Peagi nägime tee ääres
suurt kollast märki, mis teatas, et oleme jõudnud Transfägäräsanile. Millega siis õigupoolest tegu on?
Transfägäräsan,
kogupikkusega 151 km, on asfalteeritud käänuline mägitee, mis kulgeb Rumeenias
läbi Lõuna-Karpaatide ehk Transilvaania Alpide, ühendades Transilvaania ja Valahhia ajaloolisi piirkondi. Fägäras on Lõuna-Karpaatide
kõrgeimad mäed ehk siis nimi Transfägäräsan tähendab "üle mägede". Mägitee kõrgeim punkt on 2042m merepinnast. Rumeenia diktaator Nicolae Ceausescu lasi
selle tee ehitada militaarsetel eesmärkidel 1970-1974 seoses NSVL sissetungiga
Tšehhoslovakkiasse 1968. Tee pidi võimaldama armee kiiret ümberpaigutamist NSVL
piirile juhuks, kui NSVL peaks ka Rumeeniasse sisse tungima.
Muuseas, 2009. aastal teatas
kuulsa autosaate Top Gear juht Jeremy Clarkson pärast nendel teedel kihutamist,
et Tränsfägräsan on maailma parim tee.
 |
| Transfägäräsan. Foto: Wikipedia |
Juba enne reisi olin
kaaslastele jaganud infot, et siinkandis on suur tõenäosus kohata looduses
elavaid karusid. Ja ei läinudki kaua aega mööda mägiteedele jõudes, kui järsku
hakkas röökima auto waze süsteem (ekraanile tuli tekst: extreme alert!), hoiatades
et lähikonnas on märgatud liikumas karusid ja ärge minge karudele lähedale neid
pildistama või, mis veel lollim, toitma. Sama hoiatus tuli ka meie mobladesse. Rumeenias kasutatakse valitsuse algatatud üleriiklikku SMS hoiatussüsteemi (RO-alert system) karude eest hoiatamiseks, mis nende arvukust arvestades on igati mõistlik. Hoiatus on nii rumeenia kui inglise keeles nii heliline, kirjalik kui vibreerimisega. Rumeenia keeles kõlab hoiatus nii: "Atenție! Pericol de urs!" ("Tähelepanu! Karude oht!)" Lisaks leidus ka tänavapildis hoiatusi:
 |
| Pärast päikeseloojangut tasub eriti ettevaatlik olla looduses |
Peagi nägimegi juba esimesi mesikäppasid tee ääres rahulikult tsillimas. Esimene mõmmi jäi mul märkamata, aga teise puhul jäime pidama, et pilti teha. Autos sees muidugi. No on päris erutav näha auto
lahtisest aknast paari meetri kaugusel lösutavat karu! Lihtsalt äge! Karu nägemine tahtis erutusest häälepaelad valla päästa. Karu! Autojuht palus siiski selliseid
ootamatuid karjatusi autos vältida, aga no see on raske ju!
 |
| MÕMM! |
Varsti jõudsime ka esimese
tõelise vaatamisväärsuse juurde - Vidraru tamm (Barajul Vidraru).
Hüdroelektrienergia tootmiseks ehitatud massiivne rajatis (166 meetrit kõrge,
kaare pikkus 305 meetrit) valmis aastal 1966 ja selle juurest alates moodustub Argesi
jõest Vidraru järv või veehoidla.
 |
| Vidraru tamm |
 |
| Vidraru järv |
Ja nagu kirsiks tordil nägime tammilt alla vaadates toimetamas veel üht karu, kes kasutas liikumiseks ka raudtreppi. Nii et
inimesel ei ole väga mõistlik seda treppi mööda üles-alla liikuda, kui karuga
kohtumise soovi ei ole, kuigi kui aus olla, siis ega kipuks niisama ka sellele trepile. Päris tükk aega saime tema tegemisi ülevalt vaadata. Teised nägid teda ka mäest üles tormamas.
Teekonna jätkudes ei läinud sõit igavamaks, mõnel serpentiinidel keerutamise ja kõrguste vaheldumisel (alla-üles) ka mitte kergemaks sisemiselt. Teele jäi Rumeenia pikim tunnel, pikkusega 884 m läbi mäe.
Peatusi tegime järjest, sest Transfägäräsani paljukiidetud vaated lausa nõudsid imetlemist. Rohelised seinad ühel pool, kivised teisel. Veenired mäe külge mööda alla jooksmas. Valgete täppidena paistvad lambad mäeveerel sagimas, üks kari hakkas ka mäe otsast alla sibama.
Vaid veidi edasi ja jälle peatus. Turistilõks, kuhu hea meelega sisse jooksime. Kohustuslik mäest alla voolava joa vaatlus ja sama kohustuslik teemoona täiendamine. Müüdi kõiksugu kraami, alates kohalikest moosidest, juustudest, vorstidest, barankadest lõpetades sama kohaliku aprikoosi-, küdoonia- ja ploominapsu ja mingi
vilder-jaldermanni juurikatega segatud imerohuga, mis pidavat kõhuhädade vastu aitama. Eriti ei aidanud, aga ega liiga palju ei panustanud ka sellesse, et aitaks (ravikuur jäi ilmselt liiga lühikeseks) ja reisi lõpuks jäi see mürgikarikas kuhugi hotelli uut omanikku ootama.
 |
| Tinktuur (valati suurest pudelist, kus olid juured ka sees) ja ploomišnaps (päris kange) |
 |
| Juga oli korraldatud otse müügilaudade kõrvale |
Loetud minutid hiljem jõudsime veel ühe oodatud koha juurde - 2034 meetri kõrgusel asub liustiku järv Bâlea, mis piltidelt paistis lausa imeline. Paraku meie saabudes saabus ka korralik pilvemassiiv, mis meid mõne hetkega enda sisse mässis ja vaadetega oli sellega ka jokk. Samas oli pilt nõiduslik ja hämmastas ka see, kui kiiresti see pilv tuli. Ja selle sees läks päris jahedaks. Tavaarimüüjad pakksid asju (keset päeva), sest kohe pidi "heavy rain" tulema. Tuligi veidi, aga ei midagi vägu hullu.
 |
| Pilves ja udus, pilves ja udus, jah! |
Pärast järve algas mäest alla laskumine, aga kahjuks selle pilve tõttu jäi päris palju ilusaid vaateid mägedele nüüd nägemata. Küll ei olnud me veel lõpetanud karudega. Veidi maad edasi sõites, kui vahetult just olid meile 3 rattamatkajat vastu sõitnud ülesmäge, patseeris tee ääres närviliselt suur emakaru 3 pojaga. Ilmselt üritas üle tee perega minna, aga turistid muudkui pildistasid ega andnud üldse asu. Eks me ise ka muidugi tegime seda, sellist kohtumist ei pruugi elus enam kunagi tulla. Kahju oli neist samas ka. Aga nendel äsja siit möödunud ratturitel küll joppas või ma ei teagi, kuidas nemad siit mööda said.
Transfägäräsan saigi selleks korraks otsa, otsustasime sõita ööbima suure linna Brasovi asemel kohe asulasse nimega Bran, kus asub ka kuulus krahv Dracula loss, suur turismimagnet, mida oli plaan külastada järgmisel päeval. Eelinfo kohaselt on soovitatav lossi külastada suhteliselt vara hommikul, mil turistide hordid pole veel hoogu sisse saanud. Majutuskohta jõudsime seekord väga hilja, ca 11 paiku. Põhjus oli selles, et seltskonnas esitati teel mägedest Brani soov külastada ka mingit haldjaküla, mis tingis ca 50 lisakilomeetrit. Kohapeal selgus aga, et sisse ei lastagi, sest 45 minuti pärast pannakse koht kinni. Päris veider koht oli see, sest pileti lunastamiseks tuli söögikohas midagi tellida, aga nii hilja enam nad midagi enam ei tee. Ei taha 13 inimese raha, siis ei taha. Vaatamata sellele, et me sinna sisse ei saanud, õnnestus meil kohapeal ikkagi oma tund aega istuda ja taevasse vaadata.
Ööbimiskohas tekkis korralik segadus või üksteise mittemõistmine perenaisega, kes küsis rohkem raha, kui Booking.com-s kirjas oli. Ta püüdis meile selgeks teha, et soodsam hind oli mõeldud ööbimisel vähemalt 2 ööd ja mitte 1 öö, nagu meie soovisime. Emotsioonid paisusid suureks ja meie läbirääkimiste delegatsiooni esindajad tahtsid juba minekut teha vastu ööd, aga õnneks asi nii kaugele ei läinud. Küll lahkus üks paarike, sest neile sattunud toas oli endale elamise sisse seadnud perenaine ise, kes püüdis 10 minutiga oma asjad sealt koristada ja toa korda teha. See aga ei olnud piisav lahendus ja nad läksid lähedal asuvassse külalistemajja. Seejärel hakati nõudma selle toa võrra kogu hinna alandamist, millega perenaine ei tahnud nõus olla - broneeritud tubade arvule vastav hind. Aga ma ei tea, mis segadus tal selle 1 toaga siis oli, mida ta alles meie kohale jõudes hakkas kiiruga kraamima ja korda sättima, kuigi broneering vastavale arvule tubadele oli tehtud juba varem. Keeleprobleemid olid vaidluses samuti olemas, hääletämber tõusis. Üks perenaise meestuttav tuli lõpuks appi tõlkima ja lõpuks asi lahenes ning saadi kokkuleppele hinna osas.
25.07.
Hommikul siirdusime kohe tuurile
Brani lossi (Castelui Bran), mida teatakse kui krahv Dracula lossi. Arvatakse,
et «Dracula» autor Bram Stoker sai inspiratsiooni Valahhia vürst Vlad III Draculast (Vlad
Teibasseajaja, kes olla lossis elanud 15. sajandil ja oligi hüüdnime vääriliselt päris verejanuline tüüp) ja Brani lossi kirjeldustest,
kui töötas 1897. aastal ilmunud romaani kallal. Siiski pole tõendatud, et
Stoker sellest lossist midagi teadis. Sellegipoolest on Gooti stiilis lossi
kasutatud paljude krahv Dracula filmide võttepaigana. 1377. aastal valminud uhke lossi ehitasid saksid ja see
on Transilvaania rahvusmonument ja maamärk. Lossi kasutatakse praegu muuseumina,
mis on pühendatud Rumeenia kuninganna Marie (kellele see loss 1920 kingiti)
kogutud kunsti ja mööbli eksponeerimisele. Lisaks on praegu seal ka näitused
keskaegsetest piinamisvahenditest, mis on päris võikad ka piltide pealt
vaadates (see näitus on eraldi pileti eest ja ei viitsinud ise vaatama minna).
Lisaks saab lossis näha Rumeenia kuninga Ferdinand I valitsemise atribuute ja
magamistuba. Tema valitsemisajal kujunes välja nö Suur-Rumeenia,
ühendades Bessaraabia, Bukovina ja Transilvaania alad ühtseks
kuningriigiks. Nii et päris ajalugu selles lossis on palju põnevam kui need
Dracula lood. Juuresolevas kohvikus müüdi muuseas Dracula nimelist õlut ka, mis
osutus magusaks lakeks ja juua väga ei kannatanud.
 |
| Brani loss väljast |
 |
| Brani loss |
 |
| Verevärvi Dracula bere (õlu rumeenia keeles) |
Loss külastatud vurasime edasi. Kuigi piirkonnas on veel üks uhke loss (Peles), siis see jäi meie trajektoorist veidi liiga kaugele. Teel google mapsi puurides leidsime aga veel paar vaatamisväärsust, mida möödaminnes ära vaadata - 13. sajandist pärit ja tänaseks taastatud Feldiora (saksa keeles Marienburg) saksa ordu kindlus, samuti ka sakside poolt Ungari kuningriiki 14. sajandil ehitatud Rupea kindlus, mis asub 120 meetri kõrgusel basaltkaljul.
 |
| Feldiora kindlus |
 |
| Rupea kindlus |
Järgmine sihtkoht - 24 000 elanikuga kindluslinn Sighisoara. Sighisoara tsitadell ehk kindlus (Cetatea Sighisoarei) ehitati 12. sajandil, mil see oli
tuntud kui Castrum Sex (Fort Six = Kindlus Kuus), ning seda tugevdati ja
laiendati veelgi 15. sajandil. 1298. aastal nimetati linna Schespurchiks, 14.
sajandil sai Sighișoarast kuninglik keskus ja kuningad andsidki asulale linna
staatuse aastal 1367 nime all Civitas de Seguswar. Linnal oli Transilvanias
sajandeid oluline strateegiline ja kaubanduslik roll, mida külastasid
käsitöölised tervest Saksa-Rooma riigist.
Siin sündis
legendaarne Vlad Dracula, kelle nimi linna kuulsaks tegi. Nimelt asus selles
linnas Valahhia vürst Vlad III "Teibasseajaja" isa Vlad
Draculi (ehk Vlad Draakon) vermimiskoda, kes elas linnas eksiilis. Poega hakati
kutsuma Draculaks ehk Draculi pojaks. Vlad Dracul väljastas esimese dokumendi,
milles oli kirjas linna rumeeniakeelne nimi, Sighișoara, mis tuleneb
ungarikeelsest Segesvár 'ist, kus vár
tähendab kindlust. Pärast
I maailmasõda liikus Sighișoara
koos ülejäänud
Transilvaania aladega Austria-Ungari alluvusest üle Rumeenia kuningriigile.
Sighisoara kaunis
vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Iga aasta juulis toimub
vanas tsitadellis keskajateemaline festival. Meie sattusimegi sellele ajale,
sest järgmisel päeval festival algas, kuid kuna majutust polnud võimalik enam
pikendada, siis jäime sellest siiski ilma (kohti polnud lihtsalt seal enam
saada meie suurele grupile).
Vanalinnas asuvate
hoonete hulgas on hulk erinevate saksi käsitöögildide torne - Plekkseppade
torn, Lihunike torn, Rätseppade torn, Seppade torn, Köösnerite torn jne. Kõige
uhkem torn aga on Sighisoara sümboliks olev
14. sajandil valminud ja 64 meetrit kõrge Tunnitorn ehk kellatorn
(Turnul cu Ceas), kust läheb ka sissekäik tsitadelli. Torni katus praegusel
kujul valmis eelmise, tulekahjus hävinud torni asemele aastal 1677. Erinevalt
muudest tornidest, mis kuulusid erinevatele gildidele, oli tunnitorn avalik
hoone, kus paiknesid linnavalitsus ning linnaorkester. Tunnitornil on mitu
kohaliku võimu sümbolit: katuse nurkades paiknevad neli 12,5 m kõrgust torni
sümboliseerivad riikliku autonoomsuse väljakuulutamist ja karistuste
täideviimist surmanuhtluseni välja. Torni keskel paiknevad pöörleval alusel
seitse puidust kujukest, mis igaüks esindavad üht nädalapäeva. Igal südaööl
pöörleb alus vasakult paremale ja toob linnaelanikele esile uue päeva kujukese.
Nii et kui peaks meelest ära minema, mis päev on, siis saab tornist vajaliku
info kohe kätte. Näiteks pühapäeva tähistava kujukese kohta ütleb vana hea vikipeedia
järgmist - Pühapäev on kujutatud naissoost figuurina, kes kannab sinist särki,
punast seelikut ja laia vööd. Tema pea ümber olev kuldne kiirtega sõõr
sümboliseerib kulda. Roomlastele ja kreeklastele oli Päike jumal (vastavalt Sol
või Helios), kuid seda kujukest naisena luues näitab autor, et võttis arvesse,
et Päike on saksa keeles naissoost sõna (Die Sonne).
 |
| Pühapäev |
Niisiis, vaatamata
minu kõhumuredele (sain ennist restorani peldikus kogu sisse pigistatud toidu välja oksendada) tegime kahe
kaasreisiselliga vanalinnas tiiru, nautlesime kohvikus külma jooki ja sooja
ilma, imetlesime arhitektuuri ja tagasiteel ööbimiskohta sattusime läbi minema
Saksa surnuaiast, kus leidus riste ka I maailmasõja päevilt, lisaks uhkena
seisev puidust voolitud kotkas, saksa sümbol.
 |
| Tunni- ehk kellatorn |
 |
| Hauad on tehtud maa pinnale |
 |
| 1914 - 1918 |
Ööbimiskohas oli aga seltskonna alaealisel osal ja ka mõnel veidi suuremal reisisellil lusti laialt, sest lõpuks ometi oli hotelli hoovis korralik bassein. Õhtu lõppes lisaks meeldivale koosistumisele minu jaoks veel ühe maomahlade väljutusprotseduuriga majaesise taimestiku vahele (tualetti enam ei jõudnud).
26.07.
Uus päev tõotas taas põnevaid elamusi ja vaatamisväärsusi. Esimene vaatamisväärsus oli Praidi nimelises asulas soolakaevandus (Salina Praid). Praidi linn kasvaski selle
soolakaevanduse ümber ja paljud selle elanikud töötasid maa all. Maa alla
raiuti soola kaevandamiseks välja suured tunnelid, mis hiljem jäeti maha, aga tänaseks on teatud osad sellest turistidele avatud.
Tegelikult on Rumeenias ka pisut kuulsam soolakaevandus, msi asub Turdas, aga see jäi meie teelt veidi kõrvale ja oleks tähendanud ca 200 lisakilomeetrit. Lugedes selle kaevanduse kohta internetist, siis palju vast ei kaotanud, sest kui Praidi soolakaevandusse on rajatud lisaks maa-alusele kabelile ka toitlustuskohad, suveniiripoed, apteek, seiklus- või meelelahutuspark peamiselt nooremaealistele, siis ka Turda soolakaevandusse on tehtud lõbustuspark. Kuna kaevandused omavad teaduslikult tõestatud tervistavat mõju inimestele (nt hingamisteed) pikemaajalisel viibimisel, siis vast ongi mõte pakkuda inimestele tegevust seal pikemaks ajaks. Ühesõnaga, kuigi ma isiklikult ei olnud seda kohta külastades just liiga õnnelik (see virvarr ümberringi oli häiriv), aga samas, kaevandus ise, mis asub 120 meetri sügavusel maapinnast (treppidest ronimist oli omajagu), oma kõrgete lagedega oli ühe korra vaatamist siiski väärt. Kusjuures kaevandusse viib kunded eribuss, mis tänaval asuvate kassade juurest teatud ajavahemike järel väljub ja pärast tagasi toob. Väidetavalt külastab kaevandust aastas suisa ca 400 000 inimest ja inimesi seal tõesti saalis omajagu.
Natuke saime targemaks ka tekstide kaudu kaevanduse seintel, mis puudutab selle soolase mikrokliima soodsaid mõjusid inimese tervisele. Kaevanduses on temperatuur aasta ringi praktiliselt sama, kõikudes vaid 0,2 kraadi (15,6 - 15,8 kraadi). Kaevanduses on õhu liikumise kiirus madal (0,2-0,3 m/s), mis tõttu inimene sel temperatuuril külmatunnet ei taju. Madal on ka õhuniiskus (66–70%), atmosfäärirõhk on kõrgem kui maapinnal ja õhk on tugevalt
ioniseeritud ja steriilselt puhas, siis see on eriti tõhus hingamisteede haiguste ravis. Kaevanduses
töötabki kuskil spetsiaalne tervisekeskus.
 |
| Kabel maa all |
Päev kulges omasoodu, läks aega, mis läks, aga aega läks ja kell tiksus armutult õhtu suunas. Rohkem kui plaanitud. Näiteks saime ühes teeäärses söögikohas tund aega oma sööke oodata. Nii et otsustasime, et lükkame kanjoni imetlemise järgmisesse päeva ja otsime endale ööbimiskoha. Abiks taas sõber booking.com ja leidsime sobiva majutuse Gheorgheni (ungari keeles Gyergyószentmiklós) nimelises asulas. Kohale jõudes selgus, et majutuse asjade üle tuleb omaniku õe ja tema mehega, kes saabusid kohapeale meid vastu võtma, ja omaniku endaga telefoni teel rääkida saksa keeles. Telefonis rääkida ei olnud lihtne, eriti veel, kui kõrva ääres oli korralik sumin. Pidin kogu oma saksa keele oskuse mängu panema, sest kui aus olla, siis esiteks - ma pole aastaid saksa keelt purssinud, ja teiseks - ka see kunagine keeleoskus oli pehmelt öeldse tagasihoidlik. Aga jutud said vajalikul määral ikkagi räägitud, hinnas kokkuleppele jõutud (kamba peale 1200 leud sularahas kohapeal) ja ka vajalikud olmeasjad ära kuulatud, kus miski on. Ise nad elavad majutuse vahetus läheduses. Näidati nende maja ette ja öeldi, et kui miskit vaja, tule läbi. Hiljem läksingi korra, et tünnisauna kohta küsida. Seltskonnas ülehinnati mu keeleoskust, kui paluti saksa keeles mingite ühenduste ja voolikute kohta küsida, kuidas vee tünni saab. Aga ei saanudki, sest selleks oleks 4 h kulunud, aga kell oli juba liiga hiline. Mõnus õhtupoolik hoovis asuvas katusealuses tuli siiski.
27.07.
Järgmisel päeval andsin emandale võtmed üle ja asusime teele kauaoodatud kanjoni poole. Teele jäid taas meeleolukad tõusud ja laskumised keerutaval mägiteel. See, mis ees ootas, osutus veelgi ägedamaks, kui oskasin aimata. Võimsad kaljuseinad kahel pool teed kõrgumas taevasse, mägine Bicazi jõgi voolamas jõuliselt seinte vahelt läbi, näidates looduse tõelist jõudu ja võimu. Inimene, kes ennast looduse krooniks peab, peaks küll kaks korda järele mõtlema, kas ikka on nii. Ehk siis tegemist on Bicazi kanjoniga (Cheile Bicazului), mis asub Hășmași mägede keskosas ja on osa Cheile Bicazului-Hășmași rahvuspargist. Mägironijate jaoks on see populaarne piirkond, aga ka niisama matkajate jaoks leidub ilmselgelt ägedaid matkaradu. Mööda õnnestus meil aga kahjuks sõita kusagil läheduses asuvast rippsillast, mis läheb kõrgelt üle Bicaza jõe, kuigi internetis pilte vaadates, mine tea, kui paljud meist oleks meie pundist sellele sillale ka kõndima julgenud minna:) Aga kanjoni osas kõnelevad sõnade asemel paremini ikka fotojäädvustused.
 |
| Küngas vahetult enne kanjoni |
Päev ei olnud sellega veel lõppenud. Teele jäi ka Bistrita jõe orus asuv alla 80 000 elanikuga linnake nimega Piatra Neamt, kus üks reisisell avastas google mapsi kaudu köisraudtee, mis viib linna kohale mäe otsa. Et miks mitte siis ka see üle vaadata. Linna nimi tähendab muide tõlkes "saksa kivi". Köisraudtee ehk funikulöör on seal praegu päris kaasaegne. Aga suusasportlastele on teine võimalus (vt pilti allpool), sest seal on ka mingi suusakuurordi moodi asi ja 1,2 km rada mägisuusahulludele. Mäest alla kelgutada on aga keelatud!
 |
| Järgmised 4 toolile! |
Järgmine suurem asundus, mis teele jäi, oli
tööstuslinn Bacău, kus elanikke ca 136 000. Sinna jäime ka ööbima, hotelli
Decebal. Pärast külma õllet ja kümblust läksime miskit hamba alla otsima. Keegi
kotkasilm oli leidnud kaardilt huvitava ja põhjamaisest mütoloogiast tuttava nimega
söögi- ja joogikoha - Valhalla.
Enne unede maale siirdumist tegin väikse tiiru hämardunud
linna keskuses. Leidsin suure pargi, mille keskel oli uhke mälestusmärk kangelastele, kes ühendasid Rumeenia ja eeskätt oli selleks ühendajaks Rumeenia
kuningas Ferdinand I, tema kõrval seismas kuninganna Maria (regele ja
regina). Plats oli aga rahvast ja
lastest tulvil, sest seal oli käimas ühine multika vaatamine suurelt ekraanilt.
 |
| Allpool regina Maria ja regele Ferdinand I |
28.07.Tänane päev oli sõidupäev, sest aeg oli suunduda Musta mere poole, et veeta seal rahus 3 ööd ja 2 päeva. Sihiks kuurortlinn Constanta. Ja vahemaad sinna ikka oli oma 380+ km. Ühtlasi tähendas see seda, et kõik mägised vaatamisväärsused olid nüüdseks seljataha jäänud ja ees ootas mõnus lõõgastus Musta mere lainetes.
Mägede lõppedes algas lõppematuna tunduv igav liiv ja tühi väli, silmapiirini ei näinud vahepeal sisuliselt mitte midagi peale viljapõldude või niisama karjamaade. Sile maa. Nägime väljadel ka nafta puurtorne töötamas. Viljapõllud asendusid lõuna poole jõudes viinamarjapõõsaste rivide ja muude viljapuude kasvandustega.
Kuurortlinnas on majutused teatavasti kallimad ja raskem midagi sobivat leida, kui kuskil sisemaa piirkonnas, eriti kui on soov mere lähedale ööbimist leida. Ja eriti kui on soov leida ööbmist 13 inimesele. Variante käis läbi mitmeid ja sõitsime ka mõnda vaatama, otsima. Lõpuks leidis seltskond neile sobiva majutuse Constanta linnast 20-25 km kaugusele. Meile Inaga see nii sobiv ei olnud, sest meie soovisime siiski linna jääda ja kolada lisaks rannas lõõgastumisele ka vanalinna tänavatel. Ina välkkiire tegutsemine andiski tulemust ja juba oli ka broneering tehtud. Kahele on ikkagi oluliselt lihtsam leida taskukohast hotelli. Saime siis mõne päeva kahekesi ka olla. Palusime end Ristol siis äkitsi tee äärde maha panna ja jäimegi kahjekesi. Rumeenias on Bolt ka täitsa olemas, aga esimene tellitud boldimees saatis meid pikalt, olles juba kohale jõudnud. Tema jaoks oli ületamatu takistus vastupidisest suunast tulles teha ringteel tagasipööre ja meid peale võtta. Teisel korral läks õnneks ja peagi olimegi oma järgmise paari päeva kodu ukse ees.
Meie öömaja nimega Vila Caprice osutus päris luksiks - polegi varem vist hotellis olnud, kus külaliste käsutuses on 2 tuba (ja ka 2 WC-d). Seal oli ohtralt ruumi, lai voodi, diivan, tugitoolid, külmkapp. Lisaks asus see koht merest linnulennul kõigest ca 400 meetri kaugusel. Linnulennulist teed sinna mere äärde ka jõudsime, sest nähes kuskilt võsa vahelt ranna instrumentaariumiga ridamisi kohalikke välja tulemas, läksime ka seal otse alla.
 |
| Ei olnud paha elukoht 3 ööks! |
Esimene suplus Musta mere lainetes pärast pikka sõidupäeva oli loomulikult sõnulseletamatult mõnus ja vesi ootuspäraselt soe. Üleval kaldapealses söögikohas, kus imelised vaated merele, tegime õhtusöögi (mina dorada kala kartuliga ja Inal täitus lõpuks unistus mereandidest, tellides friteeritud merikarpe). Edasi liikumine sealt paar õlut hiljem toimus ägisedes, sest kõht sai nii täis õgitud. Tuttu juba 21.30, sest väsimus päevasest sõidust oli päris suur, kuigi justkui ein teinud ju midagi, peale varase ärkamise hommikul. See-eest järgmisel hommikul saime häirimatult ennast välja magada. 29.07.
Kuna meil Inaga mõlemal oli öösel ja hommikul (kordamööda) ebameeldivad terviseprobleemid, mis nõudsid viibimist ruumis, kus ka kuningas jala käib, siis hommikul läksime esimese asjana apteeki (neid oli ümbruskonnas jalaga segada), et tablettidega olukorda leevendada. Tänavanurgal avastasime Starbucks kohviku (mida näiteks Tallinnas ei kohta), tegime kohvi ja meelitasime organismi väikese saiaga. Seejärel jalutasime tänaval edasi, eesmärgiga jõuda randa. Teele jäid Oleg Danovski nimeline rahvuslik ooperi- ja balletiteater, mille ees ilus skulptuur Faunusest ja Nümfist. See on huvitav, sest Faunus tuleneb Vana-Rooma mütoloogiast ja Nümf jälle Vana-Kreeka mütoloogiast, mõlemad loodusega seotud jumalused. Mõnusad olid selles armsas pargikeses varjualusega pingid jalutajatele, mida ma varem näinud ei olegi.
 |
| Faunus and Nymph |
 |
| Suvitaja:) |
Ja siis, igatahes, mere äärde. Kui eelmisel päeval tegime lühikese ujumise kohalikega samas kohas, siis täna oli plaan veidi pikemalt olla ning läksime seekord varjualustega lamamispinkide juurde. Kui tavaliselt kuurordites on ligipääsud piiratud mingi hotelli kundedele, siis siia võisid kõik tulla, makstes lamamistooli renti 40 leud per nägu ehk ca 8 euri. Seda pärast ühe viisaka noormehe tähelepanu juhtimist. Olemas oli ka rannabaar, kus meelepärast külma jooki saab. Lained olid seekord eriti võimsad ja ägedad, lausa kaif oli neid püüda ja neisse sukelduda. Ina kurtis hiljem, et kuidas nii saab, et tema üritab päikest võtta, mis peale ei hakka, aga mina laman varju all ja päike võtab mis mühiseb, käed ja õlad puha punaseks läinud. Varju all lamades külma jooki mekutada ei olegi nii halb, kuig mina olen ju kõva rannamees eluaeg olnud!
 |
Leia Margus pildilt!
|
 |
| Päike tuleb! |
Messengeri kaudu saime näha, et ka teised naudivad mererõõme, lihtsalt veidi eemal meist.
 |
| Mammu ja co |
Rannarõõmud nauditud (läks veidi pikemalt, kui ma arvasin - "oleme pool tundi veel, siis pea kuivab ära!", "pool tundi veel, riided ka varsti kuivad juba!"😆), asusime mööda ranna äärt edasi jalutama. Väike peatus rannaäärses puhvetis, mille ees sai imetleda teiste veesõidukite vahel kummalist sõiduvahendit yetcari. Nagu mingi vesiferrari. Pole sellist imelooma varem nägema juhtunud.
Linna poole kiigates oli mäe pealt aimata juba vanalinna
hooneid, kuhu plaanisime jõuda väikese kaarega. Tahtsime näha väikese poolsaare
tipus asuvat juugendstiilis kunagist Constanta kasiinot (Cazinoul din
Constanța), mis sellisel kujul sai lõplikult valmis aastal 1912. Sinna sai
jalutada mööda toredat kasiino promenaadi. Kasiinona tegutsemise ajal
korraldati seal muu hulgas teatrietendusi ja heategevuslikke balle ning selle
ümbrus oli pühapäevajalutajatele ja turistidele lõõgastuspaigaks, mängiti
samuti sportmänge. Kasiionot on muuseas külastanud ka Vene tsaar Nikolai II
perekond.
 |
| Renoveerimise järgus kasiino |
Enne vanalinna juurde asumist natuke Constanta linnast ka lähemalt. See linn osutus oodatust palju põnevamaks ja ilusamaks. Ma olin eelnevalt lugenud interneedusest, et tegu on turiste tulvil kuurortlinnaga. Põhilise magnetina inimesi tõmbav kollase liivaga superbeach Mamaia jääb keskusest siiski õnneks veidi eemale ja meie liiga suuri inimhorde tänavatel ei täheldanud, isegi siinses rannas (neid randu on seal mitmeid) oli inimesi mõõdukalt, kuigi oli ikkagi juulikuu ehk võiks arvata, et päevitajaid lesib hulgim. Tegelikult on tegu põneva ajaloo ja ilusa arhitektuuriga linnaga.
Constantas, Rumeenia suuruselt neljandas linnas, on elanikke üle 263 000. Constanta sadam on muide Musta mere suurim. Sadama vastu suurenes välisriikide huvi taas pärast venemaa sissetungi Ukrainasse ja sealsete sadamate blokeerimist orkide poolt oma laevastikuga (mis nüüdseks on suuremas osas läinud ....i !). Constantast sai võimalik väljund vilja vedamiseks Ukrainast välja.
Tegu on ka piirkonna vanima püsivalt asustatud linnaga, asustatud juba 6. sajandil eKr Vana-Kreeka kolooniana Tomise nime all. Aaastal 29 eKr läks Tomis roomlaste valdusse. Linna praegune nimi Constanta kannab samuti ajaloolist ja kultuurilist tähendust ja tuleneb ladinakeelsest sõnast Constans. Constans oli Vana-Rooma ühiskonnas levinud nimi, kuna seda seostati püsivate väärtuste ja põhimõtetega. Rooma ajaloos on see nimi kuulunud mitmetele tähelepanuväärsetele isikutele, sealhulgas keisritele (Constantinus Suur) ja sõjaväejuhtidele. See oli nimi, mis äratas austust, kehastades püsivuse ja vastupidavuse voorusi. Constanța linn, mis iidsetel aegadel kandis algset nime Tomis, nimetati ümber keiser Constantinus Suure õe Flavia Julia Constantia auks, tugevdades veelgi nime ajaloolist tähtsust. Muuseas, vanalinnas on ka tänav, mis ninetatud Vana-Rooma keisri Marcus Aureliuse järgi.
Meie juurde tagasi tulles. Asusimegi niisiis seda ajalugu ja arhitektuuri läbi vanalinna jalutades nautima. Muuseas, saime jalutada ka linna kunagise nime Tomise nimelisel tänaval, mis läbis vanalinna. See oli pungil igasugu kohvikuid ja restorane, peade kohal lehvisid mingid merendusliku taustaga lipukesed, mille tähendust ma ei tea.
 |
| Võrratu Constanta vanalinn |
Keset vanalinna on väljak, mis kannab Vana-Rooma poeedi Ovidiuse nime (kes saadeti keiser Augustuse poolt 8. aastal pKr Constantasse eksiili), kus saab lisaks Ovidiuse skulptuurile näha ka vanas raekoja hoones asuvat Rahvuslikku ajaloo ja arhitektuuri muuseumi, mis oli kahjuks meie viibimise ajal ehk esmaspäev-teisipäev suletud.
Tegime peatuse ka legendaarsete vendade Romuluse ja Remuse kuju juures, keda toitmas hunt. Skulptuur (samasugune ka Bukarestis) sümboliseerib seda, et rumeenlased pärinevad roomlastest. See on see kuulus ja ilus legend vendadest, kelle onu käskis sulasel tappa, kui nad väiksed olid, kuid kes jättis vennad Tiberi jõe äärde, et keegi nad leiaks. Emahunt nad leidis ning kasvatas ja toitis neid nagu oma poegi. Poisid siis kasvasid suureks, rajasid oma linna, millest sai Rooma. Kuna nad ei suutnud aga ära jagada, kes linna valitsema hakkab, siis lõi üks vend teise tüli käigus maha. Onju kaunis lugu?!
 |
| Romulus, Remus ja nende virila näoga kasuemahunt |
Lisaks eeltoodule jäi meie teele Püha Peetruse ja Püha Pauluse katedraal, kus resideerub rumeenia õigeusu Tomise peapiiskop. Katedraal ise on rajatud 19. sajandil, aga see, mis selle ette jääb, paistab küll veidi iidsemast ajast pärit olevat.
Kunstimuuseume on Constantas lausa kaks ja mõlemad samuti esmaspäev ja teisipäev lukus. Aga ühe ees sai Ina kunstnikerdustega tassi ja taldriku osta kingituseks kaasa (millest üks tagasiteel kahjuks küll purunes).
 |
| Rahvakunstimuuseum |
30.07.
Oligi jäänud veel viimane päev Constantas.
Nagu ülejäänud seltskond, nii võtsime ka meie ette tee kohalikku delfinaariumisse
delfiinide etendusele. Kona hommikune seanss oli välja müüdud, siis saime piletid kella 3-sele etendusele. Läksime Boldiga. Meile tundus, et juht pani meid
suvalises kohas maha, sest delfinaariumit ei paistnud kusagilt. Pärast hetkelist kimbatust suutis juht meid siiski õigesse kohta juhatada ja maja ette kogunev rahvasumm näitas, et oleme ikka õiges kohas. Ja inimesi oli tõesti palju, sest seal on miskipärast
nii, et kõik korraga lastakse välisuksest sisse. Etendus oli nagu nad ikka on -
vigurujumine instrumentidega (pallid, rõngad) ja ilma, sh nad ka nagu tantsisid
vees muusika saatel, muidugi ei puudunud hoo pealt kõrged hüpped ja suhtlemine
treenerite ja rahvaga nende omas keeles ja valjuhäälselt. Kalad ämbrist aina lendasi delfiinide hammaste
vahele ja vastutasuks andsid delfiinid endast parima. Päris kõrgele lendasid ja
oli ilus vaadata. Kuid lisaks delfiinidele oli seal delfinaariumi ümber päris suurel maa-alal veel
hulganist loomi ja linde rahvale vaatamiseks (nimetavad seda
mikroreservaadiks). Ega nende elutingimused just kõige paremad seal pole. Silma
torkas lindude osakonnas see, et võrguga oli kaetud luikede ja partide ala, aga
pelikanid ujusid vabalt lageda taeva all rahulikult. Pelikane leidub ka Rumeenia vabas looduses, Doonau deltas.
 |
Numtsikud
Tiir tehtud, jalutasime tagasi linna, oma 3
kilomeetrit kõndimist pikal bulevardil sooja päikese käes. Nautisime õhtupoolikul vanalinna ilu ja veetsime mere ääres ka muidu veel aega. |
 |
| Ainult üks aperol spritz, bitte! |
31.07.
Järgmisel hommikul alustasime tagasiteed
Bukaresti, sinna oli ca 230 km. Plaan oli minna vaatama ka kuulsat
kolossaalset parlamendipaleed (Palatul Parlamentului), tuntud ka rahvapalee
nime all, mille Rumeenia suurushullustuses diktaator Nicolae Ceausescu lasi rajada. Presenteeris seda kui "kingitus rahva poolt", kuigi
tegelikult oli see kingitus talle tema enda poolt, üüratu summa maksumaksja
raha eest (hoone läks maksma ca 4 miljardit eurot). Hiiglaslik maja on tõesti.
Kasutatud materjal pidavat tegema sellest maailma raskeima hoone (4,098 tonni)
- näiteks kasutati ehitamisel 3500 tonni klaaskristalli 480 lühtri ning 1409
laevalgusti jaoks ning 700 000 tonni terast ja pronksi akende ja uste jaoks.
Hoone on 240 meetri pikk, 270 meetrit lai ja 84 meetrit kõrge. Hoone ehitamist
alustati 1984 ja valmis sai see alles 1997, mil härra ise oli juba 8 aastat
teises ilmas olnud. Mõnes mõttes võis ka selline metsik rahva raha põletamine mõjutada rahvast Ceausescu vastu mässama ja võimult kukutama. Kaheksa korrust hoonest on veel maa all (maa peal 12 korrust), sh kõige sügavamal
olev varjend, mis pidi suurt juhti kaitsma tuumarünnaku eest. Asi ei piirdunud
vaid ühe hoonega, sest plats löödi puhtaks umbes meie Kristiine linnaosa
suurusel maa-alal, kümned tuhanded inimesed sunniti oma kodudest lahkuma ja seda väga kiiresti.
Lisaks läksid lammutamisele piirkonnas asunud kirikud, kloostrid, haigla, tehas
jne. Ehitati palju tohutu suuri
valitsushooneid lisaks põhimajale. Ja paljud neist on paleega ühendatud
tunnelitega, mida on seal kokku ca 20 km. Ehitamisel osales 700 arhitekti ja
kuni 100 000 töölist (kellest paljud ei teinud seda vabast tahtest). Väidetavalt saanud suur hulk (sadu) neist ka surma ehituse käigus. Hoones on 1100 ruumi, millest paljud seisavad tühjana, sest küttekulud on üüratud. Parlament seal
tegutseb küll edasi, aga probleeme on palju. Mida siukse kolakaga ette võtta, sööb raha nagu ahjualune. Lisaks on hoones tegutsemas Riiklik Kaasaegse Kunsti Muuseum,
Kommunistliku Totalitarismi Muuseum ja Paleemuuseum. See oli tõsiselt haige
inimene, kes seda hullust korraldas, aga vaatamist väärt on see praegu kindlasti, kui Bukaresti
sattuda. Ahjaa, palee juurest viib kaunis allee suure purskkaevu juurde.
 |
| Sellised on seal teised majad palee lähedal |
 |
| Näiteid ka seest poolt |
01.08.Ööbisime lennujaama lähedal hotellis, et hommikul lennukile minna ja Istanbuli lennata. Algne reisiplaan nägi ette, et Istanbulist lendame samal päeval koju tagasi, aga meist mitteolenevatel põhjustel nii ei läinud. Mõni päev enne reisi algust teavitas reisikorraldaja, kelle kaudu piletid ostsime, meile, et 01.08. lend Istanbul-Tallinn jääb ära. Õigemini toimub lend järgmisel päeval. Nii et siis üks päev tuli ära kulutada ka Istanbulis. Ina avaldas alguses soovi külastada Istanbulis asuvat kuulsat Hagia Sofia õigeusu katedraali, mis muudeti türklaste poolt mošeeks, kui nad 1453 Konstantinopoli (praegune Istanbul) vallutasid. Ideena käidi välja ka randa sõit. Samas, Istanbuli kesklinn, kus ka see katedraal asub, on u 45 km kaugusel meie ööbimiskohast lennujaama kõrval. Midagi tuli mõelda, sest Istanbuli jõudsime juba kella 12 paiku hommikul. Hotell oli ise üsna mugav, rõduga, millel avanes vaade päris mitmele mošeele.
Katedraali sõit jäi ära, liiga siuh-sauh oleks selline minek ja tulek, sest Istabuli keskuses on palju rohkemgi vaadata. Osa seltskonnast sõitiski randa, osa jalutas veidi ringi ja osa (meie Inaga) ei teinud mitte midagi. Kui välja jätta see, et leidsime õnne läbi ühe ja vist ka ainsa koha hotelli lähiümbruses, kus müüdi külma õlut ja veini. Kuna tegemist on ikkagi islamimaaga, siis üheski poes, millest läbi käisin alkohoolseid jooke ei müüdud. Ka selles söögikohas, kus seltskond käis, ei müüdud. Aga kuuma päikse käes ju tahaks ikkagi viimasel reisipäeval külma õlut mekutada. Olimegi juba veendunud, et ei leiagi sellist kohta. Läksime Inaga jalutama (et mošeesid lähemalt vaadata), ületasime kohe hotelli lähedal tee ja voila - mingi söögikoha (mis osutus hotelli restoraniks) aknal rippus õlleklaasiga reklaam, mis kutsus sisse külma õlut jooma. Ega me ei lasknud endale seda kaks korda öelda ja järgmised u 6 tundi oli meil pesakoht olemas. Ei olnud just maailma odavaim koht, aga hetkel kindlasti maailma parim koht. Jahe ja mõnus ka veel. Ja süüa sai samuti, lisaks külmale joogile. Juhatasime sinna ka Risto ja mõne aja pärast ka Kadri ja Vallo ja nii see päev möödus, moslemilinna lokaalis lõbusalt õlleklaasi taga juttu puhudes.
Järgmisel hommikul oli äratus juba kell 5, sest lend väljus 8 paiku. Hotelli transfeer viis meid kõrval asuvasse lennujaama. Muidugi, u 5 minutit enne äratust kutsuti lähedal asuvast minaretist valjuhäälselt ja tungivalt kõiki palvusele. Polnud äratuskella vajagi.
Ja oligi Rumeenia reis selleks korraks läbi. kes oli säärase road tripiga, mis ei võimalda ühes kohas väga kanda kinnitada, rohkem rahul, kes vähem. Oli emotsionaalne. Aga minu jaoks oli lahe Rumeeniat just autoga avastada, sest kuidas muidu oleksime näinud võrratuid mägesid, Transfägäräsani mägiteed ja nunnusid mesikäppi.
Kokku läbisime autodega (meie auto odomeetri näit reisi lõpus) 1674 km (sõidupäevi oli 7). Rumeeniat tasubki avastada just autoga, kui on soov võimalikult palju näha. Saab valida endale sobiva marsruudi, nautida kauneid Karpaatide mägesid ja Musta merd, vaadata autoaknast tõtt tee ääres lösutava karuga, teha soovikohaselt põikeid vaatamisväärsuste juurde (nt erinevad lossid, kanjon) ja näha üldse eripalgelist Rumeeniat. Bensiin on umbes sarnase hinnaga nagu meil Eestis. Kõigile selline reisimise viis ei sobi ja seetõttu tulebki enne reisi asjad läbi arutada. Ütleksin ka seda, et mõistlik oleks reisida veidi väiksema seltskonnaga, see teeb kõik asjad lihtsamaks.
Ilm oli suurepärane, mõnusalt soe, päikseline, kohati isegi palav (ja mai vingu!) - tavapäraselt 30 kraadi ümber, kohati isegi 35-36 kraadi, mägedes ehk 1500-2000 meetri kõrgusel muidugimõista jahedam, alla 20 kraadi isegi, pilve sees olles hakkas isegi külm.
Rumeenia õlled on päris joodavad, isegi head võiks öelda. Nt nö kohalik karuõlu Ursus (urs = rumeenia keeles karu), Timisoreana (samanimeline õlletehas juba 300 aastat vana), mahe Bergenbier, Ciucas. 30-kraadises soojuses libisesid need kõik kenasti lipsu taha.
 |
| Õlu Musta mere ääres või õlu mägedes - maitseb ühtemoodi hea! |
Rumeenias ringi sõites hakkas kohe algusest silma ka sarnasusi meie Setomaaga. Rumeenia on samuti õigeusklik maa (kuigi nad ei ole slaavlased), aga Rumeenia õigeusu kirik ehk patriarhaat ei allu Moskva patriarhaadile, vaid on kuulutanud end iseseisvaks kirikuks. Teede ääres on neil ka väikesed palvemajakesed (Setomaal nimetatakse neid tsässonateks). Nagu setodel, nii ka Rumeenias on pühapiltide ümber seatud rätik - setod ütlevad selle kohta pühiserätt.
Tänud kõigile osalistele sõidu õnnestumisele kaasa aitamise eest, alates piletitega tegelemise ja ööbimiskohtade ja vaatamisväärsuste otsimisega, lõpetades selle kõige nautimise või lihtsalt vastu pidamisega. Elu on seiklus!
