SEIKLUS VIETNAMIS - osa 4

Neljapäev, 24. november. Ärkan ebareaalselt ilge unenäo peale ja enam magama ei jäägi. Hotellides on meil üldiselt nii olnud, et kaks nooremat vanderselli on ühes toas ja kolm vanemat teises. Iga õhtu on meie toas üks ühene voodi ja üks lai voodi. Iga päev toimub rotatsioon ja kordamööda siis saab keegi üheses laiutada ja oksi laiali sirutada.

Täna läheb ülejäänud kaader taaskord Hoi Ani. Jah,  ikka ülikonnad põhjuseks. Mina olen jälle omapäi. Millegipärast meenub Ruja laul "Dokumentideta võõras linnas", milles Urmas Alender on sellised sõnad ritta seadnud: "Linn kiirgab, sind piirab ja lummab Su meelt. Ta ärev hingus täis on lõunamaa lõhnu, mis mõnegi vääravad teelt. No mida sa teed, kui oled kõigile võõras  ja koduni miljoneid miile on tee".  Tuleb tuttav ette, muigan endamisi. Õues tibutab täna pisut vihma. Praegu on õige aeg üks väike jooksutiir teha. Ajan esimest ja ühtlasi ka viimast korda reisi jooksul tossud jalga ja välja. Panen  promenaadil palmide all ühes suunas leekima, et siis pärast mere randa mööda liiva peal tagasi silgata. Rannas on iga paarisaja meetri järel näha rannavalve punkt, mille kõrval näen samasuguseid ümmargusi lootsikuid, nagu kalamehedki siin kasutavad. Ainult et kollast värvi. Küll tahaks teada, milleks rannavalvurid neid paate kasutavad, sest ilmselgelt ei saa nendega kiiresti vees edasi liikuda ega ka abivajajat hõlpsasti paati sikutada. Samas on vetelpäästjatel ka päästmiseks mõeldud surfilauad ja isegi skuuter seisab ühe putka kõrval, lisaks meilgi tuntud ujuvpäästevahendid. Päästjad näitavad ise ka ennast aegajalt mere ääres andes vilega nõudlikult märku, et inimesed ujuvad vales kohas. Rannas on pea iga 50 meetri järel silt, et ujuda ei tohi. Siis on vees piire ja jälle tohib. Nii et suuremas osas rannast ei tohikski tegelikult ujuda. Iseenesest loogiline, sest vahepealsel alal tulevad kaldale ka skuutrid ja kalamehed oma paatidega. Samas ei juhtu ka midagi, kui ujud vales kohas. Ühele tegelasele päästja vilistas, kui see aga väljagi ei teinud (tõenäoliselt lainte müras ei kuulnudki vilet, nagu mul endalgi ühel korral juhtus) tõstis keelumärgi ümber nii, et ujumine muutus seal koheselt legaalseks.  

Rannavalve

Vaatamata peenele uduvihmale on õhk ikka lämbe. 6 km sõna otseses mõttes seasörki läheb üsna vaevaliselt, aega kulub selleks suisa 35 minutit. Seda on häbematult palju ja distantsi häbematult vähe. Ajan oma kehva vormi kohaliku kliima süüks, sest ega ma ise ikka ju süüdi ei ole, et vorm pehmelt öeldes niru. Vormist rääkides ei saa aga märkimata jätta nooremaid kaasvõitlejaid. Sultan ja Lauri on omavahel kokku leppinud, et teevad reisi ajal 150 kätekõverdust iga jumala päev. Mitte küll korraga, aga siiski head tahtejõudu nõudev lubadus. Ega siis üks noorhärradest reisil asjata ei saanud hüüdnime Torso.  

Kui jooksuots tehtud, käin hotellis pesus ja lähen fotokaga mere äärde tagasi, et nähtud vaated ka pildile jäädvustada. Näen suurt reklaamtahvlit, millelt selgub, et Da Nangis toimusid alles hiljuti 5. Aasia Rannamängud. Hiljem uurides asja lähemalt saan teada, et see oli ikka päris suur üritus, kus osalesid 41 rahvuse esindajad ja võistlejaid oli suisa 2200. Nagu kohalik olümpia. Võisteldi 22 erineval spordialal, näiteks peeti võistlusi rannavolles, rannajalgpallis, petanques, veepallis, sõudmises (ranniku ääres meres), 3x3 korvpallis, käsipallis, sulgpallis jne. Lisaks oli esindatud hulk Aasias levinud kahevõitlusalasid - maadlus, sambo, jujitsu, aga ka kurash (mingi judo moodi asi) ja vovinam, mis kuulub Vietnami rahvuslike võitluskunstide hulka. Selle viimase nime pole vist veel tõlgitudki. Siin linnas võis igatahes päris korralik melu olla poolteist kuud tagasi. Linnapildis on endiselt üleval spordipeo maskott, mis kannab nime Chim Yen ja sümboliseerib inimvaimu ühtsust, rahu ja tervist. Selle pääsukesesarnase linnu liiki ei suutnud eesti keeles tuvastada, aga inglise keeles peaks olema swiftlet ja ladina keeles collocalia.   

 

Mööda mereäärt edasi jalutades märkan, et hulk inimesi koguneb ühte kohta ja mere poolt on lähenemas lootsik, kahe mehega pardal. Üks loobib vett välja mingi kopsikuga, teine üritab tüürida oma toikaga paati läbi lainete kalda poole. Tundub, et hakkavad noota kaldale vedama. 10-15 inimest on kaldal, võtavad endid kahte viirgu paigale ning asuvad sikutama. Kusjuures nende seas on ka paar üpris auväärses eas prouat. Tirivad ja tõmbavad nagu Naerist muinajutus, ikka mitusada meetrit tuleb seda va võrku vedada kaldalt. Neil on spetsiaalsed vööd, mille külge võrk kinnitatakse, et oleks kergem tõmmata ehk nad kasutavad oma keha massi tirimisel, mitte ainult käsi. No oma 40-45 minutit rassivad palehigis. Uudishimu on suur, nii et vaatan kogu protsessi ära. Tahaks näha ju, mis elukad sinna võrku jäänud on. Lõpuks on võrgud väljas, aga kalu ei paista kuskil. Lähen ligemale ja näen, et mingi pesukauss on väiksemat sorti kilusid vaid poolenisti täis. Kas tõesti nii suure töö peale nii vähe kalu? Rassida said kõik mehemoodi, aga saak jäi küll ääretult niruks. Võib-olla on kausis peale kalade veel miskit molluskit või krabigi, aga ikkagi vähe mis vähe. Kahju hakkab neist kohe. Loodan, et järgmine saak tuleb asisem. 

Vaatemäng nähtud lähen jalutan eemale merest. Võtan sihiks mõned väiksemad tänavad, kus eeldatavasti lihtsam rahvas elab. Leidub ikkagi väga eripäraseid maju - on neid, kus elatakse pealtnäha täitsa hästi, aga on ka vaesemaid hurtsikuid, kus peale vaadates on näha, et seal nii hästi ei lähe. No majanduslikus mõttes vähemalt. Hästi palju on nö väikeettevõtjaid kohalikke, kes oma maja esimesel korrusel poe püsti pannud, aga enda eluase seatud teisele korrusele. Mõnikord on poe tagumisse otsagi lastele ruumi tehtud, kus nad saavad süüa, mängida ja telekat vaadata, samal ajal, kui valge mees poe peremehe käest õlut tellib. Tundub, et lastel polegi suurt kuskil ringi kõõluda ja koerustükke või sigadusi korda saata. Tänavatel neid igatahes eriti näha ei ole. Kitsaste tänavate ärimeestega on natuke keerulisem asja ajada, sest ega nemad sõnagi inglise keelt ei tönka. Sõnast "bia" (õlu vietnami keeles) aga saavad aru küll, nii et sellest juba peab piisama. Hinna kirjutavad nad lihtsalt paberile ja diil saab tehtud. Soe õlu nagu maast leitud.

Tööde jagunemise loogikast meeste töödeks ja naiste töödeks on siin vahel raske aru saada. Hotelli kõrval käib vilgas ehitustöö. Naised veavad raskeid kärusid, mis täidetud tsemendikottidega, tõstavad tali abil kive maast kolmandale korrusele ja teevad teisi raskeid töid, samas kui juuksurid ja isegi õmblejad (tänavate ääres oma singeri masinatega) näiteks on sageli mehed. Tegelikult on nende elu ja tegemisi päris huvitav kõrvalt jälgida. Endal külm õlu kõhtu ja meeli paitamas, sellal, kui nemad rassivad nii et higipull otsa ees. Mis parata, elu ongi karm, aga ebaõiglane.

Hakkab aeg Da Nangis ka ümber saama. Sai vist siia ühte kohta ka natuke liiga kauaks paika jäädud, oleks võinud vabalt ka Hoi Anis vähemalt ühe ööbimise teha. Aga tagantjärele tarkus on teatavasti täppisteadus. Rollerid viisime juba ära, 5 päeva maksis näo peale 600 000 dongi ehk 25 €. Täitsa tore hind ju. Hommikul korjame kodinad kokku, ses kell 12 peab õhk meist puhas olema. 860 000 raha 6 ööbimise eest on tegelikult päris võileiva hind hotelli eest. Lennuk Saigoni läheb aga alles õhtul hilja, nii et peame täna päevaseks ajaks mingi urka veel otsima, kus oma asju hoida ja soovi korral pikutada. Kompsudega ei ole kuigi mugav ringi kolada ja niisama ühes kohas ka ei raatsi tervet päeva ära raisata. 

Veel avaneb võimalus viimaseks supluseks Lõuna-Hiina meres. Ja see on tõesti meeldejääv. Need lained, mida siin varem nägime, igatahes kahvatuvad selle kõrval,  mis meie ees nüüd avaneb. Tõsine laintemöll.

risti tuleb teine laine alt vasakult

Õhtul saame veel kerge vihmasabina kaela linnapeal kolades ning 22.00 paiku läheb lennuk. Kesk-Vietnam oli tore, aga aeg on edasi liikuda. 23.30 jõuame Saigoni. Kuhu mujale me ikka ennast majutame, kui sipelgapessa taas. Hotell Bui Vieni kõrvale pisikesele tänavale. Meie pesa on raudvärava taga eraldi sissepääsuga teisele korrusele. Saame õhtul veel pisut osa reedesest ööelust, mis on muidugi üpris kärarikas. Erakordselt palju on tunglemas siin valgeid inimesi. Magama sedapuhku 2.30. Vana inimene kauem ei jaksa.

 

Laupäeva hommikul ülestõusmine on pisut vaevalisem kui tavaliselt. Pohmellikratt on mind esimest korda reisi jooksul nattipidi kätte saanud. Täna on ees 170 km pikk taksosõit Saigonist Can Thosse, mis kestab umbes 4 tundi ja võtab rahakotist ligi 300 000 raha ära. Can Tho on linn suure Mekongi jõe delta epitsentris. See piirkond on järjekordselt selline kohustuslik sihtkoht Vietnamis ringi rännates. Siinkohal oleks vist paslik ära nimetada ka need kohad ja piirkonnad, kuhu meie Vietnamis seekord ei jõua või ei saa. No esiteks terve Põhja-Vietnam eesotsas pealinna Hanoi, Halongi lahe ja Sapa linna ja sealse mägipiirkonnaga, kus elavad väga paljud erinevad etnilised vähemusrahvad (hmongid, daod jne). Vietnamis pidi olema 54 erinevat etnost esindatud. Sellest viimasest on siinjuures kõige rohkem isegi kahju. Samas asub Kesk-Vietnamis alles üsna hiljuti avastatud maailma suurim koobas Hang Son Doong („mägijõe koobas“), mis on 5 km pikk, pea 200 m kõrge ja 150 m lai. Seal koopas on omaette džungel, kus oleks ülitore seigelda. Sellesse koopasse oleks muidugi hirmsasti tahtnud minna, aga paraku on sellega nii, et sinna lastakse maruvähe inimesi, põhimõtteliselt on järgmine võimalus sinna registreerida end alles aastaks 2018. Ja siiski pead maksma oma üüratu hingehinna 2600 € selle eest. Aga saad vastu ka midagi - kuus päeva kestev matk, kus saab koopa sees džunglis matkata, Rao Thuong jõge ületada, roomata ja "proovida" mägironimist. Pildid internetis panevad igatahes suu vett jooksma. Kui kunagi võimalus peaks avanema, siis tahaks kindlasti minna.
 
Aga tagasi meie tegemiste juurde. Niisiis Mekongi jõe delta. Mekong on Aasias üks suurimaid jõgesid – üle 4500 km pikk. Jõgi algab Tiibetist ja suubub Lõuna-Hiina merre. Ka maailma mastaabis pole häbeneda midagi, olles pikkuselt 12. kohal. Mekongi deltasse tulevad igal aastal tuhanded turistid. Piirkonna keskuseks on Can Tho, mis on Lõuna-Vietnami suurim linn, kus elab üle 1,2 miljoni inimese. Linna nimi tähendab muide tõlkes poeemide jõgi või luuletuste jõgi („River of Poems“). Kõlab kaunilt, eriti inglise keeles. Mekongi jõe ümbruses on soodsaim pinnas põlluharimiseks ja suurem osa kogu riigi riisisaagist tuleb just siitkandist. Vietnam on muuseas maailmas Hiina järel teine riisi eksportija.

Esimene ööbimine piirkonnas on plaanitud linnast välja Mekongi harujõe äärde, kus saame ööbida pambusest hüttides, mis rajatud jõe peale. 

welcome to the jungle

öömaja

et salaputukad ei pureks, salasilm ei seletaks

Meiega toimetab hallipäine taat, kes on mitmeametimees nagu Hunt Kriimsilm – teeb süüa, koristab, sõidutab turiste oma päevinäinud paadiga ja takkapihta ise remondib ka sedasama „sent surmale võlgu küna“.

Igatahes peame siin leppima sellega, mida koha peal pakutakse, sest kuhugi poodi või sööma siit minna pole mõtet. Liiga kaugel. Õnneks teeb taat täiesti oivalise õhtusöögi, mis sisaldab riisi ja sealiha. Kõrvale saab kuugata külmikust võetud õlut Saigon. Konditsioneeri ööseks pole, aga on ventilaator, nii et ehk elab üle. Hütid on alt ja ülevalt avatud igasugu sitikatele, kuid minu jäsemed jäävad õnneks puremata. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis on kundede eest hoolitsetud nõnda, et magaja on varjatud sitikate rünnakute eest. Toredad on džunglist kostuvad loodusehääled. Jään ootama homset, kui äratus saab olema erakordselt vara. Päikesetõusuga minnakse ujuvat turgu kaema. Sellest juba järgmine kord.