GRUUSIA / GEORGIA / SAKARTVELO 2019

THBILISI / თბილისი    22.02. - 26.02.2019

Kunagine Ibeeria (või Iveeria, kohalikus keeles Kharthli, ajalooline piirkond Gruusias) kuningas Vakhtang I Gorgasali (446-502) läks kord tänase Thbilisi aladel jahile. Tal õnnestus haavata üht faasanit, mis kukkus kuumaveeallikasse ja kees ära. See looduslik väävlit sisaldav kuum vesi avaldas kuningale nii suurt muljet, et ta otsustas sinna aladele linna rajada ja nimetas selle linna Thbilisiks ning tegi sellest uue kuninga residentsi. Thbili tähendabki gruusia keeles „soe“. 

Aga nüüd asja juurde. 

22.02. – 23.02.

Üle kuue aasta oli möödunud ajast, mil sai viimati Gruusiat ja Thbilisi linna külastada ja nüüd oli saabunud aeg sinna tagasi pöörduda. Seekord küll ainult mõneks päevaks, eesmärgiga kaasa elada Eesti korvpallikoondise mängule Gruusia mägedepoegadega. Seekord lendasid Gruusiamaale Margus alias Suur Karu, Tarmo alias Jalg ja teine Margus alias Pallur. 13 aastat tagasi toimunud kossureisil Horvaatiasse me Tarmoga endale sellised hüüdnimed saime, kui ühest „jalgpallurist“ (läksime reisile otse jalgpallimängult ja kandsime seetõttu Eesti koondise jalkasärke) sai kaks isikut – Jalg ja Pallur. Nimelt hilinesime Krakovis hommikul bussile oma pool tundi (magasime sisse). Buss tahtis väljuda, aga siis öeldi bussist, et see jalgpallur on puudu veel. Keegi mäletas sedagi, et neid oli ju kaks lausa. „No pole midagi“, teadis tähtsam härra öelda, „siis üks on Jalg ja teine Pallur“. Kuna Tarmo jõudis esimesena bussi, siis sai tema nimeks Jalg ja minule jäi Palluri aunimetus J

Kossusõpru läks peale meie aga kohale veel teisigi omadele kaasa elama. Korvpall pidavat ju ikkagi meie mäng olema. Lennujaama pubis Legend tegin ühe traditsioonilise samanimeline õlle, tervitasin tuttavaid nägusid ja siis astusimegi juba lennukisse. Erinevalt 2012. aastast enam Tallinnast Thbilisisse otselende ei lähe, seetõttu tuli teha tiir läbi Varssavi. Kell kuus õhtul tõusis lennuk Tallinnast õhku ja pärast vahepeatust Poolas maandus LOT airlines lennuk järgmisel hommikul kohaliku aja järgi kell kuus ehk plaanitust tund aega hiljem Thbilisi rahvusvahelisel lennuväljal. Olime endale tellinud hotellist takso vastu ja see toimetas meid nüüd hotelli magama.

Vahepeal tegime hotellis hommikusöögi ja siis kebisime põhku tagasi. Kella ühe paiku saime endale lõplikult jalad taas alla, oli aeg minna kolama. Hotell asus mitu kilomeetrit vanalinnast eemal, kenasti üleval mäe otsas, kust avanes imeline vaade alla linnale. Lasime endale takso tellida ja sõitsime vanalinna. Esimene samm oli broneerida järgmiseks päevaks aeg kuulsasse väävlisauna. 

Saun broneeritud suundusime juba köisraudteega üle Mtkvari (ehk Kura) jõe mäe otsas asuvat Narikala kindlust vaatama. 

4. sajandil pärslaste poolt rajatud Narikala kindluse müürid kõrguvad praegu linna kohal, mida kindluse rajamise ajal veel polnud olemas. 

Narikala kindluse müür 

Vaade kindluse kõrvalt linnale

Kindluse lähedal seisab uhkelt ka suur alumiiniumist "Gruusia ema" kuju, Kharthlis Deda. 

Gruusia ema 

See 20 meetri kõrgune gruusia rahvarõivastes naise monument püstitati Sololaki künka tippu esmakordselt aastal 1958, Thbilisi linna asutamise 1500. aastapäeval. See gruusia rahva ema hoiab ühes käes veinikaussi nendele (külalislahke rahva sümbol), kes tulevad rahus, paremas käes aga mõõka nendele, kes tulevad kurjade kavatsustega. Kindluse müüride kõrval asub veel ka botaanikaaed, lisaks on kõrgel mäe otsas tänaseni tegutsev Püha Nikolause kirik. Kindlus ise sai suuri kahjustusi 1827. aasta maavärinas, aga vaatamist väärt on see tänaseni.  

Mäel kohtusime ka teiste Eestist saabunud kossusõpradega. Tegime "väikese" pitsi kohalikku rahvuskärakat tšatša (chacha – kange, veini tegemisel viinamarjapressimise jääkidest tehtud gruusia brändi, mida pakutakse Thbilisis ja kogu Gruusias iga nurga peal), see oli tõesti hea maitsega. Tšatšal pidavat olema ka raviomadused ja seda soovitatakse paljude haiguste korral. Põhimõtteliselt võib Gruusias istuda soojaveeallikas, juua tšatšat ja peaks olema terve kui purikas. Väike profülaktiline laksakas lipsu taha valatud ostsin kõrvalasuva leti juurest 30 lari ehk ca 10 euro eest ka halli soni, mida seal riigis ringi kõndides edaspidi ka uhkelt kandsin. Ühtlasi aitas see kelmika veebruarikuu päikese vastu, mis ilma sonita otsaesise juba meeldivalt punetama pani.  Sooja oli kusjuures seal oma 15 kraadi parimal hetkel, nii et päike hakkas külge küll. 

Jalutasime mäel edasi. Kohalikud moosekandid istusid pingil ja lasid oma näppudel käia, üks kitarril ja teine suupillil. Meie seltskonnas oli kaks vennikest, kes ka muusikat armastavad. Ja juba vahetaski kitarr moosekanti ja kõlama hakkas eesti keeles vana hea malevalaul. Teised kodanikud ümbruses vaatasid imestusega, et mis toimub – üks eestlane mängib kitarri, teine eestlane laulab ja üks kohalik kalamaja kauboi mängib suupilli, vahetades lauljaga kordamööda mikrit. Mäel pakuti turistidele ka muid atraktsioone peale kauba ja märjukese müügi.  Näiteks võimalus lasta end pildistada eksootiliste elukatega, mil ilmselt Gruusiaga mingit pistmist pole, aga mis sellest. 

Apsoss uute sõpradega

Edasi turnisime veel päris mäe tippu välja, nii et saime seejuures ka naha märjaks. Mingi kohalik džigitt hüppas müüride otsas ühelt kivilt teisele, sealt valele poole müüri pudenemisel oleks olnud 100% fataalsed tagajärjed talle. Aga tema ei lasknud end sellest väikesest pisiasjast häirida ja kargas päris osavalt seal ääre peal edasi-tagasi. Meile piisas niisama turnimisest mäe otsa ja tagasi. 

Kellele lüüakse hingekella?

Mägedepoeg 1

Mägedepoeg 2

Mägedepoeg 3 

Pärast suurepäraste vaadete imetlemist istusime jälle köisraudtee rongi peale ja vihisesime üle jõe alla tagasi. Oli aeg maitsta pisut gruusia kööki Kura jõe kalda lähedal asuva restorani terrassil päikese paistel. Janu kustutamiseks voolas kurku üks külm kohalik Argo nimeline õlu.  

Kõht täis söödud hakkasime jalutama hotelli Gogabašvili uulitsal, mis asub vanalinnast 3,5-4 km kaugusel ja on juba ka mõnevõrra kõrgemal merepinnast võrreldes vanalinnaga. Meie hotell asus pea Mtatsminda mäe külje all. Jalutuskäik hotelli osutus üsna kurnavaks, päris kõrgele tuli ronida. Aga samas oli mõnus ka. Teised seltsimehed viskasid hotelli jõudes mõneks ajaks külili, mina aga tuiasin aguli vahel niisama omaette ringi. Õhtul avanes hotelli eest vaade mäe otsas asuvale teletornile, mis iga mõne sekundi järel värvi vahetas 

Valgus, siniheleroheline valgus, see kõrguses kiirgab, hele valgus, tundmatu ja kirgas öine valgus, mis lummavalt kinni hoiab (Gunnar Graps)

Aeg läks nõnda omasoodu ja tuli taas kuhugi kõhtu täitma siirduda. Härra Jalg kindlal juhtimisel läksime seekord ühte hubasesse kohalikku söömasaali, et üks korralik sealiha šašlõkk sisse vintsutada endale ja see maheda veiniga alla loputada. Esimene pudel, mis lauale toodi mahutas oma 1,5 liitrit punast veini. Aga see polnud kaugeltki kõik. Kui punane vein otsas küsisime baarmenilt soovitusi veinide kohta. Nüüd toodi lauale juba savist kann koos väikeste savikausikestega. Nagu kolm karu oleks laua taga olnud oma kaussidega. Meil paluti peremehe poolt sama veini maitsta kõigepealt klaaspokaalist ja seejärel savikausist. Peab tunnistama, et see maitse oli kausist juues tuntavalt parem, kuigi vein oli ju sama. Olime sellega lakekausi tiitli auga välja teeninud, sest kausist oleme ometigi veini lakkunud. 

Kes on minu kausikesest joonud?

Kõhud täis läksime jälle kõndima. Sattusime täiesti juhuslikult mingisse baari, kus oli just esinemas üks igati korralik kohalik ansambel. Sinna me oma õhtut lõpetama jäimegi. Ja selle koha nimi, kuhu me nõnda sisse sadasime, oli Nali baar. See ei ole nali. Elagu Nali ja Naps ja rock`n`roll !

Vahest meile kõigile

kuluks ära veidike

puhata ja teha väike

Nali ja Naps.

Oled tont või lätlane

ristitud või patune

vahest tuleb teha väike

Nali ja Naps
(Sal Saller)

24.02. – Eesti Vabariigi 101. sünnipäev

Järgmine päev oli nö mängupäev ja ühtlasi oli võimalus tähistada võõrsil Eesti Vabariigi 101. sünnipäeva. Aga õhtuni oli veel palju aega, mis tuli ka ära sisustada. Näiteks oli üks saunaskäik ees.

Enne sauna minekut tegime veel aega parajaks vanalinnas, jalutasime ringi ja istusime teisel pool Mtkvari (Kura) jõge kuningas Vakhtang I Gorgasali (see on see tüüp, kes Thbilisi linna rajas 5. sajandil soojaveeallikate kohale) suure ratsamonumendi ja 13. sajandist pärit Metehhi (või Metekhi) kiriku juures, nautisime vaadet linnale ja Mtatsminda mäele. 

Thbilisi linna rajaja ja Metehhi kirik

Selle hobuse selga istutatud kuninga kuju autor on muuseas sama, kes meisterdas Narikala kindluse lähedal asuva hiiglasliku Gruusia ema kuju. Metehhi kirikut aga kasutati tsaariajal hoopis vanglana ning nõukogude ajal teatrimajana. 13. sajandist pärit kirik kõlab päris põneva kohana, kus teatrit teha. 

Lisaks tehakse Thbilisis teatrit ka kõveras tornis. Nimelt tegutseb seal Rezo Gabriadze rajatud nukuteater ja seal etenduvat igal täistunnil kellamäng „Elu ringkäik“.

Kohalik Pisa torn

Kella üheks siirdusime eelmisel päeval broneeritud väävlisauna, kus sügavalt maa seest voolab väävli ja teiste mineraalidega rikastatud kuum vesi. Külmad õlled kaasas astusime sauna sisse ja koheselt tungis ninna üsna räme lehk, ma ütleks isegi, et päris raipehais. Võttis aega, et sellega harjuda. Saun oli broneeritud 1,5 tunniks ja nõnda oli meil aega lebotada soojas vannis, külm õlu käeulatuses, vahepeal väike tiir lavale ja siis uuesti sooja vette. Lavaruumis eriti soojust polnud, aga ega sellest nirust kerisest polnudki midagi oodata. Sooja vanni kõrval oli lisaks ka väike külmavee „auk“ ja päris hea oli vaheldumisi külmas ja kuumas vannis istuda. Aeg lendas nõnda varbaid sirutades, sõpradega juttu puhudes ja mõnusat gruusia õlut mekutades kiiresti. Kui lõpuks igati kaunist saunahoonest väljusime, siis selgus, et juhuslikult olid samal ajal ka teised eestlastest kossufännid sealsamas hoones (neid saunu on seal ümbruses päris mitu tükki) väävlisauna nautinud. 

Saun

Pärast sauna mõtlesime, et käime hotellist läbi ja siis pargime enne mängu kuskil kered korralikult täis. Thbilisis liikudes kasutasime üldiselt Taxify teenust ja sõit hotelli ja vanalinna vahel maksis vaid 4 lari (see teeb kolme peale kokku 1,3 eurot). Ilmselt oli see mingi ajutine erihind, mida aga teised kohalikud taksistid ei saanud pakkuda ja olid seetõttu üsna pahased taxify tüüpide peale. Eks ta ole ka igal pool mujal paksu verd tekitanud. Ühelt teele ettejäänud tüübilt küsisime tema sõiduhinda ja ta pakkus, et võib meid ära viia 20 lari eest. Taksomeetreid nad ju ei tunnista, seega nimetavad lampi mingi hinna, mis võiks sobida. Viis korda kallim hind muidugi meile ei sobinud. Saatsime ta omateed selle pakkumisega. Järgmise takso saime juba 8 lari eest, millega olime ka päri. 

Hotellis oli meil vaja selga ajada spetsiaalselt Eesti – Gruusia mänguks teha lastud valged triiksärgid, kus peal kirjad nii eesti kui gruusia keeles ning krae peal mõlema riigi lipuvärvid.  Selle särgi juurde kuulus nagu maasikas vahukoore otsa ka hall soni, mille olin Narikala kindluse juurest eelmisel päeval ostnud. Ja oligi käes aeg siirduda tagasi linna, et hakata mänguks ja Eesti sünnipäevaks ettevalmistusi tegema. 

Kokku oli lepitud kindel baar, kuhu fännid kogunevad, et ühiselt häälepaelad korralikult sisse „õlitada“, nagu hea tava ette näeb. Või noh, pigem siis sisse õlutada. Tellisime süüa ja juua kohaliku kombe kohaselt ehk palju. Menüüks minul lambalihasupp hartšoo, lisaks hinkaalid ja hatšapuri. Ja väike chacha ka muidugi ergutuseks. Teenindaja oli selles toitlustusasutuses igatahes väga tore ja kena ka, nimi kõlas minu kõrvale päris eestipäraselt Mari (kirjapilt võis olla muidugi erinev). Ja mängust oli ta ka täiesti teadlik. Lahkusime mängule sõbraliku aasimise saatel mängu lõpptulemuse osas. 

Takso viis meid spordihalli, mis ehitatud juba aastal 1961. Kuigi hoonet on renoveeritud 2007. aastal, siis jättis see ikkagi sellise nõukaaja monstrumi mulje. Mahutab aga päris palju vaatajaid, peaaegu 10 000 inimest. Endiste Nõukogude Liidu vabariikide hulgas olevat see olnud suurim. Tegu on kuppelsaaliga, mida nimetatakse suursuguselt Tbilisi Spordipaleeks. See palee on kuulutatud ilmselt spordiürituste ajal alkoholivabaks, sest õlut seal publik enne mängu ega mängu ajal osta ei saanud.  

Thbilisi spordipalee

2015. aastal kaotas Eesti korvpallikoondis sealsamas saalis kontrollturniiril Gruusiale suisa 35 punktiga (55:90). Viimati kohtuti omavahel aga mullu novembris Tallinnas, kus võitjana väljusid samuti mägedepojad. Eesti koondis oli Gruusia mänguks läbi viimas korralikku verevahetust (mitte segamini ajada veredopinguga!), sest oma koondisekarjääri lõpetasid eelmise mängu järel Serbiaga Kristjan Kangur, Gregor Arbet ja Janar Talts. Oli saabunud aeg, kui noored peavad ise kaela kandma hakkama, seda küll õnneks neist ka mõnevõrra suurema kogemustepagasiga kolleegide toel. Ja noored olid igati tublid, sest võõrsilt võeti kohalike üle tubli võit 84:77. 

Läheb lahti!

Kulid otse Eestist  

Fännide ühine univorm

Suurepärane kingitus Eestile sünnipäevaks ja Gruusiasse reisinud korvpallisõbrad said seega lisaks ilusatele Tbilisi vaatamisväärsustele väga mõnusa elamuse ka mängusaalist.  Meelde jäi veel see ka, et märkasime, kuidas tribüünil oli rida mingit politsei eriüksust, kes justkui valvasid kedagi. Alguses kahtlustasin, et ehk keegi vägev VIP on tribüünil, aga hiljem selgus, et nad valvasid hoopis vange, kes mängule oli toodud. Meil Tallinnas käivad aegajalt ajateenijad mänge vaatamas, seal siis vangid. Iseenesest ju tore. 

Seejärel oli aeg jätkata pidustusi vanalinnas, sest meeleolu oli teadagi ülev ja rõõmus. Linna jõudes nägime, et mäe otsas asuv teletorn on Eesti sünnipäeva auks värvunud sinimustvalgeks ja seda oli väga südantsoojendav vaadata. 

Pallur, Jalg ja Suur Karu. Taamal sinimustvalge teletorn

Pärast mõningast tiirutamist vanalinna tänavatel, otsides võimalikku peatuskohta, maandusime lõpuks samas kohas, kus enne mängu olime istunud. Teenindaja Marile edastasin väikese sõbraliku kommentaari seoses äsja lõppenud mänguga, mille tulemusega ta ka juba kursis oli. Tundus, et ta oli sellele vaatamata meie üle rõõmus. Suur Karu oli enne mängu lubanud, et kui Eesti võidab, teeb meile umbes 250 lari maksva šampuse välja. Mees pidas sõna ja varsti oligi uhke pudel meie laual ja saime klaase kokku lüüa kodumaa sünnipäeva ja Eesti  võidu auks. Ja nii see õhtu möödus, kus õlu ja vein voolas ning vesipiip tossas.   

Gruusia Mariga

25.02. – sinine esmaspäev

Öösel särab kuu su kohal,

tähehõbe ka.

Minu mägi, mu Mtatsminda,

sinust laulan ma!

Kõigest parem, kaunim kõigest

mulle oled sa –

minu mägi, mu Mtatsminda,

sinust laulan ma!

(Tsabadze / Karmo)

Hommikul kell pool üksteist ajasime ennast üles, sest hommikusööki pakuti hotellis kella 11-ni. Suuremat isu polnud, aga midagi oli vaja siiski hamba alla panna. Olime ühes tükis õhtul kenasti hotelli jõudnud, pärast mõningast otsimist leidis Jalg õnneks ka oma prillid Suure Karu voodi alt üles ja päev võis alata. Veel üks tore päevakene Thbilisis oli ees ootamas.

Võtsime seekord ette tee Mtatsminda mäele. Mtatsminda mägi tähendab kohalikus keeles „Püha Mägi“. Mäel asub ka kirik ja selle lähedal on tähtsate inimeste matmispaik (näiteks on sinna maetud Gruusia esimene president Zviad Gamsahurdia). Mägi asub 770 meetri kõrgusel merepinnast, sinna pääseb üsna uue ja moodsa funikulööri ehk köisraudteel sõitva trammilaadse sõidukiga. Mäest üles oli sõita 500 meetrit. See transpordivahend mäkke tehti sinna esmakordselt juba aastal 1905.   

Funikulöör

Mtatsminda mäel asub 210 meetrit kõrge teletorn, selle läheduses on lõbustuspark, mille juveelikrooniks on 65 meetrit kõrge vaateratas. Ootasime kaasseltsimehed ära ja astusime ka vaateratta kabiini. Üleval tipus olles oli kuulda küll tuule päris tugevat ulgumist akna taga, aga samas ei värisenud ega rappunud meie sõiduk tuuleiilide tõttu vähimalgi määral. Umbes 10-12 minutit ja oligi tiir tehtud.  Vaade oli üleval muidugi oivaline.  

Vaateid vaaterattalt Pühal mäel

Enne mäe otsast tagasi alla laskumist tegime istumispausi väikeses välikohvikus, kus saime kuulda elamusi ja mälestusi eelnevast õhtust. Ja siis oli aeg leida linnast koht, kus veel kord kohalike roogadega keha kinnitada. Väikeses omapärases söögikohas proovisin ka lambašašlõki ära, aga see nii hea siiski polnud kui seast tehtud šašlõkk. Aga õlu oli selle eest täpselt sama kosutav. WC oli ka märkimist väärt – istumine oli tehtud kõrgemale, nagu oleks kuningatroonile asunud.  

Troonil. Koht, kus kuningas ka jala käib. 

Kuna söögikoha lähedusse jäi ka Gruusia ja ühtlasi kogu Põhja-Kaukaasia suurim kirik, siis läksime vaatasime selle ka ära. See on ortodoksne Sameba Püha Kolmainsuse katedraal, mis valminud päris hiljaaegu – ehitatud aastatel 1995-2004. Kiriku ehitamise eesmärgiks oli tähistada Jeesus Kristuse 2000. sünnipäeva. Väike juubel, miks mitte. Ehitust rahastati suuresti anonüümseks jääda soovinud ärimeeste poolt ja ka tavainimeste annetuste toel. Kohalik taksojuht teadis mu eelmise Tbilisi külastuskäigu ajal rääkida, et üks suurannetajaid oli praegugi Gruusia poliitika halliks kardinaliks peetav miljardär Bidzina Ivanišvili, Gruusia peaminister aastatel 2012-2013.

Sameba PÜha Kolmainsuse katedraal

Ja sellega võibki joone alla tõmmata seekordsele Gruusia visiidile. Järgmisel hommikul kell kuus väljus lennuk Thbilisist Varssavi suunal, seal mõnetunnine tiksumine lennujaamas ja varsti olimegi kodus tagasi. Aja piiratuse tõttu seekord Tbilisist väljapoole ei jõudnud, aga ka ainuüksi selles linnas on mõneks päevaks vaatamist ja tegemist küllaga. Kindlasti lähen aga Gruusiasse tagasi, sest see ilus maa lihtsalt kutsub mind.  

Tuuletallajad rattaga Saksamaal ja Hollandis 2008

Ühel kaunil kevadpäeval 2008. aastal olid Tuuletallajad (ehk Meelis ja Margus) nõuks võtnud rattaga pisut rändama minna. Mitte niisama veerema mööda kodumaa teid, vaid teisele poole merd, väljamaale. Mõeldud, tehtud. Kui rahad koos, hankisime tutvuse teel odavad laevapiletid Tallinnast Rostocki. Jah, tol kuldsel masuajal võis Tallinki laevaga Tallinnast Rostocki sõita, vahepeatusega Helsingi sadamas. Ning peagi saabus ka päev, mil tuli oma asjad kokku pakkida, ratta peale ronida ja laevale veereda. Ees ootas 30 tundi mõnusat seilamist Läänemerel Superfast laeva pardal.

Nu sportsmenõ - start!

Laev väljus Tallinna sadamast aprillikuu kaheksateistkümnendamal päeval AD kell 17.28.   Matkaleminek aprillis kõlab esmapilgul Eestimaa ilmaolusid teades päris esimese aprilli naljana, aga sel aastal eriti valikuvõimalust teatud põhjustel meil polnud ning ilmaolud osutusid ka meile üllatavalt soodsaks. Saime nautida palju päikesepaistet ja soojagi oli 10-15 kraadi, kohati ka üle 20 isegi. Esimesed seiklused algasid juba laeval, kus kaasavõetud teemoon kahanes imelise kiirusega nagu krati poolt tühjendatud viljasalv ja seebiriiul. Nõnda see merereis omasoodu läks. Kajutit ei hakanud endale võtma, vaid ööbisime laevas avatud salongis. Seal oli päris suur hulk teisigi reisijaid, kes ööseks ennast magamiskotiga põrandale kerra eelistasid tõmmata (kahekordse hinna maksmise asemel)  ja häda polnud mitte vähimatki.

Deutchland, Deutschland über alles - 19. aprill

Hommikul kell 8, kui laev merelaineid kündis umbes poolel teel, tõusime üles ja asusime taas tegema seda, mida me kõige paremini oskame - aega surnuks lööma koos sõber õlunaadiga. Ega seal "magamistoas" kauem ei kannatanud olla ka. Peagi said varud ammendatud, aga ees ootas veel mitu head tundi merereisi.

Et tuttav tunne püsiks sees  läeb kõrist alla tal, 

kõik, mis on kangem kaevuveest: 

šartröös ja rumm, šampanjalurr, 

katkeb õllest püksikumm.

Hea, et laeval müüdi ikka odavat joogipoolist ka. Ainult 4 eurot (aastal 2008 oli üsna ebatavaline summa) ühe vahva Saku Originaali eest. Ka hommikusöök, mis maksis 12 eurot, läks ludinal sisse. Tunne oli selline, et mine liiguta või mägesid. Ka see rõõmustas, et istudes laeva reisijate salongis mängis taustaks mõnus rahustav tümakas. See lihtsalt sundis ikka ja jälle baarileti juurde siirduma, et see „kultuurielamus“ üle elada. Meelis paistis natukene pahandavat, sest ta soovis juba ratta selga istuda, mitte ei tea mitmendat 4-eurost õlut sisse valada. Mida lähemale Rostocki sadamale jõudsime, seda lähemale see jõudis. Kahtlemata muutus matkaärevus ka suuremaks. 

Rostockisse jõudis laev õhtul kolmveerand üheksa paiku ja seiklusrikas merereis saigi lõpuks läbi. Esimene mure oli sadamaalat välja vändata ja leida paik, kuhu saaks telgi püsti panna, sest väljas oli juba täiesti pime. Ei näinud enam sõrmeotsagi silma torgata. Pärast mõningast väntamist jõudsime mingi tõkkepuu juurde. Kui üritasime sealt pimeduse varjus mööda hiilida, siis selgus, et ala on relvastatud valve all (ilmselt mingi tollitsoon vms) ja meil soovitati üsna valjuhäälselt ja resoluutselt läbi ruupori sealt heaga kiiresti jalga lasta. Võtsime seda hüva nõu kuulda, sest relvastatud härradega vaidlema hakata ei soovinud.  Lõpuks leidsime ka sobiva põõsaaluse ööbimiseks, tont teab kus kohas. Telgi saime püsti ja heitsime reisiväsimust välja puhkama, et olla valmis järgmisel päeval algavaks sõiduks. Ei heidutanud rändureid ka see, et esimesel öösel oli üsna külm – nii umbes 2-3 kraadi sooja, mis tõttu ärkasin mitu korda öö jooksul värisedes üles ja ajasin lisariideid selga.  Arvestades asjaolu, et oli aprillikuu, siis polnud ka millegi üle imestada.

Paljulubav algus matkale - 20. aprill

Ärgates hommikul selgus, et telk oli püsti pandud Rostocki linna keskel asuvasse põõsastikku, kus küll suuri maju läheduses polnud. Rostock, mis asub Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal Warnowi jõe suudmes, pole just väike linn – seal elab üle 200 000 inimese. 

Esimese asjana oli vaja õige teesuund kätte leida, et suurlinnast kiiresti välja saada. Õhtuks oli plaan jõuda Wismari lähistele. Jutt pole siis võõrutushaiglast Tallinnas, vaid see on kena hansalinnake Saksamaal. Õige pea leidsime meile sobiva 105. maantee üles ning panime rõõmsalt ajama.... soovitule täpselt vastupidises suunas! Jõudsime sõita 15 km seda teed mööda ja alles esimeses peatuskohas avastasime, et olime tühja tuult tallanud sõites vales suunas. Vahel on ka tore, kui inimene sant on, sest peatuse tegime ainult sellepärast, et põlv tegi Meelisele haiget. Seega saime vähemalt nüüd aru, et asi oli mäda ning pöörasime nokad ümber õigesse suunda tagasi. Lohutasime end sellega, et hommikul olid ju jalad merereisist pisut kanged ja nii oli vaja väike soojendus teha enne tõelist retke. 30 km oli selleks sobiv maa ja lihased said kenasti soojaks, juba tundsime ennast kui noored Kirsipuud. Teisel katsel suutsime ka õiges suunas raja leida.

Esimese kolmekäigulise eine väljamaal võtsime ette väikeses Bad Doberanis. Väike linnake, mingi omamoodi rong veeres me kõrvalt sisuliselt mööda viies vist kohalikke pensionäre hommikusöögile. Või oli mingi turistide lõks, ei tea. Aga mõnus oli juba päikse käes peesitada. Need mainitud 3 käiku olid siis viiner, leib ja pakisupp. Isegi tuntud kokk Imre Kose pole säärast rooga veel vaaritanud. Sai mao korralikult täis tangitud.  

Esimene matkapäev kujuneski väga sportlikuks meie treenituse astet arvestades - seljataha jäi 120 kilomeetrit, tõusude ja laskumistega.

Wismarisse jõudsime sobival ajal, et seal ka pisut ringi kolada. Ja oli mida vaadata. Linna asutamisaastaks loetakse aastat 1226 ja keskajal oli Wismar Hansa Liidu liige. Kusjuures astatel 1632 kuni 1903 kuulus linn hoopis Rootsile. Linn väga suur pole, seal elab ca 45 000 inimest.

Wismar

2 pead on ikka 2 pead, olgu või seapea

Linnas kolatud oli vaja õhtuks laagripaik leida. See ei osutunud kogu Saksamaa matka ajal üldsegi kergeks ülesandeks. „Maalilise“ koha leidsime seekord Wismari külje all autokummide prügila meeldivas läheduses. Paremat kohta lihtsalt ei õnnestunud leida, igal pool olid inimesed risti jalus. Peamine oli lõpuks üldse ruumi leida, kuhu telk püsti panna. Lootuseks jäi, et politseihärrad sellises looduslikult kaunis kohas laagrisse seadmise eest oma platvormi peale ei juhata, sest olime eelnevalt kuulnud, et siinkandis päris iga mätta peale ennast maha parkida ei tohi. Ja see lootus läks seekord õnneks. 2 õlut linnulaulu saatel enne magama heitmist olime igati ära teeninud.

Öösel oli jälle pisut vilu, magada eriti ei lasknud oma mugavatel asemetel telgis. Üle kere värisedes on üsna raske ka sõba silmale saada. Meelis arvas end äkitselt kuulvat metssea lähenemist ning kartes, et see tahab meie Tallinnast kaasa võetud matkaviinad (külmarohi!) tuuri panna, ronis kärmelt telgist välja, et sea rünnakut vilunud löögiga ennetada. Oleks tahtnud näha, kuidas tema jõhker rusikahoop siga silmade vahele maandub. Paraku polnud väljas siiski kedagi - eks väsimus pikast rännuteest oli oma töö teinud. Lõpuks murdis uni siiski mehepojad.

Hansalinnad Wismar - Lübeck - Hamburg - 21. aprill

Järgmisel päeval viis tee Lübeckisse, järgmisse hansalinna Schleswig-Holsteini liidumaal, kus elab üle 200 000 inimese. Lübeckil, mis alates 14. sajandist oli Hansa Liidu pealinn, oli otsene seos ka Eesti ja meie linnadega. Nt Niguliste seinamaali "Surmatants" autor Bernt Notke oli Lübecki kunstnik. Lübecki linnaõigused said Eesti linnadest teadaolevalt Tallinn, Rakvere ja Narva.


Eelnevalt jäi mainimata, et meie rataste peale on masti tõmmatud sinimustvalge lipp ka, nagu kord ja kohus. Lübeck ise on väga ilus linn, aga kuna tagasiteel pidime ka siit kaudu tulema, siis jätsime linnaga lähema tutvumise selleks ajaks.  Tagantjärele mõeldes oli see suur viga, sest tagasi tulles sadas Lübeckis viibimise ajal lausvihma.

Lübeck, Trave jõgi


Ees ootas aga rongisõit Lübeckist Hamburgisse, et sealt veel edasi ümberistumisega Bremenisse minna, kust ratta seljas jätkata teekonda Hollandi suunal. Rattahundid ei mõistnud aga Lübecki raudteejaamas olevat piletiaparaati tööle meelitada ega teadnud, mismoodi sealt pileti peaks kätte saama, kuigi masin pakkus suhtlemisvõimalust nii saksa kui inglise keeles. Ilmselt oleks tehing ka eesti keeles tegemata jäänud. Lõpuks leidsime siiski ühe võõrkeeli valdava piletimüüja, kes meile lahkesti vajaliku sõiduõigust tõendava dokumendi müüs.

Selleks ajaks kui rong väljus (16.53) olime juba päeva jooksul terve vorstikese ja paar kuklikäntsakat nahka pannud. Kõhus hakkasid erinevad instrumendid pilli lööma, aga tühja sellest. Rongi peal tuli meil suurepärane mõte Bremeni poole mitte rongiga minna, vaid sõita Hamburgist hoopis rattaga välja ja linnast välja jõudes seal kohe ka ööbima jääda. Hakkas vaikselt hämarduma. Hamburgis läksime kärmelt hiigelsuures raudteejaamas, kus liikus sadu erinevaid sulelisi ja karvaseid, rongist maha ning asusime otsima teed kesklinnast välja. Tegu on elanike arvult Saksamaa suuruselt teise linnaga Berliini järel ja seal elab pea 1,8 miljonit inimest. Linna ametlik nimi on muide Vaba- ja Hansalinn Hamburg ning linn moodustab omaette liidumaa.


Linna tohutu suuruse tõttu poleks sealt välja tüürimine vales suunas ilmselt eriti tore olnud. Küsisime seetõttu nõu kohalikelt politseihärradelt, aga tolku sellest polnud. Nad ei osanud meile seda selgitada, kuidas rattaga kesklinnast Hollandi suunal liikuda, et linnast välja saada. Saime niimoodi päris kaua aega seigelda. Jõudsime oma eksirännakutega mingil hetkel mustade linnaossa. Asi läks kahtlaseks, kui ühe poe uksa taga mingi kahemeetrine neegrivolask nahkmantlis meie rattaid himura pilguga jõllitas. Lisaks passisid seal ka hulk teisi erinevaid kaake. Vaatasime seetõttu, et oleks väga arukas kiiremas korras jalgadele valu anda ja siit eemale pääseda. Läks õnneks, aga niimoodi teadmatusest sellises linnaosas ei ole tänapäeval valgele inimesele tihtipeale kuigi tervislik liikuda.

Jõudsime Elbe jõe äärde. Tegemist on ühe Kesk-Euroopa suurima jõega, 1094 km pikk ja ka mitusada meetrit lai. Probleem oli selles, et me ei leidnud kohta, kust jõest üle saada. Isegi kohalikud ei osanud öelda, kuidas rattaga üle jõe saada. Näha oli vaid raudteesilda ja kiirteed üle jõe. Ilmselt oleks ainuke võimalus olnud linna tagasi minna ja kusagilt mujalt kõrvalmaanteed otsida. See oleks teinud vähemalt 20 lisakilomeetrit.

Seetõttu otsisime kuhugi lihtsalt koha, kuhu esialgu vähemalt ööbima jääda. Päris pime oli juba, kui leidsime jõe lähistel enam vähem kobeda telkimiskoha mingi kiviaia äärde. Siuke meeldiv vaikne koht oli. Enne magamaheitmist kostitasime end veel ühe vorstijupiga ja rüüpasime ka 2 kohalikku õlunaadi ära. See oli esimene öö, kus külmavärinad öösel üles ei ajanud. Teine päev pidi tulema oluliselt kergem kui esimene. Ja eks ta tuligi, sest päeva läbisõit oli ainult 84 km. Ja meeldejäävaks õppetunniks oli see, et pole vaja suurlinna ronida rattaga, kui sul kaarti pole. 

Bremen und so weiter - 22. aprill

Hommikuvalgel selgus, et meie ööbimiskohast teisel pool kiviaeda asus kalmistu. See selgitas ühtlasi, miks naabrid nii vaiksed olid. Meie esimeseks ülesandeks pärast telgi kokkupakkimist oli leida moodus, kuidas ületada Elbe jõgi.  Leidmata muud lahendust  keerasime nagu õiged mehed kunagi kiirteele ja ületasime selle umbes 1 km pika silla. Mööda kihutavate rekkade juhid "tervitasid" meid veel korduvalt signaalidega. Toredad juhid, mõtlesime rõõmsalt. Sillast üle jõudes keerasime kohe kiirteelt maha paremale, aga ei jõudnud eriti kaugele, kui 3 saksa kiirteepolitsei ekipaaži meile vilkurite sähvides järele jõudis ja meid peatuma sundis. Selgus, et neil polnud hea meel jalgrattureid kiirteel liikumas näha, kuna see on rangelt keelatud. Alguses tegime näo, et ei saa saksa keelest mõhkugi aru, aga kui nad hakkasid ähvardama meid platele paigutada 9 päevaks ja trahvi teha, siis Meelisele tuli saksa keel nagu nõiaväel suhu ja kõneles nagu noor Schiller. Oma osava suuvärgiga vabandas meid siiski välja, et oleme lollid ida-euroopa turistid ega tea kiirteedest midagi. Millegipärast tundus see neile isegi humoorikas. Ja meie õnneks lubatigi meil seekord teekonda jätkata ilma sanktsioone kohaldamata. Meid oli rajalt maha võtma saabunud 3 ekipaaži, milles 6 politseinikku.  Selgus, et ainult üks neist  oskas ka inglise keelt kõneleda.  Tema siis püüdis inglise keeles selgitada ja teine mees saksa keeles, et nad ei taha meid enam kiirteel rattaga sõitmas näha ja et järgmine kord nad ei halasta.  Üks pani veel käed enda ette risti, mis pidi keelumärki tähendama, et lollid ikka kindlasti aru saaks. Noogutasime vaid kohmetult naeratades, et oleme nüüd aru saanud.  Lõpuks juhatasid korravalvurid meile ka veel õige teeotsa kätte, millest me juba mööda olime suutnud sõita. Läks õnneks seekord.

Jõudsime kenasti järgmisest rongipeatusest Bremenisse viivale rongile. Bremeni puhul on tegu taas suurlinnaga, suuruselt Saksamaa 11. linn, kus elab üle poole miljoni inimese. Ka Weseri jõe ääres asuv Bremen kuulus keskajal Hansa Liitu. Tutvusime ka Bremeni vanalinnaga, mis on tõesti väga-väga ilus.  

Bremeni toomkirik

Bremeni suurepärane arhitektuur

Bremenist edasi veeresime läbi väikese Hude Oldenburgi poole, kus lootsime vargsi ka ööbimispaiga leida. Ei osutunud see ülesanne lihtsate killast olevaks. Sakslased on ka asulate vahel peaaegu iga puu alla osanud pesa teha, närvid tahtsid katki juba minna. Kui Eestis küla lõpeb ja järgmiseni on tükk tühja maad, siis Saksas küll küla lõpeb, kuid majad mitte. Pole ka imestada, kui vaadata Saksamaa rahvastiku tihedust võrreldes Eestiga – Eestis on see 30,9 in/km² kohta, Saksamaal aga 230 in/km² kohta.  Lõpuks läksime ühe külamehe hoovi ja küsisime, et kas võime tema maale telgi üles panna. Lahke ja pisut vindine peremees oligi õnneks nõus. Telkima saime seekord kell 20.30. Päeva, mis kujunes õlle ja söögivaeseks, kilometraažiks sai 75 km.  Päris tore oli mõelda, et sadulas on selja taha jäänud juba 294 km Saksamaa suurepäraseid teid, päris tublide tõusude ja laskumistega. Suurtest linnadest läbi minemine võtab ainult kole palju aega, millega ei osanud esialgu arvestada.

Sel ööl tabas meid järjekordne külmalaine, nii et oli jälle värinatega võimalus maadelda, et natukenegi magada saaks. Kuigi päeval on ilm päris soe, siis ööseks saabub ikkagi tõehetk, et kuradi varasel ajal oleme  matkale tulnud.  

23. aprill

Hommikul pärast päikesetõusu, kui olime just magusasse unne lõpuks soikunud, äratasid meid kuskilt lähedusest kostvad automaadivalangud. Ilmselt oli see meile märguanne lahkumiseks. Mis muud kui laager kokku ja edasi.

Järgmine peatus oli Friesoythe lähedal, kus kostitasime ennast taas kord pakisupi ja vorstijupiga. Läks küll alla. Veel. Olime jõudnud päris Hollandi piiri lähistele. Loodus on seal ilus ning kuldnokki on sama palju kui Eestis varblaseid. Ja väga head rattateed on, ei peagi Eesti kombel autode vahel töllerdama ja eluga riskima. Pea 70 km väikesesse linnakesse Dörpenisse saime ainult kergliiklusteel sõita. Eestist tulnuna tundus see müstilise mugavusena. Ülihea tee. Sõidutee ääres nägime liiklusmärke, kus kiirusepiirang oli määratud ka tankidele. Ei ole mingit kihutamist siin!

Kiirusepiirang kehtib ka tankidele


Kella 4 paiku päeval oli väljas juba nii soe, et sai lühikeste riietega olla ja päikest nautida. Tunnike hiljem Dörpenist väljas parkisime ennast kena solgikraavi äärde maalapikesele, kus üks jänes just läbi lipsas. Jänest ei hakanud püüdma, sest meil polnud kahvlit ja jalad olid väsinud. 70 km selle päeva distantsiks, laager üleval ja mõnus aeg maitsvat ja odavat saksa õlut mekkida ja olemist nautida. See on ju vabadus, hüperboloid! Ööootel veel kerge Pirita palsam ja tassike head sooja teed hinge alla - õhtuks läheb ikkagi jahedaks ja tervist tuleb ju hoida!  Anna mulle magus uni ja et oleks hommikuni.   

Holland - 24. aprill

Hommikul jälle kark alla, natuke unesegast torisemist ja jälle sadulasse. Päeval jõudsime oma matkaga Hollandisse.

Tee viis läbi väikese linnakese Vlagewedde ja siis juba kenasse turistikülla Bourtangesse. See kujutas miniatuuri keskaegsest kindlusesüsteemist. 16. sajandil oli siin tähtis kindlus kontrollimaks 80-aassatse sõja ajal Saksamaalt ainsat teed Gröningeni linna.  

Bourtange

Kell 16 paiku istusime juba väikese kena järvekese kaldal, puhkasime jalga ja rüüpasime väikese kesvamärja. Päris harjumatu oli see, et kõik inimesed, kes vastu tulid, teretasid meid nagu tuttavaid. Olime ju mingid matsid Ida-Euroopast. Välimuse poolest oli raske meid ületada – pesemata ja karva kasvanud.

Sõit viis meid seejärel põldude vahelisele teele. Tee oli mitmeid kilomeetreid pikk ja kulges, nagu põldudele kohane, tikksirgelt.  Üsna nüri oli sõita. Vaikselt oli vaja leida juba ka koht, kuhu võimalik oleks telk üles panna. Normaalsest ööbimiskohast polnud seal aga esialgu küll lõhnagi ja olime juba valmis mõnele põllule pööravale traktoriteele oma santlaagri üles lööma. Õnneks jõudsime peagi ühe lagunenud maja juurde, mida varjas tihe põõsashekk. Ideaalne koht meie jaoks – teele varjatud ja keegi ei tohiks ütlema tulla.


62 km pole teab kui palju päevas läbimiseks, aga natuke siiski. Telk üleval ja jälle mõnus sumisemine. Kodust selle ööbimiskohani oli läbitud juba 427 km. Enne magama minekut käis veel mingi tuulispask üle, õnneks jättis telgi siiski paigale ega rebinud seda koos juurtega maast üles. Selle üle võisime tänulikud olla. Lõpuks otsustas siis ka vihma saata meile, aga telgis polnud eriti vahet, peaasi, et hommikul kuiva annaks. Soe tee, tilk viina ja juttu jätkus kauemaks. Sooja peab inimene saama. Tipsutasime end tuttu.   

Tagasi Saksamaale - 25. aprill

Kahjuks jäi järgmine päev ka viimaseks päevaks Hollandi pinnal. Hea meelega oleks veel paar päeva olnud, lahe maa. Tulpidest polnud mitte lõhnagi ja ka kanepipläru jäi tegemata. See-eest on peaaegu igas hoovis hobused, ratsa rikkaks saanud see madalmaa rahvas vist. Veel ühes väikses linnakeses Finsterwoldes sai kohalik õlu ära joodud, postkontorist paar pilti tehtud ning pahasele kohalikule selgitatud, miks ma seda maja pildistada soovisin. Ja siis suund tagasi Saksamaa poole, „konarlikele“ teedele. Piirilinn Nieuweschans oli ka väga kena. Seal saime üle pika aja luksuslikul kombel juustu süüa, lisaks tavapärasele vorstile ja saiale. Geniaalsete topograafidena tõestasime ennast taaskord, panime mööda niisiis. Uus suund Pappenburgi poole. Õhtuks kogunes kilomeetreid tagasihoidlikud 57.

Suur Töll Eestist - kui ei saa nõuga, siis saab jõuga


Kella 8 paiku õhtul laagris olles oskas Meelis põõsataguses ööbimiskohas oma fotokast kenasti kõik pildid ära kustutada. Selle peale polnud muud teha, kui pudelil kork maha keerata ja pahameel kurgust alla uhtuda. Sellega ei saa inimeseloom ometi eksida.

Papist poisid Papenburgis - 26. aprill

Päeva esimene sihtkoht oligi Papenburg, mida läbis väike kanal ja kus mingid laevad turiste nagu kärbsepaberiga ligi meelitasid. Papenburgis asub üks suuremaid laevatehaseid Euroopas - 1795. aastal asutatud Meyeri Werfti laevatehas. Selles tehases oli toodetud näiteks ka parvlaev Estonia, aga ka tänaseni sõitev Silja Europa.


Istusime ühe väikese purskkaevuga tiigi kaldale einet võtma. Meelis polnud oma kultuurse inimese kombeid veel päriselt minetanud ja lõikus noaga vorsti viiludeks, samal ajal kui mina järasin niisama otsast.

Papenburg

Palju huvitavaid linde oli seal tiigi lähedal näha. Leidsime, et need peaks kindlasti mingist kureliste seltsist olema, ilmselt tuttpütt-kühmkotkad. Pisut hakkas vihma tibutama, aga päris ladistama õnneks siiski mitte. Aeg lendas ruttu ning kella 6 paiku leidsime ka õnnelikult taas laagriplatsi, milleks oli üllatavalt kena metsaalune. Tänane distants oli 63 ja kokku 547 km. Saime rahulikult telgi püsti panna, ilma et keegi oleks ära ajama tulnud. Ega me, ülbed ida-euroopa turistid, poleks ka kuhugi enam minema hakanud. Ootamatute külaliste saabumise puhul lubas Meelis nagu kult rukkisse kõrvalasuvale viljapõllule joosta. Ja isegi ilm oli jälle ilusaks läinud ning mõdu maitses hää. Kunstniku hingega noormees Meelis leidis, et see laagrikoht oli kõige ilusam seni nähtutest. Vastuväiteid ei olnud.  

Püha päev - 27. aprill

Järgmine päev oli pühapäev. Väikeses külakeses Harkerbrügges oli üllataval kombel isegi pood lahti, kust paar banaani ja õlut saime lunastada. Saksamaal nimelt on pühapäeviti enamus söögipoodidest ja marketitest suletud. Lõuna ajal oligi probleem, et kuskilt midagi söögipoolist saada. Küll olid aga linnas avatud igasugu kinga- ja riidepoed. On ikka inimesed need sakslased. Järgmises linnas lootsime lugupidavamat suhtumist ja head ninaesist näha. Inimene ei saa ju nälga surra sellises heaoluriigis, mis siis, et on pühapäev.  

Laagripaiga otsimisega ei läinud seekord eriti ladusamalt kui tavaliselt. Kena bussipeatus oli suurest teest eemal, kuhu mina olin valmis juba jääma, aga esteet Meelis ei olnud nõus selle taga ööbima, äkki keegi näeb veel või midagi. Pelgas ikka, et tehakse tühjaks meid väärtuslikest esemetest ja saadetakse muid sigadusi meie kallal. Polnud veel kohanenud teadmisega, et siin ei varastata sind paljaks kohe, kui selja pöörad.  Niisiis heitsime ankrusse hoopis ühe looduslikult kauni virtsakraavi kõrvale võsa ääres. Selle peale olime paar klähvakat viina ja lonksu sooja teed auga ära teeninud. Kaine peaga siin ei tahaks kauem viibida. Distantsiks jäi sel päeval 71 km. Järgmisel päeval aga ootas ees suund tagasi Bremeni poole. Päeval olime saanud parajalt päikest, nii et nahk punetas. Kasimata, haisvad ja karvased, aga suhteliselt õnnelikud. Nagu Mõhk ja Tölpa.

Delmenhorsti räästa all - 28. aprill

Esmaspäeval saime esimese tõsise vihmasahmaka kätte, kuigi hommikul ärgates ei tõotanud taevas midagi halba, isegi päike paistis. Istusime mingis bussipeatuses ja ootasime, et vihm üle jääks. Korralik padukas oli. Päris järgi ei jäänudki, ühtlane sabin tõotas õhtuks meeliülendavat laagrissejäämist märgades hilpudes. Enne kella 3 istusime uuesti maha Bernes ühes huvitavas katusealuses. Viimane külaline seal oli ilmselt olnud see hiir, kes minu pingi alla oli sussid püsti visanud. Kahtlustan, et suri nälga. Taevas oli täiesti hall ja mingit vaögust tunneli lõpus ei paistnud. Edasi tuli aga siiski hakata vaikselt liikuma. Järgmiseks peatuseks pidi olema Hude, kust me ka Hollandi poole liikudes läbi sõitsime. Poole 6 paiku seisime Hudes kohaliku säästumarketi ees, joogi- ja söögipoolis kotis, ja ootasime, et vihm lõpuks üle jääks. Sadu oli endiselt tihe ja taevas täiesti hall. Tuligi vihmaga sõitma hakata. Kella 22.00 paiku saime läbi häda kuskile Delmenhorsti lähedale vähegi tugevamale pinnale telgi üles. Muud varianti enam õigupoolest polnudki. Terve tee Hudest oli sadanud, 5 tundi järjest. Vahepeal olime nõus isegi vähe kinnisemas bussipeatuses magama, väga lootusetu tunne oli (hiljem Eestis vaatasime teede ääres bussipeatusi selle pilguga, et selles kannataks häda korral täitsa ööbida). Ümisesime mõlemad mõttes Tätte laulu „…elu on ilus, sest ööd on siin leebed, mina end mõnusalt magama sean…“. Läbimärjad. Pimedas ja vihmas oli telgi püstitamine ka põnev elamus, aga see-eest vist sündis telgi ülespanemise kiiruse rekord. Päeva kilometraažiks sai 70 km, kokku läbitud 689 km.

Ulualune Grevesmühlenis - 29. aprill

Järgmiseks hommikuks olid kõrgemad jõud nii palju halastanud, et lubasid meil ilma vihmata telgi kokku panna. Jõudsime Bremenisse (õnneks oli Delmenhorstist Bremenisse rattaga sõitu ainult õige pisut üle 10 kilomeetri) rongi peale. Seekord läks meil raudteejaamas õnnetumalt. Nimelt oli selles jaamakeses ainult piletiautomaat ja ei hingelistki pileteid müümas. Kohalik ametnik küll seletas püüdlikult nagu lapsele, kuidas piletit osta, aga eelnevad kogemused olid meid hellaks teinud nagu vasika, kes nina vastu elektrikarjust pistnud. Ja siis hakkas jälle sadama. Lõpuks kuidagi läbi häda ikka pileti saime. Sõit läks tagasi Hamburgi ja sealt ümberistumisega edasi Lübecki. Lübeckis oli plaanitud pikemalt viibida ja ringi kaeda, aga ilm otsustas sellele plaanile kriipsu peale tõmmata – sadas nagu oavarrest. See ei teinud tuju just kuigi heaks, aga sõitsime siis olude sunnil edasi Rostocki suunas lootuses, et ega ta lõputult ikka sadada ei saa. Aga nagu selgus, saab küll. Päris läbimärjad olime ja polnud lootustki, et õhtuks, kui telkimise aeg tuleb, võiks üle jääda. Otsustasime siis mingit sorti ulualuse endale leida, ehk saab niimoodi esimest korda selle retke jooksul pestagi, habetunud, karvakasvand ja haisvad nagu me olime. Pisikeses linnakeses (ei tea, kas ta päris linnamõõdu andiski välja) Grevesmühlenis leidsimegi väikese pansionaadi, kus 45 eurot maksis tuba. Tegelikult ei olnud ka selle pansionaadi leidmine kõige kergem ülesanne - saime kaks korda kohalikelt teed küsida enne, kui pärale saime. Administraator, kes meid vastu võttis, vaatas Meelist päris kaastundliku pilguga. Põhjuseks see, et Meelis valdab  saksa keelt ja sai ka oma jutud enam-vähem räägitud, aga ta oli nii läbi omadega, et ei suutnud tõlkida eesti keelde toa hinda fünf und vierzig (45) eurot. Palus selle paberile kirjutada. Administraator vaatas nagu lolli, kes palub sulaselges saksa keeles, et "kirjutage mulle paberile nelikümmend viis").  Üle 12 päeva oli päris mõnus duši alla minna. Ja märjad riided sai ka kuivama panna üle terve toa laiali. Lamasime pehmes voodis ja jõime klaasist head saksa õlut nagu vanad mõisahärrad. Ja kerge suutäis odavat viieeurost saksa haljast ka peale ja tuli tõeline rammestus.

Terviseks!

 Õhtusöök Grevesmühleni pansionaadis

Meie riietest võis sinna tuppa perenaisel päris meeliülendav odöör jääda. Loodame siis, et pikka viha ei pea vaeste rännumeeste peale. Tänane läbisõit oli 71 km, kokku 760 km.

Tagasi Wismaris - 30.aprill

Äratus kell 9, sest kell 10 pidi hosteli toa õhk puhas meist olema. Noh, niivõrd, kui see võimalik oli, sest nagu öeldud, päris puhtaks see meie lahkudes ei jäänud. Seekord kostitasime ennast hommikusöögiks banaani ja jääteega. Riided olid peaaegu ära kuivanud. Õnneks akna taga vihma ei paistnud sadavat, kuigi ähvardavalt pilves oli ikkagi. Lootus jäi, et ilmavana lihtsalt ei oota sellega seni kuni me välja oleme astunud majast. Aga kuivade riietega oli hoopis rõõmsam oma rännakut jätkata.

Wismari suunas teele asudes tuli lõpuks isegi päike välja ja päris soe hakkas. Tõusud olid seal kandis päris tuntavad, arvestades, et seljataha olid nii mõnedki sajad kilomeetrid jäänud. Meelis tänas lisaks ilmale ka nende tõusude eest, sest tema kaherattalise sõbra tagumised pidurid olid lõplikult saba andnud ja ainult esimesed mingil määral veel toimisid. Siit me juba kord sõitsime ja siis ei saanud arugi, et nii suured tõusud on. Arvestades, et teistpidi sõites olid need tõusud ju langused, siis oli see täiesti arusaadav. Poole 6 paiku leidsime järjekordse laagripaiga Wismari külje all. Päike soojendas meeldivalt ja kuivatas telki, mis veel eelmisest hommikust kotis märg oli. Veel paar päevakest oligi jäänud meie retke. Ühest küljest tahtsime juba tagasi linnaellu sukelduda, aga samas oleks tahtnud veel ja veel ränduri elu maitsta. Päeva läbisõiduks oli tagasihoidlik 34 km (kokku 794 km), väike ajaline valearvestus oli retke planeerimisel, sest nüüd kippus aega üle jääma enne laeva peale minekut.  Meelis oli pisut pahane, et ma olin unustanud mahla osta, mida väikese õhtuse viinalonksu peale rüübata, nii et olime sunnitud vorsti peale haukama. Milline kohutav saatus. Nautisime veel viimaseid tunde sellest päevast, päike loojus, käod kukkusid ümberringi. Ei ole sellel elul ju häda midagi.


Kevadpüha Saksamaal - 1. mai


Järgmine päev oli siis kevadpüha. Rattad olid ikka parasjagu vett ja vilet saanud ja kriuksusid juba päris mehiselt. Kolm korda selja taha sülitades jäi üle tänada, et päris hästi on vastu pidanud, erilisi tehnilisi äpardusi polegi olnud ja meie kaasavõetud abipaketid olid kotis seisnud kasutult. Jõime bensukas jälle ühe karastava õlle ja nautisime vaadet, mis mäe otsast alla paistis. Arutasime, et kus sel päeval oma toidumoona ja joogipoolise varusid täiendada, Saksamaal on pühade ajal ju enamus poodidest suletud. Vahepeal külastasime ühte kummalist baarikest, mis pühade puhul väikesele õllele soodustuse oli pannud – 1 euro pole baari kohta just eriti kallis. Päike paistis ja oli tõesti väga soe. Teeäärsed kuldkollased lahmakad rapsipõllud silitasid silma.

Laagripaiga leidsime suhteliselt laheda koha peal - mingi väike aasake oli natuke teest eemal, kuhu rahumeeli saime oma telgi üles panna. Spidomeeter näitas juba üsna toredat numbrit - 824 km maha sõidetud. Viimastel päevadel on ärajoodud õlle ja kilometraaž pöördvõrdeliselt muutunud – vähem kilomeetreid, rohkem nautimist ja õlut. Täna tuli jälle ainult 30 km kokku päeva läbisõiduks. Laagri saime 7 paiku üles ja siis vedelesime aasa peal nagu kaks tõupulli. Meelist tabas seal aasal külitades küll kerge sea ja sõrataud, aga õnneks raskeid tagajärgi see kaasa ei toonud, õlu ravis üsna kiiresti selle tõve. Märkasime veel ühe kõrre peal pisikest kärbesnirki, aga ei hakanud teda kiusama ja lasime oma teed lennelda. Mina istusin veel mätta peal ja vaatasin ilusat päikeseloojangut, samal ajal kui Meelis juba telgis esimesi möiratusi kuuldele hakkas laskma. Natuke kurb oli, sest järgmine päev oligi juba laevaleminek ees.


Tagasi Rostockis - tee koju võib alati - 2. mai


Ärgates oli ilm endiselt suurepärane ja ees ootasid veel viimased kilomeetrid Rostocki, kus laev meid õhtul jälle kodu poole viima pidi.  Bad Doberanis istusime jälle pargipingil päikese käes, sõime maksapasteeti, pähklitega kukleid ja juustu ning tundsime ennast nagu kuningakassid. Isegi saksa lehmast võetud piima sai tavalise vee asemel larpida esimest korda 2 nädalat väldanud retke jooksul. Kella 2 paiku päeval jõudsimegi Rostockisse, see on ka tegelikult päris ilus linn, kui ringi vaadata.

Istusime ühe kena tiigi äärde maha, aega laevani oli veel päris palju. Tiik kubises erinevatest lindudest ja selle äärne oli ümbritsetud roosades õites puudega, vist kirsipuud. Meelis tundis küll kerget koduigatsust, kuigi retk kumbagi ära polnud kindlasti tüüdanud. Lihtsalt ükski hea asi ei saa kesta igavesti. Selle peale veel mõtted ei tahtnud minna, et paari päeva pärast tuli jälle argiellu sukelduda ja päevitunud moel tööle minna. Lõpuks jõudis kätte õhtu ja oli aeg hakata sadama poole minema. Kui raske see ikka olla saab, mõtlesime. Olime siit sadamast juba korra tulnud ju, kuigi kottpimedas. Ülesanne osutus aga loodetust märksa keerulisemaks, sest need teed, mis juhatasid sadamasse, polnud teps mitte mõeldud rattaga läbimiseks. Teist korda saksa kiirteele me mõistagi ronida ei söandanud. Lõpuks leidsime siiski paar lahket kohalikku, kes meid väikese tee peale juhatasid, kust me ka umbes kella 9 paiku sadamasse välja jõudsime. Viimase päeva teepikkuseks tuli arvatust kõvasti rohkem tänu viimasele kadalipule Rostocki vahel - 73 km. Ja kogu rännaku pikkuseks kujunes tubli 897 km.  


Laev pidi väljuma alles öösel poole 4 paiku, aga laeva meid lubati siiski kohe õhtul juba. Ettenägelikult olime mõned kihisevad saksa õlled ka kotti pistnud, et laevasõit lõbusamalt läheks. See ju taas rohkem kui ööpäev kestab. Laeval oli ka päris kirev seltskond, kes meie kojusõidu märksa lõbusamaks muutsid - kaks venelast, kes töötasid Soomes, kellest üks päris intelligentne härrasmees Sergei Petrozavodskist, samuti Saksas elav mongol Inke, kes oli autoga teel kodumaale Mongooliasse perele külla (umbes nädal aega järjest sõita ca 4000 km). Tax-free poe uksed käisid laiali nagu Metsikus Läänes trahteri väravad kauboi saabudes ja lõbusa tuju allikas koffer koffi oli olemas.  Ja kodutee võis alati.