29. november. Täna on äratus jälle varasem, sest väike paadimatk Mekongi jõel seisab veel kord ees. Plaanis on külastada krokodillikasvandust ja niisama sõita mööda väiksemaid kanaleid, mis džungli vahel voolavad. Krokodille muuseas siinmail enam vabas looduses ei olevatki, nii et ainuke võimalus neid näha ongi too kasvandus. Paaditripp peaks kestma 4 tundi ja läheb maksma 150 000 dongi näo peale ehk pisut üle 6 euro. Sobib.
Seekord saame aga natuke kauem magada, lausa veerand seitsmeni. Põhjuseks see, et kuna meil ujuv turg on nähtud juba, siis pole vajadust enne kukke juba välja tormata. Diil sai tehtud hotelliga, nii et Mekongi paadimees tuleb härradele ise hotelli järgi kell 6.30. Tema eestvedamisel läheme takso peale, mis meid kenasti jõe äärde paadi manu transpordib. Silma torkab, et linnas käib nii varakult juba vilgas elu, tee on rollereid täis. Väiksed lapsedki peavad nõnda vara tegutsema hakkama, nii mõnigi rüblik tukub ema-isa süles rolleri peal. Üks ema sõidab isegi jalgrattaga kahe lapsega nii, et ise istub ja väntab pakiraamil (!), üks laps on sadulas ja teine ees pulga peal. Ilmselt elu nõuab ja kuidagi peab kohale saama, kui muid võimalusi napib.
Niisiis, nõndaviisi. Nagu ütles Martin Roll "Viini postmargis". Astume paati. See on oluliselt väiksem kui too eelmine, millega paar päeva tagasi kulgesime. Alguses oli küll kerge kahtlus, kas see 5 tugevat eesti mehemürakat välja kannatab, aga nagu selgub, siis pole probleeme. Isegi mõnusam on selles paadis, sest tagumik on veepinnale lähemal, saab üle parda ka näpuga vett katsuda. Kapten ise seisab ahtris ja juhib paati oma tüürirauaga, mille külge kinnitub ka mootor.
Sedasi käib see paadi juhtimine
Mõne aja pärast viib boatmaster meid kaldale, siin see va krokodillikasvandus asubki. Sõitsime siit tegelikult ka eelmise jõetripi ajal mööda, aga meil polnud siis halli aimugi, et siin midagi sellist asub. Ainult krokodillikasvandus võis ta ka kunagi olla, aga nüüd on siin mitmeid teisigi elukaid puuri pandud. Näeme kohalikke pärdikuid (mõni neist on ka puuris ketti pandud, ilmselt selleks, et üksteist päris ära ei sööks), nahkhiiri rippumas omas elemendis, varaani vees sulistamas, saarmaid, okassiga, kalkunitolkameid. Paabulinnud jalutavad siin päris vabalt ringi. Makedoonias oli ühe kloostri juures nende kohta hoiatussildid väljas, et pole mõtet neid torkida, võivad inimest rünnata ka. Siin ilmselt pole neid keegi torkida tahtnud, sest mingit hoiatussilti ei näe lollile inimloomale.
Krokusid on siin päris ohtralt, osad lösutavad kaldal ja võtavad päikest, nii omaette kui üksteise otsas. Mõned lebotavad aga vees. Kellel lõuad koos, kellel pärani laiali.
Gena lagistab naerda
Krokodillid on küll üsna
muljetavaldavad, aga kuna tegu siiski kasvandusega, siis on nende saatus juba
ette teada. Kahjuks ei kasvatata neid niisama vaatamiseks, vaid inimloomale
aksessuaaride tootmiseks. Sama krokodillide tiigi kõrvalgi on
müügipunkt, kus müügiks krokodillinahast rihmad, kingad, käekotid ja muu träni.
Hingehind on nende kohta igas mõttes sobiv väljend, sest esiteks pidid ürgsed
elukad selle tarvis oma naha turule tooma (sõna otseses mõttes), et keegi neid asju kanda saaks ja
teiseks tuleb edeval inimesel nende eest ka palju raha välja käia. Kuigi
kindlasti on siin hinnad oluliselt odavamad kui Euroopas samalaadset toodet
osta. Ei viitsi sellesse eriti süvenema hakata. Vaatame parem elusaid
loomi.
Loomad vaadatud jalutame edasi. Sellest kohast on kerkimas päris arvestatav vabaaja keskus. Ei oska sellele muud nime mõeldagi, kus peagi valmiv lõbustuspark ja krokodillid koos. Samuti on juba valminud hulk majutuseks mõeldud majakesi. Ja tööd käivad usinalt edasi. Meie pilgud saadavad muidugi väikesi noori ja võluvaid vietnamlannasid, kes oma tööd pargis vaikselt kädistades teevad.
Seejärel tagasi paati ja jätkame teed. Meie paadivana on vahepeal alusele katuse aretanud. See oli tal küll hea mõte, sest päike va kurinahk keevitab üpris tuliselt otse lagipähe ja põhjamaa viikingid võivad ju muidu kuumarabanduse või vähemalt päikesepiste saada. Edasi sõidame juba mööda väiksemaid kanaleid, mis jooksevad läbi vohava looduse. Igati mõnus ja nauditav kulgemine. Vahepeal "ujub" meist üks pühvel mööda, oli teine päris ära koolend.
See siin on sild, muide
Banaanivabariik
Jõeidüll
Kell 13 oleme jälle hotellis. Kõndida tuli oma 2,5 km jalgsi läbi linna. Esimene asi jõe äärest lahkudes on muidugi väike külm tiigriniru 0,33 l purgis. Läheb nagu kerisele, mõnust susisedes. Tõmbame hotellis mõnda aega hinge ja siis uuesti tänavale. Mõned härrad soovivad ka kohalikel soengukunstnikel end tõestada lasta. Juuksurisalong on seekord tõesti salongi moodi. Samas kohas on võimalik lasta lisaks juukselõikusele ka teistest piirkondadest karvad eemaldada, samuti massaaži saada. Ei oska arvata, kas traditsioonilist või lisateenustega. Igaks juhuks ei küsi ka. Esimene kunde on Helar. Kui oma kolmveerand tundi on soengut piiratud, siis minu kannatus katkeb. Lähen liigun natuke ringi, tutvun ümbritsevate kaubanduslike vaatamisväärsustega. Õnnestub taas ka külm õlunaad näppude vahele saada. Ca 10 minuti jooksul õnnestub ristmikul näha kahte väiksemat sorti rolleriõnnetust. Mõlemal juhul oli juhiks naine, kel kaasas lapsed. Ja mõlemal juhul kukkus roller koos reisijatega külili. Õnneks üpris tagasihoidliku hoo pealt. Kui esimesel juhul suurem laps hakkas nutma pigem ehmatusest, siis teisel juhul sai laps ilmselt rohkem haiget, sest roller viidi abivalmis kaasliiklejate poolt kõnniteele, et õnnetuses osalenud saaksid toibuda. Kuid midagi väga hullu siiski ei juhtunud.
Pärast Helari ja Kristo mitmetunnist iluteenuste sessiooni võtame suuna jälle hotelli poole. Tee peal ei saa esialgu aru, et miks kohalikud lausa avalikult meie suunas naertu pugistavad, et mitte öelda irvitavad laia lõuaga. Lõpuks jõuab kohale, et neile teeb nalja valge mees palja ülakehaga, higist leemendamas. Nendel endal ju tundub üpris vilu olevat. Irvitagu pealegi. A u nas pisnisplan. Meil on päeva jooksul küpsenud plaan, et täna õhtul oleks mõistlik aeg oma hubases hotellis kohalikku kärakat mekkida. See aga pole siinmail sugugi nii lihtne, et lähed poodi ja ostad. Tavalistes poodides, kus saab küll õlut hankida, kangemat kärkunni ei ole. Päris pika maa jalutame maha, aga lõpuks siiski õnnestub. Nagu Toots oma Lati Patsiga. Ära tõime. Üks hullem mürk kui teine.
Me kolmekesi tuleme pilukate maalt...
Hommikul tuleb asjad kokku pakkida ja natuke sajatuhandelisi luftitada rahakotis. 2 ööbimist hotellis ja jõetuur lähevad kokku maksma 410 000 dongi (see teeb oma 17 eurot). Ja siis tuleb bussijaama kuidagi saada. Hotelli administraatoripreili (meie ühine lemmik) tellib takso ja kontrollib tee ääres igaks juhuks, et me takso peale ikka läheme ka (mine hulle tea, äkki ei tahagi ära minna!). Kaks noorsandi on juba peal taksos, mis peaks mahutama 7-8 inimest. Kristo saab ukse alla tumba moodi istekoha. Meil hakkab juba üsna kiire, aga taksojuht võtab veel tee äärest tibinaid peale. Üks läheb juhi ja kõrvalistuja vahele, arusaamatuks jääbki, kuidas ta seal istuda saab, aga pisike nagu ta on, saab. Taha pingile tuleb samuti lisaks üks neiu. Nii et auto on rohkem täis kui ta mahutama peaks. Me hakkame väheke närviliseks muutuma, sest meil bussipiletid reserveeritud kindlaks kellaajaks, aga sedamoodi ei tundu, et me bussijaama kohe jõudma hakkaks. Ühel tagasipöördel libiseb korraga külgmine lükanduks lihtsalt lahti ja Kristo suudab vaid imekombel autost väljakukkumist vältida oma tumba otsast. No mida põrgut, võiks siinkohal küsida?! Autojuht muigab külma rahuga ja moka otsast tuleb: "sorry!". Kogu see taksosõit kuulub müstika valdkonda ikkagi, aga takso jõuab 3 minutit enne bussi väljumist bussijaama. Kiirelt lunastame 100 000 dongi eest bussipiletid ja saamegi siiski peale. Ees ootab 170 km ja 3,5 h sõitu. See sõit ei ole just meeldivamate killast. Juba hommikul oli kõht valutama hakanud ja tõmbasin "reisiootuses" või pigem kartuses paar söetabletti sisse, et õnnestuks sõit üle elada. Õnneks andiski pisut järele. Bussis aga eesistmel olev vanaproua oksendas sõidu jooksul 3 korda. Peatuskohas võttis vanaeit ja viskas oma oksekoti bussi kõrvale murule. Mis siis et läheduses olid prügikastid ka olemas. Palju toredaid inimesi. Bussijuhi abi pidas bussis vajalikuks meid korrale kutsuda, et bussis peab vait olema - "kiip sailent, söör!". "Mine pe...e, söör", oleks tahtnud talle vastata. Nagu me oleks karjunud üle bussi. Kohalikud võisid kädistada küll bussis, aga ainult meie juures käib korraldusi jagamas.
Lõpuks saab bussisõit läbi ka siiski ja oleme jälle Saigonis tagasi. Viimane päev Vietnamis. Majutame ennast hotelli nimega Galaxy. Hotellis tulevad telekast inglise keeles uudised. Saan teada, et Saigonis on 13 rasedal avastatud kurikuulus Zika viirus. Kolame veel ringi linnas, ostame viimased suveniirid kaupnaistelt ja vanad head vietnami salvid apteegist. 60 000 dongi eest ka üks kohalik valge poolik kaasa kodumaale, millel nimi Nep Moi. Pähklimaitseline. Väikese paduvihma saame ka veel kaela enne lahkumist. Ja tulebki üritusele joon alla tõmmata.
Hommikul, 1. detsembril, läheb lennuk 11.30. Sõiduaeg on seekord 10 tundi (tulles oli lend tund aega lühem). Tagasilend on üsna nüri ja päev on väga pikk. Täna kestab ööpäev meie jaoks 29 tundi, sest ajavahe on Eestiga võrreldes 5 tundi. 30-kraadisest miinuskraadidesse tulek tahab jälle kohanemisaega.
Mida öelda kokkuvõtteks? Kas tasub Vietnamisse minna? Igatahes. Minule jättis Vietnam küll positiivse mälestuse. Sai näha ja kogeda paljutki põnevat ja ilusat. Vietnam on kiiresti arenev maa ja sinna läheb aina rohkem turiste, sh Eestist. Endisest peaaegu et vennasvabariigist on saamas uus suur turistimagnet.
No comments:
Post a Comment