SEIKLUS VIETNAMIS - osa 2

Pärast 3 toredat päeva Saigonis pakime 17. novembri hommikul oma asjad taas kokku ja laseme taksol ennast lennujaama sõidutada. Esimene siselend peab meid viima Kesk-Vietnamis asuvasse linna nimega Hue.   

Hue

Linn asub Perfume jõe (maakeeli võiks olla siis Parfüümi ehk Deodorandi jõgi näiteks) kaldal ja seal elab ca 345 000 inimest.  Aastatel 1802-1945 oli Hue ka tollase riigi pealinn, kus resideerusid Nguyeni dünastia keisrid. Kolme erineva keisri (Minh Mang, Khai Dinh ja Tu Duc) hauakambrid on linna üheks suuremaks vaatamisväärsuseks. Samuti 19. sajandil ehitatud paksude müüridega ümbritsetud Tsitadell, kus keisrid elasid. Hue asus Vietnami sõja ajal täpselt Põhja- ja Lõuna-Vietnami piiril, mistõttu sai linn sõjategevuses kõvasti kannatada – seda pommitati USA õhuväe poolt, samas korraldasid seal tapatalguid ka Põhja-Vietnami kommunistid. Umbes nagu Süüria Aleppo tänapäeval – kõik pooled pommitavad ja kannatajaks on tavalised inimesed.

Lend Saigonist Huesse kestab 1 tund 40 minutit. Lennukis tabab meid kohe suuremat sorti üllatus, kui selgub, et üks lendu teenindav stjuardess on eestlanna. Eva-Liisa. Võtab suuremagi jutumehe tummaks, kui kena blond tütarlaps kõnnib lennukis meie kõrvale ja ütleb sulaselges eesti keeles: "Te vist olete eestlased?" Väga kummaline koht teist eestlast kohata. Isegi valgeid ei ole kohanud ülearu tihti (kui Saigoni peatänav välja arvata), rääkimata siis eestlastest. Hea, et meie seltskonna süüdimatud kommentaarid kaasreisijate pihta polnud veel hoogu sisse saanud, vastasel korral saaks praegu tublisti punastada. Hue lennujaamas haarab ootamatult üks taat (ilmselt kohalik) äkitselt mul käsivarre ümbert kinni, ise vaikselt naeru pugistades. Küllap saab sellega linnukese kirja, et on selles elus valge inimese ka ära katsunud. Nojah, olgu siis tal seekord hea päev.  

Seame end ühel väikesel tänaval asuvas hotellis sisse. Päris mõnus väike hotell. Ja odav, 1 ööbimise eest maksame umbes 5 € inimese kohta. Ainuke häda on see, et kohe hommikul pärast kukke hakkab mingi meistrimees meie akna all tööriistadega põrgulärmi tegema. Esialgu tundub Hue palju rahulikum kui Saigon. Näiteks on siin mõnus jalutada Perfume jõe äärde rajatud promenaadil. Kuigi koheselt tullakse seal ka juba teenuseid pakkuma paaditrippide näol. Esimene tädi midagi plädiseb aktiivselt me nina ees. Tee või tina, ei saa aru, kas ta pakub midagi või nõuab. Hiljem alles jõuab kohale, et ju need samad paaditripid olid, mida ta meile sokutada üritas.  Kolame niisama ringi - üle ühe võimsa silla teisele poole jõge ja teist sildapidi jälle tagasi. 

Hue on linn, kus minu tõehetk kätte jõuab. Nimelt järgmisel hommikul rendime seal rollerid. Pole enne olnud juhust mootoriga kaherattalist juhtida, nüüd siis tuleb teha debüüt. Ja seda riigis, kus on üks tihedamaid rolleriliiklusi üldse ilmselt. Rollerid saame samast hotellist, nii et selleks kuhugi rändama ei pea. Sõber näitab alguses kätte, kuidas see rolleri opereerimine käib (õnneks käike sellel vähemalt ei ole), siis korra ukerdan sellega uulitsal edasi-tagasi ja seejärel juba kiiver pähe ja liiklusse. Ma ei valeta, kui ütlen, et käed alguses värisevad, kui väikeselt tänavalt suurele teele välja keerame ja vasakult ja paremalt kohalikud rollerihaid mööda tuhisema hakkavad. Pidime kokkuleppe kohaselt kohe rollereid tankima minema. Esimese bensukani minu roller paraku välja ei vea, sest bensiin saab lihtsalt otsa (tänud eelmisele kundele, kes selle päris tilgatumaks pidi sõitma). Mu rolleri kütusemeeter (lisaks sellele ka spidomeeter) ei tööta, nii et mul polnud alguses aimugi, palju seal kütust olla võis. Hämmastaval kombel sõidab praktiliselt kohe, kui ma tee äärde veeren ja see neetud kaherattaline elukas nagu saurus lõplikult välja sureb, minu kõrvale üks kohalik naisterahvas. Küsib, et mis viga ja pakub abi. Inglise keeles. Nagu oleks pilusilmne päästeingel alla lennelnud. Ütleb, et võib lähedal olevas tanklas kohe ära käia ja kütust tuua mulle. Mis mul muud üle jääb, kui pakkumisele alla kirjutada. Paari minuti pärast ongi proua juba tagasi u 1,5 liitrise pudeli kütusega, aitab isegi bensupaagi korgi üles leida istme alt (ma olen ju nagu Ott kosmoses selle rolleriteemaga). Maksma läheb see abi mulle 20 000 dongi ehk alla euro. Maksan 50 000 dongisega (väiksemat es olnud). Proua käib sellega korra ära ja toob vahetusraha tagasi, kuigi ta oleks võinud sellega vabalt ka lihtsalt minema sõita. Minu igavene tänu sellele ausale ja abivalmis prouale. Midagi ta minu pealt küll teenis kindlasti, aga mis mul selle vastu saab olla. Ta ikkagi aitas mind hädast välja.       

Pärast kiiret abisaamist sõidame esimesse tanklasse ja laseme kõikide rolleritel paagid täis kallata. Seal toimetab bensukates vastav spetsialist püstoliga, lükka ainult roller ette ja ütle palju tahad. Pärast võtab sama mees ka raha vastu (tavaliselt kulub bensukas 50-70 000 dongi ehk 2-3 €). Edasi tuleb mul lihtsalt püüda aru saada, kuidas selles liikluses on rolleriga ikkagi võimalik ellu jääda (vt peatükki “Vietnami liiklus”) ja oludega kiiresti kohaneda. Väga kiiresti. Ilge sagimine käib ju edasi-tagasi, kes tuleb paremalt, kes vasakult, kes sõidab samal teepoolel üldse vastu sulle. Üheks märksõnaks on üldiselt tahavaatepeeglid. Avastan teepeal, et minu rollul (meie seltskonna rollerhiired hüüavad rollereid hellitavalt rolludeks) on peeglid lahti ega püsi vajalikus asendis, kohenda neid palju tahad. Mis ikka, tuleb kaelalihased tööle panna. Saab selgeks, et mu esimesel rollurondil enamus asju ei tööta. Bruce Willis ütleks filmas Die Hard selle peale ilmselt "Jepikajee, motherf....r!".

Esimene sihtmärk rolludega on Perfume jõe läänekaldal asuv keiser Minh Mangi hauakamber. Sinna on üle 10 km maad, nii et on hea võimalus rollusõitu harjutada ja harjuda liiklusega. Kohale jõudes oskan nii osavalt parkida, et panen rolluga külje maha. Külamehed saavad irvitada – valge mees ei oska rolleriga sõita. Eks ikka ajab naerma. Minh Mang oli Annami (tänase Vietnami üks piirkond) keiser 1820 – 1841, Nguyeni dünastia teine valitseja. Tegu on vägeva kompleksiga, kus on erinevad  hooned ja pühad kujud, mis pühendatud Minh Mangile ja tema valitsemisajale. Tema enda matmispaik on aga aiaga piiratud ja külastajatele suletud. 

Minh Mangi hauakambri kompleks

Pärast hauakambri külastamist võtame suuna mere äärde. Kui juba lõunamaale sai tuldud sooja suve otsima ja see ka leitud, siis oleks patt meres sulistamise rõõme endale keelata. Teepeal ohtrate riisipõldude vahel läheb äkki minu ees sõitva seltsimehe rollu tagumine rehv katki ja härra on sunnitud maapinnalt tuge otsima graatsilise pantrihüppega. Õnneks oli pikivahe piisav ja ma talle otsa ei sõida. Ühtki vigastust kukkumine talle ei tekita, läks õnneks. Teiseks õnneks on läheduses kohe üks kuur, kus kohalik meistrimees võtab rehvi parandada. Mantel on ikka üsna räbal ja mustrit võib ainult hea fantaasia korral sellel näha. Rehv parandatud jätkame pisikest külavaheteed. Vaid 10-15 minutit hiljem läheb rehv uuesti, seekord pauguga ja ilma peremehe ümber kukkumiseta.

                                                                                      Boksipeatus

Kuidagimoodi vaikselt meelitatakse katkise rehviga roller järgmise meistrimehe juurde. Tema paneb seekord ka uue mantli peale. Meie vahime nii kaua kõrval kinnistul vees solberdavaid vesipühvleid. Seda elukat saab selles riigis kõvasti endale sisse uhmerdada loomaliha nime all. Õnneks sel päeval rohkem rehvipurunemisi ega muid viperusi rolludega ei juhtu.  Jõuame õnnelikult mere äärde ja sulistame mõnuga suurtes lainetes. Tagasi hotelli jõuame veel parajal ajal, et mitte pimeda peale jääda. Sest pimedas ma küll siin rolleriga sõita ei taha. Poole kuuest hakkab juba hämarduma ja seda päris kiiresti. Rolleri kilometraaž saab kohe esimesel päeval üsna kobe – üle 100 km. Õhtusöögiks proovime taas muidugi kohalikku rooga – nuudlisupp kanalihaga. Üsna vürtsikas teine. Silma torkab see, et tavalisi maitseaineid nagu sool ja pipar väga ei kasutata, topitaksegi kõiksugu tšillisid, sojakastet ja muud jama sisse. See mulle väga mokkamööda ei ole.   

Paar päeva Hues möödub kiiresti ning edasi viib meid tee juba Da Nangi suunas. Otsustasime, et priiskame natuke ja võtame selle ca 100 km läbimiseks takso. Raha läheb u 200 000 dongi (ehk ca 9 €) näkku. Takso teeb vahepeatuse ühe meretoidu restorani juures, mis on ehitatud vee kohale. Katsume väheke keha kinnitada. Restoranis pakutakse kõiksugu mereelukaid, mis püütud samast merest. Mina proovin elus esimest korda krabi. Selle eest tuleb kohalikus mõistes välja käia päris kirve hind - 150 000 dongi, aga no 6-7 € eest võib ju proovida miskit põnevat. Huvitav on, ainult tüütu nokkimine ja purustamine spetsiaalsete tangidega. Päris magu täis ei saa ka, aga tasus proovida küll. Edasi sõidame taksoga läbi Vietnami pikimast tunnelist, mis on 6,5 km pikk. Mõne aja pärast jõuame õnnelikult järgmisse suurlinna – Da Nangi.  

Da Nang

 

Majutame ennast kuhugi eelnevalt broneeritud hotelli, mis asub Da Nangi äärelinnas ja kust on poolsaarele ja Ahvimäele ainult kiviga visata. Ja siis siirdume jälle mere äärde. Mingi kilomeeter maad tuleb jalutada, et mere äärde pääseda. Terve rida hotelle on mereäärse päris täis parkinud, kuhu niisama mööduja ei pääse. Meres on lained siin veel suuremad kui Hues. Ja tagasitõmme altpoolt mere suunas on ka päris tugev, ühtlasi kisub vägisi vasakule. 

                                                                                  Morskadel on pidu

Üks peremees oskab ennast meres nii osavalt vigastada, et veri väljas. Voolab päris. Ei tea, mis hirmus kaheksajalg teda ründas, aga kohe mitu haava on erinevates kohtades jalal. Kooserdame hotelli tagasi, et vigastatu saaks end tohterdada. Tüüp jalutab paljajalu mööda teed, verine haav maapinna lähedal, kuigi ma igaks juhuks küsin, et ega härra infektsiooni ei karda. Ei karda põhjamaa karu kuraditki, rääkimata mingist veremürgitusest. Mõni müügimees loobub kiiresti oma suurepärastest pakkumistest, kui talle veritsevat jalga demonstreeritakse. Õnneks on meil hotellis plaaster ja Antisept kaasas, nii et ei hullu. Haav osutub ka väiksemaks kui see verejooks pealtnäha lubas eeldada.    

Järgmisel hommikul, 20. novembril, vahetame öömaja ja kolime väheke paremasse Gia Linh hotelli, mis asub ainult umbes 400 m merest. Igati korralik hotell, jääme siia kohe mitmeks päevaks. Põhjus on selles, et baaslaager jääb meil Da Nangi, sellal, kui ise rolleritega ümberkaudseid linnu ja vaatamisväärsusi kaemas käime. Hotell asub kõrghoones ja on seega juba kaugelt äratuntav ja kergestileitav. Minu orienteerumisoskusi arvestades on see hea teadmine.  

Linnast endast ka natuke. Da Nang on Vietnami suuruselt kolmas linn, kus elab üle miljoni inimese. Asub see kiiresti arenev suurlinn Lõuna-Hiina mere rannikul Hani jõe deltas. Da Nangis on ühtlasi riigi tähtsaim sadam. Siin on olemas ka rahvusvaheline lennujaam. Sõja ajal oli Da Nangi lennujaam Lõuna-Vietnami ja USA vägede õhuväebaasiks, olles tol ajal üheks maailma tihedaima liiklusega lennujaamaks. Kusjuures osaliselt kasutatakse lennujaama militaarsetel eesmärkidel ka täna.  Muide, just Da Nang oli see kant, kuhu USA merejalaväelased 8. märtsil 1965.a. Vietnamis maabusid, millega sisuliselt USA kuulutas avalikult, et sekkub täiemahuliselt Põhja-Vietnami ja Lõuna-Vietnami vahelisse kodusõtta. Varem oli USA vietkonge ainult õhust kimbutanud.

Looduskatastroofid on samuti linna oma jälje jätnud. Da Nangi on tabanud hulgaliselt tugevaid taifuune, mis tulevad Lõuna-Hiina merelt. Nt 2006 tuli merelt taifuun Xangsane, mis tappis 26 inimest, pühkis minema 5000 maja, uputas 19 paati ning tekitas majanduslikku kahju ca 200 miljoni USD ulatuses. Da Nang kasvab pidevalt, mere ääres on pooleli tohutu hulk kõrghooneid, millest tõenäoliselt on tulemas lisa juba olemasolevatele paljudele hotellidele. Ilmselgelt on eesmärgiks luua mere äärde suur turistide kuurort. Ma ei kahtle, et see hakkab mõne aasta pärast konkureerima Tai kuurortidega. Suuremaid vaatamisväärsusi linnas sees ei ole (kui öine tuledes hiiglaslik sild välja arvata), kuid linnast kirde suunas jääb poolsaar, kus asub Son Tra mägi. Rahvasuus nimetatakse seda ka Ahvimäeks.

Pärast oma kola teise hotelli kolimist rendime jälle rollerid, et sõita Ahvimäge avastama. Sedapuhku on mu roller oluliselt paremas seisukorras, vähemalt esmapilgul tundub, et kõik asjad toimivad. Rehvid vaatame ka seekord teravama pilguga üle. See on positiivne, sest seekord jäävad rollud ilmselt meie valdusse mitmeks päevaks. Seega, rolleri selga ja mäe otsa. 

Kohalikud peavad Ahvimäge jumala eriliseks kingituseks. Legendi järgi olevat haldjad käinud siin end malemänguga lõbustamas. Poolsaar ise olevat sündinud nii, et uhtliivast tekkinud maasäär ühendas maismaaga kolm saart – Nghe, Mo Dieu ja Co Ngua – ja moodustas sellega loodusliku barjääri, mis peaks kaitsma Da Nangi mere poolt lähenevate tsüklonite eest. Nagu eelpool öeldud, mitte alati see ei õnnestu edukalt.

Ahvimägi pilvemütsiga

Poolsaarel on looduskaitseala, kus leidub üle 30 km² sõjast puutumatuna säilinud looduslikku metsa, mida asustavad haruldased ahvid (kes meie poolt jäid looduses kahjuks küll nägemata, küll aga nägime ühte sellist härrat keset Ba Na turismikeskust turiste peedistamas), nagu näiteks hertsoglangur ja üks liik makaakide perekonnast, kes olevat vahelüli reesusmakaagi ja krabidest toituva jaava makaagi vahel.

Ahvimäe otsas avaneb tõesti suurepärane ja võimas vaade alla linnale ja merele. Sinna mäkke ongi parim viis minna rolleriga. Linnast väljas mäkke liikudes on liiklus juba vähe rahulikum ka. Lihtsalt seisame üleval ja naudime olukorda – päike lõõmab kuklasse, tuuleõhk silitab juukseid (kellel on mida silitada) ja silme ees avaneb super vaade. Mida sa hing veel ihkad? Kui, siis ehk ühte külma Tiigri õlut J

  

Vaated Ahvimäelt

Son Tra mäe jalamil asub 67m kõrgune valge jumaluse  Guanyini (halastuse jumalus) kuju, mis paistab üsna mitme kilomeetri kaugusele. Tema pidavat siitilmast lahkuvaid esivanemaid aitama Puhtale Maale (Pure Land), seepärast tema poole sageli palvetatakse ning tema väiksemas mõõdus kujusid leidub kõikjal. 

Mäe otsast tagasi hotelli juurde jõudes ma tunnen, et selleks päevaks on rollerisõidust küll. Sai juba sõidetud ka. Ülejäänud rollerhiired sõidavad veel kuhugi, aga mina lähen hoopis jalgsi mere äärde vaikust ja rahu nautima. Mingis söögikohas proovin kohalikku kala koos kohustusliku tiigriga. Aga see roog on päris malts, käib suus ringi ja on üpris maitsetu. Isegi õllest ei ole suurt abi. Küll aga maksab päris palju see "rääbis". Samas söögikohas avaneb võimalus piiluda, kuidas kohalikud pühapäeval einestamas ja joomas käivad. Neile meeldib terve famiiliaga koos käia (võib arvata, et need pole just kõige vaesemad kohalikud). Üks teenija on antud ainult selle laudkonna käsutusse ja tema kannab kogu aeg külalistele õlut ette. Pidevalt kõlab mot-hai-ba-jo! (vietnami keeles proosit – üks, kaks, kolm jo!). Kõrvallauas tuuakse kohe kangem kraam lauale. Iga kord, kui sõõm võetakse klaasist, tõustakse püsti ja käteldakse omavahel. Huvitav komme. 

Jätkan oma jalutuskäiku. Üks viisakalt riides kena neiu suure valge hoone ees pöördub äkki minu poole: „May I have you?“. No muidugi võid, miks sa ei või J Palub lahkesti sisse astuda uhkesse toitlustuskohta, õigemini selle väliterrassile, vaatega otse merele. Mul ei ole selle vastu vähimatki. Istun maha, tellin ühe väikese tiigri (need siin ongi kõik väikesed, 0,33 l), siis teise ja lõpuks kolmandagi. See on tšill. Kõrval alustavad uhketes rõivastes prouad fotosessiooniga. Proovin ka salaja pilti teha, kahjuks ebaõnnestunult. Aga nad märkavad mind ja tulevad natukese aja pärast hoopis ise minu lauda, et koos pilti teha. 

                        Kohalikud daamid rahvuslikes rõivais, mille nimi on Ao Dai (see ürp seljas, pükste peal)   

Päris tore kogemus. Pärast saan teada, et täna on Vietnamis õpetajatepäev ja nad tähistavad seda päeva pidulikult. Oli tore sellest killukese osa saada.