RUMEENIA
Rahvaarv – 19 miljonit
Pindala – 238 400 km²
Iseseisvus – 09.05.1877 osmanite impeeriumi võimu alt
Pealinn – Bukarest (rumeenia keeles Bucuresti), elanikke ca 1,7 miljonit.
Rahaühik – leu (1 eur = ca 5 leu)
Keel - rumeenia (kuulub indoeuroopa keelkonna romaani keelte rühma, nagu ka prantsuse, hispaania ja itaalia keel). Vene keelega Rumeenias hakkama ei saa.
Religioon - õigeusk (kirik ei allu Moskva patriarhaadile, vaid on kuulutanud end iseseisvaks)
Pärast mullusügist seiklemist Georgias härrasmeeste pundiga tekkis
sel aastal mõte külastada Rumeeniat. Ei teagi, miks just Rumeeniat, aga miks ka mitte. Igatahes, kui sihtkoht ja kuupäevad olid paigas, läksid mõtted rändama
nende põnevate paikade suunas, mida tahaks Rumeenias külastada. On Rumeenia ju
tuntud eelkõige Dracula lugude ja mustlaste päritolumaa poolest, aga seda teatakse ka suurepärase ja
maagilise mägitee Transfägärasani poolest (vähemalt tsiklimeeste hulgas kindlasti, kes mööda ilma ringi kihutavad). Nii et see viimane oli minu jaoks kohe algusest peale kohustuslik osa reisist, mis aga tingis samas ka reisimise viisi - rendiautod.
Seltskond ajapikku muudkui paisus, olles vahepeal isegi 15 liikmeline, kuid
lõpuks osales reisil 13 inimest, kellest üks 10a laps ja kaks 14-15a
teismelist.
 |
| Kogu gäng |
Plaani tehes tuli arvestada, et igale poole ei jõua, sest Rumeenia on hoomamatult suur riik (Euroopas suuruselt 12.). Läbitav vahemaa tõotas kujuneda nagunii pikaks, kuna tahtsime näha nii Karpaatides vonklevaid ägedaid mägiteid ja imelisi vaateid mägedele nii ülevalt kui alt, ilusaid Rumeenia linnakesi Kesk-Rumeenias, nn Dracula lossi ja võimast kanjonit, kuid samas jõuda oma eksirännakuga välja ka Musta mere äärde ja sealt tiiruga tagasi Bukaresti.
Tulevastele Rumeeniasse sõitjatele soovitan võimalikud eelarvamused koju jätta - nt ei tasu rumeenlasi samastada mustlastega või peljata, et mustlased on igal pool turiste piiramas. Ei ole. Kuigi nimi Rumeenia ehk Romania ja romad ehk mustlased kõlavad sarnaselt, siis pole neil siiski seost. Romania nime said nad hoopis vanadelt roomlastelt, kes nendel aladel pikalt valitsesid. Romania tähendabki roomlaste maad ja nad on selle üle uhked, et saavad end pidada roomlaste järeltulijateks. Rumeenlased (români) kuuluvad romaani rahvaste hulka, st nad ei ole, erinevalt paljudest oma naabritest, slaavi rahvas ja vene keelt siin ei räägita üldse. Rumeenlasi on rahvastikust ligi 90%, mustlasi ca 3,4% (iseasi, kui tõene see % on, sest pagan seda teab, palju neid romasid tegelikult on, nende eluviisi arvestades), st neid on ikkagi väga arvukalt. Nende suuri vahmiiliasid aegajalt ikka nägime, aga meiega nad tegemist ei soovinud teha ega tüli ei tekitanud.
Kuigi Rumeeniat loetakse EL üheks vaesemaks maaks, siis ei saa öelda, et igal pool on üks häda ja viletsus. Tasub veenduda oma silmaga, mis elu seal elatakse ja kui kaunis loodus seal on. Ja karud! Juba enne trippi lugesin, et päris suur tõenäosus on neid sellel mägiteel kohata, aga loodetavasti vaid auto aknast (metsapeatusi tuleb valida!). Enne reisi nägin just uudist, et Brasovi lähistel (kus kandist ka meie läbi sõitsime) oli üks karu matkamas olnud neiut rünnanud, kes seeläbi ka hukkus. Aga nendest mõmmidest edaspidi.
Põhjus, miks Rumeenia suures plaanis ikkagi heal järjel ei ole, on suuresti seotud laialt lokkava korruptsiooniga. Samas, linnapilt suurt vaesust otseselt ei peegelda, tänavad ei ole räpased. Kerjuseid on, aga mitte nii palju, kui võiks arvata. Võib-olla on nad turistide piirkondadest ka minema kupatatud, ei tea. Tegelikult on Rumeenia aga rikas oma maavarade poolest (sh maagaas, vähemal määral leidub ka naftat - riigi lõuna osas võib lagedatel väljadel näha töötavaid puurtorne), samuti on seal väga palju viljakat põllumajanduslikku maad soodsa kliimaga (nt võib näha silmapiiri taha ulatuvaid maisi- ja päevalillepõlde, riigi lõuna osas ka viinamarjakasvandusi jms).
22. juuli
Väsitav lennujaamade ja lendude päev - Tallinnast Istanbuli startis lennuk 12.30 ja Istanbulist Bukaresti jõudis jätkulend 21.00, umbes pooletunnise viivitusega. Seejärel oli vaja leida onkel, kes kaks auojuhti viiks kohta, kus rendibussid vastu võtta. Seda onklit andis alles otsida, Bukaresti Henri Coandă (rumeenia leiutaja ja insener) nimeline lennujaam on ju suur. Olime veidi nagu peata kanad lennujaamas, tüüpi kätte ei saa ja mis edasi teha, ei tea. Lõpuks saadi ta siiski kätte ja ta viis ülejäänud seltskonna väikebusside Ford ja Renault kättesaamiseks kuskile eemale, kogu punt pidi sõitma kaasa. Miskipärast ei olnud ta nõus ülejäänud seltskonda lähedal asuvasse hotelli viima ja seejärel juhtidega minna busse üle andma. Nii nad siis kaasa kõik sõitsid, aga me Inaga võtsime lennujaamast takso ja läksime otse majutuskohta nimega Fast Airport Accomodation. Taksojuht oli sõbralik tüüp. purssis küllalt arusaadavat inglise keelt. Hoiatas, et Rumeenias on palju karusid ja tema näiteks kannab endaga looduses liikudes alati kaasas karuvastast spreid, mida agressiivselt käituva karu suunas pihustades pidavat karu ära minema. Seda tuleb teha siis, kui karu juba päris lähedale on jõudnud, nii mõne meetri pealt. Ehk viimases hädas, aga pidavat efektiivne olema. Sellist elamust ise küll ei vaja:)
23.07.
Hommikul hotelli lähedal asuvast Gazprom tanklaga (jah, riigis laiutavad endiselt Lukoili ja Gazpromi tanklad - põhimõteliselt me neid muidugi kordagi tankimiseks ei kasutanud) ruume jagavast kohvikust kiire kohvi, singisai ja esimene rumeenia õlu käes ja varsti ka kõhus, võisime asuda teele Transfägäräsani poole. Pakkusin välja, et vast on mõistlik enne selle raja algust jääda veel kuskile ööbima, et saaks mägiteele startida hommikul. Ei või ette teada, kaua selle läbimine aega võtab ja saaks rahulikult nautida.
Väike huvitav seik juhtus ühe raudteee ülesõidu juures, kus tõkkepuu oli all ja rongi ei paistnud kusagilt. Tähelepanu tõmbas tõkkepuu ise, mis oli roostes ega paistnud kuskilt otsast mingite elektrisüsteemidega ühendatud olevat. Lõpuks rong tuli ja kõrvalasuvast majakesest ronis välja vanamees, kes käsivändaga tõkkepuu üles tõstis. Tehnikasajand, mis muud. Siinkohal on paslik ära mainida ka see, et maapiirkonnas on seal täiesti tavaline näha külamehi hobuse ja vankriga asju vedamas.
Kuna ilm oli palav ja avaldati tungivat soovi kuskil ujuma saada, siis tehti selleks peatus kiirevoolulise jõe ääres. Tee äärde jäänud betoneeritud kallastega järvedele või siis veehoidla moodi veekogudele inimestele ligipääsu polnud. Pruunikat tooni jõe vesi oli üpris jahe ja väga kiirevooluline. Oli tunda, kuidas jõgi tahaks sind endaga kaasa tõmmata ja päris jõuliselt pidi kätega tõmbama, et edasi saada või vähemalt paigal püsida.
Oli aeg öömaja otsida. Booking.com kaudu leiti majutus väikeses külas nimega Cicanesti ehk maakeeli pensiunea Club Dioda, kus pidi lehe info kohaselt ka bassein olema (ilusa basseini pildid iagatahes olid bookingus). See küttis muidugi mõne reisiselli ootused juba üles, et kohe-kohe saab värskendust palava ilma eest (ikka üle 30 kraadi), aga võta näpust. Seda miniatuurset nn basseini seal pole juba aastaid sihtotstarbeliselt kasutatud, kus sees veidi (vihma)vett ja palju igasugu sitikaid ja sodi. Aga maja juures oli vähemalt koht, kus grillida ning samuti oli korraliku sisustusega köök (külmkapp!) meie käsutuses. Seega veel üks tiir poodi ja siis õhtut nautima. Nahkhiirte seltsis, kes ringi tiirlesid hämaruse saabudes.
24.07.
Ööbimiskohast järgmise sihtkoha Vidraru tammini oli vaid ca 30 km. Waze juhatusel saime algatuseks teha tiiru läbi külatanuma, kus olid lahedad majad ja kus teel jalutasid ringi pudulojused. Varsti selgus, et Waze oli ilmselt veidi veel unes ja juhatas meid valesti, seega tuli tagasi minna selle pansionaadi juurde ja proovida uuesti ja seekord õiges suunas.
Ootusärevus hakaks kasvama, sest oodatud mäed olid juba õige ligidal. Teepeenral näksis üks eeslipoiss või eeslinna rahulikult muru. Teed hakkasid tasapisi tõusma ja keerutama, vaated aknast üha kaunimaks muutuma. Mõne reisija enesetunne kippus kehvemaks minema vastavalt tee keerutamisele ja kõrguste kasvule.
 |
| Ees ootavad meeleolukad tõusud ja serpentiinid |
Peagi nägime tee ääres suurt kollast märki, mis teatas, et oleme jõudnud Transfägäräsanile. Millega siis õigupoolest tegu on?
Transfägäräsan, kogupikkusega 151 km, on asfalteeritud käänuline mägitee, mis kulgeb Rumeenias läbi Lõuna-Karpaatide ehk Transilvaania Alpide, ühendades Transilvaania ja Valahhia ajaloolisi piirkondi. Fägäras on Lõuna-Karpaatide kõrgeimad mäed ehk siis nimi Transfägäräsan tähendab "üle mägede". Mägitee kõrgeim punkt on 2042m merepinnast. Rumeenia diktaator Nicolae Ceausescu lasi selle tee ehitada militaarsetel eesmärkidel 1970-1974 seoses NSVL sissetungiga Tšehhoslovakkiasse 1968. Tee pidi võimaldama armee kiiret ümberpaigutamist NSVL piirile juhuks, kui NSVL peaks ka Rumeeniasse sisse tungima.
Muuseas, 2009. aastal teatas kuulsa autosaate Top Gear juht Jeremy Clarkson pärast nendel teedel kihutamist, et Tränsfägräsan on maailma parim tee.
 |
| Transfägäräsan. Foto: Wikipedia |
 |
| Pärast päikeseloojangut tasub eriti ettevaatlik olla looduses |
 |
| MÕMM! |
 |
| Vidraru tamm |
 |
| Vidraru järv |
Ja nagu kirsiks tordil nägime tammilt alla vaadates toimetamas veel üht karu, kes kasutas liikumiseks ka raudtreppi. Nii et inimesel ei ole väga mõistlik seda treppi mööda üles-alla liikuda, kui karuga kohtumise soovi ei ole, kuigi kui aus olla, siis ega kipuks niisama ka sellele trepile. Päris tükk aega saime tema tegemisi ülevalt vaadata. Teised nägid teda ka mäest üles tormamas.
Teekonna jätkudes ei läinud sõit igavamaks, mõnel serpentiinidel keerutamise ja kõrguste vaheldumisel (alla-üles) ka mitte kergemaks sisemiselt. Teele jäi Rumeenia pikim tunnel, pikkusega 884 m läbi mäe.
Peatusi tegime järjest, sest Transfägäräsani paljukiidetud vaated lausa nõudsid imetlemist. Rohelised seinad ühel pool, kivised teisel. Veenired mäe külge mööda alla jooksmas. Valgete täppidena paistvad lambad mäeveerel sagimas, üks kari hakkas ka mäe otsast alla sibama.
Vaid veidi edasi ja jälle peatus. Turistilõks, kuhu hea meelega sisse jooksime. Kohustuslik mäest alla voolava joa vaatlus ja sama kohustuslik teemoona täiendamine. Müüdi kõiksugu kraami, alates kohalikest moosidest, juustudest, vorstidest, barankadest lõpetades sama kohaliku aprikoosi-, küdoonia- ja ploominapsu ja mingi vilder-jaldermanni juurikatega segatud imerohuga, mis pidavat kõhuhädade vastu aitama. Eriti ei aidanud, aga ega liiga palju ei panustanud ka sellesse, et aitaks (ravikuur jäi ilmselt liiga lühikeseks) ja reisi lõpuks jäi see mürgikarikas kuhugi hotelli uut omanikku ootama.
 |
| Tinktuur (valati suurest pudelist, kus olid juured ka sees) ja ploomišnaps (päris kange) |
 |
| Juga oli korraldatud otse müügilaudade kõrvale |
Loetud minutid hiljem jõudsime veel ühe oodatud koha juurde - 2034 meetri kõrgusel asub liustiku järv Bâlea, mis piltidelt paistis lausa imeline. Paraku meie saabudes saabus ka korralik pilvemassiiv, mis meid mõne hetkega enda sisse mässis ja vaadetega oli sellega ka jokk. Samas oli pilt nõiduslik ja hämmastas ka see, kui kiiresti see pilv tuli. Ja selle sees läks päris jahedaks. Tavaarimüüjad pakksid asju (keset päeva), sest kohe pidi "heavy rain" tulema. Tuligi veidi, aga ei midagi vägu hullu.
 |
| Pilves ja udus, pilves ja udus, jah! |
Pärast järve algas mäest alla laskumine, aga kahjuks selle pilve tõttu jäi päris palju ilusaid vaateid mägedele nüüd nägemata. Küll ei olnud me veel lõpetanud karudega. Veidi maad edasi sõites, kui vahetult just olid meile 3 rattamatkajat vastu sõitnud ülesmäge, patseeris tee ääres närviliselt suur emakaru 3 pojaga. Ilmselt üritas üle tee perega minna, aga turistid muudkui pildistasid ega andnud üldse asu. Eks me ise ka muidugi tegime seda, sellist kohtumist ei pruugi elus enam kunagi tulla. Kahju oli neist samas ka. Aga nendel äsja siit möödunud ratturitel küll joppas või ma ei teagi, kuidas nemad siit mööda said.
 |
 |
Transfägäräsan saigi selleks korraks otsa, otsustasime sõita ööbima suure linna Brasovi asemel kohe asulasse nimega Bran, kus asub ka kuulus krahv Dracula loss, suur turismimagnet, mida oli plaan külastada järgmisel päeval. Eelinfo kohaselt on soovitatav lossi külastada suhteliselt vara hommikul, mil turistide hordid pole veel hoogu sisse saanud. Majutuskohta jõudsime seekord väga hilja, ca 11 paiku. Põhjus oli selles, et seltskonnas esitati teel mägedest Brani soov külastada ka mingit haldjaküla, mis tingis ca 50 lisakilomeetrit. Kohapeal selgus aga, et sisse ei lastagi, sest 45 minuti pärast pannakse koht kinni. Päris veider koht oli see, sest pileti lunastamiseks tuli söögikohas midagi tellida, aga nii hilja enam nad midagi enam ei tee. Ei taha 13 inimese raha, siis ei taha. Vaatamata sellele, et me sinna sisse ei saanud, õnnestus meil kohapeal ikkagi oma tund aega istuda ja taevasse vaadata.
Hommikul siirdusime kohe tuurile
Brani lossi (Castelui Bran), mida teatakse kui krahv Dracula lossi. Arvatakse,
et «Dracula» autor Bram Stoker sai inspiratsiooni Valahhia vürst Vlad III Draculast (Vlad
Teibasseajaja, kes olla lossis elanud 15. sajandil ja oligi hüüdnime vääriliselt päris verejanuline tüüp) ja Brani lossi kirjeldustest,
kui töötas 1897. aastal ilmunud romaani kallal. Siiski pole tõendatud, et
Stoker sellest lossist midagi teadis. Sellegipoolest on Gooti stiilis lossi
kasutatud paljude krahv Dracula filmide võttepaigana. 1377. aastal valminud uhke lossi ehitasid saksid ja see
on Transilvaania rahvusmonument ja maamärk. Lossi kasutatakse praegu muuseumina,
mis on pühendatud Rumeenia kuninganna Marie (kellele see loss 1920 kingiti)
kogutud kunsti ja mööbli eksponeerimisele. Lisaks on praegu seal ka näitused
keskaegsetest piinamisvahenditest, mis on päris võikad ka piltide pealt
vaadates (see näitus on eraldi pileti eest ja ei viitsinud ise vaatama minna).
Lisaks saab lossis näha Rumeenia kuninga Ferdinand I valitsemise atribuute ja
magamistuba. Tema valitsemisajal kujunes välja nö Suur-Rumeenia,
ühendades Bessaraabia, Bukovina ja Transilvaania alad ühtseks
kuningriigiks. Nii et päris ajalugu selles lossis on palju põnevam kui need
Dracula lood. Juuresolevas kohvikus müüdi muuseas Dracula nimelist õlut ka, mis
osutus magusaks lakeks ja juua väga ei kannatanud.
 |
| Brani loss väljast |
 |
 |
| Brani loss |
 |
| Verevärvi Dracula bere (õlu rumeenia keeles) |
 |
| Feldiora kindlus |
 |
| Rupea kindlus |
Järgmine sihtkoht - 24 000 elanikuga kindluslinn Sighisoara. Sighisoara tsitadell ehk kindlus (Cetatea Sighisoarei) ehitati 12. sajandil, mil see oli tuntud kui Castrum Sex (Fort Six = Kindlus Kuus), ning seda tugevdati ja laiendati veelgi 15. sajandil. 1298. aastal nimetati linna Schespurchiks, 14. sajandil sai Sighișoarast kuninglik keskus ja kuningad andsidki asulale linna staatuse aastal 1367 nime all Civitas de Seguswar. Linnal oli Transilvanias sajandeid oluline strateegiline ja kaubanduslik roll, mida külastasid käsitöölised tervest Saksa-Rooma riigist.
Siin sündis legendaarne Vlad Dracula, kelle nimi linna kuulsaks tegi. Nimelt asus selles linnas Valahhia vürst Vlad III "Teibasseajaja" isa Vlad Draculi (ehk Vlad Draakon) vermimiskoda, kes elas linnas eksiilis. Poega hakati kutsuma Draculaks ehk Draculi pojaks. Vlad Dracul väljastas esimese dokumendi, milles oli kirjas linna rumeeniakeelne nimi, Sighișoara, mis tuleneb ungarikeelsest Segesvár 'ist, kus vár tähendab kindlust. Pärast I maailmasõda liikus Sighișoara koos ülejäänud Transilvaania aladega Austria-Ungari alluvusest üle Rumeenia kuningriigile.
Sighisoara kaunis vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Iga aasta juulis toimub vanas tsitadellis keskajateemaline festival. Meie sattusimegi sellele ajale, sest järgmisel päeval festival algas, kuid kuna majutust polnud võimalik enam pikendada, siis jäime sellest siiski ilma (kohti polnud lihtsalt seal enam saada meie suurele grupile).
Vanalinnas asuvate hoonete hulgas on hulk erinevate saksi käsitöögildide torne - Plekkseppade torn, Lihunike torn, Rätseppade torn, Seppade torn, Köösnerite torn jne. Kõige uhkem torn aga on Sighisoara sümboliks olev 14. sajandil valminud ja 64 meetrit kõrge Tunnitorn ehk kellatorn (Turnul cu Ceas), kust läheb ka sissekäik tsitadelli. Torni katus praegusel kujul valmis eelmise, tulekahjus hävinud torni asemele aastal 1677. Erinevalt muudest tornidest, mis kuulusid erinevatele gildidele, oli tunnitorn avalik hoone, kus paiknesid linnavalitsus ning linnaorkester. Tunnitornil on mitu kohaliku võimu sümbolit: katuse nurkades paiknevad neli 12,5 m kõrgust torni sümboliseerivad riikliku autonoomsuse väljakuulutamist ja karistuste täideviimist surmanuhtluseni välja. Torni keskel paiknevad pöörleval alusel seitse puidust kujukest, mis igaüks esindavad üht nädalapäeva. Igal südaööl pöörleb alus vasakult paremale ja toob linnaelanikele esile uue päeva kujukese. Nii et kui peaks meelest ära minema, mis päev on, siis saab tornist vajaliku info kohe kätte. Näiteks pühapäeva tähistava kujukese kohta ütleb vana hea vikipeedia järgmist - Pühapäev on kujutatud naissoost figuurina, kes kannab sinist särki, punast seelikut ja laia vööd. Tema pea ümber olev kuldne kiirtega sõõr sümboliseerib kulda. Roomlastele ja kreeklastele oli Päike jumal (vastavalt Sol või Helios), kuid seda kujukest naisena luues näitab autor, et võttis arvesse, et Päike on saksa keeles naissoost sõna (Die Sonne).
 |
| Pühapäev |
Niisiis, vaatamata
minu kõhumuredele (sain ennist restorani peldikus kogu sisse pigistatud toidu välja oksendada) tegime kahe
kaasreisiselliga vanalinnas tiiru, nautlesime kohvikus külma jooki ja sooja
ilma, imetlesime arhitektuuri ja tagasiteel ööbimiskohta sattusime läbi minema
Saksa surnuaiast, kus leidus riste ka I maailmasõja päevilt, lisaks uhkena
seisev puidust voolitud kotkas, saksa sümbol.
 |
| Tunni- ehk kellatorn |
 |
| Hauad on tehtud maa pinnale |
 |
| 1914 - 1918 |
Ööbimiskohas oli aga seltskonna alaealisel osal ja ka mõnel veidi suuremal reisisellil lusti laialt, sest lõpuks ometi oli hotelli hoovis korralik bassein. Õhtu lõppes lisaks meeldivale koosistumisele minu jaoks veel ühe maomahlade väljutusprotseduuriga majaesise taimestiku vahele (tualetti enam ei jõudnud).
26.07.
Uus päev tõotas taas põnevaid elamusi ja vaatamisväärsusi. Esimene vaatamisväärsus oli Praidi nimelises asulas soolakaevandus (Salina Praid). Praidi linn kasvaski selle soolakaevanduse ümber ja paljud selle elanikud töötasid maa all. Maa alla raiuti soola kaevandamiseks välja suured tunnelid, mis hiljem jäeti maha, aga tänaseks on teatud osad sellest turistidele avatud.
Tegelikult on Rumeenias ka pisut kuulsam soolakaevandus, msi asub Turdas, aga see jäi meie teelt veidi kõrvale ja oleks tähendanud ca 200 lisakilomeetrit. Lugedes selle kaevanduse kohta internetist, siis palju vast ei kaotanud, sest kui Praidi soolakaevandusse on rajatud lisaks maa-alusele kabelile ka toitlustuskohad, suveniiripoed, apteek, seiklus- või meelelahutuspark peamiselt nooremaealistele, siis ka Turda soolakaevandusse on tehtud lõbustuspark. Kuna kaevandused omavad teaduslikult tõestatud tervistavat mõju inimestele (nt hingamisteed) pikemaajalisel viibimisel, siis vast ongi mõte pakkuda inimestele tegevust seal pikemaks ajaks. Ühesõnaga, kuigi ma isiklikult ei olnud seda kohta külastades just liiga õnnelik (see virvarr ümberringi oli häiriv), aga samas, kaevandus ise, mis asub 120 meetri sügavusel maapinnast (treppidest ronimist oli omajagu), oma kõrgete lagedega oli ühe korra vaatamist siiski väärt. Kusjuures kaevandusse viib kunded eribuss, mis tänaval asuvate kassade juurest teatud ajavahemike järel väljub ja pärast tagasi toob. Väidetavalt külastab kaevandust aastas suisa ca 400 000 inimest ja inimesi seal tõesti saalis omajagu.
Natuke saime targemaks ka tekstide kaudu kaevanduse seintel, mis puudutab selle soolase mikrokliima soodsaid mõjusid inimese tervisele. Kaevanduses on temperatuur aasta ringi praktiliselt sama, kõikudes vaid 0,2 kraadi (15,6 - 15,8 kraadi). Kaevanduses on õhu liikumise kiirus madal (0,2-0,3 m/s), mis tõttu inimene sel temperatuuril külmatunnet ei taju. Madal on ka õhuniiskus (66–70%), atmosfäärirõhk on kõrgem kui maapinnal ja õhk on tugevalt ioniseeritud ja steriilselt puhas, siis see on eriti tõhus hingamisteede haiguste ravis. Kaevanduses töötabki kuskil spetsiaalne tervisekeskus.
 |
| Kabel maa all |
27.07.
Järgmisel päeval andsin emandale võtmed üle ja asusime teele kauaoodatud kanjoni poole. Teele jäid taas meeleolukad tõusud ja laskumised keerutaval mägiteel. See, mis ees ootas, osutus veelgi ägedamaks, kui oskasin aimata. Võimsad kaljuseinad kahel pool teed kõrgumas taevasse, mägine Bicazi jõgi voolamas jõuliselt seinte vahelt läbi, näidates looduse tõelist jõudu ja võimu. Inimene, kes ennast looduse krooniks peab, peaks küll kaks korda järele mõtlema, kas ikka on nii. Ehk siis tegemist on Bicazi kanjoniga (Cheile Bicazului), mis asub Hășmași mägede keskosas ja on osa Cheile Bicazului-Hășmași rahvuspargist. Mägironijate jaoks on see populaarne piirkond, aga ka niisama matkajate jaoks leidub ilmselgelt ägedaid matkaradu. Mööda õnnestus meil aga kahjuks sõita kusagil läheduses asuvast rippsillast, mis läheb kõrgelt üle Bicaza jõe, kuigi internetis pilte vaadates, mine tea, kui paljud meist oleks meie pundist sellele sillale ka kõndima julgenud minna:) Aga kanjoni osas kõnelevad sõnade asemel paremini ikka fotojäädvustused.
 |
| Küngas vahetult enne kanjoni |
 |
 |
| Järgmised 4 toolile! |
Järgmine suurem asundus, mis teele jäi, oli tööstuslinn Bacău, kus elanikke ca 136 000. Sinna jäime ka ööbima, hotelli Decebal. Pärast külma õllet ja kümblust läksime miskit hamba alla otsima. Keegi kotkasilm oli leidnud kaardilt huvitava ja põhjamaisest mütoloogiast tuttava nimega söögi- ja joogikoha - Valhalla.
Enne unede maale siirdumist tegin väikse tiiru hämardunud linna keskuses. Leidsin suure pargi, mille keskel oli uhke mälestusmärk kangelastele, kes ühendasid Rumeenia ja eeskätt oli selleks ühendajaks Rumeenia kuningas Ferdinand I, tema kõrval seismas kuninganna Maria (regele ja regina). Plats oli aga rahvast ja lastest tulvil, sest seal oli käimas ühine multika vaatamine suurelt ekraanilt.
 |
| Allpool regina Maria ja regele Ferdinand I |
28.07.
 |
| Ei olnud paha elukoht 3 ööks! |
Esimene suplus Musta mere lainetes pärast pikka sõidupäeva oli loomulikult sõnulseletamatult mõnus ja vesi ootuspäraselt soe. Üleval kaldapealses söögikohas, kus imelised vaated merele, tegime õhtusöögi (mina dorada kala kartuliga ja Inal täitus lõpuks unistus mereandidest, tellides friteeritud merikarpe). Edasi liikumine sealt paar õlut hiljem toimus ägisedes, sest kõht sai nii täis õgitud. Tuttu juba 21.30, sest väsimus päevasest sõidust oli päris suur, kuigi justkui ein teinud ju midagi, peale varase ärkamise hommikul. See-eest järgmisel hommikul saime häirimatult ennast välja magada.
29.07.
 |
| Faunus and Nymph |
 |
| Suvitaja:) |
 |
| Leia Margus pildilt! |
 |
| Päike tuleb! |
Messengeri kaudu saime näha, et ka teised naudivad mererõõme, lihtsalt veidi eemal meist.
 |
| Mammu ja co |
 |
| Renoveerimise järgus kasiino |
Enne vanalinna juurde asumist natuke Constanta linnast ka lähemalt. See linn osutus oodatust palju põnevamaks ja ilusamaks. Ma olin eelnevalt lugenud interneedusest, et tegu on turiste tulvil kuurortlinnaga. Põhilise magnetina inimesi tõmbav kollase liivaga superbeach Mamaia jääb keskusest siiski õnneks veidi eemale ja meie liiga suuri inimhorde tänavatel ei täheldanud, isegi siinses rannas (neid randu on seal mitmeid) oli inimesi mõõdukalt, kuigi oli ikkagi juulikuu ehk võiks arvata, et päevitajaid lesib hulgim. Tegelikult on tegu põneva ajaloo ja ilusa arhitektuuriga linnaga.
Meie juurde tagasi tulles. Asusimegi niisiis seda ajalugu ja arhitektuuri läbi vanalinna jalutades nautima. Muuseas, saime jalutada ka linna kunagise nime Tomise nimelisel tänaval, mis läbis vanalinna. See oli pungil igasugu kohvikuid ja restorane, peade kohal lehvisid mingid merendusliku taustaga lipukesed, mille tähendust ma ei tea.
 |
| Võrratu Constanta vanalinn |
Keset vanalinna on väljak, mis kannab Vana-Rooma poeedi Ovidiuse nime (kes saadeti keiser Augustuse poolt 8. aastal pKr Constantasse eksiili), kus saab lisaks Ovidiuse skulptuurile näha ka vanas raekoja hoones asuvat Rahvuslikku ajaloo ja arhitektuuri muuseumi, mis oli kahjuks meie viibimise ajal ehk esmaspäev-teisipäev suletud.
 |
| Romulus, Remus ja nende virila näoga kasuemahunt |
Kunstimuuseume on Constantas lausa kaks ja mõlemad samuti esmaspäev ja teisipäev lukus. Aga ühe ees sai Ina kunstnikerdustega tassi ja taldriku osta kingituseks kaasa (millest üks tagasiteel kahjuks küll purunes).
 |
| Rahvakunstimuuseum |
Oligi jäänud veel viimane päev Constantas.
Nagu ülejäänud seltskond, nii võtsime ka meie ette tee kohalikku delfinaariumisse
delfiinide etendusele. Kona hommikune seanss oli välja müüdud, siis saime piletid kella 3-sele etendusele. Läksime Boldiga. Meile tundus, et juht pani meid
suvalises kohas maha, sest delfinaariumit ei paistnud kusagilt. Pärast hetkelist kimbatust suutis juht meid siiski õigesse kohta juhatada ja maja ette kogunev rahvasumm näitas, et oleme ikka õiges kohas. Ja inimesi oli tõesti palju, sest seal on miskipärast
nii, et kõik korraga lastakse välisuksest sisse. Etendus oli nagu nad ikka on -
vigurujumine instrumentidega (pallid, rõngad) ja ilma, sh nad ka nagu tantsisid
vees muusika saatel, muidugi ei puudunud hoo pealt kõrged hüpped ja suhtlemine
treenerite ja rahvaga nende omas keeles ja valjuhäälselt. Kalad ämbrist aina lendasi delfiinide hammaste
vahele ja vastutasuks andsid delfiinid endast parima. Päris kõrgele lendasid ja
oli ilus vaadata. Kuid lisaks delfiinidele oli seal delfinaariumi ümber päris suurel maa-alal veel
hulganist loomi ja linde rahvale vaatamiseks (nimetavad seda
mikroreservaadiks). Ega nende elutingimused just kõige paremad seal pole. Silma
torkas lindude osakonnas see, et võrguga oli kaetud luikede ja partide ala, aga
pelikanid ujusid vabalt lageda taeva all rahulikult. Pelikane leidub ka Rumeenia vabas looduses, Doonau deltas.
 |
| Numtsikud Tiir tehtud, jalutasime tagasi linna, oma 3
kilomeetrit kõndimist pikal bulevardil sooja päikese käes. Nautisime õhtupoolikul vanalinna ilu ja veetsime mere ääres ka muidu veel aega. |
 |
| Ainult üks aperol spritz, bitte! |
31.07.
Järgmisel hommikul alustasime tagasiteed
Bukaresti, sinna oli ca 230 km. Plaan oli minna vaatama ka kuulsat
kolossaalset parlamendipaleed (Palatul Parlamentului), tuntud ka rahvapalee
nime all, mille Rumeenia suurushullustuses diktaator Nicolae Ceausescu lasi rajada. Presenteeris seda kui "kingitus rahva poolt", kuigi
tegelikult oli see kingitus talle tema enda poolt, üüratu summa maksumaksja
raha eest (hoone läks maksma ca 4 miljardit eurot). Hiiglaslik maja on tõesti.
Kasutatud materjal pidavat tegema sellest maailma raskeima hoone (4,098 tonni)
- näiteks kasutati ehitamisel 3500 tonni klaaskristalli 480 lühtri ning 1409
laevalgusti jaoks ning 700 000 tonni terast ja pronksi akende ja uste jaoks.
Hoone on 240 meetri pikk, 270 meetrit lai ja 84 meetrit kõrge. Hoone ehitamist
alustati 1984 ja valmis sai see alles 1997, mil härra ise oli juba 8 aastat
teises ilmas olnud. Mõnes mõttes võis ka selline metsik rahva raha põletamine mõjutada rahvast Ceausescu vastu mässama ja võimult kukutama. Kaheksa korrust hoonest on veel maa all (maa peal 12 korrust), sh kõige sügavamal
olev varjend, mis pidi suurt juhti kaitsma tuumarünnaku eest. Asi ei piirdunud
vaid ühe hoonega, sest plats löödi puhtaks umbes meie Kristiine linnaosa
suurusel maa-alal, kümned tuhanded inimesed sunniti oma kodudest lahkuma ja seda väga kiiresti.
Lisaks läksid lammutamisele piirkonnas asunud kirikud, kloostrid, haigla, tehas
jne. Ehitati palju tohutu suuri
valitsushooneid lisaks põhimajale. Ja paljud neist on paleega ühendatud
tunnelitega, mida on seal kokku ca 20 km. Ehitamisel osales 700 arhitekti ja
kuni 100 000 töölist (kellest paljud ei teinud seda vabast tahtest). Väidetavalt saanud suur hulk (sadu) neist ka surma ehituse käigus. Hoones on 1100 ruumi, millest paljud seisavad tühjana, sest küttekulud on üüratud. Parlament seal
tegutseb küll edasi, aga probleeme on palju. Mida siukse kolakaga ette võtta, sööb raha nagu ahjualune. Lisaks on hoones tegutsemas Riiklik Kaasaegse Kunsti Muuseum,
Kommunistliku Totalitarismi Muuseum ja Paleemuuseum. See oli tõsiselt haige
inimene, kes seda hullust korraldas, aga vaatamist väärt on see praegu kindlasti, kui Bukaresti
sattuda. Ahjaa, palee juurest viib kaunis allee suure purskkaevu juurde.
 |
| Sellised on seal teised majad palee lähedal |
 |
| Näiteid ka seest poolt |
01.08.
Ööbisime lennujaama lähedal hotellis, et hommikul lennukile minna ja Istanbuli lennata. Algne reisiplaan nägi ette, et Istanbulist lendame samal päeval koju tagasi, aga meist mitteolenevatel põhjustel nii ei läinud. Mõni päev enne reisi algust teavitas reisikorraldaja, kelle kaudu piletid ostsime, meile, et 01.08. lend Istanbul-Tallinn jääb ära. Õigemini toimub lend järgmisel päeval. Nii et siis üks päev tuli ära kulutada ka Istanbulis. Ina avaldas alguses soovi külastada Istanbulis asuvat kuulsat Hagia Sofia õigeusu katedraali, mis muudeti türklaste poolt mošeeks, kui nad 1453 Konstantinopoli (praegune Istanbul) vallutasid. Ideena käidi välja ka randa sõit. Samas, Istanbuli kesklinn, kus ka see katedraal asub, on u 45 km kaugusel meie ööbimiskohast lennujaama kõrval. Midagi tuli mõelda, sest Istanbuli jõudsime juba kella 12 paiku hommikul. Hotell oli ise üsna mugav, rõduga, millel avanes vaade päris mitmele mošeele.
Katedraali sõit jäi ära, liiga siuh-sauh oleks selline minek ja tulek, sest Istabuli keskuses on palju rohkemgi vaadata. Osa seltskonnast sõitiski randa, osa jalutas veidi ringi ja osa (meie Inaga) ei teinud mitte midagi. Kui välja jätta see, et leidsime õnne läbi ühe ja vist ka ainsa koha hotelli lähiümbruses, kus müüdi külma õlut ja veini. Kuna tegemist on ikkagi islamimaaga, siis üheski poes, millest läbi käisin alkohoolseid jooke ei müüdud. Ka selles söögikohas, kus seltskond käis, ei müüdud. Aga kuuma päikse käes ju tahaks ikkagi viimasel reisipäeval külma õlut mekutada. Olimegi juba veendunud, et ei leiagi sellist kohta. Läksime Inaga jalutama (et mošeesid lähemalt vaadata), ületasime kohe hotelli lähedal tee ja voila - mingi söögikoha (mis osutus hotelli restoraniks) aknal rippus õlleklaasiga reklaam, mis kutsus sisse külma õlut jooma. Ega me ei lasknud endale seda kaks korda öelda ja järgmised u 6 tundi oli meil pesakoht olemas. Ei olnud just maailma odavaim koht, aga hetkel kindlasti maailma parim koht. Jahe ja mõnus ka veel. Ja süüa sai samuti, lisaks külmale joogile. Juhatasime sinna ka Risto ja mõne aja pärast ka Kadri ja Vallo ja nii see päev möödus, moslemilinna lokaalis lõbusalt õlleklaasi taga juttu puhudes.
Järgmisel hommikul oli äratus juba kell 5, sest lend väljus 8 paiku. Hotelli transfeer viis meid kõrval asuvasse lennujaama. Muidugi, u 5 minutit enne äratust kutsuti lähedal asuvast minaretist valjuhäälselt ja tungivalt kõiki palvusele. Polnud äratuskella vajagi.
Ja oligi Rumeenia reis selleks korraks läbi. kes oli säärase road tripiga, mis ei võimalda ühes kohas väga kanda kinnitada, rohkem rahul, kes vähem. Oli emotsionaalne. Aga minu jaoks oli lahe Rumeeniat just autoga avastada, sest kuidas muidu oleksime näinud võrratuid mägesid, Transfägäräsani mägiteed ja nunnusid mesikäppi.
Kokku läbisime autodega (meie auto odomeetri näit reisi lõpus) 1674 km (sõidupäevi oli 7). Rumeeniat tasubki avastada just autoga, kui on soov võimalikult palju näha. Saab valida endale sobiva marsruudi, nautida kauneid Karpaatide mägesid ja Musta merd, vaadata autoaknast tõtt tee ääres lösutava karuga, teha soovikohaselt põikeid vaatamisväärsuste juurde (nt erinevad lossid, kanjon) ja näha üldse eripalgelist Rumeeniat. Bensiin on umbes sarnase hinnaga nagu meil Eestis. Kõigile selline reisimise viis ei sobi ja seetõttu tulebki enne reisi asjad läbi arutada. Ütleksin ka seda, et mõistlik oleks reisida veidi väiksema seltskonnaga, see teeb kõik asjad lihtsamaks.
Ilm oli suurepärane, mõnusalt soe, päikseline, kohati isegi palav (ja mai vingu!) - tavapäraselt 30 kraadi ümber, kohati isegi 35-36 kraadi, mägedes ehk 1500-2000 meetri kõrgusel muidugimõista jahedam, alla 20 kraadi isegi, pilve sees olles hakkas isegi külm.
Rumeenia õlled on päris joodavad, isegi head võiks öelda. Nt nö kohalik karuõlu Ursus (urs = rumeenia keeles karu), Timisoreana (samanimeline õlletehas juba 300 aastat vana), mahe Bergenbier, Ciucas. 30-kraadises soojuses libisesid need kõik kenasti lipsu taha.
 |
| Õlu Musta mere ääres või õlu mägedes - maitseb ühtemoodi hea! |
Rumeenias ringi sõites hakkas kohe algusest silma ka sarnasusi meie Setomaaga. Rumeenia on samuti õigeusklik maa (kuigi nad ei ole slaavlased), aga Rumeenia õigeusu kirik ehk patriarhaat ei allu Moskva patriarhaadile, vaid on kuulutanud end iseseisvaks kirikuks. Teede ääres on neil ka väikesed palvemajakesed (Setomaal nimetatakse neid tsässonateks). Nagu setodel, nii ka Rumeenias on pühapiltide ümber seatud rätik - setod ütlevad selle kohta pühiserätt.
Tänud kõigile osalistele sõidu õnnestumisele kaasa aitamise eest, alates piletitega tegelemise ja ööbimiskohtade ja vaatamisväärsuste otsimisega, lõpetades selle kõige nautimise või lihtsalt vastu pidamisega. Elu on seiklus!
