Portugal
Rahvaarv – 10,3 miljonit
Pindala – 92 090 km²
Pealinn – Lissabon
Nagu
näha, siis on Portugal Eestist kaks korda suurem riik, aga inimesi on päris
mitu korda rohkem. Ja ruumipuudust seal kohapeal on ka tunda.
Portugal
on oma nime saanud Douro jõe kallastel asuvate linnade Porto ja Gaia (ehk Vila
Nova de Gaia) järgi, kus kunagi asus muistsete roomlaste asula Portus Cale.
Riigipiir üleaedse Hispaaniaga on suisa 1214 km pikk ja see on pikim Euroopa
Liidu liikmesriikide vaheline riigipiir üldse.
---------------------------------------------------------------------------------------------
21. oktoober –
Tallinn-Stockholm-Lissabon
Sügis
jõuab igal aastal minuni umbes sama ootamatult kui talv. Sel aastal otsustasime
sõber Meelisega lõplikku suve lõppu ja sügise algust pisut edasi lükata ja
põrutasime külmade ilmade eest maapakku Atlandi ookeani äärde, Portugali. Portugali
valisime oma reisisihiks seetõttu, et seal tõotas kalender veel oktoobri lõpus
sooja ilma ja teiseks meelitas ikkagi ookean. Polnud meist kumbki varem ookeani
kaldale ju sattunud.
Lennupiletitega
ootasime peaaegu viimase minutini ja kuigi eriti soodsat hinda lõpuks ei
saanudki, siis jäime rahule ka sellega, mille saime. Nüüd oli vähemalt minek
kindel.
Lennuk
Stockholmi suunas väljus 21. oktoobri hommikul kell 7:20, nii et äratus oli
juba 5:30. Pärast tunnist lendu järgnes 6 tundi ootamist Arlanda lennujaama
überkallites kohvikutes, kus avanes erakordne võimalus juua baaris 0,75
liitrist õlut hinnaga 11 €.
Reisi algust tuli sõbraga ikkagi vääriliselt
tähistada, kuigi ega sellist kvantumit küll ei oodanud, et lauale virutatakse. Ootamine
oodatud saime järgnevalt 5 h olla pea pilvedes, väga ilus vaade avanes aknast.
Pilvepealsed poisid
Kohaliku aja järgi 17:15 maandusime lõpuks Lissabonis (portugali keeles Lisboa)
Portela lennuväljal. Ajaliselt olime alates Tallinnast vahepeal ära kaotanud 2
h, mis on Portugalis ajavahe võrreldes Eestiga.
Tegevuskava
ja ajaline plaan oli minu poolt juba eelnevalt enam-vähem välja mõeldud, et
midagigi aluseks võtta ja mitte tormata kohe algusest nagu peata kanad ringi
võõras riigis. Esimese õhtu võtsime vabalt. Viisime oma seljakotid Camoesi
residentsi, mille eelnevalt olin broneerinud ja siis läksime linnapeale
patseerima. Pealinnaga põhjalikuma tutvumise jätsime reisi viimastele
päevadele. Esimesel õhtul saime aga tõelise „gurmee õhtusöögi“ osaliseks ühes
pisikeses restorani nime kandvas söömaaugus. Minule toodi lauale pannil rasva
sees särisev liha (mis suus lihtsalt ringi käis, soovimata minu seedekulglasse
siseneda) ja pooltoored ja nätsked „friikad“. Ka Meelise nägu reetis, et midagi
head see söök ei olnud. Nagu eelnevalt kuulnud olime, siis ilma küsimata
tassiti kõigepealt lauale mingit saia, juustu ja toorsinki, häbenemata selle
eest 10 € arvele lisada. Juustu tasus sellest mandist aga täitsa proovida, nii
et olgu siis peale, mõtlesime.
Lahkusime
söögikohast üsna virilate nägudega, sest see ei olnud küll see köök, mida
Portugalist olime oodanud. Aga linnast olid esmamuljed siiski head ja ei
lasknud ka selle söögifopaa pärast enda tujul langeda. Jalutasime ringi, vaatasime vaadet mäe otsast. Teele jäi rämeda kaldega mäe peal seisev kollane tramm.
tramm nr 66 aknaraamid olid tehtud puust...
Lissabon on rajatud
seitsmele künkale (pikemalt Lissabonist pisut hiljem) ja juba esimesel õhtul
saimegi lõpututest treppidest üles-alla marssida. Vahepeal kosutuseks
šokolaadist pitsi sees mingi kohalik Ginjinha
liköör (pitsi enda võis ära süüa) ja siis edasi. Järgmist päeva silmas pidades
leidsime üles turismiinfopunkti ja saime teada, kuidas ja kuhu hommikul bussi
peale minna, et maadeavastajate poolest - kellest kuulsaimad muidugi Vasco da Gama ja Fernão
de Magalhães - tuntud maad avastama minna. Ja muidugi nautisime suvist
sooja ilma täie rinnaga esimesest hetkest alates. Saime ka olulisemad sõnad
portugali keeles juba selgeks. „Aitäh“ = obrigada,
„tere“ = ola, „2 õlut“ = duas cervejas. Ja muide, „ilus“
portugali keeles on linda.
Ja
nii esimene ootamis- ja lendamistihe päev oma otsa leidiski, õhtu lõpetuseks kaaslasteks
paar kohalikku õlut. Peamised õllemargid veinide ja portveinide maal Portugalis
on Super Bock ja Sagres, mõlemad täitsa joodavad lahjad õlled.
22. oktoober – Lissabon-Peniche-Nazare
Hommikul
ajasime end üles kella 8 paiku. Sai puhata küll, kuigi öösel kostus hosteli eest
kitsalt tänavalt kõrvulukustav kisa, nagu oleks kedagi vardasse aetud. Piilusin
aknast välja ja seda kisa tekitas vaid mõnepealine turistide kamp, kes oli
ilmselt veidi joviaalses meeleolus öömaja nõudma saabunud. Aga
meil oli hommikul tuju hea, kerge hommikusöök sisse ja võisime oma seiklustega alata.
Eelmisel
õhtul saadud info ütles seda, et bussijaama on jalutada umbes 5 km, aga mis see
sooja päikese käes ära ei ole. Tänavad kulgesid kõik muidugi ülesmäge, läbisime
oma teel Portugali ja Brasiilia valitseja Pedro IV platsi, mis on olnud rahvale
populaarseks kogunemispaigaks keskajast saadik. Õigemini Brasiilia keiser oli ta küll Pedro I nime all.
Pedro IV
Siin peeti laatasid, karnevale
ja härjavõitlusi, mõned platsi ääres paiknevad kohvikud olevat tegutsenud juba
300 aastat. Seejärel läbisime järgmise suure platsi, mis ristitud Suurbritannia
ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuninga Edward VII (Eduardo VII) järgi, kes
külastas Lissaboni aastal 1903. Keset
neid suuri platse kõrgusid muidugi ka tohutu kõrged monumendid tähtsate härrade
kujudega, kes poseerimas hobuse seljas, kes koos lõviga.
Edward VII
Üldse jäi teele ikka
loendamatul hulgal igasuguseid erinevaid skulptuure, kujusid ja postamente, mis
pühendatud kohalikele kultuuritegelastele, erinevatele valitsejatele jne. Kuju
kõrgus sõltub muidugi sellest, kui tähtis üks või teine võll omal ajal oli.
Niisiis
ikka ülespoole saime ronida, teel tegime väikese puhkepausi tillukese baari ees,
et 2,50 € eest külma kesvamärjaga end värskendada. Lõpuks leidsime kuugli mapi
abil bussijaama üles ja sõit järgmisse linna Penichesse võis alata.
Peniche
valisin eelnevalt välja peamiselt seal oleva kindluse tõttu, kuid meie
ebaõnneks oli see kindlus just sel päeval suletud. Või noh, minu puudulik
kodutöö. Seda kindlust on muuseas 20. sajandil valitsejate poolt kasutatud ka
kommunistide ja teiste Estado Novo („uus riik“ või Portugali 2. vabariik) režiimi
vastaste vanglana, oleks tahtnud pilgu peale visata küll.
Aga egas midagi,
nautisime siis vaadet kindlusele väljastpoolt ja selle kõrval laiuvale Atlandi
ookeanile, kostitasime end järgmise väikese märjukesega 1,20 € eest (see on
üsna standardne hind 0,33 l pudeli õlle eest igal pool) ja tundsime end kui
kuningakassid. Pärast lahesopi ääres lainete imetlemist oli peagi aeg ka jälle
bussijaam üles otsida. See oli siin kesklinnast eemale viidud ja kuhugi
laohoonete vahele topitud. Selle leidmine tekitas väikest stressi, sest panin
natuke puusse navigeerimisega. Sajatasin, et miks nad, kuradid, ei või olulist
infrastruktuuri objekti inimlikku asukohta teha?! Meelis sai teenimatult oma
osa kätte, aga sain tema kulul pinged maha (tore inimene nagu ma olen!) ja
varsti olime ka õiges kohas.
Järgmine
sihtkoht pidi algse kava kohaselt olema „pulmakingituse linn“ nimega Obidos (valitsejatel
oli kunagi kombeks seal oma mõrsjale terve küla kinkida ja sinna rajati suured
lossid), aga tegime plaani ümber ja suundusime hoopis Nazare nimelisse
väikelinna. Ja ei pidanud seda otsust kübetki kahetsema. Ca 1,5 h bussisõitu ja
olimegi kohal. Pimedas orienteerudes õnnestus kuidagi ka otse Atlandi ookeani
kaldal asuv hotell Oceano üles leida. Tuba kahele maksis kokku 35 €, tuba ja
teenindus oli hindele 5 ning üldse oli kõik nüüd hästi. Õhtu veetsime
ookeaniäärsel promenaadil jalutades, külastades ühte ja siis teist kohalikku
lokaali. Lähedal kõrgus ka pimedas päris muljetavaldav mägi, kuhu otsa oli
plaan turnima minna
järgmisel hommikul, õhtul aga läksime vaatasime üle ainult selle, kus kohast köisraudteega
üles mäele saab.
23.
oktoober – Nazare-Mira de Aire-Fatima
Hommikusöök söödud
suundusime 15 000 elanikuga Nazare (kuni aastani 1914 oli linna nimi
Nazareth) mäge vallutama. Kalju otsas asuv kindlustus kannab nime Forte de São Miguel Arcanjo ja on
esmakordselt sinna rajatud juba aastal 1557. Aastast 1889 ühendab mäe otsas
asuvat ja mäe all asuvat linnaosa köisraudtee ehk funikulöör.
Kasutasime seda
meiegi, 2,90 € maksis pilet edasi-tagasi. Kalju otsast avanesid ikka väga
võimsad vaated ookeanile ja linnale.
Legend pildile jäädvustatud
Nazare pühakoda
Nazare linnaga on seotud ka legend, mille järgi Neitsi Maarja päästis 12. sajandil kindluse pealiku, kes hirvele jahti pidades oleks kehva nähtavuse tõttu mäe otsast alla kukkunud. Hobuse seljas olnud Dom Fuas Roupinho palvetas Neitsi Maarja poole ja hobune jäigi viimasel hetkel kuristiku veerele pidama. Selle ime auks ongi juuresolev pühakoda püstitatud.
Nazare ise on vana
kaluriküla 17. sajandist, mõned naised kannavad seal tänapäevalgi vanu
rahvarõivaid (nagu meil Kihnus), õnnestus neid mõnel puhul ka näha. Portugal on
tuntud mereandide poolest, eriti omaseks peetakse aga sardiine. Nazareski avati
esimene sardiinivabrik aastal 1885. Paljud inimesed käivad Nazares aga tohutute
lainete sees surfilauaga hullamas, mis seal rannikule (Praia do Norte = Põhjarand) jõudes moodustuvad.
Nii lummavad kui need vaated
ülevalt ka ei olnud oli siiski aeg hakata edasi liikuma, sest buss Mira de Aire
suunas (grutas de Mira de Aire) juurde
väljus juba 10:50. Seal asuvat koobast tahtsin kindlasti vaatama minna, sest
tegu ikkagi Portugali suurima koopaga. Läksime pahaaimamatult bussile, kuid
bussijaamas teatas proua, et ühel hetkel tuleb teha ümberistumine, aga ärgu me
muretsegu, bussijuht annab meile teada, kui vaja väljuda. Ja ühel hetkel käskiski
umbkeelne juht meil välja kobida, viipas bussipeatuse suunas ja lisas meile
ainsana arusaadavad sõnad – Mira de Aire. Kell oli 11:20. Olime nüüd kuskil
pärapõrgus, 5 km lähimast linnast Porto de Mosist. Ei olnud taibanud küsida, et
mis kell nüüd buss Mira de Airesse peaks minema. Bussipilet sai ostetud ikkagi
Mira de Airesse ju. Kolm plekist seina bussipeatuses, kus mingid liinid kirjas,
aga meile vajaminevat kohanime sealt ei leidnud. Ei aidanud ka sõber Kuugli
mapp.
Ootasime, ootasime, midagi
ei tulnud, ootasime justkui mingit tähtsat külalist. Kõrval asus suur
kaubanduskeskus, kus sai vahepeal tualetis käia ja miskit suupärast osta. Pärast
lühikest sõjanõu pidamist üritasime jalgsi Porto de Mosi linna jõuda, polnud
üle mõistuse kaugel, aga 1 km kõndinuna nägime, et maantee servas seal jalgsi
käia eriti tervislik ja ohutu pole. Nii et lonkisime bussipeatusesse tagasi ja
tõime poest uued õlled. Aga mingit bussi meile vajalikus suunas ei tulnudki,
isegi bussiplaanis ettenähtud ajal ei tulnud ühtegi. Lootus küll oli, et kell
14 ikkagi buss tuleb, aga tutkit brat. Ei tulnud. Meelisel olid silmavalged vahepeal
suurest murest kollaseks tõmbunud ja ta läks sirge seljaga end aia äärde
kergendama, näoga rikkurite häärberi suunas.
Möödunud oli 2,5 h ja meel
oli päris mõruks läinud. Tuli midagi ikkagi otsustada ja teha. Läksime
kaubanduskeskusesse tagasi ja palusime ühel kassapidajal hädasolevatele
turistidele takso tellida. Ca 20 km oli Mira de Aire koobasteni sõita, nii et
ei midagi müstilist. Läks õnneks ja takso peale me saime, 26 € hiljem kobisime
taksost välja täpselt koopa sissepääsu ees. Aga koobas tasus seda
vintsutust täiega ära. Võimas ja vägev vaatepilt avanes, kui järgmise
ekskursioonigrupiga (koos giidiga, kes vaheldumisi rääkis portugali, inglise ja
prantsuse keeles) üha sügavamale ja kaugemale maa alla laskuma asusime (omapäi
ei saagi seal hulkuda). Aga kõigepealt tuli ära vaadata lühike film portugali
keeles, hispaaniakeelsete subtiitritega. Meelis rääkis seepeale loo, mida
omakorda jutustas Volkonski kunagi – „Dagestani naised lubati lõpuks kinno, kus
näidati filmi Vietnami sõjast, milles ameeriklasi mängisid ka vietnamlased.
Naised ei olnud midagi kuulnud sellest sõjast ega polnud aimu sellestki, kus
asub Vietnam. Film oli vene keeles, aga sellest naised aru ei saanud“.
Koobastik, mis tänaseks
avastatud, on kokku pea 11 km pikk, ja millest turistid saavad läbida 600 meetrise
lõigu (ühest otsast sisse, teisest välja), seda kuni 110 meetri sügavuseni.
Lõpus toob turistid maa peale tagasi juba lift. Ekskursiooni käigus saime
teada, et koobast kasutatakse ka veinikeldrina, sest püsiv temperatuur 17
kraadi sobib selleks ideaalselt. Tuuri läbides saab oma jalul koopas mõõta 683
trepiastet üles-alla maasügavuses. Koopad on vaatajale nähtavad, sest sinna on
paigutatud palju erinevat värvi valgusega tulesid. Mõnusa vulinaga voolab
kõrval ka jõeke koopa sügavuses. 2010. aastal Portugali seitsme loodusime hulka
arvatavad koopad avastati 1947. aastal ja rahvale avati vaatamiseks 1974.
Koopad olla moodustunud 150 miljonit aastat tagasi ehk Juura ajastul, kui ka
dinosaurused veel seal kandis ringi jalutasid. Igatahes täiuslik looduse ilu,
kindlasti tasub vaatama minna neid kummalisi mineraalseid moodustisi (stalagmiit
ja stalaktiit). Ja pilet maa-alusesse paradiisi maksab vaid 6,60 €.
grutas de Mira de Aire
Kui hea lugeja arvab, et
sellega olid seiklused ja sekeldused meile selleks päevaks lõppenud, siis ta
eksib. Mira de Airest oli vaja õhtul ka edasi pääseda, sest selles väikelinnas
ööbimist plaanis ei olnud. Koobaste juurest linna keskusesse oli paar
kilomeetrit jalutamist, aga keskuses ei näinud kuskil kohta, kust bussid võiks
kuhugipoole startida. Jõudsime juba teise linnaserva, aga ei midagi. Hakkas
vana hea kahtluseuss jälle sööma, et mis siis saama. Mingi suvaline kohvik oli
tee ääres ja astusime sisse, et ehk keegi oskab juhatada. Müüja ei rääkinud
sõnagi inglise keelt, aga ühes lauas oli üks nooremapoolne külamees, kes oli
nõus meiega suhtlema. Selgus, et sama kohviku ees üle tee peatus ongi, aga täna
õhtul enam bussid ei käi. Nuinuu! Aknast vaadates oligi mingi raudtoru maja ees
püsti, mille küljes pisike lömmis plekitükk ka, peatuseks seda jurakat ei
osanud küll pidada. Aga mis siis edasi? Jäi üle taas mõelda takso peale ja
sõita umbes 13 km kaugusel asuvasse Fatima linna ja sinna öömaja võtta.
Abivalmis mees tegi mitu head telefonikõnet ja lõpuks meile takso ka leidis. 20
€ eest viidi meid pühasse linna Fatimasse. Vintsutused said lõpuks selleks
päevaks läbi, kui Vitoria nimelisse hotelli maandusime. Oli see vast päev, paradiis
ja põrgu ikka käsikäes. Päev täis seiklusi, närvipinget, passimist, kõndimist,
parimaid elamusi mäe otsas ja koopas, ja mida kõike veel.
Fatima on Portugalis linn,
mis tuntud selle poolest, et 1917. aastal olla seal Neitsi Maarja isiklikult
ennast ilmutanud. Nimelt olevat kolm last näinud Neitsi Maarja ilmutust Fátima
külas 16 korral alates 13. maist kuni oktoobrini. Maarja palus neil iga päev
palvetada patuste eest ning nende eest, kes on põrgutules.
Loomulikult on linnast
saanud pärast seda suur palverändurite sihtkoht, kus võimalik patte andeks
paluda. Selleks on linnas tohutu suur väljak, kuhu palvetajad saavad koguneda
ja kus ka Rooma paavst ise on jutlust pidanud miljonile inimesele.
Fatimas
Fatimas on kõik kohad
pühakujusid ja muud usuteemalist atribuutikat täis, mida kõik müüa pakutakse. Leidsime Meelsiega mõlemad, et nad sellega kõvasti üle võlli läinud, aga eks see nende elu ole, ise teavad. Nagu näha, siis religiooni annab valuutasse
ümber konverteerida küll. Samal ajal on suurel väljakul keelatud kerjamine,
samuti karjumine, koeraga jalutamine, suitsetamine, rattaga sõitmine,
telefoniga rääkimine.
Meie olime tunnistajaks
sellele, kuidas kaks naist põlvede peal mööda platsi Neitsi Maarja pühakoja
suunas liikusid, ise pidevalt risti ette lüües. Ühel naisel kõndis mees samal
ajal kõrval rahulikult, ilmselt oli puhas kui prillikivi, et polnud midagi
andeks paluda. Aga teekond põlvedel oli oma 150-200 meetrit pikk. Ilmselt oleks
pidanud ka meie oma käed tänupalves taeva poole suunama, et ikka õhtuks
peavarju leidsime.
Hotell oli igati OK ja
soodne ka (34 €). Söögiks proovisime mõnusat kala ja õhtut aitas mööda saata meie
esimene Portugali portvein Monteiro („10 year old tawny“), magus ja kange nagu
nad ikka on. Võttis sumisema ladva küll, ei salga. Ja 23. oktoober Issanda
Aastal 2019 oligi lõppenud.
tim-tim !
24.
oktoober – Fatima-Coimbria-Porto
Kell 8 hommikusöögile minnes
tervitas meid tühi saal ja üks hallipäine taat, kes saksa keeles suhelda
soovis. Ei lubanud meil väljapandud saiu letilt võtta, vaid tõi eraldi kuskilt
tagant, pidi värske olema. Ei saanud küll aru, aga hea tahe ikka ka maksab. Söögivalik
oli siiski üsna kasin.
Seejärel suundusime kohe
bussi peale ega soovinud selles linnas pikemalt peatuda, nagunii jäi see meile
juhuse tahtel ainult tee peale. Enne veel paar suveniiri ja korgist tehtud mütsid
pähe, et veelgi enam rõhutada enda turistiks olemist, mitte et see nagunii juba
ilmselge polnud. Korgitamme koorest seda korki saadakse. Muide, ligi poole
maailma korgitoodangust annabki Portugal. Suveniiri müüja küsis, et kas vaatate
linnas ringi ka, mille peale küsisin, et kus bussijaam on. Küsisin viisakalt,
aga ilmselt ei kõlanud kuigi hästi. Olime juba suurt väljakut näinud pühakoja
ja kabeliga, meid ootasid ees teised kohad.
Järgmine sihtkoht oli
Mondego jõe kallastel asuv ülikoolilinn Coimbria, mis oma 105 000
elanikuga on Portugali suuruselt neljas linn ja asub 200 km Lissabonist põhjas
ja 120 km Portost lõunas. Keskajal oli Coimbria ka Portugali pealinn olnud. Sinna
jõudmiseks oli vaja taas 86 km bussiga sõita.
Peamiselt valisin Coimbria külastamise
ülikooli pärast, mida internetiavarustes on kiidetud. Nagu kohapeal selgus,
siis asja eest. Muljetavaldavad hooned sel ülikoolil, mis asutatud juba aastal
1290. Algselt asus ülikool hoopis Lissabonis ja praegusesse asukohta jõudis
pärast mitmeid kolimisi aastal 1537. Portugali vanima ülikooli linnak asub mäe
otsas kuningas Afonso endises palees. Just selles ülikoolis sai alguse ka linnaklubides
mängitava fadode ehk kohaliku lüürilise kitarrimuusika traditsioon.
Coimbria vanalinn ja
ülikooli hooned olid tõesti muljetavaldavad. Eelmisel aastal ümber Läänemere rattamatkal olles vaimustusin
Lundi Ülikooli hoonetest, aga Coimbria oli veel ägedam.
Coimbria Ülikooli hooned
Lisaks ülikoolile
käisime ka sama linna teise künka otsas asuva Santa Clara-a-Velha kloostri hoonet kaemas, sisse ei hakanud
trügima, kuigi oleks ehk võinud. Ühe künka otsast, kus asusid ülikoolihooned,
teise künka otsa kloostri juurde ronimine võttis naha korralikult märjaks ja sisemine
mina lausa nõudis külma õlut ja head söögipoolist. Mingi tänava ääres istusime
maha ja tellisime. Õlut toodi lauda aga praktiliselt pitsiga, 250 ml
klaasipojaga. Viimase lonksu tassis tõmmunahaline kelner sellestki minema, kui
avaldasin soovi, et toogu juba uus ka. Narri meest, aga mitte mehe õlut, kurat!
Kõhud täis pargitud suundusime taas bussijaama, et õhtuks portveinipealinna
Portosse jõuda. See tähendas järgmiseks päevaks bussivaba päeva ehk mõnusat
olemist ja chilli.
Kella 5 paiku õhtul jõudsime
Portosse. Otsisime mingi urka, kus maha istuda ja sõjanõu pidada, et kuhu öömaja leida. Asusin Booking.com lehelt
sobivat ulualust otsima ja ei läinudki kaua aega, kui kesklinnas Avenida dos Aliados ehk liitlaste uulitsal asuv
Universals nimeline hotell broneeritud oli. Sinna jäimegi kaheks päevaks.
Pildil olev hoone asus otse meie tagasihoidliku öömaja kõrval platsil. Tegemist on linna raekojaga (Câmara Municipal), väljakul
asetseb hobuse seljas ka Don Pedro IV kuju. Põhimõtteliselt elasime nagu
Vabaduse väljakul.
Porto
portveinid ootasid ka maitsmist ja linnatänavad uudistamist. Ma pole suurem veinisõber, aga sealne portvein on hea,
eriti valge Branco. Portos tuli silmatorkavalt tihti ette, et mõni
tume kuju tuli pakkuma kanepit, hašišit ja kokaiini. Kusjuures politseinike
silme all ka toimetasid suhteliselt süüdimatult. Ilmselt siis korravalvurid ei pane pahaks seda "äri".
Arhitektuur Portos on vägev
ja suursugune, isegi tavalised majad näevad uhked välja. Et turistiks olemist
veelgi rohkem rõhutada, ostsime jõeäärsest poest mõlemad Portugali vutiheerose
Ronaldo nime ja numbriga Portugali koondise värvides särgid. Ehk andsime
kõigile teada, et me oleme turistid, me ei ela siin.
gooooool!!
Don`t shoot, i didn`t do it!
Oh laula ja
hõiska,
Sest laulu
aeg on käes!
Su priiuse
kõla,
See helisegu
väes!
Kõik mure ja
häda
Oh unusta sa
nüüd,
Ning südant
sul täitku
ükspäinis
rõõm ja hüüd!
Porto aga on Portugali
suuruselt teine linn (288 000 elanikku) ja asub Douro jõe („Kuldne jõgi“)
põhjakaldal. Porto vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Porto linna järgi on mõistagi nime saanud Douro orus valmistatav portvein.
Portveini eripära on see, et kääritamise käigus lisatakse sellele brändit,
kokku tulebki magus ja kange vein. Porto tänavatel olevast baarist saab pudeli portveini 10 euroga. Kui minna aga spetsiaalsesse veinimajja Douro kaldal, siis peab maksma selle eest 3 korda rohkem. Mööda Douro jõge viidi kunagi Vila Nova de Gaia veinikeldritest portveini ka laia ilma laiali.
25.
oktoober – Porto
Nagu öeldud, siis selle
päeva saime veeta mööda Porto linna sussi sahistades. Käisime üle 1877. aastal
valminud 61 meetrit üle veepinna kõrguva Dona Maria Pia raudteesilla, mille on konstrueerinud
kodanik Eiffel isiklikult.
Dona Maria Pia
Moosekandid Douro jõe kaldal
Vaade Dona Maria Pia sillalt Porto vanalinnale
Jõe teisel kaldal asuvad portveinide maiustamiseks
mõeldud veinimajad, millest ühte ka ise õhtul külastasime. Sillalt alla jõe äärde on päris korralik
kõrguste vahe, nii et tagasi üles andis turnida mööda kitsaid tänavaid. Teel hotelli
jäi juhuslikult meie teele ka Porto Se katedraal, rooma-katoliku kirik, mille
ehitamist alustati 12. sajandil (algselt kindluskirikuna mõeldud) ja valmis
aastal 1737.
Se katedraal
Lisaks kaesime perra suht
meie hotelli lähedal asuvat aastal 1750 valminud Clerigose torni (Torre dos
Clérigos), barokkstiilis kirikut, kus sai ka üles torni ronida. 240
trepiastet väidetavalt. Ukse taga tuli ka oodata, sest turistide hordid ukse
taga olid päris suured. Vaade tornist avanes muidugi uhke. Kiriku 76 meetri
kõrgune kellatorn on kõrgeim Portugalis, olles omal ajal ka maamärk Portole
lähenevatele laevadele.
Vaade Clerigose tornist ja tornile
Õhtu kulges aga omasoodu,
vaatasime ja nautisime kaunist linna ja tundsime ennast imehästi.
Öös on asju!
Kuidas aga õhtu edenes ja lõppes, sellest ajalugu vaikib.
26.
oktoober – Porto-Lissabon
Hommikul kerge eine hotelli kõrval
asuvas kohvikus (see hotell oli meil ilma hommikusöögita) ja oligi aeg Porto
tolm jalgadelt pühkida. Ees ootas 300 km pikk ja 4 tundi kestev bussisõit
tagasi Lissaboni.
Bussisõit oli natuke nüri ja
kohale jõudes tundsin bussist väljudes korralikku põlvevalu, mis õnneks mõne
minutiga järele andis. Pidasime taas koosoleku värske õhu ja õllega, et kuhu
õhtuks maandume. Reserveerisin pärast pikka otsimist toa ca 1,2 km Lissaboni
kesklinnast asuvas hotellis Excelsior. Sinna jäimegi oma reisi lõpuni ehk 3 ööks.
Bussijaamast 3 km jalutamist ja olime kohal. Kui asjad tuppa tõstetud siirdusime linnapeale kondama.
Lissabonist siis ka lõpuks. Tejo
ehk Tagose jõe suudmes ja Atlandi ookeani rannikul asuvat Portugali pealinna Lissaboni
nimetatakse vahel Euroopa San Franciscoks. Põhjuseks see, et Lissaboni tohutu
suur 25. aprilli sild on väga sarnane Golden Gate´i sillale San Fransiscos, eks
ole samad insenerid neid ka ehitanud. 25. aprill on Portugalis tähtis päev, mil
peetakse revolutsiooni aastapäeva ehk vabaduse päeva - 25.04.1974 toimus seal
veretu sõjaväeline riigipööre ehk nelgirevolutsioon.
Kunagises Euroopa suurimas,
jõukaimas ja olulisimas kaubandus- ning sadamakeskuses Lissabonis elab üle
poole miljoni inimese. Linn rajati seitsmele künkale foiniiklaste poolt oma
3000 aastat tagasi, tollal Alis Ubbo nime all. Oma praeguse nime sai Lissabon Põhja-Aafrikast
vallutusretke ette võtnud mauridelt, kes püstitasid 8. sajandil Tejo kaldale
kaitserajatisi ja nimetasidki linna ümber Lissabonaks. Portugali pealinnaks sai
Lissabon aastal 1260, mil toonane kuningas Afonso III andis käsu kolida pealinn
Coimbrast Tejo ja Atlandi ookeani kohtumispaika.
Aastal 1755 tabas linna ränk
katastroof, kui 8,5-9 magnituudise võimsa maavärina tagajärjel hukkus erinevatel
hinnangutel 60 000 - 100 000 inimest. Kuna maavärin toimus kõigi pühakute
päeval, siis suur hulk inimesi olid maavärina ajal kirikutes missal, kuhu nad
rusude alla ka maetud said. Jumal ei võtnud ilmselt nende palveid kuulda või
siis pani rahva usu proovile, nagu ikka. Maavärin purustas majad ja rannikust 3
km kaugusele Portugali sisemaale tunginud mitmemeetrine hiidlaine tegi viimase
hävitustöö. Euroopa suurlinn ja selle ümbrus oli hävinenud täielikult.
Positiivsete nootide juurde
tagasi. Kõndisime kesklinna. Ühe mäekünka jalamil asuvas söögisaalis proovisime
ära ka kuulsad portugali sardiinid, grillituna. Need olid väga head küll, ei
saa salata. Pärast korralikku keretäit jalutasime jõe äärde, kus asub
järjekordne hiiglaslik plats Praça do
Comércio sama hiiglasliku ratsamonumendiga ja mille ääres rida
muljetavaldavaid hooneid, mis esindavad portugali stiilis (Pombaline)
arhitektuuri. Ning muidugi 1873 valminud
Rua Augusta triumfikaar, millega toona mälestati linna rekonstrueerimist pärast
1755. aasta maavärinat. Väljakul toimub palju kontserte ja etendusi, ka meie
saime paarist esinemisest osa.
Kuna päev ja bussisõit olid
olnud kaunikesti kurnavad, siis jalutasime veel pisut linnatänavatel ja
platsidel ning suundusime hotelli poole. Teel pakuti meile (sarnaselt Portoga)
igal sammul uimastavaid aineid. Kui me oleks igalt marihuaana, hašiši ja
kokaiini (tavaliselt pakuti neid kõiki korraga) pakkujalt aine vastu võtnud
oleks me ilmselt tänase päevani seal kusagil hämaratel tänavatel või rentslis pilves.
Aga „I`ve got good cocaine, man!“ või „weed, man? Hash? coce?“ tegelased jäävad
meelde küll nendest Portugali suurtest linnadest, kus pole probleemi minuti
jooksul 4-5 pakkumist saada. Isegi tasuta näidiskõhvi pakuti tõestamaks oma
kauba kvaliteeti. Ise nad seletasid veel, et kuni 5 grammi lahjat kraami on
seal seaduslik, ju siis nii on,
aga mine võta kinni. Mulle siiski piisas külmast portugali õllest ja
portveinist ka küll.
27.
oktoober – Lissabon-Cascais-Lissabon
Järgmine päev tõotas ainult
head, sest plaan oli rentida jalgrattad ja sõita mööda Atlandi ookeani rannikut
Cascais linna ja siis tagasi. Ilm oli rattasõiduks suurepärane – erilist
tuult polnud ja soe oli. Kell 9.30 avati rattalaenutus ja varsti saidki üpris
räsitud välimusega velod meie valdusesse. 25 € päev, selle eest mingit uhket
ratast saada olekski raske loota. Etteruttavalt võib öelda, et kui mina oma
kaherattalise üle suurt kurta ei saanudki ja see veeres edasi korralikult, isegi käigud
töötasid üsna laitmatult, siis Meelisel „joppas“ selline ratas, et hoia ja
keela! Saime terve sõidu hinge kinni hoida, kas peab lõpuni vastu, käigud ei
töötanud korralikult ja mõned kodaradki olid lahti, nagu teel selgus. Ühesõnaga üks paras rist ja viletsus. Meelis
sai ka peopesa pikkuse pumbaga aegajalt rehvi õhku juurde virutada. Alguses
tekkisid mul isegi väiksed kahtlused, et kas on mõistlik üle 60 km retke
sellise käsnaga ette võtta, aga õnneks (Meelis keeldus alla vandumast vanarauale!) ümber ei
pööranud ja jõudsime ka õnnelikult tagasi. Õnnelikud ja rahulolevad olime päeva
lõpuks mõlemad päriselt, mitte ainult ratta pärast. Oli üks oivaline päev.
mina ja Atlandi ookean
Aega sõitmiseks Cascaisse, sealt pisut edasi ning seejärel tagasi Lissaboni oli ca 8 tundi, sest kell 10 asusime teele ja kell
18 pidid rattad kuuri all tagasi olema. Igatahes viis rattatee Lissabonist tasapisi eemale
esialgu mööda jõe äärt, edasi kulges tee juba ookeani rannikul. Silmad olid
pungis avanevast ilust, aga kuna teel oli ka massiliselt jooksjaid ja teisi
rattureid, siis pidime siiski enda ette ka vaatama. 7 km pärast starti jäi
teele üks Lissaboni maamärkidest ja populaarsematest turismiobjektidest –
Belemi torn (Torre de Belém).
Torre de Belem
Selline
lubjakivist muinasjutuline ehitis on selle au ka ära teeninud. See aastal 1519
valminud torn on püstitatud Vasco da Gama maadeavastusekspeditsiooni
mälestuseks ning on muidugimõista kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse, olles
täna Lissaboni üheks sümboliks. Tegemist on kindlustusega, mis pidi valvama
sissepääsu Lissaboni sadamasse. Belemi torn või kindlus on arvatud Portugali 7 ime hulka.
Torn ära imetletud väntasime
edasi. Peagi ei kulgenud me enam jõe kaldal, vaid juba kostis kõrvu võimsalt
vastu kallast peksvate ookeanilainete kohin. Aga tee mööda ookeani kallast oli
suurepärane rattaga sõitmiseks, suure osa ajast sõiduteest eemal ja väga hea
teekattega.
Ja niimoodi me kulgesime,
vahepeal olime küll sunnitud ka sõiduteele minema, aga see polnud midagi hullu
või ohtlikku. Teele jäid nii surfarite rand (suurtes võimsates lainetes olidki
kümned surfarid parajasti toimetamas) kui ka Estorili nimeline linn, kus kunagi
peeti ka vormel 1 Portugali Grand Prix. Aga meie sihtisime linna nimega
Cascais, millest juba peagi veeresimegi läbi, sest lõppeesmärgiks oli jõuda
loodusliku vaatamisväärsuse juurde, mida nimetatakse „põrgusuuks“ ehk Boca do Inferno. See on suur ja
muljetavaldav kalju ja selles asuv koobas, mida ookeani lained on miljonite
aastate jooksul kujundanud. Vastu kaljuseina peksavad lained ja selle all on koopasuu
või kaljulõhe, kust lained end sisse pressivad. Tasu selle koha külastamise
eest ei küsita ja see on kogu aeg inimestele avatud.
„põrgusuu“ ehk Boca do Inferno
Just selle loodusime nimel
saigi Lissabonist rattaga kohale vändatud, aga õnneks oli sellele boonuseks
veel sõit ise ja jõuliselt mitme meetri kõrgusele kalda äärest paiskuvad
lained. Ookean demonstreeris meile oma tõelist palet ja seda oli väga äge
vaadata. Vahepeal istusime kaldaäärses baaris ja jõllitasime neid laineid. Mõnigi
turist sai turja märjaks. Oli lahe vaatemäng.
Rattatee Cascaist tagasi Lissaboni
Rattasõidupäev oli kindlasti
üks vingemaid päevi Portugalis, kui mitte kõige vingem. Aga paraku sai ka see
päev otsa. Enne tagasi jõudmist vaatasime veel lähedalt seda 25. aprilli silda
(Ponte 25 de Abril) ja teiselt poolt
Tejo kallast paistvat suurt Jeesuse kuju, midagi sarnast nagu Rio de Janeiros,
ainult väiksem.
25. aprilli sild
Poole kuue paiku olime
rattalaenutuses tagasi, kõik sujus tõrgeteta. Preili, kes rattad vastu võttis,
imestas, et me viitsisime nii kaugele sõita, sest tavaliselt tiirutatakse samas
ümbruskonnas. Meil kogunes kilomeetreid ikka üle 60.
Pärast rataste äraandmist
oli tunne selline pisut eufooriline, aga sisaldas ka teatud määral kergendust.
Et õnnestus ikka ratastega tagasi jõuda, ilma et meid oleks keegi pidanud
kuskilt ära tooma hakkama. Üsna õnnetud nägid rattad välja küll.
Algselt oli plaanis ronida
peale rattasõitu veel ka läheduses asuva 9. sajandist pärit Püha Jüri või siis
Sao Jorge lossi (Castelo de São Jorge)
juurde, aga avastasime, et see suletakse kell 18, seega lükkasime järgmisele
päevale selle külastuse.
Oma eduka ja laheda päeva
muljeid jäime vahetama hotellis. Hotelli lähedal oli
toidupood, aga müüja ei tönganud kahjuks sõnagi võõrkeelt, nii et ei õnnestunud
temalt infot saada kohalike jookide osas. Selline tähelepanek ka, et
Portugalis, sh ja eriti Lissabonis, tuleb toidupoode ikka tikutulega taga otsida.
See on siis tänaseks kõik.
28.
oktoober – Lissabon-Sintra-Lissabon
Reisi viimane päev algas minu
jaoks üsna valuliselt, kägaras voodis. Kõht oli oma matsu kätte saanud lõpuks.
Hommikusöögi jätsin vahele ja ega enne õhtut ühtegi iva hamba alla ei saanud
ega julgenud panna. Alles kella 18 paiku hakkasin kalasupiga magu vaikselt
meelitama. Arvasin, et oleks mõistlik hommikul enne tegudele asumist apteegist mingit rohtu hankida ja nendega ennast täis laadida. Tehtud, mõeldud.
Läksin hotelli retseptsiooni, et küsida, kus lähim apteek asub. Õnnestus küll miimikat
appi võttes selgeks teha, et oleks rohtu vaja nõdrale kehale, aga seal, kuhu
tüüp mind juhatas, mingit apteeki ma küll ei leidnud. Kuugli mapp näitas, et lähim apteek
asub hoopis teisel tänaval ja 350 meetri kaugusel, sealt ka vajalikud rohud kätte
sain. Kusjuures apteekripreili rääkis laitmatut inglise keelt ja selgitas
kenasti, kuidas neid tablette võtta tuleb ja mille vastu need on.
Varsti kosusingi pisut ja
suundusime kesklinna uurima, kuidas linnakesse nimega Sintra pääseb, sest enne
polnud ma nõus riigist lahkuma, kui ka paljukiidetud Sintras käidud on. Eeldasin, et tuleb rongiga minna ja nii ka oli.
Selle kohta saime kinnituse pärast pool tundi turismiinfokeskuses järjekorras
ootamist. Pileti pidi saama osta raudteejaamast, kus ka lihast ja
luust inimene pileteid müütab. Läksime tunnelisse, kus pidi raudteejaam Rossio olema ja
hakkasime uurima. Nii infopunktis kui piletikassas ühtegi inimest ei olnud, vererõhk
hakkas taas kõrgustesse minema. Vähemalt leidsime koha, kust Sintra suunas
rongid väljuvad. Ei jäänud muud üle, kui hakata piletimasinat „komposteerima“,
et pilet kätte saada. Eriti lihtne ja loogiline see ülesanne pole, aga pärast
kõva ponnistust oma piletid kätte siiski saime. Alles hiljem selgus, et
tegelikult peasissekäik raudteejaama on teisest kohast ja seal oleks kenasti ka
kassast pileti saanud osta. Aga noh, olime oma saavutuse üle ka uhked, ei
läinud ju poolt tundigi selleks, et pilet lunastada J Näiteks
2008. aastal Hamburgi raudteejaamas jäigi meil (ratastega) rongile minemata,
kuna me ei suutnud seal masinast piletit välja meelitada.
Ilm oli õues aga esimest
korda selline kahtlane, vahepeal tuli vihmagi. Niisiis astusime sirge seljaga
rongile ning 40 minutit hiljem väljusime Sintras. Tegemist on ajaloolise kohaga,
mis olnud ka populaarne puhkepaik Portugali valitsejate, aga ka 19. sajandi inglise luuletajate seas. Näiteks Lord Byron on kirjutanud oma emale Sintra
kohta: "See linn oma kõikides aspektides on kõige võluvam paik terves
Euroopas. Kogu ilu, nii looduslik kui tehislik, mida inimene suudab ette
kujutada, asub siin. Kaljudelt, järsakutelt ja mäekurudelt välja kasvavad
lossid ja aiad, kujuteldamatus kõrguses vaatega merele ja Tagose jõele asuvad
kloostrid“. Hispaanlastel on aga veidi ülepingutatud kõnekäänd: „Kui oled
reisinud kõikjal maailmas, aga ei ole käinud Sintras, ei ole sa midagi näinud“.
Vot sellisesse paljukiidetud
kohta olime nüüd oma reisiteekonnal jõudnud. Loomulikult on tegu ühe turistide
meelispaigaga ja neid oli ka hilissügisel tõesti hordide kaupa seal liikumas.
Sintra ajalooline keskus Vila de Sintra
on kuulus oma romantistlikus stiilis arhitektuuri, mõisate ja villade ning
paleede ja losside poolest. Selleks, et paleesid ja losse näha, on aga mõistlik
raudteejaama juures astuda bussi nr 434 või 435 peale, mis sõidutab mööda
kitsaid ja keerutavaid teid päris kõrgele mäe otsa, kuhu jalgsi minek võtaks
aega ja ihurammu kõvasti. Ostad pileti ja saad terve tiiru sellega ära teha,
vahepeal hüppad maha ja lähed siis järgmise peale, kui loss vaadatud. Tee on
nii kitsas, et võimalik on vaid ühesuunaline liiklus.
Paleesid, losse või kindlusi
on seal mäel mitmeid, erinevad bussid viivad erinevate vaatamisväärsuste
juurde. Juveelikrooniks on seal aga kindlasti aastatel 1836-1854 ehitatud ja
kõrgel mäe otsas asuv väga värvikirev loss nimega Palácio da Pena.
Pena loss - põle enda pildistatud
Sissepääs läks maksma 14 €. Meie õnnetuseks oli
sel päeval mäe otsa ilmunud paksud pilved või tihe uduloor, mis varjas muidu
ilmselt täiuslikku vaadet Sintra linnale ja ümbrusele. Aga see Pena loss oli
muljetavaldav niigi. On ka see hoone Portugali 7 ime hulka arvatud ja
õigustatult. See ehitamine võis põnev protsess olla seal üleval. Meiegi saime
sissepääsust lossini mitusada meetrit tõusvas joones üles rühkida. Õnneks on
neil olnud oidu ka üleval WC ja kohvikuid rajada, kus end kosutada või
kergendada saab.
Kahjuks ei õnnestunud aga esialgu õiges
kohas bussist maha hüpata (ei hakanud pärast uuele tiirule ka minema), mis
tõttu jäi lähedalt nägemata vana mauride kindlus (Castelo dos Mouros), aga nägime seda vähemalt ülevalt veel
kõrgemalt mäe otsast ja alt linnast. Üleüldse jäi üsna mitu asja Portugalis veel
nägemata, mida oleks tahtnud näha, aga ei jõudnud (Lõuna-Portugalist ma
siinjuures ei räägigi).
Castelo dos Mouros - vaade ülevalt ja alt
Nägime ära veel ühe lossi,
mis enam nii muljetavaldav polnud. Olime juba ära hellitatud vist suurepäraste
arhitektuuri tippteostega, et ei osanud enam pisut tagasihoidlikumaid hinnata
vääriliselt.
Ja asusime rongiga tagasiteele Lissaboni. Vaja oli teha veel
mõningad sisseostud suveniiride ja mu säärase näol. Kuna hommik venis minu
tervisehäda tõttu pikale, siis jäi paraku aega napiks ka ühe Lissaboni olulise vaatamisväärsuse - loss Castelo de São Jorge - külastamiseks, nagu
jäi külastamata ka Jeronimose klooster Mosteiro dos
Jerónimos). Kuulsat
puidust kollast trammi nr 28 nägime, aga sellega sõitu ei teinud seekord. Eks
tuleb järgmiseks korraks ka midagi jätta. Üldse on Portugal üks väga mõnus ja
tore riik, kuhu tahaks kindlasti tagasi minna.
Ja
oligi aeg reisile joon alla tõmmata. Veel viimane õhtu ja hommikul juba
lennukile.
29.
oktoober – Lissabon-Stockholm ja Stockholm-Tallinn
Öösel läks tervis jälle
käest ära, iga tunni või poole tagant sain pelleri vahet joosta, nii et hotelli
põrandale kulus juba väike rada sisse. Magada suurt ei saanudki. Hommikul 6.45
olime palunud hotelli administraatoril meile takso tellida. Aga juba enne
äratust oli mu telefonile tulnud kurjakuulutav teade, et lennuk ei välju mitte
8:50, vaid 50 minutit hiljem. OK, olime
siis reisijatega kõik 9:40 kenasti lennukis ja valmis startima Rootsi poole,
aga lennuk õhku ei tõusnud. Kapten pidas kahtlaselt pika kõne portugali keeles,
inglisekeelsest jutlusest sain aru, et ilmastik nöögib meid ja udu tõttu
lennukeid taeva alla ei lubata. Ja nõnda istusime tuima näoga 2 tundi, ilma et
midagi oleks juhtunud. Minu jaoks oli see iseenesest siiski väike õnnistus ka, et mul midagi ei
juhtunud. Hommikused tabletid nii palju vist päästsid, et lennukisse jõudes ei
pidanud enam kramplikult püksirihmast kinni hoidma ja iga natukese aja tagant
tualetti jooksma.
Mul hakkas aga vaikselt
tekkima kartus, et kas me jätkulennule niimoodi üldse jõuame. Meil oli Tallinna
lennule algselt küll korralik varu muidu, isegi arvestades, et Stockholmis on kell tund aega
ees võrreldes Portugaliga. Ja nõnda see läkski, et kui kell 11.30 lõpuks
startisime ja 16.30 kohaliku aja järgi maandusime Arlanda lennuväljal, siis Tallinna
lennuk oli juba väljunud. Ilma meieta. Hakkasime otsima abi, et mis siis saab
nüüd. Ühe laua juurest teise juurde juhatati, kuni lõpuks üks Irina nimeline proua
meiega tegelema hakkas. Alguses inglise, pärast juba vene keeles. Samaks õhtuks
ei õnnestunud enam lennule broneeringut saada ja seega pidime Stockholmi
lennujaama hotellis selle õhtu ja öö veetma. No ei olnud tore, kui lõpuni aus
olla, aga midagi parata polnud. Tuli ka ülemusele ette kanda, et vääramatu jõu
asjaolude tõttu ei õnnestu järgmisel päeval õigeks ajaks tööle jõuda. Hommikul
väljus lennuk õigel ajal kell 7:50 ja tunnike hiljem olimegi otse ja omadega
tagasi külmas ja karges Tallinnas. Oli üks kordaläinud ja mõnus sügisene reis. Tänud, Mella, et mind ära kannatasid :)
Ülejäänud pilet näeb siit:
https://www.flickr.com/photos/162189912@N02/albums/72157711637364328
