Väike retrospektiiv minu lähiminevikku.

Tahad või ei taha (enamasti muidugi ei taha), aga mõnikord tekivad mõtted, et miks ma oma asju nõnda ajanud olen ja kuidas see kõik siis nüüd nii läks?! Mille eest?! Kes see tegi? Ise tegi. On helgemaid hetki, kus kõik on lahe või kehvemal juhul paistab vähemalt tunneli lõpust valgus. Ja on tumedamaid momente, kus saad aru, et valgus seal tunneli lõpus on vaid vastutuleva rongi tuledest. See kõlab võib-olla masendavalt, kuid on ühtlasi olnud nii mõnigi kord käimatõmbavaks või sütitavaks jõuks, mis sunnib midagi sellist ette võtma, mida niisama heast peast ei teeks. Ei viitsiks, ei tahaks, ei saaks või ei julgeks. Tekib hetk, kui saad aru, et tuleb midagi ette võtta, ammutada uut jõudu ja energiat millestki teistsugusest. On vaja end rutiinist ja piiravatest raamidest välja rabeleda ja lihtsalt minna vooluga kaasa, mis sind kuskile poole tugevasti tõmbab. Kui säärane tunne peale tuleb, siis on raske sellele vastu põtkida ja pole ka mõtet. Seejuures tuleb ületada nii mõnedki takistused, mis tavaliselt segavad paljusid asju tegemast, olgu selleks mugavustsoon, laiskus, hirm, alalhoidlikkus või vabanduste otsimine millegi mittetegemiseks. Nagu öeldakse, siis hirm on see, mis inimese araks teeb, aga hirmusid on ka erinevaid – nt minu puhul on olnud suur hirm kõrguse ees, samuti teadmatuse ees. Hirmude puhul on tõsi see, et nendest ülesaamiseks on vaja need ise ületada, nendega silmitsi seista. Ja kui suudadki lõpuks enda hirmudega hakkama saada, siis see on kuradi hea tunne. Selleks pole vaja muud teha, kui astuda esimene samm, mis teadupärast see kõige raskem ongi.

Igasuguseid katsumusi ja tegevusi on muidugi erinevaid – on neid, mis lihtsalt panevad korraks vere kiiremini käima ja tekitavad vägeva adrenaliinilaksu. Teised tegemised saavad ootamatult osaks sellest, kes sa oled. Kolmandad on suunatud jälle väljapoole. Kõik need kokku rikastavad su teadmisi, annavad põnevaid ja vajalikke kogemusi ja oskusi. Mõned saadud kogemused panevad nii mõnegi asja üle järele mõtlema. Väärtushinnangud ja arusaamad võivad selle käigus muutuda ja järsku adud, et sinust on päriselt ka kellelegi kasu. Õigemini annab see võimaluse kasulik olla. Või siis, et sa tegelikult ka saad asjadega hakkama, kui piisavalt tahtmist ja pealehakkamist on. Selleks ei ole kunagi liiga hilja, aga see peab lõpuks tulema ikkagi iseenda seest, teised võivad ainult sind suunata nende teadmiste ja kogemuste poole, anda võimaluse nendest osa saada ja seeläbi areneda. 

Mina hakkasin uusi motivatsiooniallikaid lähemalt otsima 10-15 aastat tagasi. Esialgu piirdusid need iga-aastaste rattamatkadega siin ja sealpool piiri. Aastal 2011 sattusin esmakordselt kokku vabatahtlike päästjatega. Seda tänu sellele, et töökohas (Eesti Post tollal) soovisin osaleda esmaabi koolituses, mida tuli juhuslikult läbi viima üks pikaajaline vabatahtliku reservpäästerühma (lühidalt RPR) liige. Väike taustauuring internetist ja peagi avastasin end juba koos sõbraga vabatahtlike päästjate I taseme koolitusel, millele järgnes juba peagi ka tase II. RPR on üks isemoodi organisatsioon, mis tegutseb juba aastast 2002.

See on üks tore seltskond, kes on võtnud südameasjaks, et suurendada inimeste hulka, kes mistahes ohuolukorras saavad hakkama, et meie väikeses riigis langeks õnnetuse ohvriks oluliselt vähem inimesi kui see seni on olnud. Nagu öeldakse, et pidev töö semestri kestel tagab edu sessil, siis harjutamine ja kordamine on ka RPR-s tarkuse ema. Iga-aastane Aegna laager. 

Aegnal toimetamas

Pean tunnistama, et RPR tegevus on minu jaoks viimase paari aasta jooksul pisut unarusse jäänud, sest avastamist on tahtnud ka teised asjad, aga loodetavasti see edaspidi muutub. Näiteks sel kevadel läbisin vabatahtliku merepääste I taseme koolituse Revali merekoolis, mis kestis päris mitu päeva. Oli raske, oli ka põnev. Tahtsin sinna juba ammu minna, aga ühtlasi annan endale aru, et merepäästjat minust siiski ei saa. Igaüks lihtsalt ei sobi selleks. 

Revali merekoolis

Et sellest merepääste koolitusest veel väheks ei jääks, siis alates augustist kuni novembri lõpuni 2019 käisin läbi ka Kaitseliidu sõdurioskuste baaskursuse (SOK), mis kestis 7 nädalavahetust ja oli üks korralik andmine Lõõla õppekeskuses, Järvamaa metsade vahel ja Jõgevamaal Kirna külas asuvas lasketiirus. Seal oli võimalus ka oma lisaihuliikmeks saanud automaatrelvast AK4 kätt harjutada nii lamades, põlvelt kui püsti asendist. Kunagi iidsetel aegadel sai küll ka ajateenistus läbitud, aga sellest kõrvade vahel enam suurt midagi alles polnud jäänud.  Kaitseliidu tegevuses aga plaanin kindlasti tegevust jätkata, sest päris õppimine alles algab, kui enam pole instruktorit selja taga õpetamas ja selgitamas, kui lihtne see kõik ongi. 

Lahingpaarilisega Lõõlas SOK lõpetamisel

Eelnevat vabatahtlike tegevust puudutavat juttu kokku võttes võin öelda, et  olles näinud neid asju natuke lähemalt ja osalenud erinevatel koolitustel ja õppustel, reaalses otsingutegevuseski, siis minu täielik respekt kuulub kõigile vabatahtlikele päästjatele ja merepäästjatele, samuti kaitseliitlastele. Aga ka abipolitseinikele, kelle tegemistega küll väga kursis pole. Nemad panustavad kaaskodanike turvalisuse nimel ühte väga tähtsat asja järjepidevalt – vaba aega, mida nad võiks ju muidu kasutada ka pere ja sõpradega koos olemiseks või hobide harrastamiseks. Nad ongi teistsugused inimesed, sest nad vaatavad ja näevad oma ninaotsast kaugemale, hoolivad ümbritsevast keskkonnast ja inimestest ning teevad endast kõik, et teistel oleks hea ja turvaline olla. See on nagu sõõm puhast õhku muidu ühiskonnas levima kippuva hoolimatuse, tülitsemise ja vastandumise vahele.

Aga sellest kõigest ei ole mulle veel piisanud. Aastal 2012, töötades Eesti Postis, lõin punti kolleegidega, kes lihtsalt nalja pärast hakkasid rahvatantsu tegema ühe tuntud tantsujuhi (Kadri Tiis) juhendamisel, et paar kuud hiljem see Viljandi Pärimusmuusika Aidas kolleegidele aastalõpupeol ette kanda. Karud pandi labajalga tegema. Esinemine läks suht võssa, aga see „nali“ on päädinud nüüd sellega, et olen osalenud 2014 ja 2019 üldlaulu- ja tantsupeol ja ka 2015 meeste tantsupeol. Lisaks on olnud arvukalt igasugu muid esinemisi ja üks neist ka väljaspool Eestit – festivalil Makedoonias Ohridi linnas. Suviti saab mind koos teiste leigaritega taidlemas näha Vabaõhumuuseumis. Nii et rahvatantsu pisik on mind enda sisse korralikult mässinud. Peab paika ütlus, et kui sõrme annad, siis võtab terve käe, nii et ei saa arugi.

  

 Makedoonia 2015

Tantsupidu 2019

Leigarid 50 juubelietendus

Aga no ega seegi pole veel kõik. Motivatsiooni ja energiat tuleb otsida ikka erinevatel rinnetel. Aastast 2005 olen käinud rattamatkadel ja ei oska praegu küll ette kujutada aastat, mil ei lähe ühelegi rattamatkale. Pigem on neid ikka mitu igal aastal, lühemad või pikemad. Mingeid hullusi tuleb teinekord ka ette võtta. 2017. aastal panin ennast kirja AndMoments nimelise ettevõtte poolt korraldatud matkale Nepali. Võib juba ette arvata, et riigis, kus asuvad Himaalaja mäed ja mille aladest 40% asub kõrgemal kui 3000 meetrit, ei saa rattasõitmine olla meelakkumine. Ei olnudki. Aga erakordselt vägevaid elamusi pakkus ta samuti, lisaks sellele, et kohati sai ikka hambad ristis viimast võtta kohalikust rendirattast. 

tsiki-tsiki põrr! Himaalaja!

Lisaks rattapedaalide sõtkumisele õnnestus üks suurem elamus veel saada matkalt. Vaatamata minu kõrgusekartusele võtsin ühe kamraadi eeskujul kätte ja hüppasin nööri otsas ühelt 160 meetri kõrguselt sillalt alla! See oli uskumatu elamus ja väga suur eneseületus. 

Lenda Juri Gagarin, lenda...

      

Sarnast hirmu, ärevust ja hilisemat tohutut emotsioonide rallit olin tundnud vaid aasta varem tehtud langevarju tandemhüpet, mille sõbrad mulle juubeliks olid kinkinud. Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada, mis nende hüpete ajal ja vahetult pärast mind valdas. Sellist sisemist virvarri pole rohkem kogenudki. 

Seni tähelepanuväärseim rattamatk toimus aga eelmisel suvel, 2018 aastal. Siis lihtsalt ei saanud teisiti, kui võtsin töölt palgata puhkust, kolisin korteri tühjaks, pakkisin vajaliku kraami rattale ja läksin kolmeks kuuks rändama. Töötu ja kindla elukohata hulkurina J Nii sai teoks juba paar aastat küpsenud plaan teha jalgrattaga 100 päevaga (Eesti Vabariik sai ju just 100 aastaseks) tiir ümber Läänemere. Lõpuks sai see tehtud ka – 97 päeva ja 7000 km hiljem oli tiir ümber lombi tehtud ja tunne rinnus vägev.     

Kroonlinnas Koidula maja ees. 

Sellest matkast saab pikemalt siit lugeda:  https://www.rokkarmatkab.ee/2018/03/ 

Miks ma seda kõike üldse kirjutan? Sest tahan oma järjekordse kahe sama numbriga sünnipäeva puhul öelda, et väga äge on olnud proovida erinevaid asju, ennast korduvalt ja korduvalt ületada, saada superägedaid ja kasulikke kogemusi, teadmisi ja oskusi. See on andnud mulle nii palju, mis aitab tunda, et olen elus ning täis energiat ja elurõõmu. Aegajalt tuleb energiakaevu aga jälle täita, et see tühjaks ei saaks. Julgen öelda, et pole mõtet kahetseda seda, mis on tehtud ja pole ehk õnnestud, vaid seda, mis on jäänud tegemata, kas kõhklemise või mitte piisava tahtekindluse tõttu. Tahtmine ja soov kogeda uusi asju on minus endiselt olemas. Küll oleks ja on tore seda kõike oma kaaselutöölistega jagada. Lõpetan klišeega - iga maraton algab esimesest sammust ja iga vägev ettevõtmine positiivsest ja optimistlikust suhtumisest. 

Seega, kui võimalus on teha midagi ägedat, siis haarake selle härja sarvist kinni ja lihtsalt tehke ära! Isegi, kui see tundub võimatuna või ületamatuna esialgu.        

Elu on nagu üks suur peegel, mille ees seisad üksinda - see on täpselt see, mida sa näed ja näed täpselt seda, mis see on. Tõde. Kas seda endale tunnistada tahad või mitte või kas see meeldib või mitte, on juba iseasi. Tuleb ette, et mõnikord osutub peegel ka kõverpeegliks, mis moonutab pilti vaataja silmade jaoks, siis tuleb midagi ette võtta, et pilt jälle sirgeks tagasi saada. Parem on naerda ise elu üle, kui lasta elul enda üle naerda.