Mis rühm see on? seiklused Lääne-Eestis ehk läänerindel muutusteta 11.-13.07.2025

 

MIS RÜHM SEE ON? ehk läänerindel muutusteta!

Kunagise Sõlekeste tantsurühma Mis rühm see on? töökas ja rahuarmastav kollektiiv käib igal suvel koos erinevaid kauneid Eestimaa paiku uudistamas ja ühiselt toredasti aega veetmas. Põhimõtteliselt nagu liikuvad suvepäevad. Igal aastal on erinev korraldaja, kas üksinda või paaris. Seekord oli juhtimispult usaldatud Ulvile, keda assisteeris ja toetas kaasvõitleja Rene. Ja seekord oli sihtkohaks Läänemaa  ja ürituse alapealkirjaks Lendav läänlane.  Saime näha, kuulda ja katsuda erinevaid vaatamisväärsusi, nii looduslikke kui inimkätega loodut, ajaloolisi kui kultuuriväärtusi. Kõigi objektide juurde kuulusid lahutamatu osana punase kladega ilmunud Ulvi infominutid. Või loengud.  

Enne seltskonnaga kohtumist veetsime Inaga tema sünnipäeva õhtu Haapsalus, ilusas Eesti väikelinnas. Aga seekord ei õnnestunud linnuse kõrval asuvate öömaja (Beguta külalistemaja) ega ka õhtusöögi kohaga (Demoresto) märki tabada, nende tase ja hinnaklass ei olnud korrelatsioonis.

11. juuli

Seltskonna kohtumispaigaks sai Haapsalu lähistel Ridalas asuv aastal 1270 valminud Püha Maarja-Magdaleena kirik. Kohalikud peavad seda ilmselt vanimaks kirikuks Eestis, aga see kehtivat Läänemaal paljude kirikute kohta. Ja mis peamine – selles kirikus asub Eesti ainus lenter koos triumfiristiga!

Järgmine peatus oli Põgari palvemaja (valminud 1930), mida praegu nimetatakse Mäevalla palvelaks, sest seda kasutab Mäevalla Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide kogudus.  Koht on aga ajalooline sellepoolest, et seal pidas 1944. aasta septembris oma viimase nõupidamise Otto Tiefi valitsus. Neil oli plaan sealt Rootsi põgeneda punaste eest, aga see ei õnnestunud, sest kiirkaater tuli liiga hilja ja nii langes enamik valitsuse liikmetest nõukogude võimu kätte.        

Teele jäid omapärased rändkivid (Breti kivid), millele tahutud erinevad sõnumid. Tee ääres oli kivil näiteks teade, et „Kui ilus on inimene siis, kui tema soondes soolab armastuse veri“. Autoriks kohalik külakunstnik Albert „Breti“ Kallasmaa, rahva seas tuntud ka kui ühesilmne lombakas veidrik.

13. sajandist pärit vanas kalurikülas Puises jäi meie teele mälestusmärk 1944. aastal siit samast külast sõja ja punaste eest Rootsi poole teele asunud sõjapõgenikele (autor Seaküla Simson).   

Jõudsime oma eksirännakuga Penijõele, kust saab alguse Eesti Vabariigi 100. juubeliaastaks RMK poolt rajatud Penijõe-Kauksi matkarada, pikkusega 613 km ja mis läbib 6 maakonda. Olen selle peaaegu läbi sõitnud rattaga, viimasest otsast ainult veidi tuli optimeerida. Väga tore rada, soovitan. Aga Penijõel asub ka uhke mõis (valminud 1835), mille peahoonest tehti Matsalu looduskaitseala keskus ja kus on ka Matsalu looduskaitseala tutvustav muuseum. Vaatasime seal ka väga hästi tehtud videofilmi kohalikust florast ja faunast, mille teksti luges Fred Jüssi ja taustamuusika autoriks Sven Grünberg. Põnev ja hariv vaatamine oli, kuulamine ka, sest lisatud oli ka lindude häälitsusi. Mõisa juurest algavad ka paar lühemat matkarada, millest ühele peagi ka meie suundusime. Aga enne veel kasutasime RMK loodud einelauda (pinklauad) lõunapausiks. Ulvi oli juba varavalgel paja kuumaks ajanud ja termosetäie seljankat meile teinud. Suur tänu, maitses hää, igatahes!  Kõht täis, oligi aeg natuke ennast ka liigutada autosõidu vahele. Raja pikkus oli umbes 3,5 km ja viis meid Penijõe vaatetornini (8 m). Võimalik on seal läbida ka pikem ring, aga siis tuleb valmis olla ka veidi porisemateks oluseks. Puisniit ja seal rahulikult mäletsevad veised ühel pool, Penijõe jõgi voolamas teisel pool. Ja roostik. Suuremat silmailu ümbrus küll ei pakkunud, aga tornist õnnestus näha veidi eemal toimetamas üht kulli. Peaks tegu olema roo-loorkulliga, kes sealkandis info kohaselt elutsebki.   

Linnuvaatlejad ja tühi väli

Päevakava järgmine punkt nägi ette Matsalu mõisa külastust. Õigemini selle, mis sellest säilinud on. Ehk mitte liiga palju, räämas ja trööstitu kunagine uhke ehitis, valminud 1780 paiku. Nüüd laiutavad mõisa ees nõgesed. Huvitav on küll falt, et 18i90-ndatel tegutses selles mõisas koduõpetajana Eduard Bornhöhe. ja huvitav oli ka mõisa taga sirguv 3-meetrise läbimõõduga pöök (jep, ikka Eesti jämedaim!), milleni jõudmine nõuab maltsast läbi trügimist.

Peatuse tegime ka väikses Keemu sadamas, kus ka vahva tuletorn-kuut vapralt püsti püsib, kus saab Matsalu lahte ja ümbritsevat rannaniitu koos lindude vägedega kiikriga piiluda. Isegi roost katusega bussiootepaviljon on seal, kus saab vajadusel vihma eest varjuda. Paviljoni katuse alla on endale pesa teinud mitmed pääsukesepered, väikesed pääsud uudishimulikult välja piilumas. Läksin oma telefoniga nende privaattsoonis liiga lähedale, mille peale üks suleline ajas tagumiku pesast välja ja sittus mulle varba peale! See kehajääkide väljutamise hetk õnnestus ka täpselt pildile jäädvustada. 

Jaamakorraldaja korraldas meile ka ühised särgid, mütsilodud ja nöörkotid

Korter vajab veidi tuunimist

"No mis sa passid seal? pole pääsukest enne näind vä?"

Meedias on palju juttu olnud ajaloolise Metsküla algkoolist, mis oma tegevust alustas talu juures juba 1852. aastal, praeguses hoones aastal 1912. Aastal 2023 otsustas kohalik omavalitsus Lääneranna vald kooli sulgeda, mille järel rahvas mässu tõstis. Vaatamata vallavalitsejate kangekalsusele jätkas kool 2024. aasta sügisest tegevust erakoolina ja õpilaste arv on kasvavas trendis. Kohalikule rahvale on oluline selle kooli tegutsemine, kus onn põlvest põlve edasi kantud kohalikku kultuuripärandit ja teadmisi. 

Metsküla algkool 

Vaatamisväärsuste hulka oli korraldajate poolt arvatud sel päeval veel ka Salevere salumägi ja Virtsu lennuväli, aga kuna kell oli juba päris hiliseks läinud (jõud lõppes, ei jaksanud enam) ja tahaks ju veidi suvepäevade raames ka niisama tsillida ja olla, siis Inaga irdusime seltskonnast ja läksime otse ööbimiskohta Vaiste rannahäärberisse. Väga mõnus vana aja hõnguga majutuskoht, mille juures ei puudu saun ega tiik. Lisaks on maja ka väike muuseum. Sauna läkski kiirelt tuli alla, tiir tiiki ja õllelt/veinilt kork maha ning hõlpelu päikesepaistelises maises paradiisis võis alata. Veidi tihe sai programm ilmselt ja see jätkus veel ka viktoriiniga õhtul.  

12. juuli

1.    PÄEV

Virtsu linnus

Virtsu tuletorn

Puhtulaid

Virtsu raudteetamm

Mees koeraga

Varbla sadama restoran Groot

Tuhu soo

Sõmeri tuletorn

Tõstamaa kirik  

 

 

KOSSUSUTSAKAS SÜGISESES POOLAS 19.-23.11.2024

Kuigi käes on aasta 2025 ja augustis minek juba uuele kossutuurile ehk EM finaalturniirile Riiga, siis tasub siiski ajaloo annaalidesse jäädvustada ka möödunud sügisel toimunud kiire põige Poola, Włocławeki linna, kui Eesti oli alles teel EM-le ja selge oli ainult see, et selget polnud midagi. Tuli minna. Sest et noh - MEIE MÄNG!

POOLA 

Pindala – 312 696 km²

Elanikke – 38 milj

Pealinn – aastast 1596 Wisla jõe kaldal asuv Varssav (Warszawa)

Plaan oli, et lendame Varssavi, oleme päevakese seal, siis sõidame rongiga mängulinna Włocławekisse ja tagasi tulles vaatame veel veidi Varssavis ringi. 

Varssav 

Elanikke – 1,8 milj

Linnaõigused - 1323

Rahvaetümoloogia järgi on linn oma nime saanud sealkandis elanud kaluri Warsi ja tema abikaasaks saanud näki Sawa Visla järgi. 

Varssavis sättisime end kesklinna hotelli SCSK Żurawia, et siis minna esimesele linnatiirule õhtupimeduses. Esimene vaatamisväärsus ei lasknud ennast kaua oodata - 1955. aastal valminud hiigelsuur (237 meetrit kogukõrgus) Kultuuri- ja Teaduse Palee (Pałac Kultury i Nauki), mis oli Nõukogude Liidu kingitus Poola rahvale. Hoones asuvad kinod, teatrid, raamatukogud, spordiklubid, ülikoolide teaduskonnad ja Poola Teaduste Akadeemia asutused.  

Veidi linna ajaloolisest taustast ka. II MS ja ka sellele järgnev nõukogude kommunismi periood möödus Varssavile rängalt, nagu ka kogu Poola riigile.  Või kogu Ida-Euroopale. 

01.08. – 02.10.1944 toimus Varssavis ülestõus, mille korraldas Poola rahvuslik vastupanuliikumine Armija Krajowa. Selle käigus hukkus ligikaudu 15 000 ülestõusnut ja 200 000 tsiviilisikut (kes olid enamasti sakslaste poolt mõrvatud, sh lapsed, naised, vanurid, haiged, haavatud, puudega inimesed). Kohe pärast ülestõusnute alistumist toimetasid sakslased 650 000 elanikku Visla läänekaldalt ehk Saksa okupatsiooni alla jäänud alalt (Ida-Varssavis oli Punaarmee) Pruszkowis asunud filterlaagrisse, kellest 55 000 saadeti edasi koonduslaagrisse. Seejärel alustasid Saksa minöörid linna õhkimist. Hitler nõudis, et linn tuleb maa pealt minema pühkida. Brandkommandod ehk põletamiskomandod põletasid maju leegiheitjatega tühjaks, misjärel ehitised tänavate kaupa õhiti. Kui Punaarmee 17. jaanuaril 1945 hõivas Varssavi varemete välja oli linnast hävinud 85 %. Nii et tänapäeval näeme enamasti ainult taastatud linna, sealhulgas vanalinna.  

Külastasime ka Varssavis Konstitutsiooni väljaku lähedal asuvat muuseumi - Elu kommunismi all, kuhu on veetud rohkesti igasugu meilegi äratuntavat nõukaaegset tavaari. 

Seltsimehe töölaud

Poola Fiat

Gaseeritud vesi

Poola Tädi Rutt...

... ning Tipp ja Täpp 

Nagu Mustamäe korter nõuka ajal

Poola polnud küll otseselt Nõukogude Liidu osa nagu Eesti, kuid nõukogude võimu kombitsad tekitasid ka seal ränki tagajärgi ja inimkaotusi.  Näiteks 1945. aastal küüditati Poola aladelt sunnitöölaagritesse Nõukogude Liitu ca 40 000-50 000 inimest. 1945 loodi ka Poola territooriumil sunnitöölaagrite süsteem, 1950. aastaks oli Poola territooriumil 206 laagrit, kus oli hinnanguliselt laagriasukaid  300 000 ümber. Viimased laagrid suleti 1958. aastal. Poola vastupanu kommunistlikule režiimile jõudis tippu ametiühinguliikumise „Solidaarsus” loomisega, mille mahasurumiseks võimud kuulutasid riigis välja lausa sõjaseisukorra, kuid selle tegevus viis lõpuks kommunistliku süsteemi lagunemisele ning esimese mittekommunistliku valitsuse moodustamiseni sõjajärgses Ida-Euroopas 1989. aastal. Kokku on Poolas kommunistlike repressioonide ohvriks langenud isikute nimekirjas 640 000 nime.

Pärast muuseumi ootas ees jalutuskäik mööda kuninglikku puiesteed ehk Kuningateed (Trakt Królewski). Peaaegu 2 km pikk Kuningatee on üks Varssavi ikoonilisemaid ja ajaloolisemaid tänavaid, mille alguses on kuningaloss ja lõpus kuninga suveresidents Lazienki loss koos pargiga. See tee on olnud peamine tee, mida Poola kuningad kasutasid oma paleede vahel liikumiseks. 17. sajandil rajatud barokkstiilis lossis (Royal Lazienki Castle) oli ka 200 inimest mahutanud kuninglik teater (avatud 1788). Palee asub väikesel saarekesel (lossi nimetataksegi palee saarel ehk Palace on the Isle). Palee ümber on uhke park, kus asub ka Poola tuntuima helilooja Frederic Chopini mälestusmärk. Pargis on erinevad tiigid, milest ühe lähedal asub Kuninglik Lazienki amfiteater, kus härrasrahvale peeti etendusi - avaetendus toimus 7. septembril 1791 peaaegu tuhande pealtvaataja ees, kes olid lavast tiigiga eraldatud. Meie juuresolekul käisid seal aga usinad remonditööd. 

Kuningliku teatri ruumid koos hulga skulptuuridega

Pargis asub mitmeid paleesid ja kõrvalhooneid, huvitavaid puid ja tiike

Amfiteater oma iidsete varemete motiiviga

Kuninga suveresidents Lazienki palee

Oli aeg hakata end rongile sättima, et sõita Wloclaweki linna, kus järgmisel päeval oli ootamas põnev kossulahing Poolaga. Enne tegime siiski veel aega parajaks raudteejaama kõrval asuvas kohalikus Hard Rock Cafes, kus peremehed on seinale riputanud hulga legendaarsete muusikute pille ja rõivaid - nt Keith Richardsi kitarr, Elton Johni väga veider kostüüm, Mötley Crue ja Black Sabbathi kidrameeste pillid ja palju muud ägedat. 

Włocławek - linn Kuyavian–Pomeranian vojevoodkonnas Kesk-Poolas, Vistula jõe kaldal. 

Elanikke – 107 000

Linnaõigused - 1255 

Õhtuks jõudsimegi pärale. Öömaja järgnevaks kaheks ööks oli meil broneeritud erakordselt uhkesse kohta, lausa paleesse - Amber Palace ehk Pałac Bursztynowy.

Oli päris luksuslik koht, suur ruum mugavustega. Hotelli söögikohas olid väga erilised toolid disainitud. 

Peab tunnistama, et ega liiga palju vaatamisväärsusi selles linnas ei leia, aga natuke jalutamist siiski on vanalinnas.

Poolas on üldiselt palju igasuguseid katedraale ja kirikuid, nii ka siin - aastatel 1340-1411 ehitatud gooti stiilis Püha Maarja taevaminemise basiilika katedraal on igati uhke katoliku kirik.  

Läheduses on Kopernikuse väljak. Astronoom Mikołaj Kopernik õppis siin linnas 1488-1491. Ehitas koos oma õpetaja Mikołaj Wódkaga katedraali päikesekella.

No ja siis oligi aeg hakata valmistuma ürituseks, milleks üldse saigi siia tuldud. Eestist saabunud üsna arvukas fännaskond hakkas kogunema ühte peaväljaku ääres asuvasse baari, et mänguks lauluõliga hääled lahti määrida. Huvitaval kombel oli seal baaris samasuguse disainiga toolid, nagu meie palees. Ju siis on mingi kohalik mood. Vahepeal ilmus õlleklaase lauale kiiremini, kui jõudsin silmi pilgutada. Ei puudunud ka Eesti ajakirjanikud oma pärimistega. 

Lauluõli voolab ojadena

Ja siis juba mängule, kui eeltöö oli tehtud. Kossusaal oli keskusest veidi eemal, aga samas üsna lähedal meie ööbiskohale (see ei olnud siiski juhuslik kokkusattumus). Mäng oli hea ja tasavägine. Samas peab mainima, et jabura  kvailifitseerumise süsteemi tõttu polnud Poola koondisel (erinevalt meist) peale au midagi selle mänguga kaalul, sest neil oli korraldajana EM pilet juba nagunii taskus. Aga eks kodupubliku ees ei taha siiski keegi kaotada. Meie mehed andsid Poola ässadele korraliku lahingu ja napsasidki viimastel minutitel võidu ära 82:78. Aga sellega polnud meil veel pääs EM-le tagatud, sest mõni päev hiljem seisis ees sama vastasega mäng Tallinnas, milles meil kahjuks tuli omakorda Poola paremust tunnistada. Seega lükkus lõplik tõde veebruaris 2025 toimunud viimasesse mängude aknasse, kus meie põhieesmägiks oli alistada teistkordselt Põhja-Makedoonia. Sellega meie kutid said ka edukalt hakkama ja ihaldatud EM pilet oligi käes. 

Võõrsil Poolale kott pähe tõmmatud oli hea tunne asuda tagasiteele, et veel pisut ka Varssavis ringi kooserdada. 

Vanalinnas (Stare Miasto) on ikka tore jalutada, kuigi Varssavi vanalinn reaalselt ei olegi vana, sest II MS käigus lasid Hitler ja Himmler praktiliselt kogu linna hooned hävitada. Vanalinn on siiski pärast selle üsna autentset taastamist kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

Aaastatel 1971–1984 taastati ka uhke kuningapalee (Zamek Królewski), mille käigus sai see tagasi oma esialgse 17. sajandi välimuse. Paleed peetakse Poola rahvusliku identiteedi sümboliks, kujutades poolakate tahtejõudu ja vastupanuvõimet võõrastele võimudele, seal kohtub minevik olevikuga. Palee hävitamist alustasid Saksa Luftwaffe hävitajad 1939 ehk kohe II maailmasõja alguses ja lõpetati hoone õhkimisega 1944 koos suurema osa ülejäänud linnaga. 

Kuningaloss ja Poola pealinna ja kuninga residentsi aastal 1596 Krakowist Varssavisse kolinud kuningas Sigismund III Vasa mälestusmärk (1644)

Huvitav on taastatud turuplats (Rynek Starego Miasta), mis algselt rajati  13.-14. sajandil, mida ümbritsevad värvikad burgherite majad ja kus asub ka raekoda. See oli tollal tähtsate ajaloosündmuste, poliitiliste kõnede, manifestide, aga ka avalike hukkamiste koht.

Turuplats 1900

Turuplats 1944

Platsil asub ka merineitsi kuju, poola keeles on tema nimetus Syrenka Warszawska. Syrenka kohta on mitu legendi, millest üks räägib sellest, kuidas Syrenka ujus mööda Wisla jõge, kuni jõudis praegusesse Varssavi vanalinna. Seal nägi ta kalureid jõest kala püüdmas ja otsustas saagi võrkudest vabastada. Alguses olid kalurid vihased ja üritasid Syrenkat tabada, ent kui nad teda nägid ja kuulsid tema laulu, armusid nad Syrenkasse. Uudised imelisest lauljast levisid kiiresti ja üks rikas kaupmees lasi ta kinni püüda. Kalurid aga vabastasid Syrenka tema küüsist. Syrenka oli väga tänulik ja lubas päästmise eest kalureid ja nende kodusid kaitsma hakata ning sellest ajast saigi Syrenkast mõõga ja kilbiga varustatud Varssavi valvur. Syrenka kuju on oluline osa linna identiteedist ja seda peetakse Varssavi sümboliks, teda kujutatakse mõõga ja kilbiga ka linna vapil.

Varssavi vapp

Lõpuks sai kõik tiirud tiirutatud, puhkasime veel jalga ja tegime viimase püha õhtusöömaaja omapärases pisikeses baaris, mis oli täis topitud kõikvõimalikke kelli, suuremaid ja väiksemaid. Ilmselt selles baaris istudes siis aeg peatub :)         

No ja siis saigi meie Poola reid selleks korraks otsa ja ees ootab juba vähe pikem ja tummisem tripp Riiga. Varssavi linn jäi aga meelde ohtrate paleede, pühakodade ja mälestusmärkide poolest, mida leidub seal tõesti lugematul arvul. No ja Poolas oli ka üsna hea ja üsna ohtralt tarvitatud poola õlunaad ja huvitavad söögid.