RMK matkarada Aegviidu - Kantsi 24.08. - 28.08.

Viimastest rattamatkadest pole kuigi palju möödas, aga juba jälle kisub rajale. RMK rada jäi  eelmine kord (juulis) pooleli ja seda ei saa ju ometi lubada. Egas midagi – asjad kotti, kott rattale ja ratas raudteejaama. Kõlab tuttavalt, ainult et sedapuhku puhta üksinda see matkaleminek.

Aegviidu – Noku – Napu – Kurisoo – Rava (70 km)

Aegviidus rongilt maha tulles kõigepealt poetuur, hommikueine poe ees ja seejärel Aegviidu looduskeskuse külastus. Tempel passi igaveseks, paar sõna looduskeskuse töötajaga juttu ja siis sadulasse. Proua arvas veel, et pole mõtet mööda rattarada ainult sõita, jääb palju ilusat nägemata. Tagantjärgi on seda soovitust vahva meenutada. Kujuteldav stardipauk kõlab 11:45 ja soolovõistleja tuiskab rajale.

Üsna pea hakkavad Kõrvemaa tõusukesed säärelihaseid paitama, tuleb meelde küll, mis tunne on matkal pedaale jõuga alla suruda. Nii hea seda päikesepaistel jälle teha ju.

Paar kilomeetrit hiljem on RMK Nikerjärve lõkkekoht. Eeldasin, et see lõkkekoht on järve ääres, aga järve ma küll ei näe. Ei viitsi otsida ka, sest üks kohalik Jopa-Kolla on siia saabunud hommikust õlut libistama oma prouaga. Panen kohe edasi. Mõnus metsavaheline kruusatee, lendab üsna libedalt ratta all. Kui Nikerjärve lõkkekoht polnud suurem asi, siis Mägede lõkkekoht liivakarjääri ääres, kahe erineva lõkkeplatsiga on täitsa tore. Nagu nimigi ütleb, siis tõusud kuuluvad siinkandis asja juurde. Vee ääres on ka ohutusalane püstak, aga keegi tõbras on päästerõnga ära virutanud selle küljest. 

Ebameeldiv üllatus tabab kotti avades, et üht külma kesvamärga päikese paistel peesitades ära limpsida. Üks sinder on kotis lekkima hakanud! Raisk. Õnneks oli kilekoti sees, aga osa asju on ikkagi pisut märgunud ja lehkavad õlle järgi. Esialgu ei näegi, kust lekib, keera purki kudapidi tahad. Põhjast siiski niriseb. A mis seal ikka, terve mees, kes õlle järele haisebJ

Pausi ajal hakkan oma tutikat Panasonicu kompaktkaamerat näppima ja katsetama, ei jõudnud enne matka sellega korralikult tutvust veel teha, eks nüüd saab proovida. On küll hea pisike karp, saab mugavalt raamikotti panna ja vajadusel kiirelt kätte, erinevalt peegelkaamerast, millega viimati RMK matkal opereerisin.

Edasi läheb juba põnevaks, valides jalgsimatkajate raja, kuigi ratturid suunatakse natuke teist teed pidi. Peagi jõuan Valgehobusemäele. Vaatan sinna ja vaatan tänna, aga RMK märki ei näe. Joppenpuhh. Kõnnin ümber selle suusa- ja puhkekeskuse maja. Ei midagi. Maja rõdule ilmub mees ja pärib, et mida ma õige otsin siin. No rmk rada otsin. Nagu nõela heinakuhjast. Õnneks mees suunab mind teisele poole tiiki, kus põõsaste vahel lõpuks märkangi märki. Võib-olla jäi tõesti üks märk kuskil kahe silma vahele, aga see raibe on siin küll hästi ära peidetud

Edasi tuleb mülgas ja seejärel laugas.

Aga tühja sellest - litsun läbi, ratas käekõrval. Meel läheb jälle rõõmsaks, päike paistab üha soojemalt. Ja siis on äkki risti tee peal ees… JÕGI. Silda netu.

No mis sa kostad või kus sa pistad! Läbi jõe rattaga ukerdama ei hakka ja lähen tagasi tee peale, kust RMK märk jõe äärde suunas. Huvitav, kas jalgsimatkajad kehastuvad siin kiiliks ja lendlevad üle jõe? Või on veetase tõesti nii palju tõusnud praegu? Tont seda teab, aga sõidan mööda teed edasi (kuigi õigem oleks tagasi sõita, et suure tee peale pöörata). Saan aru, et viltu läheb, aga kuna aega on, siis vaatan, kuhu tee viib. Jõuan ühe RMK laavu juurde, kuhu peale kirjutatud Krani ja juures märk, mis ütleb, et Aegviidusse on 643 km.

Stardis Aegviidus näitas, et 628 km on Ähijärvele. Seega olen nüüd kaugemal finišist, kui sõitu alustades J Muljetavaldav.  Nii et saan nüüd ootamatult mõnda aega hoopis Peraküla suunas matkarajal kulgeda. Õnneks ei ole see rada õigest rajast liiga kaugel, nii et saan kenasti Aegviidu-Ähijärve teele tagasi orienteerutud. Planeerimatu lisatiir tuli u 12-13 km ainult. 

Järgmine peatuskoht on huvitava nimega – Noku lõkkeplats. Tilliga pole sel siiski midagi pistmist, vaid hoopis sealmail kunagi asunud Nokko taluga. Siit lähedalt algab ühtlasi Epu-Kakerdi soostikus asuv Kakerdaja raba. Kakerdajaks nimetati rahvasuus teatavasti järvekauri ja selle tegelase järgi on raba ka nime saanud. Enam neid linde siinkandis kakerdamas kahjuks pole.

Einestan Noku platsil laua taga ning enne omadega rappa minekut näen, et rabast tulevad rattaga välja samad tsikid, keda hommikul rongis nägin, ühel aitasin isegi ratast konksu otsa riputada. Kahjuks ei jõua aru pärida, et kuda nad lillekesed juba siia sattusid, kui läinud nad ongi. Nagu mõistatus on see tõepoolest.  

Raba on aga ilus (nagu rabad ikka) ja seda läbivat laudteedpidi üritan ka sadulas vändata. Päris huvitavad harjutused sabale, kõvasti nikerdamist lenksuga. Või noh, kakerdamist rattaga. Kohati peab seisma jääma, et raba ka imetleda, sest sõites ei näe peale laudade essugi.

Ja uuesti sõitma hakkamine võtab kõige suurema vibra sisse, mõlemal pool kõrval ju märjad laukad. Aga kui kiiruse üles saab (parimal juhul märkab silm 19 km/h), siis läheb üpris ladusalt. Siiski suure osa maast jalutan ka jalgsi, kannatab käia küll ratas käekõrval. Kõnnin mööda ka ilusast Kakerdaja järvest keset raba. Rabast väljumisel on veel risti üle laudtee kukkunud korralik kohev kuusk, nii et saan taas jalad niiskeks, et sellest mööda pääseda.

Pärast raba läbimist jalasirutus pisikesel Napu lõkkeplatsil. Sealt edasi Aravetest läbi, et õhtuks moona hankida kohalikust Meie poest. Väike möödapanek enne ja pärast Aravetet, aga see ei tekita erilist erutust enam (kui siis natuke). Algselt oli plaan Kurisool ööbida, kus metsa all laavu pakuks kehva ilma korral peavarju. Kuna vihma asemel sajab endiselt päikest, siis sõidan 5 km edasi Rava järve äärde ööbima. 19:30 paiku olengi platsis, selle matka esimene laagrikoht. Kui kotid ratta pealt maha visatud, sulpsan läbipaistmatusse järve. Väikese paisjärve (2,5 ha) vesi on üsna jahe, aga karastav. Mõnus igatahes. Hakkan üksinda laagriõhtut nautima – telk üles, üritan midagi süüa kokku keerata (matka nõrgim lüli on minu toiduvaaritamise kesine oskus), poolitan pakukiiluga mõne puukuuri alt leitud puu ja teen lõkke üles. Isegi kõrval asuv autotee ei häiri (järva põllumehed lõpetavad oma kombainidega müttamise alles poole 10 paiku).  Ja siis loobib loojuv päike viimaseid kuldseid kiiri üle lõkkekoha. Päeva meenutades meenuvad Öösorri loo „Rännumehe laul“ sõnad: „..kui pikk on tee, teab harva rännumees“.  Tirtsude sirin kõrvus kobin telki.

Rava – Järva-Jaani – Koeru – Oostriku– Võlingi – Siimusti (80 km)

Hommikul äratab auto mürin telgi ääres, vaatan kella ja hakkan magamiskotist välja rabelema. Kell on juba 10:30. (no johaidii, kui hea oli põõnata!) Telgist välja ronides muretseb üks meestest, et kas nad äratasid mu üles. No oli ka viimane aeg, oleme ausad. Nad imestasid, et selles lõkkekohas üldse keegi telkimas on, polnud see suvi varem näinudki. Mehed tõid jeebiga lõkkekohta puid ja WC-sse uue paberi. See oli nüüd küll ideaalne ajastus, sest kamber oli eelnevalt paberivabaks tehtud. Huvitav, mis kell ma siis maast lahti oleks saanud, kui jeepi poleks tulnud.

Aga õues on taaskord soe ja päike. Kohvilaadne toode (ikka see 3 ühes lurr) sisse kummutatud, santlaager kokku pakitud, võib minema hakata. 11:50 on ikkagi hilja mis hilja liikuma saada.

Start on juba paljulubav. Pärast 100m järveäärse maltsa seest läbijooksva raja läbimist satun jalgapidi mudasse ja ratas kummuli.

Natuke aega hiljem tuleb kohe otsa mitu meetrit pahkluuni vee sees plädistada. Saab vähemalt jala puhtaks mudast, võib ennast lohutada. Ei saa mainimata jätta ka järsust künkast ülesronimise atraktsiooni, et teepeale saada. Hiljem muidugi meenub kuulsa matkahundi „The Driimeri“ poolt blogis jäetud soovitus, et Ravalt edasi minemiseks tuleks tagasi kruusateele sõita, mitte maltsa sisse ronida. Tagantjärgi tarkus on täppisteadus ja selle tarkusega pole miskit nüüd peale hakata. Järgmised matkajad võiksid selle info siiski kõrvataha panna. Eriti kui matkatakse märjal ajal.

Täna saab pikalt mööda Järvamaa kruusateid vändata. Esimene tuttavam küla, mis teele jääb, on Jalgsema. Admiral Johan Pitka sünnikoht. Olen mitmel korral osalenud siin iga aasta veebruaris Pitka mälestuseks peetaval umbes 20 km pikkusel jalgsimatkal (Jalgsema – Peetri), nii tihedas tuisus kui karmi pakasega. Sama teed mööda nüüd saabki kulgeda Järva-Jaani suunas. Teele jäävad toredad külanimed – alustades Jalgsemast, seejärel läbi Kargu ja siis juba Jalalõpe. Õnneks ma ei ole seekord jalgsi ega karguga, nii et ei lõpe midagi siin mu püha üritus. Aga jalgsi seda teed kõndides ei pannud küll RMK märke tähele tee ääres, mida siin õige mitu on. Enne Järva-Jaanit jääb teele veel üsna korralik tõus, aga kolmveerand ühe paiku olen ilusasti Järva-Jaani pargis päikest võtmas, värske õhu ja õllega. Ja jäätis kah (millest õnnestub pool ära süüa, enne kui pooleks läheb pulga otsas). Eks ole 12 km sõidetud ka juba.

Järgmisena märkan tee ääres suuremat sorti tühja hoonet. Selgub, et tegu Norra mõisa klassitsistlikus stiilis peahoonega, mis kunagi kuldsel ajal olevat olnud härrastemaja. Ehitati 1790 ja mõisaomaniku nimi oli von Knorring. Siit siis ka mõisa eestikeelne nimi.  Nõuka ajal tegutses selles veel kool, aga nüüd on tühi nagu tondiloss. 

Mõisast edasi jääb kruusatee äärde mittemidagiütlev Oostriku lõkkekoht, aga seal samas võsas kohtuvad Oostriku jõgi, Norra oja ja Vao peakraav. Platsi ääres on muuseas silt, mis keelab käpalisi tallata ja noppida. Mõistlik keeld. Saan veel teada, et jões leidub siin jõeforelli, kes tarvitab söögiks muuhulgas kalamarja, konni, hiiri ja sipelgaid. Muljetavaldav menüü.

Ees ootavad tee ääres erinevad allikad. Eelnevate kirjelduste põhjal valin ühe välja, enne Võlingi lõkkekohta. See osutub õigeks valikuks, sest mõnisada meetrit teelt eemale jääb Sopa allikas, Eesti sügavaim allikas – 4,8 meetrit sügav. See 6-meetrise läbimõõduga allikalehter kõrgete kuuskede ja mändide all on vägev vaatepilt. Sopane see ei ole ja jääbki selgusetuks, millest see nimi tuleb. Selges vees, läbi veepinnalt vastu peegelduvate puulatvade ja taeva, on näha pika aja jooksul allikasse kaldalt sisse langenud surnud puid ja puujuuri. Seda vaadet ei saagi sõnadega kirjeldada, vaid soovitan ise vaatama minna (Koeru vald, Järvamaa ida osas, Võlingi oja).

Kella 20 paiku jõuan tänasesse laagriplatsi, milleks on Siimusti lõkkeplats, kõrval Siimusti lauluväljak ja linnamägi. Linnamägi on muistse linnuse asukoht. 1930-ndatel muutus Siimusti linnamägi suurte rahvakogunemiste kohaks, kuhu tehti lõkkeplats. Linnamäe kõrval suurel väljakul (lauluväljak) peeti Kaitseliidu malevkonna suvelaagreid, laulupidusid ja kontserte. Sellest linnamäest saan 3 korda üles-alla ronida, kuna õhtul käin rattaga veel Siimustis saagijahil ära. Selleks ajaks peidan suure pakiraami kandami metsa alla ära, et tee peale näha ei oleks. Siimustisse maad vaid ca 2 km. Päeva lõpp tuli üsna vaevaliselt, aga kohale lõpuks sain. Nüüd telk metsa alla üles ja muud laagriaskeldused. Hea katusega laud on siin, kuhu saab oima träni laiali laotada. Kiiluga tuleb puid lõhkuda. See läheb üle kivide ja kändude, oksalisi puid ei olihtne puruks taguda. Aga tule saan üles ja kõik on hea. 

Siimusti - Kassinurme - Elistvere - Kaiu (68 km)

Hommikul on äratus kell 10. Äratuskellaks on rähn, kes otse telgi kõrval kuuse otsas oma toksimistöödega alustas. Kukk või rähn, mis vahet seal on, peaasi, et üles ajab. Rähnipoiss kostitab end vist magusate putukatega. Minu sahmerdamine peletab ta minema, näen teda veel lehvitamas mulle. Üks hetk nägin seal samas ka musta rähni, ilus must lind punase pealaega.

Ilm on esialgu pilves, aga peagi hakkab ka päikesekiiri puude latvade vahelt paistma. Kell 11 on kodinad koos ja asutan end minekule. Taas on üle Linnamäe künka üksjagu ronimist ja siis suurt teed mööda Siimustisse päevamoona kaasa varuma. Enne Siimustit märkan aga üle põllu rebaseisandat lippamas metsa poole, ilmselt käis küla kanadega pisut hullamas.

Pedja jõe sild

Järve kaldal jalga sirutades näen taeva all uhket kotkast elegantselt tiirutamas. Ei oska hinnata, kellega on tegu täpsemalt, aga tiivasiruulatus on muljetavaldav. Natuke maad edasi sõites söötab mingi kulliline äkitselt põõsast välja ja taevasse kaob, kui temast mööda sõidan. Üsna ootamatu kohtumine vist mõlemale. Täna on kohatud elusolenditega päris vedanud, Elistvere loomapark veel tulemas.

Enne  Kassinurmet tuleb rohtu kasvanud aasal üle mätaste jalutada ratas käekõrval, et siis raudteetammi alt läbi pugeda.

13.00 olen otsapidi Kassinurme linnamäel asuva maalinna väravas. Siin on harjale püsti pandud maalinnuse otsavalli rekonstruktsioon, sellisena nagu ta võis umbes aastal 1000 olla. Juurde on pandud hulk puust voolitud Muinas-Eesti sõdalasi ja lihtinimesi oma asju ajamas, kes jahil, kes linnuse valves või niisama jõudehetkel.

Paik on seotud Kalevipoja lugudega. Lisaks Kalevipoja lingukivile, jalajälgedele ja sängile on siin näiteks üks ringikujuline veelomp, mis oli Kalevipoja silmapesukauss. See ei kuiva kunagi ära, ükskõik, kui kuivad ilmad on. Looduslikult on see veesilm sulglohk ehk söll, mis on viimasest mandrijäätumisest pärit pinnavorm, mille tekke põhjustas taanduva jääserva küljest lahti murdunud pank.

 

Rahvajutu järgi oli aga asjalugu selline: kui ühel 1860. aastate suvel oli juba pikemat aega kuiv olnud, soovitasid kauged targad Patjala küla vanadel naistel veesilma sügavuse ära mõõta – selle peale pidavat ka vihm tulema. Tarkade ütlust uskudes korjatigi kogu küla köied kokku, selle pika aheliku otsa seoti pada, raskuseks pandi sisse kivi. Pada vajus aina sügavamale, kuid päris põhjani ei jõudnudki. Kui see välja tõmmati, oli kivi asemel verine härja pea. Hääl vee peal ähvardas aga kõiki vee alla tõmmata, kui keegi kunagi veel midagi veepõhja üritab lasta. Kohkunud naised lõpetasid seepeale oma tegevuse. Vanade inimeste jutu järgi olevat neist paljud näinud, kuidas allikasse jooksnud lehmad ja härjad sealt enam välja ei tulnud.

Tiir paigale tehtud istun jalga puhkama. Matkapäevikusse kirjutan kuldsed sõnad, et seni on õnneks päike kogu aeg mind saatnud ja täna pole isegi mööda pannud kuskilt. Läkitan igaks juhuks 3 tilka ila üle vasaku õla, aga see ei aita seekord mitte. Kohe Kassinurmelt väljumisel panen puusse, seekord puhtalt „iseenese tarkusest“ (nagu vana talunik Mäeotsa Peeter Koidula näidendis „Säärane mulk ehk 100 vakka tangusoola“). Oleks pidanud linnusest otse edasi panema, aga ma tola sõitsin tagasi teele ja hoopis sealt edasi. Nagu mu helkurvesti seljale on kirjutatud – kui pea ei jaga, siis jagavad jalad. See osutus nüüd tõeks. Natuke lisaväntamist tagasi ja saan õige suuna kätte. Hea, et niigi läits. Ainult 3-4 km tuli juurde.

Enne Elistveret on teel veel üks vaatetorn, kust avaneb suurepärane vaade Raigastvere järvele, mis vookleb pikalt kahe voore vahel (3,8 km pikk ja 0,5 km lai). Loodusmajas saan matkateelise passi eelmistes looduskeskustes löödud templite eest tasuta kohvi ja lisaks 3,20 € asemel loomapargi pileti 1 € eest. Kohe loodusmajja sisenedes vaatab vastu uhke ilvese topis, mis on valvuriks loodusmajas. Tema oli kunagi loomapargi elanik. Kuni ühe äpardunud puu otsast laskumisega endale nõnda palju viga tegi, et hinge heitis. Loomapargis sees on esimeseks vaatamistväärt tegelaseks pruunkaru. Alguses istub tuima näoga tagumiku peal, käpad süles ja keel väljas suust. Kui pilti teen, siis ajab end tagakäppadele täies hiilguses püsti (justkui poseerides) ja asub üht puud edasi tagasi tõukama, ise samal ajal mõmisedes. Küll oli vägev vaatepilt, karu täies võimsuses puud rappimas!

Eks ilusaid loomi ole siin veel – nt põdrapaar, kes parajasti pulmaplaane peavad. Nende metsikud pulmahüüded kõlavad üle terve pargi. Kurb lugu juhtus siinsete metssigadega. Nimelt ametnike käsul tuli nad kõik magama panna, ikka seakatku hirmus. Mõni teine loom küll rõõmustas, kuna hukatud loomade liha läks nendele söödaks, sest sigadel haigust ei tuvastatud (magama pandi sellegi poolest ).    

Loomad vaadatud, tuleb taas teele asuda. Poepeatus Maarja Magdaleenas. Siin kohtan ka endasugust kabajantsikut rattaga matkamas. Siiski ei jää teda poest ootama, vaid lähen edasi. Papi lõkkekoht kauni Saarjärve kaldal on noorte poolt hõivatud, seega sõidan peatumata edasi. Mõni kilomeeter enne Kaiu järve, tänast laagrikohta, peatun ühe kiirsöögi koha juures. Üllatusega näen siin sama tüüpi, kes oli minust poe juures maha jäänud. Oli suurt teed mööda otse tulnud. Saame jutule, sööme, joome õlut. Selgub, et meil on temaga (Taivo) üks tee minna ja temagi läheb Kaiu järve äärde, kus teda suurem seltskond ees ootamas. Sõidame siis koos sõbralikult sinna järve suunas.

Kohale jõuame kella 19 paiku. Siis selgub, et see on ca 10-pealine kari rattamatkajaid, kes suuremas osas olid tulnud just sellest suunast, kuhu mina teel olen. Taivo lahkel loal laagerdun täna seltskonna mõttes koos nendega. Ongi üksirändamisele hea vaheldus. Siinkandis on 5 erinevat lõkkekohta. Laager saab üles mitte plaanitud Kaiu järve lõkkekohta (see oli hõivatud), vaid veidi eemal Tammeluha lõkkekohta, mis asub saarekese peal, mida ühendab kaldaga puust sild. See oli ka täitsa OK lõkkekoht, katusealune laud ja puha. Puud tuli üle silla tassida, aga ei hullu. Selle poolsaare moodi saare teisest otsast läheb puust laudtee vee kohal üle järve

Kuna eelnevalt on suplus juba tehtud, siis proovin ettevaatlikult sillale ronida. Sild vajub füüsikajõududele alludes vee alla ja kuna liialt sügavale vajub, siis hetkel loobun. Hommikul aga enne värskendavat suplust lähen kõnnin mööda laudteed saarele ja tagasi. Täitsa mõnus olis eal paterdada, kohati põlvini vees (kalda ääresa vajuski rohkem).  Päris üle järve ei kipu siiski minema.

Järv kipub ainult natuke kinni kasvama.

Õhtu möödub aga lõkke ääres, juttu puhudes ja matkajooki mekkides.

Kaiu – Kukemetsa – Tähemaa – Kavastu - Kantsi (75 km)

Hommikul ärkan inimmüra peale kell 9, sest suurem jutuvadin on lahti läinud, inimesed ei oska magada. Ajan siis ka kargu alla, magada nagunii ei saa. Teen tiiru järves ja lappan mööda laudteed üle järve saareni. Söön, kusen, võtan lilled ja kohe lähen. Enne tänan seltsimehi meeldiva seltskonna eest ja siis hakkangi veerema. Juba telgis oli kuulda tuuleulgumist ja tuul on tõesti päris kõva. Kuna 2 seltskonda sõidavad 180 erinevat suunda, siis ühele peaks loogikakohaselt tuul soodne olemaJ

Tänase päeva märksõnadeks kujunevadki metsik tuul ja lisaks sellele jänesehaagid, mis mul õnnestub teha. Esialgu kulgeb sõit takistusteta. Aga pärast mõne kilomeetri läbimist suudan kaks ämbrit järjest teha. Esimene tuleneb tähelepanematusest, kuna pärast kruusateelt metsavahele mahakeeramist jääb üks valge-roheline-valge märk puu küljes märkamata. Seetõttu jõuan varsti metssigade söötmiskohta, kus neid oma peidikus jahimehed kullipilguga passimas käivad. Aga tee saab otsa keset sigade songermaad otsa, et ümberpöörd ja tee peale tagasi, sealt suurele asfaltteele. Otsustan, et jätan siis selle metsalõigu vahele ja ühinen rajaga paar kilomeetrit hiljem. Siit tuleb see teine ämber – asfalttee hargneb üks hetk kaheks ja mina valin mõtlematult muidugi vale. Alles 4 km hiljem adun, et miski on mäda ja võtan kaardi välja. Mäda nagu kõige mädam õun. Raisk. Kaardilt näen aga, et läbi metsa peaks mingi väike tee õige tee peale tagasi viima.  Võtan riski ja keerangi suurelt teelt maha. Sedapuhku läheb kõik õnneks ja orienteerun edukalt kaardi abiga RMK rajale tagasi. Ja oi kui hea meel oli siis seda märki taas kohata. Kohe hakkas kummitama Tätte loo „Tuulevaiksel ööl“ sõnad: „…oodanud sind olen kaua, veidi jäänud veel“. Taaskord võin tõdeda (päris mitmendat korda juba) – hea, et niigi läits!

Edasi kulgeb tee külavahelistel kruusateedel, vahel parematel, vahel kehvematel. Korraks saab jalga puhata Kukemetsa metsaonni juures, kuhu mingi seltskond on jeebiga lõunasööki tulnud vaaritama. Aga tuul on asunud vaest ratturit halastamatult äestama. Eriti hull on siis, kui keeran asfaltteele Vara suunas, et korraks poodi ka külastada (järgmine võimalus alles õhtul enne laagrikohta). Kaardi järgi orienteerumine (RMK märgistuse alternatiivina) siin hakkab harjumuseks saama ja pärast Varat saab teistkaudu ka ilusti RMK rajale tagasi. Aga suurel lagedal maanteel on tõeliselt raske edasi liikuda, kiirus ei küündi isegi 15 km-ni tunnis. 

Vahepeal jääb tee pealt kõrvale umbes km kaugusele Tähemaa lõkkekoht, keeran siis sinnapoole lootuses taas istuda ja jalga puhata (lagedal maanteel seda ei kannata teha). Üllatus-üllatus, panen sellest kohast mööda, sest esialgu silm ei haara metsa all asuvat lõkkekohta. Tee ise ka kehvavõitu, täidetud paksu liivakihiga. Tagasi suure tee suunas leian selle koha puhtjuhuslikult siiski üles. Aga kurat, võiks ju selle tee peal RMK märk olla, et siin metsa all ongi õige koht. Liiga palju nõutud vist. Tähemaal võtan taas raamikotist kaardi välja, sajandat korda vist juba. See on täiesti räbaldunud ja laguneb juppideks. Õnneks on siit ainult u 11 km Kantsi lõkkekohta. Siiski, poleks uskunud, et see lõpp nii raskeks kujuneb. Tuul annab endast igatahes parima, et mul see hõlpsalt ei läheks. Võtab aega, mis ta võtab, aga aega võtab. Ja Kavastusse jõudmine toob kergendusohke huulile. Siin saab hinge tõmmata ja poetiiru ära teha, kohalike parmudega paar sõna juttu ajada ja siis juba 3 km kaugusele Kantsile vändata. Sinna, kuhu lõppes ka eelmine RMK matkarada, tookord Ähijärve poolt.

Enne kella 17 (polegi enne nii vara jõudnud) olengi kohal Emajõe ääres. Oma 10 km sai täna jälle boonuseks endale joonistatud. Tubli poiss. Aga sellele vaatamata valdab mind suur rahulolutunne – Aegviidu-Ähijärve rada ongi tehtud. Korraks saab puukuuri juures niisama lebotada, sest mingi suguvõsa teeb oma piknikku siin, aga nad lähevad varsti ka ära. Kasutan aega supluseks jões ja naudin päikest. Külma õlut ka muidugi, see on küll ärateenitud nüüd. Eelmisel korral panin siin platsil telgi üles, täna ei viitsi. Magan puukuuri teisel korrusel, kuhu saab redeliga.

Kui suguvõsa lahkub, asun toimetama. Aga ka siin on tuul nii kõva, et asjad ei püsi laua peal. Hiljem loen, et Tallinnas on laevad väljumata jäänud tugeva tuule tõttu. Aga see marutuul ulatub isegi siia, Tartumaale. Õhtu möödub mõnusalt lõkke ääres. Eelmine kord kuuris puid polnud, aga seekord õnneks kõik olemas, isegi väike kirves on lisaks pakukiilule. 

Matkamehe laual leidub mõndagi:

Homme veel Kantsist sõit Tartusse rongi peale (27 km) ja ongi järjekordne matk läbi. Läbitud ligi 320 km. Oli väga mõnus ja tore ja suurepärane. Kui küsitakse, et kas üksinda on igav sõita, siis ma ütlen, et ei ole. Seltsis on küll segasem, aga ka üksinda on hea. RMK rajal peab muidugi lisaks jalgadele ka mõte liikuma ning pilk peab olema pilvede asemel suunatud teeäärsetele märkidele. No oma ratta ette on kasulik muidugi vaadata. 

Selle aasta 3 matkaga läbitud rattaga kokku u 1460 km. Vaatab, mis järgmine aasta saama hakkab.

Rohkem pilte siin:

http://www.snap.ee/user/Rockipoiss/album/rmk_rada_aegviidu___kantsi

RPR rattamatk 2016

Rattamatk 20.07. - 24.07.        

RMK matkast olen saanud nüüd mõned päevad kosuda (http://marghusthali.blogspot.com.ee/2016/08/rmk-radadel-ahijarvelt-kantsile.html). Kuna saan ka ratta hooldusest kätte paar päeva lubatust varem, siis pole uba enam puhkuse ajal Tallinnas passida. Mis muud kui hommikul rongile ja uus matk võib alata. Esimesed paar päeva tuleb üksinda veereda, siis peaks saama kokku Meelisega ning seejärel ülejäänud päästerühma rattahuntidega. 

Üksildane uitaja maanteel: Rakvere – Kunda – Viru-Nigula – Aseri – Liimala rand  (68 km)

Niisiis kolmapäeva hommikul rongiga Rakverre ja sealt üritan üles rannikule jõuda. Tee Kundani on tuim maanteel nühkimine, päris tugeva vastutuulega. Pärast Tallinn-Rakvere maanteelt Kunda poole pööramist on sõita üpris ebamugav, kuna alatasa kihutavad mööda haagisega metsaveoautod, tsisternid, rekkad, bussid ja põllutöötraktorid. Päris kõhe hakkab, kui selline elukas sinust mõnekümne sentimeetri kauguselt mööda uhab. Kundasse jõudmine on selles mõttes kergendus. Saarepiiga kohvikus väike eine. Meelis annab teada, et ta ei saa ikkagi tulla matkale. Olime kokku leppinud, et kui hästi läheb, siis saame kokku homme hommikul Purtse kandis, aga kuna ei ei läinud hästi, siis see jääb ära. Tuju läheb natuke miinusesse, aga mis teha.

Kavatsesin Kundast Letipea neeme otsa minna, aga see plaan oli ilma GPS-ta ilmselgelt liialt optimistlik. Teed sinna Kunda poolt kaart ei näitagi, aga sõidan ühte väikest kruusateed pidi, mis viib küll esialgu soovitud suunas, aga välja jõuan sellele vaatamata hoopis Viru-Nigulasse. See jääb Letipeast risti vastupidisesse suunda. Aga no tühja sellest, pole Viru-Nigulas ka varem käinud. Pealegi näen siin väga uhket mälestusmärki Vabadussõjas langenutele.

Viru-Nigulast on Aserisse 9 km. Pärast poeskäiku satun juttu ajama ühe hallipäise saksa vanahärraga, keda ennist märkasin ka Kundas liikumas. Selgub, et ta on matkal olnud järjest 55 päeva ja selle ajaga läbinud juba üle 5000 km! Karm vana – keskmiselt 90 km päevas, ja nii juba peaaegu 2 kuud jutti. Suurepärane eeskuju, kuidas pensionil olles aega veeta. Ta alustas Saksamaalt, sõitis läbi Taani ja Norra, ülevalt põhjast keeras alla Soome poole ja siis Helsingist laevaga Tallinna. Sihib nüüd samuti Narvat ja sealt edasi lõunasse. Soovin talle edu ja hoiatan, et pärast Narvat tuleb ilmselt ringi sõita või loota heale õnnele, et kaevandustest läbi pääseda. Inglise ja saksa keelega võib seal hätta jääda, ma kardan. Eriti kui tekib võimalus kellelegi auk pähe rääkida.

Aserist lähen tagasi Narva maanteele ja vahetult enne Purtset keeran uuesti alla, kus viit näitab Liimala randa. See nimi meenub seoses priitahtlike pritsimeeste foorumiga, mis mõni aasta tagasi Purtses toimus. Rattateede sinised märgid on siin küll hästi läbi mõeldud - juhatab sind mööda üsnagi järsku laskumist ülevalt alla üle silla ja siis ütleb, et ole nüüd hea poiss ja mine  tuldud teed kenasti tagasi. Fucking hell noh. Natukese seiklemise peale jõuan siiski õige teeotsani ja peagi veerengi tuttavasse randa, kus 3 aastat tagasi suurem laager püsti oli. Kell on 17 läbi natuke.

Vaevalt saan tugevate tuuleiilidega võideldes telgi üles, kui hakkab sadama. Ja nõnda sajab kella 9-ni välja. Sel ajal kössitan telgis, vahepeal tukun, vahepeal loen Rita Metsa raamatut „Imepärane Eesti loodus“. Lõpuks krabin telgi katusel vaibub ja saan nina õue pista. Üllatuseks saalib vihmaga siin autodega ikkagi päris palju romantikuid või niisama nautlejaid. Mind see ei sega, kuniks lärmi ei ole. Aga ise küll ei viitsiks niisama vihmaga tuulises rannas jalutada. Ja tuul on tõesti kõva. Süüa ei viitsi enam nii hilja teha, keedan teed ainult. Varsti hakkab päike loojuma, vihm oskas õnneks õigel ajal seisma jääda, isegi pilved hajuvad vaikselt. Niisiis võtan märjal pingil istet, teen suu „magusaks“ ja naudin päikeseloojangut mere kaldal.  

Liimala – Purtse – Valaste – Toila – Vaivara – Sillamäe – laager (67 km)

Hommikul nii pikka kohmitsemist ei ole nagu RMK matkal, isegi kohvi ei tee. Purtsesse on ainult mõni kilomeeter, lähen einestan seal. Kohale jõuan 15 minutit enne kella 11, aga avatakse Purtse loss söödikutele kell 11, seega saab natuke aega parajaks teha. Korraga sõidavad kaks rattamatkajat minu juurde. Tegu on taas sakslastega, keskealine abielupaar, kes mööda ilma ringi seikleb. Räägivad, et tulid Tallinnast ja lähevad edasi samuti Narva-Jõesuu ja Narva poole. Arutame härraga ka võimalusi pärast Narvat Peipsi suunas edasi liikuda, sh võimalust teelejäävaid kaevandusi läbida. Kuna endal seisab ka sarnane teekond varsti ees, oleme lootusrikkad, et äkki ikkagi õnnestub. Sakslasel on rattakaart, mis näitab, et peaks ikkagi rattaga läbi saama, vähemalt otse Peipsi suunal. Seejärel soovime üksteisele head lakki, nemad asuvad Narva-Jõesuu poole teele, mina lähen lossi härra kombel hommikust sööma. Söögiks paneeritud Purtse räim toorsalatiga ja kohvi. See on nii suurepärane hommikune suutäis, et oleks kahvli ka peaaaegu ära söönud. Meeldiv ja sõbralik teenindus lossipreili poolt aitas ka mõnusale hommikueinele kaasa. Aitäh! 

Edasi sõidan võimalikult ranniku lähedalt – enne Aa´d keeran maanteelt mere suunas, seejärel Saka mõis, Ontika, Valaste juga. Tuul on läinud päris pööraseks, 20 km/h saab haruharva rauda, kuigi sõidan mööda head lauget asfaltteed. Valastel teen pikema boksipeatuse – plinn sahvtiga (loe: pannkook moosiga) ja kohv. 3 aastat tagasi sai siin RPR matkal ka mõnnatud. Lähen kaen vaateid natuke ja siis istun veel mõnda aega Valaste kohvikus, libistan õlut, vaatan merd.

                      

Vahepeal meenub mulle, et ainuke asi, mis seekord koju ununes on selline tähtsusetu jubin nagu… rattapump! Jääb üle pöidlaid ja varbaid hoida, et ilma viperusteta vähemalt Vaivarasse jõuan.

Järgmine suurem koht on Toila, väga mõnus alevik otse pankrannikul. Isegi päike tuleb täna esimest korda välja. Muide, Ontika maastikukaitselalal paiknev pankrannik Saka mõisast Toilani ehk ligi 23 km on Eestis pikim pank, mis kulgeb katkematult ja on kuni 56 m üle merepinna. Toilas väike õllepaus, nautides taas kõrgelt suurepärast merevaadet. Aega on kella 18-ni veel palju, mil matkakaaslastele raudteejaama vastu vaja jõuda.  

RPR matk – sõidetagu!

Veel pisut kamikazet Narva maantee kitsas servas ja varsti olengi Vaivara raudteejaamas. Natuke saab päikese käes lösutada enne tähtsate külaliste saabumist. Enne rongi nsaabumist märkan, et raudteejaamas istub seljakotiga Heete, arvasin miskipärast, et ta läheb rongi peale Narva. Mine tea neid looduslapsi. Varsti aga saabubki rong ja sealt ronivad riburadapidi maha oma täislastis ratastega Rebase-Mari, Siilikese-Liis, Rebase-Mari õde Reet, Krista, Tiit ja Peeter. 

Kui koorem maas siirdume Sillamäe Konsumisse mandijahile. Heete lubas lahkelt jahisaagi laagripaika transportida, mis tõttu langeb ostukorvidesse ka teatud klaasi villitud tooteid. Enne linnaruumist eemaldumist läheme Heete mahitusel pisut kesklinna suunas ja linna poolt treppide juurest alla otse mere äärde. Tunnistan, et see ala Sillamäe kesklinnas on üllatavalt ilus küll. 

Edasi juba mereäärt mööda esialgu suurepärasel rattateel, hiljem väiksemal metsarajal.  Vahepeal tuleb küll natuke maad üle kiviklibu ratast lükata, et siis jälle mõnusalt metsavahele tagasi pöörata. Üks hetk jõuame natuke suuremale metsateele ja keerame alla mere poole. Tuttav koht esimesest RPR rattamatkast Ida-Virumaal, jõuame samasse laagrikohta Udria maastikukaitsealal otse merekaldal. Tänased sõidud ongi sõidetud. Mingi väiksematsorti noorteseltskond peab küll lähedal õhupallidega sünnipäevapidu, torbikud peas, aga las nad siis peavad.

Väike suplus meres tehtud (mmmõnus!), seame põõsaste vahele tuulevaiksemasse kohta üles väliköögi ja läheb vaaritamiseks. Õdedel lendab pealt sampusekork, teistel avanevad muud suupärased karastusjoogid ja algab matka lõõgastav osa. Mõnus sumin Aramise ja teiste heade kaaslaste seltsis kestab pimeduse saabumiseni.

Me kohal on taevas, me jalge all maa,

siin vahepeal olla on hea.

Võin teha just seda, mis õigemaks pean,

mind keelata keegi ei saa.

Jaa, jaa, jaa hommik on kaugel,

nüüd joogem ja laulgem.

Igas päevas võiks olla veel teinegi päev

ja joogiklaas mõlemas käes

(J.Tätte)

Pärast päikest läheb mingi aeg siiski ka silm looja. Kuna telk sai liialt suure kaldega kohta, siis saab öösel aegajalt ennast jalgadega tagasi üles trügida, sest vahepeal kipuvad jalad telgiuksest välja vajuma.

Laager – Narva-Jõesuu – Narva – veehoidla – Balti SEJ – Eesti SEJ – ümbersõit – Viivikonna – "karulaane laugas" – Nõmmejärve (97 km)

Sel matkal pikka pikutamist hommikul ei tule ilmselt, peale 8 juba läheb sebimiseks. 8:40 võtan siis ka kargu alla. 9:20 on asjad koos ja juba ka ratta peal #ready 2 go! A tutkit. Endiselt toimub üks suur sebimine – kes sööb, kes kohvitab, kes kohmitseb, kes naeratab niisama. Istun siis kivi peale maha ja vaatan merd. Kui tundub, et laager hakkab enam vähem kokku saama, katsun harjumusest rehvid ka üle. Kurja, esimene rehv on pooltühi. Ja tont teab, kust luuavarrest see pauk nüüd tuli. Tiidult laenatud pumbaga löön uuesti õhu sisse ja jään pöialt hoidma, et ehk peab. Ja praktiliselt terve päeva peabki vastu kenasti.

Lahkume laagrist lõpuks 10:30. Väikese kaarega suure tee peale, siis vasakule ning otse ja omadega Narva-Jõesuhu. Seal teeme pärast kergeid "vibratsioone" meeleoluka hommikuse lõunasöögi Lemmiku kohvikus. Söögid eriliseks gurmaaniunistuseks ei ole ja vaimustusehüüdeid ei kuule. Herilased arvavad aga, et siit saab ja tulevad terve oma kärgperega jaole. Kui natuke ajas ette rutata, siis järgmine soojasöögikord saabub juba pärast poolt ühte öösel Nõmmejärve ääres laagris. Sellele vaatamata on matkaliste näksidevarud vist ammendamatud, sest enamikul suurem osa ajast suu matsub. Enne lahkumist Jõesuust väike poeskäik Maximas.          

Järgmine sihtmärk on Narva, kuigi tee peale jääb ka mälestusmärk nõukogude sangaritele tanki T-34 näol. Neid punaväelasi on siinkandis ikka kõvasti maha tõmmatud, arvestades mälestusmärkide rohkust piirkonnas. Üks mälestusmärk on muidugi ilgem kui teine, aga see selleks. Tanki juures on kohustuslik fotopeatus – täpselt samasugune pilt sai tehtud meie esimesel ühisel rattamatkal 3 aastat tagasi. Mõned tegelased on ainult vahetunud.

Ja siis juba Narva peale, mis asub siiski lähemal kui ma arvasin. Sõidame kindluse juurest mööda ja peatume korraks maletava Paul Kerese juures. Kerese vastas on mõnus koht sisse võtta, sest laual on küll seis Kerese viimasest mängust, kuid skulptor on pooled sassi ajanud ja nii on Keresel hetkel laual 2 vankrit vähem. Berta 4 lööb Berta 5 - šahh!

Külm ja kosutav õlu lipsu taga kamba peale ja jäätis söödud viinapoe ees siirdume otse edasi, et lahkuda Narvast veehoidla kaudu. Seal olevat kuulu järgi miski Veneetsia moodi asi. Möödume 1857-1862.a. Kreenholmi saarele Joala mõisa rajatudinglise stiilis hiigelsuurest Narva Kreenholmi Manufaktuuri kompleksist, mis jätab üsna vägeva mulje. Varsti jõuame ka oodatud äärelinna kanalite juurde, kus on suur garaažide kompleks, mis mõeldud paatide parkimiseks. Räämas garaažid ja osaliselt kinnikasvanud kanalid on üsna veider vaatepilt.

Kas just päris Veneetsia...

Küll aga avaneb lummav vaatepilt natuke maad hiljem, kui jõuame 1950-ndatel rajatud Narva Veehoidla äärde, kus kaks kohalikku tirtsu paadi vettelaskmise kohas libedat betoonipidi kilgete saatel ujuma üritasid minna.  

                           

Taamal paistavad põlevkivikaevandused ja Balti soojuselektrijaama korstnad. Hakkame jõudma piirkonda, kus tuleb loota heale õnnele, sest läbi kaevanduste on meil täna vaja pääseda, et Kurtna järvede juurde jõuda.

Kerge õlle- ja kommipaus peetud jätkame oma teekonda. Varsti möödume ka sellest Balti SEJ-st, mille korstnaid ennist eemalt nägime. Ei lähe ka kaua, kui jõuame juba hiigelsuure Eesti SEJ juurde, tõehetk hakkab aina lähemale jõudma. Ühel sillal on märk, et üle 80 tonnistele sõidukitele keelatud! Teeme veel paar ühispilti SEJ juurde (sh nõukogude 8. armee sõdurite mälestuseks) püstitatud suurtüki juures ja elektrijaama ees muidugi ka. Üldiselt on selliseid monumendid (8. armee üksused osalesid nt Tallinna hävitamisel 1944 septembris, kuigi sakslased olid juba läinud) masendavad, arvestades, et nt Lihula märk teise poole võitlejatele koristati Eesti riigi poolt ära.  

Napp kilomeeter edasi on teepeal tõkkepuu ees. Kohe ronib oma putkast välja G4S turvamees ja hakkab kätega vehkima – prohooda netu.

Ja nii ongi. Ilus plaan lendaski vastu taevast. Üks piirivalve jeep sõidab ka meie juurde ja vennike selles kinnitab, et ei nemad küll aidata ei saa. Oleks me varem ülemusega kokku leppinud, oleks saanud, aga nüüd ei saa. Tee või tina. Tilk tõrva tänasele matkale on kättesaadud – oleme valel ajal vales kohas. Mis siis ikka, tuleb tagasi sõita. Kuna suurele maanteele ei taha siiski minna, siis leiab Tiit gps-st veel ühe võimaluse, et seda vältida. Nõnda satume suurte killustikukividega kaetud metsavahelisele teele. Tekib esimest korda hääletus, kes on nõus seda mööda minema, kes läheks ringi. Mina läheks ringi, pikem maa küll, aga liiguks ikkagi kiiremini. Enamus otsustab aga, et läheme siit ja enamuse tahtmine sündigu. Ikkagi demokraatia ja värk. See on küll paras kolgata tee, 3,5 km sõidame alla 10 km/h, üritades pidevalt kõvemat pinnast tee peal leida. Kui üks umbkeelne noorhärra teiselt poolt vastu tuleb, saame teada, et pääsemine pole enam kaugel. Varsti olemegi normaalsel, ilma killustikuta metsateel ja kulgeme natuke nobedamalt edasi. Krista ja Siil tulevad vaikselt tagant järgi. Metsadevahelist kruusateed saame veel jupp aega sõita, kuni jõuame natuke suuremale teele ja sillal teeme peatuse. Mina saan jälle pumbale valu anda. Tea, kas see õnnetu rehv peab laagrini vastu või ei?!

Tiit oli teepeale vastu tellinud homse saateauto Andresega roolis, silla juurde ta nüüd jõuabki. Ei lähe kaua, kui ka Krista ja Siil kohal on. Krista otsustab, et aitab küll ja kolib siit auto peale. Ja anname ühtlasi suurema kandami ka ratta pealt ära jeebi kasti. Uuesti kohtume nendega 5 km pärast Viivikonnas, endises kaevandusasulas. Hulga mahajäetud ja lagunenud nõukogudeaegsete hoonete kõrval on mõned majad siiski ka endiselt kasutuses, nii et päris välja surnud ei ole. Hiljem saan teada, et siin elab isegi peaaegu 100 inimest veel, kunagistel hiilgeaegadel aga oli elanikke pea 9000. Veelgi üllatavam on fakt, et täna on Viivikonna ametlikult Kohtla-Järve linnaosa, keskusest ca 25 km kaugusel. Aga see on ikka üsna masendav tondilosse täis kummituslinn.      

Meie jaoks saabub aga taaskord oluline hetk, kuidas edasi?

Või tagasi? Kui tagasi, siis tuleks oodata, et Andres esimese „kastitäie“ rattureid ära viib ja siis tagasi tuleb, so 42 km üks ots. Kuna sõidetud juba 80 km, siis 42 km rattaga enam kõne alla ei tule, aeg ka hiline juba. Edasi minnes ei tea aga isegi vanakuradi vanaema, kas siit pääseb rattaga läbi või ei. Kuigi kilomeetreid ei tundu liiga palju – Siili gepsu hinnangul umbes 15. Otsus saab varsti valmis. Mari, Tiit ja siinkirjutaja alluvad Siili agitatsioonile ning (vaatamata Krista keelitamisele) lähevad siiski edasi.

Sadu lakkas ja nüüd on stardirada ootamas
keegi ei lehvita ja peagi kaugel taga on maa
ja see pole kõik mind ootab vabadus

ja valgus, hele valgus, ainult valgus.

Üks pilet tundmatusse
head aega, mõtlen sulle
maailm on suur
võib-olla siiski kohtume

(A.Aule)

Ja saaga algab. Viivikonnast lahkumisel läheme peagi roostes tõkkepuust mööda ja seejärel läbi megasuurte kaevandusmasinate roomikutest jäänud roobastest Viivikonna põlevkivikaevandusse. Kaevandus ise töötab ja masinate hääli on kuulda. Üle põlevkivihunniku ronides jõuame päris laiale betoonist valatud teele, mis kaevanduse vahel vonkleb.

Saan taas oma esimest rehvi pumbata. Tea, kas oli ikka hea mõte sellega siia karupe...ee..laukasse ronida. Praegu veel peab läbi häda vastu. Väike navigeerimine ja gps-de ühildamine Tiidu ja Siili poolt ja edasi. Sedamööda sõites näeme varsti ees töötavat ekskavaatorit, tee ääres aga on silt:

No positiivne. Nokk ümber, natuke maad tagasi ja toru äärtmööda üles ronima. Siil ja Mari ütlevad pärast, et olid tööde suunast pauke kuulnud, nii et läks õnneks!

Kuskil sealpool peaks olema raba ja tee saavat kohe-kohe otsa. Ja saabki. Õnneks Siili GPS näitab, et üsna lähedal peaks olema uus tee, mille kaudu võimalik Kurtna järvestiku suunas liikuda. Veereme siis oodatava tee suunas, toru kõrvalt. Ikka julgem minna.

Enne teelejõudmist tuleb ratastega ületada paari-kolme meetri sügavune kraav ja siis muldvallist üles.

Tee peale välja murdes valdab meid rõõm, tundub nagu oleks suurem jama seljataga ja nüüd on ainult vormistamise küsimus, et laagrisse jõuda. Mis siis, et pimedaks hakkab minema. Õlle- ja kommipaus. Siilikese Teekonna kommid ei ole hetkel eriti populaarsed. Õlu läheb libedamalt. Natuke maad edasi sõites tunnen, et rehv on jälle toss. Sedapuhku täiesti toss. Tänks. Tiit on juba leidnud vajalikud vahendid ja varulohvi ning asub vahetama rattatule valgel. 10 minutit ja tehtud. Mina oleks sellega vähemalt tund aega pimeduses jännanud või jalgsi edasi marssinud, õnneks tuntakse sõpra hädas raskel hetkel. Tänud Tiidule!

Eksirännak võib jätkuda, teed on maruliivased, nii et erilist hoogu siin üles ei saa. Võtab vaikselt vanduma ja vahepealne suurem optimismipuhang on raugenud. Põõsastal rippuvate lindikeste järgi näeme, et oleme ennast toonud rattakrossirajale (selgub, et sellel peetakse homme ka võistlused). Mingi hetk jõuame pisut suuremale metsavaheteele, aga raja ääres seisev suur X märk ei saa head tähendada. Peagi tulebki laskumine teel, mis täidetud... killustikuga! Tule taevas appi, nad kuradid on ilusa metsavahe tee killustikuga täitnud. Ja nõnda kohe jupp maad. See võtab sõnatuks. Või noh, mõned sõnad tulevad huulile küll, aga need ei kannata trükimusta. 

Nõmmejärve äärde jõudes paneme veel igaks juhuks õigest teeotsast mööda, nii et Andres tuleb meile jeebiga vastu. Ja kell 00:30 jõuamegi juba laagrisse. Viimase 17-20 km (täpsem info puudub) läbimiseks kulus ca 3 tundi. Järjekordne seiklus Sekontias on saanud õnneliku lõpu. Õnneks on head inimesed telgid vahepeal üles pannud, nii et pole muud vaeva kui asjad telki, ennast vette kasta ja siis makarone kühveldama. Lohmin neid nagu poleks 3 päeva midagi süüa saanud (tegelikult ainult pisut üle 12 tunni). Väike õlu ja väike naps ja siis tuttu. 

Nõmmejärv – Kuremäe – Lohusuu – Vilusi (84 km)

Hommikuvalguses näeme seda ka, kuhu me siis laagrisse tulime öösel. Mõnus väike järveke see Nõmmejärv (või Nõmmjärv). Järv asub Konsu külas ning kuulub Kurtna järvestikku (kus on üle 40 järve). Ühtlasi asub see Kurtna maastikukaitsealal, on ca 15 ha suur ning kuni 7,5 m sügav. Läbi Nõmmejärve juhitakse kaevanduste veed Konsu järve, seda on küll hea teada. 

Hommikul telgis läbi une kuulen ATV põrinat ja kellegi kärkimist, kes nõuab resoluutselt, et plats olgu varsti puhas. Ülevalt tee pealt sisse keerates igatahes mingit infotahvlit selle kohta ei olnud, et siin varsti äksioniks läheb. Siit läheb nimelt rattakrossi võistluse rada läbi, mille start on vastaskaldal. Mõtlen, et me peaksime ka mingi diplomi saama, sest läbisime osa rajast öösel kottpimedas. Mis viga päevavalguses uhada! 

Siiski ei soovi karjale spordihärgadele jalgu jääda ja katsume enne nende saabumist minema saada. Täna ühinevad meie matkale ratta seljas Mariann, Henrik ja Indrek (tema küll kulgeb omas tempos kusagil teises mõõtkavas), saateauto teenust pakub nagu mullugi Andres (palju mugavam on suurema pagasita kulgeda), autodega järgnevad ka esimese päeva vapralt sadulas üle elanud Krista ning Kaija oma musta noolega. Kuremäel liitub ka Heli.Täna peaks sõit olema asfaltteedel ja tore on teada, et õhtul on ees ootamas ka saun. Kella 10 paiku lahkume, et jõuda ekskursioonile Kuremäe kloostris. 19. sajandi lõpukümnendil rajatud Kuremäe klooster on õige nimega Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster. Rattad saame Maidu onu juurde jätta ja tema meile ekskursiooni tegema hakkabki. Saame teada, et iga ruutmeeter siinkandis on püha ja kõik, mis siin juhtub või tehakse on puhtalt jumala tahe. Vaatame püha allikat, püha kuivanud tamme (kuivamise põhjuseks see, et õigeusklikud tassisid sellelt koore ümbert, olles veendunud selle ravitoimes), kalmistut kiriku kõrval (kus ka pikaajalise kloostriülema Igumeenja Varvara haud), võimast peakirikut ja teisi nunnade kasutuses olevaid hooneid (söögimaja, elumajad, haigla).

Kloostrit peetakse üleval Venemaalt tulevate rahadega. Seda ei saa olla vähe, sest elektritootmiseks on seal püsti pandud 2 suurt tuulegeneraatorit. Huvitava faktina kasutati Vabadussõja ajal kloostrihooneid hoopis tüüfusehaiglana.

Pärast kloostrikülastust ja huvitavaid jutte teeme kohalikus kohvikus kerge eine ja siis tuleb jälle sadulasse istuda. Järgmised kilomeetrid lähevad ludinal, peamiselt allamäge asfaltteel. Jaamakülas poepeatus ja siis juba Peipsi äärde. Remnikus tahab Peeter korraks kunagist Piirivalve väljaõppekeskust kaeda, kus nüüd toimetavad ilmselt mingid lastelaagrid. Ja siis ujuma Peipsi merre. Jääme kindlaks, et kuna teist kallast ei näe, siis on see meri. Väga mõnus suplus. Ka lepatriinud on selle koha avastanud suvitamiseks, näen neid rohus poole meetrisel alal paarkümmend tükki vähemalt.

Aga mõtted hakkavad õhtusele saunale minema, nii et kütame edasi... 5 km lausa. Siis on Alajõe pood – kes tahab jäätist, kes külma õlut. Enne Vilusi kämpingusse jõudmist vaja tiir teha ka Lohusuu supermarketis, varustamaks end õhtuks küpsiste ja rosinatega. Poodi minna oskab igaüks, aga sealt väljamurdmine on juba iseasi. Kassas raha makstud võtan ostetud kraami ja tahan kiiresti välja lipsata (läheduses olevad põõsad tunduvad väga kutsuvad), vaatan, et ees on uks, avan selle ja… olen naksti jälle poes tagasi. Hämming. Vaatan naeru lõkerdavat Siili leti ees ja taandun välja, püüdes viimast väärikuseraasu säilitada. Ikka juhtub, mõtlen. Poe ees on teisedki niiöelda omas elemendis. Igatahes Tiidu suu läbi saab Rebase lihasest õest lihav õde. Naerukoorid alustavad ja võidavad. 

Lohusuu supermarketi ees: 

Ja 20:30 paiku olemegi Vilusil kohal. Meid tervitavad varem saabunud rühmakaaslased, veidra olemisega peremees, 3 keset hoovi lösutavat Landseeri ja Peipsi meri. Asume oma tavaariga toimetama. Vaatan, et kõigile kämpingutele on siin nimi pandud. Oleme Tiidu, Henriku ja Petsiga ühes kämpas, mille nimi on Haugimaimu. Hea, et mitte haugimälu. Kuigi homme hommikul võiks see olla küll täitsa asjakohane nimi. Aga Mari õde Reet saab endale kämpingu nimega RääbiseReet. See on natuke ebareaalselt koomiline! 

Meiega samal ajal oli Vilusile maandunud veel üks seltskond, venekeelne perekond Lätist. Pereisaga saame saunas pikemalt jutule, alguses vene ja pärast inglise keeles, olenevalt ülejäänud seltskonnast, kes parasjagu saunas. Selgub, et tüüp on Saksamaal sportvõimlemise treener, näitab oma nutiföönist meile isegi videot, kuidas ta oma tütart treenib. Karm ala.

Aga saun on oodatult hea. Sekka käik Peipsisse, kus olen nagu morsk kalda ääres 30-40 cm sügavas vees, sest kaugele ei viitsi jalutada. Pärast sauna natuke kirillvorsti ja õlut. Täna tuleb Une-Mati paljudele üsna varakult.  Aga mõned kangemad jaksavad kauem Peipsi ääres kividel maailmaasju arutada. 

24.07. Vilusi – Mustvee – Torma – Laiuse – Jõgeva (42 km?)

Ja hakkabki lõpule jõudma meie seiklusrikas rattareis. Oli igatahes väga meeldiv. Hommikul veel üks sulps Peipsisse, lõuatäis kohvi peale ning siis asjad kokku (taas auto peale) ja minek. Vilusist sõidame läbi Mustvee ja Torma ning enne Laiuset teeme veel ühe ühise supluspeatuse Otiaru paisjärves, mis asub üle tee Laiuse ordulinnuse varemetest. Laud on kaetud igatahes rikkalikult:

Jõgeva raudteejaama jõudes on seljataga viimase päeva kohta korralik 42 km. Teele jääb muidugi ka meeleolukaid puhkepause, allolev võtab hästi matka meeleolud kokku ka:

    

15.45 läheb rong Tallinna. Suurem osa rattaid läheb Andrese auto peale, ainult Krista ja minu velo tulevad käekõrval perroonile. See oli õnn, et need autole läksid, sest muidu me poleks rongile mahtunud. Tartust juba oli peal suurem punt ratastega ja Jõgeval oli ka peale meid veel seltskond. Isegi meie 2 ratast ei taha sisse mahtuda ja läheme sunnitult teise vagunisse, seal kus esimese klassi härrad/daamid reisivad. Mina esindan ka seal 1. klassi ukse peal ainsana pööblit, truult oma rattale seltsiks. Teised tellivad lisapileti ja maanduvad mugavatele istmetele:

Läbi käia ei jõua me kõiki teid,
aga jääb ka meist endast kord maha
hõõguvaid lõkkeid ja sädemeid
ja üks väikene vingerdav rada.
Ja kui satub kord keegi me rajale,
ega tea kust see algab või läeb,
saab ta toetuda mändide najale,
kust kaugele merele näeb.

(J. Tätte)

Tänud kõigile osalistele! Järgmine aasta jälle.