MRSO seiklused Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis ehk ei saa me läbi Lätita. 02.-05.07.2026

Taidluskollektiiv "Mis rühm see on?" tembutab jälle.  

Bänd on koos!

Kunagise taidluskollektiivi Mis rühm see on? isehakanud rahvakunstnikest koosnev seltskond käib juba aastaid igal suvel ühiselt erinevaid kauneid Eestimaa paiku üle vaatamas ja mõnusasti ühiselt aega veetmas.  Igal aastal on erinev korraldaja, kas üksinda või paaris. Seekord oli juhtimispult usaldatud Pahale Toomasele. Seekord ei piirdunud ma üksnes Eestimaa looduse imetlemisega, vaid põikasime Lõuna-Eestist ka Põhja-Lätti. Toomase ettevalmistused olid tehtud eeskujulikult (ka kohepeal oludega tutvumas ja diilitamas käies) ning ööbimiskoht valitud lihtsalt oivaline - Vaskna turismitalu. Julgen kindlalt soovitada. Seekord saime, nagu ikka, näha, kuulda ja katsuda erinevaid vaatamisväärsusi, nii looduslikke kui inimkätega loodut, ajaloolisi kui kultuuriväärtusi ning kohtuda omapäraste inimestega.

2. mai

Kogunesime riburadapidi ööbiskohta Vaskna turismitalus. Ilusa Vaskna järve (37 ha, kõrgus merepinnast 242m) kaldal asuv majutusasutus on suurepärane. Elamine on seal nö 2-toalistes "korterites" (aknast vaade järvele), lisaks on saun, kümblustünn, grillimisvõimalus. Meie oleme täiesti terved inimesed ja tahtsime seda kõike saada. No ja saime ka! Erisuguseid dekoratsioone ja erinevaid lilli (eraldi kohe pojengiaed) on selles kohas igal pool - toas, maja seintel, aias. Mõned näited allolevalt.

Iga uks viib 2-toalisesse elamisse

Meie toa "toavaimud"

Vaskna järv, sai päris palju sinna sulpsu tehtud

Esimene õhtu mööduski taaskkohtumise tähe all - külma õlle, kuuma sauna ja järvemõnude saatel. 

3. mai 

Kuna päevakava oli tihe, siis kella 10-ks juba olime teele asunud. Esimene pikem peatus oli Tsirgumäe toidusalus. Tegu on sisuliselt sohu (pinda täideti alguses suisa 70 cm), ajaloolise Taheva mõisa aladele rajatud metsaaed, kus söödavad taimed kopeerivad looduslikku ökosüsteemi ja looduslikke mustreid. Kihtide kaupa toimetades (ikka kõrgest puurindest kuni madala samblakihini) peaks peremehe, kelleks on Tsirgumäe Toidusalu MTÜ asutajaliige Heldor Sepp, sõnul mahtuma ühte kohta rohkem taimi, putukaid ja loomi, kes kõik koos loovad terve ja toimiva ökosüsteemi. Ei puudu seal majapidamises ka kitsed, kanad ja koer, kes peremehel truult kõikjal sabas sörgib, lisaks on koolilastele toimetamiseks loodud lastekasvuhoone. On rajatud ka avalik restoran, kus shiitake ehk tammeseened ja steik firmatoiduks. Seeni kasvatavad nad seal ka muidugi ise - pakkude tüvedel. See on omaette protsess, mida oli huvitav kuulata ka minul, kes ma seeni üldse ei söö.  Ja krooniks on muidugi uhke püstkoda, kus on hea maailmaasju arutada, eriti tore pidavat külmal talvel olema - nagu muiste, lõke keset koda ja inimesed ümberringi.  

Roheline eluviis ja maailmavaade üle vaadatud, jätkasim teekonda. Valgamaal, Taheva-Hargla kandis ringi liikudes tasub silmad lahti hoida bussipeatuste juures, sest sinna on installeeritud väga lahedad puuskulptuurid, mis kujutavad bussiootajaid. Alguses bussid reaalselt ka peatusid kujude juures, sest bussijuhid ei saanud eemalt aru, et ootajad on puidust ja mitte lihast-luust :) Hiljem saime  töökojas meistri Andrres Rattaseppaga endaga ka kohtuda ja tema jutte kuulata. Ja rääkida ta mõistab! 

Igavesed ootajad. Kõik kolmekesi. 

Sarise kuningas

Edasi siirdusime Eesti-Läti piiri lähistele. Tellingumäe uuest 25m kõrgeusest metallist vaatetornist (varasem puidust torn oli 5m madalam) avanevad kaunid vaated käänulisele Mustjõele ja selle luhtadele. Taamal paistis juba ka Lätimaa, sest üsna lähedal suubub Mustjõgi Koiva ehk Gauja jõkke. 

Mis rühm see on?

Ekskursioon jätkus ja nüüd juhatas Toomas meid juba omadega päris Lätti. Täpselt suundusime vaid mõned kilomeetrid eesti piirist asuvasse Apesse ehk eestipäraselt Hopasse. Ja veel täpsemalt Vaidva või Vaidava jõe kaldal asuvat Nõiakaljusid vaatama (Raganu klintis), mis mis tegelikkuses on 8-10 meetri kõrgune liivakivi paljand ja on siuliselt vaese mehe Taevaskoda või siis Taevaskoja väike vend. Nõiakaljud seepräastk, et seal on koopad, kus pidavat rahvapärimuse kohaselt kohtuma nõiad. Vaatepilt on tegelikult üsna kena. Läti suhteliselt auklikud teed nii kenad ei ole, kui suurelt Riia-Pihkva maanteelt ära keerata.   

Nõiakaljud

Ja oligi aeg majutuskohta tagasi sõita - ees ootamas järvesuplus, saun, grill. Ja muidugi ei pääse üle ega ümber iga-aastasest viktoriinist paarismängina, kus avaneb suurepärane võimalus oma ignorantsust demonstreerida. Hõivasimegi koos Inaga auväärse viimase koha. 

Aga mis puutub Haanja kandis liikumist, siis sealsed sõiduteed on igatahes huvitavad - tee keerutab vasakule-paremale, tõuseb üles ja jälle kukub alla... nt 12 %. Ja nii kogu aeg. Põhja-Lätis on tõusud ja laskumised väheke laugemad. 

4. mai

Laupäeval võtsime taas suuna Läti poole, sihiks väike ja ajalooline linn Aluksne. Enne veel põikasime läbi veel ühe vaatetorni juurest Korneti-Peļļi kaitsealal ning Drusku linnamäe juurest. Korneti vaatetorn on 27 meetrit kõrge ja seal on võimalik väljapoole torni eenduva metallsõrestiku peal seistes otse enda alla vaadata. Tekkis küll veidi kõhe tunne. Vaade ümbritsevatele Alūksne ja Haanja kõrgustiku metsadele ja järvedele on ilus küll, aga eks need vaated on kõigist tornidest sellised üldjuhul.

Drusku linnamägi

27 meetrit otse alla

Riburadapidi tagasi üle märja aasa

 Järgmine sihtpunkt oli kunagistel Vana-Võrumaa aladel asuv Põhja-Läti väikelinn, ca 6100 elanikuga Alūksne (eesti keeles Aluliina, saksa keeles Marienburg) oma ohtra ajaloo ja kauni loodusega. Algatuseks tegime väikese ronimise Templi mäele, mis iidne latgalite linnamägi ja muinaslinna asupaik. Legend jutustab, et Põhjasõja päevil kandnud vene sõjamehed mütsides mulda kokku, millega tekkis mäe otsast võimalus Linnusesaarel asuva linnuse pihta tulemuslikumalt tulistada.

 Templi mäe nime sai ta sellest, et aastal 1807 lasi Alūksne parun von Vietinghoff Põhjasõja sündmuste ning sõdinud poolte, Vene ja Rootsi, väepealike auks mäeharjale ehitada graniidist rotundi ehk Kuulsuse templi. Inglise keeles kõlab paremini - temple of honour ehk au tempel.

Mäe otsast avanes vaade Aluksne ehk Aluliina järvele, kus parajasti peeti veemoto võistlust ja kiirpaadid andsid kõvasti vee peal kuuma.

Templi lähedal on mäeotsas järjekordne vaatetorn, mis on senistest kõige kõrgem - 37 meetrit. See on juba veidi tummisem torn. 

Vaevalt sadakond meetrit edasi jõuamegi Aluliina järve äärde, mille keskel on linnusesaar ja seda ühendab kahelt poolt kaldaga puust sild. Linnusesaar on saar mõistagi seetõttu, et saarel asuvad Marienburgi või siis Aluliina või siis Aluksne ordulinnuse varemed. Kuna tegu oli siiski Liivimaa orduga, siis on paslik nimetada seda tolleaegse nimevariandi järgi ehk Marienburgi linnus. Linnus valmis aastal 1342. Kuna linnus pühitseti Maarja kuulutamise päeval, siis seetõttu sai ka koht nimeks Marienburg.  Säilinud on linnusest veidi müüri ja müüride vahele on püsti pandud kohalikele laululava (a la Paides Vallimäel), taastatud on üks kaheksast linnuse  tornidest, mis mingil määral ajalooliselt säilinud. Mulle torn küll meeldib, aga nii, kui näo müüride vahele pistsime Inaga, nii juba putkast tuiskas proua välja ja suundus kiirel sammul meie poole. Eeldasime, et mitte ajalootundi andma, vaid Torni külastamise piletiraha kasseerima. Jätkasime siiski teed, sest torn ju nähtud ja pikalt aega polnud ka. 

Paaritunnisele jalutuskäigule järgnes lõunasöök läheduses asuvas kohvikus Es Te Cafe, mis käis suhteliselt kiiresti, sest seltskonna toidud olid varem ettetellitud juba. Kohvikus viibimise ajal läks taevas väga tumedaks ja alla tuli korralik sahmakas vihma. Selleks ajaks aga, kui meil oli aega laevasõidule minna, läks ilm taas ilusaks. Järvel tegime kolmveerandtunnise sõidu laeval, mille nimi oli muidugi Marienburg. Tore oli see, et audiogiid ümbritseva kohta teadmiste jagamiseks, mida kaptenihärra vahetevahel lasi, oli eesti keeles. Oli küll üks meeldiv ja mõnus laevasõit!

Paadiralli veel täies hoos taamal

Pärast laevasõitu läksid teised veel külastama Bänitise kitsarööpmelise rongi muuseumi, aga meie Inaga tõmbasime päevale joone alla ja sõitsime tagasi Vaskna turismitallu. Peremees, kes oli igati lahe ja jutukas vana, juba sättis tünnile puid alla. Teatas lõbusalt, et oli Evansit (WRC tüüp, teate küll) näinud, sest Lõuna-Eesti ralli oli just siit läbi läinud. Aga vaevalt olime katse alla jõudnud, kui taevast vallandus jälle vihmalaviin, korralik hall kardin kerkis silme ette.    

Õhtul aga mõnus koosviibimine koos avaliku alandamisega viktoriini tulemuste avalikustamisel:), saun, kümblustünn, grill ja tšill ning üllatavalt poulaarseks osutunud karaoke. 

5. mai 

Laupäeva planeeritud Mustahamba ristipuu tamme ja omanäolise Side ja Laptopi muuseumi külastus lükkus algselt planeeritud laupäevalt pühapäevale. Esimene peatus siis pirakas ja väärikas u 350 aastat vana ja 24 meetrit kõrge, ümbermõõt 6,6m, tamm Mustahamba külas, mida nimetatakse Mustahamba ristitammeks. Võrumaal (ja ka Setomaal) oli levinud komme matuserongkäigu ajal  kraapida küla, kus inimene elas, ja kalmistu vahel asuvas metsas puu sisse rist lahkunu mälestuseks. Lahkunu hing pidavat puus rahu leidma. Ristipuu on tänapäeval kultuuripärand, mida isegi metsalangetajad peavad austama. 

  

Rõuge vallas Mustahamba külas, Hällimäe talus

-        

-       

       Musthamba tamm, ristipuu       Side ja Lap Topi muuseum Võrumaa kuplite vahel Rõuge vallas Mustahamba külas, Hällimäe talus- Muuseumis on esindatud 1969. aasta telefonijaam, kross, telefoniaparaadid, taksofonid ja taksofoniputkad, õhuliinid, postikorvid. Vanad sülearvutid ja mõned lauarvutid alates 1980 aastast. Lisaks on eksponeeritud üle mitmesaja mobiiltelefoni, sealhulgas vanad NMT mobiiltelefonid. Samuti on vaatamiseks 3G õue tugijaam, antennid ja 13 meetri kõrgune

       Karula rahvuspark, Ähijärv    Lõunat sööme Antslas Veski külalistemaja Pubis

       

M