Rännud siin ja seal pool sood: SEIKLUSED SEITSME MAA JA MERE TAGA TAI KUNINGRIIGIS 24.01.-12.02.2022

Tai Kuningriik (tai keeles Ratcha Anachak Thai) - kuni 1949 Siiam

Thai tähendab tai keeles "vaba"

Kuningas on alates aastast 2016 Maha Vajiralongkorn ehk Rama X.

Pindala – 513 000 km²

Rahvaarv – ca 70 miljonit inimest

Pealinn – Bangkok

Religioon – budism (93%)

Rahaühik – baht (1 euro = 37 bahti)

Mõned seltsimehed olid juba pikemat aega plaaninud selleks aastaks reisi Taisse ja kutsusid mindki. Seoses jätkuvalt hoogsalt leviva koroonaviirusega olin aga viimase hetkeni skeptiline, et selline reis võiks normaalselt toimuda, sest polnud kindel, mis räiged piirangud taas võivad tulla seda segama. Lisaks, Tai pole ka muidu kunagi mu unistuste maade hulka kuulunud, kuhu tahaks kindlasti minna. Üks hetk, kui sõpradel olid lennupiletid juba ostetud, tuligi info, et Tai seab Bangkokki reisijatele kohustuseks esimesed 7 päeva veeta sealses hotellis karantiinis. Vastuvõetamatu tingimus ja otsustasin, et see pull jääb küll ära. Siis aga olukord mõnevõrra leevenes ja Tai lõi mõnes piirkonnas erisused riiki sisenemisel. Kasutusele võeti programm nimega Sandbox, mis võimaldab välisturistidel teatud tingimustel ja teatud piirkonda siseneda ilma kohustuseta jääda karantiini. Üheks Sandboxi piirkonnaks tehti Phuketi saar ja see muutis asja oluliselt. Erinevalt Bangkoki kaudu Taisse sisenemisest võis seal saarel pärast lennujaamas tehtud esimese PCR testi negatiivse tulemuse selgumist 7 päeva ikkagi ringi liikuda (elades siiski samas hotellis), kuid kuskile mujale sealt enne ei võinud minna, kui ka teise PCR testi tulemus on selgunud ehk 7 päeva pärast. Kuid enne reisi veel oli kõvasti sebimist, sest Tai riigilt tuli taotleda nö Tai passi koroona tingimuste täitmise kohta. Esitada tuli tõend vaktsineerimise kohta, Eestis mitte rohkem kui 48h enne reisi algust tehtud negatiivne PCR testi tulemus, registreering ja ettemakse tõend Tais 2 PCR testi tegemiseks (esimene siis lennujaamas ja teine enda poolt valitud testimise kohas), esimese 7 päeva hotelli broneeringu kinnitus (SHA hotelli ehk riigi poolt tunnustatud hotell, kus võivad riiki sisenejad esialgu viibida), reisikindlustus koos COVID kindlustusega, lennupiletid, passipilt. Tõendid tuli sisestada vastavasse infosüsteemi jpeg vormis ehk kõik dokumendid tuli ümber pildistada ja siis sinna taotlusele lisaks sisestada. Seejärel tuli jääda ootele, kas ja millal see taotlus kinnitatakse. Ootamine tekitas parajalt juba stressi ka. Trip.ee-st jälgisime pidevalt jooksvat infot selle protseduuri sujuvuse kohta - mõnel läks passi taotlemine hõlpsalt, mõnel asi viibis. Õnneks nädal enne plaanitud reisi algust saabus meile kõigile (reisiseltskond koosnes 5 härrasest - lisaks minule Kiff, Helar, Jaanus, Rünno) teade taotluse rahuldamise kohta ja ühes sellega ka Tai pass. You are welcome, sir! Sellega oli eelnev kammaijaa lõppenud, jäi veel vaid enne reisi koroonatesti tegemine.

Tallinn - Helsingi - Phuket 24.01.-25.01.

Läks veel nädal mööda ja oligi lennupäev käes. Väike eine Vana Villemi pubis, traditsiooniline Saku Legend lennujaamas ja lennukile. Kõigepealt siis Tallinn - Helsingi ja siis juba pikem ots Helsingi - Phuket. Üle 10 tunni. Finnairi lennukis tohib kanda ainult meditsiinilisi kaitsemaske. Õigemini peab kandma. Riidest nartse suukorvina ei aktsepteerita. Kuna lend oli peamiselt öösel, siis magasin õnneks enamuse sellest mõnusalt maha. Talvisest Eestist otse ja omadega suvisesse Taisse. Seejärel kohustuslik PCR test lennujaamas ja siis viidi meid hotelli transveeriga mõnusasse Baumanburi hotelli, mis asub Phuketi saare läänerannikul asuvas Patongi linnas.

Phuket on samal ajal nii saar kui ka Tai üks lõunapoolseimatest provintsidest, mis asub Andamani mere ääres, kuhu lisaks riigi suurimale saarele Phuketile kuulub ka 32 väiksemat saart selle ranniku lähistel. Elanikke on Phuketil kokku 416 000 ja selle pindala on 576 km².

Patong (Pa Tong) aga on Phuketi saare peamine kuurortlinn, kus käib vilgas ööelu ja kauplemine. Palju tänavakaubandust, eriti sel tänaval, kus meie hotell asus. Tegu on kõva peolinnaga, eesotsas (kuri)kuulsa peotänava (walking street) Banglaga. Püsielanikke on linnas üle 19 000, aga turismihooajal täidavad linna muidugi ka turistide hordid. Kuigi praegusel koroonaajastul on neid horde siiski oluliselt vähem kui muidu. Detsembris 2004 tabas Taid, nagu ka teisi Kagu-Aasia riike, India ookeani 9,1 magnituudiga maavärinast põhjustatud võimas tsunami. Kõvasti sai pihta ka Patong, kus tsunami tekitas tohutuid purustusi. Tänaseks on Patong ja kogu Phuket taastatud ja linnades on liiklus- ja teemärkidega loodud evakuatsioonirajad merest ja võimalikust uuest hiigellainest eemale juhtimiseks. Karm on isegi ette kujutada, et oled rannas puhkamas ja sinna saabub 30-meetrine laine.

Phuket, Patong - 25.01.-01.02.

Niisiis olimegi jõudnud lõpuks Taisse, Phuketi liivakasti ehk Sandboxi. Pärast lennujaamas tehtud koroonatesti õue astudes oleks nagu vastu pead saanud millegagi. Ilmselt saimegi, kuuma õhuga nimelt. Baumanburi hotellis seadsime end sisse. See on odav ja väga mõnus hotell. Üks kohalik boss või töödejuhataja hakkas kohe algusest peale mu seljas olevat Liverpooli särki nuiama. Tundub, et see briti jalkaklubi on Tais väga pop, sest ka hiljem kohalikud härrasmehed tegid sel teemal juttu. Hotelli hoovis aga laiutus suur ja pikk mõnusa jaheda veega bassein palmide all, mille kõrval hulk lamamis- ja tavalisi toole ja laudu, kus võimalik basseinis sulistamise vahel lebotada ja külma õlut naudelda. Basseinis oli ka baar, kust jooke tellida veest väljumata. Nägin seal mõnda seltsimeest pikemat aega ja iga päev pukkidel istumas ja jooki luristamas. Kuigi tõele au andes see vesi nüüd nii soe basseinis polnud, et seal nii pikalt istuda.

Baumanburi hotell (foto booking.com lehelt) - nagu väike troopikasaar keset sisehoovi

Esialgu tuli võimalikult rahulikul meelel oodata koroonatesti tulemusi, enne seda ei tohtinud oma nina hotellist väljagi pista. Õnneks tulid tulemused juba mõne tunniga ja seiklus võis alata. Tähistasime oma "vabanemist" kohe ühe külma tai õllega, mida ka Eestis müüakse - Singha. Ja müdinal õhtuks linna peale kondama. Paar noormeest meie seltskonnast vajasid veel uue keskkonnaga harjumist ja veidi rahunemist (ikkagi pikk reis seljataga) - üks pani meie eest linnas lihtsalt putku (ei saanudki kurivaimu kätte) ja teise juhatasime peagi hotelli puhkama. Üks gängi liige pidi Taisse saabudes aga mõned päevad veel nö kodukontoris tööd rabama ja sai ainult õhtuti rihma lõdvemaks lasta. Aga iga algus on raske. Nii kujunes ka mulle esimese päeva lõpp pisut keeruliseks. Aga mis Tais oli, see jääb Taisse :) Ütleme vaid nii, et viimane peatuskoht õhtul oli Bangla (Bang-la road) teel. Nagu eelpool öeldud, on see nö kohalik walking street, mis täis erinevaid ahvatlusi - õlle- ja mine-mine baare, igasugu muid lõbustus- ja läbustusasutusi koos šarmantsete esinejatega. Turistid seal oleks nagu kaugelt tulnud vasikad, kes on ühtäkki soojas kliimas aasale lastud.

Bangla road

Paras aeg kirjeldada ka Tais kehtivat alkoholi müügikorda. Alkomüük Tais on poodides lubatud kell 11.00-14.00 ja 17.00-23.00. Veidi kummaline, aga nii see on. Äkki see vahepealne paus on seotud kuumusega, ei tea. Aga ega sest miskit lugu ka ei ole. Aga see müügipiirang kehtib reaalselt siinses mõistes suuremates poodides nagu 7 Eleven või Mini Mart. Seal on keeluajal vastaval kapil tabalukk ees ja selgitavad sildid selle klaasil. Suvalisest pisikesest putkast aga müüdi ka pärast kella 14 või 23. Ilmselt lastakse neil ettevõtjatel lihtsalt olla, et nad saaks ellu jääda. Vähemalt ei tundunud nad mures olevat, et keeluajal müüvad. Aga huvitav on see, et nt Phuketi läbutänaval Bangla roadil ei ole nagu viirust olemaski. Keegi midagi ei küsi.

Pärast esimesel päeval auru väljalaskmist kulus aeg niisama olukorra ja linnaga tutvumiseks. Lisaks nautlesime basseinis ja selle ääres, mekkisime kohalikku õlunaadi ja võtsime asja nüüd juba rahulikult. Sel tänaval, kus meie elasime oli raske vabalt liikuda. Öeldakse küll, et õige hõlma ei hakka keegi, aga sel tänaval pidevalt keegi hõlma end haakis. Kes pakkus oma träni, kes teenuseid, kes kutsus baari. Alguses oli see huvitav, vaatasime, mida kellelgi kuskil pakkuda on. Mingi lõigu kõnniteest moodustasid tervete karjadena tee peal kliente manguvad kenad tai tütarlapsed (jah, tütarlapsed, leidiboisid esialgu silmad ei tuvastanud, aga mine sa tea ka), hõigates igale möödujale: "hallooo, massaaaaž?!" Lisaks pakutakse igal sammul tee ääres seisvaid tuk-tukke. Nendest pisut pikemalt edaspidi. Mõne päevaga muutus see aga väga tüütuks ja isegi häirivaks, sest müügitöö muutus üha agressiivsemaks, massaažiagendid seisid risti teele ette, et sa pead tulema! Isegi käed lasti käiku. Mõned tüdrukud jõid vahepeal samas trepi peal õlut, kui teised tööd tegid. Ilmselt puhkepaus, mida nende töötervishoiu nõuded ette näevad. Ise nad ju kedagi masseerima ei pidanud, vaid lihtsalt keelitasid ja meelitasid nagu näkineiud eesti folklooris. Kui seisma jääd, oled kadunud mees :)

Ülejäänud seltskond rentis endale järgmisteks päevadeks rollerid ehk hellitavalt rollud. Minul seal rolleriga sõitmise soovi ei olnud, seega jalutasin isekeskis Patongis ringi. Üks kohalik härra küsis, et kust ma tulen? Kui ütlesin, et Eestist, siis ütles: tere-tere! Nojah siis, normaalne vist. No ja siis hotelli basseini äärde, kus ainuke võimalus end jahutada. Ostsin ka üht lemmikut, draakonivilja ehk pitaiat. Tõeliselt hea puuvili!

Tahtsin kindlasti külastada ka üht Phuketi populaarsemat vaatamisväärsust, 12. sajandi alguses rajatud Wat Chalongi ehk Chalongi templit, ametliku nimega Wat Chaiyathararam. See on Phuketi 29st templist kõige suurem ja olulisem, 36 nikerdatud Buddha kuju ja kivimadudega käsipuudega.

Templi rajajateks olid kaks munka, kes juhtisid Chalongi piirkonna elanikke 1876. aasta mässus Hiina vastu. Alguses oli mõte võtta tuk-tuk. Eraldi otsima ei viitsinud hakata ja läheduses ühtegi polnud võtta. Seega hakkasin jalgsi marssima google mapsi poolt juhatatud suunas. Kuumus oli küll kurnav, aga no mis siis sellest. Umbes 10 km oli see teekond ja jala ka lõpuni läksin. Ei olnud üldsegi kerge teekond, üle märkimisväärse künka liivaste teede. Ikka üles ja alla, jälle üles ja jälle alla.

Üles ja alla, linnast välja ja siis vasakule!

See, et jalas polnud mitte tossud või matkasaapad, vaid lahtised suvejalanõud, ei teinud kõndimist kübetki kergemaks. Ühtegi asulat teele ei jäänud, mis tõttu puudus ka võimalus end külma joogiga turgutada. Vaated künka otsas olid muidugi ilusad ja kordagi ei tekkinud mõtet, et miks oli siia vaja ronida. Täielik vaikus pikka aega, polnud ei hingelistki kusagil näha. Ja see on Tais juba omaette väärtus. Lõpp läks veidi raskelt, sest see väike matk oli siiski päris kurnav, aga kohale jõudsin. Esimene tempel reisil avaldas muljet küll. Eriti selle kõrgem hoone - 60 meetrine Wat Chalong Chedi, milles saab ka üles vaadet nautima minna. Ched tähendab meie keeli budistlikku stuupat. Sees on suur hulk annetatud kuldseid kujusid ja maalinguid seintel, mis kajastavad olulisemat osa Buddha elust. Seal olevat ka killuke Buddha enda luust, aga see jäi mul märkamata.

Wat Chalong Chedi

Wat Chalong ehk Chalongi tempel

Pärast templi külastust otsisin võimalust tagasi sõitmiseks, sest uuesti kõndima minna enam ei viitsinud. Polnud ka mõtet. Transpordi leidmine sellises külastatavas kohas osutus üllatavalt keeruliseks ülesandeks. Lõpuks aitas hädast välja üks taksojuht, kel olid kliendid juba olemas. Nad pidid veidi minu pärast ootama, sest nende taksojuht tellis kohalikku Bolti kasutades mulle ise takso järgi ja ootas mõni minut, kuni peale saan. Kokkuleppelise hinnaga 460 bahti (12 eurot). Kallis hind, aga tingimise võimalus puudus ja tagasi oli vaja saada. Autoga on see vahemaa Patongiga ka märksa pikem kui 10 km.

Testimine nr 2 - 29.01

Järgmine päev ehk reisi 5. päev oli meile aga tähtis päev - testipäev. Sellest sõltus sisuliselt kogu edasine reis. Testimiskeskus (swab center), kuhu registreerusime, osutus pisut kaugemal olevaks, kui arvasime - Phuket Townis. Teised läksid rolleriga testima, mina seda teha ei tahtnud. Polnud mingit soovi lihtsalt suures liikluses sellega osaleda, pealegi kütib politsei usinalt rollutajaid, kel puudub Tais kehtiv juhiluba. Ja kui peaks õnnetus juhtuma, siis läheks see oi-oi kui kalliks maksma (enda rollu, enda vigastused, võimalik, et ka teise poole vigastused ja kahjud, sest kindlustus sellistb asja ei kataks). Samas oli pigem sisemine tõrge see, mis mind seal rolludest eemale hoidis, mitte võimalik varaline kahju.

Võtsin hotelli lähistelt takso, milleks oli punane neljarattaline tuk-tuk (neid on ka väiksemas mõõdus kolmerattalisi), mille juhisalongi taga ilma ukseta "kuut", kuhu kliendid paigutatakse. Seal istudes tuleb kinni hoida ennast ja kotti, et välja midagi ega kedagi ei pudeneks, sest tõusud ja laskumised teel sihtkohta on ikka märkimisväärsed. Ja mina läksin päev varem veel jalgsi üle selliste küngaste, küll mitte maanteel, vaid otseteed.

Tuk-tukid reas kundeootel

600 bahtilt ots sain hinna 500-le, edasi-tagasi 1000 bahti (üle 30 km - ca 27 eurot). Kaubelda rohkem ei viitsinud, sest minna ja tulla oli nagunii vaja. Osadel sellistel tuk-tukkidel on värvidemängu pakkuvad pirnikesed installeeritud kuuti, nagu jõulukäru sõidaks tulede vilkudes. Turisti jaoks mugavat ja loogilist ühisstransporti Phuketil väga näha ei ole, seega saavad tuk-tuki mehed ruulida. Kui juba liiklusvahenditele jutt läks, siis palju sõidetakse ka külgkorviga mootorratastega, kus korv on vasakul (Tais on vasakpoolne liiklus). Mõned on korralikud, kuid suur osa neist täielikud räimed. Korv on muidugi vähe öeldud, sest külgkorvist on meisterdatud lausa väikesed majakesed, katusega ja puha, kuhu paigutatakse kogu pere või on isegi terve äri sinna üles seatud. Nö mobiilne business. Sõidavad nii mehed kui naised. Lisaks on loomulikult palju ka lihtsalt rollereid, kuigi Vietnami vastu rollerite tiheduselt ei saa. Autodest hakkas silma, et päris palju on liikluses suht uusi Toyota Hilux kastikaid.

Takso Chiang Mais. Kliendid lähevad kuuti ja pagas katusele.

Uus hommik algas meile erakordselt halbade uudistega. Viiest reisisellist kahe koroonatest osutus positiivseks. Hommikul kohe eraldati nad hotelli selleks ettenähtud tiiba, kust nad karantiini ajal välja ei pääsenud. Ühesõnaga, 2 selli pandi "vangi", kus nad lõpuks istusid 9 päeva. Nö hotelli covidi tsoonis. Edaspidi nimetasimegi neid tsoonimeesteks (tsoonimehe teema tegelt juba vana nali). Hotell küsis neilt 40 euri öö, mille hulka kuulub 3x päevas soe söök. Lahked hotellitöötajad olid nõus nende heaks ka poes mandi järel käima, tõid isegi õlut neile. Aga nende kauaoodatud reis oli sellega loomulikult rikutud. Päris masendav, aga eks see risk oli meil kõigil, et nii võib minna. Ülejäänud kolmel isegi vedas kõvasti, sest me olime ju tsoonimeestega ju ka ikkagi koos eelnevalt. Seega edasine reis jätkus meil kolmekesi. Ei oleks ju mingit abi olnud sellest, kui kõik seal Phuketis oleksime istunud. Paar päev olime veel hotellis, tõime neile poest soovitud kaupa ja saime koridori otsas distantsilt ka veidi suhelda.

Tee Suure Buddha juurde - 30.01.

Teine suurem vaatamisväärsus Wat Chalongi kõrval on Phuketil Big Buddha ehk maakeeli Suur Buddha. Asub see päris kõrgel mäe otsas, 392m merepinnast. Meid tabas geniaalne mõte, sinna võiks ju jala ronida, sest Jaanus avastas kaarti vaadates, et mäkke viib isegi matkarada. Alustasime merepinnalt Kareni beachilt, kuhu läksime taksoga. See tee Buddha juurde pole iseenesest pikk - rannalt 5 km, matkarada ise vaevalt 1,4 km. Algus oli leebem, saime kuni matkarajani lihtsalt ülesmäge kõndida mööda sõiduteid. Edasi läks põnevamaks. Matkarada ise läheb ju otsejoones üles, nagu seinast. Kohati on pandud sinna ka köied, mille abil ennast üles saab vinnata. See abi kulus ka ära, sest nõlv oli tõesti järsk. Vahepeal tuli põlvgi järgmisele nö astmele maha panna, et üles saada. Osa rajast oli vihma poolt ära uhutud ja sinna oli mingi väike kraavi moodi asi tekkinud. Ühes kohas oli väga tore näha ahvikarja eemal puude all ringi rabistamas, ikkagi päris looduses. Erinevalt ahvidest, oli meil vaja tihedalt pause teha, et pulss normi läheks. Higi lahmas kahte lehte nagu oleks veega üle valatud. Ei saa unustada, et õhutemperatuur oli ka üle 30 kraadi. Põnev, aga väga kurnav ronimine oli läbi džungli üles vana hea Buddha juurde.

Okkaline oli meie tee püha tõe ehk Buddha juurde!

Oh seda kergendust ja rõõmu, kui lõpuks jõudsime džunglist välja vähe siledama tee peale, kus juhuslikult ka kõige sobivamasse kohta oli baar püsti pandud. Külmad õlled olid elupäästvad ja vägagi välja teenitud. Elujõud tuli ihusse tagasi vaikselt viludas baaris istudes ja külma Tiigrit libistades.

Vana hea Tiiger

Ja siis peagi jõudsime ka juba härra Buddha enda juurde. Kuna Buddha tähendab sanskriti keeles "virgunut", siis virgusime ise ka selle 45 meetrit kõrge ja 25 meetrit lai valge kuju juures. See masssiivne istuva Buddha kuju, mis on kõrguselt Tais kolmas, on tehtud betoonist ja kaetud marmoriga. Lõplikult valmis see alles aastal 2019 ja läks Tai riigile maksma kõigest miljon dollarit.

The Big Buddha

Vaade Big Buddha juurest Chalongi linnale, taamal Andamani meri

Tagasi Patongi me võtsime muidugi takso. Õhtul töllerdasime mööda linna, sest siis läheb õhutemperatuur ka veidi leebemaks. Muidu on üldiselt tervisele kasulikum vilus olla. Patongis üldiselt me eriti meres ei käinud, sest see rand väga kutsuv pole. Väikese sulpsu siiski tegime Patongi rannas, kui sealt õhtul mööda jalutasime (vt esimene foto). Vesi oli väga soe, isegi liiga soe. Ja ka väga sogane, läbipaistmatu ja soolane. Siit ei leia mingit romantilist helesinist merd. Ega kaua ei olnudki isu sulistada seal. Istusime parem veidi tee ääres betoonmüüril, limpsisime külma Tiigrit, vaatsime möödakäijaid ja nautisime lihtsalt sooja kliimat.

Söögiga oli mul terve reisi kestel Tais veidi kehvasti. No ei sobi see vürtsikas söök, - supid, nuudlid ja riis. Kõht andis märku, et stop! Mõni päev sõingi vaid kord päevas, polnud selle kuumaga isugi. Avastasin enda jaoks värske salati ühest söögikohast ja lisaks kannatas süüa erinevaid puuvilju maitsestamata jogurtiga. See viimane oli tõeline kirss tordil, ülihea. No ja friikad tuli ka häda pärast menüüsse võtta, näiteks kana jäsemetega.

Järgmine päev möödus kiirelt. Teised läksid viimase Patongi päeva õhtu eel rolludega sõitma kuhugi künka otsa (jäid pimeda peale tagasi tulles), mina kõndisin niisama veel linnas, nautisin vahelduseks õllele külma puuviljasmuutit. Astusin läbi ka tänavabaarist, ümmarguse letiga, kus kohalikud preilid omavahel kädistasid. Müüjanna osutus sõbralikuks ja lahedaks. Kui nägi, et mul on Liverpooli jalkaklubi särk seljas, siis riietas ka minu väikese õllepudelikese (õlu siis vahelduseks smuutile) Liverpooli särki. Lisaks rääkisin talle meie tulevasest reisist Põhja-Tais ja ta andis soovitusi, sest ta ise oli ka äsja seal käinud.

Livpuul!

Udune oli pildistaja, mitte pildistatav

Enne Phuketilt lahkumist mõtlesin veel leevendada pingeid jalalihastes, sest jalad olid viimaste päevade kõndimistest ja ronimisest päris valusad. Nii lasingi tänaval end ühel näkineiul nö hoovi tõmmata ("halloo, massaž?" hoov oli see). Tellisin jalamassaaži, aga ta sosistas mulle kõrva, et "maybe special massage?". Piirdusin siiski traditsioonilisema massaažiga, mis läks maksma 300 bahti (8 eurot) + jootraha 100 bahti. See oli vist ka elu esimene massaaž üldse, nii et võrdlusmoment puudub, aga parem hakkas küll. Tegelikult oli ka hotelli sisehoovis varjualune püsti pandud, kus päev otsa oli võimalik massaaži saada (odavamalt ka veidi), aga inimlik uudishimu ajas ikka linna peale - tahtsin näha eesriide taha ka. Nagu Baskin kunagi jutustas: "Ega mul kõhklusi ei ole, aga kahtlused on - misasja nad ehitavad sinna plangu taha?!"

Mida Phuketi kohta lõpetuseks öelda? Eks see puhas turistikas ole, kuid hetkel oli sisuliselt ainuke moodus, kuidas enam-vähem normaalselt riiki pääseda. Lisaks, eks omad kalliskivid on sealgi olemas, mida saavad avastada need, kes ei viitsi päevade viisi vaid rannas kuuma päikese käes lebada või Bangla walking street baarides pidu panna. Vastukaaluks tüütutele tänavakauplejatele ja läbustusasutustele on võimalik leida ilusaid kohti - Wat Chalong, Big Buddha, ümbritsev loodus. Ei puudu ka ahvipärdikud metsas oma ahviasju ajamas. Siiski, Phuketile ma uuesti ei tuleks, liiga palju kära ja müra ja mõttetuid randu. Kohalikest inimestest on siiski kahju. Väga tugevalt vähenenud turistide arv on nende elu raskeks teinud, sest paljude elu just turistidest sõltub. Kuulsime veel Phuketil olles, et järjekordne häda on Taid tabanud - lisaks sellele, et turiste nagunii vähe koroona tõttu, siis kuskil Tai lahes oli naftatoru lekkinud ja tohutu hulk naftat (50 000 liitrit) on merre voolanud, osa sellest ka kalda poole triivimas. Mae Ramphuengi rand kuulutatigi katastroofipiirkonnaks. See pani kindlasti veel ühe karmi paugu turismiärile selles piirkonnas, sest kes tahab minna randa, mis naftaga reostunud.

Seiklused PHI PHI saartel - 01.02.-03.02.

1. veebruaril täitus kohustuslik 7 päeva Phuketi liivakastis (Sandbox). See tähendas, et olime nüüd vabad mehed ja võisime Tai Kuningriigis minna, kuhu hing ihkab. Paraku küll vaid osal meist oli see võimalus. Kahe karantiinis oleva sõbraga pidime jätma hüvasti ja lootma, et kohtume hiljem juba Bangkokis.

Järgmiseks sihtkohaks meile oli Andamani meres asuvad Phi Phi saared. Õigemini peamine saar Koh Phi Phi Don. Sel saarel on 2500 elanikku 2013. aasta seisuga ja selle suurus on 12,25 km².Phi Phi saared on saaresühm suure Phuketi saare ja Tai Malacca väina vahel. Saared kuuluvad administratiivselt Krabi provintsi.

Saarele saab teatavasti tavaliselt ikka laevaga. Tellisime saarele sõiduks vajamineva meretranspordi oma hotelli lähedalt ühelt väikeselt reisibüroolt. Hind 700 bahti (19 eurot) sisaldas nii mikrobussiga sadamasse transporti (17 km) kui ka laevapiletit 60 km kaugusel asuvale Koh Phi Phi saarele. Õigupoolest, me ei teadnudki ega vist saanudki teada, mis on õige ja tavapärane laevapileti hind saarele minekuks, st ilma reisibüroo vahenduseta. Hind kujuneb ilmselt nö töö käigus. Küllap neil turismibüroodel, kes tänaval igal nurgal end pakuvad, on kaatrite-laevade peremeestega omavahelised diilid turistide kohalevedamiseks. Meil oli kindel plaan vaid jõuda Koh Phi Phi-le ja me ei teadnud, kas iseenese tarkusest üldse saama ja kust saama. Seega vast oli arukas mõte kasutada seda turismibürood, kui seda võib üldse nõnda nimetada. Näiteks hotellist oleks sama teenuse saanud 500 bahti (14 eurot) kallimalt.

Võtsime sõidu Phi Phi saartele kiirpaadiga, et kiiremini jõuda kohale. 60 km merereis võttis aega umbes 1 h. Ja sõit oli omaette elamus. Päris karm raputamine korralikes lainetes. Selline tunne oli vahepeal, nagu oleks sind läbi nätsutatud, välja sülitatud ja siis jalaga tagumikku veel virutatud. Kapten tõmbas sadamas nokatsi tagurpidi pähe, ajas selja küüru, põimis käed tugevalt rooliratta ümbes ja vajutas. Mõnuga. Kuigi raskemates oludes tõmbas ikka hoogu maha ka, samuti kui nägi, et mõnel reisijal läks olukord hapuks tema silmaulatuses. Sõitis otse saare suunas ja mitte kaarega rahulikumat vett pidi nagu teised alused paistsid tegevat. Vist oli ajaga napp. Mööda laeva traavis veel üks noorsand ringi, kes andis ja võttis otsi, tõstis venderid tuppa, tõmbas külgedel katteid ette, et vett vähem salongi pritsiks (vahepeal siiski sahmakad läbi tulid) jms. Ronis ka täishoo pealt laevast väljaspool, päris osav kutt oli.

Kõigele vaatamata mulle meeldis, aga esimesed inimesed, kes alguses vööri värske õhu kätte läksid, olid 2 minuti pärast kõpsti sees tagasi, näost valged. Seal paugutas vast veelgi kõvemini. Kapten oli sadamast väljudes suurtes lainetes kohe tuurid üles võtnud ja iga inimese organismile see soodsalt ei mõju.

Meie kiirpaat Phi Phi saartele

Phuketi paadimees

Reisijate salong

Lugedes eelnevalt Phi Phi saarte kohta, siis see pidavat olema tavaliselt turistidest täiesti pungil, aga koroonaajastul polnud neid siiski õnneks praegu üleliia palju. Võiks öelda, et isegi üllatavalt vaikne oli, kui sadamasse jõudsime. Ka Phuketil oli näha, et turiste ei ole liiga palju. Meile turistidena on see positiivne uudis (vähe inimesi, odavamad hinnad), aga kohalikele, kes turismist elatuvad, tähendab see väga raskeid aegu.

Kohale jõudes juba avanesid esimesed vaated suurtele kaljudele, mida seal saartel ohtrasti on. Lausa neelasin neid esimesi vaateid silmadega. Meie hotelliks Phi Phi saarel oli Maiyada Resort, kuhu sadamast ei olnud palju minna. Hotell asub nagu maaribal, mida kahest küljest piirab Andamani meri. Kusjuures saarel puuduvad autod. Meid tervitasid juba sadamas supervaated mäele ja helesinisele veele, aga siis ei teadnud veel, et paremad palad ootavad meid alles ees. Lisaks tervitasid ka paadimehed, kes meid kohe merele tagasi tahtsid viia.

Sissejuhatuseks vaade, mis avanes Koh Phi Phi sadamas

Algselt oli plaanis saarel veeta 2 päeva ja siis edasi Krabisse sõita. Kuid jalutades mööda Phi Phi rannapromenaadi peaaegu lõpuni, jõudsime laua juurde, kus üks vanem härra müütas paadiretki, erineva kestusega. See oli meie õnn, sest paadiretk, mille temalt ostsime, kujunes ka kogu reisi tipphetkeks. Paremat on keeruline ettegi kujutada. Kolme peale maksis 6-tunnine paaditrip 3500 bahti (ca 32 eurot nägu), lisateenusena kast tiigri õlut (24 tk 0,33l pudelit) poehinnaga (1200 bahti ehk ca 50 bahti pudel), mille paadimees ise enne tripi algust paati viis ja siis külmakasti tõstis, koos veega, mis oli hinna sees. Võib-olla oleks kuskilt odavamalt saanud sõidu tingides, kuid meil vedas paadimehega ka kõvasti. Ta sai pärast korraliku tipi ka, mis mehe päris heldima pani. Lisaks ajab ta kaldal ka muud äri, kui parajasti veel pole. Paadimehe töö pidi talle aga lausa ideaalne olema. Etttevõtlik tüüp, nüüd ka mu Näoraamatu sõber:) Klient on siin päriselt kuningas. Kokkulepe oli, et tuleme järgmisel hommikul kell 8, et varakult veele minna, mis annab võimalusi rohkem näha ja olevat ka vähem rahvast. Seda viimast vist öeldakse siiski kõigile kundedele, sest sarnaseid paate oli mitmeidki veel peale meie loodust imetlemas. Algatuseks pidime kohe snorgeldama minema, et kohalikke süütuid haisid otse enda all ringi ujumas näha ja seda olevat mõttekas just hommikul varem teha.

Aga tänast päeva oli ka veel üksjagu ees. Söögikoha otsimine võttis päris palju aega, teise asula otsa tuli jalutada. Sealt, kust tulime, on peaasjalikult moslemite söögikohad, mis tähendab, et külma õlut sealt ei saa. Aga organism justnimelt seda hetkel valjuhäälselt nõudis. Pärast keretäit (minul jälle jogurt puuviljadega) jalutasime teisele poole säärt mere äärde. Kuna kuumus oli endiselt meeletu, siis mõtlesime teise härraga end vette kasta. Meri oli hakanud juba vaikselt meie juurest aga ära minema. Pärast paarisadat meetrit vees kõndimist, kui vesi endiselt põlvedeni, loobusin. Viskasin niisama korra külili ja läksin välja tagasi. Kaldal avanes aga peagi veelgi üllatavam vaatepilt, kui mitmed paadid ja ka üks "morsk" minutitega kuivale jäid, meri taandus nõnda kiiresti, et lausa silmadega võis seda näha.

Kuivale jäänud morsk. Või kaldale uhutud.

Eks sa sõida niimoodi merd, kui merd ei ole!

Õhtul pandi samas rannas korralik show püsti - küll loobiti tuleleeki, küll hüpati hüppenööriga. See viimane oli ka päris efektne, kuhu kaasati ka publikut. Kahemehe hüppenööriga läks tempo aina kiiremaks, kus pidid jalad lõpuks käima vägagi nobedalt. Profid ise panid muidugi vunki veel juurde ja tegid igasugu vigureid sellega. Päris lahe oli vaadata.

Ühelt saare küljest teise viisid kitsad tänavad, kus on lihtne ära eksida, tunne nagu oleks labürindis. Need tänavad on siin ka ainuke koht, kus keegi midagi aktiivselt sulle maha müüa üritab, kui päris sadam välja arvata. Sadamas muidugi on palju neid paadimehi, kes merele meelitavad. Sellist üleüldist tavaari pealesurumist nagu Phuketil, siin õnneks pole.

Välekil on tuli. Taustal juhuslik mööduja Eestist. Parimad show palad olid veel ees, aga nendest tegin ainult klippe.

Hommikul olime õigel ajal platsis ja astusime tüüpilisse päramootoriga puupaati.

Sellisega põristasime ümber saarte

Ja tee võis alata. Mina olin magamatuse tõttu (põhjuseks ei olnud alkohol, vaid kaunis valjult magav toanaaber) alguses päris röötsakil paadi keskel oleva puidust lavatsi peal (pinke oli seal paadis vähevõitu), aga juba õige varsti visati ankur vette ja öeldi, et siin saab haisid näha. Ka kaardilt vaadates on selle koha nimi Shark point. Kuigi vaatamata minu ponnistustele ühtegi haid (pidid olema kuni 60 kg poisid) näha ei õnnestunud, siis vees sulistamine aitas mind korralikult ärkvele. Ja näha sai siiski ka mõndagi - merisiilikuid puntrate kaupa, väiksemad kirjud kalad, korallid. Ja siis läks siis tringel-trangel lahti mägede vahel laguunides. Seda on isegi keeruline kirjeldada, mis kohtadesse meid kapten viis - hiiglaslikud mäed, ülihelesinine vesi. Saime ka supelda selles, Pilephi laguuniga algatuseks. Kujuta ette, et oled vees, pea kuklas ja üles vaadates on mägi pea taevani. Tunne oli, nagu oleks filmi või muinasjuttu sattunud.

Imelised vaated Pilephi laguunis

Paadisõit, taustal meie kaptenihärra

Aga tee muutus aina paremaks ja mäed läksid veelgi ägedamaks. Vahepeal viidi kaljumüüride äärde snorgeldama, kus pidi merikilpkonni olema. Kahjuks ei näinud ka neid, kuid värvilisi kalu siiski oli. Lihtsalt ülimõnus oli seal vees solberdada. Ühes kohas oli veidi ebamugav, kui väiksed kalad mind näksima tulid siit ja sealt. Paadisõit aga aina jätkus, külm õlu näppude vahel, silmad lausa õgisid kauneid vaateid kaljudele ja helesinisele veele. Teel tegime peatuse ka nn ahvide rannas (Monkey Beach), kuid taaskord ei õnnestunud neid isendeid meil näha. Viimane peatus veel lõunasöögiks, kus üks uhke linnuke posti otsas rahulikult ümbrust vaatles. Ei teagi, mis häda tal ära lendamist takistas.

Oivalised vaated Phi Phi saarte loodusele - tõesti nagu filmis

Vahepeal kaptenihärra pakkus kundedele ehtsast pambusest pongi. Kes teab, see teab, mis see on. Päris huvitav, kuigi ma ise loobusin. Ja siis märkas tüüp vees midagi ja viis meid kaarega selle juurde tagasi. Seal oli suur meduus peesitamas veepinna all. Vägev elukas oli.

Härra meduus

Mul õnnestus selle 6-tunnise paaditripiga endal kõht niimoodi poolenisti katuse all istudes päris punaseks küpsetada. Järgmised päevad andis korralikult tunda. See 6 h möödus üllatavalt kiiresti, aga selliseid loodusvaateid ma varem näinud polnud ka. Isegi Himaalaja lumised mäetipud ei saa vastu, sest need on silmadest ju oluliselt kaugemal olnud.

KRABI - 03.02.-06.02.

Niisiis, nõndaviisi. Phi Phi oli üliäge, aga järgmisel hommikul oli aeg taas sammud sadamasse seada. Järgmine peatus - Krabi.

Krabi on linn Lõuna-Tai läänerannikul Phang Nga lahte suubuva Krabi jõe suudmes, u 780 km Bangkokist lõunas. Elanikke on selles Krabi provintsi pealinnas ca 33 000.

See on Vägev Vähk ja Krabi!

Krabisse sõiduks valisime seekord rahulikuma meretranspordi, mis sisikonda lahti ei raputa. Merel hakkas vihma sadama ja mõnda aega ka ladistas. Aga see oligi päris hea värskendus kuumale vahelduseks. Umbes 2 tundi hiljem astusime laevalt maha ja taksosõit viis järjekordsesse majutuasutusse nimega Golden Hill Hotel. Juba jõudsime ka taksojuhiga kokku leppida, et hommikul kell 4.30 (!!) viib ta meid Kuldset Buddha vaatama kuhugi mäe otsa, et saaks päikesetõusul seda imetleda. Väga optimistlik lubadus, mis jäi kahjuks täitmata. Ei saanud üles. Taksojuhile küll saadeti vastav sõnum, et me ei tule siiski, kuid igaks juhuks oli ta ikka hotelli juures ära käinud meid otsimas. Natuke piinlik, aga mis sa teed.

Õhtul ringi kõndides sattusime jõe peal asuvasse sobiva nimega baari The River". Tellisime söögiks krabi. Kuid kui laval hakkasid esinema kolm kohalikku preilit, siis ununes söök kus see ja teine. Lihtsalt nii malbe ja mõnus muusika oli, mis lausa silitas kõrvu. Tai preilid esitasid lääne hitte ja ka soovilugusid sai. Minu tellimusel tuli esitusele näiteks "Imagine". Imeline.

Neidude assamblee Krabi baaris The River

Erinevalt söömisest õllejanu kontserti kuulates ära ei ununenud ja kui lahkusime baarist, siis olime juba parajad poisid. Kõndisime mööda jõe äärt vaikselt hotelli poole, aga linn oli inimestest hämmastavalt tühi. Et igav ei hakkaks, siis sai rannapromenaadil ka kätekõverdusi harjutada:) Öörahu.

Uus päev tõi taas uusi seiklusi. Äratus juba kell 12 hommikul. Meid ootas ees Tiigri Koopa Templi (Tiger Cave Temple ehk Wat Tham Suea) külastamine, mis on Krabi lähistel asuv budistlik tempel. Mäe otsas on suur kullast Buddha kuju, kuhu viib 1273 astmest koosnev trepp. Astmed on kusjuures kohati üle 30 cm, nii et jalalihased said taas veidi vatti. Mäe jalamil on ka koobas, kus väidevalt olla tiigri käpa jälgi näha, aga see oli sel ajal, kui meie sinna sattusime, kahjuks suletud. Ronimine võttis taas härrasmehed võhmale ja pani higinäärmed täisvõimsuses tööle. Aga vaev oli seda väärt ka. Kuldne Buddha istub 278 meetri kõrgusel merepinnast. Üles ronides ja ka alla tulles lisasid päevale vürtsi ohtral arvul ahvid (ametlikult mingit sorti makaagid), kes valitsevad oma territooriumi trepi alumises osas ja kes end seal päris peremehena tunnevad. Need pealtnäha nunnud elukad võivad päris ülbed ja agressiivsed olla. Pigem kardavad inimesed neid, kui vastupidi. Näiteks kui sul midagi käes juhtub olema, siis võid kindel olla, et vähemalt üks pärdik seda sult ära krabama tuleb.

Hoiatus naistele, et pärast kella 5 üksinda ei tasu seal mäe otsas olla

Hoiatus hotelli toa seinal

Kiirustage, seltsimehed unetud, kiirustege!

Sellised trepiastmed teevad ikka meele rõõmsaks... ja jala töntsiks

Mäe otsast allatulek oli sama põnev kui üles ronimine, sest juba oli hämaraks läinud. Kolm koera ootasid trepi juures, et mõni inimene alla hakkaks minema ja meiega nad kampa lõidki. Neil oli ilmselgelt hirm ahvide ees. Kuigi võib-olla pakkusid hoopis meile eskortteenust, mine võta kinni. Kui me poole trepi peal korra pausi tegime, siis ootasid ka nemad meid truult trepil istudes. Päris alla jõudes oli tegu nagu õudusfilmiga - džunglist kostis meeletu ahvide kisa või isegi kriiskamine, üks elukas tuli käsipuu peal meile vastu, paljastas hambad ja urises ähvardavalt. Oli küll tunne, et kohe tuleb kallale. Aga alla jõudsime siiski terve nahaga ja koerad koos meiega.

Aga miks see on just tiigri koopa tempel? Tiiger on olulisel kohal budismis. On lugu, mille kohaselt andis Buddha eelmises elus oma keha nälgivale ematiigrile, kes oleks muidu pidanud oma pojad ära sööma. Selle loo moraal on selles, et kuigi budism eitab igasugust vägivalda, siis võib see olla siiski õigustatud suurema hüvangu või hea nimel. Tiigri ja koopa temaatikat kohtasin ka Nepali budistlikus piirkonnas matkates.

Lisaks tiigri koopa templile oli Krabil meile veel mõndagi pakkuda. Näituseks oli üks tore koht ööturg, kus oli nii oma kaupa pakkuvaid kaupmehi kui erinevaid esinejaid. Esinejatele oli püsti pandud suuremat sorti lava ning turistil jäi üle vaid kasvõi pambusest joogitopsis külm jook tellida ja nautida etendust.

Need on muuseas seebid

Väga šarmantne joogitops

Siin astusid üles nii pillmängijad, tantsijad, lauljad, tuleshow mehed (sealhulgas üks osavam ratastoolis).

See on realistlik kohaliku hõimu kostüüm ja tants

Ööturu lähistel avastasime juhuslikult mööda minnes huvitava meeleahutusasutuse - Rock´n´Roll Rasta Bar. Mees, kes lahtise baari ees pilli näppis (järgmisel päeval tegi mingit käsitöö asja, punus midagi) oli nii rasta kui olla saab. Täielik hipi koht noh. Ja eks nad ajavad oma rida seal, teadagi, mis sellega kaasas käib. Tellimise peale müüvad "seda asja" ka, aga kohapeal teha ei tohi, sest arusaadvalt hoiavad kohalikud võimuorganid taolisel baaril silma peal. Ja eesti mehed said selle rastaga ka koos veidi jämmida. Tundus, et kõik asjaosalised jäid rahule.

Rasta, maan! Peace! Ja hyvä Suomi!

Ega härrasmeestel ei kõlba ju otse koju minna. Õnneks oli meil hotelli lähedal veel üks lahe lokaal nimega The Old Man. No mulle sobis kui rusikas silma auku. Sai sealgi muusikat nautida enne tuttu minekut.

Üks asi, mis Tais nägemata kahjuks jäi, oli Tai püha loom elevant. No vähemalt elusast peast. Oli plaan korraks Põhja-Tais, aga plaaniks see jäigi. Samas pole kindel, kas neid turiste lõbustama võetud loomad oleks äge vaadata või vastupidi. Ütlevad küll, et nad kaitsevad elevante, aga no see vist pole ikka päris Ok, et kari turiste neid pidevalt tüütab ja patsutab. Aga vähemalt nägin, et elevandid on Taimaal tähtsal kohal, see avaldus sageli linnapildis.

Elevantsid igal pool

Tagantjärgi võib öelda, et Krabis olime pisut liiga kaua. Selle põhjuseks oli asjaolu, et Krabist otse Põhja-Taisse läks lennuk paari päeva pärast, muidu oleks pidanud läbi Pangkoki lendama ja seda me soovisime vältida. Samas jäi nüüd Põhja-Tais aega sellevõrra vähemaks, mida oleks saanud veidi põnevamalt sisustada. Paarist päevast Krabis oleks küll olnud. Käisime veel jõe ääres patseerimas ja linna sümbolitega fotografeerimas (krabi skulptuurid, mis muud), ööturul, popsubaaris ja Vanamehe baaris. Siis oligi aeg edasi liikuda. Lennuk viis meid Lõuna-Taist Põhja-Taisse, Chiang Maisse.

Chiang Mai

Põhja-Tais ei kulgenud kõik nii nagu oleksin lootnud. Pidime seal kärestikulisel jõel rafti tegema (mis sa kolmekesi ikka raftid), hipilikus Pai piirkonnas käima, mis umbes 135 km Chiang Maist, sealhulgas üht ägedat kanjoni vaatama ja seal otsas turnima, mägedes müttama, ka Chiang Rais asuvat Valget templit tahtnuks näha. Aga see reis kirjutas end pigem ise ja mõnedest asjadest tuli aja puudusel loobuda. Tuleb rahul olla sellega, mida nägime ja kogesime. Ja seda polnud ka nii vähe.

127 000 elanikuga Chiang Mai on Põhja-Tai suurim linn, samanimelise provintsi pealinn. Asub 700 km Bangkokist põhjas. See on templite linn, mida hüütakse ka Põhja Roosiks. Provintsis on sadu templeid, stuupasid ja pagoode. Pingi jõe kaldal asuv Chiang Mai linn on rajatud aastal 1296 iidse Lanna (Lan Na) kuningriigi pealinnana. Tai keeles tähendab Chiang Mai „uut linna“. No tollal ta oligi tutikas.

Peab tunnistama, et esmamulje linnast teab mis vägev ei olnud - tundus hallim ja igavam. Esmamulje oli küll veidi petlik, sest ühte koma teist seal kandis vaadata siiski on. Seadsime end sisse külalistemajja nimega Mountain View Guesthouse. Ja tõesti, maja katuselt oli vaade mäele täitsa olemas. Ühel õhtul oli päris sürr vaadata, kuidas kuu (muide, Tais on kuu teistpidi näha - poolkuu on pikali, mitte külgvaates, nagu Eestis) mäe taha kukkus.

Guesthouse tekitas alguses veidi trotsi, kuidagi päevinäinud oli see värk. Kuid veidi aega harjumiseks ja polnud tegelikult häda midagi. Hommikusöök oli ka hea. Kuigi ajuti oli küll probleeme, kui oli hotelli töötajat vaja, aga hingelistki nähtaval polnud. Samas nägime sealkandis elusloodust ka. Näiteks puude vahel jooksid ringi umbes väikese sõrme suurused prussakad, tundlad õieli. Samuti on külalistemaja ees oleva puu juurte alla elama kolinud üks rott, keda nägime ühe hommikusöögi ajal aknast maja ees rahulikult toimetamas.

Hotellist saime tellida autojuhi, kes meid piirkonna tähtsaima vaatamisväärsuse juurde viis, milleks on Phra That Doi Suthep tempel. See on sadadest templitest Chiang Mai piirkonnas kõige kuulsam, kõige külastatum ja kõige austatum. Preili sohvrile maksime 800 bahti vaeva eest (21 eurot), kulutas meie peale mitu head tundi.

Doi Suthep tähendab tegelikult hoopis mäge, mille otsas tempel asub. 1073 meetri kõrgusel merepinnast asuva templi juurde minekuks saab valida trepi (309 astet) või mägitrammi ehk funikulööri vahel. Valisime viimase, sest ei viitsinud enam treppe mööda laapida.

Kõige olulisemal kohal seal templi juures on kuldne särav chedi ehk stuupa, kuid lisaks on seal suur hulk erinevat värvi ja suuruses Buddha kujusid ja muid sätendavaid budistlikke elemente. Stuupat piirava aia külge võis igaüks siduda personaalse kellukese, et ikka õnn omaniku õuele tuleks. Templi juurest avanes ka muljetavaldav vaade Chiang Mai linnale.

See tempel on tailaste jaoks tõeliselt püha paik. Doi Suthepi alguseks loetakse aastat 1383, kui kuningas Keu Naone sinna esimese stuupa rajas. Väidetavalt oli põhjuseks see, et ühe rändava munga poolt leitud Buddha õlaluu kild pühamusse varjule paigutada.

Phra That Doi Suthep

Mäe otsast tagasi alla tulles tegin väikese sisseostu suveniirileti juurest - Buddha kujutisega kauss, mis puidust toki abil hakkab "laulma", selline väga mõnus heli tekib, kui pulgaga kausi pealmist serva õigesti hõõruda.

Chiang Mais on vanalinn, mis on täis pikitud erinevaid templeid ja pühakodasid. Kui neid järjest liiga palju vaadata. Lõpuks tüütab ära ja iga kuldse stuupa peale ei pilgu enam silmgi. Aga leidus siiski ägedaid rajatisi, mille peale silm siiski pilkus. Näiteks 14. sajandist pärit puidust tempel Wat Phan Tao, mille hoovis järjekordne kuldne stuupa ja hulk kollaseid lippe. Mingi suurem budistlik üritus siin hiljuti olnud.

Wat Phan Tao

Ägeda puidust templi lähistel asub samuti vaatamist väärt tempel, seekord kivist ja oluliselt suurem ja tähtsam - 86 meetrit kõrge ning 44 meetrit lai Wat Chedi Luang (stuupa), mis on rajatud 14.-15. sajandil. Ehitis on kaunistatud nikerdatud elevantidega ning ülevalt vaatab igast küljest inimeste poole istuv Buddha. Lisaks on kõrvalhoones veel hulk kullast Buddha kujusid.

Wat Chedi Luang

Patseerisime mööda linna edasi. Ühine soov oli veel ühe korra Tais jalamassaaži saada. Mingis pisikeses söögikohas, kus suurte snitsli hinge taha lasin, sakslasest omanik soovitas ühte odavat, kuid head massaaži kohta, aga seda me ei suutnud üles leida. Võtsime teise, mis teele jäi. Tundus, et massöörid aeti jooksvalt kohale, paras sebimine toimus. Ühel meist "vedas" loosiga ja sai massööriks ilmselgelt meesnaise. Lisaks polnud ta ka kuigi pädev massöör, sest ühtäkki hüppas kõrvalt tüüp krambi tõttu üles masseerimisdiivanilt. Tema nördimusest pärast massaaži võis aru saada, sest polnud eriti suurt tehtudki, peale haiget tegemise. Mulle aga tehti lõpetuseks ka omajagu haiget, kui reielihaseid äestati. Aga peab ütlema, et mulle isegi meeldis massaaž, mõjus küll. Isegi rohkem, kui Phuketil tehtud massaaž.

Jalutasime edasi lähedal asuvasse parki, kus oli hiljuti toimunud suur lillefestival, aga lilli ja muidu seadeid oli praegugi kogu park täis, lisaks purskkaevud. Enamik pargi sisustusest jäi mulle siiski kaugeks, eriti mingite tulukestega tekitatud kompositsioonid.

Park suleti ja asusime tagasi hotelli poole teele. Esialgu ühtki tuk-tukki ega taksot silmapiiril polnud, aga minna oli ikka üle kilomeetri. Jalutamissoov hetkel puudus. Kõrvaltänavas põristas üks kolmerattaline tuk-tuk vastu, ajasime käe püsti ja olemas. Keeras otsa ümber ja võttis peale, hinnaks 100 bahti ehk 2,7 eurot ja see tegi mehe rõõmsaks ja tänulikuks. Ja minu jaoks mõnus elamus ka, sellisega polnud ma varem sõita saanud. Selles masinas juba naljalt tukk-tukk peale ei tule.

Tuk-Tuk

Edasi käisime 7 Elevenist (suurim poekett seal) läbi ja läksime hotelli ülakorrusel asuvale terrassile järgnevate päevade plaane arutama. Näiteks, et mida teha järgmisel ehk viimasel Põhja-Tais viibimise päeval, sest oli selge, et Pai piirkonda me ei jõua, aga midagi tahaks ju ikkagi ette võtta. Korra oli mul mõttes elevante vaatama minna, aga see plaan langes ka ära. Samuti tuli mõelda juba paar päeva ette, et mida arvesse võtta majutusel Bangkokis. See on tohutu metropol ja vahemaad väga suured.

Hommikul läks Helar kuhugi apteeki otsima ja leidis teel väikese kohaliku turismibüroo. Tuuride otsimisel selliseid kohalikke väikeseid tegijaid oli meile ka soovitatud, aitab neid natukenegi. Odavam ka. Ja seal oli soodne pakkumine minna Doi Inthanoni rahvusparki, vaatama suurt koske ning rahvuspargiga samanimelise mäe peale kõndima ja vaateid nautima. Ja nii see saigi olema. Tüüp veidi hilines, aga kohale tuli oma Hondaga. Sõidumaad mägedesse oli päris palju, nii oma 2 tundi. Mägi, kuhu suundusime, oli niisiis Doi Inthanon, mis kuulub Himaalaja mäestikku ja on Tai kõige kõrgem mägi ka. Sellele reisikorraldajale tuli maksta kamba peale 3000 bahti (ca 80 eurot), lisaks iga mats 340 bahti rahvusparki sisenemise eest (9 eurot) ja kolme peale 200 bahti giidile mäe peal (5 eurot). No giidiks seda välejalgset 50-ndates aastates prouat siiski nimetada ei saa, sest tema ülesandeks ei olnud mitte midagi meile rääkida, vaid lihtstalt juhatada meid sel ringil algusest lõppu. Omapäi ilmselt sinna ei lastagi ja tegelikult eksimisvõimalused rajalt olid täitsa olemas. Samas, need giidid olevat pärit kohalikest küladest, nii et saavad natukene teenida turistide pealt.

Pärast paaritunnist sõitu, olles juba omandanud ka sissepääsu rahvuspargi territooriumile, pööras juht masina teelt ära väiksemale teele. Peagi avaneski meile lummav vaatepilt suurele mühisevale kosele, millel ka mitmed väiksemad nired mäest alla voolamas. Tegu on Wachirathani kosega, mis on ka Doi Inthanoni mäe suurim kosk, vesi kukub ametlikel andmetel kuni 70-80 meetri kõrguselt, kuid pealtnäha siiski veidi madalamalt. Aga võrratu vaade on see sellegipoolest. Selline wow-efekt oli. Natuke värskendust paiskus ka möödakäijatele sellest vetemöllust.

Wachiratani vetemöll

Kosk nauditud jätkasime sõitu ja tee hakkas mõnuga üles keerutama. Enne matkale asumist viis juht meid kahe lähestikku asuva pagoodi juurde - need on Kuninga ja Kuninganna pagoodid, mis ehitati Tai õhujõudude poolt koostöös tai rahvaga ja on pühendatud Tai kuninga Rama IX (kes lahkus meie seast 2016) ja tema kuninganna auks.

Kuningale pühendatud pagood

Ees ootas nüüd väikene mägimatk. Kuigi matk selle kohta on siiski palju öelda, siis ähkida ja puhkida sai sellegipoolest. Seal on palju erinevaid matkaradu, meie kõndisime rajal nimega Kew Mae Pan Nature Trail, mis on raskusastmelt kerge. Hingeldama võttis aga seegi vanainimese. 3,5-4 km kõndimist läbi džungli nii laudteel, treppidel kui looduslikul rajal.

Esialgu kõndisime puude vahel ja hiljem juba otse kuristiku kõrval paari meetri kaugusel sügavikust. Ikka pidevalt üles ja alla liikudes. Tee peal on pidevalt võimalik lugeda ka kohalikku ökosüsteemi tutvustavaid infotahvleid. Fantastilised vaated, mis seal rääkida. Mets oli ise ka võrratu oma hiiglaslike puumürakatega, lisaks avaratele vaadetele mäe otsast. Matkal olime parimal hetkel umbes 2320 meetri kõrgusel merepinnast.

Matkarajal Doi Inthanoni mäel

Kui matk matkatud sõidutas juht meid veel mõnevõrra edasi, Doi Inthanoni mäe tippu, mis asub kõrgusel 2565 meetri merepinnast. Ja see ongi Tai riigi kõrgeim punkt. Ilm oli seal üleval aga veidi jahedavõitu - 13 kraadi sooja.

09. veebruaril hakkasime vaikselt oma seiklusele joont alla tõmbama, sest ees seisi juba lend Tai pealinna Bangkokki. Megasuur linn, kus elab wikipedia 2020 andmetel 10,5 miljonit inimest. Ehk see on üks maailma kõige rahvarohkemaid linnu. Huvitavat saan teada veel internetist, et Bangkoki nime all teavad linna vaid välismaalased. Kohalikele on linna nimeks hoopis lühendatud kujul Kung Threp ehk "Inglite Linn" (aasiapärane Los Angeles vist). Aga tai keeles pikalt kirjutatuna on tegemist suisa maailma pikima kohanimega. Ei hakka seda siia ümber trükkima, aga see rida on tõesti pikk. Tai pealinn alates aastast 1782.

Bangkokis oli meil veeta veel kaks päeva. Võtsime hotelli Royal Suite kuhugi lennujaama ja kesklinna vahele, raudtee lähedale. Raudtee Sky (või City) Train sõidab maapinnast kõrgemal ja viib lennujaama poole tunniga. Maad mööda minek võtaks ettearvamatult aega. Hotelli minek raudteejaamast oli kah huvitav - väike betoonist rajake jõe ääres, millelt maha pudeneda poleks soovinud. Raja ääres kohalike vaesemate elanike väikesed ub rikud elumajad. Inimesed tervitasid meid aga sõbralikult.

Sealt poolt tulime, ei olnud liiga mugav

Kuna erinevalt Chiang Maist, kus õhutemperatuur oli mõistlikum (25-27 kraadi), oli Bangkokis jälle kuumem, siis bronnisime hotelli, kus pidi katusel olema bassein. Oligi, aga mitte meie jaoks, sest basseiniga hotelli osa oli eraldatud koroonatõbistele. Ja vaevalt nemadki basseinirõõme maitsta said. Aga hotelli tuba oli küll uhke ja suur. Nii suurt polegi näinud varem.

Viimasel Bangkoki päeval läksime kesklinna kaema rongiga. Oli plaan külastada vähemalt kuningapaleed (Royal Grand Palace). Selgus aga, et sinna ei pääse keegi lühikeste pükstega sisse, seega kõndisime niisama edasi. Üks kohalik kõnetas meid, et kas saab aidata vms. Ta rääkis meile, mida saaksime vaadata palee asemel ja aitas heast tahtest meil ka tuk-tuki leida, kes meid 100 bahti eest (ja mitte rohkem maksta, ütles ta) sõidutab 3 erinevat kohta läbi. Lahe tüüp. Nii et sõitsimegi tuk-tukiga taas.

Nägime veel Buddha kujusid ja stuupasid. Näiteks oli üks 32 meetri kõrgune Seisev Buddha. Päris paras poiss see Wat Intharawihan. Aga üks kuju hakkas alles tagant järgi silma fotot vaadates, et mis poosis ta seisab :)

Ei ütle!

Saime teada, et Tai riik maksab kütusetoetust tuk-tukiga sõitjatele, kes turiste sinna ja tänna veavad, et nood vajalikud kohad ükles leiaks. Sinna hulka kuuluvad ka poed, kust turist midagi ostma ei pea, aga kui ostab, siis saab tasutud ka tuk-tuki mees. Meie sohver viis meid kahte poodi - üks oli puhas turistilõks, kus müüdi nii suveniire kui ka ehteid, riideid jms. Ja hinnad olid krõbedad, samas suveniire sai siit küll, valik oli väga hea. Teine pood oli sisuliselt riidepood, kus nt ülikondi tehakse kohapeal. Ma olen kauplejatele kerge saak sageli, nii ka seekord. Lasin endale ülikonna pähe määrida. Võeti mõõdud, pakuti õlut. Lubati hotelli saata ja saadetigi. Üks nuhtlus reisimisel jälle juures, aitäh, Margus. Natuke Bangkoki linnapildist ka pildimaterjali.

City Train ehk Sky Train rada

Palju head ja paremat

Kohtusime hotellis lõpuks taas ka oma kadunud kamraadidega, tsoonimeestega. Nad olid saanud mõne päeva siiski ka ringi liikuda, sooja õhku nuusutada ja midagigi näinud, aga noh, tuksis reis sellegipoolest. Nüüd aga tegime veel mõne õlle koos ja ühe tsoonimehe juhtimisel siirdusime linnapeale. Lennuk pidi väljuma järgmisel päeval...

... ja väljuski. Ainult et ilma minuta pardal. Mis muud teha, kui tuli sajalisi luftitada ja uus pilet osta. Õnneks väljus lennuk Helsingi kaudu Tallinnasse juba järgmisel päeval. Sama liin täpselt. Lisaks bronnisin toa samaks õhtuks uues hotellis ka, mis oli selle reisi kalleim ulualune. Eelmises hotellis pidin fuajees pool tundi ootama, et keegi näole ennast annaks ja toavõtme kätte saaks. Ilmselt hotellis külalisi liiga palju ei olnud. Tahtsin igaks juhuks seekord lennujaama läheduses majutuda, et ei peaks enam lennujaama minemisel mingi muu transpordiga sõitma. Lisaks sellele, et loll pea on kehale nuhtluseks, on see ka rahakotile nuhtluseks. Aga noh, juhtub, see on ainult raha. Elu ja tervis on alles, nii et pole põhjust pikemalt taga nutta. Kuigi alguses oli küll tunne päris sitt, kui lõplikult teadvustasin endale, et ma ei jõua lennukile. Mis siis ikka, üks päev rohkem soojas kliimas ja suures hotellitoas. Avasin lohutusõlle, kui pärast ringituulamist lennujaama ümbruses avastasin, et 7 Eleven asub otse hotellist üle tee.