SEIKLUS VIETNAMIS - osa 4

Neljapäev, 24. november. Ärkan ebareaalselt ilge unenäo peale ja enam magama ei jäägi. Hotellides on meil üldiselt nii olnud, et kaks nooremat vanderselli on ühes toas ja kolm vanemat teises. Iga õhtu on meie toas üks ühene voodi ja üks lai voodi. Iga päev toimub rotatsioon ja kordamööda siis saab keegi üheses laiutada ja oksi laiali sirutada.

Täna läheb ülejäänud kaader taaskord Hoi Ani. Jah,  ikka ülikonnad põhjuseks. Mina olen jälle omapäi. Millegipärast meenub Ruja laul "Dokumentideta võõras linnas", milles Urmas Alender on sellised sõnad ritta seadnud: "Linn kiirgab, sind piirab ja lummab Su meelt. Ta ärev hingus täis on lõunamaa lõhnu, mis mõnegi vääravad teelt. No mida sa teed, kui oled kõigile võõras  ja koduni miljoneid miile on tee".  Tuleb tuttav ette, muigan endamisi. Õues tibutab täna pisut vihma. Praegu on õige aeg üks väike jooksutiir teha. Ajan esimest ja ühtlasi ka viimast korda reisi jooksul tossud jalga ja välja. Panen  promenaadil palmide all ühes suunas leekima, et siis pärast mere randa mööda liiva peal tagasi silgata. Rannas on iga paarisaja meetri järel näha rannavalve punkt, mille kõrval näen samasuguseid ümmargusi lootsikuid, nagu kalamehedki siin kasutavad. Ainult et kollast värvi. Küll tahaks teada, milleks rannavalvurid neid paate kasutavad, sest ilmselgelt ei saa nendega kiiresti vees edasi liikuda ega ka abivajajat hõlpsasti paati sikutada. Samas on vetelpäästjatel ka päästmiseks mõeldud surfilauad ja isegi skuuter seisab ühe putka kõrval, lisaks meilgi tuntud ujuvpäästevahendid. Päästjad näitavad ise ka ennast aegajalt mere ääres andes vilega nõudlikult märku, et inimesed ujuvad vales kohas. Rannas on pea iga 50 meetri järel silt, et ujuda ei tohi. Siis on vees piire ja jälle tohib. Nii et suuremas osas rannast ei tohikski tegelikult ujuda. Iseenesest loogiline, sest vahepealsel alal tulevad kaldale ka skuutrid ja kalamehed oma paatidega. Samas ei juhtu ka midagi, kui ujud vales kohas. Ühele tegelasele päästja vilistas, kui see aga väljagi ei teinud (tõenäoliselt lainte müras ei kuulnudki vilet, nagu mul endalgi ühel korral juhtus) tõstis keelumärgi ümber nii, et ujumine muutus seal koheselt legaalseks.  

Rannavalve

Vaatamata peenele uduvihmale on õhk ikka lämbe. 6 km sõna otseses mõttes seasörki läheb üsna vaevaliselt, aega kulub selleks suisa 35 minutit. Seda on häbematult palju ja distantsi häbematult vähe. Ajan oma kehva vormi kohaliku kliima süüks, sest ega ma ise ikka ju süüdi ei ole, et vorm pehmelt öeldes niru. Vormist rääkides ei saa aga märkimata jätta nooremaid kaasvõitlejaid. Sultan ja Lauri on omavahel kokku leppinud, et teevad reisi ajal 150 kätekõverdust iga jumala päev. Mitte küll korraga, aga siiski head tahtejõudu nõudev lubadus. Ega siis üks noorhärradest reisil asjata ei saanud hüüdnime Torso.  

Kui jooksuots tehtud, käin hotellis pesus ja lähen fotokaga mere äärde tagasi, et nähtud vaated ka pildile jäädvustada. Näen suurt reklaamtahvlit, millelt selgub, et Da Nangis toimusid alles hiljuti 5. Aasia Rannamängud. Hiljem uurides asja lähemalt saan teada, et see oli ikka päris suur üritus, kus osalesid 41 rahvuse esindajad ja võistlejaid oli suisa 2200. Nagu kohalik olümpia. Võisteldi 22 erineval spordialal, näiteks peeti võistlusi rannavolles, rannajalgpallis, petanques, veepallis, sõudmises (ranniku ääres meres), 3x3 korvpallis, käsipallis, sulgpallis jne. Lisaks oli esindatud hulk Aasias levinud kahevõitlusalasid - maadlus, sambo, jujitsu, aga ka kurash (mingi judo moodi asi) ja vovinam, mis kuulub Vietnami rahvuslike võitluskunstide hulka. Selle viimase nime pole vist veel tõlgitudki. Siin linnas võis igatahes päris korralik melu olla poolteist kuud tagasi. Linnapildis on endiselt üleval spordipeo maskott, mis kannab nime Chim Yen ja sümboliseerib inimvaimu ühtsust, rahu ja tervist. Selle pääsukesesarnase linnu liiki ei suutnud eesti keeles tuvastada, aga inglise keeles peaks olema swiftlet ja ladina keeles collocalia.   

 

Mööda mereäärt edasi jalutades märkan, et hulk inimesi koguneb ühte kohta ja mere poolt on lähenemas lootsik, kahe mehega pardal. Üks loobib vett välja mingi kopsikuga, teine üritab tüürida oma toikaga paati läbi lainete kalda poole. Tundub, et hakkavad noota kaldale vedama. 10-15 inimest on kaldal, võtavad endid kahte viirgu paigale ning asuvad sikutama. Kusjuures nende seas on ka paar üpris auväärses eas prouat. Tirivad ja tõmbavad nagu Naerist muinajutus, ikka mitusada meetrit tuleb seda va võrku vedada kaldalt. Neil on spetsiaalsed vööd, mille külge võrk kinnitatakse, et oleks kergem tõmmata ehk nad kasutavad oma keha massi tirimisel, mitte ainult käsi. No oma 40-45 minutit rassivad palehigis. Uudishimu on suur, nii et vaatan kogu protsessi ära. Tahaks näha ju, mis elukad sinna võrku jäänud on. Lõpuks on võrgud väljas, aga kalu ei paista kuskil. Lähen ligemale ja näen, et mingi pesukauss on väiksemat sorti kilusid vaid poolenisti täis. Kas tõesti nii suure töö peale nii vähe kalu? Rassida said kõik mehemoodi, aga saak jäi küll ääretult niruks. Võib-olla on kausis peale kalade veel miskit molluskit või krabigi, aga ikkagi vähe mis vähe. Kahju hakkab neist kohe. Loodan, et järgmine saak tuleb asisem. 

Vaatemäng nähtud lähen jalutan eemale merest. Võtan sihiks mõned väiksemad tänavad, kus eeldatavasti lihtsam rahvas elab. Leidub ikkagi väga eripäraseid maju - on neid, kus elatakse pealtnäha täitsa hästi, aga on ka vaesemaid hurtsikuid, kus peale vaadates on näha, et seal nii hästi ei lähe. No majanduslikus mõttes vähemalt. Hästi palju on nö väikeettevõtjaid kohalikke, kes oma maja esimesel korrusel poe püsti pannud, aga enda eluase seatud teisele korrusele. Mõnikord on poe tagumisse otsagi lastele ruumi tehtud, kus nad saavad süüa, mängida ja telekat vaadata, samal ajal, kui valge mees poe peremehe käest õlut tellib. Tundub, et lastel polegi suurt kuskil ringi kõõluda ja koerustükke või sigadusi korda saata. Tänavatel neid igatahes eriti näha ei ole. Kitsaste tänavate ärimeestega on natuke keerulisem asja ajada, sest ega nemad sõnagi inglise keelt ei tönka. Sõnast "bia" (õlu vietnami keeles) aga saavad aru küll, nii et sellest juba peab piisama. Hinna kirjutavad nad lihtsalt paberile ja diil saab tehtud. Soe õlu nagu maast leitud.

Tööde jagunemise loogikast meeste töödeks ja naiste töödeks on siin vahel raske aru saada. Hotelli kõrval käib vilgas ehitustöö. Naised veavad raskeid kärusid, mis täidetud tsemendikottidega, tõstavad tali abil kive maast kolmandale korrusele ja teevad teisi raskeid töid, samas kui juuksurid ja isegi õmblejad (tänavate ääres oma singeri masinatega) näiteks on sageli mehed. Tegelikult on nende elu ja tegemisi päris huvitav kõrvalt jälgida. Endal külm õlu kõhtu ja meeli paitamas, sellal, kui nemad rassivad nii et higipull otsa ees. Mis parata, elu ongi karm, aga ebaõiglane.

Hakkab aeg Da Nangis ka ümber saama. Sai vist siia ühte kohta ka natuke liiga kauaks paika jäädud, oleks võinud vabalt ka Hoi Anis vähemalt ühe ööbimise teha. Aga tagantjärele tarkus on teatavasti täppisteadus. Rollerid viisime juba ära, 5 päeva maksis näo peale 600 000 dongi ehk 25 €. Täitsa tore hind ju. Hommikul korjame kodinad kokku, ses kell 12 peab õhk meist puhas olema. 860 000 raha 6 ööbimise eest on tegelikult päris võileiva hind hotelli eest. Lennuk Saigoni läheb aga alles õhtul hilja, nii et peame täna päevaseks ajaks mingi urka veel otsima, kus oma asju hoida ja soovi korral pikutada. Kompsudega ei ole kuigi mugav ringi kolada ja niisama ühes kohas ka ei raatsi tervet päeva ära raisata. 

Veel avaneb võimalus viimaseks supluseks Lõuna-Hiina meres. Ja see on tõesti meeldejääv. Need lained, mida siin varem nägime, igatahes kahvatuvad selle kõrval,  mis meie ees nüüd avaneb. Tõsine laintemöll.

risti tuleb teine laine alt vasakult

Õhtul saame veel kerge vihmasabina kaela linnapeal kolades ning 22.00 paiku läheb lennuk. Kesk-Vietnam oli tore, aga aeg on edasi liikuda. 23.30 jõuame Saigoni. Kuhu mujale me ikka ennast majutame, kui sipelgapessa taas. Hotell Bui Vieni kõrvale pisikesele tänavale. Meie pesa on raudvärava taga eraldi sissepääsuga teisele korrusele. Saame õhtul veel pisut osa reedesest ööelust, mis on muidugi üpris kärarikas. Erakordselt palju on tunglemas siin valgeid inimesi. Magama sedapuhku 2.30. Vana inimene kauem ei jaksa.

 

Laupäeva hommikul ülestõusmine on pisut vaevalisem kui tavaliselt. Pohmellikratt on mind esimest korda reisi jooksul nattipidi kätte saanud. Täna on ees 170 km pikk taksosõit Saigonist Can Thosse, mis kestab umbes 4 tundi ja võtab rahakotist ligi 300 000 raha ära. Can Tho on linn suure Mekongi jõe delta epitsentris. See piirkond on järjekordselt selline kohustuslik sihtkoht Vietnamis ringi rännates. Siinkohal oleks vist paslik ära nimetada ka need kohad ja piirkonnad, kuhu meie Vietnamis seekord ei jõua või ei saa. No esiteks terve Põhja-Vietnam eesotsas pealinna Hanoi, Halongi lahe ja Sapa linna ja sealse mägipiirkonnaga, kus elavad väga paljud erinevad etnilised vähemusrahvad (hmongid, daod jne). Vietnamis pidi olema 54 erinevat etnost esindatud. Sellest viimasest on siinjuures kõige rohkem isegi kahju. Samas asub Kesk-Vietnamis alles üsna hiljuti avastatud maailma suurim koobas Hang Son Doong („mägijõe koobas“), mis on 5 km pikk, pea 200 m kõrge ja 150 m lai. Seal koopas on omaette džungel, kus oleks ülitore seigelda. Sellesse koopasse oleks muidugi hirmsasti tahtnud minna, aga paraku on sellega nii, et sinna lastakse maruvähe inimesi, põhimõtteliselt on järgmine võimalus sinna registreerida end alles aastaks 2018. Ja siiski pead maksma oma üüratu hingehinna 2600 € selle eest. Aga saad vastu ka midagi - kuus päeva kestev matk, kus saab koopa sees džunglis matkata, Rao Thuong jõge ületada, roomata ja "proovida" mägironimist. Pildid internetis panevad igatahes suu vett jooksma. Kui kunagi võimalus peaks avanema, siis tahaks kindlasti minna.
 
Aga tagasi meie tegemiste juurde. Niisiis Mekongi jõe delta. Mekong on Aasias üks suurimaid jõgesid – üle 4500 km pikk. Jõgi algab Tiibetist ja suubub Lõuna-Hiina merre. Ka maailma mastaabis pole häbeneda midagi, olles pikkuselt 12. kohal. Mekongi deltasse tulevad igal aastal tuhanded turistid. Piirkonna keskuseks on Can Tho, mis on Lõuna-Vietnami suurim linn, kus elab üle 1,2 miljoni inimese. Linna nimi tähendab muide tõlkes poeemide jõgi või luuletuste jõgi („River of Poems“). Kõlab kaunilt, eriti inglise keeles. Mekongi jõe ümbruses on soodsaim pinnas põlluharimiseks ja suurem osa kogu riigi riisisaagist tuleb just siitkandist. Vietnam on muuseas maailmas Hiina järel teine riisi eksportija.

Esimene ööbimine piirkonnas on plaanitud linnast välja Mekongi harujõe äärde, kus saame ööbida pambusest hüttides, mis rajatud jõe peale. 

welcome to the jungle

öömaja

et salaputukad ei pureks, salasilm ei seletaks

Meiega toimetab hallipäine taat, kes on mitmeametimees nagu Hunt Kriimsilm – teeb süüa, koristab, sõidutab turiste oma päevinäinud paadiga ja takkapihta ise remondib ka sedasama „sent surmale võlgu küna“.

Igatahes peame siin leppima sellega, mida koha peal pakutakse, sest kuhugi poodi või sööma siit minna pole mõtet. Liiga kaugel. Õnneks teeb taat täiesti oivalise õhtusöögi, mis sisaldab riisi ja sealiha. Kõrvale saab kuugata külmikust võetud õlut Saigon. Konditsioneeri ööseks pole, aga on ventilaator, nii et ehk elab üle. Hütid on alt ja ülevalt avatud igasugu sitikatele, kuid minu jäsemed jäävad õnneks puremata. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis on kundede eest hoolitsetud nõnda, et magaja on varjatud sitikate rünnakute eest. Toredad on džunglist kostuvad loodusehääled. Jään ootama homset, kui äratus saab olema erakordselt vara. Päikesetõusuga minnakse ujuvat turgu kaema. Sellest juba järgmine kord.   

 

 

 

 

 

 

SEIKLUS VIETNAMIS - osa 3

Esimene nädal Vietnamis on möödunud pöörase kiirusega. Käes on jälle esmaspäev, sedapuhku 21. november. Kuna vahepeal pikendasime hotellis viibimise aega, siis peame hommikul teise tuppa ümber kolima. Seejärel kerge hommikusöök hotelli einelas - praemuna, võileib ja kohvi. Muud sisse ei lähegi. Mõni mees tangib aga kohe nii, nagu oleks viimnepäev kätte jõudnud. Nagu Tõnisson, anna ainult kätte. Hommikusöögi kõrvale kostab selles hotellis kõlaritest rahulik ja vaikne klassikaline klaverimuusika. 
  

Täna on plaanis sõita 30 km kaugusele Hoi Ani, mille vanalinnas võiks tore olla ringi jõlkuda. Selle jupi läbime loomulikult rolludega. Enne veel, ca 10 km kaugusel Da Nangist, jääb teele aga veel üks lahe koht - marmormäed. Peamiselt lubjakivist ja marmorist kaljud, mida nimetatakse ka 5 elemendi (vesi, tuli, maa, metall, puu,) mägedeks. Sinna on rajatud terve kompleks. Mägede sees on koopad, millest on tehtud budistide pühad toad ning kuhu on püsti pandud hulk suuri budistlikke pühakujusid. Lisaks muidugi ka templid ja mediteerimise koht. Päris võimsa mulje jätab kogu see asi siin.  

altar templis

Haakrist ehk svastika on budismi üks sümboleid, mida kasutatakse õnne ja heaolu märgina. Algselt võis svastika aga olla päikese sümbol.

                                                                                     Marmormägedes

Marmormägede kohta on ka üks legend. Kord oli draakon Non Nuoci rannas veest välja tulnud ja sinna muna jätnud. 1000 päeva ja 1000 ööd möödus ja munast koorus välja ilus neiu. Muna koored jäid aga rannale ja lõpuks kasvas neist 5 müstilist marmormäge. 

Marmormäed vaadatud, võtame suuna Hoi Ani. See on Vietnami mõistes üsna väike iidne linnake, kus elab „ainult“ pisut üle 120 000 inimese. Linn on tuntud oma vanalinna poolest, mis on kantud UNESCO maailmapärandi hulka. Vanalinna pääsemiseks tuleb isegi pilet lunastada 120 000 dongi (5 €) eest. Tõele au andes pidi see hind sisaldama ka sissepääsu muuseumi ja templisse, kuhu me mingitel asjaoludel siiski ei jõua. 

Ka see linn on sarnaselt Da Nangile olnud oluline Kagu-Aasia kaubanduse sadamalinn, eriti oma hiilgeaegadel 15. – 19. sajandil. Pärast Nguyeni dünastia lõppemist on linna tähtsus oluliselt vähenenud, samal ajal muutus kaubanduse keskpunktiks naabruses asuv Da Nang. Ilmselt tänu sellele jäi suur osa Hoi Ani linnast järgnevaks paariks sajandiks puutumata ja vanalinn säilis endisel kujul. 

Hoi An tähendab tõlkes rahulikku kohtumispaika. Päris rahulikuks seda linna nimetada praegu ei saa siiski, sest turistidest kihab siin igal pool. Ja iga kohalik tahab loomulikult turistist oma osa saada. Proovin tänaval jalutades mingit  banaanist tehtud õlist magusat plönni huvi pärast. Kõige hullem mekk ei olegi, isegi täitsa söödav. Linnakesel pole üldiselt vigagi, aga kõik kohad on kohalikke väikeettevõtjaid ja kaupmehi täis, igaüks pakkumas just kõige paremat ja ekslusiivsemat tavaari. Loomulikult. Sellest lehmakauplemisest hakkab küll väheke siiber saama.

Kui linnas ringi töllerdades aega surnuks lööme avastavad austatud kaasvõitlejad ühest rätsepaärist, et siit saab ülisoodsalt endale ülikonna lasta teha. Ja kääribki juba perenaine käised üles ja asub tööle kallale. Mõõdulint lendab vihinal ümber esimese peremehe piha. See vahva rätsep on tabanud neli kärbest ühe hoobiga. Härrad käivad veel mitu päeva siin end mõõdistada laskmas ja ürpe selga proovimas. Lisaks ülikondadele lähevad loosi ka triiksärgid ja lipsud. Mina ei viitsi hakata jantima, et nende transpordiga hiljem jamasid vältida, kuigi tagantjärele mõeldes oleks paar särki ja lipsu võinud ikkagi kah ju kaasa võtta. Oinas. Selle asemel sooritan oma sisseostu vastaskuurist, ostan 2 T-särki, millel kohaliku riisikaabuga preili rikša seljas. Pole kah viga, kuigi Vietnamis on vist särkide suurused natuke teise mõõtkavaga. XL on Eesti mõistes ilmselt L, L aga kindlasti mitte L, pigem M. L suurus läheb mulle üldjuhul Eestis selga, aga siit ostetud särk ei lubanudki. Hea et XL-gi selga mahub. Loovutan hiljem ostetud särgi mõne õlle eest saledamale reisikaaslasele, sest selle särgiga pole mul midagi peale hakata.  Ülikondade transportimiseks (päris palju reisist ju alles ees + lennusõidud) ostetakse hiljem eraldi kotid, millest üks on päris muljetavaldav vesipühvlinahast suur pruun kott. See näeb tõesti uhke välja.   

Parajasti siis, kui hämarduma hakkab jõuame tagasi Da Nangi. Tipa-tapa veel mere äärde ja... laintesse heidan end. Ujuma minnes avastan, et jalg on millegipärast päris paistes ja valus käies. Pole aimugi, kust selle olen saanud, ei mäleta, et oleks kusagil väänanud. Aga hullu ka otseselt ei ole, lonkan natuke ja loodan, et hullemaks ei lähe. Eks kohalik Tiiger aitab ka ravida.  Ja üks päevakene jälle siin õhtusse kulgenud.

Järgmisel päeval (22. november) otsustan korraks aja maha võtta ja paikne olla. Tuuritamise vahepeal lihtsalt lebotan ega tee suurt midagi peale magamise, meresupluse ja linnas ringi kolamise. Ühtlasi teen endale rollerivaba päeva. Teised sõidavad kohe peale hommikusööki Hoi Ani rätsepmeistri manu hilpudele järgi. Seal selgub aga, et need polegi valmis veel ja peavad uuesti tagasi minema. Parata pole midagi.

Mina lappan hotelli toas oma miljoneid. 3 miljonit sain kokku, vaja see nüüd laiaks lüüa! Ega miljonäri elu pole meelakkumine. Lõpuks vean oma laisad kondid siiski õue, soe õhk pidi neile head tegema. 

                                                                      500 000 dongi ja külm Tiiger

Pärast rahas suplemist lähen mere äärde. Korjan mõned karbid rannalt, naudin päikesepaistet. Hommikupoole oli siin juttu mingist pisikesest tsunamipoisist, mis pidavat liikvel olema suunaga Da Nangi poole. Jään siis seda ootama. Kahjuks või õnneks see ootus aga ei täitu, nii et tuleb muud atraktsiooni leida päeva sisustamiseks. 

Mere ääres asuva einestusmaja terrassil päikese varjus õlut libistades märkan ehitusjärgus pilvelõhkuja otsast mööda seina alla turnimas kahte ämblikmeest. Tõstukit vms tehnikat pole, istuvad mingi lauajupi peal ja laskuvad nööriga allapoole. Tundub, et nad ei pese seal aknaid, vaid värvivad midagi. Ei kujuta ette, et ise peaks seal kõlkuma ja seejuures veel tööd tegema.

                                                                              Ämblikmehed

Mere ääres jalutades jälgin veel, kuidas kalamehed ümmarguse paadiga üritavad lainetest läbi merele murda. Ei ole seda lihtne teha ühe pambusest toikaga. Säärased lootsikud tunduvad siin muidu päris populaarsed sõiduvahendid olevat. 

                                                                             Kalameeste paadipark

Selles kuumuses on söögiisu üsna minimaalseks jäänud. Täna näiteks pärast hommikusööki ei söögi terve päeva jooksul rohkem mitte midagi. Ja kõht tühjaks ei lähe ka. Külm tiigriõlu libiseb aga ikka endise hooga, ei see janu otsa saa. Ainult et see õlleke läheb kiiresti kerest välja ka, nii et vinti sellest ei jõua jäädagi.  

Ülejäänud rollerhiired saabuvad ka lõpuks pilkases pimeduses hotelli tagasi, jagavad muljeid. Mingi seltsimehe käest said osta kohalikku samakat ja tasuta mingit muud "kraami" ka lisaks. Nimeks sellel Can Sa, nagu ärimees väitis. Õhtul tehakse inimeste peal loomkatseid ja selgub, et õite vägev kraam teine - mõni peremees õpib selle abil uuesti kõndima, mõni roomama, mõni teeb söösthüppeid asfaldi peal, mõni kallistab puud, mõni mõmiseb niisama tõusva kotka asendis, nii et peopesad on maas, aga põlved mitte. Nagu amööbid öisel inimtühjal uulitsal. Omas värvikirevas fantaasiamaailmas. Elu on seiklus, nagu öeldakse. Järgmised kolm päeva kuluvad muljete vahetamisele, kes mida nägi või kuidas selle "reisi" ajal ümbritsevat tajus (õigem vist oleks öelda, et ei tajunud). Aga sellest praegu ajalugu vaikib. Ma olin Mart Kivastiku raamatust "Vietnami retsept" lugenud, et midagi taolist võib juhtuda, aga oma silm on kuningas. Oli korralik etendus, sain aukoha esimeses reas. Ja täiesti tasuta. 

Ba Na

Uus päev. Juba 23. november, mis tähendab, et reisi lõpuni jääb veel vaid nädal. Viimane nädal päikest ja sooja. Päev tõotab igatahes põnev tulla, sest ees ootab köisraudtee Ba Na Hills keskuses, mis rajati prantslaste poolt juba 1919. Seal asub maailma pikim vahepeatuseta köisraudtee rada, mis infoallikate sõnul olevat 5,8 km pikk. See on ka Guinessi rekordite raamatus üles tähendatud rekordina. Kaks rada avati 2009, kõige pikem sai valmis lõplikult 2013. Kolmel köisraudtee trassil on kokku 201 vagunit, mis suudab transportida üles-alla 3000 inimest tunnis. Päris muljetavaldav.  

Ba Na asub Truon Soni mägedes Kesk-Vietnamis. See on Da Nangile samuti üsna lähedal, ehk mingi 25 km. Nii et rollerid jälle istumise alla ja tuld. Läbi Da Nangi kesklinna sõit on ikka natuke midagi muud, kui äärelinnas või üldse linnast väljas töristada. Tihe sõelumine käib ümberringi. Lisaks rollerite massile pean jälgima, et viimase kaasvõitleja selg paistaks, sest maha ei taha jääda (ülejäänud on ju kogenud rollerihundid juba). Kuigi üks tüüp sõidab veel mu seljataga ka igaks juhuks, siis sellegi poolest tuleks punt koos hoida. Õnneks valgusfoorid siin pisut peatavad voolu ja jõuan teistele jälle vaikselt järele. Teisele poole linna äärde jõudes lähevad teed väiksemaks ja liiklus hõredamaks, kuid siiski tuleb ette olukordi, kus kõks mõne kohaliku uljaspeaga ei ole kaugel. Vahetult enne Ba Na keskusesse jõudmist muutuvad teed väga kurviliseks ja käänuliseks, vahepeal on ka liiklusmärgid, mis soovitavad hoogu maha võtta, kui ei taha järsus kurvis välja sõita ja üle ääre alla lennata. Võtan hoo maha, nii et jään teistest maha, aga kuna lõpp paistab, siis vahet enam pole. See rolluga sõit siin liikluses tundub mõnikord ellujäämislaagrina, aga kogemustepagas ja vilumus aina suureneb.

Pargime rollerid suurde parklasse ära, mis on täitsa tasuta, kuigi mingi paberilipakas valvuri poolt meile antakse, kui rollud väravast sisse ajame. Ba Na näol on tegu suuremat sorti turistimagnetiga, nagu võis ka arvata. Pilet maksab päris palju - 600 000 dongi ehk umbes 25 €. Selgub, et selle eest igale poole veel ei saagi. Üleval küsivad sindrinahad veel 70 000 juurde, kui tahad edasi minna või alla tagasi. Turistil jälle kott peas kenasti. Õnneks saab hing kohe varsti pai ka kõrgel mägede kohal köisraudteed mööda üles vuhisedes. Kahjuks selgub, et pikim raudtee on remondis ja peame nende lühematega leppima. Aga ikkagi avanevad suurepärased vaated õhukabineti aknast!  Sedasi viib rong meid pea 1400 m kõrgemale, üle jõgede, koskede ja džungli. Esimene naudingut täis sõit kestab 16 minutit.  

Ba Na köisraudteel mõnnamas

Esimesest peatusest viib mägitramm natuke kõrgemale, kus on jälle vaatamist pikemalt. Nt klooster mäe peal (pildil vasakul), kus mungad elavad.

Kõik on väga ilus - värvikirevad aiad, pühakujud ja muudki. Lihtsalt suurepärane. Siin pole sõnu vajagi tegelikult. Need aiad on sellised aastaringselt. Armastuse aed (Le Jarden D`Amour) koosneb üheksast erinevast aiast. 

Kaunid baleriinid, kaunid baleriinid –

muinasjutuhaldjad on nad soojas suveöös.

Kaunid baleriinid, kaunid baleriinid –

graatsilised valged luiged vaiksel järveveel.

Kaunid baleriinid, kaunid baleriinid

hiigellaval hõljumas kui moonid tuulehoos.

Kaunid baleriinid, kaunid baleriinid –
kõik nad ühtemoodi, kui neid vaadata vaid koos.

Käime läbi ka prantslaste poolt 1923 rajatud Debay veinikeldrist, mis on kaevatud Ba Na mäe sisse ja on 100 meetrit pikk. Vahakujude muuseumi jätame seekord külastamata. 
Siis sõidame trammiga tagasi alla, et taas õhurongi astuda ja teiselt poolt uuesti üles liikuda. Sedapuhku kestab reis ainult 3 minutit. Üleval avaneb alguses vaatepilt, mis pole üldse mitte vietnamlik. Pigem ameerikalik sätendav ja värviline. Vasakule jäävad väravad laste fantaasia- ja lõbustusparki, kus palju erinevaid mänge. See pidavat olema Aasia suurim siseruumides asuv lõbustuspark. Mine võta kinni, kas see tõele ka vastab. Jätame selle vahele, kuna lapsi meil kaasas ei ole. Lisaks on siia mäe otsa rajatud prantsuse keskaegse linnakese koopia - tänavad, väljak, loss, katedraal. Täies suuruses. Isegi poodide ja tänavate nimed on prantsuse keeles. Kohe üldse ei sobi kokku kõrvalasuvate budistlike hoonete ja kujudega. Lisaks on siin Lääne turistide jaoks muidugi hulk hotelle, suveniiriärisid, restorane, spasid jms. Me sellele kõigele siin erilist tähelepanu ei pööra, vaid kõnnime edasi ülespoole, seal paistavad ka Vietnamile omased templid ja muud hooned. Ja see on tõesti hoopis teine tera. Seal leiame Linh Chua Linh Tu templi, Linh Phong Tu pagoda ja torni. 

Linh PÜhong Tu Pagoda

Linh Chua Linh tempel

                                                        Linh Phong Tu torn 

Kõik soovitu nähtud hakkame vaikselt alla tagasi liikuma. Lossi juures märkame äkki ahvipärdikut, kes istub keset teed ja kelle toimetusi turistid huviga jälgivad. Astume ka muidugi ligi. Äkki kahmab pärdik ühe turisti käes olevast kilekotist kinni, rebib selle katki ja kahmab seest midagi maitsvat. Päris kiired liigutused olid, kotiomanik ei jõudnud reageeridagi. Natuke krõbistab saadud manti, kuid seejärel ahv kaotab huvi turistide vastu ja siirdub rahulikult trepist üles. Istub müüri peale ja hakkab kuskilt saadud plastpudelit lahti keerama, et värskendada ennast joogiga. See õnnestubki tal, kuid pudel on tagurpidi ja jook valgub maha. Seda hakatakse siis vaikselt lakkuma sealt. Päris lahe tegelane, väärikas ahv. 

                                                             Monkey business



Köisraudteega tagasi alla sõites tekib tihe udu (oleme korraliku pilvemassiivi sees) ja hakkab lädinal vihma sadama. Aknast välja vaadates ei näe enam mitte muffinitki. Ainus lohutus on see, et vähemalt üles tulles oli ilm ilus ja selge. Ühtlasi hakkab hinge väike ärevus tulema, sest märja teega ja lompidega on veel toredam rolleriga sõita. Siiski on mu erutus enneaegne ja alla jõudes vihma enam ei saja. Pärast mõne suveniiri ostu asutame endid minekule. Päris mitmed setmed tunnid läks seal mägedes ära nagu niuhti. Enne veel saame aga olla tunnistajaks Vietnami noore pere tülile. Kutt viskab meie ees äkitselt seljakoti vastu maad ja astub vaikides neiu juurest minema. Oh sa jutt kus siis tuleb sealt väikese naisterahva seest hääl! Hakkab kätega vehkima ja valju häälega (vietnami keeles muidugi) tüübile noomitust tegema. Sellist kõvahäälset kädistamist pole enne kuulnud ja loodetavasti ei kuule ka tulevikus. Kõrvadel hakkab valus kohe. Kui Jürgen Ligi oleks seal olnud, siis ta oleks ilmselt neiule öelnud, et ära kaaguta!  

Tagasitee Da Nangi läheb üsna kiiresti. Sõidame seekord pisut teist teedpidi ja see kulgeb nüüd mõnusalt sirgelt. Saab natuke julgemalt gaasi peale väänata. 75 - 80 km/h (tavapärane kiirus oli u 45-60 km/h) on siiski minu jaoks piir, kuigi eriti palju liiklejaid teel ei ole enne linna jõudmist. Uljamad noorhärrad ületavad ka maagilise 100 km/h piiri. See teelõik ongi kõige vabam ja mõnusam rollerisõidutee, mis Vietnamis rataste alla sai võetud. Ühe vea tegin enne sadulasse istumist - panin päikeseprillid seljakotti, kuna päike oli kuhugi ära eksinud mõneks ajaks. Tulemus on see, et nüüd peab pidevalt silmavalguvat vett minema pühkima, et nähtavus oleks ikkagi hea.   

Superlahe päev on olnud. Kõigi muljed Ba Na köisraudteelt on ülipositiivsed. Ootasin ise ka seda väga ja kuigi pikim raudtee oli suletud, siis jäin ikkagi samuti rahule. Õhtu lõpetuseks teeme kerge supluse meres ja mõned külmad tiigripoisid. Ja siis vaatame hotelli toas legendaarset filmi Rocky V. Eile vaatasin üksi olles Viimast Mohikaanlast. Kõik USA filmid, mida telekas näidatakse. See tegelikult natuke üllatab küll, arvasin, et USA filmid on siin tabu, aga võta näpust. Isegi A-Rühm lastakse eetrisse, kuigi need tegelased olid ju süžee järgi otseselt Vietnami režiimi vaenlased.  Lõpuks aga on aeg unele.