LEIGARID LÕUNA-AMEERIKAS, COLOMBIAS

Enne kui alustada reisi enda kirjeldusega lühidalt ka sellest, kus riigis ja linnas me toimetasime. 

Colombia Vabariik 

Rahvaarv – 52,1 milj

Pindala – 1,14 milj km²

Iseseisvus – 20.07.1810

Pealinn – Bogota (2640m merepinnast)

Rahaühik – colombia peeso          

Ajavahe Eestiga – 8 h

Keel - hispaania 

13 kliimavöödet – tundrast kõrbeni, hõlmates Andide mäestikku, Tatacoa kõrbe, Kariibi mere ja Vaikse ookeani rannikut, Amazonase vihmametsi. 

Aga mida imet me sealt 7 maa ja mere tagant siis õieti otsisime? Seekord osalesid Leigarid Colombias, Cali linnas (ametlik nimi Santiago de Cali) toimunud rahvusvahelisel folkloorifestivalil "1er Encuentro Mundial de las Culturas Populares", mis maakeeli peaks tähendama "Esimene ülemaailmne rahvakultuuride kohtumine". 

Mägede vahel orus asuv Cali on Valle del Cauca departemangu halduskeskus, kus elab üle 2,2 miljoni inimese ja on sellega Colombia suuruselt kolmas linn. Võrreldes pealinnaga asub Cali meie õnneks oluliselt madalamal ehk ca 1000 meetri kõrgusel merepinnast. Ehk seal peaks seetõttu soojem olema ja tervisele vähema kõrguse tõttu ehk ka soodsam. Ekvaatori suhtelise läheduse tõttu sisuliselt puuduvad Cali piirkonnas  erinevad aastaajad, kuid on kuivhooajad ("suvi") ja vihmahooajad ("talv"). Temperatuurid erinevad vaid mõne kraadi võrra ja meie mõistes on seal ikkagi kogu aeg soe. Märtsist maini pidigi olema seal üks vihmahooaegadest (teine oktoober-november), kuid meie oma reisi jooksul saime ainult ühe korraliku sahmaka vihma ja sedagi vaid lühikest aega. Temperatuur oli parematel hetkedel ikka üle 30 kraadi. Päike teeb seal kiiresti oma töö, kui lühikeste riietega ringi käid ja päikesekreemi ei kasuta. Sain seda sõna otseses mõttes omal nahal tunda juba esimesel päeval jõe ääres istudes, kui käed pea poole tunniga punaseks ja valuliseks läksid. Seda vaatamata sellele, et päikese ette ka mingid pilveräbalad olid end sättinud.   

Calis voolab suisa 7 jõge - maailmas pidi giidi sõnul selliseid linnu vaid 2 olema ja mõlemad nad asuvat Colombias. Lisaks jõgedele on Calis palju muud loodust. Näiteks kasvab seal ligi 268 000 puud ja elab suurim arv liike linde - üle 560. 

Oluline märksõna Cali kohta on kindlasti tants, sest seda linna tuntakse peamiselt  salsapealinnana. Ise nad räägivad, et Calis on sisuliselt iga päev võimalik kuskil salsat tantsida, kas siis erinevates klubides või suisa tänaval. Salsa on calilaste (hispaaniakeelne nimetus nende kohta Caleños) südametes ja jalgades. Salsa peab asendama (ja panema unustama) linna ajaloolist taaka, sest veel mõni aastakümme tagasi olid seal kandis tegevad narkokartellid (Cali kartell) ja lokkas kuritegevus. Ilmselt päriselt see sealt ära kadunud pole ka praegu, kuigi kartelle kui selliseid ei ole enam.      

Nimi "Cali" tuleneb ameerika põlisrahvaste Calima kultuurist, mille ajalooga saime põgusalt tutvuda kullamuuseumis (Calima Gold Museum) - Calima kultuurile pühendunud arheoloogiamuuseum, mille on asutanud Colombia Pank. 

Nagu juba eelnevalt öeldud, siis põhjuseks, miks me Lõuna-Ameerikasse rändasime, oli folkloorifestival. Leigarid valiti välja ja meile langes osaks au esindada sel festivalil oma riiki. Koos Leigaritega lendasid teisele poole ookeani folklooriasja ajama Eesti Folkloorinõukogu esindajad Monika ja Anu.  

Festivali korraldajad olid esinejate suhtes ülikaitsvad - grupiti tohtis liikuda vaid politseieskordi saatel ja nendega kooskõlastades. Juba lennujaamast hotelli teele asudes oli meil "saba taga". Ju peeti meie turvalisust prioriteediks numero uno ehk kõige tähtsamaks, et ühegi külalisega mingil juhul midagi ei juhtuks. Kuigi linnapildis nähtu põhjal võis tunduda, et korraldajate hirmudel on suured silmad, siis mine sa tea. Meie nende eluolu ja asju ju ei tunne. 

Korraldus oli üldjoontes hea, esinemised ja proovid algasid võrdlemisi täpselt, kuigi teatud asjade juures toimusid viimase või eelviimase hetke muudatused. Nõnda tekkis ka meile nö töö käigus planeerimata esinemine juurde, mis osutus isegi üheks lahedamaks. Rühmadele oli eraldatud täpne aeg proovideks ja esinemisteks ja sellest peeti kinni. Isegi esinemise ajal tiksus kell vähemalt ühes kohas lava kõrval sekundeid 0 poole. Veidi segased lood olid toitlustamisega (lõuna- ja õhtusöögid), mida korraldajad lubasid omal kulul tagada. Pidi olema päevaraha esineja kohta, mille eest võisid grupid ise vaadata, kus söövad, kuid segadust oli palju. Rahad ei kippunud aga õigeaegselt liikuma ja lõpuks selgus veel, et kuna üks sponsor on ära langenud, siis toimuvad edaspidi kõik toitlustused hotellis. Sellega tuli siis oma liikumisi plaanides arvestada.  

Festivalil oli esinejaid 17 riigist, nii Lõuna-, Kesk- ja Põhja-Ameerikast (Colombia, Tšiili, Venezuela, Ekuador, Brasiilia, Kuuba, Costa Rica, Mehhiko, Kanada, USA), Euroopast (Eesti, Rumeenia, Ungari, Sloveenia, Poola) kui Aafrikast (Keenia, Ghana). Colombiast ja Calist oli muidugi suurem hulk värvikaid taidlejaid. Ehk päris kirju seltskond sai kokku ja silmnähtavalt tunti koos esinemisest ja olemisest rõõmu. Säärase festivali korraldamine ja planeerimine on ilmselt keeruline. igatahes tuli ette kõvasti ootamist. Võib-olla kohati põhjendamatult palju. Aga see ei varjutanud kogu reisi põrmugi, sest muuta seda asjaolu ei saanud ja sellega pidi lihtsalt leppima. Esinemisi oli meil kokku 7, lisaks 2 töötuba, galaetendus, rongkäik ja lõputseremoonia. Nüüd aga siis lähemalt asja juurde.        

Minu jalg ja küllap ka nii mõnegi teise reisil osalenu jalg polnud varem Lõuna-Ameerika pinnale astunud, seega oli ärevus enne reisi juba tunnetatav. Reisiseltskond ise oli päris suur (25) ja siinkohal ongi paslik need ääretult toredad inimesed ka üles loetleda, kellega kõiki neid unustamatuid elamusi jagasime (ehk "artistas" nagu meid sõidutanud busside ustele oli märgitud):

Isetegevuskollektiivi juht ja kõneisik / lider de grupo: Helen Lagle 

Peasäutsuja-vokalist / un cantante: Velli Rajangu

Moosekandid / instrumentistas: Elina Aasa, Kaarel Kõivupuu

Jalakeerutajad / bailarines : Triin Aas, Tõnu Aas, Lauri Lagle, Helle-Mai Pappel, Tiit Pappel, Maarit Pappel, Kati Lepind, Ivar Truumure, Signe Meidla, Margus Tali, Sirje Kaljula, Merike Männisalu, Katrin Punga, Kai Roben, Mare Valtin, Mia Marie Randaru, Marite Rikkas, Anett Arumaa, Hugo Jõks, Rain Erik Treialt, Oliver Voorel. 

23. aprill - reisi algus

Varahommikul kell 4 kogunesime pikaks lennupäevaks Tallinna lennujaama. Esimene vahemaandumine oli Frankfurdis. Pärast 5-tunnist ootamist lennujaamas või jalutamist linnapeal viisid rauast linnud meid edasi juba üle ookeani Bogotasse (lend ca 12 h) ning sealt  omakorda veel siselennuga Santiago de Calisse, maandudes lõpuks Alfonso Bonilla Aragoni nimelises lennujaamas. Colombiasse (ei nimeta riiki teadlikult Kolumbiaks, sest kuigi eesti keeles on see mööndatavana korrektne, siis kohalike jaoks ei sobi näiteks nimekuju Columbia) sisenemine oli üllatavalt bürokraatiavaene - ei nõutud ei eelnevalt täidetud migratsioonilehte ega ka mingil kujul COVID tõendit, kuigi sellised nõuded meile teadaolevalt kehtisid. Seega oli kõik peaaegu ladusalt läinud, kui välja arvata Tiiduga juhtunu. Nimelt Bogota lennujaamas läks elektroonilise värava läbimisel Tiidu tähelepanu korraks kõrvale ja juba see värav sulguski. Kuna süsteem luges, et Tiit on juba sisenenud, siis sama piletiga teist korda seda teha ei saanud. Õnneks aitas üks kohalik reisisell veidi tõlkimisega ja Tiit läks tagasi ning sai letist uue paberi, millega pääses väravast õnnelikult läbi. Väike närvikõdi ikka. Tõlkida on seal vaja küll, sest kohalikud naljalt inglise keelt ei mõika, mõningate eranditega. Grupi tasandil olid meie suudeks ja kõrvadeks kohalikus suhtluses bonned Maira ja Veronica (ehk meie teejuhid ja abilised Calis), aga personaalselt said vajalikud asjad aetud käte abil nagu ikka sellistel puhkudel.  

Lendudega olime teinud kergemat sorti ajas rändamise, sest kell oli võrreldes koduse ajaga tagasi tiksunud 8 tundi, nii et reisi esimene ööpäev oli meie jaoks 32h pikk. Cali lennujaama oli meile vastu tulnud Veronica, kelle juhtimisel istusime bussi, millega meid hotelli toimetati. Hotell nimega Torre de Cali Plaza on muljetavaldav tornehitis - 183m kõrge ja sel on 44 korrust. Ühtlasi on see linna kõrgeim ehitis.     

Torre de Cali (Cali torn)

Bienvenido Estonia, Kenia, Hawái, Costa Rica, Hungría

Maira ja Veronica, meie asendamatud abilised

24. aprill - esimene esinemispäev 

Hommikul hotellist väljudes oli kaks asja, mis köitis tähelepanu - esiteks see, et väljas oli ilm meeliülendavalt soe ja teiseks torkas silma lähedal asuv mägi ja selle otsas antennide rägastikus asuvad kolm suurt risti. Seda "küngast" nimetetaksegi kolme risti mäeks (Cerro de las tres cruces). Aga selle juurde tuleme veel tagasi. 

Kolme risti mägi

Hommikusöögi järjekorras seistes patsutas mu õlale hallipäine rõõmsas tujus taat, ütles Aloha! ja küsis seejärel, et kas me oleme Eestist (nähes mu T-särgi varrukal sinimustvalget embleemi)? Tegu oli Hawaii härrasmehega, kelle eesnimi on Joe ja perekonnanimi meile hääldamatu, kuigi ta proovis meid seda hääldama panna. Ülevoolavalt rõõmsameelne mees ja tõstis meilgi tuju. 

Enne lõunat tutvustas Maira meile hotelli läheduses asuvate söögikohtadega asustatud piirkonda. Leidus tõesti hulgaliselt nii frititud pirukamoodi asju müüvaid kauplejaid kui ka erinevaid tänavarestorane, kohvikuid. Lisaks  käisime turuhoones, kus hetkel küll juurikate ja puuviljade letid juba tühjaks ostetud olid. Apteegist saime päikesekreemi ja putukaid peletama pidavaid tooteid. 

Õhtupoolikul ootas meid ees juba esimene esinemine kaasaegse kunsti muusemi (Museo la Tertulia) hoovi püstitatud laval. Transport hotellist esinemiskohta toimus politseieskordi saatel - mitu tsikliga politseinikku ja automaatidega varustatud ekipaažiga jeep. Ristmikud pandi korraks kinni, et me saaks vippide kombel liiklusest läbi vurada. 

Kohale viidi meid juba aegsasti, et teha soundcheck ja proov ning vaadata üle esinemiskoht. Lava oli väike, mis tõttu pidi esinemisjuht optimeerima natuke koosseisuga ning jagama laval tantsijad kahte ossa. 

Proovi ja esinemise vahele jäi rohkesti aega, mida sisustasime jalutuskäiguga Rio Cali ääres. Maira viis meid 3 tonni kaaluvat ja 3,5 meetrit kõrget pronksist kassiskulptuuri (el Gato) vaatama, millest on kujunenud Cali üks populaarsemaid vaatamisväärsusi. Kohalikud on selle kuju üle uhked, sest see loodi colombia kunstniku poolt aastal 1996, et aidata päästa Cali jõgi. 10 aastat hiljem lisasid teised kunstnikud sinna veel hulga kassiskulptuure, mis kujundatud ja värvitud erimoodi. Kohta nimetataksegi nüüd kassipargiks.        

El Gato ja El Tuvi

Enne esinemist jäi aega jalad soojaks saada ja hääled ning pillid timmi ajada. Väike jämm tšiillastega toimis kenasti.

Segasumma suvila

Esinemisaega anti meile 15 minutit ning kavasse määras Helen tantsud Labajalg, Ingliska 2, Kiigadi-Kaagadi, Siiri-Tursamäe-Kaalup, Juudipolka ja Kirburaputamine. Lisaks meile olid selles kohas lavale tulemas Tšiili, Hawai, Venezuela ja üks punt kohalikke tantsijaid. 

Tšiili stiilinäide

Ja nüüd on meie kord... 

Kohale tuli rohkesti publikut ja nad elasid ka häälekalt esinejatele kaasa, sh ka meile. Eriti vaimustas neid meie kavast hääle järgi Juudipolka ja Ingliska (Tõnu oli leidnud Juudipolkaks lausa teise nooruse, nii energiline ja särav oli). Esimene esinemine oli korda läinud ja tunne sees hea. Veidi tundsin ka kergendust, sest olin esimest korda üldse Leigaritega välisfestivalil ja ärevus oli enne esinemist ikkagi sees. Teisi esinejaid saime piiluda vaid lava tagant või kõrvalt, sest mujale polnud meid ette nähtud ja ruumi ka nappis.  

Esimese päeva lõpetuseks oli selgeks saanud, et siinmail liiguvad ringi ühed pisikesed tüütud putukad, kes on nii osavad, et eurooplase kõrv neid ei kuule ja silm ei seleta, aga nende tegevuse tagajärgi on väga hästi näha ja tunda. Jalad punetasid punnidest ja ajasid hirmsasti sügelema. Huvitaval kombel meeldis nendele satikatele just alumistel jäsemetel toimetada ja käte kallale nad ei kippunud. Võib-olla on eestlased nende jaoks liiga pikad ja käed nende tegevusraadiusest väljas? Igatahes sai nii mõnigi meist ennast Colombias ka liigikaaslaste arvestuses tavalisest pikemana tunda:)  

25. aprill - teine esinemispäev 

Hommikupoolikuks oli meile planeeritud külaskäik kaubakeskusesse nimega Chipichapa. 2,3 km hotellist kippus suur probleem olema, sest tahtsime jala minna, mitte bussi või taksoga. Lõpuks läbi häda siiski nõustus Maira minema jala, andis aga jalgadele korralikult valu, et see võimalikult kiiresti ära läbida. Päike hakkas juba kütma vaikselt, päeval oli üle 30 kraadi ka sooja. 

Kas me oleme ikka õigel teel?

Chipichapa on päris pirakas keskus, aga siis me veel ei teadnud, et samas kaubamajas tuleb meil mingi aeg ka esineda. Praegu oli lihtsalt vabad käed ostlemiseks, kellel kuidas süda lustib. Lõunasöök oli ka samas keskuses. 

Päeva teine pool kuulus taas tantsule. Sedapuhku oli meil õnn pääseda esinema ikka tõeliselt suurepärasesse arhitektuuripärli, teatrisse nimega Teatro Municipal Enrique Buenaventura. Väga uhke ehitis nii seest kui väljast, valminud 1918 ja mahutab 1040 pealtvaatajat, kuulutatud ka riiklikuks mälestiseks. Võib kohe ära öelda, et oli küll uhke tunne seal esineda, saime seda teha suisa kaks korda. Esinemist oodates tehti meile veel lühike ekskursioon ka hoones, nii et saime päris ülemiselt rõdult saalile ja lavale pilgu heita. Suurejooneline saal, imelised rõdud ja laemaaling. Väikeses saalis võtsid Leigarid korraks laulugi üles.   

Pealik peab kõnet!

... ja rahvas kuulab! 

Esinesime teatris koos Hawai, Venezuela, Tšiili ja Keenia gruppidega. 

Juba proov pani Heleni hingekellad helisema ja tõi pisara silma, sest laul kõlas tema sõnul saalist kuulates nõnda kaunilt, et ta leidis, et ärme seda praegu edasi laula igaks juhuks. Tantsulava põrand oli aga päris vildakas publiku suunas, nii et veidi ettevaatlik pidi olema seal keerutades. 

Saal läks publikut täiesti täis, sh ka kõik rõdud. Ei ole sõnu, et seda kirjeldadagi. Rahvas nautis ja elas kaasa. Meie kavas olid seekord Reinlender, Räditants, laul (Kõnnin mööda, tuul on vaga), Kangakudumine ja Kadrel 1.  Kuna ma Kadrel 1 ajal seisin kõrval, siis oli võimalus publikut vaadata. Soolode ajal läksid ovatsioonid ja detsibellid eriti kõrgeks ja meie tantsijad ei hoidnud end ka tagasi, seda oli näha ja tunda. Ka laul meeldis rahvale väga. Ja pidigi meeldima! Ära saadeti meid lavalt suure aplausi saatel, nagu artistid kunagi:) See esinemine oli kõva elamus ja kogemus, võttis väikse vibra ka sisse laval olles, nii koha kui publiku mõttes.   

26. aprill - teater vol 2

Hommikul pikka lebotamist ja magamist polnud, sest vaja oli jõuda kell 9.30 algavaks esinemiseks valmistuma, nii et rahvarõivad selga ja minek. Varajase esinemise publikuks olid peamiselt kooliõpilased. 

Need ongi need Leigarid

Saal oli ka hommikusel esinemisel peaaegu täis, vaid ülemistel rõdudel oli veidi vabamat pinda. Meie kava seekord: Labajalg, Mustlane-kiitsakas, Kaarassiim, sitikas, pulgatants, hobusemäng, Akuliina, Kadrel 3. Saalis käis mõningane sagimine esinemise ajal, sest naasklid ei kippunud paigal püsima. Tundus, et mustlane-kiitsakas neile eriti peale ei läinud, kuidagi vaikne oli saalis pärast lõpetamist. Loodame, et võttis lihtsalt sõnatuks :), sest muidu plaksutati ikka

Seekord oli diil selline, et pärast esinemist vahetasime kohapeal riided ära ja buss pidi need ise hotelli viima. Meie plaanis oli veekeskusesse minna ja läbi hotelli ei peetud võimalikuks minna. Bussidega olid üldse imelikud lood. Öeldi, et saame vaid ühe otsa tasuta bussiga minna ja peame valima kas hotelli või ujuma. Ei teagi, milles kühvel oli. Võib-olla siis tõesti oli neil iga penn arvel. Rääkimata sellest, et korraldajad oleks võinud meile ise ka vaba aja tegevusi korraldada või mõelda, need tuli kõik ise planeerida, bonne kaasabil muidugi. Ja siis turvalisuse eesmärgil kehtestatud piirangud ka veel, millega grupijuht koos bonnega pidid igapäevaselt maadlema. Seal käis ka söögirahade ja busside maksumusega mingi ristkasutus, millest ma lõpuni aru ei saanudki. Vist mingi toiduraha läks bussi eest tasumiseks ja söök siis omal kulul vms. Segane värk. Õnneks oli meil Helle-Mai, kes nende asjadega tegeles.  

Teatrimajast väljumisel toimus maja ees õpilastega meeleolukas kohtumine ja tehti ühispilte. Õpilased tahtsid väga väljamaalastega suhelda ja kasutasid selleks nii õpetaja abi kui usinamad ka oma inglise keele tunni vihikut. Tundus tõesti, et see oli nende jaoks põnev. Ka minu juurde tulid rüblikud küsima. Ja mis saabki tähtsamat olla sellest, et kui vana ma olen :)    

Oh my god! 

Kui teatri juurest olid õpilased ära toimetatud ja meie bussini oli jälle veidi aega, siis leidis keegi mõnikümmend meetrit eemal asuva salsakallakuga hotelli, kus käepaela randme ümber sidumisel tohtisime korraks hoovi puude varju istuda ja ühe mõnusa külma karastusjoogi lipsu taha libistada!

13.00 saime bussi peale ja meid tarniti edasi lubatud veeparki (Aqua parque de la Cana). Mul olid selle osas mõningad eelarvamused, aga tegelikkus oli päris lõbus. Pikk bassein, kus oli ruumi ujuda. Mingi hetk hakkasid seina seest suured lained tulema, justkui oleks keset ookeani sattunud. Enamus Leigaritest otsustas ka  torusse liugu laskma minna, milles veevool vesiliuglejad suure hooga alla basseini saatis, plärts ja plärts. 

Kui veemõnud juba nauditud, saabusid sõbrad kõuemürin, äike ja paduvihm. Et  veepark ikka oma nime õigustaks, sest vett oli peagi igal pool ja taevas tõmbus üha tumedamaks. Õnneks oli läheduses puid ja katusealuseid, mille alla varjuda. Lõpuks olime sunnitud siiski minema vihma kätte, sest buss va kurivaim oli ebasobival ajal saabunud meid teisaldama ohutusse (ja kuiva) hotelli. Siiski oli endiselt ilm väga soe, nii et see väike sahmakas krae vahele ei teinud midagi. Ümbruses võis aga näha ja imetleda huvitavad ja veidraid puid. 

Ainus vihm reisi kestel, aga selle eest hää loodus andis ka topelt

27. aprill - neljapäev on galapäev

Hommikul pikka magamist ei olnud, nagu ikka. Kell 9.30 liikusime jalgsi (ohoo!) kesklinna suunas. Maira andis korralduse ühispildiks, nagu seda juhtus edaspidi korduvalt. 

Colombia kuulsa salsamehe Jairo Varela (ameerika üheks olulisemaks salsagrupiks peetava Grupo Niche asutaja, helilooja ja vokalist) nime kandval väljakul, kus maha joonistatud 7 joont sümboliseerimaks linnas voolavaid jõgesid, oli üks huvitav hiidtrompet. See on püstitatud mainitud Jairo Varela auks ja selle kõlakodade moodi torude all on võimalus salsat kuulata ja soovi korral kaasa kepsutada. 

Jairo Varela trompet

Sealt algas ka meie tunnine linnatuur. Meile räägiti linna jõgedest, puudest, lindudest, viidi uhketesse kirikutesse, muuseumisse. Iglesia (kirik) la Ermita on väga ilus ja auväärne kirik kesklinnas, Rio Cali ääres. Ja seest on see väga armas ja lihtne. Teine kirik on Cali vanim, 1545 valminud hispaania koloniaalstiilis iglesia de la Merced.  

Iglesia la Ermita

Iglesia la Merced

Tegime tutvust linna peatänavaga, kus rahvas käib jalutamas ja nädalavahetustel salsat tantsimas - Boulevard del Rio Cali. Külastasime Colombia Panga rajatud arheoloogiamuuseumi (Calima Gold Museum), mille eesmärgiks on säilitada, uurida ja tutvustada piirkonda asustanud elanike kunstilisi ja kultuurilisi väljendusi. Calima kultuur hõlmab tegelikult erinevaid kultuure, mis asusid seal piirkonnas 1600 eKr kuni 200 pKr).

Lisaks nägime ära keskpargis asuva Simon Bolivari monumendi, kes oli silmapaistev juht Ameerika vabadusvõitluses Hispaania vastu. Ta aitas saavutada nii Boliivia, Colombia, Ecuadori, Panama, Venezuela kui Peruu iseseisvuse. Väga tore park ja kogu piirkond nii kohalikele kui turistidele.                                                                                                

Senjoor Simon Bolivar

Hotellis saime üllatuse osaliseks - mingi linnavalitsuse kultuuriameti vms organi  esindajad tulid hotelli meid tänama siiatuleku eest ja et oma pärimuskultuuri nendega jagame. Suur sinimustvalge lipp oli kaasas ja jagati meile kingitusi - sinimustvalge motiiviga kruus, pastakas ja võtmehoidja kolme ristiga. Nad olid ikka vaeva näinud ja see oli tore. Vastutasuks said nad meiega koos pilti teha :) Seni kuni nad hotelli väikses kohvikus ettevalmistusi tegid, kõlas juba ette meie poolt tänuks laul "Mu isamaa armas". 

Pärast seda tseremooniat lükati meid taas bussi ja ees ootas oluliselt vaevarikkam osa päevast. The Gala. Helen ja temaga koos kaks paari olid juba varem minema toimetatud, nüüd läksime meie järele. Õnneks me ei pidanud rahvariideid kandma, sest ees ootas tundide pikkune ootamine betoonkivil istudes kunagise härjavõitluse areeni (Arena Canaveralejo) tribüünil. Ok, pool tundi saime väljaspool üht veidi kummalist karnevalilaadset janti ka vaadata, aga üldiselt ei olnud kerge õhtu. Eeskavas olid riikide esinduste läbimarss lippudega ja lõppematuna tundunud kõned kohalikelt poliitikutelt ja kulturnikutelt, millest me muidugi tuhkagi aru ei saanud. Kuigi me vast paljust ilma ei jäänud selle tõttu. Kui tähtsad inimesed olid kõik hinge pealt ära rääkinud algas gala tantsuline osa, ilmselt esitatuna kohalike gruppide poolt. 

Selg ja jalad jäid üha kangemaks, aga minna ei saanud kuhugi ja teha polnud midagi. Olime ju enne algust juba mitu tundi varem platsis. Miks, see jäigi mulle arusaamatuks. Mu õrnale seljale see õhtu igatahes hästi ei mõjunud, kuid ka teised olid üsna tülpinud ja väsinud nägudega, kui kell 9 meid lubati härjavõitluse areenilt välja. Samas teatati, et kontsert kestab veel paar tundi, aga meie buss peaks juba umbes kella 10 paiku saabuma. Oh ja Ah. Inimeste näoilmed olid sootuks teised, mida nägin hommikuse linnaekskursiooni ajal - siis oli sära ja entusiasm kõikidele otsaette kirjutatud. Päev oli tõesti pikk, mitmenäoline ja sai lõpuks õnneks ka läbi. Areeni ees lebades ja bussi oodates.   

Meie esindus oli aga tubli ja Eesti lippu oli ikka uhke vaadata meie eest läbi marssimas. 

Ilusamad pildid ikka enne! 

Umbes 14 000 inimest mahutavast tribüünist oli silma järgi pea pool täidetud

Mina küll ei tea, mis asjad need on ja miks

Riikide lipud kõik laval, lava ees Colombia piirkondade esindajate lipud 

Ja päeva lõpuks.... 

28. aprill - esinemine kaubamajas

Päeva alustasime meie üllatuseks mitte järjekordse bussisõiduga lähipiirkonda, vaid läksime jalgsi Cali vanima piirkonna San Antonio suunas. Mingi hetk soovitasid bonned kõigil seljakotid kõhupeale sättida, et pikanäpumehed ei saaks salaja jaole. Kusjuures kohalikud käivad niisamuti, nii et ilmselt mõistlik soovitus. 

Tee peal nägime kummalist masinat, mis mingit jooki välja pressis. Selgus, et sel moel saadi suhkruroost vedelikku, mis turisti joogitopsi maandus. Ise ei proovinud, aga välja näeb see atribuut nõnda:

Ja pildile jäi veel üks vägev masin, ilmselt on tegu siinse Jaan Tatika ametivennaga, sest riistapuu on muljetavaldav, kahjuks polnud mahti selle kõiki funktsioone välja uurida. Pildi teisi osalisi ei kommentaari. 

Vaatamisväärsustest jäi meie teele San Francisco kirik, mille ees trepil magas üks härrasmees. Tumedama poole pealt linnaelust rääkides peabki nentima, et päris palju kodutuid lebab igal pool kõnniteedel, nii nooremaid kui vanemaid. Nad ei kerja tänaval enamasti, vaid nad lihtsalt on seal. Nagu osake linnaelust.

San Francisco kirik - nii see elu selles linnas lihtsalt on 

Tee kulges tänavatel peamiselt ühe kaubaputka juurest teise juurde ja nagu hiljem selgus, siis seetõttu loodetud sihtpunkti me ei jõudnudki. Lõunasöögiks siirdusime Busca por Destra restorani, kus saime head kohalikku sööki mekkida. Eriti hea oli pannil serveeritud bandeja paisa nimeline roog (punased oad, tumedam riis, grillvorst, sealiha, avokaado, maisijahuplönn). Ja ruum ise oli ka stiilne, õhtuti peetakse seal ilmselt kontserte ja võib päris vinge olla. Arveldamine tekitas väikest segadust, kuna meid oli palju ja osad paari kaupa. 

Kohalik kulinaaria 

Uhke restoran

Pärast lõunat läks taas asjatamiseks - bussi peale ja Chipichapa kaubamajja tantsima, laulma ja pilli mängima. Eeskava pikkus seekord 20 minutit - Labajalg, Ingliska 2, Rattaslaul, Mustlane-kiitsakas, pulgavõistlused, Mustjala madal, nõelamäng, ringmäng, Terve vald. Kuna lava oli eriti väike, siis osad Leigarid olid laval ja osad lava ees. Rahvast oli isegi rohkem kui oodata oleks osanud, elasid meile kaasa ja tulid ka ise tantsupõrandale, kui publikuga tants oli.  

Õhtul viidi m eid Cali jõe ääres olevale peotänavale (Boulevard del Rio Cali), kus kohalikud igal nädalal salsatavad või niisama istuvad. Inimesi oli tõesti hulgaliselt sinna kogunenud, tunti vabalt ja lõbusalt. Kuna järgmine päev pidime juba 7.30 bussile minema, siis väga kaua rahva olengust osa võtta ei saanud. Kell 10 tuppa ja tuttu. Olgu reede või mitte reede. Samas on keeruline magama jääda, kui tänavalt kostub selline mürgel, nagu oleks terve linn kõrvaltuppa pidutsema kolinud. Ja varahommikul hakkavad kiirabiautod sireenide huilates mööda kihutama, nagu oleks neil lähedal pesa.       

29. aprill - esinemine kultuurialases huvikeskuses

Somos Pacifico Technocentra Cultural - see oli tänase äärelinnas asuva esinemiskoha ametlik nimetus, mis tähistas just 10. tegutsemisaastat. Festivali korraldajate soov oli viia festival võimalikult laiale rahvale, erinevatesse kogukondadesse. Selle avaliku- ja erasektori koostöös rajatud asutuse eesmärk on parendada haavatavamate kogukondade inimeste elutingimusi ja võimalusi õppimiseks ning vaba aja paremaks sisustamiseks, seda nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. See on areng läbi kunsti, kultuuri ja tehnoloogia ühendamise. 10 aastaga on sealt läbi käinud üle 125 000 õpilase. Meile selgitati, et väliskülaliste esinemine seal on kogukonna inimestele, õpilastele väga oluline, sest näevad ka teisi kultuure. Ja tõesti, hoov oli väikseid huvilisi täis, kes olid algusest peale elevil ja tahtsid meiega suhelda. Näiteks Oliver sai mitu korda väikeste fännide heakskiiduhüüete saatel ruubiku kuubikut kokku panna. 

Seekord läks ootamisaeg üpris kiiresti

Hoovi peal mängisid pillimehed oma lugusid, meie omakorda panime käima ringmängu. Nii et tegelikult oli see koht igati õigustatud olema festivali osa ja arvan, et tähtis oli see nii neile lastele kui ka meile. Meie eeskava oli seekord peaaegu sama, mis kaubakeskuses, vaid Mustjala madala asemel Kiigadi-Kaagadi ja Tervet valda asendas Kalamies. Kiigadi-Kaagadi tegime eelnevalt ka videosse hoovi peal, kus pind väga tantsimist ei soosi, aga tehtud see sai. Eesmärgiks saata video tantsupäevaks Eestisse.  

Sellest vahvast üritusest pidid kahjuks ilma jääma tiimipealik Helen koos oma toetusgrupi esimehe Lauriga ning reisi rahandusosakonna peaspetsialist Helle-Mai koos oma asetäitja esimese asetäitja Tiiduga, sest nemad olid sunnitud kuskil kingituste jagamise tseremoonial osalema.  

Kesklinnas läksime jälle sööma, kogu kamp koos. No meile meeldis süüa lihtsalt. Imestusväärt, et see kitsas söögikoht, kuhu Maira meid viis, suutis isegi 27 inimest ära mahutada, kuigi vähemalt üks kohalik inimene pidi kiiremini oma söögi lõpetama, kui ta ehk soovinuks. Kala oli hea ja värske mahl samuti. Nõudepesijal oli aga päris suur tööpõld ootamas, sest juba enne meie söömaasumist oli lahtise köögi letile asetatud nõudekuhi muljetavaldav. 

Linnupojad palukeste ootel

Nõudekuhi pesuootel

Kultuurikeskuse hoovile pandud laval vaatasime ka teiste rahvaste esindajate tegemisi. Kes kauem, kes lühemat aega. Tagasiteel koju astusime läbi käsitööturult, kus algselt ka Leigarid pidid oma "kaupa" pakkuma, kuid läks teisiti, sest ajaliselt ei klappinud. Turg oli üles sätitud peatänavale püstitatud pikka avatud telki. 

Õhtu lõppes ühes hotellikambris, kus võeti üles laul ja ka pill ei jäänud vaiki. See tuba oli üllatavalt suur, suisa tantsuplats voodite vahel. Pill üiab pisukeste, jalad tantsivad tasakeste... 

30. aprill - töötuba

Hommikusöök söödud kogunesime taas, et midagi uut avastama minna. Kuna selgus, et me üleeile planeeritud San Antonio piirkonda välja ei jõudnudki, siis nüüd oli kindel plaan see üritus teoks teha. Selleks polnud tarvis teha midagi muud, kui tänavakaubanduse takistustest kaarega ümber minna. Sest oleme ausad - kui 25 inimest hakkab oma huvide järgi müügilette uurima, siis on keeruline kuhugi õigeks ajaks jõuda:)  

Jalutamine oli meeleolukas ja vaatamist küllaga. San Antonio on Cali vanim ja boheemlaslik piirkond, koloniaalajastul rajatud. Seal on palju tänavakunsti seinamaalingute näol ja silmatorkavalt värvikirevad majad. Mõned hooned võivad veidi üllatada - majaesine fassaad on ilus ja uhke, kuid maja külgede jaoks pole  materjali ilmselt jätkunud, sest sealt vaatab vastu juba kohati lagunev punastest tellistest müür.

San Antonio 

Tegime pargis vabakava, kus kõik said 1-1,5 tunni jooksul toimetada oma äranägemise järgi. San Antonio park on lihtsalt oivaline, asub mäe peal ja tipneb vana samanimelise kirikuga. Kaubandusalal saime osta ülihead viljalihaga külma ja hapukat mahlajooki, mis on tehtud kohalikust puuviljast lulo (mingi maavitsaline). Kuulsin selle joogi kohta öeldavat ka nime champus. Taevalik, eriti +25-30 kraadise välistemperatuuri juures!  Pargis oli ka üks hiiglaslik puu võimsa ja laiahaardeli juurestikuga, mis osaliselt maa pinnal. Inimesi tõmbas nagu magnetiga puu ligi. Või siis selle otsa. 

Iglesia de San Antonio, aastast 1747

Pildil on mulle tundmatu puu, aga selle küljes rippuv isend kõlab tuttavalt

Kolme risti mägi ka teiselt mäelt

Distrito turistico!

Sai veidi lustida, aga tegemist ootas ka veel üks tantsutöötuba. Munitsipaalteatri kõrval asub kultuurikeskus ja selle hoovi oli püstitatud lava, kus eri rahvad siis käisid oma tantse õpetamas. Kui esinemised kestsid meil 12-30 minutit, siis selleks töötoaks anti meie rõõmuks heldemalt minuteid, lausa terve tunni! Ja see oli äge kogemus. Vaatamata sellele, et veel vaevu 15 minutit enne töötoa algust olid kohale saabunud vaid üksikud inimesed, siis tegelikult läks kõik hästi - rahvast kogunes päris palju ja nad tegid rõõmuga kõik kaasa ka, mida Leigaritel neile pakkuda oli. Päris mitmed tantsud hakkasid põrandal voolama koos kohalike huvilistega. Ürituse lõpetas muidugi meie vana hea kolonntants, mille kestel inimestel silmad särasid ja suu oli naerul.  

Töötoa ootel olid inimestel käed tööd täis! 

Pärast meie töötuba tegid sarnast asja mehhiklased ja meie tantsijad osalesid ka selles, kuigi nende kava oli mõnevõrra lühem. Kui see tehtud, siis oli plaanis minna veel vaatama teiste riikide esinduste esinemist (sest polnud neid väga näha õnnestunudki), kuid ootamatult saabus teade, et me ikka ei või minna. Põhjuseks see, et kuna kohalikud jalgpalliklubid (America de Cali ja Deportivo Cali) sel õhtul omavahel madistavad, siis see võib kujutada külalistele turvariski. Nii et meil paluti lahkelt ära hotelli minna. Sama linna jalkaklubide duelle nimetatakse derbideks ja need kipuvad igal pool maailmas sageli soovitust tulisemaks minema, ja fännid lähevad pehmelt öeldes lolliks. Kuna Leigarid kandsid töötoas punast särki ja ühe vihavaenulise klubi mängijad kannavad samuti punast särki, siis arvati, et me võime seetõttu linnas kohalike pähe kolakat saada. Mulle tundus see veidi ülepakutud võimalus, et vaid särgivärvi järgi vaadatakse, kellele peksa anda, kuid teha polnud midagi ja tuli ära hotelli kobida. Selle punasärkide klubi hüüdnimi on muuseas Los diablos rojos ehk punased kuradid, nii et tont neid teab. Juhtusin ka ühte nende mängu telekas vaatama ja see toimus suurel staadionil, kuid täiesti tühjade tribüünide ees. Ma ei tea, kelle kodustaadion see oli, aga ühe nendest fännid olid ilmselt mingi sigadusega hakkama saanud, mille eest klubi karistati. Eks neid pooletoobiseid jalkahuligaane ole paljudes riikides, kuid lõunamaine veri hakkab ehk kiiremini vemmeldama.   

01. mai - töörahvapüha

1. mai on Colombias ka tähtis püha ja siis ei pidavat lendama isegi linnud ja moskiitod. Et miskit ei toimu. See aga ei tähendanud, et niisama päeva maha tahtsime vedeleda. Vaatamata pühale tuli varakult söömas käia ja hotelli fuajees koguneda. Ees ootas sõit kolme risti manu. Tegelikult tuleb selle päeva tegemiste eest teha sügav kummardus Heleni ja Maira ees, kes eelmise päeva hilisõhtuni võitlesid selle eest, et ikkagi saaksime bussiga mäele minna. Nimelt oli info, et päeval toimuvad linnas meeleavaldused ja oi-oi-oi, mis siis küll juhtuda võib. Isegi linnapeani jõudis asi välja, kes lõpuks andis dabroo, et võime ikkagi mäele külla sõita (ühel varasemal päeval soovisime juba minna, aga siis ei lubatud ja jäigi ära). Tundus igati loogiline, et kui me oleme kesklinnast eemal mäe otsas, siis ohtu meile ju ei ole. Vaevalt, et demonstrandid mäe otsa viitsivad ronida ja teiseks, mis neil linna külastavate tantsivate turistide vastu peaks olema?! Pigem on ikka poliitikute suunas nende viha suunatud. 

Bussisõit mäkke oli äge, nagu arvata võibki. Palju keerutamist ja nökerdamist kitsastel teedel, aga kohale jõudsime. Me olime vist küll ainukesed, kes  mäkke bussiga sõitsid, sest enamus läksid ikka rattaga või otsemat teed pidi jalgsi. Muidugi saatis meid hotelli juurest mäkke politseieskort. Vahetult enne lõppu anti meid üle järgmistele korravalvuritele, kel rinna peal valmis ka meie kaitseväes tuntud automaat Galil. Mäe otsas on valmisolekus teine politseiüksus, kes kõigel silma peal hoiab. 

Mägi asub 1480 meetri kõrgusel merepinnast ja sealt alla linna avanevad suurepärased vaated. Nad on sinna mäe otsa rajanud ka väikese välijõusaali, nii et, kel huvi ja soovi, siis kangid ja rööbaspuud ootavad. Ja kohalikud härjad ja härjatarid näitavad kõigile oma jõu ja ilu numbreid. 

Keskmine rist on 26 meetrit kõrge, teised 22. 

     

Vaade Cali linnale 

        

Nägin vilksamisi ka matkaraja lõppu, mis alt jalamilt mäe otsa tuleb ja panin sellele silma peale. Kange tahtmine oli see ikka ära teha. Tegelikult oli tahtmine juba täna tulla, koos Lauriga, aga eelmisel õhtul, olles kuulnud probleeme üldse selle mäe peale mineku lubamisel, otsustasime, et me ei korralda Mairale pärast tema suurt töövõitu infarkti uudisega, et kaks eesti meest lähevad omapäi jalgsi sinna üles. Tundus mõistlik otsus, aga lootus sureb teadagi viimasena. 

Pärast ohtrat fotosessiooni ristide ja linnapanoraami taustal asusime jalutama (jah, meile uuesti vastu tulnud politseinike saatel) mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Montebellosse, mis on 1270m kõrgusel merepinnast asuv Cali äärelinn ja kus elab meie kaitseingel Maira. 

Teel Montebellosse

Montebello asub mäe nõlval, nii et Kolme risti mäe juurest saime omajagu allamäge kõndida, saateks oivalised vaated. Maira viis meid mööda kitsaid tänavaid erakooli, kus ta ka ise oli kunagi käinud - Collegio de las Aguas. 2004. aastal eraõiguslike fondide ja riigi toetusel loodud koolis õpib 200 õpilast, kes on pärit vaesematest peredest ja kellele tahetakse pakkuda paremaid õppimisvõimalusi. 

Seal istusime, olime, vaatasime. Maira juurde tuli keegi tegelinski, kes koolis toimetab ja palus, et kas võiksime kooli tarbeks tantsida võ laulda midagi videosse, mida nad saaksid siis koolitöös pärast kasutada. No me tegime siis hoopis mõlemat - Lõuna-Ameerika õpilased saavad vaadata, kuulata ja miks mitte ka ise video järgi proovida Kiigadi-Kaagadit ja Kangakudumist. Olid tänulikud ja rõõm oli ka meiepoolne. Oli tore ja armas väike kool.   

Cali tähtsad sümbolid kõik kirjas kooli seintel. Sebastian de Belalcazar oli hispaania konkistadoor/vallutaja, kes rajas Cali linna (1536).  

Õpilane Tiit - 2.b

Koolist edasi viis Maira meid... oma koju! Jah, 27 inimest mahtusid tema eluruumidesse ära. Maira tutvustas oma elamist, saime hinge tõmmata. Maira aimas, et karm põhjamaa rahvas vajab just nüüd paari karastusjooki ja need me ka kohe läheduses asuvast poest saime. Maira oli ka meie lõunasöögi enda juurde koju tellinud, nii et kõik sujus. Algselt oli lootus kohaliku elaniku kokakunsti nautida, aga seal siiski loobuti sellest suurepärasest võimalusest 27 inimesele süüa teha. Võib-olla seetõttu, et 1. mai oli, ei tea, aga igatahes orgunnis Maira mingist söögikohast kõigile supikese ja prae.  

Isegi koer on hämmingus, mis toimub

Kui kõhud täis pugitud öeldi, et läheme ujuma. Jalutasime veidi ja jõudsime avaliku basseini juurde, kus kostus hirmus lärm. Basseinivõlud meelitasid osa meist sinna jääma oma tugrikute eest, samas kui teine osa soovis ikkagi lubatud mägijõge, kuhu pidi olema vaid 15 minutit jalgsi minna. Astumine pärast külateelt väljumist metsavahel vonkleval rajal oli lihtsalt mõnus. Ujumiskoht oli kilkavatest noortest küll pungil ja puude küljes olid mingid ebameeldivad okkad, mis enda külge tahtsid meid haakida, aga mõnus jahe jõevesi sai ära proovitud. Hiljem liikusime veel radapidi edasi, kus suurem ja rahvarohkem suplemiskoht on. Seal vaatlesime niisama ja veemõnusid proovima ei hakanud. Tagasi jalutades viis Maira meid ka oma vanaema juurest hoovist läbi. Natuke piinlik oli sinna sisse trügida inimesi segama, aga kus sa sellega - kutsuti ikkagi lahkelt sisse, näidati elamist. Kausi sees esitleti meile tooreid kohvipuu vilju, mida me Lauriga kohe ka pärast loa küsimist suhu toppisime, aga kuhu need teps mitte sattuma ei pidanud. No pole mingid pähklid, mida krõbistada ja sellest saime ise ka aru, sest süüa need tõesti ei kõlvanud. Ka kohvi mekki ei tajunud. Colombia kohv on aga muidu kuulus ja selle tootmine on Colombia majanduse oluline osa.  

Veidi sügavamaks läks ka

Vetteminekuga on nii kiire, et hüppa või pükstest välja!

Arvestades juttu, et 1. mail ei toimu midagi, siis selles külas oli elu küll. Varsti oli  aeg hakata tagasi linna poole sõitma. Meile oli antud korraldus, et enne kella 4 me oma nägu linnas näidata ei tohi. Sest et töörahvas avaldab meelt ja meil pole vaja nendega kokku sattuda. 

Meie hotellis korraldati 1. mai pärastlõunal rühmadevaheline pidu, kus iga grupp sai teistele õpetada ja näidata omi asju. Jõudsime küll teistest oluliselt hiljem kohale, kuid Eesti asi ei jäänud ajamata ja meie tantsudel oli minekut. Minu lemmik oli Kaarli lõõtsamängu saatel Mustlane-kiitsakas, mida tantsisime võõramaalastest härradega ja see kukkus kuradi ägedalt välja. Lõbus oli! Nii et vaikne ja vagur olema pidanud 1. mai kujunes tegelikult väga lahedaks ja toredaks päevaks. Ühelt kenalt mehhiklannalt õnnestus ka endal üks uhke orden rinda saada! 

 

02. mai - õpituba ilma õpilasteta

Hommikul pidime järgmist töö- või õpituba minema tegema ühte huvitavasse tantsu- ja koreograafia keskusesse -  el Centro de Danza y Coreografia la Licorera. Keskuseks on kujundatud hiiglaslik hoone vanas tööstuskompleksis, kus avarad saalid võimaldavad korralikke poognaid teha. Hoones oli kunagi viinavabrik, aga nüüd luuakse ja lüüakse seal tantsu. Ainus, mis puudu oli, olid inimesed sellest keskusest, kellele pidime oma tantse õpetama. Mehhiklased õpetasid kõigepealt meile oma tantsu, aga pidid seejärel lahkuma järgmisse kohta. Meile jäi vaid käputäis inimesi (peamiselt ürituse korraldusega seotud ilmselt), kellele eesti tantsu õpetada. Aga ega siis töötuba selle pisiasja pärast tegemata ei jää, et inimesi pole. Tantsisime siis omavahel, need, kellele kohalikke ei jagunud. Ei tea, mis põhjusel selle asutuse inimesed meid oma juuresolekuga ei rõõmustanud, aga küllap oli mingi möödarääkimine või muu korralduslik äpardus. Igatahes kõrvalsaalis käis samal ajal usin balletitund täiskasvanutele (silma hakkasid ukselt vaid mehed). 

Mehhiko tants

Päev jätkus hiljem käsitööturu külastamisega (Parque Artesanal Loma de la Cruz), kus lisaks käsitööle erinevates kaubakioskites ka muud turistile meelepärast kaasaostmiseks leidus. Päike aga paistis jätkuvalt kaunikesti kuumalt, mis tõttu nõudis organism poodlemise vaheajal ka ühte külma kohalikku õlunaadi. Puhtalt tervise nimel, et kuum ära ei võtaks!  

Señor y Señora colombianos 

Õhtul viidi meid ööklubisse nimega La Topa Tolondra. Lavale tuli üks härrasmees koos naisabilisega ja hakkasid meile hoogsalt salsa samme õpetama. Huvitav oli, aga kerge mitte. Kiire sahmimine käte, jalgade ja puusadega. Jälgisin hiljem salsatajaid ja päris mitut meile õpetatud sammukombinatsiooni ma tavakasutuses ei märganud, tundub selline vabakava olema, kus erinevad elemendid vahelduvad. 

Salsa-time

Väga pikaks see salsatund ja neile lisandunud keenialaste õpituba ei kujunenud, sest hommikul ootas ees esinema minek. Aga meile teatati õhtul ka rõõmusõnum, et seoses ghanalaste ootamatu lahkumisega on avanenud veel üks võimalus esineda ja seda polnud vaja mitu korda öelda. 

03. mai - taas teatrisse ja püünele  

Hommikul oli äratus vara, sest 7.00 astusime juba bussi peale, et sõita esinemiskohta, colombia poeedi ja kirjaniku Jorge Isaacsi nimelisse teatrisse (Teatro Jorge Isaacs de Cali). Teater, mis avati publikule aastal 1931 ja mahutab 1189 pealtvaatajat, asus meie hotellist vaevalt mõnesaja meetri kaugusel, la Ermita kiriku läheduses, kuhu saanuks hõlpsasti jalgsi minna. Aga kus sa sellega,  pole ette nähtud! Nii tuli taas rahvarõivad näpu otsa võtta ja bussiga minna, mööda kitsaid tänavaid keerutades ning politseieskordi saatel. Lavaproov, soundcheck ja asusime taas ootele. Õnneks lubati seekord vahepeal ka majast väljuda, mis oli juba privileeg. Kava järgi pidi esinemine algama kell 10, aga ootamatult paluti juba 9.30-ks end valmis panna ja astusimegi lavale ettenähtust varem.  

Aega esinemiseks 15 minutit. Helen joonistas esinemiskava järgmiselt - Kirp, Ingliskadrill, Rataslaul, Inglisjakk, Sepp-papiljon, Nõel ja Akuliina. Seekord publikuks taas peamiselt koolilapsed, kes tegid tublisti häält esinemise ajal. Meie lõpetades skandeeriti lisalugu, aga kuna kava on minutipealt paigas, siis seda ei lubatud. Hea tunde tekitas ikka. Lisaks meile esinesid seal veel Hawaii, Rumeenia ja Keenia, kellest õnnestus näha veidi Hawaii ja Rumeenia esitust. Hawaii oli osavusele ja lisaatribuutikale rõhku pannud (matšeeted ja rõngad), Rumeenial olid esiplaanil valgetes sukkades mehed, kes tantsudes kätega sageli oma jalgu armastasid puudutada, samas naised oskavad eriti kiiresti ja osavalt mehe käe all keerutada.     

Valgetes särkides õpilased tulid teatrisse

Rumeenia

Lõunapaus hotellis, jäi ka paar tundi vaba aega lisaks söömisele. Mina kasutasin seda aega jälle hotelli kõrval jõe ääres istumiseks, sest eelistasin toas pikutamise asemel vaadata oma sõpra iguaani ja mõningaid erinevaid tiivulisi, keda seal on tõesti rohkesti. Mulle see harjaga sell hirmsasti meeldis ja tore oli jälgida, kuidas ta väärikalt puu otsa astus ja tema üllatavalt pikk triibuline saba mööda puud järgi lohises. 

Amigo

Oli aeg taas bussi istuda, et esinemispaika sõita. Siin oli aga väike möödapanek korraldajate poolt, sest selgus, et meile oli järele saadetud vaid mingi õnnetu pisike bussinirakas, kuhu meist vaid käputäis õnnestuks mahutada. Ilmselt jäi kellelgi korraldajatest kahe silma vahele asjaolu, et Ghana koondis oli lahkunud ja neid asendama oli kutsutud mitu korda suurema koosseisuga Eesti. Bonned veidi sebisid telefoni teel ja korraldajad kupatasid peagi juba esinemispaika teel olnud Kanada bussi meie hotelli juurde tagasi. Nii et osad meist läksid minibussiga ja osad koos kanadalastega. Kanadalased meie peale millegipärast eriti sooja pilguga ei vaadanud ega vist ka osanud aimata, et ida-euroopa turistid mõikavad ka inglise keelt.  

Seekord asus esinemiskoht veidi kaugemal - hotellist ca 15 km lõunas asuva ICESI eraülikooli juures, mille õuele oli lava üles seatud. Ülikoolilinnak ise on päris mahukas, 141 000 ruutmeetrit nagu ütleb sõber internet. Aga meile piisas ka veidi vähemast. Isegi kui lava oli veidi väiksevõitu, siis mahtusime kenasti ära, kuigi taas kahes osas. 

Esinemiskorda saime oodata jälle mõnda aega. Siinsed satikad ei hakanud ennast varjama, vaid närisid jalgu avalikult ja aplalt. Eksootiline pidusöök oli otse nende õuele toodud ja nad lasid hea maitsta.  Meile eraldati oma etteasteks seekord 30 minutit. Pole paha! See oli meie viimane esinemine ja sellega oli väga hea nendele eripalgelistele ja ägedatele esinemistele siin kaugel Colombias joon alla tõmmata. Meie kavas siis seekord: Reinlender, Ingliska, Rattaslaul (kõlas selles kohas kuidagi eriti ilusasti!), Mustlane-kiitsakas, pulgavõistlused, hobusemäng, Juudipolka, Ingliskadrill, Kadrel 1, Rukkilõikus ja Kalamies. Rahvas elas hoogsalt ja mõnusalt kaasa, aga säärane kaasaelamine tekitas kohati ületahtmist või ülepingutamist, et ikka võimalikult hästi esineda. Kuna ei ole selliste emotsioonide saatel harjunud esinema, siis võib tulemus olla vastupidine. Nõnda avastasingi Ingliskadrillis ootamatult, et käevangude alustamise ajal oli Signe hoopis minu vasakul käel (jätsin väljasammu tegemata)! Püüdsin halva mängu juures head nägu tehes olukorrast võimalikult elegantselt välja ujuda ja mitte lasta end sellest pisiasjast rööpast välja viia. Signest oli muidugi kahju, sest tema oli olukorras vaid süütu kannataja:) Vaatamata sellele väikesele kalale loen selle ekspromt tulnud esinemise enda selle reisi lemmikuks, isegi kui asukoha mõttes esinesime siiski ju ka uhkes teatrimajas. Ülikooli sööklas veel väike burks ja mahlake kosutuseks kõhtu ja oligi aeg tagasi kesklinna hotelli sõita.      

04. mai - väljasõit loodusesse 

Sellest päevast lootsin rohkem kui välja kukkus. Buss sõidutas meid ühe teise Cali läheduses asuva mäe otsa, mille kõrgus parimal hetkel oli ca 1700m. Tundub põnev? Ostsime kõik hotelli administraatori käest (?!) igaüks puude vaatamise eest pileti 10 400 peeso eest (ca 2 eurot) ja giid viis peagi meid rajale Runakay,  mis seotud kunagi siinkandis elutsenud indaanihõimudega. Tunnine tiir puude vahel oli iseenesest tore, kuni jõudis mingisse aiandushuviliste nurka. Kõik kasvatatavad taimed räägiti ära, et mis ja kus. Muidugi kokapõõsast mu silmad varem näinud ei olnud, oli põnev. Meie bonne tõttas kokapõõsast nähes justkui vabandades märkima, et see koka oli iidsel ajal indiaanlastel vajalik teatud seisundi saavutamiseks. Colombias on endiselt see kokaiinivärk veidi hell teema, mida nad sooviks üldse unustada. 

Tiir sai täis ja seltskond juhatati suure basseini äärde, et nüüd võite päikest võtta ja ujuda. Viitsisin vist oma 10-15 minutit seal olla, siis läksin uudistama, et kas veel miskit põnevat on leida. Selgus, et tegu on Yanaconase hotelli ja puhkekeskusega, kus on mitmeid basseine ning kus saab magada ka telkides - need olid mäe otsa püsti pandud ja nimetavad seda ala kämpinguks. Hetkel oli enamus puhkekeskuse alast inimtühi, kuid bonne sõnul on nädalavahetustel pilt teine. Süüa sai suures sööklas, kus näpuga näitad kokatädile road ja joogid kätte ja head isu. Laudade all olid koerad, sellised siledakarvalised ja küllalt hea toitumusega. Üks ei viitsinud end isegi püsti ajada, et lihatükk vastu võtta. Ja ega seal muud ei olnudki teha. Proovisin küll veel mingile mäkke suunduvale rajale minna, aga tutkit brat - seal oli värav ees ja ainult koos giidiga võib liikuda. Nii pidin basseini juurde tagasi loivama ja ootama järgmist väikest tuuri giidi vedamisel. Ülejäänud seltskond aga nautis päikest ja basseini täiel rinnal. Mõne punast nahka vaadates vast isegi liiga täiel rinnal. 

Teine tuur osutus palju lahedamaks, sest nüüd viis giid meid mäe otsa, kus asus 18 meetrit kõrge Andide Neitsi või siis Yanaconase Neitsi kuju (La Virgin de los Andes o de Yanaconas). Ehitatud on see aastal 1942 rahu sümbolina, et II maailmasõda kiiremini lõpeks. Sealt avanesid Cali linnale veel paremad vaated kui kolme risti juurest. See väike tuur päästis minu jaoks suuresti ka päeva, mis oli muidu soe ja tore, aga veidi igav. 

See vili pidi teatud kõhuprobleemide vastu aitama, aga kasutusjuhiseid ei hakka siinkohal kirjeldama

  

Lesila

Ülekäigurada! 

Yanaconase Neitsi

05. mai - rongkäik

Hommikupoolik oli sedapuhku täiesti prii, tee mis ise soovid. Mina tilberdasin senjoor Bolivari parki ja nautisin head värsket puuvilja. Kaubandus käis juba täie hooga. Müüja pakkus mulle ootamise ajaks istet ja sain seljatagant tema tegevust jälgida. Üllataval kombel oli see tänavakaubandus seal pargis küllalt sanitaarne ja puhas - kauplejad kasutasid puuvilja hakkimisel kindaid, lisaks oli kohe kõrval spetsiaalne kätepuhastamiseks mõeldud veeanum. No tip-top.  

Kiosk

Kuna ma veetsin ennelõuna omapäi, siis ülejäänud seltskonna tegemistest ma ei tea midagi. Ise aga jalutasin lihtsalt linnatänavatel, vaatasin maju ja inimesi. Juhuslikult avastasin google mapsist kolme risti matkaraja alguse (sendero la tres cruces) ja jalutasin seda vaatama. Sain aimu kõrguste vahest linnas, sest juba sinnamatkaraja alguspunkti tuli kõvasti ülesmäge minna. Selline pilt avaneb selle raja stardis, tekitab ju ahvatlusi :)

Asjalik osa päevast seisis aga veel ees - rongkäik. Tõotas põnev tulla. 14.00 läksime bussile, mis viis ühe kooli (Colegio de Santa Librada) päevinäinud suurde võimlasse, kuhu juba festivali osalised olid kogunema hakanud. Kes istus ja mõtles omi mõtteid, kes tegi käsitööd, kes musitseeris teiste moosekantidega, kes tegi pilte värvikast seltskonnast.  

Rongkäik algas kell 16. Riikide esindused võtsid järjest ritta ja ootasid oma aega, mil õue rivistuma pääseb. Lõpuks hakkas rongkäik liikuma. Cali rühm meie taga oli eriti ekstravagantse karnevalilaadse välimusega ja väga energiline. Triin läks ja lõi ka nende seas veidi laineid.

Eesti ja Leigarid uhkes rivis:

Rongkäik oli nagu rongkäik olema peab - tantsud, laulud, pillimäng, lehvitamised, pildistamised. Väga valjuhäälne ka. Meie ette ja taha sattusid suurte trummide põristajate rühmad - Panama ees ja Cali grupp järel. Lärmi suutsid nad teha nii kõvasti, et meie pillid lõõts ja viiul ei tahtnud paari meetri kauguselegi kosta. Aga vaatamata sellele, kas muusika oli kuulda või ei, siis liikudes mingid tantsusammmud tuleb ikka seada. Nt Kuhhaanuška oli seekord popim edasiliikumise viis. Aga tehti muudki, kuidas kellelgi pähe tuli. Näiteks naispaarid keerutasid publikult aplause edukalt välja. 

Rongkäik väga pikk polnud (1-2 km), aga rahvast jagus algusest lõpuni raja äärde. Lehvitati ka mööduvatest autodest ja motikatelt. Lõppes rongkäik suure lava juures, kus rahvasumm oli veelgi tihedam. Lõpusirgel tekkis tunne nagu lõpetaks mõnd suurt velotuuri, koridor meile läks üha kitsamaks. Löödi patsi publikuga ja nukke kokku (neil ka see nukkide komme täitsa olemas). Igatahes rõõmsaid inimesi oli palju.  

Rongkäik läbi saanud pugesime rahvahordide vahelt läbi, et hotelli tagasi minna. 

Vahepeatus teel hotelli

Õhtul läksime suure lava juurde tagasi, sest seal tegelikult veel esineti. Meid juhatati nagu vippe läbi rahva ja leiti sobivad seisukohad, kus ikkagi hea nähtavus oli. Rahvast oli kõvasti ja ise sealt kuhugi läbi pressida oleks keeruline olnud. Meie huviorbiidis oli Ukraina, aga boonusena nägime ka Ekuadori hoogsa kava ära. Mulle meeldisid mõlemad kavad, nad olid energiat täis ja ägedad. Ukrainlaste poolt ka mõned akrobaatilised elemendid, mille puhul tekkis kahtlus, et kas neil on gravitatsiooniga omad suhted või lihtsalt eiravad seda. 

06. mai - lõputseremoonia 

Hommikul pidime kell 8 juba hotelli fuajees olema, sest mingid ristivanemad tahtvat kohvi meile anda. Andsidki, tegid pilte ka meiega, aga ega ma targemaks ei saanud, mis asju nad ajasid ja mis ristivanemad?! Kohalikku lehte pilt meiega ja uudisnupuke, ilmselt. Colombias on ristivanematel oma ristilaste elus küll väga oluline roll (29. juunil tähistatakse isegi ristilaste päeva), aga ma ei saanud pihta, kuidas meie sellesse pilti pidime sobituma. 

Enne veel, kui festivalile lõplikult joone alla tõmbasime, külastasime hommikul kohalikku loomaaeda. Loomaaeda võib suhtuda erinevat moodi, aga eks loomi on ikka tore näha, kui ei kiusa ennast mõttega, et see on loomade piinamine. Osade liikide puhul on jah veidi kurb vaadata, aga mis seal teha. Lõvid, jaaguar, puuma, tiiger, ahvilisi mitmeid liike, must karu, kapibaarad, nutriad, inimesed, roomajad, flamingod ja muud tiivulised... ja muidugi iguaanid, keda oli tõesti igal pool, nii puurides sees koos teiste liikidega päikest võtmas kui ka puurist väljas suvaliselt jalutamas. Ja inimesi oli loomaaaias tohutult. Lausa häirivalt palju. 

Esimesed triibulised

Oligi aeg hakata end lõputseremooniale sättima. Meist oli seal oma roll lisaks Helenile ka ühel paaril, kelleks osutusid Marite ja Hugo. Teistele jäi pealtvaatamise rõõm. Ehk iga riigi esindused pidid ka publiku eest läbi marssima ja lehvitama, pärast veidi ka tantsima. Panime hotellis Leigarite särgid selga ja läksime ootama, mis saama hakkab. Üritus toimus mingi künka ees laval, kus kallaku peal asus publik ja lava oli tehtud omapäraste ümarate ehitiste vahele. 16.30 läksime sinna kohale, tseremoonia algas juba 18.30. Kõva ja soe istumisalune ei olnud mulle eriti meelepärane, nii et läksin publiku seljataha jääva künka tippu murule, ajasin jalad sirgu ja ostsin 5000 peeso eest müügitädi poolt pakutava toote. Lõpuks kogunes sinna lebosse hea punt Leigareid. Pokeripunt. 

Pokerteam

Tseremoonia algas kahe esinemisega - kohalik puuetega inimeste tantsurühm ja seejärel poolakad, kes ise avaldasid soovi, et tahaks väga seal esineda. Ja oli vaadata, sest ega meiegi poolakaid siin esinemas näinud ei olnud. Seejärel tulid riikide esindused lavale, peeti jälle kõnesid. Ja siis veel paar kõnet, enne kui keegi kõnet tahtis pidada. Laval olev seltskond sai (pärast viimast kõnet) ka liikuda ja tantsu vihtuda eestkõneleja juhendamisel. 

Esineda soovijaid leidus seejärel veel, sedapuhku lauluga. Tseremoonia kestis kokku oma 3 tundi. Lisame sinna 2 tundi ootamist, nii et taas päris väsitav oli.  Niisama olemine. Ootamine jätkus tee ääres, et lõpuks mõnele vabaks osutuvale bussile pääseda. Viimasena võeti meid ka ikkagi pardale ja viidi ära hotelli, et midagi ei juhtuks. Ja sellega oligi festivali osa programmist lõppenud. Kurb, aga pidulik.

Kuna oli laupäev, siis otsusastin, et lähen kogen veel seda Cali salsavaibi ja ei pidanud pettuma. Boulevard del Rio Cali ehk peatänav oli inimestest pungil, ühe hoone rõdu peal üks tüüp orkestreeris koos pillimängijatega ja rahvas tantsis. Nii koos suures kogumis kui eemal omaette. Seda oli lihtsalt fun vaadata, et see asi nii toimibki - tänavad on salsa päralt iga nädal. 

It´s salsa time! 

07. mai - lahkumispäevalaupäev  

Mairal oli päevaks välja pakkuda plaan, et minna toiduturule ja siis kõndida veeparki basseinimõnusid nautima. 

Sellest banaanist saab vist terve pere söönuks

Kes aga ei soovinud toiduturule või basseini, kõndisid omapäi. Nii ka mina, sest mul oli endiselt üks väga suur soov täide viimata. Ei kooskõlastanud korravalvuritega, vaid lihtsalt läksin teele. Tegelikult mina ei teadnudki, et kellegi korraldajate tungiv soov oli olnud, et kogu grupp peaks koos olema.

Haarasin niisiis lõpuks ometi avanenud võimalusest kinni ja asusin ronima mööda matkarada Kolme risti mäe tipu poole. Algatuseks lõppematuna näivad trepid ja seejärel juba raja osa, mis andis isegi mägironimise mõõdu välja, kus edasi liikumiseks tuli aegajalt kasutusele võtta ka nelivedu. Ei saa salata, et oli raske teekond ja pulss läks päris kiiresti 160 peale. Kuid see ronimine oli igat sammu ja valatud higipiiska (üles jõudes oli särk seljas kaltsmärg) väärt, meeletult äge! Olen õnnelik, et selle ikkagi ette võtsin, kuigi mäe peal selle kallet vaadates kerge võbin sisse tuli. Kohalikele paistab see olevat nagu meie Pirita terviserada, kus rajal on pidevalt palju inimesi. Ja nad ronivad väledalt ja osavalt nagu mägikitsed üles-alla. Mõned joosteski. Nendele on isegi raja algfaasis eraldi sportlaste rada märgistatud, lihtinimeste rada nimetati eukalüpti rajaks (sendero eucalipto). Kuna tegu Bataclani looduspargiga, siis sinna ongi istutatud muude puuliikide seas  (mango, akaatsia jne) ka eukalüpte.  

Kolme risti mägi paistab kohalikele oluline olevat. Lisaks vaba aja veetmisele (kõvemad poisid ja tüdrukud kukuvad mäe otsa rajatud välijõusaalis trenni tegema, teevad kaelamurdvaid trikke ja näitavad muskleid) on sel ka usuline taust, sest igal ülestõusmispühal ronivad kohaliku koguduse liikmed oma usu märgiks mäe tippu.

Rajal on mitu nö joogipunkti, kus võimalik osta vett, puuvilja ja puuviljajooki. Külm puuviljatükkidega jook poole mäe peal, 5000 peeso eest (u 1 eur) on nagu taevakingitus. Saab pulsi veidi maha ja vilus hinge tõmmata. Pärast tugevaid ponnistusi mäe otsa jõudes on rahulolutunne seletamatu ja paar linnast seljakotis kaasa tassitud väikest õlut tundusid nagu elutööpreemiana. 

Alla tagasi tulek on hoopis isemoodi kogemus. Kogu lummav vaade linnale avaneb su silme ees, aga samas pead erakordselt ettevaatlik olema ja tähelepanelikult vaatama, kuhu astud. Üks proua oligi ilmselt kukkunud, sest lamas rajal kanderaamil ja ootas transporti üles tagasi ja ilmselt ka kiirabi, sest ta valuhäälitsused lubasid arvata, et midagi oli katki läinud. Täpse raja pead ise endale valima, kuidas ohutum ja kergem oleks astuda. Tasub siiski kohalikelt selles osas eeskuju võtta. Teel mäkke oli näha ka politseinikke, isegi üks K9 politseikoer lõõtsutas kuskil poolel mäel põõsa all vilus. Üles ja alla minek võtab  sarnaselt aega, mõlemat pidi läks umbes 1 h. Ülespoole minev rada (alla tullakse üldjuhul teist teed) on veidi järsem, alla aga keerutab rohkem, et oleks vähem järsk ning seega ohutum astuda. Alla jõudes hing lausa hõiskas sees ja naeratus ei tahtnud tükk aega näolt kaduda. 

Korraks pilk seljataha

Kivikuningas

Saime õhtupoole teada, et just sel päeval oli Calis toimumas naiste vehklemise MK etapp, kus meie parimad samuti kohal, eesotsas Lehise, Embrichi, Beljajaeva ja Kirpuga. Oleks varem sellest teada saanud, siis oleks päris äge olnud neile minna kaasa elama. Meid oli ju päris arvestatav arv, oleks sinimustvalge välja võtnud ja häälekalt toetanud, äkki oleks tulemused veidi ka paremad neil tulnud. Hiljem tulime nendega samade lendudega tagasi Eestisse. 

Õhtul oli meil hotellis ühes kambrikeses veel mõnus ühine koosviibimine. Põhjust ju oli, kuna oli sisuliselt vahva reisi viimase päeva õhtu. Teiseks oli Eesti aja järgi Lauril ja Kaarlil saabunud sünnipäev. Nii et laul, tants, pillimäng ja väike pitsike kohalikku kraami päeva ja reisi lõpetuseks kõlasid hästi. Ega neid õhtuseid ühiseid istumisi eriti muidu ei olnudki, enamasti varakult tuppa ja tuttu, et hommikusteks tegevusteks valmis olla. See "varakult" on muidugi individuaalselt erinev mõiste, aga mis sa ikka teed, kui teised toasviibijad tahavad magada. 

08. mai - lahkumispäev  

Sellest päevast jääb kõige rohkem muidugi meelde emotsionaalne lahkumine hotellist ja eriti meie bonnedest. Pisaraid oli näha nii mõnelgi palgel. Kingitused, tänusõnad ja lõpetuseks ühine rattaslaul hotelli ukse juures. Sünnipäevalaste poolt ka šampusering (ps mitte see kohalik lulo sampus) enne teeleminekut. Olid väga meeleolukad 2 nädalat Colombias, Calis. Ees ootas piiiiikk-piiikkk kodutee. 

Nii pikk, nii pikk on tantsijal tee kauge kodu poole minna... 

Kokkuvõtteks

Ma usun, et kõik asjaosalised jäävad Colombia reisi meenutama kui üht toredat, meeleolukat ja põnevat reisi, mis oli tulvil küll hobusekannatust nõudvat ootamist, veidi tüütut kontrolli kohalike võimude poolt ning veel tüütumaid pisikesi õelaid putukaid, kuid samas palju lusti ja rõõmu, emotsioone täis tantsu ja naeru, seiklust ja kultuuri, päikest ja sooja. Ja kuigi me eriti Cali linnast väljaspool asuvat Colombiat ei näinud, siis ka see linn ja selles kulgev elu sisaldab mõndagi vaatamisväärset. 

Natuke tuleb siiski hotellist ka rääkida. Muidu oli kõik enam-vähem ok, aga tõrvatilgaks meepotti olid mõned arusaamatused hotelli personaliga seoses pesupesemisega, millist teenust hotell pakkus. Esimene teema oli siis, kui  viisime pessu 8 rahvarõivaste valget särki, mille hind hinnakirjas on 16 000 peesot (3-4 eurot). Nemad tembeldasid kõik need särgid aga kleidi taolisteks esemeteks ja määrasid neile hinnaks hoopis 28 000 peesot. Jah, naiste särgid ongi pikad, allapoole põlvi, kuid 4 meeste valget särki pandi samasse kategooriasse ja me ei olnud sellega nõus. Vaidlus oli pikk, tuldi tuppa neid rõivaid üle vaatama ja antigi lõpuks osa raha tagasi. Teine teema oli mul endal, kui ei tahetud minu pesu vastu võtta, kuigi koristaja oli tuba koristamas käinud (lubatud oli, et siis võtab pesukoti ka kaasa). Mul oli natuke kiire ka sellega. Aga õhtul saabudes oli kott nurgas, nii et pidin endast minema spetsiaalselt administraatorileti juurde märku andma. Töötas. Lisaks nõuti Signelt viimasel päeval juba mitu päeva tagasi pestud ja makstud pesu eest uuesti maksmist, väites, et ei ole makstud. Puudus allkirjaga maksedokument, aga seda nad seal ise ei väljastagi. Päris pikalt oli vaidlust, vaadati turvakaamerate salvestisi. Korralik ajude peedistamine käis, venitades aega, et ehk loobuvad. Aga ei loobu, kui taheakse üle lasta. Lõpuks jõutigi arusaamisele, et pesu vastu võtnud töötaja on ilmselt selle raha tuuri pannud, sest salvestistelt selgus, et ikka on makstud. Jutt ei olnud suurest rahast, aga põhimõtteliselt ju kaks korda ei maksa sama asja eest. Personal ajas oma jonni pikalt. No ei tekita positiivseid tundeid selline kohtlemine. Aga reisi üldmuljet see ikkagi ei rikkunud, oli mis oli. 

Minule jäävad Santiago de Calist meelde täielik salsa vaib linnaelus (on aru saada, et see on nende inimeste elu lahutamatu osa), hurmav kolme risti mägi (vaadatuna nii alt, keskelt kui ülevalt), San Antonio värvikirevad tänavad ja majad, palju tänavakunsti, Cali jõgi, Boulevard del Rio Cali oma meluga, muljetavaldavalt suured puud ja lahedad draakonit meenutavad iguaanid, kohalikud toidud (riis sobib seal kõigega, sealhulgas kartulid ja spagetid; praega koos võib saada magusa küpse või praetud jahubanaani, lisaks maisijahust arepad, roog bandeja paisa) ja puuviljadest tehtud kosutavad ja karastavad viljalihaga joogid (jään puudust tundma!), sõbralikud inimesed, erinevad esinemispaigad alates uhkest teatrimajast lõpetadas kaubanduskeskuse ja ülikooli hooviga. Tore oli näha niivõrd eriilmeliste kultuuride esindajaid tantsimas, kuigi oleks tahtnud neid veel rohkem näha. Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka sooja kliimat. 

Tahan öelda aitäh kõigile osalistele, sest minu jaoks oli see privileeg koos teiega reisida ja tantsida! Suur tänu meie bonnedele Mairale ja Veronicale nähtud vaeva ja hoole eest (muide, kui Maira FB lehel avaldatust õigesti aru saan, siis pärast meie reisi lõpetas ta Calis asuva kultuuriinstituudi, näitlejana). Eriti suur tänu Helenile, kelle õlul lasus suur vastutus ja kelle elu polnud reisi kestel kindlasti kerge, kuid kelle kindlakäelisel ja särasilmsel juhtimisel õnnestus reis igati hästi! Samuti Helle-Maile, kes pidi samuti hulga ajurakke töösse rakendama asjade ajamisel grupi nimel. Kunagi jälle!   

Teiste asjaosaliste muljeid ka reisist. Lahe, kui erineva mätta otsast on nad reisile tagasi vaadanud:

Helen Lagle:

"Colombia reisile regades tõmbasin üsna selge paralleeli Peruu kogemusega ja olin sisemiselt ettevaatlik ja pisut ärev - mine tea, kuidas ma hakkama saan inglisekeelse suhtlemise ja üldse suhtlemisega, kuidas hakkab toimima kommunikatsioon trupi ja ürituse korraldajate vahel ning kuidas ma saan hakkama meie trupist parima väljatoomisega. Minu eesmärk oli juba enne kodust lahkumist teha nii, et igal trupiliikmel oleks sel reisil hea ja mugav olla nii esinedes kui ka turistina.   

Eelnevalt oli küll kokku lepitud, et mina trupijuhina ei tantsi, aga kohapeal trupile otsa vaadates, pisut mõtiskledes ja ka loomulikult lähedalseisvate inimestega nõu pidades jõudsin järeldusele, et kõige paremini toimib me trupp siis, kui me kõik osaleme.

Minu jaoks oli kõige keerulisem festivali algus - inglise keel oli veel roostes, ajavahe mõjus meelinüristavalt, lisaks ei möödunud esimesel kahel päeval hetkegi, kui keegi kaamerat näkku ja mikrofoni nina alla ei surunud. Peamiselt pidin vastama kolmele küsimusele  - kes ma olen, kust ma tulen ja kuidas mulle Cali meeldib. Kahele esimesele küsimusele oskasin üsna ladusalt vastata, aga kolmanda kohta ma ju suurt midagi veel ei teadnud, sest me olime näinud ainult oma hotellituba ja söögisaali. Selle põhjal järeldusi tegema hakata oli pisut liig.

Üldiselt oli meil üks esinemine päevas, aga oli ka päevi, kui ei olnud ühtegi esinemist. Kõikidel päevadel oli kas hommiku- või õhtupoolik vaba, mille me pidime kaugelt tulnutena saama kuidagi sisustatud. Tegevuste kätte võitlemine trupile oli aga ettevõtmine omaette. Pisikeste puntidena imbus meid hotellist välja küll, kuid ega see vastuvõtjatele ei meeldinud, sest karm korraldus oli, et grupp peab koos olema. Maira, meie armas bonne, nägi ikka kurja vaeva, et kõiki meie tahtmisi rahuldada ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Mina ladusin talle meie soovid ette ja tema muudkui realiseeris. Tunnen puudust meie õhtustest istumistest temaga ja plaanide paikapanemisest “Soo, what about tomorrow?” oli minu igaõhtune sissejuhatus meie koosolekule ja siis hakkas tulema neid homseid ja ülehomseid mõtteid. Ma arvan, et kokkuvõttes nägime me reisil just nii palju, kui oli võimalik näha. 

Esinemistest. Kavad olid meil enamasti 15 minuti pikkused ja kuna enamus neist olid teatrite lavadel ja meie tavapärast suhtlemist publikuga ei saanud rakendada, siis tuli valida tantsud, mis olid atraktiivsed ja meeleolukad. Lavad olid mitmesugused - oli teatri- ja ooperilavasid, kuid oli ka pisikesi lavasid, millele kogu trupp korraga peale ei mahtunud. Ei jäänud muud üle, kui trupp pooleks teha ja sellega ruumi juurde tekitada. Kuna ilm oli üsna palav, siis tantsijad tervitasid seda otsust - ei tekkinud ohtu üle kuumeneda. Minu jaoks kõige sürrealistlikum esinemine, kuid nagu lõpuks selgus, siis ka kõige leigarlikum, oli kaubanduskeskuses - lava oli u. 7x5 ruudune, lava ees oli ca 3-4 meetrine vahe lava ja pop up mänguväljaku vahel, kus oli täispuhutav batuut, mida siis hirmsa mürinaga täis hoiti. Lisaks mängis kaubanduskeskuse muusika. Aga see kõik ei takistanud meid tantsimast, mängimast ega ka publikut tantsitamast. Üldiselt oli publik kuum, läks käima kohe esimesest sammust, mis laval tegime.

Tore oli tunda end superstaarina, kui pärast esinemist teatrimajast lahkudes ootasid inimesed tänaval, et meid veel tänada ja meiega koos pilti teha. Mulle endale meeldis aga kõige rohkem üks õpituba, mille viisime läbi Cali kultuurikeskuse õuel - meile anti selleks terve tund! Kolm minutit enne meile antud aja lõppu tuli Veronica (meie teine armas bonne) ütlema, et kuule, hakka otsi kokku tõmbama, aga just sel hetkel tõmbaski Kaarel viimase akordi kolonntantsust ja lõpp oligi käes.

Üldiselt oli erinevalt Peruust siin festivali korraldus oluliselt parem - kui esinemiseks või heliprooviks on antud 15 minutit, siis ka on 15 minutit - nurgas läks kell tiksuma just sel hetkel, kui trupp lavalaudu puudutas. See tähendas ühtlasi seda, et oli ülioluline eelnevalt kava läbi mõelda ja sekundi pealt paika panna, sest üle aja minna poleks viisakas. Aga ega siis aega ära anda ka ei saa. Püüdsin poole minuti täpsusega aega planeerida ja see õnnestuski. 

Kui veel tagasi minna Peruu kogemuse juurde, siis võiks välja tuua mõningad erinevused - kui Peruus olid kõik esinemisvabad päevad korraldajate poolt sisustatud, siis Calis pidi oma vaba aja sisustamist ise planeerima ja ka selle eest tasuma, nt transport ja sissepääsud. Aga see oli kõik ülikeeruline meile kehtestatud ohutusreeglite tõttu - alati oli vaja iga oma väljasõit politseiga kooskõlastada ja kui politsei kooskõlastust ei andnud, siis väljasõitu ei toimunud. Ja selle väljasõidu toimumise eest võitlemine oli ikka tohutu - mina töötlesin Mairat ja Maira töötles omakorda alates festivali juhist kuni linnapeani välja. Peruus sellist jamamist ei olnud, aga seal olid jällegi esinemised ja ajast kinni pidamised väga kaootilised - teine kord pidid tunde ootama, kuni lõpuks esinema said, kuigi kella järgi oleks pidanud esinemine juba läbigi olema. Seega kokkuvõtteks võiks öelda, et oli suur vahe nende kahe festivali vahel. Ja ka mina ise olin  kümne aastaga kogemusi kogunud ja oskasin trupi ees teadlikum ning tähelepanelikum ja, mis seal salata, ka kehtestavam olla. 

Ma olen tänulik meie trupile, kes oli alati kaasamõtlev, toetav ning mõistev. Loodan, et ma täitsin seatud eesmärgid ka trupi silmis, sest mulle endale tundub, et ma sain sellega hakkama, vähemalt ma andsin endast parima. Üldiselt mulle sooloesinemised ei meeldi, need vastuvõtud, laval lehvitamised ja tähelepanu keskmes olemised ei ole minu ampluaa ja ma olen tänulik kõigile, kes minuga koos püünele tulid, kui ma pidin sinna juhendajana minema". 

Triin Aas:

Enne otsustamist ja minekut pidin Colombia maakaardilt üles otsima. Suunda enam-vähem teadsin, aga täpsemalt mitte midagi. Puudusid eelarvamused ja teadmised. Vikipeedia jutust võlus mind eelkõige see osa, et Colombias on suuruselt teine bioloogiline mitmekesisus maailmas. Samas teadsin, et viibime vaid ühes kohas – Colombia suuruselt kolmandas linnas. Infot oli selle maa ja ka Cali linna kohta internetis pigem vähe kui palju. Lugesin ja kuulasin läbi kõik, mis leidsin ja mida soovitati. Loetus-kuuldus hoiatati, aga ka öeldi, et pole nii hull. Seega ootuseid ma kõrgeks ei ajanud.

Tegelikult sujus see reis üllatavalt ladusalt. Minu mulje sellest linnast ja selle linna inimestest on üllatavalt soe. Alguses ei saanud ma aru, mis täpselt selles kohas mind võlub. Ühel päeval sattusin esinemasõidul üsna bussi etteotsa ja jälgisin liiklust bussi keskelt esiaknast. Ma sain ebareaalse kogemuse osaliseks. Tundsin, et vaatan stseeni ulme- või märulifilmist, kus oli sekundi ja sentimeetri pealt lavastatud osaliste liikumine – see millise vabaduse, täpsuse, sujuvuse ja elegantsusega liikusid risti-põiki-pikiti-rööbiti korraga meie buss, teised nelja- ja enamrattalised sõidukid, arvukad mootorrattad, jalgrattad, jalakäijad, oli muljetavaldav. Minul oli hetkeks hing kinni, kuid nägin, et selles kaoses puudub närvilisus ja et see on väga loominguline ja osav. Teist liiklejat pigem tunnetatakse ja tajutakse, ei nõuta jäika eesõigust. Kui tahta seda ütlust kaunistada, siis Cali liiklus on justkui lauluga labajalg, kus igaüks pöörleb osavalt edasi tihedas pundis nii kiirelt kui suudab, kuid kokku ei põrgata ja jala peale ei astuta. 

Ja siis ma sain aru, et selle linna inimesed on vabad, nad ei ole kammitsetud jäika normi. Inimesed on leidnud endile tegevust, kuidas nö kopikat teenida – kes pressis suhkruroost maitsvat jooki, kes pesi punase foori ees autoaknaid lootuses, et võib-olla keegi ulatab mõned peesod, samas teine sell võis foori ees teha kaelamurdvaid trikke ja päris tühjade pihkudega ei jäänud temagi, kes vedas prügikoormaid, kes sorteeris prügilaadungit tänaval, kes jõe voogudes. Selles linnas pole miski täiuslik, peale looduse, aga see ei seganud mind põrmugi. Elu on loominguline, hing on vaba. Kõik kihid toimisid paralleelselt, rahulikult kõrvuti – kodutu ristseliti keset tänavat lõõskava päikese käes, nö tavakodanikud, võluvad politseinikud. Võibolla oli see kõik illusioon, aga see oli ilus. Ilus maa, ilusad inimesed.

Ühe toreda tähelepaneku tegid kodused, kui neile oma tegemistest pilte saatsime – ossaraks kui väike emme on!  

Tiit Pappel:

"Üldiselt oli tore reis, nii koha, festivali kui ka seltskonna poolest. Festivali korraldusega said kohalikud ilmselt kenasti hakkama, kuigi festivali ülesehitus võiks olla vastupidi - esmalt tutvumine teiste rühmadega, ühised töötoad, koosviibimised, avaparaad, esinemised ja lõpetamine. Sellisel puhul tekiks rohkem rühmadevahelist suhtlust. Ilmselt oli põhjendatud korraldajate ettevaatus turvaabinõude osas, sest ju kohalikud teavad oma olusid paremini ja meil õnneks negatiivse tooniga kokkupuuteid ei olnud. Nädal hiljem samast linnast tulnud teated aga olid päris hirmutavad. Eraldi tasub ära märkida Colombia troopilist loodust - selle nautimiseks oleks ka kaks kuud liiga lühike aeg. Kiidusõnu väärivad kindlasti meie tublid saatjad Maira ja Veronika, ilma nendeta oleks meil ka poole vähem reisimuljeid tekkinud. Tänud veelkord kogu grupile ja igaühele eraldi!

Hugo Jõks:

"Kolumbia reisist jääb minule kõige eredamini meelde seik, kui Maira, üks meie giididest, kutsus kogu reisitrupi endale külla. Maira elab koos oma elukaaslasega Monte Bellos, mis asub Cerro de las Tres Cruce või siis lihtsalt el Cerro ehk Kolme Risti künka (mis meie jaoks on ikkagi mägi) nõlval. Maja oli kahe sisehooviga, kahekorruseline, rohkete tubadega. Võib-olla eestlase maitse järgi oleksid kõik pinnad vajanud ühte krohvikihti ja toad rohkem mööblit, aga ma arvan, et  Kolumbia kliimas on selline „minimalism“ täiesti õigustatud, sest kui palju sa seal toas üldse aega viidad. Maja oli muidugi tore ja kant väga kena, aga kustumatu mulje reisil jättis idülliline mägijõgi, mis asus 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Mairal oli komme meile tegevusi pakkudes kahest tegevusest igavam kõige enne pakkuda, mistõttu kahjuks suurem osa grupist jäi basseini. Otsus kõndida mägijõeni tehti keskpäeval, kui päike paistis meile lagipähe ja parema meelega oleksid kõik maganud ja/või mojitot joonud. Need, kes otsustasid võtta ette matk mägijõeni said premeeritud loodusliku spaga, kus sai vette hüpata, looduslikest „torudest“ alla lasta ja näha, kuidas elavad inimesed, kellel ei tundunud olevat mitte ühtegi probleemi maa peal. Maira poiss-sõber ütles mulle, et turistid, kes Calis käivad, ei astu enamasti San Antonio linnaosast kaugemale, mistõttu ma olen väga õnnelik, et sain ikka väga ainulaadse kogemuse osaks".

 

Kasutatud fotomaterjal: Maira Alejandra Montoya Sañudo, Triin ja Tõnu Aas, Kati Lepind, Ivar Truumure, Marite Rikkas, Kai Roben, Tiit Pappel, Mia Marie Randalu, Sirje Kaljula ja paar fotot avalikust allikast