GRUUSIA / GEORGIA / SAKARTVELO 2019

THBILISI / თბილისი    22.02. - 26.02.2019

Kunagine Ibeeria (või Iveeria, kohalikus keeles Kharthli, ajalooline piirkond Gruusias) kuningas Vakhtang I Gorgasali (446-502) läks kord tänase Thbilisi aladel jahile. Tal õnnestus haavata üht faasanit, mis kukkus kuumaveeallikasse ja kees ära. See looduslik väävlit sisaldav kuum vesi avaldas kuningale nii suurt muljet, et ta otsustas sinna aladele linna rajada ja nimetas selle linna Thbilisiks ning tegi sellest uue kuninga residentsi. Thbili tähendabki gruusia keeles „soe“. 

Aga nüüd asja juurde. 

22.02. – 23.02.

Üle kuue aasta oli möödunud ajast, mil sai viimati Gruusiat ja Thbilisi linna külastada ja nüüd oli saabunud aeg sinna tagasi pöörduda. Seekord küll ainult mõneks päevaks, eesmärgiga kaasa elada Eesti korvpallikoondise mängule Gruusia mägedepoegadega. Seekord lendasid Gruusiamaale Margus alias Suur Karu, Tarmo alias Jalg ja teine Margus alias Pallur. 13 aastat tagasi toimunud kossureisil Horvaatiasse me Tarmoga endale sellised hüüdnimed saime, kui ühest „jalgpallurist“ (läksime reisile otse jalgpallimängult ja kandsime seetõttu Eesti koondise jalkasärke) sai kaks isikut – Jalg ja Pallur. Nimelt hilinesime Krakovis hommikul bussile oma pool tundi (magasime sisse). Buss tahtis väljuda, aga siis öeldi bussist, et see jalgpallur on puudu veel. Keegi mäletas sedagi, et neid oli ju kaks lausa. „No pole midagi“, teadis tähtsam härra öelda, „siis üks on Jalg ja teine Pallur“. Kuna Tarmo jõudis esimesena bussi, siis sai tema nimeks Jalg ja minule jäi Palluri aunimetus J

Kossusõpru läks peale meie aga kohale veel teisigi omadele kaasa elama. Korvpall pidavat ju ikkagi meie mäng olema. Lennujaama pubis Legend tegin ühe traditsioonilise samanimeline õlle, tervitasin tuttavaid nägusid ja siis astusimegi juba lennukisse. Erinevalt 2012. aastast enam Tallinnast Thbilisisse otselende ei lähe, seetõttu tuli teha tiir läbi Varssavi. Kell kuus õhtul tõusis lennuk Tallinnast õhku ja pärast vahepeatust Poolas maandus LOT airlines lennuk järgmisel hommikul kohaliku aja järgi kell kuus ehk plaanitust tund aega hiljem Thbilisi rahvusvahelisel lennuväljal. Olime endale tellinud hotellist takso vastu ja see toimetas meid nüüd hotelli magama.

Vahepeal tegime hotellis hommikusöögi ja siis kebisime põhku tagasi. Kella ühe paiku saime endale lõplikult jalad taas alla, oli aeg minna kolama. Hotell asus mitu kilomeetrit vanalinnast eemal, kenasti üleval mäe otsas, kust avanes imeline vaade alla linnale. Lasime endale takso tellida ja sõitsime vanalinna. Esimene samm oli broneerida järgmiseks päevaks aeg kuulsasse väävlisauna. 

Saun broneeritud suundusime juba köisraudteega üle Mtkvari (ehk Kura) jõe mäe otsas asuvat Narikala kindlust vaatama. 

4. sajandil pärslaste poolt rajatud Narikala kindluse müürid kõrguvad praegu linna kohal, mida kindluse rajamise ajal veel polnud olemas. 

Narikala kindluse müür 

Vaade kindluse kõrvalt linnale

Kindluse lähedal seisab uhkelt ka suur alumiiniumist "Gruusia ema" kuju, Kharthlis Deda. 

Gruusia ema 

See 20 meetri kõrgune gruusia rahvarõivastes naise monument püstitati Sololaki künka tippu esmakordselt aastal 1958, Thbilisi linna asutamise 1500. aastapäeval. See gruusia rahva ema hoiab ühes käes veinikaussi nendele (külalislahke rahva sümbol), kes tulevad rahus, paremas käes aga mõõka nendele, kes tulevad kurjade kavatsustega. Kindluse müüride kõrval asub veel ka botaanikaaed, lisaks on kõrgel mäe otsas tänaseni tegutsev Püha Nikolause kirik. Kindlus ise sai suuri kahjustusi 1827. aasta maavärinas, aga vaatamist väärt on see tänaseni.  

Mäel kohtusime ka teiste Eestist saabunud kossusõpradega. Tegime "väikese" pitsi kohalikku rahvuskärakat tšatša (chacha – kange, veini tegemisel viinamarjapressimise jääkidest tehtud gruusia brändi, mida pakutakse Thbilisis ja kogu Gruusias iga nurga peal), see oli tõesti hea maitsega. Tšatšal pidavat olema ka raviomadused ja seda soovitatakse paljude haiguste korral. Põhimõtteliselt võib Gruusias istuda soojaveeallikas, juua tšatšat ja peaks olema terve kui purikas. Väike profülaktiline laksakas lipsu taha valatud ostsin kõrvalasuva leti juurest 30 lari ehk ca 10 euro eest ka halli soni, mida seal riigis ringi kõndides edaspidi ka uhkelt kandsin. Ühtlasi aitas see kelmika veebruarikuu päikese vastu, mis ilma sonita otsaesise juba meeldivalt punetama pani.  Sooja oli kusjuures seal oma 15 kraadi parimal hetkel, nii et päike hakkas külge küll. 

Jalutasime mäel edasi. Kohalikud moosekandid istusid pingil ja lasid oma näppudel käia, üks kitarril ja teine suupillil. Meie seltskonnas oli kaks vennikest, kes ka muusikat armastavad. Ja juba vahetaski kitarr moosekanti ja kõlama hakkas eesti keeles vana hea malevalaul. Teised kodanikud ümbruses vaatasid imestusega, et mis toimub – üks eestlane mängib kitarri, teine eestlane laulab ja üks kohalik kalamaja kauboi mängib suupilli, vahetades lauljaga kordamööda mikrit. Mäel pakuti turistidele ka muid atraktsioone peale kauba ja märjukese müügi.  Näiteks võimalus lasta end pildistada eksootiliste elukatega, mil ilmselt Gruusiaga mingit pistmist pole, aga mis sellest. 

Apsoss uute sõpradega

Edasi turnisime veel päris mäe tippu välja, nii et saime seejuures ka naha märjaks. Mingi kohalik džigitt hüppas müüride otsas ühelt kivilt teisele, sealt valele poole müüri pudenemisel oleks olnud 100% fataalsed tagajärjed talle. Aga tema ei lasknud end sellest väikesest pisiasjast häirida ja kargas päris osavalt seal ääre peal edasi-tagasi. Meile piisas niisama turnimisest mäe otsa ja tagasi. 

Kellele lüüakse hingekella?

Mägedepoeg 1

Mägedepoeg 2

Mägedepoeg 3 

Pärast suurepäraste vaadete imetlemist istusime jälle köisraudtee rongi peale ja vihisesime üle jõe alla tagasi. Oli aeg maitsta pisut gruusia kööki Kura jõe kalda lähedal asuva restorani terrassil päikese paistel. Janu kustutamiseks voolas kurku üks külm kohalik Argo nimeline õlu.  

Kõht täis söödud hakkasime jalutama hotelli Gogabašvili uulitsal, mis asub vanalinnast 3,5-4 km kaugusel ja on juba ka mõnevõrra kõrgemal merepinnast võrreldes vanalinnaga. Meie hotell asus pea Mtatsminda mäe külje all. Jalutuskäik hotelli osutus üsna kurnavaks, päris kõrgele tuli ronida. Aga samas oli mõnus ka. Teised seltsimehed viskasid hotelli jõudes mõneks ajaks külili, mina aga tuiasin aguli vahel niisama omaette ringi. Õhtul avanes hotelli eest vaade mäe otsas asuvale teletornile, mis iga mõne sekundi järel värvi vahetas 

Valgus, siniheleroheline valgus, see kõrguses kiirgab, hele valgus, tundmatu ja kirgas öine valgus, mis lummavalt kinni hoiab (Gunnar Graps)

Aeg läks nõnda omasoodu ja tuli taas kuhugi kõhtu täitma siirduda. Härra Jalg kindlal juhtimisel läksime seekord ühte hubasesse kohalikku söömasaali, et üks korralik sealiha šašlõkk sisse vintsutada endale ja see maheda veiniga alla loputada. Esimene pudel, mis lauale toodi mahutas oma 1,5 liitrit punast veini. Aga see polnud kaugeltki kõik. Kui punane vein otsas küsisime baarmenilt soovitusi veinide kohta. Nüüd toodi lauale juba savist kann koos väikeste savikausikestega. Nagu kolm karu oleks laua taga olnud oma kaussidega. Meil paluti peremehe poolt sama veini maitsta kõigepealt klaaspokaalist ja seejärel savikausist. Peab tunnistama, et see maitse oli kausist juues tuntavalt parem, kuigi vein oli ju sama. Olime sellega lakekausi tiitli auga välja teeninud, sest kausist oleme ometigi veini lakkunud. 

Kes on minu kausikesest joonud?

Kõhud täis läksime jälle kõndima. Sattusime täiesti juhuslikult mingisse baari, kus oli just esinemas üks igati korralik kohalik ansambel. Sinna me oma õhtut lõpetama jäimegi. Ja selle koha nimi, kuhu me nõnda sisse sadasime, oli Nali baar. See ei ole nali. Elagu Nali ja Naps ja rock`n`roll !

Vahest meile kõigile

kuluks ära veidike

puhata ja teha väike

Nali ja Naps.

Oled tont või lätlane

ristitud või patune

vahest tuleb teha väike

Nali ja Naps
(Sal Saller)

24.02. – Eesti Vabariigi 101. sünnipäev

Järgmine päev oli nö mängupäev ja ühtlasi oli võimalus tähistada võõrsil Eesti Vabariigi 101. sünnipäeva. Aga õhtuni oli veel palju aega, mis tuli ka ära sisustada. Näiteks oli üks saunaskäik ees.

Enne sauna minekut tegime veel aega parajaks vanalinnas, jalutasime ringi ja istusime teisel pool Mtkvari (Kura) jõge kuningas Vakhtang I Gorgasali (see on see tüüp, kes Thbilisi linna rajas 5. sajandil soojaveeallikate kohale) suure ratsamonumendi ja 13. sajandist pärit Metehhi (või Metekhi) kiriku juures, nautisime vaadet linnale ja Mtatsminda mäele. 

Thbilisi linna rajaja ja Metehhi kirik

Selle hobuse selga istutatud kuninga kuju autor on muuseas sama, kes meisterdas Narikala kindluse lähedal asuva hiiglasliku Gruusia ema kuju. Metehhi kirikut aga kasutati tsaariajal hoopis vanglana ning nõukogude ajal teatrimajana. 13. sajandist pärit kirik kõlab päris põneva kohana, kus teatrit teha. 

Lisaks tehakse Thbilisis teatrit ka kõveras tornis. Nimelt tegutseb seal Rezo Gabriadze rajatud nukuteater ja seal etenduvat igal täistunnil kellamäng „Elu ringkäik“.

Kohalik Pisa torn

Kella üheks siirdusime eelmisel päeval broneeritud väävlisauna, kus sügavalt maa seest voolab väävli ja teiste mineraalidega rikastatud kuum vesi. Külmad õlled kaasas astusime sauna sisse ja koheselt tungis ninna üsna räme lehk, ma ütleks isegi, et päris raipehais. Võttis aega, et sellega harjuda. Saun oli broneeritud 1,5 tunniks ja nõnda oli meil aega lebotada soojas vannis, külm õlu käeulatuses, vahepeal väike tiir lavale ja siis uuesti sooja vette. Lavaruumis eriti soojust polnud, aga ega sellest nirust kerisest polnudki midagi oodata. Sooja vanni kõrval oli lisaks ka väike külmavee „auk“ ja päris hea oli vaheldumisi külmas ja kuumas vannis istuda. Aeg lendas nõnda varbaid sirutades, sõpradega juttu puhudes ja mõnusat gruusia õlut mekutades kiiresti. Kui lõpuks igati kaunist saunahoonest väljusime, siis selgus, et juhuslikult olid samal ajal ka teised eestlastest kossufännid sealsamas hoones (neid saunu on seal ümbruses päris mitu tükki) väävlisauna nautinud. 

Saun

Pärast sauna mõtlesime, et käime hotellist läbi ja siis pargime enne mängu kuskil kered korralikult täis. Thbilisis liikudes kasutasime üldiselt Taxify teenust ja sõit hotelli ja vanalinna vahel maksis vaid 4 lari (see teeb kolme peale kokku 1,3 eurot). Ilmselt oli see mingi ajutine erihind, mida aga teised kohalikud taksistid ei saanud pakkuda ja olid seetõttu üsna pahased taxify tüüpide peale. Eks ta ole ka igal pool mujal paksu verd tekitanud. Ühelt teele ettejäänud tüübilt küsisime tema sõiduhinda ja ta pakkus, et võib meid ära viia 20 lari eest. Taksomeetreid nad ju ei tunnista, seega nimetavad lampi mingi hinna, mis võiks sobida. Viis korda kallim hind muidugi meile ei sobinud. Saatsime ta omateed selle pakkumisega. Järgmise takso saime juba 8 lari eest, millega olime ka päri. 

Hotellis oli meil vaja selga ajada spetsiaalselt Eesti – Gruusia mänguks teha lastud valged triiksärgid, kus peal kirjad nii eesti kui gruusia keeles ning krae peal mõlema riigi lipuvärvid.  Selle särgi juurde kuulus nagu maasikas vahukoore otsa ka hall soni, mille olin Narikala kindluse juurest eelmisel päeval ostnud. Ja oligi käes aeg siirduda tagasi linna, et hakata mänguks ja Eesti sünnipäevaks ettevalmistusi tegema. 

Kokku oli lepitud kindel baar, kuhu fännid kogunevad, et ühiselt häälepaelad korralikult sisse „õlitada“, nagu hea tava ette näeb. Või noh, pigem siis sisse õlutada. Tellisime süüa ja juua kohaliku kombe kohaselt ehk palju. Menüüks minul lambalihasupp hartšoo, lisaks hinkaalid ja hatšapuri. Ja väike chacha ka muidugi ergutuseks. Teenindaja oli selles toitlustusasutuses igatahes väga tore ja kena ka, nimi kõlas minu kõrvale päris eestipäraselt Mari (kirjapilt võis olla muidugi erinev). Ja mängust oli ta ka täiesti teadlik. Lahkusime mängule sõbraliku aasimise saatel mängu lõpptulemuse osas. 

Takso viis meid spordihalli, mis ehitatud juba aastal 1961. Kuigi hoonet on renoveeritud 2007. aastal, siis jättis see ikkagi sellise nõukaaja monstrumi mulje. Mahutab aga päris palju vaatajaid, peaaegu 10 000 inimest. Endiste Nõukogude Liidu vabariikide hulgas olevat see olnud suurim. Tegu on kuppelsaaliga, mida nimetatakse suursuguselt Tbilisi Spordipaleeks. See palee on kuulutatud ilmselt spordiürituste ajal alkoholivabaks, sest õlut seal publik enne mängu ega mängu ajal osta ei saanud.  

Thbilisi spordipalee

2015. aastal kaotas Eesti korvpallikoondis sealsamas saalis kontrollturniiril Gruusiale suisa 35 punktiga (55:90). Viimati kohtuti omavahel aga mullu novembris Tallinnas, kus võitjana väljusid samuti mägedepojad. Eesti koondis oli Gruusia mänguks läbi viimas korralikku verevahetust (mitte segamini ajada veredopinguga!), sest oma koondisekarjääri lõpetasid eelmise mängu järel Serbiaga Kristjan Kangur, Gregor Arbet ja Janar Talts. Oli saabunud aeg, kui noored peavad ise kaela kandma hakkama, seda küll õnneks neist ka mõnevõrra suurema kogemustepagasiga kolleegide toel. Ja noored olid igati tublid, sest võõrsilt võeti kohalike üle tubli võit 84:77. 

Läheb lahti!

Kulid otse Eestist  

Fännide ühine univorm

Suurepärane kingitus Eestile sünnipäevaks ja Gruusiasse reisinud korvpallisõbrad said seega lisaks ilusatele Tbilisi vaatamisväärsustele väga mõnusa elamuse ka mängusaalist.  Meelde jäi veel see ka, et märkasime, kuidas tribüünil oli rida mingit politsei eriüksust, kes justkui valvasid kedagi. Alguses kahtlustasin, et ehk keegi vägev VIP on tribüünil, aga hiljem selgus, et nad valvasid hoopis vange, kes mängule oli toodud. Meil Tallinnas käivad aegajalt ajateenijad mänge vaatamas, seal siis vangid. Iseenesest ju tore. 

Seejärel oli aeg jätkata pidustusi vanalinnas, sest meeleolu oli teadagi ülev ja rõõmus. Linna jõudes nägime, et mäe otsas asuv teletorn on Eesti sünnipäeva auks värvunud sinimustvalgeks ja seda oli väga südantsoojendav vaadata. 

Pallur, Jalg ja Suur Karu. Taamal sinimustvalge teletorn

Pärast mõningast tiirutamist vanalinna tänavatel, otsides võimalikku peatuskohta, maandusime lõpuks samas kohas, kus enne mängu olime istunud. Teenindaja Marile edastasin väikese sõbraliku kommentaari seoses äsja lõppenud mänguga, mille tulemusega ta ka juba kursis oli. Tundus, et ta oli sellele vaatamata meie üle rõõmus. Suur Karu oli enne mängu lubanud, et kui Eesti võidab, teeb meile umbes 250 lari maksva šampuse välja. Mees pidas sõna ja varsti oligi uhke pudel meie laual ja saime klaase kokku lüüa kodumaa sünnipäeva ja Eesti  võidu auks. Ja nii see õhtu möödus, kus õlu ja vein voolas ning vesipiip tossas.   

Gruusia Mariga

25.02. – sinine esmaspäev

Öösel särab kuu su kohal,

tähehõbe ka.

Minu mägi, mu Mtatsminda,

sinust laulan ma!

Kõigest parem, kaunim kõigest

mulle oled sa –

minu mägi, mu Mtatsminda,

sinust laulan ma!

(Tsabadze / Karmo)

Hommikul kell pool üksteist ajasime ennast üles, sest hommikusööki pakuti hotellis kella 11-ni. Suuremat isu polnud, aga midagi oli vaja siiski hamba alla panna. Olime ühes tükis õhtul kenasti hotelli jõudnud, pärast mõningast otsimist leidis Jalg õnneks ka oma prillid Suure Karu voodi alt üles ja päev võis alata. Veel üks tore päevakene Thbilisis oli ees ootamas.

Võtsime seekord ette tee Mtatsminda mäele. Mtatsminda mägi tähendab kohalikus keeles „Püha Mägi“. Mäel asub ka kirik ja selle lähedal on tähtsate inimeste matmispaik (näiteks on sinna maetud Gruusia esimene president Zviad Gamsahurdia). Mägi asub 770 meetri kõrgusel merepinnast, sinna pääseb üsna uue ja moodsa funikulööri ehk köisraudteel sõitva trammilaadse sõidukiga. Mäest üles oli sõita 500 meetrit. See transpordivahend mäkke tehti sinna esmakordselt juba aastal 1905.   

Funikulöör

Mtatsminda mäel asub 210 meetrit kõrge teletorn, selle läheduses on lõbustuspark, mille juveelikrooniks on 65 meetrit kõrge vaateratas. Ootasime kaasseltsimehed ära ja astusime ka vaateratta kabiini. Üleval tipus olles oli kuulda küll tuule päris tugevat ulgumist akna taga, aga samas ei värisenud ega rappunud meie sõiduk tuuleiilide tõttu vähimalgi määral. Umbes 10-12 minutit ja oligi tiir tehtud.  Vaade oli üleval muidugi oivaline.  

Vaateid vaaterattalt Pühal mäel

Enne mäe otsast tagasi alla laskumist tegime istumispausi väikeses välikohvikus, kus saime kuulda elamusi ja mälestusi eelnevast õhtust. Ja siis oli aeg leida linnast koht, kus veel kord kohalike roogadega keha kinnitada. Väikeses omapärases söögikohas proovisin ka lambašašlõki ära, aga see nii hea siiski polnud kui seast tehtud šašlõkk. Aga õlu oli selle eest täpselt sama kosutav. WC oli ka märkimist väärt – istumine oli tehtud kõrgemale, nagu oleks kuningatroonile asunud.  

Troonil. Koht, kus kuningas ka jala käib. 

Kuna söögikoha lähedusse jäi ka Gruusia ja ühtlasi kogu Põhja-Kaukaasia suurim kirik, siis läksime vaatasime selle ka ära. See on ortodoksne Sameba Püha Kolmainsuse katedraal, mis valminud päris hiljaaegu – ehitatud aastatel 1995-2004. Kiriku ehitamise eesmärgiks oli tähistada Jeesus Kristuse 2000. sünnipäeva. Väike juubel, miks mitte. Ehitust rahastati suuresti anonüümseks jääda soovinud ärimeeste poolt ja ka tavainimeste annetuste toel. Kohalik taksojuht teadis mu eelmise Tbilisi külastuskäigu ajal rääkida, et üks suurannetajaid oli praegugi Gruusia poliitika halliks kardinaliks peetav miljardär Bidzina Ivanišvili, Gruusia peaminister aastatel 2012-2013.

Sameba PÜha Kolmainsuse katedraal

Ja sellega võibki joone alla tõmmata seekordsele Gruusia visiidile. Järgmisel hommikul kell kuus väljus lennuk Thbilisist Varssavi suunal, seal mõnetunnine tiksumine lennujaamas ja varsti olimegi kodus tagasi. Aja piiratuse tõttu seekord Tbilisist väljapoole ei jõudnud, aga ka ainuüksi selles linnas on mõneks päevaks vaatamist ja tegemist küllaga. Kindlasti lähen aga Gruusiasse tagasi, sest see ilus maa lihtsalt kutsub mind.