Looduse- ja kultuurituur Eestis 01.08. – 14.08.

 

Looduse- ja kultuurituur Eestis 01.08. – 14.08.

Taevas naeratas meile  

Mina alustasin Lõuna-Eesti tuuri reedel, 1. augustil, aga Ina oli selleks ajaks juba mitu päeva Setomaal, Nedsaja külas Lummo Kati leelolaagris olnud, kus teadlased ja kohalikud kultuuriinimesd õpetavad igal aastal enne kuningriiki huvilistele uuemaid ja vanemaid seto laule, sõnade loomist, leelo mitmehäälsust ja erilist helilaadi. Ina hindas laagri väga harivaks, mõnusaks, leebeks ja seal osalenud inimesi (keda oli kokku lausa üle 80!) sõbralikeks ning õpetajaid oma ala tõelisteks spetsideks. Järgmine aasta vist pean ka ise sinna minema, kuigi suurem asi laulumees pole. Aga tahan ka osaleda õhtul kirmaskil, kus kohalik legend, pea 90-aastane proua karmoška saatel tšastuskasid laulab! Ja põnev on see leelovärk igal juhul.

Nüüd aga põhisündmuse juurde - Seto Kuningriik, mis toimus seekord Saatses. Saatse kandist on Ina juured pärit ja see oli nüüd tema esimene Seto Kuningriigil osalemine ja kohe nö täisvormis - tuttuues rahvarõivis. Kõik pidi olema ülimalt korrektne, sest Seto rahvarõivaste kohta kehtib palju nõudeid, mida peab rangelt järgima.

Algul... 

... ja hiljem...leia erinevused:)

Kohapeal selgus küll üllatuslikult, et päris paljud ei täida neid nõudeid - nt kui naisel rahvarõivis puudub peakate, siis on väga pahasti selle asjaga. Aga muidugi oli ka palju väga kauneid seto naisi, kes seda kultuuri tahavad ikkagi hästi edasi kanda.  

02.08. – Seto kuningriigipäev ehk Seto Kuningriik Saatses

Seto Kuningriik on tänapäeva Setomaa kõige tähtsam sündmus, setode suurim kokkutulek, mida peetakse iga aasta augustikuu esimesel laupäeval alates aastast 1994. Kuningriigipäeval valitakse uus ülembsootska, kõlab seto hümn, lehvib vöökirjaga puna-valge ristilipp, marsib seto sõjavägi, maksab seto kroon ning valitakse veini-, õlle-, hansa-, sõira-, leiva-, piruka- ja näputöömeistrid, pillimehed, tantsijad ja laulja. Kuulda saab Seto leelot, mis on üle 1000 aasta vana seto laulmisstiil 

Tantsivad naised ja mehed eraldi ringis, naised on kargusekargajad, mehed aga kasatskilüüjäd. 

Võistlejad kogunevad

Päevakava nägi välja selline:

XXXII Seto Kuningriik Satserinna nulga küläh Saatseh!

•        12.00 Kuningriigi vällähõikaminõ, tervtüse’

•        12.30 Süüke- juukõ maitsminõ ni hindaminõ

•        13.00-15.00 Külälava ja päälava programm

•        13.00-15.00 Võistlusõ’

•        16.00 Ülembsootska kõnõh ja kiiora tagasiandminõ, vahtsõ ülembsootka välläsortminõ

•        17.30 Kuninga meistridõ vällähõikaminõ

•        18.30 Sõjaväeparaat

•        19.30 Kuningalaud, kirmask Nedsaja Küläbändiga

Viisa oli 14 seto krooni või 15 eurot. Seto rahvarõivas tulles on sissepääs tasuta.

Nagu igas õiges kuningriigis, on setodel oma kuningas: seto eepose nimikangelane Peko. Eepose "Peko" autor on Seto rahvalaulik/lauluema Anne Vabarna. Kuna ta oli kirjaoskamatu, siis tekst tuli tema etteütlemise peale üles kirjutada. See valmis aastal 1927. ja sisaldab ligikaudu 8000 värssi. 

Legendi järgi puhkab Peko Petseri liivakoopas ega saa ise kuningriiki valitseda. Seetõttu valitseb setosid tema nimel ülembsootska, kes valitaksegi Kuningriigipäeval.  Ülembsootska on Peko asemik maa peal ning on setode esindaja, kõneisik, autoriteet jms. Peko annab oma tahtmise ja nõu ülembsootskale edasi tema unenäos ja ülembsootska vahendab need oma rahvale

Ülembsootskal on ka valitsussau, mida nimetatakse kiioraks ja mille ümber iga ülembsootska seob oma paela. Nii et neid paelu selle ümber on päris palju. 

Pildil veel ametis olev ülembsootska kiioraga, mis kohe rändab järgmisele ülembsootskale (taustal ka teised sootskad)

Endised ülembsootskad (ehk edaspidi lihtsalt sootskad) moodustavad Seto kuningriigi kroonikogu (nagu tarkade kogu), kes annab ülembsootskale hääd nõu, kui seda vaja on.

Ülembsootska valimise protsess oli väga põnev. Valimine on väga demokraatlik -  kandidaadid astuvad rahva ees laval puupaku peale, nende ümber kogunevad naised kiidavad rahvale lauluga oma kandidaati. Pakkude külge seotakse kummalegi poole pikk köis, mille otsast siis inimesed parema käega kinni haaravad (vastavalt kumma kandidaaadi poolt and hääletavad) ja saavad käe peale punase täpi, et hääl on arvesse läinud. Seejärel loetakse hääletanute arv kokku ja selgub võitja. Seekord kandideerisid ülembsootskaks õde ja vend – kuulsad setod Jane Vabarna (olnud juba ka kahel korral eelnevalt ülembsootska) ja bändidest Zetod ja Trad Attcak! tuntud Jalmar Vabarna. Ei olnud väga üllatav, et suure häälteenamusega (370 vs 890… päris pikk nöör jooksis Jalmari pakust) võitis Jalmar. Tema käis oma pilliga juba eelnevalt rahva seas ringi kaamerad ja mikrofonid kannul, ilmselt ajas oma kampaaniat.

Kampaania käib

Väike suutäis handsat sõsarale :)

Ja kui on selgunud uus ülembsootska:

Sootskad ja uus ülembsootska

Kõva kaubandus käis ka kogu päeva üle platsi, sai kohalikke hõrgutisi, jooke ning ka käsitööd, kunsti jne soetada, mida kohalikud meistrid pakkusid. Ina sai näiteks täiendust oma tsaariaegsetele hõberahadele rinnas. Kuna külastajaid on ikkagi tuhandetes, siis ka tavapärane toiduala oli päris lai. 

Muud põnevat, nt sõjaväeparaadiks valmis pandud sõidukid:

Öömaja pakkus meile Ina suur abiline rõivistumisel Helina Vabarna ehk saime tema maal telkida. Maja kõrval kohe on Värska laht, kus oli end mõnus värskendamas käia (vesi oli muidugi väga soe). 

Õhtul nautisime Värska lahe kaldal päikeseloojangut ja pererahva poolt lauda toodud imehead suitsukala.

Helina ja Ina

Illos!

03.08. – Võru

Järgmisel päeval jätkasime oma Lõuna-Eesti trippi Võru suunas. Mõtlesime üle kontrollida ka teele jäävaid vaatamisväärsusi. Ühe sellise tuvastasin google mapsi rebides juhuslikult Võhandu jõe ürgorus, Uku nimeline koobas, mis oli liivakivisse uhutud, päris lahe koht. Veelgi lahedam on ülevalt kaldapealselt sinna alla koopa juurde murda ja tagasi üles ronida 😎 See nõudis ka veidi akrobaatilisi tehnikaid.   

 

Uku oli kodus ka juhtumisi

Lisaks koopale jäi tee peale vana villavabriku kunagine vesiveski. Kärestikuline jõgi ja vana sild, mis Võhandu maratonihuntidele kindlasti tuttav on. 

Kuid ka see polnud veel kõik. Vaatasime üle ka viimase elus püsinud metsavenna August Sabbe langemiskoha, kuhu oli tema auks kõrgele kaldapealsele (kuigi ta hukkus jõevoogudes) mälestuskivi pandud ja ka kohalikud noorkotkad ja kodutütred käinud sinna pärga toomas. Ilus. 

Võrru olin broneerinud majutuse Tamula loftid nimelisse asutusse. Väga armas ja mugav kahel korrusel asuv kõigi mugavustega kodumajutuse moodi majutus – pool majast pererahva kasutuses. Alumisel korrusel mugav divan, kööginurk ja WC ning üleval lai mõnus voodi. Igal juhul soovitan, kes Võrus öömaja otsib. Tamula järv kohe kõrval. Kusjuures ca 60 euri oli vaid hind.

Jalutasime Võrus mööda Tamula äärt. Rannas märkas Ina kuulutust, mis ütles, et  samal õhtul on Võrus kohaliku kultuurimaja Kannel hoovis Indrek Taalmaa ja Jüri Vlassovi kontsertetendus “Lugusid ja laule”, kus Taalmaa räägib humoorikaid lugusid ja Vlassov laulab enda kitarri saatel. Muidugi ostsin piletid ja läksime kaema. Rahvast oli veidi vähevõitu, aga vaatamist-kuulamist väärt oli kindlasti, kusjuures Vlassovit olen kuulnud laulmas ainult Kuldse Trio koosseisus, aga hästi laulab. Ja naerda sai ka muidugi omajagu. Sest et Taalmaa noh. 

04.-05.08. – Pilkuse, Otepää 

Võrust edasi suundusime järgmisse Lõuna-Eesti mekasse Otepääle. Või nagu öeldakse - Nuustakule. Ööbimispaigaks seekord Pilkuse järve kaldal olev RMK lõkkekoht. Aga enne veel jäi tee peale üks lahe koht, õigemini 2 kohta - Urvaste Püha Urbanuse kirik ja kuulus Tamme-Lauri tamm. Kiriku rajamise aja osas on teatud segadus, kuid ilmselt valmis kirik 14. sajandi lõpus või 15. sajandi alguses, aga koguduse esmamainimine oli aastal 1413. On teada, et pühakojas jagati tol ajal indulgentsi, mis tõttu sai sellest palverännakute sihtkohaks. 

Kirikus tegutses omal ajal ka kool

Tamme-Lauri tamme kohta teavad Eestis ilmselt kõik, et see on Eesti kõige jämedam tamm (ümbermõõt rinnakõrguselt 8,3 meetrit), puu vanuseks hinnatakse olevat 400-700 aastat vana (täpset vanust ei saa määrata, kuna puu on seest õõnes). Siiski on arvatud, et puu kasvab aastast 1326. Aga selle juures seistes on väga aukartusäratav tunne, võimas puu. Iga sellise objektiga kaasnevad ka legendid. Tamm olla oma nime saanud tulejumal Lauritsa järgi, kes tammes elavat ja ümbruskonna taludele õnnetust ja kurja, kuid vahel ka head saatvat. Uhke!

Puu tugevduseks on tüve õõnsus täidetud raudarmatuurist konstruktsiooniga, lisatud äikse vastu piksevarras (puu on välgutabamusi varasemalt saanud) 

Tõesti soovitan tamme külastada, sest see on ikka väga võimas. Isegi, kui oled puud varasemalt juba näinud.

Tamm vaadatud siirdusime ööbimiskohta, milleks seekord valisime Otepää külje all oleva Pilkuse järve ääres asuva RMK lõkkekoha, mille kõrval ka metsaonn koos küttepuudega. Õnneks ei olnud meie saabudes juba hõivatud. Veetsime selles kohas 2 ööd, esimesel õhtul jäi lõke tegemata, kuna selle tavalise RMK kiiluga suuri pakke katki saada mul ei õnnestunud. Aga teisel päeval kõndisime mööda kergliiklusteed Otepääle (2,5 km Pilkuselt) ja ostsime ka ühe väikese kirve seljakotti. Tasus ära!

Esimesel õhtul saime pärast suplust paar tundi ka telgi eeskojas vihmavarjus istuda, sest meid tabas korralik padukas. Õnneks ei kestnud see tunde ja sealt edasi õnnestus meil Pilkusel ja Otepääl nautida ainult päikselist ilma ja sooja järvevett.

 

Teisel päeval jalutasime, nagu öeldud, Otepääle. Esimesena vaatasime üle kuulsa Otepää Maarja kiriku, kus aastal 1884 õnnistati esimest korda sisse meie sinimustvalge lipp. Ma polnud seal kiriku juures varem käinud ja avastasin seal ees väga lahedad bareljeefid. Lisaks sain teada, et 19. sajandi üks olulisemaid Eesti rahvusliku ärkamisaja tegelane Jakob Hurt oli seal kirikus aastatel 1872-1880 ka pastorina teeninud. 

Vaid 200-300 meetri kaugusel kirikust asub veelgi kaugem ajalugu - Otepää linnamägi, millel kõrgust 166 meetrit ja mille tipus asus 6. sajandist 15. sajandini Otepää linnus. Linnamägi on olnud kohaliku rahva jaoks oluline koht, kus üle sajandi peetud isamaalisi rahvapidusid (eesmärgiks oli venestusaja kiuste tõsta eesti rahvuse iseteadlikkust) ja vabaõhuetendusi. Ja ülevalt avaneb ilus vaade ümbruskonnale. Kuid linnamäge kasutati eluasemena juba esimesel aastatuhandel enne Kristust. 

Tehvandi suusahüppetorn on igale poole näha

Käisime Otepääl söömas ka - söögikohas Ugandi. Kõlab hästi, aga tulemus oli niru. Oleme alles hiljuti seasl käinud, aga siis oli teine teema selle kohaga. Nad tahavad vist nüüd tipprestoran olla, hinnad on täiega kirved, aga söök selle eest ei olnud maitsev. Merekuradit ja vutti proovisime, aga mõlemad olid päris maitsetud. See polnudki üllatav, et oodata tuli 1,5 tundi. Vähemalt toodi enne pähklikauss koos purustajaga, mis üsna kiiresti sai ka ära lahendatud. Ja saime ka teada, miks nimetatakse Otepääd ka Nuustakuks ("enne Pariisi mine Nuustakule") nimetatakse. See tuleb saksakeelsest sõnast nusstag ehk pähklipäev. Sealkandis olla nimelt kunagi olnud korralikud sarapuupähklite salud.    

Tsiteerides klassikuid - see on mingi filmitrikk,rsk!

Ja tegime ikka kollases aknas ka pilti, surusime seekord end raamidesse. 

Jalutuskäik viis meid ka mööda kuulsast Tehvandi spordikeskusest, kus 2027 toimuvad laskesuusatamise maailmameistrivõistlused. Ja siis hakkas ka üks huvitav silt silma. 

Tulge trenni!

06.08. – Saadjärve

Edasi viisid meie eksirännakud meid veidi põhja poole, Saadjärve kanti. Mul oli piletid ostetud Saadjärve mõisa härjatallis toimuvale Emajõe Suveteatri ja Karlova teatri suveetendusele "Üksildane lääs", mille lavastas Tanel Jonas ning näitlejateks olid Märt Avandi, Ott Sepp, Indrek Ojari ja Maris Nõlvak. See ropuvõitu, küünilisevõitu, humoorikavõitu etendus on lugu hulluvõitu vendadest, kes alatasa omavahel taplevad ja sõimlevad, aga elavad ühe katuse all.  

Majutuse leidsin mõisast vaid 1,5 km kaugusel asuvasse Kopli majutusse, nii et saime minna ja tulla etenduselt jalgsi. Tegu on kodumajutusega - pererahvas elab alumisel korrusel ja külalised üleval, eraldi sissepääsuga. Igati korralik ja mugav elamine, välisterrassiga.    

07.08. – Värska 

Asusime tagasiteele Setomaale, Värskasse, et veeta 1 öö seal ja siis võtta juba suund järgmisele suurüritusele - Treski festile. 

Teele jäi taas  mõndagi põnevat. Kohe Saadjärve lähedal Äksis asub Jääaja keskus (muuseumikaart jälle abiks), kus saab kohtuda mammuti ja jääkaru Franziga ning lugeda palju huvitavat Eestimaa ja maailma looduse kujunemise kohta. Alates aegade algusest sõna otseses mõttes. Käis pauk ja jutud hakkasid muutuma ja asjad välja arenema.                            

 

Diego

Manny

Sarvik

Franz - päriselt elas Tallinna loomaaias

Need pildid Arktika jää muutuste kohta on mõtlemapanevad

Lisaks sõitsime läbi ka Tartu lähistel asuvast Tõraverest, kus asub Tartu obseratoorium ja kus saab ka õues lugeda ja vaadata väga huvitavaid jutte ja pilte universumitest ja galaktikatest. Numbrid läksid aina hoomamatumaks.  

Jälle otsaga Tamme-Lauri juures tagasi

Päike paistab! 

Sellised mõõtühikud ja arvud siis! 

Tarkust täis ammutatuna jõudsime Värskasse, et .lisaks vaimule saaks ka ihu värskendada. Selleks pakub võimaluse Seto Man puhkekeskuse kõrval asuv veekogu, mis peaks olema Värska lahe osa, kuigi meenutab jõge. Tuba polnud veel valmis, aga mõnus vesi juba ootas meid.      

08.08. – Värska - Treski 

Enne pittu minekut tegime vees väikse sulpsu ja siis läksime kaema kindral Reegi maja, kuivõrd eelmisel aastal Värskas olles oli see huvitav maja suletud. See on siis pühendatud Eesti vabadussõjas tegusid teinud kindral Nikolai Reegile, keda tunti ka hüüdnime Väike-Napoleon all. Põhjuseks tema väga suur ego ja suured ambitsioonid. Põhjus, miks see maja Värskas on, on see, et Värskasse Õrsava järve kallastele rajati 1926. aastal Eesti ajal kaitseväe harjutusala - Põhjalaager, kus harjutasid ratsaväelased ja suurtükiväelased üle Eesti. Piltidelt on näha ka rattaga väeüksust. Ja selles majas toimetaski kindral ise. Seal ümbruses oli teisigi ohvitseride maju. Ja pildimaterjali ja jutte on seal kõvasti.    

Olevat tabav karikatuur Reegi kohta

Reek oli Vabadussõjas nii Landesveeri sõjas 3. jalaväediviisi staabiülem, Viru rinde staabiülem kui hiljem ka sõjaminister. Auastmelt jõudis kindralleitnandiks. Ehk kõva poiss.      

Aga muuseumis näeb palju rohkem, kui vaid Reegi kohta jutte. 

Sõjamehed seto naistega. Hiljem saime teada, et mõnedel sõduritel (1930-ndatel) oli juhust ka seto naiseks end riietada (Tallinna foto- ja filmimuuuseumis on selle kohta tõestus), et fotograafile poseerida

Trad Attack! Nende viimane kontsert enne pikemat pausi

KP paar üle 100 aasta tagasi oma Maximiga

Reek kaitseliitlasi üle vaatamas

Reegi majas asjad üle vaadatud suundusime tagasi Seto Mani-i, et hakata sättima end Treski poole. Kuna mul ununes õigel ajal ametlik telkimiskoht broneerida, siis pöördumisel korraldajate ehk Jalmar Vabarna poole, saime veidi kallima hinnaga endale telkimiskoha festivali naabrite juures, kelle õuele kerkis lõpuks kokku oma kümmekond telki. See koht osutus isegi paremaks kohaks ööbimiseks.  

Teel Treski poole hakkas aga korralik sahmakas vett taevast alla tulema, nii et polnud uba telkima minna kohe. Seega läksime hoopis kaarega tagasi Saatsesse, kus ka üks huvitav muuseum asetseb, mis veel meie poolt külastamata. Ja tõesti, seal oleks võimalik tunde olla ja lugeda, vaadata. Palju juttu on muidugi setodest, aga eraldi tuba on pühendatud ka legendaarsele filminäitlejale Arvo Kukumägi, kes samuti ihu ja hingega seto oli. 

Püha nurk seto kodus, ümbritseb pühapilti pühaserätt

08.-10.08 - Treski Fest

Seejärel ilm leebus ja saime lõpuks Treskile sõita. Külalislahkelt võeti vastu ja juhatati kõik vajalikud kohad kätte - kus telk üles panna, kus on WC, isegi prügi ja taara jaoks olid tünnid kohale veetud korraldajate poolt. Ja kontsertpaika vaid mõni minut astuda. 

Treski fest oli nagu fest ikka, aga minu hingele bände oli vähevõitu. Peamine eesmärk oli näha Trad Attack!-i viimast kontserti, lisaks neile meeldisid veel Meelik (Noepi eriprojekt, päris lahe), Mari Jürjens, Vaiko Eplik ja Eliit ja pühapäeva hommikul üllatusesinejana reklaamitud Popsid (selline rohelistes tunkedes kuulsaid muusikapalu esitav puhkpilliorkester, mida toetavad ka löökpillid). Enamus bände olid mulle tundamtud ja natuke mitte minu maitsele. Samas oli tore kohata jälle (nagu ka Sdeto Kuningriigipäeval) toredaid Leigareid perekond Mäed, kellest pereisa Aivar ise ka sulaselge seto:) 

Õhtul telgist põiele minnes, õigemini sealt tagasi tulles telki koperdasin millegi otsa ja kukkusin lataki otse meie matkalaua peale, millel olid pärast seda muidugi pilpad taga. 

09.08. hommikupoolikul jalutasime Värskasse (4 km), et värskendada end vees ja kasutada võimalust osa saada setode kostipäivast. Värska sadama juures oli selleks võimalus, meie sõime kalasuppi ja kukeseene kastet, peale kuukasime koduõlut ja mingit kohalikku mulli. Tagasi ei viitsind matkata, vaid kasutasime kohalikku ühistransporti, mis on sealkandis muuseas täitsa OK.    

Piletiputka!

kuulus Treski lava - vastne ülembsootska tegi soojenduseks DJ seti 

Vaiko Eplik ja Eliit

10.08. Tõrva

Treskist liikusime edasi Mulgimaa suurimasse linna Tõrvasse (Viljandi ise kuulugi Mulgimaa alla), kuhu oli broneerinud ööbimise huvitavasse apartmenti, mis asub hoones koos 2 spordisaaliga, kuhu kõik pääsevad sisse koodiga. Ka spordihuvilised. Meie saabudes oli üpriski suur maja täiesti tühi. Ei leiagi seda kohta enam googli ega booking.com abiga üles. 

2 järve on Tõrvas. Käisime ujumas Riiska järves, õhtul jalutsin ka Vanamõisa järve juurde, kus asub väidetavalt kogu Baltikumi kõrgeim hüppetorn, 11 meetrit. 

11.08. Lemme 

Tõrvast võtsime suuna juba mere poole, ees ootas telkimine ilusas männimetsas, mere ääres. Telgi saime üles otse RMK pinklaua kõrvale, mändide vahele sättinud roosõieliste sugukonda pihlaka perekonda kuuluva pooppuu alla. Ja siis esimese asjana tormasime merelaintesse, sest polnud ju ammu saanud! Proovisime lõkkeks metsa alt oksamaterjali leida, aga ebaõnnestunult. Õnneks seal asuvas kohvikus müüdi küttepuid 5 eur võrk. 

Õhtu oli mõnus ja saime lisaks väga soojas merevees sulistamisele ja lõkkele nautida imeilusat päikeseloojangut, kus päike otse merre kukkus. Õhtupoolikul tiirutasid veel ka nahkhiired pea kohal.   

Käib usin laulusõnade õppimine

12.08. Lemme -> Tolkuse -> Meremõisa RMK 

Õhtusest ilmateatest oli teada, et hommikul  võib ilm veidi ära pöörata. Aga siiski oli ebameeldiv üllatujs ärgata kõuekõmina ja äikesemürina peale, saateks tugev paduvihm. telk ei olnud siiski parimasse kohta pandud eelmisel õhtul, mändide poolt tekkisi niivõrd tugev ja veerohke vihma tõttu lausa veeoja, mis telgi eeskotta hakkas voolama. Ina reageering oli adekvaatne ja asusime kiirelt sealt kohast evakueerima (kuigi plaan oli selles kohas 2 ööd olla). Polegi looduses olles sellist veetulva näinud varem. Asjad kiirelt kokku ja autosse, telk jäi püsti lootuses, et ehk läheb ilm paremaks. Lõpuks ilm taheneski ja saime telgi kuivama panna ja isegi merre ujuma minna. 

Otsustasime täna juba Meremõisa RMK-sse ära sõita ja siis hoopis seal 2 ööd olla. Teepeale jäi ka Tolkuse raba, mille juures ka huvitava koosluse moodustavad ülikõrged liivaluited. 

Vaatetorn Tolkuse rabas

Laulasmaa külje all asuvas Meremõisa RMK telkimisalal olime ka hiljuti olnud, aga see on tõesti tore koht, kus mere ääres olla. Ja nüüd avanes taas võimalus oma selleaastane Eesti tripp siin kokku võtta ja lausa 2 päeva veeta. Koos jalutuskäiguga Laulasmaale, läbi metsade ja mereäärse ranna. 

Seekord osutusid üllataval kombel häirivaks faktoriks kaks noort, noormees ja neiu, kes olid tulnud mere äärde telkima. Me olime end sisse seadnud, tule rmk ahju üle teinud ja chillisime oma matkatoolidel. Nad tuli selle ahju juurde, ütlemata sõnagi, vaatasid ahjus põlevaid puid, kirtsutasid nina, meie poole ei pöördunud kordagi ega öelnud ka tere. Nad tassisid kusjuures ahju juurde sületäie puid ja võtsid kaasa toidunõud, ilmselge sooviga midagi süüa teha. Kuna me olime seal ees juba, siis tegid nad oma halgudest 2-3 meetrit eemale liiva sisse tule, et oma sööki teha. Tegidki, meie vaatasime imestunud näoga. Ise ei hakanud midagi pakkuma, kuna nad viiaksusega silma just ei torganud. Kui nad oleks meid teretanud ja küsinud, et kas võime tuld kasutada, siis loomulikult oleks nad saanud. Veelgi enam, nad oleks oma toidu meie priimuse peal saanud 3 minutoiga tehtud. Aga me eemelga ei hakanud ise pakkuma, sest käituminer jättis palju soovida noortel. Järgmisel hommikul, kui me alles telgis pikutasime saabusid nad tagasi, seekord oli ahi ju vaba. Demonstratiivselt tekitasid nad võimalikult valju häält meie häirimiseks, et oma kohv valmis keeta lõkke peal.  Ilmselgelt nemad selleni pole veel jõudnud, et oluliselt mugavam on vett keeta priimusel. Sest lõke kui selline neid ei huvitanudki. Loo moraal on selles, et piisab natuke viisakast suhtlusest ja sa saad ju kõike, joppen puhh. Aga inimesi on igasuguseid. 

 

12.08. – ärkasime äikesemürina peale, paduvihm, veeojad telki, evakueerimine. Ilm tahenes. Tolkuse raba, ülikõrged luited

12.-14.08. – Meremõisa RMK lõkkekoht. Eraldatus, päikese vann, tsill, jalutus Laulasmaale 6 km läbi metsa, maastik (luited, pankrannik metsas)  

Ujutud – Värska laht, Võru Tamula järv, Otepää all Pilkuse järv, Tõrvas Riiska järv

Lõke, pea kohal nahkhiired tiirlemas, päikeseloojangud, Noored opakad meremõisas,