Mis teha, kui ilmad ilusaks lähevad? Eks ikka pakin kotid rattale ja siirdun linnast minema. Nii ka seekord - ees ootas nädal aega vabas looduses,
värske õhu ja õllega. Taaskord ühildus rattamatk iga-aastase kogupereüritusega Viru Folk. Seda nüüd siis kolmandat korda, kui Käsmusse rattaga lähen. Juba ette garanteeritud hästi veedetud nädal. Seekord alustasin sõitu juba varem ning läksin Käsmu väikese tiiruga, veeredes eelnevalt RMK 2018. aastal valminud Penijõe-Kauksi matkarajal ja külastades nii mõndagi Eestimaa kaunist paika.
5. august
Kuna otse Tallinnast sõitma hakata
polnud kuigi ahvatlev mõte, siis sättisin ennast koos ratta ja varustusega
rongile, mis viis mind Aegviitu. Aegviidu, mis kuulutati 2015. aastal matkapealinnaks, on tänaseks kolme erineva pika matkaraja sõlmpunktiks (Oandu-Ikla,
Peraküla-Ähijärve ja Penijõe-Kauksi). Lootus, et esmaspäeval peaks kurikuulsas “porgandis”
ehk veidi rahulikum olema, osutus lolli lohutuseks, sest rong läks üsna ruttu
rahvast täis – mitu noort ema titekärudega, hulgi jalgrattaid ja koer lösutamas
põrandal. Aga kohale jõudsin ja suutäis värsket õhku ajas suunurgad taas üles.
Väike mandipeatus Aegviidu poes ja sõit võiski alata.
Sõidu algusosa oligi märgistatud kolme
erineva matkaraja märkidega, nii et vali, kuhu poole tahad minna ja anna
jalgadele valu.
Esimesed tõusud Kõrvemaa
maastikukaitsealal ei lasknud end kaua oodata. Raja profiil oli selline vahva väljakutse kohe algatuseks. Mõnigi kord tuli sadulast maha ronida, et kogu krempel järsust künkast üles trügida. Rajamärgistuse märkamisega tekkisid kohe väiksed probleemid, kuna lopsaka looduse seest polnud see rattaga sõites mõnes kohas teps mitte kerge.
Stiilinäiteid rajalt. Viimasel pildil on ka muuseas RMK raja märk kuskil.
Nagu näha juuresolevalt pildilt, siis igav see rada kindlasti ei ole ja iga loodusesõber saab seda täie rinnaga nautida. Aga Nikerjärvelt võttis üle tunni aja, et Jänedale jõuda, kuigi kilomeetreid tuli selleks vaid nii kümne ringi läbida.
Jänedal tegin väikse jalasirutuspeatuse ja sõitsin siis kohe edasi. Jänedalt Lehtsesse läksin korraks RMK rajalt maha ja läbisin selle vahemaa asfaldil, sest vahepeal oli vaja pisut
väledamini edasi liikuda, kui tahtsin õhtuks plaanitud laagrikohta jõuda. Olin ju ka sõitu alustanud päris hilisel kellaajal, nii 2 paiku umbes. Pärast Lehtset jõudsin aga RMK rajale kenasti tagasi. Suurelt teelt maha keerates järgnesid päris kobedad mudast roopad, nagu põllul oleks sõitnud. Tuli “vagude” vahel kuidagi
püsida, aga eks ole ennegi sellistes kohtades sõitnud. Õnneks muutus tee ka paar-kolm kilomeetrit hiljem pärast väikese silla ületamist oluliselt mõnusamaks, kus oli võimalik ka
kiiremini sõita kui 10 km/h.
Jah, see on täitsa rattatatav rada, kui üks silm kinni pigistada
Kella 6 paiku õhtul jäi teele Ohepalu
lõkkekoht, mis asub lagedal väljal ja selle lähedusse jäi majutusasutus nimega
Õnnela. Ilmselt maine paradiis, kui nime järgi arvata, aga oma õnne sinna otsima ei läinud. Minu õhtusesse paradiisi
oli veel jupp maad minna, nii et tuli edasi sõtkuda. Nii oma 18 kilti jäi veel
Tissipuu lõkkekohani, kus plaanisin öö veeta. Milline suurepärane nimevalik, kas pole?!
Päeva lõpp
kujunes pehmelt öeldes keeruliseks. Nimelt läks pärast Kadrinast läbisõitmist rada otse Pandivere kõrgustikus asuvatesse Neeruti mägedesse, mida nimetatakse ka Karuaugu mägedeks. Siinkohal tasub mainida, et Neeruti mäed või kõrgendikud koosnevad radiaalsetest
oosidest ja oosilohkudest ja ooside vahel on mitmed järved. Eks Kalevipoeg on kündmas käinud, sest Kalevipojaga see piirkond ka seotud on ja neid oose nimetataksegi Kalevipoja
künnivagudeks. Küllaltki huvitavad nimed on ka nendele oosidele
pandud – Riistamägi, Tammemägi, Valgeristi mägi, Sadulamägi, Linnamägi,
Tornimägi, Kuresöödi mägi ja Mustakatku mägi. Absoluutsed kõrgused
ulatuvad oosi lagedel kuni 126 meetrini. Eks ole maastikul paras koht, kuhu rattaga tulla?! Ja üks asi on kõrgus merepinnast, aga hoopis teine asi konkreetse tõusu nurk. Ja need künkad olid kohati päris karmid, nii et tuli ratas jõuga mõnestki järsust seinast üles sikutada. Ühe korra olekski selle käigus kogu
täiega alla sadanud, aga läks õnneks ja sain veel pidama. Üles jõudes võttis õige mitu minutit hingamise taastumiseks. Ja ega sellistest küngastest alla laskuda ka lihtne
polnud, kui tuli seda koormat kinni hoida. Nii et üsna tihe rebimine oli. Sellise paraja adreka sai sealt Neeruti oosidelt kätte küll.
RMK matkarada Neerutis
Võttis aega, mis ta võttis, aga aega võttis ja lõpuks Ees- ja Tagajärve lähedal asuvasse Tissipuu lõkkekohta välja jõudsin. Päris kurnatud olin, aga meel oli hea. Seljataha oli jäänud 63 km ja ära põlenud arvestatav hulk kilokalureid. Õhtul sai kogu vaev tasutud. Lihtsalt mõnus oli vaikuses istuda metsade vahel ning rammus dehüdreeritud matkatoit (Tactical Foodback) taastas jõuvarud nagu võluväel.
Päeva kokku võttes tuleb öelda, et polnud see kergete killast, kaugeltki mitte. Aga põnev oli samuti. Nagu eespool juba mainitud, siis päeva jooksul sain lisaks vahvatele küngastele ka RMK rajamärgistusega maadelda. RMK äpi (mis on ikka hindamatu abimees) abil sain küll
varsti rajale tagasi, aga lisameetreid kogunes nõnda ikkagi omajagu. Mis ei tapa, teeb tugevaks.
6. august
Hommik saabus kella 9 paiku. Vana hea gurmeejook
3 in 1 sisse ludistatud ja asjad kokku pakitud võis teele asuda. Päev tõotas
samasuguseid vahvaid tõuse kui eelmisel päeval oli, lisaks ähvardas ilmaportaal yr.no ka
ohtra vihmasajuga. Oli mida oodata.
Kalevipoeg
Teiseks oli vaja treppimööda Tornimäe otsa ronida, kõrval piilumas veel
ka Sadulamägi. Sadulamägi olla Neeruti tuntuim linnamägi, mis olevat oma kuju
saanud sellest, et Kalevipoeg hobusele puhkust andes tal sadula seljast
võtnud ja vaoharjale asetanud.
Ühesõnaga korralik traali-vaali üles-alla läks jälle lahti, nii et esimese 11 km läbimine võttis ähkides ja puhkides aega üle
tunni aja. Kohati ei saanud vändata sellepärast, et oli vaja ronida üles või ukerdada
alla, vahepeal jälle läks rada nagu slaalom puude vahel ja suured kotid
pakiraamil ei lasknud seda sadulas
läbida. Kohati oli isegi ratas käe kõrval ohtlik liikuda, kuna läbitav nõlv oli
kangesti kaldu vasakusse suunda. See “sõit” tõi meelde 2017. aastal Nepalis
mäenõlvade läbimise, kus ühel hetkel pidi ratast (ilma pagasita) hoidma vasaku
käe otsas ja paremaga kuskilt kinni hoidma, et mitte alla kukkuda. Aga nüüd oli
rattal ka koorem peal, mis tegi asja veel lõbusamaks. Oli vaja pingutada, et sealt läbi trügida terve nahaga. Neeruti kandi rõõmud, aga vaeva ja pingutusi väärt.
Vähemalt tagantjärele mõeldes.
Neeruti maastikukaitselaga sain sellega
peagi ühele poole ja sisenesin Porkuni maastikukaitsealale, millega võeti 1978. aastal kaitse alla Võhmetu-Lemküla-Porkuni karstijärved ja oosid. Turnimisele järgnes
lõpuks auga väljateenitud puhkepaus Mardihansu lõkkekohas. Jalg puhatud ja pulss alla viidud läks sõit edasi juba
hõlpsamalt. Sain metsadevahelisel kõvakattega teel ka inimese kombel vändata ja
isegi asfalti nägin enne Porkunisse saabumist. Kae õnne!
Kuna poodidega oli sel
päeval kitsas käes, siis astusin läbi Porkuni järve kaldal asuvast kohvikust
Kulles, et midagi hamba alla saada. Teenindajaproua polnud sugugi vaimustuses, et teda
niimoodi segama tuldi. Altkulmu põrnitsedes mulle 3,50 maksma läinud pelmeenid
siiski valmis meisterdas ja külma Saku Originaaligi oli nõus külmikust üle leti ulatama.
Kui aga küsisin luba korraks oma telefoni laadida tema kohvikus, siis porises provva moka
otsast, et see on ju tema elektriarve. Tõsi ta on ja laadimata seekord ka jäi. Ei
taha ju inimest pankrotti ajada oma laadimisega.
Porkunist edasi sõites lootsin väikese
haagi abil ka ühe külapoe üles leida, sest kaardi järgi pidi justkui Pandiveres
säärane täitsa olemas olema. Üles seda siiski ei leidnud ja pole kindel, kas seda seal üldse ongi enam alles. RMK rada järgides
polekski sel päeval enam lootust olnud ühtegi poodi teel kohata. Kuna mul
õhtuks manti ei olnud (pole olnud vajadust Eestis mitmeks päevaks varuda), siis
tuli uus plaan välja mõelda. Ja nii võtsingi suuna Roela asemel hoopis Pajusti
ja Vinni suunas. Uljaste järve ääres jõuan ilusti RMK rajale tagasi, mõtlesin. Pajustisse
jõudsingi kenasti ilma pikema jututa. Jupp jupilt oma teekonda kujundades seadsin järgmise
sihtpunkti Ulvi mõisa. Kuna Ulvis oli interneeduse kohaselt samuti pood olemas,
siis Pajustist suuremat manti kaasa ei ostnud. Ja pärast ei jõudnud ära kiruda
ennast. Läbi Vinni vurades hakkas korralikult vihma kallama. No ikka väga
korralikult, nagu pangest kallas. Probleem oli selles, et kuna olin RMK rajalt
maas, siis oli vaja telefoni kaardirakenduse abil navigeerida õigele teele.
Paduvihmas on aga teatavasti üsna keeruline nutitelefoni käidelda, nii et
pöörasin mingil hetkel vaid heale õnnele lootes paremale. Hiljem selgus, et päris õige tee
polnud, aga kohale see siiski viis. Vahepeal jäi minu õnneks teele bussipeatus,
kus pääsesin viimaks tiheda vihma eest varju. Kuigi olin juba märg nagu atlandi heeringas,
siis sain natuke aega hõlpu ja hilpe kuivatada. Bussipeatuse kõrval olid mingi
vana hoone varemed, mille ümber ja sees tatsasid ja määgisid ringi kümned
lambad, erinevas vanuseklassis ja suuruses. Pisikesed talled määgisid segamine uttede ja vanade
oinastega. Päris omapärane kontsert oli, mitmehäälne - kui üks ees “mää!”
ütles, vastasid teised samaga.
Lambad on siin ja lambad on seal. Ilusad hea, ilusad head....
Lõpuks andis padukas järele ja lubas
taas sadulasse asuda. Ulvis selgus, et seal on Meie toidukaupade pood täitsa
olemas, ainult et pühapäeviti ja teisipäeviti on see suletud ja võite isegi
arvata, mis päev parajasti oli J Rebaseonu kavalus oli jälle luhta läinud ja
tuli järjekordne alternatiiv leida. Uljastest umbes 5 km kaugusel asuvas Sonda
alevikus oli pood olemas. Kuna ööbimise olin paika pannud Uljaste järve äärde,
siis sain boonusena päevakilometraažile juurde oma 10 km (Uljaste - Sonda -
Uljaste). Kui pea ei jaga, siis jagavad jalad. Tegin poes tiiru ära ja jõudsin
Uljaste järve äärde. See koht ei ole nii eeskujulk kui näiteks Tissipuul, aga
ajas asja igatahes ära, sest katusealune laud pinkidega vihmakaitseks oli
olemas. Uljastes hakkaski jälle üsna kohe kõva hooga sadama, nõnda tuli päris
pikalt oodata, enne kui telki üles panema hakata sain. Katusealune tundus algus
elupäästjana, aga see tilkus mõnuga läbi, mitmest kohast. Nii et aegajalt
kukkus tilk kraevahele või nina otsa või asjadele.
Uljaste lõkkekkoht - läbitilkuvas vihmavarjus
7. august
Vastu hommikut kuulsin jälle meeliülendavat krabinat telgi katusel. Uus päev algas järjekordse vihmasajuga. Passisin telgis kella 10-ni, oodates saju lakkamist, siis roomasin ikkagi välja. Kui vahepeal lubaski ilmataat pisut telki kuivatada, siis mõni aeg hiljem keeras oma taevakraanid taas lõpuni lahti.
Esimene pilt, mis telgist väljudes avanes, oli kaunis trööstitu. Mu
asjad olid metsa all millegipärast pilla-palla laiali. Olin söögitavaari õhtul lolli peaga kilekotti
visanud ja koti õue laua kõrvale jätnud. Sellest kilekotist polnud nüüd
jälgegi, küll leidsin metsa alt termokruusi, saia ja veel natuke toidukraami.
Singipakk oli seest tühjaks noolitud, juustupakk oli ja jäigi kadunuks. No
tuleb vist siinkohal pilgud kohaliku reinuvaderi poole suunata, kes öösel ilmselt külas
käis ja midagi head hamba alla otsis. Ja leidis ka. Kilekotti läheduses lõpuks ei
leidnudki, otsisin, mis ma otsisin. Rebase asemel võis kahtlustada siiski ka teist isendit, keda kotiotsingul mööda oksa triivimas märkasin.
Ikka edasi, ikka edasi. Ei sammukestki tagasi.
Lõpuks jäi vihm ka lõplikult järgi ja
sain asjad kokku pakkida ja märja telgi kotti suruda. Kuna sõidupäev oli tulemas lühike, siis kiiret
polnud teeleasumisega. Ikka hea gurmeejook koos pakipudruga enne hinge
alla, et oleks tugev tunne sõita. Alles poole ühe paiku sain liikuma.
Tee viis uuesti Sondasse, sealt edasi “kaunitesse” Ida-Virumaa linnadesse Kiviõlisse ja Püssi. Kiviõli tuhamägedest
tuhisesin mööda, need on päris muljetavaldavad. RMK rada pidi küll seal seikluspargist läbi minema, aga mina seal ukerdama ei hakanud, vaid panin mööda teed otse, kuni taas RMK rajamärgistust nägin. Enne Kiviõli linna jõudmist sain rattaga veel mööda heinamaid sahistada. No väga mõnus pole märjas heinas liikuda, peab tunnistama. Kiviõli sai linnaõigused küll 1946, aga aastatel 1957-1991 kuulus hoopis Kohtla-Järve koosseisu. Huvitav teada. Midagi säravat linn endast aga ei kujuta. Markantseim näide siit:
Kiviõli arhitektuur
Kiviõlist sõitsin edasi mõne kilomeetri kaugusel ja Purtse jõe kaldal asuvasse Püssi, vallasisesesse linna Lüganuse vallas, kus elanikke tuhande kanti. Tegin oma toimetused Püssi kaupluses ära ning siis siirdusin juba Aidu karjääri vallutama.
Päeva lõpp-peatus oligi Aidu-Liiva RMK lõkkekoht. Sinna
jõudmine oli omaette ooper, sest mind ootas seal päris põnev üllatus. Pärast ca 9 km sõitu jõudsin kohta, kus ees seisis veetõkke ehk kanali ületus. Teisel kaldal oli parv, mis otstega või maakeeli peenikese köiega kinnitatud mõlema kalda külge.
Seega tirisin parve enda juurde, tõstsin pakid rattalt maha, et parve sisse
pääseks, venitasin ka ratta üle parve “parda” ja siis asusin end teisele
kaldale tõmbama. Ega palju polnud vaja tirida, nii oma paarkümmend meetrit, aga kalda ääres
oli vaja “praami” ka paigal hoida, et koos ratta ja kolaga kaldale pääseks.
Kaldal vaatas mulle lisaks RMK matkaraja märgistusele vastu hoiatussilt, et
“ettevaatust, vees on köis ja parv!” Tänan hoiatamast.
RMK lõkkeplats on Aidu-Liivas aga
super. Üsna uued katusealusega laud, puukuur puudega, kattega lõkkekoht, WC ja
laavu. Laavus järgmise öö ka veetsin, endiselt märjavõitu telgi sain niisama
kuivama riputada. Ja vaade ülevalt kaldapealselt oli
väga lahe, sest tänu veekogu põhjas olevale kipskristallidele, mida vesi peegeldab, on vee värv ilusat sinakasrohelist tooni.
Aidu karjäär ja RMK lõkkekoht
Õhtul sain taas ka vihma, aga
erinevalt Uljaste katusest pidas see ehitis kenasti vet, nii et polnud suuremat
häda. Päikeseloojangut õnnestus siiski ka näha, nii et päris terve õhtu ei
sadanud. Häbiga pean tunnistama, et lõket teha ei õnnestunud, sest puud olid
ikkagi niiskevõitu ega tahtnud kuidagi tuld võtta. Tiksusin siis niisama ja
nautisin vaikust sooja tee ja paari suutäie lustivedelikuga. Päevaga sai seekord
kõigest 28 km sõidetud ehk päris lebo oli.
Õhtune vaade, pärast saju lõppemist
8. august
Hommikul sain telgist välja kella 9
paiku, uni laavus oli ikka väga mõnus. Nagu tavaliselt ikka sain kõik toimetamised toimetatud, telgi kokku pandud ja asjad rattale seatud umbes
tunni ajaga. Seejärel hakkasin vaikselt tagasi Püssi suunas veerema mööda päris kobedate kividega kruusateed, sedapuhku küll karjääri teiselt poolt, et mitte uuesti hakata
“praami” juures asju rattalt maha lappama ja uuesti peale siduma teasel kaldal.
9 km hiljem olingi juba Püssis. Sealt edasi aga lahkusin selleks korraks
jäädavalt RMK matkarajalt ja võtsin suuna põhjaranniku suunas, sest Viru Folgi
alguseni oli jäänud veel vaid üks päev.
Järgnes sõit suurel trassil E20, kus häiris see, et rekka- ja
bussijuhid ei ole nõus sentimeetritki tee keskele tõmbama minust möödudes, kuigi teiselt poolt
keegi vastu ei tule. Lihtsalt kiusu pärast, aga mul oli seetõttu teepervel päris
kitsas ja ebamugav. 8-9 km sai niimoodi sõita, kuni lõpuks sain trassilt maha Aseri peale keerata. Selles ca 1500 elanikuga nõukaaega meenutavas alevis ei soovinud küll
pikemalt viibida ja pärast põgusat poepeatust tegin sealt sääred.
Järgmine stop oli Viru-Nigulas, kus vaatasin üle mälestusmärgi Vabadussõjas langenutele ja lipsisin pingi peal jäätist.
Päeva
lõpp-punktiks valisin Toolse ordulinnuse varemed. Vahepeal oli küll teemaks ka ööbimine läheduses asuvas Retro talus, aga mõtlesin, et nii lühikese matka jooksul pole mõtet raha eest ööbima hakata ja nõnda sellesse ilusasse ajaloolisse kohta jõudsingi ja panin päästepüstaku lähedale telgi üles. Mine tea, millal päästerõngas võib ära
kuluda.
Erinevalt Uljaste järve püstakust oli siin päästerõngas alles
Ülejäänud õhtut sain nautida linnuse juures ja mere kaldal kolades, merd
vaadates ja mõnda kosutavat õlunaadi mekkides. Kerge ja pideva uduvihma saatel. Toolse ordulinnus valmis arvatavalt
aastal 1471 ja see pidi kaitsma tol ajal Rakvere mereväravaks olevat Toolse
sadamat mereröövlite rüüsteretkede eest. Oligi aeg päev lukku panna. Päevaga läbitud distants sedapuhku 61
km.
Õhtu Toolse lähistel
9. august
Hommikune
äratus saabus juba koos väikese elevusega eesootava folgi pärast. Ilm oli
pilvine, aga mõnusalt soe. Just paras ilm rattaga sõitmiseks. Tee Võsule viis
mööda Sagadi mõisast, kus oli päris palju rahvast sagimas. Sagadi mõisakompleks
tähistab ju sel aastal auväärset 550. sünnipäeva. Ei hakanud sinna inimeste hulka pressima ja
veeresin lihtsalt edasi. Võsul külastasin kamraad Rauli rahvatantsurühmitusest Leigarid, kes Võsul asuvas suvilas suisel aal oma prouaga toimetab.
Isetehtud tammelaua taga juttu juba jätkus külma õlle kõrvale päikese paistel. Hea
salajane pelgupaik neil, sest Kuugli mapi kaudu seda kohta poleks õnnestunud
leida. Oleks mööda ka pannud õigest kohast, kui Raul hoovi pealt poleks mind
märganud ja hõiganud. Seal hoovi peal käisin veel ka laupäeval ennelõunal, kui sai väike grill
ja tšill tehtud, enne kui folgimelu jälle hooga käima läks.
Rauli suvila kaasperemehed
Jutud
räägitud jäi üle veel vändata viimased 5 km Käsmusse, kaptenite külla, kus Viru
Folki juba alates 2008. aastast korraldatakse. Sel aastal oli folk pühendatud
Iirimaa ja iiri rahvamuusika ja -tantsu tutvustamisele.
Käsmu jõudes
tegin kõigepealt sulpsu merre, et vähemalt suurem higikelts maha uhtuda enne
inimeste hulka astumist. Seejärel sain
kõne koolivend Laurilt, tänu kellele oli soolas telkimisplats tema äripartneri
maja juures. Selgus, et temagi oli meie ühine koolivend. Kui telk üleval
ploomipuu kõrval, asjad ära sätitud ja ratas kenasti aia külge kinni pandud
oligi aeg siirduda folki nautima.
Viru Folk 09.08. – 11.08.
Viru Folgi
miljöö on alati suurepärane, inimesed sõbralikud ja mõnus muusika kõrvu
paitamas. Sealhulgas noorte tänavamuusikute esituses. Esimesed kaks päeva festivalist olid ka ilmad suurepärased. Kolmandal
päeval saime küll ka ohtralt vihma, aga ega see kellegi tuju ilmselt suurt ei
rikkunud, kes kohale jäi. Lisas kohati isegi pigem vürtsi. Samuti lisas vürtsi minu lemmik
kõhutäide folgil, millest enam ei saa üle ega ümber – soojad krõbekilud, mida müüdi tuutu sees ja
mida said kaasas tassida. See on sõltuvusttekitavalt hea kraam, eriti veel
külma õlle kõrvale. Nii et enne näpud ei peatu, kui tops tühi on.
Muusikalise
poole pealt sai nii mõndagi lahedat kollektiivi vaadata-kuulata, nii meilt kui
Iirimaalt. Kuulatud kollektiivid olid siis järgnevad:
The
Kilkennys (Iirimaa) – väga hea sisejuhatus festivalile.
The Kilkennys
Untsakad,
VLÜ & sõbrad (tribuut legendaarsele iiri ansamblile The Pogues) – ühed parimad
eesti folkmuusika bändid ei kõlanud nii, nagu oleks oodanud. Ilmselt selline
kooseis tekitabki liiga suuri ootusi.
Öösorr oma
tuntud headuses. Minu üks folgi lemmikuid. Laval ka bändi asutajaliige Indrek
Ojari (polnud sellest asjaolust küll varem teadlik, et ka Ojari Öösorri asutamisega seotud oli).
Öösorr
Nedsaja Küla
Bänd (öösimman) – umpa-umpa musa saatel sai jalga keerutada.
Juhan Uppin –
esimene Vabariigi Pillimeheks kroonitud rahvamuusik, kes mängis nii lõõtsa kui kannelt, sekka ka laulis.
Mõnus tšill kuulamine, Folkmillile seetõttu ei jõudnudki.
Juhan Uppin
Beoga (UK) –
päris minu maitse pole, kuigi väidevatalt üha rohkem kuulsust ja populaarsust
koguv briti band.
Rüüt – vana hea
Rüüt tuntud headuses. Eriti live kontserdil meeldivad.
Saatpalu
& Sööt (ehk Söötpalu). Nemad on nagu Tättvere, kel laulude vahepeal kogu
aeg erinevaid lugusid suust tuleb, mis pikitud täis muhedat huumorit.
Nikns suns
& Mehed (läti keeles Kuri Koer koos meestega) – aus ja mehine eesti värk,
folkrock, tõid taas ka päikese välja.
Folk möödus,
nagu alati, imekiiresti. Pühapäeva õhtul sain veel sauna pererahva juures, kelle aia ääres telkisin need päevad. Lisaks kostitati kohaliku samakaga, mille maitse oli vägagi
kiiduväärt. Hästi tehtud kraam. Ja siis oligi käes esmaspäev ja aeg tagasiteed
Tallinna poole alustada.
12. august
Tagasisõitu
alustasin läbi metsa, möödudes ka Käsmu järvest. Mõnus oli mändide all kulgeda metsarajal kilomeetreid. Loksale saabudes oli mõttekoht, kas
sõita tagasi otsejoones koju (ca 80 km), teha ööbimispeatus kuskil mere ääres,
mis ei ole Tallinnast väga kaugel (Kaberneeme kant nt) või teha ööbimispeatus hoopis
lähemal Juminda poolsaarel, kus ka RMK lõkkekoht olemas. Ei hakanud siiski sel
päeval veel tagasi linna sõitma, sest tööle pidin naasma alles ülejärgmisel
päeval. Samas ähvardas ilmateade taas vihmahoogudega, nii et pidasin targemaks
kindla peale välja minna ja võtsin suuna Juminda poole. Seal vähemalt teada, et
võimalik katuse all olla vihmahoo aegu. Loksal olles avastasin poodi minnes, et rattalukk keeldub
edasisest koostööst ja võtmega seda avada ei õnnestunud enam. Tänasin õnne, et
see häda ei tabanud ajal, kui ratas millegi külge aheldatud oli. Näiteks Käsmus
peremehe aia külge.
Juminda
lõkkekohas olid küll sakslased juba koha sisse võtnud oma käru peale pargitud
suvilaga, aga kedagi liikumas esialgu ei näinud ja katusealuse ümbrus täitsa
asustamata. Nii et jäin sinna ja panin kohe telgi üles. Õhtu edenedes täitus plats terve karja poolakatega, 6 väikebussi tuli, millega moodustati oma eraldatud ruudukujuline plats. Nende möll käis varajaste hommikutundideni.
Päeval oli ilm olnud äärmiselt mõnus ja
päikeseline, kuid tõmbas järjest tumedamaks taevas. Vaevalt jõudsin telgi laua lähedale püsti lükata, kui hakkaski
tihedalt sadama. Taevas oli ühtäkki hallimast hall, et mitte öelda must ja ladin kestis järjepanu neli
tundi. Kogu selle aja kössitasin laua taga. Vahepeal saabus üks ekipaaž Lätist. Neiu palus inglise keeles luba katusealust
kaaskasutada, mille ta muidugi ka sai. Mingit ühist keskustelu mul nendega aga ei
tekkinud, polnud ilmselt enam väga suhtlemise soovi. Ei minul ega neiu kavaleril polnud huvi vestlust arendada. Nemad toimetasid omi asju,
mina omi. Panin küll tähele, et autos oli neil terve köök vist kaasa võetud,
kastide kaupa laoti tavaari autost välja söögi tegemiseks.
Neli tundi hiljem tõmbas taevas lõpuks
klaariks ja taevataat andis loa taas võrratut päikeseloojangut nautida mere ääres. Kohas, kus asus ka Juminda merelahingu mälestusmärk.
Juminda
1941. aastal Juminda lähistel toimunud
vene laevastiku hävitustööd sakslaste ja soomlaste poolt on õigupoolest
keeruline üldse lahinguks nimetada. Selle käigus lasti põhja Saksa vägede eest põgenedes Kroonlinna teel
olnud vene laevastiku konvoide 200 laevast 64 (ajaloolase Mats Õuna andmetel) ja
hukkus ca 15 000 inimest, kellest suur hulk tsiviilisikuid (sh palju eestlasi). Sõidetud sai seekord 42 km.
13. august
Hommikul pakkisin end kiirelt kokku ja
asusin teele. Ees ootas puhtalt väntamise päev kodu suunal. Väiksematel ja suurematel
asfaltteedel. Sõit kulges üsna nobedasti, midagi passida enam polnud. Kuusalu
tanklas “kuuma koera” boksipeatus. Koogi poe ees tegin ka peatuse, kus üks
vanem härrasmees tahtis väga suhelda ja tegi ettepaneku talle poest viina tuua.
Jätsin tema soovi täitmata, kuna tema alkoholimõõt oli selleks päevaks
ilmselgelt täis. Juttu rääkisin ikkagi. Tundsin huvi, et kuidas ta selle poe
eest koju kavatseb jõuda, sest ega tema liikumisvõime teab mis suur enam
polnud. Ega ta ei teadnud ise ka seda öelda. Poemüüjad olid temaga samuti
hädas, sest ta läks ja avaldas manguvas kõneviisis soovi, et need võiks talle natuke siiski viina
anda, et ta maksab hiljem ära. Loomulikult sai ta sealtki eitava vastuse. Sain aru, et maakohale omaselt poemüüjad teavad teda ja lubasid ka tema
tütrele teada anda, mida taat teeb hetkel. Nii et küllap härrasmees ikkagi
päeva lõpuks koju ühel või teasel moel sai. Nagu ka ma ise. Maardu kandis hakkas paduvihma sadama ja nõnda veest
tilkudes läbi Lasnamäe tänavate kodu poole liikusin. Peterburi maanteelt on
rattaga kõige vaevalisem linna siseneda, mis tõttu olingi sunnitud läbi
Lasnamäe põikama, et mitte tihedas liikluses rataste alla jääda. Viimane lõpp
oli tõesti märg, isegi naljakas hakkas mingil hetkel. Hiljem selgus, et kuskil sealkandis oli välk ka puusse lajatanud ja selle põlema süüdanud.
Koju jõudes näitas
spidomeeter päeva läbisõiduks 78 km. Kokku kogunes seekordsel lühikesel matkal läbitud
kilomeetreid 417. Oli vinge sõit ja lahe folk. Järgmisel aastal jälle.
Väga mahlakas lugemine!
ReplyDelete