13.06. Tallinn – Saku – Urge – Mahtra – Keava - Juuru
– Kehtna
Selle
suve esimene rattatripp viis Harjumaa, Raplamaa ja Pärnumaa teedele, sisaldades
nii iga-aastast ühist rattamatka vabatahtliku reservpäästerühma kamraadidega
kui ka üksinda seiklemist. Lisaks
ootas laupäeval ees Pärnu-Jaagupis peetav kah iga-aastane vabatahtlike
päästjate foorum, kus nii tõsist juttu aetakse kui ka õhtul jalga keerutatakse
elava muusika saatel.
Kolmapäeva
õhtul näitas ilmaennustusportaal, et neljapäeva hommikul on oodata sademeid oma
9 mm. Hommikuks muutus see prognoos pisut leebemaks ja sademeid lubati enne
lõunat „vaid“ 4 mm. Tegelikkuses aga enne õhtut meie rõõmuks suurt midagi alla
ei tulnudki.
Alustasime
teed koos Meelise ja Siimuga neljapäeva hommikul kella 10 paiku Tallinnast ja
võtsime suuna Saku poole, kuna sealt kaudu saab päris pikalt sõita
kergliiklusteel. Nagu öeldud, siis ilm meid ei kiusanud ja aega oli meil laialt
käes. Kokkulepe oli, et kohtume teiste matkahuntidega Kohila lähistel asuvas
Circle K tanklas kell 15. Sinna oli aega maa ja ilm. Sõitsime rahulikult ja
pidasime ka ohtralt pause tee ääres. Ühe sellise pausi ajal, kui istusime
pingil heki varjus ja konsumeerisime Saku Selverist lunastatud pirukat ja külma
jooki, jõudis meile järele veel üks kamraad päästerühmast, Taavi. Nii et edasi
kulgesime omas tempos juba neljakesi. Paar piiska higisele kerele ei
morjendanud kedagi ja kõvemini ka sadama ei hakanud, kuigi kenasti pilve oli
küll taevas tõmmanud. Mõne kilomeetri saime sõita ka maantee peal, kus rekkad
mööda hakkasid voorima. Meenusid eelmisel suvel kogetud „rekkameetrid“ Rootsis,
kus teeperv oli ratturile pea olematu ja külje alt uhas mööda kümneid veokeid. No
see ei ole mõnus tunne, ei ole. Aga õnneks seda suurt teed oli meil tõesti vähe
ja peagi jõudsime omadega Urge mäel asuvasse tanklasse. Seal võtsime ligi „kuuma
koera“ ja külma õlle ja jäime ülejäänud seltskonda ootama. Lubatud ajal
saabusidki Merca, Triin ja Tiit Kohilast rongi pealt ja sõit Mahtra suunas võis
alata.
Teel
nägime reinuvaderit, saba uhkelt püsti viljade vahel põllul metsa poole silkamas. Käis vist külapeal kanu noolimas. Lisaks
lippas nobedalt üle tee veel üks karvane tegelane, kes suuruse ja värvi järgi
hinnates võis nugiseonu olla. Mahtra kandis külastasime aga Väljaotsa talu
pererahvast, kes kasvatavad lapsi ja vutte. Üks laps oli seejuures just samal
päeval alles sündinud ja koju jõudnud. Siuke väike pamp oli värske emme õlal.
Pererahvaks seal aga meie kaasvõitlejad päästerühmast Tiina ja Jan, kel loomulikult pole mahti rühma tegemistes eriti kaasa lüüa, kuna 3 last ja
farmitäis linde vajavad hoolt. Aga suured õnnesoovid, Tiina & Jan !
Põgus
peatus ja vestlus peetud sõitsime edasi. Keava kandi kurvilised teed oma tõusude
ja laskumistega on lihtsalt suurepärased
rattaga sõitmiseks. Käisime läbi ka teele jäänud muistselt Keava linnamäelt,
mis rajatud arvatavalt kusagil I aastatuhande lõpus. Nägime ka huvitavat
salakäiku, mis ilmselt pidi seal võimaldama kiiret lahkumist vajadusel.
Keava
linnamäel
Juurus
leidsime eest järjekordsed matkasellid, kes meiega liitusid – Mari, Reet ja
Henrik. Seal pidime külastama ka Mahtra talurahvamuuseumi, mille töötajaga oli
Tiidul juba kokkulepitud, mis kell saabume. Ainuke viga oli selles, et kodanik
enam ühtäkki Tiidu kõnedele ei lauatelefonil ega mobiilil ei vastanud, kuigi muuseum pidi veel ametlikult
lahti olema. Nii et lasti üle jälle. Nagu ka meie sügisesel matkal (tookord
matkasime jalgsi), kui Kurgjal C.R. Jakobsoni muuseumi töötajad samuti ära
unustasid, milles varem kokkulepitud oli. Arusaamatu, et muuseumid ei taha raha vastu võtta, mida neile pakutakse.
Nüüd
oli eesmärgiks jõuda juba Kehtnasse, sest seal kuskil oli lootus saada öömaja
ja kuuma sauna. Kehtna kandis avanesid taevaluugid oma täies hiilguses ja
paduvihm kukkus meile kaela nagu pangest valatuna. Õnneks polnud varjualune
enam kaugel ja varsti oma rattad ka kuuri alla nügisime. Edasi sai teadagi mis,
kuniks vaikus kattis meie ulualuse. Need, kes Tallinnast oma sõitu alustasid,
said õhtuks läbitud 90 km. Ja tänud võõrustamise eest, Tiit!
14.06. Kehtna – Kivi-Vigala –
Soontagana
Teine
päev algas hommikul. Imestunud nägusid oli mitmeid. Või olid need ilmed
tingitud millestki muust. Igatahes saime enne teeleminekut mõnusat kohvi, putru
ja võileibagi. Nii oli hea päeva sadulas alustada. Vihma ka hommikul õnneks enam
ei sadanud.
Päev
ise ei kulgenud seekord teps mitte viperusteta. Ühel metsavahelisel teel
tundsin, et esiratas laperdab all kahtlaselt. Järgmises jalasirutamise kohas
tehti kindlaks, et eesmisel rattal on laagritega ühel pool, aga peaks saama
veel natuke sõita. Et järgmise poe juures vaatame ja otsustame, mis teha.
Jätkasime teed, mina hoidsin arusaadavatel põhjustel tempoga nüüd tagasi. Et
kui päris kinni või siis lahti jookseb, siis oleks kukkumine väiksema hoo pealt
pisut „mõnusam“. Valgu poe juures võttis mehaanik Tiit asja vaatluse alla ja
esimene ratas võeti alt. Paraku selgus tõsiasi, et oma Tuulemurdjaga edasi
sõita poleks kuigi mõistlik ega tervislik. Kuna olime päris Rapla lähedal, siis
tõstsime ratta Andrese jeebi kasti ja
sõitsime Raplasse, seal pidi teadaolevalt ka rattapood täitsa olemas olema.
Rattapood (või õigem oleks öelda rattaosakonnaga spordipood) seal tõesti ka on,
kuid mind nad seal aidata ei saanud. Öeldi, et meistrimeest pole, aga kui
tahan, siis võin ratta sinna jätta ja saan selle teisipäeval kätte. No tänan,
see variant ei sobinud kuidagi. Kas kogu esiratast ei saanud uut osta, sest
neil ketaspiduriga versioon puudus. Nii et see lootus läks tühja. Küll aga pakkus
Andres, kelle kodu on Kohilas, välja, et ta võib mulle oma ratast laenata
matkamiseks. Mul oli tuju juba üsna nulli piirini kukkunud, aga see pakkumine
seda pisut taas kõrgemale tõstis. Ja nii siis sõitsime Kohilasse, kus tõstsime
minu ratta maha ja asemele läks kasti Andrese velo. Sügav kummardus Andrese
ees, sest lisaks oma ratta laenuks andmisele viis ta pärast matka minu
terviserikkega Tuulemurdja ka Tallinnasse. Tema ratas jäi veel mitmeks päevaks
minu kätte, nii et tänu sellele sain ka oma isiklikku matka veel teha. Ka oma ratta sai Andres hiljem kätte Tallinnast. Palju sebimist, aga no mis sa
teed, matkateed on teinekord käänulised ja konarlikud. Eelmisel suvel sõitsin
7000 km jutti maha ilma suuremate muredeta, aga küllap oli siis nüüd aeg
saabunud, et rattatohter peab sekkuma.
Ratas käes siirdusime matkajatele järele, kes olid omadega vahepeal jõudnud Kivi-Vigala
lähedal asuvasse Olerex Enge tanklasse einestama. Õnneks sai ka minu sõit
nüüd jätkuda. Natuke kulus teise mehe rattaga sõitmiseks harjumisega aega, aga
muidu veeres päris kenasti.
Õhtuseks
laagerdamise ja maailmaparandamise kohaks oli seekord Soontagana maalinn. Selleks, et Soontagana maalinna rajatud lõkkekohta jõuda pidime ratastega üle silla minema, et teisel pool oja paar kilomeetrit vesisel pinnasel veel vändata. Maalinn muuseas on eestlaste ringvall-linnuste rahvapärane nimetus ja need ehitatigi tavaliselt madalale kühmule või tasasele maale
kokkukuhjatud ringvallile. Avaste
soo saarel asuv 7-8. sajandil rajatud Soontagana
maalinn oli muistsete läänlaste üks tuntumaid kindlustusi. See koht oli mitme
sajandi vältel neile heaks pelgupaigaks vallutajate eest. Praegu on sinna
rajatud RMK telkimisala ja kõrval asub vaatetorn. Sättisimegi end paika, panime
telgid üles ja tragimad vaaritasid süüa. Loomulikult käisime ka tornis ümbrust
kaemas. Saime oma silmaga veenduda, et suure osa ümbrusest moodustavadki sood – Soontagana soo, Maalinna soo, Kärje soo, mis on kokku Avaste soo osad.
Takuse särgiga ori jooksis hädas mu randa,
avatud salarajad võtsid laugastest üle ta kanda.
Minu südamesaarel onn sai kidurast kasest,
kahe kiviga taoti lahti ahel, mis vasest.
/Jäääär „Soo“/
Kuna mina sain mõnda aega autos liikuda, siis
kogunes kilomeetreid pisut, vast oma 50 km. Tore oli see, et siin Soontaganal liitusid meiega järgmiseks sõidupäevaks ka uued liikmed - Marilis, Kris ja Indrek. Nõnda saab juba päris kobeda "mesilaspere" kokku, kui pidevalt ja vaikselt sumisejaid juurde tilgub :) Ja sel perel on ainult üks tõeline kuninganna, kes kogu püha ürituse on meile valmis planeerinud ja meie hinge eest hoolt kandnud - loomulikult on see Tiit :)
Professor,
siin te juba olite! @Soontagana
Mõni "telk" oli selline
Päev
lõppes seekord päikeseloojanguga. Tähistasime seda ühiselt, kellel sisaldas lustivedelik
vajalikku B vitamiinini, kellel lihtsalt ürte, aga mõnus sumin lõkke paistel
oli toredaks lõpetuseks sõidupäevale.
15.06. Soontagana
– Lavassaare – Pärnu-Jaagupi
Hommikul paistis päike ja läks üha soojemaks.
Tuli hakata päikesekreemi kotist välja otsima. Mina olin suutnud oma
ise-eemalduva varrega päikseprillid Kohilasse rännanud ratta kotti jätta. Üldiselt ei ole ei mõnus ega silmadele tervislik selle päikesega
prillideta sõita, aga midagi polnud teha. Päikeseprillid on üldse mulle nõrgaks
kohaks, alatihti suudan nad ära lõhkuda, maha unustada või päris ära kaotada.
Nii ka nüüd.
Aga sõit läks ikka omasoodu. Vahepeal jõudsime
omadega juba Pärnu linna välja. Vähemalt teeäärne silt seda meile kinnitas –
Pärnu linn. Ahaste.
Pärnu
Ahastasime ka seal natuke aega külma õllega külmkapist, mis
Andrese auto kastis kaasa sõitis. Ehh, Odessa! Elu on ikka lill mõnikord. Ja
nii kulges sõit edasi – kilomeetrid väntamist, minutid pausi. Lõpuks jõudsime
veel ühte muuseumisse, mille Tiit oli meile teele organiseerinud. Nimelt Lavassaares
asuv Eesti Muuseumraudtee, mis tutvustab kitsarööpmeliste raudteede ja kõige
selle ajalugu, mis seal peal kunagi sõitsid Eesti- ja Liivimaal. Sealhulgas oli
eksponeerimisel senini töökorras auruvedur.
Lavassaare Muuseumraudtee
Päev lõppes meie jaoks Pärnu-Jaagupis, kus oligi
juba alanud vabatahtlike päästjate kokkutulek või foorum. Algas see
traditsiooniliselt vabatahtlike kasutuses oleva või ajalooliste päästemasinate
rongkäiguga. Või rongseesõiduga oleks paslikum öelda. Õhtu oli täis lusti ja ei
jäänud ka tantsumeetrid mõõtmata rahvakunstiansambel Onud taktikepi all, päkkade välkudes. Igatahes. Ratta
seljas kogunes kilomeetreid peaaegu sama palju kui tantsuplatsil ehk ca 70.
Foorumi eksponaadid
16.06. Pärnu-Jaagupi – Kivi-Vigala – Vana-Vigala – Susla lõkkekoht
Ootamatult oligi kätte jõudnud pühapäev. Hommikul
oli millegipärast natuke uimane ja unine olla. Ilmselt värske õhu mürgitus, mis
see muud olla sai. Kui kogu santlaager
oli kokku pakitud oli aeg suuremale osale matkasellidest lehva-lehva teha, sest
siit edasi jätkasime rattaga teed kuhugi koos Meelise ja Tiiduga. 3 kanget
metsastanis.
Väikese boksipeatusega Kivi-Vigalas jõudsime
välja Vana-Vigalasse. Siin jõudis see tõehetk, kui sain oma matkarada üksinda jätkata,
sest kui Meelis ja Tiit olid teel pühapäeva vääramatu lõpule kodus, siis mina
siirdusin nüüd RMK eelmisel aastal valminud Penijõe-Kauksi matkarajale.
Hüvastijätu söömaaeg Vana-Vigala kutsekooli ees ja siis läinud nad olidki. Oli
ilus matk koos sõpradega, aga mõni hea päevakene metsade vahel seisis veel ees.
Kuigi natuke kurb meel oli ikka.
Viimased 11-12 km Susla lõkkekohta läksid väga
rahulikult, sest päike oli veel endiselt üpris kõrgel, aga Suslast järgmisse
lõkkekohta poleks ka enam jõudnud ega viitsinud sõtkuda. Aega oli ja seda tuli
ka juurde ainult. RMK on teinud matkaradade ja lõkkekohtadega ikka
väga tänuväärset tööd. Tublid inimesed. Jõudsin
Suslasse, panin telgi püsti ja jäin linnulaulu saatel meenutama möödunud
matkapäevi. Läbi sai sõidetud kõigest 45 km.
Susla
17.06. Susla lõkkekoht – Märjamaa – Kõrvetaguse – Varbola – Rabivere
lõkkekoht
Seekord toimus siis äratus üksinda. Kuigi
tegelikult polnud nii suure seltskonna keskel juba ammu ärganud, kuna see lärm
hommikul, mis metsast kostus, oli päris kõrvulukustav. Sajad linnud vidistasid
ja sädistasid üksteise võidu, et kes selle metsa kõige kõvem laulja on. Susla
otsis superlindu. Mina olin ainuke kohtunik ja teatud puudusi ma sel kontserdil
siiski tajusin. Linnud peavad veel harjutama kooskõla ja harmooniat. Aga muidu
tublid.
RMK matkatee viis mind läbi ka Märjamaalt. Tegin
väikese poepeatuse, et ihu paari pirukaga kosutada ja sõitsin jälle edasi. Märjamaa-Valgu
teele pöörates märkasin kõrval pargipingi ääres põlevat prügikasti, polnud veel
täit tuuri üles saanud leek. Läksin kallasin oma veepudeli sinna tühjaks, et
ehk aitab sellest. Aga ei, pärast suurt suitsupahvakut, millest ka oma osa
sain, tõusis leek uuesti. Aga siis oli juba ka sireenide saatel päästeauto
kohal ja mehed asusid toimetama.
Märjamaalt sõitsin edasi, ikka mööda
Penijõe-Kauksi rada.
Andrese ratas veeres küll kobedalt
Kauksi pole enam mägede taga
Nõnda metsade vahel kruusateel edasi kulgedes märkasin
korraga eemal tee ääres kitse rahulikult einestamas. Minust nii oma 30 meetrit
vast eemal. Ei kuulnud ega näinud mind. Võtsin rahulikult oma „õuna“ välja ja
jäädvustasin teda. Minut aega võis küll mööduda, enne kui ta pea tõstis ja minu
poole vaatas. Siis järsku võpatas, tegi segaduses olles tiiru valele poole ümber
oma telje ja putkas siis nii suure hooga metsa kui vähegi jalad võtsid. Oleks
ma jahimees, siis oleks võinud seekord saagi saada metsa minemata. Ei paistnud
väga terane loom olema.
Поpа-поpа-поpадуемся
На своём веку
Кpасавице и кубку,
Счастливому клинку.
Kelba külas tekkis mul endal ka väike segadusehetk,
kui rõõmustasin asfaltteele jõudmise üle ja automaatselt seda mööda ka minema
hakkasin. RMK rada läks aga mõnevõrra teises suunas. Kontrollisin just
läheduses oleva maja ees asuvas bussipeatuses olukorda telefonis RMK matkaradade
rakendusest, kui minu juurde astus peremees ja uuris mis ma toimetan siin. Pakkus külma kaevuvett ja ajasime pisut aega temaga juttu, kuulasin kuidas
maal elu läheb. Ja siis oli aeg jälle õiges suunas väntama hakata. See asfalt
oli nagu narrimiseks siia pandud, tuli kruusateele tagasi siirduda. Väike
jalasirutuspeatus Kõrvetaguse lõkkekohas ning õhtuks jõudsin välja Rabivere
lõkkekohta. Oli aeg jälle igapäevaseid laagritoimetusi toimetama hakata.
Sõidetud sai sel päeval 61 km. Nagu
näha, siis läbitud kilomeetrite arv ei olnud noil päevil eriti
märkimisväärne. Õhtu lõppes aga lõkketule ääres mõnuledes.
18.06. Rabivere lõkkekoht – Kohila
Küll oli hommikul mõnus telgis külitada, poolunes
olles. Juba eile hakkasid kahtlused tekkima, kas minu plaan jõuda homseks
Aegviitu ikka teostub. Millegipärast ei olnud seda õiget minekut ja „duhhi“
sees, nagu eelmisel suvel üksi sõites. Ja vägisi lihtsalt kohale jõudmise nimel
ei ole mõtet ka sõita. Seda enam, et 20.06. pidin jälle tööle minema ning hea
oleks siiski kaks korda enne hinge ka tõmmata, kui metsast välja jõuan. Nõnda
sündis hommikul telgis lesides otsus, et lebotan pool päeva siin samas Rabivere
lõkkeplatsil. Ja nõnda saigi. Pärast telgist välja roomamist tegin gurmeejooki
3 in 1, mida sain otse potist juua, sest termokruus ununes Pärnu-Jaagupisse.
Seejärel istusin katuse all varjus ja lugesin Uhhuduuri raamatut nende
seiklustest Lõuna-Ameerika mägismaal.
Lõpuks sain siiski kola kokku ja asusin jälle
teele. Kell võis juba 1 päeval olla ehk kõige kuumemal ajal. RMK juhatas ratturid jalgsimatkajatest pisut erinevat rada pidi, hiljem sai
kiiresti selgeks ka, et miks. Mina muidugi ei lasknud sellest end segada ja
jätkasin ikka nö punast joont mööda kaardil. Sinna teele pidi jääma ka
metsavenna punker, nagu kaardilt lugesin. Ja sellest ei tahtnud ma mööda sõita.
Aga ometi mööda ma sõitsin, sest mingi märki punkrist ma ei näinud rajal. Rada
oli rattaga sõitmiseks ka selline muhe, et ajas muigama. Kuigi juba võsavahele
sisenedes oli selge märk, et ratturid võiks mujale minna, kui risti üle tee oli
korralik puu langenud, nii et ratas tuli sellest üle tõsta.
Vaat see on matkatee!
Risti-rästi oksad, edasi laudtee ja mõnus džunglilaadne
rada, mida oli ikkagi nauditav läbida. Üle
okste tuli küll ratast alatasa käe otsas tõsta, aga tühja sellest. Aga punkrit
ei leidnud. Kaardi järgi olin sellest oma 250 meetrit mööda pannud. Jätsin
ratta džunglis raja äärde (ühtegi teist inimest seal loomulikult ei liikunud)
ja läksin tagasi. Punkri asukoha leidsin üles, aga punkrit ennast ei olnud. Oli
vaid mälestusmärk seal 1946. aastal langenud metsavendade mälestuseks.
Egas midagi ratta juurde tagasi ja minek edasi.
Jõudsin Rabivere rappa. Veel hulga laudteed, kus ratast käekõrval lükata. Aga
mis siis, aega oli mul käes kõvasti ja tuju päris hea. Väga lahe rajaosa, peab
meeldima. Mööda mändidevahelist rada jõudsin Kõnnu järveni. Sild tuli tuttav
ette. Olin seal rahvatantsulistega paar aastat tagasi talvel sattunud, kui raba
mättaid kattis pehme lumi ja järve korralik jää. Loomulikult tuli ka sulps vette ära teha. Ma
tuhm inimeseloom ei taibanud silla otsast redelit minna otsima ja püüdsin kaldalt
vette pääseda. Ei ole lihtne, kui vette astudes leiad end kohe pealtpoolt põlvi
muda sees olevat ja vesi rinnuni, tuli kaldal oleva mätta abil ennast veest
välja vinnata. Oleme ausad, ega ei julgenud lahti sellest mättast lastagi. Abi
ju võtta poleks kuskilt, kuigi kalda ääres päästerõngas kenasti olemas. Naljaasi
see ei ole, ei soovi niigi pikaks venivat uppunute nimekirja täiendada. Veest
välja saades aga olin räpasem kui sinna sisse minnes. Tore elamus missugune. Aga ülimalt ilus koht kindlasti.
Edasi enam midagi pajatada polegi. Peagi jõudsin
omadega Kohilasse, kus tuli rongi peale istuda. Selline minimatk siis seekord.
Ehk õnnestub augustis jälle RMK rada mööda matkata, siis juba Aegviidust ida
suunas. Kokku sai selle minituuriga läbitud 331 km
No comments:
Post a Comment