Kuidas Tallinna mehed Käsmus käisid

Esmalt pean ära märkima, et pealkiri on pisut eksitav. Sõna "mehed" peaks olema ainsuses, sest ma käisin sellel rännakul üksinda. Aga mitmuses kõlas paremini. Arukas lugeja saab aru küll, millele see viitab. Sellega seoses meenub, et kunagi ühe kooliõpilase sule läbi olevat tema kirjandis Vilde romaanist "Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid"  saanud "Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid" :)  

Nagu viimased 9 aastat, nii toimus ka tänavu Käsmus suurepärane suvine muusikafestival Viru Folk. Seekordne folk oli pühendatud meie hea naabri Soome 100. sünnipäevale. Olen varasemalt käinud seal rattaga nõnda, et sõitsin rongiga Kadrinasse ja sealt üles Palmse ja Võsu kaudu Käsmu. Sel aastal mõtlesin, et teen veidi teisiti ja sõidan otse Tallinnast rattaga Käsmu välja. 

Puhkus algas juba reedel, nii sain kohe hommikul Tallinnast liikuma hakata. Hiljemalt kell 17 tahtsin Käsmus olla, sest osa saada uuest folkkollektiivist Krunks More. Sõitsin Tallinnast välja ja pärast Maardu järve ületasin Peterburi maantee. Vastavalt kaardile pidin just sealt jõudma õigele teeotsale, mis Rebala poole siirdub. Sellele vaatamata jõudsin hoopis Jõelähtme jäätmekäitlusjaama juurde. Ja sealt tirinal siis suurele teele tagasi. Hiljem tagasi sõites nägin, et jõudnuks sealt teed kaudu küll õigele rajale, oleks pidanud lihtsalt varem ära keerama.  

Sõitsin siis läbi Rebala Mannivale, kus asub suur golfikeskus ja kus on suurem hulk tähistamata väikseid tänavaid. Milline neist on aga Kivikirve ja kus asub Ristikangru uulits? Katseeksituse meetodil ja võõrkeeles nõu küsides jõudsin siiski lõpuks vajaliku rippsillani, mis mind üle Jägala jõe Jõesuule viis. 

Sealt edasi juba väikese ringiga Kaberneemele, kus sai rahulikult kohalikus kohvikus keha kinnitada. Ilm oli õnneks ilus, nii et ka väike õlu ei jooksnud mööda külge maha. Polnudki varem Kaberneemes käinud, väike mõnus rannaküla. Ja väga heaq kalasupp. Kohaliku kokapoisi valge kass tuli ka laua peale võid noolima, nii et siis lõunasöök kahele :) Kohviku ees parkisid kaks kohaliku vabatahtliku päästekomando päästeautot, nii et tundsin end turvaliselt.

Vaated Kaberneeme kandis

Edasi viis tee läbi Kahala, Kolga ja Kotka juba Võsule. Seal väike sopingu tuur ja seejärel ootas juba Käsmu, kus oli esimese hooga vaja vahetada pilet käepaela vastu, maksta telkimiskoha eest ja telk üles panna. Kui kõik tehtud sai juba keskenduda põhilisele - folkimisele väga ilusas kaptenite külas. Maha sai sõidetud algselt plaanitud 92 kilomeetri asemel 103 km.  Mõnus väntamine oli ja ei võtnud sugugi võhmale.   


Käsmust endast ka natuke. Käsmu nime, ka Kesamo või Kasperwiek, mainitakse esmakordselt ürikutes 1453. aastal. Käsmu oli algselt suvine kalastamiskoht. Püsiasustus tekkis 16. sajandil. Esimesed suuremad laevad osteti salasoola vedamisest saadud rahaga. Hilisemat piiritusevedu peeti Käsmu uhketele meestele mittesobivaks. Aktiivne merendustegevus jääb 19. sajandisse ja 20. sajandi esimesse poolde. Siis ehitati laevu, sõideti merd, ehitati kirik (1863), merekool (1884), majakas (1891) ja rahvamaja (1918). Enamus ehitisi valmis Käsmu meremeeste endi rahaga. Ilmselt siis meremehed ei joonud ikkagi Kuradisaare kõrtsis kogu merel teenitud raha maha, nagu legend kõneleb.

Aga niisiis folk. Esimene bänd oli eelpool mainitud Krunks More, kelle repertuaarist teadsin ainult ühte lugu - "Anna aega", mis on üsna tempokas ja mõnus folklugu. Siin oli hea võimalus nendega ka lives tutvust teha. 

Krunks More

Olen vist ikka pehmoks läinud - mees, kes käis varem peamiselt punk- ja rockbände vaatamas, nautis Käsmus folk umpa-umpa muusikat. Värske õhu ja õllega muidugi. Tuju ei viinud alla isegi asjaolu, et kohapeal müüdi peamiselt Pulsi õlut. Organism harjub kõigega ja pulss kiiremaks ei läinud sellest pisiasjast!    

Pärast esimest kontserti toimus ka folgi ametlik avamine. Folgipeo avajaks oli Soome suursaadik Eestis koos Soome endise presidendi ja estofiili Tarja Haloneniga. Masti heisati Soome lipp (mitte koka vana särk õnneks, nagu Kukerpillid laulavad), mida saatsid väikesed poisid saksofonidel. 

Avamine

Ja siis läks pidu lahti mitmel rindel - kontserdid pealaval, Vinteri laval, metsalaval, majakalaval, Käsmu kirikus ja rahvamajas. Nagu Viru Folgil ikka, oli Käsmu tänavad täidetud erinevate kauplejatega, pakuti süüa, juua ja kõiksugu erinevat pudipadi, hilpe ja suveniire. Minu lemmikuks said kõike muud kui tervislikud, aga see-eest tõesti väga head soojad krõbedad kilud, mida müüdi topsides. See oli üks paremaid õllesnäkke, mida ma olen saanud. Ja aeg voolas omasoodu ja kiiresti, üks bänd alustas, teine lõpetas. Lisaks kuuluvad traditsiooniliselt Viru Folgi juurde tänavamuusikud, keda võib sel ajal Käsmus päris palju leida, eriti just nooremaid, kes oma oskusi saavad inimhulkadele näidata ja ehk mõne eurogi nõnda teenida. Täitsa oskuslikud ja toredad olid nad, kuidas sa siis kellelegi midagi ei viska :)

Esimese õhtu parimad palad olid kahtlemata Untsakad ja Dagö. Untsakad tähistasid juhuslikult oma 25. tegutsemisaastat, mistõttu olid neil ka külalisesinejad - Üllar Saaremäe ja Margus Põldsepa käe all harjutavad noored Lõõtsavägilased. Pungitaustaga Saaremäed oli väga lahe sellises koosluses esinemas näha. Ja oli näha, et mees ka ise nautis olukorda. Dagö oli samuti oma tavalisel heal tasemel.   

 Päikeseloojang Käsmus esimese õhtu viimaste bändide eel

Üllar Saaremäe & Untsakad

Teise päeva hommikul telgist väljudes tervitas mind taas mõnus päikesepaiste. Esimene protseduur oli rattaga mere äärde sõita ja seal hommikune karastav suplus teha. Seejärel suund Võsule, kuhu Käsmust viib pea terves ulatuses kergliiklustee. Võsul oli tarvis sularaha varusid täiendada ja ka rattapauna ühte ja teist tarvilikku pista, mida laagriplatsil ehk hiljem vaja võiks minna. Ja siis juba suund tagasi Käsmu, sest uued kontserdid ei lasknud end kaua oodata.


Päeva alustuseks esinesid Käsmu igati väärikas väikeses kirikus Henry Laks ja Marten Kuningas, esitades kitarri saatel kordamööda oma laule. (muuses, Henry Laks on minu meelest natuke Trubetsky moodi läinud - seistes pisut kühmus ja staatiline). Kontserdi lõpetas Laksi legendaarne lugu "Tule kui leebe tuul", aga see toimus kitarri asemel rohkearvulise publiku nipsutamise saatel. 

Henry Laks & Marten Kuningas Käsmu kirikus - "Tule kui leebe tuul"

Järgmisena astus Vinteri laval üles soomlaste huvitava nimega bänd Kassiahastus. Põhimõtteliselt on tegu soomlaste Kukerpillidega, nad ka esitasid Kukerpillide lugusid soome keeles. Tagatipuks tulid Kukerpillid kontserdi lõpus ka ise lavale. Väga mõnus ühiskontsert oli see. 

Kassiahastus


Pärast Kassiahastust oli aega pisut ringi kolada, midagi hamba alla otsida ja topsike õlunaadi lipsu taha kulistada. Seejärel seadsin sammud Käsmu rahvamajja, et juba varakult ukse taga koht järjekorras sisse seada, sest ees oli ootamas Lauri Saatpalu monoetendus "Kuidas ma koera sõin". Järjekord läks tõsiselt pikaks ja kindlasti mitte kõik soovijad sisse ei mahtunud. Mis siis, et eelmine päev oli see etendus siin korra juba olnud. Saan aru ka miks nii palju huvilisi oli, sest etendus oli tõeliselt hea. 



Laupäevase õhtu naela Öösorrini jäi pärast etendust palju aega, enne sai veel ühte minu jaoks tundmatut soome bändi nimega Värttina kuulata. Mis seal salata, päris kena oli neid silmale vaadata. 

Värttina 

Värttina laulja üritas küll vihma eemale manada oma loitsuga, aga paraku  ebaõnnestunult. Taevaluugid avanesid ja suur hulk vett kukkus meile kaela, üha tugevneva hooga. Sadamas hakkas sadama. Ega enam pidama ei jäänudki, kogu aeg kallas nagu pangest krae vahele. Järgmisena pidigi Metsalaval lõpuks üles astuma Öösorr, kes väga harva kontserte annab ja keda seetõttu ootasin kõige rohkem. Läksin umbes 15 minutit varem kohale. Esimene hämming oli väravas, kuhu miksipärast oli tõke ette tõstetud. Siiski teatas tütarlaps, et kontsert pidavat ikka toimuma, vaatamata ilmale. Läksin siis platsile, aga seal ei näinud ühtegi hingelist - ei bändimehi, helitehnikuid ega ka müüjaid, rääkimata publikust. Õlletelgile oli kate ette tõmmatud. Mõtlesin, et mis hekk see on?! Lõpuks ilmus üks helimees siiski välja ja temalt sain lõpliku kinnituse, et kontsert toimub. Inimesedki hakkasid riburadapidi platsile imbuma. 10-minutilise hilinemisega kontsert alguse saigi, publikut kogunes lõpuks võib-olla 30 ringi. Parem ikka, kui päris privaatkontsert. Oli hea nagu alati. 


Olen mees, kes on tõtanud tundmatuid teid.
Olen tuli, mis kustunud ammu.
Olen jälitand ingleid ja püüdnudki neid.
Äkki ärkan ja kiirendan sammu.

Öösorr

Vihma lädistas edasi ka pärast kontserti, kui mulle äkitselt meenus, et hommikupoole (st kui päike veel lõõmas) olin kogemata telgi uksed valla jätnud. Tuli jalad kõhu alt välja võtta ja vuta-vuta telgi juurde lipata. Seda maad oli Metsalava juurest oma 2 km julgesti. Jõudes telgi juurde sai eelaimdus kinnitust - telgi eesruum ujus korralikult. Paras veekiht oli sinna kogunenud, aga õnneks telgis sees oli täiesti kuiv. Ikka parem kui kunagi Rabarockil, kui hommikul pärast ööläbi kestnud vihmasadu päris veeloigus ärkasin.  Kui telgi eeskoda veest tühjaks sahmitud seadsin sammud tagasi festivalialale, sest pealaval oli esinemist alustanud soome metalbänd Finntroll. Väga kaua seda ei kannatanud siiski kuulata, nii et kuulutasin selle kontserdipäeva ametlikult lõppenuks ja siirdusin tagasi telki. Oli aeg, et Onu Bella ja ÖÖRAHU.  

Viimane festivalipäev algas õnneks sootuks ilusama ilmaga kui eelmine lõppes. Varasematel folkidel olin pühapäeva enda jaoks kavast välja jätnud ja pärast suplust asunud asju pakkima, et rattaga tagasiteed alustada. Esmaspäeval pidi ikkagi tööle minema. Seekord oli lugu teisiti. Kuna puhkus alles algas, siis kiiret polnud kuhugi ja sain rahulikult ka pühapäevaseid kontserte kuulata. Aga kõigepealt ikkagi rutiinne suplus meres ning tiir Võsule ja tagasi. Hommikusöögiks kohv ja pannkook moosiga ja siis juba üle tee asuvasse kirikusse, kus 12.30 alustas oma etteastet tuntud näitleja Tõnu Tepandi, kes on aga lisaks näitlemisele juba aastakümneid ka vanu eesti luuletusi kitarri saatel ette kandnud. Lisaks on Tepandi 1992-1997 olnud Riigikogu liige ning 1994-2000 Eesti Teatriliidu esimees, alates 2006 ka lavakas professor. No on tegija vana. Ja tema kontserti oli väga lahe kuulata. Ei imesta üldse, et kirik oli paksult rahvast täis, nii et paljud istusid põrandal või seisid püsti tagareas.   

Tõnu Tepandi kontsert kirikus

Pärast kontserti sai natuke Käsmu külas taas ka ringi jalutada, külma õlut päikese paistel nautida, sadamas paate vahtida, meremuuseumi külastada ja torni ronida. 

Per aspera ad astra

Selline paat oli Käsmu sadamas

Vaated Käsmu tornist

See mereväe lipp olevat Vabadussõjas Eesti sõjalaeval uhkelt mastis lehvinud

Ja siis juba uutele kontserditele. Pühapäev möödus kiiresti, üles astusid riburadapidi veel Villu Talsi & Martin Müller, Rüüt (eesotsas Eesti parima lõõtsamehe Juhan Uppiniga), Mari Kalkun & Runorun. Nõnda see päev veeres järjekordselt oma vääramatu lõpu suunas.

Algselt oli mul plaan tehtud nii, et pühapäeva päeval mingil ajal lahkun Käsmust ja sõidan Pärispea poolsaare suunas ning otsin mõne laheda telkimiskoha Käsmu heinamaa asemel, kus ma folgi ajal sain ennast parkida. Aga siis hakkasin mõtlema, et mis ma ikka enne festivali lõppu ära lähen, kui mul pole kuhugi kiiret. Ja nõnda jäigi. Kõigepealt aga tuli taaskord ette võtta sõit rattaga Võsule, et ka pärast festivali lõppu telkides oleks midagi suust sisse ajada. Vahetult enne Käsmut Võsult tulles on mere ääres lahe laevakujuline platvorm ehitatud, ilmselt lindude vaatlemiseks või siis et niisama jalga puhata. 

Linnuvaatluseks ei pidanud väga kaugele vaatama. Valge haigur. 


Enne õhtu lõppu nägin veel mingit soome instrumentaalansamblit Soomest, mil nimeks Kimmo Pohjonen Skin, milles isa mängis akordionit ja tütar trumme. Üsna omapärane kooslus, kuigi üks tütar jäi veel tervise tõttu tulemata. Ja siis saigi see läbi. Eks iga hea asi saab ükskord otsa, otsa lõppeb pillimehel ramm. Publik lahkus ja mina pakkisin heinamaal oma kodinad kokku ja kolisin ümber Käsmu poolsaare otsa, ikka merele lähemale. Ja siis saabus vaikus, mida ainult meremühin saatis. Ei ühtki hingelist peale minu. Lihtsalt ole ja naudi.   



Esmaspäeva hommikul oli äratus väga mõnus ja rahulik. Ainult mõned turistid olid juba Käsmu üles leidnud ja jalutasid laiu suunas, mida rahvasuus Kuradisaareks kutsutakse. See on laid Käsmu poolsaare tipus, kuhu saab jalgsi läbi mere astuda, vee madalseisu ajal pääseb isegi kuiva jalaga. Rahvas ei seosta saart kuradiga ega vanakurjaga, vaid vandesõnaga „kuradi” ehk „kuradi saar”. Nimelt olla olnud saarel kõrts, kus mehed merelteenitud raha maha jõid. Ilus lugu:) Ise piirdusin seekord eemalt vaatlemisega, sest aeg oli vaikselt tagasiteed alustada. Käsmu poolsaarel on mitu matkarada tehtud, millest ühte on kirjade järgi võimalik läbida rattaga. Seda mööda siis liikuma hakkasingi. Tee oli päris korralikult männi ja kuuse juurikaid täis, nii et see sõit kuigi mugav seal ei olnud. Tee peale jäi suur rändrahn nimega Matsikivi. Kivil kõrgust 4,3 m ja ümbermõõt 23,4 m. Sellised rändrahnud tekitavad alati minus teatud aukartust oma võimsusega. Mingil hetkel oli ühelt poolt näha meri ja teiselt poolt Käsmu järv. Üsna haruldane vaatepilt ilmselt. 

Matsikivi ehk Eremiit


Läbisin päevaga järjest kolm poolsaart - Käsmu, Pärispea ja lõpuks maandusin Jumindas. Teepeal väike restoranipaus Viinistul ja siis jälle edasi. Ikka mööda rannikut, nii palju kui võimalik. Läbi Suurpea, sealt alla Loksale. Seejärel juba Juminda poolsaarele, otsima sobivat ööbimiskohta. Päris Juminda tipus asub mälestusmärk 1941. aastal toimunud merekatastroofile, kus Saksa ja Soome õhu- ja mereväed hävitasid hulganisti Eestist Kroonlinna suunas pagevaid Nõukogude laevu, kus paraku peal ka suur hulk Eesti tsiviilisikuid. Just Juminda poolsaare kohal sattusid laevad soomlaste ja sakslaste paigutatud miinitõketele, samaaegselt tabas laevu pommi- ja torpeedorünnakud. Vikipeedia teab rääkida, et 195 laevast uputati 55, kuid koha peal on natuke teised andmed - 225 laevast uputati üle 60.  Hukkunute arv võis olla ca 15 000 (teele asus Tallinnast üle 40 000).

Juminda mälestusmärk 

Mälestusmärk vaadatud siirdusin juba ennist välja vaadatud kohta ööbima. Märkasin Juminda külas, et seal nõiad ei ole teps mitte teretulnud. Selline keelumärk oli üleval:

Naskali lahe ääres pankrannikul avanes suurepärane vaade, sinna end ankrusse sättisingi.

Naskali laht



Päeva distantsiks tuli 68 km ja ära põles selle käigus 2200 kilokalurit.  

Ja jäigi veel vaid viimane päev teel olla, aga ka selleks tuli veel läbida ca 65 km. Ei saa öelda, et päris mõttetu sõtkumine kodu poole oleks olnud. Näiteks sattusin läbi minema Kiiult ja seal olevast kunagisest mõisniku kaitsetornist. Perenaine oli ukse peal ja kutsus lahkesti sisse. 1 € eest rääkis ka juttu juurde, et rumal linnamees ka aimu saaks, mis nende kandis on toimunud. Kiiu Torn ehk Kiiu vasallilinnus või mungatorn rajati oletatavasti 1520. aasta paiku kohaliku mõisahärra von Tiesenhauseni poolt kindlustatud tornelamuks. Tegu olevat Eesti väikseima linnuseehitisega. Üsna kitsas oli küll. Lisaks sõdadele pidi see torn kaitsma mõisahärrat omaenda talupoegade eest, keda ta liiga leebelt ei kohelnud.  Soovitan läbi astuda suisel aal, mil see avatud on.

Elutuba tornis

Kiiu torn

Enne kojujõudmist väike puhkehetk Karukella bussipeatuses, seltsiks kohalik dessantõlu :) Kohalik härrasmees polnud suutnud sellele päkkasid päris silma ajadagi. Ega ei imesta ka.  

Mina pole varem näinud, et lemmikloomadele on nõnda suur kalmistu rajatud.


I don't want to be buried in a Pet Sematary,
I don't want to live my life again.. /Ramones/


Aga Jõelähtmel selline viimane puhkepaik olemas on:

Siin puhkab rahus Batman

Ja lõpetuse nimekiri esinejatest, keda õnnestus Viru Folgil kuulata-näha:




Krunks More  
Untsakad
Dagö
Henry Laks & Marten Kuningas
Saatpalu monoetendus "Kuidas ma koera sõin"
Kassiahastus (FIN)
Värttina (FIN)
Öösorr (vihmas ja tormis)
Finntroll
Tõnu Tepandi
Villu Talsi & Martin Müller
Rüüt
Mari Kalkun & Runorun
Kimmo Pohjonen Skin

RPR rattamatk 2017

Juba viiendat aastat toimus juuli suvisel nädalalõpul vabatahtliku reservpäästerühma liikmetega ühine rattamatk. Seni on sõidetud Ida-Virumaal, Lääne-Virumaal, Läänemaal ja uuesti ida pool liikudes Narvast alla Peipsi suunal. Seekord oli plaani võetud sõit Lõuna-Eestis, setode ja võrokeste kandis. Kuna samal ajal toimus sealmail Ostrova külas  muusikavestival, siis klappis see hästi rattasõiduplaanidega. Üks ei sega ju teist. Kuigi rattasõit seetõttu tavalisest pisut lühemaks jäi, siis arvestades sealset maastikku, see ilmselt kedagi liialt ei kurvastanud ja säästis ihurammu ka õhtuseks jalakeerutuseks. 

Neljapäev

Esimesed matkahundid (Peeter, Tiit, Meelis, Andres oma poisi Rasmusega ja Margus) startisid neljapäeva hommikul kell 8, et minna rongiga Tartusse ja sealt siis juba sõita rattaga ca 45 km kaugusel asuvasse esimesse ööbimiskohta Laho lõkkeplatsil. Kuna rong oli meie saabudes juba ratastest pungil, siis olime sunnitud rattad selleks mitteettenähtud vagunisse lükkama. Me ei jõudnud veel õieti iitsatadagi, kui vagunisaatja juba meie juurde vuhises ja ähvardas, et tal on õigus meid ratastega rongist maha tõsta, kui me tal ees töllerdame. Väikese tigeda „raudtee hitleri“ demonstratsioonesinemine lõppes meile siiski õnnelikult, sest liikumisruumi jäi vagunisse piisavalt ja fuuria halastas meie peale. 2 tundi hiljem juba astusime rongist Tartu raudteejaamas maha. Ülejäänud rattaseltskond pidi saabuma alles õhtuks, seega jäi meile päris palju aega päevaseks kulgemiseks. Seetõttu võtsime suuna hoopis Põlva peale ja et kuna täpselt sinna teepeale jääb Eesti lennundusmuuseum, siis loomulikult läksime seda kaema. Polnudki seal enne käinud.      

Pärast pisukest väntamist jõudsimegi Tartu külje all Langel asuvasse muuseumi. Õigel ajal jõudsime, sest kohe hakkas ka vihma rabistama. 10 € pilet ning vaatamist ja lugemist jätkub selles muuseumis pikemaks ajaks. Väikestele poistele ilmselt põnev koht, sest redeliga pääseb mõne lennuki kokpitti ka piiluma. Muuseumi mitmetes angaarides leidub vanu sõjalennukeid (hävitajad, luure- ja pommituslennukid), paar reisilennukit, mõned helikopterid, lisaks muuotstarbelised lennukid. Näiteks vana hea Antonov AN 2 va metsavaht või moosiriiul nagu neid kunagi kutsuti. Lennukid ja kopterid on muuseumis peamiselt pärit idaplokimaadest (NSVL, Tšehhi, Poola), aga ka Rootsist ja USA-st. Lisaks lennumasinatele saab näha vanu maa-õhk tüüpi rakette, õhutõrjekahureid, radareid, lennukimootoreid lahtivõetuna jms. Isegi üks vana õnnetu tank T 34 oli seal vanaduspõlve veetmas. Soovi korral saab muuseumis kasutada ka atraktsioone simulaatorite näol. Kuna meil oli ratta seljas ees ootamas piisavalt atraktsioone, siis sellest seekord loobusime. Selline huvitav teadmine veel seoses lennukitega, et enne Teist Maailmasõda oli Eesti õhujõududel suisa 65 lennukit. Praegu on õhuväel kasutada vaid käputäis lennuvahendeid - helikopterid Robinson, transpordilennukid AN-2 ning renditud õppereaktiivlennukid L-39.

Muuseum väisatud jätkasime teed. Ilm oli vahepeal rahunenud, kuigi vahepeal näitasid taeva üha tumenevad toonid küll väheke tormisemaid märke. Õnneks suurem maru jäi olemata ning isegi päike hakkas vaikselt pilve tagant piiluma. Teel Põlvasse tehti ka mõned boksipeatused, mis sisaldas tutvumist maapiirkonna kaubandusasutustega ehk maakeeli külapoodidega. Näiteks olid selline vahva pood nagu Rebase A & O. Matkahunt Rebane oli meiega alles õhtul ühinemas, seega jäi tal omanimelises poes seekord käimata. Küll aga sai ta võimaluse shopata Orava kaupluses. Pärast väikest poodlemist ja poe ees kõõlumist saime esimest korda ka vette sulpsatada. Seda tegime ühes pisikeses mõnusas järves nimega Palojärv. Palojärve ümber on suisa kahel pool järve ametlikud telkimisalad, sh RMK lõkkekoht. Järv ise on mõnus, ujumisala on ümberringi piiratud sillaga, kuni 10 m sügav. Tiit veeres (pigistas rattast viimast oleks õigem öelda) järveni vaevu välja, kuna rehv otsustas koostöö lõpetada. Nii et temal oli võimalus karastava supluse asemel (millest ta külmale veele viidates siiski vabatahtlikult loobus) hoopis sisekummi vahetama hakata. Tehes seda seejuures nii nagu Jumal teda loonud on ehk hilbutult, ainult kindad olid käes. Pärast suplust ja kummivahetust saime pisut keha kinnitada läheduses asuvas Ihamaru külakohvikus. See nimetab end Pizza Oliiviks, kus aga pidi nii pikk ootejärjekord olema, et pizzat ei saa. Hiljem mõtles müüjapreili siiski ümber ja soovitas tungivalt ikkagi pizzat tellida, sest seda saab kiiremini kui suppi. No müstika. Eelistasin ikkagi jääda enda tellimuse juurde ja libistada hinge taha pizza asemel väike tomatisupp. Ja ega see külm õlugi mööda külgi maha ei jooksnud. Aga Ihamaru kandis pidi veel siuke vahva kunagine popsiküla olema nagu Täiküla.     

Matka kestel kerkis meie huulile üks mõnus Contra Erisaatest pärit lauluke, mida ikka ja jälle keegi joriseda võttis. Seal olid näiteks sellised read, mis loodusesõpradel ikka meelel ja keelel:

Mulle ei meeldi oksaraag, minu sõber on mootorsaag.

Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju loodusekroon...   

 

Peaegi liitus meiega Henrik ja sõitsime läbi Põlva Mooste vallas asuva Laho poole. Korralikud tõusud juba andsid endast vaikselt (või siis mitte nii vaikselt) märku. Põlvast vähem kui 10 km ja olimegi esimese päeva sihtpunktis Lahojärve (seda on nimetatud ka Lohu järveks) ääres asuva RMK metsaonni juures. 2,7 ha suurune Järv, mille suurimaks sügavuseks on 6 meetrit, asub metsa sees ja seda ümbritseb turbasamblaõõtsik.

Seljataga natuke alla 60 km. Ülejäänud matkav seltskond (Mari, Reet, Triin, Triin, Hermo, Taavi, Katre, Heete ja Merle) koos viilivate pealtvaatajatega (Kaija, Mariann) saabusid Lahole motoriseeritud sõiduvahenditega. Meie transportöör Rain on siinkohal kiidu- ja tänusõnad ära teeninud, sest meie matkaträni sai ilusti ja igale poole tema poolt ära veetud, nii et saime kergema jalaga tõuse võtta :) Lahe ööbimiskoht oli - sai supelda järves, lõket teha, kesvamärga mekkida, niisama seltskonda ja loodust naudelda. Ja nii see päev oma otsa leidis.

Sõitsin džiibiga Võrtsjärve ette, lasin õli põhjavette.
Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon...

Reede

Hommik ei alanud just kukelauluga ega käo kukkumisega, küll aga väikese varahommikuse suplusega järves. Eelmise päeva taak tuli ju seljast maha uhtuda. Sai olemise värskemaks küll. Keha kinnitatud oli aeg sadulasse istuda. Matkaseltskond oli teisel päeval rohkem kui 10-pealiseks kasvanud, moodustades teedele juba arvestatava ratturikarja. Päeva esimene sihtpunkt Mooste ei asunud mägede taga, vahemaad oli ainult mõni kilomeeter. Kuigi sealkandis on kõik külad mägede taga. Sõnaotseses mõttes. Eriti hästi saab sellest aru rattaga sõites. Saime jalad kenasti soojaks, et siis Mooste poe ees päikese käes nautida jäätist ja külma õlut ning uudistada Mooste mõisa. See algselt 16. sajandil rajatud (tänaseni säilinud hoone ehitati 20. sajandi alguses) suurepärane mõis on Eesti terviklikumalt säilinud mõisaansambleid oma uhkete kõrvalhoonetega (nt viinavabrik, käsitöökoda jms). Kõrval asub folgikoda. See on endine karjalaut, mis hiljem (2010) renoveeriti folgikojaks. Seal toimub palju erinevaid üritusi – festivalid, kontserdid, pulmad jne. Nt 31. juulil esinevad seal Jaanid - Tätte ja Pehk.  

Lollakatel kõrtel mõtet ma ei näe, asfalteerin Munamäe.
Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon.

Folgikoda, mõisahoone, viinavabrik

Järgmine pikem peatus oli Võhandu jõel asuv Leevaku hüdroelektrijaam. Ja on vist ütlematagi selge, et ka kauplus. Ilm oli juba päris soojaks läinud ja vaja jahutada oma sisepõlemismootorit. Iga mootor vajab ju kütet. Aga too hüdroelektrijaam (mis erilist muljet siiski ei jätnud) hakkas algselt tööle 1917. aastal ja taastati selle töö 1993. Töötab siiamaani.

Aga nagu hiidlased ütlevad, et ega see tee ei vii kuhugi, kui ise ei lähe. See on väärt tarkusetera, mida tasub matkal järgida, kui on soov kuhugi jõuda.  Niisiis jälle sadulasse ja „pajeehali“. Üks küngas ja siis teine ja kolmas jne. Mõned laskumised ka ikka, osa neist olid juba päris kobedad, aga kõik rattamatkajad teavad, et igale laskumisele järgneb tõus. Kuni saab jälle jalga sirutada. Järgmisena tegime seda vahemaandumisega Orava poe ees samanimelise järve kaldal. Keha ja hing tahab kosutamist. Orava järv või Orava Mõisajärv nagu seda ka võib nimetada, asub Haanja kõrgustikus (oo jaa!), Peipsi alamvesikonnas. Järve suuruseks on 12 ha ja suurim sügavus 12,8 m. Tagantjärgi sain teada, et järves vohab kenasti sinivetikas Oscillatoria redekei J

Oravalt edasi Obinitsale on vaevalt 10 km, aga see-eest millised vahvad tõusud ja laskumised. 12 %-ne tõus võttis kõvemadki mehed hingeldama ja silmi pööritama, käiguvahetajad muudkui ragisesid. Meenus, et kui Meelisega Lätis sai samasugust tõusu võtta rattaga, siis kohalik politsei mõõtis meil kiirust ja itsitas omaette. Põrssad! Meid peale mäekünka enda kedagi siin kiusamas pole (ilmselt on kõik Eestimaa politseinikud ka saadetud Tallinna Euroopa tähtsamaid „pintsakuid“ turvama).    

Võtsin kätte noa terava, tapsin ära lendorava.
Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon.

Läbi raskuste Obinitsa poole, aga sinna me jõudsime, higipull otsaees leemendamas. Obinitsa on küla Meremäe vallas Võrumaal. 2014. aastal valiti Obinitsa Helsingis peetud soome-ugri noorteühenduse kongressil soome-ugri kultuuripealinnaks 2015. See ei ole just laita tiitel ühele külale. Obinitsa poe taga asuvas pargis oli suurte nuppudega malelaud üles seatud. Peetriga pidasime mehise lahingu maha, kuigi mäng lõppes vääramatult nii nagu lõppema pidi J

Tal ja Botvinnik

Obinitsast meie päeva sihtpunkti Ostrovasse jäi ainult ca 6 km, aga veel üks 12 %-ne tõus tuli ära ronida. Need on sellised pikad-pikad tõusud, vaatad, et kas see ei saagi ükskord otsa. Aga no sai ikka, kus ta pääseb. Mõned sadulas, mõned ratas käekõrval, aga üles said kõik. Ja meele tegi rõõmsaks ju see, et selleks õhtuks olid pingutused seljataga ja ees ootas pidu ja pillerkaar. Telk üles, tiigist läbi, kõht täis ja festivali melu ja muusikat nautima.  See päev sai maha vändatud oma 64 km.

Ostrova festival

Aga festivalist endast ka. Päris korraliku esinejate nimekirja olid korraldajad kokku saanud – Dagö, Apelsin, Winni Puhh, Sõpruse Puiestee jt. Sattusin Ostrova festivalile esimest korda. Ja ühtlasi ka viimast, sest korraldajad plaanivad alustada laiaulatuslikku marjakasvatust muusikafestivali korraldamise asemel. Igatahes oli see muusikapidu väga meeleolukas ja sai selle väga kenasti ühildatud rattamatkaga.

Dagö ja Sõpruse Puiestee

Suvised muusikafestivalid on olnud üldse väga toredad üritused ja minu suvised lemmikud. Neid on olnud vägagi erinevaid - nt rokkarite kunagine lemmik Rabarock Järvakandis, ka Rock Ramp Viljandis, punkarite suvine koosviibimine Punk`n`Rolli pungipeol (erinevates kohtades üle Eesti – Kilingi-Nõmme, Kohtla-Nõmme Ida-Virus, Raadi Tartus), rahvalikud pidustused Viru Folgil Käsmus või Ostrova festivalil Setumaal, muidugi Viljandi Folk (kuhu ma ise sattunud veel polegi)  lisaks ka segu erinevatest stiilidest Lelle Alternatiivist Punk & Rock-ni välja.   

Mõned festivalid on kahjuks oma tegevuse lõpetanud  - nt Rabarock, Rock Ramp, Lelle Alternatiiv ning nagu eelpool mainitud, siis ka Ostrova festival. Need on olnud kohad, kus inimesed saavad ennast vabalt tunda, nautida sõprade seltskonda ja enda maitsele sobivat muusikat. Ja esinejate hulgas on olnud ka tegijaid nii siit poolt sood kui ka laiast ilmast. Iga pidu saab ükskord otsa, otsa lõppeb korraldajal ramm. Või raha. See on kurb.

Laupäev    

Laupäevaks oli meil plaanitud nii, et enne kui festivali täie rinnaga taas nautima hakkame teeme väikese rattatiiru ka. Olime ikkagi rattamatkale tulnud. Lõuna-Eesti on ju rattamatkajate paradiis oma võluvate nõlvade ja liivaste metsaradadega. Igatahes oli mõte minna Piusa ürgorgu ja sealseid ilusaid liivakivipaljandeid vaadata. Olin eelmisel aastal  sealt alles rattaga läbi sõitnud, seega lugesin raja läbitavaks. RMK matkatee täpselt Piusa jõge mööda ürgorus kulgeb ja sedamööda sõitma pidimegi. Asusime niisiis laupäeva hommikul alles ärkavast festivalilaagrist teele.

Ratta alla jäi koerakoon ATV on kiirem kui loom.

Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon.

Et minna edasi, siirdusime kõigepealt tagasi Obinitsale, oli ju sooviks üha uuesti seda 12 %-st laskumist ja sama suurt tõusu proovida, äkki läheb täna kergemini. Ei läinud. Obinitsast väntasime Lindora kaudu juba metsade vahele Piusa jõe ürgorgu. Ja eks siis huvitavamaks läkski.

Pärast väikest viperust Meelise rattaga jõudsime peagi Härma müüri juurde. See on tegelikult Härma mäemine müür ehk Keldri müür ja on Eesti kõrgeim liivakivipaljand - kuni 43 m kõrge, paljandi nähtava osa kõrgus on 19 meetrit. Nagu me kõik teame, siis Härmä mäemine müür on ülemdevoni liivakivi, gauja lademe paljand. Gauja lademe paksus on kuni 183 meetrit ja see koosneb kvartsliivast, kirjudest savidest ja peeneteralistest kobedatest purdkivimitest, milles leidub loomulikult ka kala- ja taimejäänuseid.

Härma müüri juures sai ka väike jõesuplus tehtud. Kui mõned matkahuntidest külmavaresed olid eelnevalt järves ujudes kurtnud külma vee üle, siis siin oli vesi päriselt ka külm nagu kurat. Et veel parem oleks, siis hakkas müüri juurest lahkudes vaikselt sadama ka. Kuigi vihmasadu oli kohati tihe (mis õnneks siiski väga kaua ei kestnud), siis tegelikult see väga palju ei häirinud, sest soe oli. Küll kippus segavaks faktoriks kujunema tee, sest see muutus metsas päris liivaseks. Eks sa pressi ennast mäest üles, kui tagumise otsa teega risti viskab. Kohati sai ka maltsa vahel ja ümber lompide laveerida. Nii et vägisi tuli vahel mäest üles ronida ratas käekõrval. Ainult Reet vajus kõigi imestuseks sujuvalt tõusust üles ilma maha tulemata nagu mängleva kergusega.

Liivased metsarajad aga väga pikalt meid ei saatnud, varsti saime taas ratturisõbralikumat teed mööda kulgeda. Järgmine sadulast maha ronimise koht oli teine liivakivipaljand – Make müür ehk Möldre müür. Seal on kalda kõrgust kuni 17 meetrit. Make ja Möldre nimi tuleneb sellest, et läheduses oleva Möldre küla veski kandis Make nime. Make veski omakorda sai oma nime Hendrik Make järgi, kes 1883. aastal rajas selle vesiveski.  

   

Külmakapi uue soetan vana metsa alla poetan.

Looduse kroon, looduse kroon inimene on ju looduse kroon.

Makest edasi tuli aga ratastega trepist üles turnida, et tee peale tagasi pääseda. Sealt sai juba rahulikumalt mööda kruusa- ja hiljem asfaltteed Vana-Vastseliinani välja sõita. Vana-Vastseliina asub loomulikult Vastseliina ehk nagu nad ise ütlevad Vahtsõliina vallas. Muuseas, Vahtsõliina kihlkund om kihlkund Võromaa hummogujaon. Vahtsõliina kihlkunnast hummogu poolõ jääs Setomaa, lõunõ poolõ Lätimaa, õdagu poolõ Rõugõ kihlkund, põh'aõdagu poolõ Põlva kihlkund ja põh'a poolõ Räpinä kihlkund. Kihlkunna suurus om päält 600 km². Vot nii, sai see ka maha öeldud. 

Vana-Vahtsõliinas asuvad aga piiskopilinnuse varemed. Linnuse ehitamist alustati juba 1342, kuid hiilgeajad jäid 16. sajandisse. Tollal oli see muuseas katoliku maailmas palverännakute sihtkohaks, sest linnuse kabelis asuva püha risti kummardamine andis palveränduritele 40 päeva pikkuse patukustutuse. Linnus sai korraliku põntsu Liivi sõjas Ivan Julma sõjameeste poolt, kuid suurema hävitustöö tegi Peeter I sõjavägi Põhjasõja algul (muide, Peeter I ise olevat ka seda linnust enne Põhjasõda külastanud).

Jänesel on pikad kõrvad, nende eest ta ära mõrvan.

Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon.

Piiskopilinnuse varemed (pildid 2016)

Vana-Vastseliinast Vastseliinasse ei peetud mõistlikuks ega vajalikuks enam edasi sõita, kuna sealt oleks pidanud sama teed mööda uuesti tagasi tulema. Parem targalt seista, kui lollilt joosta, ütles rahvatarkus. Seega esitati poetellimused autoga kulgejale ja ise siirduti juba tagasi Ostrova suunas. Sinna jäi veel läbi Meremäe sõites oma 10 km. Kokku laupäevase sõidu pikkuseks umbes 38 km, aga arvestades ka vahepealseid teeolusid, siis oli see päris piisav. Ja parajal määral väsitav.  

Tagasi jõudsime kuuma päikese all. Käevarred olid isegi päris punaseks küpsenud.  Oli just paras aeg oma kere punetavate kätega sauna lohistada ja saunaesises tiigis kümmelda. Külm õlu läks selle peale muidugi nagu kerisele, ainult viskamise vaev. Saunast tulles oli ka härra nälg kohale jõudnud. Mõtlesime kohalikku sööki ja jooki proovida. Selleks sobis mingi riisiroog praetud räimedega. Maitses tõesti hästi. Söögi alla veel pitsikene kohalikku kanget kraami handsat. Või siis han`sat. Handsa pole setude jaoks lihtsalt mingi kärakas, vaid oluline kultuuri osa. Handsa on rukkilinnastest tehtud ning kaks korda läbiaetud jook, kangust kindlasti üle 40 kraadi. Erinevus tavalisest puskarist (setud ise keelduvad handsat puskariks nimetama) seisneb selles, et handsa etanool destilleeritakse veeauru abil. See muudab handsa tunduvalt puhtamaks joogiks, samas kui tavalisse puskarisse jääb sisse hulk kõrvalprodukte. Handsa tegemiseks kulub rohkem kui nädal aega. Ja pohmakat ei pidavat tekkima :)

Vetsu minema ma ei vaevu lasen häda otse kaevu.
Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon.

Ja siis võis laupäevane festivali melu täie rinnaga nautima hakata. Oli, igatahes, väga meeldiv seltskond, pedaalisõtkumine, loodus ning lõpuks pidu ja pillerkaar.

´