaga. Hinnaks vaid 30 000 dongi. See nö salong on siin ilmselgelt kohalikele orienteeritud, aga ega tal ühe turisti vastu ka midagi ei olnud.


Juuksurisalong Can Tho moodi

Ootan varjus seistes, kuni juuksur toimetab. Äkki tuleb üks taat kõrvalasuvast kohvikumoodi kohast plastmassist tool näpus ja pakub istet. Päris tore liigutus temast, võtan tänuga vastu. Nõnda võtan tee äärde toolile istet ja vaatan möödapõristavaid rollereid. Pool tunnikest hiljem jalutame edasi. Teele jääb üks söögikoht, aga kuna tundub, et pere ise einestab ja klientidele veel süüa väga ei taheta anda, siis istume maha ja tellime ainult ühe külma Larue õlle. Külm õlle seisneb selles, et tuuakse peaaegu kuum 0,33 liitrine õllepudel, õllekann ja suur kamakas jääd. See on üsna tavapärane moodus õlut jahutada siinkandis. Jupi kaupa niristad õlut klaasi, et jää õlut päris veeks ei muudaks, aga üsna hästi töötab ja saabki kuumast õllest nagu võluväel külm. Või vähemalt joodav. 

Jätkame oma Kolgata teed. Jõe ääres kõndides näeme kalamehi. Üks noor kuli püüab kaldalt 4 erineva õngega, igaühe otsa riputab erineva sööda. 2 minutiga tõmbab esimese pisikese sägapoisi välja ka juba. Kohe kõrval on vees kaks noorhärrat, kes üritavad kalda lähedale võrke üles panna. Üks neist sukeldub võrgu ühe otsaga, teine istub sõiduauto rehvi siselohvi peal ja hoiab kaussi võrguga süles. Huvitav nende tegemisi jälgida. 




Kalamehed

Teeme oma tiiru veel pikemaks ja läheme teisele poole jõge ka kondama. Paistab, et siinpool jõge algab linnas teine Vietnam. Õigemini kolmas, sest ka kesklinnast vähem maad eemale oli eluolu oluliselt muutunud. Nüüd oleme puhta džungli veerele jõudnud. Seda linnaosa pole mõtet lähemalt tundma õppida ja läheme paralleelselt jõega, et teiselt sillalt õigele poole jõge tagasi minna. Teine sild osutub olevaks üsna uus jalakäijate sild ja see on päris võimas. Sillalt avaneb suurepärane vaade Mekongi jõele selle täies hiilguses. Pildile mahub ka piirkonna suurim vantsild. Can Tho sild on 2,7 km pikk ja 23 meetrit lai, asub 39 meetri kõrgusel veepinnast. 2007. aastal toimus selle ehitamise käigus raske õnnetus, kui osa sillast varises kokku ja üle 50 ehitustöölise hukkus. Sild avati lõpuks 2010.a. ja läks maksma tagasihoidlikud 343 miljonit USA dollarit. 
Can Tho sild üle Mekongi jõe

Seejärel võtame suuna tagasi hotelli poole. Jõe ääres vaatame pakkumisi paadisõitude kohta. Mõte on, et homme võiks veel jõele minna, et äkki õnnestub krokodille näha ja niisama džungli vahel kulgeda. Kaks mammit saavad meil varrukast kinni ja esitlevad oma teenuseid. Kuna teiste härradega tuleb ka olukord kooskõlastada, siis esialgu käsi ei löö, aga lubame, et kaalume varianti. Tuleb anda kõrvalasuva kuju järgi Ho Chi Minhi ausõna, et läheme. Ette tõtates tuleb siiski tõdeda, et paaditripi küll võtame, aga hotellist saame selles osas parema pakkumise. Nii et prouad jäävad seekord meist kahjuks ilma. 


 Suur juht ja õpetaja


Enne hotelli liikumist fotografeerime suure juhi kuju keset parki ja seejärel jõuame jälle ööturu juurde. Kuna kell on peaaegu 6 õhtul, siis kaen perra, kas saab veel paar T-särki osta. Saab, kuigi ametlikult pole turg täna veel avatud. Sedapuhku õnnestub saada 130 000 dongi ehk ca 5 euro eest 2 särki. Müüjanna teeb solvunud nägu lõpuks hinnaga nõustudes. Alghinnaks keevitas taas 1 särk 120 000 dongi. Selline tunne tekib, nagu ma oleks talt võileiva pealt vorsti ära virutanud. Turu lähistel ostame 20 000 dongi (alla 1 euro) eest koti jakat, mida hea koduteel krõmpsutada. Vilja sisu on kollane ja maitseb tõesti hea. 

Päris korralik jalutuskäik tuli täna välja, ikka üle 10 km sai maha jalutatud. Nüüd on aeg võtta kerge karastusjook ja siis õhtust sööma minna koos ülejäänud kamraadidega. Sedapuhku einestame keset kõnniteed, lastekasvu inimestele mõeldud plastiktoolidel istudes. Menüüks sealiha, praemuna, mingi imelik vorst ja mage riis. Hind tervelt 1 euro. Homme aga taas jõele. 


























Monday 2 January 2017

SEIKLUS VIETNAMIS - osa 4




Neljapäev, 24. november. Ärkan ebareaalselt ilge unenäo peale ja enam magama ei jäägi. Hotellides on meil üldiselt nii olnud, et kaks nooremat vanderselli on ühes toas ja kolm vanemat teises. Iga õhtu on meie toas üks ühene voodi ja üks lai voodi. Iga päev toimub rotatsioon ja kordamööda siis saab keegi üheses laiutada ja oksi laiali sirutada.

Täna läheb ülejäänud kaader taaskord Hoi Ani. Jah,  ikka ülikonnad põhjuseks. Mina olen jälle omapäi. Millegipärast meenub Ruja laul "Dokumentideta võõras linnas", milles Urmas Alender on sellised sõnad ritta seadnud: "Linn kiirgab, sind piirab ja lummab Su meelt. Ta ärev hingus täis on lõunamaa lõhnu, mis mõnegi vääravad teelt. No mida sa teed, kui oled kõigile võõras  ja koduni miljoneid miile on tee".  Tuleb tuttav ette, muigan endamisi. Õues tibutab täna pisut vihma. Praegu on õige aeg üks väike jooksutiir teha. Ajan esimest ja ühtlasi ka viimast korda reisi jooksul tossud jalga ja välja. Panen  promenaadil palmide all ühes suunas leekima, et siis pärast mere randa mööda liiva peal tagasi silgata. Rannas on iga paarisaja meetri järel näha rannavalve punkt, mille kõrval näen samasuguseid ümmargusi lootsikuid, nagu kalamehedki siin kasutavad. Ainult et kollast värvi. Küll tahaks teada, milleks rannavalvurid neid paate kasutavad, sest ilmselgelt ei saa nendega kiiresti vees edasi liikuda ega ka abivajajat hõlpsasti paati sikutada. Samas on vetelpäästjatel ka päästmiseks mõeldud surfilauad ja isegi skuuter seisab ühe putka kõrval, lisaks meilgi tuntud ujuvpäästevahendid. Päästjad näitavad ise ka ennast aegajalt mere ääres andes vilega nõudlikult märku, et inimesed ujuvad vales kohas. Rannas on pea iga 50 meetri järel silt, et ujuda ei tohi. Siis on vees piire ja jälle tohib. Nii et suuremas osas rannast ei tohikski tegelikult ujuda. Iseenesest loogiline, sest vahepealsel alal tulevad kaldale ka skuutrid ja kalamehed oma paatidega. Samas ei juhtu ka midagi, kui ujud vales kohas. Ühele tegelasele päästja vilistas, kui see aga väljagi ei teinud (tõenäoliselt lainte müras ei kuulnudki vilet, nagu mul endalgi ühel korral juhtus) tõstis keelumärgi ümber nii, et ujumine muutus seal koheselt legaalseks.  
Rannavalve




Vaatamata peenele uduvihmale on õhk ikka lämbe. 6 km sõna otseses mõttes seasörki läheb üsna vaevaliselt, aega kulub selleks suisa 35 minutit. Seda on häbematult palju ja distantsi häbematult vähe. Ajan oma kehva vormi kohaliku kliima süüks, sest ega ma ise ikka ju süüdi ei ole, et vorm pehmelt öeldes niru. Vormist rääkides ei saa aga märkimata jätta nooremaid kaasvõitlejaid. Sultan ja Lauri on omavahel kokku leppinud, et teevad reisi ajal 150 kätekõverdust iga jumala päev. Mitte küll korraga, aga siiski head tahtejõudu nõudev lubadus. Ega siis üks noorhärradest reisil asjata ei saanud hüüdnime Torso.  



Kui jooksuots tehtud, käin hotellis pesus ja lähen fotokaga mere äärde tagasi, et nähtud vaated ka pildile jäädvustada. Näen suurt reklaamtahvlit, millelt selgub, et Da Nangis toimusid alles hiljuti 5. Aasia Rannamängud. Hiljem uurides asja lähemalt saan teada, et see oli ikka päris suur üritus, kus osalesid 41 rahvuse esindajad ja võistlejaid oli suisa 2200. Nagu kohalik olümpia. Võisteldi 22 erineval spordialal, näiteks peeti võistlusi rannavolles, rannajalgpallis, petanques, veepallis, sõudmises (ranniku ääres meres), 3x3 korvpallis, käsipallis, sulgpallis jne. Lisaks oli esindatud hulk Aasias levinud kahevõitlusalasid - maadlus, sambo, jujitsu, aga ka kurash (mingi judo moodi asi) ja vovinam, mis kuulub Vietnami rahvuslike võitluskunstide hulka. Selle viimase nime pole vist veel tõlgitudki. Siin linnas võis igatahes päris korralik melu olla poolteist kuud tagasi. Linnapildis on endiselt üleval spordipeo maskott, mis kannab nime Chim Yen ja sümboliseerib inimvaimu ühtsust, rahu ja tervist. Selle pääsukesesarnase linnu liiki ei suutnud eesti keeles tuvastada, aga inglise keeles peaks olema swiftlet ja ladina keeles collocalia.   






 








Mööda mereäärt edasi jalutades märkan, et hulk inimesi koguneb ühte kohta ja mere poolt on lähenemas lootsik, kahe mehega pardal. Üks loobib vett välja mingi kopsikuga, teine üritab tüürida oma toikaga paati läbi lainete kalda poole. Tundub, et hakkavad noota kaldale vedama. 10-15 inimest on kaldal, võtavad endid kahte viirgu paigale ning asuvad sikutama. Kusjuures nende seas on ka paar üpris auväärses eas prouat. Tirivad ja tõmbavad nagu Naerist muinajutus, ikka mitusada meetrit tuleb seda va võrku vedada kaldalt. Neil on spetsiaalsed vööd, mille külge võrk kinnitatakse, et oleks kergem tõmmata ehk nad kasutavad oma keha massi tirimisel, mitte ainult käsi. No oma 40-45 minutit rassivad palehigis. Uudishimu on suur, nii et vaatan kogu protsessi ära. Tahaks näha ju, mis elukad sinna võrku jäänud on. Lõpuks on võrgud väljas, aga kalu ei paista kuskil. Lähen ligemale ja näen, et mingi pesukauss on väiksemat sorti kilusid vaid poolenisti täis. Kas tõesti nii suure töö peale nii vähe kalu? Rassida said kõik mehemoodi, aga saak jäi küll ääretult niruks. Võib-olla on kausis peale kalade veel miskit molluskit või krabigi, aga ikkagi vähe mis vähe. Kahju hakkab neist kohe. Loodan, et järgmine saak tuleb asisem. 














Vaatemäng nähtud lähen jalutan eemale merest. Võtan sihiks mõned väiksemad tänavad, kus eeldatavasti lihtsam rahvas elab. Leidub ikkagi väga eripäraseid maju - on neid, kus elatakse pealtnäha täitsa hästi, aga on ka vaesemaid hurtsikuid, kus peale vaadates on näha, et seal nii hästi ei lähe. No majanduslikus mõttes vähemalt. Hästi palju on nö väikeettevõtjaid kohalikke, kes oma maja esimesel korrusel poe püsti pannud, aga enda eluase seatud teisele korrusele. Mõnikord on poe tagumisse otsagi lastele ruumi tehtud, kus nad saavad süüa, mängida ja telekat vaadata, samal ajal, kui valge mees poe peremehe käest õlut tellib. Tundub, et lastel polegi suurt kuskil ringi kõõluda ja koerustükke või sigadusi korda saata. Tänavatel neid igatahes eriti näha ei ole. Kitsaste tänavate ärimeestega on natuke keerulisem asja ajada, sest ega nemad sõnagi inglise keelt ei tönka. Sõnast "bia" (õlu vietnami keeles) aga saavad aru küll, nii et sellest juba peab piisama. Hinna kirjutavad nad lihtsalt paberile ja diil saab tehtud. Soe õlu nagu maast leitud.



Tööde jagunemise loogikast meeste töödeks ja naiste töödeks on siin vahel raske aru saada. Hotelli kõrval käib vilgas ehitustöö. Naised veavad raskeid kärusid, mis täidetud tsemendikottidega, tõstavad tali abil kive maast kolmandale korrusele ja teevad teisi raskeid töid, samas kui juuksurid ja isegi õmblejad (tänavate ääres oma singeri masinatega) näiteks on sageli mehed. Tegelikult on nende elu ja tegemisi päris huvitav kõrvalt jälgida. Endal külm õlu kõhtu ja meeli paitamas, sellal, kui nemad rassivad nii et higipull otsa ees. Mis parata, elu ongi karm, aga ebaõiglane.


Hakkab aeg Da Nangis ka ümber saama. Sai vist siia ühte kohta ka natuke liiga kauaks paika jäädud, oleks võinud vabalt ka Hoi Anis vähemalt ühe ööbimise teha. Aga tagantjärele tarkus on teatavasti täppisteadus. Rollerid viisime juba ära, 5 päeva maksis näo peale 600 000 dongi ehk 25 €. Täitsa tore hind ju. Hommikul korjame kodinad kokku, ses kell 12 peab õhk meist puhas olema. 860 000 raha 6 ööbimise eest on tegelikult päris võileiva hind hotelli eest. Lennuk Saigoni läheb aga alles õhtul hilja, nii et peame täna päevaseks ajaks mingi urka veel otsima, kus oma asju hoida ja soovi korral pikutada. Kompsudega ei ole kuigi mugav ringi kolada ja niisama ühes kohas ka ei raatsi tervet päeva ära raisata. 


Veel avaneb võimalus viimaseks supluseks Lõuna-Hiina meres. Ja see on tõesti meeldejääv. Need lained, mida siin varem nägime, igatahes kahvatuvad selle kõrval,  mis meie ees nüüd avaneb. Tõsine laintemöll.


risti tuleb teine laine alt vasakult




Õhtul saame veel kerge vihmasabina kaela linnapeal kolades ning 22.00 paiku läheb lennuk. Kesk-Vietnam oli tore, aga aeg on edasi liikuda. 23.30 jõuame Saigoni. Kuhu mujale me ikka ennast majutame, kui sipelgapessa taas. Hotell Bui Vieni kõrvale pisikesele tänavale. Meie pesa on raudvärava taga eraldi sissepääsuga teisele korrusele. Saame õhtul veel pisut osa reedesest ööelust, mis on muidugi üpris kärarikas. Erakordselt palju on tunglemas siin valgeid inimesi. Magama sedapuhku 2.30. Vana inimene kauem ei jaksa.
 

Laupäeva hommikul ülestõusmine on pisut vaevalisem kui tavaliselt. Pohmellikratt on mind esimest korda reisi jooksul nattipidi kätte saanud. Täna on ees 170 km pikk taksosõit Saigonist Can Thosse, mis kestab umbes 4 tundi ja võtab rahakotist ligi 300 000 raha ära. Can Tho on linn suure Mekongi jõe delta epitsentris. See piirkond on järjekordselt selline kohustuslik sihtkoht Vietnamis ringi rännates. Siinkohal oleks vist paslik ära nimetada ka need kohad ja piirkonnad, kuhu meie Vietnamis seekord ei jõua või ei saa. No esiteks terve Põhja-Vietnam eesotsas pealinna Hanoi, Halongi lahe ja Sapa linna ja sealse mägipiirkonnaga, kus elavad väga paljud erinevad etnilised vähemusrahvad (hmongid, daod jne). Vietnamis pidi olema 54 erinevat etnost esindatud. Sellest viimasest on siinjuures kõige rohkem isegi kahju. Samas asub Kesk-Vietnamis alles üsna hiljuti avastatud maailma suurim koobas Hang Son Doong („mägijõe koobas“), mis on 5 km pikk, pea 200 m kõrge ja 150 m lai. Seal koopas on omaette džungel, kus oleks ülitore seigelda. Sellesse koopasse oleks muidugi hirmsasti tahtnud minna, aga paraku on sellega nii, et sinna lastakse maruvähe inimesi, põhimõtteliselt on järgmine võimalus sinna registreerida end alles aastaks 2018. Ja siiski pead maksma oma üüratu hingehinna 2600 € selle eest. Aga saad vastu ka midagi - kuus päeva kestev matk, kus saab koopa sees džunglis matkata, Rao Thuong jõge ületada, roomata ja "proovida" mägironimist. Pildid internetis panevad igatahes suu vett jooksma. Kui kunagi võimalus peaks avanema, siis tahaks kindlasti minna.
 
Aga tagasi meie tegemiste juurde. Niisiis Mekongi jõe delta. Mekong on Aasias üks suurimaid jõgesid – üle 4500 km pikk. Jõgi algab Tiibetist ja suubub Lõuna-Hiina merre. Ka maailma mastaabis pole häbeneda midagi, olles pikkuselt 12. kohal. Mekongi deltasse tulevad igal aastal tuhanded turistid. Piirkonna keskuseks on Can Tho, mis on Lõuna-Vietnami suurim linn, kus elab üle 1,2 miljoni inimese. Linna nimi tähendab muide tõlkes poeemide jõgi või luuletuste jõgi („River of Poems“). Kõlab kaunilt, eriti inglise keeles. Mekongi jõe ümbruses on soodsaim pinnas põlluharimiseks ja suurem osa kogu riigi riisisaagist tuleb just siitkandist. Vietnam on muuseas maailmas Hiina järel teine riisi eksportija.







Esimene ööbimine piirkonnas on plaanitud linnast välja Mekongi harujõe äärde, kus saame ööbida pambusest hüttides, mis rajatud jõe peale. 

welcome to the jungle

öömaja

et salaputukad ei pureks, salasilm ei seletaks






Meiega toimetab hallipäine taat, kes on mitmeametimees nagu Hunt Kriimsilm – teeb süüa, koristab, sõidutab turiste oma päevinäinud paadiga ja takkapihta ise remondib ka sedasama „sent surmale võlgu küna“.


Igatahes peame siin leppima sellega, mida koha peal pakutakse, sest kuhugi poodi või sööma siit minna pole mõtet. Liiga kaugel. Õnneks teeb taat täiesti oivalise õhtusöögi, mis sisaldab riisi ja sealiha. Kõrvale saab kuugata külmikust võetud õlut Saigon. Konditsioneeri ööseks pole, aga on ventilaator, nii et ehk elab üle. Hütid on alt ja ülevalt avatud igasugu sitikatele, kuid minu jäsemed jäävad õnneks puremata. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis on kundede eest hoolitsetud nõnda, et magaja on varjatud sitikate rünnakute eest. Toredad on džunglist kostuvad loodusehääled. Jään ootama homset, kui äratus saab olema erakordselt vara. Päikesetõusuga minnakse ujuvat turgu kaema. Sellest juba järgmine kord.