Portugal 2019

Portugal

Rahvaarv – 10,3 miljonit

Pindala – 92 090 km²

Pealinn – Lissabon 

Nagu näha, siis on Portugal Eestist kaks korda suurem riik, aga inimesi on päris mitu korda rohkem. Ja ruumipuudust seal kohapeal on ka tunda.

Portugal on oma nime saanud Douro jõe kallastel asuvate linnade Porto ja Gaia (ehk Vila Nova de Gaia) järgi, kus kunagi asus muistsete roomlaste asula Portus Cale. Riigipiir üleaedse Hispaaniaga on suisa 1214 km pikk ja see on pikim Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline riigipiir üldse.   

---------------------------------------------------------------------------------------------

21. oktoober – Tallinn-Stockholm-Lissabon

Sügis jõuab igal aastal minuni umbes sama ootamatult kui talv. Sel aastal otsustasime sõber Meelisega lõplikku suve lõppu ja sügise algust pisut edasi lükata ja põrutasime külmade ilmade eest maapakku Atlandi ookeani äärde, Portugali. Portugali valisime oma reisisihiks seetõttu, et seal tõotas kalender veel oktoobri lõpus sooja ilma ja teiseks meelitas ikkagi ookean. Polnud meist kumbki varem ookeani kaldale ju sattunud.   

Lennupiletitega ootasime peaaegu viimase minutini ja kuigi eriti soodsat hinda lõpuks ei saanudki, siis jäime rahule ka sellega, mille saime. Nüüd oli vähemalt minek kindel.

Lennuk Stockholmi suunas väljus 21. oktoobri hommikul kell 7:20, nii et äratus oli juba 5:30. Pärast tunnist lendu järgnes 6 tundi ootamist Arlanda lennujaama überkallites kohvikutes, kus avanes erakordne võimalus juua baaris 0,75 liitrist õlut hinnaga 11 €. 

Reisi algust tuli sõbraga ikkagi vääriliselt tähistada, kuigi ega sellist kvantumit küll ei oodanud, et lauale virutatakse. Ootamine oodatud saime järgnevalt 5 h olla pea pilvedes, väga ilus vaade avanes aknast. 

Pilvepealsed poisid

Kohaliku aja järgi 17:15 maandusime lõpuks Lissabonis (portugali keeles Lisboa) Portela lennuväljal. Ajaliselt olime alates Tallinnast vahepeal ära kaotanud 2 h, mis on Portugalis ajavahe võrreldes Eestiga.

Tegevuskava ja ajaline plaan oli minu poolt juba eelnevalt enam-vähem välja mõeldud, et midagigi aluseks võtta ja mitte tormata kohe algusest nagu peata kanad ringi võõras riigis. Esimese õhtu võtsime vabalt. Viisime oma seljakotid Camoesi residentsi, mille eelnevalt olin broneerinud ja siis läksime linnapeale patseerima. Pealinnaga põhjalikuma tutvumise jätsime reisi viimastele päevadele. Esimesel õhtul saime aga tõelise „gurmee õhtusöögi“ osaliseks ühes pisikeses restorani nime kandvas söömaaugus. Minule toodi lauale pannil rasva sees särisev liha (mis suus lihtsalt ringi käis, soovimata minu seedekulglasse siseneda) ja pooltoored ja nätsked „friikad“. Ka Meelise nägu reetis, et midagi head see söök ei olnud. Nagu eelnevalt kuulnud olime, siis ilma küsimata tassiti kõigepealt lauale mingit saia, juustu ja toorsinki, häbenemata selle eest 10 € arvele lisada. Juustu tasus sellest mandist aga täitsa proovida, nii et olgu siis peale, mõtlesime.   

Lahkusime söögikohast üsna virilate nägudega, sest see ei olnud küll see köök, mida Portugalist olime oodanud. Aga linnast olid esmamuljed siiski head ja ei lasknud ka selle söögifopaa pärast enda tujul langeda. Jalutasime ringi, vaatasime vaadet mäe otsast. Teele jäi rämeda kaldega mäe peal seisev kollane tramm. 

tramm nr 66 aknaraamid olid tehtud puust...

Lissabon on rajatud seitsmele künkale (pikemalt Lissabonist pisut hiljem) ja juba esimesel õhtul saimegi lõpututest treppidest üles-alla marssida. Vahepeal kosutuseks šokolaadist pitsi sees mingi kohalik Ginjinha liköör (pitsi enda võis ära süüa) ja siis edasi. Järgmist päeva silmas pidades leidsime üles turismiinfopunkti ja saime teada, kuidas ja kuhu hommikul bussi peale minna, et maadeavastajate poolest - kellest kuulsaimad muidugi Vasco da Gama ja Fernão de Magalhães - tuntud maad avastama minna. Ja muidugi nautisime suvist sooja ilma täie rinnaga esimesest hetkest alates. Saime ka olulisemad sõnad portugali keeles juba selgeks. „Aitäh“ = obrigada, „tere“ = ola, „2 õlut“ = duas cervejas. Ja muide, „ilus“ portugali keeles on linda.

Ja nii esimene ootamis- ja lendamistihe päev oma otsa leidiski, õhtu lõpetuseks kaaslasteks paar kohalikku õlut. Peamised õllemargid veinide ja portveinide maal Portugalis on Super Bock ja Sagres, mõlemad täitsa joodavad lahjad õlled.

22. oktoober – Lissabon-Peniche-Nazare 

Hommikul ajasime end üles kella 8 paiku. Sai puhata küll, kuigi öösel kostus hosteli eest kitsalt tänavalt kõrvulukustav kisa, nagu oleks kedagi vardasse aetud. Piilusin aknast välja ja seda kisa tekitas vaid mõnepealine turistide kamp, kes oli ilmselt veidi joviaalses meeleolus öömaja nõudma saabunud. Aga meil oli hommikul tuju hea, kerge hommikusöök sisse ja võisime oma seiklustega alata.

Eelmisel õhtul saadud info ütles seda, et bussijaama on jalutada umbes 5 km, aga mis see sooja päikese käes ära ei ole. Tänavad kulgesid kõik muidugi ülesmäge, läbisime oma teel Portugali ja Brasiilia valitseja Pedro IV platsi, mis on olnud rahvale populaarseks kogunemispaigaks keskajast saadik. Õigemini Brasiilia keiser oli ta küll Pedro I nime all. 

Pedro IV

Siin peeti laatasid, karnevale ja härjavõitlusi, mõned platsi ääres paiknevad kohvikud olevat tegutsenud juba 300 aastat. Seejärel läbisime järgmise suure platsi, mis ristitud Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuninga Edward VII (Eduardo VII) järgi, kes külastas Lissaboni aastal 1903.  Keset neid suuri platse kõrgusid muidugi ka tohutu kõrged monumendid tähtsate härrade kujudega, kes poseerimas hobuse seljas, kes koos lõviga. 

Edward VII

Üldse jäi teele ikka loendamatul hulgal igasuguseid erinevaid skulptuure, kujusid ja postamente, mis pühendatud kohalikele kultuuritegelastele, erinevatele valitsejatele jne. Kuju kõrgus sõltub muidugi sellest, kui tähtis üks või teine võll omal ajal oli.

Niisiis ikka ülespoole saime ronida, teel tegime väikese puhkepausi tillukese baari ees, et 2,50 € eest külma kesvamärjaga end värskendada. Lõpuks leidsime kuugli mapi abil bussijaama üles ja sõit järgmisse linna Penichesse võis alata.

Peniche valisin eelnevalt välja peamiselt seal oleva kindluse tõttu, kuid meie ebaõnneks oli see kindlus just sel päeval suletud. Või noh, minu puudulik kodutöö. Seda kindlust on muuseas 20. sajandil valitsejate poolt kasutatud ka kommunistide ja teiste Estado Novo („uus riik“ või Portugali 2. vabariik) režiimi vastaste vanglana, oleks tahtnud pilgu peale visata küll. 

Aga egas midagi, nautisime siis vaadet kindlusele väljastpoolt ja selle kõrval laiuvale Atlandi ookeanile, kostitasime end järgmise väikese märjukesega 1,20 € eest (see on üsna standardne hind 0,33 l pudeli õlle eest igal pool) ja tundsime end kui kuningakassid. Pärast lahesopi ääres lainete imetlemist oli peagi aeg ka jälle bussijaam üles otsida. See oli siin kesklinnast eemale viidud ja kuhugi laohoonete vahele topitud. Selle leidmine tekitas väikest stressi, sest panin natuke puusse navigeerimisega. Sajatasin, et miks nad, kuradid, ei või olulist infrastruktuuri objekti inimlikku asukohta teha?! Meelis sai teenimatult oma osa kätte, aga sain tema kulul pinged maha (tore inimene nagu ma olen!) ja varsti olime ka õiges kohas.

Järgmine sihtkoht pidi algse kava kohaselt olema „pulmakingituse linn“ nimega Obidos (valitsejatel oli kunagi kombeks seal oma mõrsjale terve küla kinkida ja sinna rajati suured lossid), aga tegime plaani ümber ja suundusime hoopis Nazare nimelisse väikelinna. Ja ei pidanud seda otsust kübetki kahetsema. Ca 1,5 h bussisõitu ja olimegi kohal. Pimedas orienteerudes õnnestus kuidagi ka otse Atlandi ookeani kaldal asuv hotell Oceano üles leida. Tuba kahele maksis kokku 35 €, tuba ja teenindus oli hindele 5 ning üldse oli kõik nüüd hästi. Õhtu veetsime ookeaniäärsel promenaadil jalutades, külastades ühte ja siis teist kohalikku lokaali. Lähedal kõrgus ka pimedas päris muljetavaldav mägi, kuhu otsa oli plaan turnima minna järgmisel hommikul, õhtul aga läksime vaatasime üle ainult selle, kus kohast köisraudteega üles mäele saab. 

23. oktoober – Nazare-Mira de Aire-Fatima 

Hommikusöök söödud suundusime 15 000 elanikuga Nazare (kuni aastani 1914 oli linna nimi Nazareth) mäge vallutama. Kalju otsas asuv kindlustus kannab nime Forte de São Miguel Arcanjo ja on esmakordselt sinna rajatud juba aastal 1557. Aastast 1889 ühendab mäe otsas asuvat ja mäe all asuvat linnaosa köisraudtee ehk funikulöör. 

Kasutasime seda meiegi, 2,90 € maksis pilet edasi-tagasi. Kalju otsast avanesid ikka väga võimsad vaated ookeanile ja linnale.

Legend pildile jäädvustatud

Nazare pühakoda

Nazare linnaga on seotud ka legend, mille järgi Neitsi Maarja päästis 12. sajandil kindluse pealiku, kes hirvele jahti pidades oleks kehva nähtavuse tõttu mäe otsast alla kukkunud. Hobuse seljas olnud Dom Fuas Roupinho palvetas Neitsi Maarja poole ja hobune jäigi viimasel hetkel kuristiku veerele pidama. Selle ime auks ongi juuresolev pühakoda püstitatud. 

Nazare ise on vana kaluriküla 17. sajandist, mõned naised kannavad seal tänapäevalgi vanu rahvarõivaid (nagu meil Kihnus), õnnestus neid mõnel puhul ka näha. Portugal on tuntud mereandide poolest, eriti omaseks peetakse aga sardiine. Nazareski avati esimene sardiinivabrik aastal 1885. Paljud inimesed käivad Nazares aga tohutute lainete sees surfilauaga hullamas, mis seal rannikule (Praia do Norte = Põhjarand) jõudes moodustuvad.

Nii lummavad kui need vaated ülevalt ka ei olnud oli siiski aeg hakata edasi liikuma, sest buss Mira de Aire suunas (grutas de Mira de Aire) juurde väljus juba 10:50. Seal asuvat koobast tahtsin kindlasti vaatama minna, sest tegu ikkagi Portugali suurima koopaga. Läksime pahaaimamatult bussile, kuid bussijaamas teatas proua, et ühel hetkel tuleb teha ümberistumine, aga ärgu me muretsegu, bussijuht annab meile teada, kui vaja väljuda. Ja ühel hetkel käskiski umbkeelne juht meil välja kobida, viipas bussipeatuse suunas ja lisas meile ainsana arusaadavad sõnad – Mira de Aire. Kell oli 11:20. Olime nüüd kuskil pärapõrgus, 5 km lähimast linnast Porto de Mosist. Ei olnud taibanud küsida, et mis kell nüüd buss Mira de Airesse peaks minema. Bussipilet sai ostetud ikkagi Mira de Airesse ju. Kolm plekist seina bussipeatuses, kus mingid liinid kirjas, aga meile vajaminevat kohanime sealt ei leidnud. Ei aidanud ka sõber Kuugli mapp.

Ootasime, ootasime, midagi ei tulnud, ootasime justkui mingit tähtsat külalist. Kõrval asus suur kaubanduskeskus, kus sai vahepeal tualetis käia ja miskit suupärast osta. Pärast lühikest sõjanõu pidamist üritasime jalgsi Porto de Mosi linna jõuda, polnud üle mõistuse kaugel, aga 1 km kõndinuna nägime, et maantee servas seal jalgsi käia eriti tervislik ja ohutu pole. Nii et lonkisime bussipeatusesse tagasi ja tõime poest uued õlled. Aga mingit bussi meile vajalikus suunas ei tulnudki, isegi bussiplaanis ettenähtud ajal ei tulnud ühtegi. Lootus küll oli, et kell 14 ikkagi buss tuleb, aga tutkit brat. Ei tulnud. Meelisel olid silmavalged vahepeal suurest murest kollaseks tõmbunud ja ta läks sirge seljaga end aia äärde kergendama, näoga rikkurite häärberi suunas.

Möödunud oli 2,5 h ja meel oli päris mõruks läinud. Tuli midagi ikkagi otsustada ja teha. Läksime kaubanduskeskusesse tagasi ja palusime ühel kassapidajal hädasolevatele turistidele takso tellida. Ca 20 km oli Mira de Aire koobasteni sõita, nii et ei midagi müstilist. Läks õnneks ja takso peale me saime, 26 € hiljem kobisime taksost välja täpselt koopa sissepääsu ees. Aga koobas tasus seda vintsutust täiega ära. Võimas ja vägev vaatepilt avanes, kui järgmise ekskursioonigrupiga (koos giidiga, kes vaheldumisi rääkis portugali, inglise ja prantsuse keeles) üha sügavamale ja kaugemale maa alla laskuma asusime (omapäi ei saagi seal hulkuda). Aga kõigepealt tuli ära vaadata lühike film portugali keeles, hispaaniakeelsete subtiitritega. Meelis rääkis seepeale loo, mida omakorda jutustas Volkonski kunagi – „Dagestani naised lubati lõpuks kinno, kus näidati filmi Vietnami sõjast, milles ameeriklasi mängisid ka vietnamlased. Naised ei olnud midagi kuulnud sellest sõjast ega polnud aimu sellestki, kus asub Vietnam. Film oli vene keeles, aga sellest naised aru ei saanud“.

Koobastik, mis tänaseks avastatud, on kokku pea 11 km pikk, ja millest turistid saavad läbida 600 meetrise lõigu (ühest otsast sisse, teisest välja), seda kuni 110 meetri sügavuseni. Lõpus toob turistid maa peale tagasi juba lift. Ekskursiooni käigus saime teada, et koobast kasutatakse ka veinikeldrina, sest püsiv temperatuur 17 kraadi sobib selleks ideaalselt. Tuuri läbides saab oma jalul koopas mõõta 683 trepiastet üles-alla maasügavuses. Koopad on vaatajale nähtavad, sest sinna on paigutatud palju erinevat värvi valgusega tulesid. Mõnusa vulinaga voolab kõrval ka jõeke koopa sügavuses. 2010. aastal Portugali seitsme loodusime hulka arvatavad koopad avastati 1947. aastal ja rahvale avati vaatamiseks 1974. Koopad olla moodustunud 150 miljonit aastat tagasi ehk Juura ajastul, kui ka dinosaurused veel seal kandis ringi jalutasid. Igatahes täiuslik looduse ilu, kindlasti tasub vaatama minna neid kummalisi mineraalseid moodustisi (stalagmiit ja stalaktiit). Ja pilet maa-alusesse paradiisi maksab vaid 6,60 €.   

grutas de Mira de Aire 

Kui hea lugeja arvab, et sellega olid seiklused ja sekeldused meile selleks päevaks lõppenud, siis ta eksib. Mira de Airest oli vaja õhtul ka edasi pääseda, sest selles väikelinnas ööbimist plaanis ei olnud. Koobaste juurest linna keskusesse oli paar kilomeetrit jalutamist, aga keskuses ei näinud kuskil kohta, kust bussid võiks kuhugipoole startida. Jõudsime juba teise linnaserva, aga ei midagi. Hakkas vana hea kahtluseuss jälle sööma, et mis siis saama. Mingi suvaline kohvik oli tee ääres ja astusime sisse, et ehk keegi oskab juhatada. Müüja ei rääkinud sõnagi inglise keelt, aga ühes lauas oli üks nooremapoolne külamees, kes oli nõus meiega suhtlema. Selgus, et sama kohviku ees üle tee peatus ongi, aga täna õhtul enam bussid ei käi. Nuinuu! Aknast vaadates oligi mingi raudtoru maja ees püsti, mille küljes pisike lömmis plekitükk ka, peatuseks seda jurakat ei osanud küll pidada. Aga mis siis edasi? Jäi üle taas mõelda takso peale ja sõita umbes 13 km kaugusel asuvasse Fatima linna ja sinna öömaja võtta. Abivalmis mees tegi mitu head telefonikõnet ja lõpuks meile takso ka leidis. 20 € eest viidi meid pühasse linna Fatimasse. Vintsutused said lõpuks selleks päevaks läbi, kui Vitoria nimelisse hotelli maandusime. Oli see vast päev, paradiis ja põrgu ikka käsikäes. Päev täis seiklusi, närvipinget, passimist, kõndimist, parimaid elamusi mäe otsas ja koopas, ja mida kõike veel.

Fatima on Portugalis linn, mis tuntud selle poolest, et 1917. aastal olla seal Neitsi Maarja isiklikult ennast ilmutanud. Nimelt olevat kolm last näinud Neitsi Maarja ilmutust Fátima külas 16 korral alates 13. maist kuni oktoobrini. Maarja palus neil iga päev palvetada patuste eest ning nende eest, kes on põrgutules.

Loomulikult on linnast saanud pärast seda suur palverändurite sihtkoht, kus võimalik patte andeks paluda. Selleks on linnas tohutu suur väljak, kuhu palvetajad saavad koguneda ja kus ka Rooma paavst ise on jutlust pidanud miljonile inimesele.

Fatimas

Fatimas on kõik kohad pühakujusid ja muud usuteemalist atribuutikat täis, mida kõik müüa pakutakse. Leidsime Meelsiega mõlemad, et nad sellega kõvasti üle võlli läinud, aga eks see nende elu ole, ise teavad. Nagu näha, siis religiooni annab valuutasse ümber konverteerida küll. Samal ajal on suurel väljakul keelatud kerjamine, samuti karjumine, koeraga jalutamine, suitsetamine, rattaga sõitmine, telefoniga rääkimine. 

Meie olime tunnistajaks sellele, kuidas kaks naist põlvede peal mööda platsi Neitsi Maarja pühakoja suunas liikusid, ise pidevalt risti ette lüües. Ühel naisel kõndis mees samal ajal kõrval rahulikult, ilmselt oli puhas kui prillikivi, et polnud midagi andeks paluda. Aga teekond põlvedel oli oma 150-200 meetrit pikk. Ilmselt oleks pidanud ka meie oma käed tänupalves taeva poole suunama, et ikka õhtuks peavarju leidsime.    

Hotell oli igati OK ja soodne ka (34 €). Söögiks proovisime mõnusat kala ja õhtut aitas mööda saata meie esimene Portugali portvein Monteiro („10 year old tawny“), magus ja kange nagu nad ikka on. Võttis sumisema ladva küll, ei salga. Ja 23. oktoober Issanda Aastal 2019 oligi lõppenud.

tim-tim ! 

24. oktoober – Fatima-Coimbria-Porto 

Kell 8 hommikusöögile minnes tervitas meid tühi saal ja üks hallipäine taat, kes saksa keeles suhelda soovis. Ei lubanud meil väljapandud saiu letilt võtta, vaid tõi eraldi kuskilt tagant, pidi värske olema. Ei saanud küll aru, aga hea tahe ikka ka maksab. Söögivalik oli siiski üsna kasin.  

Seejärel suundusime kohe bussi peale ega soovinud selles linnas pikemalt peatuda, nagunii jäi see meile juhuse tahtel ainult tee peale. Enne veel paar suveniiri ja korgist tehtud mütsid pähe, et veelgi enam rõhutada enda turistiks olemist, mitte et see nagunii juba ilmselge polnud. Korgitamme koorest seda korki saadakse. Muide, ligi poole maailma korgitoodangust annabki Portugal. Suveniiri müüja küsis, et kas vaatate linnas ringi ka, mille peale küsisin, et kus bussijaam on. Küsisin viisakalt, aga ilmselt ei kõlanud kuigi hästi. Olime juba suurt väljakut näinud pühakoja ja kabeliga, meid ootasid ees teised kohad.

Järgmine sihtkoht oli Mondego jõe kallastel asuv ülikoolilinn Coimbria, mis oma 105 000 elanikuga on Portugali suuruselt neljas linn ja asub 200 km Lissabonist põhjas ja 120 km Portost lõunas. Keskajal oli Coimbria ka Portugali pealinn olnud. Sinna jõudmiseks oli vaja taas 86 km bussiga sõita.

Peamiselt valisin Coimbria külastamise ülikooli pärast, mida internetiavarustes on kiidetud. Nagu kohapeal selgus, siis asja eest. Muljetavaldavad hooned sel ülikoolil, mis asutatud juba aastal 1290. Algselt asus ülikool hoopis Lissabonis ja praegusesse asukohta jõudis pärast mitmeid kolimisi aastal 1537. Portugali vanima ülikooli linnak asub mäe otsas kuningas Afonso endises palees. Just selles ülikoolis sai alguse ka linnaklubides mängitava fadode ehk kohaliku lüürilise kitarrimuusika traditsioon.

Coimbria vanalinn ja ülikooli hooned olid tõesti muljetavaldavad. Eelmisel aastal ümber Läänemere rattamatkal olles vaimustusin Lundi Ülikooli hoonetest, aga Coimbria oli veel ägedam. 

Coimbria Ülikooli hooned

Lisaks ülikoolile käisime ka sama linna teise künka otsas asuva Santa Clara-a-Velha kloostri hoonet kaemas, sisse ei hakanud trügima, kuigi oleks ehk võinud. Ühe künka otsast, kus asusid ülikoolihooned, teise künka otsa kloostri juurde ronimine võttis naha korralikult märjaks ja sisemine mina lausa nõudis külma õlut ja head söögipoolist. Mingi tänava ääres istusime maha ja tellisime. Õlut toodi lauda aga praktiliselt pitsiga, 250 ml klaasipojaga. Viimase lonksu tassis tõmmunahaline kelner sellestki minema, kui avaldasin soovi, et toogu juba uus ka. Narri meest, aga mitte mehe õlut, kurat! Kõhud täis pargitud suundusime taas bussijaama, et õhtuks portveinipealinna Portosse jõuda. See tähendas järgmiseks päevaks bussivaba päeva ehk mõnusat olemist ja chilli.

Kella 5 paiku õhtul jõudsime Portosse. Otsisime mingi urka, kus maha istuda ja sõjanõu pidada, et kuhu öömaja leida. Asusin Booking.com lehelt sobivat ulualust otsima ja ei läinudki kaua aega, kui kesklinnas Avenida dos Aliados ehk liitlaste uulitsal asuv Universals nimeline hotell broneeritud oli. Sinna jäimegi kaheks päevaks. 

Pildil olev hoone asus otse meie tagasihoidliku öömaja kõrval platsil. Tegemist on linna raekojaga (Câmara Municipal), väljakul asetseb hobuse seljas ka Don Pedro IV kuju. Põhimõtteliselt elasime nagu Vabaduse väljakul. 

Porto portveinid ootasid ka maitsmist ja linnatänavad uudistamist. Ma pole suurem veinisõber, aga sealne portvein on hea, eriti valge Branco. Portos tuli silmatorkavalt tihti ette, et mõni tume kuju tuli pakkuma kanepit, hašišit ja kokaiini. Kusjuures politseinike silme all ka toimetasid suhteliselt süüdimatult. Ilmselt siis korravalvurid ei pane pahaks seda "äri". 

Arhitektuur Portos on vägev ja suursugune, isegi tavalised majad näevad uhked välja. Et turistiks olemist veelgi rohkem rõhutada, ostsime jõeäärsest poest mõlemad Portugali vutiheerose Ronaldo nime ja numbriga Portugali koondise värvides särgid. Ehk andsime kõigile teada, et me oleme turistid, me ei ela siin. 

 gooooool!!

 Don`t shoot, i didn`t do it!

Oh laula ja hõiska,

Sest laulu aeg on käes!

Su priiuse kõla,

See helisegu väes!

Kõik mure ja häda

Oh unusta sa nüüd,

Ning südant sul täitku

ükspäinis rõõm ja hüüd!

Porto aga on Portugali suuruselt teine linn (288 000 elanikku) ja asub Douro jõe („Kuldne jõgi“) põhjakaldal. Porto vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Porto linna järgi on mõistagi nime saanud Douro orus valmistatav portvein. Portveini eripära on see, et kääritamise käigus lisatakse sellele brändit, kokku tulebki magus ja kange vein. Porto tänavatel olevast baarist saab pudeli portveini 10 euroga. Kui minna aga spetsiaalsesse veinimajja Douro kaldal, siis peab maksma selle eest 3 korda rohkem. Mööda Douro jõge viidi kunagi Vila Nova de Gaia veinikeldritest portveini ka laia ilma laiali.   

25. oktoober – Porto 

Nagu öeldud, siis selle päeva saime veeta mööda Porto linna sussi sahistades. Käisime üle 1877. aastal valminud 61 meetrit üle veepinna kõrguva Dona Maria Pia raudteesilla, mille on konstrueerinud kodanik Eiffel isiklikult. 

Dona Maria Pia

Moosekandid Douro jõe kaldal

Vaade Dona Maria Pia sillalt Porto vanalinnale

Jõe teisel kaldal asuvad portveinide maiustamiseks mõeldud veinimajad, millest ühte ka ise õhtul külastasime. Sillalt alla jõe äärde on päris korralik kõrguste vahe, nii et tagasi üles andis turnida mööda kitsaid tänavaid. Teel hotelli jäi juhuslikult meie teele ka Porto Se katedraal, rooma-katoliku kirik, mille ehitamist alustati 12. sajandil (algselt kindluskirikuna mõeldud) ja valmis aastal 1737.

Se katedraal

Lisaks kaesime perra suht meie hotelli lähedal asuvat aastal 1750 valminud Clerigose torni (Torre dos Clérigos), barokkstiilis kirikut, kus sai ka üles torni ronida. 240 trepiastet väidetavalt. Ukse taga tuli ka oodata, sest turistide hordid ukse taga olid päris suured. Vaade tornist avanes muidugi uhke. Kiriku 76 meetri kõrgune kellatorn on kõrgeim Portugalis, olles omal ajal ka maamärk Portole lähenevatele laevadele.

 Vaade Clerigose tornist ja tornile

Õhtu kulges aga omasoodu, vaatasime ja nautisime kaunist linna ja tundsime ennast imehästi. 

Öös on asju! 

Kuidas aga õhtu edenes ja lõppes, sellest ajalugu vaikib. 

26. oktoober – Porto-Lissabon 

Hommikul kerge eine hotelli kõrval asuvas kohvikus (see hotell oli meil ilma hommikusöögita) ja oligi aeg Porto tolm jalgadelt pühkida. Ees ootas 300 km pikk ja 4 tundi kestev bussisõit tagasi Lissaboni.

Bussisõit oli natuke nüri ja kohale jõudes tundsin bussist väljudes korralikku põlvevalu, mis õnneks mõne minutiga järele andis. Pidasime taas koosoleku värske õhu ja õllega, et kuhu õhtuks maandume. Reserveerisin pärast pikka otsimist toa ca 1,2 km Lissaboni kesklinnast asuvas hotellis Excelsior. Sinna jäimegi oma reisi lõpuni ehk 3 ööks. Bussijaamast 3 km jalutamist ja olime kohal. Kui asjad tuppa tõstetud siirdusime linnapeale kondama.

Lissabonist siis ka lõpuks. Tejo ehk Tagose jõe suudmes ja Atlandi ookeani rannikul asuvat Portugali pealinna Lissaboni nimetatakse vahel Euroopa San Franciscoks. Põhjuseks see, et Lissaboni tohutu suur 25. aprilli sild on väga sarnane Golden Gate´i sillale San Fransiscos, eks ole samad insenerid neid ka ehitanud. 25. aprill on Portugalis tähtis päev, mil peetakse revolutsiooni aastapäeva ehk vabaduse päeva - 25.04.1974 toimus seal veretu sõjaväeline riigipööre ehk nelgirevolutsioon.  

Kunagises Euroopa suurimas, jõukaimas ja olulisimas kaubandus- ning sadamakeskuses Lissabonis elab üle poole miljoni inimese. Linn rajati seitsmele künkale foiniiklaste poolt oma 3000 aastat tagasi, tollal Alis Ubbo nime all. Oma praeguse nime sai Lissabon Põhja-Aafrikast vallutusretke ette võtnud mauridelt, kes püstitasid 8. sajandil Tejo kaldale kaitserajatisi ja nimetasidki linna ümber Lissabonaks. Portugali pealinnaks sai Lissabon aastal 1260, mil toonane kuningas Afonso III andis käsu kolida pealinn Coimbrast Tejo ja Atlandi ookeani kohtumispaika.

Aastal 1755 tabas linna ränk katastroof, kui 8,5-9 magnituudise võimsa maavärina tagajärjel hukkus erinevatel hinnangutel 60 000 - 100 000 inimest. Kuna maavärin toimus kõigi pühakute päeval, siis suur hulk inimesi olid maavärina ajal kirikutes missal, kuhu nad rusude alla ka maetud said. Jumal ei võtnud ilmselt nende palveid kuulda või siis pani rahva usu proovile, nagu ikka. Maavärin purustas majad ja rannikust 3 km kaugusele Portugali sisemaale tunginud mitmemeetrine hiidlaine tegi viimase hävitustöö. Euroopa suurlinn ja selle ümbrus oli hävinenud täielikult.

Positiivsete nootide juurde tagasi. Kõndisime kesklinna. Ühe mäekünka jalamil asuvas söögisaalis proovisime ära ka kuulsad portugali sardiinid, grillituna. Need olid väga head küll, ei saa salata. Pärast korralikku keretäit jalutasime jõe äärde, kus asub järjekordne hiiglaslik plats Praça do Comércio sama hiiglasliku ratsamonumendiga ja mille ääres rida muljetavaldavaid hooneid, mis esindavad portugali stiilis (Pombaline) arhitektuuri. Ning muidugi 1873 valminud Rua Augusta triumfikaar, millega toona mälestati linna rekonstrueerimist pärast 1755. aasta maavärinat. Väljakul toimub palju kontserte ja etendusi, ka meie saime paarist esinemisest osa.

Kuna päev ja bussisõit olid olnud kaunikesti kurnavad, siis jalutasime veel pisut linnatänavatel ja platsidel ning suundusime hotelli poole. Teel pakuti meile (sarnaselt Portoga) igal sammul uimastavaid aineid. Kui me oleks igalt marihuaana, hašiši ja kokaiini (tavaliselt pakuti neid kõiki korraga) pakkujalt aine vastu võtnud oleks me ilmselt tänase päevani seal kusagil hämaratel tänavatel või rentslis pilves. Aga „I`ve got good cocaine, man!“ või „weed, man? Hash? coce?“ tegelased jäävad meelde küll nendest Portugali suurtest linnadest, kus pole probleemi minuti jooksul 4-5 pakkumist saada. Isegi tasuta näidiskõhvi pakuti tõestamaks oma kauba kvaliteeti. Ise nad seletasid veel, et kuni 5 grammi lahjat kraami on seal seaduslik, ju siis nii on, aga mine võta kinni. Mulle siiski piisas külmast portugali õllest ja portveinist ka küll. 

27. oktoober – Lissabon-Cascais-Lissabon 

Järgmine päev tõotas ainult head, sest plaan oli rentida jalgrattad ja sõita mööda Atlandi ookeani rannikut Cascais linna ja siis tagasi. Ilm oli rattasõiduks  suurepärane – erilist tuult polnud ja soe oli. Kell 9.30 avati rattalaenutus ja varsti saidki üpris räsitud välimusega velod meie valdusesse. 25 € päev, selle eest mingit uhket ratast saada olekski raske loota. Etteruttavalt võib öelda, et kui mina oma kaherattalise üle suurt kurta ei saanudki ja see veeres edasi korralikult, isegi käigud töötasid üsna laitmatult, siis Meelisel „joppas“ selline ratas, et hoia ja keela! Saime terve sõidu hinge kinni hoida, kas peab lõpuni vastu, käigud ei töötanud korralikult ja mõned kodaradki olid lahti, nagu teel selgus. Ühesõnaga üks paras rist ja viletsus. Meelis sai ka peopesa pikkuse pumbaga aegajalt rehvi õhku juurde virutada. Alguses tekkisid mul isegi väiksed kahtlused, et kas on mõistlik üle 60 km retke sellise käsnaga ette võtta, aga õnneks (Meelis keeldus alla vandumast vanarauale!) ümber ei pööranud ja jõudsime ka õnnelikult tagasi. Õnnelikud ja rahulolevad olime päeva lõpuks mõlemad päriselt, mitte ainult ratta pärast. Oli üks oivaline päev. 

mina ja Atlandi ookean

Aega sõitmiseks Cascaisse, sealt pisut edasi ning seejärel tagasi Lissaboni oli ca 8 tundi, sest kell 10 asusime teele ja kell 18 pidid rattad kuuri all tagasi olema. Igatahes viis rattatee Lissabonist tasapisi eemale esialgu mööda jõe äärt, edasi kulges tee juba ookeani rannikul. Silmad olid pungis avanevast ilust, aga kuna teel oli ka massiliselt jooksjaid ja teisi rattureid, siis pidime siiski enda ette ka vaatama. 7 km pärast starti jäi teele üks Lissaboni maamärkidest ja populaarsematest turismiobjektidest – Belemi torn (Torre de Belém). 

Torre de Belem

Selline lubjakivist muinasjutuline ehitis on selle au ka ära teeninud. See aastal 1519 valminud torn on püstitatud Vasco da Gama maadeavastusekspeditsiooni mälestuseks ning on muidugimõista kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse, olles täna Lissaboni üheks sümboliks. Tegemist on kindlustusega, mis pidi valvama sissepääsu Lissaboni sadamasse. Belemi torn või kindlus on arvatud Portugali 7 ime hulka.  

Torn ära imetletud väntasime edasi. Peagi ei kulgenud me enam jõe kaldal, vaid juba kostis kõrvu võimsalt vastu kallast peksvate ookeanilainete kohin. Aga tee mööda ookeani kallast oli suurepärane rattaga sõitmiseks, suure osa ajast sõiduteest eemal ja väga hea teekattega.

 

Ja niimoodi me kulgesime, vahepeal olime küll sunnitud ka sõiduteele minema, aga see polnud midagi hullu või ohtlikku. Teele jäid nii surfarite rand (suurtes võimsates lainetes olidki kümned surfarid parajasti toimetamas) kui ka Estorili nimeline linn, kus kunagi peeti ka vormel 1 Portugali Grand Prix. Aga meie sihtisime linna nimega Cascais, millest juba peagi veeresimegi läbi, sest lõppeesmärgiks oli jõuda loodusliku vaatamisväärsuse juurde, mida nimetatakse „põrgusuuks“ ehk Boca do Inferno. See on suur ja muljetavaldav kalju ja selles asuv koobas, mida ookeani lained on miljonite aastate jooksul kujundanud. Vastu kaljuseina peksavad lained ja selle all on koopasuu või kaljulõhe, kust lained end sisse pressivad. Tasu selle koha külastamise eest ei küsita ja see on kogu aeg inimestele avatud. 

„põrgusuu“ ehk Boca do Inferno

Just selle loodusime nimel saigi Lissabonist rattaga kohale vändatud, aga õnneks oli sellele boonuseks veel sõit ise ja jõuliselt mitme meetri kõrgusele kalda äärest paiskuvad lained. Ookean demonstreeris meile oma tõelist palet ja seda oli väga äge vaadata. Vahepeal istusime kaldaäärses baaris ja jõllitasime neid laineid. Mõnigi turist sai turja märjaks. Oli lahe vaatemäng.

Rattatee Cascaist tagasi Lissaboni

Rattasõidupäev oli kindlasti üks vingemaid päevi Portugalis, kui mitte kõige vingem. Aga paraku sai ka see päev otsa. Enne tagasi jõudmist vaatasime veel lähedalt seda 25. aprilli silda (Ponte 25 de Abril) ja teiselt poolt Tejo kallast paistvat suurt Jeesuse kuju, midagi sarnast nagu Rio de Janeiros, ainult väiksem.

25. aprilli sild

Poole kuue paiku olime rattalaenutuses tagasi, kõik sujus tõrgeteta. Preili, kes rattad vastu võttis, imestas, et me viitsisime nii kaugele sõita, sest tavaliselt tiirutatakse samas ümbruskonnas. Meil kogunes kilomeetreid ikka üle 60. 

Pärast rataste äraandmist oli tunne selline pisut eufooriline, aga sisaldas ka teatud määral kergendust. Et õnnestus ikka ratastega tagasi jõuda, ilma et meid oleks keegi pidanud kuskilt ära tooma hakkama. Üsna õnnetud nägid rattad välja küll.

Algselt oli plaanis ronida peale rattasõitu veel ka läheduses asuva 9. sajandist pärit Püha Jüri või siis Sao Jorge lossi (Castelo de São Jorge) juurde, aga avastasime, et see suletakse kell 18, seega lükkasime järgmisele päevale selle külastuse.   

Oma eduka ja laheda päeva muljeid jäime vahetama hotellis. Hotelli lähedal oli toidupood, aga müüja ei tönganud kahjuks sõnagi võõrkeelt, nii et ei õnnestunud temalt infot saada kohalike jookide osas. Selline tähelepanek ka, et Portugalis, sh ja eriti Lissabonis, tuleb toidupoode ikka tikutulega taga otsida. 

See on siis tänaseks kõik. 

28. oktoober – Lissabon-Sintra-Lissabon

Reisi viimane päev algas minu jaoks üsna valuliselt, kägaras voodis. Kõht oli oma matsu kätte saanud lõpuks. Hommikusöögi jätsin vahele ja ega enne õhtut ühtegi iva hamba alla ei saanud ega julgenud panna. Alles kella 18 paiku hakkasin kalasupiga magu vaikselt meelitama. Arvasin, et oleks mõistlik hommikul enne tegudele asumist apteegist mingit rohtu hankida ja nendega ennast täis laadida. Tehtud, mõeldud. Läksin hotelli retseptsiooni, et küsida, kus lähim apteek asub. Õnnestus küll miimikat appi võttes selgeks teha, et oleks rohtu vaja nõdrale kehale, aga seal, kuhu tüüp mind juhatas, mingit apteeki ma küll ei leidnud. Kuugli mapp näitas, et lähim apteek asub hoopis teisel tänaval ja 350 meetri kaugusel, sealt ka vajalikud rohud kätte sain. Kusjuures apteekripreili rääkis laitmatut inglise keelt ja selgitas kenasti, kuidas neid tablette võtta tuleb ja mille vastu need on.

Varsti kosusingi pisut ja suundusime kesklinna uurima, kuidas linnakesse nimega Sintra pääseb, sest enne polnud ma nõus riigist lahkuma, kui ka paljukiidetud Sintras käidud on.  Eeldasin, et tuleb rongiga minna ja nii ka oli. Selle kohta saime kinnituse pärast pool tundi turismiinfokeskuses järjekorras ootamist. Pileti pidi saama osta raudteejaamast, kus ka lihast ja luust inimene pileteid müütab. Läksime tunnelisse, kus pidi raudteejaam Rossio olema ja hakkasime uurima. Nii infopunktis kui piletikassas ühtegi inimest ei olnud, vererõhk hakkas taas kõrgustesse minema. Vähemalt leidsime koha, kust Sintra suunas rongid väljuvad. Ei jäänud muud üle, kui hakata piletimasinat „komposteerima“, et pilet kätte saada. Eriti lihtne ja loogiline see ülesanne pole, aga pärast kõva ponnistust oma piletid kätte siiski saime. Alles hiljem selgus, et tegelikult peasissekäik raudteejaama on teisest kohast ja seal oleks kenasti ka kassast pileti saanud osta. Aga noh, olime oma saavutuse üle ka uhked, ei läinud ju poolt tundigi selleks, et pilet lunastada J Näiteks 2008. aastal Hamburgi raudteejaamas jäigi meil (ratastega) rongile minemata, kuna me ei suutnud seal masinast piletit välja meelitada.  

  

Ilm oli õues aga esimest korda selline kahtlane, vahepeal tuli vihmagi. Niisiis astusime sirge seljaga rongile ning 40 minutit hiljem väljusime Sintras. Tegemist on ajaloolise kohaga, mis olnud ka populaarne puhkepaik Portugali valitsejate, aga ka 19. sajandi inglise luuletajate seas. Näiteks Lord Byron on kirjutanud oma emale Sintra kohta: "See linn oma kõikides aspektides on kõige võluvam paik terves Euroopas. Kogu ilu, nii looduslik kui tehislik, mida inimene suudab ette kujutada, asub siin. Kaljudelt, järsakutelt ja mäekurudelt välja kasvavad lossid ja aiad, kujuteldamatus kõrguses vaatega merele ja Tagose jõele asuvad kloostrid“. Hispaanlastel on aga veidi ülepingutatud kõnekäänd: „Kui oled reisinud kõikjal maailmas, aga ei ole käinud Sintras, ei ole sa midagi näinud“. 

Vot sellisesse paljukiidetud kohta olime nüüd oma reisiteekonnal jõudnud. Loomulikult on tegu ühe turistide meelispaigaga ja neid oli ka hilissügisel tõesti hordide kaupa seal liikumas. Sintra ajalooline keskus Vila de Sintra on kuulus oma romantistlikus stiilis arhitektuuri, mõisate ja villade ning paleede ja losside poolest. Selleks, et paleesid ja losse näha, on aga mõistlik raudteejaama juures astuda bussi nr 434 või 435 peale, mis sõidutab mööda kitsaid ja keerutavaid teid päris kõrgele mäe otsa, kuhu jalgsi minek võtaks aega ja ihurammu kõvasti. Ostad pileti ja saad terve tiiru sellega ära teha, vahepeal hüppad maha ja lähed siis järgmise peale, kui loss vaadatud. Tee on nii kitsas, et võimalik on vaid ühesuunaline liiklus.  

Paleesid, losse või kindlusi on seal mäel mitmeid, erinevad bussid viivad erinevate vaatamisväärsuste juurde. Juveelikrooniks on seal aga kindlasti aastatel 1836-1854 ehitatud ja kõrgel mäe otsas asuv väga värvikirev loss nimega Palácio da Pena. 

Pena loss - põle enda pildistatud

Sissepääs läks maksma 14 €. Meie õnnetuseks oli sel päeval mäe otsa ilmunud paksud pilved või tihe uduloor, mis varjas muidu ilmselt täiuslikku vaadet Sintra linnale ja ümbrusele. Aga see Pena loss oli muljetavaldav niigi. On ka see hoone Portugali 7 ime hulka arvatud ja õigustatult. See ehitamine võis põnev protsess olla seal üleval. Meiegi saime sissepääsust lossini mitusada meetrit tõusvas joones üles rühkida. Õnneks on neil olnud oidu ka üleval WC ja kohvikuid rajada, kus end kosutada või kergendada saab.

Kahjuks ei õnnestunud aga esialgu õiges kohas bussist maha hüpata (ei hakanud pärast uuele tiirule ka minema), mis tõttu jäi lähedalt nägemata vana mauride kindlus (Castelo dos Mouros), aga nägime seda vähemalt ülevalt veel kõrgemalt mäe otsast ja alt linnast. Üleüldse jäi üsna mitu asja Portugalis veel nägemata, mida oleks tahtnud näha, aga ei jõudnud (Lõuna-Portugalist ma siinjuures ei räägigi).   

Castelo dos Mouros - vaade ülevalt ja alt

Nägime ära veel ühe lossi, mis enam nii muljetavaldav polnud. Olime juba ära hellitatud vist suurepäraste arhitektuuri tippteostega, et ei osanud enam pisut tagasihoidlikumaid hinnata vääriliselt. 

Ja asusime rongiga tagasiteele Lissaboni. Vaja oli teha veel mõningad sisseostud suveniiride ja mu säärase näol. Kuna hommik venis minu tervisehäda tõttu pikale, siis jäi paraku aega napiks ka ühe Lissaboni olulise vaatamisväärsuse - loss Castelo de São Jorge - külastamiseks, nagu jäi külastamata ka Jeronimose klooster Mosteiro dos Jerónimos). Kuulsat puidust kollast trammi nr 28 nägime, aga sellega sõitu ei teinud seekord. Eks tuleb järgmiseks korraks ka midagi jätta. Üldse on Portugal üks väga mõnus ja tore riik, kuhu tahaks kindlasti tagasi minna. 

Ja oligi aeg reisile joon alla tõmmata. Veel viimane õhtu ja hommikul juba lennukile.   

29. oktoober – Lissabon-Stockholm ja Stockholm-Tallinn

Öösel läks tervis jälle käest ära, iga tunni või poole tagant sain pelleri vahet joosta, nii et hotelli põrandale kulus juba väike rada sisse. Magada suurt ei saanudki. Hommikul 6.45 olime palunud hotelli administraatoril meile takso tellida. Aga juba enne äratust oli mu telefonile tulnud kurjakuulutav teade, et lennuk ei välju mitte 8:50, vaid 50 minutit hiljem. OK, olime siis reisijatega kõik 9:40 kenasti lennukis ja valmis startima Rootsi poole, aga lennuk õhku ei tõusnud. Kapten pidas kahtlaselt pika kõne portugali keeles, inglisekeelsest jutlusest sain aru, et ilmastik nöögib meid ja udu tõttu lennukeid taeva alla ei lubata. Ja nõnda istusime tuima näoga 2 tundi, ilma et midagi oleks juhtunud. Minu jaoks oli see iseenesest siiski väike õnnistus ka, et mul midagi ei juhtunud. Hommikused tabletid nii palju vist päästsid, et lennukisse jõudes ei pidanud enam kramplikult püksirihmast kinni hoidma ja iga natukese aja tagant tualetti jooksma.

Mul hakkas aga vaikselt tekkima kartus, et kas me jätkulennule niimoodi üldse jõuame. Meil oli Tallinna lennule algselt küll korralik varu muidu, isegi arvestades, et Stockholmis on kell tund aega ees võrreldes Portugaliga. Ja nõnda see läkski, et kui kell 11.30 lõpuks startisime ja 16.30 kohaliku aja järgi maandusime Arlanda lennuväljal, siis Tallinna lennuk oli juba väljunud. Ilma meieta. Hakkasime otsima abi, et mis siis saab nüüd. Ühe laua juurest teise juurde juhatati, kuni lõpuks üks Irina nimeline proua meiega tegelema hakkas. Alguses inglise, pärast juba vene keeles. Samaks õhtuks ei õnnestunud enam lennule broneeringut saada ja seega pidime Stockholmi lennujaama hotellis selle õhtu ja öö veetma. No ei olnud tore, kui lõpuni aus olla, aga midagi parata polnud. Tuli ka ülemusele ette kanda, et vääramatu jõu asjaolude tõttu ei õnnestu järgmisel päeval õigeks ajaks tööle jõuda. Hommikul väljus lennuk õigel ajal kell 7:50 ja tunnike hiljem olimegi otse ja omadega tagasi külmas ja karges Tallinnas. Oli üks kordaläinud ja mõnus sügisene reis. Tänud, Mella, et mind ära kannatasid :) 

Ülejäänud pilet näeb siit: 

https://www.flickr.com/photos/162189912@N02/albums/72157711637364328