Puhkus päris Itaalias 17.-25.10.2025

 

ITAALIA 

Sellesügisese koolivaheaja reisi sihtkohaks olime välja valinud Itaalia, lõunapoolsema osa. Lõuna-Itaalia ja Rooma olid minu unistuste reiside nimekirja tipus juba aastaid. Nüüd võtsin härjal sarvist kinni, kui oli vaja leida sügiseks uut sihtkohta. Oli kerge valik - Napoli ja Rooma. 

Napoli tähendab ühtlasi võimalust näha lähedal asuvat kuulsat Pompei linna, mille hävitas Vesuuvi vulkaan linna hiilgeajal. Võtsime soovituse toel plaani ka lähedal asuva Capri saare (õige otsus!) ja lõpuks ka pealinn Rooma oma kuulsate monumentaalsete ehitiste ja ajalooga. Ehk lendasime läbi Helsingi Napolisse, sõitsime rongi ja laevaga seal ringi, seejärel kiirrongiga Rooma ja sealt tagasilend koju. Kõlas nagu plaan.

Enne seekordset reisi kangastus 2022 Milanos käik, kus sõpradega korvpalli EM vaatamas käisime nagu ka tuhanded teised kossuusku eestlased. Ja meenub üks rongisõit teel mängusaali, kus üle rongi kõlas Saksa bändi Schrott nach Acht pilalugu „Zuppa Romana“ sõnad, mis on täis klišeesid itaallaste kohta:

„Bella donna, mamma mia, alimenti, Ciao-ao!

Roma Roma, Napoli, amore mio!

Vino secco, amaretto, Rigoletto, Eccola per me

Zuppa romana!"

See laul jäi mind terve selleaastase reisi saatel kummitama ja tabasin end ikka ja jälle neid sõnu ümisemas. Eriliseks teeb selle asjaolu, et meie reisi peamisteks sihtkohtadeks olidki Rooma ja Napoli 😊

Juba enne asja juurde minemist paar tähelepanekut. Tagantjärgi oleme targemad ja saame anda soovituse teistele – populaarsetes turismikohtades (nt Pompeij, Sansevero kabelmuuseum, Rooma Colosseum ja Foorum ühine pilet) tasub piletid ette osta, sest muidu võib mitte piletit saada, kui loota kohapeal ostmisele. Foorum ja Colosseum on ühise piletiga, aga ühekordse sissepääsuga – eraldi sisenemine Foorumisse ja Colosseumi, aga kui Foorumist minna Colosseumi, siis pärast tagasi ei pääse.  

Inglise keel väga levinud ei ole Itaalias, aga suurlinnades midagi ikka räägitakse, saab hakkama. Ja kui ei saa, siis kuidagi ikka saab - käed-jalad appi.

Uudiseks oli meile see, et Itaalias on turistimaks, aga majutuskohad miskipärast tahavad seda sularahas. Napolis näiteks oli see 5 eur päev näo eest.

17. oktoober – Lets go!

Napoli - Itaalia  suuruselt 3. linn Rooma ja Milano järel, Campania maakonna ja città metropolitana di Napoli halduskeskus. Elanikke seal 908 000

Napolis tervitas meid mõnusalt soe õhk (kogu Itaalias viidatud aja kestel oli temperatuur 20 kraadi ümber ja päikese paistel soojemgi). Lennujaama olin broneerinud transveeri bussile piletid, aga seda ei õnnestunud meil leida ja läksime ikka taksoga majutuskohta. Takso on Itaalias küll kirves – mõne kilomeetrine sõit maksis 55 eurot, mis on päris naeruväärselt kallis.  Apartmendi otsimine Mercato väljakul (Piazza Mercato) võttis veidi aega, kuna ma pimedas ei leidnud õiget ust üles ja mingit viidet majutusasutusele ei olnud maja küljes. Koht valmistas kerge pettumuse, aga mis seal ikka. Korter koosnes mitmest toast, kus lisaks meile oli veel külastajaid. WC oli privaatne, aga kööginurk ja külmutuskapp olid ühised. Hind kusjuures eriti odav ei olnud – 165 eurot 2 ööd.

Seadsime end sisse ja läksime söögikohta ja poodi otsima. Saime mingit soga süüa, selle asemel, et samas majas meie uks kõrval oli korralik pizzarestoran, kus oli ka omajagu sööjaid, inimesed seisid puntras maja ees ootel.  Ja köögis toimetas terve meeskond, see tähendab korralik koht. Õhtu lõpetuseks tellisime siiski sealt ka ikkagi pizza.  Tellimusi võttis vastu veidi kortsunud näoga tõeline Itaalia mamma. 

Esimene õhtu oli natuke närviline, reisi alguse asi. Teine päev oli plaanitud välja puhata ja Napolis ringi vaadata. Ahjaa, Napolis on turistimaks ka, mida nõuavad välja majutusasutused sularahas – 5 eurot inimese kohta päevas. Roomas oli see isegi 7 eurot.  

18. oktoober – Napoli

Sansevero kabelmuuseumisse seekord ei pääsenud (muutsime seepärast oma edasist kava ja külastasime hiljem), sest oli välja müüdud selleks päevaks. Küll nägime uhket Napoli katedraali (Duomo di San Gennaro), mis rajatud 14. sajandil. 

Neid katedraale on Itaalias igal sammul, üks võimsam kui teine (eriti, kui nendesse sisse astuda). Neid saime vaadata päris suurel hulgal. Vahepeal tekkis isegi hasart, et võtame kõik teele jäävad kirikud ära. Mõned on juba väliselt imposantsed, aga mõned väljaspoolt vaadates ei tundugi midagi erilist (kui üldse lasi aimata, et hoones on katoliku kirik), aga seest on need väga rikkalikud ja vägevad (nagu katoliku kirikud enamasti ongi) – laemaalid, skulptuurid, seinamaalid.

Ühes suurt mittemidagiütlevas kirikus, mis oli ka seest sama mittemidagiütlev (st tagasihoidlik), peeti parajasti laulatust, kusjuures pruutpaar luges just meie kuuldes ette oma vandeid. 

Väljast...

... ja seest sama kirik

Kõndisime ka lahedatel kitsastel vanalinna tänavatel. Napoli kohta peab ütlema, et see on endiselt legendaarse (1986. aasta jalgpallimaailmameistri) Maradona linn, kes siin 1980-ndatel jumala seisusesse tõusis, viies 1987 Napoli jalgpalliklubi kaptenina esmakordselt Itaalia meistriks. Ja teda on endiselt terve linn täis – tema nimega särgid on igal pool müügis, nii poodides kui tänaval, särke näeb ka rippumas tänavate kohal, suured seinamaalingud Maradona pildiga (nii 30 aasta tagused kui uuema välimusega), igat sorti nänni tema kujutisega suveniiripoodides.

Napoli vanalinna tänavad

Jõudsime oma eksirännakuga lõpuks ka oodatud Napoli riiklikusse arheoloogiamuuseumisse (Museo Archeologico Nazionale di Napoli), mida loetakse Itaalia üheks olulisemaks muuseumiks. Veetsime seal lausa 3 tundi. See on muljetavaldav muuseum, milles saab avastada Vana-Rooma ajalugu, selle seoseid erinevate kultuuridega, eriti tugevalt on see ajalugu mõjutatud Vana-Kreekast.   

Arheoloogiamuuseum on väga oluline muuseum ja selle kollektsioon sisaldab Kreeka, Rooma ja renessansiajastu teoseid, sh esemeid, mis pärit lähedalasuvast Pompeist (skulptuurid, freskod, ehitiste tükid, olmeesemed). Aga hoonel on endal ka korralik ajaloo pagas - ehitati see 1585. aastal ratsaväe kasarmuks ning aastatel 1616–1777 asus seal Napoli ülikool.

Muuseumis leidub hulgaliselt erinevaid skulptuure, mis kujutamas antiikaja filosoofe, väejuhte, imperaatoreid, aga ka mütoloogiast tuttavaid tegelasi (nt Achilleus, vanakreeka jumalused Athena, Hera, Afrodite jne), samuti kauneid sarkofaage, mille külgedel detailselt kujutatud hulka tegelasi, samuti võib näha jumalatega seotud esemeid (nt peeker, mis kujutamas vanakreeka mütoloogiast tuttavat veinijumal Dionysost).  On eraldi Vana-Kreeka saal, kuhu sisenedes peab valged „haiglasussid“ jalga torkama pisikestest glasuurtükkidest moodustatud mosaiikpõranda kaitseks. Seal leidub hulganisti esemeid, mis pärinevad juba 300-500 aastat eKr - nt imelised erineva suurusega keraamilised vaasid (punase- ja mustafiguurilises vaasimaalitehnikas) Vana-Kreeka inimeste elu kujutavate motiividega – sealt on sisuliselt võimalik avastada kogu Vana-Kreeka ajalugu ja mütoloogiat pildis. Muljetavaldav oli päiksekella saal – maalid, skulptuurid.

Mosaiik põrandal, mis tõttu peavad külastajad nendes ruumides susse kandma

Tagasihoidlik vaas umbes aastast 500 eKr

Pompeist leitud esemed. Nii hoiti härraste toitu soojana

Farnese pull, arheoloogiamuuseumis aastast 1826

Põlvitav barbar

Napoli riikliku arheoloogiamuusuemis on kullafond

Lõunasöögi tegime kohvikus, mis tegeleb peamiselt mereandidega (O`Cerriglio – Trattoria pizzeria marinare). Seekord mulle toidu tellimisel sõna ei antud - Ina koos teenindaiajaga panid paika, mis kala ma söön. Kõige parem see kala polnud, aga tühja sellest. Rohkem häiris ümberringi toimuv möll ja kära. Mitmed mürsikueas lapsed võisid teha kõike, ilma, et keegi vanematest, kes laua taga tsillisid, oleks välja teinud. Teise laua otsas istuval vanahärral (paistis olevat korralik autoriteet peres) juhtus olema sünnipäev (87., kui õigesti aru saime). Kui see krapsakas ja rõõmsameelne teenindaja, kes ka meid teenindas, hakkas itaalia keeles ka rahvusvaheliselt  tuntud sünnipäevalaulu üles võtma, siis me Inaga võtsime laululõnga üle ja laulsime taadile sulaselges eesti keeles – palju õnne sulle, palju õnne sulle...  

19. oktoober – Pompei, Sorrento 

Järgmine päev ootas meid ees kauaoodatud Pompei! Minek oli rongiga Garibaldi raudteejaamast, mis asub peajaama allkorrusel. Sättisime õhtul asjad kottides ümber ja jätsime Ina kohvri raudteejaama pakihoidu, sest muidu oleks tal Pompeis päris tüütu olnud kolada. Nüüd jäid osa tavaari meid 3 päevaks Napolisse ootama. 36 euro eest. 

Meie öömaja oli küllalt suurfe tee äärres, mis tähendas üldiselt päris lärmakat keskkonda. Aga hommikul imestasime, et kuidas väljas nii vaikne. Selgus, et sellel teelõigul joosti pühapäeval rahvast – mõlemas suunas olid teed kinni ja jooksjate rivi päris pikk. Meie aga võtsime oma seitse asja ja asusime raudteejaama pole teele, kuhu oli umbes 1 km minna. Väikese kohvipeatusega tänavakohvikus. need itaallaste kohvid ja saiakesed on päris omaette teema. Sulab suus, midagi pole teha. No ja siis kohaliku rongi peale. Taamal juba nägime kõrgumas aukartustäratavat Vesuuvi, teades, mida see vulkaan on korda saatnud. Rongis ostsin meile Pompei piletid ära igaks juhuks, sattus olema grupipilet. Proovisime piletiga kahekesi sisse lipsata, aga ei saanud. Ja väga hea, et ei saanuid, sest giid rääkis palju Pompei ajaloost ja teadaolevast elust seal. See ala, kus seal liikuda on väga suur, seega on hea, kui keegi huvitavamatesse kohtadesse kohale juhatab ja selle kohta kõrva sisse ka lugusid vestab. Näiteks on huvitav kuulda juba tol ajal ehitatud veesüsteemist (akvadukt), kus rikkamad endale koju vett juhtisid torudega, samuti räägiti termide küttesüsteemist ehk kuidas torudega basseini alt vett kuumaks aeti. Vihmavett koguti katuses oleva augu kaudu, kust vesi sisse tuli ja see koguti põranda all olevasse mahutisse. Sinna koguti kogu eluks vajalik vesi.  

Natukene Pompei ajaloost ja saatusest ka. Pompei oli antiikaja linn (asutatud juba 6. sajandil eKr), mis asus tänapäeva Itaalia alal Napoli provintsis, Vesuuvi vulkaani jalamil.

1280 meetrit kõrge Vesuuv, Euroopa ainus vulkaan, mis on viimase sajandi jooksul pursanud, hävitas Pompei ja ka Herculaneumi linnad aastal 79. Kusjuures aastal 62 oli Pompeid tabanud tugev maavärin, millest linn oli just taastatud, kui tabas uus ja veelgi tugevam pauk – vulkaanipurse, mis mattis linna 2 päevaga (24.-25. august) mitmemeetrise (7-9m) tuha alla, tappes seal kõik elava, kes polnud jõudnud põgeneda. Inimesed hukkusid mürgiste gaaside, kukkuvate kivide, tuha või ülisuure kuumuse tõttu. Linn konserveerus tuha all, aga unustati... ja avastati alles palju sajandeid hiljem, kui 1599. aastal itaalia töölised avastasid linna kohal tunnelit kaevates ladinakeelsete raidkirjade ja armatsevaid paare kujutavate värviliste maalingutega müür. Alanud kaevamistööd ei ole tänaseni lõppenud ja kuna linn tuha all säilis väga hosti, siis sealt on saadud hindamatut teavet tolleaegse elu ja olme kohta. Kuigi vulkaani peetakse jätkuvalt üheks maailma kõige ohtlikumaks vulkaaniks, siis sellegipoolest on mäe nõlv kaetud elumajadega (vikipeedia andmetel elab mäe ümbruses ca 3 miljonit inimest). Ehk ajalugu inimest eriti vist ei õpeta, sest Vesuuv on hiljem ka korduvalt kuuma enda seest välja pursanud, viimati 1944.

Meie juurde tagasi. Veider tunne oli linnas ringi vaadata, arvestades, mis seal juhtunud oli. Isegi värve oli säilinud. Mööda linnatänavaid jalutades nägime mõnes kohas teistest kõrgemaid kive – need olid nagu ülekäigurajad, kust inimene sai kuiva jalaga teel olevast sitast ja veest üle minna.  

Ühel katusega kaetud alal saime näha ülevalt poolt metallkontsruktsioonidelt ruumide paigutust ja sisu. Seal pildistada ei tohtinud, sest kaevamis- ja uurimistööd alles käivad ja pole vaja seda infomüra enne jagada laiemalt, kui on saadud uurida.

Jalutuskäik oli päris pikk ja päädis veel väljapääsu juures oleva minimuuseumiga, kus näidatakse esemeid, mis linnast leitud.

Pompei nähtud läksime taas rongile, et jõuda õhtuks Sorrentosse, mis asub samanimelisel poolsaarel. See üsna väike linnake (ca 15 000 elanikku) asub ranniku ääres kõrge kalda peal. Ja seda linna on inimeste poolt kiidetud. Jõudsime linna pimedas, nii et paremad vaated jäid järgmist päeva ootama. Hotelli nimi oli paljütlev Turist, aga positiivne oli see, et seal oli ka bassein, mida ilmselt meie ainsana kasutasime. Basseini ümber oli sidruni, apelisni ja oliivipuud. 211 eurot 2 ööd kahele. Hotelli leidsime alles Sorrentos kohapeal liikudes raudteejaamast linna. Oli kõige lähem.