SEIKLUS VIETNAMIS - osa 3

Esimene nädal Vietnamis on möödunud pöörase kiirusega. Käes on jälle esmaspäev, sedapuhku 21. november. Kuna vahepeal pikendasime hotellis viibimise aega, siis peame hommikul teise tuppa ümber kolima. Seejärel kerge hommikusöök hotelli einelas - praemuna, võileib ja kohvi. Muud sisse ei lähegi. Mõni mees tangib aga kohe nii, nagu oleks viimnepäev kätte jõudnud. Nagu Tõnisson, anna ainult kätte. Hommikusöögi kõrvale kostab selles hotellis kõlaritest rahulik ja vaikne klassikaline klaverimuusika. 
  

Täna on plaanis sõita 30 km kaugusele Hoi Ani, mille vanalinnas võiks tore olla ringi jõlkuda. Selle jupi läbime loomulikult rolludega. Enne veel, ca 10 km kaugusel Da Nangist, jääb teele aga veel üks lahe koht - marmormäed. Peamiselt lubjakivist ja marmorist kaljud, mida nimetatakse ka 5 elemendi (vesi, tuli, maa, metall, puu,) mägedeks. Sinna on rajatud terve kompleks. Mägede sees on koopad, millest on tehtud budistide pühad toad ning kuhu on püsti pandud hulk suuri budistlikke pühakujusid. Lisaks muidugi ka templid ja mediteerimise koht. Päris võimsa mulje jätab kogu see asi siin.  

altar templis

Haakrist ehk svastika on budismi üks sümboleid, mida kasutatakse õnne ja heaolu märgina. Algselt võis svastika aga olla päikese sümbol.

                                                                                     Marmormägedes

Marmormägede kohta on ka üks legend. Kord oli draakon Non Nuoci rannas veest välja tulnud ja sinna muna jätnud. 1000 päeva ja 1000 ööd möödus ja munast koorus välja ilus neiu. Muna koored jäid aga rannale ja lõpuks kasvas neist 5 müstilist marmormäge. 

Marmormäed vaadatud, võtame suuna Hoi Ani. See on Vietnami mõistes üsna väike iidne linnake, kus elab „ainult“ pisut üle 120 000 inimese. Linn on tuntud oma vanalinna poolest, mis on kantud UNESCO maailmapärandi hulka. Vanalinna pääsemiseks tuleb isegi pilet lunastada 120 000 dongi (5 €) eest. Tõele au andes pidi see hind sisaldama ka sissepääsu muuseumi ja templisse, kuhu me mingitel asjaoludel siiski ei jõua. 

Ka see linn on sarnaselt Da Nangile olnud oluline Kagu-Aasia kaubanduse sadamalinn, eriti oma hiilgeaegadel 15. – 19. sajandil. Pärast Nguyeni dünastia lõppemist on linna tähtsus oluliselt vähenenud, samal ajal muutus kaubanduse keskpunktiks naabruses asuv Da Nang. Ilmselt tänu sellele jäi suur osa Hoi Ani linnast järgnevaks paariks sajandiks puutumata ja vanalinn säilis endisel kujul. 

Hoi An tähendab tõlkes rahulikku kohtumispaika. Päris rahulikuks seda linna nimetada praegu ei saa siiski, sest turistidest kihab siin igal pool. Ja iga kohalik tahab loomulikult turistist oma osa saada. Proovin tänaval jalutades mingit  banaanist tehtud õlist magusat plönni huvi pärast. Kõige hullem mekk ei olegi, isegi täitsa söödav. Linnakesel pole üldiselt vigagi, aga kõik kohad on kohalikke väikeettevõtjaid ja kaupmehi täis, igaüks pakkumas just kõige paremat ja ekslusiivsemat tavaari. Loomulikult. Sellest lehmakauplemisest hakkab küll väheke siiber saama.

Kui linnas ringi töllerdades aega surnuks lööme avastavad austatud kaasvõitlejad ühest rätsepaärist, et siit saab ülisoodsalt endale ülikonna lasta teha. Ja kääribki juba perenaine käised üles ja asub tööle kallale. Mõõdulint lendab vihinal ümber esimese peremehe piha. See vahva rätsep on tabanud neli kärbest ühe hoobiga. Härrad käivad veel mitu päeva siin end mõõdistada laskmas ja ürpe selga proovimas. Lisaks ülikondadele lähevad loosi ka triiksärgid ja lipsud. Mina ei viitsi hakata jantima, et nende transpordiga hiljem jamasid vältida, kuigi tagantjärele mõeldes oleks paar särki ja lipsu võinud ikkagi kah ju kaasa võtta. Oinas. Selle asemel sooritan oma sisseostu vastaskuurist, ostan 2 T-särki, millel kohaliku riisikaabuga preili rikša seljas. Pole kah viga, kuigi Vietnamis on vist särkide suurused natuke teise mõõtkavaga. XL on Eesti mõistes ilmselt L, L aga kindlasti mitte L, pigem M. L suurus läheb mulle üldjuhul Eestis selga, aga siit ostetud särk ei lubanudki. Hea et XL-gi selga mahub. Loovutan hiljem ostetud särgi mõne õlle eest saledamale reisikaaslasele, sest selle särgiga pole mul midagi peale hakata.  Ülikondade transportimiseks (päris palju reisist ju alles ees + lennusõidud) ostetakse hiljem eraldi kotid, millest üks on päris muljetavaldav vesipühvlinahast suur pruun kott. See näeb tõesti uhke välja.   

Parajasti siis, kui hämarduma hakkab jõuame tagasi Da Nangi. Tipa-tapa veel mere äärde ja... laintesse heidan end. Ujuma minnes avastan, et jalg on millegipärast päris paistes ja valus käies. Pole aimugi, kust selle olen saanud, ei mäleta, et oleks kusagil väänanud. Aga hullu ka otseselt ei ole, lonkan natuke ja loodan, et hullemaks ei lähe. Eks kohalik Tiiger aitab ka ravida.  Ja üks päevakene jälle siin õhtusse kulgenud.

Järgmisel päeval (22. november) otsustan korraks aja maha võtta ja paikne olla. Tuuritamise vahepeal lihtsalt lebotan ega tee suurt midagi peale magamise, meresupluse ja linnas ringi kolamise. Ühtlasi teen endale rollerivaba päeva. Teised sõidavad kohe peale hommikusööki Hoi Ani rätsepmeistri manu hilpudele järgi. Seal selgub aga, et need polegi valmis veel ja peavad uuesti tagasi minema. Parata pole midagi.

Mina lappan hotelli toas oma miljoneid. 3 miljonit sain kokku, vaja see nüüd laiaks lüüa! Ega miljonäri elu pole meelakkumine. Lõpuks vean oma laisad kondid siiski õue, soe õhk pidi neile head tegema. 

                                                                      500 000 dongi ja külm Tiiger

Pärast rahas suplemist lähen mere äärde. Korjan mõned karbid rannalt, naudin päikesepaistet. Hommikupoole oli siin juttu mingist pisikesest tsunamipoisist, mis pidavat liikvel olema suunaga Da Nangi poole. Jään siis seda ootama. Kahjuks või õnneks see ootus aga ei täitu, nii et tuleb muud atraktsiooni leida päeva sisustamiseks. 

Mere ääres asuva einestusmaja terrassil päikese varjus õlut libistades märkan ehitusjärgus pilvelõhkuja otsast mööda seina alla turnimas kahte ämblikmeest. Tõstukit vms tehnikat pole, istuvad mingi lauajupi peal ja laskuvad nööriga allapoole. Tundub, et nad ei pese seal aknaid, vaid värvivad midagi. Ei kujuta ette, et ise peaks seal kõlkuma ja seejuures veel tööd tegema.

                                                                              Ämblikmehed

Mere ääres jalutades jälgin veel, kuidas kalamehed ümmarguse paadiga üritavad lainetest läbi merele murda. Ei ole seda lihtne teha ühe pambusest toikaga. Säärased lootsikud tunduvad siin muidu päris populaarsed sõiduvahendid olevat. 

                                                                             Kalameeste paadipark

Selles kuumuses on söögiisu üsna minimaalseks jäänud. Täna näiteks pärast hommikusööki ei söögi terve päeva jooksul rohkem mitte midagi. Ja kõht tühjaks ei lähe ka. Külm tiigriõlu libiseb aga ikka endise hooga, ei see janu otsa saa. Ainult et see õlleke läheb kiiresti kerest välja ka, nii et vinti sellest ei jõua jäädagi.  

Ülejäänud rollerhiired saabuvad ka lõpuks pilkases pimeduses hotelli tagasi, jagavad muljeid. Mingi seltsimehe käest said osta kohalikku samakat ja tasuta mingit muud "kraami" ka lisaks. Nimeks sellel Can Sa, nagu ärimees väitis. Õhtul tehakse inimeste peal loomkatseid ja selgub, et õite vägev kraam teine - mõni peremees õpib selle abil uuesti kõndima, mõni roomama, mõni teeb söösthüppeid asfaldi peal, mõni kallistab puud, mõni mõmiseb niisama tõusva kotka asendis, nii et peopesad on maas, aga põlved mitte. Nagu amööbid öisel inimtühjal uulitsal. Omas värvikirevas fantaasiamaailmas. Elu on seiklus, nagu öeldakse. Järgmised kolm päeva kuluvad muljete vahetamisele, kes mida nägi või kuidas selle "reisi" ajal ümbritsevat tajus (õigem vist oleks öelda, et ei tajunud). Aga sellest praegu ajalugu vaikib. Ma olin Mart Kivastiku raamatust "Vietnami retsept" lugenud, et midagi taolist võib juhtuda, aga oma silm on kuningas. Oli korralik etendus, sain aukoha esimeses reas. Ja täiesti tasuta. 

Ba Na

Uus päev. Juba 23. november, mis tähendab, et reisi lõpuni jääb veel vaid nädal. Viimane nädal päikest ja sooja. Päev tõotab igatahes põnev tulla, sest ees ootab köisraudtee Ba Na Hills keskuses, mis rajati prantslaste poolt juba 1919. Seal asub maailma pikim vahepeatuseta köisraudtee rada, mis infoallikate sõnul olevat 5,8 km pikk. See on ka Guinessi rekordite raamatus üles tähendatud rekordina. Kaks rada avati 2009, kõige pikem sai valmis lõplikult 2013. Kolmel köisraudtee trassil on kokku 201 vagunit, mis suudab transportida üles-alla 3000 inimest tunnis. Päris muljetavaldav.  

Ba Na asub Truon Soni mägedes Kesk-Vietnamis. See on Da Nangile samuti üsna lähedal, ehk mingi 25 km. Nii et rollerid jälle istumise alla ja tuld. Läbi Da Nangi kesklinna sõit on ikka natuke midagi muud, kui äärelinnas või üldse linnast väljas töristada. Tihe sõelumine käib ümberringi. Lisaks rollerite massile pean jälgima, et viimase kaasvõitleja selg paistaks, sest maha ei taha jääda (ülejäänud on ju kogenud rollerihundid juba). Kuigi üks tüüp sõidab veel mu seljataga ka igaks juhuks, siis sellegi poolest tuleks punt koos hoida. Õnneks valgusfoorid siin pisut peatavad voolu ja jõuan teistele jälle vaikselt järele. Teisele poole linna äärde jõudes lähevad teed väiksemaks ja liiklus hõredamaks, kuid siiski tuleb ette olukordi, kus kõks mõne kohaliku uljaspeaga ei ole kaugel. Vahetult enne Ba Na keskusesse jõudmist muutuvad teed väga kurviliseks ja käänuliseks, vahepeal on ka liiklusmärgid, mis soovitavad hoogu maha võtta, kui ei taha järsus kurvis välja sõita ja üle ääre alla lennata. Võtan hoo maha, nii et jään teistest maha, aga kuna lõpp paistab, siis vahet enam pole. See rolluga sõit siin liikluses tundub mõnikord ellujäämislaagrina, aga kogemustepagas ja vilumus aina suureneb.

Pargime rollerid suurde parklasse ära, mis on täitsa tasuta, kuigi mingi paberilipakas valvuri poolt meile antakse, kui rollud väravast sisse ajame. Ba Na näol on tegu suuremat sorti turistimagnetiga, nagu võis ka arvata. Pilet maksab päris palju - 600 000 dongi ehk umbes 25 €. Selgub, et selle eest igale poole veel ei saagi. Üleval küsivad sindrinahad veel 70 000 juurde, kui tahad edasi minna või alla tagasi. Turistil jälle kott peas kenasti. Õnneks saab hing kohe varsti pai ka kõrgel mägede kohal köisraudteed mööda üles vuhisedes. Kahjuks selgub, et pikim raudtee on remondis ja peame nende lühematega leppima. Aga ikkagi avanevad suurepärased vaated õhukabineti aknast!  Sedasi viib rong meid pea 1400 m kõrgemale, üle jõgede, koskede ja džungli. Esimene naudingut täis sõit kestab 16 minutit.  

Ba Na köisraudteel mõnnamas

Esimesest peatusest viib mägitramm natuke kõrgemale, kus on jälle vaatamist pikemalt. Nt klooster mäe peal (pildil vasakul), kus mungad elavad.

Kõik on väga ilus - värvikirevad aiad, pühakujud ja muudki. Lihtsalt suurepärane. Siin pole sõnu vajagi tegelikult. Need aiad on sellised aastaringselt. Armastuse aed (Le Jarden D`Amour) koosneb üheksast erinevast aiast. 

Kaunid baleriinid, kaunid baleriinid –

muinasjutuhaldjad on nad soojas suveöös.

Kaunid baleriinid, kaunid baleriinid –

graatsilised valged luiged vaiksel järveveel.

Kaunid baleriinid, kaunid baleriinid

hiigellaval hõljumas kui moonid tuulehoos.

Kaunid baleriinid, kaunid baleriinid –
kõik nad ühtemoodi, kui neid vaadata vaid koos.

Käime läbi ka prantslaste poolt 1923 rajatud Debay veinikeldrist, mis on kaevatud Ba Na mäe sisse ja on 100 meetrit pikk. Vahakujude muuseumi jätame seekord külastamata. 
Siis sõidame trammiga tagasi alla, et taas õhurongi astuda ja teiselt poolt uuesti üles liikuda. Sedapuhku kestab reis ainult 3 minutit. Üleval avaneb alguses vaatepilt, mis pole üldse mitte vietnamlik. Pigem ameerikalik sätendav ja värviline. Vasakule jäävad väravad laste fantaasia- ja lõbustusparki, kus palju erinevaid mänge. See pidavat olema Aasia suurim siseruumides asuv lõbustuspark. Mine võta kinni, kas see tõele ka vastab. Jätame selle vahele, kuna lapsi meil kaasas ei ole. Lisaks on siia mäe otsa rajatud prantsuse keskaegse linnakese koopia - tänavad, väljak, loss, katedraal. Täies suuruses. Isegi poodide ja tänavate nimed on prantsuse keeles. Kohe üldse ei sobi kokku kõrvalasuvate budistlike hoonete ja kujudega. Lisaks on siin Lääne turistide jaoks muidugi hulk hotelle, suveniiriärisid, restorane, spasid jms. Me sellele kõigele siin erilist tähelepanu ei pööra, vaid kõnnime edasi ülespoole, seal paistavad ka Vietnamile omased templid ja muud hooned. Ja see on tõesti hoopis teine tera. Seal leiame Linh Chua Linh Tu templi, Linh Phong Tu pagoda ja torni. 

Linh PÜhong Tu Pagoda

Linh Chua Linh tempel

                                                        Linh Phong Tu torn 

Kõik soovitu nähtud hakkame vaikselt alla tagasi liikuma. Lossi juures märkame äkki ahvipärdikut, kes istub keset teed ja kelle toimetusi turistid huviga jälgivad. Astume ka muidugi ligi. Äkki kahmab pärdik ühe turisti käes olevast kilekotist kinni, rebib selle katki ja kahmab seest midagi maitsvat. Päris kiired liigutused olid, kotiomanik ei jõudnud reageeridagi. Natuke krõbistab saadud manti, kuid seejärel ahv kaotab huvi turistide vastu ja siirdub rahulikult trepist üles. Istub müüri peale ja hakkab kuskilt saadud plastpudelit lahti keerama, et värskendada ennast joogiga. See õnnestubki tal, kuid pudel on tagurpidi ja jook valgub maha. Seda hakatakse siis vaikselt lakkuma sealt. Päris lahe tegelane, väärikas ahv. 

                                                             Monkey business



Köisraudteega tagasi alla sõites tekib tihe udu (oleme korraliku pilvemassiivi sees) ja hakkab lädinal vihma sadama. Aknast välja vaadates ei näe enam mitte muffinitki. Ainus lohutus on see, et vähemalt üles tulles oli ilm ilus ja selge. Ühtlasi hakkab hinge väike ärevus tulema, sest märja teega ja lompidega on veel toredam rolleriga sõita. Siiski on mu erutus enneaegne ja alla jõudes vihma enam ei saja. Pärast mõne suveniiri ostu asutame endid minekule. Päris mitmed setmed tunnid läks seal mägedes ära nagu niuhti. Enne veel saame aga olla tunnistajaks Vietnami noore pere tülile. Kutt viskab meie ees äkitselt seljakoti vastu maad ja astub vaikides neiu juurest minema. Oh sa jutt kus siis tuleb sealt väikese naisterahva seest hääl! Hakkab kätega vehkima ja valju häälega (vietnami keeles muidugi) tüübile noomitust tegema. Sellist kõvahäälset kädistamist pole enne kuulnud ja loodetavasti ei kuule ka tulevikus. Kõrvadel hakkab valus kohe. Kui Jürgen Ligi oleks seal olnud, siis ta oleks ilmselt neiule öelnud, et ära kaaguta!  

Tagasitee Da Nangi läheb üsna kiiresti. Sõidame seekord pisut teist teedpidi ja see kulgeb nüüd mõnusalt sirgelt. Saab natuke julgemalt gaasi peale väänata. 75 - 80 km/h (tavapärane kiirus oli u 45-60 km/h) on siiski minu jaoks piir, kuigi eriti palju liiklejaid teel ei ole enne linna jõudmist. Uljamad noorhärrad ületavad ka maagilise 100 km/h piiri. See teelõik ongi kõige vabam ja mõnusam rollerisõidutee, mis Vietnamis rataste alla sai võetud. Ühe vea tegin enne sadulasse istumist - panin päikeseprillid seljakotti, kuna päike oli kuhugi ära eksinud mõneks ajaks. Tulemus on see, et nüüd peab pidevalt silmavalguvat vett minema pühkima, et nähtavus oleks ikkagi hea.   

Superlahe päev on olnud. Kõigi muljed Ba Na köisraudteelt on ülipositiivsed. Ootasin ise ka seda väga ja kuigi pikim raudtee oli suletud, siis jäin ikkagi samuti rahule. Õhtu lõpetuseks teeme kerge supluse meres ja mõned külmad tiigripoisid. Ja siis vaatame hotelli toas legendaarset filmi Rocky V. Eile vaatasin üksi olles Viimast Mohikaanlast. Kõik USA filmid, mida telekas näidatakse. See tegelikult natuke üllatab küll, arvasin, et USA filmid on siin tabu, aga võta näpust. Isegi A-Rühm lastakse eetrisse, kuigi need tegelased olid ju süžee järgi otseselt Vietnami režiimi vaenlased.  Lõpuks aga on aeg unele. 

SEIKLUS VIETNAMIS - osa 2

Pärast 3 toredat päeva Saigonis pakime 17. novembri hommikul oma asjad taas kokku ja laseme taksol ennast lennujaama sõidutada. Esimene siselend peab meid viima Kesk-Vietnamis asuvasse linna nimega Hue.   

Hue

Linn asub Perfume jõe (maakeeli võiks olla siis Parfüümi ehk Deodorandi jõgi näiteks) kaldal ja seal elab ca 345 000 inimest.  Aastatel 1802-1945 oli Hue ka tollase riigi pealinn, kus resideerusid Nguyeni dünastia keisrid. Kolme erineva keisri (Minh Mang, Khai Dinh ja Tu Duc) hauakambrid on linna üheks suuremaks vaatamisväärsuseks. Samuti 19. sajandil ehitatud paksude müüridega ümbritsetud Tsitadell, kus keisrid elasid. Hue asus Vietnami sõja ajal täpselt Põhja- ja Lõuna-Vietnami piiril, mistõttu sai linn sõjategevuses kõvasti kannatada – seda pommitati USA õhuväe poolt, samas korraldasid seal tapatalguid ka Põhja-Vietnami kommunistid. Umbes nagu Süüria Aleppo tänapäeval – kõik pooled pommitavad ja kannatajaks on tavalised inimesed.

Lend Saigonist Huesse kestab 1 tund 40 minutit. Lennukis tabab meid kohe suuremat sorti üllatus, kui selgub, et üks lendu teenindav stjuardess on eestlanna. Eva-Liisa. Võtab suuremagi jutumehe tummaks, kui kena blond tütarlaps kõnnib lennukis meie kõrvale ja ütleb sulaselges eesti keeles: "Te vist olete eestlased?" Väga kummaline koht teist eestlast kohata. Isegi valgeid ei ole kohanud ülearu tihti (kui Saigoni peatänav välja arvata), rääkimata siis eestlastest. Hea, et meie seltskonna süüdimatud kommentaarid kaasreisijate pihta polnud veel hoogu sisse saanud, vastasel korral saaks praegu tublisti punastada. Hue lennujaamas haarab ootamatult üks taat (ilmselt kohalik) äkitselt mul käsivarre ümbert kinni, ise vaikselt naeru pugistades. Küllap saab sellega linnukese kirja, et on selles elus valge inimese ka ära katsunud. Nojah, olgu siis tal seekord hea päev.  

Seame end ühel väikesel tänaval asuvas hotellis sisse. Päris mõnus väike hotell. Ja odav, 1 ööbimise eest maksame umbes 5 € inimese kohta. Ainuke häda on see, et kohe hommikul pärast kukke hakkab mingi meistrimees meie akna all tööriistadega põrgulärmi tegema. Esialgu tundub Hue palju rahulikum kui Saigon. Näiteks on siin mõnus jalutada Perfume jõe äärde rajatud promenaadil. Kuigi koheselt tullakse seal ka juba teenuseid pakkuma paaditrippide näol. Esimene tädi midagi plädiseb aktiivselt me nina ees. Tee või tina, ei saa aru, kas ta pakub midagi või nõuab. Hiljem alles jõuab kohale, et ju need samad paaditripid olid, mida ta meile sokutada üritas.  Kolame niisama ringi - üle ühe võimsa silla teisele poole jõge ja teist sildapidi jälle tagasi. 

Hue on linn, kus minu tõehetk kätte jõuab. Nimelt järgmisel hommikul rendime seal rollerid. Pole enne olnud juhust mootoriga kaherattalist juhtida, nüüd siis tuleb teha debüüt. Ja seda riigis, kus on üks tihedamaid rolleriliiklusi üldse ilmselt. Rollerid saame samast hotellist, nii et selleks kuhugi rändama ei pea. Sõber näitab alguses kätte, kuidas see rolleri opereerimine käib (õnneks käike sellel vähemalt ei ole), siis korra ukerdan sellega uulitsal edasi-tagasi ja seejärel juba kiiver pähe ja liiklusse. Ma ei valeta, kui ütlen, et käed alguses värisevad, kui väikeselt tänavalt suurele teele välja keerame ja vasakult ja paremalt kohalikud rollerihaid mööda tuhisema hakkavad. Pidime kokkuleppe kohaselt kohe rollereid tankima minema. Esimese bensukani minu roller paraku välja ei vea, sest bensiin saab lihtsalt otsa (tänud eelmisele kundele, kes selle päris tilgatumaks pidi sõitma). Mu rolleri kütusemeeter (lisaks sellele ka spidomeeter) ei tööta, nii et mul polnud alguses aimugi, palju seal kütust olla võis. Hämmastaval kombel sõidab praktiliselt kohe, kui ma tee äärde veeren ja see neetud kaherattaline elukas nagu saurus lõplikult välja sureb, minu kõrvale üks kohalik naisterahvas. Küsib, et mis viga ja pakub abi. Inglise keeles. Nagu oleks pilusilmne päästeingel alla lennelnud. Ütleb, et võib lähedal olevas tanklas kohe ära käia ja kütust tuua mulle. Mis mul muud üle jääb, kui pakkumisele alla kirjutada. Paari minuti pärast ongi proua juba tagasi u 1,5 liitrise pudeli kütusega, aitab isegi bensupaagi korgi üles leida istme alt (ma olen ju nagu Ott kosmoses selle rolleriteemaga). Maksma läheb see abi mulle 20 000 dongi ehk alla euro. Maksan 50 000 dongisega (väiksemat es olnud). Proua käib sellega korra ära ja toob vahetusraha tagasi, kuigi ta oleks võinud sellega vabalt ka lihtsalt minema sõita. Minu igavene tänu sellele ausale ja abivalmis prouale. Midagi ta minu pealt küll teenis kindlasti, aga mis mul selle vastu saab olla. Ta ikkagi aitas mind hädast välja.       

Pärast kiiret abisaamist sõidame esimesse tanklasse ja laseme kõikide rolleritel paagid täis kallata. Seal toimetab bensukates vastav spetsialist püstoliga, lükka ainult roller ette ja ütle palju tahad. Pärast võtab sama mees ka raha vastu (tavaliselt kulub bensukas 50-70 000 dongi ehk 2-3 €). Edasi tuleb mul lihtsalt püüda aru saada, kuidas selles liikluses on rolleriga ikkagi võimalik ellu jääda (vt peatükki “Vietnami liiklus”) ja oludega kiiresti kohaneda. Väga kiiresti. Ilge sagimine käib ju edasi-tagasi, kes tuleb paremalt, kes vasakult, kes sõidab samal teepoolel üldse vastu sulle. Üheks märksõnaks on üldiselt tahavaatepeeglid. Avastan teepeal, et minu rollul (meie seltskonna rollerhiired hüüavad rollereid hellitavalt rolludeks) on peeglid lahti ega püsi vajalikus asendis, kohenda neid palju tahad. Mis ikka, tuleb kaelalihased tööle panna. Saab selgeks, et mu esimesel rollurondil enamus asju ei tööta. Bruce Willis ütleks filmas Die Hard selle peale ilmselt "Jepikajee, motherf....r!".

Esimene sihtmärk rolludega on Perfume jõe läänekaldal asuv keiser Minh Mangi hauakamber. Sinna on üle 10 km maad, nii et on hea võimalus rollusõitu harjutada ja harjuda liiklusega. Kohale jõudes oskan nii osavalt parkida, et panen rolluga külje maha. Külamehed saavad irvitada – valge mees ei oska rolleriga sõita. Eks ikka ajab naerma. Minh Mang oli Annami (tänase Vietnami üks piirkond) keiser 1820 – 1841, Nguyeni dünastia teine valitseja. Tegu on vägeva kompleksiga, kus on erinevad  hooned ja pühad kujud, mis pühendatud Minh Mangile ja tema valitsemisajale. Tema enda matmispaik on aga aiaga piiratud ja külastajatele suletud. 

Minh Mangi hauakambri kompleks

Pärast hauakambri külastamist võtame suuna mere äärde. Kui juba lõunamaale sai tuldud sooja suve otsima ja see ka leitud, siis oleks patt meres sulistamise rõõme endale keelata. Teepeal ohtrate riisipõldude vahel läheb äkki minu ees sõitva seltsimehe rollu tagumine rehv katki ja härra on sunnitud maapinnalt tuge otsima graatsilise pantrihüppega. Õnneks oli pikivahe piisav ja ma talle otsa ei sõida. Ühtki vigastust kukkumine talle ei tekita, läks õnneks. Teiseks õnneks on läheduses kohe üks kuur, kus kohalik meistrimees võtab rehvi parandada. Mantel on ikka üsna räbal ja mustrit võib ainult hea fantaasia korral sellel näha. Rehv parandatud jätkame pisikest külavaheteed. Vaid 10-15 minutit hiljem läheb rehv uuesti, seekord pauguga ja ilma peremehe ümber kukkumiseta.

                                                                                      Boksipeatus

Kuidagimoodi vaikselt meelitatakse katkise rehviga roller järgmise meistrimehe juurde. Tema paneb seekord ka uue mantli peale. Meie vahime nii kaua kõrval kinnistul vees solberdavaid vesipühvleid. Seda elukat saab selles riigis kõvasti endale sisse uhmerdada loomaliha nime all. Õnneks sel päeval rohkem rehvipurunemisi ega muid viperusi rolludega ei juhtu.  Jõuame õnnelikult mere äärde ja sulistame mõnuga suurtes lainetes. Tagasi hotelli jõuame veel parajal ajal, et mitte pimeda peale jääda. Sest pimedas ma küll siin rolleriga sõita ei taha. Poole kuuest hakkab juba hämarduma ja seda päris kiiresti. Rolleri kilometraaž saab kohe esimesel päeval üsna kobe – üle 100 km. Õhtusöögiks proovime taas muidugi kohalikku rooga – nuudlisupp kanalihaga. Üsna vürtsikas teine. Silma torkab see, et tavalisi maitseaineid nagu sool ja pipar väga ei kasutata, topitaksegi kõiksugu tšillisid, sojakastet ja muud jama sisse. See mulle väga mokkamööda ei ole.   

Paar päeva Hues möödub kiiresti ning edasi viib meid tee juba Da Nangi suunas. Otsustasime, et priiskame natuke ja võtame selle ca 100 km läbimiseks takso. Raha läheb u 200 000 dongi (ehk ca 9 €) näkku. Takso teeb vahepeatuse ühe meretoidu restorani juures, mis on ehitatud vee kohale. Katsume väheke keha kinnitada. Restoranis pakutakse kõiksugu mereelukaid, mis püütud samast merest. Mina proovin elus esimest korda krabi. Selle eest tuleb kohalikus mõistes välja käia päris kirve hind - 150 000 dongi, aga no 6-7 € eest võib ju proovida miskit põnevat. Huvitav on, ainult tüütu nokkimine ja purustamine spetsiaalsete tangidega. Päris magu täis ei saa ka, aga tasus proovida küll. Edasi sõidame taksoga läbi Vietnami pikimast tunnelist, mis on 6,5 km pikk. Mõne aja pärast jõuame õnnelikult järgmisse suurlinna – Da Nangi.  

Da Nang

 

Majutame ennast kuhugi eelnevalt broneeritud hotelli, mis asub Da Nangi äärelinnas ja kust on poolsaarele ja Ahvimäele ainult kiviga visata. Ja siis siirdume jälle mere äärde. Mingi kilomeeter maad tuleb jalutada, et mere äärde pääseda. Terve rida hotelle on mereäärse päris täis parkinud, kuhu niisama mööduja ei pääse. Meres on lained siin veel suuremad kui Hues. Ja tagasitõmme altpoolt mere suunas on ka päris tugev, ühtlasi kisub vägisi vasakule. 

                                                                                  Morskadel on pidu

Üks peremees oskab ennast meres nii osavalt vigastada, et veri väljas. Voolab päris. Ei tea, mis hirmus kaheksajalg teda ründas, aga kohe mitu haava on erinevates kohtades jalal. Kooserdame hotelli tagasi, et vigastatu saaks end tohterdada. Tüüp jalutab paljajalu mööda teed, verine haav maapinna lähedal, kuigi ma igaks juhuks küsin, et ega härra infektsiooni ei karda. Ei karda põhjamaa karu kuraditki, rääkimata mingist veremürgitusest. Mõni müügimees loobub kiiresti oma suurepärastest pakkumistest, kui talle veritsevat jalga demonstreeritakse. Õnneks on meil hotellis plaaster ja Antisept kaasas, nii et ei hullu. Haav osutub ka väiksemaks kui see verejooks pealtnäha lubas eeldada.    

Järgmisel hommikul, 20. novembril, vahetame öömaja ja kolime väheke paremasse Gia Linh hotelli, mis asub ainult umbes 400 m merest. Igati korralik hotell, jääme siia kohe mitmeks päevaks. Põhjus on selles, et baaslaager jääb meil Da Nangi, sellal, kui ise rolleritega ümberkaudseid linnu ja vaatamisväärsusi kaemas käime. Hotell asub kõrghoones ja on seega juba kaugelt äratuntav ja kergestileitav. Minu orienteerumisoskusi arvestades on see hea teadmine.  

Linnast endast ka natuke. Da Nang on Vietnami suuruselt kolmas linn, kus elab üle miljoni inimese. Asub see kiiresti arenev suurlinn Lõuna-Hiina mere rannikul Hani jõe deltas. Da Nangis on ühtlasi riigi tähtsaim sadam. Siin on olemas ka rahvusvaheline lennujaam. Sõja ajal oli Da Nangi lennujaam Lõuna-Vietnami ja USA vägede õhuväebaasiks, olles tol ajal üheks maailma tihedaima liiklusega lennujaamaks. Kusjuures osaliselt kasutatakse lennujaama militaarsetel eesmärkidel ka täna.  Muide, just Da Nang oli see kant, kuhu USA merejalaväelased 8. märtsil 1965.a. Vietnamis maabusid, millega sisuliselt USA kuulutas avalikult, et sekkub täiemahuliselt Põhja-Vietnami ja Lõuna-Vietnami vahelisse kodusõtta. Varem oli USA vietkonge ainult õhust kimbutanud.

Looduskatastroofid on samuti linna oma jälje jätnud. Da Nangi on tabanud hulgaliselt tugevaid taifuune, mis tulevad Lõuna-Hiina merelt. Nt 2006 tuli merelt taifuun Xangsane, mis tappis 26 inimest, pühkis minema 5000 maja, uputas 19 paati ning tekitas majanduslikku kahju ca 200 miljoni USD ulatuses. Da Nang kasvab pidevalt, mere ääres on pooleli tohutu hulk kõrghooneid, millest tõenäoliselt on tulemas lisa juba olemasolevatele paljudele hotellidele. Ilmselgelt on eesmärgiks luua mere äärde suur turistide kuurort. Ma ei kahtle, et see hakkab mõne aasta pärast konkureerima Tai kuurortidega. Suuremaid vaatamisväärsusi linnas sees ei ole (kui öine tuledes hiiglaslik sild välja arvata), kuid linnast kirde suunas jääb poolsaar, kus asub Son Tra mägi. Rahvasuus nimetatakse seda ka Ahvimäeks.

Pärast oma kola teise hotelli kolimist rendime jälle rollerid, et sõita Ahvimäge avastama. Sedapuhku on mu roller oluliselt paremas seisukorras, vähemalt esmapilgul tundub, et kõik asjad toimivad. Rehvid vaatame ka seekord teravama pilguga üle. See on positiivne, sest seekord jäävad rollud ilmselt meie valdusse mitmeks päevaks. Seega, rolleri selga ja mäe otsa. 

Kohalikud peavad Ahvimäge jumala eriliseks kingituseks. Legendi järgi olevat haldjad käinud siin end malemänguga lõbustamas. Poolsaar ise olevat sündinud nii, et uhtliivast tekkinud maasäär ühendas maismaaga kolm saart – Nghe, Mo Dieu ja Co Ngua – ja moodustas sellega loodusliku barjääri, mis peaks kaitsma Da Nangi mere poolt lähenevate tsüklonite eest. Nagu eelpool öeldud, mitte alati see ei õnnestu edukalt.

Ahvimägi pilvemütsiga

Poolsaarel on looduskaitseala, kus leidub üle 30 km² sõjast puutumatuna säilinud looduslikku metsa, mida asustavad haruldased ahvid (kes meie poolt jäid looduses kahjuks küll nägemata, küll aga nägime ühte sellist härrat keset Ba Na turismikeskust turiste peedistamas), nagu näiteks hertsoglangur ja üks liik makaakide perekonnast, kes olevat vahelüli reesusmakaagi ja krabidest toituva jaava makaagi vahel.

Ahvimäe otsas avaneb tõesti suurepärane ja võimas vaade alla linnale ja merele. Sinna mäkke ongi parim viis minna rolleriga. Linnast väljas mäkke liikudes on liiklus juba vähe rahulikum ka. Lihtsalt seisame üleval ja naudime olukorda – päike lõõmab kuklasse, tuuleõhk silitab juukseid (kellel on mida silitada) ja silme ees avaneb super vaade. Mida sa hing veel ihkad? Kui, siis ehk ühte külma Tiigri õlut J

  

Vaated Ahvimäelt

Son Tra mäe jalamil asub 67m kõrgune valge jumaluse  Guanyini (halastuse jumalus) kuju, mis paistab üsna mitme kilomeetri kaugusele. Tema pidavat siitilmast lahkuvaid esivanemaid aitama Puhtale Maale (Pure Land), seepärast tema poole sageli palvetatakse ning tema väiksemas mõõdus kujusid leidub kõikjal. 

Mäe otsast tagasi hotelli juurde jõudes ma tunnen, et selleks päevaks on rollerisõidust küll. Sai juba sõidetud ka. Ülejäänud rollerhiired sõidavad veel kuhugi, aga mina lähen hoopis jalgsi mere äärde vaikust ja rahu nautima. Mingis söögikohas proovin kohalikku kala koos kohustusliku tiigriga. Aga see roog on päris malts, käib suus ringi ja on üpris maitsetu. Isegi õllest ei ole suurt abi. Küll aga maksab päris palju see "rääbis". Samas söögikohas avaneb võimalus piiluda, kuidas kohalikud pühapäeval einestamas ja joomas käivad. Neile meeldib terve famiiliaga koos käia (võib arvata, et need pole just kõige vaesemad kohalikud). Üks teenija on antud ainult selle laudkonna käsutusse ja tema kannab kogu aeg külalistele õlut ette. Pidevalt kõlab mot-hai-ba-jo! (vietnami keeles proosit – üks, kaks, kolm jo!). Kõrvallauas tuuakse kohe kangem kraam lauale. Iga kord, kui sõõm võetakse klaasist, tõustakse püsti ja käteldakse omavahel. Huvitav komme. 

Jätkan oma jalutuskäiku. Üks viisakalt riides kena neiu suure valge hoone ees pöördub äkki minu poole: „May I have you?“. No muidugi võid, miks sa ei või J Palub lahkesti sisse astuda uhkesse toitlustuskohta, õigemini selle väliterrassile, vaatega otse merele. Mul ei ole selle vastu vähimatki. Istun maha, tellin ühe väikese tiigri (need siin ongi kõik väikesed, 0,33 l), siis teise ja lõpuks kolmandagi. See on tšill. Kõrval alustavad uhketes rõivastes prouad fotosessiooniga. Proovin ka salaja pilti teha, kahjuks ebaõnnestunult. Aga nad märkavad mind ja tulevad natukese aja pärast hoopis ise minu lauda, et koos pilti teha. 

                        Kohalikud daamid rahvuslikes rõivais, mille nimi on Ao Dai (see ürp seljas, pükste peal)   

Päris tore kogemus. Pärast saan teada, et täna on Vietnamis õpetajatepäev ja nad tähistavad seda päeva pidulikult. Oli tore sellest killukese osa saada.