SEIKLUS VIETNAMIS - osa 2

Pärast 3 toredat päeva Saigonis pakime 17. novembri hommikul oma asjad taas kokku ja laseme taksol ennast lennujaama sõidutada. Esimene siselend peab meid viima Kesk-Vietnamis asuvasse linna nimega Hue.   

Hue

Linn asub Perfume jõe (maakeeli võiks olla siis Parfüümi ehk Deodorandi jõgi näiteks) kaldal ja seal elab ca 345 000 inimest.  Aastatel 1802-1945 oli Hue ka tollase riigi pealinn, kus resideerusid Nguyeni dünastia keisrid. Kolme erineva keisri (Minh Mang, Khai Dinh ja Tu Duc) hauakambrid on linna üheks suuremaks vaatamisväärsuseks. Samuti 19. sajandil ehitatud paksude müüridega ümbritsetud Tsitadell, kus keisrid elasid. Hue asus Vietnami sõja ajal täpselt Põhja- ja Lõuna-Vietnami piiril, mistõttu sai linn sõjategevuses kõvasti kannatada – seda pommitati USA õhuväe poolt, samas korraldasid seal tapatalguid ka Põhja-Vietnami kommunistid. Umbes nagu Süüria Aleppo tänapäeval – kõik pooled pommitavad ja kannatajaks on tavalised inimesed.

Lend Saigonist Huesse kestab 1 tund 40 minutit. Lennukis tabab meid kohe suuremat sorti üllatus, kui selgub, et üks lendu teenindav stjuardess on eestlanna. Eva-Liisa. Võtab suuremagi jutumehe tummaks, kui kena blond tütarlaps kõnnib lennukis meie kõrvale ja ütleb sulaselges eesti keeles: "Te vist olete eestlased?" Väga kummaline koht teist eestlast kohata. Isegi valgeid ei ole kohanud ülearu tihti (kui Saigoni peatänav välja arvata), rääkimata siis eestlastest. Hea, et meie seltskonna süüdimatud kommentaarid kaasreisijate pihta polnud veel hoogu sisse saanud, vastasel korral saaks praegu tublisti punastada. Hue lennujaamas haarab ootamatult üks taat (ilmselt kohalik) äkitselt mul käsivarre ümbert kinni, ise vaikselt naeru pugistades. Küllap saab sellega linnukese kirja, et on selles elus valge inimese ka ära katsunud. Nojah, olgu siis tal seekord hea päev.  

Seame end ühel väikesel tänaval asuvas hotellis sisse. Päris mõnus väike hotell. Ja odav, 1 ööbimise eest maksame umbes 5 € inimese kohta. Ainuke häda on see, et kohe hommikul pärast kukke hakkab mingi meistrimees meie akna all tööriistadega põrgulärmi tegema. Esialgu tundub Hue palju rahulikum kui Saigon. Näiteks on siin mõnus jalutada Perfume jõe äärde rajatud promenaadil. Kuigi koheselt tullakse seal ka juba teenuseid pakkuma paaditrippide näol. Esimene tädi midagi plädiseb aktiivselt me nina ees. Tee või tina, ei saa aru, kas ta pakub midagi või nõuab. Hiljem alles jõuab kohale, et ju need samad paaditripid olid, mida ta meile sokutada üritas.  Kolame niisama ringi - üle ühe võimsa silla teisele poole jõge ja teist sildapidi jälle tagasi. 

Hue on linn, kus minu tõehetk kätte jõuab. Nimelt järgmisel hommikul rendime seal rollerid. Pole enne olnud juhust mootoriga kaherattalist juhtida, nüüd siis tuleb teha debüüt. Ja seda riigis, kus on üks tihedamaid rolleriliiklusi üldse ilmselt. Rollerid saame samast hotellist, nii et selleks kuhugi rändama ei pea. Sõber näitab alguses kätte, kuidas see rolleri opereerimine käib (õnneks käike sellel vähemalt ei ole), siis korra ukerdan sellega uulitsal edasi-tagasi ja seejärel juba kiiver pähe ja liiklusse. Ma ei valeta, kui ütlen, et käed alguses värisevad, kui väikeselt tänavalt suurele teele välja keerame ja vasakult ja paremalt kohalikud rollerihaid mööda tuhisema hakkavad. Pidime kokkuleppe kohaselt kohe rollereid tankima minema. Esimese bensukani minu roller paraku välja ei vea, sest bensiin saab lihtsalt otsa (tänud eelmisele kundele, kes selle päris tilgatumaks pidi sõitma). Mu rolleri kütusemeeter (lisaks sellele ka spidomeeter) ei tööta, nii et mul polnud alguses aimugi, palju seal kütust olla võis. Hämmastaval kombel sõidab praktiliselt kohe, kui ma tee äärde veeren ja see neetud kaherattaline elukas nagu saurus lõplikult välja sureb, minu kõrvale üks kohalik naisterahvas. Küsib, et mis viga ja pakub abi. Inglise keeles. Nagu oleks pilusilmne päästeingel alla lennelnud. Ütleb, et võib lähedal olevas tanklas kohe ära käia ja kütust tuua mulle. Mis mul muud üle jääb, kui pakkumisele alla kirjutada. Paari minuti pärast ongi proua juba tagasi u 1,5 liitrise pudeli kütusega, aitab isegi bensupaagi korgi üles leida istme alt (ma olen ju nagu Ott kosmoses selle rolleriteemaga). Maksma läheb see abi mulle 20 000 dongi ehk alla euro. Maksan 50 000 dongisega (väiksemat es olnud). Proua käib sellega korra ära ja toob vahetusraha tagasi, kuigi ta oleks võinud sellega vabalt ka lihtsalt minema sõita. Minu igavene tänu sellele ausale ja abivalmis prouale. Midagi ta minu pealt küll teenis kindlasti, aga mis mul selle vastu saab olla. Ta ikkagi aitas mind hädast välja.       

Pärast kiiret abisaamist sõidame esimesse tanklasse ja laseme kõikide rolleritel paagid täis kallata. Seal toimetab bensukates vastav spetsialist püstoliga, lükka ainult roller ette ja ütle palju tahad. Pärast võtab sama mees ka raha vastu (tavaliselt kulub bensukas 50-70 000 dongi ehk 2-3 €). Edasi tuleb mul lihtsalt püüda aru saada, kuidas selles liikluses on rolleriga ikkagi võimalik ellu jääda (vt peatükki “Vietnami liiklus”) ja oludega kiiresti kohaneda. Väga kiiresti. Ilge sagimine käib ju edasi-tagasi, kes tuleb paremalt, kes vasakult, kes sõidab samal teepoolel üldse vastu sulle. Üheks märksõnaks on üldiselt tahavaatepeeglid. Avastan teepeal, et minu rollul (meie seltskonna rollerhiired hüüavad rollereid hellitavalt rolludeks) on peeglid lahti ega püsi vajalikus asendis, kohenda neid palju tahad. Mis ikka, tuleb kaelalihased tööle panna. Saab selgeks, et mu esimesel rollurondil enamus asju ei tööta. Bruce Willis ütleks filmas Die Hard selle peale ilmselt "Jepikajee, motherf....r!".

Esimene sihtmärk rolludega on Perfume jõe läänekaldal asuv keiser Minh Mangi hauakamber. Sinna on üle 10 km maad, nii et on hea võimalus rollusõitu harjutada ja harjuda liiklusega. Kohale jõudes oskan nii osavalt parkida, et panen rolluga külje maha. Külamehed saavad irvitada – valge mees ei oska rolleriga sõita. Eks ikka ajab naerma. Minh Mang oli Annami (tänase Vietnami üks piirkond) keiser 1820 – 1841, Nguyeni dünastia teine valitseja. Tegu on vägeva kompleksiga, kus on erinevad  hooned ja pühad kujud, mis pühendatud Minh Mangile ja tema valitsemisajale. Tema enda matmispaik on aga aiaga piiratud ja külastajatele suletud. 

Minh Mangi hauakambri kompleks

Pärast hauakambri külastamist võtame suuna mere äärde. Kui juba lõunamaale sai tuldud sooja suve otsima ja see ka leitud, siis oleks patt meres sulistamise rõõme endale keelata. Teepeal ohtrate riisipõldude vahel läheb äkki minu ees sõitva seltsimehe rollu tagumine rehv katki ja härra on sunnitud maapinnalt tuge otsima graatsilise pantrihüppega. Õnneks oli pikivahe piisav ja ma talle otsa ei sõida. Ühtki vigastust kukkumine talle ei tekita, läks õnneks. Teiseks õnneks on läheduses kohe üks kuur, kus kohalik meistrimees võtab rehvi parandada. Mantel on ikka üsna räbal ja mustrit võib ainult hea fantaasia korral sellel näha. Rehv parandatud jätkame pisikest külavaheteed. Vaid 10-15 minutit hiljem läheb rehv uuesti, seekord pauguga ja ilma peremehe ümber kukkumiseta.

                                                                                      Boksipeatus

Kuidagimoodi vaikselt meelitatakse katkise rehviga roller järgmise meistrimehe juurde. Tema paneb seekord ka uue mantli peale. Meie vahime nii kaua kõrval kinnistul vees solberdavaid vesipühvleid. Seda elukat saab selles riigis kõvasti endale sisse uhmerdada loomaliha nime all. Õnneks sel päeval rohkem rehvipurunemisi ega muid viperusi rolludega ei juhtu.  Jõuame õnnelikult mere äärde ja sulistame mõnuga suurtes lainetes. Tagasi hotelli jõuame veel parajal ajal, et mitte pimeda peale jääda. Sest pimedas ma küll siin rolleriga sõita ei taha. Poole kuuest hakkab juba hämarduma ja seda päris kiiresti. Rolleri kilometraaž saab kohe esimesel päeval üsna kobe – üle 100 km. Õhtusöögiks proovime taas muidugi kohalikku rooga – nuudlisupp kanalihaga. Üsna vürtsikas teine. Silma torkab see, et tavalisi maitseaineid nagu sool ja pipar väga ei kasutata, topitaksegi kõiksugu tšillisid, sojakastet ja muud jama sisse. See mulle väga mokkamööda ei ole.   

Paar päeva Hues möödub kiiresti ning edasi viib meid tee juba Da Nangi suunas. Otsustasime, et priiskame natuke ja võtame selle ca 100 km läbimiseks takso. Raha läheb u 200 000 dongi (ehk ca 9 €) näkku. Takso teeb vahepeatuse ühe meretoidu restorani juures, mis on ehitatud vee kohale. Katsume väheke keha kinnitada. Restoranis pakutakse kõiksugu mereelukaid, mis püütud samast merest. Mina proovin elus esimest korda krabi. Selle eest tuleb kohalikus mõistes välja käia päris kirve hind - 150 000 dongi, aga no 6-7 € eest võib ju proovida miskit põnevat. Huvitav on, ainult tüütu nokkimine ja purustamine spetsiaalsete tangidega. Päris magu täis ei saa ka, aga tasus proovida küll. Edasi sõidame taksoga läbi Vietnami pikimast tunnelist, mis on 6,5 km pikk. Mõne aja pärast jõuame õnnelikult järgmisse suurlinna – Da Nangi.  

Da Nang

 

Majutame ennast kuhugi eelnevalt broneeritud hotelli, mis asub Da Nangi äärelinnas ja kust on poolsaarele ja Ahvimäele ainult kiviga visata. Ja siis siirdume jälle mere äärde. Mingi kilomeeter maad tuleb jalutada, et mere äärde pääseda. Terve rida hotelle on mereäärse päris täis parkinud, kuhu niisama mööduja ei pääse. Meres on lained siin veel suuremad kui Hues. Ja tagasitõmme altpoolt mere suunas on ka päris tugev, ühtlasi kisub vägisi vasakule. 

                                                                                  Morskadel on pidu

Üks peremees oskab ennast meres nii osavalt vigastada, et veri väljas. Voolab päris. Ei tea, mis hirmus kaheksajalg teda ründas, aga kohe mitu haava on erinevates kohtades jalal. Kooserdame hotelli tagasi, et vigastatu saaks end tohterdada. Tüüp jalutab paljajalu mööda teed, verine haav maapinna lähedal, kuigi ma igaks juhuks küsin, et ega härra infektsiooni ei karda. Ei karda põhjamaa karu kuraditki, rääkimata mingist veremürgitusest. Mõni müügimees loobub kiiresti oma suurepärastest pakkumistest, kui talle veritsevat jalga demonstreeritakse. Õnneks on meil hotellis plaaster ja Antisept kaasas, nii et ei hullu. Haav osutub ka väiksemaks kui see verejooks pealtnäha lubas eeldada.    

Järgmisel hommikul, 20. novembril, vahetame öömaja ja kolime väheke paremasse Gia Linh hotelli, mis asub ainult umbes 400 m merest. Igati korralik hotell, jääme siia kohe mitmeks päevaks. Põhjus on selles, et baaslaager jääb meil Da Nangi, sellal, kui ise rolleritega ümberkaudseid linnu ja vaatamisväärsusi kaemas käime. Hotell asub kõrghoones ja on seega juba kaugelt äratuntav ja kergestileitav. Minu orienteerumisoskusi arvestades on see hea teadmine.  

Linnast endast ka natuke. Da Nang on Vietnami suuruselt kolmas linn, kus elab üle miljoni inimese. Asub see kiiresti arenev suurlinn Lõuna-Hiina mere rannikul Hani jõe deltas. Da Nangis on ühtlasi riigi tähtsaim sadam. Siin on olemas ka rahvusvaheline lennujaam. Sõja ajal oli Da Nangi lennujaam Lõuna-Vietnami ja USA vägede õhuväebaasiks, olles tol ajal üheks maailma tihedaima liiklusega lennujaamaks. Kusjuures osaliselt kasutatakse lennujaama militaarsetel eesmärkidel ka täna.  Muide, just Da Nang oli see kant, kuhu USA merejalaväelased 8. märtsil 1965.a. Vietnamis maabusid, millega sisuliselt USA kuulutas avalikult, et sekkub täiemahuliselt Põhja-Vietnami ja Lõuna-Vietnami vahelisse kodusõtta. Varem oli USA vietkonge ainult õhust kimbutanud.

Looduskatastroofid on samuti linna oma jälje jätnud. Da Nangi on tabanud hulgaliselt tugevaid taifuune, mis tulevad Lõuna-Hiina merelt. Nt 2006 tuli merelt taifuun Xangsane, mis tappis 26 inimest, pühkis minema 5000 maja, uputas 19 paati ning tekitas majanduslikku kahju ca 200 miljoni USD ulatuses. Da Nang kasvab pidevalt, mere ääres on pooleli tohutu hulk kõrghooneid, millest tõenäoliselt on tulemas lisa juba olemasolevatele paljudele hotellidele. Ilmselgelt on eesmärgiks luua mere äärde suur turistide kuurort. Ma ei kahtle, et see hakkab mõne aasta pärast konkureerima Tai kuurortidega. Suuremaid vaatamisväärsusi linnas sees ei ole (kui öine tuledes hiiglaslik sild välja arvata), kuid linnast kirde suunas jääb poolsaar, kus asub Son Tra mägi. Rahvasuus nimetatakse seda ka Ahvimäeks.

Pärast oma kola teise hotelli kolimist rendime jälle rollerid, et sõita Ahvimäge avastama. Sedapuhku on mu roller oluliselt paremas seisukorras, vähemalt esmapilgul tundub, et kõik asjad toimivad. Rehvid vaatame ka seekord teravama pilguga üle. See on positiivne, sest seekord jäävad rollud ilmselt meie valdusse mitmeks päevaks. Seega, rolleri selga ja mäe otsa. 

Kohalikud peavad Ahvimäge jumala eriliseks kingituseks. Legendi järgi olevat haldjad käinud siin end malemänguga lõbustamas. Poolsaar ise olevat sündinud nii, et uhtliivast tekkinud maasäär ühendas maismaaga kolm saart – Nghe, Mo Dieu ja Co Ngua – ja moodustas sellega loodusliku barjääri, mis peaks kaitsma Da Nangi mere poolt lähenevate tsüklonite eest. Nagu eelpool öeldud, mitte alati see ei õnnestu edukalt.

Ahvimägi pilvemütsiga

Poolsaarel on looduskaitseala, kus leidub üle 30 km² sõjast puutumatuna säilinud looduslikku metsa, mida asustavad haruldased ahvid (kes meie poolt jäid looduses kahjuks küll nägemata, küll aga nägime ühte sellist härrat keset Ba Na turismikeskust turiste peedistamas), nagu näiteks hertsoglangur ja üks liik makaakide perekonnast, kes olevat vahelüli reesusmakaagi ja krabidest toituva jaava makaagi vahel.

Ahvimäe otsas avaneb tõesti suurepärane ja võimas vaade alla linnale ja merele. Sinna mäkke ongi parim viis minna rolleriga. Linnast väljas mäkke liikudes on liiklus juba vähe rahulikum ka. Lihtsalt seisame üleval ja naudime olukorda – päike lõõmab kuklasse, tuuleõhk silitab juukseid (kellel on mida silitada) ja silme ees avaneb super vaade. Mida sa hing veel ihkad? Kui, siis ehk ühte külma Tiigri õlut J

  

Vaated Ahvimäelt

Son Tra mäe jalamil asub 67m kõrgune valge jumaluse  Guanyini (halastuse jumalus) kuju, mis paistab üsna mitme kilomeetri kaugusele. Tema pidavat siitilmast lahkuvaid esivanemaid aitama Puhtale Maale (Pure Land), seepärast tema poole sageli palvetatakse ning tema väiksemas mõõdus kujusid leidub kõikjal. 

Mäe otsast tagasi hotelli juurde jõudes ma tunnen, et selleks päevaks on rollerisõidust küll. Sai juba sõidetud ka. Ülejäänud rollerhiired sõidavad veel kuhugi, aga mina lähen hoopis jalgsi mere äärde vaikust ja rahu nautima. Mingis söögikohas proovin kohalikku kala koos kohustusliku tiigriga. Aga see roog on päris malts, käib suus ringi ja on üpris maitsetu. Isegi õllest ei ole suurt abi. Küll aga maksab päris palju see "rääbis". Samas söögikohas avaneb võimalus piiluda, kuidas kohalikud pühapäeval einestamas ja joomas käivad. Neile meeldib terve famiiliaga koos käia (võib arvata, et need pole just kõige vaesemad kohalikud). Üks teenija on antud ainult selle laudkonna käsutusse ja tema kannab kogu aeg külalistele õlut ette. Pidevalt kõlab mot-hai-ba-jo! (vietnami keeles proosit – üks, kaks, kolm jo!). Kõrvallauas tuuakse kohe kangem kraam lauale. Iga kord, kui sõõm võetakse klaasist, tõustakse püsti ja käteldakse omavahel. Huvitav komme. 

Jätkan oma jalutuskäiku. Üks viisakalt riides kena neiu suure valge hoone ees pöördub äkki minu poole: „May I have you?“. No muidugi võid, miks sa ei või J Palub lahkesti sisse astuda uhkesse toitlustuskohta, õigemini selle väliterrassile, vaatega otse merele. Mul ei ole selle vastu vähimatki. Istun maha, tellin ühe väikese tiigri (need siin ongi kõik väikesed, 0,33 l), siis teise ja lõpuks kolmandagi. See on tšill. Kõrval alustavad uhketes rõivastes prouad fotosessiooniga. Proovin ka salaja pilti teha, kahjuks ebaõnnestunult. Aga nad märkavad mind ja tulevad natukese aja pärast hoopis ise minu lauda, et koos pilti teha. 

                        Kohalikud daamid rahvuslikes rõivais, mille nimi on Ao Dai (see ürp seljas, pükste peal)   

Päris tore kogemus. Pärast saan teada, et täna on Vietnamis õpetajatepäev ja nad tähistavad seda päeva pidulikult. Oli tore sellest killukese osa saada.     

    

SEIKLUS VIETNAMIS (13.11. - 01.12.2016) - osa 1

   VIETNAM 

Iseseisvus – 02.09.1945 

Pindala –  332 698 km

Rahvaarv – 91,7 miljonit

Pealinn – alates 02.09.1945 Hanoi, kus elab 6,4 miljonit inimest.

Rahaühik – dong (1 € = ca 24 000 dongi) 

2016. aasta alguses rääkis sõber, et ta on koos paari töökaaslasega plaani võtnud külastada sel aastal Lõuna-Vietnami. Kuigi esialgu ei osanud sellest mõttest muud arvata, kui et head reisi soovida, siis enne kui arugi sain, olin ka ise sellele mõttele alla kirjutanud ja juba lennukipiletidki välja ostnud. Mis siis ikka, kui Vietnam siis Vietnam. Suvel sai tehtud vajalikud vaktsiinid, vastavalt interneedusest saadud soovitustele. Erinevalt mõnest teisest, kes on lasknud endale terve nimekirja sisse süstida, tegin vaktsiini ainult A-hepatiidi ja difteeria vastu. Teetanuse vastu olin juba varem saanud, kui mul viimast traumat lapiti EMO-s. Kotti rändas aga hulgaliselt esmaabiks tarvilikke vahendeid - Antisept ja rõhkside/plaastrid (rolleriga võõras liiklusdžunglis võib ju kõike juhtuda), tabletid kõhuga seonduvate murede tarbeks (eksootiline toit ja bakterid võivad oma töö teha, siis oleks hea saada teovõime kiiresti tagasi), päikese vastu Burnshield geel (päikesest reisi sihtkohas juba puudu ei tule, võib vabalt liiale minna).

Reisi ajaks sai planeeritud november, mis peaks klimaatilisest aspektist vaadatuna olema üsna sobiv aeg sealkandis pisut ringi tuuseldada. Reisiseltskond kujunes 5-liikmeliseks härrasmeeste pundiks, mõni neist noorem ja mõni... noh, natuke vähem noor. Eestimaa suvi läks mööda nagu Peetrikese unenägu ühes vanas multifilmis, sisaldades vägagi meeldejäävaid sündmusi (nt langevarjuhüpe). Ja varsti oligi juba aeg käes kotte pakkima hakata. Soojale maale pole suuremat träni mõtet kaasa vedada, lennujaama kaalu andmetel sai mingi 7 kg asju kaasa, lisaks käsipagas, kuhu mahtusid reisiks vajalikud dokumendid (lennukipiletid, visa dokumendid, passikoopiad jms), fotoaparaat, tahvelarvuti, tehnika laadimiseks vajalik akupank ning mööda ilma  ringirändamise teemaline raamat ja ristsõnad lennureisiks.

Tõtt öeldes ei teadnud ma enne reisi Vietnamist suurt midagi, peale selle, et seal 1960-ndatel ja 1970-ndatel toimus erakordselt verine Vietnami sõda. Enam vähem teadsin küll seda ka, kus see riik seal Aasias asub.   Nüüd avaneb suurepärane võimalus sellest riigist rohkem teada saada. Igatahes on Vietnam (ametliku nimega Vietnami Sotsialistlik Vabariik) meie mõistes päris pirakas riik. Võiks öelda, et see on nagu modell - pikk ja sale. Vietnam asub Kagu-Aasias Indo-Hiina poolsaarel ning kulgeb pika kitsa ribana lõunast põhja. Wikipedia teab selle riigi kohta nõnda kirjutada:

13. novembri hommikul on Tallinna lennujaamast väljalend Aerofloti lennukiga Moskvasse, kus peame 6 tundi ootama järgmist lendu. Sisustame vaba aja paari õllega ja pelmeenidega papist taldrikul. Seejärel astume juba tiba suuremasse lennukisse Boeing 777. 9 tundi lendamist on üsna nüri. Aeroflotil on viimased paar aastast selline poliitika, et pardal alkoholi ei pakuta, va söögi kõrvale tops veini. See ei ole neist küll ilus, aga mis sa teed ära. Tulebki kainena meie kunagisse vennasvabariiki siseneda. Suurema osa ajast toimub lend küll öösel, aga mina lennukis eriti sõba silmale ei saa. Kohale jõuame 14. novembri hommikul kella 10 paiku kohaliku aja järgi. Ajavahe võrreldes Eestiga on siin 5 tundi.

Ho Chi Minhi lennujaamas läheb umbes poolteist tundi viisa vormistamiseks, mille eest tuleb veel välja käia (lisaks varem makstule) 25 000 dongi. Üks ameeriklane on leti ees pisut hämmingus, sest temale läheb viisa maksma hoopis 12S 000 dongi (ameeriklaseks olemise rõõmud). Aga see viisade vormistamise töökorraldus "roheliste mehikeste" poolt tekitab esialgu hämmingut. Nende ametnike asjaajamise venimisega tuleb ilmselt lihtsalt ära harjuda. Pärast paberite kordaajamist läbima passikontrolli, saame tõrgeteta kätte pagasi ja pääsemegi lõpuks ometi õnnelikult riiki. Lennujaamas võtame kohe ka kohalikku raha masinast välja. 2 miljonit dongi rahakotis tekitab esialgu huvitava tunde, mis siis, et see teeb ainult umbes 40 eurot. Õue pääsedes on tunne nagu oleks millegagi vastu pead saanud ja siis seinaga kokku põrganud. Lõõmav päike ja ülisoe õhk tabavad ootamatult tugevasti. Vapustavalt mõnus. Arvestades, et tulime just külmast Eestimaa kliimast. Edasi suundume juba takso peale, mis viib meid esimesse hotelli nimega Green Suites. See asub kesklinnas, umbes 7 km kaugusel lennujaamast. Hotell on pisikesel uulitsal, mille ääres käib usin sagimine ja toidu valmistamine. Kohe kargab ninna üsna võigas "aroom", justkui oleks midagi pahaks läinud. See ristitakse nimega "varaanikas" ja seda saame „nautida“ terve edasise reisi jooksul linnade tänavatel. Lihtsalt hiljem enam süda sellest väga pahaks ei lähegi. Kui hotellis toad käes ja kodinad tuppa kantud, laseme lipsu taha esimese kohaliku õlle Tiger. Tiigrit toodab muuseas kohalik ettevõte koostöös Heinekeniga. Täiesti joodav kraam. Kohalikest õlunaadidest tasub märkida veel Saigon, 333, Larue ja Ha Noi. Oskavad õlut teha küll. Maksab tavaliselt 10 000 – 20 000 dongi, sh söögikohtades on tavaliselt võimalik kesvamärga saada 15 000 dongi eest. Ja seiklus võib alata!     

Esimesed kolm päeva on plaanis veeta Saigonis – puhata end välja lendamisest, vaadata pisut linnas ringi ning külastada suuremaid vaatamisväärsusi. Saigonis ja selle ümbruses on nendeks Remnantsi sõjamuuseum ja Cu Chi tunnelid.

Ho Chi Minh City

Vietnami suurim linn ei ole mitte pealinn Hanoi, vaid hoopis 8,2 miljoni elanikuga Ho Chi Minh Lõuna-Vietnamis, Saigoni jõe kaldal. Ho Chi Minh City varasem nimi oligi rohkem tuntud  Saigon, mis oli 1955-1975 ka iseseisva Lõuna-Vietnami Vabariigi pealinn. Kuna ka kohalikud kasutavad tänini linnanimena pigem Saigoni, siis edaspidi siin blogis teen seda minagi. 

Pärast Lõuna-Vietnami alistamist kommunistliku Põhja-Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vägede poolt nimetati linn 1976.a. ümber Vietnami suure juhi ja õpetaja, kommunistliku partei keskkomitee esimehe Ho Chi Minhi järgi. Ta oli/on peaaegu nagu Lenin, isegi tema palsameeritud surnukeha on samasuguses graniidist mausoleumis ilmarahvale näha. Samas oli Ho Chi Minh ehk hellitavalt onu Ho ka Vietnami vabastaja Prantsuse koloniaalvõimu alt, nii et erinevalt Leninist on sel mõõgal kaks tera. Ho Chi Minh pidas vihast võitlust ka ameeriklastega Vietnami sõjas, tema ainsaks ja kompromissituks tingimuseks sõja lõpetamiseks oli see, et võõrväed lahkuvad riigist täielikult. Sõja lõppu ta paraku aga ei näinud, sest suri 1969. aastal südamerabandusse.

Prantsusmaa valitsemise ajal kutsuti Saigoni võluvate nimedega - Kaug-Ida pärl ja Idamaade Pariis. Prantslased olid end kunagi siinakandis päris mugavalt sisse seadnud ja päris hulgnisti siia ümber kolinud.
Enne Saigoniga lähemat tutvumist teeme oma hotellis väikese iluune, sest vähemalt minu jaoks jäi see öö magamise koha pealt täiesti vahele. Pärast läheme tänavatele kondama ja süüa otsima. Leiamegi ühest väikesest kõrvaltänavast mutikese kohalikku manti pakkumas. Külmad õlled lähedal asuvast poest kõrvale ja laskem vietnami roogadel hea maitsta - nuudlid mingisuguse lihaga, ümber kausikesed mingite lisanditega. Meeltesegaduses kahman pooleks ühe nina all kausis ahvatlevana paistnud tšilli kauna. Oma veast arusaamine ei võta kaua aega - järgmised 10 minutit voolavad silmist pisarad ja suud kinni ei kannata panna. Ei jõua ennast ära tänada selle eest, et ei vaata, mida suhu topin endale.

Õhtul aga läheme suurlinna meluga tutvuma. Eraldun teistest, kes tunnevad vastupandamatut soovi lasta end pisikestel vietnamlannadel pisut mudida ja masseerida. Mina töllerdan niisama mööda peatänavat, astun sisse baarist ja teisest. Ühes baaris saan jutule noore Austraalia kutiga, kes olevat Saigoni tulnud üksinda jämmima, ootab nüüd ööklubisse minemiseks õiget aega. Pidigi olema 6 päeva ainult Saigonis. Igaühele oma.

Kui veel linnast rääkida, siis tänapäeval on Saigon tõeline metropol. Suurim sagimine toimub Bui Vieni tänaval kesklinnas.

Öine melu Bui Vienil

Igal pool käib üks lehmakauplemine. Siit on võimalik osta ilmselt praktiliselt kõike. Ja igal sammul praktiliselt keegi pakub  midagi. Avalikult müüakse kanepit („weed, sir?“), lisaks muidki mõnuaineid. Kümned tüdrukud reklaamivad tänaval massaažiteenust (nö õnneliku lõpu lisateenuse võimalusega, kui vajaliku rahasumma välja käid). Tänav on täis ka pisikesi mustapäiseid prostituute minikleitides (kes massaaži taha oma teenust ei hakka varjamagi). Suurte kaubavirnadega naised üritavad kõikvõimalikku tavaari pähe määrida. Peab tunnistama, et see neil ka õnnestub, sest nad oskavad hästi endale kenad kutsikasilmad pähe teha ja manguval toonil asju ostma keelitada. Enamus neist müüvad täpselt sama kraami, seega konkureerivad omavahel. Kui keegi näeb, et ostsid teiselt miski vidina, siis tuleb ja anub, et ostaksid temalt ka midagi. Ja siis hakkabki kahju ja ostadki jälle. Esimesel õhtul juba ka Vietnami kujutavad pildid seinale riputamiseks ära ostetud. Neid müüaks spetsiaalsetes torudes, et oleks võimalik transportida ilma neid koheselt rikkumata. Muidu täitsa ilusad pildid, aga pärast selgub, et selliseid müüakse päris palju. Ühe prouaga, kes oma asju müüb, saame jutu peale (valdab arvestataval tasemel inglise keelt). Ta olevat tulnud Hanoist Saigoni (ca 1600 km), et raha teenida lapse kasvatamiseks. Kuigi ega ma ei tea siiamaani, kas ta ajas meile kärbseid pähe või see oligi nii. Bui Vienil käib elu 24h ööpäevas, võib-olla päris vastu hommikut tekib paar hetke vaiksemat aega. Raha tuleb turistidelt ju kätte saada. Ega see elu Vietnamis kõige lihtsamale tööinimesele ilmselt kerge ei ole. Vietnami üleriigiline keskmine kuupalk on ca 150 $ kuus (3,2 miljonit dongi), kuid see varieerub oluliselt vastavalt valdkonnale ja piirkonnale (maapiirkonnas muidugi oluliselt vähem, suurlinnades rohkem). Puhkamisega (st ametliku puhkamisega) on veel kehvemad lood – kohustuslik on vaid 1 puhkepäev nädalas ja 12 päeva puhkust aastas. Mitteametlikult lasevad tööinimesed aga keskpäevase kuuma ajal rahulikult leiba luusse – kes pikutab turul oma tavaari otsas, kes puude vahele seotud võrkkiigel, kes lösutab niisama seina najal varjus.

Enne edasiste seikluste juurde asumist tuleb eraldi peatuda kohaliku liikluse juures. Sest nii hullumeelses liikluses mina pole varem osalenud. 

Vietnami liiklus

Vietnami liiklus tundub esmapilgul täiesti absurdne. See on seda küll ka 3 nädalat hiljem, lihtsalt selle ajaga suudame vähemalt pisutki oludega kohaneda. Seal liikluses kehtivad džungliseadused.  

Mõned rollerid liikluses

Liiklejad (st peamiselt rollerijuhid) lähtuvad põhimõttest, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja tuleb tunnistada, et see süsteem isegi töötab. Võib arvata, et ca 75% sõidukitest on siin rollerid. Neid on tuhandeid, kõik teed ja tänavad on rollereid täis. Sõidavad vanad ja noored, terved perekonnad korraga. Pole harv juhus näha, et korraga on rolleril 3 või isegi 4 inimest (2 last, isa ja ema). Kui laps juhtub imik olema, siis ema hoiab ühe käega teda süles, teise käega aga mehest kinni. Samuti veetakse rolleril koeri. Rääkimata kõikvõimalikust tavaarist ja kaubast, mis võivad moodustada rolleril tohutu kuhja. Ja see ei tekita juhile mingeid probleeme.

Esimene ja esmapilgul kõige lihtsam asi, millega silmitsi seisame, on ülekäiguraja moodi kohas üle tee minemine. See tundub esialgu võimatu missioonina või enesetapuna. Võid ülekäigurajale seisma jäädagi, oodates sobivat momenti. Tuleb rahulikult (oo jaa, justnimelt rahulikult!) teele astuda ja lihtsalt minna, nui neljaks. Silmad tuleb muidugi pärani lahti hoida (kuigi tahaks hoopis kinni suruda), sest mine tea, kust mõni roller välja süstib. Samas, kui jälgida kohalikke, siis keegi otsa ei sõida, vaid laveeritakse ikka mingi valemiga mööda (kuidagi ikka saab, mäletate). Kohalikud astuvad ka kõige tihedamast liiklusest tuima näoga läbi. Iga liikleja vastutab, et kohaliku liikluse loogika (jah, see on teatud mõttes isegi olemas) vastaseid manöövreid ei tee. Ja käib pidev tuututamine nagu lõunamaal tavaline, sest tuleb ju märku anda, kui kiirem või tugevam tuleb. Autodele ja bussidele annavad rollerijuhid ikkagi aupaklikult teed. Kõik saavad aru, kes kokkupõrkes kannatajaks jääks. Ringteed tekitavad alguses rolleri seljas mul nii paanikat kui hämmastust. Kellelgi ei tundu eesõigus olevat, tuleb lihtsalt aru saada, millal on võimalik vooga liituda ja siis jälle ringteelt maha keerata.

Mõned kohalikele tavapärased manöövrid jäävad aga lõpuni arusaamatuks. Näiteks liiguvad osad rollerid tuima näoga vastassuunavööndis sulle vastu, kasvõi keset teed. Või siis, soovides sooritada väljasõidul pööret vasakule, sõidetakse lihtsalt teises suunas liikuvast voolust diagonaalis läbi.  Siis mõtled küll, et mida põrgut?! Aga tee või tina, sellega tuleb arvestada. Silmad peavad ka kukla taga olema. Õnneks rolleril on abimeheks tagavaate peeglid. Esimene kord rolleri selga istuda suures linnas oli tõeline elukool. Ei saa salata, et võttis "kerge" vibra sisse küll. Aga nagu öeldakse – mis ei tapa, teeb tugevaks. Siiski tundsin lõpuni rolleri sadulas end üsna pinges ja peopesad higistasid, mis omakorda tekitas raskusi gaasi keeramisel. Linnast väljas on roller aga 100% hea valik liiklusvahendina, suures linnas tuleb lihtsalt harjuda. Mõnel võtab see harjumine natuke rohkem aega, aga kokkuvõttes sain ikkagi enam vähem hakkama. Tulin ju eluga välja sellest katlast. 
Kõnniteed on täis kõikvõimalikke kauplejaid oma laudade või kärudega, seisvaid rollereid ja muud träni, nii et jalakäijal pole vahel muud võimalust, kui tee peale astuda. Ja teadagi tuleb siis jälle veenduda, et mõnele rollerile ette ei astu.

Kohalikud inimesed ja eluolu

Esimestel päevadel teenivad kohalikud kohe endale hüüdnime tsiribiripinnid. Ilmselt meenus kellelegi Kuldse Trio laulu sõnad: "Riisipõllul töötasid, vahel üksteist embasid, härra Junn ja Chiri - Biri - Pinn, rõõmsat laulu laulsid nii...". Hüüdnimi ei olnud mõeldud üldse paha pärast ega solvamiseks. Tundub täitsa asjakohane nimi lihtsalt. Väikesed lahedad mustapäised kähmakad. Tegelikult on inimesed Vietnamis toredad ja sõbralikud. Lapsed lehvitavad ja hallootavad pidevalt, täiskasvanud naeratavad rõõmsalt valgele inimesele, keda nad ilmselt päris iga päev ei kohta. Palja ülakehaga higist leemendav valge mees pani kohalikud teinekord lausa varjamatult ja häbenemata irvitama. Üks tuli patsutas sõpra isegi higisele õlale. Täitsa põnev on pilusilmade naerualune olla. Ilmselt pakub neile nalja, kuidas valged kuumusele reageerivad, ise on nad end päikese käes liikudes päris tublisti sisse mässinud, et kuum ligi ei pääseks. 

Kuigi inimesed on Vietnamis sõbralikud, siis samas, kui on võimalik valgele kott pähe tõmmata rahaliselt, siis keegi kaks korda ei mõtle. Tegelikult tuleb ka aru saada, et valge inimene ongi liikuv rahakott nende jaoks. Inglise keelt kõnelevad need, kes turistidega otseselt kokku puutuvad, aga ka kaugeltki mitte kõik. Näiteks hotellide administraatorid, vähemal määral taksojuhid, tänaval kauplejad jne. Nagu üks kena hotellitöötaja tabavalt ütles, et kes inglise keelt valdab, see paadijuhina jõe peal ei pea töötama. Selles saime ka ise veenduda, kui paadimeestega klokku puutusime, sealt inglise keelt ei tule sõnagi.

Alguses tundub kohalike kõneldav vietnami keel üsna kentsakas. Nende keeles kasutatakse ainult ühesilbilisi sõnu (nt Vietnam on neile Viet Nam, Hanoi on Ha Noi jne). Sellest ka omapärane aktsent inglise keelt rääkides. Meile tundus, et nende keel kõlab plädina moodi, sellest ka uus termin - plädina keel. Kui naistest rääkida, siis nad on Vietnamis üldiselt päris ilusad – kõik umbes 1.50 pikad ja kõhnad, aga paljud neist näevad välja nagu 15-aastased. Kommentaare ja hinnanguid jätkus sel teemal igatahes terveks reisiks.  

Väike tsiribiribinn.

Teisel hommikul, 15. novembril, põõname pikalt, 11.30 paiku alles ajame kargu alla. Seejärel vahetame hotelli ja kolime otse melu epitsentrisse Bui Vieni tänavale, hotelliks sedapuhku Seventy.  

Vahepeal selgub, et üks tüüp on juba reisi esimesel päeval suutnud oma pangakaardi ära kaotada. Mis siin muud öelda, kui palju õnne! Vedas, et härral on olemas ka krediitkaart, nii et päris nälga ja janusse või teiste ülalpidamisele ta siiski ei pea jääma. Käime läbi ühest poest, kus ta eelmisel õhtul kaardiga maksis ja siirdume eelmisesse hotelli tagasi, et äkki jäi sinna kuhugi ripakile. Tutkit, brat. Pole muud varianti, kui teha kallis kõne Eestisse panka ja kadunud kaart kinni panna. Et suuremat häda ei sünniks.

Aga täna ootab ees sõjamuuseumi külastus. Õhtul hiljem töllerdame Saigoni jõe kallastel ja konsumeerime kohalikku kesvamärga. Jõe vesi on pruun ja sisaldab ohtralt sisse loobitud sodi. Ahjaa, päeval sai kuskil imetillukesel kõrvaltänaval proovida ka vakla. Hügieeni aspektist lähtudes polnud ilmselt kõige arukam otsus, aga maitse polnud taas kõige hullem. Õhtul nõuab elu oma ja magama saab alles 3.30.

Vietnami sõda, sõjamuuseum ja Cu Chi tunnelid

Kuna sõjaajalugu on oluline osa Vietnami identiteedist, siis ei saa sellest siin ka üle ega ümber. 

Vietnamlased on pidanud palju oma iseseisvuse eest võitlema ja sõdima. Alates aastast 1861 oli Vietnam (endise nimega Annam) Prantsusmaa koloonia. Iseseisvuse kuulutas kommunistliku partei juht Ho Chi Minh välja 02.09.1945. Sellele järgnes sõda prantslastega, mida teame Indohiina sõja nime all. Sõda kestis kuni aastani 1954, mil Prantsusmaa üle saavutati hiilgav võit. Samal aastal jagati regioon Genfi lepinguga kommunistlikuks Põhja-Vietnamiks ja nendevastaseks Lõuna-Vietnamiks. 1955 algas Vietnami sõda, mis alguses oligi kodusõda Lõuna ja kommunistliku Põhja vahel, mida hiljem tuli omakorda lahendama USA. Tegemist oli suure võitlusega Põhja-Vietnami kommunistliku režiimi vastu, mida toetasid Nõukogude Liit ja Hiina. Seega oli see USA jaoks veel põhimõttelisem võitlus kommunismiga laiemalt.  

Laiemalt tuntud Vietnami sõda, mida Vietnamis nimetatakse Ameerika sõjaks, toimus aastatel 1964-1973. 1973. aastal allkirjastati rahuleping. USA väed viidi Vietnamist välja märtsis 1973 ja USA oli sellega sõja sisuliselt kaotanud. Kuigi USA heitis Vietnamis rohkem pomme kui II maailmasõjas (ligi 7 miljonit tonni) ja kasutas keemiarelva, siis ikkagi partisanide vastu võitu ei suutnud saavutada. Muuseas, paljud neist pommidest on tapnud sadu või isegi tuhandeid inimesi ka pärast sõja lõppemist, sest need jäid alla viskamisel lõhkemata. Pärast USA lahkumist pidi Lõuna-Vietnam võitlust üksi jätkama. 1975 langes ka Saigon ja sõda sai läbi. Seejärel Põhja- ja Lõuna-Vietnam ühendati. Järgnes uus genotsiid, mille käigus palju lõuna-vietnamlasi löödi lihtsalt maha.  

Sõda ameeriklastega oli ülimalt julm. USA kasutas sõjas napalmi (1965-1972 paisati alla kuni 400 000 tonni) ja herbitsiiti dioksiin (tuntakse Agent Orange nime all). Seda kasutati USA ja Lõuna-Vietnami vägede poolt 1962-1971 põllu- ja metsaalal, eesmärgiga jätta vaenlase sõdurid ilma maapiirkonna toetuseta, toiduta ja varjumise võimaluseta. Ainuüksi Lõuna-Vietnamis hävitati nõnda 10 miljonit hektarit põllumajanduslikku maad. Arusaadavalt jäid seetõttu ka paljud tsiviilisikud nälga. Tuhanded lapsed on Agent Orange tõttu sündinud tugeva väärarenguga (pildid sõjamuuseumis selle kohta olid erakordselt võikad). Sõda oli USA jaoks suuruselt ajaloo kolmas, milles hukkus 58 000 ameeriklast, 220 000 kuni 313 000 lõuna-vietnamlast, 444 000 kuni 1 miljon vietkongi, erinevatel andmetel 627 000 kuni 2 miljonit tsiviilisikut).

Sõjamuuseum ehk War Remnants Museum

Saigoni üks külastatavamaid turismiobjekte on sõjamuuseum. Väisame seda loomulikult ka meie. Muuseum avati esmakordselt praktiliselt kohe pärast sõja lõppu 1975.a. Esialgu kandis see väljapanek nime USA sõjakuritegude ja agressiooni näitus. Tegemist on väga populaarse muuseumiga, mida külastab pea pool miljonit inimest aastas. Arusaadavalt on tegu propagandistliku muuseumiga, kus kajastuvad vaid ühe poole poolt sooritatud õudused, kuid fotod ja kirjeldused sündmuste kohta on igal juhul jubedad, isegi kui seda võtta teatud reservatsiooniga. Või kui Delfi ja Õhtulehe vaimustavaid termineid kasutada, siis on see parajalt õõvastav. Loogiliselt võib igaüks aru saada, et  ega teinegi pool julmuse osas võlgu ei jäänud. Esimese asjana hakkab muuseumi hoovi peal silma USA armee sõjatehnika – tankid (M48 Patton), lennukid (F5 hävitaja, pommitaja „Dragonfly“), helikopter („Huey“), suurtükid, lõhkemata, aga kahjutuks tehtud lahingumoona (pommid, mürsud, miinid, torpeedod) jms.

Kõrvalhoones on rekonstrueeritud vietkongide vangla, kus saab näha ka nn tiigripuuri, kus inimesi hoiti. Üsna karm ja ebainimlik koht, kus olla. Juures on pildid, kus näha inimeste hukkamisi ja mis on tehtud vaid mõned sekundid enne hukatava surma. Kirjeldused fotode juures on päris koledad, aga jälle, jutt on väga propagandistlik ja ühepoolne. 

Muuseumi peahoones on suur fotonäitus läbi mitme korruse, kuidas fotograafid sõda nägid. Julm. Jõhker. Masendav. Mida kõike inimesed üksteisele on teinud, haigel fantaasial lasti lennata täie hooga. Üles on vaatamiseks pandud ka reaalsete loodete ja imikute jäänused, lisaks üsnagi jälgid fotod moondunud laipadest ning dioksiini tekitatud räigetest tagajärgedest. Mina seda väga palju välja ei kannata. Süda läheb pahaks.   

Cu Chi tunnelite võrk

Kolmanda päeva kava näeb ette Cu Chi tunnelite külastamise. On endiselt hämmastavalt soe. Selle leitsakuga hakkab ihu juba vaikselt ära harjuma. Eestimaise sita suusailma peale hetkel mõelda ei taha.  

Cu Chi tunnelid asuvad 70 km kaugusel Saigonist. Otsustame sinna takso võtta, mis väga kallis ei olegi – umbes 120 000 dongi nägu edasi-tagasi (ca 5 eurot). Vietkongid olid juba ammu enne Ameerika sõda rajanud Saigoni lähistele võimsa Cu Chi tunnelite süsteemi, kus oli ligi 250 km käike maa all, millest tänaseni on säilinud 121 km, mis on turistidele avatud.  Tunnelid kaitsesid vietkongi võitlejaid USA õhuväe poolt tugeva pommitamise eest. Tunnelites on eraldi ruumid magamiseks, söömiseks, varustuse, relvade ja laskemoona hoidmiseks, samuti ruumid haigetele ja vigastatutele.  Voolu saadi nt jalgrattal vändates. Tunnelis tuli sageli veeta päevi, mis tõttu paljud surid seal erinevate haiguste tõttu (nt malaaria). Tunnelite õhuga varustamiseks oli tehtud spetsiaalsed õhutusavad. Ameeriklased üritasid tunneleid pommitada, samuti neid vallutada jalaväega. Kuid tunnelid olid väikesed ja varustatud ka surmavate lõksudega (suurte naeltega rindu saada pole vist eriti meeldiv), mis tõttu nende vallutamine ei õnnestunud.

Iga mats juba siit sisse ei mahu

Käigud ja lõksud

Neli vanderselli hävitatud USA tanki seljas

Giidi saame ka õnneks endale, kes valdab arusaadavat inglise keelt. Täitsa asjalik vana. Räägib, kuidas vietkongid ennast ameeriklaste eest varjasid.  Vahepeal kaevati tunneleid sügavamaks, et pommid neid kätte ei saaks. Tunnelid mahutasid kuni 12 000 inimest, kuid tavaliselt oli seal 2000-3000 võitlejat. Saame ka ise proovida nendes käikudes küürakil liikuda. Vaatamata sellele, et turistide jaoks on tunnelid laiemaks kohendatud, kui need sõja ajal olid, siis on ikkagi kitsas liikuda küürakil. Originaalmõõdus tunnelisse juba paks eurooplane ei mahu kuidagi.

Taksoga saame normaalsel ajal linna tagasi. Aega taas ringi kolada ja eluolu vaadata. Päeva jääb meenutama ka üks söögikoht, mille ette klaasseinte vahele on üles riputatud poolik looma rümp. Kahtlustame, et tegu võib olla koeraga. Kuna menüüst halligi aru ei saa ning ettekandja ei oska samuti midagi selgitada, siis toimub tellimine õnnemänguna. Vaatame, mis saab. Sai näiteks see:

Ehk saime olude sunnil proovida nii soolikaid kui ajusid. Kui psühholoogiline aspekt välja jätta, siis kõige hullem mekk ei olnudki.  Aga tühjaks taldrikut siiski ei söönud arusaadavatel põhjustel.

Hotellis omistatakse mulle õhtul mingitel segastel asjaoludel maagi aunimetus. Nojah, peab meeldima.

Ühest teemast räägiks esimese osa lõpetuseks veel. Religioonist ja esivanemate kultusest. 

Religioon

Kommunistliku režiimiga Vietnamis on esindatud mitmed religioonid – kristlus, konfutsianism ja taoism, hinduism, islam ja muidugi budism. Vastavalt ametlikule statistikale on ligi 24 miljonit vietnamlast end määratlenud mingi tunnustatud religiooni alla. 11 miljonit neist on budistid. Väga tähtsal kohal on Vietnamis (nagu ka mujal Aasias) esivanemate austamine. Pea igas majapidamises ja äris võib kohata inimestele nähtavas kohas altarit, kuhu on pandud lahkunud esivanematele erinevaid esemeid (puuviljad, viinapitsid, viirukiküünlad, mille otsas mõnikord sigaretikonid, isegi mängudollareid oli näha). Altari ees siis palvetatakse esivanemate hingede eest.

Nagu öeldud on budism levinuim religioon Vietnamis. Kõikjal riigis võib näha palju erinevaid budistlikke pühakujusid, kuid üks silmatorkavamaid on naerul suuga kõhuka ning kiilaspäise munga kuju, keda kujutatakse sageli pärlikee, kuldmündi või veel millegi hinnalisega. Tema nimi on Budai ehk Õnnelik Buddha või Naerev Buddha ja ta on õnne, helduse, külluse ning rikkuse jumalus ning laste, vaeste ja nõrkade kaitsja.

Budai

Budistide eesmärgiks on kannatusest vabanemine ja virgumine. Buddha tähendabki virgunut. Tuleb heita kõrvale illusioonid ja vabaneda valedest mõtetest. Ei pea midagi tegema, kuhugi püüdlema või midagi saavutama. Ei pea isegi tahtma. Kõik on juba olemas. Mida vähem meil on, mida enamast me loobume, seda lihtsamaks läheb. Vajadused langevad ära. Jääb üle vaid rõõmustada, naerda ja elust rõõmu tunda. Ja elu on lill.