SEIKLUS VIETNAMIS (13.11. - 01.12.2016) - osa 1

   VIETNAM 

Iseseisvus – 02.09.1945 

Pindala –  332 698 km

Rahvaarv – 91,7 miljonit

Pealinn – alates 02.09.1945 Hanoi, kus elab 6,4 miljonit inimest.

Rahaühik – dong (1 € = ca 24 000 dongi) 

2016. aasta alguses rääkis sõber, et ta on koos paari töökaaslasega plaani võtnud külastada sel aastal Lõuna-Vietnami. Kuigi esialgu ei osanud sellest mõttest muud arvata, kui et head reisi soovida, siis enne kui arugi sain, olin ka ise sellele mõttele alla kirjutanud ja juba lennukipiletidki välja ostnud. Mis siis ikka, kui Vietnam siis Vietnam. Suvel sai tehtud vajalikud vaktsiinid, vastavalt interneedusest saadud soovitustele. Erinevalt mõnest teisest, kes on lasknud endale terve nimekirja sisse süstida, tegin vaktsiini ainult A-hepatiidi ja difteeria vastu. Teetanuse vastu olin juba varem saanud, kui mul viimast traumat lapiti EMO-s. Kotti rändas aga hulgaliselt esmaabiks tarvilikke vahendeid - Antisept ja rõhkside/plaastrid (rolleriga võõras liiklusdžunglis võib ju kõike juhtuda), tabletid kõhuga seonduvate murede tarbeks (eksootiline toit ja bakterid võivad oma töö teha, siis oleks hea saada teovõime kiiresti tagasi), päikese vastu Burnshield geel (päikesest reisi sihtkohas juba puudu ei tule, võib vabalt liiale minna).

Reisi ajaks sai planeeritud november, mis peaks klimaatilisest aspektist vaadatuna olema üsna sobiv aeg sealkandis pisut ringi tuuseldada. Reisiseltskond kujunes 5-liikmeliseks härrasmeeste pundiks, mõni neist noorem ja mõni... noh, natuke vähem noor. Eestimaa suvi läks mööda nagu Peetrikese unenägu ühes vanas multifilmis, sisaldades vägagi meeldejäävaid sündmusi (nt langevarjuhüpe). Ja varsti oligi juba aeg käes kotte pakkima hakata. Soojale maale pole suuremat träni mõtet kaasa vedada, lennujaama kaalu andmetel sai mingi 7 kg asju kaasa, lisaks käsipagas, kuhu mahtusid reisiks vajalikud dokumendid (lennukipiletid, visa dokumendid, passikoopiad jms), fotoaparaat, tahvelarvuti, tehnika laadimiseks vajalik akupank ning mööda ilma  ringirändamise teemaline raamat ja ristsõnad lennureisiks.

Tõtt öeldes ei teadnud ma enne reisi Vietnamist suurt midagi, peale selle, et seal 1960-ndatel ja 1970-ndatel toimus erakordselt verine Vietnami sõda. Enam vähem teadsin küll seda ka, kus see riik seal Aasias asub.   Nüüd avaneb suurepärane võimalus sellest riigist rohkem teada saada. Igatahes on Vietnam (ametliku nimega Vietnami Sotsialistlik Vabariik) meie mõistes päris pirakas riik. Võiks öelda, et see on nagu modell - pikk ja sale. Vietnam asub Kagu-Aasias Indo-Hiina poolsaarel ning kulgeb pika kitsa ribana lõunast põhja. Wikipedia teab selle riigi kohta nõnda kirjutada:

13. novembri hommikul on Tallinna lennujaamast väljalend Aerofloti lennukiga Moskvasse, kus peame 6 tundi ootama järgmist lendu. Sisustame vaba aja paari õllega ja pelmeenidega papist taldrikul. Seejärel astume juba tiba suuremasse lennukisse Boeing 777. 9 tundi lendamist on üsna nüri. Aeroflotil on viimased paar aastast selline poliitika, et pardal alkoholi ei pakuta, va söögi kõrvale tops veini. See ei ole neist küll ilus, aga mis sa teed ära. Tulebki kainena meie kunagisse vennasvabariiki siseneda. Suurema osa ajast toimub lend küll öösel, aga mina lennukis eriti sõba silmale ei saa. Kohale jõuame 14. novembri hommikul kella 10 paiku kohaliku aja järgi. Ajavahe võrreldes Eestiga on siin 5 tundi.

Ho Chi Minhi lennujaamas läheb umbes poolteist tundi viisa vormistamiseks, mille eest tuleb veel välja käia (lisaks varem makstule) 25 000 dongi. Üks ameeriklane on leti ees pisut hämmingus, sest temale läheb viisa maksma hoopis 12S 000 dongi (ameeriklaseks olemise rõõmud). Aga see viisade vormistamise töökorraldus "roheliste mehikeste" poolt tekitab esialgu hämmingut. Nende ametnike asjaajamise venimisega tuleb ilmselt lihtsalt ära harjuda. Pärast paberite kordaajamist läbima passikontrolli, saame tõrgeteta kätte pagasi ja pääsemegi lõpuks ometi õnnelikult riiki. Lennujaamas võtame kohe ka kohalikku raha masinast välja. 2 miljonit dongi rahakotis tekitab esialgu huvitava tunde, mis siis, et see teeb ainult umbes 40 eurot. Õue pääsedes on tunne nagu oleks millegagi vastu pead saanud ja siis seinaga kokku põrganud. Lõõmav päike ja ülisoe õhk tabavad ootamatult tugevasti. Vapustavalt mõnus. Arvestades, et tulime just külmast Eestimaa kliimast. Edasi suundume juba takso peale, mis viib meid esimesse hotelli nimega Green Suites. See asub kesklinnas, umbes 7 km kaugusel lennujaamast. Hotell on pisikesel uulitsal, mille ääres käib usin sagimine ja toidu valmistamine. Kohe kargab ninna üsna võigas "aroom", justkui oleks midagi pahaks läinud. See ristitakse nimega "varaanikas" ja seda saame „nautida“ terve edasise reisi jooksul linnade tänavatel. Lihtsalt hiljem enam süda sellest väga pahaks ei lähegi. Kui hotellis toad käes ja kodinad tuppa kantud, laseme lipsu taha esimese kohaliku õlle Tiger. Tiigrit toodab muuseas kohalik ettevõte koostöös Heinekeniga. Täiesti joodav kraam. Kohalikest õlunaadidest tasub märkida veel Saigon, 333, Larue ja Ha Noi. Oskavad õlut teha küll. Maksab tavaliselt 10 000 – 20 000 dongi, sh söögikohtades on tavaliselt võimalik kesvamärga saada 15 000 dongi eest. Ja seiklus võib alata!     

Esimesed kolm päeva on plaanis veeta Saigonis – puhata end välja lendamisest, vaadata pisut linnas ringi ning külastada suuremaid vaatamisväärsusi. Saigonis ja selle ümbruses on nendeks Remnantsi sõjamuuseum ja Cu Chi tunnelid.

Ho Chi Minh City

Vietnami suurim linn ei ole mitte pealinn Hanoi, vaid hoopis 8,2 miljoni elanikuga Ho Chi Minh Lõuna-Vietnamis, Saigoni jõe kaldal. Ho Chi Minh City varasem nimi oligi rohkem tuntud  Saigon, mis oli 1955-1975 ka iseseisva Lõuna-Vietnami Vabariigi pealinn. Kuna ka kohalikud kasutavad tänini linnanimena pigem Saigoni, siis edaspidi siin blogis teen seda minagi. 

Pärast Lõuna-Vietnami alistamist kommunistliku Põhja-Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vägede poolt nimetati linn 1976.a. ümber Vietnami suure juhi ja õpetaja, kommunistliku partei keskkomitee esimehe Ho Chi Minhi järgi. Ta oli/on peaaegu nagu Lenin, isegi tema palsameeritud surnukeha on samasuguses graniidist mausoleumis ilmarahvale näha. Samas oli Ho Chi Minh ehk hellitavalt onu Ho ka Vietnami vabastaja Prantsuse koloniaalvõimu alt, nii et erinevalt Leninist on sel mõõgal kaks tera. Ho Chi Minh pidas vihast võitlust ka ameeriklastega Vietnami sõjas, tema ainsaks ja kompromissituks tingimuseks sõja lõpetamiseks oli see, et võõrväed lahkuvad riigist täielikult. Sõja lõppu ta paraku aga ei näinud, sest suri 1969. aastal südamerabandusse.

Prantsusmaa valitsemise ajal kutsuti Saigoni võluvate nimedega - Kaug-Ida pärl ja Idamaade Pariis. Prantslased olid end kunagi siinakandis päris mugavalt sisse seadnud ja päris hulgnisti siia ümber kolinud.
Enne Saigoniga lähemat tutvumist teeme oma hotellis väikese iluune, sest vähemalt minu jaoks jäi see öö magamise koha pealt täiesti vahele. Pärast läheme tänavatele kondama ja süüa otsima. Leiamegi ühest väikesest kõrvaltänavast mutikese kohalikku manti pakkumas. Külmad õlled lähedal asuvast poest kõrvale ja laskem vietnami roogadel hea maitsta - nuudlid mingisuguse lihaga, ümber kausikesed mingite lisanditega. Meeltesegaduses kahman pooleks ühe nina all kausis ahvatlevana paistnud tšilli kauna. Oma veast arusaamine ei võta kaua aega - järgmised 10 minutit voolavad silmist pisarad ja suud kinni ei kannata panna. Ei jõua ennast ära tänada selle eest, et ei vaata, mida suhu topin endale.

Õhtul aga läheme suurlinna meluga tutvuma. Eraldun teistest, kes tunnevad vastupandamatut soovi lasta end pisikestel vietnamlannadel pisut mudida ja masseerida. Mina töllerdan niisama mööda peatänavat, astun sisse baarist ja teisest. Ühes baaris saan jutule noore Austraalia kutiga, kes olevat Saigoni tulnud üksinda jämmima, ootab nüüd ööklubisse minemiseks õiget aega. Pidigi olema 6 päeva ainult Saigonis. Igaühele oma.

Kui veel linnast rääkida, siis tänapäeval on Saigon tõeline metropol. Suurim sagimine toimub Bui Vieni tänaval kesklinnas.

Öine melu Bui Vienil

Igal pool käib üks lehmakauplemine. Siit on võimalik osta ilmselt praktiliselt kõike. Ja igal sammul praktiliselt keegi pakub  midagi. Avalikult müüakse kanepit („weed, sir?“), lisaks muidki mõnuaineid. Kümned tüdrukud reklaamivad tänaval massaažiteenust (nö õnneliku lõpu lisateenuse võimalusega, kui vajaliku rahasumma välja käid). Tänav on täis ka pisikesi mustapäiseid prostituute minikleitides (kes massaaži taha oma teenust ei hakka varjamagi). Suurte kaubavirnadega naised üritavad kõikvõimalikku tavaari pähe määrida. Peab tunnistama, et see neil ka õnnestub, sest nad oskavad hästi endale kenad kutsikasilmad pähe teha ja manguval toonil asju ostma keelitada. Enamus neist müüvad täpselt sama kraami, seega konkureerivad omavahel. Kui keegi näeb, et ostsid teiselt miski vidina, siis tuleb ja anub, et ostaksid temalt ka midagi. Ja siis hakkabki kahju ja ostadki jälle. Esimesel õhtul juba ka Vietnami kujutavad pildid seinale riputamiseks ära ostetud. Neid müüaks spetsiaalsetes torudes, et oleks võimalik transportida ilma neid koheselt rikkumata. Muidu täitsa ilusad pildid, aga pärast selgub, et selliseid müüakse päris palju. Ühe prouaga, kes oma asju müüb, saame jutu peale (valdab arvestataval tasemel inglise keelt). Ta olevat tulnud Hanoist Saigoni (ca 1600 km), et raha teenida lapse kasvatamiseks. Kuigi ega ma ei tea siiamaani, kas ta ajas meile kärbseid pähe või see oligi nii. Bui Vienil käib elu 24h ööpäevas, võib-olla päris vastu hommikut tekib paar hetke vaiksemat aega. Raha tuleb turistidelt ju kätte saada. Ega see elu Vietnamis kõige lihtsamale tööinimesele ilmselt kerge ei ole. Vietnami üleriigiline keskmine kuupalk on ca 150 $ kuus (3,2 miljonit dongi), kuid see varieerub oluliselt vastavalt valdkonnale ja piirkonnale (maapiirkonnas muidugi oluliselt vähem, suurlinnades rohkem). Puhkamisega (st ametliku puhkamisega) on veel kehvemad lood – kohustuslik on vaid 1 puhkepäev nädalas ja 12 päeva puhkust aastas. Mitteametlikult lasevad tööinimesed aga keskpäevase kuuma ajal rahulikult leiba luusse – kes pikutab turul oma tavaari otsas, kes puude vahele seotud võrkkiigel, kes lösutab niisama seina najal varjus.

Enne edasiste seikluste juurde asumist tuleb eraldi peatuda kohaliku liikluse juures. Sest nii hullumeelses liikluses mina pole varem osalenud. 

Vietnami liiklus

Vietnami liiklus tundub esmapilgul täiesti absurdne. See on seda küll ka 3 nädalat hiljem, lihtsalt selle ajaga suudame vähemalt pisutki oludega kohaneda. Seal liikluses kehtivad džungliseadused.  

Mõned rollerid liikluses

Liiklejad (st peamiselt rollerijuhid) lähtuvad põhimõttest, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja tuleb tunnistada, et see süsteem isegi töötab. Võib arvata, et ca 75% sõidukitest on siin rollerid. Neid on tuhandeid, kõik teed ja tänavad on rollereid täis. Sõidavad vanad ja noored, terved perekonnad korraga. Pole harv juhus näha, et korraga on rolleril 3 või isegi 4 inimest (2 last, isa ja ema). Kui laps juhtub imik olema, siis ema hoiab ühe käega teda süles, teise käega aga mehest kinni. Samuti veetakse rolleril koeri. Rääkimata kõikvõimalikust tavaarist ja kaubast, mis võivad moodustada rolleril tohutu kuhja. Ja see ei tekita juhile mingeid probleeme.

Esimene ja esmapilgul kõige lihtsam asi, millega silmitsi seisame, on ülekäiguraja moodi kohas üle tee minemine. See tundub esialgu võimatu missioonina või enesetapuna. Võid ülekäigurajale seisma jäädagi, oodates sobivat momenti. Tuleb rahulikult (oo jaa, justnimelt rahulikult!) teele astuda ja lihtsalt minna, nui neljaks. Silmad tuleb muidugi pärani lahti hoida (kuigi tahaks hoopis kinni suruda), sest mine tea, kust mõni roller välja süstib. Samas, kui jälgida kohalikke, siis keegi otsa ei sõida, vaid laveeritakse ikka mingi valemiga mööda (kuidagi ikka saab, mäletate). Kohalikud astuvad ka kõige tihedamast liiklusest tuima näoga läbi. Iga liikleja vastutab, et kohaliku liikluse loogika (jah, see on teatud mõttes isegi olemas) vastaseid manöövreid ei tee. Ja käib pidev tuututamine nagu lõunamaal tavaline, sest tuleb ju märku anda, kui kiirem või tugevam tuleb. Autodele ja bussidele annavad rollerijuhid ikkagi aupaklikult teed. Kõik saavad aru, kes kokkupõrkes kannatajaks jääks. Ringteed tekitavad alguses rolleri seljas mul nii paanikat kui hämmastust. Kellelgi ei tundu eesõigus olevat, tuleb lihtsalt aru saada, millal on võimalik vooga liituda ja siis jälle ringteelt maha keerata.

Mõned kohalikele tavapärased manöövrid jäävad aga lõpuni arusaamatuks. Näiteks liiguvad osad rollerid tuima näoga vastassuunavööndis sulle vastu, kasvõi keset teed. Või siis, soovides sooritada väljasõidul pööret vasakule, sõidetakse lihtsalt teises suunas liikuvast voolust diagonaalis läbi.  Siis mõtled küll, et mida põrgut?! Aga tee või tina, sellega tuleb arvestada. Silmad peavad ka kukla taga olema. Õnneks rolleril on abimeheks tagavaate peeglid. Esimene kord rolleri selga istuda suures linnas oli tõeline elukool. Ei saa salata, et võttis "kerge" vibra sisse küll. Aga nagu öeldakse – mis ei tapa, teeb tugevaks. Siiski tundsin lõpuni rolleri sadulas end üsna pinges ja peopesad higistasid, mis omakorda tekitas raskusi gaasi keeramisel. Linnast väljas on roller aga 100% hea valik liiklusvahendina, suures linnas tuleb lihtsalt harjuda. Mõnel võtab see harjumine natuke rohkem aega, aga kokkuvõttes sain ikkagi enam vähem hakkama. Tulin ju eluga välja sellest katlast. 
Kõnniteed on täis kõikvõimalikke kauplejaid oma laudade või kärudega, seisvaid rollereid ja muud träni, nii et jalakäijal pole vahel muud võimalust, kui tee peale astuda. Ja teadagi tuleb siis jälle veenduda, et mõnele rollerile ette ei astu.

Kohalikud inimesed ja eluolu

Esimestel päevadel teenivad kohalikud kohe endale hüüdnime tsiribiripinnid. Ilmselt meenus kellelegi Kuldse Trio laulu sõnad: "Riisipõllul töötasid, vahel üksteist embasid, härra Junn ja Chiri - Biri - Pinn, rõõmsat laulu laulsid nii...". Hüüdnimi ei olnud mõeldud üldse paha pärast ega solvamiseks. Tundub täitsa asjakohane nimi lihtsalt. Väikesed lahedad mustapäised kähmakad. Tegelikult on inimesed Vietnamis toredad ja sõbralikud. Lapsed lehvitavad ja hallootavad pidevalt, täiskasvanud naeratavad rõõmsalt valgele inimesele, keda nad ilmselt päris iga päev ei kohta. Palja ülakehaga higist leemendav valge mees pani kohalikud teinekord lausa varjamatult ja häbenemata irvitama. Üks tuli patsutas sõpra isegi higisele õlale. Täitsa põnev on pilusilmade naerualune olla. Ilmselt pakub neile nalja, kuidas valged kuumusele reageerivad, ise on nad end päikese käes liikudes päris tublisti sisse mässinud, et kuum ligi ei pääseks. 

Kuigi inimesed on Vietnamis sõbralikud, siis samas, kui on võimalik valgele kott pähe tõmmata rahaliselt, siis keegi kaks korda ei mõtle. Tegelikult tuleb ka aru saada, et valge inimene ongi liikuv rahakott nende jaoks. Inglise keelt kõnelevad need, kes turistidega otseselt kokku puutuvad, aga ka kaugeltki mitte kõik. Näiteks hotellide administraatorid, vähemal määral taksojuhid, tänaval kauplejad jne. Nagu üks kena hotellitöötaja tabavalt ütles, et kes inglise keelt valdab, see paadijuhina jõe peal ei pea töötama. Selles saime ka ise veenduda, kui paadimeestega klokku puutusime, sealt inglise keelt ei tule sõnagi.

Alguses tundub kohalike kõneldav vietnami keel üsna kentsakas. Nende keeles kasutatakse ainult ühesilbilisi sõnu (nt Vietnam on neile Viet Nam, Hanoi on Ha Noi jne). Sellest ka omapärane aktsent inglise keelt rääkides. Meile tundus, et nende keel kõlab plädina moodi, sellest ka uus termin - plädina keel. Kui naistest rääkida, siis nad on Vietnamis üldiselt päris ilusad – kõik umbes 1.50 pikad ja kõhnad, aga paljud neist näevad välja nagu 15-aastased. Kommentaare ja hinnanguid jätkus sel teemal igatahes terveks reisiks.  

Väike tsiribiribinn.

Teisel hommikul, 15. novembril, põõname pikalt, 11.30 paiku alles ajame kargu alla. Seejärel vahetame hotelli ja kolime otse melu epitsentrisse Bui Vieni tänavale, hotelliks sedapuhku Seventy.  

Vahepeal selgub, et üks tüüp on juba reisi esimesel päeval suutnud oma pangakaardi ära kaotada. Mis siin muud öelda, kui palju õnne! Vedas, et härral on olemas ka krediitkaart, nii et päris nälga ja janusse või teiste ülalpidamisele ta siiski ei pea jääma. Käime läbi ühest poest, kus ta eelmisel õhtul kaardiga maksis ja siirdume eelmisesse hotelli tagasi, et äkki jäi sinna kuhugi ripakile. Tutkit, brat. Pole muud varianti, kui teha kallis kõne Eestisse panka ja kadunud kaart kinni panna. Et suuremat häda ei sünniks.

Aga täna ootab ees sõjamuuseumi külastus. Õhtul hiljem töllerdame Saigoni jõe kallastel ja konsumeerime kohalikku kesvamärga. Jõe vesi on pruun ja sisaldab ohtralt sisse loobitud sodi. Ahjaa, päeval sai kuskil imetillukesel kõrvaltänaval proovida ka vakla. Hügieeni aspektist lähtudes polnud ilmselt kõige arukam otsus, aga maitse polnud taas kõige hullem. Õhtul nõuab elu oma ja magama saab alles 3.30.

Vietnami sõda, sõjamuuseum ja Cu Chi tunnelid

Kuna sõjaajalugu on oluline osa Vietnami identiteedist, siis ei saa sellest siin ka üle ega ümber. 

Vietnamlased on pidanud palju oma iseseisvuse eest võitlema ja sõdima. Alates aastast 1861 oli Vietnam (endise nimega Annam) Prantsusmaa koloonia. Iseseisvuse kuulutas kommunistliku partei juht Ho Chi Minh välja 02.09.1945. Sellele järgnes sõda prantslastega, mida teame Indohiina sõja nime all. Sõda kestis kuni aastani 1954, mil Prantsusmaa üle saavutati hiilgav võit. Samal aastal jagati regioon Genfi lepinguga kommunistlikuks Põhja-Vietnamiks ja nendevastaseks Lõuna-Vietnamiks. 1955 algas Vietnami sõda, mis alguses oligi kodusõda Lõuna ja kommunistliku Põhja vahel, mida hiljem tuli omakorda lahendama USA. Tegemist oli suure võitlusega Põhja-Vietnami kommunistliku režiimi vastu, mida toetasid Nõukogude Liit ja Hiina. Seega oli see USA jaoks veel põhimõttelisem võitlus kommunismiga laiemalt.  

Laiemalt tuntud Vietnami sõda, mida Vietnamis nimetatakse Ameerika sõjaks, toimus aastatel 1964-1973. 1973. aastal allkirjastati rahuleping. USA väed viidi Vietnamist välja märtsis 1973 ja USA oli sellega sõja sisuliselt kaotanud. Kuigi USA heitis Vietnamis rohkem pomme kui II maailmasõjas (ligi 7 miljonit tonni) ja kasutas keemiarelva, siis ikkagi partisanide vastu võitu ei suutnud saavutada. Muuseas, paljud neist pommidest on tapnud sadu või isegi tuhandeid inimesi ka pärast sõja lõppemist, sest need jäid alla viskamisel lõhkemata. Pärast USA lahkumist pidi Lõuna-Vietnam võitlust üksi jätkama. 1975 langes ka Saigon ja sõda sai läbi. Seejärel Põhja- ja Lõuna-Vietnam ühendati. Järgnes uus genotsiid, mille käigus palju lõuna-vietnamlasi löödi lihtsalt maha.  

Sõda ameeriklastega oli ülimalt julm. USA kasutas sõjas napalmi (1965-1972 paisati alla kuni 400 000 tonni) ja herbitsiiti dioksiin (tuntakse Agent Orange nime all). Seda kasutati USA ja Lõuna-Vietnami vägede poolt 1962-1971 põllu- ja metsaalal, eesmärgiga jätta vaenlase sõdurid ilma maapiirkonna toetuseta, toiduta ja varjumise võimaluseta. Ainuüksi Lõuna-Vietnamis hävitati nõnda 10 miljonit hektarit põllumajanduslikku maad. Arusaadavalt jäid seetõttu ka paljud tsiviilisikud nälga. Tuhanded lapsed on Agent Orange tõttu sündinud tugeva väärarenguga (pildid sõjamuuseumis selle kohta olid erakordselt võikad). Sõda oli USA jaoks suuruselt ajaloo kolmas, milles hukkus 58 000 ameeriklast, 220 000 kuni 313 000 lõuna-vietnamlast, 444 000 kuni 1 miljon vietkongi, erinevatel andmetel 627 000 kuni 2 miljonit tsiviilisikut).

Sõjamuuseum ehk War Remnants Museum

Saigoni üks külastatavamaid turismiobjekte on sõjamuuseum. Väisame seda loomulikult ka meie. Muuseum avati esmakordselt praktiliselt kohe pärast sõja lõppu 1975.a. Esialgu kandis see väljapanek nime USA sõjakuritegude ja agressiooni näitus. Tegemist on väga populaarse muuseumiga, mida külastab pea pool miljonit inimest aastas. Arusaadavalt on tegu propagandistliku muuseumiga, kus kajastuvad vaid ühe poole poolt sooritatud õudused, kuid fotod ja kirjeldused sündmuste kohta on igal juhul jubedad, isegi kui seda võtta teatud reservatsiooniga. Või kui Delfi ja Õhtulehe vaimustavaid termineid kasutada, siis on see parajalt õõvastav. Loogiliselt võib igaüks aru saada, et  ega teinegi pool julmuse osas võlgu ei jäänud. Esimese asjana hakkab muuseumi hoovi peal silma USA armee sõjatehnika – tankid (M48 Patton), lennukid (F5 hävitaja, pommitaja „Dragonfly“), helikopter („Huey“), suurtükid, lõhkemata, aga kahjutuks tehtud lahingumoona (pommid, mürsud, miinid, torpeedod) jms.

Kõrvalhoones on rekonstrueeritud vietkongide vangla, kus saab näha ka nn tiigripuuri, kus inimesi hoiti. Üsna karm ja ebainimlik koht, kus olla. Juures on pildid, kus näha inimeste hukkamisi ja mis on tehtud vaid mõned sekundid enne hukatava surma. Kirjeldused fotode juures on päris koledad, aga jälle, jutt on väga propagandistlik ja ühepoolne. 

Muuseumi peahoones on suur fotonäitus läbi mitme korruse, kuidas fotograafid sõda nägid. Julm. Jõhker. Masendav. Mida kõike inimesed üksteisele on teinud, haigel fantaasial lasti lennata täie hooga. Üles on vaatamiseks pandud ka reaalsete loodete ja imikute jäänused, lisaks üsnagi jälgid fotod moondunud laipadest ning dioksiini tekitatud räigetest tagajärgedest. Mina seda väga palju välja ei kannata. Süda läheb pahaks.   

Cu Chi tunnelite võrk

Kolmanda päeva kava näeb ette Cu Chi tunnelite külastamise. On endiselt hämmastavalt soe. Selle leitsakuga hakkab ihu juba vaikselt ära harjuma. Eestimaise sita suusailma peale hetkel mõelda ei taha.  

Cu Chi tunnelid asuvad 70 km kaugusel Saigonist. Otsustame sinna takso võtta, mis väga kallis ei olegi – umbes 120 000 dongi nägu edasi-tagasi (ca 5 eurot). Vietkongid olid juba ammu enne Ameerika sõda rajanud Saigoni lähistele võimsa Cu Chi tunnelite süsteemi, kus oli ligi 250 km käike maa all, millest tänaseni on säilinud 121 km, mis on turistidele avatud.  Tunnelid kaitsesid vietkongi võitlejaid USA õhuväe poolt tugeva pommitamise eest. Tunnelites on eraldi ruumid magamiseks, söömiseks, varustuse, relvade ja laskemoona hoidmiseks, samuti ruumid haigetele ja vigastatutele.  Voolu saadi nt jalgrattal vändates. Tunnelis tuli sageli veeta päevi, mis tõttu paljud surid seal erinevate haiguste tõttu (nt malaaria). Tunnelite õhuga varustamiseks oli tehtud spetsiaalsed õhutusavad. Ameeriklased üritasid tunneleid pommitada, samuti neid vallutada jalaväega. Kuid tunnelid olid väikesed ja varustatud ka surmavate lõksudega (suurte naeltega rindu saada pole vist eriti meeldiv), mis tõttu nende vallutamine ei õnnestunud.

Iga mats juba siit sisse ei mahu

Käigud ja lõksud

Neli vanderselli hävitatud USA tanki seljas

Giidi saame ka õnneks endale, kes valdab arusaadavat inglise keelt. Täitsa asjalik vana. Räägib, kuidas vietkongid ennast ameeriklaste eest varjasid.  Vahepeal kaevati tunneleid sügavamaks, et pommid neid kätte ei saaks. Tunnelid mahutasid kuni 12 000 inimest, kuid tavaliselt oli seal 2000-3000 võitlejat. Saame ka ise proovida nendes käikudes küürakil liikuda. Vaatamata sellele, et turistide jaoks on tunnelid laiemaks kohendatud, kui need sõja ajal olid, siis on ikkagi kitsas liikuda küürakil. Originaalmõõdus tunnelisse juba paks eurooplane ei mahu kuidagi.

Taksoga saame normaalsel ajal linna tagasi. Aega taas ringi kolada ja eluolu vaadata. Päeva jääb meenutama ka üks söögikoht, mille ette klaasseinte vahele on üles riputatud poolik looma rümp. Kahtlustame, et tegu võib olla koeraga. Kuna menüüst halligi aru ei saa ning ettekandja ei oska samuti midagi selgitada, siis toimub tellimine õnnemänguna. Vaatame, mis saab. Sai näiteks see:

Ehk saime olude sunnil proovida nii soolikaid kui ajusid. Kui psühholoogiline aspekt välja jätta, siis kõige hullem mekk ei olnudki.  Aga tühjaks taldrikut siiski ei söönud arusaadavatel põhjustel.

Hotellis omistatakse mulle õhtul mingitel segastel asjaoludel maagi aunimetus. Nojah, peab meeldima.

Ühest teemast räägiks esimese osa lõpetuseks veel. Religioonist ja esivanemate kultusest. 

Religioon

Kommunistliku režiimiga Vietnamis on esindatud mitmed religioonid – kristlus, konfutsianism ja taoism, hinduism, islam ja muidugi budism. Vastavalt ametlikule statistikale on ligi 24 miljonit vietnamlast end määratlenud mingi tunnustatud religiooni alla. 11 miljonit neist on budistid. Väga tähtsal kohal on Vietnamis (nagu ka mujal Aasias) esivanemate austamine. Pea igas majapidamises ja äris võib kohata inimestele nähtavas kohas altarit, kuhu on pandud lahkunud esivanematele erinevaid esemeid (puuviljad, viinapitsid, viirukiküünlad, mille otsas mõnikord sigaretikonid, isegi mängudollareid oli näha). Altari ees siis palvetatakse esivanemate hingede eest.

Nagu öeldud on budism levinuim religioon Vietnamis. Kõikjal riigis võib näha palju erinevaid budistlikke pühakujusid, kuid üks silmatorkavamaid on naerul suuga kõhuka ning kiilaspäise munga kuju, keda kujutatakse sageli pärlikee, kuldmündi või veel millegi hinnalisega. Tema nimi on Budai ehk Õnnelik Buddha või Naerev Buddha ja ta on õnne, helduse, külluse ning rikkuse jumalus ning laste, vaeste ja nõrkade kaitsja.

Budai

Budistide eesmärgiks on kannatusest vabanemine ja virgumine. Buddha tähendabki virgunut. Tuleb heita kõrvale illusioonid ja vabaneda valedest mõtetest. Ei pea midagi tegema, kuhugi püüdlema või midagi saavutama. Ei pea isegi tahtma. Kõik on juba olemas. Mida vähem meil on, mida enamast me loobume, seda lihtsamaks läheb. Vajadused langevad ära. Jääb üle vaid rõõmustada, naerda ja elust rõõmu tunda. Ja elu on lill. 

RMK matkarada Aegviidu - Kantsi 24.08. - 28.08.

Viimastest rattamatkadest pole kuigi palju möödas, aga juba jälle kisub rajale. RMK rada jäi  eelmine kord (juulis) pooleli ja seda ei saa ju ometi lubada. Egas midagi – asjad kotti, kott rattale ja ratas raudteejaama. Kõlab tuttavalt, ainult et sedapuhku puhta üksinda see matkaleminek.

Aegviidu – Noku – Napu – Kurisoo – Rava (70 km)

Aegviidus rongilt maha tulles kõigepealt poetuur, hommikueine poe ees ja seejärel Aegviidu looduskeskuse külastus. Tempel passi igaveseks, paar sõna looduskeskuse töötajaga juttu ja siis sadulasse. Proua arvas veel, et pole mõtet mööda rattarada ainult sõita, jääb palju ilusat nägemata. Tagantjärgi on seda soovitust vahva meenutada. Kujuteldav stardipauk kõlab 11:45 ja soolovõistleja tuiskab rajale.

Üsna pea hakkavad Kõrvemaa tõusukesed säärelihaseid paitama, tuleb meelde küll, mis tunne on matkal pedaale jõuga alla suruda. Nii hea seda päikesepaistel jälle teha ju.

Paar kilomeetrit hiljem on RMK Nikerjärve lõkkekoht. Eeldasin, et see lõkkekoht on järve ääres, aga järve ma küll ei näe. Ei viitsi otsida ka, sest üks kohalik Jopa-Kolla on siia saabunud hommikust õlut libistama oma prouaga. Panen kohe edasi. Mõnus metsavaheline kruusatee, lendab üsna libedalt ratta all. Kui Nikerjärve lõkkekoht polnud suurem asi, siis Mägede lõkkekoht liivakarjääri ääres, kahe erineva lõkkeplatsiga on täitsa tore. Nagu nimigi ütleb, siis tõusud kuuluvad siinkandis asja juurde. Vee ääres on ka ohutusalane püstak, aga keegi tõbras on päästerõnga ära virutanud selle küljest. 

Ebameeldiv üllatus tabab kotti avades, et üht külma kesvamärga päikese paistel peesitades ära limpsida. Üks sinder on kotis lekkima hakanud! Raisk. Õnneks oli kilekoti sees, aga osa asju on ikkagi pisut märgunud ja lehkavad õlle järgi. Esialgu ei näegi, kust lekib, keera purki kudapidi tahad. Põhjast siiski niriseb. A mis seal ikka, terve mees, kes õlle järele haisebJ

Pausi ajal hakkan oma tutikat Panasonicu kompaktkaamerat näppima ja katsetama, ei jõudnud enne matka sellega korralikult tutvust veel teha, eks nüüd saab proovida. On küll hea pisike karp, saab mugavalt raamikotti panna ja vajadusel kiirelt kätte, erinevalt peegelkaamerast, millega viimati RMK matkal opereerisin.

Edasi läheb juba põnevaks, valides jalgsimatkajate raja, kuigi ratturid suunatakse natuke teist teed pidi. Peagi jõuan Valgehobusemäele. Vaatan sinna ja vaatan tänna, aga RMK märki ei näe. Joppenpuhh. Kõnnin ümber selle suusa- ja puhkekeskuse maja. Ei midagi. Maja rõdule ilmub mees ja pärib, et mida ma õige otsin siin. No rmk rada otsin. Nagu nõela heinakuhjast. Õnneks mees suunab mind teisele poole tiiki, kus põõsaste vahel lõpuks märkangi märki. Võib-olla jäi tõesti üks märk kuskil kahe silma vahele, aga see raibe on siin küll hästi ära peidetud

Edasi tuleb mülgas ja seejärel laugas.

Aga tühja sellest - litsun läbi, ratas käekõrval. Meel läheb jälle rõõmsaks, päike paistab üha soojemalt. Ja siis on äkki risti tee peal ees… JÕGI. Silda netu.

No mis sa kostad või kus sa pistad! Läbi jõe rattaga ukerdama ei hakka ja lähen tagasi tee peale, kust RMK märk jõe äärde suunas. Huvitav, kas jalgsimatkajad kehastuvad siin kiiliks ja lendlevad üle jõe? Või on veetase tõesti nii palju tõusnud praegu? Tont seda teab, aga sõidan mööda teed edasi (kuigi õigem oleks tagasi sõita, et suure tee peale pöörata). Saan aru, et viltu läheb, aga kuna aega on, siis vaatan, kuhu tee viib. Jõuan ühe RMK laavu juurde, kuhu peale kirjutatud Krani ja juures märk, mis ütleb, et Aegviidusse on 643 km.

Stardis Aegviidus näitas, et 628 km on Ähijärvele. Seega olen nüüd kaugemal finišist, kui sõitu alustades J Muljetavaldav.  Nii et saan nüüd ootamatult mõnda aega hoopis Peraküla suunas matkarajal kulgeda. Õnneks ei ole see rada õigest rajast liiga kaugel, nii et saan kenasti Aegviidu-Ähijärve teele tagasi orienteerutud. Planeerimatu lisatiir tuli u 12-13 km ainult. 

Järgmine peatuskoht on huvitava nimega – Noku lõkkeplats. Tilliga pole sel siiski midagi pistmist, vaid hoopis sealmail kunagi asunud Nokko taluga. Siit lähedalt algab ühtlasi Epu-Kakerdi soostikus asuv Kakerdaja raba. Kakerdajaks nimetati rahvasuus teatavasti järvekauri ja selle tegelase järgi on raba ka nime saanud. Enam neid linde siinkandis kakerdamas kahjuks pole.

Einestan Noku platsil laua taga ning enne omadega rappa minekut näen, et rabast tulevad rattaga välja samad tsikid, keda hommikul rongis nägin, ühel aitasin isegi ratast konksu otsa riputada. Kahjuks ei jõua aru pärida, et kuda nad lillekesed juba siia sattusid, kui läinud nad ongi. Nagu mõistatus on see tõepoolest.  

Raba on aga ilus (nagu rabad ikka) ja seda läbivat laudteedpidi üritan ka sadulas vändata. Päris huvitavad harjutused sabale, kõvasti nikerdamist lenksuga. Või noh, kakerdamist rattaga. Kohati peab seisma jääma, et raba ka imetleda, sest sõites ei näe peale laudade essugi.

Ja uuesti sõitma hakkamine võtab kõige suurema vibra sisse, mõlemal pool kõrval ju märjad laukad. Aga kui kiiruse üles saab (parimal juhul märkab silm 19 km/h), siis läheb üpris ladusalt. Siiski suure osa maast jalutan ka jalgsi, kannatab käia küll ratas käekõrval. Kõnnin mööda ka ilusast Kakerdaja järvest keset raba. Rabast väljumisel on veel risti üle laudtee kukkunud korralik kohev kuusk, nii et saan taas jalad niiskeks, et sellest mööda pääseda.

Pärast raba läbimist jalasirutus pisikesel Napu lõkkeplatsil. Sealt edasi Aravetest läbi, et õhtuks moona hankida kohalikust Meie poest. Väike möödapanek enne ja pärast Aravetet, aga see ei tekita erilist erutust enam (kui siis natuke). Algselt oli plaan Kurisool ööbida, kus metsa all laavu pakuks kehva ilma korral peavarju. Kuna vihma asemel sajab endiselt päikest, siis sõidan 5 km edasi Rava järve äärde ööbima. 19:30 paiku olengi platsis, selle matka esimene laagrikoht. Kui kotid ratta pealt maha visatud, sulpsan läbipaistmatusse järve. Väikese paisjärve (2,5 ha) vesi on üsna jahe, aga karastav. Mõnus igatahes. Hakkan üksinda laagriõhtut nautima – telk üles, üritan midagi süüa kokku keerata (matka nõrgim lüli on minu toiduvaaritamise kesine oskus), poolitan pakukiiluga mõne puukuuri alt leitud puu ja teen lõkke üles. Isegi kõrval asuv autotee ei häiri (järva põllumehed lõpetavad oma kombainidega müttamise alles poole 10 paiku).  Ja siis loobib loojuv päike viimaseid kuldseid kiiri üle lõkkekoha. Päeva meenutades meenuvad Öösorri loo „Rännumehe laul“ sõnad: „..kui pikk on tee, teab harva rännumees“.  Tirtsude sirin kõrvus kobin telki.

Rava – Järva-Jaani – Koeru – Oostriku– Võlingi – Siimusti (80 km)

Hommikul äratab auto mürin telgi ääres, vaatan kella ja hakkan magamiskotist välja rabelema. Kell on juba 10:30. (no johaidii, kui hea oli põõnata!) Telgist välja ronides muretseb üks meestest, et kas nad äratasid mu üles. No oli ka viimane aeg, oleme ausad. Nad imestasid, et selles lõkkekohas üldse keegi telkimas on, polnud see suvi varem näinudki. Mehed tõid jeebiga lõkkekohta puid ja WC-sse uue paberi. See oli nüüd küll ideaalne ajastus, sest kamber oli eelnevalt paberivabaks tehtud. Huvitav, mis kell ma siis maast lahti oleks saanud, kui jeepi poleks tulnud.

Aga õues on taaskord soe ja päike. Kohvilaadne toode (ikka see 3 ühes lurr) sisse kummutatud, santlaager kokku pakitud, võib minema hakata. 11:50 on ikkagi hilja mis hilja liikuma saada.

Start on juba paljulubav. Pärast 100m järveäärse maltsa seest läbijooksva raja läbimist satun jalgapidi mudasse ja ratas kummuli.

Natuke aega hiljem tuleb kohe otsa mitu meetrit pahkluuni vee sees plädistada. Saab vähemalt jala puhtaks mudast, võib ennast lohutada. Ei saa mainimata jätta ka järsust künkast ülesronimise atraktsiooni, et teepeale saada. Hiljem muidugi meenub kuulsa matkahundi „The Driimeri“ poolt blogis jäetud soovitus, et Ravalt edasi minemiseks tuleks tagasi kruusateele sõita, mitte maltsa sisse ronida. Tagantjärgi tarkus on täppisteadus ja selle tarkusega pole miskit nüüd peale hakata. Järgmised matkajad võiksid selle info siiski kõrvataha panna. Eriti kui matkatakse märjal ajal.

Täna saab pikalt mööda Järvamaa kruusateid vändata. Esimene tuttavam küla, mis teele jääb, on Jalgsema. Admiral Johan Pitka sünnikoht. Olen mitmel korral osalenud siin iga aasta veebruaris Pitka mälestuseks peetaval umbes 20 km pikkusel jalgsimatkal (Jalgsema – Peetri), nii tihedas tuisus kui karmi pakasega. Sama teed mööda nüüd saabki kulgeda Järva-Jaani suunas. Teele jäävad toredad külanimed – alustades Jalgsemast, seejärel läbi Kargu ja siis juba Jalalõpe. Õnneks ma ei ole seekord jalgsi ega karguga, nii et ei lõpe midagi siin mu püha üritus. Aga jalgsi seda teed kõndides ei pannud küll RMK märke tähele tee ääres, mida siin õige mitu on. Enne Järva-Jaanit jääb teele veel üsna korralik tõus, aga kolmveerand ühe paiku olen ilusasti Järva-Jaani pargis päikest võtmas, värske õhu ja õllega. Ja jäätis kah (millest õnnestub pool ära süüa, enne kui pooleks läheb pulga otsas). Eks ole 12 km sõidetud ka juba.

Järgmisena märkan tee ääres suuremat sorti tühja hoonet. Selgub, et tegu Norra mõisa klassitsistlikus stiilis peahoonega, mis kunagi kuldsel ajal olevat olnud härrastemaja. Ehitati 1790 ja mõisaomaniku nimi oli von Knorring. Siit siis ka mõisa eestikeelne nimi.  Nõuka ajal tegutses selles veel kool, aga nüüd on tühi nagu tondiloss. 

Mõisast edasi jääb kruusatee äärde mittemidagiütlev Oostriku lõkkekoht, aga seal samas võsas kohtuvad Oostriku jõgi, Norra oja ja Vao peakraav. Platsi ääres on muuseas silt, mis keelab käpalisi tallata ja noppida. Mõistlik keeld. Saan veel teada, et jões leidub siin jõeforelli, kes tarvitab söögiks muuhulgas kalamarja, konni, hiiri ja sipelgaid. Muljetavaldav menüü.

Ees ootavad tee ääres erinevad allikad. Eelnevate kirjelduste põhjal valin ühe välja, enne Võlingi lõkkekohta. See osutub õigeks valikuks, sest mõnisada meetrit teelt eemale jääb Sopa allikas, Eesti sügavaim allikas – 4,8 meetrit sügav. See 6-meetrise läbimõõduga allikalehter kõrgete kuuskede ja mändide all on vägev vaatepilt. Sopane see ei ole ja jääbki selgusetuks, millest see nimi tuleb. Selges vees, läbi veepinnalt vastu peegelduvate puulatvade ja taeva, on näha pika aja jooksul allikasse kaldalt sisse langenud surnud puid ja puujuuri. Seda vaadet ei saagi sõnadega kirjeldada, vaid soovitan ise vaatama minna (Koeru vald, Järvamaa ida osas, Võlingi oja).

Kella 20 paiku jõuan tänasesse laagriplatsi, milleks on Siimusti lõkkeplats, kõrval Siimusti lauluväljak ja linnamägi. Linnamägi on muistse linnuse asukoht. 1930-ndatel muutus Siimusti linnamägi suurte rahvakogunemiste kohaks, kuhu tehti lõkkeplats. Linnamäe kõrval suurel väljakul (lauluväljak) peeti Kaitseliidu malevkonna suvelaagreid, laulupidusid ja kontserte. Sellest linnamäest saan 3 korda üles-alla ronida, kuna õhtul käin rattaga veel Siimustis saagijahil ära. Selleks ajaks peidan suure pakiraami kandami metsa alla ära, et tee peale näha ei oleks. Siimustisse maad vaid ca 2 km. Päeva lõpp tuli üsna vaevaliselt, aga kohale lõpuks sain. Nüüd telk metsa alla üles ja muud laagriaskeldused. Hea katusega laud on siin, kuhu saab oima träni laiali laotada. Kiiluga tuleb puid lõhkuda. See läheb üle kivide ja kändude, oksalisi puid ei olihtne puruks taguda. Aga tule saan üles ja kõik on hea. 

Siimusti - Kassinurme - Elistvere - Kaiu (68 km)

Hommikul on äratus kell 10. Äratuskellaks on rähn, kes otse telgi kõrval kuuse otsas oma toksimistöödega alustas. Kukk või rähn, mis vahet seal on, peaasi, et üles ajab. Rähnipoiss kostitab end vist magusate putukatega. Minu sahmerdamine peletab ta minema, näen teda veel lehvitamas mulle. Üks hetk nägin seal samas ka musta rähni, ilus must lind punase pealaega.

Ilm on esialgu pilves, aga peagi hakkab ka päikesekiiri puude latvade vahelt paistma. Kell 11 on kodinad koos ja asutan end minekule. Taas on üle Linnamäe künka üksjagu ronimist ja siis suurt teed mööda Siimustisse päevamoona kaasa varuma. Enne Siimustit märkan aga üle põllu rebaseisandat lippamas metsa poole, ilmselt käis küla kanadega pisut hullamas.

Pedja jõe sild

Järve kaldal jalga sirutades näen taeva all uhket kotkast elegantselt tiirutamas. Ei oska hinnata, kellega on tegu täpsemalt, aga tiivasiruulatus on muljetavaldav. Natuke maad edasi sõites söötab mingi kulliline äkitselt põõsast välja ja taevasse kaob, kui temast mööda sõidan. Üsna ootamatu kohtumine vist mõlemale. Täna on kohatud elusolenditega päris vedanud, Elistvere loomapark veel tulemas.

Enne  Kassinurmet tuleb rohtu kasvanud aasal üle mätaste jalutada ratas käekõrval, et siis raudteetammi alt läbi pugeda.

13.00 olen otsapidi Kassinurme linnamäel asuva maalinna väravas. Siin on harjale püsti pandud maalinnuse otsavalli rekonstruktsioon, sellisena nagu ta võis umbes aastal 1000 olla. Juurde on pandud hulk puust voolitud Muinas-Eesti sõdalasi ja lihtinimesi oma asju ajamas, kes jahil, kes linnuse valves või niisama jõudehetkel.

Paik on seotud Kalevipoja lugudega. Lisaks Kalevipoja lingukivile, jalajälgedele ja sängile on siin näiteks üks ringikujuline veelomp, mis oli Kalevipoja silmapesukauss. See ei kuiva kunagi ära, ükskõik, kui kuivad ilmad on. Looduslikult on see veesilm sulglohk ehk söll, mis on viimasest mandrijäätumisest pärit pinnavorm, mille tekke põhjustas taanduva jääserva küljest lahti murdunud pank.

 

Rahvajutu järgi oli aga asjalugu selline: kui ühel 1860. aastate suvel oli juba pikemat aega kuiv olnud, soovitasid kauged targad Patjala küla vanadel naistel veesilma sügavuse ära mõõta – selle peale pidavat ka vihm tulema. Tarkade ütlust uskudes korjatigi kogu küla köied kokku, selle pika aheliku otsa seoti pada, raskuseks pandi sisse kivi. Pada vajus aina sügavamale, kuid päris põhjani ei jõudnudki. Kui see välja tõmmati, oli kivi asemel verine härja pea. Hääl vee peal ähvardas aga kõiki vee alla tõmmata, kui keegi kunagi veel midagi veepõhja üritab lasta. Kohkunud naised lõpetasid seepeale oma tegevuse. Vanade inimeste jutu järgi olevat neist paljud näinud, kuidas allikasse jooksnud lehmad ja härjad sealt enam välja ei tulnud.

Tiir paigale tehtud istun jalga puhkama. Matkapäevikusse kirjutan kuldsed sõnad, et seni on õnneks päike kogu aeg mind saatnud ja täna pole isegi mööda pannud kuskilt. Läkitan igaks juhuks 3 tilka ila üle vasaku õla, aga see ei aita seekord mitte. Kohe Kassinurmelt väljumisel panen puusse, seekord puhtalt „iseenese tarkusest“ (nagu vana talunik Mäeotsa Peeter Koidula näidendis „Säärane mulk ehk 100 vakka tangusoola“). Oleks pidanud linnusest otse edasi panema, aga ma tola sõitsin tagasi teele ja hoopis sealt edasi. Nagu mu helkurvesti seljale on kirjutatud – kui pea ei jaga, siis jagavad jalad. See osutus nüüd tõeks. Natuke lisaväntamist tagasi ja saan õige suuna kätte. Hea, et niigi läits. Ainult 3-4 km tuli juurde.

Enne Elistveret on teel veel üks vaatetorn, kust avaneb suurepärane vaade Raigastvere järvele, mis vookleb pikalt kahe voore vahel (3,8 km pikk ja 0,5 km lai). Loodusmajas saan matkateelise passi eelmistes looduskeskustes löödud templite eest tasuta kohvi ja lisaks 3,20 € asemel loomapargi pileti 1 € eest. Kohe loodusmajja sisenedes vaatab vastu uhke ilvese topis, mis on valvuriks loodusmajas. Tema oli kunagi loomapargi elanik. Kuni ühe äpardunud puu otsast laskumisega endale nõnda palju viga tegi, et hinge heitis. Loomapargis sees on esimeseks vaatamistväärt tegelaseks pruunkaru. Alguses istub tuima näoga tagumiku peal, käpad süles ja keel väljas suust. Kui pilti teen, siis ajab end tagakäppadele täies hiilguses püsti (justkui poseerides) ja asub üht puud edasi tagasi tõukama, ise samal ajal mõmisedes. Küll oli vägev vaatepilt, karu täies võimsuses puud rappimas!

Eks ilusaid loomi ole siin veel – nt põdrapaar, kes parajasti pulmaplaane peavad. Nende metsikud pulmahüüded kõlavad üle terve pargi. Kurb lugu juhtus siinsete metssigadega. Nimelt ametnike käsul tuli nad kõik magama panna, ikka seakatku hirmus. Mõni teine loom küll rõõmustas, kuna hukatud loomade liha läks nendele söödaks, sest sigadel haigust ei tuvastatud (magama pandi sellegi poolest ).    

Loomad vaadatud, tuleb taas teele asuda. Poepeatus Maarja Magdaleenas. Siin kohtan ka endasugust kabajantsikut rattaga matkamas. Siiski ei jää teda poest ootama, vaid lähen edasi. Papi lõkkekoht kauni Saarjärve kaldal on noorte poolt hõivatud, seega sõidan peatumata edasi. Mõni kilomeeter enne Kaiu järve, tänast laagrikohta, peatun ühe kiirsöögi koha juures. Üllatusega näen siin sama tüüpi, kes oli minust poe juures maha jäänud. Oli suurt teed mööda otse tulnud. Saame jutule, sööme, joome õlut. Selgub, et meil on temaga (Taivo) üks tee minna ja temagi läheb Kaiu järve äärde, kus teda suurem seltskond ees ootamas. Sõidame siis koos sõbralikult sinna järve suunas.

Kohale jõuame kella 19 paiku. Siis selgub, et see on ca 10-pealine kari rattamatkajaid, kes suuremas osas olid tulnud just sellest suunast, kuhu mina teel olen. Taivo lahkel loal laagerdun täna seltskonna mõttes koos nendega. Ongi üksirändamisele hea vaheldus. Siinkandis on 5 erinevat lõkkekohta. Laager saab üles mitte plaanitud Kaiu järve lõkkekohta (see oli hõivatud), vaid veidi eemal Tammeluha lõkkekohta, mis asub saarekese peal, mida ühendab kaldaga puust sild. See oli ka täitsa OK lõkkekoht, katusealune laud ja puha. Puud tuli üle silla tassida, aga ei hullu. Selle poolsaare moodi saare teisest otsast läheb puust laudtee vee kohal üle järve

Kuna eelnevalt on suplus juba tehtud, siis proovin ettevaatlikult sillale ronida. Sild vajub füüsikajõududele alludes vee alla ja kuna liialt sügavale vajub, siis hetkel loobun. Hommikul aga enne värskendavat suplust lähen kõnnin mööda laudteed saarele ja tagasi. Täitsa mõnus olis eal paterdada, kohati põlvini vees (kalda ääresa vajuski rohkem).  Päris üle järve ei kipu siiski minema.

Järv kipub ainult natuke kinni kasvama.

Õhtu möödub aga lõkke ääres, juttu puhudes ja matkajooki mekkides.

Kaiu – Kukemetsa – Tähemaa – Kavastu - Kantsi (75 km)

Hommikul ärkan inimmüra peale kell 9, sest suurem jutuvadin on lahti läinud, inimesed ei oska magada. Ajan siis ka kargu alla, magada nagunii ei saa. Teen tiiru järves ja lappan mööda laudteed üle järve saareni. Söön, kusen, võtan lilled ja kohe lähen. Enne tänan seltsimehi meeldiva seltskonna eest ja siis hakkangi veerema. Juba telgis oli kuulda tuuleulgumist ja tuul on tõesti päris kõva. Kuna 2 seltskonda sõidavad 180 erinevat suunda, siis ühele peaks loogikakohaselt tuul soodne olemaJ

Tänase päeva märksõnadeks kujunevadki metsik tuul ja lisaks sellele jänesehaagid, mis mul õnnestub teha. Esialgu kulgeb sõit takistusteta. Aga pärast mõne kilomeetri läbimist suudan kaks ämbrit järjest teha. Esimene tuleneb tähelepanematusest, kuna pärast kruusateelt metsavahele mahakeeramist jääb üks valge-roheline-valge märk puu küljes märkamata. Seetõttu jõuan varsti metssigade söötmiskohta, kus neid oma peidikus jahimehed kullipilguga passimas käivad. Aga tee saab otsa keset sigade songermaad otsa, et ümberpöörd ja tee peale tagasi, sealt suurele asfaltteele. Otsustan, et jätan siis selle metsalõigu vahele ja ühinen rajaga paar kilomeetrit hiljem. Siit tuleb see teine ämber – asfalttee hargneb üks hetk kaheks ja mina valin mõtlematult muidugi vale. Alles 4 km hiljem adun, et miski on mäda ja võtan kaardi välja. Mäda nagu kõige mädam õun. Raisk. Kaardilt näen aga, et läbi metsa peaks mingi väike tee õige tee peale tagasi viima.  Võtan riski ja keerangi suurelt teelt maha. Sedapuhku läheb kõik õnneks ja orienteerun edukalt kaardi abiga RMK rajale tagasi. Ja oi kui hea meel oli siis seda märki taas kohata. Kohe hakkas kummitama Tätte loo „Tuulevaiksel ööl“ sõnad: „…oodanud sind olen kaua, veidi jäänud veel“. Taaskord võin tõdeda (päris mitmendat korda juba) – hea, et niigi läits!

Edasi kulgeb tee külavahelistel kruusateedel, vahel parematel, vahel kehvematel. Korraks saab jalga puhata Kukemetsa metsaonni juures, kuhu mingi seltskond on jeebiga lõunasööki tulnud vaaritama. Aga tuul on asunud vaest ratturit halastamatult äestama. Eriti hull on siis, kui keeran asfaltteele Vara suunas, et korraks poodi ka külastada (järgmine võimalus alles õhtul enne laagrikohta). Kaardi järgi orienteerumine (RMK märgistuse alternatiivina) siin hakkab harjumuseks saama ja pärast Varat saab teistkaudu ka ilusti RMK rajale tagasi. Aga suurel lagedal maanteel on tõeliselt raske edasi liikuda, kiirus ei küündi isegi 15 km-ni tunnis. 

Vahepeal jääb tee pealt kõrvale umbes km kaugusele Tähemaa lõkkekoht, keeran siis sinnapoole lootuses taas istuda ja jalga puhata (lagedal maanteel seda ei kannata teha). Üllatus-üllatus, panen sellest kohast mööda, sest esialgu silm ei haara metsa all asuvat lõkkekohta. Tee ise ka kehvavõitu, täidetud paksu liivakihiga. Tagasi suure tee suunas leian selle koha puhtjuhuslikult siiski üles. Aga kurat, võiks ju selle tee peal RMK märk olla, et siin metsa all ongi õige koht. Liiga palju nõutud vist. Tähemaal võtan taas raamikotist kaardi välja, sajandat korda vist juba. See on täiesti räbaldunud ja laguneb juppideks. Õnneks on siit ainult u 11 km Kantsi lõkkekohta. Siiski, poleks uskunud, et see lõpp nii raskeks kujuneb. Tuul annab endast igatahes parima, et mul see hõlpsalt ei läheks. Võtab aega, mis ta võtab, aga aega võtab. Ja Kavastusse jõudmine toob kergendusohke huulile. Siin saab hinge tõmmata ja poetiiru ära teha, kohalike parmudega paar sõna juttu ajada ja siis juba 3 km kaugusele Kantsile vändata. Sinna, kuhu lõppes ka eelmine RMK matkarada, tookord Ähijärve poolt.

Enne kella 17 (polegi enne nii vara jõudnud) olengi kohal Emajõe ääres. Oma 10 km sai täna jälle boonuseks endale joonistatud. Tubli poiss. Aga sellele vaatamata valdab mind suur rahulolutunne – Aegviidu-Ähijärve rada ongi tehtud. Korraks saab puukuuri juures niisama lebotada, sest mingi suguvõsa teeb oma piknikku siin, aga nad lähevad varsti ka ära. Kasutan aega supluseks jões ja naudin päikest. Külma õlut ka muidugi, see on küll ärateenitud nüüd. Eelmisel korral panin siin platsil telgi üles, täna ei viitsi. Magan puukuuri teisel korrusel, kuhu saab redeliga.

Kui suguvõsa lahkub, asun toimetama. Aga ka siin on tuul nii kõva, et asjad ei püsi laua peal. Hiljem loen, et Tallinnas on laevad väljumata jäänud tugeva tuule tõttu. Aga see marutuul ulatub isegi siia, Tartumaale. Õhtu möödub mõnusalt lõkke ääres. Eelmine kord kuuris puid polnud, aga seekord õnneks kõik olemas, isegi väike kirves on lisaks pakukiilule. 

Matkamehe laual leidub mõndagi:

Homme veel Kantsist sõit Tartusse rongi peale (27 km) ja ongi järjekordne matk läbi. Läbitud ligi 320 km. Oli väga mõnus ja tore ja suurepärane. Kui küsitakse, et kas üksinda on igav sõita, siis ma ütlen, et ei ole. Seltsis on küll segasem, aga ka üksinda on hea. RMK rajal peab muidugi lisaks jalgadele ka mõte liikuma ning pilk peab olema pilvede asemel suunatud teeäärsetele märkidele. No oma ratta ette on kasulik muidugi vaadata. 

Selle aasta 3 matkaga läbitud rattaga kokku u 1460 km. Vaatab, mis järgmine aasta saama hakkab.

Rohkem pilte siin:

http://www.snap.ee/user/Rockipoiss/album/rmk_rada_aegviidu___kantsi