Viimased paar aastat on võrreldes varasemaga enneolematult palju inimesi arusaadavatel põhjustel leidnud tee loodusesse. Nüüd jõulueelsel ajal on ilmselt see arv veelgi suurem. Ei ole minagi mingi erand. Kuna pühapäeval, 19.12., korraldasid Leigarid mõnusa ühepäevase matka Nõmmeveski ümbruses, siis mõtlesin, et miks mitte teha sellele eelnevalt lisamatkakene koos ööbimisega Nõmmeveski RMK hubase laavu katuse all. Lisaboonus oli veel see, et eelmisel päeval oli mul puhtjuhuslikult ka sünnipäev, nii et hea iseenda seltsis aega veeta ja seda tähistada looduslikus keskkonnas. Värske õhu ja õllega:) Kaalumisel oli Nõmmeveskile minek ka rattaga ja ca 65 km poleks ka miskit hullu, aga selle negatiivne pool oleks see olnud, et pühapäev oleks pidanud tagasi ka sõitma ja teiseks - poleks saanud läbi Viru raba minna. Seega jäi peale matkamise viis "kand ja varvas". Viimati sai Nõmmeveski lõkkeplatsil ööbitud eelmisel talvel, korralike külmakraadide ja lumehangedega. Nüüd olid tehiolud pisut teised (täna oleks muidugi ka tore olnud rabas sussi sahistada, kui lumi jälle tagasi sadas), aga erinevus ju rikastab.
Niisiis viskasin seljakoti selga, sest koju jäägu sumadan, kikilips ja kaap oodaku ka oma aega veel. Autobuss stardiga umbes täpselt 12.30 siirdas mind sujuvalt Loksa tee peatusesse ja sealt tee läbi Viru raba Nõmmeveski suunas võiski alata. Suunurgad olid rõõmust ja elevusest ülespoole suunatud ja samm lennukas, kui alustasin läbi männimetsa lumisel teel jalutamist. Kui linnas oli riukalik ilmavana koheva lumevaiba jõudnud juba maast ära koristada, siis metsas seda lund leidus mingil määral endiselt. Jääd ka. Raba algust tähistas traditsiooniliselt laudtee, mis oli vahelduvate ilmaolude tõttu jäiseks muutunud, nii et seal kõndimine muutus veidi aeganõudvamaks, sest laudteelt maha libisemise korral oleks kindlasti sattunud jalgupidi veega kaetud jääle või vesisesse laukasse. See poleks väga tore olnud, arvestades, et ees seisis veel hulga kilomeetreid kõndimist ning ööbimine välistingimustes.
Ligi 235 ha suuruses Viru rabas pole ehk praegu liikumas selliseid horde kui koroonaajastu tipphetkedel, aga perekonniti seal liikujaid siiski leidus. Tee äärde jäi ilusaid jääga kaetud ja sätendavaid rabajärvekesi ja väiksemad veelompe, eriti tore vaade neile avanes paari kilomeetri kaugusel raba algusest asuvast vaatetornist. Ikka laukad ees ja älved taga.
Sellele liuväljale pole mõtet kippuda.
Rattaga rabasse asja poleRabast edasi viis matkatee mööda Jõelähtme-Kemba ja seejärel Liivapõllu teed. Jalga puhkasin ja õlut rüüpasin ühe ilmselgelt nõukaajast pärit ning tänaseks ammu mahajäetud ja pehkinud kämpingu juures. Isegi laud ja pink oli olemas.
Laud on kaetud
Teed oli vaiksed ja vähese liiklusega. Aeg aga tiksus õhtu ja pimeduse poole. Lootsin algselt küll valges kohale jõuda, aga aega rabateel kulus arvatust rohkem ja selle lootuse matsin juba varakult maha. Nautisin parem rada ja ümbrust.
Siin on igasuguseid isendeid liikunud.
Seda bussi vist täna ikka ei tule?!
Kusagil 16.30 paiku jõudsin pärale Nõmmeveski RMK lõkkekohta. Nutikas kell näitas, et maha olin laapinud 14 km, milleks kulus üle 3,5 h koos peatustega. Kohale jõudsin juba päris pimedas, nii et püüdsin oma eluks vajaliku kola kiirelt lahti pakkida ja seejärel lõkke süüdata. Aga taaskord suutsin ennast üllatada. Nimelt selgus lõkkekohas, et olin pärast linnas poodlemist ja ostetud tavaari seljakotti ladumist väliseks ööbimiseks vägagi vajaliku eseme - magamisaluse - poodi unustanud. Lisaks sellele olid koju jäänud ka söögitarbed. Vähemalt iseennast olin märganud kaasa võtta ning ka magamiskott ja nuga olid õnneks kotti jõudnud. Hea seegi. Tundub, et aasta lisandudes turjale on midagi kuskilt vähemaks jäänud. Mälumaht näiteks. Ei tea, kas need asjad ongi pöördvõrdelised siis?!
Lõkke tegemiseks kulus oma pool tundi, terve Postimees ja hulk närvirakke. Puud lihtsalt ei olnud nõus niisama vastupanuta põlema minema. Lõpuks see siiski õnnestus ja sain natuke sussitada lõkke peal. Vähemalt seni, kuni juba korraliku leegiga põlenud lõke otsustas lihtsalt heast peast jälle ära kustuda.
Tõestus, et lõke ikkagi mühises...mõnda aega vähemalt
Ei viitsinud uuesti mässama hakata ja püüdsin sooja saada mõne teise abivahendiga. Ees ootas küll üks põnev ööbimine laavu puidust põrandal - magamisaluse ja lõkketa. Õues võis isegi paar kraadi plussi olla. Võib-olla. Ja tõesti ei saa öelda, et uinumine lõpuks ülemäära kergelt oleks läinud või liiga soe oleks olnud. Mis kõige tähtsam - eluvaim jäi sisse ja värskes õhus ööbitud sai. Hommikul oli uni aga õite magus, nii et magamiskotist välja raatsisin looduse tungival kutsel ronida alles kella 10 paiku. Kell 11.30 oli Leigarite keskmiselt segase rühmaga kokku lepitud kohtumine matkaraja alguspunktis ehk Nõmmeveski kanjoni lähistel asuvas parklas. Minu lõkkekohast asus see umbes 450 meetri kaugusel. Jõudsin enne minekut oma toimingud kõik ära teha, kaasa arvatud pudru ja gurmeejoogivee keetmise ja pudru ära helpimise noa abil (sest muud inventari selleks mul ju polnud). Lisaks jõudsin nüüd valges ka natuke ümbrust imetelda. RMK Nõmmeveski lõkkekoht asub ju otse Valgejõe kõrge kalda peal, kust alla jõe äärde viib puidust trepp. Ahjaa, mõlema päeva tripp jäi suures osas ju Eesti esimese RMK matkaraja Oandu-Ikla trajektoorile. Ma polegi varem sellel ei istunud, astunud ega vändanud. Nüüd vähemalt mõni kilomeeter sai jalutatud, parem kui mitte midagi.
Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome - segapuder ja gurmeejook (3in1)
Tee veeprotseduuride poole. Või jääprotseduuride, kellele mida vaja, sest vett jää alt tuli ikka õngitseda silla kõrvalt.
Ja siis kodinad kokku ja kohtumispaiga poole teele. Arvasin end teadvat rada sinna silla lähistele parklasse, sest alles mitte liiga ammu sai Nõmmeveski kandis ringi tuuseldatud. Vaatamata sellele panin ikka puusse. Ma olen täiesti võimeline igal pool ära eksima, iseasi, kas seda asjaolu nii tihti tõestama peab.
Siiski kohale jõudsin ja koos Leigarite mõnusa seltskonnaga võis väike päevarännak alata. Esimene vaatamisväärsus oli Vasaristi juga, mida mu silmad varem näinud ei olnudki. Tõesti vinge koht ja äge vetemöll, mida tasub vaatama tulla. Tegelikult olid esimeseks vaatamisväärsuseks siiski ühed isevärki rohelised asjad maas, mis lugupeetud matkajuhi sõnul on tedreisanda väljaheited valgel lumel. Jälle targem, pole varem olnud au sedasorti väljaheiteid metsas kohata.
Vasaristi joastiku astangud
Vägev vetevool Vasaristi joal
Tegelikult on tegemist Vasaristi joastikuga, mis asub 7 km pikkuses Vasaristi ojas ja koosneb kolmest peamisest astangust kõrgusega kuni 1,6m. Koos kümnekonna madalama astanguga langeb vesi 10 meetriga umbes 4 meetrit. Suisel kuivemal aal ei pruugi siin vett palju olla, kuid praegu on selle eest mehe moodi ja kevadisel suurvee ajal võib veelgi võimsam vaade olla, meelitades Lahemaa rahvuspargi territooriumil asuva joastiku juurde rohkelt uudistajaid. Mühiseb ja keeb juga.
Leigarid Vasaristi joa ääres
Edasi jalutasime valge-punaste märkidega puudel tähistatud Oandu-Ikla matkateel läbi ilusa männimetsa üles päris-päris kõrgele Vasaristi oja kohale. Omapärane vaade avanes, kui keset metsa oli telefonitoru ühe pooliku pehkinud puutüve otsa asetatud, justkui oleks tegu otseühendusega tsivilisatsiooniga.
Häda korral helista 112!
Vaated ülevalt ja alt olid tõesti muljetavaldavad. Nägime nii Vasaristi ja Valgejõe ühekssaamise kohta, kopra töödeldud suurt mändi, mis veel siiski jeeli-jeeli püsti püsib kui ka veidraid mände, mille tüves teine puu elu naudib.
Üks puu maas, teise kallal veel vaja vaeva näha
Selliseid looduse vingerpusse on seal mitmeid
Aga sellega polnud meie väike matk veel lõppenud, sest matka alguskohast teisele poole jääb Nõmmeveski juga, 1920-ndatel rajatud vana hüdroelektrijaama (mis andis tollal elektrit Joaveski puupapivabrikule ning hävis tulekahjus 1964. aastal) jäänused ja vägagi vaatamist väärt kanjonorg. Valgejõel asuv umbes 16-17 meetri laiune Nõmmeveski juga on Lahemaa kõige veerikkam juga ja see on tõesti muljetavaldav. Vahutava veega joa vaatele lisab võimsust ja ürgsust 470 meetri pikkune kanjon, mis on kujunenud joa taganemisel. Ühesõnaga, kui pole veel Nõmmeveski juga ja kanjonit (ja ka Vasaristi juga) külastanud, siis tasub seda kindlasti teha.
Nõmmeveski juga ja kanjon
Lõpetuseks RMK lõkkekohas vorstide sussitamine lõkketulel ja tore päev leidiski oma otsa. Riided olid muidugi lõkkesuitsust korralikult läbi imbunud ja lehkasid kõvasti, nii et üks koer, kelle juurest enne kojuminekut läbi sõitsime, pidas mind ilmselt saabunud jõulupraeks, sest tahtis vägisi mind noolida oma teravate hammastega.
Rada: https://flow.polar.com/shared/7e5cb37b9183f2b993182e06a7c8cce7
No comments:
Post a Comment