Monday, August 1, 2016

RMK radadel Ähijärvelt Kantsile





ENNE MATKA     


Juba aasta alguses tekkis vastupandamatu soov teha sel aastal rattaga üks korralik matk Eestimaa kaunites paikades, kasutades selleks RMK pool 2013. aastal rajatud matkarada. Esialgu oli matkarada tehtud Aegviidust Ähijärvele pikkusega 628 km. 2015.a. aga lisati sellele 192 km pikkune lõik Aegviidust Perakülani Läänemaal. See lõik jääb praegu veel oma aega ootama, kuna sedapuhku plaanis pigem lõunapoolsemad matkateed.
Ideest küpseb peagi ka reaalne plaan, kuidas see täpsemalt toimuma peaks. Esimest korda minu rattamatkade 12-aastases ajaloos pole seekord minu kompanjoniks sõber Meelis, vaid hoopis kergejalgne rahvatantsija Ulvi. Tema teebki kohe ka ettepaneku sõita hoopis tagurpidi ehk alustades Ähijärvelt ja lõpetades Aegviidus. See sobib logistiliselt väga hästi ka minu edasiste plaanidega, sest pärast RMK matka on kavas jätkata rattaga teekonda ida suunas, et teha veel üks, juba iga-aastaseks traditsiooniks saanud rattamatk Vabatahtliku Reservpäästerühma kamraadidega.



Ettevalmistused matkaks on kõik tehtud, vajalik kraam soetatud, elektroonilised vidinad laetud, asjad rattakottidesse pakitud ja matkaraja kaardid hangitud (matkamessilt). Isegi Lõuna-Eesti oludele rohkem vastav ratas sai enne matka soetatud. Taskusse läheb ka RMK roheline matkateelise passi, kuhu saab matka kestel looduskeskustest templeid koguda ja nende eest natuke pai saada. Etteruttavalt märgin siiski ära, et templite eest ettenähtud luksused nagu tasuta kohv, pudelivesi, väike snäkk või pesemisvõimalused looduskeskustes jäävad minu poolt sedapuhku kasutamata. 
Eelpool mainitud kaartide osas tuleb kohe alguses mainida, et nende järgi on üsna keeruline liikuda (alles 2 päeva pärast matka algust saame Pähni looduskeskusest uued ja oluliselt täpsemad kaardid).  Ja ongi aeg asuda planeerimise faasist tegude faasi. 




 

Tsirguliina – Antsla – Ähijärv – Linnajärve – Tellingumäe (78 km)


Ja siis lõpuks saabubki päev, kui pärast kuudepikkust ootamist, matkablogide lugemist ja ööbimiskohtade planeerimist saab oma elamise ratta peale vinnata, ukse seljatagant kinni lüüa ja Ülemiste raudteejaama veereda. Loodus kutsub ja rännak võib alata!


Kõigepealt viib rong meid läbi Tartu Valgamaale, et võtta sealt juba suund läbi Antsla Ähijärvele matka alguspunkti. 3 tundi sõitu ja kell 11:30 Tsirguliinas rongist maha ja siis...minu kindad, minu vest, minu ratas! Minu matk ootab mind!


Teel Antslasse märkab Ulvi kraavi pervel üht härrasmeest, kes parajasti seal pea alaspidi leiba luusse laseb ja näeb ilmselt und õnnelikust lapsepõlvest või siis kibuõlust. Äratame ta üles ja soovitame kuhugi vilusse minna, sest päike kütab juba täistuuridel. Jääb loota, et ta meid ka kuulda võttis, aga igaks juhuks informeerime temast ka järgmises kurvis seisvat politseiekipaaži, et nad võiks igaks juhuks taadil silma peal hoida. Päikesepiste ei hüüa ju tulles.


Antsla poes varustame ennast vajaliku teemoonaga ja siis juba täiskäik Ähijärve suunas.  176 (teistel andmetel 181) ha suurune Ähijärv asub Valga- ja Võrumaa piiril paiknevas Eesti kõige väiksemas rahvuspargis Karulas ja on ühtlasi suurim rahvuspargis asuvast 40 järvest. Toredaid tegelasi liigub ka siinkandis – nt on Karulas Eesti tihedaim must-toonekure populatsioon, lisaks liugleb siin taeva all kalakotkaid ning järves vingerdavad angerjad. Karusid aga Karula kandis ei ole, nagu nime järgi eeldada võiks. Enne Ähijärve käime Mäekonnu vaatetornist ka tiiru läbi. Ähijärveni jõudes on meil läbitud juba 38 km, nii et sai kenasti jala soojaks sõita enne ürgsesse loodusesse sisenemist. Väikese uduvihmaga korra järvest sulpsti läbi ja start!



MATKARAJA ALGUS

Kohe järve juures tuleb sadulast maha ronida ja hakata ratast koos kogu krempliga mäest üles tirima, sest rattaga otse läbi ei pääse, nagu kaart meile räägib. Ühtlasi peab edaspidi silmad teraselt lahti hoidma, et teed juhatavad RMK suunamärgid märkamata ei jääks. Märgistuseks on valge-roheline-valge märgid puudel/postidel, roheline läbitud ja eesolevaid kilomeetreid näitav RMK tähis või hoopis puust matkarajamärk. Nende märkidega saab veel palju janti olema, sest ega nad kuramused liiga märgatavad alati ei ole teede ääres. Peale RMK märkide näeme tee ääres ka teiste (kohalike) radade märke. 
Koiva männikutes on muidu ilus sõita, aga liivased teed on sõitmiseks mõningaseks takistuseks, ratta koormatud tagumine ots tahab kiiva kiskuda ja see sunnib kogu tähelepanu teele suunama, silmanurgast peab aga ju ka märke tähele panema. Alguses on nende märkamine üsna kaootiline, hiljem ilmselt tekib harjumus ja oskus neid paremini leida (alati küll see ei õnnestu ja mõnikord pole nende nägemine isegi mitte võimalik).
Korralik maru on siinkandis hiljuti üle käinud, mõnes kohas on vaatepilt päris kurb. 

Teede ääres ja teede peal on näha väga palju tormi poolt maha murtud puid, mis sageli ka meile risti tee peale kukkunud. Osaliselt on teed küll puudest vabaks jõutud lõigata, aga mõnel pool tuleb ratas üle tõkke vedada või siis metsas ringiga ümber puu lükata. 


Pärast kella 18 jõuame Linnajärve lõkkekohani, mis on äärmiselt mõnus väike puhkamise koht järve kaldal. Paus 15 minutit. Vette sulistama sedapuhku ei lähe, sest sõita on veel omajagu ja kell päris palju juba.


Linnajärvelt lahkudes tuleb juba esimene suurem eksimine rajalt, sest RMK märk jääb meil märkamata. Niisiis ootamatult jõuame pärapõrgusse, kuhu jalgratastel ei tohiks üldse asja olla – ülessongitud rada, porimülkad, kraav, suured künkad.


Pole midagi teha, tuleb ratast käe kõrval üles-alla tarida ja siis jälle üles ja uuesti alla. Mõned korrad ratast nõnda koos varustusega mäest üles tirinud tekib Ulvil esimesana ikkagi kahtlus, et see ei saa küll õige tee olla ja tõele au andes see seda ei olegi. Mina oleks ilmselt sinisilmsena edasi roninud. Ühtegi RMK märki silmapiiril pole. Arusaamatuks jääbki meile, et kus ikkagi ära keerama oleks pidanud. Hullumaja puhvet kohe esimesel päeval. Seega ots ümber ja taas sama rada - üles-alla ja siis üles-alla. Näed enda ees nagu seina, millest tuleb üle ronida. Korduvalt. Higipull otsa ees sellest rassimisest ja ega kuskil tunnelit ka pole, mille lõpust valgust otsida. Seejärel ei suuda me seda teeotsa ka uuesti üles leida, kust me just enne tulime. Plj..uhkam! Oleme lihtsalt rattaga keset karuperset. Kuna gps andmetel peaks vasakule poole tee jääma, siis otsustame, et murrame läbi (nagu Res Publica 2004.a.)! Ragistame vaikselt otse läbi metsa ja udime ennast vähemalt sellest mülkast välja. Metsa alt kändudest mööda üles tee peale tõusmine on viimane pingutus ja siis oleme lõpuks väljas. Uhh! Ja ennäe imet, valguskiir siiski meile koidab, sest peagi oleme RMK tee peal tagasi. Võiks Kreisiraadio rallisketši kombel konstateerida, et oleks pidanud lihtsalt varem ära keerama! Aga lisamata ei saa jätta sedagi, et nii küll ei saa rallit sõita! Väga suurt ajakulu see seiklus Sekontias ei tekitanudki, küll aga jäi metsa päris mitu liitrit energiat. Seega esimene rajalt möödapanek on kirjas ja siit on hea edasi minna (matkajate rahvatarkus).
Läbides järjekordset männikut läheb ühes kohas tee kaheks ja RMK valgerohevalge märk on puu küljes, mis asub täpselt nende kahe tee vahel – 50/50, et kas läheb täppi või lähe. Ja ei lähe taaskord, nii et lisame veel paar kilomeetrit planeeritule. Ümberpöörd ja proovime siis õiget teed. Teel tagasi tungib üks männiroigas mul tagumise ratta ja porilaua vahele, nii et tõmbab porilaua praktiliselt kahekorra (hommikul tirin rippuva osa üldse ära, mis ta muidu lipendab seal taga).  Õiget radapidi minnes jääb lühikese maa peale risti ette üle 20 teele kukkunud puu, nii et saab taas ümber nende kanarbikus ratast trügida. Pole siis ime, et aega läheb palju. Ei tahaks kanarbikku sonkida, aga väga valikut ei ole.
Laseme aga mööda metsavaheteed edasi. Üle ühe teele kukkunud männi ja mööda teisest. Kindluse mõttes kontrollime paremal käel märgatud laagrikohta, et kas me oleme ikka õigel teel (RMK märgist pole ei kippu ega isegi kõppu). Kergendus. See on Kõrgeperve lõkkekoht, kus küll seltskond sumisemas, aga meid see ei huvita, sest saame kinnitust, et Tellingumäe ööbimiskoht ei ole enam väga kaugel.
Esimene matkapäev on juba paras pähkel olnud ja ka üsna pikk. Laagrisse Mustjõe ääres mäe otsas asuvasse Tellingumäe lõkkekohta jõuame kella 22 paiku, nii et hakkab hämaraks kiskuma. Rataste tulukesed jäävad veel siiski käivitamata. Enne kohalejõudmist saab veel muidugi taas rattaga tõkkejooksu üle murdunud puude ka proovida, et ikka liiga lihtne ei oleks laagrissejõudmine. Nõnda ilmselt karastubki teras. Ja näe, ei läinud 11 tundigi stardipaugust, kui jõudsimegi kohale! Braavo! Lohutame ennast sellega, et vähemalt ilm on meid säästnud ja mõnusalt soe on olnud terve päev.
Kuigi Tellingumäe lõkkekohas on võimalik ka puukuuri katuse alla pesa teha ei viitsi sinna siiski turnida (redelit netu) ja nii läheb telk üles. Ise läheb praktiliselt. Õnneks on olemas katusealune laud ja lõkkease, kuuri all puid leidub, millest tuld teha. 23:00 on Ulvi poolt vaaritatud söök naha vahele luristatud ja lõke süüdatud. Soe tee ja külmarohi, kes neid jõuaks lahuta. Ja siis ära põhku.  Pildi teen öömajast hommikul, sest õhtul liiga pime juba.  


Tellingumäe – Lõunatipu – Metsavenna – Varstu – Pähni (66 km)

Hommikul on äratus 8:45. Meid tervitab meeldivalt sinine taevas ja päike. Pärast hommikusi veeprotseduure all Mustjõe kaldal ning Ulvi vaaritatud hirsipudru ja kohvi manustamist külastame 24 m kõrgust Tellingumäe vaatetorni, mis täpselt lõkkeplatsi kõrval taevasse kõrgub. Tornist avaneb suurepärane pilt üle metsade, Mustjõe luha ja ussina vonkleva Mustjõe enda, näha on ka jõe kuivanud sängi pisut eemal. Vaade on võimas ja see annab mõnusa energia uueks päevaks, sest kes teab, mis vahva üllatus meid täna ootamas on.





Kuigi äratus on varajane, siis teele saame asutud ikkagi alles 11:15. Võtab see kohmitsemine aega, mis ta võtab, aga aega tema võtab. Igatahes on viimane aeg väntama hakata. Tagumik küll esitab alguses mõningaid pretensioone, aga need jäävad rahuldamata. Tänane teekond on selline, et esimene koht, kust midagi suupärast saab osta, tuleb alles siis, kui mitukümmend kilomeetrit juba maha sõidetud ja Läti piiri ääres ärakäidud.

Pärast Tellingumäelt mööda mogulirada meenutavat teed alla ronimist on järgmised tunnid üks pikk ja rahulik kulgemine, nii metsade vahel kui ka kruusateedel. Metsas sekka mõned murdunud puudest möödalaveerimised või ületõsted. Ikka püüdlikult RMK märke silmadega otsides. Märkidest nii palju, et see on kuidagi ebastabiilne terve raja lõikes - mõnel pool on märgistus suurepärane, aga mõnel pool väga keeruline näha. Ulvi arvab, et RMK on märgistamise kohalikele "filosoofidele" ülesandeks andnud, et minge pange need kuhugi üles, poisid. Ilmselt tekitab meile lisaprobleeme see, et me sõidame vastupidises suunas, mitte Ähijärve poole. Siiski peaks märgid olema alati paigaldatud nii, et ei saa tekkida kahtepidi võimalust märgist aru saada.

Teel Eesti lõunapoolseima punkti suunas, kus asub RMK Lõunatipu lõkkekoht, hakkab mingi hetk muret tekitama asjaolu, et vett on veel alles ainult pool joogipudelit kahepeale. Külmast õllest võib esialgu ainult unistada. Enne Tõrvase küla näitab RMK rattaviit paremale ja uljalt sinna suunas ka põrutame. 2-3 km hiljem, kui teeme puhkepausi täiesti suvalises kohas asuva kummalise katusealuse juures (see näeb välja nagu 18. sajandi bussipeatus)...




...hakkab Ulvi taas muretsema, et kas see on ikka õige tee, sest kuigi tulime osundatud suunas, siis tee ääres me RMK märke enam ei näe. Ära keerasime ju enne küla ja ei tulnud selle peale, et kaarti vaadata. Natuke sõidame veel edasi ja siis pöörame ikkagi otsa ümber ja läheme sinna ristmikule tagasi. Kurat, teeviit näitab selgesti, et tuleb paremale pöörata, samas kaart seda ei kinnita. Enne keerasime lihtsalt silmad kinni usaldades siit ära ja saimegi oma vitsad kätte. Olgu see viimane kord. Ilmselt on siin mõni kohalik kratt "nalja" teinud ja teeviida valesse suunda pööranud (selliseid juhtumeid on ka varasemast teada, nagu hiljem ühes looduskeskuses meile öeldakse). Tänu sellele jälle ekstra 4-5 km juures distantsile nagu niuhti. Aga kaarti vaadates oleks seda teed mööda jätkates võinud hoopis sirtsu sohu sattuda, nii et hea, et niigi läits. Õige pöörang tulebki natuke maad hiljem, kuid kergendust pakub ka see, et eemalt näeme päästvat talumaja. Uhh, janusse siiski ei sure seekord, ilm on ju päris soojaks läinud. Väntame maja juurde ja puude ladumisega ametis töökas perenaine toobki meile pudelitesse KÜLMA kaevuvett. Külma vett, mõtelge! Tavaline külm vesi võib teinekord ikka imeliselt hea olla!

Lõunatipule jõudmine on pisut komplitseeritud, sest päris tipus tuleb vahelduseks üsna viisakatele metsaradadale veereda ka maltsa ja nõgestsesse kasvanud heinamaal oleval väiksel rajal ja enne meie saabumist mahasadanud vihmast tekkinud porimülgastes. Saan korra ka oma jalakese pehme muda sisse vajutada üht lompi läbida üritades. Vahetult enne päralejõudmist laguneb laiali mu pakiraamikotile koormarihmadega seotud kandam (telk, magamisalus) ja läheb pisut jälle aega, et see ümber pakkida. Avastan, et küljekotte ja pealmist kotti ühendav lukk on katki, aga pealeseotud koorem peaks siiski päästma lõpliku lagunemise eest. Pole hullu, kohe (kell 14:30) jõuamegi Lõunatippu, otse Läti piiri ääres. Riigipiiri postki seisab siinsamas. Käin korraks üle kraavi Lätis ka ära ja vallandan ärajoodud vee kallite lõunanaabrite territooriumile. Välismaal jälle käidud nagu lipsti.  



Lõunatipus on päris ilus RMK metsaonn koos lõkkeaseme ja puukuuriga.






Onnis on seinapeale kinnitatud laastud kommentaaridega varasematelt siinviibijatelt (külalisteraamat ka, mis riputatud laua kohale, et hiired seda kätte ei saaks), kommentaarin ka siis sinna ja jätan tulevastele põlvedele tõestuse meie kohalolu kohta Lõunatipus. Raja äärde püstitatud siltidelt saame teada, et siinkandis on elutsemas karud, metssead, mägrad, ilvesed, rästikud, jäälinnud, vesipapid jne. Ühtegi isendit neist kohata siiski ei õnnestu.

Lõkkekoha kõrvalt vuliseb mööda Peetri jõgi. Madal, kiire voolu ja külma veega, nii et saab ennast korraks ainult veega üle loopida. Kõik on muidu ilus, aga nagu vana Baskin ühes sketšis ütles: „Kell on juba pool kolm ja mul pole ühtegi tulukest silmas!". Küll laseks siin ühe külma õlle ära, aga võta näpust. Eks tuleb veega leppida, kuigi see enam eriti külm ei ole.  

Enne lahkumist Lõunatipust tuleb väike vihmasabin, aga see kestab vaevalt 5 minutit ja ei tekita mingeid emotsioone. Lõunatipust tagasi üles poole sõit tähendab uusi elamusi. Kui esialgu saame isegi vaikselt mööda võsa äärt viivat rada vändata, siis varsti tuleb sadulast maha ronida, sest edasi sõita ei kannata selle maltsa ja sopa sees, mis on takistamas meie vabade hingede voolamist uue sihtmärgi suunas.  Järgmised 2-3 km tuleb piki riigipiiri ratas käekõrval „jalutada“, olles ise samal ajal einelauaks kümnetele parmudele, kärbestele, sääskedele. Plaks ja vasak käsi, plaks ja parem käsi. Liikumine on vaevaline, parmud lasevad hea maitsta, mis tõttu ei viitsi ka oma fotokat välja tirida ratta küljekotist, et seda „alleed“ jäädvustada. Saaks lihtsalt kuhugi tee peale, kus taas oleks võimalk vändata ja verejanulised mutukad meid rahule jätaks.

Kui lõpuks tee peale jõuame, siis tahab teeviit meid juhatada millegipärast vasakule, mis tundub ilmselgelt vale suund (jälle mõne nadikaela käsi mängus?) Seega paneme otse edasi ega lähe teist korda sama päeva jooksul orki. Esimese maja hoovist saame uuesti täiendada külma kaevuveega joogivarusid ja kuuleme pererahvalt, et siitkandist on õnneks suurem torm mööda läinud, aga läheduses olevaid alasid olla äestanud ikka väga korralikult. Ei taha mõeldagi selle peale, kui matkamise ajal oleks see torm meid kimbutama sattunud.

16:30 jõuame kauaoodatud Metsavenna talu juurde Vastse-Roosas ja siin peaks kõikide kirjade järgi saama süüa ja juua. Süüa aga ei esialgu ei taheta anda, sest kokk raputab küsimuse peale resoluutselt pead - unustage ära. Põhjuseks näib olevat see, et soome pensionärid on bussiga siia saabunud ja nõuavad pika laua taga teenindamist. Neetud. Poes aga juhatab müüa meid esialgu veekapi suunas („Näete, veeriiul on seal“), olles millegipärast veendunud, et ega meie külma õlut küll ei taha. Kes selle kuuma ilmaga ikka õlut joob. Aga proua eksib ja meie tõstame juba külmikust õlle letile ning siirdume seejärel maja ette laua taha jalga puhkama, külma õlle seltsis. Ma olen muidu ka õllesõber, aga harva tuleb ette hetki, kui see va õlunaad nii HÄSTI mekib kui pärast pea tervet päeva rattaga mööda metsi ja rägastikke müttamist. Avaneb selline pilt maja ees (oleme vaevalt mõni kilomeeter Läti piirist):




Ja siis, ennäe imet, selgub, et Ulvi on meile siiski sooja söögi ka välja kaubelnud – mulgipuder ja heeringas hapukoorega pole vist kunagi nõnda isukalt alla läinud! Hiljem märkan uksel silti, et kohvik on ametlikult avatud esmaspäevast reedeni, aga täna on ju pühapäev! Seega saime kõhu täis ilmselt tänu sellele, et soomlased samal ajal olid sinna sattunud. Tantsu- ja laulupidu pandi ka tunnikeseks püsti, mis järel nad täies koosseisus jälle bussi peale toimetati. Kummaline pidu, aga Metsavendade laulu said ikkagi ai tših ai tšah ära kuulata. Pausi ajal tuleb vahepeal taevast väike vihmavaling, aga see jääb õige pea ka järgi.
Tunnike läheb lebotades nii ära, et ei saa arugi. Teeme ühtlasi siin otsuse, et kuna Paganamaa lõiku pole olemasoleva info kohaselt ratastega väga mõistlik läbida (isegi üks jalgsimatkaja olevat nt ühte 3 km juppi läbinud pea 2 tundi) ja ratturid suunatakse ümber mööda kruusateed, siis läheme hoopis teist kaudu ööbimiskohta Pähnis. Sõidame läbi Mõniste poest, kuhu jõuame umbes täpselt 10 minutit enne selle sulgemist. Õhtuks meil enne vajalikku manti ei olnud, sestap sai ka pisut kõvemini pedaale tallatud. Enne Pähnile jõudmist näen aga esimest korda elus metsas suuri puidust ruuporeid. Need on metsa kõlakojad, nagu teada saan. Metsa kõlakojad on kolmest hiidruuporist koosnev installatsioon, mis on valminud Kunstiakadeemia üliõpilaste ja RMK koostöös eelmisel aastal.  Nende mõte seisneb selles, et ruupori sees istudes saavad inimesed tavalisest võimendatumalt kuulata metsa hääli või siis vastupidi – metsa vaikust.





Pähni metsaonni jõuame kella 20 paiku. Täitsa normaalne aeg võrreldes eilsega. Tänane laagrikoht on väga mõnus koht Pähni paisjärve kaldal, ühtegi teist öömajalist ei paista täna siin õnneks olevat. Saab õhtut rahulikult võtta. Asjad ratta pealt maha ja siis üks mõnus kosutav suplus. Ööbimine on puukuuri katusealuses, kuhu siin redel viib. Nii et telki ei peagi püsti panema. Lõket saab teha lõkkekohas, mis on onni sisse tehtud. Puid küll napib, aga selle pisku, mida vajame, siiski kuurist leiame, isegi kirves on. Vihma pärast ei pea täna muretsema. Kuigi vihmast pole praegu mingit märki, siis hea teada siiski.  








Täna on jalgpalli EM finaali õhtu, nii et kell 22 tuleb tahvel valmis panna ja 2 tundi looduse asemel ekraani jälgida. Portugal võidab lisaajal Prantsusmaad. Treeneri tarkus ületab seekord toore jõu, mis on täitsa tore. 
Pähni – Luhasoo – Rõuge – Haanja – Kirikumäe (50 km)

Hommikul jääb äratus oluliselt hilisemaks, tõuseme alles 9:50. Lepime ühtlasi kokku, et kuna on puhkus, siis meelega ei ärka väga vara. Liikuma saame 1,5 tundi hiljem.

Esmalt külastame u 500m kaugusel lõkkekohast asuvat Pähni looduskeskust, kuna õhtul oli see hilise aja tõttu juba suletud. Väga lahedalt renoveeritud maja, mis on valminud 1890.a. ja mis oli tollal olnud kohaliku metsaülema residents. Seetõttu ka temaatiline muuseumi ruum majas, mille kohta kaks sõbralikku looduskeskuse töötajat – kena noor preili ja vanem proua – lahkesti ka selgitusi jagavad. Lisaks on üleval ka väga vaatamistväärt fotonäitus loodusest ja loodusnähtustest koos autorite selgitusega.

Tütarlaps pakub 2 € eest kohvi ning saame veel istuda, kuulata põnevat juttu, jagada oma üürikest RMK raja kogemust ja laadida oma elektroonilisi vidinaid. Jutu käigus selgub, et RMK-l on olemas oluliselt paremad matkakaardid kui need, mille järgi meie 2 päeva oleme sõitnud. 1 € tükk. Ei saagi sellest aru, miks need vanemad kaardid veel samuti saadaval ja jagamisel on, kui ometi on olemas paremad. Aga hea, et nüüdki need kaardid saame ja seda fakti alles matka lõpus ei avasta. Ratas saab ka uue uhke kleepsu pulga peale – Metsaga mestis. Uhke värk. Ja nii möödub taas terve tund, ilma et oleksime kuhugi edasi jõudnud. See-eest on see kvaliteetselt veedetud aeg. Minekule sättimisel näeme kurba vaatepilti, kuidas üks linnuke kolksuga vastu looduskeskuse akent lendab ja oma elupäevad lõppenuks peab lugema.

Järgmine sihtkoht, kuhu jõuda, on Luhasoo lõkkekoht. Enne Luhasood saame proovida veel sõitu üle aasa kõrge rohu sees jooksvat rada mööda. Nii hull see pole kui eilne piiriäärne rada, aga liikumiskiirus on ikkagi üsna kasin.

Kell üks hakkab ka lõpuks siin kandis vihma sadama (mujal kallas juba eile), aga see on iga matka loomulik osa, nii et väike vihmahoog ei tee kurja, arvame. Õhk on õnneks ju soe. Väikesest vihmahoost saab aga selleks päevaks mitmetunnine korralik ladin. Luhasoo lõkkekohas istungi natuke kuurikatuse all puude otsas vihmavarjus.


Mustjärve juurde viivat laudteed ega rabasaarel asuvat metsaonni ei kipu seekord otsima minema. Pealegi on siin hoiatussilt, et laudtee võib osaliselt kuni 30 cm vee all olla. Sellist atraktsiooni ilmselt meil hetkel vaja ei ole. Seega läheme peagi edasi.

Sõidame peamiselt kruusateed mööda, ikka vihmapiisa tantsu saatel. Viitinast võtame suuna otse Rõuge peale, sest seal on lootus varju saada ja ka midagi hamba alla. Asfalttee läheb Rõugesse muidugi ainult allamäge, nii et vahepeal ei pea pool minutit väntamagi. Võib arvata, mis meid ootab pärast orust lahkumisel.

15:30 jõuame Rõugesse, märjad nagu kassipojad. Kuiva kohta pole, aga külm ka otseselt mitte. Tore on taas Rõuge ürgorus olla, aga iga kord siia sattudes millegi pärast kallab vihma nagu oavarrest. Midagi kõige-kõiget jääb ka nüüd seljataha – Eesti sügavaim järv Rõuge Suurjärv. Kui järve suurim sügavus on teadupärast 38 m, siis keskmine „ainult" 11,9. Ujumine selles (mitte et ma praegu väga vette kipuks) pole vist kõige soodsam – lisaks sellele, et järve põhi on valdavas osas mudane, on see ka üsna külm rohkete kalda- ja põhjaallikate tõttu. Rõuges teeme siis söögi- ja vihmapausi ühes väikeses kohvikus. Siseneme nagu untsantsakad üleni tilkudes. Õnneks perenaine selle üle ei pahanda. SKa mitte selle üle, kui oma märjad hilbud toolileenidele laotan. Enne sööki ka juhtmed seina. Soe söök teeb südame soojaks (Rõuge vanasõna). Menüüks kartuli-tangupuder. Lisaks väike kohv ja kook. Magusaisu kipub peale tulema. Energiasüst missugune. Leiutajaküla-Ulvi paneb enne lahkumist kilekotid jalga, tossu sisse. Ja siis teele, teele kurekesed. Õhtuni lubab vihma, nii et pole mõtet kauem passida. Nagu arvata võis on Rõugest lahkumine mõnevõrra erinev saabumisest, alustame nüüd ja kohe Leopoldi võimlemisega sadulas ja 12% tõusuga. Pole paha! Jalad taas soojaks ja veri käima. Saunamaa lõkkekoha jätame vahele (sinna oleks pidanud edasi-tagasi sõitma) ja läheme otse Haanja suunas, tasa ja targu ülespoole ronides. Kuidas sa Suure-Munamäe poole ikka liigud kui mitte ülespoole ronides. 17:30 puhkame jalga Haanjas suuskadega kaetud bussipeatuses ja siis tuleb taas kõvem padukas alla.

Ootame suurema hoo vaibumist, peagi see jääbki järgi. Võtame suuna Trolla ja Vaskna järve poole, et taas RMK rada üles leida. Varsti näeme RMK suunamärki viitamas vasakule, aga kuna tee tundub nigel ja sopane, siis jätkame esialgu otse. Eks hiljem siis näis. Selgub, et  Vällamäe poole oleks pidanud ikkagi ära keerama, seetõttu jääbki Vällamäe ots nüüd vahele.  Seda laugast mööda Vällamäele sõitmine oleks kõva pingutust taaskord tähendanud, sest Vällamägi on suhtelise kõrguse poolest isegi kõrgem kui Suur-Munamägi (Eesti kõrgeim - kõrgus jalamilt tippu on 84 m, Suur-Munamäel aga vaid 60 m). Plaanitud laagrikohta Kirikumäel jätkame seega asfaldil, kuigi seegi veel üsna mägede taga (sõna otseses mõttes). Lohutan end sellega, et Vällamägi on varasemate matkade jooksul juba vallutatud.

Edasi saame proovida ka sööstlaskumist Haanja moodi, 47-48 km/h on vahepeal rauas. Päris pidurita ei söanda siiski laskuda, arvestades, et tee on üsna kurviline. Tänase ööbimiskoha Kirikumäe poole liikudes tuleb meelde, et vett on ka vaja. Otsime talu, kus keegi kodus oleks. Esimesed 2 katset ei kanna vilja, aga mõni kilomeeter enne Kirikumäed kolmanda talu juures ilmub peremees välja. Vajalik vesi võetud, ajame ka peremehega törts juttu. Äkki peremees näitab mäe poole, kus 2 kitse hullavad, üks ajamas ringiratast teist taga nagu väikesed kutsikad. Igatahes lahe vaatepilt on.

Vesi käes, kitsede rahvatants vaadatud ja siis mööda külavaheteed edasi. Teadmine, et Kirikumäel ootab meid RMK metsaonn, annab hoogu, sest seal oleks hea märgi asju kuivatada. Ja kes see ikka sellise ilmaga sinna tahab esmaspäevasel päeval minna, oleme ise enesekindlad. Aga võta näpust - 19:30 sinna jõudes näeme, et üks naiskollektiiv on igameheõigust juba rakendanud ja onni hõivanud. Kuradi kurat! Ja kõrgendatud meeleolus daamid ei tundu sedamoodi, et nad õhtul lahkuda kavatsevad. Kirikumäe asub aga õnneks üsna suure järve kaldal ja sinna on tehtud ka lihtsalt pingiga lõkkekohti. Seega ühte neis telk üles ja loodame, et rohkem täna sadu ei tule. Riputame märjad asjad okste või isetekitatud pesunööri külge kuivama, sulpsan kiiresti ka mudase põhjaga järve (mul oli millegipärast vaja paatide sildumiskoha juures kümmelda, mitte kõrvalasuvas liivases kohas) ja istume Ulvi tehtud õhtusööki sisse lohmima. Pärast sööki toon onni juurest lõkkepuid. Korralik sületäis puid 200-250 meetrit tarida on vanainimesele omaette jõu ja ilunumber, aga toodud nad said. Naaberplatsi proua pakub möödudes lahkesti lisapuid vajadusel. Puudest parem on aga hiljem temalt laenatud kirves (laena kirvest, naabrinaine!), sest vihmast niisked puud peale susisemise ei tahtnud tuld võtta. Kirves on suureks abiks, et üldse lõke üles saada. Nii et tänud lahkele naabrile!

Mis aga Kirikumäe järve puudutab, siis see on 61 hektarit suur. Ilmselt huvitab paljusid, et see on Eestis ainulaadne kihistumata eutrofeerunud (s.o. taimede ülemäärane kasv ja sellega kaasnev lagunemisprotsess, mis toob sageli kaasa hapnikupuuduse ja veekvaliteedi halvenemise) poolhuumustoiteline järv! J Ehk suurt kalasaaki pole sealt vist loota. Pärimuse järgi olla Liivi sõja ajal mäe otsas asunud õigeusu kiriku (sellest ka küla ja järve nimi) kell vaenlase röövretke käigus kukkunud järve põhja, pimedatel tormistel öödel olevat kuulda kellahelinat. Meie paraku minu norskamise tõttu kauneid kellahelisid järvest ei kuule.  



Tänane sõit jäi kilomeetritelt tänu Vällamäe vältimisele pisut üürikeseks, ainult 50 km. Samas maastik oli mõnusalt mägine ja rassida ikka sai. Samuti kõrge rohu sees floraga rammu katsuda. Paaril korral läks päris napilt õnneks märke näha ja rajale jääda, muidu oleks võinud taas jumal teab kuhu põrutada. 

Õhtu lõpeb mõnusalt lõkke ääres ja äkitsi tekkinud paksu uduseinaga.

Kirikumäe – Vastseliina – Vana-Vastseliina – Piusa – Lõunalaagri – Värska lõkkekoht (75 km)
Hommikul juba läbi une kostub telki hirmsat ulgumist. Selge pilt, täna saame ka tuulega heidelda. Taaskord ärkame üsna hilja, 9:50. Aga olukord on kontrolli all. Väljas on kõik märg, kaasa arvatud telk. Nii et tuleb tuult ja päikest kasutades enne starti ka telki kuivatada. Hommikusöögiks on traditsiooniline puder à la hirs ja matkalise kohv (3 in 1). See puder pole veel tüütama hakanud, mis siis, et ma varem üldse hirsiputru ei nokkinud.   
Lõpuks saame ka jälle sadulasse. Teooria järgi peaks täna Värskasse jõudma, aga nende kolme päevaga olen juba aru saanud, et rada tundmata on matka paberil lihtne planeerida, aga sellest reaalsuses kinni pidada on iseasi. Tänast teekonda vürtsitab Piusa ürgorg oma müüridega ehk liivakivipaljanditega, nii et on mida oodata.
Sadulasse tõustes tuul nii hullusti ei kiusagi, kui hommikul tundus. Ja õnneks on ka päike taas meie poolt. Järgmine peatus – Vastseliina. Järve äärest Vastseliinasse saab minna kahte teed pidi, mõlemad on sõiduteed. Üks tee on ca 6 km ja teine (see RMK oma) aga 9 km. Ja meie, jäädes seekord truuks RMK-le ja Ulvi meelekindlusele, valime ikka selle teise. Ma olen sageli hommikuti sõnaaher ja pisut pahur ja see kuldne omadus lööb nüüd välja, aga õnneks läheb ruttu üle ka ja võib rõõmsamalt edasi vändata.
Vastseliina pargis istudes astub ligi palja ülakehaga vanem mees, kohvikruus näpus. Nagu selgub on tegu 60-aastase Meelisega. Elab kõrvalmajas ja oli näinud aknast meid pingil istumas. Tundub, et otsib inimest, kellega lihtsalt suhelda. Esiti kiidab matkalisi ja siis hakkab rääkima, kuidas tema omal ajal… sõitis rattaga 3 päevaga 1400 km, on visanud üksinda 60 tonni miskit asja (ei jäänud meelde, mida täpsemalt) rongi pealt maha 2,5 tunniga ja oli üldse juba 8 aastaselt kõva töömees. Maratonidest ei ole mõtet rääkidagi, mis ta läbinud on. Kahtlustan, et härra võis mõne asjaga pisut liialdada, aga ei tee sellest numbrit. Mees rõhutab, et kaine eluviis on kõige tähtsam (mina limpsisin samal ajal kõrval esimest külma õlut), kuigi oli oma sõnade järgi äsja suraka Jack Danielsi lipsu taha visanud. Veel räägib oma vanaisa maadest Viitka kandis kusagil metsas, mida ta nüüd üles harib. Kutsub meid kohe sinna sõitma. Kui viisakalt ära ütlen, siis palub enda juurde kohvi jooma siiasamasse korterisse. Üldiselt on sõbralik härra, nii et kuulan tema pajatusi hea meelega. Siiski, tunni möödudes üritan märku anda, et me peaks ka edasi liikuma hakkama. Kaua rohkem ei jaksa kuulata ja eks sõiduaegki rõhub peale. Igatahes huvitav kohtumine.
Ja taas oleme suutnud poole lõunani mökutada ilma suuremat vahemaad läbimata. Nagu üks hiidlane olevat vastanud küsimusele "kuhu see tee viib?", et ei see vii kuhugi, kui ise ei lähe. Kehtib ka meie kohta. Jutud räägitud jätkame teed, sest mõne kilomeetri kaugusel Piusa jõe kaldal asuv 14. sajandil rajatud linnus Vana-Vastseliinas (või õigemini selle varemed) tahab ka uudistamist. Huvitav on see, et varemeteks muutus see linnus juba Põhjasõja algul 1702. Aga esimene asi, mis seal linnuse enda juures silma hakkab on see, et ühe müüri otsa on kured pesa teinud ja toimetavad poegadega seal üleval isekeskis, tegemata ümber sagivatest turistidest suuremat numbrit. Muidu on linnuse varemed igati huvitav vaatamisväärsus, va see, et varemetesse on end herilased mugavalt sisse seadnud ja pööravad sisenejatele liigset tähelepanu.   




Seejärel liigume asfalti mööda muudkui edasi, kuni tee läheb sujuvalt üle kruusateeks. Midagi on aga valesti. RMK märke ei ole! Kust kurat me nüüd mööda panime? Tuleb meelde, et linnuse juures olid RMK puust teeviidad, mis juhatasid trepist alla. Ei, aitäh, juhul kui oleks pidanud sealt alla ronima. Kaardi järgi saab esialgu enam vähem hakkama.
Tee keerab nüüd metsa sisse ja seal näeme taas ka märke. Hurraa! 5-10 minutit metsa vahel ja tuleb vastu puidust trepp. On näha, et oleme jõudnud Make müürini, aga kas peame eesolevast trepist ikkagi alla sõitma? Õnneks tuleb just õigel ajal rattaga vastu üksik naismatkaline, kes liigub vastupidises suunas. Temaga vahetame muljeid ja jagame infot, kuidas matkatee rattaga edasi saab läbida. Selgub, et saame küll rattaga edasi, nii et rattad “näppu” ja trepist alla. Ja kella 15 ajal olemegi jõudnud Piusa ürgoru esimese müürini – Make müür. Imekaunis. Sobiv koht puhkamiseks, nautimiseks ja Ulvi puhul ka suplemiseks Piusa jões. See on muide pikkuselt 7. Eestis (109 km pikk) ja on ühtlasi Eesti suurima langusega jõgi (212 m). Make müür ise on kuni 12 m kõrge, kaldakõrgus kuni 17 m. Oma nime on ta saanud läheduses asuva Make vesiveski järgi, mis rajati 19. sajandil kellegi Hendrik Make poolt.




Edasi sõidame mööda üsna mõnusat metsarada. Kaart juhatab ratturid suurtematest kõrgustest mööda, mis peaks olema rataste jaoks liig mis liig (etterutates võib öelda, et tõelise mägironimise koos oma koormaga saame ikka kätte Ahja jõe ääres). Peame mõistlikuks kaarti usaldada ja sõidame siis kaarega ja jõuame peagi järgmise müüri juurde, milleks on Härma Alumine müür ehk Kõlksniidu müür. Selle kõrgus on kuni 20,5 m. Järjekordne fantastiline vaatepilt.



Siin võtavad parajasti einet ka 2 noort jalgsimatkajat, kes alustasid Piusalt ja kel käsil alles esimene päev. 
Pärast müüri imetlemist väntame edasi. Tee läheb alguses läbi metsa ja seejärel kruusateed mööda Piusa suunas. Sinna on tiba üle 10 km, nii et laseme hea hooga Piusa koobasteni välja. Kell on aga juba üsna hiline (17.00), arvestades, et seljataga on vähem kilomeetreid kui ees (sõidetud 35 ja sõita u 40 km). See hommikune siesta hakkab ikka tunda andma. Teeme siin söögi-joogi pausi kohvikus ja laeme vidinaid. Koobastesse ei ole enam väga võimalik minna ja ilma giidita ei saagi seda teha. Jääksime päris kindlasti pimeda peale. Arvestades asjaolusid, mida kogenud oleme, siis ei tundu liiga mõistlik pimedasse end jätta (kuigi olen varustatud üsna asjaliku tulukesega). 
Kõht ja akud laetud tuleb edasi minna. Piusast lahkumisel jääb märgistus pehmelt öeldes pisut arusaaamatuks. Sõidame siis lihtsalt Koidula suunas ja sobival hetkel manööverdame ennast Ulvi targal juhtimisel (kaart on tema lenksukotis) tagasi RMK rajale. Esialgu kulgeb RMK tee ladusalt, mööda teed. Olen aga kellegi blogist lugenud, et Koidula kandis tuleb rattaga ka vana raudteetammi mööda liikuda. Ja peagi see õnnis hetk käes ongi, kus tuleb tammile ronida. Suur killustik sellel teeb meele “rõõmsaks”, püüame sadulas liikuda nii kaua, kui võimalik. Vahepeal on tammil ka võsa ja kaelani ulatuvaid erinevaid taimi. Kuigi Ulvi oma kitsaste rehvidega püsib uskumatult visalt sadulas (hea, et seal kivide otsas turnides jäid rehvid terveks) liikumiskiirusega ehk 6-7 km/h, siis mina vahepeal lükkan oma kandamit käekõrval. Varsti suudan oma metallääristega pedaaliga tekitada parema jala säärele korraliku "kraavi", nii et veri taga. Aega siin aga sellega tegeleda pole, sest tahaks võimalikult kiiresti siit maha saada. Seega uuesti sadulasse ja hambad ristis edasi. Tamm kestab nõnda ikka mitu kilomeetrit, kuni lõpuks saabub tunneli lõpust ka valgust ja jõuame teeni.
raudteetammi ots

Siin saab lõpuks haav puhastatud ja plaaster peale pandud. Ulvi hakkab miskipärast irvitama. Põhjuseks on see, et RMK soovitab mõnda aega veel tammi mööda jätkata. Kogu lugupidamise juures sellest lõbust siiski loobume ja keerame tammilt ära tee peale. Varsti saame metsateedel nagunii veel hullata. Matk tundub kohati nagu mitmepäevane takistusriba – iga päev uued üllatused, aga see-eest on matk põnev ja meeldejääv.
Natuke mööda asfaltteed ja siis taas metsa. Umbes 25 km peaks veel Värskani jääma, kui alustame männimetsas üles-alla rullimist, sekka paks liiv ja pori täis mülkad. “Rattad (originaalis kabjad) löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa” (E. Raud)
Vahepeal tuleb déjà vu tunne, et siit oleme küll juba läbi läinud. Teinekord jälle tundub, et tee keerab otsa ümber. Tegelikult sinka-vonka, edasi-tagasi, üles-alla liigumegi. Nagu matkajad ütlevad – igale laskumisele järgneb tõus! Nii muudkui sõidame ja sõidame, jälgides pingsalt RMK märke. Tuleb tunnistada, et iga päevaga üha enam on süvenenud märgipaanika – kuulen jälle Ulvit hüüatamas: “Kus märk on? Kas sa märki nägid?”. Täna ei saa muidugi endale möödapanekut enam lubada ka, seega katsume eriti silmad lahti hoida.
Sõidame läbi Lõunalaagri lähistelt, kus oli esimese Eesti Wabariigi ajal olnud suur sõjaväelinnak kasarmute ja kõige selle juurde kuuluvaga. Siin oli Vabariigi ajal ühele mäenõlvale valgetest kividest laotud hiigelsuur nr 7, mis tähistas Võrus ja Petseris asuva rügemendi numbrit ja pidi kaugele ära paistma. Sellepärast nimetati seda mäge seitsmemäeks. Nõukogude ajal asendati see 7 suure viisnurgaga, aga kahtlustan, et viisnurgamäeks seda mäge kutsutud ei ole.  
Sõidame edasi, hetkel on olemas üks päästerõngas, et kiiremini laagrisse jääda, Poogandi lõkkekoha näol, mis ei tohiks eriti kaugel olla. Sinna jõudes näeme, et platsi on vallutanud suurem pidune seltskond, kes seal rahulikult ilusat kohta naudib. Ja las see vihm tibutab. Mis siis ikka, tuleb Värska lõkkekohani välja sõita, kuhu siit RMK info kohaselt peaks u 16 km veel jääma. See hakkab üldiselt moraalselt kurnavaks muutuma. Ratas ka krigiseb ja koliseb, mina jälle lonkan ja mölisen (peamiselt endamisi). Aeg-ajalt tuleb taas ka koormat kohendada.
Lõpuks, läbi tule ja vee, üle mägede ja orgude jõuame Värskasse. Siit jääb ainult 5-6 km, et teisel pool Õrsava järve asuvasse lõkkekohta jõuda. Eelinfo järgi võib ka see koht ülerahvastatud olla. Aga see ei huvita praegu karvavõrdki. Ja kella 22 paiku (jälle!) jõuamegi kauaoodatud laagrikohta. Oli see vast sõit täna. Tegelikult on hea, et Poogandile ei jäänud. Siis oleks pidanud mõnel muul päeval sellevõrra rohkem sõitma, kuna minu Tartusse jõudmise tähtaeg on seal algava muusikafestivali algusajaga seotuna paigas.
Lõkkekohad ongi hõivatud, aga see ei morjenda, vaid paneme telgi ühe vabana seisva RMK võtmemaja palkoni peale katuse alla. Laotame oma mustlaslaagri laiali, riided käsipuudele kuivama ja siis väike veeprotseduur järves. Tibama hakkab ka, seega on päris hea, et saab vähemalt varju all olla oma kolaga. Üsna pime on juba, nii et edasised toimetused toimuvad Ulvi pealambi ja minu telgilambi kaasabil. 


Natuke kohmitseme, sööme ja kell 12 läheb silm looja.

Värska – Rebasmäe – Leevi – Põlva – Otteni lõkkekoht (75 km)

5. matkapäev algab kell 9:40 päikese, tuule ja linnulauluga. Kuna täna soovime läbi sõita Seto Tsäimajast Värskas, siis laagris söömisest loobun ja kuukan ainult mõne suutäie kohvi aseainet (ikka 3 in 1), sellal praeb Ulvi omale eile metsast korjatud kukeseeneräbalaid potis. Kuna ma seeni ei söö, siis isutama ei aja. Minnes paadisilla kõrvalt järve termokruusi puhastama vajun esiti vasaku jalaga pahkluuni mutta, panen siis teise jala ka vette – ja leian end äkitselt põlvini mudas. Pool meetrit kaldast. Johhaidii!
Õrsava järve laugas




Päris kõvasti tuleb rapsida, et end mudast kätte saada. Põlvini mutta läks muidugi see jalg, millel plaasterdatud haav on, nii et kiirelt ujumiseks ettenähtud kohta loputama. Ja uus plaaster peale. Enne lahkumist täiendan prügikasti sisu oma rihmiksandaalidega, mis olid eile otsustanud saba anda. Puhake rahus. Nüüd mul teisi jalanõusid enam polegi. 

Siis aga taas asjad kotti ja punuma. 11:30 tagasi Värskas ja kerge hommikueine Seto Tsäimajas. Mulle see kohta igatahes meeldib. Vaadates seda menüüd, mõtlen, et kas tellida verrevi suulliimi, savvutõt liha leeväga või pliini sahvtiga.


Valik langes siiski praadit leivale munaga. Ja külm õlu kah takkapihta, kui juba tellimiseks läks. Ulvi tellib kaks pliini sahvtiga. Kui ettekandja kaks taldrikutäit suuri pannkooke moosiga lauda toob on ta millegipärast imestunud, et selle kõige tellijaks on üks õrn ja habras naisterahvas. Tuleb tõdeda, et sama kange kui sadulas on Ulvi ka söögilaua taga – kaks hunnikut kaovad taldrikutelt nagu mutiauku.

Kõht täis pargitud, lahkume lõpuks Värskast. Kell on jälle lõuna. Hommikune aeg kipub liiga kiiresti näppude vahelt ära libisema. Viimane aeg on päikese saatel jalgadele ja tagumikule valu anda. Mis viga anda, kui ratta all on lihtsad ja korralikud teed metsade vahel. 13:40 oleme Rebasmäe metsaonni juures, kus teeme puhkepausi.

Mina konutan laua taga, kõlgutan jalgu ja täidan päevaraamatut. Ulvi läheb alla Rebasmäe allikat vaatama, mida mina olen juba näinud. Allika vesi on pruunikas, kuna on suure rauasisaldusega. Mulle suurt muljet ei avaldanud tookord.

Järgnevalt ootavad ees lähestikku asuvad Nohipalu Valgejärv ja Nohipalu Mustjärv, millest esimene on üks läbipaistvama veega järvi ning teine erakordselt läbipaistmatu, nagu nimed ka reedavad (tõelised eesti naabrid). Viimane kord, kui Mustjärve lõkkekohas sai käidud olid laavud sellises seisus, et katused olid auklikud ja seetõttu surusime telgi ühte laavusse lihtsalt püsti (väljas kallas suisa pangest). Nüüd näen rõõmuga, et laavud on elamiskõlblikuks muutunud ja vähemalt üks ka uue peakatte saanud.

Pikalt siin aga ei peatu, vaid lükkame karastusoperatsioonid järgmise järveni. Kuigi Meenikunno rabast on ainult head mälestused, siis seekord sinna oma ratastega ei lähe, sõidame sellest mööda, täpselt nagu kaart rattureid juhatab. Peagi kulgeme mööda metsateid, silmadega otsides puude küljes RMK märke, teeme tiiru ümber Lihtensteini küla ja poole 4 paiku jõuame Paidra järve äärde, mis kenasti ka päästerõnga ja vajaliku infoga varustatud. Siin on küll paras aeg järve sukelduda, et natuke tolmu maha saputada sulgedelt. 


Leevi lõkkekohta peaks saama RMK andmetel üle silla minnes. Paraku on sild eramaa omaniku poolt ära lammutatud ja see on küll "tore"uudis ju. Ulvile tuleb see infokild meelde, kui me nõutult olematu silla ees pead murrame. Ta olevat käskinud enne matka mul see meeles pidada, aga mitte ei tule meelde. Ega see meid praegu targemaks ei tee ka. Kas omanikku häirisid mööduvad matkasellid või oli sild tõesti nii lagunenud, et oli ületajatele ohtlik, tont seda teab. Igatahes meie oleme fakti ees, et tuleb ringi minna, kui otse ei saa. Tehtud, mõeldud. Leevi külas avastame enda üllatuseks ka kaupluse, mille lette mõnevõrra revideerime. Ühtlasi saame teada, et ega see Põlva siit mägede taga ka ei ole, pisut üle 20 km. Poe ees pingil kerge eine – sai sulatatud juustu ja kanalihakotletiga. Imestan, et vinnutatud ööbikukeeli siin ei müüdagi.

Edasi Põlva suunas saame üsna ladusalt. Peri lõkkekohast ei hakka läbi sõitma, sest meil pole sellega praegu mingit asja. Suur maantee läheb nagu lennates ja kell 19 olemegi Põlvas. Parasjagu, et õhtuks moona varuda.

Nüüd aga hakkab jälle pihta. Kuidas RMK tahab matkajaid läbi Põlva juhatada, see jääbki selgusetuks. Kuna mitte ühtegi märki ei ole ei Põlvasse sisse sõites ega ja välja liikudes, siis tuleb kaardile ja heale õnnele loota. Suund on õige, jõuame Mammaste Tervisespordikeskuse lähedale, kus taasavastatud RMK märk suunab vasakule. Ja edasi? Edasi ei ole ühtki märki, kuigi üks tee läheb siit otse ja teine tervisespordiradadele paremale. Raisk. Proovime paremale – tutkit, brat. Proovime otse, aga see viib eramaja hoovi. Otsime tervisekeskuse juurest, et äkki siis sealt juhatab. Aga ei, tühjagi. Ronime keskuse taha mäe otsa, ja seal ta sindrinahk ongi. Märk on pandud maja taha mäe otsa, mida tee pealt ei ole võimalik näha. Kas oleks pidanud ikka läbi eramaja hoovi tulema või kuidas? No vähemalt saime teeotsa kätte. Aktiivsed taldrikugolfarid loobivad oma kettaid, väga kaugele loobivad. Jäämegi ühe pundi ja sihtmärgi vahele. Kurat, loodame, et siis üle küüru ei saa selle kettaga, arvestades, et seda visatakse paremal juhul üle 200 m. Õnneks hoiavad mängijad end tagasi ja pääseme üle silla terve nahaga.

Pärast silda aga läheb rada kolmeks. Arvake ära, mida seal ei ole? Õige, märki jälle ei ole. Kõnnime üles ja alla, kuni lõpuks näen, et mitukümmend meetrit edasi paremale minnes on näha puu küljes kurikuulus valgerohevalge märk. Kurat, see ei ole ju enam normaalne! Siis hakkame kündma suusaradu. Ausalt on seda suure pagasiga neetult keeruline teha, sest suusatajate tõusud ja laskumised ei ole teps mitte mõeldud sellisele sõiduriistale nagu pagasiga matkaratas. Oleme seal rajal rattaorienteerujad, mägironijad ja sööstlaskujad ühes isikus. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Aga kaua võib? Pärast suusaradadel ennast hingetuks ronimist tuleb üle raudtee turnida. Pole hullu, saame  üle. Sellest vaevalt pool kilomeetrit hiljem on risti üle raja kukkunud 3 suurt puud. Kõrvalt kraavi tõttu mööda ei saa (teiselt poolt ka mitte), seega peab üle ronima. Esimese puu puhul tuleb seejuures põlvekõrguselt ratas kogu krempliga üle tõsta või sikutada. Ulvilt ei tule mitte üks piuks, abi ei taha ja rebib ikka ise. Teised puud on natuke leebemad, aga ka siiski vaja pingutada. Kohe seejärel tuleb uus järsak ja taas saab oma ihurammu rakendada ja kogu kraam üles trügida. Sellest ei lähe omakorda minutitki mööda, kui mu koorem laguneb selle rappimise peale taas laiali, higist tilkudes ja rattaga keset teed maadeldes kinnitan uuesti rihmad. Ja rong hakkab taas liikuma. See kadalipp peab siiski ju ükskord lõppema ka, või kuidas? Kell 21:00 jõuamegi pärast Risbieteri kaljust möödumist Otteni lõkkeplatsile. Ei viitsi isegi peatuda selle kuulsa Viimse reliikvia sündmuskoha juures, kus Hans von Risbieter julge hundi kombel tina rindu sai. Kohustuslik fotogi jääb tegemata. Ei oleks oodanud, et pärast Põlvat sellist vatti saame, aga jumalateed on ettearvamatud, nagu öeldakse. 1,5 tundi tulime Põlvast siia ja seda maad oli vähem kui 10 km. Tervitused siinkohal rajameistritele, sest see Põlva ja Otteni vaheline märgistus kriitikat ei kannata.  

Otteni lõkkekoht on aga järjekordselt üks väga mõnus RMK kohakene Ahja jõe kaldal. Esialgu valitseb täielik vaikus ja rahu, mida hiljem küll mingi arusaamatu täristamine aeg ajalt häirib. Jões saab mõnuga kümmelda enne igaõhtuste askelduste juurde asumist. Vette astudes tõuseb vastaskaldast häiritud sädinat, ma neid ei näinud, aga ilmselt oli tegu kaldapääsukestega, kuigi sealkandis on kaldaseintes pesa teinud ka jäälinnud. Palun vabandust, et nii häbematult segama tulime. 




Kuna sandaalid lagunesid skandaalsel moel eile ära, siis nüüd paterdan paljajalu mööda aasa ja ümber lõkkekoha. Umbe hää on! Pärast õhtuseid vintsutusi on küll mõnus süüa, lõkke ääres istuda ja sooja teed väikesele snapsile peale juua. Viimane tunnike teen seda üksinda, täielikus vaikuses leegi vilkumist vaadates. Telki kaon siiras lootuses (see on teadagi lollide lohutus), et homme vast tuleb hõlpsam päev lõpetuseks. Kurjavaimu õlg ei ole nõnda varsti enam nõus mind teenindama, kui see pull kaua jätkub.
Siiski ma arvan, et uni on magusam, siiski ma arvan, et uni on magusam, siiski ma arvan, et magades pehmem on naer ("Mälestus tuhmub" M. Vaik).  

Otteni – Kiidjärve – Ahja – Võnnu – Kantsi (48 km)

Tänane jääb meie ühise matka viimaseks päevaks, sest Ulvi teatas eile, et läheb Võnnust otse Tartusse, aitab küll. See on olnud tõesti päris mehine heitlus kõikvõimalike looduslike takistustega ja on tublisti energiat kulutanud. Alahinnata ei maksa ka närvidekulu RMK märkide otsimisel. Siiski, terve päev on veel ees ja nagu selgub, siis pole me kõige raskemate jõu- ja ilunumbriteni veel jõudnudki. Ees ootab Taevaskoda ja Ahja jõe ürgorg.

Äratus täna tavapärane – 9:45. Kärbsed ja herilased võtavad kohe hommikul tormilennu meie suunas ette. Taaskord puder á la hirs ja kohvi. Und minek. Algatuseks ületame kuulsa "oota mind kloostri taga metsas" Siimu silla, kus ta Viimses reliikvias kurjameid kinni pidas ja vaese hobuse sillalt alla jõkke nügis. Edasi kerge hommikune tõus taas, no et sadulas magama ei jääks. Ja siis kohe kõvasti ja valesti. Mis sa muud oskad teha, kui nokk ümber ja tagasi tee algusesse. Seekord lisandus plaanitule ainult 3-4 km. Hommikvõimlemise eest. Ristmiku peal oli RMK märk, mis suunas meie arvates tee pealt tulijad Otteni platsile. Siiski oleks pidanud otse üle rohuaasa minema, kust õrn rajake ka vookles. Külamehed arutavad ja annavad meile õige suuna kätte. Jõuame jälle terviseradadele, ausalt öeldes tekitavad need pärast eilseid "terviseradu" teatud kõhklusi. Aga ei hullu, jõuame õnnelikult kuulsa Taevaskoja taevasele väljakule, tähistatud ilusa liivapaljandiku seinaga. Naudime olukorda kuni saame. Peab tunnistama, et Härma müürile jääb see sein ilu poolest siiski alla.




Nautlemine nauditud asume teeotsa otsima, kust kaudu edasi saaks liikuda. Märgid näitavad otse trepist üles. Kas tõesti? Proovime esialgu siiski trepi kõrvalt jooksvat rada, kust 3 väljamaalast just alla tulid. Kuna me ei saa kindlad olla, kuhu see rada viib, siis otsustame mingi hetk siiski järgida RMK rada ja katsume  nüüd trepi kõrvalt ratas uuesti alla nikerdada. Aga siis tuleb uus trepp üles ja jälle alla. Ikka mööda kauni Ahja jõe kõrget kallast. Vaade alla on imeline, möödume ka Saesaare tammist.  Vahepeal saame raja peal isegi rattaga sõita, kuigi rada on täis erineva suurusega kuusejuurikaid. Edasine kuulub juba müstika valdkonda. Seda on raske ette kujutada, kuidas sellistel järsakutel on võimalik matkakoormaga rattaga üles turnida ja siis täiest jõust koormat kinni hoides alla laskuda. 

Mina kasutan siin laskumisel külge ees taktikat. Ja nii see kordub ikka ja jälle - alla, üles, alla, üles. Kui olime enne matka jooksul erinevaid takistusribasid läbinud, siis see kõik on poisike võrreldes sellega, mida Ahja jõe ürgoru läbimisel saame läbi teha. See on ikka tõeliseks tordiks kirsi peal kogu matkale. Sõnajala lõkkekohta kulgeb nõnda tee üsna pikka aega, ikka mitu head kilomeetrit, liikudes 3-5 km/h. Korra tõmbab lipendava (minu enda hooletus) koormarihma otsa ratta vahele, nii et saan ühe mudalombi ümber edasi-tagasi ukerdada, et rihm kätte saada. Kohalik rajameister on nähtavasti musta huumori sõber, sest ajal, kui hambad ristis mingit mäge üritame ületada vaatavad meile vastu rohelisega puudele maalitud smailid :). Nagu irvitavad meie ponnistuste üle. 

Puuduvad andmed ja arusaamine kaua me nõnda ronime seal, aga lõpuks see seljataha jääb, hing paelaga kaelas. Nali seisneb selles, et kui vaadata seda kaarti, mille järgi esimesed 2 päeva sõitsime, siis seal on märgitud ratturitele tee, mis oleks meid ürgoru läbimisest säästnud. Meie kasutatava kaardi peale seda märgitud ei ole, nii et saame kogu orgu täiel rinnal "nautida". Vaade jõele seejuures ise on täiesti lummav, aga kahjuks oleme seal pisut liiga hõivatud ega ole seetõttu mahti seda kõike ka päriselt nautida. Isegi hingetõmbepausid kuluvad pigem hingamise taastamiseks ja koorma kohendamiseks, mitte jõe imetlemiseks. Eks sellest ole küll kahju ja tuleb sinna ilma takistava sõiduvahendita kunagi tagasi minna. Aga kõigele vaatamata saame siit elamusi nii et tapab. Tagantjärgi on seda ju huvitavam meenutada kui mingi ümbersõitva kruusatee läbimist. Õlg ilmselt minuga siinkohal ei nõustu ja asub streiki väljakuulutades tuld välja lööma. 

Kiidjärve looduskeskuses peatume taas ja saan oma templid passi kirja. Taas on võimalus ka ilusat loodusfotode näitust imetleda. Rääkides looduskeskuse neiule meie üleelamistest, noogutab ta mõistvalt, kui jutt läheb Ahja jõe teisele kaldale. Ta olevat ka ise seal rattaga (ilma koormata küll, aga siiski) seiklemas käinud. Tavaliselt sinna ratastega niimoodi keegi ei lähe (va rattakrossi harrastajad, aga sedagi mitte lõpuni). Edasi otsustame, et praeguseks on saanud turnida küll ja sõidame Ahjasse mööda sõiduteed, jättes Valgesoo lõkkeplatsi vahele. Tõmbas natuke rihmaks  eelnev ja tuleb nüüd treppis kruusateel taastuda sellest.

Kell 14:40 teeme Tuglase sünnikohas Ahjas mõisapargis tiigi kaldal söögi ja joogi peatuse. Ahjas peaks RMK lõkkekoht ka kuskil olema, aga selle otsimiseks ja leidmiseks hetkel huvi puudub. Väljateenitud külm õlu läheb nagu kerisele. Hoolimata sellest, et kohalikud konstaablid teostavad läheduses mingit oma asja, vaatavad ja käivad edasi-tagasi. Otsivad vist mõnd kohalikku kaaki, kes jälle sigadusega hakkama saanud, ja meie õlled avalikus kohas nende tähelepanu ei pälvi. Kooli moodi hoone juures hakkab midagi toimuma, koguneb seltskond noori ja punaste särkidega juhendajad, ilmselt mingi malev. Ja hakkavad siis ringiratas tantsima – repertuaari kuuluvad Kikkapuu ja Oige ja vasemba. Mõtleme Ulviga, et lööme ka punti, on ju saanud neid isegi harjutada. Aga ei lähe noori hirmutama ja piirdume fotografeerimisega.


Võnnu poole keerates lähevad meie teed Ulviga lahku – tema Tartu poole ja mina Kantsi lõkkeplatsi suunas teiselpool Emajõge. Oli igatahes väga meeldiv. Aitäh, Ulvi, kaasa rassimast! Minu tee viib nüüd mööda kivist kruusateed Võnnu, boksipeatus kaupluses ja siis Kavastu suunas edasi. Sealt tulebki üle Emajõe saada. Muidu on seal parv üleviimiseks, aga kuuldavasti üksiküritajad saavad seal aerupaadiga üle (sh ka rattaga üksiküritajad). Selleks on jõe ääres eraldi paadimees. Aga minul läheb õnneks, sest parajasti saabub “sadamasse” ka parvevanema väike sugulane emaga, nii et lükatakse ikka parv kaldast lahti ja saan ka ratta peale lükata. Väga lahe taat on, tituleerib mind Tagurpidi-Antsuks, sest tavaliselt soovivad matkalised teiselt kaldalt üle saada. Raha võtab ka vähem kui hinnakiri ette näeb, kuigi ma üritan talle ikka täishinda (5 €) maksta. Parvel saan kohe teada, et 250 ringi on vaja selle suure roolirattaga teha, et edasi ja tagasi saada. Jõgi ei ole selles kohas ülemäära lai. Siis kamandab taat juba mind ennast ketta taha, no et proua saaks mind mu kaameraga jäädvustada ka nagu kord ja kohus. Super, kurat. 
parvevanem ja õpipoiss


Teisele poole jõge jõudnuna sõidan mööda jõe äärt kulgevat kruusateed Kantsi lõkkeplatsile. 18:30 olengi kohal. Õnneks valitseb seal tühjus, kuigi kõrval asuva Emajõe-Suursoo looduskeskuse juures toimetavad paadimehed ja tõstavad oma paate veest välja.  Platsil on olemas katusealune laud, lõkkekoht ja puukuur, milles küttepuid aga pole. On ainult pisikesed pilpad ning poolpalk, millest kirvega toksin juurde liistakaid, lisaks ka mõned lauajupid. Saan nendega ka rahuldava tule üles, istun lõkke ääres ja loen kaasavõetud raamatut Eesti loodusest – Rita Metsa “Imepärane Eesti loodus”. Väga kiiduväärt raamat, julgen soovitada. Eriti huvitav on lugeda neist kohtadest, mida äsja ise läbitud sai. Täitsa hea on olla justkui. Loen, kuni enam silm (pimeduse tõttu) ei seleta, seejärel istun niiisama, teekruus ja pisike brändinaad käes, silmad tulle suunatud.  Huvitava faktina olla Emajõe-Suursoos 2010.a. peetud maailma esimesed jõhvikakorjamise maailmameistrivõistlused. 

Emajõe-Suursoo looduskeskus

Emajõgi




Ja põhimõtteliselt ongi selleks korraks see matk läbi. Homme sõidan Tartusse (30 km) kaheks päevaks muusikafestivalile ja seejärel rongiga Tallinnasse taastusravile. Kuigi algne plaan oli pärast festivali matkarada jätkata (kuni Aegviiduni), siis need rammukatsumised loodusega on vanainimese tervisele kerge paugu pannud ja vaja paar päeva lasta õlal puhata, sest kevadine vigastus andis uuesti tunda. Samuti tuleb ratas ära hooldada ja uus porilaud lasta panna (ratas sai ka kõvasti räsida), uued rattakotid tuleb ka hankida.  

Oli üks äge ettevõtmine, absoluutselt kõik päevad pakkusid käsikäes naudingut ja raskusi, rahu ja katsumusi ning loomulikult ohtralt vaatamisväärsusi ja looduse ilu. Nüüd tuleb mõtlema hakata, kuna see Kantsi-Aegviidu jupp ka ära teha. Võib-olla siis juba Perakülani välja.

Nädal aega hiljem on aga juba uus matk ootamas – alates Rakverest, läbi Kunda, Aseri, Purtse, Valaste, Narva-Jõesuu, Narva, Kurtna järvestiku, Kuremäe ja siis Peipsi äärt kaudu lõpuks Jõgevale.  Kokku 12 päeva matka ja 780 km.









1 comment:

  1. Tubli tubli / ja niiiiii palju tuttavlikku... ehh, adessa!

    ReplyDelete